Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 16. - 22. oktoober 2017

 

Uudise kuupäev:
  27.10.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK tuvastas EIÕK artiklist 2 tuleneva menetlusliku kohustuse rikkumise seoses Domodedovo lennujaama pommirünnaku uurimisega.

Krivolutskaya vs Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 28008/14

Asjaolud

Domodedovo lennujaamas toimus 24.01.2011 pommirünnak, milles sai surma 37 inimest surma ning üle 160 inimese sai vigastada. Kaebaja sai plahvatuse tõttu mitmeid eluohtlikke vigastusi, mis põhjustasid tema tervisele tõsist kahju.

Menetlus seoses terroriakti toime pannud organisatsiooni kuulunud nelja isikuga viidi lõpule. Venemaa võimud alustasid jaanuaris 2011 ka kriminaaluurimist seoses lennujaama juhtkonna ja töötajate ning lennujaamas töötanud politseinike hooletusega, mis on endiselt pooleli ja milles kaebajal puudub kannatanu staatus. Kaebaja esitas lennujaama vastu tsiviilhagi, mis jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et Venemaa võimud ei olnud täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevat positiivset kohustust. Kaebaja väitis eelkõige, et talle vigastusi tekitanud plahvatus sai võimalikuks Domodedovo lennujaama puuduliku turvakontrolli tõttu. Kaebaja väitis ka, et võimud ei viinud lennujaama turvapersonali ja lennujaamas olnud töötanud politseinike tegude osas läbi tõhusat uurimist. Kaebaja väitis lisaks, et tal ei olnud võimalik uurimisest osa võtta.

EIK seisukohad

Mis puudutas riigi positiivseid kohustusi elu kaitsmiseks, siis osundas EIK, et kaebaja ei olnud väitnud, et riik ei olnud sätestanud kriminaalõiguslikke norme, mille eesmärk oli terroristlike rünnakute ära hoidmine, või et õiguskaitseaparaat ei oleks selliseid norme toetanud. Samuti ei väitnud kaebaja, et võimud teadsid või oleksid pidanud teadma pommitamise ettevalmistamisest. Viimaks osundas EIK, et puudusid tõendid, mis oleksid kinnitanud kaebaja väidet, et pommitamine oli võimalik asjakohasel ajal lennujaamas esinenud puudulike turvameetmete tõttu. Seetõttu leidis EIK, et EIÕK artiklit 2 ei olnud rikutud seoses riigi positiivse kohustusega ennetada ohtu elule.

Mis puudutas käimasolevat uurimist, siis märkis EIK, et uurimisasutus jättis kaebaja ilma kannatanu staatusest. Selle tulemusena ei olnud tal võimalik uurimise käiku sekkuda. Kaebajat ei olnud teavitatud ega küsitletud seoses hangitud tõenditega. Kaebajal puudus juurdepääs uurimistoimikule ning teda ei teavitatud uurimise progressist. Kaebaja ei saanud ilma tõhusa kriminaaluurimiseta tõendada ka väidetavat lennujaama tsiviilõiguslikku vastutust. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja huvid ei olnud õiglaselt ja piisavalt kaitstud ning uurimine ei taganud vajalikku avalikku aruandekohustust, et tagada uurimise ja selle tulemuste osas vajaliku avaliku kontrolli taseme olemasolu. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 2 seoses kohustusega viia läbi tõhus uurimine.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole seoses positiivse kohustusega ennetada ohtu elule rikutud;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses kohustusega viia läbi tõhus uurimine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK tuvastas, et Leedu kinnipidamisasutuses oli kinnipeetavate kasutuses pikaajaliselt alla kolme ruutmeetri suurune isiklik ruum, mis tõi kaasa EIÕK artikliga 3 keelustatud alandava kohtlemise.

Stemplys ja Debesys vs Leedu, kohtuotsus 17.10.2017, avaldused nr 71024/13; 71974/13

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega Pravieniškėsi kinnipidamisasutuses. Esimene kaebaja kurtis kinnipidamistingimuste üle perioodil 19.12.2009-21.10.2013 ning teine kaebaja perioodil 28.06.2009-15.05.2013.

EIK seisukohad

Siseriiklikud kohtud olid tuvastanud, et esimese kaebaja kinnipidamisel perioodil 19.12.2009-21.10.2013 oli tema kasutuses 1,98-2,74 ruutmeetri suurune isiklik ruum, välja arvatud 14 päeva pikkune periood, kui kaebaja kasutuses oli 3,47 ruutmeetri suurune isiklik ruum. EIK leidis, et 14 päeva pikkune periood ei tõstatanud EIÕK artikli 3 alusel küsimusi, kuid ülejäänud 3 aasta ja 9 kuu pikkusel perioodil hoiti esimest kaebajat kinni tingimustes, kus esimesel kaebajal oli kasutada asjakohasest 3 ruutmeetri suurusest miinimumstandardist väiksem isiklik ruum, mis lõi tugeva EIÕK artikli 3 rikkumise eelduse.

Siseriiklikud kohtud olid leidnud, et teise kaebaja kinnipidamisel perioodil 28.06.2009-15.05.2013 oli tema kasutuses 1,59-2,77 ruutmeetri suurune isiklik ruum. Seega leidis EIK, et 3 aasta ja 10 pikkusel perioodil hoiti teist kaebajat kinni tingimistes, kus teisel kaebajal oli kasutada asjakohasest 3 ruutmeetri suurusest miinimumstandardist väiksem isiklik ruum, mis lõi tugeva EIÕK artikli 3 rikkumise eelduse.

EIK hinnangul ei olnud perioodid, kus kaebajatel oli kasutada alla 3 ruutmeetri suurused isiklikud ruumid, käsitletavad lühikeste ega juhuslikena. Seega järeldas EIK, et kaebajate kinnipidamistingimused Pravieniškėsi kinnipidamisasutuses tõid kaasa EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva alandava kohtlemise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebajate ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks esimesele kaebajale 17 100 eurot ning teisele kaebajale 17 400 eurot.

-----

Juhtumitel, kus mitme kinnipeetavaga kambris on isikliku ruumi suurus kinnipeetava kohta väiksem kui 3 ruutmeetrit, tõusetub tugev EIÕK artikli 3 rikkumise eeldus.

Á.R. vs Ungari, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 20440/15

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2014. aastal süüdi uimastite omamises ning talle määrati karistuseks 5-aastane vangistus. Kaebaja alustas karistuse kandmist 15.01.2015 Szegedi vanglas ning ta viidi 26.01.2015 üle Márianosztra vanglasse. Kaebaja vabastati tingimisi 08.09.2015.

Szegedi vanglas oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse nelja teise vangiga ning kaebaja kasutuses olnud isikliku ruumi suurus oli umbes 3,2 ruutmeetrit, kaebaja sai veeta tunni päevas õues ning võtta osa erinevatest spordi- ja muudest tegevustest. Márianosztra vanglas oli kaebaja paigutatud ühte kambrisse kahe teise vangiga ning kaebaja kasutuses olnud isikliku ruumi suurus oli umbes 2,67 ruutmeetrit. Vaid üheksal päeval hoiti teda kambris, kus tualett oli muust kambrist seinaga eraldatud. Kaebaja sai kasutada teatud vabaaja veetmise võimalusi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses tema kinnipidamistingimustega.

EIK seisukohad

EIK on asjas Varga jt vs Ungari (nr 14097/12, 45135/12, 73712/12, 34001/13, 44055/13 ja 64586/13, 10.03.2015) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et kaebaja kinnipidamistingimused Márianosztra vanglas olid 222 päeva pikkusel perioodil ebakohased. Seetõttu oli Márianosztra vanglas kinnipidamise osas rikutud EIÕK artiklit 3.

EIÕK artikli 3 rikkumist ei esinenud lühikesel perioodil, kui kaebajat peeti kinni Szegedi vanglas, kus kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum oli suurem kui 3 ruutmeetrit ja tal olid teatud võimalused aja veetmiseks väljaspool kambrit.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamistingimustega Márianosztra vanglas;

2. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud seoses kaebaja kinnipidamistingimustega Szegedi vanglas;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses eelvangistuse vanglas esinenud halva ravi kvaliteediga ning ebakohaste kinnipidamistingimustega karistuskoloonias.

Amirov vs Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 56220/15

Asjaolud

Kaebajat, kes kannatas mitmete haiguste käes, hoiti alates 27.11.2014 kinni eelvangistuse vanglas. Kaebaja saadeti 01.04.2016 karistust kandma karistuskolooniasse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei võimaldatud eelvangistuse ajal kohast arstiabi ning tema kinnipidamistingimused ja ravi koloonia meditsiiniüksuses ei vastanud tema vajadustele. EIK hinnangul tuli esitatud kaebusi uurida EIÕK artikli 3 alusel.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja väiteid seoses arstiabi kvaliteediga eelvangistuse vanglas toetasid üksikasjalikud ekspertaruanded. Nendel asjaoludel leidis EIK, et kaebaja väited seoses ebakohase raviga eelvangistuse vanglas olid vajalikul määral tõendatud.

Mis puudutas kaebajale karistuskoloonias osutatud ravi kvaliteeti, siis ei saanud EIK väljaspool mõistlikku kahtlust tuvastada, et kaebajale koloonias osutatud ravi oleks olnud EIÕK artikli 3 nõuetega vastuolus. Seega ei olnud nimetatud osas EIÕK artiklit 3 rikutud.

EIK tuvastas, et kaebaja kinnipidamistingimused karistuskoloonias tõid kaasa kaebaja ebainimliku ja alandava kohtlemise. EIK osundas järgmistele asjaoludele: (a) Tualett ei olnud ülejäänud kambrist vaheseinaga eraldatud. (b) Kinnipidamisasutuses puudusid ratastooli jaoks kaldteed ja liftid, mistõttu ei olnud kogu asutus kaebaja jaoks kättesaadav. c) Lisaks meditsiiniüksuse personali abile abistasid kaebajat igapäevaselt teised kinnipeetavad. EIK hinnangul oli selline abi, mis asendas riigi poolt antavat abi, selgelt puudulik. (d) Esimestel karistuskoloonias veedetud nädalatel viisid vangivalvurid kaebaja vangla aeda käeraudades ning kinniseotud silmadega. Selline äärmuslik turvameede oli niivõrd haige isiku suhtes selgelt õigustamatu.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses eelvangistuse vanglas esinenud halva ravi kvaliteediga ning ebakohaste kinnipidamistingimustega karistuskoloonias;

2. EIÕK artiklit 3 ei ole seoses karistuskoloonias osutatud ravi kvaliteediga rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

Venemaa on vastutav Transnistrias toime pandud EIÕK rikkumiste eest.

Draci vs Moldova Vabariik ja Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 5349/02

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas kaebaja väiteid tema ebaseadusliku vahistamise ja kinnipidamise ning ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigis (TMV). Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 ja EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Tulenevalt varasemast kohtupraktikast leidis EIK, et käesolev kaasus kuulus nii Moldova Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni EIÕK artikli 1 mõttes.

EIK osundas, et on asjas Mozer uurinud TMV vanglates esinenud kinnipidamistingimusi ning on tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega. EIK pidas esitatud materjalide ja kaebaja väiteid ümberlükkavate andmete puudumisel tuvastatuks, et kaebaja kinnipidamistingimused tõid kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise EIÕK artikli 3 mõttes, seoses iseäranis: ebapiisava saadud toiduga; parasiitide olemasoluga, mis tõi kaasa nahahaiguse; suutmatusega kaebaja nahahaigust ravida; pikaajalise üksikvangistusega kambris, milles puudus juurdepääs päevavalgusele või põhilistele teenustele. EIK leidis, et Moldova Vabariik oli täitnud oma positiivsed kohustused võtmaks kasutusele kohased ja piisavad meetmed kaebaja õiguste kaitseks. Seega ei olnud Moldova Vabariik EIÕK artiklit 3 rikkunud. Võttes arvesse, et Venemaa teostas TMV üle tõhusat kontrolli, leidis EIK, et Venemaa vastutas EIÕK artiklist 3 tulenevate rikkumiste eest.

EIK osundas asjas Mozer tehtud otsusele, mille kohaselt ei saanud TMV kohtud ega muud TMV võimuorganid otsustada kaebaja „seaduslikku“ vahistamist ja kinnipidamist EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes. EIK hinnangul kohaldus nimetatud järeldus ka antud asjas. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise. EIK tuvastas, et rikkumise eest vastutas Vene Föderatsioon ning mitte Moldova Vabariik, viidates EIÕK artikli 3 rikkumise juures toodud käsitlusele.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artiklit 3 ja EIÕK 5 lõiget 1 ei ole Moldova Vabariigi poolt rikutud;

2. EIÕK artikli 3 ja EIÕK 5 lõike 1 rikkumine Vene Föderatsiooni poolt; br />
3. EIK määras, et Vene Föderatsioon peab maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 22 000 eurot ning kulude katteks 60 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik viitas oma asjas Mozer esitatud eriarvamuses toodud põhjendustele.

-----


Transnistria Moldaavia Vabariigi kohtud ega muud võimuorganid ei saanud otsustada kaebaja „seaduslikku“ vahistamist ja kinnipidamist EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes.

Braga vs Moldova Vabariik ja Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 76957/01

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas kaebaja väiteid tema ebaseadusliku vahistamise ja kinnipidamise ning ebainimlike kinnipidamistingimuste kohta tunnustamata Transnistria Moldaavia Vabariigis (TMV).

Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 3 ja EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks. Samuti taotles kaebaja EIÕK artikli 34 rikkumise tuvastamist väites, et seeläbi, et Moldova võimud saatsid ta 21.11.2001 tagasi TMV vanglasse, kus kogu tema kirjavahetus oli tsenseeritud, vastutasid Moldova võimud selle eest, et tal ei olnud võimalik oma advokaadiga seoses EIK-le esitatud avaldusega kohaselt suhelda.

EIK seisukohad

Tulenevalt varasemast kohtupraktikast leidis EIK, et käesolev kaasus kuulus nii Moldova Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni jurisdiktsiooni EIÕK artikli 1 mõttes. Vaid perioodil 25.10.-21.11.2001 kuulus kaebaja vaid Moldova Vabariigi jurisdiktsiooni alla.

EIK pidas esitatud materjalide ja kaebaja väiteid ümberlükkavate andmete puudumisel tuvastatuks, et kaebaja kinnipidamistingimused tõid kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise EIÕK artikli 3 mõttes, seoses iseäranis parasiitide esinemisega ning vanglas pakutud toidu kvaliteedi ja kvantiteediga, mis suurendas tuberkuloosi nakatumise ohtu. EIK leidis, et Moldova Vabariigile ei olnud võimalik omistada mingit vastutust kaebaja õiguste rikkumise eest kuni 25.10.2001, kuna selle perioodi osas oli Moldova Vabariik täitnud oma positiivsed kohustused võtmaks kasutusele kohased ja piisavad meetmed kaebaja EIÕK artiklist 3 tulenevate õiguste kaitseks. Mis puudutas perioodi alates 25.10.2001, kui kaebaja toimetati Moldova Vabariigis asuvasse vanglahaiglasse, siis leidis EIK, et ehkki Moldova Vabariigi võimudel oli kaebaja kinnipidamise ajal Moldova Vabariigis kaebaja üle täielik kontroll, ei takistanud nad kaebaja tagasisaatmist 21.11.2001 TMV-sse, millega pandi kaebaja taas EIÕK artikliga 3 vastuolus olevatesse kinnipidamistingimustesse. EIK järeldas, et Moldova Vabariik ei olnud täitnud oma kohustust tagada kaebaja õiguste kaitse. Seega leidis EIK, et Moldova Vabariik oli vastutav EIÕK artikli 3 rikkumise eest perioodil 21.11.2001-22.01.2002. Võttes arvesse, et Venemaa teostas kaebaja kinnipidamise ajal TMV üle tõhusat kontrolli, leidis EIK, et Venemaa vastutas EIÕK artiklist 3 tulenevate rikkumiste eest. Seega oli Vene Föderatsioon vastutav EIÕK artikli 3 rikkumise eest kogu kaebaja kinnipidamise perioodil, välja arvatud perioodi 25.10.-21.11.2001, mil kaebajat peeti kinni Moldovas.

EIK osundas asjas Mozer tehtud otsusele, mille kohaselt ei saanud TMV kohtud ega muud TMV võimuorganid otsustada kaebaja „seaduslikku“ vahistamist ja kinnipidamist EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes. EIK hinnangul kohaldus nimetatud järeldus ka antud asjas. EIK leidis, et kaebaja kinnipidamisel Moldova võimude poolt TMV kohtu süüdimõistva otsuse või TMV asutuse muu otsuse alusel, samuti kinnipidamise eesmärgil teise asutusse üleviimisel erinevate TMV võimude otsuste alusel, puudus õiguslik alus. Viidates EIÕK artikli 3 rikkumise juures toodud käsitlusele leidis EIK, Moldova Vabariik vastutas EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise eest seoses kaebajalt vabaduse võtmisega perioodi 25.10.2001-22.01.2002 osas. Viidates EIÕK artikli 3 rikkumise juures toodud käsitlusele leidis EIK, et Vene Föderatsioon vastutas EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise eest seoses kaebaja kinnipidamisega kogu kaebaja kinnipidamisperioodil, välja arvatud perioodi 25.10.-21.11.2001 osas.

Ehkki Moldova võimud olid teadlikud sellest, et kaebaja advokaat esindas teda seoses EIK-le esitatud avaldusega, võimaldasid Moldova võimud kaebaja tagasisaatmise TMV-sse väljapoole nende tõhusat kontrolli, misläbi tekitasid nad raskusi kaebaja ja tema advokaadi vahelisele suhtlusele seoses käesoleva avaldusega. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et Moldova Vabariik ei olnud täitnud oma EIÕK artiklist 34 tulenevaid kohustusi.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine Moldova Vabariigi poolt perioodi 21.11.2001-22.01.2002 osas ning EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine Moldova Vabariigi poolt perioodi 25.10.2001-22.01.2002 osas;

2. EIÕK artikli 3 ja artikli 5 lõike 1 rikkumine Vene Föderatsiooni poolt kogu kaebaja kinnipidamisperioodi osas, välja arvatud perioodi 25.10.-21.11.2001 osas (häältega 6:1);

3. Moldova Vabariik on jätnud täitmata oma EIÕK artiklist 34 tulenevad kohustused;

4. EIK määras, et Moldova Vabariik peab maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 1 000 eurot;

5. EIK määras, et Vene Föderatsioon peab maksma mittevaralise kahju hüvitamiseks 9 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot (häältega 6:1).

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunik viitas oma asjas Mozer esitatud eriarvamuses toodud põhjendustele.

-----

EIK leidis, et siseriiklike võimude põhjendused kaebajalt vabaduse võtmiseks ei olnud asjassepuutuvate pikkade perioodide õigustamiseks piisavad.

Somogyi vs Ungari, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 43411/12

Asjaolud

Siseriiklik kohus otsustas 11.04.2009 kaebaja kohtueelse kinnipidamise. Kaebaja kinnipidamist pikendati korduvalt ning teatud perioodide osas otsustati kaebaja suhtes kohaldada koduaresti. Kaebajat hoiti seega 11.04.2009-10.06.2010 kohtueelselt kinni, 11.06.-07.07.2010 koduarestis, 08.07.-23.11.2010 kohtueelselt kinni, 24.11.2010-20.09.2012 koduarestis. 20.09.2012 asendati kaebaja koduarest lähenemiskeeluga. Kaebaja peeti 22.04.2015 taas kohtueelselt kinni seoses uue kuriteo kahtlusega. Nimetatud uus uurimine lõpetati 30.10.2015. Kaebaja kohtueelne kinnipidamine lõppes 18.12.2015 ja see asendati 19.12.2015 koduarestiga, mis kestis kuni 27.07.2016. Kaebaja mõisteti 30.08.2016 süüdi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et teda peeti lubamatult pikka aega kinni ning kohtute poolt esitatud põhjendused olid ennustatavalt stereotüüpilised. EIK hinnangul tuli esitatud kaebust uurida EIÕK artikli 5 lõike 3 alusel.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et koduarest on EIÕK artikli 5 mõttes käsitletav vabaduse võtmisena, mis tuleb kohtueelse kinnipidamise kestuse hindamisel arvesse võtta. Seega kestis antud asjas kaebaja kohtueelne kinnipidamine kokku enam kui 4 aastat ja 8 kuud.

EIK ei suutnud käesolevas asjas tuvastada niivõrd pikaajalist kinnipidamist õigustavaid mõjuvaid põhjuseid. EIK lisas, et oli murettekitav, et pärast uue süüdistuse esitamist 2015. aastal tehtud uut kinnipidamisotsust jäi kaebaja vabaduse võtmine jõusse veel üheksaks kuuks, ehkki selle aluseks olnud uurimine oli 30.10.2015 lõpetatud. Viimaks osundas EIK sellele, et võimudel kulus üle seitsme aasta alates kaebaja vahistamisest esimese astme kohtu otsuse tegemiseni, millega ei olnud võimud üles näidanud vajalikku „erilist hoolsust“.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kaebaja vabaduse võtmise põhjused olid küll asjakohased, kuid ei olnud asjassepuutuvate pikkade perioodide õigustamiseks piisavad.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 800 eurot ning kulude katteks 955 eurot.

-----

Kaebaja kinnipidamine ei olnud osas, milles see ületas määratud vanglakaristuse pikkuse, EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes „seaduslik“.

Vanchev vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 60873/09

Asjaolud

Kaebaja suhtes alustati 1996. aastal kriminaalmenetlust. Kaebajalt võeti vabadus (sh läbi koduaresti kohaldamise) enam kui ühe aasta ja kuue kuu pikkusel perioodil. Jaanuaris 1998 langetatud lõpliku kohtuotsusega mõisteti kaebaja süüdi ning talle määrati karistuseks üheaastane tingimisi vanglakaristus. Eraldiseisvas menetluses mõistis ülemkassatsioonikohus kaebaja 26.03.2003 süüdi pettuses ning määras talle karistuseks üheaastase vangistuse. Kaebajat peeti üheaastase liitvanglakaristuse kandmiseks alates 01.07.2003 kinni, ent vabastati 18.09.2003 prokuröri otsusega, kes märkis, et kaebaja karistusest tulnuks lahutada kohtueelse kinnipidamise kestus.

Kaebaja esitas 2004. aastal prokuratuuri vastu hagi seoses lepinguvälise kahju tekitamisega, milles nõudis hüvitist oma kinnipidamise eest, mis ületas vanglakaristuse tähtaega. Kaebaja hagi rahuldati osaliselt – talle määrati kahju hüvitamiseks umbes 1 530 eurot, kuid samas kohustati kaebajat tasuma ka 1 040 euro suurused kohtukulud.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 1 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Antud asjas käsitlesid siseriiklikud kohtud kaebajale hüvitist määrates kaebaja kinnipidamist osas, milles see ületas määratud vanglakaristuse pikkuse, „õigustamatu“ ja „ebaseaduslikuna“. EIK ei näinud põhjust asuda erinevale sisukohale. Seega järeldas EIK, et kaebaja kinnipidamine ei olnud EIÕK artikli 5 lõike 1 mõttes „seaduslik“. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

EIK on varasemas praktikas leidnud, et riigi ja kohalike omavalitsuste vastutuse seaduse (kuni 2008. aastani kehtinud redaktsioonis) alusel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas kohalduv kohtukulude süsteem ei olnud kooskõlas EIÕK artikli 6 lõike 1 nõuetega. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot ning kulude katteks 1 500 eurot.

-----

EIK ei olnud veendunud, et siseriiklikud võimud oleksid tuvastanud, et kaebaja EIÕK artikli 5 lõike 1 (e) alusel toimunud kinnipidamise kehtivus tulenes niivõrd tõsise häire püsivusest, mis õigustas kohustuslikku kinnipidamist.

Nawrot vs Poola, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 77850/12

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2001. aastal süüdi röövis, mille eest kannab kaebaja hetkel 10-aastast vangistust. Kaebaja karistuse kandmine peatus aastatel 2008-2014, kui kaebaja paigutati teise kriminaalmenetluse raames psühhiaatriahaiglasse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamine psühhiaatriahaiglas oli olnud ebaseaduslik ning tal ei olnud võimalik tõhusalt oma jätkuva kinnipidamise õiguspärasust vaidlustada.

EIK seisukohad

EIK ei olnud veendunud, et käesolevas asjas oli kaebaja seisund tõepoolest niivõrd tõsine, et see õigustas kaebaja kohustuslikku kinnipidamist kogu kõnealuse perioodi. EIK märkis, et kaebaja psühhiaatriahaiglas kinnipidamise osas pärast 17.06.2012 ei olnud piisavalt kaalutud, kas kaebaja kujutas endast teistele või endale vahetut ohtu. EIK hinnangul ei olnud siseriiklike kohtute esitatud põhjendused selles osas piisavad. Eeltoodust tulenevalt ei olnud EIK veendunud, et siseriiklikud võimud oleksid tuvastanud, et kaebaja kinnipidamise kehtivus tulenes niivõrd tõsise häire püsivusest, mis õigustas kohustuslikku kinnipidamist. Seega ei olnud kaebaja kinnipidamine perioodil 17.06.2012-30.05.2014 kooskõlas EIÕK artikli 5 lõikest 1 (e) tulenevate tingimustega. Seetõttu on nimetatud normi rikutud.

EIK märkis, et kaebajale oli kättesaadav menetlus, milles kontrolliti tema jätkuva vabaduse võtmise vajadust. Siseriiklik õigus nägi ette psühhiaatriahaiglates kinnipidamise osas perioodilise kontrolli ning seda menetlust oli jälgitud. Menetlus oli kohtuliku iseloomuga ning kaebajal oli juurdepääs kohtule. EIK hinnangul teostasid siseriiklikud kohtud kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetega. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei olnud rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine (häältega 5:2);

2. EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei ole rikutud;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot ning kulude katteks 550 eurot.

Eriarvamus

Kaks kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et enamuse poolt EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks esitatud õigustused ei olnud piisavad.

-----

EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kassatsioonkaebuse ja kassaatori täiendavate seisukohtade kohtumenetluse poolele edastamata jätmine tõi kaasa poolte võrdsuse ja võistleva menetluse põhimõtete rikkumise.

Özgür Keskin vs Türgi, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 12305/09

Asjaolud

2007. aastal tegi esimese astme kohus töövaidluses otsuse kaebaja kasuks, seejuures toimus asjas mõlema poole osavõtul suuline istung. Teine pool kaebas otsuse edasi. Kaebajat ei teavitatud kassatsioonkaebusest. Ilma istungit korraldamata tühistas kassatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse ning tegi otsuse kassaatori kasuks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta jäeti ilma võimalusest võtta menetlusest osa, kuna teda ei olnud teavitatud kassatsioonkaebusest.

EIK seisukohad

Asjas puudus vaidlus selles, et kaebajale ei olnud edastatud algset kassatsioonkaebust ega ka teise poole poolt esitatud täiendavaid seisukohti. Ehkki valitsuse väitel nõudsid kohtud faktiliste asjaolud esinemise ajal, et pooled jälgiksid ise kassatsioonimenetlust, ei saanud selline praktika EIK hinnangul tagada poolte tõhusat osavõttu menetlusest. Olukorras, kus pädev kohus ei teavitanud kaebajat ametlikult kassatsioonkaebusest ega sellele vastuse esitamise viisist, pandi kaebaja menetlusliku ebakindluse olukorda. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kassatsioonkaebuse ja kassaatori täiendavate seisukohtade kaebajale edastamata jätmine tõi kaasa poolte võrdsuse ja võistleva menetluse põhimõtete rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kaebajale kassatsioonkaebuse edastamata jätmisega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 1 975 eurot.

-----

Kaebaja teistmisavalduse rahuldamata jätmine oli vähemalt „ilmse hindamisvea“ tulemus, mistõttu oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Tel vs Türgi, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 36785/03

Asjaolud

Kaebaja töötas ülikoolis teaduri-lektori ametikohal. 27.10.2000 otsustas ülikooli asekantsleri büroo kaebaja töölt vabastada, võttes aluseks kaebaja otsese ülemuse juhi İ.H.D. („N+2“) arvamuse, mis oli vastuolus kaebaja otsese ülemuse („N+1“) soovitusega kaebaja jätkamiseks.

Kaebaja alustas teenistusest vabastamise otsuse tühistamiseks halduskohtumenetlust. Halduskohus jättis 13.09.2001 ja ülemhalduskohus 04.06.2002 kaebaja kaebuse rahuldamata, tuginedes seejuures „N+2“ aruandele, mille kohaselt oli kaebaja poolne tööülesannete täitmine olnud ebarahuldav. Kaebaja alustas 11.09.2001 „N+2“ aruande tühistamiseks uut kohtumenetlust, olles saanud nimetatud aruandega tutvuda alles pärast 10.07.2001. Halduskohus tegi 20.03.2002 otsuse, milles tühistas tagasiulatuvalt aruande alusel, et jõus olnud reeglite kohaselt tulnuks „N+1“ ja „N+2“ vahelised lahkhelid suunata otsustamiseks „N+3“-le. Ülemhalduskohus jättis 25.11.2002 otsusega rektoraadi apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas juulis 2002 ülemhalduskohtule esimeses kohtuasjas tehtud kohtuotsuse osas teistmisavalduse, milles taotles teenistusest vabastamise otsuse tühistamist alusel, et see tugines dokumendil, mis oli ebaseaduslik ja seega kehtetu. Kaebaja taotlus jäeti 24.02.2003 otsusega rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et EIÕK artikli 6 lõige 1 pani halduskohtutele kohustuse viia läbi kaebaja väidete tõhus uurimine ning selline uurimine ei ole täidetud, kui kaebaja väiteid ei olnud tõepoolest „kuulatud“, s.o kohaselt uuritud, mida tuli ilmselgelt kajastada ka 24.02.2003 otsuse põhjendustes. Antud asjas ei olnud aga kaebaja teistmisavalduse alust uuritud. EIK pidas vastuvõetamatuks, et antud asjas peitus ülemhalduskohus üldise vastuvõetavuse küsimuse taha ilma selgitamata, kuidas teistmisavaldus, milles kaebaja oli vaidlustanud tema ebaseaduslikul alusel toimunud teenistusest vabastamise, ei olnud seotud siseriiklikus õiguses sisalduva alusega, mis nägi selgelt ette teistmismenetluse kohtuotsuste suhtes, mis tuginesid pettuse teel saadud ja seega ebaseaduslikel dokumentidel. Samuti ei mõistnud EIK, miks ülemhalduskohus jättis tähelepanuta vaidlusaluse aruande ebaseaduslikkuse, mille ülemhalduskohus oli ise tuvastanud ning mis oli selle ees seisva vaidluse tuumaks. Seda tehes kinnitas ülemhalduskohus vaikimisi İ.H.D. poolset ametiseisundi kuritarvitust, mis tõi kaasa kaebaja töö kaotuse.

EIK järeldas, et kaebaja teistmisavalduse tagasi lükkamine oli vähemalt „ilmse hindamisvea“ tulemus, mistõttu esines EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

Resolutsioon (häältega 5:2)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 250 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtunike hinnangul ei sisaldunud ülemhalduskohtu otsuses „ilmset hindamisviga“. Seega leidsid kaks kohtunikku, et asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lõiget 1 rikutud.

-----

Seeläbi, et siseriiklikud võimud ei suutnud aastaid täita mitmeid kaebaja kasuks langetatud täidetavaid kohtuotsuseid, halvasid siseriiklikud võimud kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse olemust ning takistasid tal saada raha, mille saamist võis ta mõistlikult eeldada.

Titov vs Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 35254/04

Asjaolud

Kaebaja alustas siseriiklikes kohtutes riigiasutuse vastu mitmeid menetlusi seoses meditsiinikuludega, erinevate toetuste ja hüvitiste liikidega, samuti vastavate maksete indekseerimisega ja saamata jäänud maksetega. Venemaa kohtud tegid mitmeid otsuseid kaebaja kasuks. Osad kaebaja kasuks langetatud kohtuotsused on senini täitmata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks kurtes kohtuotsuste mittetäitmise üle.

EIK seisukohad

EIK märkis, et hoolimata kaebaja püüdlustest saavutada tema kasuks langetatud kohtuotsuste täitmine, jäid need kohtuotsused ühe kuni enam kui seitsme aasta pikkusteks perioodideks täitmata. Kaks otsust olid senini täitmata. Sellised viivitused olid EIÕK nõuetega prima facie vastuolus.

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et seeläbi, et siseriiklikud võimud ei suutnud aastaid täita mitmeid kaebaja kasuks langetatud täidetavaid kohtuotsuseid, halvasid siseriiklikud võimud kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse olemust ning takistasid tal saada raha, mille saamist võis ta mõistlikult eeldada.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses kaebaja kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 800 eurot ning kulude katteks 23 eurot.

-----

Seeläbi, et siseriiklikud võimud ei suutnud üle 14 aasta täita kaebaja kasuks langetatud täidetavat kohtuotsust, halvasid siseriiklikud võimud kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse olemust ning takistasid tal saada raha, mille saamist võis ta mõistlikult eeldada.

Gachma vs Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 9589/06

Asjaolud

Sõjaväekohus tegi 03.05.2001 otsuse, milles kohustas sõjaväeüksuse juhti arvutama ümber kaebaja teenistuse kestuse, võttes seejuures arvesse sõjaväelistel operatsioonidel veedetud aja. Sõjaväekohus kohustas sõjaväeüksuse juhti väljastama asjakohased otsused, arvutama ja maksma kaebajale lisamaksed ja toetused otsuses toodud perioodide eest. Otsus jõustus 14.05.2001.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis 03.05.2001 otsuse mittetäitmise üle. EIK hinnangul tuli kaebust uurida EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 alusel.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et seeläbi, et siseriiklikud võimud ei suutnud üle 14 aasta täita kaebaja kasuks langetatud täidetavat kohtuotsust, halvasid siseriiklikud võimud kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse olemust ning takistasid tal saada raha, mille saamist võis ta mõistlikult eeldada..

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 3 852 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot.

-----

EIK leidis, et kohtupraktika ebakindlus materiaalõiguse kohaldamisel pühakodade tagastamise asjade lahendamisel Rumeenias rikkus õiguskindluse põhimõtet.

Orăştie Rumeenia kreekakatoliku peapreesterkond ja Orăştie Rumeenia kreekakatoliku kogudus vs Rumeenia, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 32729/12

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, mis kuuluvad kreekakatoliku kiriku alla. Kaebajad esitasid märtsis 2006 tsiviilkoodeksile tuginedes hagi Orăştie III õigeusu koguduse vastu, milles nõudsid Orăşties asuva kiriku tagastamist. Nimetatud kirik oli ehitatud aastatel 1938-1948 kreekakatoliku kiriku poolt, mis oli seda seejärel kasutanud. Kirik oli antud 1948. aastal õigeusu kirikule pärast seda, kui totalitaarse režiimi ajal saadeti kreekakatoliku kirik laiali. Kohtuasjas tehti lõplik otsus novembris 2011 kõrgema kohtu poolt, mis rahuldas õigeusu kiriku kassatsioonkaebuse ning tühistas kaebajate kasuks langetatud apellatsioonikohtu otsuse, kohaldades eriseadusest tulenevat normi (määruse nr 126/1990 artikkel 3).

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles kritiseerisid muuhulgas siseriiklikke kohtuid selle eest, et nad otsustasid vaidluse lähtudes määruse nr 126/1990 artiklist 3, mitte tsiviilkoodeksi sätetest, ehkki kaebajate hinnangul olid kohtud kohaldanud sarnastes asjades tsiviilkoodeksit.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli käesolevas kaasuses riivatud õiguskindluse põhimõtet ja kaebajad olid jäetud ilma õiglasest kohtumenetlusest tulenevalt kaebajate hagi läbivaatamise ajal esinenud kohtupraktika ebakindlusest ning siseriiklikus õiguses ette nähtud mehhanismi (tagamaks riigi kõrgema kohtu praktika järjekindlust) kiirest kasutusele mittevõtmisest. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et asjas oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 seoses õiguskindluse põhimõtte rikkumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 3 600 eurot ja kulude katteks 3 253 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 9 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Kahriman vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 4867/16

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega (lepinguõiguse küsimustes).

Kohtumenetluse kestus: 9 aastat (august 2003 – august 2012). Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Kaebaja ei olnud esitanud õiglase hüvituse nõuet.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Batić jt vs Serbia, kohtuotsus 17.10.2017, avaldused nr 2866/16; 6789/16; 13143/16

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat. Kaebajate ja kollektiivomandis olevate äriühingute (edaspidi: võlgnikud) vahelistes kohtuvaidlustes tegid siseriiklikud kohtud aastatel 2002-2008 otsused kaebajate kasuks. Jõustunud kohtuotsuses kohustati võlgnikke maksma kaebajatele teatud rahasummad. Kolmandale kaebajale maksti 2012. aastal 13,12% tema nõudest, ülejäänud osas ei ole kohtuotsuseid täidetud.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused, milles kurtsid Serbia suutmatuse üle täita nende kasuks langetatud lõplikke siseriiklikke kohtuotsuseid. EIK hinnangul tuli esitatud kaebusi uurida EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel.

EIK seisukohad

Seoses sisuliste küsimuste lahendamisega osundas EIK, et vaidlusaluseid siseriiklikke kohtuotsuseid ei olnud seni täielikult või osaliselt täidetud. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK hinnangul puudus vajadus hinnata avaldusi EIÕK artikli 13 alusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumised;

2. EIK määras, et Serbia peab oma vahenditest maksma kaebajatele nende kasuks langetatud kohtuotsustes väljamõistetud summad, millest on lahutatud juba välja makstud summad. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks igale kaebajale 2 000 eurot.

-----

Riik vastutab kollektiivomandis oleva äriühingu võla eest, mida on lõpliku siseriikliku kohtu otsusega tunnustatud.

Maksović vs Serbia, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 54770/15

Asjaolud

Siseriiklik kohus tegi 01.12.2011 otsuse kaebaja kasuks, milles tunnustas kaebaja nõuet kollektiivomandis oleva äriühingu vastu ning kohustas võlgnikku tasuma tsiviilkohtumenetluse kulusid. Nimetatud otsus jõustus ning seda tunnustati ka pankrotimenetluse käigus. Kaebajale maksti umbes 10% võlast. Võlgnik kustutati 2014. aastal asjakohasest registrist.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis Serbia suutmatuse üle täita tema kasuks langetatud lõplikku siseriiklikku kohtuotsust. EIK hinnangul tuli esitatud avaldust uurida EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel.

EIK seisukohad

Seoses sisuliste küsimuste lahendamisega osundas EIK, et vaidlusalust siseriiklikku kohtuotsust ei olnud seni suuremas osas täidetud. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK hinnangul puudus vajadus avaldust EIÕK artikli 13 alusel hinnata.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumised;

2. EIK määras, et Serbia peab oma vahenditest maksma kaebajale tema kasuks langetatud kohtuotsuses väljamõistetud summa, millest on lahutatud juba välja makstud summa. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks 2 000 eurot.

-----

Riik on kohustatud täitma jõustunud siseriiklikku kohtuotsust, millega on valdavalt kollektiivomandis olevalt äriühingult mõistetud kaebaja kasuks välja võlgnetav summa.

Bilić vs Serbia, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 24923/15

Asjaolud

Kaebaja esitas hagi valdavalt kollektiivomandis oleva äriühingu (edaspidi: võlgnik) vastu saamata jäänud palga ja erinevate sotsiaalkindlustusmaksete nõudes. Siseriiklik kohus tegi 23.06.2003 otsuse kaebaja kasuks, milles kohustas võlgnikku maksma kaebajale teatud summa. Nimetatud otsus jõustus 25.07.2005.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis Serbia suutmatuse üle täita tema kasuks langetatud lõplikku siseriiklikku kohtuotsust. EIK hinnangul tuli esitatud avaldust uurida EIÕK artikli 6 lõike 1, EIÕK artikli 13 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel.

EIK seisukohad

Seoses sisuliste küsimuste lahendamisega osundas EIK, et vaidlusalust siseriiklikku kohtuotsust ei olnud seni täidetud. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 ja/või EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ning EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK hinnangul puudus vajadus avaldust EIÕK artikli 13 alusel hinnata.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras, et Serbia peab oma vahenditest maksma kaebajale tema kasuks langetatud 23.06.2003 kohtuotsuses väljamõistetud summa, millest on lahutatud juba välja makstud summa. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks 2 000 eurot, millest on lahutatud juba välja selles osas siseriiklikul tasandil makstud summa.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 5 aastat ja 6 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Stokić vs Serbia, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 26308/15

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega (tööõiguse küsimustes). Kohtumenetluse kestus: 5 aastat ja 6 kuud (märts 2007 – november 2012). Kohtuastmeid: 2.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses Itaalia seadusandja sekkumisega pooleliolevatesse kohtuvaidlustesse.

Alpe Società Agricola Cooperativa Con Produzione e Lavorazione Propria jt vs Itaalia, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 8726/09 jt

Asjaolud

Käesolevas asjas on 39 kaebajat. Itaalia põllumajandusettevõtted, sh kaebajad, said alates 1980ndatest kasutada topeltsoodustust läbi toetuste saamise ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksetest vabastamise. Juulis 1988 väljastas sotsiaalkindlustuse riiklik instituut (SKRI) ringkirja, mille kohaselt ei olnud toetused ja sotsiaalkindlustusmaksetest vabastamine kumulatiivsed, vaid alternatiivsed meetmed. Kaebajad alustasid SKRI vastu kohtumenetlusi, milles vaidlustasid ringkirja rakendamise. Üks kaebaja oli esimeses kohtuastmes edukas. Novembris 2003, kui kohtumenetlused olid pooleli, võttis Itaalia seadusandja vastu seaduse nr 326/2003, mis sätestas selgelt, et toetused ja sotsiaalkindlustusmaksetest vabastamine ei olnud kumulatiivsed, vaid alternatiivsed meetmed. Siseriiklikud kohtud jätsid nimetatud seadusest tulenevalt kaebajate nõuded rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on asjas Azienda Agricola Silverfunghi S.a.s. jt vs Itaalia (nr 48357/07; 52677/07; 52687/07; 52701/07, 24.06.2014) tuvastanud sarnases küsimuses EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK ka käesolevas asjas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 2 450 – 93 300 eurot. EIK määras igale kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 900 eurot. EIK määras siseriiklikes kohtudes kantud kulude katteks kaebajatele summad vahemikus 3 590 – 27 940 eurot. EIK määras EIK-s kantud kulude katteks igale kaebajale 500 eurot.

-----

EIK ei olnud veendunud, et kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus oleks olnud ebaõiglane või et siseriiklike kohtute keeldumine menetlust peatamast või edasi lükkamast oleks olnud niivõrd formalistlik, et see oleks ebamõistlikult piiranud tema juurdepääsu kohtule või muutnud menetluse tervikuna ebaõiglaseks.

Tsalkitzis vs Kreeka (nr 2, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 72624/10

Asjaolud

Varasemas menetluses (Tsalkitzis vs Kreeka, nr 11801/04, 16.11.2006) (edaspidi: 2006. aasta otsus) oli kaebaja edukalt EIK-s väitnud, et tema juurdepääsuõigust kohtule oli rikutud Kreeka kohtute otsusega, mis jättis jõusse parlamendiliikme puutumatuse sellise parlamendiliikme osas, kelle suhtes oli kaebaja esitanud kriminaalkaebuse, milles väitis kohustuste rikkumist, väljapressimist ja altkäemaksu võtmist.

Parlamendiliige oli esitanud kaebaja suhtes omakorda kriminaalkaebuse seoses valesüüdistuse tegemisega, valevande andmisega ja laimamisega. Kaebaja mõisteti esimese astme kohtu poolt esitatud süüdistustes süüdi. Kaebaja kaebas otsuse edasi ning väitis, et tema suhtes läbi viidav kohtumenetlus tuleks peatada või edasi lükata kuni tema poolt parlamendiliikme vastu alustatud kriminaalmenetluse lõpuni.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist leides, et Kreeka kohtute keeldumine tema suhtes läbi viidud menetlust peatamast või edasi lükkamast rikkus tema õigust õiglasele kohtumenetlusele.

EIK seisukohad

EIK ei saanud järeldada, et viis, kuidas apellatsioonikohus oli 2006. aasta otsust lugenud, oleks olnud tervikuna vaadeldes ilmselt faktiliselt või õiguslikult ekslik, mis oleks viinud „õigusemõistmisest keeldumiseni“. Eelkõige ei tulenenud otseselt 2006. aasta otsusest, et mis tahes kaebaja suhtes tulevikus läbi viidav kriminaalmenetlus seoses samade faktidega tuleks edasi lükata. Lisaks ei loonud EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamine üldjuhul jätkuvat olukorda ega pannud vastutavale riigile jätkuvat menetluskohustust.

2006. aasta otsuses tuvastatud kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse rikkumine ei muutnud automaatselt tema suhtes läbi viidud menetlust ebaõiglaseks. Ehkki kaks menetlust – kriminaalmenetlus kaebaja suhtes ning kriminaalkaebus parlamendiliikme suhtes – olid omavahel tihedalt seotud, oli tegemist erinevate menetlustega.

Kaebajale oli siseriiklikus menetluses tagatud kõik õiglase kohtumenetlusega kaasnevad õigused ning tal oli reaalne võimalus ennast kaitsta ja olla õigeks mõistetud.

EIK ei nõustunud kaebaja väitega, mille kohaselt ta oli jäetud ilma abist, mida ta oleks saanud, kui võimud oleksid viinud parlamendiliikme suhtes uurimise läbi enne tema kriminaalmenetluse lõpetamist. Sellega seoses omistas EIK suurt kaalu kahes menetluses esinenud erinevale tõendamisastmele.

EIK ei olnud veendunud, et kaebaja suhtes läbi viidud menetlus oleks olnud ebaõiglane või et siseriiklike kohtute keeldumine menetlust peatamast või edasi lükkamast oleks olnud niivõrd formalistlik, et see oleks ebamõistlikult piiranud tema juurdepääsu kohtule või muutnud menetluse tervikuna ebaõiglaseks.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

-----

EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

EIK tuvastas lubamatud piirangud välismaalase külastamisele ja telefoni kasutamisele kohtueelse kinnipidamise ajal.

Lebois vs Bulgaaria, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 67482/14

Asjaolud

Kaebaja on Prantsusmaa kodanik, kes vahistati Bulgaarias kahtlustatuna sõidukitesse sissemurdmises. Kaebaja esitas EIK-le avalduse muuhulgas EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et kohtueelse kinnipidamise ajal ei antud talle piisavalt võimalusi külastuste toimumiseks või telefoni teel oma perekonna ja sõpradega rääkimiseks.

EIK seisukohad

Piirangud kaebaja külastamisele kohtueelse kinnipidamise ajal olid käsitletavad sekkumisena kaebaja „eraellu“. Kuna Bulgaaria õiguse kohaselt oli kaebajal õigus teha kohtueelse kinnipidamise ajal telefonikõnesid ning kuna kinnipidamisasutuses olevatel kinnipeetavatel oli juurdepääs kõnekaarti kasutavale telefonile, olid piirangud kõnekaarti kasutava telefoni kasutamise võimaluse osas käsitletavad sekkumisena kaebaja „eraellu“ ning „korrespondentsi“.

Sisemised otsused, milles reguleeriti seda, kuidas kohtueelses kinnipidamisasutuses, kus kaebaja viibis, kinni peetavad isikud said kasutada oma seadusjärgset külastuste toimumise ning telefoni kasutamise õiguseid, ei olnud avalikustatud ega tehtud kinnipeetavatele standardiseeritud kujul kättesaadavaks. Valitsus ei olnud tõendanud, et kaebajat oli nendest otsustest kohaselt teavitatud, võttes eelkõige arvesse seda, et kaebaja ei rääkinud bulgaaria keelt. Kaebaja külastuste ja kõnekaardi kasutamise piirangud näisid olevat tingitud just nimelt kohtueelse kinnipidamisasutuse sisemistest korraldustest, mis lähtusid sisemistest otsustest. Seega ei põhinenud kaebaja EIÕK artiklist 8 tulenevatesse õigustesse sekkumine kohaselt juurdepääsetavatel reeglitel ega olnud „kooskõlas seadusega“.

Resolutsioon

1. Tunnistada kaebus seoses kaebaja külastamise ja juurdepääsuga telefonile vastuvõetavaks ning ülejäänud avaldus vastuvõetamatuks;

2. EIÕK artikli 8 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 000 eurot ning kulude katteks 400 eurot.

-----

Saksamaa kohus oli saavutanud mõistliku tasakaalu kaebaja EIÕK artiklist 8 tuleneva eraelu austamise õiguse ning ajalehe EIÕK artiklist 10 tuleneva sõnavabaduse õiguse vahel.

Fuchsmann vs Saksamaa, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 71233/13

Asjaolud

Kaebaja on rahvusvaheliselt aktiivne meediasektoris tegutsev ettevõtja. Kaasusu puudutas Saksamaa kohtute keeldumist rahuldamast tema taotlust ettekirjutuse tegemiseks seoses teatud tema suhtes New York Times veebiväljaandes avaldatud artiklis esitatud väidetega.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et Saksamaa kohtud ei olnud suutnud kaitsta tema mainet ja õigust eraelu austamisele.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Saksamaa kohtud olid saavutanud kaebaja EIÕK artiklist 8 tuleneva eraelu austamise õiguse ning ajalehe EIÕK artiklist 10 tuleneva sõnavabaduse õiguse vahel mõistliku tasakaalu. Kohtud olid võtnud arvesse muuhulgas järgmist: kaebaja kui Saksamaa ärimehe väidetava osaluse osas esines avalik huvi; kõnealustel väidetel oli piisav faktiline alus; artikkel, mis puudutas peaasjalikult kaebaja professionaalset elu, ei sisaldanud vaieldavaid väiteid või vihjeid.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.

-----

EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Ehkki ajakirjanikud võivad tugineda avalikele ametlikele aruannetele või ametlikele pressiteadetele ilma täiendavat uurimist läbi viimata, ei kehti sama sisemiste ametlike aruannete kohta.

Verlagsgruppe Droemer Knaur GmbH & Co. KG vs Saksamaa, kohtuotsus 19.10.2017, avaldus nr 35030/13

Asjaolud

Kaebaja on raamatute kirjastamisega tegelev äriühing, mida kohustati tasuma 10 000 euro suurust kahjuhüvitist isikule, kellele oli kaebaja poolt avaldatud raamatus viidatud kui eeldatavale maffia liikmele. Raamatu asjakohane lõik tugines muuhulgas kriminaaluurimiste föderaalse ameti sisemisel aruandel. Siseriiklikud kohtud leidsid, et kaebaja ei olnud täitnud oma kohustust viia läbi põhjalik uurimine ning olid tõsiselt sekkunud kõnealuse isiku isiklikesse õigustesse. Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Siseriiklikud kohtud olid antud asjas leidnud, et kaebaja oli liialdanud sisemistes ametlikes aruannetes edasi antud kahtlustuste astmega ega suutnud tõestada esitatud kõrget kahtlustuse astet täiendavate faktide esitamisega. Siseriiklikud kohtud juhtisid tähelepanu ka sellele, et kriminaaluurimiste föderaalse ameti aruanded ei olnud mõeldud avalikustamiseks ega saanud seetõttu vabastada ajakirjanikke või autoreid täiendava iseseisva uurimise läbi viimise kohustusest. EIK märkis, et tuleb eristada avalikke ametlikke aruanded või ametlikke pressiteateid ning sisemisi ametlikke aruandeid. Ehkki ajakirjanikud võivad tugineda avalikele ametlikele aruannetele või ametlikele pressiteadetele ilma täiendavat uurimist läbi viimata, ei kehti sama sisemiste ametlike aruannete kohta. Mõlemad allikate kategooriad tuleb selgelt identifitseerida ning neist saadud teave tuleb edasi anda liialdamata. See kehtib iseäranis seoses aruannetega, mis puudutavad väiteid kriminaalse käitumise kohta, kus kehtib süütuse presumptsiooni printsiip. Siseriiklike kohtute järeldus, mille kohaselt ei olnud kaebaja esitanud piisavaid tõendeid väite kinnitamiseks, ei olnud EIK hinnangul ebamõistlik.

Siseriiklikud kohtud olid hoolikalt kaalunud asjassepuutuvaid võistlevaid huvisid kooskõlas EIK kohtupraktikas paika pandud kriteeriumitega. Seejuures omistasid siseriiklikud kohtud põhilise tähtsuse edasi antud sõnumi tõele vastavusele. Antud asjaoludel ning võttes arvesse siseriiklikele kohtutele võistlevate huvide vahelise tasakaalu leidmisel jäetud otsustusruumi, leidis EIK, et puudusid mõjuvad põhjused, mis oleks sundinud EIK-i asendama siseriiklike kohtute vaateid enda omadega.

Resolutsioon (häältega 6:1)

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

Resolutsioon

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei olnud EIÕK artiklit 10 rikutud. Kohtunik leidis, et Kohtukoja enamus oli lahknenud EIK kohtupraktikas valitsevast arusaamast.

-----

EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

Kaebajale kohaldatud trahv meele avaldamise eest kohtuhoonele lähemal, kui 30 meetrit, ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“.

Öğrü vs Türgi, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 19631/12

Asjaolud

Kaebaja tegi 13.10.2010 kohtuhoone ees avaliku avalduse meediale. Sündmuskohale kutsuti politsei, mis leidis, et meeleavaldajad rikkusid kuberneri 2009. aasta otsust, mis keelas meeleavalduste korraldamise kohtuhoonele lähemal, kui 30 meetrit. Kaebajale määrati 143 Türgi liiri (umbes 70 euro) suurune trahv.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle määratud trahv rikkus tema kogunemist vabadust.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on käesolevas asjas vaidluse all olevat meeleavaldust uurinud asjas Akarsubaşı vs Türgi (nr 70396/11, 21.07.2015), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 11 rikkumise leides, et kaebajale kohaldatud trahv ei olnud kuberneri 2009. aasta määruse rikkumise eest „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega leidis EIK, et ka käesolevas asjas ei olnud sekkumine EIÕK artikli 11 mõttes „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. EIK hinnangul ei olnud asjas saavutatud üldiste huvide (korratuste ärahoidmine) ja kaebaja meeleavaldamise vabaduse vahel õiglast tasakaalu. Kaebaja suhtes kohaldatud trahv ei tulenenud „tungivast sotsiaalsest vajadusest”.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis;

3. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 120 eurot.

-----

EIÕK ARTIKKEL 34 – INDIVIDUAALKAEBUSED

Võimud ei täitnud antud asjas ajutist meedet viivitamatult, ehkki selleks puudusid objektiivsed takistused või raskused, millest tulenevalt ei olnud riik täitnud reegli nr 39 alusel kohaldatud ajutist meedet ja oli rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevat kohustust.

Khuseynov vs Venemaa, kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 1647/16

Asjaolud

Kaebajat hoiti alates 21.01.2013 kohtueelselt kinni. Kaebaja vanglasse vastuvõtmisel teostatud uuringute tulemusena tuvastati kaebajal nahavähk, mis vajas kiiritusravi ja lõikust.

Kaebaja taotles 11.01.2016 Kohtureeglite reegli nr 39 alusel ajutise meetme kohaldamist väites, et ta ei saanud keerulist vähilõikust, mida tema olukord vajas. EIK kohaldas 25.01.2016 ajutist meedet, milles viitas Venemaa valitsusele, et Kohtureeglite reegli nr 39 alusel oli menetluse kohase läbiviimise huvides soovitatav, et kaebaja vaadataks koheselt läbi karistussüsteemist sõltumatute meditsiiniekspertide poolt selleks, et tuvastada: (i) kas kaebaja oli saanud kohast arstiabi; (ii) kas kaebaja praegune tervislik olukord oli kooskõlas kinnipidamisega karistuskoloonias; (iii) kas kaebaja tervislik seisund nõudis kiiret lõikust ja/või üleviimist sobilikku tsiviil- või vanglahaiglasse. Samuti nägi EIK ette, et valitsus tagaks kaebaja üleviimise asjakohasesse haiglasse lõikusele, kui meditsiinieksperdid järeldasid, et see oli vajalik.

Vastuseks ajutisele meetmele viis valitsus kaebaja 14.03.2016 vangla meditsiiniüksusesse, kus tsiviilonkoloog vaatas kaebaja läbi ja kinnitas lõikuse vajadust. Valitsus ei võtnud kasutusele muid meetmeid ajutise meetme täitmiseks. Kaebaja keeldus 31.05.2016 lõikusest, misjärel saadeti ta järgmisel päeval tagasi karistuskolooniasse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis muuhulgas, et valitsuse suutmatus tagada talle kohene arstlik läbivaatus ja ravi rikkus Kohtureeglite reegli nr 39 alusel kohaldatud ajutist meedet ja kaebaja individuaalkaebeõigust.

EIK seisukohad

Võttes arvesse valitsuse vastuse ajutisele meetmele, leidis EIK, et võimud ei täitnud ajutist meedet, mis tulnuks ellu viia viivitamatult (kaebaja toimetati vangla meditsiiniüksusesse umbes 7 nädalat pärast ajutise meetme kohaldamist). Valitsus ei esitanud selgelt selgitust selle kohta, miks nad ei olnud tegutsenud vastuseks EIK ajutisele meetmele hoolsalt ja kiirelt. Puudusid objektiivsed takistused või raskused, mis ennetasid käesolevas asjas ajutise meetme kiiret täitmist. Lisaks ei sisaldanud valitsuse seisukohad kaebaja arstiabi kohasuse analüüsi ega hinnangut selle kohta, kas kinnipidamistingimused olid kaebaja tervisliku seisundiga kooskõlas. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et riik ei olnud täitnud ajutise meetme eesmärki, millega EIK taotles asjakohase ja sõltumatu arstiarvamuse saamist, et EIK saaks tõhusalt vastata ja vajadusel ennetada kaebaja jätkuvaid kehalisi ja vaimseid kannatusi. EIK järeldas, et riik ei olnud täitnud reegli nr 39 alusel kohaldatud ajutist meedet, millega oli Venemaa rikkunud EIÕK artiklist 34 tulenevat kohustust.

Resolutsioon

1. Venemaa ei ole täitnud Kohtureeglite reegli nr 39 alusel kohaldatud ajutust meedet, millega rikuti EIÕK artiklist 34 tulenevat kohustust;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

Kui kaebaja on surnud enne EIK poolt kohtulahendi tegemist, tekib õigus hüvitisele tema pärijatel.

Kavaklıoğlu jt vs Türgi (revisjon nr 3), kohtuotsus 17.10.2017, avaldus nr 15397/02


Revisjon

Asjaolud

EIK tuvastas 06.10.2015 otsuses teiste seas, et İsmet Kavaklıoǧlu osas oli rikutud EIÕK artiklit 2 sisulisest ja menetluslikust aspektist. EIK määras Şaban Kavaklıoǧlule (surnu isale) mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot.

Kaebajate advokaat teavitas 05.05.2017 EIK-i Şaban Kavaklıoǧlu surmast 17.09.2014. Kaebajate esindaja taotles 06.10.2015 otsuse revideerimist Kohtureeglite reegli nr 80 alusel ning Şaban Kavaklıoǧlu viie pärija määramist talle välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise saajateks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et käesolev olukord ei erinenud millegi poolest olukordadest, mis tõid kaasa sama asja kaks eelnevat revideerimist (Kavaklıoğlu jt vs Türgi (revisjon nr 2), nr 15397/02, 30.05.2017; Kavaklıoğlu jt vs Türgi (revisjon no 1), nr 15397/02, 14.06.2016). Seega oli EIK hinnangul vajalik 06.10.2015 kohtulahendit Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida. EIK otsustas määrata Șaban Kavaklıoğlu viiele pärijale ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot.

Resolutsioon

1. Revideerida 06.10.2015 otsust EIÕK artikli 41 kohaldamise osas;

2. EIK määras Mmes Nakiye Kavaklıoğlu’le, Güler Kavaklıoğlu’le (Nalbur), Gülser Kavaklıoğlu’le (İlay), Günnur Kavaklıoğlu’le (Zorlu) ja M. Hüseyin Kavaklıoğlu’le ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot.