Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 06. - 12. november 2017

 

Uudise kuupäev:
  17.11.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise menetluslikust aspektist seoses siseriiklike võimude käitumisega, mis puudutas detsembri 1989 sündmuste käigus meeleavalduste vägivaldse mahasurumise uurimist.

Anamaria-Loredana Orășanu jt vs Rumeenia, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 43629/13 jt

Asjaolud

Asjas on 75 kaebajat. Kaebajate poolt esitatud kaasuse asjaolud on sarnased asjaga 21. detsembri 1989. a assotsiatsioon jt vs Rumeenia (33810/07; 18817/08, 24.05.2011).

Perioodil 21.-27.12.1989 võtsid paljud inimesed, sh kaebajad ja/või nende lähisugulased osa kommunismivastastest meeleavaldustest. Kaebajad said meeleavalduste käigus relvadest avatud tule tulemusena vigastada või surma.

1990. aastal, pärast kommunistliku režiimi kukutamist, avas sõjaväeprokuratuur uurimised meeleavalduste relvastatud mahasurumiste osas. Põhiline kriminaaluurimine on endiselt pooleli. Kõige tähtsamad menetluslikud sammud on kokku võetud asjades 21. detsembri 1989. a assotsiatsioon jt vs Rumeenia ja Alecu jt vs Rumeenia (56838/08 jt, 27.01.2015).

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks. Kaebajate hinnangul ei viidud läbi mõistliku aja jooksul läbi tõhusat, erapooletut ja põhjalikku uurimist, mis oleks võimaldanud tuvastada ja karistada isikuid, kes vastutasid detsembris 1989 erinevates linnades toimunud meeleavalduste vägivaldsete mahasurumiste eest, mille käigus oli kaebajaid tulistatud või mille käigus olid nende lähisugulased saanud surma.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt uurinud siseriiklike võimude käitumist seoses uurimisega, mis puudutas detsembri 1989 sündmuste käigus meeleavalduste vägivaldset mahasurumist, ning järeldas, et EIÕK artiklit 2 on menetluslikust aspektist rikutud. EIK leidis eelkõige, et põhiline uurimine oli menetluslikult puudulik, eriti tulenevalt selle ülemäärasest kestusest ning pikkadest passiivsuse perioodidest, samuti tulenevalt kannatanute või nende sugulaste mittekaasamisest menetlusse ning avalikkusele uurimise arengute kohta teabe mittejagamise tõttu.

Kuna antud asjas esinesid sarnased puudused, puudus alus jõuda erinevale seisukohale. Seega leidis EIK, et esines EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks iga vigastatu/tapetu osas 15 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et kui kaebajad saadetakse Usbekistani välja, tooks see kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

T.M. jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldused nr 31189/15; 49973/15; 54813/15; 55625/15; 38250/16; 40014/16

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat, kes on Usbekistani kodanikud. Kaebajatele esitati Usbekistanis erinevatel kuupäevadel süüdistused usuliselt ja poliitiliselt motiveeritud kuritegudes, nende osas otsustati in absentia nende kohtueelne kinnipidamine ning võimud väljastasid kaebajate osas rahvusvahelised vahistamismäärused.

Venemaa võimud tegid lõplikud otsused, millega otsustati kaebajate väljaandmine või väljasaatmine Usbekistani, ehkki kaebajad väitsid, et nende väljasaatmise korral ohustaks neid EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva kohtlemise tõsine oht.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklikud võimud ei käsitlenud nende väiteid, et nende väljasaatmise korral Usbekistani ohustab neid väärkohtlemine ning kui nad välja saadetakse, siis seataks nad nimetatud ohtu. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 1 (f) rikkumise tuvastamist väites, et väljasaatmise ja väljaandmise eesmärgil toimunud kinnipidamine oli olnud omavoliline.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Venemaa võimude käsutuses oli piisavalt põhjendatud kaebused, mis osundasid tõsisele väärkohtlemise ohule. Seega olid kaebajad EIK hinnangul esitanud Venemaa võimudele sisulised alused selle kohta, miks nad uskusid, et neid ohustas Usbekistanis tõsine väärkohtlemise oht. Samas leidis EIK, et ehkki kaebajatel olid piisavalt põhjendanud väited, mille kohaselt ohustaks neid Usbekistanis väärkohtlemine, ei suutnud Venemaa võimud nende väiteid piisavalt hinnata, tuginedes piisaval asjakohasel materjalil. See puudujääk avas võimaluse kaebajate väljasaatmiseks Usbekistani. EIK võttis arvesse olemasoleva materjali, mille kohaselt ohustas poliitilise ja usulise sisuga kuritegudes süüdistatavaid isikuid, nagu kaebajad, tõsine väärkohtlemise oht. EIK järeldas, et kaebajate väljasaatmine Usbekistani pani nad EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva kohtlemise tõsisesse ohtu. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kui kaebajad saadetakse Usbekistani välja, tooks see kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

EIK osundas, et esimest kaebajat peeti kinni väljaandmise eesmärgil ning seejärel väljasaatmise eesmärgil. Tema kinnipidamine kestis vähemalt kaks aastat. Kättesaadavad materjalid ega poolte seisukohad ei viidanud, kuidas menetlus edenes või mis samme võimud mõistlike ajavahemike tagant astusid, et jätkuvat kinnipidamist õigustada. EIK järeldas, et ei olnud tõendatud, et kaebaja väljaandmise ja seejärel väljasaatmise eesmärgil toimunud kinnipidamise kestus oleks olnud kooskõlas kinnipidamise kestusega, mis oli taotletavast eesmärgist tulenevalt mõistlikult vajalik. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine, kui kaebajad saadetakse Usbekistani;

2. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine – ühe kaebaja osas;

3. EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamine olukorras, kui kaebajad saadetakse Usbekistani, on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitus;

4. EIK määras seoses EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumisega kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot;

5. EIK määras kulude katteks kõikidele kaebajatele 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest ja menetluslikust aspektist, kuna valitsus ei olnud rahuldavalt tõendanud, et kaebaja vigastused olid tekitatud muul viisil kui politseinike poolse kohtlemise teel, ning võimud ei viinud kaebaja väärkohtlemise väidete osas läbi tõhusat kriminaaluurimist.

Kovalevy vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 4397/06

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat. Esimene kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et politseinikud olid teda peksnud ning sündmusele ei järgnenud tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK omistas olulist tõenduslikku väärtust meditsiinilistele dokumentidele, milles olid dokumenteeritud kaebaja vigastused. Algne politseiaruanne kinnitas samuti, et esimese kaebaja väited seoses tema vigastustega võisid olla tingitud politseinike poolt kaebaja suhtes jõu kasutamisest. Kriminaaluurimise käigus leidis kinnitust asjaolu, et üks politseinik oli esimest kaebajat rusikaga peksnud ning löönud teda selga. Eeltoodust tulenevalt pidas EIK piisavalt tõendatuks, et meditsiinilistes dokumentides kirjeldatud vigastused tekkisid siis, kui esimene kaebaja oli politseinike kontrolli all. EIK leidis, et esimene kaebaja oli esitanud oma väärkohtlemise kaebuse toetuseks prima facie kaasuse. Valitsusel lasus kohustus esitada usutav selgitus kaebaja vigastuste tekkepõhjuste kohta.

EIK hinnangul oli ilmne, et see, kuidas politseinikud esimest kaebajat kohtlesid, ei olnud soovitava tulemuse, s.o kaebaja ja tema auto läbiotsimiseks, vajalik. EIK hinnangul oli tegemist pelgalt kättemaksu või kehalise karistusega. Seetõttu järeldas EIK, et politseinike poolt esimese kaebaja suhtes kasutatud jõud oli ebamõistlik ja õigustamatu.

EIK järeldas, et valitsus ei olnud suutnud lükata ümber eeldust, et valitsus vastutas esimesele kaebajale politsei kontrolli all olemise ajal tekitatud vigastuste eest. Valitsus ei olnud rahuldavalt tõendanud, et esimese kaebaja vigastused olid tekitatud muul viisil kui politseinike poolse kohtlemise teel. Seega lasus väärkohtlemise eest vastutus siseriiklikel võimudel.

EIK leidis ka, et esimese kaebaja vigastuste arv ja kohad viitasid sellele, et politseinike poolne peksmine oli olnud piisavalt tõsine, mis oli käsitletav EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva ebainimliku kohtlemisena. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise sisulisest aspektist.

EIK osundas, et uurimisasutused keskendusid pigem esimese kaebaja kaebuse rahuldamata jätmisele kui tema süüdistuste sisu põhjalikule kinnitamisele. Kolme aasta vältel jäeti esimese kaebaja kaebus 11 korral rahuldamata ning igal korral tühistas uurija juht või kohus asjakohase otsuse leides, et uurimine ei olnud täielik ning vajalik oli täiendavate uurimistoimingute tegemine. EIK leidis, et asja sellised korduvalt uueks arutamiseks saatmised tõid nähtavale tõsised kriminaaluurimise puudujäägid, mis pikendasid pöördumatult menetlust ning jätsid esimese kaebaja ilma võimalusest, et tema väärkohtlemise süüdistusi uuritaks tõhusalt. EIK ei saanud ka järeldada, et uurija oleks võtnud kasutusele meetmeid varasemate uurimises esinenud puudujääkide heastamiseks pärast seda, kui tema kriminaaluurimise lõpetamise otsus tühistati. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et võimud ei viinud esimese kaebaja väärkohtlemise väidete osas läbi tõhusat kriminaaluurimist, millega rikuti EIÕK artiklit 3 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine sisulisest aspektist;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras esimesele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 19 500 eurot ning kulude katteks 1 200 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

D.S. vs Ukraina, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 24107/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kinnipidamise kestus oli 3 aastat ja 6 kuud.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajat kinni halbades tingimustes (sh hoiti kaebajat kinni tingimustes, kus tema kasutuses oli ühe ruutmeetri suurune isiklik ruum). EIK on juhtivas asjas Melnik vs Ukraina (nr 72286/01, 28.03.2006) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebaja kinnipidamistingimused ebakohased. Samuti puudus kaebajal nimetatud kaebuste osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 ja artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIK määras kaebajale 7 700 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Medvedev jt vs Venemaa, kohtuotsus 09.11.2017, avaldused nr 62980/10; 57534/16; 60594/16; 61095/16; 65741/16; 1023/17; 1996/17

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 7 kuud kuni enam kui 9 aastat ja 8 kuud. Neli kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes (seejuures oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus vahemikus 1,4 – 2,5 ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa (nr 5993/08, 28.11.2013) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega – nelja kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 3 600 – 24 800 eurot.

-----

EIK leidis, et jalgpallifännide väiteid selle kohta, et kiivreid kandnud ning nimesilte mittekandnud politseinikud olid neid väärkohelnud, ei olnud kohaselt uuritud.

Hentschel ja Stark vs Saksamaa, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 47274/15

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas kahe jalgpallifänni kaebust, mille kohaselt oli politsei neid pärast jalgpallimatši väärkohelnud ning järgnev uurimine ei olnud kohane.

EIK seisukohad

EIK ei saanud väljaspool mõistlikku kahltust järeldada, et sündmused leidsid aset kaebajate poolt kirjeldatud viisil. Seega ei olnud EIÕK artiklit 3 seoses kaebajate kohtlemisega politsei poolt (s.o sisulisest aspektist) rikutud.

Mis puudutas uurimist, siis osundas EIK, et matšil viibinud mässukontrolliüksuste politseinikud kandsid kiivreid ning nad ei kandnud nimesilte ega muid individuaalset tuvastamist võimaldavaid märke. Ainus identifitseerimise viis oli kiivrite tagaküljel olevad identifitseerimisnumbrid. Seega muutusid eriti tähtsaks muud meetmed, millega tuvastada väidetava väärkohtlemise eest vastutavate isikute identiteedid. EIK hinnangul ei olnud identifitseerimismärkide püüdmisest tulenevad raskused muude uurimismeetmetega piisavalt tasakaalustatud. EIK juhtis tähelepanu sellele, et mässuüksuste poolt salvestatud videomaterjalist edastati uurimisüksusele vaid väljavõtted ning osasid potentsiaalselt asjakohaseid tunnistajaid ei tuvastatud ega küsitletud.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 3 ei ole sisulisest aspektist rikutud;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

3. EIK määras kummalegi kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning kulude katteks 6 575,41 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 11 kuud kuni enam kui 3 aastat ja 10 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Belyayev jt vs Venemaa, kohtuotsus 09.11.2017, avaldused nr 49132/10; 7319/12; 6010/16; 47013/16; 50463/16; 52343/16

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 11 kuud kuni enam kui 3 aastat ja 10 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 4 100 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 7 kuud kuni 2 aastat ja 5 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Perekrestov jt vs Venemaa, kohtuotsus 09.11.2017, avaldused nr 18467/16; 21800/16; 36238/16; 45912/16; 50771/16; 60401/16

Asjaolud

Kuus kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 7 kuud kuni 2 aastat ja 5 kuud. Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

Seoses väidetava EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumisega osundas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine – ühe kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 2 600 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 4 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 8 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Sobolev jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldused nr 45057/06; 9663/10; 15191/10; 72052/11; 43052/16; 56799/16; 63096/16

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 4 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 8 kuud.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist ning üks kaebaja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

Seoses EIÕK artikli 5 lõike 3 väidetava rikkumisega selgitas EIK, et on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses menetluslike tagatiste puudumisega kinnipidamise õiguspärasuse läbivaatamisel (kaebaja ja tema esindaja puudusid apellatsioonikohtus toimunud kohtuistungilt)) ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise (seoses kinnipeetaval tõhusa võimaluse puudumisega osalemaks teda puuduvas tsiviilkohtumenetluses toimunud istungitel).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 4 900 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK leidis, et kaebajatel puudus menetluskulu nõude osas juurdepääs kohtule, kuid kannatanute õigust istungist osa võtta ei ole rikutud.

Leuska jt vs Eesti, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 64734/11

Asjaolud

Kaebuse esitasid neli kaebajat, abikaasad Kai Leuska ja Aivar Leuska, ning ema ja tütar, Piret Esop ja Kristiina-Brit Esop (edaspidi koos: kaebajad). Kaebajad olid kannatanud ja tsiviilhagejad kriminaalmenetluses, kus uuriti Leuskade poja surmaga lõppenud liiklusõnnetust. Liiklusõnnetuses sai raskelt vigastada ka Kristiina-Brit Esop. Kriminaalasjas süüdistatav J. tunnistas ennast kokkuleppemenetluses süüdi. Samuti sõlmis ta kannatanutega eraldi kohtuvälise kompromisslepingu, milles lepiti kokku kahju hüvitamine, mistõttu loobusid kannatanud kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagidest. Kaebajate väitel ei hõlmanud leping aga kriminaalmenetluses kantud menetluskulu, mistõttu esitasid nad täiendava menetluskulude nõude maakohtule, kus arutati kriminaalasjas sõlmitud kokkulepet. Kuna kannatanud kõnealusel ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 246 järgi kokkuleppemenetluses kohtus enam menetlusosalised ei olnud, siis nende taotlust ei arutatud. Samuti jäeti läbi vaatamata nende apellatsioon, kuna KrMS § 318 lõike 1 kohaselt oli vaid kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon. Riigikohus oma 3.10.2011 määruses kriminaalasjas 3-1-1-60-11 jättis kannatanute esindajate määruskaebused läbi vaatamata, leides, et kuna kaebajad on saanud esitada määruskaebusi, mis on läbi vaadatud nii maakohtu kui ringkonnakohtu poolt, siis on põhjendamatu väita, et neile ei ole tagatud kaebeõigust. EIK-s leidsid kaebajad, et kuna neil ei olnud võimalik osaleda maakohtu istungil ja kohtud ei arutanud nende menetluskulude nõuet, siis on rikutud konventsiooni artikli 6 lõiget 1.

Valitsuse vastuväited kaebuse vastuvõetavusele ja EIK seisukoht

Valitsus vastas esmalt eitavalt EIK küsimusele selle kohta, kas konventsiooni artikli 6 lõike 1 tsiviilõiguslik pool on asjas üldse kohaldadav. Valitsus tõi välja, et kannatanud ei olnud kõnealusel ajal kehtinud KrMS kohaselt kriminaalmenetluses, mida lahendatakse kokkuleppemenetluses, kohtus enam menetlusosalised – seega ei olnud neil maakohtus vastava nõude esitamiseks alust. EIK leidis, et kuna tähtaegselt esitatud nõuet oleks kriminaalasja lahendav kohus pidanud arutama, siis oli kaebajatel riigisisese õiguse kohaselt nö vaidlustatav õigus (arguable right) olemas ning artikkel 6 on kohaldatav.

Edasi väitis valitsus, et kaebajad on kuritarvitanud kaebeõigust. Nimelt ei olnud kaebajad esitanud EIK-le informatsiooni selle kohta, et nad olid sõlminud kannatanutena süüdistatavaga kahjude osas kohtuvälise kompromisslepingu. EIK möönis, et ebatäielik ja seega eksitav info võib olla kaebeõiguse kuritarvitamine ning et käesoleval juhul ei olnud kaebajad esitanud kõnealust kompromisslepingut. Samas tõi EIK välja, et ka kriminaalasja lahendanud kohtud ei olnud kompromisslepingut hinnanud, pidades seda asjas ebaoluliseks. Seega ei saa välistada, et menetluskulu ei olnud kompromisslepinguga hõlmatud. EIK ei nõustunud, et kaebajad oleksid kaotanud ohvri staatuse, kuna nende nõue oli lahendatud kohtuvälise kokkuleppega. EIK märkis, et kuna Eesti kohtud ei lahendanud kaebajate menetluskulude nõuet kriminaalmenetluses, siis ei saa öelda, et nende ohvristaatus oleks ära langenud.

Lõpetuseks ei nõustunud EIK, et kaebajad oleksid jätnud õiguskaitsevahendid kohaselt kasutamata, kuna nad ei esitanud menetluskulude taotlust õigeaegselt. EIK märkis, et sel ajal kehtinud KrMS ei näinud sellist tähtaega selgelt ette, mistõttu ei saa kaebajatele taotluse esitamisega hilinemist ette heita. Mis puudutab tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid, millele valitsus seoses kompromisslepingu vaidlustamise võimalusega viitas, leidis EIK, et kuna kaebajad olid kasutanud menetluskulude sissenõudmise võimalust kriminaalmenetluses, siis ei saa neilt nõuda teise alternatiivse õiguskaitsevahendi ammendamist.

Valitsuse sisulised vastuväited ja EIK otsus

EIK sedastas esmalt, et kuigi kriminaalasjas süüdistatav J. mõisteti Harju Maakohtu otsusega süüdi ning otsuses märgiti, et kaebajad olid loobunud oma kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagidest, ei mainitud maakohtu otsuses kaebajate menetluskulude taotlust. Seda hoolimata asjaolust, et kokkuleppemenetlusega nõustumisel olid kaebajad sõnaselgelt täpsustanud, et menetluskulude hüvitamise nõudest nad ei loobu; samuti olid nad kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. EIK hinnangul oleks maakohus pidanud aru saama, et kaebajate nõue eeldab selle üle otsustamist. EIK viitas ka Riigikohtu 4.10.2007 otsusele asjas 3-1-1-52-07, milles Riigikohus on rõhutanud, et kokkuleppemenetluses ei tohi menetluskulude küsimust lahendamata jätta. EIK rõhutas, et ei ole tema pädevuses otsustada, kas kaebajate menetluskulude nõue oli põhjendatud – see kuulub riigisiseste kohtute pädevusse -, ent kuna Eesti kohtud jätsid menetluskulude nõude lahendamata, siis on konventsiooni artikli 6 lõiget 1 kohtule juurdepääsuõiguse osas rikutud.

Teiseks arutas EIK kaebajate kaebust selle peale, et neil ei olnud võimalik kohtuistungil osaleda. EIK märkis, et paljudes Euroopa Nõukogu riikides tunnustatakse kokkuleppemenetlust, mis tähendab kokkulepet prokuratuuri ja süüdistatava vahel, mida kontrollib kohus. Sellises menetluses võidakse loobuda mitmetest menetlusõigustest ning see ei ole konventsiooni artikliga 6 vastuolus, eeldusel, et loobumine on ühemõtteliselt kindlaks tehtud ning sellega kaasnevad minimaalsed tagatised. Kõnealusel ajal kehtinud KrMS § 246 kohaselt, mida kinnitas ka kohtupraktika, ei kutsutud kannatanuid kokkuleppemenetluses kohtuistungile, kus kokkulepet arutati. Selline olukord oli ka kaebajate asjas. EIK märkis, et kaebajatele, kellel olid nende enda valitud esindajad, oli selgitatud kokkuleppega nõustumise tagajärgi, enne kui nad sellega nõustusid. EIK leidis, et sellistel asjaoludel tuleb kaebajate nõustumist kokkuleppemenetlusega pidada selgeks loobumiseks edasistest menetlusõigustest, sh õigusest osaleda istungil, mistõttu ei ole konventsiooni artikli 6 lõiget 1 sellest aspektist rikutud.

Kahjunõuete lahendamine

Kaebajad olid esitanud varalise kahju nõude summas 6483,66 eurot, mis seisnes menetluskuludes, mis jäid riigisiseselt neile hüvitamata, ja mittevaralise kahju nõude summas 32 000 eurot. EIK nõustus riigiga, et varalise kahju nõudel puudub rikkumise tuvastamisega seos, ja jättis selle rahuldamata. EIK märkis, et kuigi kaebajate menetluskulu nõude mittearutamine rikkus artikli 6 lõiget 1, siis ei tähenda see, et kui kõnealust nõuet oleks kohaselt arutatud, oleks see kuulunud rahuldamisele. Mittevaralise kahju nõude rahuldas EIK osaliselt, mõistes igale kaebajale 1500 eurot.

Resolutsioon

EIK otsuse punktis 32 on viidatud, et käesoleval ajal kehtiv KrMS asjaomane regulatsioon erineb kaebuse esemeks oleva vaidluse ajal kehtinud riigisisesest menetluskorrast. Muudatused puudutavad esiteks kannatanute osalemist kokkuleppemenetluses kohtuistungil. Muudetud KrMS §-d 240 ja 246 annavad alates 16.01.2016 võimaluse kohtuistungil osaleda ka füüsilisest isikust kannatanutele, kes seda soovivad. Teiseks on alates 01.01.2017 KrMS § 240 täpsustatud ja nähtud ette, et prokuratuur peab kokkuleppemenetluses määrama vajaduse korral kannatanule mõistliku tähtaja tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 12 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Joksimović vs Serbia, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 37929/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Kohtumenetlus algas juunis 2005 ning on endiselt pooleli, olles seega kestnud 12 aastat kahes kohtuastmes.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli käesolevas asjas menetluse kestus vastuolus EIÕK artiklis 6 sisalduvate nõuetega. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, tuvastas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ning ei olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot ning kulude katteks 100 eurot.

-----

Kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamine toob kaasa res judicata põhimõtte rikkumise, peab sellise tähtaja pikendamist taotlev isik tegutsema piisava hoolsusega, s.o viivitusteta hetkest, mil ta sai teada või pidi teada saama otsusest, mida ta soovis edasi kaevata.

Vorokov jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldused nr 76648/12; 15473/13; 18775/13; 19179/13; 19237/13; 19422/13; 19541/13; 23177/13; 58441/13; 60167/13

Asjaolud

Asjas on 51 kaebajat, kes esitasid 10 avaldust. Kaebajad esitasid koos 482 isikuga hagi Venemaa finantsministeeriumi vastu. Esimese astme kohus rahuldas jaanuaris ja aprillis 2011 hagejate nõuded osaliselt ning määras igale hagejale, sh kaebajatele, mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 1 200 000 – 1 600 000 Vene rubla. Seadusjärgse 10-päevase tähtaja jooksul ei esitatud nimetatud otsuste peale apellatsioonkaebuseid ning otsused jõustusid. Otsuseid ei ole täidetud.

Siseriiklik kohus rahuldas Venemaa finantsministeeriumi taotluse pikendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Lõpuks tühistas ülemkohus kaebajate kasuks langetatud otsused.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

Kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamine toob kaasa res judicata põhimõtte rikkumise, peab sellise tähtaja pikendamist taotlev isik tegutsema piisava hoolsusega, s.o viivitusteta hetkest, mil ta sai teada või pidi teada saama otsusest, mida ta soovis edasi kaevata. EIK selgitas, et on kaevatavat siseriiklikku menetlust uurinud asjas Magomedov jt vs Venemaa (33636/09 jt, 28.03.2017), milles tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise seoses siseriiklike kohtute suutmatusega uurida seda, millal ministeerium sai või pidi teada saama ministeeriumi kahjuks langetatud otsustest, võttes seejuures arvesse märkimisväärse aja möödumise nimetatud otsuste tegemise ja apellatsioonkaebuste esitamise vahel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine;

2. EIK kustutas osade kaebajate osas avaldused kohtuasjade nimistust ning tunnistas ühe kaebaja osas avalduse vastuvõetamatuks;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitus.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise olukorras, kus siseriiklikud kohtud olid ennistanud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja, ent ei olnud uurinud, millal apellant sai kaevatavast otsusest teada, ehkki kaevatava otsuse tegemisest oli möödunud märkimisväärselt pikk ajaperiood.

Kabardokov jt vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 11421/13 jt

Asjaolud

Asjas on 165 kaebajat, kes esitasid 23 avaldust. Kaebajad esitasid koos 482 isikuga hagi Venemaa finantsministeeriumi vastu. Esimese astme kohus rahuldas jaanuaris ja aprillis 2011 hagejate nõuded osaliselt ning määras igale hagejale, sh kaebajatele, mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 1 100 000 – 1 800 000 Vene rubla. Seadusjärgse 10-päevase tähtaja jooksul ei esitatud nimetatud otsuste peale apellatsioonkaebuseid ning otsused jõustusid. Osade kaebajate suhtes jäid otsused täitmata.

2012. ja 2013. aastal rahuldasid siseriiklikud kohtud Venemaa finantsministeeriumi taotluse pikendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Lõpuks tühistas ülemkohus kaebajate kasuks langetatud otsused. Kaebajaid ei kohustatud makstud summasid tagastama.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et avaldused tuli nende kaebajate suhtes, kelle osas olid kohtuotsused täidetud, tunnistada EIÕK artikli 35 lõigete 3 (b) ja 4 alusel vastuvõetamatuks.

EIK selgitas, et on kaevatavat siseriiklikku menetlust uurinud asjas Magomedov jt vs Venemaa (33636/09 jt, 28.03.2017), milles tuvastas EIÕK artikli 6 rikkumise seoses siseriiklike kohtute suutmatusega uurida seda, millal ministeerium sai või pidi teada saama ministeeriumi kahjuks langetatud otsustest, võttes seejuures arvesse märkimisväärse aja möödumise nimetatud otsuste tegemise ja apellatsioonkaebuste esitamise vahel. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 rikkumine;

2. EIK kustutas osade kaebajate osas avaldused kohtuasjade nimistust ning tunnistas osade kaebajate osas avaldused vastuvõetamatuks;<

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitus.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 7 aastat ja 6 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Dorić vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 68811/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega (tööõiguse küsimustes). Tsiviilkohtumenetlus kestis enam kui 7 aastat ja 6 kuud kolmes kohtuastmes.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 600 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

Tsiviilkohtumenetlus kestusega 4 aastat ja 1 kuu ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele. Kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuse täitmisel esinenud 1 aasta ja 5 kuu pikkune viivitus oli EIÕK nõuetega vastuolus.

Turishchev vs Venemaa, kohtuotsus 07.11.2017, avaldus nr 16200/04

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Kaebaja taotles ka EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamist väites, et võimud viivitasid talle siseriikliku kohtuotsusega väljamõistetud summa maksmisega umbes 1 aasta ja 5 kuud.

Kohtumenetluse kestus kolmes kohtuastmes oli umbes 4 aastat ja 1 kuu.

EIK seisukohad

EIK juhtis tähelepanu asjaolule, et kõrgema astme kohtud saatsid asja neljal korral alama kohtutele uueks arutamiseks erinevate õiguse rikkumiste tõttu. EIK kohtupraktikast tulenevalt võivad korduvad asja uueks läbivaatamiseks saatmised sama menetluse raames viidata kohtusüsteemi puudujääkidele. Isiku õigus menetlusele mõistliku aja jooksul oleks mõttetu, kui siseriiklikud kohtud vaatavad asja mitmel korral läbi, andes asja üle ühelt kohtult teisele, isegi kui menetluse lõppedes ei näi menetluse kogukestus olevat ülemäära pikk. EIK hinnangul puudus alus jõuda käesolevas asjas erinevale järeldusele. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, tuvastas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ning ei olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seega oli seoses menetluse kestusega rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Antud asjas vältis riik kaebaja kasuks langetatud kohtuotsuses toodud summa väljamaksmisega umbes 1 aasta ja 5 kuud. EIK kohtupraktikast tulenevalt on nimetatud periood prima facie EIÕK nõuetega vastuolus. EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses menetluse kestusega;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses kaebaja kasuks langetatud siseriikliku kohtuotsuse täitmisega viivitamisega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 300 eurot ning kulude katteks 100 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlus kestusega 6 aastat ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Fuchshuber vs Austria, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 15813/13

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega. Kriminaalmenetluse kestus: 6 aastat ja 28 päeva. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Vitzthum vs Austria (nr 8140/04, 26.07.2007) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli menetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sellega, et siseriiklikud kohtud ei taganud kinnipeetavatele võimalust võtta osa tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitest ning määras nimetatud rikkumise eest hüvitiseks 1 500 eurot.

Gromovoy jt vs Venemaa, kohtuotsus 09.11.2017, avaldused nr 59591/12; 33381/14; 55621/16

Asjaolud

Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende õigust õiglasele kohtumenetlusele rikuti seeläbi, et siseriiklikud kohtud jätsid tsiviilkohtumenetlustes rahuldamata nende taotlused võtta osa kohtuistungitest.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajad olid sündmuste toimumise ajal kinnipeetavad, kellele ei tagatud võimalust võtta osa istungitest tsiviilkohtumenetlustes, mille poolteks nad olid. EIK osundas, et on juhtivas asjas Yevdokimov jt vs Venemaa (27236/05 jt, 16.02.2016) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas jätsid siseriiklikud kohtud kaebajad ilma võimalusest esitada tõhusalt oma seisukohti ning jätsid täitmata oma kohustuse tagada õiglase kohtumenetluse põhimõtte austamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kaebajate puudumisega tsiviilkohtumenetlustes toimunud istungitelt;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kulude katteks igale kaebajale 1 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 10 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Schwabel vs Austria, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 34927/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Kohtumenetluse kestus: 10 aastat ja 2 kuud. Kohtuastmeid: 3.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Holzinger vs Austria (nr 2) (nr 28898/95, 30.01.2001) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 600 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 6 aastat ja 4 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele, kuna apellatsiooni- ja kassatsioonikohus olid olnud asja lahendamisel passiivsed.

Ļutova vs Läti, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 37105/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Nimetatud tsiviilasjas oli kortermaja hooldusteenuste pakkuja esitanud kaebaja vastu hagi võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohtumenetlus kestis 6 aastat ja 4 kuud kolmes kohtuastmes.

EIK seisukohad

EIK hinnangul oli kõrgema astme kohtutele omistatavad pikad passiivsuse periood. EIK osundas esiteks, et asi oli apellatsioonikohtu menetluses enam kui 1 aasta ja 9 kuud, mille ajal ei peetud ühtegi istungit. Teiseks oli asi ülemkohtu menetluses enam kui 1 aasta enne, kui ülemkohus saatis asja tagasi apellatsioonikohtule, kuna kaebaja ei olnud täitnud kassatsioonkaebuse esitamise menetlusnõudeid. Eeltoodust tulenevalt ning võttes eriti arvesse kõrgema astme kohtute pikkasid passiivsuse perioode ning asja lihtsust, järeldas EIK, et antud asjas ei olnud täidetud EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevat „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 750 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

EIK tunnistas Eesti vastu EIÕK artikli 2 alusel esitatud, haiglas toimunud enesetappu puudutanud kaebuse, vastuvõetamatuks riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu.

V.P. vs Eesti, kohtuotsus 10.10.2017, avaldus nr 14185/14

09.11.2017 avaldatud otsus avalduse vastuvõetavuse kohta

Kaebuse asjaolud

Aprillis 2012 võttis kaebaja poeg enesetapukatse käigus suure koguse tablette, misjärel kutsus kaebaja kiirabi, mis viis kaebaja poja haiglasse. Järgmisel päeval hüppas kaebaja poeg 12. korrusel asuva palati aknast välja ja sai surma. Kaebaja pöördus Tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni poole, ent hagi tsiviilasju lahendavasse kohtusse ei esitanud. Kaebaja esitas ka kuriteoteate, kuid prokuratuur jättis kriminaalasja algatamata.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le väites, et Eesti ei olnud täitnud EIÕK artiklist 2 tulenevaid kohustusi, kuna tema poja surma uurimiseks ei algatatud kriminaalmenetlust.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et puuduvad tõendid, et kaebaja poja surma oleks tinginud keegi kolmas. EIK rõhutas, et puuduvad mis tahes märgid, et riik ei suudaks kõnealuseid norme rakendada või esineksid süsteemsed või struktuursed probleemid tervishoiuteenuse osutamisel. Seega, isegi kui haigla tegevuses oli puudujääke konkreetsel juhul kaebaja poja üle järelevalve teostamises, siis ei anna need alust väita, et kriminaalmenetlus oleks ainus kohane õiguskaitsevahend kaebaja kaebuse lahendamiseks.

Sellegipoolest pidas EIK sellises olukorras oluliseks, et oleks olemas tõhus õiguskaitsesüsteem, mis tagaks tervishoiuteenuse osutaja vastutuse tuvastamise võimaluse. Käesoleval juhul kasutas kaebaja kriminaalõiguslikke vahendeid, kuid kriminaalmenetlust ei alustatud. EIK leidis, et olukorras, kus proovitakse kriminaalõiguslikke vahendeid, kuid kriminaalmenetlust ei alustata ning alustamata jätmise peale esitatud kaebusi ei rahuldata – kuna kuriteokoosseisu ei ole –, ei ole kriminaalõigusliku vahendi kasutamine piisav, selleks et lugeda riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatuks.

Edasi märkis EIK, et kuigi kaebaja oli teadlik tsiviilõiguslikest võimalustest, ei ole ta neid kasutanud. EIK märkis, et riigisisene õigus ja kohtupraktika kinnitavad, et tsiviilasju lahendavad kohtud saavad otsustada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse üle ning mõista välja hüvitisi. Seda, kas tsiviilhagi esitamine oleks konkreetsel juhul toonud kaasa vastutaja tuvastamise ja kahjunõude rahuldamise, saanuks teha kindlaks aga vaid siis, kui kaebaja oleks vastava hagi esitanud.

Eeltoodust tulenevalt – kaebaja kasutas ebaedukalt kriminaalõiguslikke vahendeid ega esitanud tsiviilhagi – asus EIK konventsiooni artikli 35 lõigete 1 ja 4 alusel seisukohale, et kaebus EIK-sse on vastuvõetamatu, kuna õiguskaitsevahendid on ammendamata.

Resolutsioon

Avaldus on vastuvõetamatu.



EIÕK ARTIKKEL 37 – KAEBUSTE KUSTUTAMINE KOHTUASJADE NIMISTUST

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse, mille osas oli kaebaja pärija enne EIK otsuse tegemist surnud.

Pauli vs Rumeenia, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 26080/04

Revisjon

Asjaolud

Pr Persida Pauli (kaebaja) esitas EIK-le juunis 2004 avalduse. Kaebaja suri mais 2011, kui asja menetlus EIK-s oli veel pooleli. Kaebaja pärija Michael Pauli jätkas menetlust. EIK tegi 08.10.2013 otsuse, milles tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses pärandvara jagamise menetluse ülemäärase kestusega. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot ning kulude katteks 6 800 eurot.

Valitsus teavitas 11.04.2014 EIK-i asjaolust, et Michael Pauli oli 09.09.2011 surnud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja pärija surm olid käsitletav faktina, millel oli asja tulemusele otsustav mõju. EIK märkis, et kaebaja endine esindaja ega mõni teine sugulane ei olnud EIK-i Michael Pauli surmast teavitanud. Ka ei olnud Michael Pauli pärijad näidanud üles huvi käesoleva asja suhtes. Selle tulemusena ei olnud EIK Michael Pauli surmast teadlik, samuti ei saanud valitsuselt mõistlikult eeldada nimetatud asjaolu teadmist enne 08.10.2013 otsuse täitmise algust. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et 08.10.2013 otsust tuleks Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida.

Kuna Michael Pauli oli surnud ajal, mil asja menetlus oli EIK-s pooleli ning ükski pärija ei olnud väljendanud soovi menetluse jätkamiseks, leidis EIK, et erandlike asjaolude puudumisel seoses EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimisega ei olnud avalduse läbivaatamise jätkamine enam vajalik. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus kohtuasjade nimistust kooskõlas EIÕK artikli 37 lõikega 1 kustutada.

Resolutsioon

1. Rahuldada 08.10.2013 otsuse revideerimise taotlus;

2. Kustutada avaldus kohtuasjade nimistust.



EIÕK 7. PROTOKOLLI ARTIKKEL 2 – EDASIKAEBAMISÕIGUS KRIMINAALASJADES

Apellatsioonimenetluse ülemäärane kestus ei toonud kaasa seda, et kaebaja oleks pidanud kandma ettenähtust pikemat karistust.

Fırat vs Kreeka, kohtuotsus 09.11.2017, avaldus nr 46005/11

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas kriminaalmenetlust, milles kaebajat süüdistati sisserändajate ebaseaduslikus Kreekasse transportimises. Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis esmalt apellatsioonimenetluse kestuse ja selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise üle ning teiseks selle üle, et ta oli kandnud ettenähtust pikemat karistust, mis tulenes apellatsioonikohtu istungi pikaajalisest edasilükkamisest.

EIK seisukohad

EIK viitas oma kohtupraktikale asjas Michelioudakis vs Kreeka (nr 54447/10, 03.04.2012) ning leidis, et kriminaalmenetluse kestus - veidi enam kui 4 aastat kahes kohtuastmes - oli olnud ülemäärane. EIK osundas ka, et kaebajal oli puudunud tõhus õiguskaitsevahend, mille abil tagada, et tema õigust menetlusele mõistliku aja kestel täidetaks. Seetõttu oli asjad rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 13.

EIK leidis ka, et kaebaja edasikaebamisõiguse teostamine ei toimunud tema vabaduse hinnaga. Isegi kui apellatsioonikohus oleks pidanud istungi ning teinud asjas otsuse algselt planeeritud kuupäeval, ei oleks olnud kriminaalkoodeksis sisalduvad tingimisi vabastamise nõuded, mille kohaselt pidi olema kantud kolm viiendikku karistusest, täidetud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. EIÕK 7. protokolli artiklit 2 ei ole rikutud;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 600 eurot.