Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 03. - 09. juuli 2017

 

Uudise kuupäev:
  14.07.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK leidis, et siseriiklikud võimud tegutsesid antud asjas Horvaatia kodusõja ajal aset leidnud surmade uurimisel kooskõlas EIÕK artiklist 2 tuleneva menetlusliku kohustusega.

Obajdin vs Horvaatia, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 39468/13

Asjaolud

Kaebajateks on Josip Obajdin ja tema isa Pave Obajdin. Kaasus puudutas nende kahe lähisugulase tapmist Horvaatia kodusõja ajal väidetavalt Horvaatia sõjaväelaste poolt.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei võtnud kasutusele kohaseid samme nende perekonnaliikmete surmade uurimiseks ning ründajate vastutusele võtmiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et pädevad võimud said kaebajate sugulaste surmadest teada 08.08.1995. Võttes arvesse, et osas, milles avalduses viidati enne 2012. aasta oktoobrit toimunud uurimisele, olid kaebajad eiranud EIÕK artikli 35 lõikes 1 nimetatud kuue kuu reeglit ja avaldus oli selles osas vastuvõetamatu, siis hindas EIK vaid nende võimude sammude tõhusust, mis olid tehtud pärast 2012. aasta oktoobrit.

EIK nõustus valitsuse väitega, et võimud seisid silmitsi suure surmade arvuga (nii tsiviilisikute kui ka sõjaväelaste seas), mistõttu ei olnud iga surnu osas võimalik alustada kohest uurimist. Võttes arvesse ka sündmustest möödunud aja – 20 aastat – oli tõe väljaselgitamise väljavaated olulised halvenenud. EIK selgitas, et tõhusa uurimise läbiviimise kohustus on abinõude tarvitusele võtmise kohustus, mitte tulemuse saavutamise kohustus. Mis puudutas Horvaatia võimude poolt kaebajate sugulaste surmadega seoses võetud uurimissammude kohasust, siis puudusid EIK hinnangul märkimisväärsed möödalaskmised või tegematajätmised. Kaasuse asjaolud näitasid, et võimud küsitlesid kõiki leitud tunnistajaid ning nad kogusid ja hindasid kättesaadavaid tõendeid. EIK osundas, et politsei uuris igat juhtlõnga. Kaebajad ei viidanud ühelegi konkreetsele uurimistoimingule, mida politsei oleks võinud veel teha. Asjaolu, et uurimine ei toonud kaasa ründajate tuvastamist, ei tähenda tingimata seda, et uurimine oli ebatõhus. Nendel asjaoludel ei saanud EIK omistada võimudele süülist hooletust, pahausksust või tahte puudumist. Kokkuvõttes leidis EIK, et siseriiklikud võimud tegutsesid kooskõlas EIÕK artiklist 2 tuleneva menetlusliku kohustusega.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 2 ei ole menetluslikust aspektist rikutud.

-----

EIK tuvastas, et antud asjas ei riivanud sõjakuriteo uurimine EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid.

Zdjelar jt vs Horvaatia, kohtuotsus 06.07.2017, avaldus nr 80960/12

Asjaolud

Kaebajateks on üheksa õde-venda. Horvaatia kodusõja ajal, 08.08.1995 tapeti nende isa Crni Potoki külas (Krajina piirkonnas) sõjaväelise operatsiooni käigus. Võimud said kaebajate isa surmast teada alles 2001. aasta oktoobris. Seejärel alustas politsei koheselt uurimist ning ühte kaebajatest, kes nägi tapmist pealt, küsitleti 2004. aasta märtsis. Politsei ja prokuratuur võtsid ütlusi kaebajatelt ja teistelt võimalikelt tunnistajatelt, sealhulgas kaebajate naabritelt ja Crni Potoki elanikelt, samuti tapetu tütre poolt osundatud üksuse liikmetelt. Ükski tunnistaja ei andnud siiski asjakohast teavet tapmise eest vastutavate isikute kohta.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites muuhulgas, et nende isa tapmise uurimine ei olnud tõhus.

EIK seisukohad

EIK märkis, et avaldus, milles see oli esitatud EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks sisulisest aspektist, oli ratione temporis vastuvõetamatu. EIÕK artikli 2 menetluslikust aspektist oli avaldus vastuvõetav.

EIK selgitas, et tõhusa uurimise läbiviimise kohustus on abinõude tarvitusele võtmise kohustus, mitte tulemuse saavutamise kohustus. EIK märkis, et politsei ja prokuratuur olid võtnud ütlused kaebajatelt ja teistelt võimalikelt tunnistajatelt. See aga ei toonud kaasa usaldusväärset teavet võimalike ründajate kohta.

Mis puudutas Horvaatia võimude poolt kaebajate isa surmaga seoses võetud uurimissammude kohasust, siis puudusid EIK hinnangul märkimisväärsed möödalaskmised või tegematajätmised. Kaasuse asjaolud näitasid, et võimud küsitlesid kõiki leitud tunnistajaid ning nad kogusid ja hindasid kättesaadavaid tõendeid. EIK osundas, et politsei uuris igat juhtlõnga. Kaebajad ei viidanud ühelegi konkreetsele uurimistoimingule, mida politsei oleks võinud veel teha. Asjaolu, et uurimine ei toonud kaasa ründajate tuvastamist, ei tähenda tingimata seda, et uurimine oli ebatõhus. Nendel asjaoludel ei saanud EIK omistada võimudele süülist hooletust, pahausksust või tahte puudumist.

Võttes arvesse sõjajärgsel ajal Horvaatias esinenud tingimused ning siseriiklikes kohtutes lahendamisel olnud suure hulga sõjakuritegusid, ei riivanud uurimine EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid.

Kokkuvõttes ei leidnud EIK kinnitust kaebajate väidetele, mille kohaselt ei olnud võimud teinud piisavalt pingutusi surnu saatuse eest vastutavate isikute tuvastamiseks ja neile süüdistuse esitamiseks. Uurimine ei ole riivanud EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 2 ei ole menetluslikust aspektist rikutud.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul tulnuks avaldus lugeda vastuvõetamatuks, kuna see ei kuulunud EIÕK ajalisse kohaldamisalasse.

-----

EIK tuvastas, et antud asjas ei riivanud sõjakuritegude uurimine EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid.

Trivkanović vs Horvaatia, kohtuotsus 06.07.2017, avaldus nr 12986/13

Asjaolud

Horvaatia kodusõja toimumise ajal, 25.08.1991, rööviti kaebaja endine abikaasa ja nende kaks poega Sisaki politsei üksuse liikmete poolt. Kaebaja endise abikaasa surnukeha leiti jõest, kuid tema poegi ei leitud. Politsei küsitles 1997. aasta novembris kaebajat ja mitmeid potentsiaalseid tunnistajad. Pärast uute tõendite ilmnemist küsitles politsei 2002. aasta oktoobrist 2003. aasta veebruarini tunnistajatena mitmeid endiseid Horvaatia sõdureid. 2006. aasta oktoobris klassifitseeriti kaebaja endise abikaasa surm ja tema poegade kadumine tsiviilelanikkonna vastu suunatud sõjakuritegudena. Nimetatud sõjakuritegude uurimine kestis intervjuude läbiviimise teel 2011. aastani, kui võimud esitasid piirkonna politseijõudude ülemale (V.M.) süüdistuse selle eest, et ta ei suutnud ennetada Serbia päritolu isikute tapmisi. Ta mõisteti süüdi ning talle määrati 10-aastane vangistus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamise väites muuhulgas, et tapmise ja kadumiste uurimine ei olnud tõhus.

EIK seisukohad

Osas, milles kaebaja taotles EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamist seoses tema endise abikaasa tapmisega, luges EIK avalduse vastuvõetamatuks ohvri staatuse puudumise tõttu. Antud asjas oli kaebaja oma endisest abikaasast kuus aastat enne tema surma lahutanud. Puudusid viited, et kaebaja ja tema endine abikaasa oleksid jäänud pärast seda lähedasteks. Seega leidis EIK, et side kaebaja ja tema endise abikaasa vahel viimase surma ajal ei olnud piisav.

EIK osundas, et EIK-l puudub ajaline jurisdiktsioon uurida fakte, mis leidsid aset enne 05.11.1997, mil Horvaatia ratifitseeris EIÕK. Seega uuris EIK ainult neid toiminguid, mis leidsid aset pärast nimetatud kuupäeva.

EIK märkis, et asi puudutas Serbia etnilist päritolu isiku tapmist Sisak piirkonnas 1991. aastal nagu ka asjas Jelić vs Horvaatia. V.M. mõisteti esimese astme kohtus süüdi tsiviilelanikkonna vastu toime pandud sõjakuritegudes, kuivõrd ta võimaldas Sisaki politseiülemana Sebria päritolu isikute tapmisi ning ei võtnud kasutusele kohaseid meetmeid selliste tapmiste ennetamiseks. V.M. mõisteti süüdi nii kaebaja endise abikaasa tapmises, tema poegade kadumises kui ka Jelići tapmises. EIK osundas, et antud asi erines asjas Jelić vs Horvaatia tehtud otsusest küsimuses, mis puudutas võimalike otseste ründajate vastutusele võtmist.

EIK märkis, et politsei uuris antud asjas kõiki juhtlõngu, uuendades tunnistajate ütlusi, otsides tunnistajad ning tuvastades võimaluste piires tunnistajate poolt nimetatud võimalikke ründajaid. Kuivõrd sündmustest oli möödunud enam kui 20 aastat, olid osad võimalikud kahtlusalused ja tunnistajad vahepealsel ajal surnud. EIK osundas, et ükski potentsiaalne tunnistaja ei suutnud tuvastada potentsiaalseid ründajaid ning politseil ei olnud selgeid tõendeid selle kohta, kes oli kaebaja poegade surmade eest vastutav. EIK on korduvalt leidnud, et EIÕK artiklist 2 tulenev menetluslik kohustus ei ole kohustus saavutada tulemust, vaid meetmete kasutamise kohustus. Oluline on tuvastada, et siseriiklikud võimud oleksid teinud kõik, mida võis nendest konkreetse kaasuse asjaoludel mõistlikult oodata.

Mis puudutas Horvaatia võimude poolt tehtud uurimissammude kohasust, siis puudusid EIK hinnangul märkimisväärsed möödalaskmised või tegematajätmised. Asjaolu, et uurimine ei toonud kaasa vahetute ründajate tuvastamist, ei tähenda tingimata seda, et uurimine oli ebatõhus. Nendel asjaoludel ei saanud EIK omistada võimudele süülist hooletust, pahausksust või tahte puudumist.

Võttes arvesse sõjajärgsel ajal Horvaatias esinenud tingimused, siseriiklikes kohtutes lahendamisel olnud suure hulga sõjakuritegusid, uurimistöö praktilised tõsiasjad nagu aja möödumine ja laiemal Sisaki alal toime pandud kuritegude üldise uurimise ulatuse, ei riivanud kaebaja sugulaste surmade uurimine EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid.

Lähtudes Sisaki piirkonnas sõja ajal sooritatud kuritegude üleüldisest uurimisest ning V.M. süüdimõistmisest, ei olnud EIK hinnangul võimalik väita, et võimud ei olnud täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevat menetluslikku kohustust.

Kokkuvõttes ei leidnud EIK kinnitust kaebaja väidetele, mille kohaselt ei uurinud võimud surnute saatust korralikult või et võimud varjasid või kaitsesid ründajaid. Uurimine ei ole riivanud EIÕK artiklist 2 tulenevaid miinimumstandardeid. Seega ei ole nimetatud normi rikutud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 2 ei ole menetluslikust aspektist rikutud.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul tulnuks avaldus lugeda vastuvõetamatuks, kuna see ei kuulunud EIÕK ajalisse kohaldamisalasse.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et kaebajaid peeti Leedu Lukiškėse vanglas kinni ebakohastes tingimustes.

Aleksandravičius jt vs Leedu, kohtuotsus 04.07.2017, avaldused nr 32344/13; 43576/13; 49516/13; 65956/13; 71139/13

Asjaolud

5 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Lukiškėse vanglas. Kaebajad kurtsid eelkõige ülerahvastatuse üle. Kaebajate ebasobivates tingimustes kinnipidamiste kestused ulatusid 3 kuust kuni ühe aasta ja kuue kuuni.

EIK seisukohad

EIK märkis, et Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) andmetel erinesid Lukiškėse vanglas kinnipidamistingimused oluliselt, s.t et ülerahvastatus ja muud tingimused ei olnud kogu vanglas samasugused. EIK on varasemas praktikas nõustunud CPT järeldustega, et Lukiškėse vanglas raskendasid ülerahvastatust muud laiduväärsed tingimused nagu lagunenud ja räpased kambrid ja nende sisustus; ebapiisav kütmine talvel; halb ventilatsioon; kinnipeetavad veedavad umbes 23 tundi päevas kambrites.

EIK osundas, et kõik kaebajad veetsid suurema osa oma kinnipidamise ajast alla 3 ruutmeetri suurustes kambrites, mistõttu tõstatus nimetatud perioodide osas tugev EIÕK artikli 3 rikkumise eeldus. Valitsus ei suutnud esitada andmeid, mis oleksid suutnud nimetatud eelduse ümber lükata. EIK järeldas, et kaebajatele osaks saanud kinnipidamistingimused tekitasid neile osutatud perioodidel raskusi, mis ületasid kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste taseme ning tõid seega kaasa EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva alandava kohtlemise. Seoses ajaga, mille kolmas, neljas ja viies kaebaja veetsid 3-4 ruutmeetri suurustes kambrites, märkis EIK, et nimetatud asjaolu, millega kaasnesid muud ebakohased füüsilised kinnipidamistingimused, tõid neile samuti kaasa raskusi, mis ületasid kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste taseme ning olid käsitletavad EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva alandava kohtlemisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 2 400 – 8 500 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kudryavtsev jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 50487/14; 7250/16; 7403/16; 14645/16; 21221/16; 21351/16; 22078/16; 24581/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 13 päeva kuni enam 10 aastat ja 4 kuud. Kaks kaebajat väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kahe kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – kahe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 3 600 – 13 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Kozhokar jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 61766/11; 73809/13; 37262/15; 58944/15; 62524/15; 62740/15; 24684/16; 31267/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamise kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 16 päeva kuni enam kui 12 aastat. Osad kaebajad väitsid ka muude EIÕK rikkumiste olemasolu.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega, ühe kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kinnipeetava puudumisega tsiviilkohtumenetluses toimunud istungist ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transpordi käigus.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 800 – 10 700 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses asjaoluga, et HIV-positiivsel kinnipeetaval ei võimaldatud saada antiretroviirusravi.

Petrov vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldus nr 52873/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses vanglas esinenud ebakohaste kinnipidamistingimustega ning kinnipidamise ajal antud arstiabi kvaliteediga. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses asjaoluga, et tal puudus viidatud kaebuste osas tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

Valitsus esitas ühepoolse deklaratsiooni, milles tunnistas kaebaja kinnipidamist perioodil 08.02.-14.03.2011 EIÕK artikliga 3 vastuolus olevates tingimustes, pakkus kaebajale õiglaseks hüvituseks 3 700 eurot ning taotles avalduse kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel. Võttes arvesse, et valitsus oli tunnistanud rikkumise olemasolu ning valitsuse poolt välja pakutud kahjuhüvitise summa oli kooskõlas sarnastes asjades määratud summadega, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine osas, milles kaebaja vaidlustas halvad kinnipidamistingimused, ei olnud õigustatud. EIK leidis, et kaebuse läbivaatamise jätkamist ei olnud vaja EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimiseks. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebuse seoses kaebaja kinnipidamistingimustega.

Võttes arvesse EIK laialdase kohtupraktika ning selle, et valitsus oli tunnistanud EIÕK artikli 13 rikkumist, järeldas EIK, et asjas oli rikutud EIÕK artiklit 13 seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks.

EIK tuvastas kaebaja ravis tõsise puudujäägi – kaebajale, kellel oli HIV ning madal CD4 tase, ei võimaldatud antiretroviirusravi. EIK on varasemalt tuvastanud rikkumisi sarnastes küsimustes. Võttes arvesse EIK kohtupraktika järeldas EIK, et kaebaja ei saanud käesolevas kaasuses kinnipidamise ajal kõikehõlmavat ja kohast arstiabi. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK on korduvalt tuvastanud, et Venemaal puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mis võimaldaks kurta kinnipidamise ajal saadud ravi kvaliteedi üle. Puudus alus jõuda erinevale seisukohale. Seega tuvastas EIK, et kaebaja käsutuses ei olnud tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit seoses tema kaebusega, mis puudutas kinnipidamise ajal saadud ravi kvaliteeti. Sellega rikuti EIÕK artiklit 13.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel kohtuasjade nimistust avaldus EIÕK artiklit 3 puudutavas osas seoses kaebaja ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega kinnipidamistingimuste peale kaebuse esitamiseks;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kohase arstiabi puudumisega kinnipidamise ajal;

4. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega kinnipidamise ajal kohase arstiabi puudumise peale kaebuse esitamiseks;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Polunin jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 16342/11; 60418/15; 31026/16; 43690/16; 44721/16; 52610/16; 52807/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 1 aasta ja 1 kuu kuni 5 aastat ja 4 kuud. Kaks kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kahe kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – kahe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 9 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Yudina jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 12860/11; 77799/14; 51648/15; 51675/15; 52102/15; 39996/16; 55432/16; 56142/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 1 aasta ja 1 kuu kuni enam kui 6 aastat ja 4 kuud. Seitse kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK seitsme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – seitsme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 12 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Orudzhov jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 53494/09; 10862/16; 53786/16; 55263/16

Asjaolud

Neli kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 1 aasta ja 2 kuud kuni 1 aasta ja 11 kuud. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist ning üks kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes (muuhulgas oli kaebajate käsutuses olnud isikliku ruumi suurused vahemikus 1,75 – 2,5 ruutmeetrit). EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise seoses ebaseadusliku vabaduse võtmisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 7 500 – 8 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Tselovalnik jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 17957/09; 33355/15; 20554/16; 43651/16; 44739/16; 44871/16; 60559/16; 60702/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 1 kuu kuni 6 aastat. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 4 650 – 8 500 eurot.

-----

Riigil lasub tõendamiskoormus esitamaks usutav selgitus politsei kontrolli all oleval isikul tekkinud vigastuste kohta.

Sadkov vs Ukraina, kohtuotsus 06.07.2017, avaldus nr 21987/05

Asjaolud

Kaebaja kurtis paljude erinevate inimõiguste rikkumise üle seoses tema vahistamise, talle süüdistuste esitamise ning tema süüdimõistmisega röövis ja mõrvas. Kaebaja vahistati 2004. aasta juunis ning teda hoiti politsei poolt või kohtueelse kinnipidamise raames kinni kuni tema süüdimõistmiseni 2007. aasta märtsis.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites muuhulgas, et politsei oli teda 11-12.06.2004 väärkohelnud ning tema selle sündmuse peale esitatud kaebust ei uuritud kohaselt. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamist väites, et teda hoiti enne kohtumenetlust ebaseaduslikult kinni. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumisi seoses asjaoluga, et tal ei olnud pärast tema algset vahistamist juurdepääsu advokaadile ning teda sunniti andma ennast süüstavaid ütlusi. Viimaks väitis kaebaja EIÕK artiklile 34 tuginedes, et võimud olid takistanud tema kirjavahetust EIK-ga ning olid keeldunud talle väljastamast nende dokumentide koopiaid, mida ta soovis EIK-le esitada.

EIK seisukohad

EIK leidis, et antud asjas puudusid prokuratuuri otsuses, mille kohaselt oli kaebaja saanud vigastada tema vahistamise käigus 11.06.2004, olulised üksikasjad ja asjakohane põhjendus. Siseriiklikud kohtud ei heastanud eeluurimises esinenud puudujääke. Seega leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei täitnud oma kohustust uurida kaebaja kaebusi, mille kohaselt oli politsei kaebajat 11.-12.06.2004 väärkohelnud. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.

Võttes arvesse, et riigil lasub tõendamiskoormus esitamaks usutav selgitus politsei kontrolli all oleval isikul tekkinud vigastuste kohta, järeldas EIK, et valitsus ei olnud rahuldavalt tuvastanud, et jõu kasutamine kaebaja suhtes oli seaduslik ja vältimatult vajalik ning et kaebaja vigastused oleksid täielikult tekitatud muul viisil, kui politseipoolne väärkohtlemine. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses sellega, et kaebajale sai politsei poolt 11.-12.06.2004 osaks ebainimlik ja alandav kohtlemine.

EIK selgitas, et see osa kaebaja avaldusest puudutas kaebaja kinnipidamist perioodil 04.03.2005-18.04.2006. Sel perioodil peeti kaebajat kinni kohtuotsuste alusel, mida ei olnud võimalik edasi kaevata. Vaidlusalused otsused tuginesid peaasjalikult süüdistuste tõsidusele ning kasutasid stereotüüpseid põhjendusi ilma, et otsustes oleks käsitletud konkreetseid asjaolusid või hinnatud alternatiivseid ennetavaid meetmeid. EIK lisas, et kaebaja kinnipidamised perioodidel 10.05.-03.06.2005 ja 04.-16.12.2005 ei tuginenud üldse ühelgi otsusel. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumisi sarnastes olukordades. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumised seoses kaebaja kinnipidamisega perioodil 04.03.2005-18.04.2006.

Ehkki asjas puudusid mõjuvad põhjused kaebaja advokaadile juurdepääsuõiguse piiramiseks tema küsitlemisel 11.-24.06.2004, ei olnud kohtumenetluse üldist õigust seoses esitatud süüdistusega mitmes röövimise episoodis ja sellega seotud kuritegudes (tulirelvade ebaseaduslik omamine) pöördumatult kahjustatud. Siseriiklike kohtute otsused näitavad veenvalt, et kaebaja süüdimõistmine nimetatud süüdistustes ei olnud vastuolus õiglase kohtumenetluse tagatistega. Seega ei ole selles osas EIÕK artiklit 6 rikutud.

Seoses kaebaja süüdimõistmisega mõrvas märkis EIK, et ei olnud veenvalt tõendatud, et kaebaja juurdepääsuõigust advokaadile või tema ennast süüstavate ütluste andmisest keeldumise õigust oleks kaebaja küsitlemisel 15.06.2004 piiratud või et kaebaja ennast süüstavad ütlused oleksid kaebaja süüdimõistmisel ohutanud menetluse üleüldist õiglust. Seetõttu leidis EIK, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei olnud rikutud.

EIK leidis, et Ukraina ei olnud jätnud täitmata oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi. EIK hinnangul ei olnud olukord selline, kus kaebajal puudunuks praktiline võimalus oma asja jaoks vajalike koopiate saamiseks. Samas puudusid ebapiisavad faktilised alused järeldamaks, et Ukraina võimud oleksid tahtlikult kaebaja 2009. aasta augustis EIK-le saadetud kirja takistanud või et Ukraina võimud ei suutnud tagada, et kiri oli kohaselt välja saadetud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses sellega, et võimud ei suutnud viia läbi tõhusat uurimist seoses kaebajate väidetega, mille kohaselt oli politsei teda 11.-12.06.2004 väärkohelnud (häältega 4:3);

2. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses sellega, et kaebajale sai 11.-12.06.2004 politsei poolt osaks ebainimlik ja alandav kohtlemine (häältega 4:3);

3. EIÕK artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamisega 04.03.2005-18.04.2006;

4. EIÕK artiklit 6 ei ole rikutud seoses kaebaja süüdimõistmisega mitmes röövimise episoodis ja seonduvates kuritegudes (tulirelvade ebaseaduslik omamine);

5. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud seoses kaebaja süüdimõistmisega mõrvas (häältega 5:2);

6. Ukraina ei ole jätnud täitmata oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi;

7. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot (häältega 4:3).

Eriarvamused

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks menetluslikust ja sisulisest aspektist ei olnud alust. Kaks kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) oli seoses mõrvasüüdistustega rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise, kuna siseriiklikud kohtud pikendasid kaebaja kohtueelset kinnipidamist kasutades abstraktseid ja stereotüüpseid aluseid ning kaalumata kinnipidamise alternatiive, mistõttu ei olnud kinnipidamise pikendamise otsuste alused „piisavad“.

Dergalev vs Venemaa, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 39655/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kohtueelne kinnipidamine oli ülemääraselt pikk ega põhinenud asjakohastel ja piisavatel alusetel. Kaebajat peeti kohtueelselt kinni 3 aastat ja 3 kuud.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on lahendanud palju Venemaa vastu esitatud avaldusi, milles on esitatud sarnased kaebused EIÕK artikli 5 lõike 3 alusel. EIK on tuvastanud nimetatud normi rikkumisi alustel, et siseriiklikud kohtud on pikendanud kaebajate kinnipidamisi tuginedes põhiliselt süüdistuste raskusele ning kasutades stereotüüpseid põhjendusi ilma, et nad oleksid käsitlenud kaebajate konkreetseid olukordi või hinnanud alternatiivsete ennetavate meetmete kasutamist. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Antud asjas kasutasid siseriiklikud kohtud abstraktseid ja stereotüüpseid aluseid ning ei kaalunud tõsiselt kinnipidamise alternatiive. Ehkki sellised alused on „asjakohased“, ei ole need „piisavad“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 300 eurot ning kulude katteks 14 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 3 kuud kuni enam kui 6 aastat ja 10 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Memetov jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 9070/14; 12341/14; 13214/14; 15237/14; 18426/14; 18466/14; 60029/15; 19133/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 3 kuud kuni enam kui 6 aastat ja 10 kuud. Osad kaebajad väitsid ka muid EIÕK rikkumisi.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK viie kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) rikkumise (seoses ebaseadusliku kohtueelse kinnipidamisega) ning viie kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise (seoses ebaseadusliku vahistamise või kinnipidamise eest hüvituse puudumisega või selle ebapiisavusega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 9 100 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 1 ja EIÕK artikli 7 lõike 1 rikkumise seoses perioodiga, mil vaimse häirega isikut ei peetud ennetava kinnipidamise raames kinni vaimsete häiretega patsientidele sobilikus asutuses.

Becht vs Saksamaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldus nr 79457/13

Asjaolud

Kaebaja suhtes, kes oli varasemalt süüdi mõistetud kahes vägistamises, ühes seksuaalrünnakus, vägistamise katses ja röövis ning kes oli talle määratud vanglakaristuse ära kandnud, kohaldati 2002. aastal esimest korda ennetavat kinnipidamist. 13.12.2011 ja 23.01.2013 pikendasid esimese astme kohtud kaebaja ennetavat kinnipidamist.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 ja EIÕK artikli 7 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas esmalt, et kaebaja oli EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) mõttes „vaimse häirega isik“. Selleks, et hinnata kaebaja kinnipidamise seaduspärasust, pidi EIK oma kohtupraktikas paika pandud nõuetest tulenevalt uurima, kas kinnipidamine toimus haiglas, kliinikus või muus vaimsete häiretega patsientidele sobilikus asutuses. EIK osundas, et kõnealusel perioodil peeti kaebajat 09.04.2012 kuni 2013. aasta jaanuarini kinni Schwalmstadti vangla eraldi osakonnas, mis oli mõeldud vangidele, kelle suhtes kohaldati ennetavat kinnipidamist. EIK viitas oma kohtupraktikale, millele tuginedes tuvastas, et ajal, mil kaebaja viibis Schwalmstadti vangla nimetatud osakonnas, ei peetud teda kinni vaimsete häiretega patsientidele sobilikus asutuses. Alates 2013. aasta jaanuarist kuni 18.11.2013 peeti kaebajat kinni Weiterstadti vangla territooriumil hoones, mis oli mõeldud isikutele, kelle suhtes kohaldati ennetavat kinnipidamist. Nimetatud asutuses paranesid järkjärgult ennetava kinnipidamise alusel kinnipeetud isikute kinnipidamistingimused, samuti paranesid ravi võimalused. EIK märkis, et kaebaja asjas toimus märkimisväärne muutus institutsioonilises raamistikus, üldises personaliolukorras (iseäranis psühholoogiateenistuse osas) ning osas, mis puudutas konkreetselt kaebajale tema vaimse häire ravimiseks pakutud ravivõimalusi. EIK osundas, et kaebajat kutsuti 2013. aasta mais korduvalt osalema seksuaalkurjategija raviprogrammis. EIK nõustus seega, et alates 2013. aasta maist pakuti kaebajale Weiterstadti vangla territooriumil ravikeskkonda, mis oli sobilik vaimse häirega isiku kinnipidamiseks. Seega peeti kaebajat nimetatud ajast kinni EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) mõttes sobilikus asutuses. EIK järeldas, et kaebaja tagasiulatuvalt pikendatud ennetav kinnipidamine oli EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) alusel õigustatud 2013. aasta maist kuni 18.11.2013. Samas ei olnud see EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) ega muude EIÕK artikli 5 lõike 1 punktide alusel õigustatud perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise seoses kaebaja ennetava kinnipidamisega perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini.

EIK leidis, et kaebaja ennetav kinnipidamine perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini oli käsitletav „karistusena“ EIÕK artikli 7 lõike 1 mõttes. Perioodil 2013. aasta maist kuni 18.11.2013 muutusid oluliselt kaebaja ennetava kinnipidamise laad ja eesmärk. Seeläbi vähenes kinnipidamise karistuslik element ja selle seos kaebaja süüdimõistmisega sellise ulatuseni, et kaebaja kinnipidamine ei olnud enam käsitletav karistusena EIÕK artikli 7 lõike 1 mõttes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 7 lõike 1 rikkumise seoses kaebaja ennetava kinnipidamisega perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja ennetava kinnipidamisega perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini;

2. EIÕK artikli 7 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja ennetava kinnipidamisega perioodil 09.04.2012 kuni 2013. aasta maini;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 8 kuud kuni 3 aastat ja 6 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Shirokikh jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 30532/07; 36187/10; 11743/16; 28308/16; 50480/16; 50682/16; 50777/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 8 kuud kuni 3 aastat ja 6 kuud.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses kriminaalmenetluse ülemäärase kestusega (12.03.2003-19.04.2009).

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kriminaalmenetluse ülemäärase kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kriminaalmenetluse ülemäärase kestusega – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 000 – 6 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 8 kuud kuni enam kui 2 aastat ja 8 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Badalov jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 24904/07; 66983/09; 11858/11; 22656/14; 14672/16; 22083/16; 22309/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 8 kuud kuni enam kui 2 aastat ja 8 kuud.

Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega – kolme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 - 4 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK leidis, et kohtupraktika ebakindlus materiaalõiguse kohaldamisel pühakodade tagastamise asjade lahendamisel Rumeenias rikkus õiguskindluse põhimõtet.

Glodi kreekakatoliku kogudus vs Rumeenia, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 53528/07

Asjaolud

Kaebaja on kreekakatoliku kiriku kogudus. Kaebaja esitas 2005. aasta oktoobris hagi Glodi õigeusu koguduse vastu, milles nõudis Glodis asuva kiriku tagastamist. Nimetatud kirik oli antud 1948. aastal õigeusu kirikule pärast seda, kui totalitaarse režiimi ajal saadeti kreekakatoliku kirik laiali. Esimese astme kohus jättis 2006. aasta juuni otsusega hagi rahuldamata, kohaldades eriseadusest tulenevat normi. Apellatsioonikohus ja kassatsioonikohtuna tegutsenud kõrgem kohus jätsid vastavalt oma 2006. aasta detsembri ja 2007. aasta mai otsustega kaebaja apellatsioon- ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kritiseeris siseriiklike kohtuid selle eest, et nad ei lahendanud kõnealust vaidlust üldise õiguse reeglite kohaldamisega, vaid kohaldades eriseaduses sätestatud kriteeriumit, ehkki kaebaja hinnangul olid siseriiklikud kohtud kohaldanud sarnastes asjades üldise õiguse reegleid. EIK hinnangul tuli kaebaja vastavaid väiteid uurida EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel.

EIK seisukohad

EIK selgitas oma kohtupraktikale tuginedes, et Rumeenia kohtutes, sh kõrgemas kohtus, esines aastatel 1007-2012 „sügav ja püsiv kohtupraktika lahknevus“, mis puudutas pühakodade tagastamise hagide osas kohalduvat materiaalõigust. EIK osundas, et kõige kohasema kohtupraktika standardiseerimise mehhanismi ei rakendatud pädevate võimude poolt piisavalt kiiresti, et panna kõnealusele kohtupraktika lahknevusele piirid.

Võttes arvesse aja, mil siseriiklikud kohtud kaebaja asja otsustasid ning asjaolu, et tegemist oli kõrgema kohtu otsusega, leidis EIK, et sama järeldus kohaldus ka antud asjas. EIK leidis, et nagu ka asjas Lupeni Kreeka Katoliku Kogudus jt vs Rumeenia, oli antud kaasuses riivatud õiguskindluse põhimõtet ja kaebaja oli jäetud ilma õiglasest kohtumenetlusest tulenevalt kaebaja poolt esitatud hagi läbivaatamisel esinenud kohtupraktika ebakindlusest ning siseriiklikus õiguses ette nähtud mehhanismi (tagamaks riigi kõrgema kohtu praktika järjekindlust) kiirest kasutusele mittevõtmisest.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK tuvastas, et täitemenetlus kestusega enam kui 9 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Albertina Carvalho e Filhos Lda vs Portugal, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 23603/14

Asjaolud

Kaebaja alustas 2005. aasta juulis täitemenetlust esimese astme kohtus, millega taotles väidetava võla maksmist. Täitemenetlus lõpetati 2014. aasta septembris pärast seda, kui apellatsioonikohus tagastas kaebajale kassatsioonkaebuse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 13 rikkumise tuvastamiseks seoses menetluse ülemäärase kestusega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud asjas kestis menetlus enam kui 9 aastat kahes kohtuastmes. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva kaasusega sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes aluseks EIK kohtupraktika, leidis EIK, et menetluse kestus oli ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Võttes aluseks EIK kohtupraktika, leidis EIK, et ajal, mil avaldus EIK-le esitati (14.03.2014) kuni vähemalt 27.05.2014 puudus kaebajal tõhus õiguskaitsevahend seoses menetluse ebamõistliku kestusega. Seega tuvastas EIK, et antud asjas oli rikutud EIÕK artiklit 13 seoses siseriiklikus õiguses õiguskaitsevahendi puudumisega, mis oleks võimaldanud saada kaebajal otsuse, milles oleks tunnustatud kaebaja õigust kohtumenetlusele mõistliku aja kestel nagu sätestab EIÕK artikli 6 lõige 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise, kuna süüdistatavatel puudus apellatsioonimenetluses õigusabi.

Ichetovkina jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.07.2017, avaldused nr 12584/05; 45074/05; 45690/05; 11343/06; 51264/07; 59378/08

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat, kellele esitati aastatel 2004-2008 süüdistused erinevates kuritegudes. Apellatsiooniastmes vaadati kaebajate asjad läbi kaebajate advokaatide puudumisel, seejuures jätsid apellatsioonikohtud jõusse esimese astme kohtute poolt langetatud süüdimõistvad kohtuotsused. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise tuvastamiseks väites, et neile ei võimaldatud apellatsioonimenetluses õigusabi.

Valitsus taasavas pärast kaebuste valitsusele edastamist menetluse nelja kaebaja - Kosteletskiy, Novoseletskiy, Chernenko ja Globinko - osas. Taasavatud menetluste käigus tagati Kosteletskiyle, Novoseletskiyle, Chernenkole ja Globinkole õigusabi, kuid kaebajad kurtsid, et nimetatud õigusabi oli puudulik. Kahe kaebaja - Ichetovkina ja Dubrovskiy - osas oli prokurör samuti taotlenud menetluste uut avamist, kuid EIK-l puudus teave nimetatud menetluste seisude kohta.

EIK seisukohad

Võttes arvesse asjas Sakhnovskiy vs Venemaa toodud selgitused ning menetluste staatuse kohta täiendava teabe puudumise, leidis EIK, et taotlus Ichetovkina ja Dubrovskiy asjades menetluste uueks avamiseks ei olnud käsitletav piisava hüvitusena. Seega ei olnud nimetatud kaebajad ohvri staatust kaotanud. EIK leidis, et Ichetovkina ja Dubrovskiy suhtes läbi viidud kriminaalmenetlused ei olnud õiglased, kuna Ichetovkinat ja Dubrovskiyt ei esindanud apellatsioonimenetluses advokaat. Seega tuvastas EIK Ichetovkina ja Dubrovskiy osas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise.

Võttes arvesse poolte avaldused ning asja toimikus olevad materjalid, ei olnud EIK veendunud, et Novoseletskiyle ja Chernenkole antud aeg oma advokaatidega suhtlemiseks oli piisav ning sellise suhtluse konfidentsiaalsus oli tagatud. EIK järeldas, et teine kohtumenetlus ei suutnud heastada eelmise menetluse puudujääke, kuna kaebajate avaldustest nähtus, et kumbki kaebaja ei saanud kasutada tõhusat õigusabi. Seega ei olnud Novoseletskiy ega Chernenko ohvri staatust kaotanud. EIK lisas, et Novoseletskiy ja Chernenko kaasused olid sisuliselt identsed teiste Venemaa vastu esitatud kaebustega, mis puudutasid kriminaalasjades tõhusa õigusabi puudumist apellatsioonimenetlustes. EIK on sellistes asjades pidevalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumisi. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, ei näinud EIK põhjust jõuda erinevale järeldusele ning leidis, et Novoseletskiy ja Chernenko suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus oli tervikuna vastuolus õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Seega tuvastas EIK Novoseletskiy ja Chernenko osas EIÕK artikli 6 lõike 3 (c) rikkumise koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1.

Kosteletskiy kaebas videoühenduse kvaliteedi üle kohtuistungi ajal. Samas nähtus asja materjalidest, et videoühenduse kvaliteet oli rahuldav; see ei pannud kaebajat prokuratuuriga võrreldes halvemasse olukorda ning see ei omanud kahjulikku mõju menetluse õiglusele. Mis puudutas Kosteletskiy väidet, mille kohaselt ei saanud ta oma advokaadiga videoühenduse abil toimunud kohtumistel konfidentsiaalselt suhelda, märkis EIK, et asjaoludest nähtuvalt oli ta üldiselt tema ja advokaadi vahelise suhtlusega rahul. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et Kosteletskiy kaasuses oli teine kohtumenetlus kooskõlas EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) nõuetega. Võimud olid esimeses apellatsioonimenetluses toimunud rikkumist tunnistades pakkunud Kosteletskiyle piisavat hüvitust. Seega oli Kosteletskiy kaotanud ohvri staatuse ning tema osas ei olnud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) rikutud.

Võttes arvesse, et Globinko ei esitanud selgitusi ega kommentaare teise apellatsioonimenetluse osas, jätkas EIK Globinko avalduse uurimist tema asja toimikus olevate materjalide alusel. EIK märkis, et asja toimikus ei viidanud midagi sellele, et uus apellatsioonimenetlus oleks olnud puudulik. Seega nõustus EIK valitsuse väitega, mille kohaselt oli kaebajal ja tema advokaadil võimalik teises apellatsioonimenetluses tõhusalt osaleda. EIK järeldas, et Globinko oli kaotanud oma ohvri staatuse ning tema asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3(c) rikkumine seoses õigusabi puudumisega Ichetovkina, Dubrovskiy, Novoseletskiy ja Chernenko osas;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole Kosteletskiy ja Globinko osas rikutud;

3. EIK määras Ichetovkinale, Novoseletskiyle ja Chernenkole igaühele mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sellega, et siseriiklikud kohtud ei taganud kinnipeetavatele võimalust võtta osa tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitest ning määras nimetatud rikkumise eest hüvitiseks 1 500 eurot.

Gordeyev jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 61662/13; 64443/13; 67201/13; 11204/14; 13237/14; 15444/14

Asjaolud

6 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses sellega, et siseriiklikud kohtud jätsid tsiviilkohtumenetlustes rahuldamata nende taotlused võtta osa kohtuistungitest.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad olid sündmuste toimumise ajal kinnipeetavad, kellele ei tagatud võimalust võtta osa tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitest, mille osapoolteks nad olid. EIK osundas, et on juhtivas asjas Yevdokimov jt vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas jätsid siseriiklikud kohtud kaebajad ilma võimalusest esitada tõhusalt oma seisukohti ning jätsid täitmata oma kohustuse tagada õiglase kohtumenetluse põhimõtte austamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kaebajate puudumisega tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitelt;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks igale kaebajale 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestustega 5 aastat ja 9 kuud kuni enam kui 9 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Kantsara jt vs Ukraina, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 7762/10; 60735/15; 30867/16; 32689/16; 54467/16

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kriminaalmenetluste kestus: 5 aastat ja 9 kuud kuni enam kui 9 aastat ja 4 kuud. Kohtuastmeid: 1-3.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses elukohast lahkumise keelu ebamõistliku kestusega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise seoses elukohast lahkumise keelu ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumine seoses elukohast lahkumise keelu ebamõistliku kestusega – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 500 – 3 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sellega, et siseriiklikud kohtud ei taganud kinnipeetavatele võimalust võtta osa tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitest ning määras nimetatud rikkumise eest hüvitiseks 1 500 eurot.

Chepinoga jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 48836/09; 41652/12; 27066/13; 19691/14; 35134/14

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses sellega, et siseriiklikud kohtud jätsid tsiviilkohtumenetlustes rahuldamata nende taotlused võtta osa kohtuistungitest.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad olid sündmuste toimumise ajal kinnipeetavad, kellele ei tagatud võimalust võtta osa istungitest tsiviilkohtumenetlustes, mille osapoolteks nad olid. EIK osundas, et on juhtivas asjas Yevdokimov jt vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas jätsid siseriiklikud kohtud kaebajad ilma võimalusest esitada tõhusalt oma seisukohti ning jätsid täitmata oma kohustuse tagada õiglase kohtumenetluse põhimõtte austamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kaebajate puudumisega tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitelt;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks igale kaebajale 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 9 kuud kuni 13 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Dyachenko jt vs Ukraina, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 26417/08; 36795/08; 9783/09; 826/11; 50131/11; 37112/13; 43345/13; 53634/13; 44853/14

Asjaolud

14 kaebajat esitasid EIK-le üheksa avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused: 9 kuud kuni 13 aastat. Kohtuastmeid: 2 või 3.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamist seoses omandi segamatu kasutamise õigusesse sekkumisega (siseriikliku kohtu 30.12.2005 otsus täideti 29.10.2008).

EIK seisukohad

EIK on juhtivates asjades Svetlana Naumenko vs Ukraina ja Efimenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses omandi segamatu kasutamise õigusesse sekkumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses omandi segamatu kasutamise õigusesse sekkumisega - ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 400 – 6 200 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Shmatko jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 20857/05; 9680/06; 23211/06; 24314/07; 2639/10; 28294/13; 78568/13

Asjaolud

Üheksa kaebajat esitasid EIK-le seitse avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega ning selles osas siseriiklikus õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Täitemenetluste kestused: 2 aastat ja 8 kuud kuni enam kui 15 aastat ja 5 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Võttes arvesse uue siseriikliku õiguskaitsevahendi vastuvõtmise, leidis EIK, et kaebajate kaebuste uurimine EIÕK artikli 13 alusel ei olnud käesolevates asjades vajalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 500 – 6 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Kui siseriiklikud võimud on kaalunud kaalul olevaid huvisid kooskõlas EIK kohtupraktikas paika pandud kriteeriumitega, peavad esinema tugevad põhjused, et EIK asendaks siseriiklike kohtute seisukohad oma seisukohtadega.

Halldorsson vs Island, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 44322/13

strong>Asjaolud

Kaebaja töötas ajakirjanikuna Islandi riiklikus ringhäälingus. Kaebaja oli kolmel korral kajastanud Islandi äriühingu poolt Panamas asuvale riiulifirmale laenu andmist. Kaebaja raporteeris, et nimetatud laen oli Islandi äriühingu poolt maha kantud, ent Islandi võimud uskusid, et tulu jagati äriühingu omaniku ja tema kahe äripartneri vahel. Üks partneritest, A., alustas kaebaja suhtes kohtumenetlust seoses laimamisega. Ülemkohus rahuldas esitatud hagi. Ülemkohus otsustas, et kaebaja pidi kahju hüvitamiseks tasuma 300 000 Islandi krooni ja kulude katteks 1 000 000 Islandi krooni. Samuti pidi kaebaja kohtuotsusest tulenevalt tunnistama uudiste edastamisel A. kohta esitatud vihjed kehtetuteks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et talle siseriikliku kohtuotsusega pandud kohustused rikkusid tema EIÕK artiklist 10 (sõnavabadus) tulenevaid õiguseid.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et vaidlusalune kohtuotsus tõi kaasa kaebaja sõnavabaduse õigusesse sekkumise ametivõimude poolt. Sekkumisel oli alus siseriiklikus õiguses, samuti järgis see legitiimset eesmärki, milleks oli „kaasinimeste maine või õiguste kaitsmine“. Seega pidi EIK tuvastama, kas riive oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

EIK selgitas, et kriteeriumid, mis on asjakohased sõnavabaduse õiguse ning eraelu austamise õiguse vahel tasakaalu leidmiseks, on muuhulgas järgnevad: panustamine avaliku huvi debatti; kui tuntud on asjassepuutuv isik ning mis oli kajastuse teema; isiku eelnev käitumine; teabe saamise meetod ja selle tõele vastavus; kajastuse sisu, vorm ja tagajärjed; kohaldatud sanktsiooni tõsidus. EIK selgitas, kui siseriiklikud võimud on kaalunud kaalul olevaid huvisid kooskõlas EIK kohtupraktikas paika pandud kriteeriumitega, peavad esinema tugevad põhjused, et EIK asendaks siseriiklike kohtute seisukohad oma seisukohtadega.

EIK hindas ülemkohtu otsust nimetatud kriteeriumite valguses ning leidis EIK, et ülemkohus oli leidnud tasakaalu sõnavabaduse õiguse ja eraelu austamise õiguse vahel ning oli võtnud arvesse EIK kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid. Ülemkohus tegutses talle jäetud otsustusruumi piires ning saavutas mõistliku tasakaalu sõnavabadust piiravate meetmete ning taotletava legitiimse eesmärgi vahel.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

-----

EIK leidis, et ajakirjaniku kriminaalkorras vastutusele võtmine seoses laimavaid väiteid sisaldanud intervjuu avaldamisega tõi kaasa EIÕK artikli 10 rikkumise.

Kącki vs Poola, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 10947/11

Asjaolud

Kaebaja on ajakirjanik, kes mõisteti poliitiku laimamise eest kriminaalkorras süüdi. Nimelt avaldas kaebaja 2006. aasta detsembris intervjuu, milles poliitilise erakonna liige kirjeldas oma suhtlust erakonna ametnikega. Muuhulgas kirjeldas ta, kuidas talle pakuti tasulist ametikohta Euroopa Parlamendi liikme kontoris vastutasuks seksuaalsete teenete eest, ent hiljem öeldi talle, et vastav amet anti parlamendiliikme tütrele. Parlamendiliige esitas kaebaja peale erasüüdistusakti ning siseriiklikud kohtud tegid otsuse parlamendiliikme kasuks. Kaebajat kohustati maksma heategevuseks 1 000 Poola zloti suurune trahv, samuti pidi ta tasuma kulud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kohtute otsused ja kaebajale kohaldatud sanktsioonid tõid kaasa tema sõnavabaduse õiguse riive. Riive oli ette nähtud seaduses, samuti järgis see legitiimset eesmärki (kaasinimeste maine või õiguste kaitse). Seega pidi EIK tuvastama, kas kaebaja sõnavabaduse õigusesse sekkumine oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

EIK osundas, et antud asjas avaldas kaebaja meedias teise isiku seisukohad seoses avaliku elu tegelasega laia kajastust omanud avaliku arutelu raames.

EIK märkis, et ehkki teise astme kohus uuris kaasust EIÕK artikli 10 valguses, ei hinnanud siseriiklikud kohtud asjas kaalul olnud võistlevate huvide tasakaalu kontekstis, milles vaidlusalused märkused tehti.

Viimaks selgitas EIK, et sekkumise proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kohaldatud karistuse laadi ja tõsidust. EIK hinnangul oli antud asjas kriminaalõiguslik vastutus täielikult ebaproportsionaalne meede.

Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ületasid riikidele jäetud otsustusruumi ning siseriiklike kohtute poolt kohaldatud meetmete ja taotlevata legitiimse eesmärgi vahel puudus mõistlik proportsionaalsuse suhe. Seega ei saavutanud võimud asjakohaste huvide (s.o poliitiku õigus maine kaitseks ning ajakirjaniku sõnavabaduse õigus) vahel õiglast tasakaalu, arvestades avaliku huvi olemasolu. Seetõttu järeldas EIK, et sekkumine kaebaja sõnavabaduse õigusesse ei olnud EIÕK artikli 10 lõike 2 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 13 – ÕIGUS TÕHUSALE ÕIGUSKAITSEVAHENDILE

EIK tuvastas EIÕK artikli 13 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajate käsutuses ei olnud nende kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebuste osas tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit.

Lysenkov jt vs Venemaa, kohtuotsus 06.07.2017, avaldused nr 1902/16; 8754/16; 8799/16

Asjaolud

Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 5 päeva kuni enam 8 kuud ja 24 päeva. Kaebajad väitsid ka EIÕK artikli 13 rikkumist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

Valitsus esitas ühepoolsed deklaratsioonid, milles tunnistas kaebajate kinnipidamist EIÕK artikliga 3 vastuolus olevates tingimustes ning taotles avalduste kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 alusel. Valitsus väljendas valmisolekut kaebajatele 3 960 – 5 375 euro suuruste hüvitiste maksmiseks. EIK oli rahul sellega, et valitsus oli tunnistanud kaebajate EIÕK artiklist 3 tulenevate õiguste rikkumisi. EIK märkis samuti, et valitsuse poolt pakutavad hüvitised olid võrreldavad hüvitustega, mida EIK on sarnastes asjades määranud, võttes muuhulgas arvesse iga kaebaja osas kinnipidamise kestused ja kinnipidamise konkreetsed tingimused. EIK leidis seega, et avalduste läbivaatamise jätkamine ei olnud õigustatud. EIK ei näinud antud asjas ka mõjuvat põhjust seoses avaliku korraga, mis oleks tinginud käesolevate kaebuste sisulise läbivaatamise. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebused seoses kaebajate kinnipidamistingimustega.

EIK on asjas Ananyev jt vs Venemaa leidnud, et Venemaa õigussüsteem ei sisaldanud tõhusat õiguskaitsevahendit seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebustega, mida oleks olnud võimalik kasutada väidetava rikkumise ennetamiseks või selle jätkumise peatamiseks ning kaebajatele kohase ja piisava hüvituse võimaldamiseks. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega leidis EIK, et kaebajate käsutuses ei olnud nende kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebuste osas tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit, mistõttu oli rikutud EIÕK artiklit 13.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel kohtuasjade nimistust avaldused EIÕK artiklit 3 puudutavas osas seoses kaebajate ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitus seoses EIÕK artikli 13 rikkumisega.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK leidis, et kaupade ebaseaduslikuks transpordiks kasutatud kolmandale isikule kuulunud transpordivahendite konfiskeerimine ei rikkunud EIÕK 1. protokolli artiklit 1, kuivõrd transpordivahendite omanikul oli võimalik esitada kahju hüvitamise hagi rikkuja vastu.

S.C. Service Benz Com S.R.L. vs Rumeenia, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 58045/11

Asjaolud

Kaasus puudutab kahe naftatankeri konfiskeerimist, mis kuulusid kaebajaks olevale äriühingule ning millega veeti teisele äriühingule kuulunud kaupa, millel puudusid vajalik dokumentatsioon.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse eelkõige EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kahe kaebajale kuulunud naftatankeri konfiskeerimisega.

EIK seisukohad

EIK leidis et kannatatud kahju tõi kaasa omandi võtmise EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. EIK leidis ka, et riive oli kooskõlas Rumeenia siseriikliku õigusega. EIK osundas samuti, et puudus kahtlus, et kaebaja naftatankerite konfiskeerimine toimus üldistes huvides maksude tasumisest kõrvalehoidmise karistamiseks.

Antud asjas nägi siseriiklik õigus ette kaupade ebaseaduslikuks transpordiks kasutatud transpordivahendite konfiskeerimise. Lõpliku siseriikliku kohtuotsuse teinud kohus leidis, et see oli automaatne konfiskeerimine, mis kohaldus ilma, et oleks onud vajalik tuvastada, kas transpordivahend kuulus rikkujale endale või kolmandale isikule. Samuti ei olnud lõpliku siseriikliku kohtuotsuse kohaselt vajalik arvesse võtta kolmanda isiku käitumist või tema seost rikkumisega.

EIK osundas valitsuse väitele, mille kohaselt oli kaebajal võimalik nõuda oma lepingupartnerilt hüvitist seoses tankerite konfiskeerimisega, esitades vajadusel lepingupartneri vastu hagi siseriiklikele kohtutele tulenevalt lepingulisest vastutusest, kui teine pool keeldub kahju hüvitamisest. EIK märkis, et konstitutsioonikohus oli kinnitanud kaebeõiguse olemasolu, millega konfiskeeritud transpordivahendi omanik võis esitada hagi rikkuja vastu lepinguõiguse üldiste reeglite alusel. EIK hinnangul oli konstitutsioonikohtu kui siseriikliku õiguse usaldusväärse tõlgendaja praktika piisav järeldamaks, et nimetatud õiguskaitsevahend oli tõhus. Eeltoodust tulenevalt nõustus EIK, et kaebaja käsutuses oli kohtulik õiguskaitsevahend, mille eesmärk oli tekitatud kahju hüvitamine. Kaebuses ei tõstatatud aluseid, mis oleksid tekitanud kahtlusi nimetatud hagi tõhususes.

Kirjeldatud asjaoludel järeldas EIK, et kaebaja EIÕK 1. protokolli artikliga 1 kaitstavate õiguste ning ühiskonna üldiste huvide vahel oli saavutatud õiglane tasakaal.

Resolutsioon (häältega 4:3)

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles väljendasid arvamust, et antud asjas oli EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikutud. Kohtunike hinnangul ei olnud asjas saavutatud õiglast tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja kaebaja õiguste vahel.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 3 – ÕIGUS VABADELE VALIMISTELE

Venemaal vangidele kohalduv seadusjärgne keeld valmistel hääletamaks on vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 3.

Isakov jt vs Venemaa, kohtuotsus 04.07.2017, avaldused nr 54446/07; 51229/08; 16824/10; 44423/10; 43115/11; 77991/11; 78379/11; 78381/11; 78387/11; 1735/12; 2866/12; 10883/12; 18632/12; 31455/12; 35559/12; 69342/12; 73777/12; 78747/12; 5023/13; 10131/13; 3376/14; 14407/14; 32634/14; 68565/14

Asjaolud

24 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK1. protokolli artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses sellega, et nad jäeti valimisõigusest ilma alusel, et nad olid süüdi mõistetud vangid. Vastav automaatne valimise keeld tulenes Venemaa põhiseadusest.

EIK seisukohad

EIK on tuvastanud asjas Anchugov ja Gladkov vs Venemaa rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli vangidele kohalduv seadusjärgne keeld valmistel hääletamaks selle blanketsest iseloomust tulenevalt vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 3.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 3 rikkumine;

2. EIK määras kulude katteks ühele kaebajale 8 eurot ning kaheksale kaebajale 30 eurot.