Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 11. - 17. september 2017

 

Uudise kuupäev:
  22.09.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

Jõu kasutamine, mis võib soovimatu tagajärjena tuua kaasa elu võtmise, peab olema EIÕK artikli 2 lõikes 2 nimetatud eesmärkide saavutamiseks absoluutselt vajalik ja proportsionaalne.

Karataş jt vs Türgi, kohtuotsus 12.09.2017, avaldus nr 46820/09

Asjaolud

Asjas on 10 kaebajat. Kaasus puudutab 2007. aasta septembris aset leidnud relvastatud vahejuhtumit Türgi kaguosas. Kaebajate väidetel tapsid sõdurid vahejuhtumi käigus nende sugulase Bülent Karataş’e ning vigastasid tõsiselt 10. kaebajat (Rıza Çiçek). Samas väitsid kaebajad, et võimud ei suutnud sündmuste osas läbi viia tõhusat uurimist. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et EIÕK artikkel 2 kirjeldab olukordi, kus on lubatud „jõu kasutamine“, mis võib soovimatu tagajärjena tuua kaasa elu võtmise. Jõu kasutamine peab olema punktides (a), (b) või (c) nimetatud eesmärkide saavutamiseks „absoluutselt vajalik“. Jõu kasutamine peab olema nimetatud eesmärkide saavutamiseks rangelt proportsionaalne.

EIK leidis, et uurimises esinenud olulistest puudujääkidest tulenevalt põhinesid prokuröri põhjendused uurimise lõpetamisel suures ulatuses sõdurite poolt antud ütlustele ning seda ei toetanud piisavalt muud tõendid. Nimetatud puudujäägid omasid tõe väljaselgitamisele otseseid ja negatiivseid mõjusid. Seega ei saanud uurimist käsitleda sellisena, et see oleks võimaldanud tuvastada, kas jõu kasutamine oli antud asjaoludel õigustatud. Sellest tulenevalt ei saanud EIK ka järeldada, et K. ja C. suhtes jõu kasutamine oli absoluutselt vajalik ja proportsionaalne. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise seoses K. surmaga ja C.-le põhjustatud vigastusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses Bülent Karataş’e surmaga ja 10. kaebajale põhjustatud vigastusega;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 1.-3. kaebajale ühiselt 20 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 1.-9. kaebajale ühiselt 65 000 eurot ja 10. kaebajale 30 000 eurot ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 3 750 eurot.

-----

Rõigas vs Eesti

Rõigas vs Eesti, kohtuotsus 12.09.2017, avaldus nr 49045/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 2, 8 ja 3 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja leidis, et tema 2009. aasta oktoobris Põhja-Tallinna Regionaalhaiglas surnud poja surma uurimine ei vastanud EIÕK artiklist 2 tulenevale uurimiskohustusele; samuti, et see oli ebamõistlikult pikk. Kaebaja hinnangul tulenes EIÕK artiklite 3 ja 8 rikkumine järgmistest asjaoludest: tema pojale manustati ravimeid, sh rahusteid, ilma poja enda või kaebaja nõusolekuta; poeg oli seotud haiglas voodi külge; alates ajusurma diagnoosimisest jäeti poeg ilma ravimite ja söögita.

EIK seisukohad

EIÕK artikli 2 alusel esitatud kaebuse sisulisel hindamisel selgitas EIK esmalt, et Eestis on võimalikust meditsiinilisest veast lähtuva surma uurimiseks ning süüdi olevate isikute vastutusele võtmiseks olemas nii kriminaal- kui tsiviilõiguslikud vahendid. Kuna antud juhul kasutas kaebaja kriminaalõiguslikku vahendit, siis hindas EIK selle vastavust EIÕK artiklile 2. Mis puudutab menetluse pikkust, siis kuigi uurimises oli perioode, mille vältel oldi vähemaktiivsed, siis 2 aasta ja 10 kuu pikkune menetlus – kuni menetluse lõpetamise lõpliku jõussejäämiseni – ei olnud EIKi hinnangul ebamõistlikult pikk. Antud juhul ei leidnud EIK asjaolusid, mis oleksid andnud alust pidada läbi viidud kriminaalmenetlust ebapiisavaks. Prokuröri otsus menetlus lõpetada ei olnud tehtud kiirustades ega meelevaldselt, vaid põhines kogutud tõenditel, sh surnu kohtuarstlikul ekspertiisil. Asjaolu, et kriminaalmenetlus ei viinud antud juhul kellegi süüdimõistmiseni, ei muuda kriminaalmenetlust ebatõhusaks. Seega, kuna riik oli tõendanud nii kriminaal- kui tsiviilõiguslike õiguskaitsevahendite olemasolu nii teoorias kui praktikas, ning kaebaja oli saanud kasutada kriminaalõiguslikke õiguskaitsevahendeid, ei olnud EIÕK artiklit 2 rikutud.

Edasi arutas EIK konventsiooni artiklite 8 ja 3 alusel esitatud kaebusi. EIK hindas kõiki neid kaebusi üksnes artikli 8 all ning leidis, et kõik EIÕK artikli 8 alusel esitatud kaebused olid vastuvõetamatud ratione personae.

Resolutsioon

1. Tunnistada EIÕK artikli 2 alusel esitatud kaebus vastuvõetavaks ning ülejäänud avaldus vastuvõetamatuks;

2. EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et kinnipeetava väärkohtlemise väidete uurimiseks ei viidud läbi tõhusat uurimist.

Matevosyan vs Armeenia, kohtuotsus 14.09.2017, avaldus nr 52316/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei viinud läbi tõhusat uurimist seoses tema väidetega, et sõjaväepolitseinikud olid teda kinnipidamise ajal väärkohelnud.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli võimudel kohustus kaebaja väidete osas tõhusa uurimise läbi viimiseks, kuna kaebaja kaebus oli käsitletav „põhjendatud väitena“. Asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse kuu aega pärast väidetavat väärkohtlemist, ei toonud EIK hinnangul tegemist sellise kestusega viivitust, et see oleks jätnud kaebaja ipso facto ilma igasugusest edulootusest. Edulootust ei mõjutanud ka arstitõendite puudumine.

EIK tõi välja asjaolu, et kaebaja väärkohtlemise kaebus edastati sõjaväepolitseile, mis viis kaebaja suhtes läbi kriminaalmenetlust. Veelgi enam – kaebus edastati samale uurijale, kes juhtis kaebaja kriminaalmenetlust. Võttes arvesse, et kaebaja väärkohtlemise väidete uurimise tulemus oleks paratamatult mõjutanud kriminaalasja tõendite vastuvõetavust, ei olnud EIK hinnangul selline uurimine kooskõlas sõltumatuse nõudega. EIK juhtis tähelepanu ka asjaolule, et uurija A.K. otsus kriminaalmenetluse mittealustamise kohta sisaldas üldistatud järeldusi ning selles puudusid põhjendused. Seejuures ei olnud selles esitatud selgitust selle kohta, miks sõjaväepolitseinike ütlusi peeti usaldusväärsemaks kui kaebaja esitatud sündmuste versiooni. Seega eelistas uurimisasutus ilma igasuguse põhjenduseta politseiametnike ütlusi.

EIK viitas ka, et ainus A.K. poolt kasutatud uurimistoiming oli kaebajat väidetavalt väärkohelnud sõjaväepolitseinikelt ütluste võtmine, mis toimus kolm kuud pärast kaebuse esitamist. Kaks päeva pärast ütluste võtmist tegi A.K. kriminaalmenetluse alustamisest keeldumise otsuse, viidates sõjaväepolitseinike ütlustele ning distsiplinaarisolatsioonirajatise juhi kirjale (mille kohaselt puudusid kaebajal kehavigastustele viitavad märgid). Seega järeldas EIK, et võimud ei reageerinud kaebaja kaebusele kiiresti ega hoolsalt.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et võimud ei viinud kaebaja väärkohtlemise väidete uurimiseks läbi tõhusat uurimist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Teenistusest vabastatud Ungari Reformeeritud Kiriku kirikuõpetajal ei olnud siseriikliku õiguse alusel võimalik esitada tsiviilkohtutele kiriku vastu hüvitise nõuet, kuna ta oli teenistuses kirikuseaduse, mitte tsiviilõiguse alusel.

Károly Nagy vs Ungari, kohtuotsus 14.09.2017, avaldus nr 56665/09

Suurkoja otsus

Asjaolud

Kaebaja töötas Ungari Reformeeritud Kirikus kirikuõpetajana. Kaebaja vabastati kirikliku kohtu otsusega distsiplinaarsüütegude toimepanemise tõttu teenistusest. Kaebaja esitas Ungari Reformeeritud Kiriku vastu tsiviilkohtule varalise kahju nõude väites, et tema suhe kirikuga oli tsiviilkoodeksi mõttes käsitletav agendilepinguna. Kohtud leidsid, et kaebaja nõue oli oma sisult kiriklik, mitte tsiviilõiguslik, millest tulenevalt ei saanud siseriiklikud kohtud seda jõustada.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklike kohtute keeldumine lahendamast rahalist nõuet, mis tulenes tema töötamisest kirikuõpetajana, rikkus tema juurdepääsuõigust kohtule.

15.12.2015 Kohtukoja otsus

Kohtukoda leidis oma 15.12.2015 otsuses, häältega 4:3, et EIÕK artikli 6 rikkumist ei esinenud.

Kaebaja taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Võttes arvesse kaebaja kaebuse laadi, mille kohaselt oli kaebaja teenistuses kirikuõpetajana, ning siseriiklike kohtute poolt siseriiklikule õigusele antud tõlgenduse, leidis Suurkoda, et kaebajal puudus „õigus“, mida võinuks vähemalt vaieldavatel alustel siseriikliku õiguse alusel tunnustada.Eeltoodust tulenevalt järeldas Suurkoda, et käesoleva asja asjaoludel ei kuulunud EIÕK artikkel 6 kohaldamisele. Seetõttu oli avaldus ratione materiae vastuvõetamatu ning tuli EIÕK artikli 35 lõigete 3 (a) ja 4 alusel tagasi lükata.

Resolutsioon (häältega 10:7)

Avaldus on vastuvõetamatu.

Eriarvamused

Asjas esitati neli eriarvamust, milles leiti, et EIÕK artikkel 6 kuulus antud asjas kohaldamisele.

-----

Mõistliku menetlusaja ületamise alusel esitatud õiglase hüvitise nõude rahuldamata jätmine siseriikliku kohtu poolt tähtaja ületamise tõttu ei olnud põhjendatud, kuna menetluse kestuse arvestuses ei võetud arvesse kohtuotsuse täitmist.

Bozza vs Itaalia, kohtuotsus 14.09.2017, avaldus nr 17739/09

Asjaolud

Pärast 1994. aastal riikliku sotsiaalkindlustusameti vastu algatatud õigusmenetlust pensioni ümberarvutamise nõudes, langetas kohus otsuse kaebaja kasuks ning nimetatud otsus jõustus 2004. aasta jaanuaris. Kuna võimud ei maksnud võlgnetavat summat, tegi täitmiskohtunik 2005. aasta jaanuaris kogu nõude ulatuses maksekäsu lisaotsuse.

Kaebaja esitas 2005. aasta mais kaebuse apellatsioonikohtule, milles taotles kahju hüvitamist seoses menetluse ülemäärase kestusega. Apellatsioonikohus tunnistas 2006. aasta mais kaebaja kaebuse vastuvõetamatuks leides, et „lõplik siseriiklik otsus“, millest tuli 6-kuulise kaebetähtaja arvutamisel lähtuda, oli esimese astme kohtu otsus, mitte täitmiskohtuniku otsus.

Kassatsioonikohus on oma viimases praktikas muutnud sisulise menetluse ja täitemenetluse eristamist ning käsitleb mõistlikku perioodi üldiselt.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse, mille pooleks ta oli, ülemäärase kestusega ning seoses asjaoluga, et tema hüvitise nõue jäeti tähtaja rikkumise tõttu rahuldamata.

EIK seisukohad

Käesolev kaasus puudutas peaasjalikult järgmiseid küsimusi: (i) kas „Pinto“ kaebuse menetluslikus raamistikus oli täitmiskohtuniku otsus põhimenetluse „lõplikuks siseriiklikuks otsuseks“ EIÕK artikli 35 mõttes; (ii) kui jah, siis kas „Pinto“ kohtute poolne õiglase hüvitise nõude rahuldamata jätmine tõi kaasa kaebaja EIÕK artikli 6 lõikest 1 tuleneva õiguse kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul riive.

Ehkki see ei olnud Strasbourgi kohtupraktikaga täielikult kooskõlas, toetas kassatsioonikohtu 2016. aasta pööre üldist lähenemist menetluse kestusele. Käesoleva kaasuse ajal eristasid Itaalia kohtud aga rangelt sisulist menetlust täitemenetlusest.

EIK selgitas, et EIK kohtupraktika kohaselt ei ole riigi kahjuks tehtud kohtuotsuste puhul kaebajatel vajalik täitemenetlust algatada. Seega kui kohtuotsus oli 2004. aasta jaanuaris muutunud kohustuslikuks ja täidetavaks, teadis või pidi vastutav asutus teadma, et see asutus oli kohustatud kaebajale vajaliku summa välja maksma. Otsuse täitmine ei seondunud eriliste raskustega.

Võimude poolse spontaanse makse puudumisel sai kaebaja oma nõuet tõhusalt kasutada vaid täitmiskohtuniku poolse maksekäsu abil.

Eeltoodust tulenevalt tuli käesolevas asjas põhimenetluse „lõpliku siseriikliku otsusena“ käsitleda täitmiskohtuniku otsust.

Võttes aluseks EIK kohtupraktikaga paika pandud kriteeriumid ja EIK leiud mitmetes sarnastes kaasustes leidis EIK, et „menetluse“ kestus (1994-1998 ja 1999-2005) oli antud asjas ülemäärane.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses õigusega kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 1 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Puudusid alused seada kahtluse alla Ühendkuningriigi võimude otsus Nigeeria kodaniku väljasaatmiseks.

Ndidi vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 14.09.2017, avaldus nr 41215/14

Asjaolud

Kaebaja on Nigeeria kodanik, kes saabus 2-aastasena koos oma emaga Ühendkuningriiki. Kaebajal pani alates 12-aastaseks saamist eskaleeruvalt toime süütegusid ning ta veetis perioode noorte kurjategijate jaoks mõeldud kinnipidamisasutustes. Kaebaja vabastati 2011. aastal 24-aastaselt ning talle väljastati väljasaatmisotsus. Kõik kaebaja kaebused jäeti rahuldamata. Kaebaja ootab hetkel enda väljasaatmist, oodates vastust Nigeeria võimudele esitatud taotlusele kehtiva reisidokumendi saamiseks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis muuhulgas, et tema väljasaatmine sekkuks ebaproportsionaalselt tema era- ja perekonnaalu austamise õigusesse, võttes eelkõige arvesse, et ta sai koos Briti kodanikuga, kellel puudusid igasugused suhted Nigeeriaga, 2012. aastal lapse.

EIK seisukohad

Kaebaja kaasuse asjaolud nõudsid vaieldamatult põhjalikku uurimist, võttes arvesse tema Ühendkuningriigis elamise kestuse, tema suhte Ühendkuningriigis asuva pojaga ja teiste perekonnaliikmetega, ning tema piiratud sidemed koduriigiga. Samas ei näinud EIK mingeid aluseid, mis oleksid seadnud kahtluse alla siseriiklike võimude otsuse kaebaja väljasaatmiseks. Käesolevas asjas olid kõik siseriiklikud otsustajad võtnud põhjalikult ja hoolikalt arvesse EIÕK artikliga 8 nõuded, sh nõude, et väljasaatmisotsus peab saavutama kaebaja era- ja perekonnaelu austamise õiguse ja ühiskonna huvide vahel õiglase tasakaalu. EIK märkis, et selleks, et EIK viiks uuesti läbi nimetatud tasakaalu leidmise, peavad esinema mõjuvad põhjused, eriti kui sõltumatud ja erapooletud siseriiklikud kohtud olid asja fakte hoolikalt uurinud, kohaldades EIÕK-ga ja EIK kohtupraktikaga kooskõlas olevaid asjakohaseid inimõiguste standardeid.

Resolutsioon (häältega 6:1)

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Üks kohtunik esitas eriarvamuse, mille kohaselt ei olnud ta nõus Kohtukoja enamuse seisukohaga, mille kohaselt ei rikuks kaebaja väljasaatmine EIÕK artiklit 8. Kohtuniku hinnangul ei ole kaebaja väljasaatmine asjaolusid arvestades proportsionaalne meede, samuti ei hinnanud esimese astme tribunal piisavalt lapse parimaid huvisid.