Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 17. - 23. aprill 2017

 

Uudise kuupäev:
  24.04.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

EIK tuvastas isikliku ruumi puuduse Kreeka Korydallos Vanglas, mis rikkus EIÕK artiklit 3.

Cela jt vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 10244/14

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Korydallos Vanglas ning kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 4 kuud kuni 21 kuud.

EIK seisukohad

Lähtudes kaebajate ja valitsuse väidetest tegi EIK kindlaks, et kaebajate käsutuses oli kambrites alla 3 ruutmeetri suurune isiklik ruum. Nimetatud leid langeb kokku ka Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) vaatlustulemustega seoses ülerahvastatusega Korydallose Vanglas. Võttes arvesse eeltoodu ja EIK kohtupraktikas sõnastatud asjakohased põhimõtted, leidis EIK, et antud asjas tõusetus tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas.

EIK märkis, et kaebajate väidetel esines ülerahvastatus kogu nende kinnipidamise aja vältel. Võttes aluseks kaebajate väited ja CPT leiud ning asjaolu, et valitsus ei esitanud veenvat vastupidist teavet, luges EIK tuvastatuks kaebajate väited, mille kohaselt ületas Korydallose Vangla täituvus kaebajate kinnipidamise ajal vangla ettenähtud täituvuse selliselt, et kaebajate isikliku ruumi suurust piirati jõhkralt. Oli selge, et selline ruumipuudus ei olnud lühiajaline, juhuslik ega vähetähtis. Nimetatud asjaoludele tuginedes järeldas EIK, et EIÕK artikli 3 rikkumise tugevat eeldust ei olnud ümber lükatud.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses kaebajate kinnipidamistingimustega Korydallose Vanglas, mis põhjustasid neile raskusi ja kannatusi, mille intensiivsus ületas kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme. Nimetatu tõi kaasa alandava kohtlemise.

EIK viitas, et on korduvalt leidnud, et kui kaebajad väidavad, et vanglas esinevad üldised vangistustingimused mõjutavad neid isiklikult (nagu ka kaebajad antud asjas), ei ole Kreeka kriminaalmenetluse koodeksi §-s 572 ja karistuskoodeksi §-s 6 toodud õiguskaitsevahendid tõhusad. EIK ei näinud põhjust jõuda antud asjas teistsugusele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega, mis oleks võimaldanud kaebajatel vaidlustada Korydallose Vanglas esinenud kinnipidamistingimusi.

Resolutsioon

1. Tunnistada avaldus vastuvõetavaks 1.-5. kaebaja osas ning vastuvõetamatuks 6. kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine;

3. EIÕK artikli 13 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 6 500 – 9 000 eurot.

-----

Isiku pikaajaline kinnipidamine kinnipidamisasutuses, mis on ette nähtud lühiajaliseks kinnipidamiseks, toob kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

Iatropoulos jt vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 23262/13

Asjaolud

Kolme kaebajat peeti kinni Thessaloniki Üleviimise Osakonnas nii kohtueelse kinnipidamise kui ka vanglakaristuse raames. Kaebajate kinnipidamise kestused nimetatud kinnipidamisasutuses jäid vahemikku 44 päeva kuni 3 kuud.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on varasemas praktikas korduvalt uurinud kinnipidamistingimusi politseijaoskondades ning on tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumisi. Peale konkreetsete kinnipidamistingimuste puudujääkide on EIK oma varasemas praktikas EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamisel tuginenud politseijaoskondade loomusele per se, kuna politseijaoskonnad on mõeldud vaid isikute lühiajaliseks majutamiseks. EIK on leidnud, et isikute 1 kuu kuni 3 kuu pikkune vangistus politseijaoskonnas on olnud vastuolus EIÕK artikliga 3. Käesolevas asjas peeti kaebajaid kinni kinnipidamisasutuses, milles puudusid selle ehitusest tulenevalt vajalikud hüved pikaajaliseks kinnipidamiseks, alates 44 päevast kuni 3 kuuni. Puudus alus jõuda varasema kohtupraktikaga võrreldes erinevale järeldusele. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses kaebajate kinnipidamistingimustega Thessaloniki Üleviimise Osakonnas.

EIK selgitas, et kui asjasse puutub kaitse piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise vastu, peavad õiguskaitsevahendid võimaldama nii ennetavate kui ka hüvitavate meetmete olemasolu. EIK märkis, et hagi esitamine tsiviilkoodeksi sissejuhatava seaduse osa 105 alusel on pelgalt hüvitav meede, mis võimaldab isikul saada hüvitist seoses vanglas esinenud kinnipidamistingimustega pärast vabastamist. Nimetatud õiguskaitsevahend ei ole tõhus isikule, kes on endiselt kinnipeetav, kuna see ei võimalda parandada tema kinnipidamistingimusi, s.t puudub ennetav element. EIK osundas, et esimest kaebajat peeti avalduse esitamise ajal endiselt kinni Thessaloniki Üleviimise Osakonnas, mistõttu ei saanud eelnimetatud õiguskaitsevahend olla tema jaoks tõhus.

Viidetega oma varasematele otsustele leidis EIK, et olemasolev siseriiklik õigus ei võimalda kaebajatel saada kohast hüvitist. Puudus põhjus jõuda erinevale seisukohale.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses kaebajate Thessaloniki Üleviimise Osakonnas esinenud kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusate õiguskaitsevahendite puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas isikliku ruumi puuduse Kreeka Ioannina Vanglas, mis rikkus EIÕK artiklit 3.

Zournatzidis jt vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 23261/13

Asjaolud

57 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Ioannina Vanglas. Kaebajad viitasid peaasjalikult ülerahvastatusele. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku mitmest kuust kuni mitme aastani.

EIK seisukohad

Lähtudes valitsuse väidetest tegi EIK kindlaks, et kaebajate käsutuses oli 1,5 ruutmeetri suurune või väiksem isiklik ruum. Nimetatud järeldus on kooskõlas Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) leidudega.

Ehkki valitsuse väidetel tehti 2012. aastal vanglas renoveerimistöid vangla parandamiseks, märkis EIK, et niivõrd tõsist ülerahvastatust ei ole võimalik kompenseerida vaid parandustööde tegemisega.

Võttes arvesse eeltoodu ja EIK kohtupraktikas sõnastatud asjakohased põhimõtted, leidis EIK, et antud asjas tõusetus tugev eeldus EIÕK artikli 3 rikkumise osas.

EIK märkis, et kaebajate väidetel esines ülerahvastatus kogu nende kinnipidamise aja vältel. Võttes aluseks osapoolte väited ja CPT leiud ning asjaolu, et valitsus ei esitanud veenvat vastupidist teavet, luges EIK tuvastatuks kaebajate väited, mille kohaselt ületas Ioannina Vangla täituvus kaebajate kinnipidamise ajal vangla ettenähtud täituvuse selliselt, et kaebajate isikliku ruumi suurust piirati jõhkralt. Oli selge, et selline ruumipuudus ei olnud lühiajaline, juhuslik ega vähetähtis. Nimetatud asjaoludele tuginedes järeldas EIK, et EIÕK artikli 3 rikkumise tugevat eeldust ei olnud ümber lükatud. EIK ei pidanud vajalikuks eraldi käsitleda muid kaebajate väiteid seoses nende kinnipidamistingimustega.

Resolutsioon

1. Tunnistada avaldus 11 kaebaja osas mittevastuvõetavaks ning ülejäänud osas vastuvõetavaks;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 9 500 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Tsiviilkohtumenetlus kestusega 10 aastat ja 9 kuud saamata jäänud töötasu asjas ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Xofaki vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 78778/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku pikkusega. Nimetatud tsiviilkohtumenetluses oli kaebaja esitanud hagi avalik-õigusliku haigla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses saamata jäänud töötasuga.

Kohtumenetluse kestus: 10 aastat ja 9 kuud.

Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on osapooltel kaalul.

EIK osundas, et antud asi ei olnud kuigi keeruline. EIK hinnangul toimusid menetlused esimese ja teise astme kohtutes mõistliku tempoga (9 kuud esimese astme kohtus ning 2 aastat ja 5 kuud teise astme kohtus).

Seoses valitsuse väitega, mille kohaselt viivitas avalik-õiguslik haigla umbes 1 aasta ja 8 kuud istungi aja määramisega apellatsioonikohtus, milline periood ei olnud valitsuse hinnangul omistatav võimudele, märkis EIK, et riik vastutab kõikide oma pädevate asutuste tegevuse eest, mitte ainult kohtuvõimude tegevuse eest. Seega leidis EIK, et nimetatud passiivsuse periood oli omistatav siseriiklikele võimudele.

Menetlus kassatsioonikohtus kestis umbes 5 aastat ja 10 kuud. EIK märkis, et kaebaja oli vastutav kassatsioonikohtu menetluses aset leidnud viivituste eest seoses kaebaja venitamisega kohtuistungite aegade kindlaksmääramisel. Nimetatud viivitused, mille kestus oli kokku 2 aastat ja 10 kuud, ei olnud omistatavad siseriiklikele võimudele.

Konventsiooniosalistel riikidel on kohustus korraldada oma kohtusüsteem selliselt, et kohtud saaksid tagada igaühele tsiviilõiguseid ja –kohustusi käsitlevates vaidlustes lõpliku kohtuotsuse saamise mõistliku aja jooksul. Ka siis, kui menetlust juhib poolte initsiatiiv, nõuab „mõistlik aeg“, et kohtud jälgiksid menetluse kulgu ning pööraksid tähelepanu istungite vahelisele ajale.

Isegi kui lahutada menetluse kogukestusest kaebajale omistatavate viivituste aeg ning umbes 1 aasta, mis kulus kaebajal apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse esitamiseks, leidis EIK, et ülejäänud menetlusaja osas, s.o 6 aasta ja 11 kuu osas, oli mõistlik menetlusaeg ületatud.

Võttes arvesse asjas esitatud tõendid ning EIK kohtupraktika, järeldas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 600 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebaja viivitused apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamisega tsiviilkohtumenetluses ei olnud omistatavad siseriiklikele võimudele.

Thymiatzis vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 71999/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku pikkusega. Nimetatud tsiviilkohtumenetluses oli kaebaja esitanud hagi avalik-õigusliku haigla vastu kahju hüvitamise nõudes.

Kohtumenetluse kestus: 10 aastat.

Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on osapooltel kaalul.

Seoses valitsuse väitega, mille kohaselt ei olnud 2 aasta ja 3 kuu pikkune periood, mille kestel lükati esimese astme kohtus istungeid edasi, omistatav võimudele, märkis EIK, et riik vastutab kõikide oma pädevate asutuste tegevuse eest, mitte ainult kohtuvõimude tegevuse eest. Seega leidis EIK, et siseriiklikud võimud olid vastutavad avalik-õiguslikule haiglale omistatavate viivituste eest. EIK osundas ka asjaolule, et asja toimikust ei selgunud, kumb menetluse osapool taotles esimese astme kohtus istungite edasi lükkamist. EIK nõustus, et istungi edasilükkamine 08.12.2003 mõlema poole, sh kaebaja, puudumisel oli omistatav kaebajale. Samas märkis EIK, et kostja taotles 11.12.2003 kiiresti uue istungi aja määramist, mille toimumise määras kohus 10 kuu pärast. EIK selgitas, et isegi siis, kui menetlust juhib poolte initsiatiiv, nõuab „mõistlik aeg“, et kohtud jälgiksid menetluse kulgu ning pööraksid enam tähelepanu istungite edasi lükkamiseks nõusoleku andmisele ning istungi edasi lükkamise ja järgmise istungi kuupäeva vahele jäävale ajale.

EIK hinnangul toimusid menetlused apellatsiooni- ja kassatsioonikohtus mõistliku tempoga (1 aasta apellatsioonikohtus ja 1,5 aastat kassatsioonikohtus). EIK osundas, et kaebaja ootas umbes 1 aasta ja 11 kuud apellatsioonkaebuse esitamisega ning umbes 2 aastat ja 4 kuud kassatsioonkaebuse esitamisega. EIK leidis, et nimetatud viivitused ei olnud omistatavad siseriiklikele võimudele.

Isegi kui lahutada menetluse kogukestusest kaebajale omistatavate viivituste aeg, leidis EIK, et ülejäänud menetlusaja osas, s.o 5 aasta ja 9 kuu osas, oli mõistlik menetlusaeg ületatud.

EIK märkis, et valitsus ei esitanud mingeid fakte ega argumente, mis oleksid õigustanud menetluse kestust. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, järeldas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot.

-----

Halduskohtumenetlus kestusega 5 aastat ja 5 kuud ühes kohtuastmes ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Politi jt vs Kreeka, kohtuotsus 20.04.2017, avaldus nr 18875/14

Asjaolud

15 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega halduskohtumenetlusega ning tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Halduskohtumenetluses olid kaebajad esitanud kaebuse Sismanogleio haigla vastu, kus nad töötasid. Kaebajad taotlesid eritasu maksmist, mis oli ette nähtud teatud kategooria ametnikele.

Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 5 kuud.

Kohtuastmeid: 1.

EIK seisukohad

A. Kaebajad nr 1-11 ja 13-15

Nimetatud kaebajate osas esitati EIK-le avaldused sõbraliku kokkuleppe kohta. EIK otsustas nimetatud kaebajate osas avalduse kohtuasjade nimistust kustutada.

B. Kaebaja nr 12

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on osapooltel kaalul. EIK selgitas ka, et EIÕK artikkel 13 näeb ette tõhusa õiguskaitsevahendi, mis peab võimaldama esitada siseriiklikele võimudele kaebuse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise kohta.

EIK on korduvalt lahendanud sarnaseid kaasuseid ning on tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumisi. Võttes arvesse antud asjas esitatud materjalid, ei näinud EIK põhjust jõuda erinevale järeldusele. Lähtudes oma kohtupraktikast leidis EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seoses EIÕK artikliga 13 märkis EIK, et siseriiklikus õiguses olemasolev õiguskaitsevahend ei hõlmanud esimese astme halduskohtus toimunud menetlusi, millest tulenevalt ei olnud kaebaja käsutuses tõhusat õiguskaitsevahendit seoses EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisega.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 39 alusel kohtuasjade nimistust avaldus kaebajate nr 1-11 ning 13-15 osas;

2. Tunnistada avaldus vastuvõetavaks kaebaja nr 12 osas;

3. EIÕK artiklite 6 ja 13 rikkumine;

4. EIK määras kaebajale nr 12 mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

EIK leidis, et Leedu võimude otsus maksta kaebajale tagastamismenetluses varalise õiguste taastamiseks rahalist hüvitist ning selle hüvitise suurus ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Valančienė vs Leedu, kohtuotsus 18.04.2017, avaldus nr 2657/10

Asjaolud

1990ndate alguses alustasid võimud tagastamismenetlust taastamaks kaebaja abikaasa varalised õigused seoses 1940. aastal riigistatud maatükiga. Võimud otsustasid, et sama maatüki tagastamine ei olnud võimalik, kuid pakkusid selle asemel teise maatüki eraldamist või rahalist hüvitist. Kaebaja abikaasa ja (pärast kaebaja abikaasa surma 2005. aastal) kaebaja taotlesid, et taastataks omandiõigus samale maatükile või et neile antaks samaväärse väärtusega maatükk. Kaebaja abikaasa ja kaebaja keeldusid korduvalt võimude pakkumistest teiste maatükkide osas leides, et neile vahetusena pakutud maatükid ei olnud samaväärse väärtusega. 2007. aastal leidsid võimud viimaks, et kaebaja varalised õigused taastatakse rahalise hüvitise maksmisega. Kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse kohtus, kuid edutult. Kaebajale maksti rahaline hüvitis välja 2016. aastal.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja kurtis erinevate siseriikliku menetluse aspektide üle. Esiteks kurtis kaebaja selle üle, et tal ei olnud võimalik saada maatükki in natura ega selle asemel ka samaväärse väärtusega maatükki. Teiseks väitis kaebaja, et maatüki eest määratud rahaline hüvitis oli ebapiisav. Kolmandaks kurtis kaebaja tagastamismenetluse kogupikkuse üle. EIK pidas vajalikuks uurida kõiki väiteid eraldi.

Isegi kui eeldada, et rahalise hüvitise maksmisega riivati kaebaja varalisi õiguseid, osundas EIK, et selline riive saavutas „õiglase tasakaalu“ üldiste huvide nõudmiste ning isikute põhiõiguste kaitsmise nõuete vahel. Leedu võimude otsus taastada varalised õigused rahalise hüvitise maksmisega maatüki in natura tagastamise asemel oli ette nähtud seaduses ning see põhines „üldistel huvidel“. Kuna maatüki tagastamine in natura ei olnud võimalik ning kaebaja muutis oma tegevusega võimatuks samaväärse väärtusega maatüki eraldamise, tegid võimud ainuvõimaliku otsuse ning valisid ise tagastamise vormi. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud seoses kaebaja väitega, mille kohaselt ei olnud tal võimalik saada maatükki in natura ega saada samaväärse väärtusega maatükki.

EIK ei nõustunud kaebaja väitega, mille kohaselt oli arvutatud hüvitis liiga väike, kuna suurema hüvitise saamise õigust ei tulenenud Leedu siseriiklikust õigusest ega siseriikliku kohtu otsusest. Võttes arvesse EIÕK 1. protokolli artikliga 1 siseriiklikele võimudele jäetud otsustusruumi, siseriiklike kohtute praktika ning EIK praktika seoses Leedu tagastamismenetluste küsimustega, millest EIK ei pidanud vajalikuks kõrvale kalduda, leidis EIK, et kaebajale arvutatud hüvitise suurus oli kõnealuse varaga mõistlikus seoses. Eeltoodust tulenevalt ei ole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 seoses arvutatud hüvitise suurusega rikutud.

EIK osundas, et antud asjas oli tagastamismenetlus tõepoolest pikk, kestes umbes 17 aastat. Samas märkis EIK, et nii kaebaja kui ka tema õiguseellane aitasid olulisel määral kaasa tagastamismenetluse venimisele. EIK hinnangul osundasid faktid kaebaja poolsele vajaliku hoole puudumisele. Võttes arvesse kaebaja passiivsuse, ei olnud EIK hinnangul kaebajale hüvitise maksmisel esinenud viivitused sellised, et need oleksid toonud kaasa EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.