Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 09. - 15. oktoober 2017

 

Uudise kuupäev:
  20.10.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

Valitsus ei olnud suutnud näidata, et sõdurite poolt kaebajate sugulase suhtes kasutatud jõud oli EIÕK artiklis 2 toodud eesmärkide saavutamiseks absoluutselt vajalik ja rangelt proportsionaalne.

Güler ja Tekdal vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 65815/10

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat. Kaasus puudutas kaebajate 30-aastase sugulase tapmist sõjaväe poolt.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende sugulane oli ebaseaduslikult sõjaväelaste poolt tapetud ning tema tapmise osas ei olnud läbi viidud mingitki uurimist.

EIK seisukohad

Antud asjas ei vaielnud pooled selle üle, et kaebajate sugulane oli tapetud Türgi sõdurite poolt.

EIK osundas, et antud asjas ei viidud tapmise osas läbi ametlikku uurimist. Seega ei teostatud siseriiklikul tasemel hindamist, kas jõu kasutamine oli olnud absoluutselt vajalik ja rangelt proportsionaalne ning kas see oli kooskõlas kohalduva siseriikliku seadusandlusega, mis puudutas jõu kasutamist õiguskaitseorganite ametnike poolt. Kuna siseriiklikul tasemel puudusid uurimisasutuste otsused, mis oleksid kinnitanud valitsuse väiteid, ei saanud EIK nõustuda valitsuse väidetega, mille kohaselt oli jõu kasutamine olnud õigustatud.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et valitsus ei olnud suutnud näidata, et sõdurite poolt kaebajate sugulase suhtes kasutatud jõud oli EIÕK artiklis 2 toodud eesmärkide saavutamiseks absoluutselt vajalik ja rangelt proportsionaalne. Seetõttu tuvastas EIK seoses kaebajate sugulase tapmisega EIÕK artikli 2 rikkumise nii sisulisest kui ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine sisulisest ja menetluslikust aspektist;

2. EIK määras kulude katteks 4 000 eurot.

-----

Kaebajate perekonnaliikmete surmade uurimise ebapiisavus tulenes uurimisasutuse tahtmatusest tõde välja selgitada ning vastutavaid isikuid karistada.

Khadzhimuradov jt vs Venemaa, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 21194/09 jt

Asjaolud

Asjas on 20 kaebajat. Kaebajate sõnul tapeti 21 nende sugulast riigi julgeolekujõudude (politsei eriüksuse liikmete) poolt läbi Grožnõi eeslinnas 05.02.2000 läbi viidud operatsiooni käigus. Kriminaaluurimine seoses mõrvadega on endiselt pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende sugulased olid 05.02.2000 sündmuses tapetud ning asjas ei viidud läbi tõhusat uurimist, mis oleks suutnud nende perekonnaliikmete surmade eest vastutavaid isikuid tuvastada ja vastutusele võtta.

EIK seisukohad

EIK leidis, et ehkki asjas olid toimunud teatud positiivsed arengud seoses ühe kahtlustatava tuvastamisega ja talle süüdistuse esitamisega, olid põhilised uurimise puudujäägid, millele EIK oli asjas Musayev jt vs Venemaa (57941/00 jt, 26.07.2007) osundanud, jätkunud ka pärast 2007. aastat. Uurimine on endiselt pooleli, kuid sündmuste kohta ei olnud koostatud kooskõlalist pilti, süüdlasi ei olnud tuvastatud, ning puudusid tegelikud katsed süüdlaste vastutusele võtmiseks.

EIK leidis kokkuvõttes, et kaebajate perekonnaliikmete surmade uurimise ebapiisavus ei tulenenud aja möödumisega või tõendite kadumisega seotud objektiivsetest raskustest, vaid pigem uurimisasutuse tahtmatusest tõde välja selgitada ning vastutavaid isikuid karistada. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise menetluslikust aspektist seoses pärast novembrit 2007 aset leidnud menetlusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses suutmatusega viia kaebajate sugulaste surmade osas pärast novembrit 2007 läbi tõhus uurimine;

2.EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 18 kaebajale igaühele 15 000 eurot ja kahele kaebajale ühiselt 15 000 eurot. EIK määras kulude katteks 2 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

Siseriiklikud võimud ei viinud kaebaja politseipoolse väärkohtlemise vaieldavate väidete osas läbi tõhusat uurimist.

Tarjáni vs Ungari, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 29609/16

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseinikud olid teda väärkohelnud ning tema väidete uurimiseks läbi viidud uurimine oli olnud ebakohane.

EIK seisukohad

Antud asjas oli kohtumeditsiinieksperdi hinnangul kaebaja põhiline vigastus – sääreluu murd – saadud varem, kui tema 20.07.2015 toimunud vahistamise käigus. Samuti esinesid viited sellele, et kaebaja jalal ja käel esinenud muud väiksemad vigastused olid samuti saadud enne vahistamist. Seega ei saanud EIK järeldada, et võimudel oleks olnud kaebajale vigastuste tekitamisega seotud sündmuste kohta ainuteadmised. Ka ei olnud ilmne, et kaebaja oleks olnud politsei poolt kinnipidamise hetkel hea tervise juures. EIK ei saanud „väljaspool mõistlikku kahtlust“ järeldada, et kaebaja vigastused oleksid olnud tekitatud politseinike poolt, nagu väitis kaebaja. Seetõttu ei tuvastanud EIK EIÕK artikli 3 rikkumist sisulisest aspektist.

EIK leidis, et kaebaja vigastused olid piisavalt tõsised ning tema väärkohtlemise kaebus oli EIÕK artikli 3 eesmärkidel vaieldav, mistõttu olid siseriiklikud võimud kohustatud viima läbi tõhusa uurimise. EIK leidis, et võimud ei olnud teinud kõike, mida võis neilt mõistlikult oodata, et sündmust uurida. EIK järeldas, et siseriiklikud võimud ei viinud seoses kaebaja kaebusega läbi tõhusat uurimist, mistõttu oli EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole sisulisest aspektist rikutud;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Potapov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 40016/16; 42313/16; 64760/16; 67671/16; 69643/16; 11009/17; 11273/17; 11281/17; 12934/17; 13727/17

Asjaolud

Kümme kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 6 kuud kuni 8 aastat ja 1 kuu. Üheksa kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (muuhulgas oli 9 kaebaja osas kaebajate käsutuses oleva isikliku ruumi suurus vahemikus 0,6-1,9 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK üheksa kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – üheksa kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 7 800 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Dubinin jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 37783/16; 46834/16; 48299/16; 50497/16; 50828/16; 50946/16; 52555/16; 52563/16; 66925/16; 69653/16

Asjaolud

Kümme kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 2 aastat ja 2 kuud kuni enam kui 7 aastat ja 4 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes, muuhulgas oli kaebajate käsutuses oleva isikliku ruumi suurus vahemikus 1,5-3 ruutmeetrit. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 500 – 8 800 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Smirnov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 34649/16; 65019/16; 65629/16; 65638/16; 74100/16; 77794/16; 77807/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku enam kui 1 aastat ja 4 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 4 kuud. Kuus kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes, muuhulgas oli kaebajate käsutuses oleva isikliku ruumi suurus alla kahe ruutmeetri. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kuue kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – kuue kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 7 300 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Yegorov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 32795/16; 33543/16; 44913/16; 45190/16; 64785/16; 65913/16; 76874/16; 76903/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 22 päeva kuni enam kui 4 aastat ja 7 kuud. Neli kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused otsuses viidatud kinnipidamisasutustes ja perioodidel ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – nelja kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 7 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Koshelev jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 29647/16; 41520/16; 48000/16; 48005/16; 52755/16; 52816/16; 54236/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku enam kui 2 aastat kuni 6 aastat ja 3 kuud. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – kolme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 6 300 – 8 300 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Chibotar jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 72221/11; 433/13; 51988/14; 52515/14; 53236/14; 53537/14; 63426/14; 47129/16; 49719/16; 1695/17

Asjaolud

Kümme kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 8 päeva kuni 8 aastat ja 3 kuud. Kõik kaebajad taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Üks kaebaja taotles lisaks EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transportimise käigus.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transportimise käigus.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 12 300 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Dolgov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 7369/09; 34580/16; 44329/16; 45603/16; 57720/16; 65299/16; 66889/16; 73764/16

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku enam kui 2 aastat ja 10 kuud kuni enam kui 6 aastat ja 8 kuud. Neli kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes. EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – nelja kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 9 800 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Mulyukov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 31044/08; 10669/09; 62849/10; 63203/11; 3076/13; 36851/13; 16903/14; 64207/14; 16117/16; 55353/16

Asjaolud

Kümme kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 7 päeva kuni 7 aastat ja 4 kuud. Osad kaebajad taotlesid ka muude EIÕK rikkumiste tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes, muuhulgas oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus vahemikus 0,3-2,5 ruutmeetrit. EIK on juhtivas asjas Ananyev jt vs Venemaa tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK seitsme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega; kuue kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transportimise käigus; kolme kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku pikkusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega pärast süüdimõistmist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 19 500 eurot.

-----

Valitsus ei olnud täitnud oma tõendamiskoormust näitamaks, et politseipoolne jõu kasutamine oli olnud rangelt vajalik

Tiziana Pennino vs Itaalia, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 21759/15

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseinikud olid teda väärkohelnud ning järgnev uurimine ei olnud põhjalik ega tõhus.

EIK seisukohad

EIK ei olnud veendunud, et uurimine täitis EIÕK artiklist 3 tulenevat põhjalikkuse nõuet, mille kohaselt peavad võimud kasutama oma parimaid püüdlusi üritamaks välja selgitada, mis juhtus, ega tuginenud uurimise sulgemisel ega otsuste põhistamistel rutakatel või alusetutel järeldustel.

EIK järeldas, et uurimisasutus ei pööranud kaebaja väidetele vajalikku tähelepanu seoses munitsipaalpolitseijaoskonnas aset leidnud sündmustega hoolimata väidetavate tegude iseloomust, mis hõlmas jõu kasutamist korrakaitseametnike poolt ning nende kontrolli all olevale isikule vigastuste tekitamist. Uurimises esinenud puudused tõid praktikas kaasa suutmatuse heita valgust vaidlusaluse sündmuse olulistele aspektidele, politseinike poolt kaebaja suhtes jõu kasutamisega seotud asjaoludele ning sellise jõu kasutuse vajalikkusele.

Mis puudutas EIÕK artikli 3 sisulist aspekti, siis ei olnud EIK veendunud, et valitsus oleks esitanud rahuldava ja veenva selgituse selle kohta, kuidas kaebaja vigastused (sh sõrme mõra) tekkisid. Valitsus ei olnud täitnud oma tõendamiskoormust näitamaks, et jõu kasutamine oli olnud rangelt vajalik.

Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise nii sisulisest kui ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust ja sisulisest aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot ning kulude katteks 8 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale edastamata jätmisega kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames.

Bağlar vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 40708/11

Asjaolud

Kaebajat peeti alates jaanuarist 2009 kohtueelselt kinni. Apellatsioonikohus jättis 29.11.2010 kaebaja poolt 03.11.2010 kinnipidamise pikendamise otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata tuginedes prokuröri kirjalikule arvamusele, mida ei olnud kaebajale ega tema esindajale edastatud. Kaebaja vabastati 13.02.2013.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles taotles muuhulgas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend kinnipidamise õiguspärasuse vaidlustamiseks, kuna apellatsioonikohus jättis ta vastuväited rahuldamata prokuröri kirjaliku arvamuse alusel, mida ei olnud talle ega tema esindajale edastatud. Lisaks palus kaebaja tuvastada EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise väites, et ta ei olnud saanud oma õiguste rikkumise eest hüvitist.

EIK seisukohad

EIK lükkas esmalt varasemale kohtupraktikale tuginedes tagasi valitsuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud kaebaja kandnud prokuröri kirjaliku arvamuse mittesaamisega märkimisväärset kahju. Seoses kaebuse sisulise küsimusega osundas EIK, et on sarnast küsimust lahendanud asjas Altınok vs Türgi (nr 31610/08, 29.11.2011), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale mitteedastamisega kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames.

EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise osas esitatud kaebuse osas on EIK samuti lahendanud sarnast küsimust asjas Altınok vs Türgi, milles EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK ka käesolevas asjas EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale edastamata jätmisega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumine.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 11 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 8 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Chernova jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 20443/06; 13572/10; 77873/11; 21872/16; 29351/16; 30872/16; 34662/16; 4516/17

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 11 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 8 kuud. Kaks kaebajat taotlesid ka muude EIÕK rikkumiste tuvastamist.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku pikkusega ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kriminaalmenetluse ülemäärase kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 - 6 400 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 6 kuud kuni enam kui 3 aastat ja 2 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Sokolova jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 25102/07; 34919/08; 65065/13; 45443/15; 17102/16; 34667/16; 1139/17; 3442/17

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 6 kuud kuni enam kui 3 aastat ja 2 kuud. Kolm kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistlike kestustega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistlike kestustega – kolme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 - 3 300 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 3 kuud kuni 4 aastat ja 6 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Zaytsev jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 57476/09; 761/10; 3459/10; 54773/10; 11420/12; 36421/12; 38110/12; 74969/13; 35673/14; 48873/14

Asjaolud

Kümme kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 3 kuud kuni 4 aastat ja 6 kuud. Kaebajad taotlesid ka EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kaks kaebajat taotlesid lisaks EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Valitsus esitas ühepoolsed deklaratsioonid EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebuste lahendamiseks, milles tunnistas ebakohaseid kinnipidamistingimusi, pakkus kaebajatele õiglaseks hüvituseks summad vahemikus 4 675 – 17 875 eurot ning taotles avalduste kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel. EIK osundas, et kaebuste läbivaatamise jätkamist ei olnud EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimiseks vaja. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebused seoses kaebajate kinnipidamistingimustega.

EIK on asjas Ananyev jt vs Venemaa (nr 42525/07; 60800/08, 10.01.2012) leidnud, et Venemaa õigussüsteem ei sisaldanud tõhusat õiguskaitsevahendit seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebustega, mida oleks olnud võimalik kasutada väidetava rikkumise ennetamiseks või selle jätkumise peatamiseks ning kaebajatele kohase ja piisava hüvituse võimaldamiseks. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega leidis EIK, et kahe kaebaja käsutuses ei olnud nende kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebuste osas tõhusat siseriiklikku õiguskaitsevahendit, mistõttu oli kahe kaebaja osas rikutud EIÕK artiklit 13.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel valitsuse deklaratsioonide alusel kohtuasjade nimistust avaldused EIÕK artiklit 3 puudutavas osas seoses kaebajate ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike pikkustega;

3. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kinnipidamistingimuste peale esitatud kaebuste osas tõhusa siseriikliku õiguskaitsevahendi puudumisega – kahe kaebaja osas;

4. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 - 4 700 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Võttes arvesse menetluslike tagatiste puudumise ning kohtumenetlusest puudunud tunnistaja ütluste otsustava tähtsuse kaebaja süüdimõistmisel, samuti muude kaebaja süüd kinnitavate käegakatsutavate tõendite puudumise, oli kohtumenetlus tervikuna ebaõiglane.

Daştan vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 37272/08

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane, kuna talle ei antud võimalust süüstavat võtmetunnistajat D.T. küsitleda.

EIK seisukohad

Võttes arvesse menetluslike tagatiste puudumise ning D.T. ütluste otsustava tähtsuse kaebaja süüdimõistmisel, samuti muude käegakatsutavate tõendite puudumise, mis oleksid kinnitanud kaebaja osalust talle süüks pandud rünnakust, oli kohtumenetlus tervikuna ebaõiglane.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

Siseriiklikel kohtutel on kohustus vastata isiku väidetele, mis puudutavad kohtupraktika vastuolulisust.

S.S. Yeniköy Konut Yapı Kooperatifi vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 10375/08

Asjaolud

Kaebaja on elamuehitusühistu, mis millele kuulus muuhulgas 12 000 ruutmeetri suuruse maatükk. 2000. aastal alustasid võimud kohtumenetlust, milles nõudsid kõnealuse maatüki osas kaebaja omandiõiguse tühistamist väites, et see oli osaks avalikust metsaalast. Esimese astme kohtu 26.12.2002 otsuse kohaselt tuli 9 322 ruutmeetri suurune maa registreerida riigivaraks ning sellele maale püstitatud ehitised tuli lammutada. Kaebaja esitas kaebuse kohtule, milles taotles riigilt varalise kahju hüvitamist. Esimese astme kohus rahuldas kaebaja hagi, ent kassatsioonikohtu neljas tsiviilsektsioon tühistas 07.02.2005 nimetatud otsuse. Kaebaja esitas juulis 2006 uue kaebuse kohtule, milles leidis, et tema nõue tuleks rahuldada kassatsioonikohtu esimese tsiviilsektsiooni 2002. aasta otsusest tulenevalt, mis oli vastuolus neljanda tsiviilsektsiooni otsusega. Esimese astme kohus jättis kaebaja nõude rahuldamata ja kaebaja kaebas selle otsuse edasi. Kassatsioonikohtu neljas tsiviilsektsioon jättis 01.05.2007 kaebaja nõude rahuldamata. Seejuures ei esitanud esimese astme kohus ega kassatsioonikohtu neljas tsiviilsektsioon mingeid põhjendusi, miks nad jõudsid kassatsioonikohtu esimese tsiviilsekstiooniga erinevale järeldusele.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et seeläbi, et siseriiklikud kohtud olid langetanud identsetes kaasustes vastuolulised otsused, rikuti kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele.

EIK seisukohad

Ehkki kassatsioonikohtu neljas tsiviilsektsioon jõudis näiliselt väga sarnases asjas 2006. ja 2007. aastal erinevatele järeldusetele, ei saa väita, et tegemist oleks olnud kohtupraktika „sügava ja püsiva lahknevusega“. EIK osundas ka, et siseriiklik õigus nägi ette, et kui kassatsioonikohtu erinevate tsiviilsektsioonide otsuste vahel olid lahknevused, teeb kassatsioonikohtu (tsiviilsektsioonide) üldkogu õiguslikult siduva otsuse, milles lahendatakse kohtupraktika vastuolu. Nendel asjaoludel ja pidades silmas, et tõlgendamine on kohtute töö lahutamatuks osaks ning EIK ülesanne ei ole võrrelda siseriiklike kohtute erinevaid otsuseid, leidis EIK, et kassatsioonikohtu esimese ja neljanda tsiviilsektsiooni poolt antud erinev tõlgendus ei too iseenesest kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist.

Esimese astme kohtus toimunud menetluses ega kassatsioonimenetluses ei kaalunud siseriiklikud kohtud kaebaja väiteid seoses kassatsioonikohtu esimese tsiviilsekstiooni 2002. aasta otsusega. EIK hinnangul vajasid kaebaja kohtupraktika vastuolulisusega seoses esitatud seisukohad piisavat ja selget vastust. Sellise vastuse puudumisel oli võimatu hinnata, kas siseriiklikud kohtud jätsid lihtsalt kaebaja väited käsitlemata või soovisid nad kaebaja väited ümber lükata (ning kui soovisid, siis millistel põhjustel). EIK lisas, et on uurinud sarnases asjas identset probleemi, milles tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses siseriiklike kohtute poolt oma otsuste põhistamiseks piisavate põhjenduste esitamise kohustuse täitmata jätmisega. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et asjas oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 seoses siseriiklike kohtute otsustes piisavate põhjenduste puudumisega.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK tuvastas, et halduskohtumenetlus kestusega 5 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Nedić vs Montenegro, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 15612/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku pikkusega halduskohtumenetlusega.

Kohtumenetluse (sh kohtueelse vaidemenetluse) kestus: 5 aastat ja 4 kuud (04.09.2009-23.04.2015). Kohtuastmeid: 1.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei õigustanud antud asja menetluse kestust selle keerukus. Samuti puudusid tõendid selle kohta, et menetluse ülemäärane kestus oleks olnud tingitud kaebaja käitumisest. Viivitus oli omistatav peaasjalikult võimudele. Seega järeldas EIK, et õigustuse puudumisel oli enam kui 5 aasta ja 4 kuu pikkune menetlus ühes kohtuastmes ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sõjaväeohvitseride kuulumisega sõjaväekohtu koosseisu.

Taşçı vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 43868/06

Asjaolud

Kaebaja vabastati 1995. aastal relvajõududest, kus ta oli teeninud allohvitserina. Ülemsõjaväehalduskohus tühistas 20.12.2005 teenistusest vabastamise otsuse ning rahuldas osaliselt kaebaja kahjuhüvitise nõude. Ülemsõjaväehalduskohus jättis 18.04.2006 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse otsuse parandamiseks seoses ülejäänud kahjuhüvitise nõudega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on uurinud sarnast kaebust asjas Tanışma vs Türgi (nr 32219/05, 17.112015), milles leidis, et ülemsõjaväehalduskohus ei olnud käsitletav sõltumatu ja erapooletu kohtuna, kuna sellesse kuulunud kahel ohvitseril puudusid samasugused põhiseaduslikud tagatised nagu teistel kohtu koosseisu kuulunud sõjaväekohtunikel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses ülemsõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega tulenevalt selle koosseisust.

Palitkıran vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 72006/10

Asjaolud

Kaebaja vabastati 07.07.2009 eripolitsei koolist seoses distsiplinaarreeglite eiramisega. 28.07.2009 esitas kaebaja kaebuse ülemsõjaväehalduskohtule ning taotles teenistusest vabastamise tühistamist. 06.01.2010 jättis ülemsõjaväehalduskohus kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei tagatud õiglast kohtumenetlust sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt, kuna kohtu koosseisu kuulusid ka kaks sõjaväeohvitseri, kes kuulusid sõjaväelisesse hierarhiasse ning kellel puudusid samasugused tagatised nagu teistel sõjaväekohtunikel.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on uurinud sarnast kaebust asjas Tanışma vs Türgi (nr 32219/05, 17.11.2015), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses ülemsõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses ülemsõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlused kestustega 4 aastat ja 7 kuud kuni 7 aastat ja 5 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Bezborodov jt vs Ukraina, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 69816/13; 31751/15; 22642/16

Asjaolud

Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike pikkustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Kriminaalmenetluste kestus: enam kui 4 aastat ja 7 kuud kuni 7 aastat ja 5 kuud. Kohtuastmete arv: 1 või 2.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistliku pikkusega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike kestustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 500 – 2 300 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 5 aastat ja 6 kuud kuni 6 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Krivorotova jt vs Ukraina, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 57166/08; 61151/08; 61344/08; 32181/10

Asjaolud

Neli kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Kohtumenetluste kestused: 5 aastat ja 6 kuud kuni 6 aastat ja 1 kuu. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina (nr 23786/02, 30.11.2006) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistlike kestustega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 500 – 600 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 5 aastat ja 9 kuud kuni 8 aastat ja 9 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Shevchuk jt vs Ukraina, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 29663/08; 43188/09; 17446/10; 66517/10; 9293/12; 51111/13; 67253/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused: 5 aastat ja 9 kuud kuni 8 aastat ja 9 kuud. Kohtuastmeid: 3.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses siseriikliku kohtuotsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina (nr 23786/02, 30.11.2006) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistlike kestustega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses siseriikliku kohtuotsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses siseriikliku kohtuotsuse mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega - ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 500 – 3 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlused kestustega 7 kuud kuni 9 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Semyroda jt vs Ukraina, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 45879/07; 29589/11; 31510/11; 15986/16; 59784/16

Asjaolud

Viis kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetluste kestused: 7 kuud kuni 9 aastat ja 1 kuu. Kohtuastmeid: 3.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses siseriikliku kohtuotsuse mittetäitmisega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina (nr 23786/02, 30.11.2006) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistlike kestustega menetluste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses siseriikliku kohtuotsuse (millega mõisteti riigiettevõttelt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis) mittetäitmisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluste ebamõistlike kestustega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses siseriikliku kohtuotsuse mittetäitmisega - ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 900 – 2 600 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Belonozhko jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 48691/13; 52355/13; 39924/14; 40131/14; 45207/14; 45292/14

Asjaolud

EIK-le esitati kuus avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega. Kohtuotsuste täitemenetlused olid EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud 4 aastat ja 6 kuud kuni 7 aastat ja 6 kuud. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse, et käesolevas asjas nõudsid kohtuotsused konkreetsete tegevuste tegemist, leidis EIK, et nimetatud otsused olid käsitlevad „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Kaebajad ei olnud esitanud õiglase hüvituse nõudeid.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Baykina jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 33614/12; 51165/12; 67355/12; 72229/13; 76562/13; 20387/14

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Ühe kaebaja osas, kes vaidlustas kahe kohtuotsuse täitmisega viivitamise, olid täitemenetlus kestnud ühe menetluse puhul 3 aastat ja 8 kuud ning teise menetluse puhul 3 aastat ja 6 kuud. Ülejäänud kaebajate osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud 6 aastat ja 3 kuud kuni 16 aastat.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 060 – 6 200 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Markiny jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 66076/11; 2273/12; 33370/12; 44948/12; 19425/13; 31134/14

Asjaolud

EIK-le esitati kuus avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega ning selles osas siseriiklikus õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Ühtki kohtuotsust ei olnud seni täidetud. Täitemenetlused olid EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud 4 aastat ja 10 kuud kuni 8 aastat ja 2 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse, et käesolevas asjas nõudsid kohtuotsused konkreetsete tegevuste tegemist, leidis EIK, et nimetatud otsused olid käsitlevad „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Arif Islamzade jt vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 57745/11 jt

Asjaolud

22 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Ühtki kohtuotsust ei olnud seni täidetud. Täitemenetlused olid EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 2 aastat ja 11 kuud kuni 15 aastat ja 3 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivates asjades Akhundov vs Aserbaidžaan (nr 39941/07, 03.02.2011) ja Jafarli jt vs Aserbaidžaan (nr 36079/06, 29.07.2010), samuti asjas Mirzayev vs Aserbaidžaan (nr 50187/06, 03.12.2009) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse, et käesolevas asjas nõudsid kohtuotsused konkreetsete tegevuste tegemist, leidis EIK, et nimetatud otsused olid käsitlevad „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes viidatud asjades tehtud lahenditega. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega;

2. Aserbaidžaan peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele varalise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 0 – 6 180 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 0 – 3 600 eurot ning kulude katteks summad vahemikus 0 – 200 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Okolelov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 8356/08; 21561/08; 395/09; 15344/13; 30086/13; 40295/14

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega ning selles osas siseriiklikus õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Siseriiklike kohtute otsused olid seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 4 aastat ja 6 kuud kuni 13 aastat ja 10 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Võttes arvesse uue siseriikliku õiguskaitsevahendi vastuvõtmise, leidis EIK, et kaebajate kaebuste uurimine EIÕK artikli 13 alusel ei olnud vajalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Avdeyev jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 35187/07; 12724/08; 19122/08; 39659/08; 56636/09; 54398/13

Asjaolud

EIK-le esitati kuus avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Neljas avalduses vaidlustati kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused, mille kestused jäid vahemikku 2 aastat ja 8 kuud kuni 10 aastat. Kahe kaebaja osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud ühe menetluse puhul 10 aastat ja 3 kuud ning teise menetluse puhul 14 aastat ja 9 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 500 – 6 027 eurot.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Zaynetdinov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 325/07; 53462/07; 60787/08; 37712/09; 11176/10; 39001/11; 47888/11; 31984/12

Asjaolud

EIK-le esitati kaheksa avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Kahes avalduses vaidlustati kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused, mille kestused olid 2 aastat ja 9 kuud ning 6 aastat ja 6 kuud. Ülejäänud kaebajate osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 6 aastat ja 7 kuud kuni 16 aastat ja 7 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras ühele kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 35 500 eurot. EIK määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks summad vahemikus 0 – 6 000 eurot.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Morozov jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 34867/06; 46260/09; 13609/11; 17733/11; 25947/11; 39181/12; 45000/12; 66896/12

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Kahes avalduses vaidlustati kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused, mille kestused olid 3 aastat ja 10 kuud ning 14 aastat. Ülejäänud kaebajate osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 5 aastat ja 4 kuud kuni 13 aastat.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras ühele kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 1 200 eurot. EIK määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks summad vahemikus 0 – 6 000 eurot.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Fedorenko jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 522/06; 12975/06; 18927/06; 38818/06; 42364/10; 42379/11

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

Kolmes avalduses vaidlustati kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused, mille kestused jäid vahemikku 2 aastat ja 9 kuud kuni 9 aastat ja 9 kuud. Ülejäänud kaebajate osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 9 aastat kuni 16 aastat ja 7 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 0 – 6 940 eurot.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Dukhanin jt vs Venemaa, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 2349/06; 40373/06; 9438/08; 39377/08; 58421/08; 57878/09; 75585/11; 32131/13

Asjaolud

EIK-le esitati kaheksa avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate avalik-õiguslike juriidiliste isikutega.

Kolmes avalduses vaidlustati kohtuotsuste täitmisel esinenud viivitused, mille kestused jäid vahemikku 1 aastat ja 2 kuud kuni 2 aastat ja 3 kuud. Ülejäänud kaebajate osas olid kohtuotsused seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 6 aastat ja 8 kuud kuni 15 aastat ja 5 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ rahalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 0 – 6 655 eurot ning ühele kaebajale kulude katteks 2 200 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtuniku distsiplinaarasjas esitatud kaebust lahendanud distsiplinaarnõukogu ei olnud objektiivse kriteeriumi alusel erapooletu.

Gabaidze vs Gruusia, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 13723/06

Asjaolud

Kaebaja töötas kohtunikuna. 2004. aastal alustati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust ning kaebaja tagandati kohtunike distsiplinaarnõukogu paneeli otsusega ametist. Kaebaja kaebas otsuse edutult edasi kohtunike distsiplinaarnõukogule ja ülemkohtule.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema asjas ei teinud otsust erapooletu kohus, kuna kolm kuuest distsiplinaarnõukogu koosseisus tema kaebust arutanud kohtunikust olid tema asja lahendanud ka kohtunike distsiplinaarnõukogu paneeli koosseisus.

EIK seisukohad

EIK on asjas Sturua vs Gruusia (nr 45729/05, 28.03.2017) tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise identses küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega leidis EIK, et võttes arvesse olukorra, kus distsiplinaarnõukogu lahendas kaebaja kaebust koosseisus, millest pool koosnes samadest kohtunikest, kes lahendasid kaebaja asja ka esimeses astmes, oli kaebaja hirm distsiplinaarnõukogu erapooletuse osas objektiivselt põhjendatud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 500 eurot ning kulude katteks 2 140 eurot.

-----

Kriminaalkorras süüdimõistmine, mis tugines tagaotsitava tunnistaja ühekordsetel ütlustel, rikkus õigust õiglasele kohtumenetlusele.

Cafagna vs Itaalia, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 26073/13

Asjaolud

Kaasus puudutas kaebaja süüdimõistmist ütluste alusel, mille oli andnud isik, kes väitis, et kaebaja oli teda rünnanud, kuid kes ei andnud ütlusi kohtus.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumise tuvastamiseks väites, et tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane.

EIK seisukohad

EIK märkis, et carabinieri oli C.C.-d küsitlenud, kuid esimese astme kohus ei olnud C.C.-d üle kuulanud. Seetõttu ei olnud esimese astme kohtul ega kaebajal võimalik C.C.-d küsitlemise ajal jälgida, et hinnata tema tõsiseltvõetavust ning tema ütluste usaldusväärsust.

EIK osundas ka, et siseriiklikud kohtud ei tuginenud oma otsustes vaid C.C. ütlustele, vaid ka carabiniere tunnistusele. EIK märkis, et apellatsioonikohus oli hinnanud C.C. tõsiseltvõetavust hoolikalt ning järeldas, et tema ütlused olid piisavalt usaldusväärsed.

EIK leidis, et ehkki siseriiklikud kohtud olid teostanud põhjaliku uurimise, ei võimaldanud see tunnistaja ütluste usaldusväärsuse õiglast ja piisavat hindamist. EIK järeldas, et kaebaja kaitseõigusi oli piiratud viisil, mis ei olnud õiglase kohtumenetluse nõuetega kooskõlas.

Resolutsioon (hääletega 6:1)

1. EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (d) rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 10 000 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei olnud antud asjas EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (d) rikutud. Siseriiklikel kohtutel oli kohustus teha otsus olemasolevate tõendite baasil, sh C.C. kohtueelsete ütluste alusel. Itaalia kohtud olid hoolikalt nimetatud küsimust hinnanud. Kohtukoja enamus ei hinnanud valitsuse poolt esitatud faktoreid, mis tasakaalustasid valitsuse hinnangul kaitsele tekitatud raskusi.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Haldusorganite keeldumine täitmast halduskohtute otsuseid, millega kohustati kullakaevandust sulgema, tõid antud asjas kaasa kaebajate EIÕK artikli 6 lõikest 1 ja artiklist 8 tulenevate õiguste rikkumise.

Genç ja Demirgan vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldused nr 34327/06; 45165/06

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes elavad Bergamas. 19.10.1994. aastal andis keskkonnaministeerium avalik-õiguslikule aktsiaseltsile (edaspidi: ettevõte) tegevusloa seoses Ovacıki kullakaevandusega (edaspidi: kaevandus). Ülemhalduskohus otsustas 13.05.1997, et tegevusluba tuleb tühistada. Tulenevalt ülemhalduskohtu otsusest tühistas halduskohus 15.10.1997 keskkonnaministeeriumi otsuse kaevandusele tegevusloa andmiseks. Järgnevalt väljastasid haldusorganid kaevandusele siiski mitmeid tegevuslubasid ja muid selle tegevust võimaldavaid otsuseid, mis kõik halduskohtute poolt tühistati. Sellegipoolest taasalustas ettevõte kaevandamisega 13.04.2001 (kuni 18.08.2004) ja 20.05.2005.

Kaebajad väitsid, et siseriiklike võimude otsused, millega väljastati kullakaevandusele tegevusload, milles lubati tsüanidiseerimise kasutamist, ning sellega seotud otsustusprotsess tõi kaasa nende EIÕK artiklist 8 tulenevate õiguste rikkumise. Kaebajad väitsid ka, et võimude keeldumine halduskohtute otsuseid täitmast riivas nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele nende tsiviilõiguste üle otsustamisel.

EIK seisukohad

Seoses kolmanda kaebajaga leidis EIK, et käesolevas asjas esitatud kaebused on sisuliselt samad EIK poolt asjas Öçkan jt vs Türgi arutatutega. Seetõttu tunnistas EIK avalduse kolmanda kaebaja osas vastuvõetamatuks.

Antud asjas jätsid haldusorganid kaebajate osas Türgi seadusandlusest tulenevad menetlusõigused ja nende õiguste kasutamise ilma oma kasulikust mõjust. Türgi ei täitnud oma kohustust tagada kaebajate õigus era- ja perekonnaelule, millega rikuti EIÕK artiklit 8.

EIK märkis, et haldusorganite otsused, milles lubati kullakaevandusel tegutseda, ning kaevanduses perioodil 13.04.2001-18.08.2004 ja alates 20.05.2005 tootmisega uuesti alustamine tõi kaasa kohtuotsustest möödaminemise. Selline olukord kahjustab õigusel tugineva riigi, õigusriigi ja õiguskindluse põhimõtteid. Nendel kaalutlustel leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei täitnud praktikas ega mõistliku aja jooksul halduskohtu ja ülemhalduskohtu 01.06.2001, 27.05.2004, 23.06.2004 ja 22.03.2006 otsuseid, millega jäeti EIÕK artikli 6 lõige 1 ilma oma kasulikust mõjust. Seetõttu esines asjas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine esimese ja teise kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine esimese ja teise kaebaja osas;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele ja teisele kaebajale kummalegi 3 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 9 – MÕTTE-, SÜDAMETUNNISTUSE- JA USUVABADUS

EIK tuvastas EIÕK artikli 9 rikkumise seoses sõjaväeteenistusest ja alternatiivteenistusest keeldujate süüdimõistmisega.

Adyan jt vs Armeenia, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 75604/11

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat, kes on Jehoova tunnistajad. Kaebajad mõisteti juulis 2011 süüdi sõjaväeteenistusest ja alternatiivteenistusest kõrvalehoidmises ning neile määrati karistuseks 2,5-aastased vangistused. Kaebajad väitsid enda kaitseks, et siseriiklikus õiguses ette nähtud alternatiivteenistusel puudus siiras tsiviiliseloom, kuna selle üle teostasid järelevalvet sõjaväevõimud ning see oli karistusliku iseloomuga, kuna alternatiivteenistus kestis 42 kuud, ehkki sõjaväeteenistus kestis 24 kuud.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid nende EIÕK artiklist 9 (mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus) tulenevate õiguste rikkumist.

EIK seisukohad

EIK leidis, et võimud ei suutnud faktiliste asjaolude esinemise ajal teha sobivaid mööndusi kaebajate veendumuste ja uskumuste vajaduste osas. Samuti ei suutnud võimud tagada alternatiivteenistuse süsteemi, mis oleks saavutanud ühiskonna kui terviku huvide ja kaebajate huvide vahel õiglase tasakaalu.

EIK leidis esiteks, et kaebajatele faktiliste asjaolude esinemise ajal kättesaadav alternatiivne tööteenistus ei olnud siiralt tsiviiliseloomuga. EIK märkis, et sõjaväevõimud osalesid aktiivselt kaebajate teenistuse järelevalves ning võisid nende teenistust mõjutada otsustades nende üleviimise teise asutusse või teenistuskohta; teatud alternatiivse tööteenistuse aspekte korraldati kooskõlas sõjaväeregulatsioonidega; alternatiivteenistus ei olnud faktiliste asjaolude esinemise ajal sõjaväelisest süsteemist hierarhiliselt ja institutsionaalselt piisavalt eraldatud; tsiviilses alternatiivteenistuses olevad ajateenijad pidid kandma vorme ning püsima nende teenistuskohtades.

Teiseks osundas EIK, et alternatiivne tööteenistus kestis 42 kuud, ehkki relvastatud sõjaväeteenistus kestis 24 kuud. Alternatiivse tööteenistuse kestus oli seega märkimisväärselt pikem võrreldes Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee poolt ette nähtud maksimaalsest 1,5-kordsest sõjaväeteenistuse kestusest. Niivõrd oluline erinevus teenistuse kestuses pidi omama eemalepeletavat mõju ning sisaldas karistuslikku elementi.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 9 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Raamatu autori suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ega olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalne.

Balbal vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 66327/09

Asjaolud

Kaebaja avaldas augustis 2002 raamatu, milles käsitles Ağrıs 1930. aastal aset leidnud ülestõusu. Kaebaja suhtes alustati seoses raamatus esitatud sündmuste kirjeldusega 07.11.2002 kriminaalmenetlust riigi ja kaitsejõudude laimamise osas. Kriminaalmenetlus lõpetati 26.03.2010 pärast seda, kui justiitsministeerium oli keeldunud andmast luba kaebajale süüdistuse esitamiseks (mis oli kehtiva õiguse kohaselt menetlemise jätkamiseks vajalik).

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja suhtes läbi viidud 7 aasta ja 4 kuu pikkune kriminaalmenetlus seoses rangelt karistatava kuriteoga võis olla heidutav ega saa olla käsitletav sellisena, et see kätkes kaebaja jaoks vaid hüpoteetilisi riske. Kriminaalmenetlus piiras tegelikult ja tõhusalt kaebaja tegutsemist kirjanikuna. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei muutnud seda, et kaebaja oli teatud ajal pandud surve alla. Seetõttu lükkas EIK tagasi valitsuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud kaebaja rikkumise ohvriks, ning järeldas, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus tõi kaasa riigipoolse „sekkumise“ EIÕK artiklist 10 tulenevasse sõnavabaduse õigusesse.

Mis puudutas sekkumise vajalikkust, siis leidis EIK, et raamat ei sisaldanud solvavaid ega laimavaid märkusi, mis oleksid põhinenud ekslikel faktidel, või väiteid, milles oleks kutsutud üles riigi- või ametnikevastasele vägivallale. EIK märkis ka, et märkimisväärselt pikk kriminaalmenetlus tõsiste kuritegude osas tõi kaasa heidutava mõju kaebaja soovile väljendada ennast EIÕK kaitsealasse kuuluvatel teemadel. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et vaidlusalune meede ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ning see ei olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalne. Selle tulemusena ei olnud see demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot ning kulude katteks 1 500 eurot.

-----

EIK leidis, et kriminaalmenetlus ajakirjaniku suhtes ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ning see ei olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalne.

Surat vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 50930/06

Asjaolud

Kaebaja oli ülikoolis õpetaja-uurija ning nädalalehe kolumnist. Nädalalehe jaanuari 2003 väljaandes avaldati kaebaja artikkel, milles kritiseeriti teatud sõjaväelaste - nn „putšistide“ - ebademokraatlikke praktikaid. Kaebajale esitati 14.04.2003 süüdistus seoses relvajõudude halvustamisega meedias. Kriminaalmenetlus lõpetati 27.09.2010 aegumistähtaja möödumise tõttu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus takistas tema sõnavabaduse õiguse teostamist. EIK hinnangul tuli esitatud kaebust uurida EIÕK artikli 10 alusel.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus seoses rangelt karistatava kuriteoga võis omada heidutavat mõju ega saa olla käsitletav sellisena, et see kätkes kaebaja jaoks vaid hüpoteetilisi riske. Kriminaalmenetlus piiras tegelikult ja tõhusalt kaebaja tegevust õpetaja-uurijana ning poliitikakroonikuna. Seetõttu lükkas EIK tagasi valitsuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud kaebaja rikkumise ohvriks, ning järeldas, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus tõi kaasa riigipoolse „sekkumise“ EIÕK artiklist 10 tulenevasse sõnavabaduse õigusesse.

Mis puudutas sekkumise vajalikkust, siis leidis EIK, et vaidlusaluses artiklis anti edasi selle autori ideid ja arvamusi küsimuses, mis oli vaieldamatult demokraatlikus ühiskonnas üldistes huvides. Kõnealune tekst ei sisaldanud EIK hinnangul solvavaid ega laimavaid märkusi, mis oleksid põhinenud ekslikel faktidel, või väiteid, milles oleks kutsutud üles riigi- või ametnikevastasele vägivallale. EIK märkis ka, et märkimisväärselt pikk kriminaalmenetlus tõsise kuriteo osas tõi kaasa heidutava mõju kaebaja soovile väljendada ennast EIÕK kaitsealasse kuuluvatel teemadel.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et vaidlusalune meede ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ning see ei olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalne. Selle tulemusena ei olnud see demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.

-----

EIK leidis, et kriminaalmenetlused ajakirja toimetaja ja kirjastuse omaniku suhtes ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ning need ei olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalsed.

Çamyar vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 16899/07

Asjaolud

Kaebaja suhtes alustati kokku kuus kriminaalmenetlust seoses riigi, relvajõudude, valitsuse ja Türgi Suure Rahvuskogu solvamisega tulenevalt artiklitest, mis avaldati ajakirjas, milles kaebaja oli toimetaja, ning raamatus, mille väljastas kaebaja omandis olev kirjastus. Nimetatud artiklites ja raamatus kritiseeriti võimude tegutsemist vanglas toimunud ülestõusude mahasurumisel, valitsuse poliitikaid ning riigivõimude üldiseid praktikaid. Kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlused vältasid kuuest aastast kümne aastani. Neli kriminaalmenetlust lõpetati viimaks aegumistähtaja möödumise tõttu ning kaks lõppesid süüdimõistmistega, milles trahvide tasumine peatati.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks leides, et pikad kriminaalmenetlused rikkusid tema sõnavabaduse õigust.

Seisukohad

EIK leidis, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlused seoses rangelt karistatavate kuritegudega võisid omada heidutavat mõju ega saa olla käsitletav sellisena, et see kätkes kaebaja jaoks vaid hüpoteetilisi riske. Seetõttu lükkas EIK tagasi valitsuse vastuväite, mille kohaselt ei olnud kaebaja rikkumise ohvriks, ning järeldas, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlused tõid kaasa riigipoolse „sekkumise“ EIÕK artiklist 10 tulenevasse sõnavabaduse õigusesse.

EIK osundas, et poolte vahel puudus vaidlus selles, et sekkumisel oli õiguslik alus ning see järgis EIÕK artiklis 10 toodud järgmiseid legitiimseid eesmärke: riigi julgeoleku ja ühiskondliku turvalisuse kaitsmine, korratuste või kuritegude ärahoidmine.

Mis puudutas sekkumise vajalikkust, siis leidis EIK, et vaidlusalustes artiklites ja raamatus anti edasi nende autorite ideid ja arvamusi küsimustes, mis olid vaieldamatult demokraatlikus ühiskonnas üldistes huvides. EIK leidis, et vaidlusalused tekstid ei sisaldanud tervikuna vaadates üleskutset vägivalla kasutamiseks, relvastatud vastupanuks või ülestõusuks. Samuti ei olnud need käsitletavad vihakõnena. EIK märkis ka, et kriminaalmenetlused kaebaja kui ajakirja toimetaja ja kirjastuse omaniku suhtes tõi sõltumata menetluste lõpptulemusest kaasa heidutava mõju kaebaja soovile ennast avaliku huvi teemadel väljendada. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK, et vaidlusalused meetmed ei tulenenud tungivast sotsiaalsest vajadusest ning need ei olnud taotletava õigustatud eesmärgiga proportsionaalsed. Selle tulemusena ei olnud need demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 10 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot.

-----

Sekkumine ajakirja väljaandja sõnavabaduse õigusesse tema kriminaalkorras süüdimõistmisega ei olnud asjakohaste ja piisavate põhjendustega õigustatud.

Fatih Taş vs Türgi (nr 2), kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 6813/09

Asjaolud

2004. aastal ilmus ajakirjas Vesta artikkel pealkirjaga „Kurdi Haritlasest“. Ajakirja andis välja kirjastus, mille omanikuks ja peatoimetajaks kaebaja oli. Pärast artikli avaldamist esitati kaebajale süüdistus terroristliku organisatsiooni heaks propaganda tegemises ning septembris 2008 mõisteti kaebaja süüdi. Esimese astme kohus määras kaebajale karistuseks 10-kuuse vangistuse ja trahvi. Süüdimõistva otsuse väljakuulutamine peatati tingimusel, et kaebaja ei pane toime uusi tahtlikke kuritegusid viieaastasel perioodil.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et tema kriminaalkorras süüdimõistmine rikkus EIÕK artiklit 10.

EIK seisukohad

Lähtudes EIK varasemast kohtupraktikast ning asjaolust, et kaebajat kui ajakirja väljaandjat ohustas viie aasta vältel karistuse ähvardus, mis tõi see kaasa tegeliku ja tõhusa piirangu ning omas kaebaja ametile heidutavat mõju, leidis EIK, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus ning septembri 2008 otsus tõi kaasa „sekkumise“ kaebaja sõnavabaduse õigusesse ning kaebajal oli EIÕK artikli 10 alusel „ohvri seisund“.

Mis puudutas sekkumise vajalikkust demokraatlikus ühiskonnas, siis on EIK uurinud sarnaseid kaebuseid mitmetes kaasustes, milles on tuvastanud EIÕK artikli 10 rikkumisi. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

EIK uuris esimese astme kohtu otsuses viidatud lõike ning artiklit tervikuna. EIK hinnangul ei saanud artiklit tervikuna käsitleda sellisena, et see kutsuks üles vägivallale, relvastatud vastupanule või ülestõusule, mis võiks õhutada vägivalda, tekitades sügavat ja ebaratsionaalset vihkamist tuvastatavate isikute suhtes. Esimese astme kohus ei võtnud aga eelnimetatud kaalutlusi arvesse. Kokkuvõttes leidis EIK, et sekkumine kaebaja sõnavabaduse õigusesse ei olnud „asjakohaste ja piisavate“ põhjendustega õigustatud. EIK järeldas, et kõnealune sekkumine ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 500 eurot ning kulude katteks 1 930 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 37 - KAEBUSTE KUSTUTAMINE KOHTUASJADE NIMISTUST

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse, kuna kaebaja oli enne otsuse tegemist EIK poolt surnud ning kaebaja pärijad või lähisugulased ei olnud avaldanud soovi menetluse jätkamiseks.

Matei and jt vs Rumeenia, kohtuotsus 12.10.2017, avaldused nr 32435/13; 34092/14; 46833/14; 48459/14; 49302/14; 51491/14; 52446/14; 53438/14; 54354/14; 54542/14; 55491/14; 56258/14; 58288/14; 59242/14; 60919/14; 61680/14; 62661/14


Revisjon

Asjaolud

EIK tuvastas 07.04.2016 otsuses EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega ning määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitised. Valitsus teavitas 26.05.2016 EIK-i asjaolust, et Vasile Boza, s.o kaebaja avalduses nr 54682/14, oli 11.10.2015 surnud. Valitsus taotles seetõttu Kohtureeglite reegli nr 80 alusel 07.04.2016 otsuse revideerimist viidates, et nad ei saanud otsust Vasile Boza osas täita.

EIK seisukohad

EIK hinnangul tuli 07.04.2016 otsust Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida. EIK märkis, et kaebaja oli enne 07.04.2016 otsuse tegemist surnud ning EIK-le ei olnud esitatud teavet seoses pärijatega. EIK leidis, et ei valitsuselt ei saanud mõistlikult eeldada nimetatud otsustava asjaolu teadmist, kuivõrd valitsus oli saanud kaebaja surmast teadlikuks 20.05.2016. Valitsus esitas revisjoni taotluse reeglis nr 80 ettenähtud tähtaja jooksul.

EIK märkis, et EIK praktika on kustutada kohtuasjade nimistust avaldused, kui pärijad või lähisugulased ei ole avaldanud soovi menetluse jätkamiseks. EIK hinnangul puudusid erilised asjaolud seoses EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimisega, mis oleksid nõudnud kaebuse läbivaatamise jätkamist.

Resolutsioon

1. Revideerida 07.04.2016 otsust avaldust nr 54682/14 puudutavas osas;

2. Kustutada avaldus nr 54682/14 kohtuasjade nimistust.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

EIK määras kaebajatele varalise kahju hüvitamiseks turuväärtusele mittevastava üüri maksmise eest valitsuse kontrolli alla võetud vara osas 30 000 eurot.

Montanaro Gauci jt vs Malta, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 31454/12

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat, kes pärisid oma isalt 1997. aastal maja, mis oli võetud 1987. aastal valitsuse kontrolli alla. Võimude poolt fikseeritud üür oli umbes 35 eurot aastas, mida suurendati 2010. aastal umbes 185 euroni. Konstitutsioonikohus määras siseriiklikus menetluses kaebajatele hüvitiseks 14 000 eurot.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses nende vara riigi kontrolli alla võtmisega. Kaebajad väitsid, et neile määratud hüvitis oli naeruväärselt madal ega heastanud piisavalt rikkumist. Samuti osundasid kaebajad, et nende vara oli jätkuvalt valitsuse kontrolli all ning seda üüriti turuväärtusega võrreldes oluliselt madala üüriga.

EIK tegi 30.08.2016 otsuse, milles leidis, et Malta ei olnud saavutanud kogukonna üldiste huvide ning kaebajate varalise õiguse kaitse vahel vajalikku õiglast tasakaalu, mistõttu oli rikutud EIÕK 1. protokolli artiklit 1.

Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse varalise kahju osas.

EIK seisukohad

Et vara ei olnud senini valitsuse kontrolli alt vabastatud, määras EIK hüvitise kindlaks seoses kaebajate suutmatusega vara alates 1998. aastast kuni tänapäevani kontrollida ja seda kasutada.

EIK osundas, et nii kaebajate kui ka valitsuse seisukohad seoses varalise kahju hüvitisega olid ebapiisavad. Sellistel juhtudel on EIK praktika hinnata kaebaja poolt kannatatud varalist kahju EIK-le esitatud hinnangute alusel, võttes seejuures arvesse EIK-le teadaoleva teabe Malta kinnisvaraturu üürihindade osas asjakohasel perioodil. EIK on sarnastes asjades võtnud arvesse ka piirangu legitiimse eesmärgi, pidades silmas, et „avalikes huvides“ olevad legitiimsed eesmärgid, nt majandusreformi meetmetega või suurema sotsiaalse õigluse saavutamiseks ette nähtud meetmetega taotletavad eesmärgid, võivad tuua kaasa turuväärtusest väiksema hüvitise. Sellega seoses märkis EIK, et tuvastas põhiotsuses rikkumise vaid seoses üüri summa nappusega. Seega puudus alus seada kahtluse alla seda, et meede oli mõeldud kindlustamaks üürnike sotsiaalset heaolu.

Eeltoodust tulenevalt ja pidades silma konstitutsioonikohtu poolt kaebajatele määratud hüvitist, määras EIK kaebajatele varalise kahju hüvitamiseks ühiselt 30 000 eurot.

Resolutsioon

EIK määras varalise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 30 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 46 – SISULISTE OTSUSTE SIDUVUS JA NENDE TÄITMINE

EIK otsustas kustuda kohtuasjade nimistust enam kui 12 000 Ukraina asja ning suunata need Ministrite Komiteele.

Burmych jt vs Ukraina, kohtuotsus 12.10.2017, avaldus nr 46852/13 jt

Suurkoja otsus

Asjaolud

Kaasus puudutas lõplike kohtuotsuste pikka aega kestnud täitmata jätmist ning tõstatas Ivanov piloototsuses tooduga sarnaseid küsimusi. Ivanovi asjas leidis EIK struktuurse probleemi, mis tõi kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Suurkoja seisukohad

Kooskõlas EIÕK-st tuleneva subsidiaarsuse põhimõttega, mitte ainult piloototsuse menetlusest, oli Ivanov piloototsuses käsitletud küsimus, sh ohvritele nimetatud otsuses EIÕK rikkumise eest hüvitise määramine, EIÕK artikli 46 kohane täitmise küsimus.

Käesolevad asjad ja kõik 12 143 sarnast avaldust, mis olid hetkel ootel, samuti potentsiaalsed tulevikus esitatavad sarnased kaebused olid osaks piloototsuses toodud täitemenetlusest. Kõikide nimetatud asjade lahendamine peaks olema hõlmatud üldiste täitmismeetoditega, mida rakendab vastutav riik Ministrite Komitee järelevalve all.

Kõiki asju tuleks kaaluda Ivanovi otsuses toodud täitmise raamistikus ning suunata Ministrite Komiteele, mis vastutab selle eest, et kõik inimesed, keda mõjutab süsteemne piloototsuses tuvastatud probleem, saaksid õigluse ja hüvitise, sealhulgas ka kaebajad käesolevates asjades.

Võttes arvesse asjaolu, et tegelike ja potentsiaalsete vaidlusaluse süsteemse probleemi ohvrite huvid olid kohasemalt kaitstud täitmismenetluse raamistikus, leidis EIK, et EIÕK eesmärgid ei oleks paremini toidetud, kui EIK jätkaks Ivanovi tüüpi asjade lahendamist. Seetõttu järeldas EIK, et puudus põhjus, mis õigustaks kaebuste läbivaatamise jätkamist EIK poolt.

Resolutsioon

1. 12 148 avaldust tuleb lahendada kooskõlas Yuriy Nikolayevich Ivanov vs Ukraina (nr 40450/04, 15.10.2009) piloototsusest, milles tuvastati struktuurne probleem, mis tõi kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1, artikli 13 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise, tuleneva kohustuse kohaselt (häältega 13:4);

2. Eemaldada nimetatud avaldused EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel kohtuasjade nimistust ning edastada need Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteele, et nendega tegeletaks ülalviidatud Ivanov piloototsuses toodud üldiste täitmismeetmete raames, sh siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmise või täitmisega viivitamise eest hüvitise määramisega, nagu on ette nähtud nimetatud otsuse viiendas tegevusjuhises, ning kohtuotsuses toodud võla maksmisega (häältega 10:7).

Eriarvamused

Asjas esitati kaks eriarvamust.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

Kaebajate panga aktsiad võeti neilt ära ebaseadusliku sekkumise tulemusena, ent nad ei saanud oma kaotuse eest mingit hüvitist, mistõttu pandi neile ebaproportsionaalne individuaalne koormus.

Fellner jt vs Türgi, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 13312/08 ja 840 teist avaldust

Asjaolud

Asjas on 841 kaebajat, kes olid Türgis asuva kommertspanga Demirbank’i (edaspidi: pank) üksikisikutest väikeaktsionärid. 06.12.2000 otsusega otsustas panganduse reguleerimise ja järelevalve amet (edaspidi: amet) panga juhtimise ja kontrolli üleandmise hoiuste kindlustusfondile (edaspidi: fond). 06.12.2000 otsustas fondi juhtkond võtta üle panga aktsiad. 31.01.2001 kanti kõik aktsiad fondile üle. Ülemhalduskohus tühistas 05.11.2004 ameti 06.12.2000 otsuse leides, et ülevõtmine oli olnud ebaseaduslik.

Fond sõlmis 20.09.2001 lepingu HSBC pangaga, millega müüs panga HSBC-le. Halduskohus tühistas 21.04.2004 otsusega lepingu. Nimetatud otsus jõustus 24.02.2006.

Halduskohtud jätsid kaebajate fondi vastu esitatud kahju hüvitamise nõuded kaebuse esitamise tähtaegade ületamise tõttu menetlusse võtmata. Kohtud leidsid, et kaebajad pidanuksid alustama menetlusi 60 päeva jooksul alates 31.01.2001 (mil panga aktsiad kanti üle fondile). Halduskohtud jätsid rahuldamata ka kaebajate kaebused, milles nad taotlesid nende kui panga aktsionäride õiguste taastamist rahuldamata leides, et 06.12.2000 ameti otsuse tühistamist ei olnud võimalik täita, kuna panga aktsiaid ei eksisteerinud enam pärast panga müümist HSBC-le. Pärast panga HSBC-le müümise otsuse tühistamist alustasid osad kaebajad kolmandat kohtumenetlust, milles nõudsid fondilt panga kaotatud aktsiate eest hüvitist, kuid kohus jättis kaebajate nõuded taas aegumistähtajale viidates rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse 1. protokolli artikli 1 ning osad kaebajad ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et käesolev asi puudutas samasuguseid sisulisi küsimusi nagu asi Reisner vs Türgi, milles EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Käesolevas asjas puudusid erandlikud asjaolud, mis oleksid nõudnud käesolevas asjas erinevale järeldusele jõudmist.

Kaebajate aktsiad võeti neilt ära ebaseadusliku sekkumise tulemusena, ent nad ei saanud oma kaotuse eest mingit hüvitist, mistõttu pandi neile ebaproportsionaalne individuaalne koormus. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK leidis ka, et siseriikliku kohtu jäik aegumistähtaja tõlgendus takistas asja sisulist uurimist ning kahjustas kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse olemust. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kolmanda kohtumenetlusega osade kaebajate osas;

3. EIK määras kaebajatele otsuse lisas toodud varalise kahju hüvitised (kokku summas 9 679 799,26 eurot) ning kulude katteks kaebajatele ühiselt 25 000 eurot.

-----

Kriminaalmenetluses kolmandale isikule kuulunud auto arestimine ja jätkuv hoiustamine ei olnud selle kestusest ja alternatiivsete meetmete kasutamise mittekaalumisest tulenevalt taotletavat legitiimset eesmärki silmas pidades proportsionaalne.

Lachikhina vs Venemaa, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 38783/07

Asjaolud

Kaebaja ostis 26.07.2006 eraisikult Sh. auto. Sh. suhtes alustati 10.10.2006 kriminaaluurimist. Sh.-d süüdistati selles, et ta ei olnud tasunud laenu, mille ta oli auto ostmiseks võtnud, ning ta oli auto kaebajale müünud laenulepingut rikkudes. Sh. kriminaalasja raames otsustati auto kui kriminaalmenetluse füüsiline tõendi arestida. Sõidukit hoiustati kokku perioodil 06.12.2006-25.04.2017. Kaebaja tegi tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetlustes neli edutut katset sõiduki tagasi saamiseks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et auto oli arestitud perioodil 06.12.2006-25.04.2017, s.o enam kui kümme aastat, millisel ajal ei teostatud seoses sõidukiga mingeid uurimistoiminguid. Samas osundas EIK, et enne 15.09.2015 ei näinud siseriiklik õigus ette arestimise kehtivuse perioodi, mistõttu olid arestimised ajaliselt piiramatud.

EIK märkis, et asja toimikus ei viidanud midagi sellele, et kaebaja oleks olnud pettuses osaline. Sellegipoolest ei kaalunud siseriiklikud võimud kuni kriminaaluurimise lõpetamiseni sõiduki jätkuvale kinnihoidmisele alternatiivseid võimalusi, näiteks sõiduki võõrandamise keeldu. Võimud eelistasid asjas selgelt panga huvisid, ehkki asja toimikus ei viidanud midagi sellele, et pank vääris kaebajaga võrreldes suuremat kaitset.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja auto arestimine ja jätkuv hoiustamine ei olnud taotletavat legitiimset eesmärki silmas pidades proportsionaalne. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 11 000 eurot.

-----

Siseriiklikud võimud ei tegutsenud tagastamismenetluses kooskõlas hea halduse põhimõttega.

Grigolovič vs Leedu, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 54882/10

strong>Asjaolud

Kaebaja esitas võimudele 2000. aastal taotluse, et võimud taastaks tema varalised õigused 9,5705 hektari suurusele maatükile, mis oli kuulunud enne selle riigistamist nõukogude võimu poolt tema isale, talle uue maatüki andmisega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud rikkusid tema varalisi õigusi seeläbi, et nad ei taastanud tema varalisi õiguseid seoses tema isa maaga ega andnud talle õiglast hüvitist.

EIK seisukohad

Et siseriiklike võimude, sh kohtute, otsuste kohaselt oli kaebajal õigus oma varaliste õiguste taastamiseks oma isale kuulunud maa osas võrdse väärtusega maa eraldamise või raha maksmise näol, oli kaebajal täidetav õigus ja legitiimne ootus oma varaliste õiguste taastamiseks mingil viisil. Menetlus oli aga peatunud ning asjas ei olnud toimunud erilisi arenguid pärast 2009. aastat. Siiani ei olnud kindlaks määratud, kas ja millal saab kaebaja uue maatüki või hüvitise, ning millises väärtuses. Seega oli antud asjas sekkutud EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevasse kaebaja omandi segamatu kasutamise õigusesse.

Ehkki siseriiklikud võimud ei olnud täiesti passiivsed, leidis EIK, et nad ei näidanud kaebaja varaliste õiguste taastamise osas ülejäänud maa suhtes üles vajalikku hoolsust.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et siseriiklikud võimud ei tegutsenud kooskõlas hea halduse põhimõttega, tagamaks kaebaja varaliste õiguste kaitse. Kaebaja legitiimne ootus ülejäänud maa osas varaliste õiguste taastamiseks oli õigustamatult mõjutatud võimude suutmatusest tegutseda. Selle tulemusena ei olnud võimud saavutanud üldiste huvide ning kaebajate huvide vahelist õiglast tasakaalu. Kaebaja pidi kandma individuaalset ja ebamõistlikku koormust, mis oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimus ei ole otsustamiseks valmis.