Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 24. - 30. aprill 2017

 

Uudise kuupäev:
  29.04.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Kinnipidamistingimused Rumeenia vanglates on vastuolus EIÕK-ga ning viitavad struktuursele puudusele, mis vajab riigi poolt üldiste meetmete rakendamist.

Rezmiveș jt vs Rumeenia, kohtuotsus 25.04.2017, avaldused nr 61467/12; 39516/13; 48231/13; 68191/13

Asjaolud

4 kaebajat esitasid avaldused EIK-le EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kinnipidamistingimustega Rumeenia vanglates. Kaebajad kurtsid eelkõige ülerahvastatuse, ebakohaste sanitaarsõlmede, halbade hügieenitingimuste, toidu halva kvaliteedi, vananenud varustuse ning rottide ja putukate olemasolu üle.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused, võttes arvesse ka nende vangistuses viibimise kestused, tõid neile kaasa raskusi, mis ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK otsustas EIÕK artikli 46 alusel kasutada piloototsuse menetlust leides, et kaebajate olukord oli osa üldisest probleemist, mis tulenes Rumeenia vanglasüsteemile omasest struktuursest väärtalitlusest.

Olukorra heastamiseks pidi riik võtma kasutusele kahte tüüpi üldised meetmed. Esiteks pidi riik viima sisse meetmed vähendamaks ülerahvastatust ning parandamaks kinnipidamistingimusi. Teiseks pidi riik looma õiguskaitsevahendid: ennetava õiguskaitsevahendi ja konkreetse hüvitava õiguskaitsevahendi.

EIK määras, et otsuse jõustumisest alates kuue kuu jooksul peab Rumeenia valitsus koostöös ministrite komiteega esitama täpse ajaplaani kohaste üldiste meetmete rakendamiseks. Samas otsustas EIK edasi lükata kõikide sarnaste avalduste läbi vaatamise, mida ei olnud veel Rumeenia valitsusele edastatud. EIK otsustas jätkata nende avalduste uurimist, mis olid juba valitsusele edastatud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras, et Rumeenia peab otsuse jõustumisest kuue kuu jooksul esitama koostöös ministrite komiteega täpse ajatabeli kohaste üldiste meetmete rakendamiseks ületamaks probleeme seoses vanglate ülerahvastatuse ja halbade kinnipidamistingimustega, võttes aluseks käesolevas otsuses esitatud põhimõtted;

3. EIK otsustas edasi lükata, kuni vajalike meetmete siseriiklikul tasandil vastu võtmiseni, kõikide sarnaste Rumeenia vastu esitatud kaebuste arutamise, mida ei ole valitsusele veel edastatud;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 3 000 – 5 000 eurot ning kulude katteks ühele kaebajatest 1 850 eurot.

-----

EIK tuvastas alaealise suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses mitmeid puuduseid.

Zherdev vs Ukraina, kohtuotsus 27.04.2017, avaldus nr 34015/07

Asjaolud

2005. aastal, mil kaebaja oli 16-aastane, vahistati ta seoses poe öövalvuri tapmisega. Pärast pikka kriminaalmenetlust (sh mitmeid edasikaebamisi ning asja uusi arutamisi) mõisteti kaebaja 2009. aastal süüdi röövis ja raskendatud asjaoludel toime pandud mõrvas.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta oli saanud politseipoolse füüsilise ja psühholoogilise väärkohtlemise osaliseks ning tema nimetatud kaebusi ei uuritud tõhusalt; EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kinnipidamisotsustega erinevate perioodide osas; EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kinnipidamisega ning kinnipidamisotsuste põhistamiseks esitatud põhjendustega; EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks seoses erinevate rikkumistega (sh kaebaja süüdimõistmisel tema ülestunnistustele tuginemine; võimatus valida endale ise kaitsja; kaitsja puudumine 21.02.2005 hommikul, kui kaebaja tegi avalduse süü omaksvõtu kohta).

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaks kaebaja esitatud väidet – tema 20.02.2005 toimunud lahtiriietamine ning paigutamine kokku täiskasvanud kinnipeetavatega – olid vajalikul määral tõendatud. EIK leidis, et kaebaja, kes oli alaealine ning seisis esimest korda silmitsi kriminaalsüsteemiga, jätmine käerauastatuna ja peaaegu riietata 2,5 tunniks ebakindlasse ja haavatavasse olukorda, võib iseenesest tõstatada küsimusi EIÕK artikli 3 alusel. Sellele järgnenud kaebaja paigutamine kokku täiskasvanud kinnipeetavatega, mis oli vastuolus siseriikliku õigusega, pidi kaebajas tekitama hirmu, ängistust, abitust ja alaväärsust, mis alandas tema väärikust. EIK järeldas, et kaebajale sai osaks „alandav“ kohtlemine. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

Võttes arvesse kaebaja süüdistuste kooskõlalise ja üksikasjaliku kirjelduse ning prima facie tõendid, leidis EIK, et kaebaja väited olid „vaieldavad“ ning tõid võimudele kaasa tõhusa uurimise läbi viimise kohustuse. Kaebaja esitas omapoolsed väited seoses väärkohtlemisega piisavas ulatuses prokuratuurile ja kohtutele. EIK osundas, et ükski siseriiklik võimuorgan ei käsitlenud mõtestatud viisil kaebaja väiteid seoses kaebaja jätmisega mitmeks tunniks riieteta ja käesrauastatuna. Kaebaja kaebus seoses tema paigutamisega kambrisse koos täiskasvanud kinnipeetavatega lahendati alles 5 aastat pärast kaebuse tõstatamist kaebaja poolt. EIK leidis, et võimude tegematajätmised ja viivitused olid piisavad selleks, et järeldada, et siseriiklik uurimine kaebaja väidete osas ei olnud tõhus. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.

EIK on varasemas praktikas leidnud, et antud ajal kehtinud siseriiklik õigus ei sätestanud selgeid reegleid, milline võimuorgan millistel alustel ja milliseks perioodiks võis otsustada isiku kinnipidamise või selle pikendamise kohtumenetluse staadiumis ning asjade tagasisaatmisel edasiseks uurimiseks. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK kaebaja kinnipidamise osas perioodidel 10.05.2006-25.01.2008 ja 24.07.2008 – 11.11.2009 EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

EIK on tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise Ukraina vastu suunatud asjades sel põhjusel, et siseriiklikud kohtud on pikki kinnipidamise perioode põhjendanud samadel alustel kogu kaebaja kinnipidamise ajal. Ka antud asjas viidati algses kinnipidamise otsuses kuritegude tõsidusele, põgenemise ohule või uurimisse sekkumise ohule. Nimetatud põhjendused ei muutunud aja möödumisel. Lisaks jätsid siseriiklikud kohtud mitmel juhul üldse kinnipidamise pikendamise otsused põhjendamata. Võttes arvesse kaebaja kinnipidamise kestuse (3 aastat), olid eeltoodud põhjendused piisavad selleks, et tuvastada EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine.

EIK ei pidanud käesolevas asjas piisavalt tõendatuks, et kaebaja ülestunnistused saadi tema alandava kohtlemise tulemusena. Samuti puudusid asjas tõendid, et kaebaja soovi valida endale ise esindaja ei arvestatud või et seda soovi oleks takistatud. Mis puudutas kaebaja poolt 21.02.2005 hommikul koostatud süü omaksvõtu avaldust, siis märkis EIK, et sellel avaldusel oli asjas piiratud roll. Järgnevalt hindas EIK menetluse kui terviku õiglust. EIK uuris, kas menetluse õiglust tervikuna kahjustasid võimude suutmatus kaasata kaebajale kaitsja määramisel advokatuur (nagu nägi ette siseriiklik õigus) ning kaitsja puudumine 21.02.2005 hommikul. Võttes arvesse muude süüstavate tõendite kaalu ning kaebaja positsiooni esimeses kohtumenetluses, leidis EIK, et menetlus oli tervikuna õiglane sõltumata uurimise algstaadiumis esinenud menetluslikest rikkumistest. EIK järeldas, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei olnud rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses sellega, et kaebajale sai võimude poolse käitumise tõttu „alandav“ kohtlemine;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamisega perioodidel 10.05.2006-25.01.2008 ja 24.07.2008-11.11.2009;

4. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

5. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud;

6. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot ja kulude katteks 2 150 eurot.



EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele

EIK tuvastas, et kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlused kestusega 42-46 päeva olid ebamõistlikult pikad ning rikkusid EIÕK artikli 5 lõiget 4.

Solovey vs Venemaa, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 24157/11

Asjaolud

Venemaa kohus otsustas 11.09.2010 kaebaja kinnipidamise seoses Valgevene võimude poolt esitatud väljaandmistaotlusega. Kohtud pikendasid kaebaja kinnipidamist mitmel korral, sh 28.02.2011 ja 02.06.2011. Nii kaebaja kui ka tema advokaat esitasid nimetatud kinnipidamisotsuste peale kaebused, mis jäeti vastavalt 11.04.2011 ja 18.07.2011 otsustega rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema 28.02.2011 ja 02.06.2011 kinnipidamisotsuste peale esitatud kaebuseid ei vaadatud läbi kiires korras.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumisi Venemaaga seotud kaasustes, kus kaebajate kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes on otsused tehtud enam kui 20 päeva pärast vastavate kaebuste esitamist ning kus kogu menetluste kestus oli omistatav võimudele. Antud asjas uurisid Venemaa kohtud kaebaja kinnipidamise otsuste peale esitatud kaebusi 42 ja 46 päeva pärast kaebuste esitamist. Valitsus ei esitanud ühtegi argumenti nimetatud viivituste selgitamiseks. EIK juhtis tähelepanu sellele, et valitsus oli tunnistanud, et kaebaja kaebuste läbivaatamisel esinenud viivitused olid vastuolus EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetega. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et antud asjas ei olnud kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlused kooskõlas EIÕK artikli 5 lõikest 4 tuleneva „kiires korras“ nõudega. Seega tuvastas EIK nimetatud normi rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli menetluste ebamõistliku kestusega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.



EIÕK artikkel 6 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

EIK tuvastas, et Serbia vastutas kollektiivomandis olevalt äriühingult lõpliku kohtuotsusega välja mõistetud võlgade eest.

Ignjatović vs Serbia, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 49915/08

Asjaolud

19.06.2003 otsusega rahuldas kohus kaebaja hagi ning otsustas, et võlgnik (valdavalt kollektiivomandis olev äriühing) peab kaebajale andma ametikoha, mis vastab tema professionaalsele kvalifikatsioonile. Samuti otsustas kohus, et võlgnik pidi kaebajale maksma konkreetsed rahasummad seoses saamata jäänud palgaga ja sotsiaalkindlustusmaksetega ning tsiviilkohtumenetluse kulud. Otsus jõustus 23.10.2003. 2004. aastal tegi kohus 4 täiteotsust, milles otsustas, et võlgnik peab kaebajale tasuma ka täitemenetluse kulud. Kohtuotsuseid ei ole täidetud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses riigi suutmatusega täita tema kasuks langetatud lõplikku kohtuotsust rahaliste nõuete osas (palgamaksed, pensioni- ja töövõimetuskindlustusmaksed, tsiviilkohtumenetluse – ja täitemenetluse kulud).

EIK seisukohad

EIK lükkas tagasi valitsuse vastuväited, mille kohaselt oli avaldus vastuvõetamatu ratione personae, riigisiseste õiguskaitsevahendite mitteammendamise ning kuue kuu reegli mittejärgimise tõttu. EIK lükkas tagasi ka valitsuse ratione temporis vastuväite.

EIK on korduvalt tuvastanud sarnastes asjades EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Serbia peab oma vahenditest maksma kaebajale tema kasuks langetatud kohtuotsuses välja mõistetud summad. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kaebajate kasuks tehtud lõplike kohtuotsuste tühistamine järelevalvemenetlustes rikkus EIÕK artiklit 6.

Isayev jt vs Venemaa, kohtuotsus 25.04.2017, avaldused nr 20707/06; 29518/06; 39006/06; 7527/07; 7678/07; 18756/07; 36533/07; 46727/07; 55639/07

Asjaolud

Kõik 9 kaebajat olid osapoolteks tsiviilkohtumenetlustes, milles esimese astme kohtud ja apellatsioonikohtud langetasid otsused kaebajate kasuks. Nimetatud otsused muutusid siduvateks ja täidetavateks, kuid tühistati hiljem järelevalvemenetluse kohtute poolt õiguse väära kohaldamise või tõendite väära hindamise tõttu.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega nende kasuks langetatud siduvate ja täidetavate kohtuotsuste tühistamisega järelevalvemenetlustes. Strelkovi asjas palus kaebaja ka EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK rikkumisi siduvate ja täidetavate kohtuotsuste tühistamisega tsiviilkohtumenetluse koodeksi alusel teostatavas järelevalvemenetluses. Osad rikkumised tuvastati sarnastel asjaoludel ning puudutasid sarnaste siseriiklike kohtuotsuste tühistamisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK artikli 6 rikkumise ning Strelkovi asjas EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine asjades Isayev, Baburkina, Grebenkina, Batina, Sutugina, Nitsiyevkaya, Moskvin ja Kucherov ning EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine Strelkovi asjas seoses kaebajate kasuks tehtud lõplike kohtuotsuste tühistamisega järelevalvemenetlustes;

2. EIK määras Strelkovile 5 000 eurot ning ülejäänud kaebajatele igale ühele 1 500 eurot.

-----

Hüvitis ebamõistliku menetlusaja eest tuleb välja maksta 6 kuu jooksul.

Di Sante vs Itaalia, kohtuotsus 27.04.2017, avaldus nr 32143/10

Asjaolud

Kaebaja oli osapooleks kohtumenetluses, mis oli alanud 1993. aastal. Kaebaja esitas 2008. aastal apellatsioonikohtule „Pinto seaduse“ alusel kaebuse, milles kurtis põhimenetluse ebamõistliku pikkuse üle.

Apellatsioonikohtu 12.04.2009 otsuse kohaselt oli põhimenetluse kestus ületanud mõistliku aja. Samas lähtus apellatsioonikohus vaid põhimenetluse kestusest perioodil 1998-2008 leides, et ebamõistliku menetlusaja eest esitatava kahjunõude osas kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg. Apellatsioonikohus määras kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot. Otsus jõustus 23.11.2009. Apellatsioonikohtu poolt määratud summa maksti kaebajale välja 19.08.2013.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses asjaoluga, et apellatsioonikohus kohaldas kaebaja „Pinto seaduse“ alusel esitatud nõude osas, milles ta taotles kahju hüvitamist seoses ebamõistliku menetlustähtaja rikkumisega, aegumistähtaega. Tuginedes EIÕK artikli 6 lõikele 1 ja EIÕK 1. protokolli artiklile 1 kurtis kaebaja ka selle üle, et siseriiklikud kohtud ei täitnud „Pinto“ menetluses tehtud otsust ning ta oli sunnitud alustama nimetatud otsuse täitmiseks täitemenetlust. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist väites, et “Pinto seaduse“ alusel esitatud avaldus ei olnud tõhus 10-aastase aegumistähtaja kohaldamise tõttu ning „Pinto“ menetluse kestuse tõttu.

EIK seisukohad

Valitsuse hinnangul ei olnud kaebaja osas, milles ta kaebas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist seoses asjaoluga, et apellatsioonikohus ei võtnud aegumistähtaja kohaldamise tõttu arvesse aastatel 1993-1998 toimunud menetlust, ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid, kuna ta ei olnud esitanud apellatsioonikohtu otsuse peale kaebust kassatsioonikohtule. Kaebaja osundas kassatsioonikohtu 24.02.2010 otsusele, milles kassatsioonikohus oli aegumistähtaega tunnustanud. EIK leidis, et kaebaja poolt viidatud 24.02.2010 kassatsioonikohtu otsus oli ainus näide aegumistähtaja kohaldamise poolt. Samuti oli see tehtud pärast 13.11.2009, s.o kuupäeva, mil apellatsioonikohtu otsus kaebaja osas jõustus. EIK osundas ka paljudele valitsuse esitatud viidetele kohtuotsustele, milles kassatsioonikohus oli aegumistähtaegade kohaldamise tühistanud. Seega ei saanud antud asjas väita, et kaebus kassatsioonikohtule poleks olnud tõhus. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK EIÕK artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel lugeda kaebuse selles osas vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu.

EIK osundas, et kaebajale määratud hüvitis maksti välja hiljem kui 6 kuud pärast „Pinto“ menetluses otsuse tegemist. Viidates oma varasemale kohtupraktikale leidis EIK, et eeltoodud viivitus tõi kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Seoses kaebaja väitega 10-aastase aegumistähtaja kohaldamisele viitas EIK oma eelnevatele seisukohtadele, mille kohaselt oli kaebajal tõhus riigisisene õiguskaitsevahend. EIK märkis, et antud asjas esinenud „Pinto“ menetluse kestus ei olnud piisavalt oluline, et seada kahtluse alla „Pinto seaduse“ alusel esitatava kaebuse tõhusus. EIK järeldas, et antud asjas ei esinenud EIÕK artikli 13 rikkumist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artiklit 13 ei ole rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 200 eurot ning kulude katteks 200 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise seoses asjaoluga, et apellatsioonikohus tugines süüdimõistvat otsust tehes kohtueelses menetluses antud tunnistajate ütlustele, kelle ütlusi ei olnud kohtutes vahetult uuritud ning keda süüdistataval ei olnud võimalik üheski menetluse etapis küsitleda.

Asatryan vs Armeenia, kohtuotsus 27.04.2017, avaldus nr 3571/09

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2007. aastal süüdi mõrva katses. Kaebaja kaebas süüdimõistva otsuse edasi, kuid apellatsioonikohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohtus toimunud menetlus ei olnud õiglane. Kaebaja osundas, et apellatsioonikohus tugines otsuse tegemisel kohtueelselt antud tunnistajate ütlustele, mida ei loetud kohtus ette ning mida ei olnud kohtus vahetult uuritud. Samuti väitis kaebaja, et tal ei olnud võimalik nimetatud tunnistajaid üheski menetluse etapis küsitleda.

EIK seisukohad

Antud asjas tugines apellatsioonikohus lisaks esimese astme kohtu poolt viidatud tõenditele ka nelja tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele selleks, et lükata ümber kaitse poolt esitatud vastuväited seoses mõrvakatse osas motiivi puudumisega.

EIK osundas, et esimese astme kohus tugines muudele tõenditele, mis viitasid otseselt kaebaja süüle. Võttes aga arvesse, et apellatsioonikohus pidas vajalikuks lisaks tugineda nelja tunnistaja kohtueelselt antud ütlustele selleks, et tugevdada esimese astme kohtu järeldust motiivi olemasolu kohta, leidis EIK, et nimetatud tõendid olid asjas asjakohased. Seega oli apellatsioonikohus kohustatud tagama süüdistatavale võimaluse korraldada kohaselt oma kaitset ning esitada asjakohased argumendid.

EIK on korduvalt selgitanud, et üks õiglase kohtumenetluse nõudeid on see, et süüdistataval oleks võimalik seista tunnistajatega silmitsi kohtuniku juuresolekul, kes asjas otsuse teeb, kuna kohtuniku tähelepanekud seoses teatud tunnistaja käitumise ja usaldusväärsusega võivad süüdistatavale tuua kaasa tagajärjed. Ehkki antud asjas ei jõudnud apellatsioonikohus kaebaja süü osas erinevale järeldusele, tugines apellatsioonikohus järelduste tegemisel ka tunnistajate ütlustele, mida ei olnud vahetult uuritud apellatsioonikohtus ega esimese astme kohtus. Nimetatud tõenditele ei viidanud esimese astme kohus ka süüdimõistva otsuse tegemisel. Nendel asjaoludel leidis EIK, et tunnistajate, kelle ütlusi kasutati hiljem kaebaja vastu, vahetu ülekuulamise mittetoimumine apellatsioonikohtus võis oluliselt mõjutada kaebaja kaitseõigusi.

EIK leidis, et asjas ei olnud selge, kas kolme tunnistaja ütlused oli ainus või otsustav tõendusmaterjal, kuid osundas, et neil oli sellegipoolest märkimisväärne kaal ning selliste tõendite vastuvõtmine kahjustas kaitset. Sellise kaitse kahjustamise tasakaalustamiseks puudusid menetluslikud tagatised. Kaebajal ei olnud võimalik uurimise käigus vaidlusaluste tunnistajate ütlusi vaidlustada, samuti ei saanud mõistlikult eeldada, et kaebaja oleks sellised taotlused esitanud kohtumenetluses, kuivõrd tunnistajaid ei olnud välja kutsutud. Võttes arvesse, et käesolevas asjas ei uuritud tõendeid vahetult kohtuistungil, ei olnud kaitse isegi teadlik, et apellatsioonikohus kavatses nendele tõenditele kaebaja süüdimõistva otsuse muutmata jätmisel viidata.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et antud asjas rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine;

2. EIK märas mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot ning kulude katteks 1 700 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et siseriiklikud võimud ei näidanud üles vajalikku hoolsust kostja aadressi tuvastamiseks ning tema teavitamiseks lahutusmenetlusest.

Schmidt vs Läti, kohtuotsus 27.04.2017, avaldus nr 22493/05

Asjaolud

Kaebaja on Saksamaa kodanik, kes abiellus 1970. aastal Läti kodanikust A.S.-ga. 2003. aastal alustas A.S. Läti kohtutes lahutusmenetlust. Kuna kohtud ei saanud kaebajat kätte ning A.S. väitis, et ta ei olnud kaebaja elukohast teadlik, avaldasid kohtud kaks teadaannet Riigi Teatajas. Tehes otsuse kaebaja puudumisel, lahutasid kohtud 2004. aastal abielu. Peagi pärast seda A.S. suri ning kaebaja väitel sai ta lahutusest teada siis, kui ta sõitis Lätti A.S. matustele. Kaebaja esitas lahutuse asjas tehtud otsuse peale teistmisavalduse, ent see jäeti 2005. aastal rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et Läti siseriiklik õigus ei pannud kohtutele kohustust võtta kasutusele mõistlikke samme teha omal algatusel kindlaks kostja elukoht. EIK rõhutas, et kohtumenetluse osapoolte menetlusest teavitamise olulist ülesannet ei saa jätta hagejate otsustada. Samuti peab kohus kontrollima hageja poolt esitatud teabe tõele vastavust.

EIK märkis, et antud asjas oli mitmeid viiteid sellele, mis oleksid pidanud tegema siseriiklikke kohtuid valvsaks seoses asjaoluga, et hageja teadis või võis teada kaebaja elukohta (nt viitas tunnistaja kaebaja ja A.S. vahelistele telefonikõnedele, A.S. oli teadlik kaebajale kuuluvast kinnisvarast, pooltel olid ühised lapsed). Siseriiklikud kohtud ei üritanud tuvastada hageja poolt esitatud teabe tõele vastavust.

EIK ei olnud veendunud, et siseriiklikud võimud näitasid üles piisavat hoolsust enne teate avaldamist Riigi Teatajas. Kohtukutsete edastamine avaliku teatavaks tegemise teel Riigi Teatajas ei ole iseenesest vastuolus EIÕK-s toodud tagatistega, ent seda tuleks tavapäraselt kasutada siiski viimasel võimalusel.

EIK selgitas, et isegi kui osapooled ei järgi teatud määral vajalikku hoolsuse määra, peavad siseriiklike kohtute poolt nende käitumisele omistatavad tagajärjed olema vastavuses nende tegematajätmiste tõsidusega ning võtma arvesse õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Võttes arvesse seda, mis oli kaebajal kaalul (tsiviilõiguslik staatus, era- ja perekonnaelu muutused, varalised mõjutused), pidanuksid siseriiklikud võimud üles näitama erilist hoolsust tagamaks, et EIÕK artiklis 6 toodud tagatisi seoses juurdepääsuga kohtule oleks täies mahus austatud.

EIK hinnangul ei olnud võimalik järeldada, et kaebaja oli loobunud oma õigusest võtta osa kohtumenetlusest ning õigusest õiglasele kohtumenetlusele, kuna see oleks eeldanud, et ta oli teadlik kõnealusest õigusest ning seeläbi teadlik asjassepuutuvast menetlusest. Puudusid tõendid, et kaebaja oleks olnud teadlik Läti kohtutes arutusel olnud lahutusmenetlusest ning veelgi vähem asja arutamise ajast ja kohast.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja lahutusmenetlus ei olnud kooskõlas õiglase kohtumenetluse nõuetega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ja kulude katteks 1 000 eurot.



EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu austamisele

EIK leidis, et paljudes kuritegudes süüdimõistetud Kosovo kodaniku väljasaatmine ei rikkunud EIÕK artiklit 8.

Krasniqi vs Austria, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 41697/12

Asjaolud

Kaebaja on Kosovo kodanik, kes kolis Austriasse 19-aastasena. Kaebaja varjupaigataotlused lükati tagasi, kuid talle ja tema perekonnale anti täiendav kaitse ja ajutine elamisluba. Kaebaja elas ja töötas Austrias järgmised 14,5 aastat koos oma Montenegro päritolu abikaasaga ning nende kolme lapsega. Kaebajal on ka abieluvälisest suhtest sündinud laps Austria kodanikuga. Kaebaja vanemad ning õed-vennad elavad samuti Austrias, ehkki tema isale kuulub Kosovos endiselt maad ja 3 poodi.

Perioodil 2003-2012 mõisteti kaebaja süüdi üheksas erinevas kuriteos. Võttes arvesse kaebaja kriminaalse tegevuse, väljastati tema suhtes 2007. aastal keeld Austriasse naasmiseks 10 aasta jooksul. 2010. aastal võeti kaebajalt ära täiendav kaitse ning otsustati kaebaja väljasaatmine. Kaebaja saadeti lõpuks välja 2013. aasta jaanuaris.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja väljasaatmine riivas tema õigust perekonna- ja eraelu austamisele EIÕK artikli 8 mõttes, väljasaatmisotsus oli „kooskõlas seadusega“ ning järgis legitiimset eesmärki (korratuse või kuriteo ärahoidmine). Seega pidi EIK tuvastama, kas meede oli taotletavaid eesmärke silmas pidades proportsionaalne, võttes arvesse EIK kohtupraktikas paika pandud põhimõtted.

Seoses kaebaja poolt toime pandud kuritegude laadi ja tõsidusega märkis EIK, et kaebaja mõisteti perioodil 2003-2012 süüdi üheksas kuriteos, millest osad olid vägivallateod. Kolme kuriteo – sissemurdmine, uimastikuriteod ja raskendavatel asjaoludel ähvardamine – eest mõisteti kaebajale karistuseks kokku 29 kuu pikkune vanglakaristus. EIK osundas, et kaks viimast süüdimõistvat otsust olid eriti tõsised, kuna need olid suunatud teiste isikute füüsilise puutumatuse vastu.

EIK hinnangul oli tähelepanuväärne, et kaebaja pani toime edasisi kuritegusid pärast seda, kui tema osas väljastati 2007. aastal keeld Austriasse naasmiseks. EIK nõustus valitsuse seisukohaga, et kaebaja jätkuv kuritegude toime panemine näitas tema ükskõikset suhtumist Austria õiguskorda.

Eeltoodust tulenevalt – eelkõige korduvatest, osaliselt vägivaldsetest ja seega tõsistest kuritegudest ning sellest tulenevast ohust avalikule korrale ja turvalisusele; faktist, et kaebaja saabus Austriasse täiskasvanuna ning tal oli oma koduriigiga endiselt kultuurilised ja keelelised sidemed; võimalusest suhelda oma perekonnaliikmetega; faktist, et kaebajal on võimalik taotleda Austriasse naasmist vähem kui 5 aastat pärast tema väljasaatmist – järeldas EIK, et võimud ei olnud ületanud kaebaja väljasaatmisel neile immigratsiooniasjades jäetud otsustusruumi.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

Advokaadi pangakonto uurimine rikkus tema õigust ametialasele saladusele ja eraelule.

Sommer vs Saksamaa, kohtuotsus 27.04.2017, avaldus nr 73607/13

Asjaolud

Kaebaja töötab Saksamaal kriminaalasjades advokaadina. 2011 märtsis ja aprillis võttis prokurör ühendust kaebaja pangaga ning palus esitada teave kõikide tehingute kohta, mis olid toimunud kaebaja ametialasel pangakontol viimase kahe aasta jooksul. Samuti taotles prokurör, et väljastataks teave ka võimalike muude pangakontode kohta, sh erakontode kohta. Nimetatud taotlused esitati organiseeritud pettuse kriminaaluurimise raames, kus üheks kahtlustatavaks oli kaebaja klient. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et Saksa võimud olid õigustamatult kogunud, säilitanud ning avaldanud teavet seoses tema ametialase pangakontoga ning seeläbi avalikustanud teabe tema klientide kohta.

EIK seisukohad

EIK hinnangul olid prokuratuuri teabenõuded väga laiaulatuslikud, olles piiratud vaid ajaliselt, ning hõlmasid kogu teavet seoses kaebaja pangakonto ja pangatehingutega. Panga poolt esitatud teave andis prokurörile ja politseile täieliku pildi kaebaja ametialasest tegevusest ning teabe tema klientide kohta.

Seejuures puudusid teabenõuete piiramata jätmisega kohased menetluslikud tagatised. Esiteks ei näinud CCP artikkel 161, mis oli taotluste esitamise ning sellele järgneva teabe kogumise ja säilitamise õiguslikuks aluseks, ette erilisi tagatisi. Nimetatud normi alusel kaebaja pangakonto uurimise kaasa toonud lävend oli madal ning see võimaldas riivet kohe, kui esines kahtlus kuriteo kohta. Teiseks osundas EIK, et ehkki CCP artiklis 160a toodud advokaatide osas kehtiva konkreetse tagatise – advokaadi-kliendi vahelise usaldussuhte – täitmist oli võimalik peatada, kui teatud faktide alusel oli alus kahtlustada advokaati kuriteos osalemises, oli EIK hinnangul kaebaja vastu suunatud kahtlus üpris ebamäärane. Viimaks märkis EIK, et pangakonto andmete uurimist ei olnud otsustanud kohtuvõim ning asjas ei kohaldatud konkreetseid menetluslikke tagatisi kaitsmaks ametialast konfidentsiaalsust. Ehkki asjas oli võimalik kasutada kohtulikku kontrolli seoses kaebaja suhtes kohaldatud uurimistoimingutega, oli selline kontroll vaid tagasiulatuv, kuna kaebaja oli saanud teada tema suhtes kasutatud meetmetest juhuse tõttu, kuna pank ega prokuratuur ei olnud kaebajat pangakonto andmete uurimisest teavitanud.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja pangakonto andmete uurimine ei olnud proportsionaalne ega demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot.



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

EIK tuvastas EIÕK artikli 10 rikkumise seoses sellega, et siseriiklikud kohtud pidasid ajalehe väljaandjat vastutavaks väärtushinnangute tõele vastavuse tõendamise eest ning seetõttu, et kohtud ei hinnanud, kas artikkel seondus avaliku huvi teemaga ega tunnustanud riigiametnike suhtes kehtivat laiemat kriitika ulatust.

OOO Izdatelskiy Tsentr Kvartirnyy Ryad vs Venemaa, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 39748/05

Asjaolud

Kaebaja on äriühing, mis andis tol hetkel välja ajalehte Kvartirnyy Ryad, milles käsitleti Moskva piirkonnas eluasemeturuga seonduvaid teemasid. Ajaleht avaldas 2004. aastal artikli suure korteriühistu juhtimise kohta. Artiklis selgitati, et kohalikud elanikud olid esitanud kaebusi ühistu juhi T. suhtes. Artiklis küsiti, kas see, et T. oli ringkonnanõukogu aseesimees, oli kooskõlas tema äritegevusega. T. esitas kaebaja vastu hagi seoses laimamisega. Siseriiklik kohus otsustas, et kaebaja pidi maksma kahju hüvitisena 10 000 Vene rubla (umbes 270 eurot). Kaebaja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et siseriiklike kohtute otsused tõid kaasa kaebaja sõnavabaduse õiguse riive. EIK leidis, et nimetatud riive oli „ette nähtud seaduses“ ning järgis legitiimset eesmärki („kaasinimeste maine või õiguste kaitse“). Seega pidi EIK tuvastama, kas riive oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

EIK märkis, et antud kaasuses oli asjakohane uurida järgmiseid asjaolusid: kaebaja positsioon; selle isiku positsioon, kelle vastu oli kriitika suunatud; artikli sisu; siseriiklike kohtute poolt antud tõlgendus vaidlusalusele väitele; kaebaja poolt kasutatud sõnad; määratud karistus.

EIK osundas, et kaebaja oli ajalehe väljaandja, keda peeti tsiviilõiguslikult vastutavaks ajalehe avaldamise eest. Kaevatavat riivet tuleb seega vaadelda selle rolli kontekstis, mida meedia demokraatlikus ühiskonnas täidab.

EIK leidis, et artikkel käsitles T. tema avalikus rollis ning oli seotud avaliku huvi debatiga, s.o kinnisvarasektori hea valitsemise ja korruptsiooni ennetamise küsimustega.

EIK osundas, et antud asjas ei ilmnenud siseriiklikest kohtuotsustest, et kohtud oleksid üldse üritanud leida tasakaalu T. maine kaitse ning kaebaja avaliku huviga seonduva teabe avaldamise õiguse vahel. EIK lisas sellega seoses, et EIÕK artikli 10 lõike 2 alusel on avaliku huvi debati teemadel piirangute tegemine väga piiratud ning selliste piirangute tegemisteks on vaja tugevaid põhjuseid.

EIK hinnangul ei olnud vaidlusalune väide ega artikkel tervikuna T. vastu suunatud põhjendamatu rünnak ega solvang. Vaidlusalune fraas võis paista küll sarkastiline, ent see jäi stilistilise liialduse lubatavatesse raamidesse, mis puudutas ajakirjaniku väärtushinnangut T. avalikele tegevustele. EIK hinnangul oli vaidlusalusel väitel piisav faktiline alus. Puudus ka alus väita, et ajakirjanik oleks tegutsenud pahauskselt.

EIK hinnangul ei olnud otsustav, et antud kaasuses toimus menetlus tsiviilkohtus ning kaebajalt välja mõistetud kahju hüvitus ei olnud kuigi suur. Oluline oli, et siseriiklikud kohtud pidasid kaebajat vastutavaks väärtushinnangute tõele vastavuse tõendamise eest ning see, et nad ei hinnanud, kas artikkel seondus avaliku huvi teemaga ning et nad ei tunnustanud riigiametnike suhtes kehtivat laiemat kriitika ulatust.

Võttes arvesse, et siseriiklikud kohtud ei esitanud piisavaid põhjendusi riive õigustamiseks, leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei „kohaldanud standardeid, mis olid kooskõlas EIÕK artiklis 10 sätestatud põhimõtetega“ ega „tuginenud asjakohaste faktide vastuvõetavale hindamisele“. Seega järeldas EIK, et kaebaja sõnavabaduse riive ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

EIÕK artikli 10 rikkumine.



EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitus

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks seoses usukogukonna õiguste rikkumisega 3 000 000 eurot.

Magyarországi Evangéliumi Testvérközösség vs Ungari, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 54977/12

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja Magyarországi Evangéliumi Testvérközösség on Ungaris tegutsev usukogukond. Enne 2012 jaanuaris uue kirikute seaduse jõustumist olid Ungaris usukogukonnad, sh kaebaja, registreeritud kirikutena ning said riigipoolset rahastust. Uue seaduse alusel rahastati jätkuvalt vaid piiratud arvu tunnustatud kirikuid. Kõik teised usukogukonnad, sh kaebaja, kaotasid kiriku staatuse ja sellega kaasnevad hüved. Kaebaja ja mitmed teised usukogukonnad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 9 seoses nende uue seaduse alusel toimunud de-registreerimisega ja kirikute re-registreerimisega.

EIK tuvastas 08.04.2014 otsuses EIÕK artikli 11 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 9. EIK leidis eelkõige, et võimud ei olnud täitnud neutraalsuse kohustust, eemaldades kaebajateks olevatelt kogukondadelt kiriku staatuse selle asemel, et kohaldada vähem piiravaid meetmeid.

Pärast viidatud otsuse tegemist saavutasid pooled 26.06.2015 osalise kokkuleppe seoses kuni 31.12.2014 tekitatud varalise kahjuga ning milles pooled nõustusid läbirääkimisi jätkama alates 01.01.2015 alanud perioodi osas.

28.06.2016 tehtud õiglase hüvituse otsuses määras EIK kõikidele kaebajatele peale Magyarországi Evangéliumi Testvérközösség kahju hüvitised. Nimetatud kaebaja osas jäeti otsuse tegemine ootele, kuna kaebaja ja Ungari valitsuse vahel olid läbirääkimised endiselt pooleli.

EIK seisukohad

Otsuses tugines EIK 26.06.2015 sõlmitud osalisele kokkuleppele, milles valitsus tunnistas, et kaebaja oli kannatanud teatud kahju ning mis põhines poolte vahel kokku lepitud arvutusmeetodil.

Nimetatud kahjud hõlmasid üksikisiku tulumaksu annetuste kaotust ning vastavat täiendavat riigi toetust; riigi toetuste kaotust, mille eesmärk oli toetada kaebaja sotsiaal- ja haridusasutusi; usulise õpetuse jaoks määratud toetuste kaotust; palgalisa kaotust, mida maksti avalikke teenuseid pakkuvate kirikuinstitutsioonide töötajatele. Võttes arvesse nimetatud tunnustatud kahjud, nõustus valitsus kaebaja nõudega 1 473 800 euro ulatuses. Kuna valitsus ei olnud vaidlustanud fakti, mille kohaselt jätkas kaebaja oma erinevaid tegevusi pärast 2015. aastat, pidas EIK kohaseks määrata õiglane hüvitis – mis oli arvutatud pro rata 2015. aastal saadaoleva aastase summa baasil – üldistades seda kogu perioodile kuni käesoleva otsuse tegemiseni.

EIK hinnangul oli kaebaja kaotanud võimaluste puudumisega seonduvat kahju, kuna kaebajal ei olnud erinevalt kirikutest juurdepääsu abirahadele, mida oli võimalik saada erinevate riigivõimude poolt juhitud projektide raames.

EIK otsustas määrata kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 3 000 000 eurot, mis kattis nii valitsuse poolt osalises kokkuleppes tunnustatud kahjud kui ka võimaluste kaotusega tekitatud kahju.

Resolutsioon

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 3 000 000 eurot ja kulude katteks 2 250 eurot.



EIÕK 1. protokolli artikkel 1 – vara kaitse

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses 140 000-eurose maja müümisega täitemenetluses 124 euro suuruse võla katteks.

Vaskrsić vs Sloveenia, kohtuotsus 25.04.2017, avaldus nr 31371/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et tema maja müümine täitemenetluse raames avalikul oksjonil tõi kaasa tema omandiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kaebaja märkis, et maja müüdi hinnaga, mis moodustas vaid 50% selle turuväärtusest. Samuti osundas kaebaja, et tema maja müümise tõi kaasa täitemenetlus, milles algse võla suurus oli vaid 124 eurot. Kaebaja palus tuvastada ka EIÕK artikli 13 rikkumise tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise tõttu seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohase kaebusega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et antud asjas esines omandi segamatu kasutamise õiguse riive. Nimetatud riivel oli alus siseriiklikus õiguses (täiteseaduse asjakohased normid) ning see järgis legitiimset eesmärki (võlausaldajate ja maja ostja kaitse). Eeltoodust tulenevalt pidi EIK hindama, kas meede oli taotletavat eesmärki silmas pidades proportsionaalne.

Võttes arvesse, et täitemenetluses realiseeriti kaebaja kinnisvara, mis oli samuti tema kodu, ning et nimetatud meede oli ilmselgelt ebaproportsionaalne täitemenetluses sissenõutava summaga, olid võimud EIK hinnangul kohustatud hoolikalt hindama teiste võimalike, kuid vähem koormavate alternatiivide olemasolu.

Võttes eelkõige arvesse täitmisel oleva võla väikse suuruse ning teiste sobilike, kuid vähem koormavate meetmete mittekaalumist siseriiklike võimude poolt, järeldas EIK, et riik ei saavutanud õiglast tasakaalu taotletava eesmärgi ning kasutatud meetme vahel. Seega oli rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1.

EIK märkis, et antud asjas oli kohane määrata varalise kahju hüvitis lähtuvalt vara turuväärtusest riive esinemise ajal. Kaebaja maja väärtust hindas enne müüki kinnisvara hindaja, kes hindas maja väärtuseks 140 000 eurot. Seega tuli kaebajale hüvitada turuväärtuse (140 000 eurot) ja maja müügihinna (70 000 eurot) vahe, s.o 70 000 eurot. Nimetatud summale tuli lisada intress, mille suuruseks määras EIK 10% (s.o 7 000 eurot).

Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 000 eurot, võttes arvesse, et kaebaja pidi tundma tema kodu müümisest tulenevalt ärevust ja muret, kuid võttes arvesse ka seda, et kaebaja aitas teatud määral olukorrale kaasa.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 77 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.