Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 04. - 10. detsember 2017

 

Uudise kuupäev:
  28.12.2017
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 


EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses kaebajate kasuks langetatud lõplike siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või nende täitmisega viivitamisega.

Momčilović jt vs Serbia, kohtuotsus 05.12.2017, avaldused nr 16254/08; 53679/13; 22243/14

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses nende kasuks langetatud lõplike kohtuotsuste mittetäitmisega. Esimese kaebaja osas oli täitemenetlus veel pooleli, olles seni kestnud 11 aastat ja 5 kuud. Teise ja kolmanda kaebaja osas olid menetlused lõpetatud ning nende asjades kestsid täitemenetlused vastavavalt 7 aastat ja 7 kuud ning 6 aastat ja 9 kuud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et antud asjas olid täitemenetluste kestused ülemäärased ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega. Seega tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK otsustas, et Serbia peab tagama, et esimese kaebaja osas võetaks kasutusele kõik vajalikud sammud, et siseriiklik menetlus jõuaks võimalikult kiiresti lõpule, võttes arvesse kohase õigusemõistmise nõuded;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele summad vahemikus 3 000 – 3 600 eurot ning kulude katteks summad vahemikus 100 – 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et halduskohtumenetlus ühes kohtuastmes kestusega 6 aastat ja 10 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Prazina vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 32228/11

Asjaolud

Teine kaebaja oli kaebajaks halduskohtumenetluses, milles ta taotles tema surnud isa veterani staatuse kindlakstegemist. Halduskohtumenetlus kestis umbes 6 aastat ja 10 kuud ühes kohtuastmes. Kaebaja esitas avalduse EIK-le EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et menetluse kestus oli olnud ebamõistlik.

EIK seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Võttes arvesse EIK kohtupraktika, tuvastas EIK, et käesolevas asjas oli menetluse kestus ülemäärane ning ei olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine – teise kaebaja osas;

2. EIK määras teisele kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 400 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK hinnangul puudus käesolevas asjas sisuline ja mõjuv asjaolu, mis oleks õigustanud kohtumenetluse taasavamist.

Borșan vs Rumeenia, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 25228/09

Asjaolud

Kaebaja esitas hagi elektrifirma vastu. Apellatsioonikohtu lõpliku 20.11.2008 kohtuotsusega rahuldati kaebaja hagi ning kohustati elektrifirmat kaebaja maja elektrivõrguga liitma. Elektrifirma esitas veebruaris 2009 taotluse 20.11.2008 kohtuotsuse läbivaatamiseks. Apellatsioonikohtu lõpliku 23.04.2009 otsusega rahuldati elektrifirma taotlus ning kaebaja hagi jäeti rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis selle üle, et apellatsioonikohus rahuldas elektrifirma läbivaatamise taotluse ning tunnistas selle vastuvõetavaks. EIK hinnangul tuli esitatud väiteid uurida EIÕK artikli 6 lõike 1 alusel.

EIK seisukohad

EIK leidis, et rahuldades asja läbivaatamise taotluse, taasavasid siseriiklikud kohtud lõplikult otsustatud menetluse, õigustades seda alustega ja menetluslike elementidega, mida elektrifirma oleks võinud kasutada algses menetluses ning mis oleks võimaldanud vältida lõpliku kohtuotsuse kahtluse alla seadmist. EIK hinnangul puudus käesolevas asjas sisuline ja mõjuv asjaolu, mis oleks õigustanud menetluse taasavamist. Seega järeldas EIK, et elektrifirma läbivaatuse taotluse rahuldamine rikkus õigussuhete kindluse põhimõtet ning seeläbi kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele EIÕK artikli 6 lõike 1 mõttes.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 300 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kriminaalmenetlus kestusega 5 aastat ja 9 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Cuško vs Läti, kohtuotsus 07.12.2017, avaldus nr 32163/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega. Kriminaalmenetluse kestis kokku umbes 5 aastat ja 9 kuud kolmes kohtuastmes.

EIK seisukohad

Võttes arvesse kõik kaasuse asjakohased faktilised ja õiguslikud elemendid - eelkõige esimese astme kohtu poolt põhjustatud viivitused ning edasises menetluses selliseid viivitusi piisavalt heastavate elementide puudumise – samuti selle, mis oli kaebajal kaalul, järeldas EIK, et mõistliku aja nõuet oli rikutud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 750 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 9 – MÕTTE-, SÜDAMETUNNISTUSE- JA USUVABADUS

EIK tuvastas EIÕK artikli 9 rikkumise seoses tunnistaja karistamisega selle eest, et ta keeldus täitmast kohtu korraldust eemaldada ütluste andmise ajaks pigimüts.

Hamidović vs Bosnia ja Hertsegoviina, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 57792/15

Asjaolud

Kaebaja, kes kuulus kohalikku gruppi, mis toetas islami vabahhide/salafide äärmuseid, kutsuti kriminaalkohtusse andma ütlusi seoses kriminaalmenetlusega, milles oli teistele grupi liikmetele esitatud süüdistus terrorismiga seotud kuritegudes. Kaebaja ilmus kutsutud ajal kohtuistungile, kuid keeldus ütluste ajaks eemaldamast oma pigimütsi. Kaebaja väitis, et tal oli usust tulenev kohustus kanda pigimütsi igal ajal. Pärast seda, kui kaebajale anti aeg järelemõtlemiseks ning teda oli hoiatatud pigimütsi eemaldamise korralduse täitmisest jätkuvalt keeldumise tagajärgede eest, leidis kohus, et kaebaja oli kohut solvanud. Kaebajat kohustati tasuma trahvi, mis asendati hiljem 30 päeva pikkuse arestiga, kuna kaebaja oli keeldunud trahvi tasumast.

EIK seisukohad

Kaebaja suhtes kohtusaalis pigimütsi kandmise eest kohaldatud karistus tõi kaasa tema EIÕK artiklist 9 tuleneva usu kuulutamise piirangu. Piirang põhines kohtuniku volitusel reguleerida riigi kohtus läbiviidava menetluse toimumist. EIK märkis, et kaebajat teavitati kohalduvast reeglist ning selle mittejärgmise tagajärgedest. Piirang järgis ka legitiimset eesmärki, kuna ilmalikkus oli EIÕK artikliga 8 kaitstav veendumus ning ilmalike ja demokraatlike väärtuste austamise eesmärk võis olla seotud „kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse“ legitiimse eesmärgiga.

Samas leidis EIK, et meede ei olnud õigustatud. EIK ei näinud põhjust kahelda selles, et kaebaja tegu tulenes tema siirast religioossest uskumusest, et tema usuline kohustus oli kanda pigimütsi igal ajal. EIK ei pidanud põhjendatuks arvata, et kaebaja varjatud eesmärk oli kohtumenetlust naeruvääristada, õhutada teisi isikuid ilmalikke ja demokraatlikke väärtusi hülgama või põhjustada korratust. Erinevalt osadest tema usulise grupi liikmetest, oli kaebaja ilmunud kutse peale kohtusse ning tulnud tunnistama, misläbi väljendas ta selgelt allumist riigi seadustele ja kohtutele. Midagi ei viidanud sellele, et kaebaja ei soovinud ütlusi anda või et tema suhtumine oli lugupidamatu. Nendel asjaoludel ei olnud kaebaja karistamine kohtu solvamise eest sel ainsal alusel, et ta oli keeldunud oma pigimütsi eemaldamast, demokraatlikus ühiskonnas vajalik ning siseriiklikud võimud olid ületanud neil olevat laia kaalutlusruumi.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 9 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot.

Eriarvamus

Eriarvamusele jäänud kohtuniku hinnangul ei olnud EIÕK artiklit 9 rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Teleajakirjanike süüdi mõistmine laimamise eest seoses vähipatsientidele osutatud haiglaravi kritiseeriva saatega oli õigustatud.

Frisk ja Jensen vs Taani, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 19657/12

Asjaolud

Kaebajateks on kaks Taani ajakirjanikku, kes töötavad riiklikus telekanalis. Kaasus puudutas kaebajate süüdimõistmist laimamises pärast 2008. aastal eetris olnud saadet, milles kritiseeriti Kopenhaageni ülikoolihaiglas vähi ravimist. Taani kohtud leidsid, et saade oli jätnud vaieldamatult vaatajatele mulje, et Kopenhaageni ülikoolihaiglas oli osutatud väärravi. Kohtud märkisid, et saates oli süüdistatud haigla vähikonsultanti selles, et ta oli eelistanud oma ametialase maine ja isikliku varalise seisundi parandamise eesmärkidel kasutada kemoteraapiat, mille osas viidi läbi uuringuid, ning olukord oli toonud kaasa teatud patsientide surma või elude lühenemise.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK nõustus Taani kohtute otsustega leides, et need olid saavutanud ajakirjanike sõnavabaduse õiguse ning haigla ja selle konsultandi maine kaitsmise õiguse vahel õiglase tasakaalu. EIK ei näinud alust kahelda siseriiklike kohtute järeldustes, mille kohaselt olid saates esitatud süüdistused faktiliselt väärad. EIK osundas, et kaebate alusetud süüdistused, mida levitati riiklikus telekanalis vaadatuimal eetriajal, tõid kaasa märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed, s.o avalikkuse usalduse kadumise haiglas kasutatava kemoteraapia vastu.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

EIK tunnistas äriühingute kaebuse Hollandis kõrgetele töötasudele kehtestatud lisamaksu kui ühe kokkuhoiumeetme peale vastuvõetamatuks.

P. Plaisier B.V. vs Holland, kohtuotsus 14.11.2017, avaldused nr 46184/16; 47789/16; 19958/17

07.12.2017 avaldatud otsus avalduste vastuvõetavuse kohta

Asjaolud

Kaebajateks on kolm Hollandis registreeritud äriühingut, millest kaks (P. Plaisier B.V. ja D.E.M. Management Services B.V.) on finantsvaldusettevõtted ning kolmas äriühing (Feyenoord Rotterdam N.V.) aon professionaalse jalgpalliklubi tööandja. Kaasus puudutas kaebajate kaebust lisamaksu peale, mida tööandjad pidid tasuma üle 150 000 euro suuruste töötasude pealt. Nimetatud maks oli osaks majanduskriisi ajal kehtestatud kokkuhoiumeetmetest. Kaebajad kurtsid, et maks, mis kehtestati 2013. aastal, kuid mida kohaldati 2012. aasta töötasudele, oli ettenägematu, ebaõiglane ja diskrimineeriv.

EIK seisukohad

EIK leidis, et Hollandi poolt langetatud otsused ei olnud ületanud võimudele maksuküsimustes jäetud kaalutlusruumi piire ning need ei olnud seega häirinud üldiste huvide ja kaebajate individuaalsete õiguste kaitse vahelist tasakaalu. EIK märkis ka, et on mitmes varasemas otsuses nõustunud erinevate riikide kokkuhoiumeetmetega. Hollandi poolt asutud sammud olid samuti olnud osaks riigi eesmärgist täita Euroopa Loodu eelarvereeglitest tulenevaid kohustusi.

Resolutsioon

Avaldused on vastuvõetamatud.



EIÕK ARTIKKEL 41 – ÕIGLANE HÜVITUS

EIK otsustas oma otsuseid Kohtureeglite reegli nr 80 alusel revideerida.

Toșcuță jt vs Rumeenia, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 36900/03

Revisjon

Asjaolud

Kaasus tuleneb seitsme kaebaja poolt EIK-le septembris 2003 esitatud avaldusest. EIK leidis 25.11.2008 tehtud sisulises otsuses, et kaebajate omandiõiguste 2002. aastal toimunud tühistamine kahe Bukarestis asunud maatüki osas tõi kaasa omandiõigusest ilmajäämise. Võttes arvesse, et kaebajatele ei määratud selle eest hüvitist, tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. 03.03.2015 lahendis otsustas EIK varalise kahju hüvitamise küsimuse ning määras kaebajatele varalise kahju hüvitise, samuti hüvitise kulude katteks.

Valitsus taotles 06.11.2015 EIK-lt ülalnimetatud otsuste ülevaatamist Kohtureeglite reegli nr 80 alusel seoses uue asjaolu ilmnemisega. Valitsus selgitas, et kaebaja Gheorghe Negulescu oli oma osa varast 1996. aastal ära müünud.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebaja omandis ei olnud EIK-le avalduse esitamise aja ega sisulise otsuse tegemise aja seisuga enam 834 ruutmeetri suurust maatükki, mistõttu puudus tal EIÕK artikli 34 mõttes ohvri staatus. EIK hinnangul oli olukord käsitletav asjaoluna, millel oli seoses põhimenetluse otsusega “otsustav mõju”. Samas leidis EIK, et valitsus ei saanud nimetatud asjaolude esinemist “mõistlikult” teada.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et 25.11.2008 ja 03.03.2015 otsuseid tuli revideerida. EIK hinnangul tuli paranda 25.11.2008 otsuse teksti ning sellesse tuli lisada lõik, mille kohaselt oli kaebaja Gheorghe Negulescu müünud oma vara enne EIK-le avalduse esitamise kuupäeva, millest tulenevalt ei saanud ei saanud ta väita, et ta oli EIÕK artikli 34 mõttes omandi segamatu kasutamise õiguse rikkumise ohver. Seetõttu tulnuks 25.11.2008 otsuses tunnistada avaldus Gheorghe Negulescu osas vastuvõetamatuks ning talle ei oleks tulnud määrata hüvitist kulude katteks. EIK hinnangul omas faktiline olukord tagajärgi ka 03.03.2015 otsuses kaebajatele määratud varalise kahju hüvitisele ning kulude hüvitamisele. Seega tuli ka nimetatud otsust vastavalt muuta.

Resolutsioon

1. Rahuldada 25.11.2008 otsuse revideerimise taotlus ning tunnistada EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel esitatud kaebus kaebaja Gheorghe Negulescu osas vastuvõetamatuks ja arvata ta välja kaebajate hulgast, kellele määrati nimetatud otsusega hüvitis kulude katteks;

2. Rahuldada 03.03.2015 otsuse revideerimise taotlus ning arvata kaebaja Gheorghe Negulescu välja kaebajate hulgast, kellele määrati nimetatud otsusega varalise kahju hüvitis ning hüvitis kulude katteks.

-----

EIK jättis rahuldamata kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude, kuna see ei põhinenud objektiivsetel andmetel ning seda ei kinnitanud ükski eksperthinnang.

Ilfov’i ühistu piirkondlik ühendus vs Rumeenia, kohtuotsus 05.12.2017, avaldus nr 16554/06

Õiglane hüvitus

Asjaolud

Kaebaja esitas avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks kurtes, et vaidlusalused äriruumid läksid kohaliku omavalitsuse omandisse. Kaebaja pidas ennast nimetatud ruumide õigusjärgseks omanikuks ning leidis, et ta jäeti varast ilma ebaseaduslikult ja ilma selle eest hüvitist saamata. Kaebaja nõudis EIÕK artikli 41 alusel 348 040 euro suurust varalise kahju hüvitist, 10 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist ning 1 000 eurot kulude katteks.

EIK tuvastas 16.09.2014 põhiotsuses EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Käesolevas otsuses lahendas EIK EIÕK artikli 41 kohaldamise küsimuse.

EIK seisukohad

Ehkki EIK oli pooltel palunud esitada omapoolsed seisukohad õiglase hüvituse nõude osas, ei olnud pooled ekspertarvamust esitanud ning kaebaja ei olnud esitanud oma nõude põhistamiseks ka muid dokumente. Lisaks osundas EIK, et kaebaja ei olnud mingilgi viisil väitnud, et vara ei olnud võimalik hinnata või vajalikku dokumenti ei olnud võimalik esitada. Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et varalise kahju hüvitise nõue ei põhinenud objektiivsetel andmetel ning seda ei kinnitanud ükski eksperthinnang, mistõttu ei saanud EIK kaebaja vastavat nõuet rahuldada.

Mis puudutas mittevaralist kahju, siis leidis EIK, et esines põhjuslik seoses väidetava rikkumise ja sellest tuleneva mittevaralise kahju vahel.

Resolutsioon

EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ning kulude katteks 21 eurot.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

Venemaa vastutab Tšetšeenia tsiviilelanike vara hävitamise eest Venemaa relvajõudude poolt.

Magometkhozhiyev ja Amalayev vs Venemaa, kohtuotsus 05.12.2017, avaldused nr 18940/08; 61716/08

Asjaolud

Asjas on kaks kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebajad väitsid, et nende omandiõigusi rikuti seoses Venemaa relvajõudude tegevustega Tšetšeenias 2000. aastal ning asjaoluga, et neil puudusid nimetatud rikkumistega seoses tõhusad siseriiklikud õiguskaitsevahendid.

EIK seisukohad

Kaebajad olid esitanud piisavad tõendid, mis osundasid, et kahju tekitajaks olid olnud sõjaväelased. Sellegipoolest ei olnud kaebajad saanud riiklikul tasandil mingit hüvitist. Võttes arvesse, et kõnealune sekkumine oli omistatav riigile ning selle, et sellise sekkumise osas ei olnud esitatud väited selle seaduslikkuse, legitiimse eesmärgi või proportsionaalsuse osas, samuti EIK varasemad sarnased leiud, tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras esimesele kaebajale varalise kahju hüvitamiseks 4 500 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 000 eurot ja kulude katteks 850 eurot. EIK määras teisele kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot.