Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 17. - 23. juuli 2017

 

Uudise kuupäev:
  28.07.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist seoses isiku surma kaasa toonud politseipoolse väärkohtlemisega ja ebakohase arstiabiga ning nimetatud osades tõhusa uurimise läbi viimata jätmisega.

Nina Kutsenko vs Ukraina, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 25114/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema poeg (V.K.) suri rea riigivõimudele omistatavate kuritegude ja tegematajätmiste tulemusena. Eelkõige väitis kaebaja, et tema poega oli politsei poolt piinatud, kaebaja poja ravis esines puudujääke, politsei ei viinud läbi kaebaja poja kohast otsimist, nii kaebaja poja vigastuste päritolu uurimine kui ka ebakohase ravi väite uurimine olid ebatõhusad ja kestsid liiga kaua ning ta oli saanud vaid väikese osa kahjuhüvitistest, mis oli tema kasuks välja mõistetud.

EIK seisukohad

Mis puudutas V.K. vigastuste uurimist, siis leidis EIK, et riik ei olnud täitnud oma EIÕK artiklist 2 tulenevaid menetluslikke kohustusi, võttes arvesse V.K. surmavate vigastuste uurimisel esinenud silmatorkavad tegematajätmised ja tõkestavad viivitused ning asjaolud, et uurimine kestis umbes 13 aastat, uurimise käigus ei suudetud tuvastada kõiki asjakohaseid fakte ega kaht kolmest ründajast ning uurimine võimaldas tuvastatud ründaja osas süüdistusel aeguda.

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise menetluslikust aspektist ka seoses V.K.-le Fastivi haiglas osutatud ravi kvaliteedi uurimisega. EIK osundas, et V.K. ravi eest vastutanud arsti suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses esines olulisi viivitusi, võimud ei teinud igat mõistlikku püüdlust analüüsida V.K.-le enne tema surma osutatud ravi, kaebajale tsiviilõigusliku kahjuhüvitise määramise otsuse täitmisel esines ülemäärane viivitus, samuti oli haiglalt kaebaja kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis märkimisväärselt madalam võrreldes sellega, mida EIK on sarnastes asjades välja mõistnud.

EIK märkis, et oli tuvastatud, et V.K. suri tunnustamata kinnipidamise ajal talle osaks saanud politseipoolse jõu tarvitamise tulemusena. EIK mõistis hukka politseinike tegude täieliku omavolilisuse ning nende lubamatu vägivalla V.K. suhtes. Samuti märkis EIK, et ehkki V.K. seisund oli pärast tema väärkohtlemist politsei poolt väga tõsine, oleks õnnestunud tema elu päästa, kui ta oleks saanud õigeaegset ja kohast ravi. Asjas on tuvastatud, et V.K. ei saanud taolist ravi. EIK hinnangul jäeti V.K surema ilma igasuguse arstiabita, ehkki ta viibis haiglas. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et riik kandis vastutust kaebaja poja surma eest seoses nii kaebaja poja tõsise peksmisega politsei poolt kui ka vajaliku arstiabi puudumisega. Mõlemad asjaolud olid V.K. jaoks surmavad. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 2 sisulisest aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebaja pojale politsei poolt tekitatud surmavate vigastustega ning kaebaja pojale enne tema surma osutatud kohase ravi puudumisega;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist seoses kaebaja poja vigastuste päritolu osas läbi viidud siseriikliku uurimise ebatõhususega;

3. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist seoses väite, mille kohaselt osutati kaebaja pojale Fastivi haiglas ebakohast ravi, siseriikliku uurimise ebatõhususega;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 72 000 eurot, EIK menetluses kantud õigusabikulude katteks 2 750 eurot ning muude kulude katteks 36 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

Vaimse häirega seksuaalkurjategija kinnipidamine 13 aasta pikkusel perioodil rikkus EIÕK artiklit 3 seoses võimude suutmatusega võimaldada tal saada vajalikku ravi.

Rooman vs Belgia, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 18052/11

Asjaolud

Käesolev kaasus menetlusi, mida kaebaja oli algatanud seoses psühhiaatrilise ravi puudumisega asutuses, milles teda kinni peeti.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 3 rikkumisega leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei võimaldanud kinnipeetavast kaebajal saada vajalikku ravi, kuna puudus personal, kes oleks rääkinud saksa keelt, s.o ainsalt keelt, mida kaebaja valdas ning mis oli üks Belgia ametlikest keeltest. EIK leidis, et kaebaja kinnipidamine 13 aasta vältel ilma vajaliku meditsiinise abita või realistliku muutuste väljavaateta, põhjustasid kaebajale talle kannatusi, mille intensiivsus ületas kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme.

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumisega märkis EIK, et kaebaja kinnipidamise põhjuse ja tema vaimse häire vahel esines endiselt seos. Suutmatus pakkuda kohast ravi tulenes põhjustest, mis ei olnud seotud asutuse enda laadiga.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud (häältega 5:1);

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot (häältega 5:1).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul esines asjas ka EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine. Kohtuniku hinnangul ei peetud kaebajat kinni asutuses, mis oleks vastanud tema tervislikule seisundile. Kohtunik leidis, et olukord tõi kaasa EIÕK artikli 5 lõikega 1 (e) nõutava seose katkemise kinnipidamise eesmärgi ja tegelike kinnipidamistingimuste vahel.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Antonov jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 3459/13; 15270/13; 17899/13; 22567/13; 24670/13

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 5 kuud kuni 9 aastat ja 4 kuud. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega - kolme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 800 – 17 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Vilkov jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 38884/13; 44253/13; 47807/14; 56597/14; 56739/14; 56740/14

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 6 kuud kuni enam kui 7 aastat ja 9 kuud. Neli kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (muuhulgas oli kaebajate käsutuses oleva isikliku ruumi suurus vahemikus 0,8-2,4 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega - nelja kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 3 200 – 15 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Bagnov jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 5122/10; 12406/10; 22413/10; 26708/13; 25300/15

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 1 aasta ja 2 kuud kuni 7 aastat ja 7 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kinnipeetava puudumisega tsiviilkohtumenetluses toimunud istungitest ning EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 22 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Polomkin jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 59297/09; 41524/12; 78846/13; 56756/15; 25055/16

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 21 päeva kuni 3 aastat ja 2 kuud. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist, kaks kaebajat EIÕK artikli 5 lõike 3 tuvastamist, üks kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 4 tuvastamist, üks kaebaja EIÕK artikli 6 lõike 1 tuvastamist ning üks kaebaja EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivates asjades Ananyev jt vs Venemaa ja Butko vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega; kahe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kinnipeetava võimatusega võtta osa tsiviilkohtumenetluses toimunud istungitest; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses metallpuuri kasutamisega kohtusaalis ja ebakohaste kinnipidamistingimustega transportimisel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 950 – 15 800 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Bilozor jt vs Ukraina, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 9207/09; 65001/09; 44670/11; 29199/13; 29204/13; 40579/15

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kinnipidamise kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 2 kuud kuni 3 aastat ja 5 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Melnik vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased. Samuti puudus kaebajatel nimetatud kaebuste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 ja artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele hüvitisteks summad vahemikus 3 800 – 9 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses sellega, et kohtud ei kuulanud kaebaja jätkuva kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli raames kaebajat isiklikult ära.

Hazni Bayam vs Türgi, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 50332/12

Asjaolud

Kaebaja vahistati 29.12.2011 kahtlustatuna kuulumises terroristlikku rühmitusse ning selle nimel propaganda tegemises. 30.12.2011 otsustas kohus kaebaja kohtueelse kinnipidamise. 16.03.2012 esitas kaebaja esindaja kohtu 30.12.2011 otsuse peale vastuväite ning taotles kaebaja vabastamist. Kohus jättis 19.03.2012 vastuväite rahuldamata ilma, et asjas oleks peetud kohtuistungit. Kaebaja esindaja esitas nimetatud otsuse peale uue vastuväite. 26.03.2012 jäeti vastuväide taas asja toimiku alusel ning kohtuistungit läbi viimata rahuldamata. 20.04.2012 uuris kohus kaebaja kinnipidamise õiguspärasust asja toimiku alusel ning otsustas kaebaja kinnipidamist pikendada. Kaebaja asjas on kriminaalmenetlus pooleli esimese astme kohtus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis, et tal ei võimaldatud ilmuda kohtu ette, kui kohtud hindasid tema kohtueelse kinnipidamise õiguspärasuse küsimust. EIK hinnangul tuli kaebaja kaebust uurida EIÕK artikli 5 lõike 4 alusel.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on käsitlenud sarnast kaebust asjades Erişen jt vs Türgi ning Karaosmanoğlu ja Özden vs Türgi, milles EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK nimetatud aspektist EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses kaebaja võimatusega ilmuda kohtu ette jätkuva kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluses;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 750 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas ebamõistlikult pika kohtueelse kinnipidamise.

Golimbiyevskiy vs Ukraina, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 11673/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kohtueelne kinnipidamine oli olnud ebamõistlikult pikk. Kaebajat peeti kinni neljal erineval perioodil, mille kestused jäid vahemikku 8 kuud kuni 1 aasta ja 4 kuud. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega (8 aastat ja 2 kuud kolmes kohtuastmes).

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Kharchenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kaebaja kohtueelse kinnipidamise kestus ülemäärane, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ülemäärase kestusega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega;

3. EIK määras kaebajale 3 600 eurot.

-----

Siseriiklikud kohtud ei esitanud kinnipidamise kohaldamise ja pikendamise otsustes asjakohaseid ja piisavaid põhjuseid.

Hovhannisyan vs Armeenia, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 50520/08

Asjaolud

Kaebaja suhtes alustati 2007. aasta septembris kriminaalmenetlust seoses võimaliku võimu kuritarvitamise ja vägivalla tarvitamisega. Uurija taotles 10.02.2008 kohtult kaebaja kohtueelset kinnipidamist. Kohus rahuldas samal päeval uurija taotluse ning otsustas kaebaja kinnipidamise. Kaebaja kaebus nimetatud otsuse peale jäeti rahuldamata. Järgnevalt otsustasid kohtud kaebaja kinnipidamise pikendamise ning jätsid rahuldamata kaebaja vabastamise taotlused. Kaebaja mõisteti 2009. aasta jaanuaris süüdi ning talle määrati karistuseks 2-aastane vangistus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et siseriiklik kohus piirdus oma 10.02.2008 otsuses kinnipidamist õigustavatele alustele viitamisega abstraktsel ja stereotüüpsel viisil. Siseriiklik kohus ei esitanud mingeid põhjendusi, sh fakte ega tõendeid, millele tuginedes pidas kohus nimetatud aluseid kaebaja asjas õigustatuks. Siseriiklik kohus ei võtnud arvesse niivõrd olulisi asjaolusid nagu kaebaja käitumine uurimise ajal ning tema isiklik olukord, samuti muid asjakohaseid asjaolusid. Siseriiklik kohus ei käsitlenud ka kaebaja poolt tõstatatud vastuväiteid ega kaalunud võimalust kaebajat kautsjoni vastu vabastada. EIK osundas, et kaebaja kaebuseid ja vabastamise taotluseid ning uurija järgnevat kaebaja kinnipidamise pikendamise taotlust uuriti kohtute poolt sarnasel viisil. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisi, kui siseriiklikud kohtud on pikendanud kaebaja kinnipidamist tuginedes põhiliselt süüdistuste tõsidusele ning on kasutanud stereotüüpseid põhjendusi ilma konkreetseid fakte käsitlemata või alternatiivseid ennetavaid meetmeid kaalumata. EIK lisas, et ühelgi ajahetkel ei põhjendatud, miks ei olnud võimalik kaebajat kohtueelse uurimise või kohtumenetluse ajal vabastada. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud kohtud ei esitanud kaebaja suhtes kinnipidamise kohaldamise ja pikendamise otsustes asjakohaseid ja piisavaid põhjuseid.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.

-----

Kohtueelse kinnipidamise põhjendused ei tohi jääda üldiseks ja abstraktseks.

Badalyan vs Armeenia, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 44286/12

Asjaolud

Kaebaja vahistati 23.07.2011 kahtlustatuna uurija suhtes vägivalla kasutamisega ähvardamises. Uurija esitas 25.07.2011 kohtule esildise kaebaja kinnipidamiseks. Kohus rahuldas samal päeval uurija taotluse ning otsustas kaebaja kinnipidamise. Kaebaja kaebus nimetatud otsuse peale jäeti rahuldamata. Järgnevalt otsustasid kohtud kaebaja kinnipidamise pikendamise ning jätsid rahuldamata kaebaja vabastamise taotlused. Kaebaja mõisteti 06.08.2012 süüdi ning talle määrati karistuseks 1,5-aastane vangistus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et siseriiklik kohus piirdus oma 25.07.2011 otsuses kinnipidamist õigustavatele alustele viitamisega abstraktsel ja stereotüüpsel viisil. Siseriiklik kohus ei esitanud mingeid põhjendusi, sh fakte ega tõendeid, millele tuginedes pidas kohus nimetatud aluseid kaebaja asjas õigustatuks. Kohus ei selgitanud, miks kohus pidas uurija taotlust põhjendatuks või vajalikuks. Siseriiklik kohus ei võtnud arvesse niivõrd olulisi asjaolusid nagu kaebaja käitumine uurimise ajal ning tema isiklik olukord, samuti muid asjakohaseid asjaolusid. Siseriiklik kohus ei käsitlenud ka kaebaja poolt tõstatatud vastuväiteid ega kaalunud võimalust kaebajat kautsjoni vastu vabastada. EIK osundas, et kaebaja kaebuseid ja taotluseid ning kaebaja kinnipidamise pikendamist uuriti kohtute poolt sarnasel viisil. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisi, kui siseriiklikud kohtud on pikendanud kaebaja kinnipidamist tuginedes põhiliselt süüdistuste tõsidusele ning on kasutanud stereotüüpseid põhjendusi ilma konkreetseid fakte käsitlemata või alternatiivseid ennetavaid meetmeid kaalumata. EIK lisas, et ühelgi ajahetkel ei põhjendatud, miks ei olnud võimalik kaebajat kohtueelse uurimise või kohtumenetluse ajal vabastada. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklikud kohtud ei esitanud kaebaja kinnipidamise kohaldamise ja pikendamise otsustes asjakohaseid ja piisavaid põhjuseid.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot.

-----

EIK tuvastas vaimse häirega isiku kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes erinevaid EIÕK artikli 5 rikkumisi.

Lorenz vs Austria, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 11537/11

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 1984. aastal muuhulgas süüdi kolmes mõrvas ning talle määrati karistuseks 20-aastane vangistus. Kaebaja vanglakaristus lõppes 2003. aastal, ent alates sellest ajast on kaebajat peetud ennetavalt kinni. Seejuures hindavad siseriiklikud kohtud igal aastal kaebaja kinnipidamise õiguspärasust.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (a) ja (e) rikkumise tuvastamiseks väites, et 2010/11, 2011/12 ja 2012/13 kinnipidamise õiguspärasuse perioodilised kontrolli menetlused olid ebaseaduslikud, kuna kohtud ei suutnud piisavalt õigustada tema jätkuva kinnipidamise vajalikkust. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 5 lõikele 4 tuginedes, et nimetatud kolme menetlust ei viidud läbi piisavalt kiires korras.

EIK seisukohad

Esiteks märkis EIK, et kuna võimud ei uurinud kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes kaebaja Viini-Mittersteigi vanglasse üleviimise küsimust, ei olnud kaebaja kinnipidamine kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) nõuetega. EIK lisas, et põhjuslik seos kaebaja algse karistuse ja tema jätkuva kinnipidamise vahel oli katkenud, mistõttu ei olnud tema kinnipidamine, mis järgnes kõnealustele kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustele, õigustatav ka EIÕK artikli 5 lõike 1 (a) alusel. Teiseks märkis EIK, et siseriiklikud kohtud oleksid pidanud 2011/12 menetluses, kus kaebaja oli keeldunud enda läbivaatamisest eksperdi poolt, tellima uue eksperthinnangu asja toimiku alusel. Kuna nad seda ei teinud , oleksid nad pidanud proovima saada uue ekspertarvamuse proprio motu 2013 menetluse käigus. Seetõttu ei olnud EIK veendunud, et siseriiklikel kohtutel oli 2011/12 ja 2013 menetlustes piisav faktiline alus kaebaja vabastamise küsimuse otsustamiseks. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et kõnealustel perioodidel ei olnud kaebaja kinnipidamine EIÕK artikli 5 lõike 1 (a) või (e) alusel „seaduslik“.

EIK märkis, et 2010/11 ega 2013 menetluse kestused ei tõstatanud küsimusi seoses siseriiklike kohtute otsuste tegemise kiirusega, mistõttu ei ole selles osas EIÕK artikli 5 lõiget 4 rikutud. 2011/12 menetluse kestus oli aga märkimisväärselt pikem, kestes 11 kuud. EIK hinnangul ei olnud selline menetluse kestus põhjendatud. Seega tuvastas EIK, et 2011/12 menetlust ei viidud läbi vajaliku kiirusega. Seetõttu tuvastas EIK nimetatud menetluse osas EIÕK artikli 4 rikkumise kiiruse nõude rikkumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine, kuna: (i) Kohtud ei uurinud kõnealustes kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes kaebaja üleviimise küsimust Viini-Mittersteigi vanglasse; (ii) 2011/12 ja 2013 kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustes puudus siseriiklikel kohtutel piisav faktiline alus kaebaja vabastamise taotluste osas otsuste tegemiseks;

2. EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei ole seoses 2010/11 ja 2013 kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlustega rikutud. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses 2011/12 kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlusega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kohtuotsuse mittetäitmine, mis tuleneb eraisikust võlgniku maksejõuetusest, ei ole riigile omistatav rikkumine.

Jovović vs Montenegro, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 46689/12

Asjaolud

Ž. L. (edaspidi „esimene võlgnik“) ja S. S. (edaspidi „teine võlgnik“) mõisteti 2003. aasta aprillis süüdi kaebaja mõrva katses. Kaebaja esitas võlgnike vastu kahjuhüvitise nõude. Esimese astme kohus rahuldas 23.06.2008 kaebaja hagi ning otsustas, et võlgnikud peavad maksma kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks ühiselt 45 000 eurot.

Kaebaja teavitas 06.08.2013 täitekohut sellest, et teine võlgnik oli talle tasunud 31 000 eurot ning ta luges täitemenetluse nimetatud võlgniku suhtes lõpetatuks. 18.10.2013 lõpetati ametlikult täitemenetlus teise võlgniku suhtes. Esimese võlgniku osas täitemenetlus jätkus. Esimene võlgnik ei olnud kaebajale midagi maksnud, kuna tal puudusid „väärtuslikud varad“.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kasuks 23.06.2008 langetatud kohtuotsuse mittetäitmisega.

EIK seisukohad

EIK kohtupraktikast tulenevalt ei ole kohtuotsuse mittetäitmine, mis tuleneb eraisikust võlgnikul vahendite puudumisest, riigile omistatav rikkumine, välja arvatud siis, kui kohtuotsuse täitmata jätmine on omistatav siseriiklikele võimudele. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et suutmatus täita kohtuotsust esimese võlgniku osas ei olnud omistatav riigile. Seega ei ole EIÕK artikli 6 lõiget 1 rikutud.

EIK märkis, et vaidlusalune siseriiklik kohtuotsus jäi teise võlgniku osas täitmata umbes 3 aasta pikkusel perioodil, mis tulenes riigi kohase hoolsuse puudumisest. EIK osundas, et täitemenetluse pikkus ei olnud põhjustatud teise võlgniku maksejõuetusest, kuna teine võlgnik maksis kaebajale lõpuks 31 000 eurot. Nendel asjaoludel leidis EIK, et täitemenetluse kestus teise võlgniku osas tõi kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses täitemenetlusega teist võlgnikku puudutavas osas;

2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud seoses täitemenetlusega esimest võlgnikku puudutavas osas.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 4 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Lakics vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 31956/13

Asjaolud

F.G. esitas 15.09.2008 kaebaja vastu hagi ühisomandi lõpetamise nõudes. Samal päeval peatas kohus menetluse kuni teises menetluses eelotsuse tegemiseni. Pärast seda, kui teine menetlus lõpetati, jätkas kohus 12.04.2011 asja menetlemist. Kohus tegi asjas otsuse 19.11.2012, mis jõustus ning muutus siduvaks 18.12.2012. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et menetlus kestis 4 aastat ja 2 kuud ühes kohtuastmes. Võttes arvesse EIK-le esitatud materjalid ning EIK asjakohase kohtupraktika, leidis EIK, et menetluse kestus oli ülemäärane ning rikkus „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Korotyayeva jt vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldused nr 13122/11; 73303/11; 19315/13

Asjaolud

Kaebajate kasuks langetati siduvad kohtuotsused, millega kohustati riigivõime tagama kaebajatele eluasemed või täitma muid sarnaseid kohustusi. Nimetatud lõplikud kohtuotsused täideti viivitustega või on senini täitmata (täitemenetluste kestused: 2 aastat ja 8 kuud kuni 6 aastat ja 7 kuud; avalduse nr 19315/13 osas pole kohtuotsust senini täidetud). Kaebajad taotlesid korduvalt erinevatelt Venemaa võimudelt nende kasuks tehtud kohtuotsuste täitmise kiirendamist.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

EIK seisukohad

Võttes arvesse EIK kohtupraktika, kohtuotsuste mittetäitmise perioodid ja kaalul olevate kohustuste laadi, leidis EIK, et kaebajate kasuks langetatud siduvate kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused olid vastuolus EIÕK nõuetega. Seeläbi, et võimud ei suutnud aastaid täita kaebajate kasuks tehtud täidetavaid otsuseid, rikkusid võimud kaebajate juurdepääsuõigust kohtule. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 rikkumise kõigi kolme avalduse osas.

EIK leidis ka, et kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täitmisel esinenud pikaajalised viivitused tõid kaasa ka õigustamatu sekkumise nende omandi segamatu kasutamise õigusesse. Seega tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise kõigi kolme avalduse osas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses kaebajate kasuks langetatud otsuste mittetäitmisega - kõikide avalduste osas;

2. Venemaal on kohustus asjakohaste vahendite abil tagada kaasuses nr 19315/13 täitmist ootava kohtuotsuse täitmine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 6 000 eurot ja teisele kaebajale 3 200 eurot ning kulude katteks teisele kaebajale 500 eurot.

-----

EIK leidis, et kaebaja oli käesolevas asjas seaduspäraselt ja ühemõtteliselt loobunud oma õigusest olla apellatsioonimenetluses advokaadi poolt esindatud.

Sklyar vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 45498/11

Asjaolud

Kaebajale mõisteti 2010. aasta novembris varguse ja relvastatud röövi toimepanemise eest karistuseks 9-aastane vangistus. Ehkki kaebajat esindas esimese astme kohtus toimunud menetluses advokaat, puudus apellatsioonikohtus toimunud menetluses kaebajal esindaja. Kaebaja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kaebaja kannab alates 2011. aasta jaanuarist karistust kinnipidamisasutuses IK-8.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise tuvastamiseks väites, et kriminaalmenetlus oli ebaõiglane, kuna võimud ei taganud talle apellatsioonimenetluses advokaadi abi. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist seoses tema kinnipidamistingimustega IK-8-s. Kaebaja viitas peaasjalikult ülerahvastatusele ja sanitaarsõlmede ebasobivusele.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et EIÕK artikli 6 sõnastus ega eesmärk ei takista isikul omal vabal tahtel - sõnaselgelt või vaikivalt - loobumast õiglase kohtumenetluse tagatistest. EIK on Venemaaga seotud kaasustes leidnud, et siseriikliku õiguse kohaselt oli kaebaja esindamine apellatsioonimenetluses kohustuslik, kui kaebaja ei loobunud sõnaselgelt või kaudselt ning kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksiga oma õigusest olla apellatsioonimenetluses advokaadi poolt esindatud. Antud asjas esitas valitsus dokumendi, mille kohaselt oli kaebaja ühemõtteliselt õigusabist loobunud. EIK ei näinud põhjust kahelda loobumise autentsuses ja seaduspärasuses ning EIK leidis, et see oli esitatud siseriikliku õiguse ja EIÕK nõuetega kooskõlalisel viisil. EIK lisas, et kaebaja oli ise väitnud, et ta ei olnud taotlenud apellatsioonikohtult advokaadi määramist, ehkki kaebajat oli vastavast õigusest teavitatud. Nendel asjaoludel leidis EIK, et siseriiklikul kohtul ei olnud kohustust määrata kaebajale advokaati. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja oli seaduspäraselt ja ühemõtteliselt loobunud oma õigusest olla apellatsioonimenetluses advokaadi poolt esindatud. Seega ei ole EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) rikutud.

EIK märkis, et kaebaja käsutuses oli IK-8-s viibimise ajal pisut suurem kui kahe ruutmeetri suurune isiklik ruum. EIK leidis, et kaebaja käsutuses olnud isiklik ruum oli ebapiisav, võttes arvesse samas üksuses olevate kinnipeetavate arvu. EIK juhtis samuti tähelepanu privaatsuse puudumisele pikaajalisel perioodil niivõrd ülerahvastatud tingimustes, sanitaarsõlmede ebapiisavale arvule ja nende halvale olukorrale. EIK on juhtivas asjas Butko vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Võttes arvesse poolte poolt esitatud andmed ning EIK kohtupraktika, leidis EIK, et kaebajat peeti kinni ebainimlikes ja alandavates tingimustes, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (c) ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot ning kulude katteks 470 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 6 aastat ja 3 kuud ning 10 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Balandina ja Andreyko vs Ukraina, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 29432/08; 20977/13; 21428/13

Asjaolud

Kolm kaebajat (sh üks kahest kaebajast koosnev majapidamine) esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega tsiviilkohtumenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused: 6 aastat ja 3 kuud; 10 aastat ja 1 kuu. Kohtuastmeid: 3.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses siseriikliku kohtu otsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses siseriikliku kohtu otsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses siseriikliku kohtu otsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 600 – 2 800 eurot.

-----

EIK tuvastas, et halduskohtumenetlused kestustega 5 aastat ja 4 kuud ning 10 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

SARL Le Club jt vs Prantsusmaa, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 31386/09; 22854/11

Asjaolud

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike kestustega halduskohtumenetlustega.

Avalduse nr 31386/09 esitasid piiratud vastutusega äriühing SARL Le Club, H. Ribes ja A. Buffin. Kaebajad olid nõudnud riigilt maksuameti eksimustega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 4 kuud. Kohtuastmeid: 2.

Avalduse nr 22854/11 esitas J.-M. Faure. Kaebaja töötas Dordogne piirkonna varustuse direktoriaadis tehnikuna ning kaotas töökohal kolm sõrme. Kaebaja taotles nimetatud tööõnnetusega seoses võimudelt kahju hüvitamist. Kohtumenetluse kestus: 10 aastat ja 1 kuu. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on pooltel vaidluses kaalul. EIK hinnangul ei olnud halduskohtumenetlused kuigivõrd keerulised ning kaebajad ei olnud oma käitumisega menetluses viivitusi põhjustanud. EIK on korduvalt uurinud sarnaseid kaasuseid ning on tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Avaldust nr 22854/11 puudutavas osas oli siseriiklik kohus ja valitsus samuti tunnistanud, et asjas oli rikutud kaebaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

Võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et menetluste kestus oli ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks H. Ribes’ile ja A. Buffin’ile ühiselt 4 000 eurot ning J.-M. Faure’le 5 500 eurot. EIK määras kulude katteks H. Ribes’ile ja A. Buffin’ile ühiselt 3 000 eurot.

-----

EIK tuvastas süütuse presumptsiooni rikkumise kohtueelse kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluses tehtud kohtuotsuses.

Chojnacki vs Poola, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 62076/11

Asjaolud

Kaebajat kahtlustati suures ulatuses uimastitega kauplemises ning kuritegelikus vandenõus. Esimese astme kohus otsustas 20.04.2011 kaebaja kohtueelse kinnipidamise. 14.07.2011 otsusega otsustas esimese astme kohus kaebaja kohtueelset kinnipidamist pikendada. Kaebaja kaebas 14.07.2011 otsuse edasi. Apellatsioonikohus jättis 18.08.2011 otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. Muuhulgas sisaldus apellatsioonikohtu otsuses lõik, mille kohaselt oli kaebaja „ise /../ langetanud otsuse sooritada kuriteod, mis tõid kaasa tema eraldamise oma perekonnast“.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohtu 18.08.2011 otsuses toodud seisukohad rikkusid süütuse presumptsiooni.

EIK seisukohad

EIK hinnangul võis 18.08.2011 apellatsioonikohtu otsuses kasutatud sõnastus olla käsitletav avaldusena, et kaebaja oli sooritanud kuriteo, milles teda süüdistati, ehkki kaebajat ei olnud lõpliku süüdimõistva otsusega süüdi mõistetud. EIK selgitas, et on oma kohtupraktikas pidevalt leidnud, et tuleb eristada avaldust, mille kohaselt kahtlustatakse isikut kuriteo toimepanemises, ning selget avaldust, mis on tehtud lõpliku süüdimõistva otsuse puudumisel ja milles viidatakse, et isik on kõnealuse kuriteo toime pannud. EIK rõhutas, et riigiametnikud peavad hoolikalt valima sõnu seoses avaldustega, mis puudutavad isikut, keda ei ole veel kohtu alla antud ning kelle süüd ei ole veel tuvastatud. EIK hinnangul oli apellatsioonikohtu kohtunike kõnealune avaldus kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis lubamatu, arvestades seejuures, et kohtunikud peavad näitama üles erilist tähelepanu seoses otsustes kasutatavate terminitega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

Kassatsioonikohtu pädevuses on hinnata, kas kassatsioonkaebuse esitamise tingimused on konkreetses kaasuses täidetud.

Samardžić vs Horvaatia, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 32486/14

Asjaolud

Kaebaja alustas 2004. aastal tsiviilkohtumenetlust oma endise tööandja vastu. Esimese ja teise astme kohtud jätsid nõude rahuldamata. Seejuures tugines apellatsioonikohus oma otsuses tsiviilkohtumenetluse seaduse osale 373a, mis käsitles apellatsioonikohtu õigust hinnata fakte erinevalt võrreldes esimese astme kohtuga. Tsiviilkohtumenetluse seaduse osa 382(1)(3) alusel oli pooltel võimalik esitada kassatsioonkaebus ülemkohtule, kui apellatsioonikohtu otsus oli tehtud osa 373a alusel. Kaebaja esitaski kassatsioonkaebuse. Ülemkohus otsustas 14.05.2013 kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta leides, et apellatsioonikohus ei olnud tegelikkuses tsiviilkohtumenetluse seaduse osa 373a kohaldanud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei olnud kaebaja käitunud ebamõistlikult, kui ta tugines apellatsioonikohtu seisukohtadele ning uskus, et ta oli õigustatud tsiviilkohtumenetluse seaduse osa 382(1)(3) alusel kassatsioonkaebust esitama. Seega piiras ülemkohtu otsus, millega ei võetud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse, kaebaja juurdepääsuõigust kohtule.

EIK hinnangul oli ülemkohtu pädevuses hinnata, kas kassatsioonkaebuse esitamise tingimused olid konkreetses kaasuses täidetud. Kui ülemkohtu seisukohad pole omavoliliselt või ilmselt ebamõistlikud, on ülemkohtul õigus jõuda apellatsioonikohtu järeldustega võrreldes erinevale järeldusele seoses kassatsioonkaebuse esitamist võimaldava normi kohaldamisega apellatsioonikohtu poolt. Võttes arvesse ülemkohtu järelduse ja selle põhjendused, leidis EIK, et ülemkohtu otsus ei olnud ilmselt ebamõistlik ega omavoliline ulatuses, et see oleks olnud vastuolus EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuetega. EIK osundas, et ülemkohtu otsus oli ka kooskõlas ülemkohtu üldise lähenemisega vaidlusaluses küsimuses.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja juurdepääsuõigust kohtule ei olnud piiratud sellisel viisil või sellises ulatuses, et see oleks toonud kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Türgi siseriikliku kohtu otsus, mis võimaldas kõikide Türgi elanike suhtluste pealtkuulamise perioodil 08.04.-30.05.2005, ei olnud seadusega kooskõlas.

Mustafa Sezgin Tanrıkulu vs Türgi, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 27473/06

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 8 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses siseriikliku kohtu 06.05.2005 otsusega, mis võimaldas Türgis kõikide isikute, sh tema enda, suhtluste pealtkuulamist perioodil 08.04.-30.05.2005.

EIK seisukohad

EIK hinnangul sekkus siseriikliku kohtu otsus, mis andis MİT agentidele loa kuulata pealt ja uurida kõiki telekommunikatsioone perioodil 08.04.-30.05.2005, kaebaja eraelu ja sõnumite saladuse austamise õigusesse. EIK leidis, et vaidlusalune otsus ei olnud kooskõlas seaduse nr 4422 peamiste nõuetega. Seega lükkas EIK tagasi valitsuse väite, mille kohaselt oli vaidlusaluse siseriikliku kohtu aluseks seadus nr 4422. EIK lisas, et ükski seadusandlik akt ei reguleerinud MİT pädevust, mis puudutas tol hetkel telefonivestluste ennetavat pealtkuulamist. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et pealtkuulamise otsus ei olnud käesolevas asjas EIÕK artikli 8 lõike 2 mõttes „seadusega kooskõlas“. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 8 rikkumise.

Et EIK oli tuvastanud EIÕK artikli 8 rikkumise, puudus kahtlus selles, et kaebaja EIÕK artikliga 8 seonduv kaebus oli põhjendatud. EIK leidis, et valitsus ei olnud esitanud ühtki otsust, mis oleks tõendanud, et valitsuse poolt osundatud õiguskaitsevahendid oleksid võimaldanud isikutel, kelle telefone või elektroonilist sidet kuulati pealt või kes kahtlustasid nende telefonide või elektroonilise side pealtkuulamist, oma õiguseid praktikas tõhusalt kaitsta. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis;

4. EIK määras kulude katteks 1 200 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 8 rikkumise, kuna siseriiklikud kohtuvõimud ei hinnanud kohaselt kaebajate kodust väljatõstmise proportsionaalsust.

Malayevy vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 35635/14

Asjaolud

Esimene kaebaja sai 2006. aastal varasemalt V.F.-le kuulunud korteri omanikuks. Siseriiklik kohus leidis 2012. aastal tehtud otsuses, et V.F. ei suutnud korteri erastamise ja müügi ajal oma tegusid mõista ega neid kontrollida. Kohus tunnistas kõik korteriga tehtud tehingud kehtetuteks ning kandis korteri omandiõiguse Moskva linnale. Kohus otsustas ka kaebajate väljatõstmise. Kaebajad tõsteti 2014. aastal korterist välja. Moskva linn sõlmis V.F.-ga sotsiaalmajutuslepingu ning hiljem erastati korter taas V.F.-le.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 ja EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et antud kaasus puudutas sisuliselt eraisikute vahelist vaidlust. EIK selgitas, et sellised vaidlused ei too iseenesest kaasa riigi vastutust EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel. Mis puudutas esimeselt kaebajalt korteri omandiõiguse äravõtmist, siis ei tuvastanud EIK käesolevas asjas midagi, mis oleks võimaldanud järeldada, et Venemaa võimud kohaldasid õigusnorme selgelt ekslikult või selliselt, et nad oleksid jõudnud omavolilistele järeldustele. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklike kohtute otsused ei riivanud esimese kaebaja õigust oma omandit segamatult kasutada. Seega pole EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikutud.

EIK märkis, et siseriiklikud kohtud tegid kaebajate väljatõstmise otsuse automaatselt pärast seda, kui nad olid esimese kaebaja korteri omandiõiguse tühistanud. Siseriiklikud kohtud võtsid arvesse V.F. huvid, ent nad ei kaalunud V.F. huvisid võrreldes kaebajate õigusega kodu austamisele. Kui kohtud tühistasid esimese kaebaja korteri omandiõiguse, omistasid nad nimetatud aspektile ülima tähtsuse ilma, et nad oleksid võtnud arvesse kaebajate majutusvajadusi. Seega ei hinnanud siseriiklikud kohtuvõimud kaebajate väljatõstmise proportsionaalsust kohasel viisil. EIK järeldas, et vaidlusalune sekkumine ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 8.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et Venemaa võimud ei täitnud oma EIÕK artiklist 8 tulenevat positiivset kohustust laste isa suhtes, kelle laste ema oli viinud lapsed ebaseaduslikult Itaaliast Venemaale.

McIlwrath vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 60393/13

Asjaolud

Ameerika Ühendriikide kodanikuks oleval kaebajal ning Venemaa ja Ameerika Ühendriikide kodanikust M.G.-l on neli last, kes on sündinud aastatel 1997, 2000, 2002 ja 2006. 2011. aasta augustis, mil kaebaja ja M.G. lahutusprotsess oli Itaalias pooleli, viis M.G. lapsed Venemaale ega naasnud enam. 2012. aasta oktoobris tegid Venemaa kohtud otsuse ajutise suhtlemiskorra osas kuni laste elukoha kindlaksmääramise asjas otsuse tegemiseni. Nimetatud suhtluskorra kohaselt võis kaebaja iga lapsega veeta igal nädalal ühe tunni laste kooli territooriumil. Nimetatud suhtluskord tühistati 2012. aasta detsembris. 2012. aasta septembris tegi Itaalia kohus otsuse lahutuse osas ning määras kaebajale ja M.G.-le ühise laste hooldusõiguse, laste elukohaks määrati kaebaja elukoht Itaalias. Kaebaja taotles Venemaa kohtutelt nimetatud otsuse tunnustamist ja täitmist. Kaebaja taotlus lükati (lõplikult 2013. aasta märtsis) tagasi. 2014. aasta märtsis tühistas Itaalia apellatsioonikohus 2012. aasta septembri otsuse. Pärast seda otsustasid Venemaa kohtud asja lõplikult 2014. aasta mais ning otsustasid, et lapsed jäävad elama oma ema. Samuti määrati, et kaebaja pidi maksma elatist, lisaks määrati kindlaks kaebaja suhtlusõigused.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et Venemaa võimud ei abistanud teda, et ta saaks oma lastega taas kokku pärast seda, kui laste ema oli lapsed Itaaliast Venemaale viinud. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist väites, et Venemaal toimunud menetlus seoses Itaalia kohtu 2012. aasta septembri otsuse tunnustamise ja täitmisega ei olnud õiglane, kuna kaebajat ei olnud teavitatud nimetatud menetluse raames apellatsioonikohtus toimunud istungi kuupäevast, mistõttu ei antud talle võimalust nimetatud istungist osa võtta.

EIK seisukohad

Võttes arvesse, et antud asjas viidi lapsed vastuolus Itaalia kohtu otsusega nende ema poolt Venemaale, nõudis EIÕK artikkel 8, et Venemaa võimud oleksid astunud samme ning abistanud kaebajat seoses tema nõuetega. EIK leidis, et aeg, mis kulus siseriiklikul kohtul asja lõplikuks otsustamiseks, koos 2012. aasta detsembrist kaebaja suhtlusõiguse osas ajutise regulatsiooni puudumisega, tõid kaebaja ja tema laste suhetele kaasa parandamatud tagajärjed, mis tingisid asja de facto lahendamise. EIK järeldas, et Venemaa võimud ei täitnud oma kohustust abistada kaebajat oma nõuete esitamisel. Seega ei täitnud Venemaa võimud oma EIÕK artiklist 8 tulenevat positiivset kohustust.

EIK võttis EIÕK artikli 6 rikkumise hindamisel arvesse järgmised asjaolud: (I) kõnealuse menetluse sisu (s.o taotluse kooskõla hindamine Venemaa tsiviilkohtumenetluse koodeksis sätestatud formaalsete kriteeriumitega); (II) esimese astme kohtu poolt esitatud alused, millele tuginedes jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse Itaalia kohtu 2012. aasta septembri otsuse tunnustamiseks ja täitmiseks (kohus tugines faktidele, mille osas puudus poolte vahel vaidlus); (III) kaebaja osales oma taotluse läbivaatamisel esimese astme kohtus. EIK leidis, et asjaolu, et apellatsioonikohus ei teavitanud kaebajat apellatsiooniistungi ajast ja kohast, misläbi ei võimaldatud kaebajal võtta osa tema erakaebuse uurimisest Itaalia kohtu 2012. aasta septembri otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise osas, ei muutnud menetlust EIÕK artikli 6 lõike 1 mõttes ebaõiglaseks. Seega pole nimetatud normi rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine (v.a osas, mis puudutas linnakohtu 19.01.2012 otsust, millises osas tunnistati avaldus vastuvõetamatuks);

2. EIÕK artiklit 6 ei ole rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

EIK leidis, et antud asjas ei olnud meediaväljaande peatoimetaja ja omaniku kriminaalkorras süüdimõistmine vaidlusaluste artiklite avaldamise eest demokraatlikus ühiskonnas vajalik meede.

Özalp vs Türgi, kohtuotsus 18.07.2017, avaldused nr 48583/07; 53717/07

Asjaolud

Kaebaja on nädalalehe Azadiya Welat omanik ja peatoimetaja. 2003. aastal avaldati nimetatud väljaandes kaks artiklit, milles avaldati ebaseadusliku relvastatud organisatsiooni KADEKi (Kurdistani vabaduse ja demokraatia kongressi) seisukohti. Esimese astme kohus mõistis kaebaja süüdi seaduse nr 3713 § 6 lõigetes 2 ja 4 sätestatud kuritegudes ning talle määrati 343 Türgi liiri (umbes 192 euro) ja 350 Türgi liiri (umbes 200 euro) suurused trahvid, samuti pidi kaebaja tasuma menetluskulud. Otsuste kohaselt oli võimalik neid edasi kaevata. Kaebaja kaebaski otsused edasi, ent teise astme kohus ei võtnud kaebuseid menetlusse alusel, et esimese astme kohtu otsused olid lõplikud ning neid ei olnud võimalik edasi kaevata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamist väites, et tal puudus võimalus esimese astme kohtu otsust edasi kaevata.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesoleval juhtumil oli sõnavabadusse sekkumine ette nähtud seaduses ning järgis mitmeid EIÕK artikli 10 lõikes 2 loetletud legitiimseid eesmärke (ühiskondliku turvalisuse huvid, korratuste ja kuritegude ärahoidmine). Seega pidi EIK tuvastama, kas riive oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK on varasemalt käsitlenud kaasuseid, milles on tõstatunud käesoleva asjaga sarnased küsimused ning milles EIK on tuvastanud EIÕK artikli 10 rikkumise. EIK märkis, et kõnealused artiklid ei sisaldanud üleskutset vägivallale, relvastatud vastupanule või ülestõusule. Samuti ei olnud need käsitletavad vihakõnena. Mis puudutas siseriikliku kohtu põhjendusi kaebaja süüdimõistmisel, leidis EIK, et need ei olnud kaebaja sõnavabaduse õiguse riive õigustamiseks piisavad. Seega ei näinud EIK põhjust jõuda antud asjas erinevale järeldusele võrreldes asjadega Gözel ja Özer vs Türgi, Belek vs Türgi ning Belek ja Velioğlu vs Türgi. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

EIK on varem leidnud, et kassatsioonikohtusse pöördumise õiguse piiramine tulenevalt määratud trahvi summast ei ole kooskõlas poolte võrdsuse põhimõttega, võttes arvesse kaebaja jaoks kaalul oleva küsimuse tähtsuse ning selle, et kriminaalasjades on õiglase kohtumenetluse nõuded jäigemad. Asjas Bayar ja Gürbüz vs Türgi leidis EIK, et kaebajate EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat juurdepääsuõigust kohtule oli ebaproportsionaalselt piiratud. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 rikkumine;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 628 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

EIK leidis, et siseriiklikud kohtud ei põhjendanud piisavalt, miks käsitleti vaidlusaluseid sündmuseid ühtse grupiviisilise kogunemisena, mitte individuaalsete meeleavaldustena, ning miks kaebajat selle organiseerimise eest karistati.

Zakharkin vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 40377/10

Asjaolud

Kaebaja oli äriühingu ametiühingu juht. Kaebaja kaastöötajad soovisid 12.12.2009 korraldada avaliku kogunemise ning kaebaja otsustas neid aidata. Kaebaja jagas kaastöötajatele plakateid ning selgitas, et praktilisem oleks korraldada individuaalsed meeleavaldused. Kaebaja vahistati ja toimetati politseijaoskonda, kus teda hoiti kolm tundi kinni. 18.12.2009 määrati kaebajale väärteo eest 1 500 Vene rubla (umbes 35 euro) suurune trahv. Kohtu hinnangul oli käesolevas kaasuses tegemist grupiviisilise kogunemisega piketi näol ning kaebaja oli selle organiseerija. Seega leidis kohus, et kaebajal lasus kohustus esitada selle sündmuse kohta pädevale võimuorganile eelnev teavitus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 10 ja 11 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et käesolevas kaasuses tulenes EIÕK artikli 11 „riive“ asjaoludest, et kaebaja toimetati politseijaoskonda, kaebajat hoiti politseijaoskonnas mõnda aega ning kaebajale esitati süüdistus väärteos. EIK osundas oma asjas Novikova jt vs Venemaa tehtud otsuses esitatud selgitustele. Võttes arvesse poolte seisukohad ning kaasuse asjaolud, leidis EIK, et puudus vajadus jõuda käesolevas asjas erinevale järeldusele võrreldes asjaga Novikova jt vs Venemaa. EIK leidis, et viidatud asjas tehtud otsuses toodud kaalutlused kohaldusid ka käesolevas asjas ulatuses, mis puudutas vaidlusaluse seadusandluse kohaldamist 2009. aastal, mille alusel esitati kaebajale süüdistus võimude poolt grupiviisilise kogunemisena klassifitseeritud sündmuse korraldamises, mitte mitmete individuaalsete meeleavalduste korraldamises, ehkki meeleavaldajad asusid üksteisest teatud kaugustel. Siseriiklikud kohtud ei põhjendanud piisavalt, miks käsitleti 12.12.2009 sündmuseid ühtse grupiviisilise kogunemisena ning miks kaebajat selle organiseerimise eest karistati. Seetõttu tuvastas EIK käesolevas asjas EIÕK artikli 11 rikkumise EIÕK artikli 10 valguses.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 25 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 11 rikkumise olukorras, kus avalikust kogunemisest osavõtja vahistati ning teda karistati väärteokorras vaid sel põhjusel, et Venemaa riigivõimud pidasid avalikku kogunemist omavoliliseks.

Yeliseyev vs Venemaa, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 32151/09

Asjaolud

Kaebaja osales 31.03.2012 Moskvas toimunud meeleavaldusel, mille osas ei olnud võimud andnud meeleavalduse korraldajatele luba. Kaebaja vahistati ning toimetati politseijaoskonda. Kohus karistas kaebajat väärteokorras selle eest, et ta oli rikkunud ettenähtud protseduuri avaliku kogunemise korraldamiseks ning määras kaebajale 500 Venemaa rubla suuruse trahvi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et tema vahistamine ja talle trahvi määramine meeleavaldusel osalemise eest rikkus EIÕK artiklit 11.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 11 rikkumisi olukordades, kus avaliku kogunemise osavõtjad on vahistatud ning neile on esitatud süüdistused väärtegudes vaid sel põhjusel, et Venemaa riigivõimud pidasid avalikku kogunemist omavoliliseks. Olles hinnanud kaebajate õigustesse sekkumise proportsionaalust ning võttes arvesse, et meeleavaldajad ei olnud käitunud vägivaldselt, on EIK viidatud asjades leidnud, et meeleavaldajate vahistamiseks ja väärteokorras karistamiseks puudus „rõhuv sotsiaalne vajadus“. Käesolevas asjas puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. EIK osundas, et kaebaja vahistati 30 minutit pärast meeleavalduse algust ning teda karistati väärteokorras selle eest, et ta oli osalenud autoriseerimata poliitilisel kogunemisel. Valitsus ei väitnud, et kaebaja oleks käitunud vägivaldselt või oleks muul viisil häirinud rahu või avalikku korda. Samuti ei põhjendanud valitsus, miks ei saanud võimud lubada meeleavaldajatel, sh kaebajal, kogunemist lõpule viia ning kohaldada nende suhtes mõistlikku trahvi kohapeal või hiljem. Seetõttu leidis EIK, et käesolevas asjas ei olnud kaebaja kogunemiste vabadusesse sekkumine „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 10 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ning kulude katteks 850 eurot.

-----

Avaliku kogunemise korraldajaid ei saa pidada vastutavaks kogunemisel osalenud isikute käitumise eest, kui korraldajad ei osalenud ebaseaduslikes tegevustes otseselt või kaudselt.

Mesut Yıldız jt vs Türgi, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 8157/10

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes olid Nevruzi festivali korralduskomitee liikmed. Osad festivalist osavõtjad olid hõiganud ebaseaduslikke loosungeid, laulnud sõjaväelisi laule ning väljendanud separatistlikke vaateid. 07.07.2009 määras esimese astme kohus kaebajatele 1 aasta ja 6 kuu pikkused vangistused ning 343 Türgi liiri (umbes 160 euro) suurused trahvid. Samas otsustas kohus kohtuotsuse täitmise viieaastaseks perioodiks peatada ning otsustas, et kaebajad tuli samaks perioodiks allutada järelevalve alla.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Vaidlus puudus selles, et antud asjas oli sekkutud kaebajate kogunemiste vabaduse õigusesse ning selles, et nimetatud sekkumine oli seaduses ette nähtud. EIK eeldas, et sekkumisel oli legitiimne eesmärk, s.o „korratuse ärahoidmine“. Seega pidi EIK tuvastama, kas sekkumine oli selle
EIK selgitas, et kogunemise korraldajatele ei saa kaasneda kriminaalkorras vastutusele võtmist, kui kogunemise korraldajad ei ole otseselt vaidlusalustes tegudes osalenud, nad ei ole nende tegude läbiviimist julgustanud või nad ei ole ebaseaduslikku käitumist aktsepteerinud. Korraldajaid ei saa pidada vastutavaks teiste isikute käitumise eest, kui nad ei ole neis osalenud aktiivse ja otsese osavõtuga või kaudse osavõtuga (näiteks siis, kui korraldajad ei ole ebaseaduslike loosungite hüüdmisesse sekkunud hoiatuste tegemise või tegevuse keelamisega). Ebaseadusliku meeleavalduse korraldajad saavad end seega kriminaalõiguslikust vastutusest vabastada rahusobitava käitumisega.

EIK lisas, et kohaldatud karistused, s.o vanglakaristused, olid ülemäärased ning „heidutava“ mõjuga, mis võtab igalt isikult ära julguse kasutada EIÕK artiklis 11 sätestatud õigust. EIK leidis, et kaebajate paigutamine järelevalve alla viieks aastaks, mille vältel pidid kaebajad hoiduma uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest, tõi kaasa kaebajate osas pikaajalise ebamäärase sisuga meetme kohaldamise. Enesetsensuuri mõju kaebajate põhiseaduslike õiguste kasutamisele ei olnud hüpoteetiline ning see tõi kaasa kaebajate tegevustele heidutava tagajärje.

Nendel kaalutlustel järeldas EIK, et sekkumine kaebajate kogunemiste vabadusse ei olnud EIÕK artikli 11 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK leidis, et asjas ei saavutatud õiglast tasakaalu erinevate huvide vahel – s.o ühelt poolt ühiskondlikule turvalisusele suunatud üldiste huvide ning teiselt poolt kaebajate kogunemiste vabaduse vahel. Kaebajate kriminaalkorras süüdimõistmine ning sellele järgnenud olukord ei saanud olla vastuseks „rõhuvale sotsiaalsele vajadusele“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 500 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 1 542 eurot.

-----

Avalikus kohas peetav meeleavaldus võib teatud määral tuua kaasa igapäevaelu häirimise, sh liikluse häirimise.

Körtvélyessy vs Ungari (nr 2), kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 58271/15

Asjaolud

Politsei keelas kaebajal korraldamast meeleavaldust põhjusel, et naabruskonnas puudus liikluse ümbersuunamiseks alternatiivne marsruut, mistõttu oleks meeleavaldus toonud kaasa olulise igapäevaelu häirimise. Keelust tulenevalt jäeti meeleavaldus ära. Kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata leides, et meeleavaldus oleks märkimisväärselt takistanud liiklust ning nimetatud segadus võis laieneda läheduses olevale olulisele maanteele.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et keeld oli seaduses ette nähtud. Samuti järgis vaidlusalune meede legitiimset eesmärki, s.o korratuste ärahoidmine ning kaasinimeste õiguste kaitse. Seega pidi EIK hindama, kas sekkumine oli „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

EIK selgitas, et avalikus kohas peetav meeleavaldus võib teatud määral tuua kaasa igapäevaelu häirimise, sh liikluse häirimise. On oluline, et avaliku võimu organid näitaksid üles teatavat tolerantsust rahumeelsete kogunemiste suhtes. EIK on asjas Körtvélyessy vs Ungari käsitlenud sarnast probleemi samas asukohas. EIK tugines viidatud asjas toodud seisukohtadele ning leidis, et kavandatud rahumeelse kogunemise keelamise põhjused ei olnud piisavad, et olla tingitud tungivast ühiskondlikust vajadusest. Seega ei olnud keeld taotletavate eesmärkide saavutamiseks demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis;

3. EIK määras kulude katteks 1 500 eurot.

-----

Aserbaidžaani võimud takistasid riigijuhtimise vastu suunatud rahumeelsete meeleavalduste toimumist.

Babayev ja Hasanov vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 60262/11; 69437/11; 53662/13

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat. Esimene kaebaja oli opositsioonilise erakonna noortekogu liige ning teine kaebaja oli noorteorganisatsiooni Azad Genclik esimees. Kaebajad võtsid osa rahumeelsetest autoriseerimata opositsiooni poolt korraldatud meeleavaldustest. Meeleavaldused aeti politsei poolt laiali, kaebajad vahistati ning nad toimetati politseijaoskonda. Esimese kaebaja sõnul soovis ta osaleda ka 11.03.2011 meeleavaldusel, kuid ta vahistati 04.03.2011 ning viidi politseijaoskonda.

Kaebajaid hoiti politseijaoskondades ilma, et neil oleks olnud võimalik välismaailmaga suhelda, neile ei väljastatud väärteoprotokollide koopiaid ning nad toimetati vahetult pärast vahistamisi kohtu ette ning mõisteti väärteokorras süüdi politsei seaduslike korralduste eiramises ning teine kaebaja 20.10.2012 meeleavalduse osas ka avalike kogunemiste pidamise reeglite rikkumises. Kaebajatel ei olnud võimalik kohtueelses menetluses või esimese astme kohtus toimunud menetluses valida endale ise kaitsjat. Kui kaebajad ei olnud keeldunud riigi rahastatud õigusabist, oli saadud õigusabi formaalne. Esimese astme kohtud ega apellatsioonikohtud ei võtnud arvesse kaebajate väiteid, sh väiteid, mille kohaselt olid vahistamised poliitiliselt motiveeritud või et meeleavaldused olid olnud rahumeelsed. Kohtud ei selgitanud fakte, mille osas oli poolte vahel vaidlus, vaid kohtud nõustusid politseipoolsete versioonidega sündmustest ning politsei aruannetes toodud süüdistustega. Kohtud mõistsid kaebajad väärtegudes süüdi ning määrasid neile karistuseks 7-10 päeva pikkused haldusarestid.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 10, 11, 6 ja 5 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesolevad kaasused ning asjad Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan ja Huseynli jt vs Aserbaidžaan olid sarnased. EIK ei näinud EIK põhjust kalduda kõrvale viidatud asjades tehtud otsustes toodud järeldustest. EIK leidis, et kaebajate kaasustes oli rikutud EIÕK artiklit 11, artikli 6 lõikeid 1 ja 3 ning artiklit 5 samadel põhjustel nagu viidatud otsustes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses esimese kaebaja vahistamise ja süüdimõistmisega 04.03.2011;

2. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses 11.03.2011, 20.10.2012 ja 17.11.2012 meeleavalduste laiali ajamisega ning kaebajate vahistamiste ja süüdimõistmisetega;

3. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine mõlema kaebaja osas;

4. EIÕK artikli 5 rikkumine mõlema kaebaja osas;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 10 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 1 300 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artiklite 11, 6 ja 5 rikkumised seoses opositsiooni korraldatud meeleavalduste laiali ajamisega ning meeleavaldustest osa võtnud kaebajate vahistamistega, kinnipidamistega, väärtegudes süüdimõistmisega ning haldusarestidega.

Mirzayev jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 20.07.2017, avaldused nr 12854/13; 28570/13; 76329/13

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes osalesid opositsiooni poolt korraldatud autoriseerimata meeleavaldustel. Meeleavaldused viidi läbi rahumeelsel viisil. Politsei ajas meeleavaldused laiali. 20.10.2012 meeleavalduse laiali ajamine, esimese ja teise kaebaja vahistamised, nende kinnipidamised ning järgnenud väärteomenetlused olid sarnased nagu asjas Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan. 12.01.2013, 26.01.2013 ja 30.04.2013 meeleavalduste laiali ajamised, teise ja kolmanda kaebaja vahistamised, nende kinnipidamised ning järgnenud väärteomenetlused olid sarnased nagu asjas Bayramov vs Aserbaidžaan.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 10, 11, 6 ja 5 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesolevate kaasuste ning asjade Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan ja/või Bayramov vs Aserbaidžaan faktid olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides selgelt sarnased. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele kui nimetatud asjades tehtud otsustes. Seega tuvastas EIK käesolevates kaasustes EIÕK rikkumised samadel põhjustel, mis viidatud otsustes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses meeleavalduste laiali ajamisega, kaebajate vahistamistega ja süüdimõistmistega;

2. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine kõikide kaebajate osas;

3. EIÕK artikli 5 rikkumine seoses esimese ja teise kaebajavahistamistega ja süüdimõistmistega pärast osalemist 20.10.2012 meeleavaldusel;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 8 000 eurot, teisele kaebajale 10 000 eurot ja kolmandale kaebajale 6 000 eurot. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks teisele kaebajale 2 860 eurot. EIK määras kulude katteks esimesele ja teisele kaebajale ühiselt 1 150 eurot ning kolmandale kaebajale 2 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

EIK leidis, et kaebaja oli üritanud tugineda EIÕK artiklile 10, kaldudes kõrvale nimetatud normi tegelikust eesmärgist, kasutades oma sõnavabaduse õigust eesmärgil, mis oli selgelt EIÕK vaimuga vastuolus.

Belkacem vs Belgia, 20.07.2017 avaldatud otsus avalduse vastuvõetavuse kohta, avaldus nr 34367/14

Asjaolud

Kaebaja oli 2012. aastal laiali läinud organisatsiooni „Sharia4Belgium“ juht ja kõneisik. Kaebaja mõisteti süüdi diskrimineerimise, vihkamisele ja vägivallale õhutamises seoses kaebaja poolt YouTube’s avaldatud videotega, milles ta kutsus vaatajaid muuhulgas üles mittemoslemeid allutama, neile õppetundi andma ning nende vastu võitlema. Kaebaja propageeris ka džihaadi ja šariaadi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja oli avaldanud YouTube’i platvormil mitmeid videoid, milles ta kutsus vaatajaid üles mittemoslemeid allutama, neile õppetundi andma ning nende vastu võitlema. EIK ei kahelnud kaebaja silmatorkavalt vihkavates vaadetes ning nõustus siseriiklike kohtutega, et kaebaja oli läbi oma salvestiste soovinud tuua kaasa vihkamist, diskrimineerimist ning vägivalda mittemoslemite suhtes. EIK hinnangul oli selline üldine ja tuline rünnak vastuolus EIÕK aluseks olevate sallivuse, sotsiaalse rahu ja mittediskrimineerimise väärtustega.

Osundades kaebaja väidetele seoses šariaadiga, selgitas EIK, et šariaadi kaitsmine koos selle kasutusele võtmiseks vägivallale õhutamisega võib olla käsitletav „vihakõnena“ ning konventsiooniosalistel riikidel oli õigus seista vastu poliitilistele liikumistele, mis põhinevad usulisel fundamentalismil.

EIK tunnistas seega avalduse vastuvõetamatuks leides, et see oli EIÕK normidega vastuolus ning et kaebaja oli üritanud tugineda EIÕK artiklile 10, kaldudes kõrvale nimetatud normi tegelikust eesmärgist, kasutades oma sõnavabaduse õigust eesmärgil, mis oli selgelt EIÕK vaimuga vastuolus.

Resolutsioon

Avaldus on vastuvõetamatu.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

98% erimaks lahkumishüvitiselt tõi kaasa omandiõiguse rikkumise.

I.B. jt vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 57053/12

Asjaolud

Asjas on 11 kaebajat, kes töötasid riigi omandis olevas äriühingus. Kaebajate töösuhted lõpetati 03.07.2012. Kaebajatele määratud lahkumishüvitised maksustati osaliselt erimaksuga, mille maksumäära suurus oli 98%. Kaebajatelt (välja arvatud viiendalt kaebajalt) kinni peetud erimaksu suurus oli vahemikus 2 099 845 – 3 972 297 Ungari forinti (umbes 7 000 – 13 200 eurot).

Viiendalt kaebajalt peeti kinni 5 696 384 Ungari forindi (umbes 19 000 euro) suurune erimaks. Pärast asjakohases seadusandluses tehtud muudatusi muutusid tagasiulatuvalt viienda kaebaja lahkumishüvitise osas kohaldunud maksumäärad. Viiendale kaebajale tagastati 3 390 627 Ungari forinti. Viienda kaebaja lahkumishüvitise osas kohaldatud üldine maksukoormus oli 30,7%.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Et 2. ja 8. kaebaja olid oma kaebused tagasi võtnud ning puudusid erilised asjaolud seoses EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimisega, leidis EIK EIÕK artikli 37 lõike 1 (a) alusel, et nimetatud kaebajate osas ei olnud avalduse läbivaatamise jätkamine vajalik. Seega kustutas EIK avalduse 2. ja 8. kaebajat puudutavas osas kohtuasjade nimistust.

EIK on asjas R.Sz. vs Ungari tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise sisuliselt identsetel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK 1., 3., 4., 6., 7., 9., 10. ja 11. kaebaja osas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK luges esitatud avalduse 5. kaebaja osas selgelt põhjendamatuks ning seetõttu vastuvõetamatuks. EIK selgitas, et 5. kaebajale tagastati osaliselt kinnipeetud maks ning tema suhtes kohaldati keskmiselt 30.7% suurust maksumäära, mida ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Seega ei toonud sekkumine 5. kaebajale kaasa ebamõistlikku koormust.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus osas, milles see puudutas 2. ja 8. kaebaja kaebuseid;

2. Avaldus on 5. kaebaja osas vastuvõetamatu;

3. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine 1., 3., 4., 6., 7., 9., 10. ja 11. kaebaja osas;

4. EIK määras 1., 3., 4., 6., 7., 9., 10. ja 11. kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 4 400 – 8 200 eurot. EIK määras 1., 3., 4., 6., 7., 9., 10. ja 11. kaebajale igaühele kulude katteks 500 eurot.

-----

98% erimaks lahkumishüvitiselt tõi kaasa omandiõiguse rikkumise.

Oláh vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 33800/12

Asjaolud

Kaebaja töötas riigi omandis olevas äriühingus. Kaebajaga lõpetati tööleping 07.01.2012. Kaebajale määratud lahkumishüvitis maksustati 98% suuruse maksumääraga osas, milles lahkumishüvitis ületas 3,5 miljonit Ungari forinti. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK on asjas R.Sz. vs Ungari tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise sisuliselt identsetel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 700 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

98% erimaks lahkumishüvitiselt tõi kaasa omandiõiguse rikkumise.

S.A. vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 42606/13

Asjaolud

Kaebaja töötas perioodil 21.12.1998-28.02.2013 avaliku teenistujana. Kaebaja teenistustest vabastamisel maksustati osa kaebajale määratud lahkumishüvitisest 98% suuruse maksumääraga, summas 1 861 703 Ungari forinti (umbes 6 200 eurot). Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK on asjas R.Sz. vs Ungari tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise sisuliselt identsetel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

98% erimaks lahkumishüvitiselt tõi kaasa omandiõiguse rikkumise.

M.Z. vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 42597/13

Asjaolud

Kaebaja töötas perioodil 01.01.2010-19.02.2013 riigi omandis olevas ettevõttes. Kaebaja teenistustest vabastamisel maksustati osa kaebajale määratud lahkumishüvitisest 98% suuruse maksumääraga, summas 19 349 120 Ungari forinti (umbes 64 500 eurot). Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK on asjas R.Sz. vs Ungari tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise sisuliselt identsetel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 36 600 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

98% erimaks lahkumishüvitiselt tõi kaasa omandiõiguse rikkumise.

S.A. vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 41274/13

Asjaolud

Kaebaja töötas perioodil 15.09.1993-17.03.2013 politseijaoskonnas avaliku teenistujana. Kaebaja teenistustest vabastamisel maksustati osa kaebajale määratud lahkumishüvitisest 98% suuruse maksumääraga, summas 2 785 866 Ungari forinti (umbes 9 300 eurot). Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK on asjas R.Sz. vs Ungari tuvastanud EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise sisuliselt identsetel asjaoludel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 800 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

Puudega isiku töövõimetuspensioni vähendamine poole võrra olukorras, kus isiku tervislik seisund ei olnud muutunud, isikul puudusid muud sissetulekuallikad ja isik ei olnud rikkunud omapoolseid kohustusi, tõi isikule kaasa ebamõistliku individuaalse koormuse.

Lengyel vs Ungari, kohtuotsus 18.07.2017, avaldus nr 8271/15

Asjaolud

Kaebaja sai alates 2006. aasta novembrist töövõimetuspensioni seoses vähenenud töövõimega. Seoses Ungari sotsiaalkindlustussüsteemi reformimisega vähendati alates 01.12.2012 kaebaja pensioni poole võrra. Võimud leidsid, et kaebaja kuulus nende isikute kategooriasse, kes võisid tööturule naasta. Kaebaja kaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tema igakuise töövõimetushüvitise drastilise vähendamisega sõltumata asjaolust, et tema tervislik seisund ei olnud muutunud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et hüvitise vähendamine poole võrra tõi kaasa kaebaja pensioniõiguste olemusliku kahjustamise. Kaebaja sissetulek vähenes järsult 140 euroni kuus. Olukorda raskendas veelgi see, et kaebajal puudusid muud märkimisväärsed sissetulekuallikad ning asjaolu, et ta kuulus puuetega isikute haavatavasse gruppi. EIK osundas, et asjaoludest tulenevalt oli kaebaja puude aste võrdlemisi stabiilne. EIK järeldas, et ehkki vaidlusaluse seadusandluse eesmärk oli töövõimetushüvitiste skeemi ratsionaliseerimine ja seeläbi avalike vahendite kokkuhoidmine, mille osas oli riigil lai otsustusruum, tõi nimetatud seadusandluse rakendamine antud kaasuses kaasa olukorra, kus kaalul olevate huvide vahel ei saavutatud õiglast tasakaalu. EIK rõhutas, et kaebaja hüvitist vähendati poole võrra, ehkki puudusid viited sellele, et kaebaja poleks käitunud heauskselt, ta ei teinud võimudega koostööd või ta oleks jätnud vajalikud nõuded või protestid esitamata. Eeltoodust tulenevalt puudus taotletava eesmärgi ning alates 01.12.2012 kaebaja hüvitise osas kohaldatud piirangute vahel mõistlik proportsionaalsuse suhe. Ehkki riigil oli antud küsimuses lai otsustusruum, pandi kaebajale antud asjas ebamõistlik individuaalne koormus.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et siseriiklikud võimud olid sundvõõrandatud vara eest makstava hüvitise summa kindlaksmääramisel lähtunud vara väärtusest vale kuupäeva seisuga.

Poulimenos jt vs Kreeka, kohtuotsus 20.07.2017, avaldus nr 41230/12

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat. 1959. aasta määrusega otsustati kaebajate isale kuulunud maa sundvõõrandamine. Pärast oma isa surma taotlesid kaebajad siseriiklikelt kohtutelt esmalt kahjuhüvitise esialgse summa ning seejärel lõpliku summa kindlaksmääramist. 24.01.2005 otsuses hindas kohus lõplikuks summaks 320 eurot ruutmeetri kohta, võttes aluseks maa väärtuse 27.03.1998 (s.o esialgse summa kindlaksmääramise asjas esimese kohtuistungi toimumise kuupäeva) seisuga. Apellatsioonikohus otsustas 18.01.2012, et kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel lähtutakse vara väärtusest 09.11.1999 seisuga (s.o lõpliku summa kindlaksmääramise asjas esimese astme kohtus toimunud esimese istungi kuupäevast). Apellatsioonikohus hindas summa suuruseks 420 eurot ruutmeetri kohta.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul eiras apellatsioonikohus oma 18.01.2012 otsuses sundvõõrandatud vara väärtuse erinevust 09.11.1999 seisuga ja 18.01.2012 seisuga. Seetõttu leidis EIK, et kaebajad pidid taluma ebaproportsionaalset ja ebamõistlikku koormust, mis ei saavutanud omandi segamatu kasutamise õiguse ja üldiste huvide vahel õiglast tasakaalu.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 39 150 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot.