Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 23. - 29. oktoober 2017

 

Uudise kuupäev:
  03.11.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

Võimud ei viinud läbi tõhusat uurimist seoses vaimuhaige isiku surmaga, kes oli surnud pärast tema suhtes jõu kasutamist, mille eesmärk oli tema kinnipidamine tema sundravile toimetamise eesmärgil.

Frančiška Štefančič vs Sloveenia, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 58349/09

Asjaolud

Kaasus puudutas kaebaja poja surma, mis leidis aset politsei sekkumise ajal, mille eesmärk oli kaebaja poja toimetamine psühhiaatriahaiglasse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse toetudes eelkõige EIÕK artiklile 2 väites, et riik vastutas tema poja surma eest ning võimud viisid tema poja surma asjaolude uurimise läbi tõe varjamiseks ja vastutuse vältimiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et valitsuse esitatud dokumendid ei andnud sündmusest selgelt pilti. Sellegipoolest nõustus prokuratuur varmalt patoloogi esitatud hüpoteesiga ning jättis tähelepanuta asjas esinevad tegematajätmised ja vastuolud ega võtnud kasutusele samme nende tegematajätmiste ja vastuolude lahendamiseks. Siseriiklik eeluurimine ei võimaldanud seega piisaval määral kindlaks teha, kas mõni sündmusest osa võtnud isik võis olla kaebaja poja surma eest vastutav. Asjas ei viidud läbi kohtulikku uurimist, mille raames oleks võidud võtta sekkumismeeskonnalt ja patoloogilt lisaselgitusi selleks, et selgitada eelmainitud küsimusi. EIK leidis seetõttu, et uurimisasutuste järeldused ei olnud kohased ning jätsid õhku mitmeid küsimusi, mida tulnuks tõhusa uurimise tagamiseks uurida.

EIK selgitas, et nimetatud ülesanne on siseriiklike võimude ülesanne, kuna nad on paremas olukorras, et uurida kaasuste fakte ning reageerida kriminaaluurimise käigus kogutud asjakohasele teabele. EIK lisas, et asjas oli veel ruumi kaebaja poja surma asjaolud selgitamiseks ning traagilisest sündmusest osa võtnud isikute võimaliku vastutuse kindlaks tegemiseks. Praeguse seisuga ei olnud EIK-l võimalik aga siseriikliku menetluse järeldustele tugineda.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 36 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

Võttes arvesse kaebaja alaealisuse ning tema eriti tõsised vigastused, oli politseinike poolt kaebaja kinnipidamiseks kasutatud jõud selgelt üleliigne, õigustamatu ning suunatud kaebaja hirmutamisele.

Devyatkin vs Venemaa, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 40384/06

Asjaolud

Kaebaja peeti 16-aastasena kahe politseiniku poolt kinni. Kaebaja väitis, et üks politseinik haaras teda kaelast, lõi ta pikali ning üritas teda kägistada. Kaebaja sõnul löödi teda ning ta lohistati politseiautosse. Kaebaja sai mitmeid vigastusi, sh hüoidluu mõra ning lõike- ja muljumishaavad kaelal, näol ja küünarnukkidel. Nimetatud vigastused registreeriti mitmetes arstlikes aruannetes.

Kaebaja ema üritas alustada politseinike suhtes kriminaalmenetlust, kuid edutult.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta sai politseinike tegevuse tulemusena vigastusi ning tema vastavasisuliste kaebuste osas ei viidud läbi tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajal tuvastatud vigastused võisid olla vaieldamatult tekkinud kaebaja väidetavast väärkohtlemisest politseinike poolt.

EIK osundas ka, et ehkki kõrgemalseisev prokurör oli uurijat selleks kohustanud, ei olnud uurija tuvastanud ühtki politseinike konkreetset tegu ega hinnanud, kas asjas oli esinenud vajadus kaebaja kinnipidamiseks ning seega üldse jõu kasutamiseks.

EIK märkis järgmiseks, et uurija leiud tuginesid nö uurimiseelsel uurimisel. EIK osundas oma varasemale kohtupraktikale, milles on leidnud, et usutavate politseipoolse väärkohtlemise väidete uurimine uurimiseelsete päringute teel ei ole piisav, et täita EIÕK artiklist 3 tulenevaid standardeid. EIK hinnangul puudus antud asjas, mis puudutas usutavaid väärkohtlemise väiteid, millest oli võime kiires korras teavitatud, põhjus jõuda erinevale seisukohale. Seega tuvastas EIK, et uurimisasutused ei viinud läbi kaebaja politseipoolse väärkohtlemise väidete osas tõhusat uurimist, nagu nõuab EIÕK artikkel 3.

Valitsus ei olnud antud asjas täitnud oma tõendamiskoormust tõendamaks, et kaebaja suhtes vahistamisel kasutatud jõud oli olnud vältimatu ega olnud üleliigne. Seega, võttes arvesse kaebaja alaealisuse ning tema eriti tõsised vigastused, oli politseinike poolt kasutatud jõud selgelt üleliigne, õigustamatu ning suunatud kaebaja hirmutamisele. Selline jõu kasutamine tõi kaasa vigastused, mis põhjustasid kaebajale kahtlemata tõsist valu ja vaimseid kannatusi, mis oli kogumina käsitletav piinamisena.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebaja piinamisega;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist seoses kaebaja väite, mille kohaselt olid politseinikud teda piinanud, osas tõhusa uurimise puudumisega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et politseipoolse vägivalla ametlik uurimine ei olnud tulenevalt Itaalia õigussüsteemis esinevatest struktuursetest puudujääkidest tõhus.

Azzolina jt vs Itaalia, kohtuotsus 26.10.2017, avaldused nr 28923/09; 67599/10

Asjaolud

Kaasus puudutas Genovas 2001. aastal toimunud G8 tippkohtumisel ajal toimunud sündmusi, kus meeleavaldajatele sai kinnipidamise ajal osaks korrakaitseorganite töötajate poolne vägivald. Kaebajad väitsid peaasjalikult EIÕK artiklile 3 toetudes, et vägivald oli käsitletav piinamisena ning kurtsid, et sündmuste uurimine ei olnud piisav. Kaebajad kurtsid eelkõige peaaegu kõikide tegude osas aegumistähtaegade kohaldamise üle ning selle üle, et süüdimõistetud isikud olid karistuse kandmisest vabastatud.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajate väärkohtlemine oli siseriiklike kohtute poolt üksikasjalikult ja põhjalikult kindlaks tehtud ning oli seetõttu väljaspool kahtlust. Kaebajatele, kes olid kinnipidamise tõttu eriti haavatavates olukordades, oli osaks saanud füüsiline, verbaalne ja psühholoogiline vägivald, mis oli EIK hinnangul käsitletav piinamisena.

Et Itaalia õiguses puudus sündmuste toimumise ajal piinamise kuritegu, olid peaaegu kõik vägivallaaktid enne asja jõudmist kohtusse aegunud. Tulenevalt aegumistähtaegade kohaldamisest ning mitme süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamisest ei olnud ükski vastutav isik saanud kohast karistust. Seega leidis EIK, et asjas puudus tõhus ametlik uurimine.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus nr 67599/10 seitsme kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ühele kaebajale 85 000 eurot ning ülejäänud kaebajatele igaühele 80 000 eurot.

-----

Kinnipeetavaid piinanud vangivalvurid pääsesid karistamatult kohase seadusandluse puudumise tõttu.

Cirino ja Renne vs Itaalia, kohtuotsus 26.10.2017, avaldused nr 2539/13; 4705/13

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat. Kaasus puudutas nende kaebust, et Asti karistusasutuses toimus detsembris 2004 nende väärkohtlemine vangivalvurite poolt ning vastutavad isikud olid jäänud karistuseta. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajatele osaks saanud väärkohtlemine oli olnud tahtlik ning viidi läbi ettekavatsetud ja organiseeritud viisil. Samuti viidi see läbi ajal, kui kaebajaid peeti vangivalvurite poolt kinni. EIK hinnangul oli kaebajatele osaks saanud kohtlemine oli käsitletav piinamisena. Seega esines EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist.

EIK hinnangul olid siseriiklikud kohtud teinud tõsise katse faktide kindlaks tegemiseks ning kaebajatele osaks saanud kohtlemise eest vastutavate isikute väljaselgitamiseks. Samas olid siseriiklikud kohtud leidnud, et faktiliste asjaolude esinemise ajal kehtinud Itaalia õiguses puudus õigusnorm, mis oleks võimaldanud käsitleda kõnealust kohtlemist piinamisega, mistõttu pidid nad kasutama kriminaalkoodeksi muid norme, mille osas kehtisid aegumistähtajad. Selle õigussüsteemi lünga tulemusena puudusid siseriiklikel kohtutel vahendid, millega tagada, et riigiametnike poolt kasutatud EIÕK artikliga 3 vastuolus olev kohtlemine ei jääks karistuseta. EIK järeldas, et EIÕK artiklit 3 oli rikutud ka menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist seoses kaebajate piinamisega;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras kummalegi kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 80 000 eurot ning kulude katteks 8 000 eurot.

-----

2001. aastal Itaalias toimunud G8 tippkohtumise ajal kinnipeetud meeleavaldajate suhtes tarvitatud vägivald oli käsitletav piinamisena ning selles osas puudus tõhus ametlik uurimine.

Blair jt vs Itaalia, kohtuotsus 26.10.2017, avaldused nr 1442/14; 21319/14; 21911/14

Asjaolud

Kaasus puudutas Genovas 2001. aastal toimunud G8 tippkohtumisel ajal toimunud sündmusi, kus meeleavaldajatele sai kinnipidamise ajal osaks korrakaitseorganite töötajate poolne vägivald. Kaebajad väitsid peaasjalikult EIÕK artiklile 3 toetudes, et vägivald oli käsitletav piinamisena ning kurtsid, et sündmuste uurimine ei olnud piisav. Kaebajad kurtsid eelkõige peaaegu kõikide tegude osas aegumistähtaegade kohaldamise üle ning selle üle, et süüdimõistetud isikud olid karistuse kandmisest vabastatud.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajate väärkohtlemine oli siseriiklike kohtute poolt üksikasjalikult ja põhjalikult kindlaks tehtud ning oli seetõttu väljaspool kahtlust. Kaebajatele, kes olid kinnipidamise tõttu eriti haavatavates olukordades, oli osaks saanud füüsiline, verbaalne ja psühholoogiline vägivald, mis oli EIK hinnangul käsitletav piinamisena.

Et Itaalia õiguses puudus sündmuste toimumise ajal piinamise kuritegu, olid peaaegu kõik vägivallaaktid enne asja jõudmist kohtusse aegunud. Tulenevalt aegumistähtaegade kohaldamisest ning mitme süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamisest ei olnud ükski vastutav isik saanud kohast karistust. Seega leidis EIK, et asjas puudus tõhus ametlik uurimine.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus nr 21911/14 nelja kaebaja osas;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kahele kaebajale kummalegi 10 000 eurot ning ülejäänud 22 kaebajale igaühele 70 000 eurot. EIK määras 13 kaebajale kulude katteks 40 320 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumised seoses eluaegse vangistusega ilma vabanemise lootuseta ning eluaegsete vangide suhtes erirežiimi kohaldamisega.

Zhivko Gospodinov jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 26.10.2017, avaldused nr 34639/07; 28678/08; 9777/10; 59178/10; 29219/11; 81170/12; 5608/13; 15418/13; 27596/13; 1179/14

Asjaolud

Asjas on kümme kaebajat, kes kannavad erinevates Bulgaaria vanglates eluaegseid vangistusi „erireziimi“ alusel.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks. Neli kaebajat (1., 4., 6. ja 9.) väitsid, et eluaegsed vanglakaristused tõid nende kohaldamisest alates kaasa ebainimliku ja alandava kohtlemise. Seitse kaebajat (1., 2., 3., 5., 7., 8. ja 10.) kurtsid nende karistuste kandmisel kohaldatud „erirežiimi“ tingimuste üle. Esimene kaebaja taotles ka EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamist seoses tema kirjavahetuse jälgimisega vanglavõimude poolt.

EIK seisukohad

EIK osundas oma varasemale kohtupraktikale, milles EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumisi seoses kaebustega, mis puudutasid eluaegseid vangistusi ilma vabanemise lootuseta. EIK märkis ka, et on asjas Sabev vs Bulgaaria (nr 57004/14, 12.05.2015) selgitanud, et jätkuv olukord, mille kohaselt puudus Bulgaarias mehhanism, mis oleks realistlikult võimaldanud eluaegseid vangistusi ümber vaadata, kestis vähemalt kuni 21.01.2013. Eeltoodust tulenevalt ning võttes arvesse, et 1., 4., 6. ja 9. kaebaja kaebused oli esitatud EIK-le enne 21.01.2013 või nimetatud ajast arvates kuue kuu jooksul ning nimetatud kaebused puudutasid kogu perioodi alates karistuste kohaldamisest, leidis EIK, et eluaegsete vangistuste kohaldamise hetkest 1., 4. ja 6. kaebaja osas ning pärast 02.09.2010 9. kaebaja osas, kuni 21.01.2013, esines EIÕK artikli 3 rikkumine seoses nende kaebajate eluaegsete vangistuste ümbervaatamise realistliku väljavaate puudumisega. EIK leidis, et pärast 21.01.2013 ei ole nimetatud kaebajate osas EIÕK artiklit 3 rikutud.

EIK märkis seoses kaebajate isolatsiooniga, et puudus vaidlus selles, et kaebajaid hoiti suurema osa ajast kinni kambrites ning neil oli nende karistuste kandmise ajal vaid piiratud võimalused kehalisteks harjutusteks. Samuti olid nad kooskõlas asjakohaste reeglitega muudest vangide kategooriatest eraldatud. EIK on oma varasemas praktikas leidnud, et selline olukord tulenes peaasjalikult kaebajate vanglarežiimi reguleerivate õigusnormide automaatsest kohaldamisest. Valitsus ei olnud viidanud kaebajate osavõtule mõtestatud mõistlikest tegevustest või hariduskursustest. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes EIK kohtupraktikast leidis EIK, et võttes arvesse ülalnimetatud tingimuste kumulatiivsed mõjud – sõltumata sellest, kas need tulenesid kohalduvast regulatiivsest raamistikust või selle praktilisest rakendamisest – ning kaebajate senised kinnipidamise perioodid (vahemikus kuuest aastast kuni 15 aastani), ületasid kaebajate poolt talutud kannatused ja raskused, mida ei kergendanud ka nende materiaalsed kinnipidamistingimused, kinnipidamisega vältimatult kaasnevate kannatuste taseme. Seega leidis EIK, et kaebajad olid pandud jätkuvasse olukorda, kus nende õigust mitte saada ebainimliku ja alandava kohtlemise osaliseks, oli rikutud. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise.

Võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et kuni veebruarini 2010 oli rikutud EIÕK artiklit 8 seoses esimese kaebaja korrespondentsi süstemaatilise jälgimisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine 1., 4., 6. ja 9. kaebaja osas seoses nende eluaegsete vangistuste leevendamise võimaluse puudumisega enne 21.01.2013 (9. kaebaja osas perioodil 02.09.2010-21.01.2013);

2. EIÕK artiklit 3 ei ole 1., 4., 6. ja 9. kaebaja osas seoses nende eluaegsete vangistuste leevendamise võimaluse puudumisega pärast 21.01.2013 rikutud;

3. EIÕK artikli 3 rikkumine 1., 2., 3., 5., 7., 8. ja 10. kaebaja osas seoses nende kinnipidamistingimustega „erilise vanglarežiimi“ alusel (10. kaebaja suhtes perioodil pärast 18.02.2009);

4. EIÕK artikli 8 rikkumine 1. kaebaja osas seoses tema korrespondentsi jälgimisega enne veebruari 2010;

5. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1. kaebajale 4 000 eurot ning 3., 5., 7., 8., ja 10. kaebajale igaühele 3 000 eurot. EIK määras kulude katteks 1., 3., 4., 7. ja 10. kaebajale ühiselt 5 082 eurot ning 5. kaebajale 1 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale edastamata jätmisega kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames.

Taş vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 702/11

Asjaolud

Kaebajat vahistati 07.12.2009. 09.12.2009 otsustas kohus otsustas 06.05.2010 kaebaja jätkuva kinnipidamise. Kaebaja kaebas nimetatud otsuse edasi, kuid apellatsioonikohus jättis 20.05.2010 kaebaja kaebuse suulist istungit korraldamata rahuldamata, tuginedes prokuröri kirjalikule arvamusele, mida ei olnud kaebajale ega tema esindajale edastatud. Kaebaja vabastati 10.12.2010.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend oma kinnipidamise õiguspärasuse vaidlustamiseks, kuna apellatsioonikohus jättis ta vastuväited rahuldamata prokuröri kirjaliku arvamuse alusel, mida ei olnud talle ega tema esindajale edastatud. Lisaks palus kaebaja tuvastada EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise väites, et ta ei olnud saanud oma EIÕK artikli 5 lõigetest 3 ja 4 tulenevate õiguste rikkumise eest hüvitist.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on sarnaseid küsimusi lahendanud asjas Altınok vs Türgi (nr 31610/08, 29.11.2011), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõigete 4 ja 5 rikkumised. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale mitteedastamisega kaebaja kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluse raames, samuti tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses prokuröri arvamuse kaebajale ja tema esindajale edastamata jätmisega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 5 rikkumine;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis;

4. EIK määras kulude katteks 1 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Puudusid piisavad alused, et EIK oleks saanud järeldada, et kassatsioonikohtu poolt siseriiklikule õigusele antud tõlgendus oleks olnud selgelt faktiliselt või õiguslikult ekslik, mis oleks kaasa toonud „õigusemõistmisest keedumise“.

Tibet Menteş jt vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldused nr 57818/10; 57822/10; 57825/10; 57827/10; 57829/10

Asjaolud

Asjas on viis kaebajat, kes töötasid İzmiri lennujaama tollimaksuvabades kauplustes. Kaebajad alustasid 2003. aastal oma tööandja suhtes kohtumenetlust. Kaebajad nõudsid muuhulgas hüvitist ületunnitöö eest, mis oli ületanud seaduses sätestatud töötunde. Esimese astme töökohus tegi septembris 2005 otsuse kaebajate kasuks. Kassatsioonikohus tühistas aga 2008. aastal otsuse kaebajatele hüvitiste määramise osas ning saatis asja uueks arutamiseks töökohtule. Seejuures andis kassatsioonikohus töökohtule juhised, et töökohus kohaldaks ületunnitöö arvesse võtmisel erinevat lähenemist. Töökohus tegi 2009. aastal asjas lõpliku otsuse, milles jättis osade kaebajate nõuded täies ulatuses rahuldamata ning määras teistele 90% vähem võrreldes esimese otsuse alusel määratud summadega.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende ületunnitööd puudutanud menetlus oli olnud ebaõiglane. Kaebajad väitsid, et kassatsioonikohtu ületunnitöö tõlgendus kaitses tööandjaid ning julgustas kasutama ülemääraseid töötunde.

EIK seisukohad

Ehkki kassatsioonikohtu poolt siseriiklikule õigusele antud tõlgendus omas menetluse tulemile otsest mõju, ei saanud EIK nõustuda kaebajatega selles, et see tõlgendus tõi iseenesest kaasa siseriikliku menetluse läbiviimisel menetlusvea, mis muutis menetluse ebaõiglaseks. EIK hinnangul puudus EIK-l EIÕK artikli 6 alusel õigus seada kahtluse alla seda, kas siseriiklike kohtute tõlgendus ületunnitöö kohta oli sobilik, kuna selliselt asendaks EIK siseriikliku õiguse kohase tõlgendamise ja sisu osas siseriiklike kohtute vaated enda vaadetega. EIK ei saa oma EIÕK artikli 6 lõike 1 tõlgendamise abil luua sisulist õigust, millel puudub asjassepuutuvas riigis õiguslik alus. EIK hinnangul defineeris kassatsioonikohtu kohtupraktika ületunnitöö piirid ning selle sisulised piirangud. Kassatsioonikohtu otsus oli kooskõlas kohtupraktikast tulenevate printsiipide kohaldamisega sarnastes olukordades olevate töötajate suhtes. Eeltoodust tulenevalt puudusid piisavad alused, et EIK oleks saanud järeldada, et kassatsioonikohtu poolt siseriiklikule õigusele antud tõlgendus oleks olnud selgelt faktiliselt või õiguslikult ekslik, mis oleks kaasa toonud „õigusemõistmisest keedumise“.

EIK leidis, et siseriiklike kohtude poolt kaebajate asjas esitatud põhjendused olid EIÕK artikli 6 lõike 1 eesmärkidel piisavad. Seega ei ole nimetatud normi rikutud.

Resolutsioon (häältega 4:3)

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud.

Eriarvamus

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et asjas oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1. Samuti leidsid eriarvamusele jäänud kohtunikud, et kaebajatel oli täidetav nõue, mis oli käsitletav omandina, mis kuulus EIÕK 1. protokolli artikli 1 kohaldamisalasse.

-----

Kohtute keeldumine kaebajate erastamise taotluste läbivaatamisest ei olnud õiguskindluse ja kohase õigusemõistmise eesmärke silmas pidades proportsionaalne.

Nesterenko ja Gaydukov vs Venemaa, kohtuotsus 24.10.2017, avaldused nr 20199/14; 20655/14

Asjaolud

Kaebajad olid sõjaväelased. Kaitseministeerium määras kaebajatele korterid sotsiaalsete üürilepingute alusel. Kaebajad lootsid korterid erastada ning võtsid ühendust agentuuriga, mis kortereid haldas, ning kaitseministeeriumiga, mis vastasid, et kuna asjakohane haldusregulatsioon erastamise menetluse osas oli endiselt eelnõu koostamise etapis, ei saanud nad võtta kasutusele vajalikke tegevusi korterite erastamiseks. Kaebajad esitasid siseriiklikele kohtutele hagid kaitseministeeriumi ja haldusagentuuri vastu, milles taotlesid korterite omandiõiguse tunnustamist. Kohtud tunnistasid kaebajate hagid vastuvõetamatuteks alusel, et kaebajad ei olnud esitanud enne kohtusse pöördumist kohtueelseid taotluseid. Kohtute hinnangul pidanuksid hagejad kasutama halduskanaleid ning esitama kaebused kohtule alles siis, kui nende kohtueelsed taotlused jäeti rahuldamata.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et selge haldusregulatsiooni puudumisel olid kaebajad tegutsenud heas usus, kui nad esitasid enda hinnangul pädevatele haldusvõimudele kohtueelsed taotlused ning pöördusid seejärel, kui nad said kaudselt negatiivsed vastused, kohtu poole. Seejuures olid võimud ka ise viidanud võimalikule kohtumenetlusele. EIK hinnangul tõi siseriiklike kohtute nõue esitada võimude negatiivne vastus, veelgi enam konkreetses vormis, kaasa kohtule juurdepääsuõiguse sõltuvaks muutumise elemendist, mis ei kuulunud kaebajate mõjusfääri. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kohtute keeldumine erastamise taotluste läbivaatamisest ei olnud õiguskindluse ja kohase õigusemõistmise eesmärke silmas pidades proportsionaalne. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kaebajate juurdepääsuõigusega kohtule.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kummalegi kaebajale 2 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sõjaväeohvitseride kuulumisega sõjaväelase kohtuasja arutanud kohtu koosseisu.

Barış Demir vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 51144/06

Asjaolud

Kaebaja vasak käsi sai 05.01.2001 kohustusliku ajateenistuse ajal õnnetusjuhtumi tagajärjel vigastada. Pärast gangreeni tekkimist tuli kaebaja käsi 13.01.2001 amputeerida. Kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude kaitseministeeriumi vastu. Kõrgem sõjaväehalduskohus leidis 18.01.2006 otsuses, et sõjavägi oli kaebaja vigastuse eest vastutav ning rahuldas kaebaja kahjuhüvitise nõude osaliselt.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et kõrgem sõjaväehalduskohus ei olnud sõltumatu ja erapooletu, kuna kohtu koosseisu kuulusid kaks sõjaväeohvitseri. Kaebaja kurtis lisaks võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtete rikkumise üle kõrgema sõjaväehalduskohtu poolt, kuna talle ei olnud edastatud prokuröri arvamust.

EIK seisukohad

Osas, mis puudutas kõrgema sõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumise väidet, märkis EIK, et on uurinud identset kaebust juhtivas asjas Tanışma vs Türgi (nr 32219/05, 17.11.2015), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise alusel, et sõjaväeohvitseridel puudusid vajalikud sõltumatuse tagatised. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele.

Mis puudutas prokuröri poolt kõrgemale sõjaväehalduskohtule esitatud arvamuse kaebajale edastamata jätmist, siis osundas EIK, et on varem sarnast kaebust uurinud ja tuvastanud selles osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Seitsme lapse ajutiselt perekonnast eraldamine ei rikkunud vanemate õigust era- ega perekonnaelu austamisele.

Achim vs Rumeenia, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 45959/11

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, hr ja prl Achim, kellel on seitse last. Kaasusus puudutas laste hoole alla võtmist alusel, et paar ei olnud täitnud oma vanemlikke kohustusi. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et laste ajutine hoole alla paigutamine oli asjakohaste ja piisavate põhjustega õigustatud. Võimud taotlesid laste huvide kaitset, otsides seejuures õiglast tasakaalu kaebajate õiguste ning laste õiguste vahel.

Siseriiklike kohtute otsused ei põhinenud vaid perekonna materiaalsel puudusel, vaid ka asjaolul, et kaebajad olid käitunud laste suhtes hooletult, mis puudutas laste tervist ning hariduslikku ja sotsiaalset arengut. Võimud olid üles näidanud konstruktiivset suhtumist seeläbi, et võimud nõustasid vanemaid tegevuste osas, mida nad pidid oma varalise olukorra parandamiseks ja vanemlike oskuste edendamiseks tegema. Laste hoole alla paigutamine oli olnud vaid ajutine ning võimud olid astunud vajalikke samme hõlbustada laste naasmist vanemate juurde kohe, kui vanemad olid asunud tegema koostööd ning nende olukorda oli paranenud.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 8 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Ajalehe väljaandjale pandud kohustus avaldada puudutatud isiku vastus artiklis esinevate vigade parandamiseks ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Eker vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 24016/05

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutav avalehe avaldajale pandud kohustust trükkida ära vastus artiklile, mille ta oli oma ajalehes kirjutanud ja avaldanud. Vastus oli kirjutatud kohalike ajakirjanike ühenduse poolt vastuseks kaebaja artiklis toodud kriitikale.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis muuhulgas selle üle, et esimese ega teise astme kohtus ei toimunud kohtuistungit. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamist väites, et tema artiklit parandava teksti avaldamiseks kohustamine kahjustas tema mainet ja väärikust ning tõi kaasa sekkumise tema sõnavabaduse õigusesse.

EIK seisukohad

EIK leidis käesolevas asjas vastuse esitamise õiguse menetluse raames, kus lahendatavad õigusküsimused ei olnud kuigi keerulised ja siseriiklikud kohtud pidid otsused langetama kiiresti, et asjaolu, et kohtud tegid otsused asja toimiku alusel ilma suulist istungit pidamata, ei rikkunud EIÕK artikli 6 lõiget 1 seoses menetluse suulisuse ja avalikkusega. Seega ei olnud EIÕK artikli 6 lõiget 1 rikutud seoses siseriiklikes kohtutes istungi puudumisega.

Antud asjas leidis EIK, et siseriiklikud kohtud olid saavutanud õiglase tasakaalu kaebaja sõnavabaduse õiguse ning ühenduse maine kaitsmise õiguse vahel. Ehkki vastus sisaldas potentsiaalselt kaebajat halvustavaid märkusi, leidis EIK, et see ei ületanud lubatava kriitika piire. Lisaks oli vaidlusalune avaldamiseks kohustamise otsus olnud taotletavat eesmärki (kaasinimeste maine ja õiguste kaitse) silmas pidades proportsionaalne. Kaebajalt ei nõutud tema artikli parandamist. Ka ei takistanud midagi kaebajal avaldamast omapoolset versiooni faktidest. Seega leidis EIK, et EIÕK artiklit 10 ei olnud rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole seoses siseriiklikes kohtutes istungi mittetoimumisega rikutud;

2. EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

-----

EIK leidis, et päevalehe peatoimetaja kriminaalkorras karistamine ebaseaduslikke rühmitusi puudutava artikli avaldamise eest ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik meede.

Bayar vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 603/09

Asjaolud

Kaebaja oli faktiliste asjaolude toimumise ajal päevalehe peatoimetaja. Nimetatud ajalehes ilmus 05.09.2004 artikkel, milles käsitleti 35 isiku vahistamist, kes olid käitunud inimkilpidena, et takistada Türgi sõjaväelastel Kurdistani Töölispartei liikmeid ründamast, ning milles avaldati sellega seoses Inimeste Kaitsejõudude (Kurdistani Töölispartei haru)) avaldus. Kaebajale mõisteti artikli avaldamise eest terrorismivastase võitluse seaduse alusel süüdi.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kõnealune artikkel ei sisaldanud üleskutset vägivallale, relvastatud vastupanule või ülestõusule. Samuti ei olnud see käsitletav vihakõnena. Mis puudutas siseriikliku kohtu põhjendusi kaebaja süüdimõistmisel, siis leidis EIK, et need ei olnud kaebaja sõnavabaduse õigusesesse sekkumise õigustamiseks piisavad. Seega ei näinud EIK põhjust jõuda antud asjas erinevale järeldusele võrreldes asjadega Gözel ja Özer vs Türgi (nr 43453/04; 31098/05, 06.07.2010), Belek vs Türgi (nr 36827/06; 36828/06; 36829/06, 20.11.2012) ja Belek ja Velioğlu vs Türgi (nr 44227/04, 06.10.2015).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 250 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

Ametiühingusse kuulunud avalike teenistujate distsiplinaarkorras karistamine ametiühingu tegevustes osalemise eest ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning rikkus kaebajate meeleavalduse vabaduse õigust.

Kaya ja Gül vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldused nr 47988/09; 47989/09

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kes töötasid avalike teenistujatena finantsministeeriumi juures olevates maksuametites. Kaebajad kuulusid faktilise asjaolude esinemise ajal ametiühingusse. Kaebajaid teavitati märtsis ja aprillis 2009 sellest, et nende suhtes oli alustatud distsiplinaarmenetlusi seoses asjaoluga, et nad olid võtnud osa ametiühingu poolt pressile tehtud avaldusest. Kaebajate suhtes kohaldati hoiatuse ja noomituse vormis distsiplinaarkaristusi eelnimetatud ametiühingu tegevustes osalemise eest. Kaebajad vaidlustasid edutult nimetatud otsused.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused, milles kurtsid, et neile distsiplinaarkaristuseks määratud hoiatus ja noomitus ametiühingu tegevustest osa võtmise eest riivas nende EIÕK-st tulenevaid õiguseid. Kaebajad väitsid ka, et faktiliste asjaolude esinemise ajal puudus siseriiklikus õiguses õiguskaitsevahend, millega vaidlustada neile määratud distsiplinaarkaristusi.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et on asjas Karaçay vs Türgi (nr 6615/03, 27.03.2007), milles tõusetusid käesoleva asjaga sarnased küsimused, leidnud, et kohaldatud sanktsioon oli oma leebusest hoolimata selline, et see heidutas ametiühingu liikmeid legitiimselt osalemast streikides või muudes ametiühingu tegevustes, mis olid mõeldud ametiühingute liikmeid kaitsma. Sellest tulenevalt leidis EIK, et viidatud asjas kaebajale tehtud hoiatus ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning asjas oli rikutud kaebaja meeleavalduse vabaduse õigust. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise.

EIK on varasemalt uurinud sarnaseid kaasuseid ning on tuvastanud EIÕK artikli 13 rikkumisi seoses Türgi õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega, millega kaebajad oleksid saanud vaidlustada neile hoiatuse ja noomituse vormis kohaldatud distsiplinaarkaristused. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine.

-----

Ametiühingusse kuulunud õpetaja distsiplinaarkorras karistamine ametiühingu poolt korraldatud meeleavaldusel osalemise eest ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning rikkus õpetaja meeleavalduse vabaduse õigust.

Özdemir Gürcan vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 2722/10

Asjaolud

Kaebaja on algkooli õpetaja, kes oli faktiliste asjaolude toimumise ajal haridus- ja teadustöötajate ametiühingu kohaliku haru liige ja sekretär. Kaebaja osales 28.11.2008 ametiühingu poolt korraldatud meeleavaldusel. Kaebaja suhtes kohaldati 29.09.2009 eelnimetatud meeleavaldusel osalemise eest distsiplinaarkaristust noomituse vormis. Kaebaja vaidlustas edutult nimetatud otsuse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle distsiplinaarkaristuseks määratud noomitus ametiühingu tegevustest osa võtmise eest riivas tema EIÕK-st tulenevaid õiguseid. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist väites, faktiliste asjaolude esinemise ajal puudus siseriiklikus õiguses õiguskaitsevahend, millega vaidlustada talle määratud distsiplinaarkaristust.

EIK seisukohad

Seoses EIÕK artikli 11 alusel esitatud kaebusega selgitas EIK, et on asjas Karaçay vs Türgi (nr 6615/03, 27.03.2007), milles tõusetusid käesoleva asjaga sarnased küsimused, leidnud, et kohaldatud sanktsioon oli oma leebusest hoolimata selline, et see heidutas ametiühingu liikmeid legitiimselt osalemast streikides või muudes ametiühingu tegevustes, mis olid mõeldud ametiühingute liikmeid kaitsma. Sellest tulenevalt leidis EIK, et viidatud asjas kaebajale tehtud hoiatus ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning asjas oli rikutud kaebaja meeleavalduse vabaduse õigust. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise.

EIK on varasemalt uurinud sarnaseid kaasuseid ning on tuvastanud EIÕK artikli 13 rikkumisi seoses Türgi õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega, millega kaebajad oleksid saanud vaidlustada neile hoiatuse ja noomituse vormis kohaldatud distsiplinaarkaristused. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Kaebaja ei olnud esitanud õiglase hüvituse nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine.

-----

Ametiühingusse kuulunud õpetaja distsiplinaarkorras karistamine ametiühingu teadete levitamise eest ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning rikkus kaebaja meeleavalduse vabaduse õigust.

Durmuş vs Türgi, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 5159/10

Asjaolud

Kaebaja on õpetaja, kes oli faktiliste asjaolude toimumise ajal haridus- ja teadustöötajate ametiühingu liige. Mais 2009 alustati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust seoses ametiühingu loodud teate teadete tahvlile üles panemisega ning selle teate kooli üldkasutataval alal levitamisega. 30.09.2009 otsustati kaebaja suhtes kohaldada distsiplinaarkaristust noomituse vormis. Kaebaja taotles edutult nimetatud otsuse tühistamist.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles leidis, et talle distsiplinaarkaristuseks määratud noomitus ametiühingu tegevustest osa võtmise eest riivas tema EIÕK-st tulenevaid õiguseid. EIK hinnangul tuli esitatud avaldust uurida EIÕK artikli 11 alusel.

EIK seisukohad

EIK on asjas Karaçay vs Türgi (nr 6615/03, 27.03.2007), milles tõusetusid käesoleva asjaga sarnased küsimused, leidnud, et kohaldatud sanktsioon oli oma leebusest hoolimata selline, et see heidutas ametiühingu liikmeid legitiimselt osalemast streikides või muudes ametiühingu tegevustes, mis olid mõeldud ametiühingute liikmeid kaitsma. Sellest tulenevalt leidis EIK, et viidatud asjas kaebajale tehtud hoiatus ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning asjas oli rikutud kaebaja meeleavalduse vabaduse õigust. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.



EIÕK ARTIKKEL 14 – DISKRIMINEERIMISE KEELAMINE

Registreeritud partnerluse võimaldamine vaid samasoolistele paaridele, mitte erisoolistele paaridele ei olnud EIÕK-ga vastuolus.

Ratzenböck ja Seydl vs Austria, kohtuotsus 26.10.2017, avaldus nr 28475/12

Asjaolud

Kaebajateks on naisest ja mehest koosnev paar, kes esitasid avalduse registreeritud partnerlusse astumiseks registreeritud partnerluse seaduse alusel. Kaebajate taotlus jäeti rahuldamata, kuna nad ei täitnud seadusest tulenevaid nõudeid. Nimelt oli registreeritud partnerlusse võimalik astuda vaid samasoolistel paaridel. Kaebajate kaebused jäeti rahuldamata. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 14 rikkumise tuvastamiseks koosmõjus EIÕK artikliga 8.

EIK seisukohad

Kaebajatel kui erisoolisel paaril oli juurdepääs abielule. Vastupidiselt samasooliste paaride olukorrale enne registreeritud partnerluse seaduse vastuvõtmist, rahuldas juurdepääs abielule erisooliste paaride vajadust õigusliku tunnustamise järele. Kaebajad ei olnud esile toonud spetsiifilisema vajaduse olemasolu. Kaebajate vastuseis abielule tugines nende vaatel, et registreeritud partnerlus oli moodsam ja leebem institutsioon. Sellegipoolest ei väitnud kaebajad, et nimetatud institutsioonide kohta käivad seadustes sätestatud erinevused oleksid neid eriliselt mõjutanud. Seda arvesse võttes ei olnud kaebajad – erisooline paar, millele oli avatud abielu institutsioon, kuid kes ei saanud sõlmida registreeritud partnerlust – suhteliselt sarnases või võrreldavas olukorras samasooliste paaridega, kellel puudus siseriikliku seadusandluse kohaselt õigus abielluda ning vajasid registreeritud partnerlust kui alternatiivset vahendit nende suhte õiguslikuks tunnustamiseks.

Resolutsioon (häältega 5:2)

EIÕK artiklit 14 ei ole koosmõjus EIÕK artikliga 8 rikutud.

Eriarvamus

Kaks kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et EIÕK mõttes oli samasooline paar ja erisooline paar analoogses olukorras ning nimetatud kahe grupi erinev kohtlemine pidi olema õigustatud. Kuna Austria valitsus ei olnud esitanud piisavalt tugevaid õigustusi erineva kohtlemise kaitseks, hääletasid eriarvamusele jäänud kohtunikud EIÕK artikli 14 rikkumise tuvastamise poolt koosmõjus EIÕK artikliga 8.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

EIK tunnistas kaebused riigistatud äriühingute eest hüvitise mittesaamise peale vastuvõetamatuks.

Lubelska Fabryka Maszyn i Narzędzi Rolniczych ‘PLON’ jt vs Poola, kohtuotsus 03.10.2017, avaldused nr 1680/08; 3117/08; 46309/13


26.10.2017 avaldatud otsus avalduste vastuvõetavuse kohta

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat, kellest kaks on piiratud vastutusega äriühingud ning kaks eraisikut. Kaebajad on kommunistlikul ajajärgul riigistatud äriühingute seaduslikud õigusjärglased.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et neil ei olnud võimalik saada nende riigistatud vara eest hüvitist. Kaks äriühinguks olevat kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist väites, et nende juurdepääsuõigust kohtule oli rikutud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebus oli ratione materiae vastuvõetamatu. EIK hinnangul puudus kaebajatel siseriikliku õiguse alusel nõue, mida oleks olnud võimalik käsitleda omandina, mis kuuluks EIÕK 1. protokolli artikli 1 kaitse alla. Lisaks leidis EIK, et siseriiklikud kohtud ei olnud tõlgendanud siseriiklikku õigust meelevaldselt või selgelt ebamõistlikul viisil. EIK ei pidanud vajalikuks siseriiklike kohtute vaateid enda omadega asendada.

EIK hinnangul olid EIÕK artikli 6 alusel esitatud kaebused selgelt alusetud.

Resolutsioon

Avaldused on vastuvõetamatud.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise, kuna kaebajatel ei olnud võimalik saada riigistatud vara tagastamist ega selle eest hüvitist.

Dickmann ja Gion vs Rumeenia, kohtuotsus 24.10.2017, avaldused nr 10346/03; 10893/04

Asjaolud

EIK piloototsuses asjas Maria Atanasiu jt vs Rmeenia (nr 30767/05; 33800/06, 12.10.2010) osundati, et Rumeenias oli vajalik sisse viia üldised meetmed tegelemaks pärast kommunistliku režiimi kukkumist tagastamismehhanismi puudutavas seadusandluses esinenud puudujääkidega. Mais 2013 jõustus seadus nr 165/2013, milles sätestati erinevad menetlused tagastamisnõuete lahendamist ootavatele petitsioonide esitajatele. Asjas Preda jt vs Rumeenia (nr 9584/02 jt, 29.04.2014) käsitles EIK uut seadust ning leidis, et sisse viidud mehhanism pakkus mitmeid tõhusaid õiguskaitsevahendeid, mis tuli teatud asjades ammendada, kuid uus seadus ei sisaldanud ühtki materiaal- või menetlusõiguslikku sätet, mis oleks võimaldanud heastada küsimust, mis puudutas lõplike kohtuotsuste olemasolu, mis kinnitasid sama elamukinnisvara osas samaaegselt erinevate isikute omandiõigust.

Käesolevas asjas on kolm kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused, milles väitsid, et nende võimatus saada riigistatud vara tagastamist või saada selle eest hüvitist tõi kaasa EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK seisukohad

EIK tuvastas esmalt, et kaebajatel oli EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes „omand“. EIK osundas, et seadusega nr 165/2013 ei olnud parandatud haldusmenetlust, et muuta see kaebajate taoliste isikute jaoks tõhusaks. EIK leidis, et kaebajad, kelle omandiõiguseid elamukinnisvarale ja õigust heastavatele meetmetele oli siseriiklike kohtute poolt tunnustatud, kuid kes ei saanud oma vara segamatult kasutada, kuna riik oli kinnisvara maha müünud, ei saanud abi ühestki mehhanismist, mis oleks võimaldanud neil saada omandi kaotuse eest kohast hüvitist.

Omandist ilmajätmine koos igasuguse hüvitise puudumisega pani kaebajate ebaproportsionaalse ja ebamõistliku koormuse, mis rikkus nende õigust omandi segamatule kasutamisele.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras prl Dickmann’i osas varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 96 000 eurot ning kulude katteks 1 500 eurot. EIK määras prl Gion’i ja hr Gion’i osas ühiselt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 60 000 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.

-----

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse, kuna kaebaja oli enne otsuse tegemist EIK poolt surnud ning kaebaja pärija ei olnud avaldanud soovi menetluse jätkamiseks.

Guță Tudor Teodorescu vs Rumeenia, kohtuotsus 24.10.2017, avaldus nr 33751/05

Revisjon

Asjaolud

Kaasus tulenes kaebaja poolt 15.08.2005 EIK-le esitatud avaldusest. EIK tuvastas 05.04.2016 otsuses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise, kuna kaebajal ei olnud võimalik saada siseriiklikus kohtumenetluses hüvitise summa ümberarvutamist seoses inflatsiooniga. EIK otsustas määrata kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 900 eurot.

Valitsus teavitas 08.07.2016 EIK-i asjaolust, et kaebaja oli 10.03.2016 surnud. Valitsus taotles seetõttu Kohtureeglite reegli nr 80 alusel 05.04.2016 otsuse revideerimist.

Kaebaja esindaja ega kaebaja pärija ei esitanud EIK määratud tähtaja jooksul EIK-le omapoolseid seisukohti.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja surm oli käsitletav „otsustava mõjuga“ faktina otsuse tulemusele reegli nr 80 lõike 1 mõttes. EIK märkis, et kaebaja pärija ei olnud EIK-i oma isa surmast teavitanud ega väljendanud EIK-le tahet astuda oma isa asemel menetlusse. EIK leidis ka, et valitsuselt ei saanud mõistlikult eeldada nimetatud otsustava asjaolu teadmist ning valitsus oli esitanud revideerimise taotluse reeglis nr 80 sätestatud tähtaja jooksul. Nendel asjaoludel nõustus EIK valitsuse taotlusega 05.04.2016 otsuse revideerimiseks.

EIK märkis, et EIK praktika on kustutada kohtuasjade nimistust avaldused, kui pärijad või lähisugulased ei ole avaldanud soovi menetluse jätkamiseks. EIK hinnangul puudusid erilised asjaolud seoses EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimisega, mis oleksid nõudnud kaebuse läbivaatamise jätkamist.

Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus kustutada kohtuasjade nimistust kooskõlas EIÕK artikli 37 lõikega 1 (c).

Resolutsioon

Revideerida 07.04.2016 otsust tervikuna ning kustutada asi kohtuasjade nimistust.