Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 20. - 26. november 2017

 

Uudise kuupäev:
  05.12.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK tuvastas EIÕK artikli 2 rikkumise seoses võimude suutmatusega kaitsta tuberkuloosihaige kinnipeetava elu ning tagada tema surma asjaolude tõhus uurimine.

Kaimova jt vs Venemaa, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 24132/12

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat. Kaebajate sugulane, keda peeti kinni alates septembrist 2006, suri 01.07.2010 tuberkuloosist põhjustatud südamerikke tagajärjel. Sündmusega seotud kriminaaluurimine oli pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et võimud ei pakkunud nende sugulasele tuberkuloosi ravimiseks kohast arstiabi. Kaebajad järeldasid, et võimud vastutasid seetõttu nende sugulasele tekitatud kannatuste ning tema surma eest. Lisaks väitsid kaebajad, et nende sugulase surma uurimine ei olnud kohane ega tõhus. EIK hinnangul tuli esitatud avaldust uurida EIÕK artikli 2 alusel.

EIK seisukohad

EIK osundas, et antud asjas oli kaebajate sugulane surnud tuberkuloosi tagajärjel ajal, mil ta oli võimude kontrolli all olev kinnipeetav. Võttes arvesse kaebajate sugulase olukorra tõsiduse leidis EIK, et juurdepääsu puudumine tuberkuloosivastastele ravimitele ohustas tema tervist ja elu ning võis aidata kaasa tema surmale. Seetõttu järeldas EIK, et võimud olid rikkunud oma EIÕK artiklist 2 tulenevaid positiivseid kohustusi seeläbi, et nad ei olnud võimaldanud kaebajate sugulasele kohast arstiabi ega olnud seega kaitsnud tema elu.

Antud asjas tõi kaebajate sugulase surm kinnipidamise ajal ning kaebajate väited ebakohase arstiabi kohta kaasa riigi kohustuse tagada, et asjas viidaks läbi tõhus uurimine, nagu nõuab EIÕK artikkel 2. EIK leidis, et võimud ei viinud väidete osas, mille kohaselt tulenes kaebajate sugulase surm kohase tuberkuloosiravi puudumisest, läbi põhjalikku ja tõhusat uurimist. Seega oli rikutud EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses võimude suutmatusega kaitsta kaebajate sugulase elu;

2. EIÕK artikli 2 rikkumine seoses võimude suutmatusega tagada kaebajate sugulase surma asjaolude tõhus uurimine;

3. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 24 000 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

Kaebajalt vabaduse võtmisel puudus EIÕK artikli 5 lõike 1 alusel legitiimne eesmärk ning see oli omavoliline.

Amizhayev vs Venemaa, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 1386/14

Asjaolud

Kaebaja vahistati 23.06.2012 ning ta võeti vahi alla. Esimese astme kohus mõistis 30.05.2013 otsusega kaebaja süüdi ning määras talle karistuseks üheaastase vangistuse. Seejuures märkis kohus, et „ennetavat meedet ei muudeta enne süüdimõistva otsuse jõustumist“. Ülemkohus jättis 03.07.2013 kaebaja süüdimõistva otsuse jõusse ning kaebaja vabastati.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et tema kinnipidamine perioodil 23.06.-03.07.2013 oli vastuolus EIÕK artikliga 5.

EIK seisukohad

Kaebajale karistuseks määratud üheaastane vangistus möödus 23.06.2013 ning kaebaja jätkuv kinnipidamine ei olnud enam EIÕK artikli 5 lõike 1 punktiga (a) kaetud. See ei kuulunud selgelt ka punktide (b), (d), (e) ja (f) alla. Mis puudutas seda, kas võis esineda „põhjendatud vajadus takistada õigusrikkumise toimepanekut“ EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) mõttes, siis märkis EIK, et kaebaja üle oli juba kohut peetud ning talle oli toime pandud süüteo eest karistus määratud ning punkt (c) ei kuulunud enam süüdimõistva otsuse kuulutamise päevast alates kohaldamisele. Seega ei olnud kaebajale osaks saanud vabaduse võtmisel EIÕK artikli 5 lõike 1 alusel ühtki legitiimset eesmärki ning see oli omavoliline. EIK märkis ka, et siseriiklikud kohtud ei osundanud ühelegi siseriikliku õiguse normile, mis oleks võimaldanud võimudel kaebaja kinnipidamist pärast karistuse täies ulatuses ära kandmist. Seega oli kaebaja kinnipidamine ebaseaduslik ka siseriiklikus mõttes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning kulude katteks 2 144 eurot.

-----

Kaebaja kinnipidamine väljaandmise eesmärgil kohtuotsuse alusel, milles ei olnud määratud kinnipidamise tähtaega ning mis tugines Venemaa õiguse normidel, mis ei olnud täpsed ega nende kohaldamisel ettenähtavad, ei saanud olla käsitletav EIÕK artikli 5 eesmärkidel „seaduslikuna“.

Mkrtchyan vs Venemaa, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 50147/07

Asjaolud

Kaebajale esitati 2004. aastal Armeenias süüdistus pettuses ning tema suhtes väljastati vahistamismäärus. Kaebaja vahistati 08.11.2006 Venemaal. Siseriiklik kohus võttis 27.12.2006 kaebaja vahi alla ilma, et oleks määratlenud kaebaja kinnipidamise kestust. Prokuratuur rahuldas märtsis 2007 väljaandmistaotluse ning Venemaa ülemkohtu juuli 2007 otsusega jäeti nimetatud otsus jõusse. Kaebaja anti augustis 2007 Armeeniale välja, kus ta mõisteti kõikides süüdistustes õigeks ja vabastati.

16.02.2008, kui kaebaja soovis Venemaale naasta, pidas Venemaa piirikontroll ta kinni ning teda hoiti kinni kuni 22.02.2008. EIK-le ei esitatud kaebaja vahistamismäärust ega ühtki kohtuotsust, milles oleks otsustatud kaebaja kinnipidamine.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et tema väljaandmise eesmärgil toimunud kinnipidamine ning tema hilisem kinnipidamine lennujaamas oli toimunud EIÕK artikli 5 nõudeid rikkudes.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt sarnases kontekstis leidnud, et kaebaja kinnipidamine väljaandmise eesmärgil kohtuotsuse alusel, milles ei olnud määratletud kinnipidamise tähtaega ning mis tugines Venemaa õiguse normidel, mis ei olnud täpsed ega nende kohaldamisel ettenähtavad, ei saanud olla käsitletav EIÕK artikli 5 eesmärkidel „seaduslikuna“. Nimetatud järeldused kehtisid ka käesolevas asjas.

Vaidlus puudus selles, et kaebajat peeti perioodil 16.-22.02.2008 kinni ilma kohtuotsuseta või ilma menetlusdokumendita, milles oleks käsitletud kaebajalt vabaduse võtmist. EIK on varasemalt leidnud, et isiku registreerimata kinnipidamine on EIÕK artiklist 5 tulenevate õiguste täielik eitamine ning see toob kaasa väga tõsise EIÕK artikli 5 rikkumise.

Eeltoodust tulenevalt järeldas EIK, et antud asjas esines EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja kinnipidamisega 27.12.2006 otsuse alusel ning tema hilisemal kinnipidamisel perioodil 16.-22.02.2008.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot ning kulude katteks 850 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

Kohtuistungite avalikkuse üldisest reeglist on võimalik teha piiratud arvul erandeid ning igal juhul peavad erandi tegemiseks esinema kaalukad põhjused.

Lambin vs Venemaa, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 12668/08

Asjaolud

Kaebaja mõisteti 2005. aastal avalikul istungil süüdi pärast seda, kui talle oli antud 35 minutit oma asja toimikuga tutvumiseks. Apellatsioonikohus jättis kaebaja süüdimõistva otsuse jõusse. Apellatsioonikohtu otsus tühistati aga 2010. aastal kaebaja kaitseõiguste rikkumise tõttu. Asjas viidi läbi uus apellatsioonimenetlus ning kaebajale ja tema advokaadile anti uus võimalus asja toimikuga tutvumiseks. Pärast seda, kui nad olid tutvunud umbes 1 500 lehekülje pikkuse toimikuga viie päeva jooksul, esitasid nad apellatsioonikohtule seisukohad, milles viitasid laialdaselt kõikidele peamistele tõenditele, sealhulgas eksperdiarvamustele ja tunnistajatele ütlustele. Venemaa ülemkohus arutas asja neljal kinnisel istungil ning otsustas aprilli 2005 otsuse jõusse jätta.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõigete 1 ja 3 (b) rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei antud 2005. ega 2010. aastal kriminaalmenetluse ajal piisavalt aega ega vahendeid oma kaitse ette valmistamiseks. Kaebaja kurtis ka selle üle, et tema üle mõisteti 2010. aastal kohut ning ta mõisteti süüdi ilma avaliku istungi toimumiseta.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et kohtuistungite avalik pidamine on EIÕK artikli 6 lõikes 1 sisalduv põhimõtteline printsiip. Nimetatud üldisest reeglist on võimalik teha piiratud arvul erandeid ning igal juhul peab kohtul olema erandi tegemiseks kaalukad põhjused. EIK leidis, et antud asjas olid ülemkohtu istungid olnud avalikkuse jaoks kinnised. Ülemkohus ei olnud teinud ametlikku otsust istungite kinniseks tunnistamiseks ega selgitanud mingilgi viisil üheski menetluse etapis kinniste istungite toimumise põhjuseid. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses avalike istungite mittetoimumisega.

EIK osundas, et kaebajal oli võimalus asja toimikuga tutvuda juba 2005. aastal toimunud menetluse ajal. Pärast asja taasavamist 2010. aastal anti kaebajale ja tema advokaadile uus võimalus asja toimikuga tutvumiseks. Kaebajal ja tema advokaatidel oli viis päeva, et uurida kuuest köitest koosnevat ja umbes 1 500 leheküljel asuvat asja toimikut. 2010. aastal apellatsiooniastmes esitatud seisukohtades oli kaebaja asja materjali üksikasjalikult analüüsinud, viidanud laialdaselt kõikidele peamistele tõenditele ning toonud välja asja toimiku konkreetsed leheküljed. EIK märkis samuti, et kaebajat esindasid apellatsioonikohtus kaks advokaati, kes kinnitasid kohtule, et neil oli olnud asja toimikuga tutvumiseks piisavalt aega. Kaebaja ja tema advokaatide vaheliste kohtumiste arv ega kestused ei olnud piiratud. Nimetatud kaalutlustel järeldas EIK, et kaitsele asja toimikuga tutvumiseks võimaldatud aeg ei olnud selline, et see oleks mõjutanud EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 3 (b) tuleneva õiguse põhiolemust. Mis puudutas kaebaja kaebust, et kinnipidamisasutuses esinesid asja toimikuga tutvumiseks ebakohased tingimused, siis ei olnud kaebaja esitanud oma vastavate väidete osas mingeid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt ei olnud EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) rikutud seoses kaebajale 2010. aasta apellatsioonimenetluse raames kaitse ettevalmistamiseks antud aja ja vahenditega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses avalike istungite mittetoimumisega;

2. EIÕK artikli 6 lõikeid 1 ja 3 (b) ei ole rikutud seoses kaebajale kaitse ettevalmistamiseks väidetavalt antud ebapiisava aja ja vahenditega.

-----

Ungari ülemkohtu poolt tehtud menetlusvea tulemusena tegi ülemkohus asjas otsuse vaid ühe kohtumenetluse poole seisukohtade alusel, millega eirati jämedalt võistleva menetluse põhimõtet.

Scheszták vs Ungari, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 5769/11

Asjaolud

Kaebaja esitas 2007. aastal hagi oma endise tööandja vastu, milles väitis, et ta oli ebaseaduslikult vallandatud. EIK-le esitatud avalduses taotles kaebaja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist väites, et järgnenud tööõigusalane kohtumenetlus oli olnud ebaõiglane. Kaebaja väitis eelkõige, et ülemkohus oli teinud tema asjas otsuse ilma kaebaja seisukohti ära ootamata leides, et need olid esitatud liiga hilja.

EIK seisukohad

EIK leidis, et ülemkohus oli kaebaja asjas teinud otsuse vaid teise kohtumenetluse poole seisukohtade alusel, millega eirati jämedalt võistleva menetluse põhimõtet. See juhtus kaebajale tema seisukohtade esitamiseks antud tähtajaga seoses tehtud menetlusveast tulenevalt. Valitsus oli ise oma seisukohtades möönnud, et asjas oli tehtud menetlusviga, mis omas asjale sisuliselt tõsiseid tagajärgi.

EIK märkis ka, et kaebaja ei pidanud esitama siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamiseks Ungari kohtutele ametlikku hagi riigivastutuse alusel. EIK leidis, et selline hagi ei oleks isegi siis, kui see oleks osutunud edukaks, toonud kaasa kaebaja algses töökohtule esitatud nõudes toodud summade arvutamist ja väljamõistmist ega asja uut läbivaatamist.

Resolutsioon (häältega 4:3)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 800 eurot.

Eriarvamus

Kolm kohtunikku esitasid ühise eriarvamuse, milles leidsid, et esitatud avaldus oli vastuvõetamatu.

-----

Võttes arvesse lõksu püüdmise üldise keelu, peavad politseiagentide tegevused kuriteo matkimise raames olema suunatud käimasoleva kriminaalse tegevuse uurimisele passiivsel viisil ning politseiagendid ei tohi avaldada mõju, millega õhutatakse isikut toime panema raskemat kuritegu võrreldes kuriteoga, mida isik kavandas ilma sellise õhutamiseta toime panna.

Grba vs Horvaatia, kohtuotsus 23.11.2017, avaldus nr 47074/12

Asjaolud

Kaebaja mõisteti süüdi raha võltsimises seoses nelja episoodiga, kus ta oli müünud politseiagentidele võltsitud eurosid. Kaebaja vaidlustas esimese astme kohtu otsuse väites eelkõige, et kuriteo matkimise asjaolusid ei olnud piisavalt uuritud. Kaebaja kaebused jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas avalduse EIK-le, milles kurtis muuhulgas teoprovokatsiooni ning selle tulemusena saadud tõendite kasutamise üle tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses.

EIK seisukohad

Poolte vahel puudus vaidlus selles, et kaebaja võttis osa neljast episoodist, milles tal õnnetus lasta ringlusesse märkimisväärne hulk võltsitud eurosid, müües need politseiagentidele. Esimene ebaseaduslik tehing oli olnud kaebaja enda tahtliku käitumise tulemus ning midagi ei viidanud sellele, et ei oleks võltsitud rahatähti ringlusesse lasknud, kui politsei asemel oleks olnud „tavapärane“ klient. Asjas puudusid aga vaieldamatud tõendid selle kohta, kes oli haaranud initsiatiivi kaebaja ja politseiagentide vaheliste järgnevate kohtumiste toimumise korraldamiseks. Siseriikliku menetluse ajal ei suutnud politseiagendid selgitada, miks kaebajat ei vahistatud pärast esimest ebaseaduslikku eurode üleandmist või miks otsustati temaga teha mitmeid ebaseaduslikke tehinguid. Seega ei olnud selge, kas ja millistele praktilistele juhistele tuginedes politseiagendid tegutsesid. Puudusid andmed ka selle kohta, et võimud oleksid võtnud kasutusele muid meetmeid, mis olid suunatud tõendite kogumisele, mis olid vajalikud rahatähtede võltsimisega tegeleva ebaseadusliku äritegevuse osas süüdistuse esitamiseks, ning mis oleksid võinud õigustada mitmete kaebajaga tehtud ebaseaduslike tehingute korraldamist.

Kuna oli võimatu piisava kindluse astmega tuvastada, kas kaebaja oli olnud EIÕK artikliga 6 vastuolus oleva lõksu püüdmise ohver, oli vajalik uurida menetlust, läbi mille oli tema asjas lõksu püüdmise väidet hinnatud, et tagada, et kaitseõigused olid piisavalt kaitstud. EIK leidis, et siseriiklikud kohtud täitnud oma kohustust uurida tõhusalt kaebaja lõksu püüdmise väidet, nagu näeb ette EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenev õhutamise menetluslik test. Seega ei olnud otsustusprotsess, mis tõi kaasa kaebajale rangema karistuse määramise võltsitud rahatähtede mitmekordse ringlusesse laskmise eest, kooskõlas õiglase kohtuliku arutamise põhimõttega. Sellega ei soovinud EIK viidata, et kaebaja oleks mõistetud vääralt süüdi võltsitud rahatähtede ringlusesse laskmises, vaid EIK rõhutas, et siseriiklikud kohtud ei olnud tuvastanud, kas kaebaja osavõtuga järgnevates ebaseaduslikes tehingutes oli tema kriminaalse tegevuse ulatust laiendatud võimude poolse kohatu käitumise tulemusena.

EIK tuvastas ka EIÕK artikli 8 rikkumise seoses kaebaja varjatud jälgimisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses kaebaja lõksu püüdmise väitega;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning kulude katteks 6 800 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 37 – KAEBUSTE KUSTUTAMINE KOHTUASJADE NIMISTUST

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna EIK oli tuvastanud praktilise võimaluse kaebajale hüvitise määramiseks riiklikul tasandil.

Kar vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 25257/05

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks kurtes tema kinnisvara omandiõiguse ülemineku üle riigikassale ilma, et talle oleks makstud selle eest hüvitist.

EIK tegi asjas 29.03.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses varalise kahju nõudega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Mis puudutas kaebaja mittevaralise kahju nõuet seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega, siis leidis EIK, et kaebaja oli tundnud abitust ja pettumust seoses kinnisvara äravõtmisega, mille kaebaja oli omandanud heas usus ning mida kaebaja olid mitmeid aastaid kasutanud, uskudes õiguskindlusesse.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna EIK oli tuvastanud praktilise võimaluse kaebajale hüvitise määramiseks riiklikul tasandil.

Koper vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 18538/05
Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja, kes suri jaanuaris 2014, omandas 1966. aastal põllumajandusmaa. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et ta jäeti nimetatud maa omandiõigusest 2002. aastal ilma ning talle ei makstud selle eest hüvitist.

EIK tegi asjas 13.09.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses varalise kahju nõudega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Mis puudutas kaebaja mittevaralise kahju nõuet seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega, siis leidis EIK, et kaebaja oli tundnud abitust ja pettumust seoses kinnisvara äravõtmisega, mille kaebaja oli omandanud heas usus ning mida kaebaja olid mitmeid aastaid kasutanud, uskudes õiguskindlusesse.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras kaebaja pärijatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ning kulude katteks 4 000 eurot.

-----

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse, milles nõuti EIÕK artikli 41 alusel varalise kahju hüvitamist EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna varalise kahju tuvastamine ja selle hüvitamine oli võimalik siseriiklikul tasandil.

Süleyman Baba vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 2150/05

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks kurtes, et talle kuulunud 37 000 ruutmeetri suurune maa määrati 1988. aastal avalikuks metsaalaks ilma, et talle oleks makstud selle eest hüvitist. Kaebaja taotles EIÕK artikli 41 alusel talle tekitatud varalise kahju hüvitamist.

EIK tegi asjas 29.03.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses esitatud varalise kahju nõudega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Resolutsioon

Kustutada avaldus kohtuasjade nimistust.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avaldused EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna EIK oli tuvastanud praktilise võimaluse kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil.

Malhas jt vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldused nr 35476/06; 28530/06; 43192/06; 43194/06

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Asjas on neli kaebajat, kellest üks suri juulis 2009. Siseriiklikud kohtud olid otsustanud tühistada kaebajate omandiõigused ning registreerida nende maad riigikassa nimele. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende omandiõiguse osas kehtestatud piirangud ning omandiõiguste tühistamine riigikassa kasuks ilma hüvitise saamiseta tõi kaasa ebaproportsionaalse sekkumise nende omandi segamatu kasutamise õigusesse.

EIK tegi asjas 13.09.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses varalise kahju nõuetega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduste läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avaldused EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Mis puudutas kaebajate mittevaralise kahju nõudeid seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega, siis leidis EIK, et kaebajad olid tundnud abitust ja pettumust seoses kinnisvara äravõtmisega, mille kaebajad olid omandanud heas usus ning mida kaebajad olid mitmeid aastaid kasutanud, uskudes, et nad olid õiguskindluse olukorras.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldused EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja Kevork Ramses Malhas’i kahele pärijale ühiselt 12 500 eurot, kaebajale Emin Balcı’le 2 500 eurot, ning kaebajatele Selim Metin’ile ja Selma Binyıldız’ile ühiselt 5 000 eurot. EIK määras kulude katteks kaebajate ühiselt 5 000 eurot.

-----

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna EIK oli tuvastanud praktilise võimaluse kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil.

Kayacı jt vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 41485/05

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Asjas on viis kaebajat. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse kurtes Türgi kohtute otsuse üle, millega registreeriti maade, mis kuulusid õigusega neile, omanikuks riigikassa ilma kaebajatele hüvitist makstama. Kaebajad tuginesid EIÕK 1. protokolli artiklile 1 ja EIÕK artiklile 6.

EIK tegi asjas 04.10.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses varalise kahju nõutega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Mis puudutas kaebajate mittevaralise kahju nõudeid seoses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumisega, siis leidis EIK, et kaebajad olid tundnud abitust ja pettumust seoses kinnisvara äravõtmisega, mille kaebajad olid omandanud heas usus ning mida kaebajad olid mitmeid aastaid kasutanud, uskudes, et nad olid õiguskindluse olukorras.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõuetega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot ning kulude katteks 3 500 eurot.

-----

EIK kustutas kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest, kuna EIK oli tuvastanud praktilise võimaluse kaebajale hüvitise määramiseks riiklikul tasandil.

Feryadi Şahin vs Türgi, kohtuotsus 21.11.2017, avaldus nr 33279/05

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja omandas 1988. aastal kinnisasja osa ning võimud väljastasid kaebajale dokumendi, millelt nähtus kaebaja omandiõigus. Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema omandiõiguse tühistamine 2003. aastal ning tema kinnisvara registreerimine riigikassa nimele ilma talle hüvitist maksmata tõi kaasa ebaproportsionaalse sekkumise tema omandi segamatu kasutamise õigusesse.

EIK tegi asjas 13.09.2011 sisulise otsuse, milles tuvastas EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

EIK selgitas seoses varalise kahju nõudega, et on asjas Gümrükçüler jt vs Türgi (õiglane hüvitus) (nr 9580/03, 07.02.2017) käesoleva asjaga identses õigusküsimuses otsustanud kustutada avalduse kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel osas, milles oli tuvastatud praktiline võimalus kaebajatele hüvitise määramiseks riiklikul tasandil. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Nendel asjaoludel ning pidades silmas EIÕK-ga kehtestatud kontrollmehhanismi subsidiaarset iseloomu, leidis EIK, et avalduse läbivaatamise jätkamine ei olnud enam õigustatud (EIÕK art 37 lg 1 (c)). Seetõttu otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust avaldus EIÕK artikli 41 osas seonduvalt varalise kahju nõudega EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise eest;

2. EIK määras kulude katteks 1 500 eurot.

-----

EIK arvutas sundvõõrandatud kinnisvara eest rahalise hüvitise lähtudes kinnisvara turuväärtusest otsuse tegemise aja seisuga, millest lahutas maha summa, mille võrra oli kinnisvara väärtus võimude poolt kinnisvarale pärast selle sundvõõrandamist tehtud laiaulatuslike parandustööde tulemusena suurenenud.

Chengelyan jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 23.11.2017, avaldus nr 47405/07

Õiglane hüvitus

Asjaolud

EIK tuvastas oma 21.04.2016 otsuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK hinnangul rikkus kaebajate õiguseellastele kuulunud maja ja maa tagastamise nõuete, mis olid juba lõpliku 1998. aasta ülemhalduskohtu kohtuotsusega rahuldatud, uus läbivaatamine ja rahuldamata jätmine õiguskindluse põhimõtet. Samuti leidis EIK nimetatud otsuses, et järgnenud sekkumine kaebajate omandiõigusesse oli olnud ebaseaduslik.

Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse varalist kahju puudutavas osas.

EIK seisukohad

Kuna kaebajad ei nõudnud restitutio in integrum, siis leidis EIK, et Bulgaaria pidi kaebajatele maksma rahalise hüvitise.

Hüvitise summa määramisel võttis EIK esmalt arvesse kinnisvara turuväärtuse antud otsuse tegemise aja seisuga, milleks oli 497 000 eurot. EIK leidis, et nimetatud kinnisvara turuväärtusest tuli lahutada summa, mis vastas võimude poolt kinnisvarale pärast selle sundvõõrandamist tehtud suurtele parandustöödele, s.o 185 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajatele seoses kinnisvara väärtusega määratavaks lõplikuks summaks 312 000 eurot.

Kaebajad nõudsid ka saamata jäänud tulu hüvitamist 756 860 euro ulatuses. Kaebajad leidsid, et nimetatud summa vastas üüritulule, mida nad oleksid kinnisvara üürimisest pärast 1998. aastat saanud, ja intressile. EIK pidas nimetatud summat äärmiselt liialdatuks. Võttes arvesse raskesti hinnatavad tegurid ning selle, et kaebajate saamata jäänud tulu ei olnud võimalik täpselt kindlaks teha, otsustas EIK määrata saamata jäänud tulu eest hüvitiseks 150 000 eurot.

Resolutsioon

EIK määras kaebajatele varalise kahju hüvitamiseks 462 000 eurot, mis tuli kaebajate vahel jagada vastavalt nende pärandi osade suurustele. EIK määras kulude katteks 675 eurot.