Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 30. oktoober - 05. november 2017

 

Uudise kuupäev:
  10.11.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise seoses kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja lahendamisega sama organi poolt.

Kamenos vs Küpros, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 147/07

Asjaolud

Kaebaja oli faktiliste asjaolude esinemise ajal Küprose tööstusvaidluste kohtu kohtunik ja esimees. Pärast seda, kui kolmandad isikud olid esitanud kaebuseid kaebaja kohtunike käitumisnormide rikkumise kohta, määras ülemkohus sõltumatu uurimiskohtuniku asja uurima. Pärast uurimiskohtuniku aruande saamist esitas ülemkohus süüdistaja määramise asemel ise kaebajale distsiplinaarsüüdistuse vääriti käitumises ning kutsus ta kohtunike ülemnõukogu (KÜN) ette, mis koosnes kõikidest ülemkohtu kohtunikest. Distsiplinaarmenetlus viidi läbi KÜN-s, mis pidas menetluse lõppedes süüdistused tõendatuks ning otsustas kaebaja ametist tagandamise.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle esitati süüdistus ning tema üle mõisteti kohut samade kohtunike poolt, millega rikuti erapooletuse põhimõtet.

EIK seisukohad

Kasutades Eskelinen’i testi, leidis EIK esmalt, et kaebaja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse osas kuulus kohaldamisele EIÕK artikli 6 lõige 1 tsiviilaspektist.

Mis puudutas sisulisi küsimusi, siis osundas EIK, et ülemkohus oli ise esitanud kaebaja vastu distsiplinaarsüüdistuse ning oli seejärel KÜN koosseisus viinud läbi distsiplinaarmenetluse. Samuti oli ülemkohus teinud otsuse ning jätnud rahuldamata kaebaja vastuväite, mis puudutas süüdistusakti. Sellises olukorras võis segadus süüdistuse esitamise ning süüdistuse otsustamise ülesannete vahel tekitada objektiivselt õigustatud hirme seoses KÜN erapooletusega.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 800 eurot ning kulude katteks 10 000 eurot.

Resolutsioon

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul olid Vilho Eskelinen’i testi tingimused täidetud, mistõttu ei kuulunud EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud kaitse kohaldamisele.

-----

Teise isiku kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses, milles viidati kaudselt kaebajale, ei rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet.

Bauras vs Leedu, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 56795/13

Asjaolud

Kaebajale esitati 2007. aastal kahtlustus selles, et ta oli korraldanud kahe isiku mõrvad. 2009. aastal esitati mõrvade toimepanemises kahtlustus D.A.-le. D.A. mõisteti 2011. aastal mõrvades süüdi. Seejuures oli üheks tõendiks, millel D.A. süüdimõistev otsus tugines, D.A.-lt kaebajale adresseeritud kiri. Nimetatud kirjas selgitas D.A., kuidas kaebaja oli tal käskinud oma äripartner ära tappa. Siseriiklik kohus leidis kirja sisu tõeseks pidades, et kuritegu oli D.A. poolt toime pandud „isiku käsul, kelle suhtes on alustatud eraldi kohtueelset uurimist“ (viidates kaebajale).

Kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses mõisteti ta 2014. aastal kõikides süüdistustes õigeks tõendite puudumise tõttu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles taotles muuhulgas EIÕK artikli 6 lõike 2 (süütuse presumptsioon) rikkumise tuvastamist väites, et D.A. suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses oli kohus järeldanud, et ta oli mõrva tellinud ilma, et kaebajale oleks antud võimalust end nimetatud süüdistuste vastu kaitsta, kuivõrd ta oli olnud menetluses vaid tunnistaja. Kaebaja väitis ka, et nimetatud järeldused mõjutasid tema enda suhtes läbi viidud kriminaalmenetlust.

EIK seisukohad

Võttes arvesse, et D.A.-d ja kaebajat süüdistati samas kuriteos ning D.A.-d süüstavaks oluliseks tõendiks oli ülalmainitud kiri, ei saanud D.A. asja menetlevad kohud vältida kaebaja väidetava mõrvas osaluse mainimist.

Hinnates vaidlusaluseid siseriiklike kohtute väiteid nende kontekstis leidis EIK, et kohtud selgitasid D.A. suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses, et nad ei hinnanud kaebaja süüd. Seega leidis EIK, et siseriiklikud kohtud vältisid võimalikult suures ulatuses sellise mulje jätmist, et nad otsustasid ette ära kaebaja süü.

EIK lisas, et kooskõlas siseriikliku õigusega uurisid kohtud D.A. suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses vaid D.A. süüd ning nende selle kriminaalmenetluse raames tehtud otsuste õiguslik mõju piirdus selle menetlusega. EIK rõhutas, et kohtud uurisid kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse raames uuesti kõiki tõendeid, sh D.A. kirja, ning kaebajal oli võimalik kirja sisu tõesust vaidlustada. Lisaks jättis apellatsioonikohus selgelt rahuldamata prokuröri väite, et kohtute seisukohti D.A. kriminaalasjas tuli jälgida ka kaebaja suhtes läbiviidavas menetluses. Seetõttu puudus EIK-l alus kahelda, et D.A. suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses kogutud tõendid jäid kaebaja asjas pelgalt suhteliseks ning nende tõendite mõju piirdus rangelt vaid D.A. suhtes läbi viidud menetlusega. Seda kinnitas ka kaebaja õigeksmõistmine.

Eeltoodust tulenevalt asus EIK seisukohale, et D.A. kriminaalasjas langetatud kohtuotsused ei rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet ning ei võtnud kaebajalt ära võimalust õiglasele kohtumenetlusele.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 2 ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas, et halduskohtumenetlus kahes kohtuastmes kestusega 7 aastat ja 8 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Damjanović ja Euromag D.O.O. vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 17248/11

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kellest esimene on eraisik ning teine äriühing. Teine kaebaja vaidlustas otsuse, millega jäeti teisele kaebajale väljastamata luba tankla ehitamiseks. Kohtumenetlus kestis enam kui 7 aastat ja 8 kuud (oktoober 2002 – juuli 2010) kahes kohtuastmes. Seejuures tehti asjas kokku kuus otsust.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et halduskohtumenetluse kestus ei olnud „mõistliku aja“ nõudega kooskõlas.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, tuvastas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ning ei olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine – teise kaebaja osas;

2. EIK määras teisele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 100 eurot ning kulude katteks 500 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Uimastikaubanduse asjas oli kirjavahetuse varjatud jälgimine prokuröri loa alusel olnud ebaseaduslik, kuid kriminaalmenetlus oli tervikuna õiglane.

Dragoş Ioan Rusu vs Rumeenia, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 22767/08

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas ülikoolis töötanud teadlast, kes mõisteti süüdi Diazepamiga kauplemises läbi kohaliku postkontori. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema korrespondentsi jälgimine oli olnud ebaseaduslik. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist väites, et tema süüdimõistmine ei olnud õiglane, kuna see tugines ebaseaduslikult saadud tõenditel, s.o prokuratuuri poolt kohtu loata postkontoris konfiskeeritud ümbrikel.

EIK seisukohad

EIK tuvastas EIÕK artikli 8 rikkumise, kuna siseriiklikus õiguses ette nähtud kiireloomuline menetlus kaebaja kirjavahetuse konfiskeerimiseks ei olnud piisavalt võimaliku omavoli eest kaitstud. Asjas ei olnud võimalik tuvastada, kas siseriiklikud kohtud, millel on parimad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised, olid üldse prokuröri otsuseid ümbrike konfiskeerimise kohta uurinud.

Samas leidis EIK, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei olnud seoses järgneva kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse kui terviku õiglusega rikutud, pidades silmas tagatisi, mis ümbritsesid konfiskeeritud ümbrike vastuvõetavuse ja usaldusväärsuse hindamist ja nende menetluses kasutamist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole rikutud;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.



EIÕK ARTIKKEL 37 – KAEBUSTE KUSTUTAMINE KOHTUASJADE NIMISTUST

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avaldused, mille osas olid kaebajad enne otsuse tegemist EIK poolt surnud ning kaebajate pärijad ei olnud avaldanud soovi menetluse jätkamiseks.

Pascoi jt vs Rumeenia, kohtuotsus 31.10.2017, avaldused nr 8675/06; 60826/10; 27616/11; 67634/11; 74155/13; 1152/14; 10538/14; 41786/14

Revisjon

Asjaolud

Kaasus tulenes kaheksast EIK-le esitatud avaldusest. EIK tegi 07.01.2016 otsuse, milles tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega. EIK otsustas ka, et riik peab kindlustama asjassepuutuvate siseriiklike otsuste täitmise ning määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 1 200 – 3 600 eurot ja kulude katteks 15 000 eurot.

Valitsus teavitas 10.02.2016 ja 21.03.2016 EIK-i asjaolust, et kuus kaebajat olid ajavahemikus 31.10.2010 – 13.08.2015 surnud. Valitsus taotles seetõttu Kohtureeglite reegli nr 80 alusel 07.01.2016 otsuse revideerimist.

EIK otsustas 28.04.2016 anda kaebajate esindajatele tähtaja tähelepanekute esitamiseks. EIK ei saanud nimetatud tähtaja jooksul mingit vastust.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajate surmad olid käsitletavad „otsustava mõjuga“ faktidena otsuse tulemusele reegli nr 80 lõike 1 mõttes. EIK märkis, et kaebajate esindajad ei olnud EIK-i kaebajate surmadest teavitanud ega viidanud, kas seaduslikud pärijad olid avaldanud soovi jätkata menetlust kaebajate nimel. EIK leidis ka, et valitsuselt ei saanud mõistlikult eeldada nimetatud otsustavate asjaolude teadmist, kuna valitsus oli sumadest saanud teada veebruaris 2016 ning oli esitanud revideerimise taotlused veebruaris ja märtsis 2016, s.o reeglis nr 80 sätestatud tähtaja jooksul. Nendel asjaoludel nõustus EIK valitsuse taotlusega 07.01.2016 otsuse revideerimiseks.

EIK märkis, et EIK praktika on kustutada kohtuasjade nimistust avaldused, kui pärijad või lähisugulased ei ole avaldanud soovi menetluse jätkamiseks. EIK hinnangul puudusid erilised asjaolud seoses EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimisega, mis oleksid nõudnud avalduste läbivaatamise jätkamist kuue kaebaja osas. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldused nimetatud kuue kaebaja osas kustutada kohtuasjade nimistust kooskõlas EIÕK artikli 37 lõikega 1 (c).

Resolutsioon

1. Revideerida 07.01.2016 otsust kuue kaebaja osas;

2. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldused osas, milles need puudutavad kuue kaebaja kaebuseid.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

Kaebajale makstud töövõimetuspensioni vähendamine pärast seda, kui kaebaja töövõime uuel hindamisel tuvastati, et tema töövõime oli veelgi vähenenud, oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

Krajnc vs Sloveenia, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 38775/14

Asjaolud

Kaebaja sai töövõimetustoetust. Mõned aastad hiljem leiti kaebaja töövõime uue hindamise käigus, et tema töövõime oli veelgi vähenenud. Vahepealsel ajal oli muudetud asjakohast seadusandlust ning seaduses toimunud muudatusest tulenevalt vähendati kaebaja töövõimetustoetust pärast tema töövõime uut hindamist selliselt, et see moodustas vähem kui pool sellest summast, mida kaebaja varem sai. Kaebaja nimetatud otsuse peale esitatud kaebused osutusid edutuks.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et töövõimetustoetuse vähendamine rikkus tema EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid õiguseid.

EIK seisukohad

Uue seadusandluse kohaselt jäi nendele isikutele, kes olid saanud õigused varasema süsteemi alusel, õigused kehtima ka uue seadusandluse jõustumise järel. See oli kinnitanud kaebaja legitiimset ootust, et ta saab ka pärast seadusandlikku reformi jätkuvalt toetust. Uus seadusandlus puudutas alles kaebajat siis, kui tuvastati, et kaebaja töövõime oli veelgi halvenenud. Seejuures oli kaebaja töövõime halvenemine asjaolu, mida ei saanud kaebaja tõenäoliselt ette näha ega selleks valmistuda. Töötute puudega tööealiste isikute kahe grupi – nende, kelle töövõimetus polnud muutunud ning nende, kelle töövõime oli halvenenud - erinev kohtlemine, mis tõi kaasa selle, et kaebajalt võeti äkitselt ära töövõimetustoetus olukorras, kus tema töötamise võimalused olid veelgi enam piiratud, omas proportsionaalsuse küsimuse lahendamisel olulist kaalu. Oli märkimisväärne, et kaebaja oli olnud töötu ning tal oli silmnähtavalt olnud raskusi tulusa töökoha leidmisega tulenevalt tema puudest. Kõnealune töövõimetustoetus oligi suunatud just nimelt nimetatud haavatavusega tegelemiseks.

Pensioni- ja töövõimetuskindlustuse alases seadusandluses toimunud reform oli järginud legitiimset eesmärki ning oli toonud kaasa puudega tööealiste isikute suurenenud tööhõive. Hoolimata riigil selles valdkonnas olevast laiast otsustusruumist, pidi kaebaja kandma ebamõistlikku koormust, mis ei saavutanud õiglast tasakaalu vara kaitse ja üldiste huvide nõuete vahel.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot ning kulude katteks 2 352 eurot.

-----

Kohtuotsus, millega kohustati eraisikut tagastama riigile maatükki, millele ta oli paigaldanud oma maja jaoks vajalikud kommunikatsioonid, oli ebaproportsionaalne.

Činga vs Leedu, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 69419/13

Asjaolud

Kaebajale määrati 1988. aastal 0,15 ha suurune maatükk elamu püstitamiseks. 1992. aastal eraldasid võimud kaebajale täiendavalt 0,05 ha suuruse maatüki. Kaebaja ostis 1993. aastal riigilt kokku 0,2 ha suuruse maatüki. Kaebaja püstitas ehitusloa alusel maale elamu. Maja jaoks vajalikud kommunikatsioonid, sh reoveesüsteem, gaasi- ja veetorud ning elektrikapp, on paigaldatud 0,05 ha suurusele maatükile.

Kaebaja suhtes alustati 0,05 ha suuruse maatükiga seoses kahte kohtumenetlust, milles mõlemas langetati otsused kaebaja kasuks. Prokuratuur ja peaprokurör taotlesid tsiviilkohtumenetluse uut avamist, kuid nimetatud taotlused jäeti rahuldamata. Peaprokurör kaebas aga otsuse õigusküsimustes edasi ning viimaks tegid siseriiklikud kohtud asja uue arutamise järel otsuse kaebaja kahjuks. Siseriiklikud kohtud leidsid, et varasemates kaebaja kasuks langetatud kohtuotsustes oli esinenud selged vead õiguse rakendamisel. Kaebajat kohustati maad riigile tagastama ning kaebajale määrati hüvitiseks 15 Leedu litti (umbes 4,24 eurot).

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et riigiasutuse poolt tehtud vigu ei tohi heastada asjassepuutuvate isikute arvelt, vaid riigi enda poolt. EIK leidis, et kaebaja võis kaebaja tugineda asjaolule, et tema kasuks langetatud otsuseid ei tunnistata tagasiulatuvalt tema kahjuks kehtetuks. Kaebajal ei olnud mingit põhjust karta, et ta kaotab oma maa. Ka ei olnud tal alust eeldada, et prokurör ja hiljem peaprokurör taotlevad sellises ulatuses asjas langetatud otsuste muutmist. Lisaks oli EIK hinnangul kaebajale hüvitiseks määratud summa selgelt ebapiisav, et osta võrreldav maatükk. Seega ei saavutanud võimud avaliku huvi nõudmiste ning kaebaja omandi segamatu kasutamise õiguse vahel õiglast tasakaalu.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK leidis, et EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimus ei olnud otsustamiseks valmis.

-----

Piiriületusel deklareerimata jäetud hõbedakangide konfiskeerimine oli trahvi lisakaristusena ebaproportsionaalne.

Tanasov vs Rumeenia, kohtuotsus 31.10.2017, avaldus nr 65910/09

Asjaolud

Kaebaja reisis 28.10.2008 Moldovast Rumeeniasse. Rumeenia tolliametnikud leidsid piiril kaebaja taskust leiti kaks hõbedakangi, mida ta ei olnud deklareerinud. Kaebajale koostati väärteoprotokoll. Lisaks kangide konfiskeerimisele määrati kaebajale 3 000 Rumeenia leu (umbes 750 euro) suurune trahv. Kaebaja kaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et kaebajalt kangide konfiskeerimise otsus oli käsitletav sekkumisena kaebaja omandiõigusesse ning EIÕK 1. protokolli artikkel 1 kuulus seega kohaldamisele. EIK märkis, et sekkumine kaebaja omandiõigusesse oli ette nähtud seaduses ning see järgis legitiimset üldiste huvide eesmärki, s.o tollirežiimi toimimise tagamine.

EIK pidas oluliseks märkida, et hõbeda toomine Rumeeniasse ei olnud Rumeenia õiguse alusel ebaseaduslik ning kaebaja kantud vormis hõbeda sissetoomine ei kuulunud tollimaksustamisele. Samuti ei olnud vaidlust konfiskeeritud hõbeda seaduslikus päritolus. Ainus kaebajale omistatav kriminaalne käitumine seisnes selles, et ta jättis hõbeda tollivõimudele deklareerimata.

Valitsus ei suutnud veenvalt tõendada või väita, et trahv ei olnud üksi piisav, et saavutada soovitavat ennetavat ja karistuslikku mõju ning hoidmaks ära deklareerimise nõude rikkumisi tulevikus. Nendel asjaoludel järeldas EIK, et kahe hõbedakangi konfiskeerimine oli trahvi lisakaristusena ebaproportsionaalne, kuna see pani kaebajale ebamõistliku koormuse.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine.