Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 22. - 28. mai 2017

 

Uudise kuupäev:
  02.06.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et Leedu eluaegsetel vangidel puudus väjavaade karistuste vähendamiseks, millega oli rikutud EIÕK artiklit 3.

Matiošaitis jt vs Leedu, kohtuotsus 23.05.2017, avaldused nr 22662/13; 51059/13; 58823/13; 59692/13; 59700/13; 60115/13; 69425/13; 72824/13

Asjaolud

Kaebajateks on 8 Leedu kodanikku, kes kõik kannavad eluaegset vangitust raskendavatel asjaoludel toime pandud mõrvade sooritamise eest. Kaebajate väidetel ei ole neil realistlikku väljavaadet karistuste leevendamiseks, kuna nad kõik on vangistatud ilma vabastamise väljavaadeteta. Kaebajate hinnangul on selline karistus käsitletav EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva kohtlemisena.

EIK seisukohad

EIK otsustas kohtuasjade nimistust kustutada kahe kaebaja (Lenkaitis, Svotas) avaldused, kes ei esitanud kahe tähtaja jooksul omapoolseid seisukohti, ehkki kaebajaid oli teavitatud sellest, et seisukohtade mitteesitamine võib tuua kaasa nende asjade kohtuasjade nimistust kustutamise. EIK hinnangul ei olnud viidatud kahe avalduse jätkuv läbivaatamine õigustatud, kuna asjaoludest võis järeldada, et kaebajad ei kavatsenud jääda oma kaebuste juurde EIÕK artikli 37 lõike 1 (a) mõttes.

EIK selgitas, et pelk asjaolu, et vang on juba kandnud pikka vangistust, ei vähenda riigi positiivset kohustust avalikkuse kaitsmisel ning EIÕK artikli 3 alusel ei teki küsimusi, kui eluaegne vang kujutab jätkuvalt ühiskonnale ohtu. See kehtib eriti nende puhul, kes on süüdi mõistetud mõrvas või muudes tõsistes isikuvastastes kuritegudes. Samas märkis EIK, et isegi need isikud, kes on toime pannud ka kõige vastumeelsemad ja karjuvamad teod, säilitavad sellegipoolest põhilise inimväärikuse ning on võimelised muutuma. Ehkki nende vangistused võivad olla pikad ja vääritud, säilitavad nad õiguse loota, et ühel päeval lunastavad nad oma toime pandud ebaõigluse. Neilt ei peaks sellist lootust täiesti ära võtma. Keelates neile lootuse kogemise tähendaks nende inimlikkuse põhimõttelise aspekti keelamist, mis oleks alandav.

EIK märkis, et võttes arvesse lepinguosalistele riikidele kriminaalasjades õigusemõistmise ja karistuspoliitika asjades jäetud otsustusruumi, ei ole EIK ülesanne kirjutada ette (täideviivat või kohtumõistmise) vormi, kuidas karistuste ümbervaatamine peaks toimuma. Samas selgitas aga EIK, et selleks, et tagada eluaegse vangi rehabiliteerimisele suunatud muutuste ja arengu kohane hindamine, peaks karistuse ümbervaatamine sisaldama täitevvõimu poolt antud põhjendusi või kohtukontrolli, et isegi omavoli näilisus oleks kõrvaldatud. EIK lisas, et selleks, et vang teaks, mida ta tegema peab, et tema vabastamist kaalutaks ning mis tingimustel, võib olla vajalik, et esitatakse põhjendused, mida peab omakorda olema võimalik kohtulikult kontrollida. EIK leidis, et presidendi armuandmismenetlus Leedus ei võimalda de facto eluaegsel vangil teada, mida ta peab tegema, et president kaaluks tema vabastamist ning mis tingimustel ta seda teeks. EIK osundas samuti kohtuliku menetluse puudumisele, mis võiks viia eluaegse vangistuse täielikule või osalisele leevendamisele. Seega leidis EIK, et käesoleval ajal ei olnud kaebajate eluaegsed vangistused käsitletavad EIÕK artikli 3 mõttes vähendatavatena. Leedus ei ole senini toimunud ka mingit reformi.

EIK osundas ka, et üks kaebaja (Gervin) oli eluaegsest vangistusest ära kandnud 7 aastat ega täitnud seega seadusandlikke nõudeid presidendile armuandmispalve esitamiseks. EIK märkis, et eluaegse vangistuse tõhusa ülevaatamise menetluse puudumisel tõusetub vastuolu EIÕK artikliga 3 hetkest, mil isiku suhtes eluaegset vangistust kohaldatakse ning mitte hiljem, kui isik vangistatakse.

Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise kuue kaebaja osas.

Resolutsioon

1. Eemaldada kohtuasjade nimistust kahe kaebaja avaldused;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine – 6 kaebaja osas;

3. EIK leidis, et rikkumise tuvastamine on piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

EIK leidis, et Rumeenias ei pöörata koduvägivalla juhtumitega tegelemisele piisavalt tähelepanu.

Bălșan vs Rumeenia, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 49645/09

Asjaolud

Kaebaja väitis EIK-le esitatud avalduses, et võimud ei suutnud teda korduva koduvägivalla eest kaitsta ega tema abikaasat vastutusele võtta, ehkki kaebaja oli esitanud mitmeid kaebuseid. Kaebaja väitis samuti, et võimude tolerantsus selliste vägivallaaktide suhtes pani teda ennast tundma alandatuna ja abituna. EIK hinnangul tuli esitatud kaebust uurida EIÕK artikli 3 ja artikli 14 alusel.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja abikaasa tarvitas kaebaja suhtes vägivalda ning Rumeenia võimud olid sellest väga teadlikud, võttes arvesse kaebaja korduvad abipalved nii politseile kui ka kohtutele. Rumeenias oli õigusraamistik, mis võimaldas esitada kaebuse koduvägivalla peale ning paluda võimudelt kaitset, ning kaebaja kasutas nimetatud õigusraamistikku kogu ulatuses, ei suutnud võimud kaebaja kaasuses asjakohaseid õigusnorme rakendada. EIK tõdes suure murega, et võimud tuvastasid, et kaebaja oli ise enda vastu suunatud koduvägivalla esile kutsunud ning et võimud olid leidnud, et koduvägivald ei olnud piisavalt tõsine, et kuuluda karistusõiguse kohaldamisalasse. Selline lähenemine jättis riikliku õigusraamistiku ilma oma eesmärgist ega olnud kooskõlas rahvusvaheliste naiste vastase vägivalla standarditega. Võimude passiivsus viitas käesolevas asjas kaebaja kui naise vastu suunatud diskrimineerivale suhtumisele ning ilmestas, et Rumeenias puudus piisav tahe koduvägivallaga tegelemiseks.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses võimude suutmatusega kaebajat kohaselt oma abikaasa poolse vägivalla eest kaitsta. Samuti tuvastas EIK EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 3, kuna vägivald põhines sool.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 3;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 9 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kaebajale ja tema advokaadile juurdepääsu mittevõimaldamisega uurimistoimikule ning prokuröri seisukohtade edastamata jätmisega.

Mustafa Avci vs Türgi, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 39322/12

Asjaolud

Kaebaja vahistati 30.10.2011 seoses kahtlusega, et ta kuulus terroristilikku organisatsiooni. 31.10.2011 otsustas kohus kaebaja kohtueelse kinnipidamise. Kaebaja kaebus tema kinnipidamise otsuse peale jäeti 05.11.2011 rahuldamata. 19.03.2012 esitati süüdistusakt, milles süüdistati kaebajat terroristliku organisatsiooni juhtimises. 24.04.2014 otsustas kohus kaebaja vabastamise.

Kaebaja esitas 05.02.2014 individuaalse kaebuse konstitutsioonikohtule, milles väitis oma põhiseadusest tulenevate õiguste rikkumist seoses muuhulgas kohtueelse kinnipidamise kestusega ning siseriiklike kohtute poolt kinnipidamiseks esitatud ebapiisavate põhjendustega. Nimetatud kaebuse menetlemine on endiselt pooleli.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse muuhulgas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus tõhus võimalus vaidlustada oma kohtueelse kinnipidamise õiguspärasust (tulenevalt piiratud juurdepääsust uurimistoimikule ning asjaoluga, et talle ei avaldatud kinnipidamise õiguspärasuse vaidlustamise menetluses prokuröri seisukohta) ning EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend hüvitise saamiseks. Kaebaja hinnangul oli tema kohtueelne kinnipidamine seotud tema poliitilise tegevusega.

EIK seisukohad

Seoses juurdepääsu puudumisega uurimistoimikule selgitas EIK, et EIÕK artikli 5 lõikest 4 tulenev kohtumenetlus peab olema võistlev ning tagama poolte võrdsuse. Poolte võrdsust ei ole tagatud, kui advokaadil puudub juurdepääs asja dokumentidele, mis on elulise tähtsusega tema kliendi kinnipidamise õiguspärasuse tõhusaks vaidlustamiseks. Antud asjas puudus vaidlus selle üle, et nii kaebajal kui ka tema esindajal puudus täielikult juurdepääs uurimistoimikule kuni süüdistusakti esitamiseni, s.o umbes 5 kuu vältel alates kaebaja vahistamisest. EIK leidis, et kaebajal ega tema advokaadil ei olnud piisavalt teadmisi dokumentide sisu kohta, mis omasid olulist tähtsust kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse vaidlustamisel. Seega ei olnud kaebajal võimalik rahuldavalt vaidlustada oma kinnipidamise põhjuseid. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise.

Seoses prokuröri seisukohtade kaebajale ja tema advokaadile mitteedastamisega osundas EIK oma varasemale kohtupraktikale, milles on rõhutatud prokuröri seisukohtadele vastamise tähtsust ning milles on tuvastatud sarnastel asjaoludel EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK, et võimalus vaidlustada kinnipidamise õiguspärasust ei täitnud antud kaasuses EIÕK artikli 5 lõike 4 nõudeid, kuivõrd poolte võrdsuse põhimõtet ei olnud järgitud. Sellest tulenevalt tuvastas EIK ka nimetatud aspektist EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise.

EIK on varasemas praktikas leidnud, et valitsuse poolt viidatud õiguskaitsevahend (kriminaalmenetluse koodeksi § 141 lg 1) ei ole käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina EIÕK artikli 5 lõike 5 mõttes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõigete 4 ja 5 rikkumine;

2. EIK määras, et rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Konstitutsioonikohtus toimunud menetlus tuleb menetluse mõistliku aja kontrollimisel arvesse võtta siis, kui konstitutsioonikohtus toimuva menetluse tulemus võib mõjutada nö tavalistes kohtutes aset leidnud vaidluse tulemust.

Ҫevikel vs Türgi, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 23121/15

Asjaolud

Kaebaja taotles 21.12.2006 hüvitist seoses tema poolt väidetavalt kantud kahjuga, mida ta kannatas seoses terrorismiaktide või terrorismivastaste meetmetega, mis tõid kaasa tema Çakırpınari külast lahkumise 1992. aastal. Batmani kuberneri ametkonna kahjude hindamise ja hüvitiste komitee (edaspidi: komitee) jättis 20.01.2011 otsusega kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas komitee otsuse peale kaebuse halduskohtule. Halduskohtud jätsid kaebaja kaebuse rahuldamata (viimane otsus tehti seejuures ülemhalduskohtu poolt 05.06.2013). Kaebaja esitas kaebuse konstitutsioonikohtule, mis ei võtnud 28.11.2014 kaebaja kaebust menetlusse kui selgelt põhjendamatut kaebust.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses menetluse kestusega.

EIK seisukohad

A. EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldumine konstitutsioonikohtus toimunud menetluse osas

EIK märkis, et antud asjas tõstatus küsimus, kas EIÕK artikli 6 lg 1 kohaldus tsiviilõiguslikust aspektist konstitutsioonikohtus toimunud menetluse osas.

EIK selgitas, et EIK varasema kohtupraktika kohaselt ei ole menetlused konstitutsioonikohtus põhimõtteliselt väljaspool EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaldamisala. EIK on oma kohtupraktikas välja toonud kriteeriumi tuvastamaks, kas konstitutsioonikohtus toimunud menetlus tuleks võtta arvesse menetluse mõistliku aja kontrollimisel. Nimetatud kriteeriumi kohaselt on oluline see, kas konstitutsioonikohtus toimuva menetluse tulemus võib mõjutada nö tavalistes kohtutes aset leidnud vaidluse tulemust.

EIK selgitas, et antud asjas oli kaebaja poolt algatatud kohtuvaidlus oma sisult rahaline ning puudutas vaieldamatult EIÕK artikli 6 lõiget 1 tsiviilõiguste osas. EIK märkis, et kaebaja esitas konstitutsioonikohtule kaebuse, milles ta väitis, et tema põhiseadusest ja EIÕK-st tulenevaid õiguseid oli rikutud. EIK osundas, et juhul, kui konstitutsioonikohus tuvastab riive, mis tuleneb kohtuotsusest, on konstitutsioonikohtul õigus saata asi tagasi pädevasse kohtusse menetluse uueks avamiseks. Seega, kui konstitutsioonikohus oleks tuvastanud kaebaja põhiseadusest või EIÕK-st või selle protokollidest tulenevate õiguste rikkumise, oleks konstitutsioonikohus saanud suunata asja tagasi halduskohtule menetluse uueks avamiseks. Seeläbi olnuks kaebajal võimalik saada kohast hüvitist väidetavalt talle tekitatud kahju eest. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et konstitutsioonikohtu otsus oli kaebaja tsiviilõiguste osas otseselt otsustav.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artikli 6 lõige 1 kohaldus ka konstitutsioonikohtus toimunud menetlusele.

B. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. Seejuures tuleb menetluse pikkuse mõislikkuse hindamisel võtta arvesse menetlus tervikuna.

EIK märkis, et antud asjas vältas menetlus 21.12.2006-14.04.2015. S.t menetlus kestis umbes 8 aastat ja 5 kuud neljas kohtuastmes. Seoses võimude käitumisega osundas EIK, et menetlus kestis komitees umbes 4 aastat ja 1 kuu, halduskohtutes umbes 2 aastat ja 2 kuud ning konstitutsioonikohtus umbes 1 aasta ja 4 kuud. EIK hinnangul ei olnud halduskohtutes ega konstitutsioonikohtus toimunud menetlus ülemäära pikk.

Seoses komitees toimunud menetlusega märkis EIK, et kaebaja esitas komiteele taotluse 21.12.2006, ent komitee ei tegi esitatud taotluse osas esmase toimingu alles 08.10.2009, mil komitee külastas sündmuskohta. EIK leidis, et peamine viivitus asjas tuleneski taotluse esitamise ja sündmuskoha külastamise vahelisest ajast. EIK selgitas, et EIÕK artikli 6 lõige 1 kohustab konventsiooniosalisi riike organiseerima oma kohtud selliselt, et need oleksid võimelised viidatud normist tulenevaid nõudeid, sh mõistliku menetlusaja nõuet, täitma. EIK rõhutas, et õigust tuleb mõista viivitusteta, mis võivad ohustada õigusemõistmise tõhusust ja usaldusväärsust. Ehkki EIK mõistis komiteel olevat töökoormust ning võimude poolt kasutatud meetmeid selle probleemi lahendamiseks, ei olnud EIK hinnangul võimude püüdlused probleemi lahendamiseks piisavad, kuna komiteel ei olnud võimalik kaebaja taotlust lahendama asuda enne 2 aasta ja 10 kuu möödumist. Kuna nimetatud puudujäägid tõid kaasa märkimisväärsed viivitused, järeldas EIK, et kõnealuse menetluse kestus oli ülemäärane ega olnud vastavuses mõistliku menetlusaja nõudega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 800 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebajal, kel oli võimalik esitada ekspertidele hindamiseks omapoolsed väited ja neid kinnitavad dokumendid, sai tõhusalt ekspertiisi teostamise menetlusest osa võtta.

Krunoslava Zovko vs Horvaatia, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 56935/13

Asjaolud

Kaebaja sai 2009. aastal vigastada, kui ta sattus töölt koju sõites autoõnnetusse. Kaebajale anti algselt töövõimetushüvitist seoses tööõnnetusega. Pärast seda, kui kaebaja külastas 2011. aasta oktoobris oma perearsti, määrati kaebajale töövõimetus tema haigusest tulenevalt. Kaebaja esitas kaebused Horvaatia tervisekindlustuse fondi (edaspidi: fond) Zagrebi ametile ja keskametile, milles taotles, et tema töövõimetus loetaks olevat põhjustatud tööõnnetusest. Kaebaja kaebused jäeti rahuldamata. Fond tugines fondis töötavate arstide ekspertarvamustele, mis lähtusid omakorda kaebaja poolt menetluse käigus esitatud väidetest ja meditsiinilised dokumentidest ning millele tuginedes eksperdid järeldasid, et kaebaja töövõimetuse ja tööõnnetuse vahel puudus põhjuslik seos. Halduskohus pidas asjas istungi kaebaja esindaja osavõtul ning jättis jõusse fondi otsuse, leides, et kaebaja ei suutnud tõstatada kahtlusi ekspertarvamuste järelduste osas.

Kaebaja esitas EIK-le kaebuse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema töövõimetusega seonduv haldusmenetlus oli olnud ebaõiglane. Kaebaja kurtis eelkõige selle üle, et teda ei kaasatud tema nõude lahendamiseks kasutatud ekspertarvamuste tellimise ja ekspertiiside teostamise menetlusse. Samuti väitis kaebaja, et arstlikud eksperdid, kes olid arvamused koostanud, olid kallutatud.

EIK seisukohad

EIK on varem leidnud, et fakt, et eksperdid töötasid avalikus meditsiinilises asutuses, mille ülesanne oli ekspertarvamuste andmine kõnealuses asjas ning mida rahastati riigieelarvest, ei õigusta iseenesest hirmu, et eksperdid ei olnud ekspertarvamuste andmisel võimelised tegutsema neutraalselt ja erapooletult.

EIK märkis, et asja toimik ega kaebaja väited ei paljastanud ühtki viidet sellele, et asjakohased eksperdid poleks tegutsenud vajaliku objektiivsusega. Nimetatut toetab asjaolu, et ekspertarvamused andsid eksperdid, kellel oli märkimisväärne professionaalne ja hariduslik taust ning asjakohane siseriiklik õigus sätestab ekspertidele ülimusliku kohustuse anda ekspertarvamused erapooletult ja nende ekspertiisivaldkonna raames.

Mis puudutas kaebaja kaebust, mille kohaselt ei saanud ta tõhusalt võtta osa ekspertarvamuste tellimise ja ekspertiiside teostamise menetlusest, märkis EIK esmalt, et kaebaja töövõimetuse põhjuste osas viidi pärast kaebaja perearsti poolt antud hinnangut läbi kaks ekspertiisi, mille mõlema käigus võeti arvesse kaebaja väited ja kaebaja poolt esitatud dokumentatsioon.

EIK lisas, et kaebajal oli võimalik ekspertavamusi ja fondi otsuseid halduskohtus vaidlustada. Mis puudutas kaebaja väidet, mille kohaselt keeldus halduskohus tema suuliseid selgitusi kuulamast, märkis EIK, et kaebaja oli kohaselt kutsutud halduskohtus toimunud istungile, ent kaebaja ei ilmunud istungile ning saatis ennast esindama advokaadi. Võttes arvesse, et kaebaja ei esitanud asjakohast ega otsustavat väidet, mis oleks muutnud suulise istungi pidamise kaebaja osavõtul kohustuslikuks, ei leidnud EIK, et halduskohtu otsus kaebajat isiklikult mitte üle kuulata oleks olnud ebaõiglane.

EIK leidis, et antud asjas võttis kaebaja tõhusalt osa tema asja otsustamisel aluseks olnud ekspertarvamuste tellimise ja ekspertiiside teostamise menetlusest. Kaebaja oli teadlik ning sai kommenteerida kõiki ekspertide poolt arvesse võetud dokumente, samuti oli kaebajal võimalik esitada kõik väited eesmärgiga mõjutada ekspertide hinnanguid. Asjas ei viidanud midagi sellele, et menetlus halduskohtus oleks olnud ebaõiglane, võttes seejuures arvesse viisi, kuidas menetlus oli kohtueelses menetluses läbi viidud.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

-----

EIK leidis, et Ülemkohtu kohtuniku võimatus vaidlustada kohtus oma ametist kõrvaldamise otsust rikkus EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Paluda vs Slovakkia, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 33392/12

Asjaolud

Kaebaja, kes oli Ülemkohtu kohtunik, kõrvaldati 2009. aasta septembris ajutiselt teenistusest distsiplinaarasja menetlemise ajaks. Distsiplinaarmenetlus algatati pärast seda, kui kaebaja süüdistas Ülemkohtu presidenti võimu kuritarvitamises. Otsuse kaebaja kõrvaldamiseks ja distsiplinaarmenetluse algatamiseks tegi riiklik Kohtunõukogu, mille eesistujaks oli tol ajal kehtinud siseriikliku õiguse kohaselt Ülemkohtu president. Kaebaja üritas edutult oma kõrvaldamist Kohtunõukogus, halduskohtus ja Konstitutsioonikohtus vaidlustada. 2011. aasta septembri lõpliku otsusega lõpetati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus. Kuna kaebaja palk oli teenistusest kõrvaldamise ajal 50% ulatuses vähendatud, hüvitati kaebajale 2012. aasta juulis vähendatud palgaosa.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus seoses tema teenistusest kõrvaldamisega juurdepääs kohtule.

EIK seisukohad

EIK hinnangul kohaldus kaebaja teenistusest kõrvaldamisele EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenev kohtule juurdepääsu tagatis. Kaebaja kõrvaldamise osas kohtuliku kontrolli puudumine omas õiguslikku alust. EIK hinnangul oli kaebajale kohtule juurdepääsu mittevõimaldamise eesmärgi legitiimsus küsitav. Samas ei pidanud EIK vajalikuks nimetatud osas lõplikku seisukohta anda, kuna kaebaja juurdepääsuõigus kohtule ei olnud igal juhul proportsionaalne.

EIK osundas, et kaebaja teenistusest kõrvaldamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise otsustas Kohtunõukogu, millega ei kaasnenud EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevaid institutsionaalseid ega menetluslikke tagatisi. EIK märkis muuhulgas, et antud ajahetkel kohaldunud siseriikliku õiguse kohaselt oli Kohtunõukogu eesistujaks isik, kes oli kaebaja kriitika keskmes – Ülemkohtu president. Samuti ei olnud kaebajat teenistusest kõrvaldamise ajal seoses teenistusest vabastamisega või tema vastu esitatud distsiplinaarsüüdistusega ära kuulatud. Lisaks selgitas EIK, et kaebaja juurdepääsu puudumine kohtule puudutas meedet, mis pani ta kaheks aastaks olukorda, kus ta ei saanud oma ametikohustusi täita, tema ametipalk oli poole võrra vähendatud ning tal puudus samal ajal võimalus tegeleda muude tulutoovate tegevustega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 800 eurot.

-----

EIK leidis, et kaitsele seoses politseiagentide kasutamise ning spetsiaalsete jälgimis- ja sisseimbumismeetoditega põhjustatud raskused olid tasakaalustatud kohaste menetluslike tagatistega.

van Wesenbeeck vs Belgia, kohtuotsus 23.05.2017, avaldused nr 67496/10; 52936/12

Asjaolud

Kaebaja suhtes kasutati perioodil 2006-2009 proaktiivset uurimist, mis hõlmas endas spetsiaalseid jälgimis- ja sisseimbumismeetodeid ning politseiagentide kasutamist.

Kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi normidega alustati eraldiseisvat salastatud toimikut. Kaks aruannet, mis sisaldasid üksikasju tõendite kohta, mis olid kogutud nimetatud spetsiaalsete meetmete kasutamise kaudu, lisati tavalisse kriminaalasja toimikusse. Seejuures oli kohtu süüdistuste osakonnal ülesanne kinnitada salastatud toimiku ja kriminaalasja toimikus olevate tõendite vastavust ning tagada ebakorrapärasuste puudumine.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses juurdepääsu puudumisega salastatud toimikule. Kaebaja tugines ka EIÕK artikli 6 lõikele 3 (d) väites, et tal puudus võimalus politseiagente ise küsitleda või lasta neid küsitleda.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaitse võimatus tutvuda eraldiseisva, salastatud toimikuga, mis sisaldas spetsiaalsete uurimismeetodite lubasid ja aruandeid, oli kooskõlas EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuetega. Esiteks oli salastatud toimik vajalik selleks, et kaitsta politseiagentide anonüümsust ja seeläbi nende turvalisust. Samuti oli see vajalik tagamaks, et kasutatud meetmed jääksid saladuseks. Teiseks oli Belgia seadusandja piiranud salastatud toimikus olevad tõendid dokumentidega, mis võisid tõenäoliselt ohustada asjassepuutuvate isikute identiteeti ja turvalisust ning spetsiaalsete meetodite kasutamist. EIK leidis, et kaitseõiguse piiramine oli läbi süüdistuste osakonna järelevalvelise rolli õigustatud ja piisavalt heastatud. Seega leidis EIK, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei olnud rikutud.

Seoses Belgia kohtute keeldumisega kutsuda kaebaja taotlusel tunnistama politseiagendid, leidis EIK, et siseriiklike kohtute keeldumise alused olid tõsised ja legitiimsed ning need tuginesid objektiivsetel ja konkreetsetel asjaoludel. Ehkki EIK leidis, et puuduvate tunnistajate poolt kirjalike ütluste tõenditena vastuvõtmine võis põhjustada kaitsele raskusi, esinesid asjas kohased heastavad elemendid, et neid raskusi tasakaalustada. EIK märkis, et süüdistuste osakond oli kontrollinud politseiagentide identiteeti ja usaldusväärsust tagamaks nende tegevuste õiguspärasust. Lisaks oli võimalik võrrelda kahe politseiagendi poolt koostatud aruandeid ja nende tulemusi ning kaitsel oli võimalik kutsuda välja tunnistajaid, kellest osa küsitleti seoses väidetega politseiagentide kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebajal oli võimalik vaidlustada politseiagentide kaasamisega saadud tõendid ning asjas olid kohased menetluslikud tagatised kaitsele põhjustatud raskuste tasakaalustamiseks. Seega ei olnud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses juurdepääsu puudumisega salastatud toimikule;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud seoses kaebaja võimatusega politseiagente ise küsitleda või lasta küsitleda (häältega 4:3).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunikud leidsid, et puudusid menetluslikud tagatised, mis oleksid tasakaalustanud kaitsele põhjustatud raskusi, mis tulenesid politseiagentide küsitlemise võimatusest.




EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

EIK tuvastas, et sellel, et vanglavõimud võtsid vangilt ära novelli käsikirja, puudus õiguslik alus ning see rikkus vangi sõnavabaduse õigust.

Sarıgül vs Türgi, kohtuotsus 23.05.2017, avaldus nr 28691/05

Asjaolud

Kaebus puudutas vanglavõimude poolt kaebaja poolt vanglas kirjutatud novelli käsikirja arestimist.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja käsikirja arestimine oli käsitletav tema sõnavabaduse õiguse riivena. Nimetatud riive ei olnud EIÕK artikli 10 lõike 2 mõttes „seaduses ette nähtud“. EIK osundas EIK oma varasemale praktikale, mille kohaselt ei viidanud vangla reeglid, millele võimud kaebaja käsikirja arestimise otsuse tegemisel tuginesid, taolistes asjades piisava selgusega võimude kaalutlusõiguse ulatusele ega tingimustele ning nimetatud puudujääki ei heastanud ka reeglite rakendamine praktikas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.