Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 25. september - 01. oktoober 2017

 

Uudise kuupäev:
  30.09.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et Leedu vanglas esinesid ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Vitanis ja Šukys vs Leedu, kohtuotsus 26.09.2017, avaldused nr 51043/13; 54553/13

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Šiauliai vanglas.

Esimene kaebaja veetis nimetatud vanglas 9 kuud ja 24 päeva (11.01.2011-03.11.2011). Teine kaebaja veetis Šiauliai vanglas 2 aastat, ühe kuu ja 25 päeva (15.12.2009-08.02.2012), sellest kambris nr 101 3 kuud ja 13 päeva.

EIK seisukohad

EIK osundas Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) andmetele, mille kohaselt oli olukord Šiauliai vanglas kohutav, kuna kogu asutus oli vana ja maha käinud, vange majutati lagunenud ja niisketes kambrites ning enamik vange veetsid 23 tundi päevas kambrites, kuna ainus igapäevane kambriväline tegevus oli ühetunnine jalutuskäik õues.

EIK võttis arvesse kaebajate väited, CPT leiud, Šiauliai tervishoiukeskuse seisukohad ning siseriiklike kohtute järeldused, samuti selle, et valitsus ei olnud esitanud mingeid tõendeid tõendamaks, et kaebajate kinnipidamistingimused Šiauliai vanglas olid olnud kohased. Seega järeldas EIK, et esimese kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 11.01.2011-03.11.2011 olid käsitletavad alandava kohtlemisena, mis on vastuolus EIÕK artikli 3 nõuetega. Samuti järeldas EIK, et teise kaebaja kinnipidamisel kambris nr 101 rikuti EIÕK artiklit 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 5 600 eurot ning teisele kaebajale 5 500 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Zelenkov jt vs Venemaa, kohtuotsus 28.09.2017, avaldused nr 8306/10; 71726/12; 8684/13; 63359/13; 44330/15; 44212/16; 64171/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 16 päeva kuni 5 aastat ja 7 kuud. Kaks kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kahe kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses Venemaal ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine - kahe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 700 – 16 300 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK hinnangul oli kaebaja ühe aasta ja kolme kuu pikkune kohtueelne kinnipidamine ebamõistlikult pikk.

Barskyy vs Ukraina, kohtuotsus 28.09.2017, avaldus nr 62947/16

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kohtueelne kinnipidamine kestusega 1 aasta ja 3 kuud oli olnud ebamõistlikult pikk.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Kharchenko vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kaebaja kohtueelse kinnipidamise kestus ülemäärane, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ülemäärase kestusega;

2. EIK määras kaebajale 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK tuvastas, et halduskohtumenetlus kestusega 7 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Kolar vs Sloveenia, kohtuotsus 26.09.2017, avaldus nr 33868/08

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega halduskohtumenetlusega. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist väites, et Sloveenias olevad õiguskaitsevahendid seoses ülemäärase kestusega menetlustega olid ebatõhusad.

Kohtumenetluse kestus: enam kui 7 aastat ja 1 kuu. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK lükkas esmalt tagasi valitsuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud kaebaja ammendanud riigisiseseid õiguskaitsevahendeid.

EIK selgitas, et menetluse pikkuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebaja ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajal vaidluses kaalul. Võttes arvesse kaasuse asjaolud ning EIK asjakohase kohtupraktika, samuti selle, et valitsus ei olnud esitanud ülalnimetatud kriteeriumite osas mingeid argumente, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Võttes arvesse EIK varasema kohtupraktika ning EIK järelduse, et valitsuse poolt osundatud menetlus ei kuulunud kaebaja asjas kohaldamisele, leidis EIK, et kaebajal puudus tõhus õiguskaitsevahend, mis oleks tal võimaldanud saada otsust seoses tema õigusega menetlusele mõistliku aja jooksul. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 7 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Makedon vs Ukraina, kohtuotsus 28.09.2017, avaldus nr 64836/16

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega tsiviilkohtumenetlusega ning selles osas siseriiklikus õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Kohtumenetluse kestus: 7 aastat, 2 kuud ja 11 päeva. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajal ebamõistliku pikkusega menetluse osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega;

2. EIK määras kaebajale 900 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 6 aastat ja 7 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Dinu vs Rumeenia, kohtuotsus 28.09.2017, avaldus nr 56070/08

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega.

Kohtumenetluse kestus: 6 aastat, 7 kuud ja 3 päeva. Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Vlad jt vs Rumeenia tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 800 eurot ning kulude katteks 110 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

EIK tuvastas EIÕK artiklite 11, 6 ja 5 rikkumised seoses opositsiooni korraldatud meeleavalduse laiali ajamisega ning meeleavaldusest osa võtnud kaebaja vahistamisega, kinnipidamisega, väärteos süüdimõistmisega ja haldusarestiga.

Tural Hajibeyli vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 28.09.2017, avaldus nr 69180/11
Asjaolud

Kaebaja osales 12.03.2011 Bakuu kesklinnas opositsiooni poolt korraldatud rahumeelsel autoriseerimata meeleavaldusel. Meeleavaldusel osalejad protestisid muuhulgas korruptsiooni vastu ning nõudsid riigi presidendi tagasiastumist. Kogunemine aeti peagi pärast selle algust politsei poolt laiali, kaebaja vahistati ning toimetati politseijaoskonda, kus vormistati väärteoprotokoll. Pärast asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist mõistis esimese astme kohus 12.04.2011 otsusega kaebaja politseiametniku seadusliku korralduse eiramises süüdi ning määras talle karistuseks 7-päevase haldusaresti.

Augustis 2014 vahistati kaebajat EIK menetluses esindanud advokaat kahtlustatuna mitmetes kuritegudes. Uurimisasutused viisid läbi kaebaja esindaja kodu ja kontori läbiotsimised, mille käigus võeti kaasa palju dokumente, sh kõik EIK-s olevaid menetlusi puudutavate asjade toimikud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et meeleavalduse laiali ajamine politsei poolt ning tema vahistamine ja süüdimõistmine väärteos rikkus tema kogunemiste vabadust; EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei tagatud väärteomenetluses õiglast kohtuistungit; EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamiseks seoses tema vahistamisega, kinnipidamisega ja haldusarestiga pärast tema osalemist meeleavaldusel. Kaebaja esindaja esitas septembris 2014 kaebaja nimel uue kaebuse, milles väitis, et kaebaja EIK-s arutusel oleva asja toimiku kaasavõtmine esindaja kontorist koos muude asjade toimikutega tõi kaasa kaebaja EIÕK artiklist 34 tuleneva individuaalkaebeõiguse takistamise.

EIK seisukohad

EIK osundas, et käesoleva kaasuse ning asja Gafgaz Mammadov vs Aserbaidžaan faktid olid kõikides asjakohastes ja olulistes aspektides selgelt sarnased, mistõttu puudus alus jõuda erinevatele järeldustele kui nimetatud asjas tehtud otsuses. Toetudes viidatud asjas tehtud otsusele, tuvastas EIK ka käesolevas asjas EIÕK artikli 11, artikli 6 lõigete 1 ja 3 ning ja artikli 5 lõike 1 rikkumised.

Seoses väidetava individuaalkaebeõiguse väidetava rikkumisega osundas EIK, et on asjas Annagi Hajibeyli vs Aserbaidžaan, mis on identne samadel faktidel põhinev kaebus, tuvastanud, et Aserbaidžaan ei olnud täitnud oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi. EIK hinnangul kohaldusid nimetatud otsuses toodud analüüs ja leiud ka käesolevas asjas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses meeleavalduse laiali ajamisega ning kaebaja vahistamise ja süüdimõistmisega;

2. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 rikkumine;

3. EIÕK artikli 5 rikkumine;

4. Riik ei ole täitnud EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot ja kulude katteks 2 500 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kinnisasja omandi äravõtmisega heauskselt omanikult kohaliku omavalitsuse poolt.

Dzhantayev ja Yakubova vs Venemaa, kohtuotsus 26.09.2017, avaldus nr 25675/15

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kes on abikaasad.

M. oli Groznõi linnas asuva korteri algne omanik. 1996. aastal müüs M. abikaasa korteri A.-le. M. ja tema perekond kolisid Groznõist ära ning hülgasid korteri. 1998. aastal taotlesid nad hüvitist korteri kaotuse eest tulenevalt Tšetšeenias esinenud sõjalisest konfliktist. M.-le määrati 2000. aastal vastav hüvitis. 2008. aastal keeldus politsei M. abikaasa suhtes korteriga toime pandud pettuse süüdistuses kriminaalmenetlust alustamast aegumistähtaja möödumise tõttu. 2010. aastal müüs A. korteri teisele kaebajale. Riigivõimud registreerisid tehingu ja teise kaebaja korteri omanikuna. Kaebajad kolisid korterisse. Siseriiklik kohus tunnistas mais 2014 kehtetuks nii M. abikaasa ja A. kui ka teise kaebaja ja A. vahelised korteri ostu-müügitehingud. Kohus leidis, et korter oli Groznõi linna omandis ning otsustas kaebajate väljatõstmise.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et nad jäeti oma omandist ilma vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et teine kaebaja oli korteri seadusjärgne omanik ning korter oli käsitletav EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes teise kaebaja „omandina“. Seega kohaldus teise kaebaja suhtes EIÕK 1. protokolli artikkel 1. EIK ei saanud aga esimese kaebaja osas asuda samale seisukohale, kuna nimetatud kaebaja ei olnud korteri omanik ning ta elas korteris vaid teise kaebaja perekonnaliikmena. Seega oli esimese kaebaja kaebus ratione materiae vastuvõetamatu.

EIK märkis, et korter lahkus kohaliku omavalitsuse „omandist“ kolmanda isiku poolt toime pandud väidetava pettuse tulemusena. EIK märkis, et esinesid ka tagatised kindlustamaks, et korter vahetaks omanikke kooskõlas siseriikliku õigusega. Valitsus ei esitanud selgitust, miks ei olnud nimetatud tagatised pettuse avastamiseks ning kohaliku omavalitsuse huvide kaitsmiseks tõhusad. Nendel asjaoludel leidis EIK, et teine kaebaja ei omandanud korteri omandiõiguse äravõtmise riski võimude tegematajätmiste tõttu menetlustes, mis olid spetsiaalselt ette nähtud kinnisvaraga seonduvates tehingutes pettuse ennetamiseks. EIK selgitas, et riigivõimude poolt tehtud vigade tagajärgi peab kandma riik ning vigu ei tohi heastada asjassepuutuva isiku arvelt. EIK järeldas, et korteri omandiõiguse äravõtmine teiselt kaebajalt ning korteri omandi üleminek Groznõi linnale pani antud asjas teisele kaebajale ebaproportsionaalse ja ebamõistliku koormuse.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine – teise kaebaja osas;

2. EIK määras, et Venemaa peab asjakohaseid vahendeid kasutades tagama teise kaebaja korteri omandiõiguse taastamise ning väljatõstmisotsuse tühistamise. EIK määras teisele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 850 eurot.

-----

Riigivõimude poolt kinnisasjaga seotud tehingute registreerimisel tehtud vigade tagajärgi peab kandma riik ning vigu ei tohi heastada asjassepuutuva isiku arvelt.

Khaziyeva vs Venemaa, kohtuotsus 26.09.2017, avaldus nr 4877/15

Asjaolud

Septembri 2010 otsusega tunnistas siseriiklik kohus T. omandiõigust Ufas asuvale korterile. Oktoobris 2010 müüs T. korteri M.-le. Jaanuaris 2011 müüs M. korteri kaebajale. Riigivõimud registreerisid mõlemad müügitehingud ja omandiõiguse üleminekud. Siseriiklik kohus tunnistas võimude taotlusel juulis 2013 kaebaja korteri omandiõiguse kehtetuks ning otsustas kaebaja väljatõstmise. Kohus tuvastas, et septembri 2010 kohtuotsus oli olnud võltsitud ning T. oli surnud 2008. aastal, mistõttu ei saanud ta olla asjakohases menetluses üheks pooleks. Kohus leidis, et kaebaja ei saanud olla korteri ostmisel tegutsenud heauskselt. Valitsuse kinnitusel ei ole väljatõstmisotsust täidetud ning kaebaja elab jätkuvalt korteris.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et ta jäeti oma korterist ilma vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

EIK seisukohad

EIK märkis, et korter lahkus riigi „omandist“ pettuse tulemusena, mille oli toime pannud tuvastamata kurjategija, kes oli võltsinud kohtuotsust, milles kinnitati T. omandiõigust korterile. EIK leidis, et kui riigi registreerimisega tegelevatele võimudele esitati taotlus T. korteri omandiõiguse registreerimiseks ning korteri M.-le müügi registreerimiseks, olid registreerimisega tegelevad võimuorganid kohustatud kontrollima T. omandiõigust kinnitava kohtuotsuse autentsust ning iga järgneva korteriga tehtud tehingu õiguspärasust. Valitsus ei esitanud selgitust, miks ei olnud registreerimisega tegelevad võimuorganid pettust avastanud, olid aktsepteerinud võltsitud kohtuotsust kui autentset ning olid heaks kiitnud järgnevad korteriga tehtud tehingud. Nendel asjaoludel ei saanud EIK nõustuda siseriiklike kohtute seisukohaga, mille kohaselt ei saanud kaebajat käsitleda korteri heauskse ostjana, kuna ta ei seadnud kahtluse alla registreerimisega tegelevate võimuorganite poolt kontrollitud ja vastuvõetavaks loetud kohtuotsuse autentsust.

Eelnimetatud võimudepoolsete tegematajätmiste tulemusena menetlustes, mis olid spetsiaalselt ette nähtud kinnisvaraga seonduvates tehingutes pettuse ennetamiseks, ei ole kohtuvõimude otsus kaebajalt korteri äravõtmiseks ilma hüvitise maksmiseta või asenduselamispinna andmiseta õigustatud. EIK selgitas, et riigivõimude poolt tehtud vigade tagajärgi peab kandma riik ning vigu ei tohi heastada asjassepuutuva isiku arvelt. EIK järeldas, et korteri omandiõiguse äravõtmine kaebajalt pani antud asjas kaebajale ebaproportsionaalse ja ebamõistliku koormuse.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Venemaa peab asjakohaseid vahendeid kasutades tagama kaebaja korteri omandiõiguse taastamise ning väljatõstmisotsuse tühistamise. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 1 403 eurot.