Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 13. - 19. november 2017

 

Uudise kuupäev:
  24.11.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise seoses asjaoluga, et hoone kokku kukkumise tagajärjel surma saanud isiku surma asjaolude uurimiseks algatatud kriminaalmenetlust ei viidud läbi piisava hoolsusega ega piisavalt kiiresti.

Delibaş vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldus nr 34764/07

Asjaolud

Kaebaja tütar sai 17.08.1999 surma pärast seda, kui hoone, kus ta elas, kukkus maavärina tõttu kokku. Peagi pärast nimetatud sündmust alustati kriminaalmenetlust kolme isiku eraisiku suhtes, kes olid olnud otseselt hoone ehitamisega seotud. Nimetatud menetlus lõppes oktoobris 2007, s.o 8 aastat hiljem vaid kahe süüdistatava süüdimõistmisega. Kriminaalmenetlus hoone ehitaja suhtes lõpetati aegumistähtaja möödumise tõttu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et võimud ei olnud viinud tema tütre surma eest vastutavate isikute suhtes läbi tõhusat kriminaaluurimist. Kaebaja osundas, et kriminaalmenetlus oli kestnud liiga kaua. EIK hinnangul tuli kaebaja avaldust uurida EIÕK artikli 2 alusel.

EIK seisukohad

EIK märkis esmalt, et esimese astme kohtul kulus peaaegu kaks aastat esimese otsuse tegemiseks, mille kohaselt oli kõnealune süütegu aegunud. Nimetatud viivitus oli õigustamatu. EIK märkis teiseks, et kriminaalmenetlus ei olnud kuigivõrd keeruline. Sellegipoolest kulus esimese astme kohtus veel kuus aastat kahe süüdistatava osas lõpliku otsuse tegemiseks ning kolmas süüdistatav sai kasu aegumistähtaja möödumisest. Samas leidis EIK, et vastuolus EIÕK artikli 2 nõuetega jäi asjassepuutuvate võimude vastutus sündmuse osas tuvastamata. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et kõnealune kriminaalmenetlus ei viidud läbi EIÕK artiklis 2 nõutava hoolsusega ja kiirusega.

EIK märkis, et sarnased asjaolud tõid kaasa EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamise asjas M. Özel jt vs Türgi (nr 14350/05 jt, 17.11.2015). Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 2 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot.

-----

EIK leidis, et ajateenija surma asjaolude osas ei olnud EIÕK artiklit 2 rikutud.

Mehmet Hidayet Altun jt vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldus nr 48756/11

Asjaolud

Asjas on viis kaebajat. Kaasus puudutas kaebajate sugulase, Resul Altun’i, kohustusliku ajateenistuse ajal aset leidnud surma. Kaebajad on surnu isa, vennad, ema ja õde. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artiklite 2 ja 6 rikkumise tuvastamiseks. Kaebajad väitsid, et nende sugulase õigust elule oli rikutud tulenevalt asjaolust, et tema haigust ei olnud diagnoositud ajal, mil ta ajateenistusse värvati. Samuti kurtsid nad hospitaliseerimisel esinenud viivituste üle. Lisaks väitsid kaebajad, et ülemsõjaväehalduskohus, mis oli nende kaebust lahendanud, ei olnud tulenevalt kahest kohtu koosseisu kuulunud sõjaväeohvitserist sõltumatu ega erapooletu.

EIK seisukohad

EIK ei näinud põhjust kritiseerida ka siseriiklike võimude poolset faktide tuvastamist ning järeldust, millele siseriiklikud võimud jõudsid. EIK märkis, et niipea, kui sõjaväearst diagnoosis kaebajate sugulasel neuroloogilise probleemi, viidi kaebajate sugulane koheselt üle sõjaväehaiglasse, kus talle osutati kiireloomulist arstiabi, ning seejärel viidi kaebajate sugulane sõjaväehaigla neuroloogiaosakonda. Kaebajate segulane suri tõsise epilepsiahoo tagajärjel, ehkki arstid olid püüdnud teda päästa. EIK järeldas, et kaebajate sugulase surma asjaolude osas ei olnud EIÕK artiklit 2 rikutud.

EIK märkis, et on uurinud sarnast kaebust juhtivas asjas Tanışma vs Türgi (nr 32219/05, 17.11.2015), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise alusel, et ülemsõjaväehalduskohtu koosseisu kuulusid sõjaväeohvitserid, kellel püüdsid vajalikud sõltumatuse tagatised. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele ühiselt 1 500 eurot.

-----

EIK leidis, et EIÕK artiklit 3 ei olnud seoses kinnipeetava kohtlemisega näljastreigi ajal rikutud.

Ceesay vs Austria, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 72126/14

Asjaolud

Kaebaja vend suri kinnipidamise ajal, kui ta pidas näljastreiki. Kaebaja väitis, et tema venna surma osas ei viidud läbi tõhusat ega kõikehõlmavat uurimist. Kaebaja väitis ka, et tema venna kohtlemine tema näljastreigi ajal ei olnud kooskõlas seadusega ning tema vennale oli saanud osaks ebainimlik ja alandav kohtlemine. Kaebaja sõnul oli kinnipidamiskeskuse arst arvutanud tema venna kriitilist kaalu ebatäpselt.

EIK seisukohad

Midagi ei viidanud sellele, et prokuratuuri poolt läbi viidud uurimises oleks esinenud puudujääke. Nimetatud uurimine oli suletud, kuna ei leitud piisavaid tõendeid, mis oleksid viidanud vastutavate isikute õigusvastasele käitumisele. Prokurör tugines põhjalikule lahkamisaruandele ning kohtumeditsiiniaruandele, milles väideti selgelt, et surma saabumine jõu kasutamise tulemusena oli välistatud ning et kaebaja vend oli surnud dehüdratatsiooni tagajärjel koos asjaoluga, et ta oli sirprakktunnuse kandja.

Mis puudutas näljastreigi ajal astutavaid samme, siis oli siseministeerium väljastanud võimudele selged juhised. Midagi ei viidanud sellele, et nimetatud juhised oleksid olnud ebapiisavad või ebaselged või et neid ei oleks antud asjas tervikuna piisavalt jälgitud. Samuti ei osundanud midagi sellele, et kaebaja vend kannatas sirprakkhaiguse käes ning et ta oleks sellest ise teadlik olnud. Võime ei saanud süüdistada selles, et nad ei andnud kohaseid juhiseid kaebaja venna suhtes sellise testi teostamiseks. Kaebaja venna surmapäeva hommikul oli tema välisilme vastanud kehaliselt terve mehe välisilmele. Lahkamise aruande koostanud arst ei tuvastanud kaebaja venna kehal klassikalisi dehüdratatsiooni tunnuseid, samuti ei tuvastanud ta alatoitumise ega pikaajalise toidupuuduse märke. Nimetatud asjaolude ning tunnistajate ja ekspertide ütluste valguses puudus alus kahelda siseriiklike kohtute järelduses, mille kohaselt ei saanud võimud olla teadlikud, et kaebaja vend oli eluohtlikus olukorras, mis vajas kiireloomulist meditsiinilist sekkumist. Ei olnud ettenähtav, et kui kaebaja venna tervis halvenes, toimus see niivõrd järsult tulenevalt tuvastamata sirprakkhaigusest.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud;

2. EIÕK artiklit 3 ei ole rikutud.

-----

EIK leidis, et Kreeka võimud ei olnud viinud isiku surma osas läbi kohast ja tõhusat uurimist.

Tsalikidis jt vs Kreeka, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 73974/14

Asjaolud

Kaasus puudutas telefonioperaatori töötaja, Costas Tsalikidis’e (C.T.), surma uurimist. C.T. leiti oma korterist pooduna päev enne seda, kui Kreeka valitsust teavitati sellest, et mitme valitsuse liikme, sealhulgas peaministri, mobiiltelefone oli pealt kuulatud. C.T. surma osas viidi läbi kaks uurimist. Algne uurimine, mis vältas aastatel 2005-2006, leidis, et C.T. surma põhjus oli poomine silmusega; täiendav uurimine, mis toimus aastatel 2012-2014, nõustus algse uurimise järeldustega, ehkki kaks kolmest koronerist, kes olid koostanud uued kohtuekspertiisid, olid järeldanud, et surma põhjust ei olnud võimalik välja selgitada. C.T. perekond ei uskunud, et nende sugulane sooritas enesetapu ning väitsid, et nii esialgses kui ka täiendavas uurimises esinesid tõsised puudujäägid.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Kreeka võimud ei olnud viinud C.T. surma osas läbi kohast ja tõhusat uurimist. EIK osundas, et võimud olid otsustanud sulgeda täiendava uurimise viidates pelgalt asjakohastele astutud sammudele ja uutele aruannetele ilma, et nad oleksid käsitlenud ühtki tuvastatud vasturääkivust, nagu poomisega tavaliselt kaasnevate vigastuste puudumine ning surnu kaelal oleva nöörijäljega seonduvad vastuolud. Ka muud ebakõlad olid jäetud lahendamata, sealhulgas algses uurimises ja täiendavas uurimises koroneride aruannete järelduste olulised erinevused, enesetapu sooritamiseks ilmse motiivi puudumine, lämbumisega tavapäraselt kaasnev hüoidluu murd. EIK märkis, et asjas polnud selge isegi see, millel põhines prokuröri otsus süüdistust mitte esitada või edasisi uurimistoiminguid mitte teha, kuna tema uurimise sulgemise otsuses ei sisaldunud mingeid põhjendusi. Nimetatud järeldusele jõudmisel pidas EIK eelkõige silmas seda, et prokurör oli algse uurimise ajal maininud, et C.T. surm oli põhjuslikus seoses pealtkuulamise kaasusega. Seega oli eriti oluline võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed C.R. surma uurimiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000 eurot ning kulude katteks 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise, kuna kriminaalõiguslik ega tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid võimaldanud tuvastada kaebaja tütre surmaga seonduvaid asjaolusid ega võtta vastutusele vastutavaid isikuid.

Movsesyan vs Armeenia, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 27524/09

Asjaolud

Kaasus puudutas kaebaja kaebust, mille kohaselt oli tema tütre surma uurimine olnud ebakohane. Kaebaja hinnangul oli tema tütar surnud tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse tõttu.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et võimud ei viinud tema tütre surma osas läbi tõhusat uurimist.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kriminaalõiguslik õiguskaitsevahend ei toonud kaasa kaebaja tütre surma põhjuse tuvastamist ega vastutavate isikute vastutuse tuvastamist. Seega pidi EIK tuvastama, kas Armeenia oli teinud kättesaadavaks muud õiguslikud vahendeid, mis oleksid rahuldanud asjakohaseid EIÕK nõudeid.

EIK leidis, et kiirabiarsti suhtes tema tööandja poolt kohaldatud distsiplinaarkaristus ei heastanud rikkumist ega andnud kaebajale õigust hüvitisele. Faktiliste asjaolude esinemise ajal ei olnud kaebajal võimalik esitada ka oma tütre surmaga seoses mittevaralise kahju nõuet riigi vastu tsiviilkohtumenetluses.

Esitatud asjaoludel ei olnud kaebajal mingit võimalust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, sellal kui varalise kahju hüvitise saamine sõltus valitsuse väitel kriminaalmenetluse tulemist. EIK leidis, et tsiviilõiguslikud õiguskaitsevahendid ei võimaldanud saavutada EIÕK artiklis 2 taotletavat eesmärki, s.o kaebaja tütre surmaga seonduvate asjaolude tuvastamist ja vastutavate isikute vastutusele võtmist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot (häältega 6:1).

Eriarvamus

Kaks kohtunikku esitasid eriarvamuse, milles nõustusid, et Armeenia oli rikkunud EIÕK artiklist 2 tulenevaid menetluslikke kohustusi, kuid leidsid, et kaebus oli vastuvõetamatu tähtaja rikkumise tõttu või riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamata jätmise tõttu. Üks eriarvamusele jäänud kohtunik pidas ka määratud hüvitist liiga suureks.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et psühhiaatriliste häirete all kannatava isiku surm politseioperatsiooni käigus ei olnud vastuolus EIÕK artikliga 2, ent isik oli olnud EIÕK artikliga 3 vastuolus oleva politseipoolse väärkohtlemise ohvriks.

Boukrourou jt vs Prantsusmaa, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 30059/15

Asjaolud

Kaasusus puudutas psühhiaatriliste häirete all kannatava isiku (M.B.) surma politseioperatsiooni ajal. Kaebajad olid surnu vennad, õde, lesk, isa ja ema.

EIK seisukohad

EIK leidis eelkõige, et politseinikud ei olnud kasutanud M.B. suhtes loomuomaselt surmavat jõudu. Isegi kui politseinike poolt kasutatud jõu ning M.B. surma vahel oli mingingi põhjuslik seos, ei olnud nimetatud tagajärg antud asjas ettenähtav: politseinikud ei teadnud, et M.B. kannatas südamehaiguse käes ega saanud ette näha ohtu, mis tulenes kahe faktori – stressi ja südamehaiguse – kombinatsioonist, mis oleks võinud ennetada ohtu kannatanule. Viimaks näitasid politseinike kiire abi kutsumine ning hädaabiteenuste kiire sündmuskohale saabumine, et võimud ei olnud rikkunud oma kohustust kaitsta M.B. elu.

Teisalt leidis EIK, et M.B.-le osaks saanud kohtlemine – korduvad ja põhjusetud vägivallaaktid haavatava isiku suhtes – rikkusid inimväärikust ning ületasid tõsiduse lävendi, mis muutis need teod EIÕK artikliga 3 vastuolus olevaks.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklit 2 ei ole rikutud;

2. EIÕK artikli 3 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kolmele kaebajale 6 000 eurot ja kolmele kaebajale 4 000 eurot. EIK määras kulude katteks 18 576 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Bosnia ja Hertsegoviina peab võtma kasutusele meetmed, et lahendada lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega seonduvad probleemid.

Kunić jt vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 14.11.2017, avaldused nr 68955/12; 7270/15; 7286/15 jt

Asjaolud

Asjas on 16 kaebajat. Siseriiklikud kohtud langetasid kaebajate kasuks otsused, millega mõisteti kaebajatele välja erinevad summad seoses maksmata tööga seotud hüvedega. Konstitutsioonikohus tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike otsuste pikaajalise mittetäitmisega. Sellegipoolest jäid aga lõplikud otsused täitmata.

EIK seisukohad

Seeläbi, et võimud ei võtnud märkimisväärse ajaperioodi jooksul kasutusele vajalikke meetmeid, et täita antud asjas lõplikke kohtuotsuseid, jätsid nad EIÕK artikli 6 lõike 1 ilma oma kasulikust mõjust ning takistasid kaebajatel saada raha, mida nad olid õigustatud saama. See tõi kaasa ebaproportsionaalse sekkumise kaebajate omandi segamatu kasutamise õigusesse.

EIK selgitas, et EIÕK artiklist 46 tuleneb, et kui EIK on oma otsuses tuvastanud rikkumise, siis ei pane EIK vastutavale riigile vaid õiguslikku kohustust asjassepuutuvatele isikutele EIÕK artikli 41 alusel õiglase hüvituse raames määratud summade maksmiseks, vaid ka kohustuse rakendada ministrite komitee järelevalve all kohaseid üldiseid ja/või individuaalseid meetmeid. Riik on kohustatud võtma sellised meetmed kasutusele ka teiste kaebajate olukorras olevate isikute suhtes, rakendades konstitutsioonikohtu otsuses osundatud üldiseid meetmeid. EIK-s oli menetlus pooleli enam kui 400 sarnase avalduse osas. Vastutav riik oli kohustatud sellistele kaebajatele rikkumised kohaselt ja piisavalt heastama. Selline heastamine on võimalik saavutada läbi ad hoc lahenduste.

EIK leidis seoses EIÕK artikli 41 kohaldamisega, et antud asjas kohaldus põhimõte, mille kohaselt on kõige kohasem heastamise vorm kõnealuste siseriiklike kohtuotsuste täieliku täitmise tagamine. Kaebajad olid seoses vastutava riigi suutmatusega täita nende kasuks langetatud lõplikke kohtuotsuseid kogenud stressi, ärevust ning pettumust, mistõttu määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 000 eurot.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

3. EIK määras, et Bosnia ja Hertsegoviina peab tagama käesolevas asjas käsitletud siseriiklike kohtuotsuste täitmise. EIK määras lisaks mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 000 eurot ning kulude katteks ühele kaebajale 500 eurot.

-----

Bosnia ja Hertsegoviina peab võtma kasutusele meetmed, et lahendada lõplike siseriiklike kohtuotsuste täitmisega viivitamisega seonduvad probleemid.

Spahić jt vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 14.11.2017, avaldused nr 20514/15; 20528/15; 20774/15 jt


Asjaolud

Asjas on 16 kaebajat. Siseriiklikud kohtud langetasid kaebajate kasuks otsused, millega mõisteti kaebajatele välja erinevad summad seoses maksmata tööga seotud hüvedega. Konstitutsioonikohus tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike otsuste pikaajalise mittetäitmisega. Sellegipoolest jäid aga lõplikud otsused täitmata.

EIK seisukohad

Seeläbi, et võimud ei võtnud märkimisväärse ajaperioodi jooksul kasutusele vajalikke meetmeid, et täita antud asjas lõplikke kohtuotsuseid, jätsid nad EIÕK artikli 6 lõike 1 ilma oma kasulikust mõjust ning takistasid kaebajatel saada raha, mida nad olid õigustatud saama. See tõi kaasa ebaproportsionaalse sekkumise kaebajate omandi segamatu kasutamise õigusesse.

EIK selgitas, et EIÕK artiklist 46 tuleneb, et kui EIK on oma otsuses tuvastanud rikkumise, siis ei pane EIK vastutavale riigile vaid õiguslikku kohustust asjassepuutuvatele isikutele EIÕK artikli 41 alusel õiglase hüvituse raames määratud summade maksmiseks, vaid ka kohustuse rakendada ministrite komitee järelevalve all kohaseid üldiseid ja/või individuaalseid meetmeid. Riik on kohustatud võtma sellised meetmed kasutusele ka teiste kaebajate olukorras olevate isikute suhtes, rakendades konstitutsioonikohtu otsuses osundatud üldiseid meetmeid. EIK-s oli menetlus pooleli enam kui 400 sarnase avalduse osas. Vastutav riik oli kohustatud sellistele kaebajatele rikkumised kohaselt ja piisavalt heastama. Selline heastamine on võimalik saavutada läbi ad hoc lahenduste.

EIK leidis seoses EIÕK artikli 41 kohaldamisega, et antud asjas kohaldus põhimõte, mille kohaselt on kõige kohasem heastamise vorm kõnealuste siseriiklike kohtuotsuste täieliku täitmise tagamine. Kaebajad olid seoses vastutava riigi suutmatusega täita nende kasuks langetatud lõplikke kohtuotsuseid kogenud stressi, ärevust ning pettumust, mistõttu määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 000 eurot.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

3. EIK määras, et Bosnia ja Hertsegoviina peab tagama lõpliku siseriikliku kohtuotsusega kahe kaebaja kasuks välja mõistetud õigusabikulude tasumise ning peab tagama ülejäänud kaebajate osas käesolevas asjas käsitletud siseriiklike kohtuotsuste täitmise täies ulatuses. EIK määras lisaks mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale 1 000 eurot ning kulude katteks igale kaebajale 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses sõjaväeohvitseride kuulumisega sõjaväekohtu koosseisu.

Yivli vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldus nr 12723/11

Asjaolud

Kaebaja oli sõjaväeohvitser, kelle tööleping lõpetati. Kaebaja esitas nimetatud otsuse peale kaebuse ülemsõjaväehalduskohtule, mis jättis kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei tagatud õiglast kohtumenetlust sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt, kuna kohtu koosseisu kuulusid ka kaks sõjaväeohvitseri, kes kuulusid sõjaväelisesse hierarhiasse ning kellel puudusid samasugused tagatised nagu teistel sõjaväekohtunikel.

EIK seisukohad

EIK märkis, et on uurinud sarnast kaebust asjas Tanışma vs Türgi (nr 32219/05, 17.11.2015), milles EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus põhjus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses ülemsõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega.

Kaebaja ei olnud esitanud õiglase hüvituse nõuet.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses ülemsõjaväehalduskohtu sõltumatuse ja erapooletuse puudumisega.

-----

Siseriiklikel kohtutel on kohustus vastata isiku väidetele, mis puudutavad kohtupraktika vastuolulisust.

Uğurlu jt vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldused nr 26437/08; 14954/09; 53137/09; 60300/10

Asjaolud

Asjas on kaheksa kaebajat, kes omavad maatükke Türgi erinevates linnades. Kohalike maa-arenduskavade alusel määrati kaebajate maatükid avalikuks kasutamiseks. Kaebajad esitasid hagid tsiviilkohtutele hüvitise saamiseks. Kohtumenetlustes esitasid kaebajad siseriiklikele kohtutele kassatsioonikohtu tsiviilsekstioonide täiskogu poolt langetatud otsuse, mis andis kaebajate hinnangul neile hüvitise saamise õiguse. Siseriiklikud kohtud jätsid aga 2007-2010 kaebajate nõuded rahuldamata. Esimese astme kohtud ega kassatsioonikohtu 5. tsiviilsektsioon, mis kaebajate nõudeid lahendasid, ei esitanud oma otsustes põhjendusi, miks nad jõudsid erinevale järeldusele võrreldes kassatsioonikohtu täiskogu järeldusega.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei toonud kassatsioonikohtu tsiviilsektsioonide täiskogu ja 5. tsiviilsektsiooni poolt antud erinev tõlgendus iseenesest kaasa EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumist.

EIK selgitas aga, et kohase õigusemõistmise põhimõttest tulenevalt peavad kohtud otsuseid piisavalt motiveerima. Esimese astme kohtus toimunud menetlustes ega kassatsioonimenetlustes ei kaalunud siseriiklikud kohtud kaebajate väiteid seoses nende poolt viidatud kohtupraktikaga. EIK hinnangul vajasid kaebajate kohtupraktika vastuolulisusega seoses esitatud seisukohad piisavat ja selget vastust. EIK lisas, et on uurinud sarnases asjas identset probleemi, milles tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses siseriiklike kohtute poolt oma otsuste põhistamiseks piisavate põhjenduste esitamise kohustuse täitmata jätmisega. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et asjas oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1 seoses siseriiklike kohtute otsustes piisavate põhjenduste puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks ühele kaebajale 4 000 eurot ning viiele kaebajale ühiselt 4 000 eurot. EIK määras kulude katteks ühele kaebajale 350 eurot ning viiele kaebajale ühiselt 650 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajate kahjuks langetatud kohtuotsused põhinesid salastatud dokumenditel, millele kaebajatel puudus juurdepääs.

Ünal jt vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldused nr 61981/09; 57632/10; 48915/11

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes olid sõjaväekoolide kadetid. Kaebajad visati salajaste uurimisaruannete alustel koolidest välja. Seejuures puudus kaebajatel nimetatud aruannetele juurdepääs. Kõik kaebajad esitasid kaitseministeeriumi vastu kaebused ülemsõjaväehalduskohtule, milles taotlesid vaidlusaluste otsuste tühistamist. Ülemsõjaväehalduskohus jättis kaebajate kaebused rahuldamata, seejuures tugines kohus salajastele uurimisaruannetele.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on sarnaseid kaebuseid varasemas praktikas uurinud ning on tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajatel puudus juurdepääs salastatud dokumentidele, mille kaitseministeerium oli ülemsõjaväehalduskohtule esitanud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras ühele kaebajale kulude katteks 1 000 eurot.

-----

Seeläbi, et apellatsioonikohus ei uurinud süüdistatava väiteid vandekohtu mõjutamise kohta, jätsid riiklikud kohtuvõimud kaebaja ilma võimalusest heastada vajadusel EIÕK nõuetega vastuolus olev olukord.

Timofeyev vs Venemaa, kohtuotsus 14.11.2017, avaldus nr 16887/07

Asjaolud

Antud asjas mõisteti kaebaja esimese astme kohtu poolt vandekohtu protsessis süüdi mõrvas ja tulirelvade ebaseaduslikus omamises. Ajal, mil kaebaja nimetatud otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine oli ülemkohtus pooleli, oli üks vandekohtunik avaldanud teabe, mille kohaselt oli eesistujaks olnud kohtunik proovinud mõjutada vandekohtu sisearutelusid. Kaebaja taotles, et apellatsioonikohus tühistaks tema süüdimõistva otsuse alusel, et eesistujaks olnud kohtunik oli rikkunud vandekohtu sisearutelude saladust. Ülemkohus keeldus vandekohtu mõjutamise küsimust uurimast.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks leides, et tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus oli olnud ebaõiglane.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja poolt ülemkohtus tõstatatud küsimus ei paistnud koheselt olema selgelt sisutu. Seetõttu oli ülemkohus EIK hinnangul kohustatud EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevalt kontrollima, kas esimese astme kohus oli olnud viidatud normi mõttes „erapooletu kohus“. Apellatsioonikohtul oli kohustus kasutada kõiki tema käsutuses olnud vahendeid, et hajutada kõik kahtlused seoses kaebaja väidete tegelikkuse ja laadiga. Ülemkohus jättis aga sellise kontrolli teostamata. Eeltoodud kaalutlused olid piisavad, et EIK sai järeldada, et riiklikud kohtuvõimud jätsid kaebaja ilma võimalusest heastada vajadusel EIÕK nõuetega vastuolus olev olukord.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 rikkumine.

-----

Prominentse opositsioonipoliitiku, Ilgar Mammodovi, suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses esines tõsiseid puudujääke.

Ilgar Mammadov vs Aserbaidžaan (nr 2), kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 919/15

Asjaolud

Kaasus puudutas Aserbaidžaani tuntud opositsioonipoliitiku, Ilgar Eldar oglu Mammadovi, suhtes pärast Ismayilli linnas 2013. aastal aset leidnud meelevaldusi läbi viidud kriminaalmenetlust. Kaebajale esitati süüdistus ning ta mõisteti süüdi massirahutustes. Käesolev asi on teine kaasus, mille kaebaja on EIK-le esitanud: esimene kaebaja poolt EIK-le esitatud kaebus puudutas tema vahistamist ja kohtueelset kinnipidamist pärast samasid sündmuseid.

EIK seisukohad

EIK leidis, et siseriiklikud kohtud ei olnud pööranud tähelepanu või vaikisid mitmete kaebaja süüdimõistmiseks kasutatud tõendite vahel esinenud vastuolude osas, ehkki kaitse oli esitanud vigaste ja vääralt tõlgendatud tõendite peale korduvaid vastuväiteid. EIK osundas seoses süüdistuse kasuks tunnistanud tunnistajate ütlustega, et osasid politseinikke, kes tunnistasid, et kaebaja oli kutsunud meeleavaldajaid üles vägivallalale, oli küsitletud alles viis kuud pärast meeleavaldusi ning üks politseinik oli oma kohtueelselt antud ütlused tagasi võtnud öeldes, et ta oli selle allkirjastanud seda lugemata. Mis puudutas kaebaja süüdimõistmiseks kasutatud teatud videosalvestisi, siis oli neist üks näidanud meeleavaldajate vahelisi kokkupõrkeid ning teine rahulikke tänavaid üksikute meeleavaldajatega. Kaebaja blogipostitused, sotsiaalmeedia postitused ning raadiointervjuu salvestis, mida kasutati tõendamaks, et kaebaja oli massirahutusi planeerinud, pärinesid ajast, mil ta oli viibinud Ismayillis või kui ta oli sealt lahkunud, ega sisaldanud mingit üleskutset vägivallale. Tänavarahutuse meediakajastuses, mis kohtute hinnangul toetas süüdistust, ei kajastatud sõnaselgelt ühtegi tegelikku vägivalla kasutamist 24.01.2013 pärastlõunal, kui kaebaja oli Ismayillis viibinud.

Kokkuvõttes leidis EIK, et viisis, kuidas kaebaja süüdimõistmiseks kasutatud tõendid loeti vastuvõetavaks, neid uuriti ja/või hinnati, oli esinenud tõsiseid puudujääke. Samas oli ebapiisav viis, kuidas kohtud olid käsitlenud kaitse vastuväiteid nimetatud tõendite peale. EIK osundas, et kaebaja kasuks olevad tõendid jäeti süstemaatiliselt vastu võtmata ebapiisavalt põhjendatud või selgelt ebamõistlikul viisil.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

EIK tuvastas EIÕK artikli 11 rikkumise seoses isiku ettenägematu süüdimõistmisega ebaseadusliku organisatsiooni liikmelisuse eest.

Işıkırık vs Türgi, kohtuotsus 14.11.2017, avaldus nr 41226/09

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2007. aastal Türgi kriminaalkoodeksi artikli 220 § 6 alusel süüdi Kurdistani Töölispartei (PKK), s.o ebaseadusliku relvastatud organisatsiooni, „liikmelisuse“ eest ning talle määrati karistuseks enam kui 6-aastane vangistus. Otsus põhines asjaolul, et kaebaja oli osalenud nelja PKK võitleja matustel, oli kõndinud matustel ühe kirstu ees, oli teinud „V“ märgi ning oli aplodeerinud, kui teised meeleavaldajad hõiskasid tema ülikooli juures toimunud kogunemise käigus loosungeid Abdullah Öcalani toetuseks.

Kohtud leidsid, et kuna nii matused kui ka meeleavaldus olid peetud PKK üleskutsetel ja juhistel, tuli nendel üritustel osalenud kaebajat pidada isikuks, kes oli tegutsenud nimetatud organisatsiooni „nimel“.

Türgi kriminaalkoodeksi artikli 220 § 6 sätestas, et igaüht, kes paneb toime kuriteo ebaseadusliku organisatsiooni „nimel“, karistatakse kui selle organisatsiooni „liiget“ artikli 314 § 2 alusel ilma, et süüdistuses peaks tõendama tegeliku liikmelisuse materiaalseid elemente.

EIK seisukohad

Kriminaalkoodeksi artikli 220 § 6 ei olnud seega selle kohaldamisel „ettenähtav“, kuna see ei võimaldanud kaebajale õiguslikku kaitset tema EIÕK artiklist 11 tulenevasse õigusesse meelevaldse sekkumise vastu. Seega ei olnud sekkumine seaduses ette nähtud.

Lisaks õõnestas kaebaja kriminaalkorras karistamine kriminaalkoodeksi artikli 220 § 6 ja artikli 314 alusel selle asjaolu alusel, et ta osales avalikul kogunemisel ning et ta väljendas seal oma vaateid, kogunemiste vabaduse õiguse olemust ning seega demokraatliku ühiskonna alustalasid.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine seoses kaebaja süüdimõistmisega kriminaalkoodeksi artikli 314 § 2 alusel koosmõjus sama koodeksi artikli 220 §-ga 6;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot, siseriiklikus menetluses kantud kulude katteks 2 500 eurot ning EIK-s toimunud menetluses kantud kulude katteks 6 000 eurot.

-----

Ühingu usuühinguna registreerimisest keeldumine ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning rikkus EIÕK artiklit 11, tõlgendatuna EIÕK artikli 9 valguses.

“Õigeusu Ohridi peapiiskopkond (Peć’i patriarhaadi kreeka õigeusu Ohridi peapiiskopkond)” vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 3532/07

Asjaolud

Kaebaja on ühing, mis esitas taotluse enda registreerimiseks usuühinguna. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata, nagu ka otsuse peale esitatud kaebused. Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis muuhulgas, et riigi keeldumine kaebaja usuühinguna registreerimisest rikkus kaebaja usuvabaduse õigust (EIÕK art 9) ja ühingute moodustamise vabaduse õigust (EIÕK art 11). EIK hinnangul tuli esitatud kabust uurida EIÕK artikli 11 alusel, tõlgendatuna EIÕK artikli 9 valguses.

EIK seisukohad

EIK hinnangul ei saanud väita, et siseriiklike võimude poolt esitatud põhjendused oleksid tervikuna võttes olnud sekkumise õigustamiseks „asjakohased ja piisavad“. Viis, kuidas siseriiklikud võimud keeldusid kaebajat usuühinguna tunnustamast, ei saanud olla demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine, tõlgendatuna EIÕK artikli 9 valguses;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK selgitas kaudse sundvõõrandamise teel võetud vara hüvitamise põhimõtteid.

Messana vs Itaalia, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 30801/06

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kelle kaasomandis oli kaks ehitusplatsi. Kohaliku omavalitsuse 1983. ja 1984. aasta määrustega anti eraõiguslikule ehitusettevõttele luba maatükkide kiireloomulises korras enda valdusesse võtmiseks selleks, et ehitada nendele madala üüriga elamispinnad. Maad hõivati 16.02.1983 ja 20.09.1984.

Kaebajad esitasid 1996. aastal hagi kohaliku omavalitsuse ja ehitusettevõtte vastu, milles maa turuväärtusele vastava summa hüvitamist. Apellatsioonikohtu 06.12.2004 otsuses leidis kohus, et seaduslik valdus oli lõppenud vastavalt 14.01.1993 ja 20.09.1994. Kohus kohaldas kaudse sundvõõrandamise põhimõtet ning leidis, et kaebajad jäeti nimetatud kuupäevadel oma maadest ilma. Apellatsioonikohus määras, et kohalik omavalitsus ja ehitusettevõte pidid kaebajatele tasuma kokku 460 892,63 eurot.

Kaebajad esitasid veebruaris 1996 kohtule hagi kohaliku omavalitsuse vastu, milles nõudsid ajutise hõivamise eest hüvitise määramist. Apellatsioonikohus määras 03.05.2001 otsusega kaebajatele ühiselt 112 996 eurot. Kohalik omavalitsus maksis 01.10.2003 igale kaebajale 75 279,98 eurot.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et nad olid oma maast ilma jäetud viisil, mis oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

EIK seisukohad

EIK osundas, et siseriiklikud kohtud olid kaudse sundvõõrandamise põhimõtet kohaldades leidnud, et kaebajad olid oma omandist ilma jäetud seadusliku valduse lõppemise kuupäevast alates. EIK hinnangul ei olnud olukord ametliku sundvõõrandamise otsuse puudumise tõttu „ettenähtav“, kuna kaudse sundvõõrandamise põhimõtet kohaldati tegelikult ning maa omandamine avaliku võimu poolt tuvastati alles lõpliku kohtuotsusega. Selle tulemusena puudus kaebajatel õiguskindlus maa omandi kaotamise osas kuni 21.01.2006, s.o apellatsioonikohtu otsuse jõustumiseni. EIK leidis, et vaidlusalune olukord võimaldas võimudel lõigata kasu maa ebaseaduslikust valdamisest. Teisisõnu võõrandasid võimud maa sundvõõrandamise reegleid rikkudes. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et vaidlusalune sekkumine ei olnud kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, millega rikuti kaebajate õigust omandi segamatuks kasutamiseks. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

EIK märkis, et kaudse sundvõõrandamise teel ära võetud vara hüvitamisel tuleb lähtuda maa väärtusest omandi kaotuse hetkel, mis on kindlaks määratud siseriiklikus menetluses pädeva kohtu poolt tellitud eksperthinnanguga. Nimetatud summast tuleb lahutada siseriiklikul tasandil hüvitatud summad. Hüvitise suuruse määramisel tuleb kõrvaldada inflatsiooni mõju, samuti tuleb arvutada intressi. Viimaks tuleb hinnata saamata jäänud tulu olemasolu.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt varalise kahju hüvitamiseks 790 700 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise olukorras, kus eraisikutele kuulunud maa võõrandati võimude poolt ametliku sundvõõrandamise otsuseta.

Messana vs Itaalia, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 37199/05

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kelle kaasomandis oli maatükk. Kohaliku omavalitsuse 1975. aasta otsusega anti riigi elamumajanduse haldamise autonoomsele instituudile (REHAI) luba maatükk viieks aastaks kiireloomulises korras enda valdusesse võtta selleks, et ehitada sellele madala üüriga elamispinnad. Maa hõivati 1975. aastal ning ehitustöö lõpetati 1977. aastal. Kohaliku omavalitsuse 1986. aasta otsusega otsustati maa sundvõõrandamine. Kaebajad esitasid 1986. aastal hagi kohaliku omavalitsuse ja REHAI vastu, milles nõudsid maa turuväärtusele vastava summa hüvitamist ning hüvitist maa hõivamise eest. Esimese astme kohtu 1997. aasta otsuses leiti, et maa omand oli kassatsioonikohtu kaudse sundvõõrandamise kohtupraktikast lähtudes läinud võimudele üle 03.07.1980. Samas leidis kohus, et kaebajad ei olnud õigustatud hüvitist saama alusel, et kahju hüvitamise hagi osas kehtis viieaastane aegumistähtaeg, mille arvestus algas 03.07.1980.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et nad olid oma maast ilma jäetud viisil, mis oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

EIK seisukohad

EIK leidis, et vaidlusalune sekkumine ei olnud kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, millega rikuti kaebajate õigust omandi segamatuks kasutamiseks. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt varalise kahju hüvitamiseks 326 920 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohalik omavalitsus sundvõõrandas maa sundvõõrandamise reegleid rikkudes.

Conti ja Lori vs Itaalia, kohtuotsus 16.11.2017, avaldus nr 17527/05

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kes on hr B.L. pärijad. B.L. omas koos oma vendadega maatükki. Kohaliku omavalitsuse 1987. aasta määrustega otsustati nimetatud maa kiireloomuline valduse ülevõtmine viieks aastaks surnuaia rajamise eesmärgil. Maa otsene valdus võeti üle 15.12.1987. Ekspert leidis siseriiklikus menetluses mais 2003 esitatud arvamuses, et maa oli kohalikule omavalitsusele üle läinud 21.11.1988, kui kohalik omavalitsus pani maale esimesed struktuurid tööde piirkonna piiritlemiseks. Vahepealsel ajal B.L. suri ning kaebajad astusid tema asemel menetlusse. 13.04.2004 kohtuotsuses leidis kohus, et maa omand oli üle läinud kohalikule omavalitsusele, kasutades kaudse sundvõõrandamise põhimõtet. Kohus kohustas kohalikku omavalitsust maa omanikele maksma kokku 1 100 eurot. Nimetatud otsus jõustus 28.05.2005.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et nad olid oma maast ilma jäetud viisil, mis oli vastuolus EIÕK 1. protokolli artikliga 1.

EIK seisukohad

EIK osundas, et siseriiklikud kohtud olid kaudse sundvõõrandamise põhimõtet kohaldades leidnud, et kaebajad olid oma omandist ilma jäetud maa ülemineku kuupäevast alates. EIK hinnangul ei olnud kaebajatelt omandi võtmine ametliku sundvõõrandamise otsuse puudumise tõttu „ettenähtav“. Kaudse sundvõõrandamise põhimõtet rakendati tõhusalt ning maa omandi üleminekut avalikule võimule kinnitati alles 28.05.2005 jõustunud kohtuotsusega. Seega esines õiguskindluse põhimõtte rikkumine seoses kaebajatelt maa omandi võtmisega kuni 28.05.2005, mil kohtuotsus jõustus. EIK leidis, et vaidlusalune olukord võimaldas kohalikul omavalitsusel lõigata kasu maa ebaseaduslikust valdamisest. Teisisõnu sundvõõrandas kohaliku omavalitsus maa sundvõõrandamise reegleid rikkudes. Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et vaidlusalune sekkumine ei olnud kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, millega rikuti kaebajate õigust omandi segamatuks kasutamiseks. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt varalise kahju hüvitamiseks 4 060 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 5 000 eurot.