Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 01. - 07. mai 2017

 

Uudise kuupäev:
  12.05.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK leidis, et Horvaatia võimud ei viinud sõja ajal tapetud isiku tapmisega seonduvate asjaolude osas läbi kohast ja tõhusat uurimist.

M. jt vs Horvaatia, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 50175/12

Asjaolud

S.M., kes oli ühe kaebaja abikaasa ja kahe kaebaja isa, leiti 1991. aasta oktoobris, s.o Horvaatia kodusõja toimumise ajal, Sisakis jõe kaldalt surnuna. S.M.-l oli peas kuulihaav.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks seoses S.M. tapmisega, väidetavate puudustega uurimises ning nimetatud küsimustes tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et EIK uuris võimude poolt alates 2002. aasta detsembrist astutud samme.

EIK märkis, et üks isik, V.M., mõisteti süüdi sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu, kuivõrd ta võimaldas oma ametikohast tulenevalt Serbia päritolu isikute tapmisi ning ei võtnud kasutusele kohaseid meetmeid selliste tapmiste ennetamiseks. Samas ei tuvastatud otseseid ründajaid. EIK selgitas, et sõjakuritegude kontekstis tuleb eristada käsuahela vastutust alluvate vastutusest.

EIK osundas, et esimene ja teine kaebaja ning kaks Horvaatia sõdurit olid S.M. äraviimist pealt näinud ning andsid selle kohta ütlusi. Võttes arvesse teise kaebaja ja teiste tunnistajate, Horvaatia sõjaväelaste, tunnistused, kelle usaldusväärsust ei olnud kahtluse alla seatud, võis võimudelt eeldada, et nad oleksid võtnud kasutusele kohaseid samme asja edasiseks uurimiseks.

Tuginedes tunnistajate ütlustele leidis EIK, et võimud ei andnud endast parimat võimalike otseste ründajate tuvastamiseks ja uurimiseks. EIK märkis, et S.M. vahistamise ja tapmisega seotud asjaolude uurimine siseriiklike võimude poolt jäi politseipäringute tasemele. Politseipäringu käigus politseile antud ütlused on käsitletavad mitteametlike ütlustena ning neid ei saa kasutada kriminaalmenetluses tõenditena.

Kriminaalkaristuste eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma väidetavate ründajate kohtu ette toomiseta. Võimude suutmatus uurida võimalikke otseseid ründajaid õõnestab kriminaalõiguslikku mehhanismi tõhusust, mille eesmärk on ennetada, maha suruda ja karistada õigusväliseid tapmisi. Riigi EIÕK artiklist 2 tulenevad menetluslikud kohustused nõuavad, et siseriiklikud õigussüsteemid väljendaksid oma suutlikkust ja tahet kohaldada karistusõigust nende suhtes, kes on õigusvastaselt võtnud teise isiku elu.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et esitatud puudujäägid olid piisavad järeldamaks, et siseriiklikud võimud ei viinud S.M. tapmisega seonduvate asjaolude osas läbi kohast ja tõhusat uurimist.

Resolutsioon (häältega 4:3)

1. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kolm kohtunikku leidsid, et puudusid tõendid, mis oleksid kinnitanud kaebajate väiteid, mille kohaselt ei uurinud võimud korralikult S.M. saatust või et nad oleksid kuidagi varjanud või kaitsnud vastutavaid isikuid. Eriarvamuse kohaselt ei riivanud uurimine EIÕK artiklist 2 tulenevat miinimumstandardit, millest tulenevalt ei olnud kohtunike hinnangul EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist rikutud.

-----

EIK leidis, et EIÕK artiklit 2 ei olnud rikutud kaasuses, kus 16-aastane isik sisenes teadlikult miiniväljale ning sai selle tulemusena tõsiseid kehavigastusi.

Sarur vs Türgi, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 55949/11

Asjaolud

Kaebaja sisenes 2015. aasta oktoobris, mil ta oli 16-aastane, Türgi-Süüria piiril asuvasse mineeritud militaartsooni. Alal lõhkes maetud miin ning kaebaja sai tõsiseid vigastusi, mille tulemusena kaotas ta mõlemad käed ja silmanägemise.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse sisuliselt EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et riik ei täitnud oma kohustusi võtta kasutusele kohased meetmed kõnealuse sündmuse ennetamiseks ning seeläbi kaebaja elu kaitsmiseks.

EIK seisukohad

Antud juhtumil tekkisid kaebaja vigastused miini lõhkemise tõttu militaartsooni perimeetril, mis oli siseriiklike võimude poolt mineeritud. Kaebaja ei ole mingil moel väitnud, et Türgi oleks tahtlikult soovinud tema surma. Seega oli EIK ülesandeks hinnata, kas võimud olid võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed ennetamaks kaebaja elu ohustamist.

EIK märkis, et kaebaja sai tõsiselt vigastada pärast seda, kui ta sisenes teadlikult miiniväljale. Andmete kohaselt olid kõnealusel alal iga 50 meetri tagant hoiatussildid, mis hoiatasid miinide olemasolu eest. Samuti oli ala piiratud okastraadiga.

EIK osundas, et kaebaja oli sündmuse toimumise ajal 16-aastane ning suutis seega mõista riske, mis kaasnesid miiniväljale sisenemisega. Võttes arvesse siseriiklike võimude poolt kasutatud hoiatavaid meetmeid, pidi kaebaja olema teadlik, et ala oli mineeritud.

EIK hinnangul puudus alus seada kahtluse alla siseriikliku kohtuvõimu poolt langetatud otsuseid, kuna kaebaja ei väitnud ega esitanud tõendeid kinnitamaks, et turvameetmed oleksid olnud ebapiisavad.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et puudus põhjus uskuda, et Türgi ei olnud täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevaid kohustusi. Seega ei ole EIÕK artiklit 2 rikutud.

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul ei olnud riik võtnud kasutusele piisavaid meetmeid ennetamaks tsiviilisikute, eriti laste – kes on erilises riskigrupis ja enam haavatavamad – juurdepääsu mineeritud alale. Seega ei olnud riik võtnud kasutusele kohaseid meetmeid kaebaja elu kaitsmiseks. Kohtunike hinnangul oli Türgi rikkunud EIÕK artiklist 2 tulenevaid sisulisi ja menetluslikke kohustusi.

-----

EIK tuvastas, et riik rikkus antud asjas oma positiivset kohustust kinnipeetavate elude kaitsmiseks, kuna kriitilises seisundis vangi ei toimetatud koheselt haiglasse.

Mustafayev vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 47095/09

Asjaolud

Kaebaja sai 06.12.2006 teada, et tema poeg, kes kandis eluaegset vanglakaristust, oli 03.12.2006 vingugaasi sissehingamise ning esimese ja teise astme põletuste tulemusena surnud pärast seda, kui tema kambris oli puhkenud tulekahju.

04.12.2006 alustati toimunu osas kriminaalpäringut. 2008. aasta mai lõpliku otsusega keeldus prokuratuur surma asjaolude uurimiseks kriminaalmenetlust alustamast leides, et kaebaja poeg oli surnud õnnetusjuhtumist alguse saanud tulekahju tulemusena. 2009. aasta veebruari kohtuotsusega jäeti nimetatud otsus jõusse. Vahepealsel ajal tühistasid prokuratuur ja kohtud korduvalt uurijate otsuseid.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema poeg tapeti tahtlikult valvurite poolt, kes soovisid seejärel mõrva varjata kambris tulekahju süütamisega. Alternatiivselt väitis kaebaja, et tema poeg suri võimude suutmatuse tõttu anda talle kohast ravi, kuivõrd võimudel kulus peaaegu 8 tundi kaebaja poja haiglasse toimetamiseks, ehkki tal olid tõsised põletushaavad. Kaebaja väitis ka, et tema poja surma uurimine ei olnud tõhus ning teda ei hoitud menetluse seisuga vajalikul määral kursis.

EIK seisukohad

EIK-l ei olnud võimalik väljaspool mõistlikku kahtlust järeldada, et kaebaja poeg oli surnud vangivalvurite piinamise tulemusena.

Mis puudutas kaebaja väidet, mille kohaselt ei antud talle pojale kohast ravi, leidis EIK, et oli jahmatav, et sündmuse toimumise ajal ei olnud vanglas kohapeal meditsiinilist personali. Valitsus ei suutnud selgitada, miks vanglavõimud ei toimetanud kaebaja poega koheselt haiglasse ning seda tehti alles 11:45, ehkki kaebaja pojal olid tõsised põletushaavad, kui ta 07:00 kambrist välja toodi. Kaebaja poja vigastuste tõsidus ei saanud jääda vanglavõimudele märkamatuks ning asjas puudus kahtlus, et kaebaja poeg vajas vajalikku ravi koheselt. Nimetatud asjaoludel, teadmata kaebaja poja ellujäämisvõimalusi kohesel haiglasse viimisel, leidis EIK, et vanglavõimud pidid olema teadlikud riskist, mida transpordiga viivitamine kaebaja poja elule kujutas. Olukorra tõsidust kinnitas ka parameedik.

EIK märkis ka, et kaebaja poja haiglasse viima pidanud auto lahkus vanglast 11:45, kuid jõudis Bakuusse alles 14:45. EIK osundas, et antud kaasuses väitis valitsus, et vangla asus Bakuust 125 km kaugusel, ehkki ühes varasemas kaasuses väitis valitsus nimetatud vahemaa olevat 45 km. Valitsus ei selgitanud ka, miks kriitilises seisundis kaebaja poega transportinud vanglapersonal ei kutsunud kiirabi, kui nende auto tee peal katki läks, vaid kulutasid tund ja 15 minutit selle parandamisele.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklike võimude käitumisega seoses kriitiliselt haige vangiga 03.12.2006 vahemikus 07:00-14:45 rikkus riik oma positiivset kohustust kinnipeetavate elude kaitsmiseks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest aspektist.

EIK märkis, et siseriiklikud prokurörid ja kohtud tühistasid asjassepuutuvad uurijate otsused neljal korral seoses uurijate suutmatusega viia läbi põhjalikku kriminaalpäringut. EIK nõustus nimetatud järeldustega ning leidis, et asja korduvad uuesti menetlemiseks saatmised väljendasid tõsiseid puuduseid kaebaja poja surma asjaolude kindlakstegemise kohustuse täitmisel. Lisaks leidis EIK, et siseriiklike võimude poolt läbi viidud kriminaalpäringus esinesid mitmed puudujäägid: kaebajat teavitati oma poja surmast alles 06.12.2006; asjas ei kogutud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid; võimud ei tegelenud kahes aruandes esinevate selgete lahknevuste kõrvaldamisega; uurimine ei käsitlenud vanglavõimude vastutust seoses kaebaja poja haiglasse toimetamisega viibimisega; kaebajat ei teavitatud uurimise arengust, samuti ei edastatud talle kriminaalmenetluse raames õigeaegselt asjassepuutuvaid otsuseid.

EIK järeldas eeltoodud põhjendustele tuginedes, et siseriiklikud võimud ei viinud läbi kohast ja tõhusat uurimist kaebaja poja surma asjaolude uurimiseks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses siseriiklike võimude suutmatusega kaitsta kaebaja poja õigust elule;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses siseriiklike võimude suutmatusega viia kaebaja poja surmaga seonduvate asjaolude osas läbi tõhusat uurimist;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 3 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et Venemaa selgitused politseipoolse kinnipidamise ajal saadud vigastuste päritolu kohta ei olnud rahuldavad.

Olisov jt vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldused nr 10825/09; 12412/14; 35192/14

Asjaolud

Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseiametnikud olid kasutanud nende suhtes vägivalda eesmärgiga panna neid kuritegusid üles tunnistama. Samuti väitsid kaebajad, et võimud keeldusid nende väiteid uurimast.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate väited väärkohtlemise kohta olid usutavad ning tõstatasid eelduse kaebajate kasuks seoses nende poolt esitatud sündmuste kirjeldusega. Viivitused kaebajate vahistamiste registreerimisel muutis nimetatud eelduse veelgi tugevamaks. Valitsus ei suutnud nimetatud eeldust ümber lükata, kuna valitsuse alternatiivsed selgitused kaebajate vigastuste päritolu kohta tuginesid uurimiseelsetel päringutel, mis olid ilma kriminaalasjade avamise ja uurimiste läbiviimiseta ebapiisavad, et täita EIÕK artiklist 3 tulenevaid nõudeid. EIK leidis, et kaebajatele osaks saanud kohtlemine oli käsitletav piinamisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 20 000 – 45 000 eurot ning kulude katteks summad vahemikus 1 600 – 1 659 eurot.

-----

EIK leidis, et jalaproteesi mittevõimaldamine kinnipeetavale enam kui kolme aasta vältel kujutas endast iseenesest EIÕK artikliga 3 vastuolus olevat alandavat kohtlemist.

Nizov vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 66823/12

Asjaolud

2004. aastal amputeeriti kaebaja vasak jalg. 2008. aastal määrati kaebajale teise astme puue ning spetsiaalne arstlik komitee otsustas kaebajale anda jalaproteesi.

2010. aasta novembris vahistati kaebaja seoses uimastikaubanduse kahtlustusega. Kaebajat peeti kinni kogu uurimise ja kohtumenetluse aja. Kaebaja mõisteti 2012. aasta aprilli otsusega süüdi.

Kaebajalt võeti vahistamisel ära jalaprotees. Kaebaja sai uue jalaproteesi 2013. aasta detsembris.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Antud asjas oli kaebaja põhiline väide see, et ta ei saanud enam kui kolme aasta vältel jalaproteesi ega ortopeedilist abi. EIK hinnangul ei olnud kahtlust, et proteesi puudumine kahjustas oluliselt kaebaja igapäevategevusi ning võis põhjustada tõsiseid kannatusi.

EIK hinnangul puudus õigustus võimude suutmatusele reageerida kiiresti kaebaja olukorrale, millest nad olid teadlikud. EIK ei pidanud vajalikuks hinnata, kas jalaproteesi puudumine kahjustas kaebaja tervist, kuna sellise olulise abivahendi puudumine pika aja vältel kujutab endas iseenesest alandavat kohtlemist, mis on vastuolus EIÕK artikliga 3. EIK leidis, et kaebajale said osaks kannatused ja raskused, mis ületasid kinnipidamisega paratamatult kaasneva taseme.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses võimude suutmatusega võimaldada kaebajal õigeaegselt jalaproteesi saamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses võimude suutmatusega anda kaebajale õigeaegselt jalaprotees;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.

-----

EIK leidis, et Belgia võimud ei võtnud kasutusele vajalikke samme selleks, et teha kindlaks väidetava vägistamise ja seksuaalse väärkohtlemisega seonduvaid asjaolusid.

B.V. vs Belgia, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 61030/08

Asjaolud

Kaasus seondub Belgia võimude poolt läbi viidud uurimisega seoses kaebaja kriminaalkaebusega, mille kohaselt oli tema kaebaja kolleeg teda aastatel 1996-1998 kahel korral vägistanud ning ühel korral seksuaalselt väärkohelnud.
Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et asjas ei viidud läbi täiemahulist ja kõikehõlmavat uurimist ning tal puudus tõhus õiguskaitsevahend, mille abil tõstatada oma kaebused seoses vägistamise ja seksuaalse väärkohtlemisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul olid kaebaja väited, mille kohaselt oli tema töökaaslane teda vägistanud ja rünnanud, kaalukad, millest tulenevalt võisid tema kohtlemise väited olla käsitletavad EIÕK artikli 3 rikkumisena. EIÕK artikkel 3 nõuab, et võimud oleksid viinud läbi tõhusa uurimise. Positiivse kohustuse vaates pidanuks võimud kohe, kui kaebaja kaebuse esitas, võtma kiiresti kasutusele kõik kättesaadavad võimalused faktide ning väidetavate vägistamiste ja seksuaalse väärkohtlemisega seonduvate asjaolude kindlaks tegemiseks.

EIK hinnangul ei olnud uurimine antud asjaoludel tõsiseltvõetav ega põhjalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ja kulude katteks 13 000 eurot.

-----

Vanglas pakutava vajaliku tervishoiuteenuse standard peab olema kooskõlas inimväärikusega, kuid peab võtma arvesse ka vangistuse praktilisi vajadusi.

Golubar vs Horvaatia, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 21951/15

Asjaolud

Kaebaja alustas 2014. aasta veebruaris kolmeaastase vanglakaristuse kandmist. Kaebaja taotles korduvalt enda vabastamist tervislikel põhjustel. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja taotluse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema tervislik seisund ei olnud vangistusega kooskõlas.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja tervislik seisund oli tõepoolest tõsine, nagu olid leidnud mitmed kaebaja läbi vaadanud arstlikud eksperdid. Seega leidis EIK, et kaebaja väide, mille kohaselt võis tema tervislik seisund olla vanglas esinevate tingimustega kokku sobimatu, oli usutav ning nimetatud olukord vajas siseriiklike võimude poolt kõikide asjakohaste faktorite hoolikat hindamist.

EIK on oma varasemas praktikas vajaliku tervishoiuteenuse standardi määratlemisel olnud paindlik, tehes otsuse kaasusepõhiselt. Standard peaks olema „kooskõlas inimväärikusega“, kuid peaks võtma arvesse ka „vangistuse praktilisi vajadusi“. Sama kohaldub hindamise läbiviimisele siseriiklike võimude poolt.

EIK osundas, et olukorra selgitamiseks tellisid siseriiklikud kohtud mitmeid ekspertarvamusi. Kolm eraldiseisvat sõltumatut eksperti leidsid, et vangla haiglal olid kõik vajalikud võimalused kaebaja terviseprobleemidega tegelemiseks ning 2014. aasta septembris leidsid vangla haigla arstid, et puudus vajadus kaebaja jätkuvaks haiglas hoidmiseks. Siseriiklikud kohtud lähtusid nimetatud arvamustest. EIK hinnangul ei olnud siseriiklike kohtute hinnang omavoliline või ilmselgelt ebamõistlik. EIK lisas, et kaebaja vangistuse ajal jälgiti kaebaja tervist regulaarselt ning ekspertide hinnangul võimaldati kaebajale kohast ravi.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud võimud hindasid kohaselt kõiki kaebaja tervisliku seisundiga seonduvaid asjakohaseid fakte. Puudus alus järeldada, et kaebaja tervislik seisund ei olnud vanglakaristuse kandmisega kooskõlas.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas, et kaebajat väärkoheldi politseinike poolt ning võimud ei viinud kaebaja vastavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Kondakov vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 31632/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et pärast seda, kui ta peeti politsei poolt kinni ning enne, kui ta ametlikult vahistati, sai ta politseipoolse väärkohtlemise osaliseks. Seejuures sundisid politseinikud väidetavalt kaebajat allkirjastama ülestunnustust. Kaebaja väitel löödi teda rusikatega ja jalgadega, peksti kumminuiaga, seoti kinni piinavatesse asenditesse ning lämmatati.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja viibis enam kui 8 tundi vahi all ilma, et tema vahistamine oleks registreeritud. Nimetatud ajal küsitleti teda seoses kuriteoga, mille toimepanemises teda kahtlustati ning ta andis süüstavaid ütlusi oma venna kohta, mille ta hiljem tagasi võttis, viidates, et ta andis nimetatud ütlused sunni tulemusena. Arstliku eksperdi hinnangul võisid kaebajal kinnipidamise lõppedes esinenud mitmed marrastused ja hematoomid olla tekkinud kõvade, tömpide esemetega löömisest või kokkupõrkest selliste esemetega. Seega võisid kaebaja vigastused olla vaieldamatult tekitatud tema politseipoolse väärkohtlemise tulemusena. Eeltoodud faktid olid piisavad leidmaks, et kaebaja oli politseipoolse väärkohtlemise kohta esitanud usutavad väited.

Kaebaja väited selle kohta, et tema vigastused tekkisid politseipoolse väärkohtlemise tulemusena, lükati uurimisasutuse poolt tagasi põhjendusel, et kaebaja vigastused olid tema enda tekitatud (trepist alla kukkumisega vahistamise eelselt). Nimetatud järeldusele jõudes tugines uurimisasutus kaebaja ütlustele, mis ta andis enda väidetavale väärkohtlemisele järgnenud küsitlemise käigus ja mille kaebaja hiljem tagasi võttis, ning politseinike ütlustele. Lisaks vaatas arstlik ekspert kaebaja läbi alles enam kui kaks nädalat pärast väidetavat väärkohtlemist, mil suurem osa väärkohtlemise jälgedest olid juba kadunud. Eksperdil ei palutud seejuures hinnata võimalust, kas kaebaja vigastused võisid olla tekkinud ühekordse trepist alla kukkumisega, samuti ei teostatud sündmuskoha vaatlust. Uurimisasutuse leiud põhinesid uurimiseelse päringu tulemustel. EIK märkis, et usutavate politseipoolse väärkohtlemise väidete uurimine uurimiseelsete päringute tegemisega ei ole kooskõlas EIÕK artiklist 3 tulenevate standarditega tõhusa uurimise läbiviimiseks. EIK hinnangul puudus antud asjas põhjus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et uurimisasutused ei viinud kaebaja politseipoolse väärkohtlemise väidete osas läbi tõhusat uurimist nagu näeb ette EIÕK artikkel 3.

Valitsus ei esitanud rahuldavaid ega veenvaid selgitusi kaebaja vigastuste päritolu kohta. Seega ei täitnud valitsus oma tõendamiskoormust ega suutnud esitada tõendeid, mis võinuksid heita varju kaebaja poolt esitatud sündmuste käsitlusele. Seetõttu luges EIK kaebaja poolt esitatud sündmuste versiooni tuvastatuks, lähtudes kaebaja väidetest ning neid toetavatest meditsiinitõenditest.

EIK hinnangul oli kaebajale osaks saanud kohtlemine käsitletav ebainimliku ja alandava kohtlemisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kaebajat väärkoheldi politseinike poolt ning võimud ei viinud kaebaja vastavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Sitnikov vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 14769/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis, et pärast seda, kui ta peeti politsei poolt kinni ning enne, kui ta ametlikult vahistati, sai ta politseipoolse väärkohtlemise osaliseks. Seejuures sundisid politseinikud väidetavalt kaebajat allkirjastama ülestunnustust. Kaebaja väitel löödi teda rusikatega ja jalgadega, peksti kumminuiaga, seoti kinni piinavatesse asenditesse ning lämmatati.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja viibis enam kui 12 tundi vahi all ilma, et tema vahistamine oleks registreeritud. Nimetatud ajal küsitleti teda seoses kuriteoga, mille toimepanemises teda kahtlustati. Kaebaja allkirjastas süü omaksvõtu ja ülestunnistuse avalduse, mille ta kohtumenetluse ajal tagasi võttis viidates, et ta tegi nimetatud avalduse sunni tulemusena. Nimetatud avaldust kasutati sellegipoolest tõendina kaebaja süüdimõistmisel. Arstliku eksperdi hinnangul võisid kinnipidamise lõppedes kaebaja näol tuvastatud muljumishaav ja marrastused olla tekkinud tema väidetava politseipoolse väärkohtlemise tulemusena, eelkõige tema näo lükkamisest vastu seina. Eeltoodud faktid olid piisavad leidmaks, et kaebaja oli esitanud politseipoolse kinnipidamise ajal esinenud väärkohtlemise kohta usutavad väited.

Kaebaja väited selle kohta, et tema vigastused tekkisid politseipoolse väärkohtlemise tulemusena, lükati uurimisasutuse poolt tagasi põhjendusel, et kaebaja vigastused olid tema enda tekitatud. Nimetatud järeldusele jõudes tugines uurimisasutus politseinike ja uurijate ütlustele. EIK hinnangul oli problemaatiline, et otsustav kaal anti nende isikute ütlustele, kes olid väidetavalt kaebajat väärkohelnud. EIK märkis, et võimude põhjendus vigastuste tekkimise kohta – see, et kaebaja peksis oma pead korduvalt vastu kambri trelle ning vastu seina – ei põhinenud ühelgi arstlikul arvamusel seoses selle võimalikkusega ega traumaatiliste mõjudega, millest vigastused võisid pärineda. Samuti ei põhinenud selline järeldus väidetava sündmuskoha vaatlusel. Lisaks ei uurinud uurimisasutus olulist tõendit – väidetavasse sündmuskohta paigutatud kaamera videosalvestust. Lõpuks, uurimisasutus ei hinnanud kriitiliselt ühe uurija ütlusi, mille kohaselt puudusid kaebajal märgid vigastuste kohta, ehkki ta oli kaebajat näinud vahetult pärast seda, kui meditsiiniekspert oli kaebaja näol tuvastanud nähtavad vigastused. Ülemkohtu poolt osundatud puuduseid ei heastatud ning siseriiklikud kohtud jätsid jõusse kriminaalasja avamisest keeldumise, samuti lükati tagasi kaebaja taotlus välistada tema kohtuasja tõenditest süü omaksvõtu ja ülestunnistuse avaldus. Uurimisasutuse leiud põhinesid uurimiseelse päringu tulemustel. EIK märkis, et usutavate politseipoolse väärkohtlemise väidete uurimine uurimiseelsete päringute tegemisega ei ole kooskõlas EIÕK artiklist 3 tulenevate standarditega tõhusa uurimise läbiviimiseks. EIK hinnangul puudus antud asjas, milles kaebaja esitas võimudele kiirelt usutavad väited väärkohtlemise kohta, põhjus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et uurimisasutused ei viinud kaebaja politseipoolse väärkohtlemise väidete osas läbi tõhusat uurimist nagu näeb ette EIÕK artikkel 3.

Valitsus ei esitanud rahuldavaid ega veenvaid selgitusi kaebaja vigastuste päritolu kohta. Seega ei täitnud valitsus oma tõendamiskoormust ega suutnud esitada tõendeid, mis võinuksid heita varju kaebaja poolt esitatud sündmuste käsitlusele. Seetõttu luges EIK kaebaja poolt esitatud sündmuste versiooni tuvastatuks, lähtudes kaebaja väidetest ning neid toetavatest meditsiinitõenditest.

EIK hinnangul oli kaebajale osaks saanud kohtlemine käsitletav ebainimliku ja alandava kohtlemisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Lobzin jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 71066/10; 36533/11; 24248/12; 4607/15; 14087/15; 31054/15; 35338/15; 38263/15; 46820/15

Asjaolud

9 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 6 kuud kuni 9 aastat. 6 kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise sarnastel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused olid ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kuue kaebaja osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 6 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 3 200 – 21 500 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Suchkov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 6496/14; 8185/14; 9962/14; 10447/14; 11990/14; 17857/14; 21159/14; 22581/14; 23057/14; 30097/14

Asjaolud

10 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 aasta ja 11 kuud kuni enam kui 11 aastat ja 8 kuud. 6 kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise sarnastel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused olid ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kuue kaebaja osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 6 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 5 000 – 15 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Dudnikov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 63928/13; 70723/13; 71658/13; 75596/13; 77417/13; 33654/14; 12889/15; 13252/15

Asjaolud

15 kaebajat esitasid EIK-le 8 avaldust EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 kuu ja 18 päeva kuni enam kui 6 aastat ja 9 kuud.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise sarnastel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused olid ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 1 400 – 15 500 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kazakov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 4649/08; 36240/08; 4315/09; 16078/10; 54313/11; 59251/14; 3949/15; 1672/16

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 2 päeva kuni 3 aastat ja 6 kuud. Kolm kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist. Üks kaebaja taotles EIÕK artikli 3 (seoses transpordi käigus esinenud kinnipidamistingimustega) ning artikli 5 lõigete 3 ja 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 0,75 – 2,6 ruutmeetrit).

EIK osundas oma püsivale seisukohale, mille kohaselt käsitletakse mitmeid erinevaid kaebaja kinnipidamise perioode „jätkuva olukorrana“, kui kaebaja kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebus jääb sisuliselt samaks. Samade sündmuste kordumise korral (näiteks kaebaja paigutamine transpordi ajal konvoi kambritesse, ehkki kaebajat peeti seal kinni üksikuid päevi, mitte järjepidevalt) toob tavapärastes tingimustes märgatavate muutuste puudumisel EIK hinnangul kaasa „jätkuva olukorra“, mille tulemusena on kogu kurdetav periood EIK pädevuses. Seega leidis EIK, et kolme kaebaja osas olid kaebajate kinnipidamised käsitletavad „jätkuva olukorrana“.

EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise sarnastel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale. EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused olid ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise (seoses ebakohaste tingimustega kinnipeetavate transportimisel), ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise (seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega), ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega) ning kolme kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise (seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 2 100 – 15 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Biryukov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 36006/11; 37211/11; 53965/12; 53969/12; 55356/12; 74792/12; 76153/12; 77937/12; 56384/13

Asjaolud

12 kaebajat esitasid EIK-le 9 avaldust EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 28 päeva kuni enam kui 8 aastat. Kuues avalduses väideti ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus 8 avalduse osas väiksem, kui 3 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise sarnastel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. EIK leidis, et kaebajate kinnipidamistingimused olid ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kuue avalduse osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 6 avalduse osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 1 400 – 22 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused kinnipeetavate transpordi käigus, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kavalerov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 55477/10; 62920/10; 15017/12; 3420/14; 60833/14; 61841/14; 64767/14; 65467/14

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega nende transportimise käigus. Kuus kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13, kaks kaebajat EIÕK artikli 5 lõike 3 ning üks kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid transportimise käigus kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Idalov vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused transpordi käigus ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kahe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise (seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega), ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega) ning kuue kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise (seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega siseriiklikus õiguses).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transpordi käigus;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 5 000 – 6 500 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Gashimov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 31408/14; 32432/14; 12927/15; 17262/15; 17957/15; 18035/15; 23523/15; 23890/15; 25301/15; 59787/15; 59951/15

Asjaolud

11 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 aasta ja 9 kuud kuni enam kui 9 aastat ja 8 kuud. 8 kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega 8 kaebaja osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 8 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 5 000 – 14 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kapustin jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 58889/10; 70075/10; 51746/11; 75357/11; 11516/12; 13625/12; 16579/12; 51488/14; 28479/15; 37184/15; 43036/15

Asjaolud

11 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 8 kuud kuni 7 aastat. Kõik kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 21 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Gusev jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 28348/13; 63693/14; 53169/15; 58195/15; 22883/16; 24726/16

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 aasta ja 5 kuud kuni 14 aastat ja 6 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 3 (seoses metallpuuride ja/või muude turvameetmetega kohtusaalides ning spetsiaalsete kambritega kohtus) ja EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist. Kolm kaebajat taotlesid EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise (seoses metallpuuride ja/või muude turvameetmetega kohtusaalides ning spetsiaalsete kambritega kohtus), ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise (seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega) ning kolme kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise (seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 6 750 – 19 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Merzlyachenko jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 60839/13; 63289/13; 63379/13; 63440/13; 63632/13; 63638/13; 80928/13; 38267/15

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 9 kuud kuni enam kui 5 aastat ja 2 kuud. Kuus kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 1,1 – 2,5 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kuue kaebaja osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 6 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 15 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kalyakanov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 22872/10; 32203/10; 32209/10; 41192/10; 45844/11; 33684/15; 34832/15; 37434/15

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 7 kuud kuni enam kui 7 aastat.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 0,15 – 2 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 23 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Manuylov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 63346/13; 63990/13; 64053/13; 65405/13; 72742/13; 75470/13; 77073/13

Asjaolud

7 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 4 päeva kuni 11 aastat ja 7 kuud. Samuti taotlesid kõik kaebajad EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Üks kaebaja taotles lisaks EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transpordi käigus.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kõikide kaebajate osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transpordi käigus.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 700 – 19 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Tsibakov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 22461/10; 19416/11; 66011/11; 26995/15; 35160/15; 40325/15

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 6 päeva kuni 8 aastat ja 5 kuud. Kõik kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (sh oli kinnipeetavate isikliku ruumi suurus vahemikus 1,2 – 2,38 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 25 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Ustinov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 18046/12; 1771/14; 2507/14; 2788/14; 3069/14; 3361/14; 5779/14; 42337/14; 51543/14; 51955/14

Asjaolud

10 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 4 kuud kuni enam kui 7 aastat. Viis kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega viie kaebaja osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega – kõikide kaebajate osas;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – 5 kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 500 – 15 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Shestakov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 78378/13; 33307/14; 33405/14; 33600/14; 37789/14; 38078/14; 51194/15

Asjaolud

10 kaebajat esitasid EIK-le 7 avaldust EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 8 kuud kuni enam kui 14 aastat ja 8 kuud. Kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Viidates asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tehtud otsusele tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 3 900 – 18 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Serov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 9992/12; 12214/13; 54965/15; 3330/16; 19172/16; 21267/16

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused jäid vahemikku 2 kuud kuni 9 aastat ja 9 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega ning üks kaebaja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 8 750 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK leidis, et Moldova võimud ei põhjendanud veenvalt, et kaebaja kinnipidamine oli vajalik.

Vasiliciuc vs Moldova Vabariik, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 15944/11

Asjaolud

Kaebaja peeti 2008. aasta septembris Moldova tolliametnike poolt kinni pärast seda, kui ta naasis Kreekast. Kaebaja viidi lennujaama politseijaoskonda, kuna ta oli jätnud deklareerimata 29 kalliskivi. Enne seda, kui kaebaja lahkus kaks nädalat hiljem uuesti Kreekasse, sai ta Moldova võimudelt loa riigist lahkumiseks pärast seda, kui ta allkirjastas ametliku nõusoleku, mille kohaselt pidi ta ilmuma vajaduse korral prokuratuuri. Samuti esitas kaebaja oma Kreekas viibimise aadressi ja telefoninumbri. Kaebaja suhtes alustati ametlikult kriminaalmenetlust 2008. aasta oktoobris seoses kalliskivide salakaubaveo katsega. Kaebaja Moldova aadressile edastati kutse ilmuda uurimisasutusse. Kaebaja, kes ei olnud teadlik tema suhtes alustatud kriminaalmenetlusest, ei ilmunud uurimisasutusse. Kohus tegi 2009. aasta juunis kaebaja kinnipidamiseotsuse. Viidates nimetatud kinnipidamisotsusele, taotlesid Moldova võimud 2011. aasta juulis Interpolilt kaebaja suhtes rahvusvahelist vahistamismäärust. Selle tulemusena vahistati kaebaja umbes kuu aega hiljem Kreekas ning ta peeti väljaandmise ootel kinni. Kaebaja vabastati siiski 23 päeva hiljem, kui Kreeka kohtud olid jätnud Moldova võimude väljaandmistaotluse rahuldamata põhjusel, et Moldova ja Kreeka vahel puudus kokkulepe taotluste osas, mis puudutasid maksu- ja tollialastes süütegudes kahtlustatavate väljaandmist. Kaebaja ei ole Moldovasse naasnud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) rikkumise tuvastamiseks seoses tema suhtes tehtud kinnipidamisotsusega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et ehkki kaebaja kinnipidamine Kreekas toimus ametlikult tema väljaandmise eesmärgil, oli see osa Moldova võimude poolt kasutatud mehhanismist rakendada siseriikliku kohtu kinnipidamisotsust väljaspool Moldova piire ning selleks, et tuua kaebaja pädeva Moldova asutuse ette seoses kuriteo toimepanemise mõistliku kahtlusega. Seega tuli Moldova suhtes uurida kaebaja kinnipidamist EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) alusel.

EIK osundas, et Moldova kohus otsustas kaebaja kinnipidamise põhjusel, et kaebaja ei ilmunud kutse peale uurimisasutusse. EIK märkis, et kaebaja lahkus riigist seaduslikult ajal, mil kriminaalmenetlust polnud veel alustatud. Kaebaja oli andnud politseile oma kontaktandmed Kreekas. Sellest hoolimata väljastati kutse kaebaja Moldova aadressile. Lisaks võtsid võimud ühendust kaebaja täiskasvanud pojaga ja ühe sugulasega, ent ei palunud neil kaebajat teavitada sellest, et kaebaja pidi uurimisasutusse ilmuma. Samuti ei uurinud võimud lähemalt teavet, mille kohaselt oli kaebaja Kreekas. Asja materjalides puudusid tõendid, et võimud oleksid teinud ühtki mõistlikku katset kaebaja teavitamiseks kriminaalmenetlusest ning teavitanud teada vajadusest nimetatud menetluse raames nende ette ilmuda.

EIK hinnangul on juhtumil, kus asjas on kaalul õigus vabadusele, siseriiklikel võimudel kohustus veenvalt näidata, et kinnipidamine oli vajalik. Kui võimud otsustavad isiku kinnipidamise alusel, et isik ei ilmunud kutse peale kohale, peavad nad veenduma, et isik oli saanud kohase teate ning piisavalt aega selle täitmiseks. Samuti peavad võimud astuma mõistlikke samme tuvastamaks, et isik on tõepoolest põgenenud. Antud asjas lähenesid võimud kaebajale kutse edastamisel väga formalistlikult ning järeldasid kiirustades, et kaebaja oli põgenenud. EIK hinnangul oli võimude käitumine vastuolus siseriikliku õigusega.

Et siseriiklikud kohtud keeldusid kontrollimast kaebaja selgitusi ebakohase kutse edastamise osas ega andnud talle võimalust võimude ette ilmuda, leidis EIK, et kaebaja kinnipidamine ei olnud vajalik ega vaba omavolist. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 890 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses asjaoluga, et siseriiklikud võimud ei esitanud põhjalikke põhjendusi 15-aastase isiku kinnipidamiseks 1 aasta ja 1 kuu pikkusel perioodil.

Rupa ja Ţompi vs Rumeenia, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 60272/09

Asjaolud

Esimene kaebaja vahistati 2008. aasta oktoobris, mil ta oli 15-aastane, kahtlustatuna mitmetes vargustes. Kohus rahuldas prokuröri taotluse esimese kaebaja kohtueelseks kinnipidamiseks. Esimese kaebaja kohtueelset kinnipidamist pikendati korduvalt ning teda hoiti kohtueelselt kinni kokku 1 aasta ja 1 kuu pikkusel perioodil.

Esimene kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kohtueelne kinnipidamine oli ebamõistlikult pikk ning siseriiklikud kohtud esitasid tema kinnipidamise põhistamiseks stereotüüpseid põhjendusi, võtmata arvesse, et ta oli alaealine.

EIK seisukohad

EIK märkis, et ehkki siseriiklikud kohtud tuginesid korduvalt esimese kaebaja kinnipidamist algselt õigustanud aluste kehtivusele, ei suutnud nad aja möödumisel esitada konkreetseid põhjuseid, miks kohtueelse kinnipidamise lõpetamine omaks ühiskonnale või uurimisele negatiivset mõju. EIK nõustus, et esimese kaebaja kinnipidamine võis algselt olla õigustatud mõistliku kahtlusega, et ta oli toime pannud tõsiseid korduvaid süütegusid. Aja möödumisel muutusid nimetatud alused paratamatult aina vähem asjakohaseks. Seega oli siseriiklikel võimudel kohustus uurida esimese kaebaja olukorda suurema tähelepanelikkusega ning esitada konkreetsed põhjendused tema kinnipidamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei esitanud käesolevas asjas põhjalikke põhjendusi 15-aastase isiku kinnipidamiseks 1 aasta ja 1 kuu pikkusel perioodil, mida pidanuks nii rahvusvahelise kui ka siseriikliku õiguse kohaselt kasutatama viimase võimaluse meetmena. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras esimesele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 660 eurot.

-----

EIK leidis, et siseriiklikud võimud ei näidanud üles erilist hoolsust kaebaja kriminaalmenetluse läbiviimisel ning kaebaja 4,5 aasta pikkune eelvangistus oli asjaolusid arvestades liiga pikk.

Lisovskij vs Leedu, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 36249/14

Asjaolud

Kaebaja vahistati 2009. aasta detsembris ja paigutati eelvangistusse seoses kahtlusega, et ta kuulus relvastatud kuritegelikku ühendusse, mis omas ja levitas suuri uimastite koguseid. Kaebajat peeti eelvangistuses kinni kuni 2014. aasta maini.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema peaaegu 4,5 aasta pikkune eelvangistus oli ülemäärane ja õigustamatu.

EIK seisukohad

EIK märkis, et käesolevas asjas tuli antud asjas kaebaja eelvangistuse pikkusena hinnata 4 aasta ja 5 kuu pikkust perioodi. Nimetatud periood algas kaebaja vahistamisega ning lõppes süüdimõistva otsuse tegemisega esimese astme kohtu poolt. Seejuures arvestas EIK kaebaja eelvangistuse perioodi sisse ka koduarestis olemise aja, mis oli küll võrdlemisi väheste piirangutega ja madala intensiivsusega meede, kuid oli samas väga lühike (13 päeva) ning mis tühistati eelneva kinnipidamisotsuse pikendamisega, mitte uue kinnipidamisotsuse tegemisega.

EIK ei kahelnud siseriiklike kohtute seisukohas, mille kohaselt esines kogu perioodi osas mõistlik kahtlus, et kaebaja oli kuriteod toime pannud. EIK hinnangul ei kasutanud siseriiklikud kohtud kaebaja jätkuva kinnipidamise vajaduse põhjendamiseks „üldiseid ja abstraktseid“ põhjendusi, kohtute põhjendused olid asjakohased ja piisavad.

Seega pidi EIK uurima, kas siseriiklikud võimud näitasid kriminaalmenetluse läbiviimisel üles „erilist hoolsust“. EIK leidis, et siseriiklike võimude tegevused kohtueelse uurimise ajal olid kooskõlas EIÕK artikli 5 lõikest 3 tuleneva erilise hoolsuse standardiga.

Pärast seda, kui asi suunati arutamiseks esimese astme kohtusse, peeti kaebajat eelvangistuses kinni veel 3 aastat ja 5 kuud. Nimetatud perioodil kavandati läbi viia 57 istungit, mis pidid toimuma umbes kord kuus. Pidades silmas, et kohtumenetluse alguseks oli kaebajat juba üks aasta kinni peetud, ei olnud EIK veendunud, et võimud näitasid keskmiselt ühe istungi kavandamisega ühte kuusse üles piisavat hoolsust. EIK lisas, et 26 nimetatud istungit lükati edasi, kuna võimud ei suutnud tagada kaassüüdistavate või tunnistajate kohalolekut. Ükski nimetatud edasilükkamistest või muud viivitused ei olnud omistatavad kaebajale. Korduvate edasilükkamiste tulemusena oli asjas mitmeid pikki perioode – kokku enam kui kaks aastat - mil ei peetud ühtki istungit.

Ehkki hinnangul ei õigustanud asja keerukus ega see, et asi oli seotud organiseeritud kuritegevusega, kaebaja niivõrd pikka kinnipidamist. Võimud ei esitanud erandlikke asjaolusid, mis oleks kinnitanud vastupidist. Lisaks märkis EIK, et ehkki siseriiklikud kohtud tunnistasid korduvalt, et kaebaja kinnipidamine oli olnud väga pikk, ei võetud kasutusele mingeid meetmeid menetluse kiirendamiseks. EIK leidis, et siseriiklikud võimud ei teinud mingeid katseid tihedama ja tõhusama istungite plaani paika panemiseks selleks, et vältida korduvaid edasilükkamisi. Nimetatud asjaoludel leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei näidanud üles erilist hoolsust kaebaja kriminaalmenetluse läbiviimisel tema eelvangistuse pikal perioodil.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 700 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik kritiseeris EIK formalistlikku „vihmavarju“ doktriinilist kriteeriumit – „erilist hoolsust“. Kohtuniku hinnangul on „eriline hoolsus“ defineerimata, ebatäpne ja segane ning laiendab tasapisi oma kohaldamise ulatust.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestusega 5 kuud kuni 3 aastat ja 1 kuu olid ebamõistlikult pikad.

Geval jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 24185/08; 60126/08; 48750/09; 50583/09

Asjaolud

4 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 5 kuud kuni 3 aastat ja 1 kuu.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 3 200 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestusega 5 kuud kuni enam kui 5 aastat ja 8 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Sarbakhtin jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 611/15; 9585/15; 30621/15; 35376/15; 39351/15; 45035/15; 5022/16

Asjaolud

7 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 5 kuud kuni enam kui 5 aastat ja 8 kuud.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 6 400 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestusega 4 aastat ja 11 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Dayanov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 9668/10

Asjaolud

5 kaebajat esitasid EIK-le avalduse. 4 kaebajat taotlesid EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist seoses ebamõistlikult pikkade - 4 aastat ja 11 kuud kestnud - kohtueelsete kinnipidamistega. Üks kaebaja taotles EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses tema ebaseadusliku kinnipidamisega ühel päeval.

EIK seisukohad

EIK otsustas EIÕK artikli 37 lõike 1 (a) alusel ühe kaebaja osas avalduse kohtuasjade nimistust kustutada, kuna nimetatud kaebaja oli esitanud taotluse oma avalduse tagasivõtmiseks.

Ülejäänud kolme kaebaja osas, kes olid taotlenud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Osas, milles üks kaebaja oli taotlenud EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamist, tunnistas EIK avalduse EIÕK artikli 35 lõike 4 alusel vastuvõetamatuks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega – 3 kaebaja osas;

2. EIK määras igale kaebajale 5 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Riik vastutab võlgnikust ettevõtte võlgade eest, mis on kindlaks määratud siseriiklike kohtuotsustega, kui võlgnik ei olnud piisavas ulatuses kohalikust omavalitsusest institutsionaalselt ja töökorralduslikult sõltumatu.

Menshikov vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 36888/13

Asjaolud

Siseriikliku kohtu 31.05.2007 ja 12.01.2009 otsustega mõisteti kohalikule omavalitsusele kuuluvalt eluruumide- ja kommunaalteenuseid pakkuvalt ettevõttelt kaebaja kasuks välja kokku 18 950 eurot. Mõlemad otsused jõustusid 10 päeva pärast. Kumbagi otsust ei ole seni täidetud. Võlgnikuks olev ettevõtte likvideeriti 2009 juunis seoses maksejõuetusega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et võlgnik ei olnud piisavas ulatuses kohalikust omavalitsusest institutsionaalselt ja töökorralduslikult sõltumatu, millest tulenevalt on kohalik omavalitsus ja seeläbi riik EIÕK alusel vastutav võlgnikust ettevõtte võlgade eest, mis on kindlaks määratud siseriiklike kohtuotsustega. Kaebaja ei saanud võimude suutmatuse tõttu kohtuotsuseid täita raha, mille väljamaksmist võis ta mõistlikult eeldada. EIK on tuvastanud analoogsetel juhtudel EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK on varasemalt sarnases asjas Liseytseva ja Maslov vs Venemaa ka tuvastanud, et kaebajatel puudusid tõhusad õiguskaitsevahendid nende kasuks väljamõistetud summade või väidetavate rikkumiste eest hüvitise saamiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtute lõplike ja siduvate kaebaja kasuks langetatud otsuste mittetäitmisega ning tõhusate õiguskaitsevahendite puudumisega;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 18 950 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 623 eurot.

-----

10 aasta ja 5 kuu pikkune viivitus kohtuotsuse täitmisel on selgelt vastuolus EIÕK nõuetega.

Sokolov vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 62068/08

Asjaolud

29.03.2005 sõjaväekohtu otsusega otsustati muuhulgas, et sõjaväeüksuse nr 3654 ülem pidi kaebajale maksma teatava rahalise hüvitise ja toetuse otsuses toodud perioodide eest. Otsus jõustus 15.04.2005. Kaebaja edastas sõjaväeüksusele täitemääruse ning otsus täideti 22.08.2005 osaliselt.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuse mittetäitmisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja kasuks tehtud kohtuotsust ei olnud täidetud vähemalt 10 aastat ja 5 kuud.

Seoses poolte käitumisega ja valitsuse väitega, mille kohaselt oli kaebaja ise viivituse eest vastutav, osundas EIK, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et sõjaväeüksus oli täitemääruse kätte saanud ning kohtuotsus oli 2005 augustis osaliselt täidetud. Kaebaja, kes ei olnud rahul otsuse osalise täitmisega, üritas saada lisaotsust, mis täpsustaks algse otsuse alusel makstavaid summasid; otsust, mis selgitaks selles osas 19.03.2005 otsust; või täitemääruse koopiat. Kõikide kaebaja poolt astutud sammude eesmärk oli see, et ta saaks nõuda 29.03.2005 otsuse alusel saadaolevaid summasid. Kaebaja taotlused lükati tagasi. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja võttis kasutusele kõik mõistlikud menetluslikud sammud selleks, et täita tema kasuks langetatud otsust. Kaebaja ei olnud otsuse täitmist takistanud.

Täitmise periood oli selgelt vastuolus EIÕK nõuetega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine.

-----

Jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata, võib apellatsioonikohus põhimõtteliselt viidata alama astme kohtu otsuse põhjendustele.

Ruminski vs Rootsi, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 17906/15

Asjaolud

Kaebaja taotles 2003. aastal sotsiaalkindlustusametilt eluaegset annuiteeti väites, et tema varasemad töökohad olid talle põhjustanud seljaprobleeme. Sotsiaalkindlustusamet ja esimese astme kohus jätsid kaebaja taotluse rahuldamata. Apellatsioonikohus kinnitas 2008. aasta oktoobri otsuses esimese astme kohtu otsust ning leidis, et kaebaja poolt esitatud uus tõend ei muutnud kohtu järeldust. Ülemhalduskohus ei võtnud 2009. aasta augustis kaebaja kaebust menetlusse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohus kinnitas lihtsalt alama astme kohtu otsust ega esitanud kohaseid põhjendusi oma otsuse põhistamiseks, ehkki apellatsioonikohtule oli esitatud uus ja väga oluline tõend.

EIK seisukohad

EIK selgitas oma varasemale praktikale viidates, et kohtute ning tribunalide otsustes tuleb kohaselt esitada põhjused, millel need põhinevad. Jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata, võib apellatsioonikohus põhimõtteliselt viidata alama astme kohtu otsuse põhjendustele.

Ehkki apellatsioonikohus ei kuulanud kaebajat suuliselt ära, leidis EIK, et kaebaja õiglase kohtumenetluse tagatisi ei olnud apellatsioonikohtu otsusega riivatud. Apellatsioonikohus ei eiranud täiesti kaebaja seisukohti. Apellatsioonikohtu poolt esitatud põhjendusi tuleb vaadelda koos alama astme kohtu järeldustega.

EIK rõhutas, et põhjendatud kohtuotsuse eesmärk on anda pooltele võimalus tõhusaks edasikaebemenetluseks ning näitamaks pooltele, et nende seisukohad on ära kuulatud. Kinnitades esimese astme kohtu otsust ning viidates sellele oma otsuses, väljendas apellatsioonikohus pooltele seda, et ta nõustus alama astme kohtu põhjendustega ning apellatsioonikohtule esitatud uus tõend ei muutnud selle järeldust – nagu apellatsioonikohus oma otsuses ka selgelt väljendas. Seega ehkki apellatsioonikohtu põhjendused olid kahtlemata lakoonilised, leidis EIK, et apellatsioonikohtu otsus oli piisavalt selge ega takistanud kaebajal tõhusalt kaebuse esitamist ülemhalduskohtule.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt järeldas EIK, et menetlus apellatsioonikohtus oli tervikuna EIÕK artikli 6 lõike 1 mõttes õiglane.

Resolutsioon (häältega 6:1)

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul oli nii EIK kohtuotsus kui ka siseriiklikud kohtuotsused liiga üldised ega olnud piisavalt selged, et need oleksid võimaldanud kohtunikul teha täieliku teave alusel otsuse.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 6 aastat ja 9 kuud kahes kohtuastmes ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Kurs vs Ukraina, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 48956/06

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku pikkusega ning sellega seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Kohtumenetluse kestus: 6 aastat ja 9 kuud.

Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on kaebajal kaalul. EIK on juhtivates asjades Svetlana Naumenko vs Ukraina ja Efimenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajal ebamõistliku pikkusega menetluse osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku pikkusega;

2. EIK määras kaebajale 1 300 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebaja suhtes läbi viidud maksumenetlus oli ebaõiglane, kuna kaebajal ei olnud võimalik küsitleda tunnistajaid, kelle antud teave ja ütlused olid asjas otsustava tähtsusega.

Chap Ltd vs Armeenia, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 15485/09

Asjaolud

Kaebaja on eraõiguslik juriidiline isik, millele kuulus piirkondliku levikuga televisioonikanal. Kaebaja suhtes viidi läbi maksude tasumise õigsuse kontroll, mille tulemusena tehti aruanne, mille kohaselt oli kaebaja hoidnud maksude tasumisest kõrvale. Aruanne põhines Riiklikult Televisiooni- ja Raadiokomitee (RTRK) juhilt palutud ja saadud dokumentidel, samuti ärimeeste ütlustel, kes olid tellinud televisioonikanalilt reklaami. Kohtumenetluses vaidlustas kaebaja advokaat maksuaruande ning taotles, et RTRK juht ja asjassepuutuvad ärimehed kutsutaks tunnistajatena kohtusse. Halduskohus jättis nimetatud taotlused rahuldamata. 2008. aasta märtsis tegi halduskohus otsuse, milles tugines muuhulgas maksuaruandes olevatele dokumentidele ja ütlustele. Halduskohus nõustus peaaegu täies ulatuses maksuvõimude nõudega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et maksumenetlus oli ebaõiglane, kuna kaebajal ei olnud võimalik küsitleda tunnistajaid, kelle ütlusi kasutati menetluses kaebaja vastu.

EIK seisukohad

Halduskohus leidis, et RTRK juhi või ärimeeste ütlused ei olnud asjakohased. Samas tugines halduskohus nende samade tunnistajate tõenditele, kui halduskohus nõustus maksuvõimude poolt aruandes toodud arvutustega kaebaja maksukohustuse tuvastamisel. Nimetatud tunnistajate tõendid olid seega otsustavad kaebajale maksukoormuse panemisel. EIK järeldas, et kaebajal piirati ebamõistlikult RTRK juhi ja asjassepuutuvate ärimeeste küsitlemist, millega rikuti EIÕK artikli 6 lõiget 1 koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (d).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (d);

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot ja kulude katteks 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestusega 4 aastat ja 11 kuud kuni 5 aastat ja 9 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Potapyeva jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.05.2017, avaldused nr 10662/08; 16825/08; 22866/15

Asjaolud

3 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega kriminaalmenetlustega.

Kriminaalmenetluste kestus: 4 aastat ja 11 kuud - 5 aastat ja 9 kuud.

Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivas asjas Nakhmanovich vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 600 – 2 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Asjaolu, et ekspert töötab avalik-õiguslikus meditsiiniasutuses, mis on spetsiaalselt loodud ekspertaruannete andmiseks ning mida rahastab riik, ei õigusta iseenesest hirmu, et selline ekspert ei suuda ekspertavamuste andmisel tegutseda neutraalselt ja erapooletult.

Jurica vs Horvaatia, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 30376/13

Asjaolud

Kaebaja esitas 1998. aasta jaanuaris hagi avalik-õigusliku haigla ja kindlustusseltsi vastu, milles nõudis kahju hüvitamist seoses kõrvaoperatsiooniga, mis põhjustas kaebajale ühe näopoole püsiva halvatuse. Menetluse käigus esitati mitmeid ekspertide aruandeid ning peeti kohtuistungeid. Tuginedes ekspertaruannetele, milles leiti järjepidevalt, et kaebaja terviseprobleemid tekkisid tüsistuste tulemusena, mitte väärravi tõttu, jättis esimese astme kohus kaebaja hagi rahuldamata. Kaebaja esitas nimetatud otsuse peale mitmeid edutuid kaebusi. Kaebaja algatas ka tsiviilkohtumenetluse, milles ta kurtis tema hagi menetlemise ülemäärase pikkuse üle. Nimetatud kaebuse osas määrati kaebajale 11 000 Horvaatia kuna (umbes 1 530 euro) suurune hüvitis.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et väärravi asjas oli menetlus ülemääraselt pikk (üle 14 aasta) ning ebatõhus. Kaebaja kurtis eelkõige Horvaatia õigusliku raamistiku ebakohasuse üle, mis puudutas väärravi, ning ekspertide erapooletuse puudumise üle.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on kaebajal kaalul. EIK märkis, et asjas oli mitmeid pikki ja põhjendamatuid perioode, mil siseriiklikud võimud olid passiivsed. EIK leidis, et kohtumenetlus oli kaebajale üliolulise tähtsusega. Seega oli siseriiklikelt võimudelt nõutav eriline hoolsus. EIK lisas, et kaebaja püüdlused menetluse kiirendamiseks ei toonud kaasa konkreetset mõju. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et menetluse pikkus ei olnud kooskõlas mõistliku aja nõudega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK ei nõustunud EIK kaebaja väitega, mille kohaselt puudus siseriiklikus süsteemis kohane õiguslik raamistik seoses väärravi väitega. EIK ei nõustunud ka kaebaja väitega, mille kohaselt saab väärravi asjades automaatselt kahtluse alla seada ekspertarvamuste objektiivsuse, kuna eksperdid on praktiseerivad arstid, kes töötavad riiklikus tervishoiusüsteemis. Vastupidi – EIK on pidanud normaalseks, et taolistes asjades annavad ekspertarvamused praktiseerivad arstid. Samuti on EIK leidnud, et fakt, et ekspert töötab avalik-õiguslikus meditsiiniasutuses, mis on spetsiaalselt loodud ekspertaruannete andmiseks ning mida rahastab riik, ei õigusta iseenesest hirmu, et selline ekspert ei suuda ekspertavamuste andmisel tegutseda neutraalselt ja erapooletult. Oluline on, et eksperdi osalusega menetluses kaasneksid kohased menetluslikud tagatised, mis kindlustavad formaalse ja de facto sõltumatuse ja erapooletuse. EIK lisas, et Horvaatia õigus näeb ette mitmeid tagatisi, mille eesmärk on kindlustada eksperttõendite usaldusväärsus. Puudusid tõendid, mis oleksid viidanud, et nimetatud tagatisi ei oleks kaebaja kaasuses kohaselt kohaldatud või et eksperdid, kelle arvamused olid siseriiklike kohtute otsuste aluseks, ei olnud vajalikul määral objektiivsed. EIK osundas, et esimese astme kohus ei võtnud pelgalt vastu ekspertide kirjalikke aruandeid, vaid kuulas eksperdid kohtuistungil ka poolte juuresolekul ära. Kohus tellis mitmeid täiendavaid aruandeid ja uusi aruandeid uute ekspertide poolt selleks, et heita enam valgust selgusetuks jäänud või vaieldavatele punktidele. Pädevad siseriiklikud kohtud uurisid eksperttõendeid hoolikalt ning jätsid kaebaja nõude rahuldamata, tuginedes ekspertide kooskõlalistele leidudele, mille kohaselt oli väärravi välistatud. Nendel asjaoludel leidis EIK, et siseriiklikud võimud võimaldasid kaebajale tõhusa menetluse, mis võimaldas tal saada hüvitist väärravi eest, mille ohver ta väidetavalt oli. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 500 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK leidis, et siseriiklikud võimud viivitasid õigustamatult suhtlusõiguse küsimuse lahendamisel.

Improta vs Itaalia, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 66396/14

Asjaolud

Vahetult pärast kaebaja tütre sündi 2010. aasta märtsis läks kaebaja lapse emast lahku. Lapse ema vahetas perekonnakodu uste lukud ning otsustas ühepoolselt, et kaebaja võis last näha vaid kaks korda nädalas pool tundi tema juuresolekul. 2010. aasta novembris taotles kaebaja siseriiklikult kohtult lapse ühist hooldusõigust ning laiemat suhtlusõigust. 2011. aasta juulis ning novembris taotles kaebaja kohtult kiireloomuliselt otsuse tegemist lapse suhtlusõiguse otsustamiseks. Kohus tegi 2011. aasta novembris otsuse seoses suhtlusõigusega. 2013. aasta juuli otsuses määras kohus vanematele ühise hooldusõiguse; otsustas, et lapse elukohaks peaks jääma ema elukoht; ning nägi ette lapse ja kaebaja vahelise suhtlemiskorra. Kaebaja apellatsioonkaebus, milles ta taotles ulatuslikumat suhtlusõigust, jäeti rahuldamata. Kaebaja kassatsioonikaebuse menetlus on endiselt pooleli.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Siseriiklik kohus tegi suhtlusõiguse osas otsuse alles aasta pärast seda, kui kaebaja oli esitanud kohtule avalduse. See võimaldas lapse emal teha nimetatud perioodil vabalt ühepoolselt otsuseid kaebaja ja lapse vahelise suhtluse üle. Seeläbi võimaldasid võimud lapse emal oma käitumisega ennetada kaebaja ja tema tütre vahel tõelise suhte tekkimist. EIK osundas, et kohus otsustas algselt lubada kohtumisi vaid kaitstud keskkonnas, ehkki asjas puudus igasugune risk. Lisaks märkis EIK, et ekspertidel võttis 15 kuud, et esitada lapse olukorra kohta oma lõplik aruanne.

EIK hinnangul tulnuks asjas üles näidata suuremat hoolsust ja kiirust EIÕK artiklis 8 toodud õigusega seonduva otsuse tegemisel. Lahendatav küsimus vajas kiiret otsustamist, kuna aja möödumine võib omada lapse ja lahuselava isa vahelistele suhetele parandamatut mõju. EIK lisas, et väga noore lapse suhtlemise katkemine oma vanemaga võib viia lapse võõrdumiseni vanemast. EIK leidis, et üheaastane menetlus ei olnud vajalik selleks, et kohus teeks otsuse kaebaja suhtlusõiguse osas. Seega järeldas EIK, et siseriiklikud võimud viivitasid õigustamatult.

EIK lisas, et apellatsioonikohus jättis kaebaja nõude rahuldamata varasema ekspertarvamuse tulemustele tuginedes, võtmata arvesse, et laps oli hakanud oma isa regulaarselt nägema ning nendevaheline suhe võis olla muutunud.

Menetluses esinevate puudujääkide tulemusena ei saanud EIK järeldada, et Itaalia võimud oleksid võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed, mida võis neilt mõistlikult oodata, et tagada kaebaja perekonnaside oma lapsega nende mõlema huvides.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 12 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

EIK leidis, et Islandi siseriiklikud kohtud ei kohaldanud sõnavabaduse õiguse piiramisel EIK kohtupraktikat.

Traustason jt vs Island, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 44081/13

Asjaolud

Kaks kaebajat olid ajalehe DV toimetuse liikmed ning kolmas kaebaja oli nimetatud ajalehe ajakirjanik.

2011. aasta märtsis avaldas ajaleht kolmanda kaebaja poolt avaldatud loo, milles käsitleti 2010. aastal pankrotistunud juhtiva Islandi pakkimisettevõtte juhtimist. Artiklis kajastati raamatupidamisettevõtte aruannet, milles viidati juhatuse liikmete finantsjuhtimise puudulikkusele. Ajalehe esileht ning artikli pealkiri väitsid, et juhatuse esimees A. oli politsei uurimise all. A. esitas seoses laimuga kaebuse kaebajate ja DV vastu. 2012. aasta märtsis leidis kohus, et ehkki vastas tõele, et politsei oli „kontrollinud“ A. suhtes esitatud kaebust, ei olnud politsei teinud ametlikku otsust „uurimise “ osas. Seega leidis kohus, et väide, mille kohaselt oli A. politseipoolse uurimise all, oli väär ning laimav. Nimetatud väited tunnistati tühiseks ning kaebajatelt mõisteti välja 200 000 Islandi krooni (umbes 1 600 euro) suurune hüvitis, lisaks veel intressid ja kulud. Kaebajad kaebasid edasi, ent Ülemkohus jättis esimese astme kohtu otsuse jõusse.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute otsused riivasid nende õigust sõnavabadusele ning nimetatud riive ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

EIK seisukohad

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et vaidlusalused otsused kujutasid endast „ametivõimude sekkumist“ EIÕK artiklist 10 tulenevasse sõnavabaduse õigusesse. Samuti puudus vaidlus selles, et nimetatud riive oli ette nähtud seaduses ning järgis legitiimset eesmärki (A. maine ja õiguste kaitse). Seega pidi EIK tuvastama, kas riive oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

EIK selgitas, et kriteeriumid, mis on asjakohased sõnavabaduse õiguse ning eraelu austamise õiguse vahel tasakaalu leidmiseks, on järgnevad: panustamine avaliku huvi debatti; kui tuntud on asjassepuutuv isik ning mis oli artikli teema; isiku eelnev käitumine; teabe saamise meetod ja selle tõele vastavus; artikli sisu, vorm ja tagajärjed; kohaldatud sanktsiooni tõsidus.

EIK selgitas, et ajakirjanikult ei saa nõuda, et ta kajastaks üldsusele levitatavas väljaandes täielikult õiguskaitseorganites või kohtutes olevate menetluste kontseptuaalseid ja praktilisi üksikasju. Seega leidis EIK, et kaebajad ei pidanud EIÕK artikli 10 lõike 2 alusel eristama „uurimist“ ja „kontrollimist“ ega esitama spetsiifilisi tehnilisi üksikasju seoses nende poolt viidatud politsei menetlusega. EIK lisas, et teatud ajal muutus A. „kontrollimine“ ka „uurimiseks“. EIK hinnangul oli artiklil piisavalt täpne ja usaldusväärne faktiline alus. Valitsus ei olnud näidanud, et kaebajad oleksid tegutsenud pahauskselt ning jätnud veendumata, et artikkel oli kirjutatud kooskõlas tavapäraste ajakirjanduslike kohustustega faktiväidete kinnitamiseks.

Võttes arvesse, et kaebajad ei pidanud eristama „uurimist“ ja „kontrollimist“, leidis EIK, et artikli sisu oli piiratud lugejatele selle avaldamisega, et likvideerija oli politseid teavitanud mõistlikust kahtlusest äriühingu juhatuse liikmete, sh A., kuritegude osas; et likvideerija esitatud teave põhines raamatupidamisettevõtte aruandel; ning et nimetatud aruanne oli läbivaatamisel. Artikkel ei väitnud, et A.-le oleks esitatud süüdistus, ta oleks kohtu all või (mõistetud) süüdi. Seega kajastati artikli sisus faktilise teabe iseloomu ja ulatust.

Enne vaidlusaluse artikli avaldamist olid äriühingu esindajad käsitlenud meedias äriühingu makseraskuste põhjuseid enam kui ühel korral. Seega leidis EIK, artikli teema osas esines legitiimne avalik huvi. Seejuures pidas EIK silmas ka seda, et seda võidi õigustatult vaadelda Islandi finantskriisi laiemas kontekstis.

EIK hinnangul tuli A. staatust hinnata legitiimse avaliku huvi kontekstis. EIK märkis, et A. oli majandusteaduse abiprofessor ning ühe juhtiva tööstusettevõtte juhatuse esimees ja üks omanikke. Artikli aluseks oli likvideerija aruandes toodud kuriteo kahtlus, mille olid toime pannud äriühingu juhatuse liikmed, sh A.

Ehkki antud asjas ei kohaldatud kriminaalvastutust ning väljamõistetud summa ei olnud karm, märkis EIK, et proportsionaalsuse hindamise kontekstis on oluline fakt, et asjas tehti otsus asjassepuutuvate isikute kahjuks. Igasugune lubamatu sõnavabaduse piirang toob endaga kaasa sarnastes asjades tuleviku meediakajastuse takistamise või halvamise riski.

EIK leidis, et siseriiklikud kohtud ei võtnud arvesse EIK kohtupraktikas välja toodud asjakohased kriteeriumeid kaebajate ning A. õiguste vahel tasakaalu leidmisel. Eelkõige ei selgunud siseriiklike kohtute põhjendustest, milline rõhuv sotsiaalne vajadus õigustas A. õiguste kaitse eelistamist kaebajate õigustele ning kas kõnealune riive oli legitiimset eesmärki silmas pidades proportsionaalne. EIK järeldas, et siseriiklikud kohtud ei saavutanud mõistlikku proportsionaalsuse tasakaalu kaebajate sõnavabaduse õigust piiravate meetmete ning taotletava legitiimse eesmärgi vahel.

Resolutsioon

EIÕK artikli 10 rikkumine.



EIÕK ARTIKKEL 13 – ÕIGUS TÕHUSALE ÕIGUSKAITSEVAHENDILE

EIÕK artikli 13 mõttes tõhus õiguskaitsevahend viitab võimalusele saada meeleavalduse loa osas otsus enne sündmuse kavandatavat aega.

Stowarzyszenie Wietnamczyków W Polsce ‘Solidarność i Przyjaźń’ vs Poola, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 7389/09

Asjaolud

Kaebajaks olev ühing esindab mitmesaja Vietnami ettevõtja huve, kes üürivad Aasia toodete müügile spetsialiseerunud ostukeskuses äripindu. Kaebaja kavandas läbi viia meeleavaldust seoses asjaoluga, et äriühing X., mis oli ostukeskuse omanik, muutis drastiliselt üürilepingute tingimusi ning keeldus üürnikega läbirääkimisi pidamast.

Kaebaja esitas linnapeale vastavalt 7 ja 10 päeva enne 2008. aasta maiks kavandatavaid meeleavaldusi vastavad teavitused. Linnapea keelas oma otsustega meeleavalduste toimumise. Kaebaja esitas nimetatud otsuste peale kaebused kubernerile, kes tegi asjas otsused 2 kuud pärast kavandatavaid meelevalduste kuupäevi. 2008. aasta maiks kavandatud meeleavaldusi ei toimunud.

Kaebaja teavitas 01.09.2008 linnapead soovist korraldada meeleavaldus 02.10.2008. Linnapea keelas 08.09.2008 otsusega meeleavalduse. Kuberner tegi kaebaja kaebuse osas otsuse 18.09.2008, milles tühistas linnapea otsuse. 02.10.2008 leidis meeleavaldus aset.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 11 väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend seoses väidetava kogunemiste vabaduse rikkumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei saanud käesolevas asjas väita, et korraldajad oleksid pädevaid võime meeleavaldusest teavitanud ebamõistlikult lühikese etteteatamisajaga ega andnud võimudele võimalust reageerida.

EIK selgitas, et tõhus õiguskaitsevahend viitab võimalusele saada sündmuse loa osas otsus enne sündmuse kavandatavat aega. Seega on kogunemiste vabaduse tõhusaks kasutamiseks vajalik, et kohalduv õigus näeks riigivõimudele ette mõistlikud tähtajad asjakohaste otsuste tegemiseks. Antud asjas puudusid õiguslikult siduvad tähtajad, mis oleksid kohustanud võime tegema lõplikud otsused enne meeleavalduse kavandatavat kuupäeva.

Võttes arvesse demokraatliku debati laadi, on avalike kogunemiste ajastamine poliitilise ja sotsiaalse mõju olemasoluks ülioluline. Kogunemiste vabadus – kui selle teostamine sobival ajal on takistatud – võib muutuda mõttetuks.

Seega leidis EIK, et antud juhtumil oli kaebaja käsutuses olev õiguskaitsevahend post-hoc iseloomuga. Selline õiguskaitsevahend ei suutnud pakkuda väidetavate EIÕK rikkumiste osas kohast hüvitust.

EIK leidis, et kaebajal puudus tõhus õiguskaitsevahend seoses kahe 2008. aasta maiks kavandatud meeleavalduse keelu peale esitatud kaebustega. EIK tuvastas EIÕK artikli 13 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 11.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 11;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 750 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses heauskselt omanikult vara tagasinõudmisega riigi poolt.

Klimenko vs Venemaa, kohtuotsus 02.05.2017, avaldus nr 18561/10

Asjaolud

Kaebaja ostis 2008. aasta juulis N.-lt korteri, kes oli selle omakorda ostnud 2008. aasta aprillis G. tütrelt. Varasemalt korteris elanud G., kes üüris korterit Moskva linnalt, oli surnud 2007. aasta veebruaris. G. tütar oli esitanud kohalikule kinnisvara registreerimise asutusele võltsitud koopia kohtuotsusest, mille kohaselt oli ta G. pärija, ning taotles korteri omandi endale kandmist. Võimud tunnistasidki 2008. aasta märtsis G. tütre korteri omanikuks.

Pärast pettuse avastamist esitas Moskva linna munitsipaaleluasemete ning majutuspoliitika osakond kohtule tsiviilõiguslikud nõuded, mille kohus 2009. aasta juunis rahuldas. Kohus tühistas kaebaja omandiõiguse korterile ning korteri omandiõigus läks üle Moskva linnale. Kohus otsustas ka kaebaja väljatõstmise. 2011. aasta detsembris tõsteti kaebaja korterist välja.

Kohus rahuldas 2009. aasta juunis kaebaja hagi N. vastu ning määras kaebajale 990 000 Venemaa rubla suuruse hüvitise. Täitemenetlus on nimetatud asjas pooleli ning kaebaja kasuks langetatud kohtuotsust ei ole senini täidetud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas oma varasemale praktikale, milles on sarnastes asjades tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi. EIK ei näinud käesolevas asjas põhjust asuda erinevale seisukohale. EIK märkis, et linn jäi korteri omandiõigusest ilma kolmanda isiku poolt toime pandud pettuse tulemusena. Valitsus ei selgitanud, millal ja kuidas pettus avastati ning miks võimud ei suutnud kontrollida G. tütre poolt esitatud dokumentide kehtivust siis, kui ta taotles omandiõiguse tunnustamist.

EIK märkis, et esinesid ka tagatised kindlustamaks, et korter vahetaks omanikke kooskõlas siseriikliku õigusega. Igal korral, kui korter müüdi, pidid registreerimisega tegelevad võimud kontrollima tehingu legitiimsust. Valitsus ei esitanud selgitust, miks ei olnud nimetatud tagatised pettuse avastamiseks ning linna huvide kaitsmiseks tõhusad. Nendel asjaoludel leidis EIK, et kaebaja ei omandanud korteri omandiõiguse äravõtmise riski võimude tegematajätmiste tõttu menetlustes, mis olid spetsiaalselt ette nähtud kinnisvaraga seonduvates tehingutes pettuse ennetamiseks. EIK selgitas, et riigi poolt tehtud vea tagajärgi peab kandma riik ning vigu ei tohi heastada asjassepuutuva isiku arvelt. EIK järeldas, et korteri omandiõiguse äravõtmine kaebajalt ning korteri omandi üleminek Moskva linnale pani antud asjas kaebajale ebamõistliku koormuse. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Venemaa valitsus peab asjakohaste vahenditega tagama võimalikult kiiresti selle, et kaebaja saaks samaväärse korteri. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 38 321 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 2 250 eurot.

-----

EIK leidis, et antud kaasuse asjaoludest tulenevalt saavutasid Läti võimud kaebajate omandiõiguse tühistamisel avalike huvide ning kaebajate õiguste vahel õiglase tasakaalu.

Osipkovs jt vs Läti, kohtuotsus 04.05.2017, avaldus nr 39210/07

Asjaolud

Kaebajateks on neli Läti kodanikku ning kaks Läti äriühingut, kes kurtsid, et riigivõimud jätsid nad ilma nende omandist. Nende nõue oli seotud Jurmalas asuva metsamaaga. 1999. aastal tunnistas kohus ühte kaebajat ning kahte teist isikut maa omanikena, võttes aluseks, et nad olid isiku, kellele see maa enne selle riigistamist 1940. aastal kuulus, pärijad. Nimetatud kohtuotsus jõustus. Üks kaebaja, kes oli nimetatud kohtumenetluses üheks hagejatest, oli ühe kaebajaks oleva äriühingu omanik ja juht. Nimetatud äriühing ostis maa kolmelt hagejalt/pärijalt. Mitmete järgnevate tehingute tulemusena müüdi maa osadena ülejäänud neljale kaebajale.

Vahepealsel ajal oli Ülemkohtu senat tühistanud kohtuotsuse, milles oli kolme hagejat maa omanikena tunnustatud, ning saatis asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kohtud leidsid, et isik, kellelt hagejad olid väidetavalt maa pärinud, ei olnud riigistamise ajal maa omanik. Seetõttu võeti kõikidelt kaebajatelt ära nende omandiõigus vaidlusalusele maale.

EIK-le esitatud avalduses tuginesid kaebajad EIÕK 1. protokolli artiklile 1 ning väitsid, et lõpliku kohtuotsuse tühistamisega jätsid riigivõimud nad ilma oma omandist ilma võimaluseta saada mingit hüvitist.

EIK seisukohad

EIK luges avalduse vastuvõetamatuks kuuenda kaebaja osas (seoses riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmisega), kolmanda kaebaja osas (kes oli likvideeritud ning kelle osas ei olnud EIK-l võimalik otsustada selliste asjaolude esinemise üle, mis oleksid muutnud asja jätkuva läbivaatamise vajalikuks) ning teise ja viienda kaebaja osas (kes olid oma omandid ära müünud ning kelle osas puudus seos väidetava EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega).

EIK hinnangul oli kaebajatel EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes „omand“. Et maa tagastati Jurmala kohalikule omavalitsusele ning kaebajate omandiõiguste kanded maaregistris kustutati, jäeti kaebajad omandist ilma EIÕK 1. protokolli artikli 1 teise lause mõttes.

EIK hinnangul oli antud asjas riive „seaduses ettenähtud“. Vaidlus puudus selles, et siseriiklikud reeglid omandiõiguse tunnustamisel ja kehtetuks tunnistamisel olid piisavalt selged ja ettenähtavad. EIK lisas, et kaebajate endi käitumine ei võimaldanud neil tugineda õiguskindluse põhimõttele, kuna ühtki nende kasuks tehtud kohtuotsust ei olnud tühistatud ning nad olid vaidlusaluse maa ostnud ajal, mil vaidlus maa üle oli pooleli.

EIK hinnangul esines riiveks ka legitiimne eesmärk. EIK on leidnud, et avalikul võimul on võimalik oma vigu parandada, isegi kui need vead on põhjustatud riigi enda hooletusest; vastupidine oleks vastuolus alusetu rikastumise doktriiniga.

EIK selgitas, et proportsionaalsuse hindamine nõuab erinevate huvide üleüldist uurimist. See võib tuua kaasa vajaduse analüüsida hüvitise tingimusi ning vaidluse osapoolte käitumist, seahulgas riigi poolt kasutatud meetmeid ja nende rakendamist, näiteks nõuet tegutseda õigeaegselt, kohasel viisil ning ülima järjekindlusega. Ehkki asjas oli võimudele omistatavad teatud vead, osundas EIK Jurmala linna maakomisjoni poolt võetud meetmetele ebaseadusliku omandiõiguse taastamise osas ning sellele, et võimud tegutsesid oma vigade heastamisel kohase kiirusega. Seoses kaebajate käitumisega märkis EIK, et esimene ja neljas kaebaja ostsid oma maa osad ajal, mil Ülemkohtu senat oli 1999. aasta mai otsuse tühistanud ning vaidlus vara osas oli siseriiklikes kohtutes pooleli. Võttes aluseks ostulepingute tingimused ning kahjunõuete esitamise regulatsiooni, leidis EIK, et kaebajatel oli võimalik taotleda kahju hüvitamist isikutelt, kes olid neile vaidlusalused maatükid müünud. Kaebajad ei kasutanud nimetatud hüvitusmehhanisme ega vaidlustanud nende tõhusust. Võttes arvesse antud kaasuse asjaolud, ei leidnud EIK, et kohustus alustada eraldiseisvat menetlust kahju hüvitamise nõudes oleks kaebajatele pannud ülemäärase koormuse.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et Läti võimud saavutasid avalike huvide ning esimese ja neljanda kaebaja õiguste vahel õiglase tasakaalu. Seega ei ole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikutud.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.