Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 05. - 11. juuni 2017

 

Uudise kuupäev:
  16.06.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK leidis, et ohtliku veose nõuete eiramisest tuleneva surma osas oli EIÕK artikli 2 nõuete täitmiseks vajalik tõhusa kriminaaluurimise läbiviimine.

Sinim vs Türgi, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 9441/10

Asjaolud

Kaebaja abikaasa suri 2006. aastal liiklusõnnetuse tulemusel pärast seda, kui veok, milles ta kaassõitjana reisis, põrkas kokku teise sõidukiga ja süttis. Hiljem ilmnes, et veok, mida kaebaja abikaasa transpordiettevõttelt rentis, ei transportinud vaid tema kaupa, vaid ka kergestisüttivat vedelikku. Ekspertaruannete kohaselt ei olnud veok kohandatud sellise kauba vedamiseks, võttes arvesse seaduses sätestatud nõuded ohtlike kaupade transportimiseks: veokil puudus lühist ja tulekahju ennetav elektrisüsteem, veokil puudusid igasugused hoiatussildid, juht ei olnud läbinud ohtlike kaupade transportimise koolitust. Sellise kauba vedamiseks puudus luba ning arvel ja saatelehel kajastati veost ebaõigesti „toorainena“. Võimud otsustasid kergestisüttiva vedeliku väidetava tootja ning transpordiettevõtte vastu kriminaalsüüdistust mitte esitada. Kaebaja esitas väidetavate õiguserikkujate vastu 2007. aastal hagi tsiviilkohtumenetluses, mis on endiselt pooleli.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis võimude väidetava suutmatuse üle viia läbi tõhus kriminaaluurimine, sh nende isikute vastutuse tuvastamine, kes olid teadvalt eiranud asjakohaseid ohtlike kaupade transportimise reegleid ning sellega tema abikaasa õigust elule. EIK hinnangul tuli esitatud avaldus lahendada EIÕK artikli 2 alusel.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et asjades, mis puudutavad õiguse elule mittetahtlikke riiveid, ei nõua EIÕK artiklist 2 tulenev positiivne kohustus vältimatult igal juhtumil kriminaalõigusliku õiguskaitsevahendi võimaldamist. Samas ei pruugi tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend teatud asjaoludel üksi täita EIÕK artiklist 2 tulenevaid tõhusa õiguskaitseorganite reageerimise nõudeid. EIK leidis, et ka antud asjas oli EIÕK artikli 2 nõuete täitmiseks vajalik tõhusa kriminaaluurimise läbiviimine, kuna: 1) Võttes arvesse antud kauba vedamise asjaolud, mida valitsus ei olnud vaidlustanud ja mida kinnitasid eksperdid, tulenes kaebaja abikaasa surm vastutavate isikute asjassepuutuvast seadusandlusest tulenevate õiguslike kohustuste teadlikust ja hoolimatust eiramisest. Selline teguviis nõudis EIK hinnangul kriminaalõiguslikku reaktsiooni selleks, et tõhusalt tulevikus ära hoida sarnased olukorrad, kus ohustatakse õigust elule. 2) Türgi kriminaalkoodeksi § 174 lõike 1 kohaselt on teatud ohtlike kaupade kategooriate vedamine ilma pädevate asutuste loata kuritegu, mis on karistatav vangistusega, isegi siis, kui selline käitumine ei too kaasa tõsist vigastust või surma. Seega oli antud asjas vajalik õnnetuse osas kriminaaluurimise läbiviimine.

Eeltoodu valguses pidas EIK vajalikuks kontrollida, kas ja millises ulatuses olid siseriiklikud võimud kaasust kriminaalõiguslikust aspektist EIÕK artikli 2 alusel uurinud. EIK osundas, et ametliku uurimise kooskõla EIÕK artikli 2 nõuetega tuleb hinnata mitmete põhiliste parameetrite, sh uurimismeetmete kohasuse, uurimise kiiruse ning surnu perekonnaliikmete kaasamise alusel.

EIK hinnangul oli uurimine mitmel põhjusel mitterahuldav: 1) Prokurör käsitles õnnetust tavalise hooletust juhtimisest tuleneva liiklusõnnetusena. Uurimine oli algusest peale võtnud suuna teha kindlaks õnnetuse vahetu põhjus, s.o veokijuhi vastutus kokkupõrke eest tehnilisest vaatenurgast. Uurimises ei pööratud tähelepanu tulekahjule, ehkki lahkamise tulemusena oli kaebaja abikaasa surnud põletuste tagajärjel, ning sündmuskoha vaatlusprotokollist ilmnes, et veok vedas mingit kütust. EIK osundas, et ka siseriiklik kohus jättis nimetatud prokuröri märkimisväärsed tegematajätmised tähelepanuta. 2) Prokurör tugines Kohtumeditsiini Instituudi poolt koostatud puudulikule ekspertaruandele. Nimetatud aruandes ei uuritud piisavalt kaebaja abikaasa surma asjaolusid, samuti ei võetud selles arvesse asja toimikus olevaid tõendeid. Samas tehti selles meelevaldseid järeldusi. 3) Võimud eirasid kaebaja ametlikke kaebuseid ning olid keeldunud võimaldamast tal menetlusest tõhusalt osa võtmast. EIK hinnangul olid viidatud asjaolud piisavad tuvastamaks, et kriminaalmenetlus ei täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevaid riigi positiivseid kohustusi, kuna kriminaalmenetlus ei heitnud valgust kaebaja abikaasa surma asjaoludele ning sellel oli vähene heidutav mõju tagamaks, et ohtlike kaupade vedamisel järgitaks tõhusalt kehtivaid regulatsioone.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ning kulude katteks 3 750 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et enam kui kolme aasta pikkune viivitus kinnipeetava katarakti lõikuse teostamisel, mis tulenes võimudele omistatavatest puudustest, rikkus EIÕK artiklit 3.

Balkov vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 33690/12

Asjaolud

Kaebaja, kes kannab alates 2009. aastast pikaajalist vanglakaristust, kurtis 2010. aasta septembris kinnipidamiskoloonia alalisele arstile silmanägemise halvenemise üle. 01.07.2011 kinnitas oftalmoloog mõlemas silmas kataraktide olemasolu. Oftalmoloog tuvastas, et patsient oli kaotanud parema silma nägemise ning kirjutas ette katarakti lõikuse. Seejuures soovitas oftalmoloog, et kaebajale teostataks järgmine silmade läbivaatus 2012. aasta jaanuaris-märtsis. 2012. aasta mais pandi kaebaja vanglahaigla oftalmoloogilise osakonna ootenimekirja arstlikuks läbivaatuseks ja silmaoperatsiooniks. 24.10.2013 vaatas oftalmoloog kaebaja läbi ning kinnitas 01.07.2011 leide, sh seda, et kaebaja vajas katarakti lõikust. Lõikus sooritati vangla haiglas 01.10.2014.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei võimaldanud tal saada kohast arstiabi seoses tema silmade probleemidega. Samuti väitis kaebaja EIÕK artiklile 13 tuginedes, et tema käsutuses ei olnud tõhusat õiguskaitsevahendit, mis oleks võimaldanud eeltoodud rikkumise peale kaebust esitada.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt korduvalt tuvastanud, et Venemaal puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mis võimaldaks esitada kaebuse kinnipidamise ajal saadud halva kvaliteediga ravi peale. Võttes arvesse, et valitsus ei esitanud käesolevas asjas uusi väiteid, mis oleksid kinnitanud EIÕK artikli 13 nõuetele vastavate tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu, ei olnud EIK-l võimalik olemasolevast kohtupraktikast kõrvale kalduda. EIK ei näinud ühtki õiguslikku võimalust, mis oleks olnud käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina kaebaja EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebuste osas. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

EIK osundas, et oftalmoloog soovitas katarakti lõikust 01.07.2011 ning see viidi läbi enam kui 3 aastat hiljem, 01.10.2014. Võttes arvesse nimetatud meditsiinilise protseduuri tähtsuse, mis oli võimeline taastama kaebaja silmanägemise, väljendas EIK sellise viivituse üle rahulolematust ning leidis, et see tulenes võimudele omistatavast kahest olulisest puudusest. Esiteks olid võimud pikka aega tegevusetud. Teiseks puudus kaebajal tema silmadega seotud probleemide osas kohane meditsiiniline järelevalve. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et võimud viivitasid oluliselt meditsiiniliste läbivaatuste läbiviimisega ning kaebaja tegeliku raviga, millega ei suutnud võimud kaitsta kaebaja tervist ja heaolu kinnipidamise ajal. Nimetud suutmatus tõi kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise EIÕK artikli 3 mõttes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 13 rikkumine - kinnipidamise ajal kohase arstiabi puudumisega seoses esitatud kaebuse osas tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumise tõttu;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine - kinnipidamise ajal saadud halva arstiabi kvaliteedi tõttu;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ning kulude katteks 1 140 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kinnipeetavast kaebajale ei osundatud seoses tema kuseteede probleemidega kohast arstiabi, millega rikuti EIÕK artiklit 3.

Barsukov vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 51252/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei suutnud talle pakkuda kinnipidamise ajal kohast arstiabi seoses tema kuseteede probleemidega. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist väites, et tema käsutuses ei olnud tõhusat õiguskaitsevahendit, mis oleks võimaldanud esitada kaebuse kohase arstiabi puudumise peale.

EIK seisukohad

EIK luges usaldusväärseks kaebaja poolt esitatud meditsiiniprofessionaalide tõendid. Nimetatud tõendid sisaldasid põhjalikku analüüsi kinnipidamise ajal antud arstiabi kohta ning hõlmasid kogu uurimise all olnud ajaperioodi. Meditsiiniprofessionaalid järeldasid üksmeelselt, et võimud ei tegelenud patsiendi kuseteede probleemiga kohaselt. Valitsus ei suutnud ekspertide väiteid ümber lükata. Võttes arvesse kaebaja terviseprobleemi tõsiduse, leidis EIK, et see, et kaebajat ei vaadatud 2007. aasta augustist kuni 2008. aasta detsembrini uroloogi poolt läbi, ning see, et kaebaja ei saanud 2010. aasta detsembris operatsioonijärgselt kohast ravi, tõid kaebajale kaasa pikaajalised vaimsed ja füüsilised kannatused, mis alandasid tema inimväärikust. Võimude suutmatus pakkuda talle vajalikku arstiabi tõi kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise EIÕK artikli 3 mõttes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK on varasemalt korduvalt tuvastanud, et Venemaal puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mis võimaldaks esitada kaebuse kinnipidamise ajal saadud halva kvaliteediga ravi peale. Võttes arvesse, et valitsus ei esitanud käesolevas asjas uusi väiteid, mis oleksid kinnitanud EIÕK artikli 13 nõuetele vastavate tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu, ei olnud EIK-l võimalik olemasolevast kohtupraktikast kõrvale kalduda. EIK ei näinud ühtki õiguslikku võimalust, mis oleks olnud käsitletav tõhusa õiguskaitsevahendina kaebaja EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebuste osas. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kohase arstiabi puudumisega kinnipidamise ajal;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine kinnipidamise ajal kohase arstiabi puudumisega seoses esitatud kaebuse osas tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et 2,2 ruutmeetri suurune isiklik ruum kambris tõi kaasa ebakohased kinnipidamistingimused, millega rikuti EIÕK artiklit 3.

Karmannikov vs Venemaa, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 2418/16

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kaebajat peeti perioodil 03.06.-12.08.2016 kinni 2,2-ruutmeetrise isikliku ruumiga kambris. Kaebaja kurtis ülerahvastatuse ja ebapiisava tualettide arvu üle, samuti selle üle, et tualetid ei olnud ülejäänud kambrist eraldatud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajat peeti perioodil 03.06.-12.08.2016 kinni halbades tingimustes. EIK märkis, et äärmine ruumikitsikus kambris on oluline aspekt, mis tuleb arvesse võtta tuvastamaks, kas kinnipidamistingimused olid EIÕK artikli 3 mõttes „alandavad“ ning toovad eraldiseisvalt või koosmõjus muude puudujääkidega kaasa rikkumise. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 03.06.-12.08.2016 ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Volkov vs Venemaa, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 44137/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega eelvangistuse kinnipidamisasutuses (IZ-42/2) ning kahes karistuskoloonias (IK-13 ja IK-2). Isikliku ruumi suurused erinevates kinnipidamisautustes jäid vahemikku 1,25-2,3 ruutmeetrit. Kaebajat peeti nimetatud asutustes kinni kokku umbes 5 aastat ja 3 kuud, sh IZ-42/2-s 7 kuud. Kaebaja esitas iga kinnipidamisasutuse osas erinevad spetsiifilised kaebused.

Valitsus esitas deklaratsiooni, milles tunnistas, et kaebaja kinnipidamistingimused IZ-42/2-s ei olnud kooskõlas EIÕK artikli 3 nõuetega. Valitsus pakkus kaebajale hüvitiseks 4 480 eurot ning taotles avalduse kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel. Deklaratsioonis ei mainitud kaebaja kaebust seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega kaheks karistuskoloonias. Kaebaja teavitas EIK-i sellest, et ta oli deklaratsiooni tingimustega nõus.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajat peeti kahes koloonias kinni halbades tingimustes. EIK märkis, et äärmine ruumikitsikus kambris on oluline aspekt, mis tuleb arvesse võtta tuvastamaks, kas kinnipidamistingimused olid EIÕK artikli 3 mõttes „alandavad“ ning toovad eraldiseisvalt või koosmõjus muude puudujääkidega kaasa rikkumise. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebaja kinnipidamistingimused kahes kinnipidamiskoloonias ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

EIK osundas, et kaebaja oli sõnaselgelt nõustunud valitsuse esitatud deklaratsiooni tingimustega ning käsitles seda sõbraliku kokkuleppena poolte vahel osas, mis puudutas EIÕK artikli 3 kohaldumist kaebaja ebakohaste kinnipidamistingimustega IZ-42/2-s. EIK leidis, et sõbralik kokkulepe põhines EIÕK-s ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamisele, mistõttu ei näinud EIK põhjust avalduse läbivaatamise jätkamiseks seoses kaebaja kinnipidamistingimustega IZ-42/2-s. Seega otsustas EIK avalduse selles osas kohtuasjade nimistust kustutada.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 39 alusel kohtuasjade nimistust avaldus osas, milles see puudutab EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebust seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega IZ-42/2-s;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega kahes karistuskoloonias;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 13 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajat peeti kohtueelselt kinni 2 aastat ja 4 kuud ning siseriiklikud kohtud kasutasid kaebaja kinnipidamisotsuste põhjendamiseks abstraktseid ja stereotüüpilisi aluseid ega hinnanud tõsiselt kinnipidamise alternatiivide kasutamise võimalusi.

Yugay vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 29769/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika kohtueelse kinnipidamisega.

EIK seisukohad

EIK on varasemas praktikas korduvalt uurinud Venemaa vastu esitatud avaldusi seoses sarnaste EIÕK artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebustega ning on tuvastanud nimetatud normi rikkumise alusel, et siseriiklikud kohtud pikendasid kaebaja kinnipidamist, tuginedes peaasjalikult süüdistuste tõsidusele ja kasutades stereotüüpilist põhjendust ilma kaebaja konkreetset olukorda käsitlemata või alternatiivseid ennetavaid meetmeid hindamata. EIK-l puudus põhjus jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale. Kaebajat peeti kohtueelselt kinni 2 aastat ja 4 kuud ning siseriiklikud kohtud kasutasid abstraktseid ja stereotüüpilisi aluseid ega hinnanud tõsiselt kinnipidamise alternatiivide kasutamise võimalusi. Nimetatud alused võisid olla küll “asjakohased“, kuid ei olnud „piisavad“. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot.

-----

EIK leidis, et antud asjas ei vastanud kinnipidamise õiguspärasuse kaheastmeline kohtuliku kontrolli menetlus kiire menetluse nõudele.

M.M. vs Bulgaaria, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 75832/13

Asjaolud

Kaebaja on Palestiina päritolu kodakondsuseta isik, kes oli sündinud Süürias. Kaebaja saabus 2008. aasta juulis Bulgaariasse. Kaebajale anti humanitaarstaatus ja talle väljastati elamisluba. 2013. aasta juuli otsusega tühistas Riiklik Julgeolekuamet kaebaja elamisloa ning otsustas tema väljasaatmise koos 10-aastase riiki sisenemise keeluga. 04.12.2014 otsustas EIK pärast Kohtureeglite reegli nr 39 alusel ajutise meetme taotluse saamist, et Bulgaaria valitsus ei peaks kaebajat Süüriasse välja saatma EIK-s kestva menetluse ajal. 14.12.2013 peatas Riiklik Julgeolekuamet väljasaatmise täideviimise ning otsustas kaebaja halduskinnipidamise. Kaebaja esitas 30.12.2013 kaebuse halduskohtule väites, et tema kinnipidamine ei olnud enam õigustatud, kuna väljasaatmise täideviimine oli peatatud. Halduskohus leidis 10.02.2014 otsuses, et kaebaja kinnipidamine oli õigustatud, kuid ülemhalduskohus tühistas 21.07.2014 nimetatud otsuse ning saatis asja uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskohus otsustas 06.10.2014 kaebaja vabastamise. Kuna Riiklik Julgeolekuamet kaebas otsuse edasi, ei vabastatud kaebajat koheselt. Ülemhalduskohus jättis 06.04.2015 otsusega Riikliku Julgeolekuameti apellatsioonkaebuse rahuldamata. Paralleelselt nimetatud menetlusega otsustas halduskohus 21.07.2014 kaebaja kinnipidamise pikendamise täiendavaks kuueks kuuks. Kaebaja vabastati 16.12.2014.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamise otsuse peale 30.12.2013 esitatud kaebust ei vaadatud läbi kiires korras.

EIK seisukohad

EIK osundas, et antud asjas esitas kaebaja kinnipidamise peale kaebuse 30.12.2013 ning lõplik otsus kaebaja kaebuse osas tehti alles 06.04.2015. EIÕK artikli 5 lõike 4 kohaldamisel võttis EIK siiski arvesse vaid perioodi kuni kaebaja vabastamiseni, s.o kuni 16.12.2014. Pärast nimetatud kuupäeva ei olnud kaebajalt enam vabadus võetud, mistõttu EIÕK artikli 5 lõige 4 enam ei kohaldunud. Seega tuli EIK-l hinnata umbes 12 kuu pikkust perioodi, mis paistis esmapilgul olevat vastuolus EIÕK artikli 5 lõikest 4 tuleneva kiiruse nõudega.

EIK osundas, et halduskohus tegi kaebaja kaebuse osas otsuse 10.02.2014, s.o 42 päeva pärast kaebuse esitamist, mis on EIK kohtupraktika valguses ülemäärane periood. Seda iseäranis olukorras, kus kinnipidamisotsuse tegi kohtuväline võimuorgan ning see oli kinnipidamise õiguspärasuse esmakordne hindamine kohtu poolt. Seejärel kestis menetlus ülemhalduskohtus enam kui 5 kuud. Isegi kui suhtuda teises kohtuinstantsis toimuva menetluse kiirusesse leebemalt, oli selline kestus ülemäärane. Viivitusi pikendas veelgi asjaolu, et ülemhalduskohus ei teinud asjas sisulist otsust, vaid saatis asjas uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskohus tegi otsuse 2,5 kuud hiljem, 06.10.2014. Kaebaja vabastati viimaks 16.12.2014 pärast seadusest tuleneva kinnipidamisperioodi möödumist enne, kui ülemhalduskohus tegi tema kaebuse osas lõpliku otsuse.

Valitsus ei olnud esitanud tõendeid, mis oleksid õigustanud niivõrd pikka kaebuse menetlemist. EIK märkis, et kaebaja kaebuse läbivaatamisel ületati ka siseriiklikus õiguses sätestatud tähtaegu. Samuti osundas EIK, et asja uueks arutamiseks saatmine ülemhalduskohtu poolt tõi kaasa olulise viivituse. EIK selgitas, et konventsiooniosalistel riikidel on kohustus korraldada oma kohtusüsteem selliselt, et see võimaldaks kohtutel täita EIÕK, sh EIÕK artikli 5 lõike 4, nõudeid.

EIK lisas, et kui kaebaja kaebuse menetlemine oli pooleli, otsustas halduskohus 21.07.2014 kinnipidamise perioodilise kontrolli kontekstis kaebaja kinnipidamise pikendamise. Kaebaja nimetatud otsuse peale esitatud kaebus vaadati läbi 02.10.2014. Isegi kui eeldada, et nimetatud otsus võinuks lõpetada kaebaja algse kaebuse läbivaatamise, oli selleks ajaks kaebuse läbivaatamine kestnud umbes 9 kuud, mis ei saa olla käsitletav EIÕK artikli 5 lõike 4 mõttes kiirena.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et kaebaja ei saanud kinnipidamise õiguspärasuse osas otsust kiires korras. Seega oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 4.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kriminaalmenetluses tuleb seoses ekspertarvamustega tagada poolte võrdsus.

Pichugin vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 38958/07

Asjaolud

Kaebajale esitati 2005. aasta aprillis ja juulis süüdistused kolme isiku mõrvas ja nelja isiku mõrvakatses.

05.07.2005 andis peaprokuröri asetäitja intervjuu kahele Vene telekanalile ning 11.09.2005 andis juhtiv uurija intervjuu ühele Vene telekanalile. Kaebaja esitas mõlema intervjuu osas kaebused kohtutele, milles väitis süütuse presumptsiooni rikkumist. Kohtud jätsid kaebaja kaebused rahuldamata.

Kohtumenetlus algas 17.04.2007. Kohus uuris muuhulgas kahte uurija poolt tellitud ja 24.12.2003 ja 07.10.2004 koostatud ekspertarvamust, milles anti hinnang sellele, kas asjas seoses ühe isiku mõrvakatsega tähtsust omanud käsitsi kirjutatud märge oli kirjutatud kaebaja poolt. Kaebaja esitas kohtule V. poolt 04.07.2004 koostatud „spetsialisti“ arvamuse samas küsimuses. Viidates nimetatud „spetsialisti“ arvamusele, taotles kaebaja uue käekirjaekspertiisi tegemist ning esitas nimekirja küsimustest, mida ekspertidelt küsida. EIK jättis taotluse rahuldamata. Esimese astme kohus mõistis 06.08.2007 kaebaja kolme isiku mõrvas ja kolme isiku mõrvakatses süüdi. Seejuures tugines kohus kaebaja süüdimõistmisel ühe isiku mõrvakatses muuhulgas 07.10.2004 ekspertarvamusele. EIK tunnistas 04.07.2004 spetsialisti arvamuse tõendina vastuvõetamatuks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1, 2 ja 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane. Kaebaja kurtis muuhulgas, et siseriiklikud kohtud olid keeldunud tõendina vastu võtma kaitse poolt esitatud V. „spetsialisti“ arvamust, samuti keeldusid kohtud täiendava kohtuekspertiisi läbiviimisest, mis oleks võimaldanud kaebajal eksperdile küsimusi esitada. Kaebaja väitis ka süütuse presumptsiooni rikkumist seoses prokuratuuri esindajate teleintervjuudes esitatud seisukohtadega.

EIK seisukohad

EIK on varasemas praktikas uurinud olukorda, kus kaebajad üritasid vaidlustada prokuratuuri esitatud ekspertarvamust tuginedes „spetsialisti“ arvamusele. EIK leidis, et siseriiklike kohtute keeldumine „spetsialistide“ poolt koostatud aruannete kui tõendite vastuvõtmisest rikkus poolte võrdsuse põhimõtet. EIK ei näinud põhjust jõuda käesolevas asjas erinevale seisukohale. EIK märkis, et prokuratuuri poolt esitatud ekspertaruanded, millega sooviti tõendada konkreetset asjaolu, olid saadud ilma igasuguse kaitse osaluseta. Kaitse ei saanud sõnastada ekspertidele küsimusi, eksperte taandada, soovitada meeskonda omapoolseid eksperte jne. EIK rõhutas, et eksperdi poolt esitatud aruannet võib olla keeruline vaidlustada ilma teise pädeva eksperdi abita. Seega ei ole kaitse pelk õigus taotleda kohtult teise ekspertiisi läbiviimist piisav. Selleks, et seda õigust tõhusalt kasutada, peab kaitsel olema samasugune võimalus omapoolse „ekspertarvamuse“ esitamiseks. Antud kaasuses proovis kaitse esitada omapoolset „ekspertarvamust“ taotledes kohtult V. poolt koostatud „spetsialisti“ arvamuse vastuvõtmist tõendina. Nimetatud arvamus oli asjakohane, kuid kohtud keeldusid nimetatud arvamuse tõendina vastuvõtmisest. EIK järeldas, et viis, kuidas siseriiklikud kohtud võtsid vastu ja hindasid kaebaja kaasuses tõendeid, tõi kaasa tasakaalu puudumise kaitse ja prokuratuuri vahel, millega rikuti poolte võrdsust. Seega tuvastas EIK nimetatud osas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise.

EIK leidis, et peaprokuröri asetäitja ja juhtiva uurija poolt Vene telekanalitele antud intervjuudes esitatud väited ei olnud tervikuna tehtud vajaliku taktitundega ja ettevaatlikkusega. Nii prokurör kui ka uurija seostasid ühemõtteliselt kaebajat mitmete mõrvadega. Nende väidetest tulenes mööndusteta ja reservatsioonideta, et kaebaja osalus kuritegude läbiviimisel oli tuvastatud fakt. EIK hinnangul olid sellised ametnike poolt esitatud väited käsitletavad kaebaja süü kuulutamisena, ehkki pädev kohtuvõim ei olnud faktidele veel hinnangut andnud. Võttes arvesse prokuröri ja uurija väidete sisu, leidis EIK, et need väited julgustasid avalikkust uskuma, et kaebaja oli süüdi enne, kui tema süü oli seaduse kohaselt tuvastatud. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumise.

EIK selgitas, et kõige kohasem hüvituse vorm oleks põhimõtteliselt vastava taotluse esitamise korral kohtumenetlus de novo või menetluse uus avamine. EIK osundas, et Venemaa kriminaalmenetluse koodeks võimaldab menetluse uut avamist, kui EIK on tuvastanud EIÕK rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine seoses siseriiklike kohtute poolt ebaõiglase tõendite vastuvõtmise ja uurimisega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 800 eurot ning kulude katteks 7 470 eurot.

-----

Kohtud peavad tsiviilkohtumenetluses toimuvate istungite puhul hindama, kas vaidluse sisu nõuab kinnipeetavast kohtumenetluse osapoole isiklikku osavõttu menetlusest.

Urukov vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 20489/07

Asjaolud

Kaebaja oli kostjaks isaduse tuvastamise tsiviilkohtumenetluses. Kaebaja puudus ringkonnakohtus ja ülemkohtus toimunud istungitest, kuna teda peeti samal ajal kohtueelselt kinni. Kohtud rahuldasid esitatud hagi.

Pärast seda, kui kaebaja oli kautsjoni vastu vabastatud, tegi kohus 27.03.2008 kaebaja kinnipidamisotsuse kautsjoni reeglite rikkumise tõttu. Kolm politseinikku läksid 08.04.2008 kaebaja elukohta, olles saanud vihje, et kaebaja oli seal. Kaebaja tütar avas politseinikele ukse ning politseinikud sisenesid korterisse ja otsisid selle läbi, kaebajat leidmata. Kaebaja poolt 08.04.2008 toimingu peale esitatud kaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses asjaoluga, et kohtud olid jätnud rahuldamata tema taotluse isiklikult kohtu ette ilmuda. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamist seoses tema kodu austamise õiguse rikkumisega politseinike sisenemisel tema korterisse 08.04.2008.

EIK seisukohad

EIK osundas, et siseriiklike kohtute otsustest ei nähtunud, et kohtud oleksid üldse hinnanud küsimust, kas isaduse vaidlus oli selline, mis nõudis kaebaja kohalolekut ning kas kaebaja kohalolek oli menetluse kui terviku õigluse tagamiseks vajalik. Ringkonnakohus keeldus kaebaja istungist osavõtmise taotlust rahuldamast põhjusel, et tsiviilmenetluse koodeksis puudusid konkreetsed reeglid, mis oleksid ette näinud isikliku osavõtu õiguse vangistatud kohtumenetluse osapooltele. EIK on korduvalt leidnud, et selline Venemaa kohtute lähenemine on üleliia formalistlik ning on märkinud, et vangide istungitel osalemise õiguse osas seadusandluse puudumine ei ole tõlgendatav piisava alusena istungil osalemise õigusest ilmajätmiseks. Tehnilise aluse kasutamine ilma selle hindamata, kas vaidluse iseloom on selline, et see nõuab poole kohalolekut, ei ole kooskõlas õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Kaebajat intervjueeriti seoses isaduse tuvastamise menetluse sisuküsimustega vangla direktori poolt ühel korral, enam kui nädal enne kohtuistungit. Kaebajale ei antud võimalust vastata teise osapoole seisukohtadele ega vaidlustada vastaspoole poolt esitatud tõendeid. EIK lisas, et kaebaja ei võtnud osa ka apellatsioonimenetlusest ning ülemkohus ei hinnanud, millist mõju võis kaebaja puudumine menetluse õiglusele omada. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK leidis, et kaebaja elukoha läbiotsimine, sõltumata selle klassifitseerimisest siseriikliku õiguse alusel, selle tegelikust kestusest ja asjaolust, et see viidi läbi kaebaja osavõtuta, on käsitletav kaebaja kodu austamise õiguse riivena. EIK märkis, et politsei külastuseks puudus kohtu eelnev luba. EIK osundas, et kinnipidamisotsus ei lubanud politseil eluasemesse siseneda või seda läbi otsida. EIK leidis, et politseiseaduse normid, millele viidati kaebaja kodu läbiotsimise alusena, olid sõnastatud ebamääraselt ja üldiselt ning ei saa olla antud juhtumil käsitletavad riive piisavalt ettenähtava õigusliku alusena. Samuti osundas EIK, et antud juhtumil ei kohaldunud ükski politseiseaduses toodud eranditest. EIK järeldas, et kaebaja õiguse riive ei olnud kooskõlas seadusega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot.

-----

EIK leidis, et antud kaasuses oli juhtiva kohtuniku otsus süüdistatava kohtusaalist eemaldamiseks tunnistajale lubamatute küsimuste esitamise eest liigne ja õigustamatu.

Ratkin vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 24625/05

Asjaolud

Kaebajat kahtlustati mõrvas. 16.08.2004 algas kaebaja asjas vandekohtu protsess. 24.08.2004 küsitles kohus ühte prokuratuuri poolt esitatud tunnistajat. Kaebajal võimaldati tunnistajale küsimusi esitada. Kuna kaebaja esitas vaatamata kohtu keeldude ja hoiatustele tunnistajale küsimusi seoses tema poolt kohtueelselt antud ütluste andmise asjaoludega otsustas juhtiv kohtunik kaebaja eemaldamise kohtusaalist ning istung jätkus kaebaja osavõtuta. Kaebajat ei toodud ka asjas 25. ja 26.08.2004 toimunud istungitele. Nimetatud istungitel andsid ütlusi mitmed tunnistajad ja kaebaja kaassüüdistatavad. Vandekohus esitas süüdimõistva otsuse. Piirkonnakohus mõistis kaebaja 2004. aasta septembris süüdi mõrvale õhutamises. Ülemkohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse 2005. aasta veebruaris rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane. Muuhulgas kurtis kaebaja tema kohtusaalist väljasaatmise üle.

EIK seisukohad

EIK osundas, et juhtiv kohtunik otsustas kaebaja eemaldamise kohtusaalist pärast seda, kui süüdistatav esitas tunnistaja ülekuulamise käigus tunnistajale küsimusi ja esitas väiteid, mis seondusid juhtiva kohtuniku hinnangul tõendite vastuvõetavuse küsimusega. EIK märkis, et juhtival kohtunikul oli võimalik kaebajal konkreetsete küsimuste küsimist keelata ning juhendada vandekohut kaebaja väiteid eirama. EIK hinnangul olid nimetatud meetmed piisavad ning vastavuses kaebaja käitumisega. Need meetmed suutsid tagada korra ja väärikuse kohtusaalis ning oleksid võimaldanud kohtul kohtumenetlusega edasi minna. Nendel asjaoludel leidis EIK, et juhtiva kohtuniku otsus kaebaja kohtusaalist eemaldamiseks oli liigne ja õigustamatu. EIK märkis ka, et pärast kaebaja eemaldamist kohtusaalist ei teinud juhtiv kohtunik midagi selleks, et võimaldada kaebajal oma advokaadiga suhelda või et hoida kaebajat kohtumenetluse arengutega kursis. EIK leidis, et ainus võimalik esimese astme kohtu menetluses aset leidnud puuduste heastamise viis olnuks see, kui apellatsioonikohus oleks esimese astme kohtu otsuse täies ulatuses tühistanud ning saatnud asja uueks arutamiseks. Seda mitte tehes, ei suutnud apellatsioonikohus heastada kaebaja õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumist. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõigete 1 ning 3 (c) ja (d) rikkumised.

EIK selgitas, et kui kaebajale on osaks saanud tema EIÕK artiklist 6 tulenevate õiguste riive, tuleks kaebaja panna võimalikult suures ulatuses olukorda, kus ta oleks olnud, kui nimetatud normist tulenevaid nõudeid ei oleks eiratud. Kõige kohasem hüvituse vorm oleks põhimõtteliselt vastava taotluse esitamise korral menetluse uus avamine. EIK osundas, et Venemaa kriminaalmenetluse koodeks võimaldab menetluse uut avamist, kui EIK on tuvastanud EIÕK rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ning 3 (c) ja (d) rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ning kulude katteks 850 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestusega 4 aastat ja 9 kuud kuni 12 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Volchkova jt vs Ukraina, kohtuotsus 08.06.2017, avaldused nr 14062/05; 6995/06; 43726/13; 47788/13; 66724/13; 2164/14

Asjaolud

8 kaebajat esitasid EIK-le 6 avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kriminaalmenetluste kestus: 4 aastat ja 9 kuud kuni 12 aastat. Kohtuastmeid: 2 või 3.

Ühes avalduses taotleti ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses liikumisvabaduse piirangu ülemäärase kestusega.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe avalduse (nr 14062/05) osas ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise seoses liikumisvabaduse piirangu ülemäärase kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumine seoses liikumisvabaduse piirangu ülemäärase kestusega – ühe avalduse osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 900 – 3 600 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestusega 5 aastat ja 4 kuud kuni 9 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Ovechkina jt vs Ukraina, kohtuotsus 08.06.2017, avaldused nr 21357/08; 1335/13; 13910/13; 2466/16; 42891/16

Asjaolud

5 kaebajat (sh üks majapidamine) esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestus: 5 aastat ja 4 kuud kuni 9 aastat ja 2 kuud. Kohtuastmeid: 1 või 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivates asjades Svetlana Naumenko vs Ukraina ja Efimenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 0 – 1 600 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestusega 5 aastat ja 11 kuud kuni 12 aastat ja 10 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Silkāne jt vs Läti, kohtuotsus 08.06.2017, avaldused nr 70890/13; 71499/13; 24333/14; 35916/14; 64203/14; 16590/15

Asjaolud

6 kaebajat (sh kaks majapidamist) esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega. Kohtumenetluste kestus: 5 aastat ja 11 kuud kuni 12 aastat ja 10 kuud. Kohtuastmeid: 1 või 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivas asjas Veiss vs Läti tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 10 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste täitmisega viivitamisega.

Cârstina jt vs Rumeenia, kohtuotsus 08.06.2017, avaldused nr 61902/12; 55556/13; 58178/14; 39257/15; 517/16

Asjaolud

5 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. Täitemenetluste kestus: enam kui 6 kuud kuni 5 aastat ja 2 kuud.

EIK seisukohad

Kohtuotsuse täitmine on „kohtumenetluse" lahutamatu osa EIÕK artikli 6 mõttes. EIK märkis ka, et antud asjas nõudsid kohtuotsused konkreetsete tegevuste tegemist. Seega leidis EIK, et kõnealused otsused olid käsitletavad „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. EIK on juhtivas asjas Reformeeritud Kiriku Üliõpilasmajutuse Fond ja Stanomirescu vs Rumeenia tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke jõupingutusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ja õigeaegseks täitmiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste täitmisega viivitamisega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 6 00 – 3 600 eurot ning kulude katteks kahele kaebajale summad vahemikus 200 – 400 eurot.

-----

Kuna halduskohtus toimunud menetlus oli seotud vaidlusega, mis puudutas olulist faktiküsimust, leidis EIK, et kaebaja õigus „avalikule kohtumenetlusele“ hõlmas endas õigust „suulisele kohtumenetlusele“.

Schwab vs Austria, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 1068/12

Asjaolud

Kaebaja sai alates 1987. aastast vahelduva eduga töötuskindlustuse seaduse alusel erakorralise abi toetust. 2008. aastal tühistas tööturuamet tagasiulatuvalt nimetatud toetused perioodi 22.08.2002-31.07.2007 osas ning otsustas, et kaebaja peab asjassepuutuvad maksed tagastama. Tööturuamet leidis, et kaebajal puudus nimetatud perioodil õigus toetustele, kuna ta elas oma abikaasaga ühises majapidamises. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule, milles taotles sõnaselgelt suulise istungi toimumist. Halduskohus jättis 2011. aasta mais kaebuse rahuldamata, seejuures ei toimunud halduskohtus suulist istungit. Halduskohus leidis, et tööturuamet oli mõistlikult eeldanud, et kaebaja elas oma abikaasaga ühises majapidamises. Halduskohus ei käsitlenud suulise istungi mittetoimumise küsimust.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et halduskohtus ei toimunud suulist istungit.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et kaebajal on põhimõtteliselt õigus avalikule kohtumenetlusele. EIK osundas, et EIÕK artikli 6 nõuded võivad olla täidetud ka suulise kohtumenetluse mittetoimumisel, kui menetluses on kaalul ainult õiguslikud või väga tehnilised küsimused. EIK märkis, et antud asjas taotles kaebaja sõnaselgelt halduskohtus suulise istungi toimumist, mistõttu ei olnud ta vastavast õigustest loobunud. EIK osundas, et halduskohtus toimunud menetlus oli seotud vaidlusega, mis puudutas olulist faktiküsimust, s.o kas ta elas oma abikaasaga kõnealusel perioodil ühises majapidamises. Võttes arvesse kaasuse asjaolud ning asjakohase kohtupraktika leidis EIK, et kaebaja õigus „avalikule kohtumenetlusele“ hõlmas endas õigust „suulisele kohtumenetlusele“. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras kulude katteks 2 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

EIK leidis, et siseriiklikud kohtud tuginesid arstide võimaliku vastutuse tuvastamisel lõikuse tüsistuste osas ebapiisavale ekspertaruandele.

Erdinç Kurt jt vs Türgi, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 50772/11

Asjaolud

Kaebajateks on abielupaar E. Kurt ja N. Kurt ning nende 2003. aastal sündinud tütar D. Kurt. Kaasus käsitleb kahte D. Kurtile tehtud kõrge riskiga lõikust, mille tulemusena tekkis tal tõsine neuroloogiline kahju, mis tõi kaasa 92% töövõime kaotuse.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et võimud olid vastutavad D. Kurtile tekitatud neuroloogiliste kahjustuste eest. Samuti väitsid nad, et neil puudus tõhus õiguskaitsevahend oma õiguste maksmapanekuks ning tsiviilkohtumenetlus oli olnud ebatõhus. Kaebajad osundasid, et nad olid edutult vaidlustanud ekspertaruande, millele siseriiklikud kohtud olid kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisel tuginenud, asjakohasuse ja piisavuse.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajad ei olnud saanud kohast kohtulikku vastust, mis oleks täitnud D. Kurti füüsilise terviklikkuse õiguse kaitse nõudeid. Ekspertaruanne, millele siseriiklikud kohtud kaebajate nõude rahuldamata jätmisel tuginesid ning milles järeldati, et arstid ei olnud eksinud, sisaldas EIK hinnangul ebapiisavaid selgitusi küsimuses, milles see oli ette nähtud andma tehnilist selgust (küsimuses, kas arstid olid kahju tekkimisele kaasa aidanud). Ainult siis, kui tehakse kindlaks, et arstid on lõikuse teostanud kooskõlas arstiteaduse reeglitega, olles võtnud kohaselt arvesse võimalikud riskid, võib tekkinud kahju olla käsitletav ravi ettenägematu tagajärjena. Vastupidisel juhul ei peaks kirurgid oma tegude eest vastutama, kuna igasugune kirurgiline sekkumine on seotud teatava riskiga.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 1 023 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

EIK leidis, et ajakirjanikule trahvi määramine kriminaalmenetluse saladuse rikkumise eest ei rikkunud antud juhtumil EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse õigust.

Y vs Šveits, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 22998/13

Asjaolud

Ajakirjanikuks olev kaebaja kirjutas 2009. aasta jaanuaris artikli nädalaajakirja, milles käsitles „juhtiva varahalduri“ suhtes läbi viidatavat kriminaalmenetlust seoses pedofiilia kahtlustusega. Artiklis intervjueeriti ühe väidetava ohvri isa. Kaebaja kritiseeris artiklis asjaolu, et kahtlustatav oli vabastatud ning viitas väljavõtetele prokuröri kaebusest, mis oli esitatud uurimiskohtuniku otsuse peale kohtueelse kinnipidamise lõpetamise kohta. Artiklis kirjeldati üksikasjalikult väidetava kuriteo asjaolusid.

Kaebajat karistati kohtuliku uurimise saladusega kaetud dokumentide avaldamise eest 5 000 Šveitsi frangi (sel ajal umbes 3 850 euro) suuruse trahviga. Kaebaja esitas nimetatud otsuse peale kaebused, mis jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK asus sarnaselt siseriiklike kohtutega seisukohale, et kahtlustatava eraelu kaitse ei mänginud erinevate huvide kaalumisel otsustavat rolli. Asjaolu, et artikkel sisaldas suurel hulgal üksikasjalikku teavet ning väljavõtteid hageja ütlustest politseile, rikkus asjassepuutuvate isikute privaatsust ega panustanud avalikku debatti kohtusüsteemi toimimise kohta.

EIK märkis, et trahv oli karistus selle eest, et kaebaja oli rikkunud kriminaalmenetluse saladust, mis kaitses kohtumõistmist, kahtlustatava õigust õiglasele kohtumenetlusele ning hageja ja arvatavate kannatanute eraelu austamise õigust. EIK hinnangul ei olnud kohaldatud karistus selline, mis oleks võinud omada kaebaja või mõne teise ajakirjaniku, kes soovivad üldsust käimasolevast kriminaalmenetlusest teavitada, sõnavabaduse teostamisele potentsiaalset jahutavat mõju. Kriminaaluurimise saladuse rikkumise eest nähtud karistused olid ulatuselt üldised ning ei olnud ette nähtud vaid uurimise all olevatele isikutele. Asi kuulus lepinguosaliste riikide otsustusruumi.

EIK osundas, et siseriiklikud kohtud mõistsid kaebaja süüdi pärast seda, kui nad olid hoolikalt kaalunud kaasuses esinenud võistlevaid õiguseid ning võtnud eelkõige arvesse kahe arvatava alaealistest ohvri huvid. EIK ei näinud põhjust asendada föderaalkohtu arvamus oma arvamusega. Siseriiklikud võimud ei olnud üle astunud nende otsustusruumi piiridest ning kaebaja karistus oli proportsionaalne, võttes arvesse sellega taotletavaid legitiimseid eesmärke.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

Bulgaaria võimude keeldumine moslemitest vähemuse õiguseid kaitsva ühingu registrisse kandmisest ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Riiklik Türgi ühendus ja Kungyun vs Bulgaaria, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 4776/08

Asjaolud

Kaebajateks on ühing "Riiklik Türgi ühendus" ning hr Kungyun, kes on ühingu asutajaliige ja esimees. Ühingu eesmärk oli moslemite õiguste edendamine Bulgaarias. Siseriiklikud kohtud keeldusid nimetatud ühingut registreerimast.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse väites, et ühingu „Riiklik Türgi ühendus“ registreerimisest keeldumine rikkus nende EIÕK artiklist 11 tulenevaid õiguseid.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kassatsioonikohus tugines ühingu registreerimisest keeldumisel kahele alusele: asjaolule, et ühingu eesmärk oli sisuliselt poliitiline ja ühing soovis tegeleda poliitiliste tegevustega; ühingu eesmärgid ja nimi olid vastuolus põhiseaduse artikliga 44 ning kujutasid ohtu riiklikule julgeolekule. Kassatsioonikohus ei viidanud muudele alustele, millele alama astme kohtud olid tuginenud.

Mis puudutas ühingu eesmärkide poliitilist laadi, siis osundas EIK, et on oma kohtupraktikas varasemalt leidnud, et selline alus ei saa õigustada ühingu registreerimisest keeldumist. EIK märkis, et puudus „rõhuv sotsiaalne vajadus“ nõudmaks, et iga ühing, mis soovis saavutada poliitilisi eesmärke, asutaks poliitilise erakonna, kui ühingu asutajate eesmärk ei olnud osavõtt valimistest.

EIK märkis, et siseriiklikud kohtud ei olnud viidanud ühelegi ühingu tegevusele või selle liikmetele, kes/mis võinuks ohustada territoriaalset terviklikkust või rahva ühtsust, ega ühelegi teole või kõnele, mida oleks olnud võimalik käsitleda vihale või vägivallale õhutamisena.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebajaks oleva ühingu registreerimisest keeldumine ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“ ning tõi seega kaasa EIÕK artikli 11 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 14 – DISKRIMINEERIMISE KEELAMINE

EIK tuvastas väljaspool abielu sündinud laste isa diskrimineerimise võrreldes laste emaga laste hooldusõiguse andmise küsimuses.

Leitner vs Austria, kohtuotsus 08.06.2017, avaldus nr 55740/10

Asjaolud

Kaebajal ning tema endisel partneril S.O.-l on kaks väljaspool abielu sündinud last, kes on sündinud 2002. ja 2004. aastal. S.O.-l on alati olnud laste ainuhooldusõigus ning laste vanemad ei ole kunagi kokku leppinud ühises hooldusõiguses. 2008. aasta aprillis läksid kaebaja ja S.O. lahku ning lapsed jäid oma emaga. Kaebaja taotles siseriiklikes kohtutes laste ainuhooldusõigust või ühist hooldusõigust S.O.-ga. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja taotluse rahuldamata, kaebajale määrati laste külastusõigus. Kohtud osundasid, et siseriikliku õiguse kohaselt oli hooldusõiguse üleminek võimalik vaid siis, kui laste parimad huvid olid ohus. Antud asjas selline oht puudus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks eraldiseisvalt ja koosmõjus EIÕK artikliga 14. Kaebaja väitis, et teda diskrimineeriti võrreldes laste emaga nende laste hooldusõiguse andmise küsimuses, kuna lapse ema oli saanud ainuhooldusõiguse seaduse alusel ning kaebajal ei olnud võimalik ühist hooldusõigust ilma laste ema nõusolekuta saada.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on võrreldavates kaasustes asjades Zaunegger vs Saksamaa ja Sporer vs Austria leidnud, et võttes arvesse abielus mitteolevatele vanematele sündivate laste erineva olukorra ning ühise hooldusõiguse puudumise kokkuleppe, oli õigustatud vanemliku võimu omistamine algselt lapse emale tagamaks, et lapsel oleks alates sünnist isik, kes tegutseks lapse huvides õiguslikult siduval viisil. EIK-l puudus põhjus jõuda antud asjas erinevale järeldusele.

Mis puudutas kaebaja kaebust seoses ühise hooldusõiguse andmisest keeldumisega, viitas EIK, et on ülalviidatud kahes asjas, milles tõstatusid väga sarnased küsimused, tuvastanud EIÕK artikli 14 rikkumised koosmõjus EIÕK artikliga 8. Asjas Sporer vs Austria leidis EIK, et Austria õigusest tulenes erinev kohtlemine väljaspool abielu sündinud laste hooldusõiguse omistamisel isale, võrreldes emaga. EIK leidis, et käesolevas asjas oli kaebaja võrreldavas olukorras kaebajaga asjas Sporer vs Austria ning tema laste hooldusõiguse taotlusele kohaldus sama õiguslik raamistik. Kaebaja lapsed olid sündinud väljaspool abielu, seega ei olnud tal võimalik saada ühist hooldusõigust, kuna seda ei olnud seaduses ette nähtud. Samuti puudus tal võimalus ainuhooldusõiguse saamiseks, kuna siseriiklikud kohtud leidsid, et laste ema ei ohustanud laste heaolu.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses heauskselt omanikult korteri omandiõiguse ära võtmisega kohaliku omavalitsuse poolt.

Nikolayevy vs Venemaa, kohtuotsus 06.06.2017, avaldus nr 49529/10

Asjaolud

Vaidlusalune kahetoaline korter kuulus Moskva linna omandisse. A. esitas teadmata kuupäeval munitsipaaleluasemete ning majutuspoliitika osakonnale (edaspidi: osakond) võltsitud koopia kohtuotsusest, milles tunnustati tema õigust korteris elada. 2015. aasta veebruaris kandis osakond erastamisskeemi alusel korteri omandiõiguse üle A.-le, tema abikaasale ja tütrele. Kaebaja ostis 2005. aasta detsembris korteri A.-lt ja tema abikaasalt. Linna registreerimisasutus väljastas esimesele kaebajale korteri omandiõiguse tunnistuse. Kaebajad kolisid korterisse.

2006. aasta juunis tunnistas kohus A. erastamislepingu kehtetuks. Osakond esitas kohtule hagi kaebajate vastu, mille kohus 2009. aasta oktoobris rahuldas. Kohus tühistas esimese kaebaja omandiõiguse korterile ning korteri omandiõigus läks üle Moskva linnale. Kohus otsustas ka kaebajate väljatõstmise. Kaebajate apellatsioonkaebus jäeti 2010. aasta veebruaris rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses korterist ilma jäämisega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et avaldus oli ratione materiae teise kaebaja osas vastuvõetamatu. Teine kaebaja ei olnud korteri omanik ning ta elas korteris korteri omaniku (s.o esimese kaebaja) perekonnaliikmena. EIK osundas, et kaebajad ei viidanud ühelegi siseriikliku õiguse normile või faktilisele alusele, millele tuginedes oleks EIK saanud tuvastada, et teise kaebaja elamisõigus oleks olnud EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes „omand“.

EIK on varasemas praktikas korduvalt uurinud kaasuseid, kus Venemaa riik või kohalikud omavalitsused on edukalt nõudnud bona fide omanikelt tagasi algselt võimudele kuulunud eluasemed pärast seda, kui on tuvastatud, et üks varasematest varaga seonduvatest tehingutest on toimunud pettuse teel. EIK on oma praktikas leidnud, et eritingimused ja menetlused, millega riik võõrandas oma vara eraisikutele, olid riigi ainupädevuses ning nimetatud menetlustes tehtud vigu, mis tõid kaasa kinnisasja kaotuse, ei tohiks heastada bona fide omanike kulul. EIK on samuti leidnud, et selline vara tagastamine riigile või kohalikule omavalitsusele ilma, et bona fide omanikule makstaks hüvitist, tõi bona fide omanikule kaasa individuaalse ja ebamõistliku koormuse, samuti ei saavutatud selliselt õiglast tasakaalu avalike huvide nõudmiste ning kaebaja õiguste vahel omandi segamatuks kasutamiseks.

EIK ei näinud käesolevas asjas põhjust asuda erinevale seisukohale. EIK märkis, et linn kaotas korteri „omandi“ kolmanda osapoole poolt toime pandud pettuse tulemusena. Valitsus ei selgitanud, millal ja kuidas nimetatud pettus avastati.

EIK märkis, et esinesid ka tagatised kindlustamaks, et korter vahetaks omanikke kooskõlas siseriikliku õigusega. Võimudel oli kohustus kontrollida iga korteriga toimuva tehingu legitiimsust. Valitsus ei esitanud selgitust, miks ei olnud nimetatud tagatised pettuse avastamiseks ning linna huvide kaitsmiseks tõhusad. Nendel asjaoludel leidis EIK, et kaebaja ei omandanud korteri omandiõiguse äravõtmise riski võimude tegematajätmiste tõttu menetlustes, mis olid spetsiaalselt ette nähtud kinnisvaraga seonduvates tehingutes pettuse ennetamiseks. EIK selgitas, et riigi poolt tehtud vea tagajärgi peab kandma riik ning vigu ei tohi heastada asjassepuutuva isiku arvelt. EIK järeldas, et korteri omandiõiguse äravõtmine esimeselt kaebajalt ning korteri omandi üleminek Moskva linnale pani antud asjas kaebajale ebaproportsionaalse ja ebamõistliku koormuse. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK pidas kõige kohasemaks rikkumise heastamise vormiks esimese kaebaja omandiõiguse taastamist korterile ning väljatõstmisotsuse tühistamist. Selliselt pandaks kaebaja võimalikult suures ulatuses samaväärsesse olukorda võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud, kui EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei oleks rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et vastutav riik peab kohaste vahenditega tagama esimese kaebaja omandiõiguse täieliku taastamise korterile ning väljatõstmisotsuse tühistamise. EIK määras esimesele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.