Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 27. märts - 02. aprill 2017

 

Uudise kuupäev:
  07.04.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist seoses psühhiaatriahaiglas ravil viibinud vaimselt haige patsiendi enesetapuga.

Fernandes de Oliveira vs Portugal, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 78103/14

Asjaolud

Kaebaja poeg kannatas vaimsete häirete all ning ta viibis korduvalt ravil psühhiaatriahaiglas. Kaebaja poeg võeti taas 01.04.2000 nimetatud haiglasse pärast seda, kui ta oli samal päeval üritanud sooritada enesetappu. 27.04.000 lahkus kaebaja poeg haigla territooriumilt kedagi teavitamata ning sooritas enesetapu, hüpates rongi ette. Kaebaja esitas haigla vastu hagi ning taotles kahjuhüvitise määramist. Kohtud jätsid kaebaja nõude rahuldamata leides, et kaebaja poja enesetapp ei olnud ettenähtav ning haigla ei olnud oma kohustusi rikkunud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei suutnud tema poja elu kaitsta ning olid tema poja surma eest vastutavad.

EIK seisukohad

Et riigil on positiivne kohustus võtta kasutusele ennetavad meetmed ohus oleva isiku elu kaitsmiseks ning lähtudes vajadusest võtta kasutusele kõik asjaolude pinnalt vajalikud ja mõistlikud sammud, võis haigla personalilt eeldada, et nad kasutaksid vaimselt haige patsiendi suhtes, kes oli hiljuti üritanud sooritada enesetappu ning kes oli aldis haigla territooriumilt põgenema, mõningaid meetmeid tema haiglast lahkumise vältimiseks. Lisaks oleks võinud eeldada, et võimud oleksid kaebaja poega jälginud sagedamini. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest aspektist.

EIK märkis, et kohtumenetlus haigla vastutuse küsimuses kestis 11 aastat ja 2 kuud kahes kohtuastmes. Antud asjas tunnistas valitsus pikka kohtumenetlust, ent ei esitanud selle õigustamiseks veenvaid põhjuseid. EIK osundas, et menetluses oli mitmeid pikki ja põhjendamatuid passiivsuse perioode. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriikliku õigussüsteemi asjakohased mehhanismid ei taganud praktikas toimivat tõhusat ja kohest menetlust kooskõlas EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi menetluslike kohustustega. EIK ei saanud nõustuda niivõrd pika siseriikliku menetlusega isiku surma asjaolude tuvastamiseks. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 703,80 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 25 000 eurot ja kulude katteks 409 eurot.



EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Ametivõimudel on kohustus uurida ründe võimalikke rassistlikke motiive ka siis, kui võimalikud rassistlikud motiivid põhinevad ohvri tegelikul või tajutaval seosel või seotusel teise isikuga.

Škorjanec vs Horvaatia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 25536/14

Asjaolud

Kaebajat ning tema romi päritolu partnerit rünnati kahe isiku poolt, kes ütlesid vahetult enne rünnakut ja rünnaku ajal romide vastaseid solvanguid. Kaebajat koheldi kriminaalasjas tunnistajana, mitte ohvrina nagu tema partnerit.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles ta väitis, et siseriiklikud võimud ei täinud kohaselt oma positiivseid kohustusi seoses tema vastu suunatud rassismist motiveeritud vägivallaga, millega rikuti EIÕK artikleid 3 ja 13.

EIK seisukohad

Võimudel lasub EIÕK artiklist 3 koosmõjus EIÕK artikliga 14 tulenev kohustus uurida võimaliku seose olemasolu rassistliku suhtumise ja uuritava vägivallaakti vahel. Nimetatud kohustus ei hõlma vaid vägivallaakte, mis põhinevad ohvri tegelikul või tajutaval staatusel või tunnustel, vaid ka vägivallaakte, mis põhinevad ohvri tegelikul või tajutaval seosel või seotusel teise isikuga, kes tegelikult või eeldatavalt omab eristaatust või kaitstavaid tunnuseid.

EIK osundas, et Horvaatia õigussüsteem nägi ette kohase õigusmehhanismi, et tagada kaebajale antud asjaoludel vajalik kaitse tase. Sellegipoolest keskendus prokuratuur antud asjas uurimise läbiviimisel ja analüüsi teostamisel vihakuriteo tunnuste tuvastamisel vaid kaebaja partneri vastu suunatud rünnakule. Võimud ei viinud läbi põhjalikku asjakohaste olukorrast tingitud tegurite hindamist ega uurinud seda, kas ja kuidas nimetatud tegurid olid seotud kaebaja suhtega oma partneriga ning nende vastu suunatud rünnaku rassistliku motiiviga. Eeltoodu tõi kaasa kaasuse asjaolude puuduliku hindamise. Seega ei olnud siseriiklike võimude menetluslik vastus kaebaja rassismist põhjustatud vägivallaakti väidetele kohane ning läks vastuollu riigi kohustusega võtta kasutusele kõik mõistlikud sammud paljastamaks sündmuses rassistlike motiivide roll.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist koosmõjus EIÕK artikliga 14;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 500 eurot ja kulude katteks 2 200 eurot.

-----

Etnilisest päritolust tingitud ründeid tuleb uurida eriti jõuliselt.

Grigoryan ja Sergeyeva vs Ukraina, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 63409/11

Asjaolud

Kaebajateks on Aserbaidžaani kodanikust hr Grigoryan ning Ukraina kodanikust prl Sergeyeva. Kaebajad vahistati seoses avaliku korra rikkumisega ning viidi politseijaoskonda. Hr Grigoryani väidetel sisenesid tema kambrisse kolm politseinikku, kes solvasid teda tema Armeenia päritoluga seoses, lükkasid ta maha, sidusid ta kinni, lõid ning kägistasid teda. Võimud tunnistasid hr Grigoryani kinnisidumist, mis oli väidetavalt vajalik tema agressiivse ja korda rikkuva käitumise tõttu. Kaebajad esitasid kriminaalkaebuse seoses nende kinnipidamise ja väidetava väärkohtlemisega, ent prokuratuur keeldus korduvalt asjaomaste politseinike suhtes menetlust alustamast.

Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 ning EIÕK artikli 14 koosmõjus EIÕK artikliga 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et neid väärkoheldi etnilise päritolu tõttu ning nende väiteid ei uuritud tõhusalt.

EIK seisukohad

EIK eemaldas menetlusnimistust avalduse prl Sergeyeva osas EIÕK artikli 37 lõike 1 (a) alusel.

Meditsiinilised andmed näitasid, et kaebaja sai kinnipidamise ajal ulatuslikke vigastusi. Samuti esitas kaebaja kaebuse koheselt pärast oma vabastamist. Nimetatud asjaoludel olid siseriiklikud võimud väidetava väärkohtlemise osas kohustatud läbi viima tõhusa uurimise. EIK leidis, et võimud ei teinud sündmuse uurimiseks kõike, mida võis neist mõistlikult eeldada. Nimetatud järeldusele jõudmisel võttis EIK muuhulgas arvesse seda, et eriti tähtis on jõuliselt uurida vägivallaakte, mis on väidetavalt põhjustatud etnilistest eelarvamusest. Seega on rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

EIK ei olnud veendunud, et kaebaja kinnisidumine ja selleks jõu kasutamine olid kaebaja käitumisest tulenevalt vältimatult vajalikud. Lisaks ei olnud siseriikliku uurimise puudujääkide tõttu ilmne, et kaebaja võrdlemisi ulatuslikud vigastused olid tekitatud vaid kinnisidumise ja selle jaoks jõu kasutamise käigus. EIK leidis, et käesolevas asjas ei ole valitsus tõendamiskoormust täitnud ning järeldas, et kaebaja suhtes jõu kasutamine ei olnud vältimatult vajalik. Seega sai kaebajale osaks väärkohtlemine, mis oli ebainimlik ja alandav, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 3 sisulisest aspektist.

EIK leidis, et võimud ei võtnud kasutusele mõistlikke samme, et tuvastada kaebajale osaks saanud kohtlemise osas võimalikke rassilisi või etnilisi põhjuseid. Ehkki EIK-l puudusid piisavad tõendid väitmaks, et kaebaja väärkohtlemine politseijaoskonnas oli tõepoolest põhjustatud etnilisest eelarvamusest, on see, et võimud ei võtnud kasutusele mõistlikke samme selliste potentsiaalsete motiivide tuvastamiseks, piisavad tuvastamaks EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 3.

Resolutsioon

1. Eemaldada kohtuasjade nimistust avaldus prl Sergeyeva osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

4. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.

-----

EIK määras 10 tundi kestnud alaealise piinamise eest politseijaoskonnas mittevaralise kahju hüvitiseks 48 550 eurot.

Shestopalov vs Venemaa, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 46248/07

Asjaolud

Kaebaja väidetel tarvitasid politseinikud 2004. aastal, kui ta oli veel alaealine, politseijaoskonnas tema suhtes vägivalda. Võimud alustasid kaebaja väärkohtlemise väidete osas uurimist 1 aasta ja 9 kuud pärast sündmuse toimumist ning seda, kui nad olid eelnevalt kuuel korral keeldunud kriminaalmenetlust alustamast. Menetlus peatati, kuna vägivallas süüdi olevaid politseinikke ei olnud võimalik tuvastada. Kaebaja esitas riigi vastu hagi. Kaebajale määrati väärkohtlemise eest 50 000 Vene rubla (u 1 450 euro) suurune mittevaralise kahju hüvitis.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks eraldiseisvalt ja koosmõjus EIÕK artikliga 13.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja väited olid kogu siseriikliku menetluse vältel järjepidevad ning siseriiklikud kohtud pidasid kaebaja väited tõendatuks. Valitsus ei vaidlustanud kaebaja väiteid. EIK leidis, et seetõttu saab väidetud asjaolud lugeda tuvastatuks. EIK osundas, et kaebaja väärkohtlemine toimus tema ebaseadusliku 10-tunnise kinnipidamise ajal politseijaoskonnas. Kaebajale ei tagatud kahtlustatava õiguseid ning kaebaja oli täielikult politseinike kontrolli all. See tegi kaebaja eriti haavatavaks, võttes seejuures arvesse kaebaja vanust. Pöörates tähelepanu kõikidele asjaoludele, sealhulgas kaebaja vanusele, kaebajale politsei poolt osaks saanud kohtlemise tõsidusele, puupulga ja plastikkoti kasutamisele, kohtlemise tulemusena tekkinud kehalistele ja vaimsetele mõjudele ning väärkohtlemise kasutamise eesmärgile, leidis EIK, et kaebajale osaks saanud kohtlemine oli käsitletav piinamisena.

Võttes arvesse märkimisväärse viivituse kriminaalasja avamisel ning kriminaaluurimise alustamisel, samuti uurimise läbiviimise viisi, leidis EIK, et uurimine ei olnud kohene ega põhjalik ning menetlus viitas võimudepoolsele tahte puudumisele politseinike vastutusele võtmiseks.

Võttes arvesse, et kaebaja väärkohtlemise väidete uurimine oli ebatõhus ning kaebajale määratud hüvitis ei olnud piisav, oli kaebaja endiselt käsitletav EIÕK artiklis 3 sätestatud õiguste rikkumise „ohvrina“.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist.

EIK leidis, et ei olnud tõendatud, et tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend oli ebatõhus. Seega ei ole tsiviilkohtumenetluse osas EIÕK artiklit 13 rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebajale osaks saanud piinamisega;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist seoses tõhusa uurimise puudumisega kaebaja politseipoolse piinamise väidete osas;

3. EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artikliga 3 ei ole rikutud seoses tsiviilkohtumenetlusega;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 48 550 eurot ja kulude katteks 3 000 eurot.

-----

EIK ei tuvastanud ebakohaseid vangistustingimusi.

Kordas vs Kreeka, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 51574/14

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses Traikala vanglas esinenud kinnipidamistingimustega. Kaebaja taotles samuti EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist väites, et tal puudus kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhus õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

Asjaolude pinnalt ei saanud EIK teha järeldust, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid ületanud kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme ning oleksid kaasa toonud alandava kohtlemise. Seega ei ole EIÕK artiklit 3 rikutud.

EIK viitas, et on korduvalt leidnud, et kui kaebaja väidab, et vanglas esinevad üldised vangistustingimused mõjutavad teda isiklikult, nagu ka käesolevas asjas, on Kreeka kriminaalmenetluse koodeksi §-s 6 ja §-s 572 toodud õiguskaitsevahendid kasutud. EIK ei näinud põhjust jõuda antud asjas teistsugusele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3.

-----

Isiku pikaajaline kinnipidamine kinnipidamisasutuses, mis on ette nähtud lühiajaliseks kinnipidamiseks, toob kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

Grammosenis jt vs Kreeka, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 16287/13

Asjaolud

21 kaebajat paigutati kohtueelseks kinnipidamiseks Thessaloniki politsei peakontorisse. Kaebajate kinnipidamise kestused jäi vahemikku ühest kuust kuni 8 kuuni. Kaebajad väitsid, et Thessaloniki politsei peakontor oli pikkadeks kinnipidamisteks täiesti sobimatu.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Käesolevas asjas peeti kaebajaid kinni kinnipidamisasutustes, milles puudusid vajalikud hüved pikaajaliseks kinnipidamiseks, alates 1 kuust kuni 8 kuuni. Võttes arvesse varasema kohtupraktika ja poolte poolt esitatud andmed leidis EIK, et puudus alus jõuda varasema kohtupraktikaga võrreldes erinevale järeldusele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses kaebajate kinnipidamistingimustega.

Viidetega oma varasematele otsutele leidis EIK, et olemasolev siseriiklik õigus ei võimalda kaebajatel saada kohast hüvitist. Puudus põhjus jõuda erinevale seisukohale. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusate õiguskaitsevahendite puudumisega.

Resolutsioon

1. EIK luges avalduse vastuvõetavaks 16 kaebaja osas ning vastuvõetamatuks 5 kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate kinnipidamistingimustega;

3. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusate siseriiklike õiguskaitsevahendite puudumisega;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 4 000 eurot.



EIÕK artikkel 4 – orjuse ja sunniviisilise töötamise keelamine

Ümberasujad, kes olid inimkaubanduse ja sunniviisilise töötamise ohvriteks, ei saanud Kreekalt tõhusat kaitset.

Chowdury jt vs Kreeka, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 21884/15

Asjaolud

Kaebajateks on 42 Bangladeshi kodanikku, kes elavad Kreekas ning kellel puudusid tööload. Kaebajad värvati perioodil 2012 oktoober – 2013 veebruar ühte farmi maasikaid korjama. Kaebajate tööandjad ei maksnud neile palka ning sundisid neid töötama iga päev 07:00-19:00 relvastatud valvurite järelevalve keerulistes füüsilistes tingimustes.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 4 lõike 2 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et inimkaubandus kuulub EIÕK artikli 4 kaitsealasse ning sunniviisiline töö on üks inimkaubanduse väljendusvorme. Kaasuse asjaolud ning eelkõige kaebajate töötingimused näitasid selgelt, et nad olid inimkaubanduse ja sunniviisilise töö ohvriteks Palermo Protokolli artikli 3a ning Inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni artikli 4 mõttes. EIK järeldas, et kaebajate olukord kuulus EIÕK artikli 4 lõike 2 kaitsealasse seoses inimkaubanduse ja sunniviisilise töötamisega.

EIK tuvastas EIÕK artikli 4 lõike 2 rikkumise seoses riigi suutmatusega täita nimetatud normist tulenevaid positiivseid kohustusi, s.o inimkaubanduse olukorra ennetamine, ohvrite kaitsmine, kuritegude tõhus uurimine ning inimkaubanduse eest vastutavate isikute karistamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 4 lõike 2 rikkumine;

2. EIK määras kõikidele maakohtus toimunud menetlustes osalenud kaebajatele, s.o 21 kaebajale, igale ühele 16 000 eurot ning ülejäänud 21 kaebajale igale ühele 12 000 eurot. EIK määras kulude katteks kaebajatele ühiselt 4 363,64 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

EIK leidis, et varjupaigataotlejate kinnipidamine Moskva lennujaama transiiditsoonis oli ebaseaduslik, ebainimlik ja alandav.

Z.A. jt vs Venemaa, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 61411/15; 61420/15; 61427/15; 3028/16

Asjaolud

4 kaebajat on Iraagi, Palestiina, Somaalia ja Iraagi kodanikud. Kaebajad, kes reisisid üksteisest sõltumatult, läbisid reisides Moskva Šeremetjevo lennujaama, kus Venemaa piirivalve keelas kaebajatele Venemaale sisenemise seoses nende reisidokumentides esinevate küsitavustega. Selle tulemusena olid kolm kaebajat aastatel 2015-2016 sunnitud veetma 5-8 kuud lennujaama transiiditsoonis. Somaaliast pärit kaebaja viibis transiiditsoonis perioodil 2015 aprillist 2017 märtsini 1 aasta ja 11 kuud. Kõik kaebajad taotlesid Venemaalt edutult varjupaika.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 ja artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kuna valitsus ei viidanud ühelegi Venemaa õigusakti normile, mis oleks õigustanud kaebajatelt vabaduse võtmist, leidis EIK, et kaebajate pikaajaline kinnipidamine transiiditsoonis toimus ilma igasuguse siseriikliku õiguse aluseta, millega rikuti EIÕK artikli 5 lõiget 1.

EIK hinnangul põhjustasid kaebajate kinnipidamistingimused, mida nad pidid taluma pikka aega, neile märkimisväärseid vaimseid kannatusi, mis õõnestas nende väärikust ning alandas neid. EIK leidis, et selline kohtlemine oli ebainimlik ja alandav, millega rikuti EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine – kõikide kaebajate osas;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 15 000 – 26 000 eurot kulude katteks igale kaebajale 3 500 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul võtsid kaebajad vabatahtlikult ja mõjuvate põhjusteta vastu otsused transiiditsooni jäämiseks.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas, et pärast apellatsioonkaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaega esitatud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine rikkus õiguskindluse põhimõtet ja juurdepääsuõigust kohtule.

Magomedov jt vs Venemaa, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 33636/09; 34493/09; 35940/09; 36054/09; 37441/09; 38237/09; 45415/09; 50333/09; 28480/13; 28506/13

Asjaolud

Kaebajateks on 13 Venemaa kodanikku. Kaebajad alustasid kohtumenetlust riigivõimude vastu, vaidlustades neile seoses Tšernobõli tuumajaama õnnetuse likvideerimisel osalemisega makstavate toetuste suuruse. Kõik kaebajad võitsid esimeses kohtuastmes. Kuivõrd võimud ei esitanud tähtaegselt apellatsioonkaebuseid, siis otsused jõustusid ning neid asuti täitma.

Võimud esitasid hiljem siiski apellatsioonkaebused ning taotlesid apellatsioonkaebuste esitamise tähtaja ennistamist. Siseriiklikud kohtud rahuldasid võimude taotlused ning võtsid apellatsioonkaebused menetlusse. Apellatsioonimenetlustes tühistati esimese astme kohtute otsused.

Kaebajad esitasid avaldused EIK-le EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK tunnistas kolm avaldust – nr 36054/09, 45415/09, 50333/09 - EIÕK artikli 35 lõigete 3 (b) ja 4 alusel vastuvõetamatuks. Nimetatud avalduste osas leidis EIK, et kaebajad ei ole kannatanud nende kasuks langetatud siseriiklike otsuste tühistamisega „materiaalset kahju“.

EIK selgitas, et avalduse esitamiseks ettenähtud tähtajad on kahtlemata vajalikud kohaseks õigusemõistmiseks ning eelkõige õiguskindluse põhimõtte kindlustamiseks. Huvitatud osapooled peavad arvestama avalduste esitamise tähtaegade suhtes kehtivate reeglitega. Seega võib mittetähtaegselt esitatud avalduse menetlusse võtmine pärast märkimisväärse aja möödumist veenvate põhjuste puudumisel viia õiguskindluse põhimõtte riiveni ja olla vastuolus EIÕK artiklis 6 tagatud õigusega. EIK lisas, et ehkki tähtaja ennistamise küsimus on eelkõige siseriiklike kohtute otsustuspädevuses, ei ole see sellise võimu teostamine piiramatu. Asja otsustav kohtunik peab igal juhtumil esitama oma otsuse põhjendused ning hindama, kas esitatud põhjused õigustavad res judicata põhimõtte riivamist. Oluline on ka see, milline avajavahemik jäi otsusest teada saamise ning tähtaja ennistamise taotluse esitamise aja vahele. Isik peab tegutsema piisava hoolsusega, s.o viivituseta hetkest, mil ta sai teada või pidi teada saama tema õigusi riivavast otsusest.

EIK märkis seoses avaldustega nr 33636/09, 34493/09, 35940/09, 37441/09 ja 38237/09, et sotsiaalkindlustusameti käitumine oli õigustamatu, kuna sotsiaalkindlustusamet viivitas oma sõnul apellatsioonkaebuste esitamisega seoses vajadusega uurida mitu kuud asjakohast õigust. EIK leidis, et teise astme kohtu seisukoht, mille kohaselt oli apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine vajalik föderaalse eelarve huvides ja muude õiguskaitsevahendite puudumisel, ning valitsuse selgitus, mille kohaselt pidanuks menetlusse olema kaasatud föderaalse eelarvevahendite inspektor, ei olnud piisavad õigustamaks apellatsioonkaebuste menetlusse võtmist ning sellele järgnenud õiguskindluse põhimõtte rikkumist. EIK hinnangul ei olnud asjakohane ka valitsuse väide, mille kohaselt õigustas esimese astme kohtute otsuste tühistamist asjaolu, et nimetatud otsused ei järginud varasemat kohtupraktikat, milles oli otsustatud samade toetuste arvutamise meetodi küsimus. Et sotsiaalkindlustusamet oli varasemates menetlustes olnud ise vastustaja rollis, pidi sotsiaalkindlustusamet olema varasemast praktikast teadlik ning juhtima sellele esimese astme kohtu tähelepanu, mida antud asjas ei tehtud. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine rikkus õiguskindluse põhimõtet ning kaebajate juurdepääsuõigust kohtule.

Seoses avaldustega nr 28480/13 ja 28506/13 märkisid võimud, et finantsministeerium ei olnud esimese astme kohtu menetlustest ega otsustest teadlik. EIK osundas, et finantsministeerium sai kohtuotsustest teada või pidi teada saama hiljemalt 2011 augustis, kui finantsministeerium hakkas otsuste alusel väljamakseid tegema. EIK-le jäi selgusetuks, miks finantsministeerium ootas enne tegutsemist enam kui aasta. Seda enam, et riigi väidetel oli kaalul oluline avalik huvi. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK ka viidatud avalduste osas õiguskindluse põhimõtte ja kaebajate kohtule juurdepääsuõiguse rikkumise.

Võttes arvesse EIK järeldused EIÕK artikli 6 lõike 1 osas, ei pidanud EIK vajalikuks avalduste uurimist EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel.

Resolutsioon

1. Tunnistada avaldused nr 36054/09, 45415/09 ja 50333/09 vastuvõetamatuks ning 33636/09, 34493/09, 35940/09, 37441/09, 38237/09, 28480/13 ja 28506/13 vastuvõetavaks;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

Tsiviilkohtumenetlus kinnisasja jagamise asjas kestusega 23,5 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Marković vs Serbia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 70661/14

Asjaolud

Kaebaja alustas 1994. aasta septembris tsiviilkohtumenetlust kinnisasja jagamise nõudes. 2011. aasta juunis leidis konstitutsioonikohus, et kaebaja õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul on rikutud ning otsustas, et kohtumenetlust tuleb kiirendada ja et kaebajal oli õigus saada mittevaralise kahju hüvitist. Kaebaja ei ole seni hüvitist saanud. Samuti on endiselt pooleli 1994. aastal alanud kohtumenetlus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestuse tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

EIK seisukohad

EIK osundas, et anud asjas leidis konstitutsioonikohus, et kaebaja õigust tema nõude lahendamiseks mõistliku aja jooksul oli rikutud. Seega oli konstitutsioonikohus tunnustanud väidetavat riivet. Samas leidis konstitutsioonikohus, et kaebaja oli õigustatud saama mittevaralise kahju hüvitise, kuid kaebaja ei ole sellist hüvitist saanud.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja ei ole EIÕK artikli 34 mõttes ohvri staatust kaotanud. EIK hinnangul oli käesolevas asjas kohtumenetluse kestus ülemäärane ega olnud vastavuses „mõistliku aja“ nõudega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot.

-----

Tsiviilkohtumenetlus kestusega 5 aastat ja 7 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Blagojević vs Serbia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 63113/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku pikkusega. Kaebaja nõudis nimetatud tsiviilkohtumenetluses oma endiselt tööandjalt 2005. aasta kasumi vahenditest makse tegemist.

Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 7 kuud.

Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale lõppjäreldusele. Seega järeldas EIK, et käesolevas asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega olnud vastavuses „mõistliku aja“ nõudega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK ei pidanud vajalikuks esitatud avalduse eraldi uurimist EIÕK artikli 13 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ja kulude katteks 500 eurot.

-----

Kriminaalmenetlus kestusega 6 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Jovanović vs Serbia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 29763/07

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega. Kaebajat kahtlustati kuritegelikku ühendusse kuulumises.

Kriminaalmenetluse kestus: 6 aastat ja 1 kuu.

Kriminaalmenetlus jäi kohtueelse menetluse staadiumisse.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega järeldas EIK, et käesolevas asjas oli kriminaalmenetluse kestus ülemäärane ega olnud vastavuses „mõistliku aja“ nõudega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK ei pidanud vajalikuks esitatud avalduse eraldi uurimist EIÕK artikli 13 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 800 eurot ja kulude katteks 500 eurot.

-----

Distsiplinaarmenetluses tuleb lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse puudumisel vältida seisukohti, millega omistatakse kaebajale kriminaalvastutus talle distsiplinaarmenetluses ette heidetava kohatu käitumise osas.

Kemal Coşkun vs Türgi, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 45028/07

Asjaolud

Politseinikuna töötanud kaebaja suhtes alustati nii kriminaal- kui ka distsiplinaarmenetlust. Distsiplinaarmenetluses leidis ülemdistsiplinaarnõukogu, et kaebaja oli toime pannud vägistamise katse, ründamise ja vägivallaga ähvardamise ning otsustas kaebaja vabastamise politseijõududest. Halduskohus jättis ülemdistsiplinaarnõukogu otsuse jõusse. Kaebaja edasised kaebused jäeti samuti rahuldamata. Kaebaja mõisteti kriminaalmenetluse raames vangistamises, röövis ja vägistamise katses õigeks. Ehkki kaebaja mõisteti algselt kallaletungis koos vägivallaga süüdi, mõisteti ta hiljem ka nimetatud süüdistuse osas õigeks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Antud asjas leidis halduskohus, et kaebaja vabastamine politseijõududest oli põhjendatud alusel, et kaebaja oli toime pannud vabaduse võtmise, röövi ja vägistamise katse. Ehkki samade faktide ja samade süüdistuste osas oli kriminaalmenetlus pooleli, tegi halduskohus otsuse, milles kasutatud sõnastusega tunnistati kaebaja ühemõtteliselt nimetatud süüdistustes süüdi. Lisaks ei sisaldanud halduskohtu otsus mingit reservatsiooni ega mööndust, mis oleks võinud viia otsuse lugeja järeldusele, et kaebaja süüdi tunnistamine piirdus rangelt distsiplinaarvaldkonnaga. Kuna kohtuotsuses puudusid põhjendused, millele toetudes oleks võinud tajuda, et distsiplinaar- ja kohtuorganid tuvastasid ja hindasid fakte vaid distsiplinaarõiguse raames, muutusid distsiplinaarkaristuse ja kriminaalvastutuse vahelised piirid teoreetiliseks ja illusoorseks. EIK rõhutas, et ükski võimuorgan ei tohi kohelda isikut kuriteos süüdi olevana enne, kui isik on pädeva kohtu poolt süüdi mõistetud.

EIK leidis, et halduskohus tunnistas kaebaja süüdi enne, kui kaebaja süü oli õiguse kohaselt tuvastatud ning halduskohus ei suutnud heastada eelmise kohtuastme poolt kasutatud sõnastust, ehkki kohtul oli kohustus eeldada kaebaja süütust seoses poolelioleva kriminaalmenetlusega. EIK märkis, et puudub igasugune õigustus taolise ennatliku süü tuvastamise jaoks. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot ja kulude katteks 169 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtuniku distsiplinaarasjas esitatud apellatsiooni lahendanud distsiplinaarnõukogu ei olnud objektiivse kriteeriumi alusel erapooletu.

Sturua vs Gruusia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 45729/05

Asjaolud

Kaebaja määrati 1999. aastal kümneks aastaks ringkonnakohtu esimeheks. 2004. aastal alustati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust ning kaebaja tagandati kohtunike distsiplinaarnõukogu paneeli otsusega ametist. Kaebaja kaebas otsuse edutult edasi kohtunike distsiplinaarnõukogule ja ülemkohtule.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetlus oli ebaõiglane. Eelkõige viitas kaebaja asjaolule, et kohtunike distsiplinaarnõukogu ei olnud erapooletu, kuna 4 8-st tema apellatsiooni arutanud kohtunikust olid teinud tema asjas otsuse kohtunike distsiplinaarnõukogu paneeli koosseisus.

EIK seisukohad

EIK osundas, et antud asjas olid neli kohtunike distsiplinaarnõukogu liiget varasemalt kogunenud paneelina, mis arutas asja esimese astme kohtuorganina, hinnates kaebaja vastu esitatud distsiplinaarsüüdistuse põhjendatust. Paneel korraldas istungi, uuris kõiki tõendeid ning langetas 23.12.2004 põhjendatud otsuse, milles mõisteti kaebaja distsiplinaarsüüteos süüdi ning kaebajat karistati ametist tagandamisega. Nimetatud otsus sisaldas asjakohaste õigusnormide tõlgendamist ja rakendamist.

Hiljem olid samad 4 kohtunikku 8-liikmelise distsiplinaarnõukogu liikmeteks, mis hindas kaebaja poolt 23.12.2004 otsuse peale esitatud apellatsioon nii fakti- kui ka õigusküsimustes. Seega hindasid apellatsioonimenetluses 4 kohtunikku nende enda langetatud otsuse õigsust ning pidid kontrollima, kas nad olid eksinud faktide hindamisel või õiguse tõlgendamisel. EIK märkis, et 8-liikmeline distsiplinaarnõukogu tegi otsuse lihthäälte enamusega ning distsiplinaarnõukogu esimehel, kes oli samuti asja esimese astme koosseisus lahendanud, oli viigi korral otsustav hääl. Võttes arvesse, et ülemkohtu pädevus piirnes distsiplinaarmenetluses vaid õigusküsimuste lahendamisega, oli EIK-l kahtlusi, et kassatsioonikohus oli võimeline asja tõhusalt lahendama. EIK hinnangul olid eeltoodud asjaolud piisavad tuvastamaks, et kaebaja kartus distsiplinaarnõukogu erapooletuse puudumise osas oli objektiivselt õigustatud.

Esitatud põhjendustest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1
Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 500 eurot ja kulude katteks 3 380 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuste täitmisega viivitamisega.

Avakemyan vs Armeenia, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 39563/09

Asjaolud

Kaebaja esitas hagi K. vastu, nõudes K.-lt kaebajale võlgu olevat summat. 03.05.2005 otsusega kinnitas kohus kaebaja ja K. vahelise kokkuleppe. Kui K. ei järginud kokkuleppe tingimusi ning kohtutäitur tuvastas K. ainsa varana tema poolt päritud maja, alustas kaebaja uut kohtumenetlust K. maja omandiõiguse õiguslikuks tuvastamiseks. 24.10.2007 otsusega tunnistas kohus K. maja omanikuks. 2008. aastal esitas kaebaja halduskohtule nõude kinnisvararegistri ja kohtutäituri vastu, sundimaks esimest kandma K. maja omanikuna registrisse ning teist maja konfiskeerima. 01.12.2008 rahuldas halduskohus kaebaja nõude. K. esitas 10.02.2012 kviitungi, mille kohaselt oli ta võla kohtutäiturile ära maksnud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1, 1. protokolli artikli 1 ning artikli 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Antud asjas ei täidetud siseriiklikke kohtuotsuseid 4 aastat ja 3 kuud. Valitsus ei esitanud nimetatud viivituse õigustamiseks põhjendusi. Seega leidis EIK, et Armeenia võimud, suutmata võtta mitme aasta jooksul kasutusele vajalikke meetmeid lõplike kohtuotsuste täitmiseks, jätsid EIÕK artikli 6 lõike 1 ilma oma kasulikust mõjust. Lisaks ei austanud Armeenia võimud kaebaja EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohaseid õiguseid, kuna kaebaja ei saanud ebamõistlikult pika aja jooksul oma nõude katteks raha.

Valitsus ei suutnud tõendada, et siseriiklik õigus oleks võimaldanud kaebaja sugustel võlausaldajatel vaidlustada täitemenetluses esinevaid viivitusi. Samuti ei esitanud valitsus andmeid selle kohta, et kaebajal olnuks võimalik esitada täitemenetluses esineva viivitusega seoses kahjunõue. Asjaolu, et kaebaja kasuks langetati intresside väljamõistmise otsus, ei ole käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina täitemenetluses esineva viivituse osas, kuna viivitus oli omistatav võimudele. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajal puudus EIÕK artikli 13 kohane tõhus õiguskaitsevahend täitemenetluse kiirendamiseks või täitemenetluses esineva viivitusega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

EIK tuvastas, et kaebaja kõneeristuse andmete avaldamine ei olnud EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „kooskõlas seadusega“.

Savotchko vs Moldova Vabariik, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 33074/04

Asjaolud

Kaebaja ja tema ema vahelises tsiviilkohtumenetluses pärimisasjas esitas kaebaja ema kohtule kaebaja kõneeristuse andmed. Kõneeristuse andmed oli äriühing M., mis oli riiklik tavatelefonide operaator, eelnevalt väljastanud kaebaja ema advokaadile. Nimetatud kõneeristuse andmed sisaldasid muuhulgas andmeid valitud numbrite kohta ning kaebaja poolt tehtud kõnede kuupäevade, kellaaegade, kestuste ja kulude andmeid. Siseriiklik kohus tugines nimetatud kõneeristuse andmetele, jättes rahuldamata kaebaja taotluse kohtumaksust vabastamiseks.

Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja M. vastu esitatud hagi, milles kaebaja taotles kõneeristuse andmete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, rahuldamata.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le eelkõige EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et asjakohased siseriiklikud õigusnormid keelasid, mõningate eranditega, vaidlusaluse teabe avaldamise. EIK hinnangul ei kohaldunud antud asjas erandid ning valitsus ei suutnud seda ümber lükata.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et riive ei olnud EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „kooskõlas seadusega“. Seetõttu ei pidanud EIK vajalikuks hinnata riive vajalikkust ning tuvastas EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

EIK leidis, et kaebaja sõnavabadusse sekkumine kaebaja vallandamise vormis ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ ärimaine ja ettevõtte õiguste kaitseks.

Marunić vs Horvaatia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 51706/11

Asjaolud

Kaebaja töötas aastatel 2003-2007 kohalikule omavalitsusele kuuluva kohaliku avalikku teenust osutava ettevõtte, KD Kostrena, juhatajana. 2007 septembris avaldati päevalehes artikkel, milles linnapea M.U. kritiseeris kaebajat seoses tema tööülesannete täitmisega. 8 päeva hiljem vastas kaebaja järjekordses samas lehes avaldatud artiklis esitatud kriitikale. Kaebaja kurtis, et ettevõtte tegutsemisel esinenud probleemid tulenesid kohaliku omavalitsuse õigusteenistusest, mis nõudis väidetavalt ettevõttelt ebaseaduslikku tegutsemist. Muuhulgas väitis kaebaja, et ettevõte kogus parkimistasusid maal, mis ei olnud kohaliku omavalitsuse omandis. Kaebaja kutsus üles ettevõtet auditeerima. Pärast artikli ilmumist vallandati kaebaja ettevõtte üldkoosolekuga (mida juhatas M.U.) põhjusel, et kaebaja avalikud seisukohad rikkusid ettevõtte mainet. Kaebaja esitas hagi ebaseadusliku vallandamise peale, mis jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse väites, et tema meedias esitatud väidete eesmärk oli lükata ümber tema suhtes esitatud valesüüdistused ning et tema vallandamine rikkus EIÕK artiklit 10.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei kohaldunud antud asjas valitsuse viidatud EIK kohtupraktika, milles käsitletakse sõnavabadust töökohal. EIK leidis, et käesolev asi oli viidatud asjadest erinev. EIK leidis, et antud asjaoludel ei saanud kaebajalt eeldada vaikimist ning oma maine samal viisil kaitsmata jätmist. Vastupidine laiendaks liigselt lojaalsuskohustust ning oleks vastuolus EIÕK artikliga 10, mis nõuab inter alia, et töötaja sõnavabadust kaitstakse tööandja ebamõistlike lojaalsuse nõudmiste eest.

EIK osundas, et vastulause esitamise õigus on õigus kaitsta end avaliku kriitika vastu sama meediumi kaudu, kus kriitika avaldati.

EIK märkis ka, et kohaliku avalikku teenust osutava ettevõtja tegutsemine on kohaliku kogukonna jaoks avaliku huvi küsimus.

EIK hinnangul ei sisaldanud kaebaja artiklis avaldatud seisukohad faktilisi ebatäpsusi. Kaebaja väide, mille kohaselt kogus ettevõte ebaseaduslikult parkimistasusid, on käsitletav väärtushinnanguna, millel oli piisav faktiline alus. EIK osundas, et kaebaja esitatud väide oli otseselt seotud tema avaliku avalduse eesmärgiga, s.o oma professionaalse maine kaitsmisega. EIK leidis, et kaebaja ei viidanud, et ebaseaduslik parkimistasu kogumine kujutas endast kuritegu, nagu viitas valitsus.

Eeltoodud põhjustest tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja M.U. väidete vastuseks esitatud seisukohad ei olnud ebaproportsionaalsed ega ületanud lubatud kriitika piire. Seega ei olnud kaebaja sõnavabadusse sekkumine kaebaja vallandamise vormis „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ ärimaine ja ettevõtte õiguste kaitseks, mistõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.



EIÕK artikkel 11 – kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus

Rahumeelsel kogunemisel osalemise vabadus on niivõrd oluline, et ühtki sellisest meeleavaldusest osa võtnud isikut ei tohiks karistada.

Şolari vs Moldova Vabariik, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 42878/05

Asjaolud

Chișinău linnavalitsuse 25.04.2005 otsusega lubati pidada 01.05.2005 linna keskuses meeleavaldus. Kaebaja võttis nimetatud meeleavaldusest osa.

Politsei koostas 04.05.2005 kaebajale väärteoprotokolli, mille kohaselt ei tegutsenud kaebaja kooskõlas avalike kogunemiste korraldamise normidega. Protokollis märgiti, et kogunemine ei alanud linnavalitsuse poolt ette nähtud kohas, meeleavaldajad lehvitasid plakatitega ja laususid loosungeid, mis toetasid mitteregistreeritud erakondi ja liikumisi ning meeleavaldajad kandsid mitteregistreeritud sümboleid. Samal päeval mõistis esimese astme kohus kaebaja väärteos süüdi ning määras talle 28 euro suuruse trahvi. Kuna kaebaja ei maksnud trahvi ära, asendas kohus 14.11.2005 trahvi 30-päevase arestiga. Kaebaja tasus trahvi ning kohus otsustas ta 07.12.2005 koheselt vabastada.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le eelkõige EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks seoses 01.05.2005 meeleavaldusel osalemise eest määratud väärteokaristusega.

EIK seisukohad

Antud juhtumil oli meeleavaldus rahumeelne. EIK selgitas, et kui meeleavaldajad ei pane toime vägivallaakte, peavad võimud rahumeelsete meeleavalduste osas üles näitama teatud tolerantsust. Kohast „tolerantsuse määra“ ei ole võimalik in abstracto defineerida; EIK peab uurima iga kaasuse asjaolusid, iseäranis seda, millises ulatuses kõnealune kogunemine „häiris igapäevaelu“. Asjaolude pinnalt järeldas EIK, et vaidlusaluse kogunemisega häiriti igapäevaelu tähtsusetus määras.

EIK osundas, et meeleavalduse koha muutus ei olnud loa jäme rikkumine ega EIK kohtupraktika valguses õigusvastane tegu. Meeleavalduse toimumine paarkümmend meetrit eemal kohast, kus see loa kohaselt toimuma pidi, ei takistanud võimudel avaliku korra ega sündmuse sujuva kulgemise tagamist.

Valitsus ei põhjendanud, kuidas kommunistliku režiimi sümbolite kandmine põhjustas või võis põhjustada avaliku korra rikkumisi. EIK juhtis tähelepanu asjaolule, et ei olnud tuvastatud, et vaidlusaluste sümbolite kandmine oleks kaasa toonud totalitaarsete ideede kuulutamise või soovi osaleda poliitilises debatis eirates õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid, võttes arvesse, et meeleavaldus oli rahumeelne ja selle jaoks oli väljastatud luba.

Rahumeelsetest kogunemistest osa võtmise vabadus on niivõrd oluline, et ühtki inimest ei tohi karistada selle eest, kui isik on osalenud mitte-keelatud meeleavaldusel ega ole toime pannud ühtki õigusvastast tegu. Rahumeelne meeleavaldus ei peaks põhimõtteliselt tooma kaasa kriminaalkaristust, sealhulgas vabaduse võtmist.

Võttes arvesse, et kaebaja ei pannud antud asjas toime õigusvastast tegu, oli temale määratud trahv - hoolimata selle vähimast võimalikust määrast – ebaproportsionaalne taotletavat legitiimset eesmärki (s.o korra kaitsmine) silmas pidades. Veelgi enam, nimetatud karistus pöörati trahvi mittemaksmise tõttu osaliselt vanglakaristuseks.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt järeldas EIK, et kaebaja süüdimõistmine alusel, et ta avaldas meelt loas märgitud kohast erinevas kohas ning kandis mitteregistreeritud kommunistlike sümboleid, ei ole käsitletav vastusena „rõhuvale sotsiaalsele vajadusele“. EIK hinnangul olid siseriiklikud võimud ületanud neile antud otsustusruumi. Seega ei olnud kaevatav riive EIÕK artikli 11 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 28 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ja kulude katteks 1 560 eurot.



EIÕK artikkel 37 – kaebuste kustutamine

Kui kaebaja sureb ja tema pärijad ei avalda soovi menetluse jätkamiseks, kustutab EIK avalduse kohtuasjade nimistust.

Alexandrescu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 56842/08; 56844/08; 56849/08; 56860/08; 696/09; 704/09; 724/09; 11022/09


Revisjon
Asjaolud

24.11.2015 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise 8 kaebaja osas seoses ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega, milles kaebajad olid tsiviilhagejad. EIK määras igale kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot. Valitsus palus 24.11.2015 kohtulahendit revideerida, sest valitsusele oli 15.03.2016 saanud teatavaks, et üks kaebaja oli surnud 19.01.2011 ja teine 20.08.2014.

EIK seisukohad

EIK märkis, et ehkki kaks kaebajat olid surnud enne EIK poolt otsuse tegemist, ei esitanud nimetatud kaebajate esindajad EIK-le sellekohast teavet. Samuti ei ole EIK-le esitatud teavet pärijate kohta, kes sooviksid menetlust jätkata.

EIK kohtupraktika kohaselt kustutatakse kohtuasjade nimistust avaldus siis, kui surnud isiku pärijad ei avalda soovi menetluse jätkamiseks. EIK hinnangul puudusid ka erilised asjaolud seoses EIÕK-s või selle Protokollides sätestatud inimõigustega, mis oleksid nõudnud avalduste jätkuvat uurimist.

Resolutsioon

1. Revideerida 24.11.2015 otsus avalduste nr 724/09 ja 11022/09 osas;

2. Kustutada avaldused nr 724/09 ja 11022/09 kohtuasjade nimistust.



EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitis

EIK on õigustatud erandlikel asjaoludel määrama mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise ka siis, kui kaebaja ei ole vastavat nõuet kohaselt esitanud.

Nagmetov vs Venemaa, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 35589/08

Suurkoja otsus
Asjaolud

Kaebaja esitas avalduse EIK-le seoses oma poja surmaga, mille põhjustas riigiametnike korruptsiooni vastasel demonstratsioonil tulistatud pisaragaasi granaat.
05.11.2015 Kohtukoja lahend

Kohtulahendis tuvastati EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist. Kohtukoda märkis, et kaebaja ei olnud esitanud õiglase hüvitise nõuet etteantud tähtaja jooksul ning osundas, et tavapäraselt ei määrata sellises olukorras hüvitist. Sellegipoolest otsustas Kohtukoda määrata mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot, viidates EIÕK artiklist 41 tulenevatele volitustele ning varasematele kohtuasjadele, milles EIK on erandjuhtumitel lugenud õiglaseks hüvitise määramise isegi siis, kui vastavat nõuet pole esitatud.

Venemaa valitsuse taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

EIK Suurkoja seisukohad

Suurkoda nõustus Kohtukoja otsuses toodud seisukohtadega EIÕK artikli 2 rikkumise kohta sisulisest ja menetluslikust aspektist.

Suurkoda märkis, et EIK on volitatud juhtudel, kus hüvitise nõuet ei ole kohaselt esitatud, tulenevalt konkreetse kaasuse erandlikest asjaoludest siiski mõistlikul ja vaoshoitud viisil mittevaralise kahju hüvitist määrama. Sellistes erandlikes olukordades on esmalt vajalik tuvastada hüvitise määramise eelduste olemasolu ning alles seejärel saab hinnata mõjuvaid põhjuseid hüvitise määramiseks.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kaebaja oli EIÕK artikli 2 rikkumisega seoses kannatanud mittevaralist kahju ning et rikkumise ja kahju vahel esines põhjuslik seos. Kaebaja oli väljendanud huvi hüvitise saamiseks. EIK leidis, et rikkumise tuvastamine ei ole iseenesest piisav õiglane hüvitis, võttes arvesse kõnealuste rikkumiste tõsidust ja mõju ning üldist konteksti, eelkõige pikka ja puudulikku julgeolekuteenistuse töötaja poolt põhjustatud surma uurimist. Samuti ei võimaldanud siseriiklik õigus mõistliku aja jooksul kohase hüvitise saamist seoses kaebaja poja surma tekitamisega ning surma uurimise puudujääkidega.

Eeltoodust tulenevalt järeldas Suurkoda, et antud asjas esinesid erandlikud asjaolud, mis õigustasid kohase nõude puudumisel mittevaralise kahju hüvitamiseks õiglase hüvitise määramist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot (häältega 14:3).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul ei toeta EIÕK artikkel 41 ning Kohtureeglite reegel nr 60 Suurkoja enamuse seisukohta. Eriarvamuse kohaselt ei saa ega tohi EIK määrata varalise ja mittevaralise kahju hüvitist ega välja mõista kulusid, kui selleks ei ole esitatud kohast nõuet.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

Võimud ei suutnud esitada mõjuvat üldsuse huvi kinnisasja sundvõõrandamiseks eraõigusliku investeerimisprojekti eesmärgil.

Volchkova ja Mironov vs Venemaa, kohtuotsus 28.03.2017, avaldus nr 45668/05; 2292/06

Asjaolud

Kaebajad omasid Moskva lähedal Lyubertsys atraktiivses piirkonnas asunud maatükki ja sellel asuvat maja. 2003 märtsis otsustas kohalik omavalitsus kaebajatele kuulunud maa ja maja sundvõõrandada põhjendades seda vajadusega mitmekorruselise kortermaja ehitamiseks.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nad jäeti ilma oma omandist eraõigusliku investeerimisprojekti tõttu, millel puudus mõjuv üldsuse huvi. Lisaks leidsid kaebajad, et neile määratud hüvitis oli naeruväärne.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate omandist ilmajätmine oli kehtestatud seaduses. EIK hinnangul puudus alus kahelda siseriiklike kohtute poolt siseriikliku õiguse asjakohaste sätete tõlgenduses. Samas oli EIK-l kahtlusi, kas kaebajatelt vara äravõtmine kollektiivse majutuse ehitamise eesmärgil toimus mõjuvates üldistes huvides.

Antud asjas tehti sundvõõrandamise otsus kohalikul tasemel. Sundvõõrandamine ei olnud seotud ühegi olulise üldise probleemi lahendamise vajadusega, vaid linna väljanägemise parandamisega. Lisaks osundas EIK, et asjas ei viidanud midagi sellele, et uus ehitis, sealhulgas selles sisalduv 5% kohalikule omavalitsusele kuuluv osa, oli liigitatud sotsiaalkorteriteks ja sotsiaalkorteritena kasutusele antud.

Võttes arvesse investeerimislepingu ja asjassepuutuvad siseriiklikud otsused, ei olnud EIK veendunud, et sundvõõrandamiseks esitatud põhjendustel oli kohane mõistlik alus ning nimetatud alus oli mõjuv.

Seoses hüvitise küsimusega märkis EIK, et antud asjas jättis apellatsioonikohus kaebajate väidetega arvestamata, vaidlustades eksperthinnangu ning hinnates vara väärtust erinevalt.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses sundvõõrandamise otsusega;

2. EIK määras esimesele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 100 eurot ning teisele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot;

3. EIK leidis, et varalise kahju hüvitamise küsimust ei olnud võimalik veel otsustada ning jättis nimetatud küsimuse ootele.

-----

EIK tuvastas, et kaebajatel ei olnud võimalik saada seoses omandiõiguse riivega kohast hüvitist, millest tulenevalt on rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1.

Stefanovi vs Bulgaaria, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 65688/12

Asjaolud

3 kaebajat ostsid 1990. aastal riigilt Sofias asuva korteri, mille riik oli saanud oma omandisse kommunistliku režiimi ajal toimunud riigistamise käigus. 1992. aastal esitas isik, kes oli korteri riigistamiseelse omaniku pärija, kaebajate vastu hagi. Siseriiklikud kohtud tühistasid kaebajate omandiõiguse viidates, et nad ostsid korteri rikkudes seadusandlust. Kaebajad taotlesid hüvitiseks võlakirjade määramist, ent pooled ei ole EIK selle menetluse tulemusest teavitanud. Kaebajad esitasid ka lepinguvälise kahju tekitamise nõude Sofia kohaliku omavalitsuse vastu. Lõpliku kohtuotsusega mõisteti kaebajatele välja 1990. aastal korteri eest makstud summa, mis oli aastatega tohutult devalveerunud (12 eurot).

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad jäeti omandist ilma ostu-müügilepingus esinenud väikese vea pärast. EIK on varem leidnud, et vastutus sellise vea eest lasub võimudel ning kaebajad ei olnud selles osas eksinud. EIK hinnangul ei saanud sellistel asjaoludel EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohast tasakaalu saavutada ilma kohase hüvitise maksmiseta.

Ehkki kaebajatel oli võimalik taotleda hüvitiseks võlakirju ning EIK ei olnud teadlik kaebajate sellise taotluse tulemusest, osundas EIK, et on varem mitmes sarnases asjas leidnud, et tol ajahetkel kasutatud võlakirjade skeem ei võimaldanud saada kindlusega kohast hüvitist. Seega ei saanud vastava skeemi olemasolu olla EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohase avalduse tulemile otsustav, kuigi EIK võttis selle asjaolu arvesse EIÕK artikli 41 kohaldamisel. Kaebajatel ei olnud võimalik saada ka kohast hüvitist lepinguvälise kahju hüvitamise nõude esitamisega.

Eeltoodud asjaoludel leidis EIK, et kaebajatel ei olnud võimalik saada kohast hüvitist. Seega ei saavutatud avaliku huvi ning kaebajate õiguste kaitsmise vajaduse vahel õiglast tasakaalu, millest tulenevalt on rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 75 000 eurot.

-----

Vara sundvõõrandamine peab toimuma seaduses ettenähtud tingimustel.

Maharramov vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 30.03.2017, avaldus nr 5046/07

Asjaolud

Kaebaja omas Ganja linnas poodi. 2004. aastal palusid kohaliku omavalitsuse töötajad kaebajal oma pood vabastada selleks, et tänavat saaks laiendada. Kaebaja keeldus. Kaebaja sõnul tema pood hävitati (valitsuse sõnul tõsteti kaebaja pood kraanaga teise linnaossa). Kaebaja vaidlustas kohaliku omavalitsuse tegevuse ja taotles kahju hüvitamist, kuid siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja hagi rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et nii pood, mis oli kinnisasi ning mida kaebaja kasutas äripinnana, kui ka selle alune maa (mis ei olnud kaebaja omandis) olid kaebaja „omand“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes.

Antud asjas riivati kaebaja vara, mis tõi kaasa „omandi võtmise“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 teise lause mõttes.

Antud asjas võeti pood kaebajalt ära ilma, et kaebajat oleks eelnevalt teavitatud ühestki ametlikust otsusest. Samuti ei olnud kohaliku omavalitsuse täidesaatval võimul siseriikliku õiguse kohaselt pädevust eraomandis olema vara sundvõõrandamise otsuste tegemiseks. EIK osundas, et valitsus, siseriiklikud võimud ega kohtud ei viidanud ühelegi asjakohasele siseriiklikule õigusnormile, mis oleksid võinud olla aluseks kohaliku omavalitsuse tegevusele kaebajalt omandi äravõtmisel. Kuigi siseriiklik õigus võimaldanuks teatud tingimustel sundvõõrandamist, siis sellist menetlust kaebaja suhtes ei kasutatud. Seega tuvastas EIK, et käesolevas asjas puudus pädeva organi poolt väljastatud seaduslik sundvõõrandamise otsus.

Eeltoodud põhjustel järeldas EIK, et antud asjas ei toimunud riive „seaduses ettenähtud tingimustel“ ning kaebaja omandist ilmajätmine oli omavoliline.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK leidis, et EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimust ei ole võimalik otsustada, lükkas selle otsustamise edasi ning palus pooltel esitada kolme kuu jooksul selles osas omapoolsed seisukohad või kokkulepe.