Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 26. juuni - 02. juuli 2017

 

Uudise kuupäev:
  07.07.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et EIÕK artiklit 3 ei olnud rikutud seoses väidetava õigeaegse tuberkuloosivastase ravi puudumisega vanglas.

Poghosov vs Gruusia, kohtuotsus 29.06.2017, avaldus nr 33323/08

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et asjakohased vanglavõimud ei võimaldanud tal saada tuberkuloosiga seoses õigeaegset ravi.

EIK seisukohad

Vastupidiste tõendite puudumisel leidis EIK, et kaebaja oli esimest korda esitanud oma tervise osas kaebused 2007. aasta jaanuaris. Nendel asjaoludel ei toimunud kaebaja toimetamine vangla haiglasse 28.01.2007 küll koheselt, kuid ka mitte erilise viivitusega. Vastuseks kaebaja kaebustele vaatas vangla arst ta koheselt läbi ning andis talle põhilist põletikuvastast ravimit.

Antud asjas ei testitud kaebajat tuberkuloosi suhtes kinnipidamise 2,5 aasta pikkusel algusperioodil. Samas ilmnes asja toimikust, et kaebaja ei kurtnud nimetatud perioodil kordagi ühegi tuberkuloosiga seotud tervisehäire üle, samuti ei kurtnud ta enda tuberkuloosihaige kinnipeetavaga ühte kambrisse paigutamise üle. Kaebajapoolsetele kaebuste esitamisele järgnes kohene arstlik läbivaatus, mille tulemusena pandi kaebajale tuberkuloosi diagnoos. Kaebaja pandi DOTS programmi ning tema ravi viidi edukalt lõpuni.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artiklit 3 ei olnud rikutud seoses väidetava õigeaegse tuberkuloosivastase ravi puudumisega vanglas.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud.

-----

EIK leidis, et EIÕK artiklit 3 ei olnud rikutud seoses võimude väidetava suutmatusega võtta kasutusele meetmeid, mida võis neilt mõistlikult eeldada, et kaitsta kaebajat teda rünnanud vangi eest.

Dimcho Dimov vs Bulgaaria (nr 2), kohtuotsus 29.06.2017, avaldus nr 77248/12

Asjaolud

Kaebaja oli kinnipeetav Varna vanglas, kui teda ründas teine vang. Rünnak tõi kaasa kaebaja lõualuu murru ning parema kõrva valu. Ehkki kaebaja ründaja mõisteti ründes süüdi, keeldus prokurör alustamast kriminaalmenetlust vangla personali suhtes selle eest, et nad ei suutnud kaebajat kaitsta.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites eelkõige, et vangla ei pakkunud talle piisavat kaitset kaasvangi eest, ehkki vangla oli vastavast ohust teadlik.

EIK seisukohad

Antud asi puudutas lühiajalist, 21.02.2012 aset leidnud intsidenti, kui kaebaja viidi tagasi vanasse vanglatiiba oma asjade järele ning kui kaks vangi sattusid vaidlusesse ning üks lõi teist vastu lõuga.

Pelk asjaolu, et valvur ei reageerinud piisavalt kiiresti, et ennetada teisel vangil kaebajat löömast, ei saanud viia järelduseni, et võimud ei täitnud oma kohustust võtta kaebaja kaitseks kasutusele piisavaid meetmeid. Tõendid osundasid, et kaebaja provotseeris teist vangi ning kogu olukord arenes väga kiiresti. Puudusid konkreetsed tõendid selle kohta, et valvuri tegevused olid ebamõistlikud või tulenesid sellest, et ta ei olnud piisavalt treenitud või et teda ei oleks olukorrast teavitatud.

Ehkki vangla võimud võisid eeldada kahe vangi vahel teatud pingeid, pidi kaebaja vanasse vanglatiiba naasma vaid lühiajaliselt ning polnud ilmne, et teine vang, keda oli varasema väidetava intsidendi järgselt hoiatatud, võis nii kiiresti nii vägivaldseks muutuda.

EIK hinnangul ei olnud ka kaebajale tekitatud ärevus, mida ta tundis teise vangi edasiste rünnakute ohu pärast, selline, et see kuuluks EIÕK artikli 3 kaitsealasse. Vanglavõimud võtsid kasutusele meetmed hoidmaks kaebajat teisest kinnipeetavast pärast 21.02.2012 intsidenti eraldi. Samuti oli enne nimetatud kuupäeva võetud kasutusele ennetavad meetmed kaebaja kaitsmise eesmärgil.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud seoses võimude väidetava suutmatusega võtta kasutusele meetmeid, mida võis neilt mõistlikult eeldada, et kaitsta kaebajat teda rünnanud vangi eest.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise kaasuses, kus apellatsioonikohtu koosseisu kuulunud kohtunik oli ühte kohtumenetluse poolt esindava õigusbüroo töötaja isa.

Ramljak vs Horvaatia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 5856/13

Asjaolud

Esimese astme kohus tegi tsiviilkohtumenetluses otsuse kaebaja kasuks. Apellatsioonikohus tühistas nimetatud otsuse. Kaebaja esitas kaebuse ülemkohtule, milles väitis, et kohtumenetlus ei olnud õiglane ning asja ei lahendanud sõltumatu ja erapooletu kohus, kuna apellatsioonikohtu koosseisu kuulunud ühe kohtuniku laps oli advokaadi praktikant õigusbüroos, mille advokaadid esindasid menetluses kaebaja vastaspoolt. Kaebaja kaebus jäeti rahuldamata ning kaebaja konstitutsioonilist kaebust ei võetud menetlusse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema õigust erapooletule kohtule rikuti.

EIK seisukohad

Asjas puudusid tõendid selle kohta, et apellatsioonikohtu kohtunik oleks olnud isiklikult erapooletu. Seega tuli kaasust uurida objektiivse erapooletuse perspektiivist. S.t EIK pidi hindama, kas kaebaja kahtlused, mis tulenesid kaasuse konkreetsetest asjaoludest, võisid olla objektiivselt põhjendatud.

Kaebaja hirmude objektiivse põhjendatuse hindamisel oli oluline isikliku sideme laad. Asjas ei viidanud midagi sellele, et kohtunik ei olnud teadlik asjaolust, et tema poeg töötas õigusbüroos, mis esindas kõnealuses menetluses vastaspoolt. Samas puudusid andmed, et kohtunik oleks teavitanud nendest asjaoludest kohtu presidenti. Kui ta oleks seda teinud, oleks enne asja arutamist hinnatud tema menetluses osalemisega kaasnevaid küsimusi. Asjaolu, et niivõrd lähedane sugulane nagu apellatsiooniastmes tsiviilasja lahendanud kohtuniku poeg omas lähedasi töösidemeid advokaatidega, kes esindasid tsiviilkohtumenetluses kaebaja vastaspoolt, ehkki ta ei olnud konkreetse kaasusega seotud ning ta oli menetluses osalenud advokaatidega alluvussuhtes, ohustas kohtu erapooletust ning tekitas selles osas kahtlusi.

EIK-l ei olnud võimalik tuvastada kohtuniku täpset mõju apellatsioonimenetluse tulemusele, kuna asi otsustati kinnise arutelu käigus. Samas märkis EIK, et kohtunik oli kolmest kohtunikust koosneva apellatsioonikohtu koosseisu esimees ning seetõttu võis kaebaja uskuda, et tal oli oluline roll kaebaja kahjuks tehtud otsuse langetamisel ning kohtu erapooletus võis olla tõsise kahtluse all.

Ehkki kõrgema astme kohtutel oli pädevus otsus tühistada alusel, et apellatsioonikohtu koosseisu president ei olnud näiliselt erapooletu, keeldusid nad seda tegemast.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 500 eurot ning kulude katteks 850 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul puudusid käesolevas olukorras objektiivsed põhjused kahelda kohtuniku erapooletuses.

-----

EIK leidis, et sellega, et kassatsioonikohus ei võtnud menetlusse kassatsioonkaebust, mille osas ei olnud täidetud kassatsioonkaebusele esitatud nõuded, ei piiratud kaebaja juurdepääsuõigust kohtule ebaproportsionaalselt.

Sturm vs Luksemburg, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 55291/15

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisega. Nimelt oli kaebaja esitanud kassatsioonkaebuse, mida ei võetud 2015. aasta mais menetlusse põhjusel, et kaebaja ei olnud väljendanud oma väiteid kooskõlas asjakohaste õiguslike nõuetega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kassatsioonikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse 1885 seaduse artikli 10 alusel. Nimetatud normi lisati 2010. aastal teine lõige, mis sätestab kolm detaili, mis peavad kindlasti igas kassatsioonkaebuses sisalduma ning mille täitmata jätmisel on kaebus vastuvõetamatu. EIK hinnangul järgis nimetatud normist tulenev piirang legitiimset eesmärki.

EIK osundas, et 1885 seaduse artikli 10 sõnastus (pärast 2010. aasta reformi) oli selge, kuna selle teine lõige nägi ühetähenduslikult ette kolm nõuet, mille täitmine oli vajalik ning mille täitmata jätmine tõi kaasa kaebuse vastuvõetamatuks tunnistamise. EIK nõustus valitsusega, et kassatsioonikohus kohaldas 1885 seaduse artiklit 10 kohaselt ega tegutsenud vastuolus nimetatud normiga. EIK osundas, et kassatsioonikohtu põhjendustes, millega loeti kaebaja kassatsioonkaebus vastuvõetamatuks, puudusid tõendid omavoli või ülemäärase formalismi kohta. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja juurdepääsuõigust kohtule ei olnud ebaproportsionaalselt takistatud ning seega ei olnud kaebaja vastavat õigust piiratud.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestustega 8 aastat ja 6 kuud kuni 22 aastat ja 3 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Cirnerová jt vs Slovakkia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 4603/11

Asjaolud

32 kaebajat esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega tsiviilkohtumenetlusega. Kohtumenetluse kestus: 8 aastat ja 6 kuud kuni 22 aastat ja 3 kuud. Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja asjakohaste võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajatel vaidluses kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse EIK-le esitatud materjalid ning EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele 1-28 igaühele 500 eurot ning kaebajatele 29-32 ühiselt 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 4 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Ivan vs Slovakkia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 57405/15

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega tsiviilkohtumenetlusega (seoses kaebaja esitatud hagiga, milles ta nõudis seoses töösuhte lõpetamisega palga ja intresside maksmist). Kohtumenetluse kestus: 4 aastat, 4 kuud ja 27 päeva. Kohtuastmeid: 1.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebaja ja asjakohaste võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajal vaidluses kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajal ebamõistliku pikkusega menetluse osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 600 eurot ning kulude katteks 1 540 eurot.

-----

EIK leidis, et võimude otsus korraldada kaebaja osavõtt apellatsioonikohtu istungist videoühenduse abil oli õigustamatu.

Medvedev vs Venemaa, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 5217/06

Asjaolud

Esimese astme kohus mõistis kaebaja 2005. aasta veebruaris süüdi mõrvas. 21.07.2005 jättis Vene Föderatsiooni ülemkohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 2007. aasta juunis tühistas ülemkohtu presiidium järelevalvemenetluse raames 21.07.2005 otsuse põhjusel, et kaebajal ei võimaldatud apellatsioonimenetluses kasutada õigusabi. Asi saadeti uueks arutamiseks apellatsioonikohtule. Kaebajat määrati esindama kaitsja R. 16.08.2007 toimus ülemkohtus uus istung, millest kaebaja võttis osa videoühenduse vahendusel ning R. viibis kohtusaalis kohapeal. Süüdimõistev otsus jäeti jõusse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles tõi välja mitmeid siseriiklike kohtute poolt toime pandud õiguserikkumisi. Muuhulgas väitis kaebaja, et 21.07.2005 istungil apellatsioonikohtus ei olnud tal esindajat ning riigi poolt määratud kaitsja R., kes esindas teda 16.08.2007 apellatsioonikohtu istungil, ei taganud talle tõhusat õigusabi.

EIK seisukohad

EIK märkis, et 21.07.2005 apellatsioonikohtu otsus tühistati järelevalvemenetluse käigus pelgalt seetõttu, et võimud ei olnud taganud kaebajale apellatsioonimenetluses õigusabi. EIK pidas seetõttu vajalikuks uurida teist apellatsioonimenetlust. EIK hindas seda, kas menetluse läbiviimise korraldus ning eelkõige advokaadi R. ja kaebaja vaheline suhtlus austas kaitseõigust.

EIK põhiline murekoht antud kaasuses oli see, et apellatsioonikohtus toimunud istungil ei olnud kaebaja kohtusaalis ning tal oli võimalik oma advokaadiga suhelda vaid videoühenduse abil. EIK on varem juba väljendanud kahtlusi seoses privaatsuse puudumisega suhtluses, mis toimub riigi poolt paigaldatud ja käideldava videokonverentsisüsteemi abil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Valitsus ei selgitanud, miks ei olnud võimalik kasutada apellatsioonimenetluses istungi läbiviimiseks muid korraldusi. EIK ei näinud mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid õigustanud võimude otsust korraldada kaebaja osavõtt istungist videoühenduse vahendusel selle asemel, et tagada tema kohalviibimine kohtusaalis.

EIK järeldas, et ülemkohtu poolt tehtud korraldused olid ebapiisavad tagamaks, et kaebajal oleks olnud apellatsioonikohtu istungil tõhus õigusabi. EIK hinnangul ei heastanud nimetatud korraldused ka esimeses apellatsioonimenetluses esinenud puudujääke seoses kaebaja õigusega tõhusale õigusabile.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ning kulude katteks 23 eurot.

-----

EIK tuvastas, et asjas ei olnud tõendatud, et apellatsioonkaebused oleksid kaebajatele kätte toimetatud või et neid oleks apellatsioonkaebustest muude vahendite abil teavitatud, millega rikuti poolte võrdsuse põhimõtet.

Lazarenko jt vs Ukraina, kohtuotsus 27.06.2017, avaldused nr 70329/12; 9041/13; 9755/13; 15901/13; 27320/13; 61147/14

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat, kes olid osapoolteks halduskohtumenetlustes, milles nad vaidlesid võimudega selle üle, kui suurt pensioni nad olid õigustatud saama. Esimese astme kohtud tegid otsused kaebajate kasuks. Apellatsioonikohtud tühistasid aga esimese astme kohtu otsused. Kaebajad kurtsid, et võimud ei teavitanud neid kohaselt sellest, et nende kaasustes käisid apellatsioonimenetlused. Kaebajad väitsid, et nad ei saanud seetõttu menetlustest osa võtta.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohtus toimunud menetlustes rikuti poolte võrdsuse põhimõtet.

EIK seisukohad

Antud asjas oleks poolte võrdsuse põhimõtet austatud, kui kaebajaid oleks teavitatud nende asjades esitatud apellatsioonkaebustest. EIK osundas, et siseriiklik õigus nõudis, et kui kohtudokumendid saadeti posti teel, tuli kasutada tähitud posti. Lisaks pidi dokumendi kätte toimetanud isik kohtule tagastama tõendi kättetoimetamise kohta ning siseriiklik õigus sätestas sõnaselgelt, et nimetatud tõend tuli lisada kohtuasja toimikusse. Kui seda menetlust oleks järgitud, pidanuks siseriiklikud kohtutoimikud sisaldama tõendeid kättetoimetamise kohta. Valitsus ei selgitanud, miks nimetatud menetlust ei kasutatud ning miks kasutati väidetavalt hoopis tavalist registreerimata posti. Asjades puudusid ametlikud otsused või regulatsioonid, mis oleksid lubanud sellist alternatiivset kättetoimetamise viisi. Antud asjas puudusid viited või andmed, et kaebajate kaasustes oleks kasutatud või soovitud kasutada muid teavitamise viise peale posti. EIK järeldas, et asjas ei olnud tõendatud, et apellatsioonkaebused oleksid kaebajatele kätte toimetatud või et neid oleks apellatsioonkaebustest muude vahendite abil teavitatud. Seega jäeti kaebajad ilma võimalusest esitada apellatsioonkaebuste kohta omapoolsed seisukohad. See tõi kaasa poolte võrdsuse põhimõtte rikkumise.

Resolutsioon

1. Eemaldada kohtuasjade nimistust avaldus nr 27320/13 osas, milles see puudutas väidetavat poolte võrdsuse põhimõtte rikkumist, ning tunnistada nimetatud avaldus ülejäänud osas vastuvõetamatuks;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 000 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebaja kasuks langetatud siduva kohtuotsuse täitmisega viivitamine kohaliku omavalitsuse poolt oli vastuolus EIÕK nõuetega.

Bigashev vs Venemaa, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 71444/13

Asjaolud

Kaebaja maja lähistel teostati aastatel 2000-2002 teetöid. Sellest ajast alates ujutasid sulalumi ja põhjavesi igal aastal kaebaja maja üle. Kaebaja alustas korduvalt kohaliku omavalitsuse ja teetöid teostanud munitsipaaläriühingu suhtes kohtumenetlusi, milles taotles kahju hüvitamist ning otsuse tegemist, millega kohustataks neid teed parandama. Hoolimata kaebaja kasuks 2007., 2008. ja 2013. aastal langetatud kohtuotsustest parandati tee alles 2014. aasta oktoobris.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Asja materjalidest ilmnes, et kohalik omavalitsus tegeles aastatel 2000-2002 loata tee ehitamisega kaebaja maja kõrval ilma kohase projektidokumentatsioonita. Samuti jättis kohalik omavalitsus korduvalt täitmata kaebaja kasuks langetatud kohtuotsused või täitis neid viivitustega. Kohalikul omavalitsusel kulus enam kui dekaad, et teostada vajalikud, ekspertide poolt kindlaksmääratud ning võrdlemisi sirgjoonelised äravoolu parandustööd kaitsmaks kaebaja maja üleujutuste eest. Nendel asjaoludel leidis EIK, et kaebaja kasuks langetatud siduva kohtuotsuse täitmisega viivitamine oli vastuolus EIÕK nõuetega ning vaatamata kaebajale siseriiklike kohtute poolt määratud varalise ja mittevaralise kahju hüvitistele tõi see kaasa kaebaja EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tuleneva omandiõiguse õigustamatu riive. Seega tuvastas EIK nii EIÕK artikli 6 lõike 1 kui ka 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 950 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

Riigi suutmatus täita töövaidlustes kaebajate kasuks langetatud lõplikke kohtuotsuseid tõi kaasa kaebajate EIÕK artikli 6 lõikest 1 ja EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevate õiguste rikkumise.

Krndija jt vs Serbia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldused nr 30723/09; 9370/13; 32658/12; 2632/09

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat, kelle tööandjad lõpetasid nendega töösuhted ning kes esitasid oma tööandjate vastu hagid, milles taotlesid enda tööle ennistamist ja/või varalise kahju hüvitamist. Siseriiklikud kohtud tegid otsused kaebajate kasuks, kuid ühtki nendest otsustest ei ole täidetud. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et esimese kaebaja kasuks langetatud 20.12.2006 siseriikliku kohtuotsuse kohaselt pidi kollektiivomandis olev ettevõtte ennistama kaebaja tema endisele ametikohale ning tasuma töövaidlusega seotud menetluse kulud. Sõltumata 26.12.2008 täidetavaks muutunud kohtuotsusest ning kaebaja püüdlustest ei ennistatud kaebajat oma ametikohale. Sellistes asjades peab EIK uurima, kas kohtuotsuse mittetäitmine oli põhjustatud riigile omistatavast viivitusest või kas võlgnikuks oleva ettevõtte maksejõuetus muutis riigil kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuse täitmise kohustuse austamise objektiivselt võimatuks. Käesoleva kaasuse kumulatiivsetest asjaoludest tulenevalt leidis EIK, et valitsus ei tõendanud, et maksejõuetusmenetluse alustamine kaebaja endise tööandja suhtes oleks muutnud kaebaja tööle ennistamise objektiivselt võimatuks. EIK märkis, et täidetavuse kuupäevast kuni maksejõuetusmenetluse alguseni ei täidetud kohtuotsust umbes kolm aastat ning sealt edasi pole kohtuotsust tänaseni täidetud veel viie aasta jooksul. Valitsus ei ole esitanud nimetatud viivituse õigustamiseks mõistlikku õigustust. Sellega, et võimud ei võtnud kaheksa aasta jooksul kasutusele vajalikke meetmeid lõpliku kohtuotsuse täitmiseks, jätsid võimud EIÕK artikli 6 lõike 1 ilma oma kasulikust mõjust. Sel viisil ennetasid nad kaebajal saamast raha, mille maksmist võis ta mõistlikult eeldada. Valitsus ei olnud esitanud nimetatud riive õigustamiseks samuti usutavat selgitust. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK märkis, et teise kaebaja kasuks langetatud lõplikku kohtuotsust ei ole seni täidetud seoses saamata palga ja seonduvate maksetega. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine esimese ja teise avalduse osas;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine esimese ja teise avalduse osas;

3. EIK määras, et riik peab maksma esimesele ja teisele kaebajale oma vahenditest summad, mis olid kaebajatele nende kasuks tehtud kohtuotsuses välja mõistetud. EIK määras lisaks esimesele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning teisele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebaja süüdimõistmine apellatsioonikohtu poolt olukorras, kus esimese astme kohus oli kaebaja õigeks mõistnud ning kus apellatsioonikohus ei kuulanud vahetult üle kõiki tunnistajaid, ei olnud EIÕK artikli 6 lõikega 1 vastuolus.

Chiper vs Rumeenia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 22036/10

Asjaolud

Esimese astme kohus mõistis kaebaja talle esitatud süüdistustes õigeks leides, et kriminaalkaebuste sisu ega süüdistused esitanud isikute väited ei tõendanud kaebaja süüd. Kõrgem kohus rahuldas lõpliku kohtuotsusega prokuratuuri apellatsioonkaebuse, tühistas esimese astme kohtu otsuse, muutis süütegude klassifikatsiooni ning määras kaebajale kasutuseks 3-aastase vangistuse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et kõrgem kohus mõistis ta tõendeid vahetult uurimata süüdi, ehkki esimese astme kohus oli ta samade tõendite alusel õigeks mõistnud. Kaebaja osundas, et kõrgem kohus ei kuulanud vahetult üle kõiki tunnistajaid.

EIK seisukohad

Et antud asjas oli kõrgem kohus võtnud kasutusele samme kuulamaks üle tunnistajad, kelle ülekuulamist oli kohus vajalikuks pidanud, ning oli andnud kaebajale võimaluse taotleda tema valikul teiste tunnistajate ülekuulamist, järeldas EIK, et menetlus oli tervikuna õiglane. Seda iseäranis seetõttu, et kõrgem kohus selgitas, miks ta jõudis erinevale seisukohale võrreldes alama astme kohtu järeldustega, mis puudutasid teatud ütluste usaldusväärsust.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise seoses tunnistaja kohtueelselt antud ütluste kasutamisega.

Valdhuter vs Rumeenia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 70792/10

Asjaolud

2000. aasta veebruaris kutsuti kaebaja, kes ostis ja müüs kasutatud autosid, politseisse andma ütlusi seoses kolme auto ostmisega I.R.-lt. Kaebajale esitati süüdistus vargusele kaasaaitamises ning teadlikult varastatud autode ostmises. I.R. oli uurimise käigus võimudele tunnistanud, et ta oli autod varastanud teatud isikute „käsul“ ning üks nimetatud isik oli kaebaja. Kaebaja ega tema advokaat ei võtnud I.R. ülekuulamistest osa. Siseriiklikud kohtud mõistsid kaebaja süüdi. Asjas tehti lõplik kohtuotsus 2010. aasta mais. Kohtud tuginesid kaebaja süüdimõistmisel I.R. uurimise ajal antud ütlustele.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele oli rikutud, kuna ta ei saanud I.R. küsitleda, ehkki tema süüdimõistmine tugines I.R. ütlustel. Samuti kurtis kaebaja menetluse ülemäärase kestuse üle.

EIK seisukohad

EIK märkis siseriiklikud kohtud ei esitanud tõsiseid aluseid, mis oleksid õigustanud I.R. mitteilmumist kohtusse ning tema uurimise ajal antud ütlustele tuginemist. Ehkki oli keeruline tuvastada, kas I.R. ütlused olid asjas otsustavad, oli EIK siiski veendunud, et tema ütlustel oli teatav kaal või isegi suur tähtsus ning nende kasutamine põhjustas kaitse teostamisele raskuseid. Nendel asjaoludel pidanuks olemas olema tugevad tasakaalustavad elemendid, mis oleksid kompenseerinud kaitsele tekitatud raskusi. EIK piirdus käesolevas asjas selle tuvastamisega, et kaebajal ei olnud võimalik kohtueelselt või kohtumenetluses küsitleda tunnistajaid, kelle ütlused olid siseriiklikud kohtud arvesse võtnud. Seejuures kuulati kaebaja üle vaid apellatsioonimenetluses. Lisaks ei olnud kohtud läbi viinud puuduvate tunnistajate ja nende ütluste usaldusväärsuse põhjalikku uurimist. Mis puudutas I.R. ütlusi, siis märkis EIK, et kohtud ei vastanud kaebaja väitele, et nimetatud tõend oli ebaseaduslik ning see oli saadud sunni tulemusena. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et puudusid siseriiklike kohtute poolt võetud menetluslikud meetmed, mis oleksid tasakaalustanud asjaolu, et kaebaja ei saanud otseselt I.R. küsitleda. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise.

Menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, ennekõike asja keerukusest, kaebaja ja pädevate võimude käitumisest ja sellest, mis on isikul kaalul. Antud asjas kestis kriminaalmenetlus 10 aastat ja 2 kuud kahes kohtuastmes. EIK on asjas Vlad jt vs Rumeenia tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine seoses asjaoluga, et siseriiklikud kohtud ei kuulanud I.R. üle;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kriminaalmenetluse kestusega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 3 690 eurot.

-----

EIK tuvastas õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumise isiku osas, kes mõisteti apellatsioonikohtu poolt süüdi ilma, et prokuratuuri tunnistajaid oleks vahetult üle kuulatud.

Lorefice vs Itaalia, kohtuotsus 29.06.2017, avaldus nr 63446/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le kaebuse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema süüdimõistmine apellatsioonikohtu poolt oli ebaõiglane. Esimese astme kohus oli kaebaja õigeks mõistnud, kuivõrd esimese astme kohus oli leidnud, et kahe tunnistaja ütlused olid ebatäpsed, ebaloogilised ja seosetud ning nendest ühe poolt antud ütlused ei olnud usaldusväärsed. Apellatsioonikohus mõistis kaebaja seejärel samade tunnistajate ütluste põhjal süüdi ilma, et apellatsioonikohus oleks tunnistajaid üle kuulanud. Apellatsioonikohus uuris selle asemel tunnistajate ütlusi, mis olid kantud asja toimikus olevatesse protokollidesse.

EIK seisukohad

EIK leidis, et apellatsioonikohtu keeldumine nimetatud kahe tunnistaja ja/või teiste tunnistajate uuesti üle kuulamisest enne kaebaja õigeks mõistnud esimese astme kohtu otsuse tühistamist, õõnestas kohtumenetluse õiglust. EIK selgitas, et need, kes vastutavad süüdistatava süü või süütuse otsustamise eest, peaksid põhimõtteliselt kuulama tunnistajad vahetult üle ning hindama nende usaldusväärsust.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Kaebaja advokatuurist väljaarvamise otsus ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Jankauskas vs Leedu (nr 2), kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 50446/09

Asjaolud

Leedu advokatuur arvas kaebaja advokaatide praktikantide nimekirjast välja pärast seda, kui advokatuur oli saanud teadlikuks asjaolust, et kaebaja ei olnud advokatuuri astudes deklareerinud oma varaseimaid süüdimõistmisi kuritegudes. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja advokaatide nimekirjast väljaarvamine tõi kaasa tema eraelu austamise õiguse riive, kuna väljaarvamine pidi mõjutama kaebaja ametialast mainet ja ametialaseid suhteid. Sellegipoolest olid siseriiklike kohtute leiud, mille kohaselt puudusid kaebajal piisavalt kõrged moraalsed väärtused, kooskõlas siseriikliku õigusega ega olnud asjaoludest tulenevalt ebamõistlikud. Seega oli kaebaja eraelu riive õigustatud kaasinimeste õiguste kaitseks, tagades justiitssüsteemi hea ja kohase toimimise.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

Kaebaja advokatuurist väljaarvamise otsus ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Lekavičienė vs Leedu, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 48427/09

Asjaolud

Leedu advokatuur keeldus võtmast kaebajat uuesti oma liikmeks alusel, et kaebaja oli varasemalt mõistetud süüdi riigi õigusabisüsteemi petmises. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja advokaatide nimekirjast väljaarvamine tõi kaasa tema eraelu austamise õiguse riive, kuna väljaarvamine pidi mõjutama kaebaja ametialast mainet ja ametialaseid suhteid. Sellegipoolest olid siseriiklike kohtute leiud, mille kohaselt puudusid kaebajal piisavalt kõrged moraalsed väärtused, kooskõlas siseriikliku õigusega ega olnud asjaoludest tulenevalt ebamõistlikud. Seega oli kaebaja eraelu riive õigustatud kaasinimeste õiguste kaitseks, tagades justiitssüsteemi hea ja kohase toimimise.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

Telefonivestluse salvestise kasutamise üle distsiplinaarmenetluses teostati tõhusat kohtulikku kontrolli ning see ei toonud kaasa EIÕK rikkumist.

Terrazzoni vs Prantsusmaa, kohtuotsus 29.06.2017, avaldus nr 33242/12

Asjaolud

Kaasus puudutas kohtuniku suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse kontekstis telefonivestluse salvestise kasutamist, mis oli pealt kuulatud tahtmatult seoses kohtunikku mittepuudutanud kriminaalmenetlusega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et kõnealune riive oli EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „kooskõlas seadusega“. Mis puudutas riive eesmärki ja vajalikkust, siis leidis EIK, et see oli suunatud tõe väljaselgitamisele algses F.L.-ga (politseile tuntud isiku ja pealtkuulatava telefoniliini omaniku) seotud kriminaalmenetluses kui ka kaebajat puudutanud lisandunud kriminaalmenetluses.

EIK osundas, et telefoni pealtkuulamise operatsiooni oli otsustanud kohtunik ning see toimus samuti kohtuniku järelevalve all. Telefonivestlus oli salvestatud eeluurimise raames, kohtuniku taotlusel ja kohtuniku järelevalve all.

EIK märkis, et kaebajale oli antud mitmeid võimalusi esitada omapoolsed selgitused kõnealuse telefonivestluse kohta; kaebaja võis taotleda vestluse salvestise mittekasutamist distsiplinaarmenetluses; Conseil d’État oli uurinud kaebaja kaebuse alust osas, mis puudutas telefonivestluse pealtkuulamise õiguspärasust. EIK järeldas, et asjas oli toimunud tõhus uurimine, mis võimaldas tagada, et kõnealune riive oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Isiklike maksuandmete massavaldamise keeld Soomes ei rikkunud sõnavabaduse õigust.

Satakunnan Markkinapörssi Oy ja Satamedia Oy vs Soome, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 931/13


Suurkoja otsus
Asjaolud

Pärast seda, kui kaks kaebajaks olevat äriühingut avaldasid 1,2 miljoni inimese isiklikud maksuandmed, otsustasid siseriiklikud võimud, et selline massiline isiklike andmete avaldamine oli andmekaitseseaduse alusel ebaseaduslik ning keelasid tulevikus sellise andmete massilise avaldamise. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklis 10 sätestatud sõnavabaduse õiguse rikkumise tuvastamiseks.
21.07.2015 Kohtukoja otsus

Kohtukoda leidis oma 21.07.2015 otsuses, et EIÕK artiklit 10 ei olnud rikutud (häältega 6:1). Samuti tuvastas Kohtukoda ühehäälselt EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses menetluse kestusega.

Kaebajate taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

EIK Suurkoja seisukohad

Suurkoda leidis, et keeld riivas kaebajate sõnavabadust. Sellegipoolest ei olnud Suurkoja hinnangul EIÕK artiklit 10 rikutud, kuna riive oli „ette nähtud seaduses“, see järgis isikute privaatsuse kaitsmise legitiimset eesmärki ning sellega oli saavutatud eraelu õiguse ja sõnavabaduse õiguse vahel õiglane tasakaal. Suurkoda nõustus siseriiklike kohtute seisukohaga, mille kohaselt ei olnud maksuandmete massiline kogumine ja levitamine seotud avaliku huvi aruteluga ning see ei toimunud vaid ajakirjanduslikel eesmärkidel.

Suurkoda tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses menetluse ülemäärase kestusega (enam kui 8 aastat).

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud (häältega 15:2);

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine (häältega 15:2);

3. EIK määras kulude katteks 9 500 eurot (häältega 14:3).

Eriarvamused

Kaks kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles nad ei nõustunud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamisega. Kahe kohtuniku ühise eriarvamuse kohaselt esines antud asjas EIÕK artikli 10 rikkumine.

-----


EIK tuvastas, et siseriiklikud kohtud olid õigustatult lugenud neli organisatsiooni tsiviilkohtumenetluses laimu eest vastutavaks seoses eraviisilises kirjavahetuses esitatud mittetõeste väidetega.

Medžlis Islamske Zajednice Brčko jt vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 17224/11


Suurkoja otsus
Asjaolud

Kaebajateks on neli organisatsiooni, kes kirjutasid 2003. aasta mais kirja piirkonna kõrgematele võimudele, milles kurtsid selle üle, et M.S., kes töötas multietnilise avaliku raadiojaama meelelahutusprogrammi toimetajana, taotles nende piirkonna multietnilise raadio- ja televisioonijaama direktori ametikohta. Siseriiklikud kohtud mõistsid kaebajad tsiviilkohtumenetluses laimamise eest vastutavaks.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks seoses laimamise tsiviilkohtumenetluses neile pandud kahjuhüvitise maksmise kohustusega.

13.10.2015 Kohtukoja otsus

Kohtukoda leidis oma 13.10.2015 otsuses (häältega 4:3), et EIÕK artiklit 10 ei olnud rikutud. Kaebajate taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

EIK Suurkoja seisukohad

Nimetatud kirjas sisaldusid neli väidet, millega kujutati M.S. isikuna, kes oli oma arvamustes ja tunnetes moslemite ja etniliste bosnialaste suhtes lugupidamatu ja põlglik. Süüdistuste laad oli selline, mis seadis tõsiselt kahtluse alla tema sobivuse piirkondliku raadio direktori kohale, kuhu ta oli kandideerinud, ning tema rolli multietnilise avaliku raadiojaama meelelahutusprogrammi toimetajana. Samas ei olnud kaebajad siseriiklikes kohtutes tõendanud „selliste väidete õigsust, mille osas nad teadsid või pidid teadma, et need olid valed“, ehkki nad olid seotud nõudega kontrollida esitatud väidete tõele vastavust, isegi kui sellised väited olid võimudele edastatud eraviisilises kirjavahetuses.

Suurkoda järeldas, et kaebajatel puudus nende kirjas olevate väidete osas piisav faktiline alus. Suurkoda leidis, et kaebajate sõnavabaduse riivet toetasid asjakohased ja piisavad põhjendused ning see oli legitiimset eesmärki (M.S. maine kaitse) silmas pidades proportsionaalne. Suurkoja hinnangul olid siseriiklikud võimud saavutanud õiglase tasakaalu kaebajate sõnavabaduse ning M.S. maine kaitse huvi vahel. Seega tegutsesid siseriiklikud võimud neile jäetud otsustusruumi piires.

Resolutsioon (häältega 11:6)

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

Eriarvamused

Neli kohtunikku väljendasid oma ühises eriarvamuses arvamust, et siseriiklike kohtute poolt esitatud põhjused ei olnud kaebajate sõnavabaduse riive õigustamiseks „asjakohased ja piisavad“. Üks eriarvamusele jäänud kohtunik leidis, et antud asjas oli rikutud kaebajate EIÕK artiklist 10 tulenevat õigust omada arvamusi ning saada ja edasi anda teavet ja ideid. Üks eriarvamusele jäänud kohtunik ei saanud antud kaasuse asjaoludest lähtuvalt nõustuda sellega, et kaebajad olid vastutavad nende võimudele esitatud kirjas toodud teabe avaldamise ning M.S.-le sellise avalikkusega tekitatud kahju eest.

-----

Laimamise asjades väljamõistetud kahjuhüvitise suurus peab olema proportsionaalne toimepandud teo ja mainele tekitatud kahju suhtes, samuti peavad siseriiklikud kohtud kahjuhüvitise suurust piisaval määral põhjendama.

Ghiulfer Predescu vs Rumeenia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 29751/09

Asjaolud

Ajakirjanikuna töötav kaebaja esines 2006. aasta augustis koos Constanţa linnapea ja kohaliku ärimehe R.M.-ga koos telesaates, kus arutati linnas viimasel ajal aset leidnud vägivalda. Telesaate ajal esitas kaebaja väiteid, mille tõttu alustas R.M. kaebaja suhtes kohtumenetlust seoses laimamisega. Kõrgemad kohtud rahuldasid R.M. nõude ning kaebajalt mõisteti välja 50 000 Rumeenia leu suurune kahjuhüvitis ning 7 197 Rumeenia leud kulude katteks. Samuti pidi kaebaja saatma R.M.-le avaliku vabanduskirja ning avaldama oma kulul kohtuotsuse kahes ajalehes.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja väited esitati elava arutelu kontekstis avaliku huvi küsimuses; asjaoludest tulenevalt olid R.M. avaliku elu teod ja käitumine suurema tähelepanu all; kaebaja väited peegeldasid peaasjalikult tema arvamust; kaebaja keelekasutus jäi ajakirjandusvabaduse lubatavatesse piiridesse; kaebaja väited olid käsitletavad väärtushinnangutena; kaebajate vaadetel oli piisav „faktiline alus“; asjas ei viidanud midagi sellele, et kaebaja väited poleks esitatud heas usus ning järgides legitiimset eesmärki avaliku huvi asjas arutelu pidamiseks.

Mis puudutas kohaldatud karistust, siis selgitas EIK, et EIÕK alusel peab laimamise eest määratud kahjuhüvitis järgima mainele tekitatud kahju osas mõistlikku proportsionaalsuse suhet. EIK osundas, et kaebajalt väljamõistetud kahjuhüvitis oli väga kõrge. Seetõttu võis see EIK hinnangul omada kaebaja sõnavabadusele „jahutavat“, mahalaitvat mõju. EIK lisas, et siseriiklikud kõrgemad kohtud ei suutnud veenvalt põhjendada, kuidas kahjuhüvitisena väljamõistetud summa oli vaidlusaluste tegude suhtes proportsionaalne.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebajale kohaldatud karistus ei olnud vajalikul määral põhjendatud ning siseriiklike kohtute poolt kohaldatud standardid ei taganud asjakohaste õiguste ja seotud huvide vahelist õiglast tasakaalu. Seetõttu ei olnud vaidlusalune riive EIÕK artikli 10 lõike 2 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 14 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot ning kulude katteks 3 369 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

Aserbaidžaani võimud takistasid riigijuhtimise vastu suunatud avalike kogunemiste toimumist.

Hajili jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 29.06.2017, avaldused nr 44699/13; 47040/13; 65283/13

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes osalesid 12.01.2013, 26.01.2013 ja 10.03.2013 toimunud meeleavaldustel (iga kaebaja osales ühel meeleavaldusel). Kaebajate sõnul olid meeleavaldused rahumeelsed. Kõik kogunemised aeti politsei poolt laiali, kaebajad vahistati ning toimetati politseijaoskonda, kus vormistati väärteoprotokollid. Kaebajaid süüdistati seadusega vastuolus korraldatud meeleavaldustel osalemises. Kohus mõistis kaebajad väärtegudes süüdi ning määras kaebajatele karistuseks vastavalt 450-600 Aserbaidžaani manati suurused trahvid. Kaebajate apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et meeleavalduste laialiajamine politsei poolt ning nende vahistamised ja süüdimõistmised väärtegudes rikkusid nende kogunemiste vabadust. Kaebajad taotlesid ka EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamist väites, et väärteomenetlustes ei tagatud neile õiglast kohtumenetlust.

09.09.2014 teavitas kaebajate esindaja EIK-i sellest, et tema kontorist arestiti kõik kaebajate EIK menetluses olevate kaasuste toimikud, samuti kõik muud toimikud, mis tõi kaasa EIÕK artikli 34 alusel kaebajate individuaalkaebuste esitamise õiguse kasutamise takistamise.

EIK seisukohad

Mis puudutas küsimust, kas meeleavalduste laiali ajamine ja kaebajate süüdimõistmine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik märkis EIK, et asja faktid ja tõstatatud küsimused on sarnased asja Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan omadega. Võttes arvesse viidatud asjas esitatud põhjused, järeldas EIK, et võimud ei esitanud antud asjas asjakohaseid ja piisavaid põhjendusi meeleavalduste laiali ajamise õigustamiseks. Võimud ei tunnustanud ka seda, et osavõtt loata toimuvast rahumeelsest meeleavaldusest on iseenesest EIÕK artikli 11 kaitsealas. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise.

EIK leidis, et antud kaasuste ning asja Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan asjaolud ja EIÕK artikli 6 rikkumise küsimused on sarnased. EIK hinnangul kohaldusid nimetatud asjas esitatud analüüs ja järeldused ka käesolevas asjas. Seega järeldas EIK, et kolmanda kaebaja osas rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumised kõigi kolme kaebaja osas.

EIK tuvastas asjas Annagi Hajibeyli vs Aserbaidžaan, mis on identne kaebus samadel faktidel, et Aserbaidžaan ei olnud täitnud oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi. EIK hinnangul kohaldusid nimetatud otsuses toodud analüüs ja leiud ka käesolevas asjas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses meeleavalduste laialiajamisega ning kaebajate vahistamiste ja süüdimõistmistega;

2. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine;

3. Riik on jätnud täitmata EIÕK artiklist 34 tulenevad kohustused;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 6 000 eurot; varalise kahju hüvitamiseks avalduse nr 44699/13 esitanud kaebajale 400 eurot, avalduse nr 47040/13 esitanud kaebajale 473 eurot ja avalduse nr 65283/13 esitanud kaebajale 588 eurot; kulude katteks kaebajatele ühiselt 3 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

Kui kaebaja on surnud enne EIK poolt kohtulahendi tegemist, tekib õigus hüvitisele tema pärijatel.

Tanışma vs Türgi, kohtuotsus 27.06.2017, avaldus nr 32219/05


Revisjon

Asjaolud

Revisjoni taotlus puudutas EIK otsust seoses avaldusega, mille neli kaebajat, sh Necdet Tanışma, olid esitanud seoses nende poja/venna surmaga kohtustulikus sõjaväeteenistuses.

17.11.2015 kohtulahendiga tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise, võttes arvesse, et kaebajate kaebust lahendanud kõrgem kohus ei olnud sõltumatu ja erapooletu. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

Kaebajate esindaja teavitas 18.11.2016 EIK-i asjaolust, et Necdet Tanışma oli 03.02.2011 surnud. Esindaja palus seetõttu 17.11.2015 otsust revideerida.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et käesolev olukord ei erinenud millegi poolest näiteks olukorrast asjas Hayati Çelebi jt vs Türgi (24.01.2017 revisjoniotsus kohtuasjas nr 582/05). Seega oli EIK hinnangul vajalik 17.11.2015 kohtulahendit Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida.

Resolutsioon

1. Revideerida 17.11.2015 otsus EIÕK artikli 41 kohaldamise osas;

2. EIK määras Melek Tanışmale ja Ali Tanışmale kui Necdet Tanışma pärijatele ühelt poolt ning ülejäänud kolmele kaebajale teiselt poolt ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot (häältega 6:1).



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas, et üürikontrolli skeemi kohaldamine rikkus kaebajate EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid õiguseid.

Bajzík jt vs Slovakkia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldused nr 46609/13; 9892/14

Asjaolud

Asjas on 31 kaebajat, kellele kuuluvad elamud, mis olid või on endiselt hõlmatud üürikontrolli skeemiga. Asjakohase seadusandluse kohaselt olid kaebajad kohustatud üürima oma kortereid üürnikele üüriga, mille suurus ei tohtinud ületada riigi poolt kindlaks määratud summat. Seadusandlus ei võimaldanud kaebajatel üürilepinguid ka ühepoolselt lõpetada ega kortereid kellelegi teisele peale üürnike müüa.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et üürikontrolli reeglite rakendamisega neile kuulunud vara suhtes rikuti nende õigust omandi segamatuks kasutamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas asjas Bittó jt vs Slovakkia tehtud otsusele ja sellele järgnevalt tehtud otsustele üürikontrolli kaasustes, milles EIK järeldas, et üürikontrolli skeemi rakendamisega ei saavutanud võimud vajalikku õiglast tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja kaebajate omandiõiguste kaitse vahel, mis tõi kaasa kaebajate EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Valitsus ei esitanud ühtki fakti või väidet, mis oleks veennud EIK-i jõudmaks käesolevas asjas erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 986 400 eurot ning kulude katteks 41 738 eurot.

-----

EIK tuvastas, et üürikontrolli skeemi kohaldamine rikkus kaebajate EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid õiguseid.

Matuschka jt vs Slovakkia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldused nr 33076/10; 14383/11

Asjaolud

Asjas on 37 kaebajat, kellele kuuluvad elamud, mis olid või on endiselt hõlmatud üürikontrolli skeemiga. Asjakohase seadusandluse kohaselt olid kaebajad kohustatud üürima oma kortereid üürnikele üüriga, mille suurus ei tohtinud ületada riigi poolt kindlaks määratud summat. Seadusandlus ei võimaldanud kaebajatel üürilepinguid ka ühepoolselt lõpetada ega kortereid kellelegi teisele peale üürnike müüa.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et üürikontrolli reeglite rakendamisega neile kuulunud vara suhtes rikuti nende õigust omandi segamatuks kasutamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas asjas Bittó jt vs Slovakkia tehtud otsusele ja sellele järgnevalt tehtud otsustele üürikontrolli kaasustes, milles EIK järeldas, et üürikontrolli skeemi rakendamisega ei saavutanud võimud vajalikku õiglast tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja kaebajate omandiõiguste kaitse vahel, mis tõi kaasa kaebajate EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Valitsus ei esitanud ühtki fakti või väidet, mis oleks veennud EIK-i jõudmaks käesolevas asjas erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 249 930 eurot ning kulude katteks 74 824 eurot.

-----

EIK tuvastas, et üürikontrolli skeemi kohaldamine rikkus kaebajate EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid õiguseid.

Balan jt vs Slovakkia, kohtuotsus 27.06.2017, avaldused nr 51414/11; 46098/12

Asjaolud

Asjas on 65 kaebajat, kellele kuuluvad elamud, mis olid või on endiselt hõlmatud üürikontrolli skeemiga. Asjakohase seadusandluse kohaselt olid kaebajad kohustatud üürima oma kortereid üürnikele üüriga, mille suurus ei tohtinud ületada riigi poolt kindlaks määratud summat. Seadusandlus ei võimaldanud kaebajatel üürilepinguid ka ühepoolselt lõpetada ega kortereid kellelegi teisele peale üürnike müüa.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et üürikontrolli reeglite rakendamisega neile kuulunud vara suhtes rikuti nende õigust omandi segamatuks kasutamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas asjas Bittó jt vs Slovakkia tehtud otsusele ja sellele järgnevalt tehtud otsustele üürikontrolli kaasustes, milles EIK järeldas, et üürikontrolli skeemi rakendamisega ei saavutanud võimud vajalikku õiglast tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja kaebajate omandiõiguste kaitse vahel, mis tõi kaasa kaebajate EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Valitsus ei esitanud ühtki fakti või väidet, mis oleks veennud EIK-i jõudmaks käesolevas asjas erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 407 800 eurot ning kulude katteks 73 683 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kinnisasja omandivaidluses kinnisasja valdaja olukorra ebapiisava hindamisega.

Kosmas jt vs Kreeka, kohtuotsus 29.06.2017, avaldus nr 20086/13

Asjaolud

Mount Athose kloostrid on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, millel on eriline staatus.

2004. aastal esitas klooster esimese kaebaja vastu hagi maa omandiõiguse tunnustamiseks. Klooster tugines 1824. aastast pärit ostulepingule ning lisaks jätkuvale valdusele aastatel 1882-1915. Kaebaja tugines reale omandiõiguse üleminekut kinnitavatele dokumentidele, mis ulatusid kuni 1883. aastani, ning erinevatele valdust kinnitavatele aktidele kuni 1974. aastani. Kaebaja hinnangul oli kloostri hagi õiguste kuritarvitamine.

Siseriiklikud kohtud leidsid, et klooster oli maad omanud vähemalt kuni 1912. aastani, kuna kaebaja ei olnud tõendanud, et maa oleks samal ajal olnud tema õiguseellaste jätkuvas valduses; kaebaja poolt esitatud aktid olid kehtetud, võttes arvesse nende mittekohaldumise kloostrite varade osas. Samuti ei tuvastatud õiguste kuritarvitamist.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kaebaja või tema eellaste omandiõigust või valdust ei olnud kunagi vaidlustatud. Kaebajale oli isegi antud load restorani pidamiseks ning hoone ehitamiseks. Selline pikaajaline talumine viitas, et võimud ja klooster olid de facto tunnustanud kaebaja varalist huvi vaidlusaluse maa osas, mis moodustus valdusest, mida tunnustati ja kaitsti siseriikliku õiguse alusel. Võimud ega klooster ei andnud alust arvata, et olukord võiks muutuda. EIK leidis kokkuvõtlikult, et kaebaja varased huvid olid piisavalt suured ning olid käsitletavad „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Seega kohaldus viidatud norm antud asjas.

Kassatsioonkohtu otsusele järgnenud kaebaja väljatõstmine oli ette nähtud seaduses ning järgis legitiimset eesmärki (kloostrite kinnisvara kaitsmine kolmandate isikute valdustesse tungimise vastu).

EIK leidis aga et kaebajale pandi eriline ja ebamõistlik koormus, mis ei olnud ühegi legitiimse üldise huviga õigustatav. Kaebaja, kes pidas ennast vaidlusaluse maa õiguslikuks ja heauskseks omanikuks ning kes tugines 1883. aastasse tagasi läinud omandiõigustele, oli loonud sellele maale oma perega tegutseva äri. Siseriiklikud kohtud ei võtnud nimetatud omandiõigusi arvesse, samuti ei arvestanud kohtud seda, et kaebajale kui maa omanikule oli väljastatud erinevaid tegevus- ja ehituslubasid või et ta oli maksnud maaga seoses makse. Muidugi ei võinud võimud sel ajal teada, et 2004. aastal esitab klooster eduka hagi omandiõiguse tunnustamiseks. Sellegipoolest tugevdasid riigivõimude poolt väljastatud haldusaktid nende adressaatides tunnet, et vara omandamise ja ülekandmise süsteem on stabiiline ja usaldusväärne ning et nad valdasid õigustatud nimetatud aktides toodud varasid. Kaebaja oli ka väitnud, et kloostri hagi oli käsitletav õiguse kuritarvitusena. Kui see oleks leidnud tõendamist, oleks kaebaja saanud säilitada vähemalt maa valduse. Kaebaja väide lükati tagasi põhjendusel, et kulud, mis olid tekkinud maa kasutamisega ärilistel eesmärkidel, olid kaetud saadud kasumiga ning kloostrile rendi mittemaksmisega. Siseriiklikud kohtud ei võtnud seega arvesse kahju ega määranud hüvitist seoses äriga (restoraniga), mis oli olnud alates 1986. aastast kaebaja ja tema perekonna sissetulekuallikaks.

Resolutsioon (häältega 5:2)

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kõikide kahju liikide hüvitamiseks 75 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.

Eriarvamused

Ühe eriarvamuse kohaselt oli tehtud otsus nii menetluslikust kui sisulisest vaatest põhimõtteliselt ebaõiglane. Tuvastades EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise premeeriti kohtuniku hinnangul õigussubjekti seoses tema ebaseaduslike tegudega teise õigussubjekti omandiõiguse rikkumisel.

Teise eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul põhines EIK otsus teatud tsiviilkohtumenetluse peamiste põhimõtete vääriti mõistmisel, mille tulemusena käsitles EIK esimese kaebaja kaebust viisil, mis ületas EIK pädevuses olevad küsimused.