Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 10. - 16. aprill 2017

 

Uudise kuupäev:
  21.04.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK artikkel 2 – õigus elule 

EIK tuvastas, et tuntud ajakirjaniku mõrva uurimine ei olnud tõhus.

Huseynova vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 13.04.2017, avaldus nr 10653/10

Asjaolud

Kaebaja on tuntud sõltumatu ajakirjaniku Elmar Huseynovi abikaasa. Kaebaja abikaasa tulistati surnuks nende korteri ees, kui ta saabus 02.03.2005 töölt koju.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK artiklite 2 ja 10 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema abikaasa mõrva taga oli riik seoses kaebaja abikaasa tööga ajakirjanikuna. Kaebaja väitel ei viinud võimud läbi tõhusat uurimist. Kaebaja osundas, et riik teadis või pidi teadma ohust kaebaja abikaasa elule, kuna kaebaja abikaasat oli sagedasti ähvardatud ning erinevad riigiametnikud olid tema suhtes oli algatanud arvukalt menetlusi.

EIK seisukohad

Tõendite puudumisel leidis EIK, et EIÕK artiklit 2 ei olnud rikutud seoses kaebaja väitega, mille kohaselt oli riik mingil moel kaebaja abikaasa mõrva segatud või et võimud teadsid või pidid teadma tõsise ohu olemasolust kaebaja abikaasa elule ega võtnud kasutusele vajalikke meetmeid tema kaitsmiseks.

Seoses mõrva uurimisega tuvastas EIK mitmeid puudujääke. Esiteks ei võtnud Aserbaidžaani võimud kasutusele kõiki neile kättesaadavaid meetmeid, et esitada süüdistus tuvastatud kahtlustatavatele, nt ei andnud Aserbaidžaani võimud kriminaalasja üle Gruusia võimudele selleks, et süüdistus mõrvas oleks esitatud Gruusias. Teiseks, ehkki kaebajale anti uurimises kannatanu staatus, keeldusid võimud pidevalt talle asja toimikule juurdepääsu võimaldamisest. Kolmandaks ei viidud kriminaaluurimist läbi koheselt, võttes arvesse selle seni kestnud kogupikkuse, s.o üle 12 aasta. Viimaks leidis EIK, et võimud ei võtnud kasutusele kohaseid samme uurimaks, kas kaebaja abikaasa mõrv, mis oli ilmselgelt hoolikalt planeeritud, võis olla seotud tema tööga ajakirjanikuna. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud võimud ei viinud kaebaja abikaasa tapmisega seonduvate asjaolude osas läbi kohast ja tõhusat uurimist, millega rikuti EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist.

EIK ei pidanud vajalikuks avalduse uurimist EIÕK artikli 10 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole sisulisest aspektist rikutud;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. Avalduse uurimine EIÕK artikli 10 alusel ei ole vajalik (häältega 5:2);

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ja kulude katteks 10 000 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul ei olnud EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamine menetluslikust aspektist piisav ning avaldus oleks pidanud uurima ka EIÕK artikli 10 alusel.

-----

EIK tuvastas, et Venemaa võimude vastus Beslani rünnakule oli tõsiselt puudulik.

Tagayeva jt vs Venemaa, kohtuotsus 13.04.2017, avaldused nr 26562/07; 14755/08; 49339/08; 49380/08; 51313/08; 21294/11; 37096/11

Asjaolud

Kaasus käsitleb 2004 septembris Põhja-Osseetias (Venemaal) Belsani koolis nr 1 toimunud terrorirünnakut. Üle 30 tugevalt relvastatud terroristi hoidsid kolm päeva kinni üle 1 100 inimese, nendest umbes 800 last. Pärast plahvatusi, tuld ja tulevahetust kaotas oma elu umbes 330 inimest (sh üle 180 lapse) ning üle 750 inimese oli saanud vigastada.

Asjas esitati 7 avaldust 409 kaebajat poolt, kes olid viibinud pantvangis ja/või saanud sündmuse käigus vigastada või kes olid pantvangi võetud, tapetud või vigastatud isikute perekonnaliikmed. Kaebajad esitasid mitmeid väiteid seoses Venemaa riigi poolse reageerimisega rünnakule.

EIK seisukohad

EIK tuvastas, et võimudel oli enne rünnakut piisavalt üksikasjalik teave piirkonnas kavandatava terroristliku rünnaku kohta, mis pidi toimuma seoses õppeaasta avamisega haridusasutustes. Ehkki võimud võtsid kasutusele teatud turvameetmed, olid üldises mõttes ennetavad meetmed käesolevas asjas ebakohased. Koolis ei olnud turvakontrolli suurendatud; kohalik politseijaoskond ei olnud võtnud kasutusele piisavaid meetmeid riskide vähendamiseks; kooli juhtkonnale ega aktusest osa võtnud avalikkusele ei edastatud mingit hoiatust; olukorraga tegelemise eest ei vastutanud ükski piisavalt kõrgetasemeline struktuuriüksus. Seega ei võtnud võimud kasutusele meetmeid, mis oleksid võimaldanud teadaolevat ohtu ennetada või vähendada. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 2 seoses suutmatusega võtta kasutusele ennetavad meetmed.

EIK leidis, et asjas oli rikutud EIÕK artiklit 2, kuna uurimine ei olnud tõhus, kuivõrd see ei suutnud tuvastada, kas riigi poolne jõu kasutamine oli asjaolude pinnalt õigustatud. EIK viitas samuti sellele, et uurimise üle avalikkuse kontrolli teostamise aspekti oli rikutud, kuna kannatanutel oli uurimisele piiratud juurdepääs.

EIK leidis, et Venemaa võimud ei suutnud päästeoperatsiooni planeerida ega läbi viia selliselt, et see oleks taganud minimaalse ohu elule, millega rikuti EIÕK artiklit 2. Ametliku juhtimise puudumine tõi kaasa tõsiseid puuduseid otsuste tegemise protsessis ning koostöö tegemisel teiste asutustega.

EIK leidis, et kohaste õiguslike reeglite puudumisel kasutati koolis võimsaid relvi nagu tankikahur, granaadiheitja ja leegiheitja. See tõi kaasa kaotused pantvangide hulgas ega olnud kooskõlas EIÕK artiklist 2 tuleneva nõudega, mille kohaselt peab surmava jõu kasutamine toimuma rangelt selles ulatuses, mis on absoluutselt vajalik. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 2 seoses surmava jõu kasutamisega julgeolekujõudude poolt.

Võttes arvesse kannatanutele juba Venemaa riigi poolt määratud hüvitised ja erinevad siseriiklikud menetlused sündmuste asjaolude tuvastamiseks järeldas EIK, et EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud.

EIK leidis, et Venemaa peab kaebajatele kokku maksma 2 955 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise ning kaebajate kulude katteks 88 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamisel määrati lähedase sugulase kaotuse eest 10 000 eurot surnu kohta; tõsiste vigastuste korral 7 000 eurot; keskmiste vigastuste korral 5 000 eurot; kergete vigastuste, pantvangis olemise, põgenemise korral 3 000 eurot.

EIK viitas EIÕK artikli 46 alusel vajadusele võtta tarvitusele erinevaid meetmeid selleks, et võtta minevikust õppust, kohalduvate õiguslike ja operatiivsete standardite teadvustamiseks ning sarnaste rikkumiste ära hoidmiseks tulevikus. EIK leidis, et sündmuse poolelioleva uurimise tulevased nõuded tuleb kindlaks määrata võttes arvesse EIK järeldused seoses seni uurimises esinenud puudustega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses positiivse kohustusega ennetada ohtu elule – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses kohustusega viia läbi tõhus uurimine – kõikide kaebajate osas;

3. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses kohustusega kavandada ja kontrollida operatsiooni, milles kasutatakse surmavat jõudu, vähendamaks ohtu elule – viis avaldust (26562/07, 14755/08, 49380/08, 21294/11 ja 37096/11) esitanud kaebajate osas (häältega 5:2);

4. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses julgeolekujõudude töötajate poolt kasutatud surmava jõu kasutamisega, mis ületas absoluutselt vajaliku taseme - viis avaldust (26562/07, 14755/08, 49380/08, 21294/11 ja 37096/11) esitanud kaebajate osas (häältega 5:2);

5. EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud (häältega 6:1);

6. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 3 000 – 50 000 eurot ja kulude katteks summad vahemikus 792 – 45 000 eurot.

Eriarvamused

Esimese eriarvamuse esitanud kohtunikud leidsid, et EIÕK artiklit 2 ei olnud rikutud seoses kohustusega kavandada ja kontrollida surmava jõu kasutamist hõlmavat operatsiooni selliselt, et vähendada ohtu elule. Samuti leidsid kohtunikud, et surmava jõu kasutamine julgeolekujõudude töötajate poolt oli enam kui absoluutselt vajalik. Teise eriarvamuse kohaselt oli antud asjas rikutud ka EIÕK artiklit 13. Kohtunikule jäi arusaamatuks, kuidas Kohtukoja enamus ei suutnud tuvastada EIÕK artikli 13 rikkumist pärast seda, kui nad olid tugevalt kritiseerinud siseriiklikes uurimistes esinenud puudujääke.



EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

EIK tuvastas, et antud asjas ei toimunud õnnetuse, milles kaebaja sai vigastada, asjaolude tõhusat uurimist.

Mažukna vs Leedu, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 72092/12

Asjaolud

Kaebaja, kes on nüüdseks surnud, töötas 2007 aprillis ehitusplatsil keevitajana. Kaebaja sai vigastada, kui tellingud, millel ta seisis, purunesid ning ta maha kukkus.

Õnnetuse kohtueelne uurimine kestis 3 aastat ja 7 kuud. Menetlus lõpetati kolmel korral, kuna prokuratuur järeldas, et õnnetuse põhjustas töötajate hooletus. Siseriiklikud kohtud tühistasid nimetatud otsused. Asi suunati esimese astme kohtusse 2011 aprillis ning kaebaja ülemust süüdistati ettevaatamatuses. 1 aasta hiljem lõpetati kohtumenetlus aegumistähtaja ületamise tõttu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et kohtueelne uurimine ning kohtumenetlus õnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks ei olnud tõhusad. EIK hinnangul tuli avaldust uurida EIÕK artikli 3 menetluslikust aspektist.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et kaebaja suri pärast avalduse esitamist. Tema poeg ja pärija oli avaldanud soovi menetluse jätkumiseks. Valitsus ei vaidlustanud seda, et kaebaja pärija oli õigustatud astuma kaebaja asemel menetlusse ning EIK ei näinud põhjust asuda erinevale seisukohale.

Seoses avalduse vastuvõetavuse küsimusega lükkas EIK tagasi valitsuse väite, mille kohaselt ei olnud kaebaja ammendanud kõiki riigisiseseid õiguskaitsevahendeid (apellatsioonkaebuse esitamine esimese astme kohtu otsuse peale ning eraldiseisva tsiviilkohtumenetluse alustamine).

EIK osundas, et kaebaja sai tööõnnetuse tulemusena näo- ja rinnavigastusi, mis põhjustasid moonutusi ning halvasid näoilmete tegemise võime. Meditsiiniline läbivaatus tuvastas, et kaebaja vigastus oli parandamatu ning liigitus tõsiseks tervisehäireks. Seega asus EIK seisukohale, et olukord ületas EIÕK artikli 3 kohaldamiseks vajaliku tõsiduse lävendi.

Ehkki EIK nõustus, et käesolev kaasus oli keeruline, ei saanud asja keerukus EIK hinnangul üksi õigustada menetluste kestust – 3 aastat ja 7 kuud prokuratuuris ning 1 aasta ja 1 kuu esimese astme kohtus asja arutamise ootel. Ehkki asjas ei esinenud märkimisväärseid perioode, mil võimud oleksid olnud passiivsed, tehti teatud vajalikud uurimismeetmed põhjendamatult hilja.

EIK märkis ka, et prokurör lõpetas kohtueelse uurimise kolmel korral ning kohtud tühistasid kõik nimetatud otsused. EIK selgitas viidetega oma varasemale praktikale, et selliste otsuste korduv tegemine võib viidata menetluste tõsistele puudujääkidele. Antud asjas puudusid kaalukad põhjused jõudmaks erinevale järeldusele. Seetõttu leidis EIK, et kohtueelne uurimine ei olnud põhjalik.

EIK juhtis tähelepanu ka asjaolule, et kui asi saadeti arutamiseks kohtule, oli aegumistähtaja lõpuni jäänud vaid pisut enam kui aasta. EIK leidis, et nendel asjaoludel pidanuks siseriiklikud kohtud tegutsema hoolsalt ning mõistliku tempoga selleks, et vaadata asi läbi ning teha otsus enne aegumistähtaja lõppu. EIK osundas, et tol ajal kehtinud siseriiklik õigus ei võimaldanud aegumistähtaja peatumist istungite edasilükkamise korral. EIK nõustus, et antud asjas lükati istungid edasi olulistel põhjustel, kuid võimatus sel põhjusel aegumistähtaaja arvutamist peatada jättis kaebaja ilma võimalusest, et kohtud hindaksid talle osaks saanud vigastuse vastutuse küsimust.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et antud asjas ei toimunud õnnetuse, milles kaebaja sai vigastada, asjaolude tõhusat uurimist. Seega on rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIK leidis, et kaebaja pärija oli õigustatud astuma kaebaja asemel menetlusse;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist (häältega 6:1);

3. EIK määras kaebaja pärijale mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 500 eurot ja kulude katteks 309 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei olnud avalduse vastuvõetavuse tingimused täidetud, samuti ei esinenud tema hinnangul EIÕK artikli 3 rikkumist. Kohtuniku hinnangul oli kaebajal võimalik ning ta pidanuks esitama hagi tsiviilkohtumenetluses. Samuti märkis kohtunik, et otsus ei ole kooskõlas varasema EIK praktikaga EIÕK artikli 3 osas.

-----

EIK tuvastas, et kaebajat väärkoheldi politseinike poolt ning võimud ei viinud kaebaja vastavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Morgunov vs Venemaa, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 32546/08

Asjaolud

Kaebaja vahistati 2006 augustis kohaliku politseijaoskonna organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise osakonna (UBOP) politseinike poolt. Kaebaja väidetel viidi ta hiljem kohtueelse kinnipidamise asutusest UBOP hoonesse, kus 5-6 politseinikku sundisid teda üles tunnistama. Kaebaja sõnul aheldati ta kinni, peaaegu lämmatati gaasimaski ja plastikkotiga, riputati ta rööbaspuudele ning peksti pesapallikurikaga. Samal päeval läbi viidud rutiinse meditsiinilise läbivaatuse käigus tuvastati kaebajal mitmeid vigastusi, sh hematoome ja hüpereemiaid. Kaebaja taotles, et politseinikele esitataks süüdistused, kuid kaebaja taotlus jäeti prokuratuuri poolt rahuldamata. Prokuratuur leidis, et kaebaja vigastused võisid olla ise tekitatud. Siseriiklikud kohtud nõustusid prokuratuuri otsusega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et UBOP ohvitserid väärkohtlesid teda ning tema kaebuse osas ei viidud läbi tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja esitas väidetava politseipoolse väärkohtlemise kohta usutavaid väiteid. EIK lisas, et asjaolu, et kaebajat küsitleti UBOP ohvitseride poolt advokaadi juuresolekuta ning et ülekuulamise kohta puuduvad mistahes andmed, s.o kaebaja ülekuulamine toimus väljaspool tavalisi uurimistoiminguid, tõendas, et kaebaja oli eriti haavatavas olukorras. See andis omakorda kaebaja sündmuste kirjeldusele täiendavat kaalu.

Antud asjas viidi läbi uurimiseelne päring. EIK märkis, et usutavate väärkohtlemise väidete uurimine uurimiseelsete päringute tegemisega ei ole kooskõlas EIÕK artiklist 3 tulenevate standarditega tõhusa uurimise läbiviimiseks. Võimudel lasub kohustus alustada kriminaalmenetlust ning viia läbi kohane kriminaaluurimine, milles kasutatakse kõikvõimalikke uurimistoiminguid ning mis peab võimaldama ohvrite väärkohtlemise väidete tõhusat uurimist siseriikliku õiguse alusel. EIK hinnangul puudus antud asjas põhjus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et uurimisasutused ei viinud kaebaja politseipoolse väärkohtlemise väidete osas läbi tõhusat uurimist nagu näeb ette EIÕK artikkel 3.

Valitsus ei esitanud rahuldavaid ega veenvaid selgitusi kaebaja vigastuste päritolu kohta. Seega ei täitnud valitsus oma tõendamiskoormust ega suutnud esitada tõendeid, mis võinuksid heita varju kaebaja poolt esitatud sündmuste käsitlusele. Seetõttu luges EIK kaebaja poolt esitatud sündmuste versiooni tuvastatuks.

EIK hinnangul oli kaebajale osaks saanud kohtlemine käsitletav ebainimliku ja alandava kohtlemisena.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ja kulude katteks 800 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kaebajat väärkoheldi politseinike poolt ning võimud ei viinud kaebaja vastavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Osman vs Rumeenia, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 59362/14

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseinikud väärkohtlesid teda 16.04.2010 eesmärgiga panna teda üles tunnistama tegusid, mida ta ei olnud toime pannud. Kaebaja väitel ei viidud tema väidete osas läbi ka tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas puudus vaidlus selles, et kaebaja läks 16.04.2010 politseijaoskonda 09:10, mil kaebaja puudusid vigastused. Arst vaatas kaebaja läbi samal päeval kell 14:20, s.o 1-3 tundi pärast kaebaja lahkumist politseijaoskonnast. Nimetatud meditsiiniline läbivaatus, mille fakte ega järeldusi ei ole vaidlustatud ning mida kinnitas 19.04.2010 kohtumeditsiini tunnistus, tõendas, et kaebajal oli vasaku külje C IX luumurd ja parema jala põrutus. Seega ilmnes kaebaja meditsiiniandmetest, et kaebaja tervis oli 16.04.2010 sündmuste tulemusena märkimisväärselt halvenenud. Vigastused olid piisavalt tõsised, et kuuluda EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse.

Võttes arvesse, et arst oli kaebajal tuvastanud vigastused vahetult pärast tema lahkumist politseijaoskonnast, lasus võimudel kohustus esitada kaebaja vigastuste päritolu kohta usutav põhjendus.

Ehkki politseinikud eitasid kogu menetluse käigus kaebaja ründamist, olid kaebaja vastupidised väited järjepidevad. Kuna antud asjas esines uurimises märkimisväärseid puuduseid, ei saanud järeldada politseinike ütluste tõesust.

EIK ei leidnud mingit kinnitust võimude väitele, mille kohaselt rünnati kaebajat pärast tema politseijaoskonnast lahkumist.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja vigastuste päritolu kohta rahuldava ja veenva selgituse puudumisel siseriiklike võimude poolt, oli asjaolude pinnalt võimalik tuvastada EIÕK artikli 3 rikkumine.

Siseriiklike võimude uurimises esines mitmeid puudujääke. Siseriiklikud võimud tuginesid otsuste tegemisel peaasjalikult asjas osalenud politseinike ütlustele. Võttes arvesse, et kaebaja vigastuste päritolu kohta puudus usutav selgitus, ei näinud EIK põhjust omistada politseinike ütlustele suuremat kaalu kui kaebaja ütlustele. EIK pidas vajalikuks rõhutada, et politseinike suhtes ei algatatud kriminaalmenetlust. Seega tehti kaebaja kaebuse rahuldamata jätmise otsus ütluste alusel, millel puudus tõenduslik väärtus siseriikliku õiguse kriminaalmenetluse reeglite mõttes. Eeltoodud rikkumine on tõsine, võttes arvesse, et kaebaja vigastusi kinnitas meditsiinitunnistus.

EIK järeldas, et siseriiklikud võimud ei viinud antud asjas läbi tõhusat uurimist. Seega on rikutud EIÕK artiklit 3 ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 11 700 eurot ja kulude katteks 3 736 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

Siseriiklikel võimudel lasub kohustus tuvastada isiku jätkuva kinnipidamise aluseks olevate konkreetsete faktide olemasolu.

Gábor Nagy vs Ungari (nr 2), kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 73999/14

Asjaolud

Kaebaja vahistati ning teda peeti kinni alates 2013 aprillist. Süüdistusakt edastati kohtusse 2014 juulis. 1 aasta ja 6 kuud hiljem, pärast 12 kohtuistungit ning 2015 aprillis kahe süüdistatava süüdistuste liitmist, mõisteti kaebaja süüdi röövis ning ebaseaduslikus eravaldusesse tungimises. Menetluse kestel jätsid kohtud korduvalt rahuldamata kaebaja taotlused tema vabastamiseks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõigete 3 ja 4 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK rõhutas, et siseriiklikel võimudel lasub kohustus tuvastada isiku jätkuva kinnipidamise aluseks olevate konkreetsete faktide olemasolu. Antud asjas leidis EIK, et siseriiklike kohtute lähenemine viitas, et siseriiklikku kriminaalmenetlusõigust ei kohaldatud pimesi, vaid kohtud viisid läbi kaebaja kinnipidamist õigustavate ja selle vastu olevate asjaolude põhjaliku hindamise. EIK järeldas, et kaebaja kohtueelseks kinnipidamiseks esitatud alused olid „asjakohased“ ja „piisavad“ õigustamaks kaebaja kinnipidamist kogu kinnipidamise perioodil.

EIK märkis, et ehkki kaebaja kohtueelne kinnipidamine kestis murettekitavalt 3 aastat, ei olnud prokuratuur ega kohtud märkimisväärselt passiivsed. Uurimine oli mõnevõrra keeruline, samuti ei suudetud pikka aega tuvastada osade kahtlustatavate isikuid. Pärast algse süüdistusakti esitamist toimusid kohtus mitmed istungid lühikese aja vältel. Pärast seda, kui asja lisati kahe isiku süüdistused, jätkus kohtumenetlus ladusalt. EIK leidis, et siseriiklikud võimud näitasid kaebaja asjaga tegeledes üles vajalikku erilist hoolsust.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei ole rikutud.

Antud asjas edastati vähemalt ühel korral kaebaja kaitsjale prokuratuuri taotlus alles pärast seda, kui otsus kaebaja kinnipidamise osas oli juba langetatud. Samuti ei võimaldatud kaebajale ega tema advokaadile juurdepääsu kriminaalasja toimikule.

EIK hinnangul ei ole kahtlustataval võimalik kohaselt vaidlustada prokuratuuri poolt esitatud versiooni usaldusväärsust, kui ta ei tea, millistele tõenditele selline versioon tugineb. Eeltoodu nõuab, et kaebajal peab olema piisav võimalus tutvuda ütlustega ja muude tõenditega, sh käimasolevate uurimiste tulemustega.

Kaebajal ei olnud võimalik antud asjas esitada teavitatud moel kohtule omapoolseid argumente, kuna kaebajal ei võimaldatud tutvuda dokumentidega, mis olid aluseks tema jätkuva kinnipidamise õigustamiseks; asjas ei hinnatud meetmeid, mis oleksid võimaldanud selliste dokumentide mitteavaldamist kompenseerida; kaebajal ei olnud võimalik teada prokuratuuri taotluse sisu. Seetõttu järeldas EIK, et kaebajal ei olnud võimalik tema kinnipidamise otsustamise menetluses ja kohtueelse kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes kasutada tõhusalt kaitseõigust.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et menetlus, millega kaebaja vaidlustas oma kohtueelse kinnipidamise õiguspärasuse, rikkus EIÕK artikli 5 lõiget 4.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 1 900 eurot.

-----

EIK leidis, et rahapesus kahtlustatava poliitiku kohtueelne kinnipidamine ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Podeschi vs San Marino, kohtuotsus 13.04.2017, avaldus nr 66357/14

Asjaolud

Käesolev asi käsitleb poliitiku suhtes alustatud kriminaalmenetlust seoses rahapesuga ning teda kohtueelse kinnipidamisega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses kinnipidamistingimustega. Kaebaja väitis iseäranis, et teda hoiti 22 tunnil päevast isolatsioonis; tal puudus teatud perioodidel juurdepääs tualetile (mistõttu ta pidi kasutama oma kambris olevat siibrit); tal oli võimalik dušši kasutada kord nädalas. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist väites, et tema kohtueelne kinnipidamine ei olnud õigustatud ning selle otsustamise menetlused olid liiga pikad. Lisaks palus kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist väites, et tema kinnipidamise õigustamiseks kasutatud tõendid olid salastatud, mistõttu ei saanud kaebaja oma kinnipidamist vaidlustada.

EIK seisukohad

EIK leidis, et EIÕK artiklit 3 ei olnud seoses kaebaja kinnipidamistingimustega rikutud. Osas, milles kaebaja vaidlustas kinnipidamise hügieenitingimused (juurdepääsu tualettidele ja duššidele), märkis EIK, et kaebaja ei esitanud täpsemat teavet selle kohta, kui pikka aega oli kaebajal tualettide ja duššide kasutamine piiratud. Mis puudutas kaebaja väidet isolatsiooni kohta, siis osundas EIK, et kaebaja suhtlust välismaailmaga piirati ainult seoses tema suhtlusega kaaskahtlustatavaga. Kaebajal oli võimalus suhelda teiste isikutega, näiteks oma perekonna, advokaadi, preestri või arstiga.

EIK tuvastas ka, et EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei olnud rikutud. EIK leidis, et kogu kaebaja kinnipidamise aja oli mõistlik kahtlus, et kaebaja oli kuriteod toime pannud. Samuti leidis EIK, et kaebaja kohtueelseks kinnipidamiseks esitatud erinevad alused menetluse erinevates etappides olid „asjakohased“ ja „piisavad“ õigustamaks kaebaja kinnipidamist kogu kõnealuse aja vältel, s.o 1 aasta ja 3 kuu pikkusel perioodil. Nimetatud järeldusele jõudmisel võttis EIK arvesse kaebaja vastu esitatud kahtlustuste tõsiduse ning asja uurimise raskused. Asja uurimine oli keeruline, kuna see hõlmas mitut kahtlustatavat, kes kuulusid väidetavalt organiseeritud kuritegelikku rühmitusse; asjas olid mahukad tõendid, mis pärinesid paljudest allikatest, sh välismaalt. Nimetatud raskustest hoolimata tegutseti kaebaja asja uurimisel suhteliselt tõhusalt.

EIK leidis, et EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei olnud samuti rikutud. EIK märkis, et kaebaja juurdepääsu piiramiseks teatud materjalidele esines tugev avalik huvi, s.o võitlus rahapesuga ning selles kontekstis konkreetsete politseimeetodite salajases hoidmine ja kriminaaluurimiste tõhus läbiviimine. EIK osundas, et San Marino süsteemis olid olemas ka piisavad tasakaalustavad meetmed kompenseerimaks kaebaja raskusi oma kinnipidamise õiguspärasuse vaidlustamisel.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 5 lõiget 3 ei ole rikutud;

3. EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlus kestusega enam kui 9 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Berger vs Austria, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 58049/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kriminaalmenetlusega. Kriminaalmenetlus algas 06.07.2007 kaebaja vahistamisega. Kriminaalmenetlus oli 2016 novembri seisuga pooleli esimese astme kohtus. Seega oli kriminaalmenetlus kestnud selleks ajaks enam kui 9 aastat ja 4 kuud ühes kohtuastmes. Seejuures oli kohtueelse kriminaalmenetluse kestus 9 aastat ja 3 kuud.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest ning osapoolte käitumisest.

EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Valitsus ei esitanud ühtegi argumenti, mis oleks EIK veennud käesolevas asjas erinevale järeldusele jõudmiseks. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et käesolevas asjas oli kriminaalmenetluse kestus ülemäärane ega olnud vastavuses „mõistliku aja“ nõudega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et haldus- ja halduskohtumenetlus kestusega 10 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Jeannée vs Austria, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 56672/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika haldus- ja halduskohtumenetlusega invaliiduspensioni taotluse lahendamise asjas. Menetlus kestis 10 aastat ja 1 kuu kolmes kohtuastmes, mille kestel saadeti asi korduvalt tagasi alamatesse astmetesse.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul.

EIK osundas, et asi ei olnud eriti keeruline ning puudusid viivitused, mis oleksid omistatavad kaebajale. EIK märkis, et menetluses esines mitmeid passiivseid perioode, mis on omistatavad vaid võimudele. EIK lisas, et käesolev kaasus puudutas kaebaja taotlust invaliidsuspensioni saamiseks, mis nõuab põhimõtteliselt kiiret menetluse lõpule viimist.

EIK on korduvalt tuvastanud analoogsetes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi.

Võttes arvesse esitatud materjalid ning EIK kohtupraktika, leidis EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega olnud vastavuses „mõistliku aja“ nõudega. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 400 eurot ja kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviil- ja kriminaalkohtumenetlused kestusega 5 aastat ja 8 kuud kuni 7 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Borović jt vs Serbia, kohtuotsus 11.04.2017, avaldused nr 58559/12; 9162/15; 14772/15; 14883/15

Asjaolud

4 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviil- ja kriminaalkohtumenetlustega.

Kohtumenetluste kestus: 5 aastat ja 8 kuud – 7 aastat ja 4 kuud.

Kohtuastmeid: 2.

Kõik kaebajad olid saanud otsused Serbia konstitutsioonikohtult, milles tuvastati, et kaebajate õigust menetlusele mõistliku aja kestel oli rikutud. Konstitutsioonikohus määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 100 – 700 eurot.

EIK seisukohad

EIK selgitas esmalt, et kaebaja „ohvri“ staatus EIÕK artikli 34 mõttes sõltub sellest, kas siseriiklikud võimud on otseselt või kaudselt EIÕK riivet tunnistanud ning kas nad on vajadusel võimaldanud kaebajal saada kohast hüvitist. EIK märkis, et konstitutsioonikohus tuvastas, et kaebajate õigust menetlusele mõistliku aja kestel oli riivatud, seega oli esimene tingimus täidetud. Kaebajatele määrati mittevaralise kahju hüvitised. Asja materjalide ja kõnealuste menetluste asjaolusid arvestades leidis EIK, et kaebajatele määratud summad ei olnud piisavad ega ole käsitletavad kohaste hüvitistena. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ükski kaebaja kaotanud EIÕK artikli 34 mõttes ohvri staatust.

EIK järeldas, et antud asjas olid kohtumenetluste pikkused ülemäärased ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks kaebajatele summad vahemikus 1 600 – 2 300 eurot.

-----

Õiguskindluse põhimõtte riivet võivad õigustada ainult faktivead, mis on ilmnenud pärast kohtumenetluse lõppu.

Kozma vs Rumeenia, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 22342/08

Asjaolud

Apellatsioonikohtu 04.12.2002 ja 21.05.2003 lõplikes kohtuotsustes leiti, et kaebajate isa oli riigistamise ajal ühe kinnisasja omanik ning kaebajad olid õigustatud saama hüvitist. Nimetatud leidu kinnitas maakohtu 13.09.2005 lõplik otsus. Ülemkohus otsustas 09.11.2007 seevastu, et omandiõigus ei olnud kaebajate isale üle läinud ning kaebajatel puudus õigus hüvitisele.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende õigust õiglasele kohtumenetlusele ning õigust omandi segamatuks kasutamiseks oli riivatud.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et õiguskindluse põhimõtte riivet võivad õigustada ainult faktivead, mis on ilmnenud pärast kohtumenetluse lõppu. EIK märkis, et ülemkohus ei parandanud antud asjas faktiviga, mis oleksid ilmnenud pärast apellatsioonikohtus toimunud menetluse lõppu. Ülemkohus tõlgendas hoopis erinevalt maaregistris 1950 müügi mitteregistreerimise mõjusid. Seega riivas 09.11.2007 otsus õiguskindluse põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK hinnangul pidanuks siseriiklikud võimud täitma 04.12.2002 otsuseid mõistliku aja jooksul ning määrama kaebajatele hüvitise. EIK osundas, et viimase teadaoleva teabe kohaselt ei olnud kaebajatele määratud rahalist hüvitist ning neile ei olnud välja pakutud ka ühtki hüvitavat meedet. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

3. EIK leidis, et varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise küsimust ei olnud võimalik veel otsustada;

4. EIK määras kulude katteks 800 eurot.

-----

EIK leidis, et antud asjas rikuti kahte EIK kohtupraktikas nimetatud põhimõtet: ülevaatusmenetlus ei tohiks olla varjatud apellatsioonimenetlus ning kohtumenetluse uue avamise üle otsustav siseriiklik kohus peab viitama, miks uusi tõendeid ei olnud võimalik saada varasemas menetluses.

Costache jt vs Rumeenia, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 30474/03

Asjaolud

4 kaebajat esitasid 1995. aastal hagi Bukaresti kohaliku omavalitsuse vastu, milles taotlesid omandiõiguse taastamist Bukarestis asuva 1 761 ruutmeetri suurusele alale. 09.04.1998 kohtuotsusega rahuldas kohus kaebajate hagi. Nimetatud otsust ei kaevatud edasi ning see jõustus.

1999. aastal algatas Bukaresti linnapea amet kaebajate vastu erakorralise kaebuse menetluse, milles taotles 09.04.1998 lõpliku kohtuotsuse ülevaatamist viidates, et vaidlusaluse maa osas oli päevavalgele tulnud uus dokument, mis oli koostatud 29.12.1998. Ülemkohtu 14.01.2003 otsusega rahuldati linnapea ameti taotlus ning tühistati 09.04.1998 otsus.

Esimene kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et kõik kaebajad olid pärast avalduse esitamist surnud. EIK otsustas teise, kolmanda ja neljanda kaebaja osas avalduse kohtuasjade nimistust kustutada, kuna keegi ei olnud nimetatud kaebajate osas avaldanud soovi menetluse jätkamiseks ning avalduse jätkuvat läbivaatamist ei olnud vaja EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimiseks. Esimese kaebaja osas avaldas tema abikaasa ja pärija soovi astuda tema asemel menetlusse. EIK leidis, et esimese kaebaja abikaasal oli legitiimne huvi avalduse lahendamiseks ning tal on seeläbi vajalik locus standi EIÕK artikli 34 alusel.

EIK märkis, et antud asjas leidis ülemkohus, et Bukaresti linnapea ameti poolt esitatud aruanne oli kooskõlas Rumeenia tsiviilkohtumenetluse koodeksiga (RCCP), ehkki nimetatud aruannet ei olnud lõpliku kohtuotsuse tegemise ajal (09.04.1998) olemas, nagu nõudis RCCP. Lisaks uuris kohus uuesti varasema menetluse sisulisi küsimusi ning hindas erinevalt tõendeid, mida alama astme kohus oli juba hinnanud.

EIK leidis, et antud asjas rikuti kahte EIK kohtupraktikas nimetatud põhimõtet: ülevaatusmenetlus ei tohiks olla varjatud apellatsioonimenetlus ning kohtumenetluse uue avamise üle otsustav siseriiklik kohus peab viitama, miks uusi tõendeid ei olnud võimalik saada varasemas menetluses. Viimase aspektiga seoses osundas EIK, et ülemkohus märkis, et 09.04.1998 seisuga olid olemas muud dokumendid, mis tõendasid samasid fakte, mis 29.12.1998 aruanne. Ehkki ülemkohus viitas, et nimetatud muid dokumente ei olnud lõpliku kohtuotsuse teinud kohtule esitatud, ei uurinud ülemkohus selle põhjuseid.

EIK leidis ka, et puudusid andmed, et esimeses kohtumenetlus tehti selline õigusemõistmise viga või kohtuviga, mis õigustaks lõpliku ja siduva kohtuotsuse tühistamist.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et võimaldades lõpliku 09.04.1998 kohtuotsuse tühistamist, ei saavutanud võimud kaalul olevate huvide vahel õiglast tasakaalu ning riivasid seeläbi kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Seetõttu tuvastas EIK õiguskindluse põhimõtte mitteaustamise tõttu EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus kolme kaebaja osas;

2. Esimese kaebaja abikaasa ja pärija on õigustatud astuma tema asemel menetlusse;

3. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses 09.04.1998 lõpliku kohtuotsuse tühistamisega;

4. EIK määras esimese kaebaja pärijale mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 28 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele ning „Pinto“ menetlus ei olnud piisav, et kaebajad oleksid kaotanud ohvri staatuse.

Fasan jt vs Itaalia, kohtuotsus 13.04.2017, avaldus nr 36974/11

Asjaolud

Asjas on 6 kaebajat, kes taotlesid 1981. aastal Itaalia esindajatekoja personali õiguskomisjonilt enda ametikohtade kategooria muutmist. 1999. aastal jättis komisjon kaebajate taotluse rahuldamata. Kaebajad kaebasid edasi esindajatekoja büroo õigusosakonnale, mis jättis nende nõuded 2009. aasta otsusega rahuldamata. 2009. aastal taotlesid kaebajad esindajatekoja apellatsioonikomisjonilt „Pinto seaduse“ alusel hüvitist seoses põhimenetluse kestusega tekitatud mittevaralise kahjuga. 2010. aastal leidis apellatsioonikomisjon, et apellatsioonimenetluses oli ületatud „mõistlikku aega“ ning määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 4 000 eurot. Apellatsioonikomisjon jättis rahuldamata kaebajate nõude seoses esimeses astmes toimunud menetluse kestusega.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses põhimenetluse pikkusega ning „Pinto“ menetluse alusel saadud ebakohase hüvitise suurusega.

EIK seisukohad

Vastuvõetavuse küsimused

Valitsus väitis esmalt, et kaebajad ei ole kandnud märkimisväärset kahju EIÕK artikli 35 lõike 3 (b) mõttes, kuna siseriiklikud võimud olid kaebajate avaldused läbi vaadanud ning leidnud, et need olid põhjendamatud. EIK märkis, et antud asjas ei olnud käsitletud asi (s.o tööõiguse küsimus) madala ega olematu väärtusega. EIK osundas, et õigus menetlusele mõistliku aja jooksul ei sõltu sellest, kas põhimenetluse tulem on kaebaja jaoks soodne. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et antud asjas ei olnud täidetud EIÕK artikli 35 lõikes 3 (b) nimetatud esimene tingimus, s.o see, et kaebuse esitajad ei ole kandnud märkimisväärset kahju.

Valitsus leidis ka, et kaebajad ei saa enam väita, et nad olid väidetavate rikkumiste ohvrid, kuna siseriiklikud võimud olid rikkumise toimepanemist tunnistanud ning määranud mittevaralise kahju hüvitise. Esiteks märkis EIK, et apellatsioonikomisjon ei pidanud vajalikuks võtta arvesse esimeses astmes toimund menetlust, millest tulenevalt ei tunnustatud nimetatud osas väidetavat rikkumist. Teiseks ei pidanud EIK hüvitise summasid rikkumise heastamiseks piisavateks. Seega leidis EIK, et kaebajad saavad väita, et nad on EIÕK artikli 34 mõttes „ohvrid“.

Sisulised küsimused

EIK märkis, et menetlus kestis umbes 28 aastat kahes astmes. EIK on korduvalt lahendanud sarnaseid kaasuseid, milles EIK on oma kohtupraktikas paika pandud kriteeriumitele tuginedes tuvastanud, et „mõistliku aja“ nõuet ei ole täidetud. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele, mistõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 4 500 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses heauskselt omanikult vara tagasinõudmisega riigi poolt.

Strekalev vs Venemaa, kohtuotsus 11.04.2017, avaldus nr 21363/09

Asjaolud

Kaebaja ostis 2002 novembris teiselt eraisikult, K.-lt, korteri. Seejuures oli K. korteri saanud Moskva eluasemeosakonnalt erastamisskeemi alusel. Prokuratuur esitas hiljem Moskva linna nimel nõude kaebaja vastu, millega sooviti tühistada kõik korteriga seotud tehingud, kaebaja välja tõsta ning taastada Moskva linna omandiõigus, kuna K. oli esitanud korteri erastamiseks võltsitud dokumendid. Siseriiklikud kohtud rahuldasid nõuded, taastasid linna omandiõiguse korterile ning otsustasid kaebaja väljatõstmise. Kaebaja esitas nõude Moskva linna vastu, milles taotles omandiõiguse kaotamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja nõue jäeti rahuldamata. Sellegipoolest andis Moskva linna eluasemeosakond hiljem, 2014 oktoobris, erastamisskeemi alusel korteri omandiõiguse kaebajale.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses korteri omandiõiguse puudumisega perioodil 24.10.2006-10.10.2014.

EIK seisukohad

EIK on varasemas praktikas korduvalt käsitlenud asju, milles Venemaa riik või kohalikud omavalitsused on edukalt nõudnud tagasi eluasemeid bona fide ostjatelt pärast seda, kui on leidnud kinnitust, et esialgne vara erastamine toimus pettuse teel. EIK on oma praktikas leidnud, et asjaolud ja menetlused, millega riik võõrandas oma vara eraisikutele, olid riigi ainupädevuses ning nimetatud menetlustes tehtud vigu, mis tõid kaasa kinnisasja kaotuse, ei tohiks heastada bona fide ostjate kulul. EIK on samuti leidnud, et selline vara tagastamine riigile või kohalikule omavalitsusele ilma, et vara endisele omanikule makstaks hüvitist, tõi endisele omanikule kaasa individuaalse ja ebamõistliku koormuse, samuti ei saavutatud selliselt õiglast tasakaalu avalike huvide nõudmiste ning kaebajate õiguste vahel omandi segamatuks kasutamiseks. EIK ei näinud käesolevas asjas põhjust asuda erinevale seisukohale. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 1 518 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 3 664 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 3 – õigus vabadele valimistele

EIK tuvastas valimisõiguse rikkumised Aserbaidžaani 2010. aasta parlamendivalmistel.

Samadbayli jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 13.04.2017, avaldused nr 36821/11; 37656/11; 37661/11; 37740/11; 37866/11; 38636/11; 38885/11; 41066/11; 42345/11; 42360/11

Asjaolud

Asjas on 10 kaebajat, kes kandideerisid 07.11.2010 parlamendivalimistel sõltumatute kandidaatidena või opositsioonikandidaatidena. Pärast valimise päeva esitasid kaebajad valmiskomisjoni(de)le kaebused, milles tõid välja mitmeid eeskirjade eiramisi nende valimisringkondades. Keskne valimiskomisjon ei rahuldanud kaebajate kaebusi ning seda ei teinud ka kohtud. Seejuures enne, kui ülemkohus tegi kaebajate kaebuste osas otsuse, kinnitas konstitutsioonikohus üleriigilised valmistulemused, sh tulemused kaebajate valimisringkondades.

Kaebajad taotlesid EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise tuvastamist.

2014 septembris teavitas kaebajate esindaja EIK sellest, et tema kontorist võeti kaasa kõik kaebajate kohtuasjadega seonduvad dokumendid ning muud kohtudokumendid. Kaebajate esindaja väitel takistati seeläbi kaebajate individuaalkaebuste esitamise õigust EIÕK artikli 34 mõttes.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesoleva kaasuse asjaolud olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides selgelt sarnased asja Gahramanli jt vs Aserbaidžaan faktidega. EIK ei näinud alust jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale võrreldes viidatud asjaga ning tuvastas, et käesolevas asjas rikuti kaebajate õigust olla valitud viidatud otsuses toodud põhjustel. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise.

Seoses EIÕK artikli 34 väidetava rikkumisega märkis EIK, et on asjas Annagi Hajibeyli vs Aserbaidžaan, mis on käesoleva asjaga identne, tuvastanud, et riik on rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi. EIK hinnangul kohaldus viidatud kohtuasjas esitatud analüüs ja järeldus ka käesolevas asjas. EIK tuvastas, et kaebajatelt ja nende advokaadilt juurdepääsu võtmine asjas olevatele dokumentidele tõi kaasa lubamatu riive ning takistas tõsiselt kaebajate kaebeõiguse tõhusat kasutamist.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumine;

2. Riik on rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevat kohustust;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 10 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 10 000 eurot.

-----

EIK tuvastas valimisõiguse rikkumised Aserbaidžaani 2010. aasta parlamendivalmistel.

Aslan Ismayilov jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 13.04.2017, avaldused nr 20411/11; 20443/11; 24070/11; 29604/11; 29615/11; 31944/11; 36070/11; 36209/11; 36227/11; 36230/11; 37554/11; 39042/11

Asjaolud

Asjas on 12 kaebajat, kes kandideerisid 07.11.2010 parlamendivalimistel sõltumatute kandidaatidena või opositsioonikandidaatidena. Kõik kaebajad kaotasid oma valimisringkondades. Pärast valimise päeva esitasid kaebajad valmiskomisjoni(de)le kaebused, milles tõid välja mitmeid eeskirjade eiramisi nende valimisringkondades. Keskne valimiskomisjon ei rahuldanud kaebajate kaebusi ning seda ei teinud ka kohtud. Seejuures enne, kui ülemkohus tegi kaebajate kaebuste osas otsuse, kinnitas konstitutsioonikohus üleriigilised valmistulemused, sh tulemused kaebajate valimisringkondades.

Kaebajad taotlesid EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesoleva kaasuse asjaolud olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides selgelt sarnased asja Gahramanli jt vs Aserbaidžaan faktidega. EIK ei näinud alust jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale võrreldes viidatud asjaga ning tuvastas, et käesolevas asjas rikuti kaebajate õigust olla valitud viidatud otsuses toodud põhjustel. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumise.

Osad kaebajad nõusid varalise kahju hüvitisena kaotatud parlamendisaadiku palga hüvitamist ning osad kaebajad valimiskampaania käigus kantud kulutuste hüvitamist. Osas, milles kaebajad nõudsid varalise kahju hüvitisena parlamendisaadiku palka, märkis EIK, et ei ole võimalik piisava kindlusega väita, et kaebajad oleksid tingimata osutunud oma valimisringkondades valituks, kui nende valimisõigusi ei oleks rikutud. Seega oli EIK-l võimatu spekuleerida, kas kaebajatel oleks tekkinud õigus parlamendisaadiku palga saamiseks. Seoses valimiskampaania käigus kantud kuludega märkis EIK, et EIK ei tuvastanud väidetava varalise kahju ja rikkumise vahel põhjuslikku seost.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 10 000 eurot ning kulude katteks summad vahemikus 1 000 – 8 000 eurot.