Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 18. - 24. september 2017

 

Uudise kuupäev:
  29.09.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

Isiku kadumise asjas algatatud kriminaaluurimine ei olnud tulenevalt menetluse kestusest tõhus.

Ranđelović jt vs Montenegro, kohtuotsus 19.09.2017, avaldus nr 66641/10

Asjaolud

Asjas oli algselt 13 kaebajat, kelle sugulased olid umbes 70 roma hulgas, kes läksid 1999. aasta augustis Montenegro rannikul laeva pardale eesmärgiga jõuda Itaaliasse. Suure reisijate arvu laev uppus. Asjas algas kriminaalmenetlus 1999. aasta septembris, mis on endiselt pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et Montenegro võimud ei olnud suutnud viia nende perekonnaliikmete surmade või kadumiste uurimiseks läbi kiiret ja tõhusat uurimist ning nad ei olnud suutnud vastutavaid isikuid vastutusele võtta.

EIK seisukohad

EIK leidis, et valitsus ei olnud suutnud õigustada pikka aega kestnud menetlust perioodil, mis järgnes EIÕK jõustumisele Montenegro suhtes. Enam kui 10 aastat ja 7 kuud pärast uue süüdistusakti esitamist oli kriminaalmenetlus endiselt pooleli teise astme kohtus. Osundades oma kohtupraktikale, rõhutas EIK, et aja möödumine kahjustas paratamatult võimalike tõendite hulka ja kvaliteeti ning hoolsuse puudumise ilmingud heitsid kahtlusi uurimispüüdluste heausksusele. Pikaajaline menetlus pikendas ka perekonnaliikmete kannatusi. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kõnealused viivitused ei olnud kooskõlas EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi kohustustega.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus osas, milles see puudutas 1.-10., 12. ja 13. kaebaja esitatud kaebuseid;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist – 11. kaebaja osas;

3. EIK määras 11. kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

Riik oli rikkunud EIÕK artiklist 2 tulenevat positiivset kohustust seoses mahajäetud ehitusplatsil juhtunud surmaga lõppenud õnnetusega.

Binnur Uzun jt vs Türgi, kohtuotsus 19.09.2017, avaldus nr 28678/10

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat, kes on Ufuk Uzun’i abikaasa ja tütred. Ufuk Uzun kukkus 30.03.2002 alla kohale omavalitsusele kuulunud hoone liftišahtist, mille tulemusel sai ta surmavaid vigastusi. Nimetatud hoone ehitustegevus oli pooleli ning selle edasisest ehitamisest oldi loobutud. Seejuures ei olnud kohaliku omavalitsus võtnud ehitusplatsil kasutusele ühtki turvameedet (liftšaht ega hoone ei olnud piiratud taraga ning ehitusplatsi piire ei olnud tähistatud).

Asjas automaatselt avatud kriminaaluurimine lõpetati. Kaebajate esmalt tsiviilkohtule ja seejärel halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõuded kohaliku omavalitsuse vastu jäeti rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et turvameetmete puudumine ehitusplatsil tõi kaasa nende abikaasa/isa surma.

EIK seisukohad

EIK hinnangul puudus kahtlus, et käesolevas asjas kohaldus EIÕK artiklist 2 tulenev positiivne kohustus. Seega pidi EIK tuvastama, kas Türgi riik oli täitnud elu kaitsmise kohustust, kehtestades kohase regulatiivse raamistiku ning tagades selle täitmise.

Võttes arvesse eelkõige mahajäetud ehitusplatsile juurdepääsu piiramise puudumise ning kontrollimehhanismi kohase rakendamise puudumise, tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt varalise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et kaebajat väärkoheldi politseinike poolt ning võimud ei viinud kaebaja vastavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Zolotorev vs Venemaa, kohtuotsus 19.09.2017, avaldus nr 13408/07

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta oli 08.07.2003, 20.09.2003 ja 23.06.2005 politseipoolse väärkohtlemise ohvriks ning tema sellekohaste süüdistuste uurimiseks ei viidud läbi tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK leidis, et väärkohtlemiste uurimised ei täitnud tõhususe nõuet, mistõttu oli rikutud EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist. Seejuures osundas EIK, et kaebaja väärkohtlemise väiteid uuriti siseriiklike võimude poolt eeluurimiste kontekstis, mis ei viinud kriminaaluurimiste avamiseni. EIK on oma varasemas praktikas leidnud, et siseriiklike võimude keeldumine alustamast kriminaalmenetlust usutava politseipoolse väärkohtlemise väite osas toob kaasa riigipoolse suutmatuse täita EIÕK artiklist 3 tulenevat tõhusa uurimise läbiviimise kohustust. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Seoses 07.07.2003 sündmusega märkis EIK, et tõendite puudumise tõttu, iseäranis uurimise ebapiisavuse tagajärjel, ei olnud EIK-l võimalik kindlalt väita, et kaebajale oleks osaks saanud väidetav väärkohtlemine. Seega ei saanud EIK mõistlikult järeldada, et nimetatud sündmuse osas oleks esinenud EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist. EIK osundas, et kaebaja ei esitanud rahuldavat selgitust teatavate ebakõlade kohta.

Mis puudutas 20.09.2003 ja 23.06.2005 aset leidnud väidetavaid väärkohtlemisi, siis osundas EIK, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et kaebaja sai nimetatud kuupäevadel (s.o ajal, mil teda peeti kinni) kehavigastusi. Kaebaja sündmuste kirjeldus oli kooskõlas tema vigastustega, mis andis aluse tugevaks eelduseks kaebaja kasuks. Muude usutavate selgituste puudumisel leidis EIK, et Venemaa ei olnud täitnud EIÕK artiklist 3 tulenevat tõendamiskoormust ega lükanud ümber kaebaja väite kasuks kehtinud eeldust. Seega nõustus EIK kaebaja väidetega, et 20.09.2003 ja 23.06.2005 tekkinud vigastused tekitasid politseinikud. EIK hinnangul oli 20.09.2003 väärkohtlemine käsitletav piinamisena ning 23.06.2005 aset leidnud kohtlemine ebainimliku ja alandava kohtlemisena. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et kaebajale 20.09.2003 ja 23.06.2005 osaks saanud väärkohtlemine tõi kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIÕK artiklit 3 ei ole seoses 07.07.2003 toimunud väärkohtlemise väitega sisulisest aspektist rikutud;

3. Kaebajale sai seoses 20.09.2003 sündmusega osaks piinamine ning 23.06.2005 sündmusega osaks ebainimlik ja alandav kohtlemine, millega rikuti EIÕK artiklit 3;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 45 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kohtumenetluses otsustavateks tõenditeks olevale salastatud teabele juurdepääsu puudumine ei toonud kaasa õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumist.

Regner vs Tšehhi, kohtuotsus 19.09.2017, avaldus nr 35289/11

Suurkoja otsus

Asjaolud

Siseriiklik julgeolekuasutus (SJA) otsustas 2006. aasta septembris tühistada kaebaja loa juurdepääsuks salastatud teabele, mis võimaldas kaebajal töötada esimese asekaitseministri asetäitja ametikohal.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema poolt algatatud halduskohtumenetlus (loa andmise tühistamise otsuse tühistamiseks) oli olnud ebaõiglane, kuna tal ei olnud võimalik tutvuda otsustavate tõenditega, mis oli tunnistatud salajaseks teabeks.

26.11.2015 Kohtukoja otsus

Kohtukoda leidis oma 26.11.2015 otsuses ühehäälselt, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei olnud rikutud. Kohtukoja hinnangul oli otsustusprotsess olnud võimaluste piires kooskõlas võistleva kohtumenetluse ja poolte võrdsuse nõuetega ning sisaldas kohaseid tagatisi kaebaja huvide kaitseks.

Kaebaja taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Suurkoda otsustas uurida menetlust tervikuna ning tuvastada, kas võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtete piirangud olid piisavalt tasakaalustatud muude menetluslike tagatistega.

Suurkoda leidis muuhulgas, et siseriiklikel kohtutel oli vajalik sõltumatus ja erapooletus; siseriiklikel kohtutel oli piiramatu juurdepääs kõikidele salastatud dokumentidele; kohtutel oli võimalik üksikasjalikult uurida SJA poolt esitatud põhjendusi salastatud dokumentide mitteavaldamiseks; kohtud võisid otsustada nende dokumentide avaldamise, mille osas ei pidanud nad salastatust õigustatuks; kohtud võisid hinnata SJA loa tühistamise otsust sisuliselt ning tühistada vajadusel omavolilise otsuse; kohtute pädevus hõlmas kõiki kaasuse asjaolusid ega olnud piiratud kaebaja poolt osundatud alustega; siseriiklikud kohtud olid kohaselt kasutanud neile sellist tüüpi menetlustes antud volitusi, olles võtnud arvesse salastatud dokumentide salajases hoidmise vajaduse ning kaebaja loa tühistamise otsuse õigustuse ning esitasid oma otsustes põhjendused seoses käesoleva kaasuse konkreetsete asjaoludega.

Võttes arvesse menetluse tervikuna, vaidluse sisu ning siseriiklikele võimudele jäetud otsustusruumi, olid kaebaja võistleva menetluse ning poolte võrdsuse põhimõtetest tulenevate õiguste piirangud sellised, et poolte vaheline õiglane tasakaal ei olnud mõjutatud sellises ulatuses, et see oleks kahjustanud kaebaja õiglase kohtumenetluse õiguse tuuma.

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata valitsuse poolt tõstatatud esialgsed vastuväited (häältega 15:2);

2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud (häältega 10:7).

Eriarvamused

Asjas esitati neli eriarvamust, millest kolme kohaselt oli asjas rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 ning ühe eriarvamuse kohaselt ei kohaldanud antud asjas EIÕK artikkel 6 ja sellest tulenevad õiglase menetluse nõuded.

-----

Et kaebaja ei olnud põhistanud ebakohaste vangistustingimuste esinemist, ei saanud EIK tuvastada väidetud tingimuste esinemise väljaspool mõistlikku kahtlust. Apellatsioonikohtu põhjendused ei olnud niivõrd ebaveenvad, et need oleksid kahjustanud menetluse õiglust tervikuna. Kassatsioonikohtu otsus kaebust mitte arutada ei olnud taotletavat legitiimset eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne.

Kuparadze vs Gruusia, kohtuotsus 21.09.2017, avaldus nr 30743/09

Asjaolud

Kaebaja peeti 2006. aasta novembris kinni kahtlustatuna ühe oma klassikaaslase mõrvakatses. Kaebaja oli tol hetkel 14-aastane. Kaebaja eitas oma süüd. 2007. aasta juunis mõistis esimese astme kohus kaebaja süüdi ning kaebajale mõisteti karistuseks 10-aastane vangistus. Apellatsioonikohus jättis kaebaja süüdimõistva otsuse jõusse. Gruusia ülemkohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Kaebaja viidi ta 2007. aasta jaanuaris üle üldiselt täiskasvanutele mõeldud vangla alaealiste osakonda. Kaebaja vabastati tingimisi 2011. aasta novembris.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks, kuna ta paigutati täiskasvanutele mõeldud vanglasse, mitte alaealistele mõeldud kinnipidamisasutusse, ning tema karistust ei olnud sellise asutuse ehitamiseni edasi lükatud. Samas kurtis kaebaja vangla alaealistele kurjategijatele mõeldud osakonnas esinenud tingimuste üle. Kaebaja palus ka EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamist väites, et kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane, kuna apellatsioonikohus ei võtnud arvesse alternatiivseid kohtuekspertiisi aruandeid, mis toetasid tema sündmuste kirjeldust. Lisaks väitis kaebaja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist seoses asjaoluga, et ülemkohus oli keeldunud tema asja sisuliselt arutamast.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja paigutamine alaealiste kurjategijate osakonda ei tõstatanud iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumist. EIK osundas seoses kaebaja poolt vaidlustatud kinnipidamise aspektidega kaebaja seisukohtades esinenud vastuoludele, ebatäpsustele ja väidete tõendamatusele, samuti kaebaja üldistele kinnipidamistingimustele. Eeltoodust tulenevalt ei olnud
EIK hinnangul viitasid apellatsioonikohtu põhjendused kahe alternatiivse ekspertiisi aruande kõrvale jätmisel sellele, et apellatsioonikohus oli asjakohase siseriikliku õiguse valguses hinnanud aruannetes sisalduvaid leide. EIK hinnangul ei olnud apellatsioonikohtu põhjendused niivõrd ebaveenvad, et need oleksid kahjustanud menetluse õiglust tervikuna. Apellatsioonikohus vastas ka kaebaja väidetele tema sündmuste kirjelduse osas, leides, et see ei leidnud kinnitust. Apellatsioonikohtu järeldused seoses kaebaja süüga põhinesid esimese astme kohtus toimunud menetluses uuritud ja vastuvõetavaks loetud tõenditel, mille autentsust ja täpsust ei olnud vaidlustatud. Eeltoodust tulenevalt ning pidades silmas, et asjas oli võistlev menetlus, ei tuvastanud EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist eraldiseisvalt ega koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (d).

EIK on korduvalt asunud seisukohale, et kassatsioonikohtutele esitatud kassatsioonkaebuste osas taotlevad vastuvõetavuse tingimuste sisseviimine ja rakendamine legitiimset eesmärki, s.o hea õigusemõistmise huvisid. EIK osundas, et Gruusia ülemkohtu pädevus oli piiratud õigusküsimustega. Nendel asjaoludel leidis EIK, et kassatsioonikohtu otsus kaebust mitte arutada ei olnud taotletavat legitiimset eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt ei olnud EIÕK artikli 6 lõiget 1 rikutud seoses ülemkohtu keeldumisega asja sisuliselt arutamast.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud eraldiseisvalt ega koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 3 (d) - seoses apellatsioonikohtu otsuste põhjendustega;

3. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud – seoses ülemkohtu keeldumisega kassatsioonkaebust menetlusse võtmast.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

EIK tuvastas kaebaja perekonnaelu austamise õiguse rikkumise tulenevalt asjaolust, et Austria võimud ei olnud võtnud kasutusele kõiki vajalikke samme laste tagastamise otsuse täitmiseks Haagi konventsiooni alusel.

Sévère vs Austria, kohtuotsus 21.09.2017, avaldus nr 53661/15

Asjaolud

Kaebaja oli 2006. aastal sündinud kaksikute isa ning elas koos laste emaga Prantsusmaal. Prantsuse õiguse kohaselt oli vanematel ühine laste hooldusõigus. 2008. aasta detsembris lahkus ema lastega Prantsusmaalt ning viis lapsed Austriasse. 2009. aasta veebruaris alustas kaebaja Austrias menetlust Haagi konventsiooni ning Brüsseli IIa määruse alusel ning taotles laste tagasitoomist Prantsusmaale. Austria kohtud tegid otsuse kaebaja kasuks. 2009. aasta detsembris tegid Austria võimud esimese katse laste tagastamise otsuse täitmiseks, kuid ei suutnud ema ega lapsi leida. Viis ja pool aastat pärast esmast otsuse täitmise katset keeldusid Austria kohtud lõpuks tagastamise otsuse täitmisest. Kohtud tuginesid kartusele, et lapsi ohustas Prantsusmaale tagastamisel oma emast lahutamise oht ning esines tõsine risk, et selline lahusolek võiks lapsi Haagi konventsiooni artikli 13 (b) mõttes tõsiselt traumeerida ning neid psühholoogiliselt kahjustada.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK nõustus, et asjassepuutuvate asjaolude muutus võib erandkorras õigustada lõpliku tagastamise otsuse mittetäitmist. Samas, võttes arvesse riigi EIÕK artiklist 8 tulenevad positiivsed kohustused ning õigusriigi põhimõtte austamise üldise nõude, pidi EIK veenduma selles, et muutuse ei toonud kaasa riigi enda suutmatus võtta tagastamise otsuse täitmise hõlbustamiseks kasutusele kõik vajalikud meetmed, mida võis mõistlikult eeldada.

EIK leidis, et antud asjas tulenes asjaolude muutus peaasjalikult aja möödumisest ning oli suuremalt osalt omistatav Austria võimude käitumisele, võttes arvesse uute sunnimeetmete, sh perekonna leidmiseks vajalike meetmete, kasutusele mittevõtmise. Kokkuvõttes leidis EIK, et kaebaja ei olnud saanud oma perekonnaelu austamise õiguse osas tõhusat kaitset.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 12 956,40 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Kohtu keeld avaldada pilte, millelt oli võimalik mõrvaprotsessis süüdistatavaks olevat isikut tuvastada, oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Axel Springer SE ja RTL Television GmbH vs Saksamaa, kohtuotsus 21.09.2017, avaldus nr 51405/12

Asjaolud

Asjas on kaebajateks kaks Saksamaa meediaettevõtet. Kaebajate heaks töötanud fotograafid võtsid osa mõrvaprotsessis toimunud kohtuistungitest, et teha fotosid ja videosalvestusi. Kohtumenetluse ajal tegi eesistujaks olev kohtunik otsuse, millega keelas selliste piltide avaldamise, millelt kaebaja oli tuvastatav. Kaebajad väitsid EIK-le esitatud avalduses, et nimetatud otsus tõi kaasa EIÕK artikli 10 rikkumise.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli siseriiklik kohtunik hoolikalt kaalunud vastanduvaid huvisid. Otsus oli taotletavat legitiimset eesmärki silmas pidades proportsionaalne - avaliku elu tegelaseks mitteolnud süüdistatava õiguseid kaitsti kohtumenetluses, mille ajal kehtis süütuse presumptsioon. Otsus ei olnud kuigivõrd range kajastamise piirang, kuivõrd piltide tegemine iseenesest ei olnud piiratud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

Kaebus seoses valuutahoiuse kaotusega pärast Leedu iseseisvumist oli vastuvõetamatu.

Falkauskienė vs Leedu, kohtuotsus 21.09.2017, avaldus nr 42307/09


21.09.2017 avaldatud otsus avalduse vastuvõetavuse kohta

Asjaolud

Kaasus puudutas vaidlust seoses valuutahoiuse kaotusega pärast Leedu iseseisvumist 1990. aastal. Kaebaja oli saanud 1991. aasta mais päranduseks 15 800 US dollarit, mille ta hoiustas 1991. aasta septembris Leedus tegutsevasse panka. Kui kaebaja soovis aga 1992. aastal kogu summa välja võtta, teavitati teda sellest, et pangal ei olnud piisavaid vahendeid ning kaebajale väljastati vaid 2 000 US dollarit. Kaebaja sai hiljem hüvitisena ka 1 400 US dollarit tulenevalt valitsuse regulatsioonidest seoses kaotatud hoiustega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses valuutahoiuse tagasi mittesaamisega. Kaebaja väitis eelkõige, et Leedu iseseisvumise järgselt vastu võetud uued regulatsioonid pankade ümberkujundamiseks sätestasid selgelt, et Leedus tegutsevad Nõukogude Liidu pangad lähevad Leedu jurisdiktsiooni alla ning Leedu oli seega omandanud hoiuste tagamise kohustuse. Kaebaja väitis ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist väites, et ta oli kohustatud hoiuse tagasisaamist puudutavas tsiviilkohtumenetluses maksma ülemääraseid kohtutasusid.

EIK seisukohad

Esiteks leidis EIK, et kaebaja ja Leedu riigi vaheline vaidlus puudutas peamiselt küsimust sellest, kas hoius asus Nõukogude Liidu või Leedu pangas. Kõik kolme astme siseriiklikud kohtud olid järeldanud, et kaebaja poolt osundatud regulatsioone ei olnud tegelikkuses rakendatud ning pank, kuhu kaebaja oli päranduse hoiustanud, ei olnud kujundatud ümber iseseisvaks Leedu pangaks. Seetõttu ei olnud nende hinnangul Leedu riik kunagi omandanud kohustust kaebaja hoiuse tagastamiseks, kuna hoius ei olnud Leedu pangale üle antud.

EIK osundas, et puudusid tõendid, mis oleksid viidanud, et siseriiklike võimude hinnang oleks olnud omavoliline. Võimude hinnang tugines kättesaadavate dokumentide põhjalikul analüüsil. Lisaks olid Leedu võimud järjepidevalt selgitanud, et taoliste hoiuste (nagu ka kaebajal) tagastamine sõltus läbirääkimistest Venemaaga, mis ei ole seni edukaks osutunud. EIK lisas, et kaebajale oli määratud osaline hüvitis kooskõlas siseriiklikus õiguses kaotatud hoiustega seoses Leedu poolt endale ise võetud kohustustega. Seega leidis Kohtukoja enamus, et kaebaja EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebus oli vastuvõetamatu.

EIK leidis ka, et kaebaja EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel esitatud kaebus oli riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu vastuvõetamatu.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebus on vastuvõetamatu;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel esitatud kaebus on vastuvõetamatu.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

EIK määras enne EIK otsuse tegemist surnud kaebajatele otsuses määratud mittevaralise kahju hüvitised nende pärijatele.

Cangöz jt vs Türgi, kohtuotsus 19.09.2017, avaldus nr 7469/06


Revisjon

Asjaolud

EIK tuvastas 26.04.2016 otsuses EIÕK artikli 2 rikkumise seoses kaebajate 17 sugulase tapmisega sõdurite poolt ning tõhusa uurimise teostamata jätmisega. EIK määras igale kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 65 000 eurot.

Kaebajate advokaadid teavitasid EIK-i 26.10.2016 sellest, et viis kaebajat - Mustafa Cangöz, Nari Ataş, Mehmet Akdeniz, İbrahim Turgut, Hatice Karaoğlu - olid vastavalt 2015., 2013., 2010., 2015. ja 2011. aastal surnud. Kaebajate esindajad taotlesid 26.04.2016 otsuse revideerimist Kohtureeglite reegli nr 80 alusel ning kaebajate pärijate määramist mittevaralise kahju hüvitise saajateks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et esitatud dokumentide alusel olid pärijate ja viie surnud kaebajate sugulussidemed tõendatud. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et 13 pärijal on õigus astuda nende viie sugulase asemel menetlusse. EIK hinnangul tuli 26.04.2016 otsust Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida ning EIK otsustas määrata varasemalt surnud kaebajatele määratud summad surnud kaebajate pärijatele.

Resolutsioon

1. Revideerida 26.04.2016 otsus viie surnud kaebaja (Mustafa Cangöz, Nari Ataş, Mehmet Akdeniz, İbrahim Turgut, Hatice Karaoğlu) EIÕK artikli 41 alusel esitatud nõuete osas;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks Ali Cangöz’ile, Rıza Cangöz’ile, Hıdır Cangöz’ile, Aliye Gül’ile ja Ayten Akyıldız’ile ühiselt 65 000 eurot, İbrahim Ataş’ele 65 000 eurot, Emine Akdeniz’ile 65 000 eurot, Sultan Turgut’ile 65 000 eurot ning Nihayet Kılınç’ile, İnayet Erdoğan’ile, Perihan Kaya’le, Ayhan Gürocak’ile ja Songül Koyunoğlu’le ühiselt 65 000 eurot.

-----

EIK määras õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks omandi segamatu kasutamise õiguse rikkumise eest 1 500 eurot.

Vijatović vs Horvaatia, kohtuotsus 21.09.2017, avaldus nr 50200/13


Õiglane hüvitus

Asjaolud

16.02.2016 otsuses tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK leidis, et siseriiklikud võimud olid seeläbi, et nad takistasid kaebajal soodsatel tingimustel ostmast korterit, milles kaebaja elas, rikkunud kaebaja omandi segamatu kasutamise õigust.

Kaebaja ostis 12.05.2016 kõnealuse korteri soodsatel tingimustel.

Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja pidi olema kandnud mittevaralist kahju, mida ei olnud võimalik piisavalt hüvitada vaid rikkumise tuvastamisega. Võttes arvesse, et pärast EIK poolt asjas langetatud sisulist otsust oli kaebaja ostnud korteri, milles ta elas, soodsatel tingimustel, määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.

Lähtudes EIK kohtupraktikast selgitas EIK, et kaebajale oli õigustatud selliste kulude hüvitamine, mille osas oli näidatud, et need olid tegelikult ja vajadusest lähtuvalt kantud ning mis olid tervikuna mõistlikud. Võttes arvesse EIK valduses oleva teabe ning eeltoodud kriteeriumid, leidis EIK, et kaebajale oli õigustatud nii siseriiklikes kohtutes kui ka EIK-s kantud kulude hüvitamine. EIK pidas mõistlikuks hüvitada 4 000 euro suurused kulud.

Resolutsioon

EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 4 000 eurot.