Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 24. - 30. juuli 2017

EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE


EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise, kuna kinnipeetava meditsiiniliste vajadustega ei tegeletud õigeaegselt. 


Bulava vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 62812/12


Asjaolud 


Kaebaja, kes kandis vanglakaristust, kaebas 2007. aasta jaanuaris vangla arstile, et ta tundis pärast kukkumist alaseljas tõsist valu. Kaebaja sai erinevat ravi, kuid tema seisund ei paranenud. 2008. aastal taotlesid vanglavõimud kolmel korral kaebaja üleviimist teise vanglahagilasse „neurokirurgilise ravi“ saamiseks, kuid ei saanud oma taotlustele vastust. 2010. aasta juunis taotlesid vanglavõimud kaebaja vastuvõtmist haigla seljakirurgia üksusesse, mis lükati 2010. aasta septembris tagasi värske magnetresonantstomograafia tulemuste puudumise tõttu. 24.02.2011 määras traumatoloogia peaspetsialist kaebajale seljaoperatsiooni, mis oli kättesaadav läbi kvoodisüsteemi. 01.03.2011 taotles haigla arstlik komisjon võimudelt kaebajale lõikuseks vajaliku kvoodi eraldamist. Eraarst kinnitas 09.09.2011 pärast uut magnetresonantstomograafiat seljalõikuse vajadust. 07.11.2012 otsusega keeldus lõikuste kvoodi jaotamise üle otsustav organ kaebajale kvooti eraldamast. Kaebaja sai edasi konservatiivset ravi. Kaebaja vabastati 19.07.2013.  


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks. 


EIK seisukohad 


EIK märkis, et antud asjas esines kaebaja ravi osas kõige tähelepanuväärsem viivitus seoses kaebajale määratud seljalõikusega. Arstid said teadlikuks konservatiivse ravi ebatõhususest 2008. aastal, mil nad taotlesid neurokirugilist ravi. Traumatoloogia peaspetsialist tuvastas selgelt kaebaja seljalõikuse vajaduse 2011. aasta veebruaris. Samas tehti otsus kaebajale seljalõikuse tegemise kohta enam kui 20 kuud hiljem. Võttes arvesse kaebaja seisundi tõsiduse ja selle negatiivsed arengud, leidis EIK, et kvootide jaotamise otsuse tegemisega viivitamine niivõrd pika aja vältel ilma mõjuva põhjuseta oli lubamatu. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja meditsiiniliste vajadustega ei tegeletud õigeaegselt. Seega ei olnud talle pakutud ravi kohane ning kaebaja tundis hirmu ja ärevust seoses tema ravi väljavaadetega olukorras, kus tema seisund kiiresti halvenes. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise. 


EIK on varasemalt korduvalt tuvastanud, et Venemaal puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mis võimaldaks esitada kaebuse kinnipidamise ajal saadud ravi kvaliteedi peale. Võttes arvesse, et valitsus ei esitanud käesolevas asjas uusi väiteid, mis oleksid kinnitanud EIÕK artikli 13 nõuetele vastavate tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu, ei olnud EIK-l võimalik olemasolevast kohtupraktikast kõrvale kalduda. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise seoses tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega.  


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kohase ravi puudumisega kinnipidamise ajal;


2. EIÕK artikli 13 rikkumine kinnipidamise ajal kohase arstiabi puudumisega seoses esitatud kaebuse osas tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.


-----


EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist seoses kaebaja väärkohtlemisega politseijaoskonnas politseinike poolt ning selles osas tõhusa uurimise läbi viimata jätmisega. 


Smolentsev vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 46349/09


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses vahistamisele järgnenud politseipoolse väärkohtlemisega ning seoses tema väärkohtlemise väidete osas tõhusa uurimise läbi viimata jätmisega. 


EIK seisukohad 


EIK leidis, et kolmekuuline viivitus kriminaalasja avamisel seoses kaebaja väidetega, mille kohaselt olid politseinikud teda politseijaoskonnas peksnud, ning järgnev kriminaalmenetluse läbiviimine, mis on 10 aastat pärast sündmuste toimumist endiselt pooleli, näitavad, et võimud ei ole täitnud oma kohustust viia kaebaja politseipoolse rünnaku väidete osas läbi tõhus uurimine. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.  


EIK leidis, et meditsiinilised tõendid koos väitega, mille kohaselt leidis väärkohtlemine aset ajal, kui kaebajat peeti politsei poolt kinni, lõi faktieelduse, et politseinikud väärkohtlesid kaebajat. Valitsus ei esitanud mingit selgitust kaebaja vigastuste päritolu kohta. Seega järeldas EIK, et valitsus ei ole rahuldavalt tuvastanud, et kaebaja vigastused olid põhjustatud muul viisil kui kaebajale väidetavalt politseijaoskonnas politseinike poolt osaks saanud kohtlemisega. Võttes arvesse kaebaja vigastuste laadi, leidis EIK, et valitsus vastutas EIÕK artikli 3 sisulisest aspektist kaebajale politseijaoskonnas osaks saanud ebainimliku ja alandava kohtlemise eest. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist; 


2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 500 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.


-----


Esimest tüüpi diabeeti põdevale kaebajale ei tagatud kohtueelse kinnipidamise ajal kohast arstiabi. 


Yankovskiy vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 24051/11


Asjaolud 


Kaebaja vahistati 05.04.2010. 09.04.2010 esitati kaebajale kahtlustus mõrvas ja mõrva katses. Siseriiklik kohus otsustas kaebaja kohtueelse kinnipidamise, mida pikendati korduvalt kuni 30.11.2011. Seejuures esitas kaebaja kõikide kinnipidamisotsuste peale kaebused, mis jäeti rahuldamata. 30.11.2011 keeldus kohus kaebaja kinnipidamist pikendamast ning kaebaja vabastati samal päeval.  


Kaebaja kannatas mitmete tõsiste terviseprobleemide käes, sh oli kaebajal esimest tüüpi diabeet, mis progresseerus kaebaja kinnipidamise ajal. Mitmed arstlikud eksperdid ja arstid olid alates 15.06.2010 juhtinud võimude tähelepanu vajadusele, et kaebaja seisund oleks pideva endokrinoloogi järelevalve all, kuid endokrinoloogi regulaarsed läbivaatused ei olnud kaebajale kättesaadavad.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei võimaldanud tal saada kohast arstiabi; EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema õigust kohtumenetlusele mõistliku aja kestel oli rikutud ning kinnipidamisotsused ei tuginenud piisavatel põhjustel; EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et 29.11.2010, 24.02.2011, 05.04.2011 ja 30.05.2011 kinnipidamisotsuste peale esitatud kaebuseid ei vaadatud läbi kiires korras; EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend kohase arstiabi puudumise peale kaebuse esitamiseks. 


EIK seisukohad 


Ehkki asjas ei viidanud midagi sellele, et kaebaja haigused olid põhimõtteliselt kinnipidamisega vastuolus, oli ilme, et kaebaja haigused vajasid regulaarset, süstemaatilist ja kõikehõlmavat arstiabi. Võttes arvesse kaebaja seisundi tõsiduse, tema tervise jätkuva halvenemise ning kaasnevad riskid, leidis EIK, et kaebaja ravi osas kohase jälgimise ja järelevalve puudumine oli võimude poolt tõsine möödalaskmine. Samas ei olnud kinnipidamisasutused, kus kaebajat kinni peeti, kohaselt varustatud selleks, et võimaldada kaebajal saada tervishoiuteenuseid, mida ta eluliselt vajas. Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse kaebaja poolt esitatud arstliku arvamuse, mis puudutas kinnipidamise ajal saadud ravi kvaliteeti, leidis EIK, et Venemaa ei täitnud oma EIÕK artiklist 3 tulenevaid positiivseid kohustusi. Seega on nimetatud normi rikutud. 


Kaebajat hoiti kohtueelselt kinni umbes 1 aasta ja 8 kuud. EIK leidis, et Venemaa võimud pidid esitama väga kaalukad põhjused kaebaja kinnipidamiseks niivõrd pika aja kestel. EIK hinnangul pikendasid võimud kaebaja kinnipidamist alustel, mida ei saa pidada piisavateks ega asjakohasteks. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise. 


EIK märkis seoses 29.11.2010, 24.02.2011, 05.04.2011 ja 30.05.2011 kinnipidamisotsuste peale esitatud kaebuste menetlemisega, et menetlustes esinenud vastavalt 28, 21, 20 ja 19 päeva pikkused viivitused olid omistatavad võimudele. Antud kaasuse asjaoludest ja EIK kohtupraktikast tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei täitnud EIÕK artikli 5 lõikes 4 sätestatud kiiruse nõuet. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses 29.11.2010, 24.02.2011, 05.04.2011 ja 30.05.2011 kinnipidamisotsuste peale esitatud kaebuste menetlustega. 


EIK on varasemalt korduvalt tuvastanud, et Venemaal puudub tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend, mis võimaldaks esitada kaebuse kinnipidamise ajal saadud ravi kvaliteedi peale. Võttes arvesse, et valitsus ei esitanud käesolevas asjas uusi väiteid, mis oleksid kinnitanud EIÕK artikli 13 nõuetele vastavate tõhusate õiguskaitsevahendite olemasolu, ei olnud EIK-l võimalik olemasolevast kohtupraktikast kõrvale kalduda. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise, kuna kaebaja käsutuses puudus tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend seoses tema arstiabi kvaliteedi peale esitatud kaebusega.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses halva arstiabiga kinnipidamise ajal; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses ebamõistlikult pika kohtueelse kinnipidamisega; 


3. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses 29.11.2010, 24.02.2011, 05.04.2011 ja 30.05.2011 kinnipidamisotsuste peale esitatud kaebuste menetluste kestustega; 


4. EIÕK artikli 13 rikkumine kinnipidamise ajal saadud arstiabi kvaliteedi peale esitatud kaebuse osas tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega; 


5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 19 500 eurot ning kulude katteks 4 000 eurot.





EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE 


EIK hinnangul oli kaebaja kinnipidamine kahepäevasel perioodil pärast seda, kui siseriiklik kohus oli otsustanud kaebaja tingimisi vabastamise, EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes seaduslik. 


Plotnikov vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 39595/06


Asjaolud 


24.07.2006 määrati kaebajale 13 aasta ja 4 kuu pikkune vangistus. Kaebaja taotles enda tingimisi vabastamist. 24.08.2010 kohtuotsusega rahuldati kaebaja taotlus, seejuures selgitati nimetatud otsuses, et „kohus otsustab tagada kaebaja tingimusliku vabastamise 2 aastat, 3 kuud ja 15 päeva enne 24.07.2006 otsusega määratud vanglakaristuse tähtaja lõppu“. Kaebaja vabastati 26.08.2010. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamine perioodil 24.-26.08.2010 oli ebaseaduslik. 


EIK seisukohad 


EIK märkis, et kaebajalt võeti vabadus pärast seda, kui ta mõisteti 24.07.2006 süüdi ning talle määrati karistuseks 13 aasta ja 4 kuu pikkune vangistus. Kaebaja kinnipidamine toimus seega EIÕK artikli 5 lõike 1 (a) alusel ning ulatus kaugemale, kui 26.08.2010. 


EIK ei näinud põhjust kahelda Venemaa valitsuse tõlgenduses, mille kohaselt jõustus 24.08.2010 otsus pärast kümnepäevase apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega, s.o 03.09.2010.


Mis puudutas seda, et 24.08.2010 otsuses oli välja toodud vangistuse kestus, millest kaebaja vabastati, leidis EIK, et nimetatud kestusele viitamist ei saa tõlgendada selliselt, et see oleks andnud kaebajale õiguse vabastamiseks otsuste tegemise päeval. EIK juhtis tähelepanu vajadusele eristada tingimuslikku vabastamist lõplikust vabastamisest. Sõltumata põhjusest, miks siseriiklik kohus viitas oma 24.08.2010 otsuses karistusest vabastamise perioodi kestusele, ei omanud see EIK hinnangul mingit mõju kaebaja kinnipidamise seaduslikkusele perioodil 24.-26.08.2010.


Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamine perioodil 24.-26.08.2010 oli EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes seaduslik. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 5 lõiget 1 ei ole rikutud.


-----


EIK on mitmetes Venemaa vastu esitatud asjades leidnud, et siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad kinnipidamist väljaandmise eesmärgil, ei täitnud EIÕK-ga nõutavat „seaduse kvaliteedi“ standardit ning ei pakkunud kohast kaitset omavolilise kinnipidamise vastu. 


Yakovenko vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 48528/09


Asjaolud 


Usbekistani võimud väljastasid 2003. aastal kaebaja vahistamismääruse. Kaebaja vahistati Venemaal 26.02.2009. Kohus otsustas 28.02.2009 kaebaja kinnipidamise väljaandmise eesmärgil, viidates kriminaalmenetluse koodeksi artiklitele 108 ja 466 ning ilma kinnipidamise tähtaega määramata. Kaebaja anti 17.10.2009 Usbekistanile välja.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamine oli ebaseaduslik, kuna see ületas kriminaalmenetluse koodeksi artiklis 109 sätestatud kahekuulist tähtaega. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist väites, et tal puudus kinnipidamise vaidlustamiseks tõhus menetlus.


EIK seisukohad 


EIK on mitmetes Venemaa vastu esitatud asjades leidnud, et siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad kinnipidamist väljaandmise eesmärgil, ei täitnud EIÕK-ga nõutavat „seaduse kvaliteedi“ standardit ning ei pakkunud kohast kaitset omavolilise kinnipidamise vastu. Kriminaalmenetluse koodeksi artikkel 466, millele siseriiklik kohus oma 28.02.2009 otsuses viitas, ei sätestanud protseduuri, mida tuli jälgida, kui otsustati või pikendati väljaantava isiku kinnipidamist, samuti ei tulenenud sellest väljaandmise eesmärgil toimuva kinnipidamise tähtaega. 28.02.2009 otsuses viidati ka koodeksi artiklile 109, mis piiras algse kinnipidamise kestust kahe kuuga. Nimetatud periood möödus 28.04.2009, kuid prokurör ei taotlenud ning Venemaa kohus ei kiitnud heaks kaebaja kinnipidamise pikendamist, millega rikuti nimetatud normi. Kaebajat peeti kinni enam kui 7 kuud ilma, et kinnipidamise kestuse osas oleks kindlaks määratud tähtaega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.  


Kuna valitsus ei suutnud näidata, et kaebaja käsutuses oleks olnud tema kinnipidamisega seoses kohtuliku kontrolli menetlust, tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine; 


2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine; 


3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.


-----


Kohtunik võib kinnipidamise otsustamise ja pikendamise menetluses reeglina otsustada mitte oodata, kuni kinnipeetav leiab õigusabi, ning võimud ei ole kohustatud pakkuma kinnipeetavale kinnipidamismenetluse raames tasuta õigusabi. 


Shestakov vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 13308/07


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks seoses mitmete kinnipidamismenetluses esinenud vigadega. Muuhulgas väitis kaebaja järgmist: 21.12.2006 istungil asendati tema kaitsja õigusabi advokaadiga, kes ei tegutsenud tõhusalt; võimud ei teavitanud teda õigeaegselt kinnipidamismenetluses 08.02.2007 apellatsioonikohtus toimunud istungist; 26.03.2007 pikendati tema kinnipidamist ilma istungi pidamiseta ning tema nimetatud otsuse peale kaebust ei vaadatud läbi kiires korras. 
 

EIK seisukohad 


Võttes arvesse, et kaebaja advokaati oli 21.12.2006 istungist eelnevalt kohaselt teavitatud, kuid ta ei saanud istungist osa võtta, ning osundades, et vabaduse võtmist puudutavad menetlused nõuavad erilist tõhusust, oli EIK veendunud, et esimese astme kohtu otsus jätkata istungiga advokaadi puudumisel oli mõistlik. Siseriiklikul kohtul ei olnud muud valikut, kui jätkata istungiga, et viia menetlus läbi EIÕK artikli 5 lõike 4 kohaselt kiires korras, proovides samal ajal tagada kaebaja kaitseõiguseid, määrates talle esindaja. EIK ei olnud veendunud, et kaebajale määratud advokaadi poolt osutatud õigusabi oleks olnud selgelt halva kvaliteediga. Asjaolu, et kaebaja osales istungil ka isiklikult ja vastas prokuröri väidetele, oli piisav järeldamaks, et võimud tagasid istungil poolte võrdsuse. Seega järeldas EIK, et 21.12.2006 kinnipidamise asjas peetud istung oli kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetega.


Vaidlus puudus selles, et kaebaja advokaat võttis kinnipidamismenetluses 08.02.2007 apellatsioonikohtus toimunud istungist osa. EIK selgitas, et on lubatav, et apellatsioonikohus, mis kontrollib kinnipidamise otsust, kuulab ainult kinnipeetava advokaati, kui esimese astme kohtus toimunud menetluses olid piisavad menetluslikud tagatised olemas. Et kaebaja ei viidanud ühelegi esimese astme kohtu istungil esinenud puudujäägile, mis oleks ennetanud kõrgema astme kohtul kaebaja kaebuse uurimist kaebaja puudumisel, leidis EIK, et 08.02.2007 apellatsioonikohtus toimunud istung oli kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetega.


Esimese astme kohus otsustas 26.03.2007 otsusega kaebaja asjas eelistungi pidamise 03.04.2007 selleks, et otsustada sellel istungil kaebaja kinnipidamise küsimus. 26.03.2007 otsus oli tehnilist ja korralduslikku laadi ega ole käsitletav otsusena, mille alusel oleks kaebajalt võetud vabadus. Asjaolu, et nimetatud otsus tehti poolte juuresolekuta ning nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel esines väidetav viivitus, ei toonud seega kaasa EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumist.


Resolutsioon 


EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud.


-----


EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise, kuna kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames apellatsioonikohtus toimunud istung viidi läbi kaebaja osavõtuta. 


Dvoretskiy vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 57426/14


Asjaolud 


Kinnipeetavast kaebaja taotles 02.09.2010 esimese astme kohtult tema suhtes vabadusekaotuseta piirava meetme kohaldamist. Esimese astme kohus jättis vabastamise esildise rahuldamata. Kaebaja kaebas nimetatud otsuse edasi. Apellatsioonikohus jättis oma 12.10.2010 otsusega esimese astme kohtu otsuse jõusse. Seejuures jättis apellatsioonikohus rahuldamata kaebaja taotluse istungist osa võtta ning istung toimus kaebaja puudumisel. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks seoses apellatsioonikohtus 12.10.2010 toimunud istungi läbi viimisega kaebaja puudumisel. 


EIK seisukohad 


EIK selgitas, et on varasemalt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumisi mitmetes Venemaa vastu esitatud kaasustes, kus kaebajate kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames on apellatsioonimenetlus toimunud kaebaja ja tema kaitsja puudumisel. Lisaks osundas EIK, et valitsus oli ise tunnistanud, et12.10.2010 toimunud istung apellatsioonikohtus kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluses oli toimunud vastuolus EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetega. Seega järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetlus ei täitnud EIÕK artikli 5 lõikest 4 tulenevat „poolte võrdsuse“ nõuet.   


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.


-----


Siseriiklikud kohtud ei põhjendanud piisavalt kaebaja kohtueelse kinnipidamise vajalikkust. 


Kuc vs Slovakkia, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 37498/14


Asjaolud 


Kaebaja vahistati 01.01.2012. Esimese astme kohus otsustas kaebaja kohtueelse kinnipidamise, võttes arvesse kuritegude tõsiduse ning uute kuritegude toimepanemise ohu. Hiljem pikendati kaebaja kinnipidamist kuni kaebaja süüdimõistmiseni esimese astme kohtu poolt 19.06.2013. Seejuures lisati 2012. aasta maist kinnipidamise aluste hulka kaebaja põgenemise oht. Teise astme kohus tühistas 30.10.2013 esimese astme kohtu süüdimõistva otsuse ning asi saadeti uueks arutamiseks esimese astme kohtule tagasi seoses vastuoluliste eksperthinnangutega, milles käsitleti kaebaja vaimset tervist ja tema võimet mõista oma tegude ebaseaduslikkust. Teise astme kohus otsustas hoida kaebajat kohtumenetluse ajal endiselt kinni, viidates alama astme kohtuga samadele alustele. Kaebaja taotles 23.12.2013 enda vabastamist, viidates oma vaimse tervise seisundile ja psühhiaatrilise ravi vajadusele. Kaebaja taotlus lükati tagasi, seejuures viitasid kohtud süüdistuste tõsidusele, uute kuritegude toimepanemise ohule ning kaebaja põgenemise riskile. Kaebaja konstitutsiooniline kaebus jäeti 02.04.2014 rahuldamata.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks. 


EIK seisukohad 


EIK osundas, et võttes arvesse ka siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise, koosnes kohtueelse kinnipidamise vaadeldav periood kahest alamperioodist (s.o 01.01.2012-19.06.2013 ja 30.10.2013-02.04.2014), mille kestus oli kokku 1 aasta, 10 kuud ja 28 päeva. 


EIK leidis, et kuni kaebaja esimese süüdimõistmiseni võisid siseriiklikud võimud käesoleva kaasuse asjaolude pinnalt mõistlikult karta, et kaebaja võis panna toime uusi kuritegusid ning võis põgeneda, võttes arvesse tema mineviku ja iseloomu. 


EIK osundas, et alates 2013. aasta oktoobrist oli siseriiklike kohtute käsutuses uus ekspertaruanne, mille leiud olid varasema aruande leidudega vastuolus. Seega olid kohtud kohustatud nimetatud aruannet kaaluma ning vastama kaebaja väidetele, mille kohaselt puudus nimetatud teabe valduses tema kinnipidamiseks alus. Selle asemel piirdusid kohtud varasematele kinnipidamisotsusele viitamisega ilma, et nad oleksid võtnud arvesse uut olukorda, eriti seoses kaebaja vaimse olukorraga. Samuti ei vastatud kaebaja väitele, mille kohaselt puudus uute kuritegude toimepanemise ja põgenemise oht. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et siseriiklike võimude poolt kaebaja 23.12.2013 vabastamise taotluse vastuseks esitatud alused ei võtnud arvesse kaebaja isiklikke asjaolusid, eelkõige tema psühhiaatrilist olukorda. Selle tulemusena põhines kaebaja kohtueelne kinnipidamine alustel, mis ei olnud perioodi 24.10.2013 (kui siseriiklikud kohtud said kaebaja vaimse tervise kohta kaks vastuolulist ekspertaruannet) kuni 02.04.2014 (kui konstitutsioonikohus tegi asjas otsuse) osas piisavad.  


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 500 eurot ning kulude katteks 9 000 eurot.





EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE 


Otsus piirata advokaadi ja süüdistatava vahelist suhtlust riigisaladuste kaitsmise põhjendusel oli EIÕK-ga vastuolus. 


M vs Holland, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 2156/10


Asjaolud 


Kaebaja, kes töötas varasemalt Hollandi üldises luure- ja julgeolekuteenistuses (AIVD), mõisteti süüdi riigisaladuse avaldamises. Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et kriminaalmenetlus rikkus EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b), (c) ja (d), kuna AIVD-l oli tõendite üle otsustav kontroll. 


EIK seisukohad 


Kaebajat ähvardati süüdistuse esitamisega, kui ta andis oma advokaadile salajast teavet. Seetõttu ei olnud kaebaja ja tema advokaadi vaheline suhtlus selle sisu osas vaba ja piiramatu, mis kahjustas pöördumatult menetluse õiglust. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (c) rikkumise.


EIK leidis samas, et EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) ja (d) ei olnud rikutud. See, et AIVD liikmed keeldusid vastamast neile kaitse poolt esitatud küsimustele tulenevalt saladuse hoidmise kohustusest ei olnud EIÕK artikli 6 lõigetega 1 ja 3 (d) vastuolus. Kaebaja selgitas, et tema strateegia oli näidata, et keegi teine võis salastatud teave avaldada ning ta ei saanud seda kaitseliini teostada, kuna ta ei saanud korralikult AIVD tunnistajaid küsitleda. EIK märkis, et see oli teoreetiliselt täiesti legitiimne kaitsestrateegia. Samas, võttes arvesse suure hulga tõendeid, mis sidusid kaebajat kuriteoga, ei olnud kaebajal õigust esitada petlikku teabenõudeid lootuses, et selle tulemusena võib ilmneda alternatiivne selgitus.


EIK osundas, et kõige kohasem heastamise vorm oleks uus kohtumenetlus või siseriikliku menetluse taasavamine kaebaja taotlusel. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) ei ole rikutud seoses teatud dokumentide eemaldamisega ja muude dokumentide väidetava esitamata jätmisega; 


2. EIÕK artiklite 1 ja 3 (c) rikkumine seoses kaebaja õiguse piiramisega anda oma advokaadile teavet ja juhiseid; 


3. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) ei ole rikutud seoses teatud AIVD liikmete tunnistajatena ülekuulamise tingimustega ning teatud teiste AIVD liikmete tunnistajatena välja kutsumisest keeldumisega; 


4. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis; 


5. EIK määras kulude katteks 732 eurot.


-----


Ukraina võimud ei vastuta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise eest, mis tulenes sellest, et võimud ei saanud kriminaalasja toimikut valitsuse kontrolli alla mittekuuluvast piirkonnast („Luganski Rahvavabariigist“) kätte. 


Khlebik vs Ukraina, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 2945/16


Asjaolud 


Ukraina Luganski oblasti kohus mõistis 2013. aastal kaebaja süüdi erinevates kuritegudes ning mõistis kaebajale karistuseks vangistuse. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse. Apellatsioonikohtul ei olnud aga võimalik kaebaja apellatsioonkaebust arutada, kuna Luganski oblasti osad, kus kriminaalasja toimik oli, ei olnud pärast end iseseisvaks kuulutanud „Luganski Rahvavabariigi“ loomist enam Ukraina valitsuse kontrolli all. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks.


EIK seisukohad 


EIK leidis, et võimud olid kohaselt uurinud võimalust kaebaja toimiku enda kätte saamiseks. Võimud olid kaebaja olukorra lahendamiseks teinud Ida-Ukrainas esineva vaenutegevuse asjaoludel kõik, mis oli nende võimuses. 


Resolutsioon 


EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.


-----


EIK tuvastas, et kaebaja kasuks tehtud lõpliku kohtuotsuse tühistamine järelevalvemenetluses rikkus EIÕK artiklit 6. 


Korobeynikov vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 6131/07


Asjaolud 


Siseriiklik kohus rahuldas 30.08.2005 kaebaja nõude seoses kaebaja puudeastme tuvastamisega ning kohustas pädevat asutust väljastama kaebajale toetuste tõendit. Nimetatud otsus jõustus 20.09.2009. 01.11.2006 tühistas ringkonnakohtu presiidium järelevalvemenetluse raames 30.08.2005 otsuse õiguse väära kohaldamise tõttu.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega tema kasuks langetatud lõpliku kohtuotsuse tühistamisega järelevalvemenetluses.  


EIK seisukohad 


EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK rikkumisi siduvate ja täidetavate kohtuotsuste tühistamisega tsiviilkohtumenetluse koodeksi alusel teostatavas järelevalvemenetluses. Osad rikkumised tuvastati sarnastel asjaoludel ning puudutasid sarnaselt sotsiaaltoetuste määramist puudutavate lõplike siseriiklike kohtuotsuste tühistamisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 rikkumise.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 rikkumine seoses kaebaja kasuks tehtud lõpliku kohtuotsuse tühistamisega järelevalvemenetluses; 


2. EIK määras kõikide kahju liikide eest hüvitiseks 1 500 eurot.


-----


EIK tuvastas EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kohtuotsuse täitmisega viivitamisega. 


Babynin vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 12239/03


Asjaolud 


Siseriikliku kohtu 05.07.2002 otsusega rahuldati kaebaja hagi kohaliku omavalitsuse vastu ning kaebajale ja tema perekonnale määrati korter ja 3 000 Vene rubla suurune mittevaralise kahju hüvitis seoses kaebaja osalemisega Tšernobõli tuumajaama õnnetuskoha puhastusoperatsioonis. Otsus jõustus 15.07.2002.


Kohus ennistas 14.10.2002 apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ja peatas täitemenetluse. Apellatsioonikohus tühistas 19.11.2002 05.07.2002 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Esimese astme kohus rahuldas asja uue läbivaatamise tulemusena 20.01.2003 otsusega hagi osaliselt ning otsustas kaebajale ja tema perekonnale eluaseme andmise, kuid jättis mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Otsus jõustus 31.01.2003. Kaebajale määrati 16.04.2004 linnapea otsusega korter. Kaebaja sai 21.04.2004 linnapealt talle määratud korteri kasutamise vautšeri.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et 05.07.2002 kohtuotsuse (mida parandati 20.01.2003) pikaajaline mittetäitmine rikkus EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat „juurdepääsuõigust kohtule“ ning EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevat omandi segamatu kasutamise õigust. 


EIK seisukohad 


EIK osundas, et on identsete faktidega kaasuses tuvastanud EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise (Malinovskiy vs Venemaa). Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuse mittetäitmisega; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 200 eurot.


-----


EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus elatise vaidluses kestusega enam kui kuus aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele. 


Magát vs Slovakkia, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 44646/15


Asjaolud 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku kestusega tsiviilkohtumenetlusega asjas, milles kaebaja poeg oli esitanud tema vastu hagi elatise nõudes.
Kohtumenetluse kestus: enam kui 6 aastat (menetlus on endiselt esimese astme kohtus pooleli).
Kohtuastmeid: 1.


EIK seisukohad 


EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebaja ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajal vaidluses kaalul. EIK osundas, et vaidlusalune tsiviilkohtumenetlus ei olnud kuigivõrd keeruline, esimese astme kohus ei viinud menetlust läbi kohasel viisil ning puudusid kaebajale omistatavad ülemäärased viivitused. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 700 eurot.


-----


EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus asjaõiguse vaidluses kestusega 5 aastat ja 11 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele. 


Austin ja Budiartini vs Portugal, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 70692/13


Asjaolud 


Kaebajad on abikaasad, kelle vastu esitati 2007. aasta aprillis hagi kinnistu omandiõiguse tunnustamise nõudes ning kaebajate läbikäigu keelamiseks üle nimetatud kinnistu. Siseriiklikud kohtud tegid otsused kaebajate kahjuks, seejuures tegi kassatsioonikohus otsuse 2013. aprillis, millest kaebajate advokaati teavitati 2013. aasta mais. Kohtumenetlus kestis seega kokku 5 aastat ja 11 kuud kolmes kohtuastmes. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku kestusega tsiviilkohtumenetlusega. 


EIK seisukohad 


EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. EIK osundas iseäranis sellele, et kaasus ei olnud kuigivõrd keeruline ning ehkki kaebajad vastutasid väikeste viivituste eest, tulenes valdav viivitus esimese astme kohtu tegutsemise viisist. Seega leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 975 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.


-----


EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus majast väljatõstmise vaidluses kestusega 10 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele. 


Mateus Pereira da Silva vs Portugal, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 67081/13


Asjaolud 


2004. aasta veebruaris alustati kaebaja abikaasa suhtes tsiviilkohtumenetlust, milles nõuti kaebaja abikaasa majast väljatõstmist. Kui kaebaja abikaasa suri, astusid tema pärijad, sh kaebaja, tema asemel menetlusse. Esimese astme kohus langetas 13.03.2014 otsuse, millega kohustas kaebajat maja vabastama ning tasuma üürivõlga. Seega kestis kohtumenetlus kokku 10 aastat ühes kohtuastmes. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega  tsiviilkohtumenetlusega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.  


EIK seisukohad 


EIK osundas oma varasemale kohtupraktikale viidates, et enne 27.05.2014 puudus Portugalis tõhus õiguskaitsevahend, mis oleks võimaldanud saada hüvitist menetluse ülemäärase kestuse eest. Seega puudus käesoleva avalduse esitamise ajal, s.o 17.10.203, kaebajal tõhus õiguskaitsevahend seoses menetluse ülemäärase kestusega. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise. 


EIK osundas, et menetlus ei olnud kuigivõrd keeruline. Ka märkis EIK, et kaebaja ei aidanud oma tegevusega märkimisväärselt kaasa menetluses esinenud viivitusele. Samas tõi EIK välja, et siseriikliku kohtu tegevuses esinesid mõningad passiivsuse perioodid (kestustega 6 kuud ja 7,5 kuud), mille osas ei olnud valitsus esitanud mingit selgitust. EIK märkis, et menetlus ootas kahel korral hageja initsiatiivi kostja pärijate väljakutsumiseks, kuid EIÕK artikli 6 lõige 1 paneb konventsiooniosalistele riikidele kohustuse korraldada oma kohtusüsteemid sellisel viisil, et nende kohtud saaksid täita igat EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat nõuet ning vältida või vähendada miinimumini menetluse venimist. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et riigivõimud kandsid kõnealuse menetluse ülemäärase kestuse eest peamist vastutust. Võttes arvesse oma kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 13 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses väljatõstmismenetlusega; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 400 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.


-----


Kuna riik ei olnud kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuseid 8 ja 10 aasta vältel täies ulatuses täitnud, tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. 


Panorama Ltd ja Miličić vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 25.07.2017, avaldused nr 69997/10; 74793/11


Asjaolud 


Asjas on kaks kaebajat, kes esitasid seoses 1992-1995 sõjaga riigi vastu varalised nõuded. Kaebajate nõuded rahuldati. Kaebajate kasuks langetatud otsused jõustusid 2009. aasta jaanuaris ja 2007. aasta novembris. Lõplikke kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuseid ei ole viiviste osas seni täidetud.  


Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses võimude pikaajalise suutmatusega täita siduvaid ja täidetavaid otsuseid. 


EIK seisukohad 


Oli ilmne, et sellest, mil kaebajate kasuks langetatud kohtuotsused jõustusid, oli möödunud enam kui 8 aastat ja peaaegu 10 aastat, millise aja jooksul ei ole kohtuotsuseid täies ulatuses täidetud. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.  


Käesolevas kaasuses käsitlemisel olevad lõplikud kohtuotsused lõid vaieldamatult kaebajatele täidetava nõude, mis kuulus EIÕK 1. protokolli artikli 1 kaitse alla. Võttes arvesse EIÕK artikli 6 lõike 1 osas esitatud põhjuseid, leidis EIK, et kaebajate omandi segamatu kasutamise õigusesse sekkumine ei olnud käesolevates kaasustes õigustatud. Seega tuvastas EIK ka EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine; 


2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


3. Vastutav riik peab tagama lõplike siseriiklike kohtuotsustega väljamõistetud viiviste tasumise kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast.





EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE 


Isik, keda ohustab kodust väljatõstmine, on põhimõtteliselt õigustatud selleks, et sõltumatu kohus hindaks meetme proportsionaalsust EIÕK artikli 8 asjakohaste põhimõtete valguses. 


Shvidkiye vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 69820/10


Asjaolud 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses kohtuotsusega, milles otsustati nende väljatõstmine Moskva linna omandis olevast korterist. 


EIK seisukohad 


EIK märkis, et kaebajad olid väljatõstmise otsuse tegemise hetkeks elanud korteris juba peaaegu 7 aastat. Seega oli korter EIÕK artikli 8 mõttes nende „kodu“. Vaidlus puudus selles, et väljatõstmisotsus tõi kaasa sekkumise kaebajate kodu austamise õigusesse. Nimetatud sekkumisel oli siseriiklikus õiguses õiguslik alus ning see järgis legitiimset huvi (Moskva linna kui korteri omaniku õiguste kaitse ning majutust vajavate isikute õiguste kaitse). 


EIK osundas oma kohtupraktikale, mille kohaselt on kodu kaotus kodu austamise õigusesesse sekkumise kõige ekstreemsem vorm. Iga isik, keda ohustab sellise ulatusega sekkumine, on põhimõtteliselt õigustatud selleks, et sõltumatu kohus hindaks meetme proportsionaalsust EIÕK artikli 8 asjakohaste põhimõtete valguses, hoolimata sellest, et siseriikliku õiguse alusel on tema kodus elamise õigus lõppenud. 


Antud asjas tõstatasid kaebajad siseriiklikes kohtutes kodu austamise õiguse küsimuse ning viitasid väljatõstmise proportsionaalsusele. Valitsus väitis, et sekkumine kaebajate kodu austamise õigusesse oli vajalik kaasinimeste kaitseks, kuid ei esitanud nende isikute kohta rohkem üksikasju. Isegi kui eeldada, et kohtud viitasid sotsiaalmajutuse ootenimekirjas olevatele inimestele, ei olnud need isikud piisavalt individualiseeritud selleks, et võtta arvesse nende isiklikud asjaolud ja kaaluda neid kaebajate asjaolude vastu. Seega olid ainsad asjas kaalul olevad huvid Moskva linna huvid, kuid siseriiklikud kohtud ei kaalunud Moskva linna huve kaebajate kodu austamise õiguse vastu. Seega ei hinnanud siseriiklikud kohtud võistlevate huvide tasakaalu ega tuvastanud kaebajate kodu austamise õigusesse sekkumise proportsionaalsust. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 8 rikkumine; 


2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.





EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS 


EIK tuvastas EIÕK artikli 11 rikkumise, kuna siseriiklikud kohtud ei suutnud esitada põhjendusi, mis oleksid olnud EIÕK artiklis 11 sätestatud õigusesse sekkumise õigustamiseks nii asjakohased kui  ka piisavad. 


Annenkov jt vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 31475/10


Asjaolud 


Asjas on 14 kaebajat, kes osalesid nende kohalikul turul aset leidnud istumisstreigis, millel avaldati meelt turu lammutamise ja selle asemele ostukeskuse rajamise plaani vastu. Kaebajad olid turul olevate äride omanikud või töötasid nende äride müüjatena. 


07.08.2009 ja 10.08.2009 leidsid turu hõivajatest vabastamiseks aset kaks politseioperatiooni. Mõlema operatsiooni käigus vahistati mitmeid inimesi, sh osad kaebajad. Kaebajate suhtes alustati väärteomenetlusi, milles kohtud leidsid, et kaebajad olid keeldunud politsei korralduste täitmisest. Kõikidele meessoost kaebajatele mõisteti karistuseks kuni 10-päevased arestid. Naissoost kaebajatele määrati karistuseks trahvid. Naiste suhtes langetatud otsused tühistati hiljem ning asjad saadeti politseile tagasi, ent asjas ei ole uusi arenguid toimunud.


Neli kaebajat said 07.08.2009 operatsiooni käigus vigastada, saades nii muljutisi kui ka põrutusi. Annenkov väitis, et teda löödi ja ta kukkus maha ning teised kaebajad väitsid, et neid rabati kinni või tiriti neid juustest, misjärel lohistati neid mööda maad. Uurimisasutused keeldusid korduvalt politseinike suhtes kriminaalmenetlust alustamast leides, et kaebajate vigastused võisid tekkida vahistamisele vastu hakkamisel. Kõik nimetatud otsused tühistati, viimati 2012. aasta oktoobris, ning asjas on avatud kriminaalasi. 


Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles taotlesid EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamist seoses rahumeelse kogunemise vabaduse õiguse rikkumisega. Neli kaebajat - Annenkov, Suprunova, Guseva ja Zakharova - taotlesid EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist väites, et politsei oli neid väärkohelnud ning nende kaebuse osas ei viidud läbi tõhusat uurimist. 


EIK seisukohad 


Vaidlus puudus selles, et Annenkov, Suprunova, Guseva ja Zakharova said 07.08.2009 vigastusi, sellised vigastused saadi vahistamiste käigus ja politseinikud olid ühel või teisel moel olukorraga seotud. Võimude otsusest ei ilmnenud, kas ja kuidas kaebajad vahistamistele vastu hakkasid, samuti ei ole esitatud alternatiivset usutavat, rahuldavat või veenvat selgitust kaebajate vigastuste kohta. Eeltoodust ja siseriiklikus uurimises esinenud puudujääkidest tulenevalt järeldas EIK, et ei olnud veenvalt tõendatud, et politseiametnike poolne jõu kasutamine, mis tõi kaasa võrdlemisi märkimisväärsed vigastused, ei olnud ülemäärane. Sellise jõu kasutamise tagajärg olid vigastused, mis põhjustasid kaebajatele kannatusi, mis oli käsitletav ebainimliku kohtlemisena. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise seoses jõu kasutamisega Annenkovi, Suprunova, Guseva ja Zakharova suhtes. 


EIK selgitas, et kaebajate vigastused ja nende seonduvad väited (sh alandava kohtlemise väited) politseinike suhtes olid piisavalt tõsised, et vastata EIÕK artikliga 3 nõutavale „minimaalsele raskusastmele“. Lisaks olid kaebajate süüdistused „usutavad“ ning nõudsid seega siseriiklike võimude poolt uurimise läbiviimist. Ehkki asjas viidi teatud määral uurimine läbi, siis ei järginud see EIÕK artikliga 3 nõutavat lähenemist ega tuvastanud, kas politseipoolne jõu kasutamine kaebajate suhtes oli ülemäärane või kas kaebajatele sai vahistamisel osaks alandav kohtlemine. Nimetatud puudujääkidest tulenevalt järeldas EIK, et uurimine ei olnud Annenkovi, Suprunova, Guseva ja Zakharova osas EIÕK artikli 3 nõuetega kooskõlas. 


Kaebajad panid erilist rõhku siseriiklike võimude poolt esitatud põhjendustes esinenud puudujääkidele. Mõlemad menetluse pooled palusid EIK-l kontrollida „sekkumise“ proportsionaalsust ning esitasid vastuväited seoses teatud asjaoludega, mis omasid sellise hinnangu andmisel tähtsust. EIK hinnangul ei olnud siseriiklike võimude poolt EIÕK artikli 11 alusel toimunud „sekkumise“ õigustamiseks esitatud põhjendused piisavad neljale kaebajale arestide määramisel. Võttes arvesse, et siseriiklikud kohtud ei suutnud esitada põhjendusi, mis oleksid olnud sekkumise õigustamiseks nii asjakohased kui  ka piisavad, leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei „kohaldanud standardeid, mis olid kooskõlas EIÕK artiklis 11 sätestatud põhimõtetega“ ega „tuginenud asjakohaste faktide lubataval hindamisel“. Valitsuse väiteid ei veennud EIK-i vastupidises. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise:
(a)	Annenkovi, Suprunova, Guseva ja Zakharova suhtes, seoses 07.08.2009 kogunemisest osavõtmise sundlõpetamisega;
(b)	 Finskiy, Khavantsevi ja Khripunovi suhtes, seoses 07.08.2009 kogunemisest osavõtmise sundlõpetamisega ning nende väärtegudes süüdimõistmistega;
(c)	Buzovi suhtes, seoses 10.08.2009 kogunemisest osavõtmise sundlõpetamisega ja tema väärteos süüdimõistmisega. 


Resolutsioon 


1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist Annenkovi, Suprunova, Guseva ja Zakharova suhtes; 


2. EIÕK artikli 11 rikkumine Annenkovi, Suprunova, Guseva, Zakharova, Finskiy, Khavantsevi, Khripunovi ja Buzovi suhtes; 


3. EIK määras Annenkovile, Suprunovale, Gusevale, Zakharovale, Finskiyle, Khavantsevile, Khripunovile ja Buzovile mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 4 000 – 12 000 eurot. EIK määras kulude katteks kuuele kaebajale igaühele 60 eurot, ühele kaebajale 460 eurot ning kaebajate esindajale 2 250 eurot.





EIÕK ARTIKKEL 14 – DISKRIMINEERIMISE KEELAMINE 


Kõrgema kohtu otsus vähendada 50-aastasele naisele väärravi eest määratud kahjuhüvitise suurust oli diskrimineeriv. 


Carvalho Pinto de Sousa Morais vs Portugal, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 17484/15


Asjaolud 


Kaasus puudutas ülemhalduskohtu otsust, millega vähendati kaebajale, 50-aastasele günekoloogilise haiguse käes kannatavale naisele, väärravi eest määratud kahjuhüvitise suurust. 1995. aastal teostatud lõikus tõi talle kaasa suured valud, uriinipidamatuse ning raskused seksuaalsuhete nautimisega. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 8 ja 14 rikkumise tuvastamiseks väites, et ülemhalduskohtu otsus hüvitise suuruse vähendamise kohta oli diskrimineeriv, kuna see eiras tema kui naise seksuaalelu tähtsust. 


EIK seisukohad 


EIK leidis, et kaebaja vanus ja sugu näisid olevat lõpliku otsuse otsustavateks asjaoludeks.  Ülemhalduskohtu otsus põhines üldisel eeldusel, et seksuaalsus ei olnud 50-aastase naise ja kahe lapse ema jaoks enam sama tähtis kui nooremale isikule. EK hinnangul väljendasid nimetatud kaalutlused Portugali kohtunikkonnas valitsevaid eelarvamusi. 


Resolutsioon (häältega 5:2) 


1. EIÕK artikli 14 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 250 eurot ning kulude katteks 2 460 eurot. 


Resolutsioon 


Kaks kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles väljendasid arvamust, et kaebaja ei olnud diskrimineerimise ohvriks.





EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID 


Kaebajad rikkusid sõbraliku kokkuleppe läbirääkimiste teave avaldamisega meediale tahtlikult konfidentsiaalsuse reeglit, mida tuli käsitleda kaebeõiguse kuritarvitamisena. 


Eskerkhanov jt vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldused nr 18496/16; 61249/16; 61253/16


Asjaolud 


Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks. Esimene kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.  


Esimese kaebaja asjas esitas valitsus ühepoolse deklaratsiooni, milles taotles avalduse kohtuasjade nimistust kustutamist. Esimese kaebaja advokaat avaldas sellele järgnevalt ühepoolse deklaratsiooni tingimused meediale, mis avaldas teabe oma veebilehtedel. Selle tegevuse tulemusena võttis valitsus oma deklaratsiooni tagasi. 


Teise ja kolmanda kaebaja asjades teavitas nende advokaat mitmeid meediakanaleid kahe kaebaja ja valitsuse vahel aset leidnud sõbraliku kokkuleppe läbirääkimise üksikasjadest. Nimetatud teave avaldati meediakanalite veebilehtedel.


Valitsus taotles oma EIK-le esitatud avalduses, et kõik kolm avaldust kustutataks kohtuasjade nimistust kaebeõiguse kuritarvitamise tõttu. 


EIK seisukohad 


EIÕK artikli 39 lõike 2 kohaselt on sõbraliku kokkuleppe läbirääkimised konfidentsiaalsed. Sama kinnitab Kohtureeglite reegli nr 62 lõige 2. Samas, nagu on reeglites selgelt sätestatud, tuleb ühelt poolt eristada deklaratsioone, mis on tehtud rangelt konfidentsiaalse sõbraliku kokkuleppe menetluses, ning teiselt poolt ühepoolseid deklaratsioone, mille on vastutav valitsus teinud avaliku ja võistleva EIK menetluse raames, ehkki nimetatud menetluste sisuline tulemus võib olla sarnane. 


Seega oli vajalik eristada kõnealustes kaasustes alustatud menetlusi. Esimese kaebaja asjas ei toimunud sõbraliku kokkuleppe menetlust ning valitsus oli esitanud omal algatusel deklaratsiooni. Seetõttu tuli valitsuse vastuväide esimese kaebaja osas tagasi lükata ning esimese kaebaja avaldus tunnistati vastuvõetavaks.  


Teise ja kolmanda kaebaja asjades oli selgelt viidatud EIÕK artiklile 39 ja Kohtureeglite reegli nr 62 lõikele 2 ning nimetatud kaebajate osas oli alustatud kohaseid sõbraliku kokkuleppe läbirääkimiste menetlusi. Venekeelne teave koos EIK kirjaga kaebajatele selgitas, et kõik sõbraliku kokkuleppe läbirääkimised olid rangelt konfidentsiaalsed. Kaebajad ja nende esindajad pidid seega nimetatud nõuet täitma. Kaebajad ei esitanud õigustust, miks nad nimetatud nõuet ei täitnud. Seetõttu oli selline käitumine konfidentsiaalsuse reegli tahtlik rikkumine, mida tuli käsitleda kaebeõiguse kuritarvitamisena.


Resolutsioon 


1. Tunnistada avaldused nr 61249/16 ja 61253/16 vastuvõetamatuks kaebajate poolt sõbraliku kokkuleppe läbirääkimiste avaldamise tõttu; 


2. Jätta rahuldamata valitsuse vastuväide avalduse nr 18496/16 osas seoses ühepoolse deklaratsiooni avaldamisega; 


3. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses esimese kaebaja kinnipidamistingimustega asutuses IZ-77/6 alates 2015. aasta maist, seoses kaebaja transporditingimustega ja seoses kinnipidamistingimustega konvoikambris; 


4. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses esimese kaebaja kinnipidamise aluste osas kiire kontrolli puudumisega; 


5. EIK määras esimesele kaebajale õiglaseks hüvitiseks 6 000 eurot. 


Eriarvamus 


Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei olnud kaebajate advokaadi poolt sõbraliku kokkuleppe ettepaneku avaldamine avalduste nr 61249/16 ja 61253/16 puhul käsitletav kaebeõiguse kuritarvitamisena, mistõttu ei õigustanud see nimetatud avalduste vastuvõetamatuks tunnistamist.


-----


Eripensionide vähendamine Leedus majanduskriisi ajal oli õigustatud. 


Mockienė vs Leedu, kohtuotsus 04.07.2017, avaldus nr 75916/13



27.07.2017 avaldatud otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 


Asjaolud 


Kaebaja oli õiguskaitseametnik, kes sai pärast vanglate osakonnast teenistusest vabastamist eripensioni. 01.01.2010 jõustus seadus, mis vähendas majanduskriisi ajaks mitmeid sotsiaaltoetuseid, sh eripensione. Selle tulemusena vähendati perioodil 01.01.2010-31.12.2013 kaebaja eripensioni umbes 15% võrra.


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tema eripensioni vähendamisega ilma hüvitise saamiseta. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 14 rikkumise tuvastamist leides, et teda diskrimineeriti võrreldes teiste pensionisaajate kategooriatega (eelkõige võrreldes vanaduspensioni saajatega), kellel oli õigus saada vähendatud toetusteste eest hüvitist. 


EIK seisukohad 


EIK ei näinud alust leidmaks, et võimud ei saavutanud kaebaja põhiõiguste ning ühiskonna üldiste huvide vahel õiglast tasakaalu. EIK võttis arvesse tõsised majanduslikud raskused, millega Leedu üleilmse finantskriisi ajal silmitsi seisis, samuti kaebaja pensioni vähendamise piiratud ulatuse ja ajutise iseloomu. Ka viitas EIK, et eripensionide vähendamine oli osaks laiemast kärpemeetmete programmist. Ka ei olnud EIK hinnangul 2010. aastal jõustunud uue seadusandlus diskrimineeriv. EIK märkis, riigil oli põhiseadusest tulenev kohustus maksta isikutele vanaduspensioni, mis olid seotud sotsiaalkindlustusmaksetega. Teisalt olid eripensionid seotud kaalutlusõigusega, samuti sõltusid need riigi rahalistest vahenditest. Seega ei olnud nimetatud kaks pensionide saajate gruppi EIÕK artikli 14 eesmärkidel võrreldavad, mis tähendas, et nimetatud gruppide erinev kohtlemine ei toonud kaasa diskrimineerimist.


Resolutsioon 


Avaldus on vastuvõetamatu.





EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE 


EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kinnisasja tagasinõudmisega heauskselt omanikult kohaliku omavalitsuse poolt. 


Rastorguyev jt vs Venemaa, kohtuotsus 25.07.2017, avaldused nr 11808/15; 12068/15; 12253/15; 12472/15; 25624/15


Asjaolud 


Venemaa kaitseministeerium määras 2010. aastal viis Moskva linnale kuulunud korterit eraisikutele ning sõlmis nendega sotsiaalmajutuse lepingud. Hiljem erastasid nimetatud isikud korterid ning müüsid need edasi, sh kaebajatele. Riigivõimud registreerisid kõik viidatud tehingud. Kaebajad kolisid korteritesse. 


Siseriiklikud kohtud rahuldasid Moskva linna taotluse vaidlusaluste korterite osas asjade uueks avamiseks, tühistasid eelnevad korterite erastamist võimaldanud otsused, tunnistasid kehtetuks kaitseministeeriumi vastavad otsused ja otsustasid kaebajate väljatõstmise. Kohtuotsuseid ei ole osas, mis puudutab kaebajate väljatõstmist, seni täidetud. 


Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.   


EIK seisukohad 


EIK on varasemas praktikas korduvalt uurinud kaasuseid, kus Venemaa riik või kohalikud omavalitsused on edukalt nõudnud heausksetelt omanikelt tagasi algselt võimudele kuulunud eluasemed pärast seda, kui on tuvastatud, et üks varasematest varaga seonduvatest tehingutest on toimunud pettuse teel. EIK on oma praktikas leidnud, et eritingimused ja menetlused, millega riik võõrandas oma vara eraisikutele, olid riigi ainupädevuses ning nimetatud menetlustes tehtud vigu, mis tõid kaasa kinnisasja kaotuse, ei tohiks heastada bona fide omanike kulul. EIK on samuti leidnud, et selline vara tagastamine riigile või kohalikule omavalitsusele ilma, et heausksele omanikule makstaks hüvitist, pani heausksele omanikule individuaalse ja ebamõistliku koormuse, samuti ei saavutatud selliselt õiglast tasakaalu avalike huvide nõudmiste ning kaebajate õiguste vahel omandi segamatuks kasutamiseks. 


EIK ei näinud käesolevas asjas põhjust asuda erinevale seisukohale. Valitsus ei esitanud selgitust, miks ei olnud kehtivad tagatised pettuse avastamiseks ning linna huvide kaitsmiseks tõhusad. EIK osundas eelkõige sellele, et siseriiklikud kohtud ega valitsus ei selgitanud, kuidas oli võimudel võimalik kiita heaks korterite omandi üleminekud uutele omanikele, kui korterid olid endiselt registreeritud linna nimele ning linn ei olnud vastavatest tehingutest osa võtnud. EIK järeldas, et korterite omandiõiguse äravõtmine kaebajatelt ning korterite omandi üleminek Moskva linnale pani antud asjas kaebajatele ebaproportsionaalse ja ebamõistliku koormuse. 


Resolutsioon 


1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine; 


2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks Rastorguyevile, Shamshatdinovile, Ye. Sokolinale ja Gubeydulinale igale ühele 5 000 eurot ning Ivanovile ja Ivanovale ühiselt 5 000 eurot. EIK määras kulude katteks kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 2 000 eurot.





EIÕK 7. PROTOKOLLI ARTIKKEL 2 – EDASIKAEBAMISÕIGUS KRIMINAALASJADES 


EIK tuvastas EIÕK 7. protokolli artikli 2 rikkumise seoses apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisega kriminaalmenetluse reeglite ettenägematu kohaldamise tulemusena. 


Rostovtsev vs Ukraina, kohtuotsus 25.07.2017, avaldus nr 2728/16


Asjaolud 


Kaebaja, kellel puudus kohtumenetlus esindaja, mõisteti Ukraina kriminaalkoodeksi artikli 309 § 2 alusel süüdi uimastite ebaseaduslikus ostmises ja omamises ning talle määrati karistuseks vangistus. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse väites, et talle oleks tulnud esitada süüdistus väiksemas kuriteos, s.o kriminaalkoodeksi artikli 320 alusel uimastite ja analoogsete toodete ostmise ja käibega seonduvate reeglite rikkumises. Apellatsioonikohus keeldus aga kaebaja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast põhjusel, et kaebaja oli esimese astme kohtu menetluses nõustunud kuriteo asjaoludega, mis välistas kriminaalmenetluse koodeksi artikli 294 lõike 2 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamise võimaluse.  


Ukraina kriminaalkoodeksi artikli 394 § 2 sätestab: „Esimese astme kohtu otsuse peale ei saa esitada apellatsioonkaebust alusel, et apellant vaidlustab asjaolud, mida pooled esimese astme kohtus ei vaidlustanud ning mida esimese astme kohus ei pidanud käesoleva koodeksi artikli 349 § 3 kohaselt vajalikuks uurida“. 


Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 7. protokolli artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta jäeti edasikaebamisõigusest ilma ning ta ei saanud vaidlustada tema poolt omaks võetud tegude õiguslikku kvalifikatsiooni.  


EIK seisukohad 


Vaidlus puudus selles, et kaebajal oli põhimõtteliselt õigus tema asja arutamiseks teise astme kohtu poolt ning kaebaja ei saanud seda õigust kasutada, kuna ta oli nõustunud asjaoludega, millel tema süüdimõistmine põhines. Ehkki kaebaja omaksvõtt võis tuua kaasa teatud menetluslikest õigustest loobumise, puudus vaidlus selles, et selline loobumine ei hõlmanud edasikaebamisõigust tema tegude õigusliku klassifikatsiooni alusel. Seega ei saanud väita, et kaebaja oli loobunud oma edasikaebamisõigusest.


Apellatsioonikohtu ja kõrgema spetsialiseeritud tsiviil- ja kriminaalkohtu (KSK) seisukoht oli antud asjas otseses vastuolus valitsuse poolt asjakohastele siseriiklike õigusnormidele antud tõlgendusega ning valitsuse poolt viidatud KSK kohtupraktikaga, mille kohaselt hõlmas mõiste „asjaolud“ asjakohases siseriiklikus menetluses vaid kaasuse faktilisi asjaolusid ega hõlmanud nende karistusõiguslikku klassifikatsiooni. Lisaks oli KSK, viidates käesolevale EIK-le esitatud avaldusele, ise alama astme kohtutele edastatud ringkirjas selgitanud, et faktiliste asjaoludega nõustumine esimese astme kohtus ei jäta süüdistatavat ilma edasikaebamisõigusest karistusõiguse väära kohaldamise alusel. Seega ei saanud väita, et kaebaja pidi ette nägema, et nõustudes esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktidega, loobus ta võimalusest kaevata süüdimõistev otsus edasi, kui ta leidis, et tema tegude õigluslik klassifikatsioon oli väär.  


Eeltoodust tulenevalt ei olnud siseriiklike kohtute poolt asjakohastele siseriiklikele õigusnormidele antud tõlgendus kaebaja asjas „ettenähtav“ ning siseriiklikud kohtud sekkusid seeläbi edasikaebamisõiguse põhiolemusse. 


EIK leidis, et käesoleva asja asjaoludest tulenevalt oleks kõige kohasem heastamise vorm põhimõtteliselt menetluse uus avamine, kui kaebaja peaks seda taotlema. EIK osundas, et siseriiklik õigus sätestas sellise menetluse uue avamise võimaluse.  


Resolutsioon 


1. EIÕK 7. protokolli artikli 2 rikkumine; 


2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.