Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 08. - 14. mai 2017

 

Uudise kuupäev:
  18.05.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi kohustuste kontekstis on oluline see, et menetlus viidaks läbi kiiresti ja mõistliku tõhususega.

Fergec vs Horvaatia, kohtuotsus 09.05.2017, avaldus nr 68516/14

Asjaolud

Kaebajateks on abikaasad, hr ja pr Fregec. Hr Fergec sai 1996. aasta detsembris raskelt vigastada pärast seda, kui Horvaatia sõjaväelane D.M. aktiveeris pitsasöögikohas käsigranaadi. Kaebajad esitasid 1998. aastal riigi vastu hagi, milles nõudsid sündmusega seotud kahju hüvitamist: hr Fergec seoses oma vigastustega, püsivate tagajärgedega tervisele ja töövõimetusega; pr Fergec seoses tekitatud stressi ning hirmuga, mis valdas teda sündmuskohale jõudes. Kaebajate hagi jäeti 2011. aasta otsusega rahuldamata.

Kaebajad esitasid avalduse EIK-le EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks seoses hr Fergeci vigastamisega riigi vastu algatatud tsiviilkohtumenetlusega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et avaldus oli pr Fergeci osas ratione personae vastuvõetamatu. EIK leidis, et kuna hr Fergec jäi ellu, puudus tema abikaasal vajadus avalduse esitamiseks EIK-le. Väited, mille kohaselt kaasnesid pr Fergecile kõnealuse sündmusega stress ja hirm, ei kuulu EIÕK artikli 2 kaitsealasse.

EIK selgitas, et EIÕK artikli 2 esimese lõike esimene lause paneb riikidele kohustuse võtta kasutusele kohased meetmed nende jurisdiktsiooni kuuluvate isikute elu kaitsmiseks. Nimetatud kohustus hõlmab endas muuhulgas kohustust seada sisse sõltumatu kohtusüsteem, mis teeks kättesaadavaks õiguslikud vahendid faktide tuvastamiseks, süüdlaste vastutusele võtmiseks ning asjakohase hüvitise võimaldamiseks. EIK selgitas, et EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi kohustuste kontekstis on olulised ka kiiruse ning mõistliku tõhususe nõuded.

EIK märkis, et antud kaasus hõlmas hooletut, mitte tahtlikku, käitumist eraisiku poolt, mis tõi kaasa tõsised kehavigastused. Samuti nõustus EIK kaasuse asjaolude pinnalt siseriiklike kohtute leiuga, mille kohaselt tegutses D.M. eraisikuna, kellel puudusid igasugused ametlikud volitused.

EIK osundas, et antud asjas kestis tsiviilkohtumenetlus kokku peaaegu 16 aastat. EIK osundas oma varasemale praktikale, mille kohaselt viitavad pikaleveninud menetlused isiku surmaga seotud asjaolude väljaselgitamiseks sellele, et menetlused on puudulikud ning rikuvad EIÕK-st tulenevaid riigi positiivseid kohustusi, välja arvatud siis, kui riik on esitanud väga veenvad ja usutavad põhjendused sellise menetluse käigu õigustamiseks. Antud asjas ei esitanud valitsus usutavat põhjendust niivõrd pikaajalise menetluse õigustamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikus õigussüsteemis sisaldunud asjakohased mehhanismid tervikuna ei taganud praktikas tõhusat ja kiiret võimudepoolset vastust, mis oleks olnud kooskõlas riigi EIÕK artiklist 2 tulenevate kohustustega. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine hr Fergeci osas;

2. EIK määras hr Fergecile mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 830 eurot ning kulude katteks 5 725 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

Venemaa on vastutav Transnistrias toime pandud EIÕK rikkumiste eest.

Eriomenco vs Moldova Vabariik ja Venemaa, kohtuotsus 09.05.2017, avaldus nr 42224/11

Asjaolud

Moldova kodanikuks olev kaebaja vahistati 29.03.2011 tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi (TMV) miilitsa poolt. Kaebajat peeti kinni kuni tema süüdimõistmiseni 30.12.2013. Kaebaja mõisteti süüdi mitmetes pettustes ning talle määrati karistuseks 12-aastane vangistus ning vara konfiskeerimine.

Kinnipidamise ajal kurtis kaebaja erinevates kinnipidamisasutustes esinenud kinnipidamistingimuste üle. Kaebaja kurtis ka, et tema tervis oli kinnipidamise ajal halvenenud ning ta vajas haiglaravi, millest algselt keelduti ning mis hiljem ei olnud piisavalt pikk, et see oleks võimaldanud tal ravikuuri lõpetada ning kohast meditsiiniabi saada. Kaebaja väitis ka, et TMV võimud ei lubanud tema vanematel teda külastada.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks (seoses kinnipidamistingimustega ja kinnipidamise ajal vajaliku ravi mittevõimaldamisega), EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks (seoses tema vahistamisega ja kinnipidamisega ebaseaduslikult loodud miilitsa ja kohtute poolt), EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks (seoses tema kodu ebaseadusliku läbiotsimisega ja kinni pitseerimisega ning asjaoluga, et tema perekonnaliikmetel ei lubatud teda külastada), EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks (seoses ebaseadusliku varade konfiskeerimisega), EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artiklitega 3, 5 lg 1, 8 ja 1. protokolli artikliga 1 (seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega) ning EIÕK artikli 34 rikkumise tuvastamiseks (seoses TMV võimude sekkumisega tema kaebeõiguse teostamise õigusesse).

EIK seisukohad

EIK osundas, et üldised põhimõtted seoses Moldova Vabariigi Transnistria piirkonnas toimunud sündmuste jurisdiktsiooni küsimusega EIÕK artikli 1 mõttes on esitatud otsustes asjades Ilaşcu jv vs Moldova ja Venemaa, Catan jt vs Moldova Vabariik ja Venemaa ning Mozer vs Moldova Vabariik ja Venemaa. EIK ei näinud alust asuda käesolevas asjas erinevale seisukohale ning järeldas, et käesolev kaasus kuulus nii Moldova Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni EIÕK artikli 1 mõttes.

EIK märkis, et ehkki antud asjas vajas kaebaja arstide hinnangul haiglaravi, võimaldati kaebajal seda saada alles pärast 2,5 kuu pikkust kinnipidamist, kaebaja ravi vangla haiglas katkestati tema üleviimisega teise kinnipidamisasutusse ning võimud keeldusid kaebaja uuesti hospitaliseerimisest. Seetõttu tuvastas EIK, et kaebaja ei saanud kohast ravi. Viidates varasemale kohtupraktikale ning rahvusvahelistele aruannetele tuvastas EIK kahes kinnipidamisasutuses (Tiraspoli politseijaoskonnas ning Tiraspoli kinnipidamisasutuses nr 3) kinnipidamistingimuste ebakohasuse. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kohase ravi puudumine ning kinnipidamistingimused kahes kinnipidamisasutuses tõid endaga kaasa alandava ja ebainimliku kohtlemise, mis oli vastuolus EIÕK artikli 3 nõuetega.

Viidates asjas Mozer vs Moldova Vabariik ja Venemaa tehtud otsusele, mille kohaselt ei saanud TMV kohtud ega muud TMV võimuorganid otsustada kaebaja „vahistamist ja kinnipidamist“ EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes, tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

Võttes arvesse, et kaebaja ei saanud pikal perioodil – vähemalt 2011. aasta märtsist kuni detsembrini – oma vanematega kohtuda, riivati kaebaja õigust perekonnaelule EIÕK artikli 8 lõike 1 mõttes. Ka kaebaja kodu läbiotsimise ja kinni pitseerimisega riivati EIÕK artikli 8 lõikest 1 tulenevat õigust kodu puutumatusele. Kaebaja vara konfiskeerimisega riivati EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevat kaebaja õigust oma omandit segamatult kasutada. EIK-l ei olnud võimalik järeldada, et eeltoodud riivetel oleks olnud õiguslik alus. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 8 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumised.

Võttes arvesse EIK leiud seoses EIÕK artiklite 3, 5 lg 1, 8 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumistega, järeldas EIK, et kaebaja poolt tõstatatud kaebused olid EIÕK artikli 13 mõttes „põhjendatud“. Seega oli kaebaja nimetud normide alusel esitatud kaebuste osas õigustatud tõhusale õiguskaitsevahendile. Asjas ei viidanud midagi sellele, et kaebajal käsutuses oleks olnud nimetatud kaebustega seoses tõhus õiguskaitsevahend, mistõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Seoses kaebaja väitega, mille kohaselt viibisid tema ja tema advokaadi vaheliste kohtumiste juures valvurid, märkis EIK, et on varasemas praktikas tuvastanud sellise praktika olemasolu. Seetõttu pidas EIK kaebaja väidet usutavaks ning leidis, et kaebajal ennetati eeldatavasti volikirja andmist oma esindajatele tema huvide kaitsmiseks. EIK leidis, et kaebaja kannatused olid sellised, et need takistasid tal tõhusalt EIÕK artiklist 34 tuleneva õiguse kasutamist.

EIK leidis, et Moldova Vabariik oli täitnud oma positiivsed kohustused võtmaks kasutusele kohased ja piisavad meetmed kaebaja eeltoodud EIÕK normidest tulenevate õiguste tagamiseks – Moldova Vabariik oli võtnud tarvitusele kõik võimalikud meetmed kontrolli taastamiseks Transnistria piirkonna üle; Moldova Vabariik oli püüdnud kaitsta kaebaja huvisid (Moldova prokuratuur oli alustanud kriminaalmenetlust seoses kaebaja väidetega, samuti pidasid Moldova võimud TMV võimudega läbirääkimisi asjaolude selgitamiseks, kaebaja õiguste tagamiseks ja tema kiireks vabastamiseks). Seega ei olnud Moldova Vabariik viidatud EIÕK norme rikkunud.

Võttes arvesse, et Venemaa osutas TMV-le sõjalist, majanduslikku ja poliitilist tuge, milleta TMV poleks suutnud eksisteerida, leidis EIK, et Venemaa vastutas ülaltoodud EIÕK rikkumiste eest.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3, EIÕK artikli 5 lõiget 1, EIÕK artiklit 8, EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ning EIÕK artiklit 13 koosmõjus EIÕK artiklitega 3, 5 lg 1, 8 ja 1. protokolli artikliga 1 ei ole Moldova Vabariigi osas rikutud;

2. EIÕK artikli 3, EIÕK artikli 5 lõike 1, EIÕK artikli 8, EIÕK 1. protokolli artikli 1 ning EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artiklitega 3, 5 lg 1, 8 ja 1. protokolli artikliga 1 Vene Föderatsiooni osas (häältega 6:1);

3. Moldova Vabariik ei ole oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi rikkunud;

4. Vene Föderatsioon on rikkunud oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi (häältega 6:1);

5. EIK määras, et Vene Föderatsioon peab maksma varalise kahju hüvitamiseks 119 755 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot (häältega 6:1).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik viitas oma asjas Mozer vs Moldova Vabariik ja Venemaa esitatud eriarvamuses toodud põhjendustele.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kui süüdistatav on esitanud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, mis ei ole kiuslik ning on piisavalt põhjendatud, süüdistuse sisu osas asjakohane ning võib vaieldamatult kaitse positsiooni tugevdada või viia süüdistatava õigeksmõistmiseni, peavad siseriiklikud võimud esitama taolise taotluse rahuldamata jätmiseks asjakohased põhjendused.

Poropat vs Sloveenia, kohtuotsus 09.05.2017, avaldus nr 21668/12

Asjaolud

Kaebaja ja tema naabri, R.H., vahel oli mitmeid aastaid kestnud tüli ning mõlemad pooled olid esitanud teineteise vastu mitmeid kaebusi. 2004. aasta veebruaris esitas R.H. kriminaalkaebuse, milles väitis, et kaebaja oli ähvardanud teda tema maja ees tappa. Kaebaja mõisteti 2009. aasta juulis süüdi. Seejuures tugines süüdimõistmine R.H. ning tema kolleegi K.C. tunnistusel, kes tunnistas, et R.H. oli talle sündmusest rääkinud. Kaebajale mõisteti karistuseks tingimisi 3-kuuline vangistus.

Kaebaja väitis kogu menetluse kestel, et sündmust ei olnud aset leidnud. Kaebaja väitel ei võinud R.H.-d ega K.C.-d uskuda. Kaebaja taotles korduvalt edutult R.H. pikaajalise sõbra D.Č. tunnistajana ülekuulamist selleks, et ta annaks ütlusi selle kohta, kuidas R.H. oli mõjutanud tunnistajaid tema vastu tunnistama. Kaebaja kritiseeris korduvalt edutult ka suutmatust saada sündmuse kohta videosalvestisi, ehkki R.H. oli ise kohtus tunnistanud, et tema majas oli 12 ja maja ümber 16 kaamerat.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele rikuti seeläbi, et kohtud keeldusid vastu võtmast tõendeid, mida ta soovis esitada.

EIK seisukohad

EIÕK artikli 6 lõikest 3 (d) tulenevalt on siseriiklikel kohtutel võimalik hinnata, kas tunnistaja väljakutsumine on kohane. Kui kaebaja on esitanud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, mis ei ole kiuslik ning on piisavalt põhjendatud, süüdistuse sisu osas asjakohane ning võib vaieldamatult kaitse positsiooni tugevdada või viia kaebaja õigeksmõistmiseni, peavad siseriiklikud võimud esitama taolise taotluse rahuldamata jätmiseks asjakohased põhjendused.

EIK märkis, et kaebaja mõisteti süüdi pelgalt R.H. ja K.C. tunnistuste põhjal. Lisaks sellele, et K.C. ei näinud sündmust pealt, ei olnud EIK hinnangul võimalik mööda vaadata asjaolust, et mitmed faktid tõstatasid menetluses küsimuse tema usaldusväärsuse kohta, ent kohus ei käsitlenud neid fakte üldse.

EIK leidis, et võimud oleksid pidanud tegema mõistlikud püüdlused videosalvestiste saamiseks ning uurimiseks, kas vaidlusalune sündmus oli salvestistele jäänud. Kohus, mis mõistis kaebaja süüdi, ei uurinud sellega seoses R.H. poolt esitatud väidete tõele vastavust.

EIK leidis, et kaebaja taotlus D.Č. tunnistajana ülekuulamiseks ei olnud kiuslik ning oli kaebaja kaitsepositsiooni (s.o R.H. ja K.C. usaldusväärsuse vaidlustamise) osas asjakohane. Kohus keeldus sellegipoolest D.Č. tunnistajana välja kutsumast leides, et faktid olid piisavalt kindlaks tehtud ning D.Č. ei saanud anda tunnistust otseselt vaidlusaluse sündmuse kohta. EIK märkis, et väide, mille kohaselt olid faktid piisavalt kindlaks tehtud, ei ole iseenesest piisav põhjus. Teise keeldumise aluse osas osundas EIK, et kohtud pidasid D.Č. tunnistust asjakohatuks.

EIK hinnangul muutsid kohtute seisukohad kaebajale võimatuks tunnistajate usaldusväärsuse vaidlustamise, kuna kohtud keeldusid uurimast tõendeid, mis olid seotud tunnistajate varasema käitumisega. Võttes arvesse eeltoodu, kaebaja süüdimõistmisel aluseks võetud tõendid ning võimude suutmatuse videosalvestiste kogumiseks leidis EIK, et asjas loodi ebaõiglane eelis süüdistuse kasuks ning kaebaja jäeti ilma praktilisest võimalusest vaidlustada tõhusalt tema vastu esitatud süüdistust. EIK järeldas, et ülaltoodud puudused tõid kaasa selle, et menetlus oli tervikuna ebaõiglane.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 1 500 eurot.

-----

Süüdistatav peab tunnistajate väljakutsumisel selgitama, miks tunnistajate ülekuulamine on oluline ning kuidas on nende ütlused tõe väljaselgitamiseks vajalikud.

Murtazaliyeva vs Venemaa, kohtuotsus 09.05.2017, avaldus nr 36658/05

Asjaolud

2004. aastal võeti korter, mida kaebaja jagas koos kahe teise naisega, varjatud politsei järelevalve alla seoses kahtlusega, et kaebajal olid sidemed Tšetšeeni ülestõusnute liikumisega. Kaebaja peeti tänaval politsei poolt isikutuvastamiseks kinni ning ta viidi politseijaoskonda. Kaebaja kott otsiti läbi ning sellest leiti kaks pakki, milles sisaldusid lõhkeained. Kaebaja vahistati ning tema suhtes alustati kriminaaluurimist. Kaebaja mõisteti 2005. aasta jaanuaris süüdi plahvatuse ettevalmistamises ning oma kahe korterikaaslase õhutamises terrorismile ja lõhkeainete kandmisele. Kaebaja süüdimõistmine tugines kohtuekspertiisi aruannetele, korteris salvestatud videosalvestiste protokollidele ning kaebaja korterikaaslaste poolt antud ütlustele. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse. Kaebaja väitis muuhulgas, et tal ei olnud tehnilistel põhjustel võimalik välja tuua ebatäpsused protokollide ja videosalvestistel olevate vestluste vahel. Kaebaja kurtis ka selle üle, et kaks tema taotlust tunnistajate ülekuulamiseks jäeti rahuldamata. Esiteks oli kaebaja taotlenud politseiniku ja oma tuttava A. ülekuulamist, kes andis kohtueelselt ütlusi, milles ta kinnitas, et ta lõi kaebajaga suhte oma ülemuste käsul. Teiseks oli kaebaja taotlenud kahe manuka, B. ja K., ülekuulamist, kes viibisid kaebaja koti läbiotsimise juures politseijaoskonnas. Ülemkohus jättis kaebaja süüdimõistmise jõusse.

Kaebaja väitis eelkõige, et kriminaalmenetluse kui terviku õiglus ei olnud tagatud, kuna tal ei olnud võimalik näha ega tõhusalt uurida jälitustegevuse videosalvestisi, mida näidati kohtuistungil, kuna ta ei näinud kohtusaalis videoekraani; tal ei võimaldatud kohtus küsitleda A.-d, kelle teod olid tema hinnangul käsitletavad politseipoolse õhutamisena, ega B.-d ja K.-d, kes võinuks selgitada tema väiteid seoses lõhkeainete kotti panemisega. Kaebaja tugines EIÕK artikli 6 lõigetele 1 ning 3 (b) ja (d).

EIK seisukohad

EIK-l ei olnud võimalik teha otsust küsimuses, kas kaebaja juhtis siseriiklike kohtute tähelepanu videosalvestiste kvaliteedile või salvestise näitamise viisile piisava selgusega. EIK ei pidanud seda ka vajalikuks, kuna leidis, et isegi, kui kaebaja ei näinud videoekraani, oli tal võimalik menetlust jälgida ning seetõttu ei olnud tema EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 3 (b) tulenev õigus kahjustatud. EIK märkis, et kaebaja ei vaidlustanud menetluse üheski etapis videosalvestiste vastuvõetavust. Kaebaja leidis, et jälitustoimingu käigus salvestatud tema ja tema korterikaaslaste vahel toimunud vestluste protokollid olid ebatäpsed. EIK osundas, et isegi, kui kaebaja ei näinud kohtusaalis videoekraani, oli tal võimalik vajadusel protokollide sisu vaidlustada, kuna tal ei olnud takistatud audiosalvestiste kuulamine. EIK leidis, et kaebaja ei olnud prokuratuuriga võrreldes oluliselt halvemal positsioonis osas, mis puudutas videosalvestiste vaatamist ja uurimist. Seega ei ole selles osas EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) rikutud.

EIK leidis, et kaebaja taotlus A. kohtus ülekuulamiseks ei olnud õigustatud. Kaebaja advokaadid ei põhjendanud siseriiklikele kohtutele üldse A. väljakutsumise põhjuseid. Seega ei saanud EIK järeldada, et kaebaja oleks esitanud siseriiklikule kohtule piisavad põhjendused selleks, et kohus oleks saanud tema taotluse A. osas rahuldada. EIK lisas, et kaebaja süüdimõistmine tugines küllaldastel tõenditel ning A. tunnistus ei oleks muid tõendeid tõenäoliselt üle kaalunud ega kaebaja positsiooni tugevdanud. EIK märkis ka, et sõltumata A. puudumisest kohtuistungilt oli kaebaja kaitseõigus tagatud. Seega leidis EIK, et kaebaja ei olnud prokuratuuriga võrreldes ebasoodsamas olukorras seoses A. küsitlemise võimatusega. EIK hinnangul ei mõjutanud siseriikliku kohtu keeldumine A. tunnistajana väljakutsumisest menetluse õigust tervikuna. Seega ei olnud EIÕK artikli 6 lõiget 3 (d) koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 rikutud.

EIK märkis, et kohus ei tuginenud B. ja K. antud ütlustele. Samuti ei oleks nende ütlused võinud mõjutada kohtumenetluse tulemust. Kuna kaebaja väidetel pandi lõhkeained tema kotti enne, kui manukad kutsuti läbiotsimise juurde, ei oleks nad tõenäoliselt saanud kaebaja väidet kinnitada või ümber lükata. EIK märkis ka, et ehkki kaebaja ei saanud B.-d ja K.-d küsitleda, ei mõjutanud see menetluse õiglust tervikuna, kuna kaebajal oli võimalik tõhusalt esitada omapoolsed seisukohad. Seega tuvastas EIK, et B. ja K. puudumisega kohtuistungilt ei olnud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud seoses tunnistaja A. puudumisega (häältega 4:3);

3. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud seoses tunnistajate B. ja K. puudumisega (häältega 5:2).

Eriarvamused

Kolme kohtuniku poolt esitatud eriarvamuses leiti, et oli ilmne, et A. oli kriminaalmenetluses oluline tunnistaja, mistõttu puudus kohustus esitada täiendavaid põhjendusi tema tunnistajana väljakutsumiseks. Seega esines kohtunike hinnangul EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine koosmõjus lõikega 3 (d). Kohtunike hinnangul tõusetus ka tõsine küsimus seoses EIÕK tõlgendamisega kriminaalmenetluse õigluse tuvastamise osas.

Kahe kohtuniku hinnangul tõi B. ja K. tunnistajatena väljakutsumisest keeldumine koos A. tunnistajana väljakutsumisest keeldumisega kaasa selle, et kaebaja jäeti ilma võimalusest tõhusaks kaitse teostamiseks. Kaebaja kaitseargumendid ei olnud ilmselgelt ebamõistlikud või alusetud, et need oleksid õigustanud kaebaja taotluste rahuldamata jätmist.

-----

Õigusabi puudumine ei riivanud parandamatult kriminaalmenetluse õiglust politsei poolt kinnipeetud isiku osas, kelle kinnipidamistingimused olid käsitletavad ebainimliku ja alandava kohtlemisena.

Simeonovi vs Bulgaaria, kohtuotsus 12.05.2017, avaldus nr 21980/04


Suurkoja otsus
Asjaolud

Kaebaja, kes mõisteti süüdi relvastatud röövis, kahe isiku grupiviisilises mõrvas, relva ja laskemoona ebaseaduslikus omandamises ning kellele määrati karistuseks eluaegne vangistus, esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses Burgasi kohtueelses kinnipidamisasutuses ning Burgasi ja Sofia vanglates esinenud füüsiliste tingimustega ning kinnipidamisrežiimiga. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 3 (c) rikkumise tuvastamist koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 väites, et talle ei võimaldatud kolmel esimesel kinnipidamise päeval õigusabi.

20.10.2015 Kohtukoja otsus

Kohtulahendis tuvastati EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamistingimustega ning kaebajale kohaldatud kinnipidamisrežiimiga. Kohtulahendis leiti samuti, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) seoses õigusabi puudumisega kaebaja esimestel kinnipidamise päevadel ei olnud rikutud.

Kaebaja taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

EIK Suurkoja seisukohad

Suurkoda nõustus Kohtukojaga osas, mille kohaselt kaebaja kinnipidamistingimused koostoimes range režiimiga ning vangistuse pikkusega (alates 1999. aastast) tõid talle kaasa katsumusi, mis ületasid paratamatult vangistusega kaasnevate kannatuste taseme, ning olid käsitletavad ebainimliku ja alandava kohtlemisena. Seega tuvastas Suurkoda EIÕK artikli 3 rikkumise.

Suurkoda märkis, et kaebaja õigus õigusabile oli esimesel kolmel kinnipidamise päeval (03.-06.10.1999) piiratud. Suurkoda leidis siiski, et kriminaalmenetluse kui terviku õiglus ei saanud juurdepääsu puudumisega advokaadile perioodil 03.-06.10.1999 pöördumatult kahjustada. Nimetatud kolme päeva vältel ei kogutud ega lisatud asja toimikusse mingeid tõendeid, mida oleks võinud kaebaja vastu kasutada; kaebaja tegi enda poolt valitud advokaadi juuresolekul vabatahtlikult ülestunnistuse 21.10.1999, s.o kaks nädalat pärast süüdistuse saamist kui teda teavitati tema menetluslikest õigustest, sh õigusest mitte anda ennast süüstavaid ütlusi; kaebaja oli aktiivselt osa võtnud kõikidest kriminaalmenetluse etappidest; kaebaja süüdimõistmine ei põhinenud pelgalt tema 21.10.1999 ülestunnistusel, mis oli tehtud tema valitud kaitsja juuresolekul, vaid kooskõlaliste tõendite kogumil; kaasust hindasid kolm kohtuastet ning kõik siseriiklikud kohtud põhjendasid oma otsuseid kohaselt nii faktiliselt kui ka õiguslikult, samuti hindasid nad kohaselt menetluslike õiguste kaitse küsimust. Seega ei olnud Suurkoja hinnangul EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) rikutud.

Seoses EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamisega kaebaja kinnipidamistingimuste osas koosmõjus karistuse kandmise karmi režiimi ja vangistuse kestusega, pidas Suurkoda vajalikuks korrata asjas Harakchiev ja Tolumov vs Bulgaaria tehtud otsuse punktis 280 toodud soovitusi. Nimetatud soovitused hõlmasid esiteks erirežiimi automaatset mittekohaldamist eluaegsetele vangidele ning teiseks normide kehtestamist, mis võimaldaks erirežiimi kohaldamist individuaalse riskihindamise alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud (häältega 12:5);

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot ning EIÕK institutsioonides kantud kulude katteks 8 000 eurot miinus 2 952,52 eurot, mille maksis õigusabikuludeks Euroopa Nõukogu (häältega 14:3).

Eriarvamused

Neli kohtunikku esitasid eriarvamuse, milles leidsid, et valitsus ei olnud täinud oma tõendamiskoormust asjas Ibrahim jt vs Ühendkuningriik toodud standardeid silmas pidades. Kohtunikud asusid erinevale seisukohale Suurkoja enamikuga osas, milles viimane leidis, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud.

Üks kohtunik esitas eriarvamuse, milles leidis samuti, et Bulgaaria rikkus EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) sõltumata sellest, millisest lähenemisest lähtuda: Salduzi lähenemisest (selle korrektses tõlgenduses), mis hõlmab ühte kohustuslikku testi, või Ibrahimi lähenemisest kahe kohustusliku testiga.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK leidis, et Venemaa vastutas kaebaja EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevate õiguste rikkumiste eest Transnistria Moldaavia Vabariigi poolt.

Paduret vs Moldova Vabariik ja Venemaa, kohtuotsus 09.05.2017, avaldus nr 26626/11

Asjaolud

Moldova kodanikuks oleva kaebaja kaubik ja selle sisu arestiti 2010. aastal tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigi (TMV) tolliametnike poolt. Kaebaja pidi maksma trahvi kaubiku ja kauba tagasisaamiseks. Kaebaja esitas seejärel kaebuse Moldova võimudele ning Dubasari prokuratuur alustas kriminaaluurimist. Uurimine peatati 2014. aastal.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kaubiku ja kauba arestimine ning trahvi kohaldamine rikkus tema varalisi õiguseid.

EIK seisukohad

EIK osundas, et üldised põhimõtted seoses Moldova Vabariigi Transnistria piirkonnas toimunud sündmuste jurisdiktsiooni küsimusega on esitatud otsustes asjades Ilaşcu jv vs Moldova ja Venemaa, Catan jt vs Moldova Vabariik ja Venemaa ning Mozer vs Moldova Vabariik ja Venemaa. EIK ei näinud alust asuda käesolevas asjas erinevale seisukohale ning järeldas, et käesolev kaasus kuulus nii Moldova Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni EIÕK artikli 1
Asjas puudus vaidlus selles, et kaebaja kaubik ja kaup olid EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes käsitletavad omandina. EIK leidis, et kaebaja kaubiku ja kauba arestimisega ning trahvi kohaldamisega TMV võimude poolt esines kaebaja omandi segamatu kasutamise õiguse ilmne riive EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. EIK-l ei olnud võimalik järeldada, et antud asjas oleks esinenud kaebaja EIÕK 1. protokolli artiklis 1 toodud õiguste riiveks õiguslik alus. Seetõttu leidis EIK, et riive ei olnud siseriiklikus seaduses ettenähtud, millest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK leidis, et Moldova Vabariik oli täitnud oma positiivsed kohustused võtmaks kasutusele kohased ja piisavad meetmed kaebaja õiguste tagamiseks. Esiteks oli Moldova Vabariik võtnud tarvitusele kõik võimalikud meetmed kontrolli taastamiseks Transnistria piirkonna üle. Teiseks oli Moldova Vabariik püüdnud tagada konkreetse kaebaja õiguste austamine, kuna Moldova võimud olid alustanud kriminaaluurimist seoses kaebaja kaubiku ja kauba arestimisega. Seega ei olnud Moldova Vabariik EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikkunud.

Võttes arvesse, et Venemaa osutas TMV-le sõjalist, majanduslikku ja poliitilist tuge, milleta TMV poleks suutnud eksisteerida, leidis EIK, et Venemaa vastutas kaebaja EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevate õiguste rikkumiste eest.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole Moldova Vabariigi poolt rikutud;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine Vene Föderatsiooni poolt (häältega 6:1);

3. EIK määras, et Vene Föderatsioon peab kaebajale maksma varalise kahju hüvitamiseks 1 320 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot (häältega 6:1).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik viitas oma asjas Mozer vs Moldova Vabariik ja Venemaa esitatud eriarvamuses toodud põhjendustele.