Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 10. - 16. juuli 2017

 

Uudise kuupäev:
  21.07.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

Tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse asjades ei nõua EIÕK artiklist 2 tulenev menetluslik kohustus tingimata kriminaalõiguslikku vastutust ning asjas võib olla piisav tsiviilõiguslik vastutus.

Mardosai vs Leedu, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 42434/15

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat. Kaasus puudutas väidetavat tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletust, mis tõi kaasa kaebajate vastsündinu surma. Asjas lõpetati kriminaalmenetlus aegumise tõttu. Samas määras tsiviilkohus paralleelses menetluses kaebajatele hüvitiseks 24 115 eurot.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende tütre surmaga seonduv kriminaalmenetlus oli liiga pikk ja ebatõhus.

EIK seisukohad

EIK asus seisukohale, et antud asjas ei olnud kriminaalmenetlus EIÕK artikli 2 mõttes tõhus. Samas puudus asjas vaidlus selles, et kaebajate tütre surm ei olnud tahtlik. EIK selgitas, et tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse asjades ei nõua EIÕK artiklist 2 tulenev menetluslik kohustus tingimata kriminaalõiguslikku vastutust ning asjas võib olla piisav tsiviilõiguslik vastutus. Antud asjas esitasid kaebajad haigla vastu tsiviilõigusliku nõude ning neile määrati nende tütre surma kaasa toonud ebakohase raviteenuse eest varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. EIK hinnangul oli tsiviilkohtumenetlus ka piisavalt kiire. Lisaks märkis EIK, et kaebajatele määratud kahjuhüvitise summa oli vastavuses haigla vastutuse astmega ning oli EIÕK standardite järgi piisav. Viimaks lisas EIK, et kaebajad ei olnud väitnud, et tsiviilkohtumenetlus oleks olnud mingil viisil ebaõiglane või ebatõhus või et neile tsiviilkohtumenetluses määratud kahjuhüvitis oleks olnud ebapiisav. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et Leedu oli täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevad menetluslikud kohustused, mistõttu ei ole nimetatud normi rikutud.

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIÕK artiklit 2 ei ole menetluslikust aspektist rikutud.

Eriarvamused

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, mille kohaselt oleks EIK pidanud tunnistama avalduse vastuvõetamatuks, kuna kaebajad olid kaotanud oma ohvri staatuse. Ühe kohtuniku esitatud eriarvamuse kohaselt (kes oli samuti üks kohtunikest, kes oli eriarvamusel seoses avalduse vastuvõetavuse küsimusega) oleks olnud loogiline, et kui EIK tunnistas kaasuse vastuvõetavaks, oleks tuvastatud ka EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist. Üks kohtunik esitas erinevale seisukohale jäämise avalduse, mille kohaselt ei saanud ta nõustuda EIÕK artikli 2 rikkumise mittetuvastamisega.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

Otsus pikendada vabaduses viibinud kahtlustatava kinnipidamisotsust oli seaduslik, kuid EIK tuvastas seotud menetluses menetluslikke puudujääke.

Oravec vs Horvaatia, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 51249/11

Asjaolud

Kaebaja vahistati 27.04.2011 ning teda peeti kinni kahtlustatuna uimastitega kauplemises. Kaebaja vabastati eeluurimiskohtuniku poolt kuu aega hiljem. Ajal, mil kaebaja oli vabaduses, esitas prokurör kaebuse kaebaja vabastamise otsuse peale. Kohus otsustas 10.06.2011 kaebaja vabastamise otsuse tühistada, otsustas kaebaja uue vahistamise ning tema kohtueelse kinnipidamise. Prokurör loobus 2012. aasta oktoobris kaebaja vastu süüdistuse esitamisest.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõigete 1 ja 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamine oli olnud ebaseaduslik ning tema kinnipidamist puudutavas menetluses esinesid menetluslikud puudujäägid. Eelkõige väitis kaebaja, et 11.06.2011 otsuses, millega pikendati tema kinnipidamist, ei olnud määratud tähtaega; prokuröri esitatud kaebust ei olnud kaebajale edastatud; kaebajat ei olnud kutsutud istungile, millel prokuröri kaebus läbi vaadati; konstitutsioonikohus oli keeldunud tema kaebust sisuliselt menetlemast.

EIK seisukohad

EIK leidis, et asjaolu, et 11.06.2011 otsuses, millega pikendati kaebaja kinnipidamist, ei olnud määratud tähtaega, ei muutnud iseenesest tema kinnipidamist ebaseaduslikuks, võttes arvesse, et asjakohane siseriiklik õigus nägi otseselt ette maksimaalselt 6-kuu pikkuse kinnipidamise uurimise ajal. EIK nõustus, et seeläbi oli kaebaja kinnipidamise tähtaeg kaudselt kindlaks määratud. EIK hinnangul ei olnud 11.06.2011 kinnipidamisotsus ka omavoliline. Selle oli teinud kohtuorgan, selgelt siseriiklikus õiguses ette nähtud alustel(uute kuritegude toimepanemise oht). Seega leidis EIK, et kaebaja suhtes 11.06.2011 väljastatud kinnipidamisotsus oli EIÕK mõttes seaduslik.

Ehkki kaebaja viibis menetluse ajal, mis viis kaebaja teistkordse kinnipidamiseni, vabaduses, leidis EIK, et kaebaja võis esitada kaebuse EIÕK artikli 5 lõikele 4 tuginedes, kuna prokuröri kaebus kaebaja vabastamise otsuse peale oli kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse menetluse jätk. EIK leidis, et EIÕK artikli 5 lõikes 4 sätestatud menetluslikud tagatised ei olnud menetluses, millega otsustati 11.06.2011 kaebaja kinnipidamise pikendamine, täidetud, kuna prokuröri kaebust ei olnud kaitsele edastatud, kaebajat või tema esindajat ei olnud istungist teavitatud ega istungile kutsutud. Seega ei antud kaebajale võimalust oma seisukohtade esitamiseks. Mis puudutas konstitutsioonikohtu keeldumist kaebaja asja arutamisest, märkis EIK, et on varem uurinud ja tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumisi sarnastes asjades. EIK ei näinud põhjust asuda antud asjas erinevale seisukohale.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud (häältega 6:1);

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses siseriikliku kohtu 10.06.2011 otsusega ning konstitutsioonikohtu otsusega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot ning kulude katteks 2 800 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul oli asjas rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 1. Kohtunik leidis, et kaebaja ei saanud kohtu 10.06.2011 otsuse saamisel teada, kui pikalt teda kinni hoitakse, mistõttu ei täitnud nimetatud otsus ettenähtavuse nõuet.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Suurkoja hinnangul oli kriminaalmenetluse taasalustamisest keeldumise otsus, mis järgnes EIK otsusele, milles tuvastati EIÕK rikkumine, õiguspärane.

Moreira Ferreira vs Portugal (nr 2), kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 19867/12


Suurkoja otsus

Asjaolud

Kaebus puudutas Portugali ülemkohtu otsust, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus süüdimõistva otsuse uueks läbi vaatamiseks. Seejuures oli kaebaja vastava taotluse esitanud pärast EIK 05.07.2011 otsust, milles EIK oli tuvastanud EIÕK artikli 6 rikkumise. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

12.01.2016 loobus Kohtukoda jurisdiktsioonist Suurkoja kasuks.

Suurkoja seisukohad

EIK selgitas, et EIK kohtupraktika ei sätesta EIÕK õigust menetlust taasavada. Samuti osundas EIK, et liikmesriikide seas puudus ühtne lähenemine osas, mis puudutas olemasolevate taasavamise mehhanismide tegevuskordasid.

EIK rõhutas, et oma 05.07.2011 otsuses oli Kohtukoda leidnud, et uus kohtumenetlus või menetluse taasavamine oleks „põhimõtteliselt rikkumise heastamise kohane viis“. Uus kohtumenetlus või menetluse taasavamine oli seega välja toodud sobiliku lahendusena, ent mitte vajaliku või vältimatu lahendusena. EIK oli seega hoidunud siduvate juhtnööride andmisest otsuse täitmiseks ning oli otsustanud jätta riigile selles osas ulatusliku otsustusruumi. Seega ei olnud menetluse taasavamine ainus viis EIK 05.07.2011 otsuse täitmiseks. Parimal juhul oli selle näol tegemist soovitatava lahendusega, mille mõistlikkuse küsimust pidid hindama siseriiklikud kohtud, võttes arvesse siseriikliku õiguse ning konkreetse kaasuse asjaolud.

EIK ei saanud järeldada, et see, kuidas ülemkohus EIK 2011. otsust oli lugenud, oleks olnud tervikuna selgelt faktilise või õigusliku eksimuse tulemus, mis oleks toonud kaasa õigusemõistmisest keeldumise.

Võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtte ning EIK 05.07.2011 otsuse sõnastuse, leidis EIK, et ülemkohtu otsus kaebaja poolt taotletud menetluse taasavamisest keeldumiseks ei moonutanud nimetatud otsust ning alused, millel see tugines, kuulusid siseriikliku võimude otsustuspädevusse. Ülemkohtu otsus sisaldas piisavad viited alustele, millel see põhines.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud (häältega 9:8).

Eriarvamused

Seitse kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, mille kohaselt ei olnud kaebus EIÕK artikli 6 alusel vastuvõetav. Kolme eriarvamuse kohaselt (mille olid koostanud või millega oli liitunud kokku kaheksa kohtunikku) esines asjas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK leidis, et halduskohtumenetlus, milles käsitleti relvaloa andmisest keeldumist salastatud teabe alusel, ei olnud EIÕK artikli 6 lõikega 1 kooskõlas.

T.G. vs Horvaatia, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 39701/14

Asjaolud

Antud kaasus puudutas kaebaja kaasust, kus siseriiklikud võimud keeldusid kaebaja relvaluba keelduti uuendamast, seejuures tuginesid võimud salastatud politseiaruannetele. Halduskohus jättis kaebaja vastava kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK ei pidanud vajalikuks vajadust hinnata põhjalikult teabe salastamise õigustuse küsimust ning märkis, et teatud teabe kaebaja eest varjamise vajalikkuse hindamine on eelkõige siseriiklike võimude ülesanne. EIK selgitas, et antud asjas pidi EIK hindama seda, kas kaebaja asjas toimus õiglane menetlus, s.t kas ta oli piisavalt teadlik tema vastu esitatud väidetest ning kas halduskohtumenetlus tasakaalustas piisavalt talle teabele juurdepääsu piiranguga põhjustatud raskusi.

EIK märkis, et politsei hinnang, mille kohaselt ei olnud kaebaja õigustatud relvaluba saama väidetava alkoholi kuritarvitamise probleemi tõttu, oli avaldatud aruannetes kirjeldatud üldiselt. Seega ei saa väita, et kaebaja oleks olnud piisavalt teadlik tema suhtes esitatud väidetest, mis oleks võimaldanud tal tõhusalt nimetatud väiteid vaidlustada ning esitada tõendeid enda kasuks. Oli raske näha, kuidas kaebajal oli niivõrd piiratud teabe alusel võimalik tõhusalt oma asja ette valmistada ning tõhusalt ministeeriumi otsuse seaduspärasust fakti- ja õigusküsimustes vaidlustada, lükates ümber aruannetes sisalduvad väited.

Antud asjas viis halduskohus tõendite hindamise läbi poolte puudumisel. Halduskohus nõustus politsei aruannetega leides, et need moodustasid piisava faktilise alusel siseministeeriumi otsuseks, võtmata arvesse ülaltoodud kaebaja õiguste piirangud. Ehkki EIK leidis, et selline tõendite hindamine halduskohtu poolt oli menetluses kaebaja huvide oluline tagatis, ei olnud see iseenesest piisav, kui kaebajal puudus tõhus võimalus ministeeriumi otsuse faktilise aluse vaidlustamiseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et halduskohtumenetlus ei hõlmanud endas kohaseid tagatisi kaebaja huvide kaitseks, et tagada EIÕK artikli 6 lõike 1 kohane õiglane kohtumenetlus.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras kulude katteks 336 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik leidis, et võttes arvesse vajaduse ühildada tunnistajate kaitse ja kohtuliku tõe leidmine, viidi menetlus läbi piisavate tagatiste olemasolul ning kaebaja huvid olid menetluses EIÕK artikli 6 lõike 1 mõttes kaitstud.

-----

EIK leidis, et antud asjas ei mõjutanud tunnistaja kohtueelselt antud ütluste ette lugemine kohtumenetluses kriminaalasja üldist õiglust.

Ozols vs Läti, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 61257/08

Asjaolud

Kaebaja mõisteti siseriiklike kohtute poolt kriminaalmenetluses süüdi, toetudes muuhulgas tunnistaja E.A. kohtueelselt antud ütlustele. Nimetatud tunnistajal ei olnud võimalik erinevatel põhjustel isiklikult kohtusse ilmuda.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et tal ja tema advokaadil puudus võimalus küsitleda tunnistajat E.A. ning siseriiklikud kohtud ei esitanud tema süü kinnitamiseks piisavaid põhjendusi.

EIK seisukohad

Ehkki apellatsioonikohus oleks võinud teha enam püüdlusi E.A. kohtusse kutsumiseks, tuleb arvesse võtta kaebaja loobumist tunnistaja välja kutsumisest. EIK järeldas, et nimetatud asjaoludel ei olnud tunnistaja E.A. puudumisel menetluse kui terviku õigluse hindamisel oluline kaal. EIK märkis, et E.A. ütlustel ei olnud kaebaja süüdimõistmisel ainsat ega otsustavat rolli. Kaebaja süü tuvastati paljude tõendite alusel. EIK hinnangul esinesid asjas ka piisavad meetmed, mis tasakaalustasid E.A. kohtueelselt antud ütluste vastuvõetavaks lugemisega kaitsele tekitatud raskusi.
Mis puudutas siseriiklike kohtute otsuste põhistamist, siis leidis EIK, et siseriiklikud kohtud esitasid piisavad põhjendused, mis võimaldasid kaebajal mõista oma süüdimõistmise põhjuseid.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalik E.A.-d küsitleda, ei mõjutanud kriminaalasja üldist õiglust ning siseriiklike kohtute põhjendustes puudus omavoli.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise seoses tsiviilkohtumenetluse kestusega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Xenos vs Kreeka, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 45225/09

Asjaolud

Kaasus puudutas kaebaja poolt oma tööandja vastu esitatud hagi asjas toimunud tsiviilkohtumenetlust, sh seda, et kassatsioonkohus ei võtnud menetlusse kaebaja kaebust alusel, et see oli esitatud tähtaega rikkudes.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses menetluse kestusega, tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega menetluse kestuse vaidlustamiseks ning kohtule juurdepääsuõiguse rikkumisega apellatsioonikohtu otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisega.

EIK seisukohad

EIK märkis, et menetlus kestis 8 aastat ja 4 kuud kolmes kohtuastmes. EIK on korduvalt lahendanud sarnaseid kaasuseid ning on tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Võttes arvesse EIK kohtupraktika tuvastas EIK, et käesolevas asjas ei olnud menetluse kestus kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seega tuvastas EIK selles osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

EIK on varem tuvastanud, et Kreeka õigussüsteem ei võimaldanud isikutele tõhusat õiguskaitsevahendit EIÕK artikli 13 mõttes, mille alusel oleks isikutel olnud võimalik kurta menetluse kestuse üle. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajal puudus siseriiklik õiguskaitsevahend seoses tema EIÕK artikli 6 lõikest 1 tuleneva õiguse (menetlusele mõistliku aja kestel) rikkumisega.

EIK hinnangul olid kassatsioonkaebuse esitamisega seotud formaalsused ja tähtajad vajalikud kohaseks õigusemõistmiseks ja õiguskindluse tagamiseks. Kassatsioonikohtu lähenemine, mis võimaldas esitada kassatsioonkaebuse enne, kui asjas avaldati otsus, millega lõpetati asi kõigi liidetud avalduste osas, võis olla kasulik, kui avaldused olid üksteisest sõltumatud, kuna see ennetas pooltel kohustust oodata menetluse tulemust, mis oli seotud asjasse mittepuutuvate avaldustega ning võimaldas neil saada kiiremini kassatsioonikohtu otsuse. Seega ei olnud kõnealune piirang legitiimset eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne. EIK leidis, et kaebaja ei olnud jäetud sisuliselt ilma juurdepääsuõigusest kohtule. Piirangud järgisid legitiimset eesmärki. Piirangute kohaldamine ei mõjutanud kasutatud meetmete ja taotletava eesmärgi vahelise suhte mõistlikkust. Seega leidis EIK, et kaebaja EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat juurdepääsuõigust kohtule ei olnud ebaproportsionaalselt riivatud. Seega ei olnud nimetatud normi rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses siseriiklikes kohtutes toimunud menetluse kestusega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega menetluse kestuse vaidlustamiseks;

3. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole seoses juurdepääsuõigusega kohtule rikutud;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning kulude katteks 350 eurot.

-----

Asjaolu, et kohtu kantselei andis kaebajale eeltäidetud vormi, mis jättis kaebajale mulje, et ta oli esitanud seaduslikult apellatsioonkaebuse, muutis hilisema kohtu otsuse, millega jäeti apellatsioonkaebus menetlusse võtmata põhjenduste puudumise tõttu, ebaproportsionaalseks meetmeks.

Shuli vs Kreeka, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 71891/10

Asjaolud

Kohus mõistis kaebaja süüdi erinevates kuritegudes. Pärast otsuse kuulutamist väljendas kaebaja soovi esitada apellatsioonkaebus. Kaebaja saadeti käeraudades kohtu kantseleisse, kus kantselei töötaja täitis eeltäidetud apellatsioonikaebuse vormi kaebaja isiklike detailidega. Kaebaja vabastati lühiajaliselt käeraudadest, et ta saaks apellatsioonkaebuse vormi allkirjastada. Apellatsioonikohus jättis aga kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata alusel, et selles puudusid mistahes põhjendused.

Kaebaja esitas EIK-le kaebuse EIK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Puudus kahtlus, et kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisega piirati tema juurdepääsuõigust kohtule. EIK märkis, et sellise apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmine, mis ei sisaldanud mingeid põhjendusi, järgis legitiimset eesmärki, s.o hea õigusemõistmise ja õiguskindluse tagamist.

Võttes arvesse, et kohtu kantselei andis kaebajale eeltäidetud vormi, mis jättis kaebajale mulje, et ta oli esitanud seaduslikult apellatsioonkaebuse, samuti kantselei töötaja rolli käesolevas kaasuses ning selle, mis oli kaebaja jaoks kaalul, leidis EIK, et kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisega ennetati kaebajal kasutamast talle siseriikliku õiguse alusel ette nähtud õiguslikku vahendit. Kassatsioonikohus ei suutnud nimetatud olukorda heastada. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja juurdepääsuõigust kohtule takistati ebaproportsionaalselt.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 800 eurot.

-----

Siseriiklikud kohtud on kohustatud oma otsustes käsitlema süüdistatava põhiargumente.

Nikolay Genov vs Bulgaaria, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 7202/09

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2008. aastal süüdi võltsitud USA dollarite omandamises. Kohus leidis, et kaebaja oli rahatähed omandanud vahemikus 26.03.2005 (kui selline tegu kriminaliseeriti) kuni 2007. aasta jaanuarini (kui rahatähed leiti kaebaja maja läbiotsmise käigus). Kohtumenetluses esitati aga tõendid, mis viitasid, et kaebaja oli USA dollarid omandanud 2002. aastal ja järgnevatel aastatel. Kaebaja kaebas süüdimõistva otsuse edasi väites, et asjas ei olnud tõendatud, et ta oli võltsitud rahatähed enda valdusesse saanud ajal, kui see oli kuritegu. Kaebaja apellatsioon- ja kassatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei esitanud siseriiklikud kohtud kaebaja väitele, mille kohaselt oli ta kõnealused rahatähed omandanud 2002. aastal, vastamiseks piisavalt põhjendatud vastust. Esimese ja teise astme kohus viitasid küll oma otsustes, et kaebaja ütlustel oli tema vend andnud talle 2002. aastal raha USA dollarite ostuks, kuid nad ei analüüsinud nimetatud väidet ega hinnanud selle usaldusväärsust. Lisaks ei selgitanud kohtud, miks ja milliste tõendite alusel nad leidsid, et kaebaja oli võltsitud rahatähed omandanud pärast 26.03.2005. Peale kaebaja ja tema venna ütlusi ei olnud nimetatud küsimuse osas muid tõendeid kogutud. Ka kassatsioonikohus ei kommenteerinud kõnealust kaebaja väidet. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud kohtud ei teinud piisavalt põhjendatud otsuseid, nagu nõuab EIÕK artikli 6 lg 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebaja kasuks langetatud lõpliku siseriikliku kohtuotsuse täitmisega viivitamisega kohaliku omavalitsuse poolt.

Velkova vs Bulgaaria, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 1849/08

Asjaolud

Kaasus puudutas seda, et kohalik omavalitsus ei täitnud kohaselt lõplikku kohtuotsust, millega kohustati kohalikku omavalitsust võimaldama kaebajal osta kohalikule omavalitsusele kuulunud vara.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et kohalik omavalitsus ei suutnud täita tema kasuks langetatud lõplikku kohtuotsust 9,5 aasta pikkusel perioodil. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 ja 1. protokolli artikliga 1 väites, et tal puudus oma kaebusega seoses tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajal oli „legitiimne ootus“, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes, mis moodustus õigusest, et talle pakutakse erastamisseaduses toodud soodustingimustel ostukeskuse esimese korruse ostmist. Erastamismenetlused lõpetati vastavalt 3,5 ja 9,5 aastast pärast otsuse täidetavaks muutumise kuupäeva. Võttes aluseks aja, mis võimudel kulus erastamismenetluse avamiseks ja lõpetamiseks; asjaolu, et otsust täideti algselt vaid osaliselt ilma mõjuva põhjuseta; ning selle, et kaebajale ei määratud siseriiklikult hüvitist, järeldas EIK, et kaebaja kasuks langetatud kohtuotsust täideti pärast ebamõistlikult pikka viivitust, mille ajal ei olnud kaebajal võimalik kõnealust vara erastada ega kasutada. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK osundas, et kaebaja esitas antud asjas edutult varalise ja mittevaralise kahju hüvitise nõuded. EIK hinnangul oli siseriiklike kohtute lähenemine varalise hüvitise küsimuse otsustamisel väga jäik ega käsitlenud kaebaja nõuet sisuliselt EIÕK õiguste rikkumisega seoses. Ka siseriiklike kohtute lähenemine seoses mittevaralise kahju tuvastamisega ei ühildunud EIK kohtupraktikas paika pandud põhimõtetega lõplike otsuste täitmisel esinenud pikkade viivituste asjades. Seega leidis EIK, et ehkki kasutatud õiguskaitsevahend võis põhimõtteliselt võimaldada kaebajal saada hüvitust seoses tema EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebustega, siis käesolevas kaasuses see nii ei olnud. Seega puudus kaebajal oma kaebusega seoses tõhus õiguskaitsevahend. Seetõttu tuvastas EIÕK artikli 13 rikkumise koosmõjus nimetatud kahe artikliga.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1 ja 1. protokolli artikliga 1;

3. EIK määras kõikide kahjuliikide hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 6 424 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

EIÕK artiklist 8 tuleneb riigile positiivne kohustus omada ja praktikas kasutada kohast õigusraamistikku, mis võimaldaks saada kaitset koduvägivalla vastu.

Ž.B. vs Horvaatia, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 47666/13

Asjaolud

Kaebaja esitas 2007. aasta mais kriminaalkaebuse oma abikaasa vastu seoses väidetavate füüsilise ja psühholoogilise vägivallaaktidega. Kaebaja abikaasale esitati kahel korral süüdistus ning ta mõisteti süüdi, kuid mõlemas asjas tühistas apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsused ning asjad saadeti uueks arutamiseks alusel, et asjades ei olnud tuvastanud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Kui menetlusi 2013. aasta jaanuaris jätkati, lõpetati need alusel, et 2011. aasta kriminaalkoodeks oli koduvägivalla kuriteokoosseisu tühistanud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklikud võimud ei suutnud võtta tõhusalt vastutusele isikut, kes oli tarvitanud tema suhtes koduvägivalda.

EIK seisukohad

EIÕK artiklist 8 tuleneb riigile positiivne kohustus omada ja praktikas kasutada kohast õigusraamistikku, mis võimaldaks saada kaitset koduvägivalla vastu. Sellest tulenevalt pidas EIK esmalt vajalikuks hinnata, kas Horvaatia siseriiklikus õiguskorras olid olemas kohased õiguslikud mehhanismid, mis pakkusid kaitset koduvägivalla vastu, ning seejärel seda, kuidas neid mehhanisme praktikas rakendati.

EIK leidis, et 2011. aasta kriminaalkoodeks, mida täiendasid muud laialdased kaitsemeetmed, oli käsitletav kohase õigusraamistikuna, mis võimaldas tõhusaid kriminaalõiguslikke mehhanisme kaitseks koduvägivalla eest. Samas märkis EIK, et uurimisasutused ei kaalunud kaebaja abikaasa vastu esitatud süüdistuste ümberklassifitseerimist 2011. aasta kriminaalkoodeksi alusel tõsiste ähvarduste esitamiseks ja kehavigastuste tekitamiseks perekonnaliikme vastu. Samas osundas EIK, et pädev kriminaalkohus lõpetas menetluse kaebaja abikaasa vastu 1997. aasta kriminaalkoodeksi koduvägivalla koosseisu alusel ilma uurimata võimalust menetlust karistusõiguse uute normide alusel jätkata, nagu nägi ette asjakohane siseriiklik õigus ning võttes arvesse EIÕK artiklist 7 tulenevad nõuded. Seega tõid siseriiklikud võimud kaasa olukorra, kus pädev kohus ei tuvastanud lõplikult kaebaja suhtes väidetavalt tarvitatud koduvägivalda, mis tõi kaasa kaebaja abikaasa karistamatuse. EIK hinnangul oli siseriiklike võimude käitumine käesolevas asjas koos kriminaalõiguslike mehhanismide rakendamise viisiga puudulik ning tõi Horvaatia poolt kaasa EIÕK-st tulenevate riigi positiivsete kohustuste rikkumise seoses kaebaja koduvägivalla väidetega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 115 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 8 rikkumise seoses kaebaja lapse väidetava seksuaalse väärkohtlemise osas tõhusa uurimise puudumisega ning lapse elukoha kindlaksmääramisega.

M.S. vs Ukraina, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 2091/13

Asjaolud

Kaebaja sai V.-ga 2008. aasta märtsis tütre. Kaebaja ja V. vaheline suhe halvenes ning 2011. aasta septembris kolis V. koos tütrega lähedalasuvasse külasse. 2011. aasta tuvastati arstliku läbivaatuse käigus lapsel mitmeid vigastusi. Laps väitis väidetavalt, et vigastused oli tekitanud V., kuid politsei keeldus väidetava röövimise või väärkohtlemise osas kriminaaluurimist alustamast. 2012. aasta märtsis ja aprillis taotles kaebaja ema, et võimud alustaksid V. suhtes kriminaalmenetlust, kuna ta kahtlustas, et laps võis olla seksuaalse ärakasutamise ohver. Politsei keeldus 2012. aastal kolmel korral kriminaalmenetlust alustamast, kuid prokurörid tühistasid nimetatud keeldumise otsused. 2013. aasta mais alustati täiemahulist uurimist seoses seksuaalse väärkohtlemisega. 2016. aasta jaanuari seisuga oli uurimine pooleli.

Vahepealsel ajal, 2012. aasta juunis lahutas kohus kaebaja ja V. abielu ning otsustas, et laps peaks jääma elama V. juurde.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse väites, et tema tütre seksuaalse väärkohtlemise uurimine oli ebatõhus. Samuti väitis kaebaja, et siseriiklikud kohtud ei uurinud tsiviilkohtumenetluses lapse elukoha määramisel kohaselt kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

EIK seisukohad

EIK märkis, et käesolev kaebus puudutas kaebaja tütre väidetavat seksuaalset väärkohtlemist. EIK leidis, et selline väide sisaldas piisavalt elemente, et tõstatada EIÕK artiklist 8 tulenevad positiivsed kohustused. Väidetavad teod olid kriminaalkoodeksi alusel käsitletavad kuritegudena ning võttes arvesse nende tõsiduse, oli vajalik viia läbi tõhus kriminaaluurimine. Võttes arvesse uurimises esinenud märkimisväärsed puudujäägid ja viisi, kuidas võimud kaasust uurisid, samuti menetluse kogukestuse (enam kui 3 aastat ja 3 kuud, seejuures on uurimine endiselt pooleli), leidis EIK, et võimud ei täitnud oma positiivset kohustust viia asjas läbi tõhus kriminaaluurimine ning tagada kaebaja lapse eraelu kohane kaitse. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise seoses kaebaja lapse väidetava seksuaalse väärkohtlemise osas tõhusa uurimise mittetoimumisega.

Vaidlus puudus selles, et kohtuotsus, millega määrati kindlaks lapse elukoht, tõi kaasa sekkumise kaebaja perekonnaellu. Samuti puudus kahtlus selles, et sellel sekkumisel oli alus siseriiklikus õiguses ning see järgis „kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse“, s.o lapse õiguste ja vabaduste kaitse legitiimset eesmärki. Seega pidi EIK hindama, kas sekkumine oli EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK leidis, et kaebaja väide füüsilise vägivalla ohu kohta tõsine ning nõudis põhjalikku uurimist tuvastamaks, kas lapsele kaasnesid emaga elades suuremad ohutusega ja turvalisusega seonduvad riskid. Samas osundas EIK, et siseriiklikud kohtud ei hinnanud küsimust, kuidas lapse lahkumine stabiilsest keskkonnast tõi kaasa lapse igapäevaelu stabiilsuse häirimise. Ka ei hinnanud siseriiklikud kohtud asjaolu, et vanavanemad moodustasid olulise osa lapse perekonnaelust ega seda, kas lahkumine vanavanematest kahjustas lapse huvisid. EIK järeldas, et siseriiklike kohtute poolt läbi viidud analüüs ei olnud piisavalt põhjalik. Seega ei olnud siseriiklike kohtute põhjendused „asjakohased ja piisavad“. Eelnevast tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise seoses lapse elukoha määratlemisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine seoses kaebaja lapse väidetava seksuaalse väärkohtlemise osas tõhusa uurimise puudumisega;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine seoses lapse elukoha kindlaksmääramisega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot ning kulude katteks 27 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 8 rikkumise seoses kohalduvate regulatsioonide puudumisega kortermaja vahetus läheduses tegutseva soojusjõujaama osas.

Jugheli jt vs Gruusia, kohtuotsus 13.06.2017, avaldus nr 38342/05

Asjaolud

15.12.1996 keskkonnalubade seaduse osa 4(2)(b) alusel vajasid energiat tootvad tööstuslikud tegevused, sh soojusjõujaamad, keskkonnaministeeriumi poolt väljastatud keskkonnaluba, mis põhines keskkonnamõjude hindamise uuringul ja ökoloogilisel ekspertaruandel. Samas kohaldus seadus vaid tööstuslikele tegevustele, mida oli alustatud pärast seaduse jõustumist. Ettevõtetele, mis olid alustanud oma tööstuslikke tegevusi enne seaduse jõustumist, seati tähtaeg – 01.01.2009 – keskkonnamõjude hindamise uuringu teostamiseks.

Asjas on kolm kaebajat, kes elasid linna keskuses kortermajas, mis asus soojusjõujaama vahetus läheduses (umbes nelja meetrit). Nimetatud soojusjõujaam tootis lähedalasuvate elamurajoonide jaoks elektrit ning soojusenergiat. Jõujaam oli tegutsenud juba 1939. aastast, kuid peatas osaliselt energia tootmise 2001. aastal seoses finantsprobleemidega. Kaebajate sõnul ei allunud tegutseva jõujaama ohtlikud tegevused asjakohastele regulatsioonidele, mille tulemusena eraldas jaam atmosfääri erinevaid toksilisi aineid, mis mõjutas negatiivselt kaebajate tervist ja heaolu.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses riigi suutmatusega neid jõujaama saaste eest kaitsta.

EIK seisukohad

Isegi kui eeldada, et õhusaaste ei põhjustanud kaebajate tervisele mõõdetavat kahju, muutis see kaebajad erinevatele haigustele vastuvõtlikumaks. Asjas ei saanud olla kahtlust, et õhusaaste mõjutas kahjulikult nende elukvaliteeti kodudes. Seega oli kaebajate õiguste riive saavutanud piisava tõsiduse astme, et see kuuluks EIÕK artikli 8 kaitsealasse.

Käesoleva asja tuum oli regulatiivse raamistiku sisuline puudumine (kuni 2009. aastani) jaama ohtlike tegevuste osas ning suutmatus tegeleda selle tulemusena tekitatud õhusaastega, mis mõjutas negatiivselt kaebajate EIÕK artiklist 8 tulenevaid õiguseid.

Võttes arvesse taolised ohtlikud tegevused, on riikidel kohustus seada sisse regulatsioonid tegelemaks kõnealuse tegevuse konkreetsete tunnustega, võttes eriti arvesse potentsiaalselt kaasneva riskitaseme. Sellised regulatsioonid peavad käsitlema tegevuse jaoks loa andmist, tegevuse sisse seadmist, tegevuse läbiviimist, tegevuse turvalisust ja selle üle järelevalve teostamist. Samuti peavad regulatsioonid muutma kohustuslikuks selle, et kõik asjassepuutuvad isikud võtaks kasutusele praktilised meetmed tagamaks nende kodanike tõhusa kaitse, kelle elud võivad kaasnevate riskide tõttu olla ohustatud. Käesolevas kaasuses jõujaama potentsiaalselt ohtlike tegevuste osas seadusandliku ja haldusliku raamistiku sisuline puudumine võimaldas jõujaamal tegutseda kaebajate kodude vahetus läheduses ilma vajalike tagatisteta vältimaks või vähemalt vähendamaks õhusaastet ning selle negatiivset mõju kaebajate tervisele ja heaolule, mida kinnitasid siseriiklike kohtute poolt tellitud ekspertiisid. Olukorda raskendas asjaolu, et ehkki jõujaama kohustati paigaldama asjakohaseid filtreerimis- ja puhastusseadmed, mis oleksid võimaldanud minimeerida toksiliste ainete mõju hoone elanikele, ei võtnud siseriiklikud võimud kasutusele tõhusaid samme nimetatud juhise täitmise kontrollimiseks.

Nendel asjaoludel ei olnud Gruusia saavutanud õiglast tasakaalu võistlevate huvide vahel, milleks oli ühelt poolt ühiskonna huvi tegutseva soojusjõujaama osas ning teiselt poolt kaebajate kodu ja eraelu austamise õiguse tõhus kasutamine.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust esimese kaebaja kaebused;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine;

3. EIK määras teisele ja kolmandale kaebajale kummalegi mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot ning kaebajatele ühistelt kulude katteks 3 848 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 9 – MÕTTE-, SÜDAMETUNNISTUSE- JA USUVABADUS

Belgia avalikus ruumis näokatete kandmise keeld ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Belcacemi ja Oussar vs Belgia, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 37798/13

Asjaolud

Kaasus puudutas Belgias 01.06.2011 vastu võetud seadust, millega keelustati avalikes kohtades nägu osaliselt või täielikult katva riietuse kandmine.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse muuhulgas EIÕK artiklite 8, 9 ja 10 rikkumise tuvastamiseks eraldiseisvalt ja koosmõjus EIÕK artikliga 14 seoses täisloori kandmise keeluga.

EIK seisukohad

EIK leidis, et piirangu eesmärk oli tagada „kooselamise“ tingimused ja „kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitsmine“ ning see oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Esiteks märkis EIK, nagu ka asjas S.A.S. vs Prantsusmaa, et ühiskondliku elu miinimumnõuete järgimise tagamise mure võis olla käsitletav „kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse“ osana ning vaidlusalune keeld oli õigustatav põhimõtteliselt vaid ulatuses, milles see soovis tagada „kooselamise“ tingimusi. Sellega seoses selgitas EIK, et siseriiklikud võimud olid oma otsese ja jätkuva kontakti kaudu riigi elanikkonnaga rahvusvahelise kohtuga võrreldes põhimõtteliselt paremas olukorras hindamaks kohalikke vajadusi ja konteksti. Antud asjas võeti vaidlusaluse norm vastu vastuseks praktikale, mille kohaselt pidas riik näokatete kandmist Belgia ühiskonnas sotsiaalse suhtlusega ning laiemas mõttes ühiskonnas elamiseks vältimatult vajalike inimsuhete loomisega vastuolus olevaks. Riik soovis kaitsta isikutevahelise suhtluse tingimusi, mis oli riigi hinnangul demokraatliku ühiskonna toimimiseks vajalik. Seega oli küsimus, kas täisloori kandmine oli Belgia avalikus ruumis lubatav, ühiskonna valik.

Teiseks märkis EIK piirangu proportsionaalsusega seoses, et keelu mittejärgimise eest Belgia seadusega ette nähtud karistus võis ulatuda trahvist kuni vanglakaristuseni. Vangistust kohaldati korduvate rikkujate suhtes ning seda ei rakendatud automaatselt. Lisaks liigitati süütegu Belgia seaduse alusel „hübriidiks“, kuna see oli osaliselt kriminaalõiguslik ning osaliselt haldusõigusrikkumine. Haldusõigusrikkumise kontekstis oli võimalik kasutada alternatiivseid meetmeid, mida kohalikul tasandil praktikas ka kasutati.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud;

2. EIÕK artiklit 9 ei ole rikutud;

3. EIÕK artiklit 14 ei ole koosmõjus EIÕK artikliga 8 või 9 rikutud.

-----

Kolmes Belgia omavalitsuses kehtestatud avalikus ruumis näokatete kandmise keeld ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Dakir vs Belgia, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 4619/12

Asjaolud

Kaasus puudutas 2008. aasta juunis Belgia kolme omavalitsuse (Pepinster, Dison ja Verviers) poolt vastu võetud ühist kohalikku määrust, millega kehtestati keeld kanda avalikus ruumis mistahes ajal nägu varjavat riietust ning sellele järgnenud menetlust siseriiklikus kohtus.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Vesdre politseipiirkonna omavalitsuste ühise kohaliku määrusega kehtestatud keeld oli taotletavat eesmärki („kooselamise“ tingimuste alalhoidmine, mis oli „kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse“ osa) silmas pidades proportsionaalne. Seetõttu leidis EIK, et vaidlusalune piirang oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK osundas, et sarnaselt varem Prantsusmaal tõstatunud olukorraga ( S.A.S. vs Prantsusmaa) oli küsimus, kas täisloori kandmist avalikus ruumis tuleks lubada, Belgias ühiskonna valik.

Siseriiklik kohus oli lugenud kaebaja kaebuse vastuvõetamatuks alusel, et selles tugineti ainult kohaliku määruse artiklile 113bis ning selles ei olnud viidatud artiklile 113. EIK hinnangul oli siseriikliku kohtu otsus, millega tunnistati kaebus vastuvõetamatuks, ülemäära formalistlik ning kaebaja juurdepääsu siseriiklikule kohtule oli piiratud sellises ulatuses, et see oli rikkunud õiglast tasakaalu, mida tulnuks tagada (ühelt poolt kohtutele kaebuste esitamise formaalse menetluse järgimise tagamise ning teiselt poolt kohtule juurdepääsuõiguse vahel). EIK märkis, et kaebaja sisulised väited olid põhjendatud ja esitatud struktuursel viisil ning olid olulise tähtsusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud;

2. EIÕK artiklit 9 ei ole rikutud;

3. EIÕK artiklit 14 ei ole koosmõjus EIÕK artikliga 8 või 9 rikutud;

4. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

5. EIK määras kulude katteks 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

EIK tuvastas EIÕK artiklite 11, 6 ja 5 rikkumised seoses opositsiooni korraldatud meeleavaldusel osalemisele järgnenud kaebajate vahistamistega, kinnipidamistega, väärtegudes süüdimõistmisega ning haldusarestidega.

Alisoy jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 13.06.2017, avaldused nr 78162/13; 79517/13; 3245/14

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes olid opositsiooni toetavad aktivistid. Kõik kaebajad võtsid 12.10.2013 osa opositsioonilise rühmituse korraldatud meeleavaldusest. Meeleavaldus viidi läbi rahumeelsel viisil. Meeleavaldajad protesteerisid 09.10.2013 presidendivalimistel väidetavalt esinenud eeskirjade eiramiste ning pettuse vastu. Kaebajad vahistati meeleavalduse lõppedes. Kaebajate vahistamised, nende kinnipidamine ja järgnenud väärteomenetlused olid sarnased nagu asjades Huseynli jt vs Aserbaidžaan ja Huseynov jt vs Aserbaidžaan.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 10 ja 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende vahistamised ja süüdimõistmised pärast 12.10.2013 meeleavaldust olid meetmed, millega võimud soovisid neid nende poliitilise tegevuse eest karistada ning ennetada neid opositsiooni meeleavaldustest osa võtmast; EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks väites, et neil puudus väärteomenetlustes õiglane ja avalik kohtumenetlus; EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamiseks seoses nende vahistamistega, kinnipidamistega ja haldusarestidega.

EIK seisukohad

EIK osundas, et kuna käesolevad kaasused ning asjad Huseynli jt vs Aserbaidžaan ja Huseynov jt vs Aserbaidžaan olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides sarnased, puudus alus jõuda erinevale järeldusele kui nimetatud asjades tehtud otsustes.
Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses kaebajate vahistamistega 12.10.2013 ning sellele järgnenud kaebajate süüdimõistmistega;

2. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine;

3. EIÕK artikli 5 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 8 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 3 000 eurot.

-----

Aserbaidžaani võimud takistasid riigijuhtimise vastu suunatud rahumeelsete meeleavalduste toimumist.

Abbas jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 13.06.2017, avaldused nr 69397/11; 70966/11; 73706/11; 935/12

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat. Esimene kaebaja võttis osa 17.04.2011, teine kaebaja 02.04.2011 ja kolmas kaebaja 17.04.2011 toimunud rahumeelsetest meeleavaldustest, mis aeti politsei poolt laiali. Meeleavaldustel nõuti riigis demokraatlike reformide läbiviimist ja vabasid valimisi ning avaldati meelt kogunemiste vabaduse piirangute osas. Esimene kaebaja vahistati ka 20.10.2012 seoses politsei seadusliku korralduse mittetäitmisega, seejuures kavatses esimene kaebaja osa võtta 20.10.2012 planeeritud meeleavaldusest. Neljas kaebaja vahistati 15.10.2011 seoses politsei seadusliku korralduse mittetäitmisega, seejuures oli neljas kaebaja kaks päeva varem kutsutud politseisse ning teda oldi küsitletud seoses 18.10.2011 kavandatud meeleavaldusega.

02.04.2011 ja 17.04.2011 meeleavalduste laiali ajamine; esimese, teise ja kolmanda kaebaja vahistamised, nende kinnipidamine ja järgnenud väärteomenetlused olid sarnased nagu asjas Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan. Neljanda ja esimese kaebaja vahistamiste asjaolud vastavalt 15.10.2011 ja 20.10.2012, nende vahistamised, kinnipidamised ja järgnenud väärteomenetlused olid sarnased nagu asjas Huseynli jt vs Aserbaidžaan.

Esimene, teine ja kolmas kaebaja taotlesid EIK-lt EIÕK artiklite 10 ja 11 rikkumise tuvastamist seoses 02.04.2011 ja 17.04.2011 meelevalduste laiali ajamisega politsei poolt ning nende vahistamiste ja väärtegudes süüdimõistmisega. Kõik kaebajad taotlesid EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamist väites, et neil puudus väärteomenetlustes õiglane ja/või avalik kohtumenetlus. Kaebajad väitsid lisaks EIÕK artikli 5 rikkumist seoses nende vahistamistega, kinnipidamistega ja osadel juhtudel haldusarestidega.

EIK seisukohad

Et käesolevate kaasuste ning asjade Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan ja Huseynli jt vs Aserbaidžaan asjaolud olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides selgelt sarnased, ei näinud EIK põhjust kalduda kõrvale viidatud asjades tehtud järeldustest.
Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses 02.04.2011 ja 17.04.2011 meeleavalduste laiali ajamisega ning esimese, teise ja kolmanda kaebaja vahistamistega ja süüdimõistmistega;

2. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses neljanda ja esimese kaebaja vahistamistega vastavalt 15.10.2011 ja 20.10.2012 ja nende järgnevate süüdimõistmistega;

3. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine kõikide kaebajate osas;

4. EIÕK artikli 5 rikkumine kõikide kaebajate osas;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 10 000 eurot ning teisele, kolmandale ja neljandale kaebajale igaühele 8 000 eurot. EIK määras kulude katteks esimesele, teisele ja kolmandale kaebajale ühiselt 2 800 eurot ning neljandale kaebajale 1 500 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

Seeläbi, et siseriiklikud kohtud määrasid kaebajale tema korteri ebaseadusliku sundmüügi eest hüvitise, mis oli mitu korda väiksem tema korteri turuväärtusest siseriiklikele kohtutele nõude esitamise aja seisuga ning mis oli uue võrdväärse korteri omandamiseks ebapiisav, pandi kaebajale individuaalne ja ebamõistlik koormus.

Šidlauskas vs Leedu, kohtuotsus 11.06.2017, avaldus nr 51755/10

Asjaolud

Kohtutäitur müüs 2004. aasta novembris oksjonil 3 3 90 Leedu liti (umbes 982 euro) eest maha kaebajale kuulunud korteri. Täitemenetlus oli seotud kaebaja maksmata kommunaalteenuste arvetega, mille suurus oli 2 861 Leedu litti. 2007. aasta novembris esitas kaebaja hagi kohtutäituri ja viimase kindlustusandja peale. Kaebaja väitis, et korteri müük oli olnud ebaseaduslik, kuna alla 3 000 Leedu liti suuruste võlgade osas ei olnud lubatud sissenõude pööramine kinnisasjale. Kaebaja taotles 51 000 Leedu liti suurust kahjuhüvitist, mis vastas korteri turuväärtusele nõude esitamise aja seisuga. Ülemkohus tegi otsuse kaebaja kasuks, kuid määras kahju hüvitamiseks vaid 12 100 Leedu litti, mis vastas korteri turuväärtusele korteri müügi hetkel.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et siseriiklikud kohtud olid leidnud, et korteri sundmüük oli olnud ebaseaduslik ning kaebajal oli siseriikliku õiguse alusel õigus hüvitisele. Seega leidis EIK, et kaebaja õigus hüvitisele seoses tema korteri ebaseadusliku müügiga oli EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes käsitletav „omandina“. Seega kuulus EIÕK 1. protokolli artikkel 1 kohaldamisele. EIK hinnangul tuli esitatud kaebust uurida EIÕK 1. protokolli artikli 1 esimese lõike esimese lause alusel.

EIK osundas, et antud asjas määras ülemkohus kaebajale neli korda väiksema kahjuhüvitise kui kaebaja nõudis. EIK hinnangul pidid siseriiklikud kohtud esitama selle vahe õigustamiseks kohased põhjendused. EIK märkis, et tsiviilkoodeksis sätestatud reegli kohaselt tuli kahju suurust hinnata lähtuvalt vara turuväärtusest selle hetke seisuga, kui kahjuhüvitis määrati, välja arvatud juhtumitel, kui esinesid põhjused tugineda turuväärtusele muu aja seisuga. Kahjuhüvitise määramisel osundas ülemkohus, et „kohustuse laad ning õigluse, mõistlikkuse ja heausksuse põhimõtted“ võimaldasid tugineda turuväärtusele korteri sundmüügi aja seisuga. Samas ei esitanud ülemkohus mingeid põhjendusi, kuidas nimetatud põhimõtted kaebaja asjas kohaldusid ega selgitanud, kuidas need põhimõtted tehtud otsust õigustasid. EIK hinnangul oli põhimõtetele viitamine ilma kaasnevate põhjenduste esitamiseta kaebaja nõude rahuldamata jätmise õigustamiseks selgelt ebapiisav.

EIK lisas, et ehkki kaebaja oli osundanud sellele, et ta oli jäetud oma kodust ilma ning tema poolt taotletud kahjuhüvitis oli mõeldud katma uue võrdväärse korteri ostmise kulu, ei võtnud ülemkohus üldse arvesse kaebaja võimalust uut kodu osta. Nendel asjaoludel leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei saavutanud õiglast tasakaalu kaebaja omandi segamatu kasutamise õiguse ning võistleva üldise huvi vahel. Samas osundas EIK, et määrates kaebajale hüvitise, mis oli mitu korda väiksem tema korteri turuväärtusest siseriiklikele kohtutele nõude esitamise aja seisuga ning mis oli uue võrdväärse korteri omandamiseks ebapiisav, pandi kaebajale individuaalne ja ebamõistlik koormus.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 11 580 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 500 eurot ning kulude katteks 690 eurot.