Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 19. - 25. juuni 2017

 

Uudise kuupäev:
  29.06.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et Eritrea varjupaigataotleja väljasaatmine Šveitsist ei oleks EIÕK-ga vastuolus.

M.O. vs Šveits, kohtuotsus 20.06.2017, avaldus nr 41282/16

Asjaolud

Kaebaja on 1990. aastal sündinud Eritrea kodanik, kes sisenes Šveitsi ebaseaduslikult ning taotles seal varjupaika. Kaebaja väitis peaasjalikult, et tema väljasaatmisel Eritreasse esineb oht tema väärkohtlemiseks, kuna ta oli hoidnud kõrvale sõjaväekohustusest ning ta oli pärast vangistust põgenenud ja riigist ebaseaduslikult lahkunud. Võimud otsasid kaebaja taotluse rahuldamata jätta ning otsustasid kaebaja väljasaatmise Šveitsist. Võimude hinnangul ei olnud kaebaja väited usutavad.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema väljasaatmisel Eritreasse seisaks ta silmitsi tõsise ebainimliku ja alandava kohtlemise ohuga.

EIK seisukohad

EIK leidis, et üldine inimõiguste olukord Eritreas ei välistanud kaebaja väljasaatmist per se. Puudus ka alus uskumaks, et kaebaja isiklikud asjaolud oleksid toonud tema väljasaatmise korral kaasa tema ebainimliku või alandava kohtlemise reaalse ohu. Nii varjupaigavõimud kui ka föderaalne halduskohus leidsid oma põhjalikult motiveeritud otsustes, et kaebaja ei olnud suutnud oma väiteid tõendada. EIK selgitas, et EIK ülesanne ei ole asendada siseriiklike kohtute faktide hindamist omapoolse hinnanguga, kuna siseriiklikud kohtud on üldise põhimõtte kohaselt tõendite hindamisel paremas olukorras.

Resolutsioon

1. Kaebaja väljasaatmisotsuse täideviimine ei tooks kaasa EIÕK artikli 3 rikkumist;

2. EIK viitas valitsusele, et Kohtureeglite reegli nr 39 alusel ei ole kohase menetluse läbiviimise huvides kaebaja väljasaatmine enne käesoleva otsuse jõustumist või kuni uue otsuse tegemiseni.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis olid käsitletavad alandava kohtlemisena EIÕK artikli 3 mõttes.

Kirilov jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 12487/09; 31243/10; 61221/10; 5138/11; 51789/11; 58285/13; 75750/13; 2341/14; 49673/14; 57661/14; 69695/14; 12873/15; 42027/15

Asjaolud

13 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 2 päeva kuni 6 aastat ja 7 kuud. Kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes. EIK osundas, et äärmine ruumikitsikus kambris on oluline aspekt, mis tuleb arvesse võtta tuvastamaks, kas kinnipidamistingimused olid EIÕK artikli 3 mõttes „alandavad“ ning toovad eraldiseisvalt või koosmõjus muude puudujääkidega kaasa rikkumise. EIK on pilootasjas Neshkov jt vs Bulgaaria tuvastanud EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused käsitletavad alandava kohtlemisena. EIK leidis ka, et kaebajatel puudus oma kaebusega seoses ka tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 1 000 – 15 000 eurot ning viiele kaebajale kulude katteks igaühele 200 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Maznev jt vs Venemaa, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 48826/08; 54526/10; 43512/13; 51512/13; 58203/13; 68362/14

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 4 päeva kuni enam kui 3 aastat ja 11 kuud. Osad kaebajad väitsid ka muude EIÕK rikkumiste olemasolu.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise (seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega), ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega) ning nelja kaebaja osas EIÕK artikli 13 rikkumise (seoses kinnipidamise vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 25 000 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebajatele sai globaliseerumise vastasel meelevaldusel osaks kohtlemine, mis oli käsitletav piinamisena.

Bartesaghi Gallo jt vs Itaalia, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 12131/13; 43390/13

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas 42 meeleavaldaja väärkohtlemist politsei poolt koolihoones seoses globaliseerumise vastase meeleavaldusega, mis toimus samal ajal 27. G8 tippkohtumisega.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et neile said osad vägivallaaktid, mis olid nende hinnangul käsitletavad piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemisena. Kaebajad kurtsid ka EIÕK artiklile 13 tuginedes tõhusa uurimise puudumise üle. Eelkõige kurtsid kaebajad selle üle, et suuremat osa vägivalla eest vastutavaid politseinikke ei suudetud tuvastada ning Itaalia kriminaalõigussüsteemis puudus piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise süüteokoosseis.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate suhtes tarvitatud vägivald põhjustas „tõsiseid“ füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi ning oli iseäranis tõsine ja julm. Seega leidis EIK, et kohtlemine, mis kaebajatele osaks sai, oli käsitletav piinamisena. Kaebajad olid nii politseipoolse kontrollimatu vägivalla kasutamise ohvrid kui ka tunnistajad, võttes arvesse, et politseinikud peksid süstemaatilist iga kooli hõivajat, sealhulgas neid, kes lamasid maas või istusid käed üleval. Seejuures kasutati vägivalda ilma, et hõivajad oleksid ise toime pannud vägivallaakte või hakanud politseile vastu.

EIK osundas, et käesolevas asjas oli siseriiklik menetlus samasugune, mis tõi kaasa rikkumise tuvastamise asjas Cestaro vs Itaalia (07.04.2015 kohtuotsus nr 6884/11, §§ 204-236). Seetõttu ei näinud EIK põhjust kalduda kõrvale nimetatud otsuses esitatud leidudest, sealhulgas nendest, mis puudutasid Itaalia õigussüsteemi puudujääke seoses piinamise eest karistuse määramisega.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus nr 43390/13 kaebajate nr 1, 6, 8, 9, 13, 16, 19-21, 28-29, 32 ja 33 osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kahele kaebajale 55 000 eurot, avalduse nr 12131/13 esitanud kaebajatele ning avalduse nr 43390/13 esitanud 2.-5., 7., 10.-12., 14., 17.-18., 22.-27., 30.-31. ja 34. kaebajale 45 000 eurot. EIK määras kulude katteks avalduse nr 43390/13 esitanud 2.-5., 7., 10.-12., 14.-15., 17.-18., 22.-27., 30.-31., 34. ja 35. kaebajale 59 750 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

Venemaa valitsus ja kaebaja saavutasid sõbraliku kokkuleppe osas, mis puudutas EIÕK artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebust seoses kaebaja ühe aasta ja nelja kuu pikkuse kohtueelse kinnipidamise ülemäärase kestusega.

Kondratyev vs Venemaa, kohtuotsus 22.06.2017, avaldus nr 61513/14

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pika – ühe aasta ja nelja kuu pikkuse - kohtueelse kinnipidamisega. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist seoses kahe kinnipidamisotsuse peale esitatud kaebuste läbivaatamisega viivitamisega ning EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise tuvastamiseks seoses pika kinnipidamise eest hüvitise saamise võimatusega.

Valitsus esitas deklaratsiooni, milles võttis omaks, et kaebaja kohtueelne kinnipidamine oli ülemääraselt pikk ning rikkus EIÕK artikli 5 lõiget 3. Valitsus pakkus kaebajale hüvitiseks 1 700 eurot ning taotles avalduse kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel. Deklaratsioonis ei mainitud kaebaja EIÕK artikli 5 lõigete 4 ja 5 alusel esitatud kaebusi. Kaebaja teavitas EIK-i sellest, et ta oli deklaratsiooni tingimustega nõus.

EIK seisukohad

EIK osundas, et kaebaja oli sõnaselgelt nõustunud valitsuse esitatud deklaratsiooni tingimustega ning käsitles seda sõbraliku kokkuleppena poolte vahel osas, mis puudutas EIÕK artikli 5 lõike 3 alusel esitatud kaebust seoses kaebaja kohtueelse kinnipidamise ülemäärase kestusega. EIK leidis, et sõbralik kokkulepe põhines EIÕK-s ja selle protokollides määratletud inimõiguste austamisele, mistõttu ei näinud EIK põhjust avalduse läbivaatamise jätkamiseks seoses kaebaja avaldusega osas, mis puudutas EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega ning EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise seoses ebaseadusliku vahistamise või kinnipidamise eest kohase hüvitise puudumisega.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 39 alusel kohtuasjade nimistust avaldus osas, milles see puudutab kaebaja kohtueelse kinnipidamise kestust;

2. EIÕK artikli 5 lõigete 4 ja 5 rikkumine;

3. EIK määras kaebajale sõbraliku kokkuleppe alusel 1 700 eurot ning muude kaebuste osas 300 eurot.

-----

EIK leidis, et Ühendkuningriigi võimud ei tegutsenud pikka aega väljasaatmise eesmärgil kinni peetud haavatava isiku varjupaigataotluse otsustusprotsessis „piisava hoolsusega“.

S.M.M. vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 22.06.2017, avaldus nr 77450/12

Asjaolud

Kaebaja on Zimbabwe kodanik. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) rikkumise tuvastamiseks väites, et teda peeti perioodil 2008. aasta novembrist kuni 2011. aasta septembrini ebaseaduslikult kinni. Kaebajat peeti nimetatud ajal kinni alusel, et ta ootas oma väljasaatmist Ühendkuningriigist.

EIK seisukohad

Võttes arvesse, et kaebaja kinnipidamisel oli alus siseriiklikus õiguses ning kohalduv õigus oli piisavalt juurdepääsetav, täpne ja ettenähtav, jättis EIK rahuldamata kaebaja kaebused seoses tema kinnipidamise „seaduslikkusega“. EIK leidis, et põhimõtteline lahendamist vajav küsimus oli see, kas mingil ajal perioodil 28.11.2008-15.11.2011 oli kaebaja kinnipidamine „omavoliline“. Üldiselt on kinnipidamine omavoliline siis, kui võimud on tegutsenud pahauskselt; kinnipidamine ei ole lähedalt seotud võimude poolt viidatud alustega; kinnipidamise koht ja tingimused ei ole selle eesmärki silmas pidades kohased; või kui kinnipidamise kestus ületab mõistlikku kinnipidamise aega, võttes arvesse kinnipidamisega taotletavat eesmärki.

Antud asjas puudusid viited sellele, et võimud oleksid tegutsenud „pahauskselt“ ning et kinnipidamise koht ja tingimused ei olnud kinnipidamise eesmärki silmas pidades kohased. Samuti oli EIK hinnangul kinnipidamine lähedalt seotud võimude poolt viidatud alustega.

Hindamaks, kas kinnipidamise kestus ületas mõistlikku kinnipidamise aega, võttes arvesse kinnipidamisega taotletavat eesmärki, pidi EIK tuvastama, kas võimud tegutsesid „piisava hoolsusega“. EIK selgitas, et ehkki kaebaja tegevused olid vastuolulised, lasus riigisekretäril kohustus tagamaks, et kinnipidamine oli (ja jäi) seaduslikuks. EIK osundas, et kaebaja oli haavatav ning teda peeti kinni enam kui 2,5 aastat õigusraamistiku kontekstis, mis ei seadnud immigratsioonikinnipidamisele ajalisi piire. Seega järeldas EIK, et antud asjaoludel pidanuksid võimud olema hoolsamad, tagamaks „piisav hoolsus“.

EIK leidis, et võimud ei tegutsenud „piisava hoolsusega“ perioodil 28.06.2010-08.02.2011, s.o 7 kuu ja 12 päeva pikkusel perioodil.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras kulude katteks 7 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestustega 6 aastat ja 1 kuu kuni 11 aastat ja 9 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Shylo jt vs Ukraina, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 41135/08; 70569/11; 38729/13; 44239/14; 69911/14; 34595/16; 41826/16

Asjaolud

7 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kriminaalmenetluste kestus: 6 aastat ja 1 kuu kuni 11 aastat ja 9 kuud. Kohtuastmeid: 1-3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 200 – 4 200 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 6 aastat kuni 9 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Trandafil jt vs Ukraina, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 36025/09; 1673/13; 31465/13

Asjaolud

3 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused: 6 aastat kuni 9 aastat ja 4 kuud. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. EIK on juhtivates asjades Svetlana Naumenko vs Ukraina ja Efimenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 600 – 1 800 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste täitmisega viivitamisega.

Kalinichenko jt vs Venemaa, kohtuotsus 22.06.2017, avaldused nr 52256/07; 2848/08; 26660/08; 58278/08; 56814/09; 73139/10

Asjaolud

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Täitemenetluste kestused: 1 aasta ja 1 kuu kuni 4 aastat ja 11 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et 13 aasta pikkune halduskohtumenetlus tagastamisnõude asjas ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Petrović vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, kohtuotsus 22.06.2017, avaldus nr 30721/15

Asjaolud

Kaebaja alustas 2002. aastal tagastamismenetlust. 2004. aasta juunis jättis haldusorgan kaebaja nõude rahuldamata. Kaebaja esitas nimetatud otsuse peale 2004. aasta juulis kaebuse kohtule. Nimetatud menetlus on hetkel pooleli ning ootab otsuse tegemist apellatsioonikohtu poolt.

Kaebaja taotles 2014. aasta juulis ülemkohtult otsuse tegemist selle kohta, et tagastamismenetluse kestus oli olnud ülemäärane. Ülemkohus tuvastas oma 2015. aasta aprilli ja 2016. aasta märtsi otsustes, et kaebaja õigust kohtumenetlusele mõistliku aja kestel oli rikutud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tagastamismenetluse ülemäärase kestusega.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja asjakohaste võimude käitumisest ning sellest, mis on vaidluses kaebajate jaoks kaalul. EIK võttis arvesse ülemkohtu seisukohad ja valitsuse kinnituse, mille kohaselt oli vaidlusaluse menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. EIK ei näinud põhjust asuda erinevale seisukohale võrreldes kaasustega, milles EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi sarnastes küsimustes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK jättis kaebaja õiglase hüvituse nõude rahuldamata.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Alaealise lapse foto avaldamisega ilma vanemate nõusolekuta rikuti lapse ja tema ema õigust era- ja perekonnaelule.

Bogomolova vs Venemaa, kohtuotsus 20.06.2017, avaldus nr 13812/09

Asjaolud

Kaasus puudutas alaealise foto kasutamist vanemate nõusolekuta. Lapse fotot kasutati piirkonliku levikuga brošüüri kaanel. Nimetatud brošüüri levitati eesmärgiga teavitada kogukonda kohalike võimude püüdlustest nii orbude kaitsmisel kui ka lapsendamisest huvitatud perekondade abistamisel. Üksikemaks olev kaebaja esitas keskuse vastu hagi väites, et nii tema kui ka tema poja au, väärikust ja mainet oli kahjustatud. Siseriiklikud kohtud jätsid kaebaja nõuded rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema poja foto loata avaldamine riivas tema ja tema poja õigust era- ja perekonnaalule ning siseriiklikud kohtud ei suutnud nimetatud õiguseid kaitsta.

EIK seisukohad

EIK osundas, et siseriiklikud kohtud tuginesid kaebaja nõuete rahuldamata jätmise otsuse tegemisel sellele, et foto oli tehtud kaebaja loal ning kaebaja ei olnud pannud selle kasutamisele piiranguid või tingimusi. Samas ei suutnud siseriiklikud kohtud uurida, kas kaebaja oli andnud oma nõusoleku foto avaldamisele. Lisaks märkis EIK, et foto kontekst võis jätta vale mulje, et fotol kujutatud laps oli oma vanemate poolt hüljatud. See või mõni muu järeldus, mida võis foto alusel teha, võis tekitada avalikkuses eelarvamusi kaebaja ja tema poja vahelise perekondliku sideme tajumise osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 130 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 100 eurot.

-----

Süüdimõistetud isiku süüdimõistmine selle eest, ta keeldus osalemast riiklikus elektroonilises DNA andmebaasis, oli vastuolus eraelu austamise õigusega.

Aycaguer vs Prantsusmaa, kohtuotsus 22.06.2017, avaldus nr 8806/12

Asjaolud

Kaebaja võttis 2008 osa meeleavaldusest, mille käigus tekkis meeleavaldajate ja sandarmite vahel rüselus. Kaebaja mõisteti süüdi sandarmite suhtes relva (antud juhul vihmavarju) kasutamises. Kaebajat sunniti läbima bioloogilist testimist, mille tulemus sooviti lisada riiklikusse elektroonilisse DNA andmebaasi (FNAEG). Kuna kaebaja keeldus nimetatud proovi andmisest, mõisteti ta selle eest süüdi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema eraelu austamise õigust rikuti seoses käsuga anda bioloogiline proov FNAEG süsteemi lisamiseks ning seoses asjaoluga, et tema keeldumine nimetatud käsku täitmast tõi kaasa tema süüdimõistmise kuriteos.

EIK seisukohad

EIK osundas, et 16.09.2010 tegi konstitutsioonikohus otsuse, mille kohaselt olid vaidlusalust arvutifaili käsitlevad normid põhiseadusega kooskõlas muuhulgas siis, kui nad „määrasid selliste isikuandmete säilitamise kestuse sõltuvalt säilitatava faili eesmärgist ning kõnealuste kuritegude laadist ja/või tõsidusest“. EIK märkis, et käesoleva ajahetkeni ei olnud nimetatud reservatsiooni osas kohaseid tegevusi tehtud. EIK leidis, et antud hetkel puudusid normid, mis oleksid andmete säilitamise perioodi osas teinud erisusi sõltuvalt sooritatud kuriteo laadist ja tõsidusest.

EIK leidis, et käesoleval ajal FNAEG-s DNA profiilide säilitamist käsitlevad regulatsioonid ei kaitsnud andmesubjekti piisavalt, tulenevalt kestust puudutavatest küsimustest ning asjaolust, et andmeid ei olnud võimalik kustutada. Seega ei saavutanud õigusnormid võistlevate avalike ja erahuvide vahel õiglast tasakaalu.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.

-----

28-kuuse lapse lahutamine oma perekonnast seitsmeks aastaks ilma tõsise põhjuseta tõi kaasa kaebajate perekonnaelu austamise õiguse rikkumise.

Barnea ja Caldararu vs Itaalia, kohtuotsus 22.06.2017, avaldus nr 37931/15

Asjaolud

Kaasus puudutas 28-kuuse tüdruku (C.) eemaldamist oma sünnijärgse perekonna juurest seitsmeks aastaks ning tema paigutamist kasuperekonda lapsendamise perspektiiviga.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Itaalia võimud ei suutnud võtta 2009. aasta juunist kuni 2016. aasta novembrini tarvitusele kohaseid ja piisavaid meetmeid selleks, et tagada kaebajate õigus koos C.-ga elada.

EIK leidis esmalt, et kohtu poolt esitatud põhjendused C. tema perekonnale tagastamisest keeldumiseks ning tunnistades C. lapsendamiseks sobilikuks ei olnud käsitletavad „väga erandlike“ asjaoludena, mis võinuks õigustada perekondlike sidemete lõhkumist.

Teiseks leidis EIK, et Itaalia võimud olid vääralt täitnud apellatsioonikohtu 2012. aasta otsust, mille kohaselt tuli laps sünnijärgsele perekonnale tagastada. Kaebajate ja C. taasühinemist, mis pidanuks toimuma 2012. aastal, ennetavad otsustavad faktorid aja möödumine, mis oli sotsiaalhoolekandeteenuste perekonna taasühinemise protsessi alguses esinenud loiduse tagajärg, ning kohtu poolt esitatud alused lapse ajutise paigutamise kohta.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 40 000 eurot ning kulude katteks 15 175 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Venemaa seadusandlus, mis keelustab homoseksuaalsuse propageerimise, rikub sõnavabadust ning on diskrimineeriv.

Bayev jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.06.2017, avaldused nr 67667/09; 44092/12; 56717/12

Asjaolud

Asjas esitasid kaebuse kolm geiaktivistist kaebajat avaldused seoses Venemaa seadusandlusega, mis keelustasid homoseksuaalsuse propageerimise. Eelkõige parandati väärtegude seadust 2013. aastal selliselt, et see keelustas spetsiifiliselt „mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimise alaealiste seas“, mille rikkumise eest oli ette nähtud trahv. Kaebajad korraldasid nimetatud seaduste vastu protesti avaldamiseks aastatel 2009-2012 meeleavaldused. Kõik kaebajad mõisteti hiljem väärteokorras süüdi ning neile määrati trahvid.

Kaebajad esitasid avaldused EIK-le EIÕK artiklite 10 ja 14 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et ehkki seaduste eesmärk oli eelkõige alaealiste kaitsmine, ei olnud seaduste piirid selgelt defineeritud ning nende kohaldamine oli olnud meelevaldne. Lisaks oli seaduste eesmärk ning viis, kuidas need olid formuleeritud ja kaebajate kaasustes kohaldatud, diskrimineeriv ega järginud legitiimset avalikku huvi. Selliste seaduste vastuvõtmisega tugevdasid võimud stigmat ja eelarvamust ning edendasid homofoobiat, mis oli vastuolus demokraatliku ühiskonna väärtustega.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 10;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 8 000 eurot, teisele kaebajale 15 000 eurot ja kolmandale kaebajale 20 000 eurot, varalise kahju hüvitamiseks teisele kaebajale 45 eurot (eeldusel, et ta tasub eelnevalt trahvi) ja kolmandale kaebajale 180 eurot ning kulude katteks esimesele kaebajale 5 880 eurot ja kolmandale kaebajale 83 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul oli riivel legitiimne eesmärk. Kohtunik heitis Kohtukoja enamusele ette, et nad ei saavutanud vastandlike õiguste vahel tasakaalu.

-----

EIK leidis, et eraisiku süüdimõistmine ametniku kritiseerimise eest tõi kaasa sõnavabaduse õiguse rikkumise.

Ali Çetin vs Türgi, kohtuotsus 20.06.2017, avaldus nr 30905/09

Asjaolud

Kaasus puudutas raamatupidajana töötanud kaebaja kriminaalkorras süüdimõistmist ametniku solvamise eest kirjas, mille kaebaja oli kirjutanud seoses professionaalse konfliktiga. Nimetatud ametnik oli koostanud maksuauditi aruande fondi kohta, milles kaebaja oli töötanud. Kaebaja süüdistas oma kirjas ametnikku käitumises, nagu oleks ta välja andnud fatwa (islami usujuhi korraldus), ning milles ta võrdles inspektorit kaudselt Bekçi Murtaza’ga (väljamõeldud tegelane Türgi kirjanduses, kes pani oma põhimõtted ja tõed kõigest muust kõrgemale ning soovis neid teistele peale suruda).

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks seoses tema solvamise eest kriminaalkorras süüdimõistmisega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja süüdimõistmine tõi kaasa tema sõnavabaduse õiguse ebaproportsionaalse riive, mis ei olnud EIÕK artikli 10 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK märkis, et kaebaja väljendas kriitikat söeses aruandega, mis oli põhjustanud kaebajale otsest ja kahtlematut kahju, kelle tööleping oli aruande tulemusena lõpetatud; kaebaja soovis väljendada oma isiklikku arvamust ning tema väited olid sarnased väärtushinnangutele; märkused ei olnud tehtud avaliku diskussiooni raames ega avalikku huvi puudutavates küsimustes; märkused ei olnud mõeldud üldsusele, vaid asjakohastele võimudele siseriiklikul tasandil.

EIK selgitas, et isegi kui karistus on võimalikest karistustest leebeim (antud kaasuses määrati kaebajale 195 euro suurune trahv), oli tegemist siiski kriminaalkaristusega, mis võib omada sõnavabaduse teostamisele jahutavat mõju.

Resolutsioon

EIÕK artikli 10 rikkumine.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

EIK tegi kindlaks varalise kahjuna hüvitamisele kuuluvad pühakoja valgustuskulud.

Cumhuriyetçi Eğitim Ve Kültür Merkezi Vakfı vs Türgi, kohtuotsus 20.06.2017, avaldus nr 32093/10


Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK artikli 14 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 9 väites, et ehkki tavapäraselt tasus pühakodade elektriarved usuasjade direktoraat, ei võimaldatud kaebajale seda eelist seetõttu, et cemevis’e ei tunnustatud Türgis pühakodadena. 02.12.2014 otsuses tuvastas EIK EIÕK artikli 14 rikkumise koosmõjus EIÕK artikliga 9. EIK leidis nimetatud otsuses, et Türgi õigusest tulenev pühakodade elektriarvete tasumisest erandite tegemise süsteem sisaldas endas diskrimineerimist usu alusel.

Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

Mis puudutas kaebaja varalise kahju nõuet, siis selgitas EIK, et EIK kohtupraktikast tulenevalt peab väidetava kahju ning EIÕK rikkumise vahel esinema põhjuslik seos. EIK leidis, et antud asjas oli põhjuslik seos kaebaja poolt väidetud varalise kahju ning rikkumise vahel olemas ulatuses, milles kaebaja, kes haldab Yenibosna cemevi’t, ei ole kunagi saanud kasu pühakodade elektriarvete maksmise erandist. Samas ei olnud võimalik antud kaasuses täpselt välja arvutada reaalseid elektrikulusid seoses cemevi’ga, kuna cemevi on osaks keskusest, mille hulka kuuluvad ka valdused, mis ei ole pühendatud usu kummardamisele. EIK leidis, et mõistlik varalise kahju hüvitis oli 44 400 eurot. Nimetatud summa vastas Yenibosna cemevi valgustuskuludele alates 29.06.2007 (mil kaebaja alustas menetlust siseriiklikus kohtus) kuni käesoleva otsuse jõustumise ajahetkeni.

EIK leidis, et kaebaja EIÕK artiklist 14 tulenevate õiguste rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 9 pidi kaebajale põhjustama ka mittevaralist kahju, mis tuli kohaselt hüvitada. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.

Seoses kaebaja EIÕK artikli 46 alusel esitatud taotlusega viia erandite süsteem kooskõlla EIK sisulise otsusega, siis märkis EIK, et valitsusel on vajalik võtta siseriiklikul tasandil kasutusele üldised meetmed kõrvaldamaks erandite skeemist tulenev diskrimineerimine.

Resolutsioon

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 44 400 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.