Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid - 08. - 14. jaanuar 2018

 

Uudise kuupäev:
  19.01.2018
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

EIÕK ARTIKKEL 2 – ÕIGUS ELULE 

EIK järeldas uurimises ja kriminaalmenetluses esinenud ülemäärastele viivitustele toetudes, et väidetavalt sõjaväelaste poolt toime pandud tapmise uurimine oli EIÕK artikli 2 eesmärkidel ebatõhus.

İncin vs Türgi, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 3534/06

Asjaolud

Asjas on 15 kaebajat, kes on omavahel suguluses. Pärast tõsiseid sõjalisi kokkupõrkeid põgenes perekond 1994. aastal Türgist ning nad läksid elama oma sugulaste juurde Iraaki. Hazım İncin, Kerim İncin’i poeg, naasis märtsis 2005 oma kodukülla Türgis ning esitas prokurörile kaebuse seoses tema isa väidetava tapmisega sõjaväelaste poolt, millest teised külaelanikud olid teda teavitanud. Prokurör alustas koheselt uurimist. Prokuröril õnnestus teha kindlaks suure hulga tunnistajate ja sõjaväelaste asukoht, ehkki nad olid vahepealsel ajal kolinud muudesse riigi osadesse. Prokurör kuulas nimetatud isikud üle. Tunnistajate ütlustest ilmnes, et Kerim İncin, kes oli naasnud oma kodukülla Türgis 1995. aastal, viidi ära sõdurite poolt, kes ta maha lasid ja maha matsid. Kui prokurör oli saanud teada, et laip oli maetud küla surnuaiale, küsis prokurör aastatel 2006-2009 korduvalt sõjaväelt, kas ta võiks laiba välja kaevata. Sõjavägi teatas prokurörile aga, et laiba väljakaevamine ei oleks turvaline, võttes arvesse piirkonnas esinenud sõjalised operatsioonid ning halvad ilmastikutingimused. 2010. aastal esitati lõpuks süüdistus mõrvas läheduses asuva sõjaväeüksuse ülemale. Kohus mõistis ta 2014. aastal õigeks ning kaebajad kaebasid õigeksmõistva otsuse edasi. Menetlus on endiselt kassatsioonikohtus pooleli.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et EIK sai uurida kaebajate EIÕK artikli 2 alusel esitatud kaebuseid vaid selles ulatuses, mis puudutas pärast kaebajate 22.03.2005 ametlikule kaebusele järgnenud uurimist.

EIK leidis, et kolme aasta pikkune periood uurimises oli pühendatud vaid sõjaväega suhtlemisele ning sõjaväelt teabe küsimisele selle kohta, kas matmiskoha külastamine ja surnukeha väljakaevamine olid turvalised. Olles tutvunud prokuröri ja sõjaväe vahelise kirjavahetusega, ei olnud EIK veendunud, et sõjaväe poolt esitatud turvalisuse mured või ilmastikuolud piirkonnas olid niivõrd tõsised, et need takistasid prokuröril niivõrd pika aja vältel külastamast küla, milles elas tsiviilelanikkond.

EIK osundas ka, et kohtumenetlus sõjaväeüksuse ülema üle suhtes algas aprillis 2010 ning menetlus on endiselt kassatsioonikohtus pooleli. Valitsus ei olnud menetluses esinenud viivitusi põhjenenud ega selgitanud, miks kassatsioonikohus, mille menetluses asi alates novembrist 2014 on, ei ole veel kaebajate kaebust läbi vaadanud.

EIK leidis, et nimetatud 2005. aastast kestnud kriminaalmenetluses esinenud viivitused seoses 22 aastat tagasi juhtunud kaebajate sugulase surmaga ei ole kooskõlas EIÕK artiklist 2 tulenevate riigi positiivsete kohustustega tagada kahtlaste surmade tõhus uurimine. EIK järeldas uurimises ja kriminaalmenetluses esinenud ülemäärastele viivitustele toetudes, et uurimine oli EIÕK artikli 2 eesmärkidel ebatõhus, millest tulenevalt on rikutud EIÕK artiklit 2 menetluslikust aspektist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 2 rikkumine menetluslikust aspektist;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks seitsmele kaebajale (Kerim İncin’i abikaasale ja lastele) ühiselt 16 800 eurot ning kaheksale kaebajale (Kerim İncin’i emale ja õdedele-vendadele) ühiselt 3 200 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 3 – PIINAMISE KEELAMINE

EIK leidis, et antud asjaoludel tooks terrorismis kahtlustatava kaebaja väljasaatmine Rootsist Marokosse kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

X vs Rootsi, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 36417/16

Asjaolud

Kaebaja on Maroko kodanik, kes elab käesoleval ajal Rootsis. Kaasus puudutas kaebaja EIÕK artikli 3 alusel esitatud kaebust, mille kohaselt ohustaks teda Rootsist Marokosse väljasaatmise korral piinamine. EIK osundas Rootsile septembris 2016 Kohtureeglite reegli nr 39 alusel, et kaebajat ei tohiks kuni edasise teavitamiseni välja saata.

EIK seisukohad

EIK leidis, et valitsus ei olnud hajutanud kaebaja poolt tõstatatud kahtluseid. Vastupidi – EIK leidis, et asjaolu, et migratsioonivõimudel ei olnud otsuste tegemiseks vajaminevat kogu asjakohast ja olulist teavet (migratsiooniametit ega migratsioonikohut ei teavitatud kaebaja asja läbivaatamise käigus sellest, et julgeolekuteenistus oli võtnud ühendust Maroko võimudega ning teavitanud neid kaebajast enne tema väljasaatmist), tekitas kahtlusi siseriikliku menetluse täpsuses ja usaldusväärsuses. EIK märkis, et Rootsi võimud ei olnud püüdnud saada Maroko võimudelt mingeid kinnitusi selle kohta, kuidas kaebajat tema naasmisel koheldakse või kaebaja juurdepääsu osas Rootsi diplomaatidele kaebaja kinnipidamise korral. Nimetatud kinnitused oleksid aidanud kõrvaldada või vähemalt oluliselt vähendada ohtu, et kaebajale ei kaasneks tema koduriiki naasmisega väärkohtlemise ohtu. Seetõttu järeldas EIK, et antud asjaoludel tooks kaebaja väljasaatmine Marokosse kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise.

Resolutsioon

1. Antud asjaoludel tooks kaebaja suhtes väljasaatmisotsuse rakendamine kaasa EIÕK artikli 3 rikkumise;

2. EIK osundas valitsusele Kohtureeglite reegli nr 39 alusel, et menetluse kohase läbiviimise huvides on see, kui kaebajat ei saadeta välja enne, kui käesolev otsus jõustub või kuni edasiste korraldusteni;

3. EIK määras kulude katteks 3 300 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Mokin jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 49876/16 jt

Asjaolud

13 kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 1 aasta ja 4 kuud kuni 9 aastat.

Seitse kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 13 rikkumise tuvastamist seoses halbade kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa riigisisese õiguskaitsevahendi puudumisega.

EIK seisukohad

EIK leidis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes (seejuures oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus valdavalt väiksem kui kolm ruutmeetrit). EIK on juhtivas asjas Sergey Babushkin vs Venemaa (nr 5993/08, 28.11.2013) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK seitsme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine – seitsme kaebaja osas;

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 5 000 – 7 500 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Strokov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 55058/13; 12194/16; 24305/16; 70669/16; 6623/17; 8167/17; 10993/17; 12700/17

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 5 päeva kuni 2 aastat ja 11 kuud. Osad kaebajad taotlesid ka muude EIÕK rikkumiste tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes, muuhulgas oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus valdavalt väiksem kui kolm ruutmeetrit. EIK on juhtivas asjas Ananyev jt vs Venemaa (nr 42525/07; 60800/08, 10.01.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega; kahe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega transportimise käigus; ühe kaebaja osas EIÕK artikli 3 rikkumise seoses metallpuuride ja/või muude turvameetmete kasutamisega kohtusaalis.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 - 14 300 eurot.

-----

EIK tuvastas Venemaa kinnipidamisasutustes EIÕK artikli 3 mõttes alandavad kinnipidamistingimused.

Stepanov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 27015/12; 35210/16; 40467/16; 48141/16; 78007/16; 5883/17; 7590/17

Asjaolud

Seitse kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega. Kinnipidamiste kestused erinevates kinnipidamisasutustes jäid vahemikku 3 kuud ja 18 päeva kuni 2 aastat ja 7 kuud. Osad kaebajad taotlesid ka muude EIÕK rikkumiste tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebajaid hoiti kinni halbades tingimustes, muuhulgas oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus valdavalt väiksem kui kolm ruutmeetrit. EIK on juhtivas asjas Ananyev jt vs Venemaa (nr 42525/07; 60800/08, 10.01.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased, mistõttu on rikutud EIÕK artiklit 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK viie kaebaja osas ka EIÕK artikli 13 rikkumise seoses ebakohaste kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 2 100 - 10 300 eurot.

-----

EIK tuvastas ebakohased kinnipidamistingimused, mis rikkusid EIÕK artiklit 3.

Starenkiy ja Rudoy vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 44807/10; 15752/14

Asjaolud

Kaks kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Esimese kaebaja kinnipidamise kestus oli 5 aastat ja 9 kuud ning teise kaebaja kinnipidamise kestus oli 3 aastat ja 2 kuud.

Teine kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamist seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega (3 aastat ja 1 kuu).

EIK seisukohad

EIK hinnangul hoiti kaebajaid kinni halbades tingimustes, seejuures oli kaebajate kasutuses oleva isikliku ruumi suurus kambris esimese kaebaja puhul kolm ruutmeetrit ning teise kaebaja puhul kaks ruutmeetrit. EIK on juhtivas asjas Melnik vs Ukraina (nr 72286/01, 28.03.2006) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kinnipidamistingimused ebakohased. Samuti puudus kaebajatel nimetatud kaebuste osas tõhus õiguskaitsevahend. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artiklite 3 ja 13 rikkumise.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK teise kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 ja artikli 13 rikkumine seoses ebakohaste kinnipidamistingimustega;

2. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelse kinnipidamise ebamõistliku kestusega – teise kaebaja osas;

3. EIK määras esimesele kaebajale 11 700 eurot ning teisele kaebajale 9 200 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 5 – ÕIGUS ISIKUVABADUSELE JA –PUUTUMATUSELE

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kaebaja kohtueelset kinnipidamist puuduvate otsuste tegemisega kohtu poolt, mille ühe kohtuniku tütar oli väidetava kuriteo kannatanu.

Revtyuk vs Venemaa, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 31796/10

Asjaolud

Kaebaja vahistati oktoobris 2009 kahtlustatuna Vasileostrovskiy ringkonnakohtu töötaja seksuaalses ründamises. Väidetav ohver oli seejuures ühe nimetatud kohtu kohtuniku assistent ning teise sama kohtu kohtuniku tütar. Kaebaja kinnipidamise otsustasid sama kohtu kohtunikud. Kaebaja üritas edutult vaidlustada kogu kohtu koosseisu erapooletuse puudumist.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema vahi alla võtmise ning tema kohtueelse kinnipidamise pikendamise otsuseid ei teinud sõltumatu kohus, võttes arvesse seose väidetava ohvri ja Vasileostrovskiy ringkonnakohtu kohtunike vahel.

EIK seisukohad

EIK järeldas, et kaebaja kahtlus Vasileostrovskiy ringkonnakohtu kohtunike tajutava erapooletuse puudumise osas oli objektiivselt põhjendatud ning kaebaja erapooletuse puudumise peale esitatud kaebuste lahendamise menetlus oli põhimõtteliselt vigane. Samas ei tõusetunud kolmes teiste ringkonnakohtute poolt langetatud kinnipidamise otsustes sarnaseid probleeme.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumine seoses Vasileostrovskiy ringkonnakohtu tehtud kinnipidamist puudutavate otsustega. EIÕK artikli 5 lõiget 4 ei seoses muude kinnipidamisotsustega rikutud;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

Kohtu loata toimunud kinnipidamine on vastuolus EIÕK artikli 5 lõikega 1.

Bogosyan vs Venemaa, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 47230/11

Asjaolud

Kaebaja vahistati novembris 2010, ta võeti vahi alla ning tema kinnipidamist pikendati mitmel korral. 04.04.2011 edastati asja toimik kohtusse. Siseriiklik kohus tegi 08.07.2011 otsuse, millega pikendas muuhulgas kaebaja kinnipidamist kuni 10.08.2011. Prokurör teatas vanglale, et pärast nimetatud kuupäeva ei olnud kinnipidamist pikendava otsuse olemasolu vajalik. Teise astme kohus tühistas 17.08.2011 esimese astme kohtu otsuse. Seoses kaebaja kinnipidamisega leidis teise astme kohus, et siseriikliku õiguse alusel ei olnud kinnipidamise pikendamine vajalik, kuna kaebajat oli võimalik hoida kinni kuus kuud alates asja kohtusse edastamise kuupäevast.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 5 rikkumise tuvastamiseks väites, et tema kinnipidamine ei põhinenud kohtu otsusel.

EIK seisukohad

EIK on sarnaselt tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumisi paljudes Venemaa vastu esitatud asjades seoses praktikaga, millega hoiti süüdistatavaid kinni vaid selle asjaolu alusel, et asi oli saadetud esimese astme kohtusse. EIK on leidnud, et süüdistatavate kinnipidamine ilma kohtu loata on vastuolus õiguskindluse ja omavoli vastase kaitse põhimõtetega.

Kaebaja kinnipidamine perioodil 10.-17.08.2011 ei olnud hõlmatud ühegi kinnipidamisotsusega ning oli seega omavoliline. Lisaks ei olnud pärast seda, kui 08.07.2011 kinnipidamisotsus apellatsiooniastmes tühistati, kogu periood 08.07.-17.08.2011 sarnaselt ühegi kohtu loaga hõlmatud. Nimetatud olukord olid vastuolus riikliku õiguse ja EIÕK artikli 5 lõike 1 nõuetega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

-----

Kohtueelne kinnipidamine, mille kestus ületas seaduses lubatud maksimaalset tähtaega, oli EIÕK artikliga 5 vastuolus.

Makarskiy vs Venemaa, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 41333/14

Asjaolud

Kaebaja vahistati 27.12.2010 ning ta võeti vahi alla. Kohus rahuldas 08.11.2013 uurija taotluse ja pikendas kaebaja kinnipidamist kuni 31.03.2014. Kaebaja kaebas nimetatud otsuse edasi väites, et maksimaalne seadusest tulenev kohtueelse kinnipidamise periood oli ammu möödunud ning kinnipidamise edasine pikendamine oli olnud ebaseaduslik. Siseriiklik kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et kinnipidamine, mis ületas maksimaalset seaduses lubatud tähtaega, oli toimunud EIÕK artikli 5 lõiget 1 rikkudes.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt leidnud, et sõnaselge normi puudumisel, mis võimaldaks lubatud kinnipidamisperioodi korduvalt pikendada, on kõik pikendamised, mis ületavad maksimaalset seaduses sisalduvat tähtaega, vastuolus EIÕK artiklis 5 sisalduva põhimõttega. Võttes arvesse EIK kohtupraktika ning selle, et valitsus oli võtnud omaks, et kaebaja kinnipidamine oli kestnud kauem kui maksimaalne lubatud kinnipidamisperiood, tuvastas EIK EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 500 eurot.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise, kuna siseriiklikud kohtud olid kasutanud kaebaja vahi alla võtmise ja kohtueelse kinnipidamise pikendamise otsustes standardseid formuleeringuid.

Arzumanyan vs Armeenia, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 25935/08

Asjaolud

Kaebaja vahistati mais 2007 ning ta võeti vahi alla. Siseriiklikud kohtud otsustasid, et kaebaja kinnipidamine oli vajalik, kuna esines põgenemise, kohtumõistmise takistamise või uute süütegude toimepanemise oht. Hiljem pikendasid siseriiklikud kohtud korduvalt kaebaja kinnipidamist sarnastel alustel ega võtnud kaebaja vastuväiteid arvesse. Kaebaja vabastati septembris 2007.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et siseriiklikud kohtud ei esitanud tema kinnipidamise vajalikkuse põhjendamiseks asjakohaseid ja piisavaid põhjendusi, nagu nõuab EIÕK artikli 5 lõige 3.

EIK seisukohad

EIK osundas, et on varasemas praktikas leidnud, et Armeenias on isiku vahi alla võtmise ja kinnipidamise pikendamise korral standardsete formuleeringute kasutamine korduv probleem. Käesolev kaasus ei erinenud nimetatud asjadest: siseriiklikud kohtud olid sarnaselt õigustanud kaebaja jätkuvat kinnipidamist viidates vaid asjakohastele siseriiklikele õiguspõhimõtetele ning süüteo raskusele ilma, et nad oleksid käsitlenud kaebaja kaasuse konkreetseid asjaolusid või esitanud üksikasju, miks nad pidasid põgenemise, kohtumõistmise takistamise või uute süütegude toimepanemise ohte õigustatuks. EIK järeldas seetõttu, et siseriiklikud kohtud ei olnud esitanud asjakohaseid ja piisavaid otsuseid põhjendamaks oma otsuseid, millega võeti kaebaja vahi alla ja millega kaebaja kinnipidamist pikendati.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning kulude katteks 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 9 kuud kuni 4 aastat ja 1 kuu olid ebamõistlikult pikad.

Pavlov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 24715/16; 44246/16; 5600/17; 6690/17; 11771/17; 12052/17; 14416/17; 16116/17

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 9 kuud kuni enam kui 4 aastat ja 1 kuu.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 4 200 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 3 kuud ja 28 päeva kuni 3 aastat ja 14 päeva olid ülemäära pikad.

Mikhaylov jt vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 80643/12 jt

Asjaolud

Asjas on 11 kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende kohtueelsed kinnipidamised olid olnud ebamõistlikult pikad. Kohtueelsete kinnipidamise kestused jäid vahemikku 3 kuud ja 28 päeva kuni 3 aastat ja 14 päeva. Osad kaebajad väitsid ka muude EIÕK rikkumiste olemasolu.

EIK seisukohad

EIK on juhtivates asjades Kharchenko vs Ukraina (nr 40107/02, 10.02.2011) ja Ignatov vs Ukraina (nr 40583/15, 15.12.2016) tuvastanud rikkumised käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas nelja kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega) ning kolme kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise (seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ülemääraste kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 200 – 3 400 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 6 kuud kuni 4 aastat ja 1 kuu olid ebamõistlikult pikad.

Stryukov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 37632/08; 4811/09; 58232/10; 1018/11; 55313/14; 79690/16; 8727/17;

Asjaolud

Kaheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 6 kuud kuni 4 aastat ja 1 kuu.

Seitse kaebajat taotlesid ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK seitsme kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega või kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli asjades menetluslike tagatiste puudumisega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 5 500 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 1 kuu ja 9 päeva kuni 6 aastat ja 2 kuud olid ülemäära pikad.

Nakonechnyy jt vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 34900/08 jt

Asjaolud

Asjas on 11 kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende kohtueelsed kinnipidamised olid olnud ebamõistlikult pikad. Kohtueelsete kinnipidamise kestused jäid vahemikku 1 kuu ja 9 päeva kuni 6 aastat ja 2 kuud. Osad kaebajad väitsid ka muude EIÕK rikkumiste olemasolu.

EIK seisukohad

EIK on juhtivates asjades Kharchenko vs Ukraina (nr 40107/02, 10.02.2011) ja Ignatov vs Ukraina (nr 40583/15, 15.12.2016) tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumised käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale sarnastes asjades tuvastas EIK kolme kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise (seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega), kolme kaebaja osas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise (seoses kriminaalmenetluse ebamõistliku kestusega), kahe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumise (seoses ebaseadusliku vabaduse võtmisega, sealhulgas registreerimata kinnipidamisega ning ilma kohtuotsuseta või muu õigusliku aluseta toimunud kinnipidamisega) ning ühe kaebaja osas EIÕK artikli 5 lõike 1 (c) rikkumise (seoses ebaseadusliku kohtueelse kinnipidamisega).

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ülemääraste kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kümnele kaebajale summad vahemikus 1 400 – 5 900 eurot.

-----

EIK tuvastas, et kohtueelsed kinnipidamised kestustega 9 kuud kuni 5 aastat ja 2 kuud olid ebamõistlikult pikad.

Levin jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 29584/05; 38432/11; 60229/11; 70271/12; 15174/13; 9210/15; 43735/16; 9495/17; 14039/17

Asjaolud

Üheksa kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlikult pikkade kohtueelsete kinnipidamistega. Kohtueelsete kinnipidamiste kestused jäid vahemikku 9 kuud kuni 5 aastat ja 2 kuud.

Üks kaebaja taotles ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Dirdizov vs Venemaa (nr 41461/10, 27.11.2012) tuvastanud EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kaebajate kohtueelsete kinnipidamiste kestused ülemäärased, millest tulenevalt oli rikutud EIÕK artikli 5 lõiget 3.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK ühe kaebaja osas ka EIÕK artikli 5 lõike 4 rikkumise seoses kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumine seoses kohtueelsete kinnipidamiste ebamõistlike kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 1 000 – 5 300 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 6 – ÕIGUS ÕIGLASELE KOHTUMENETLUSELE

EIK leidis, et kaebaja kahtlused seoses kohtuniku erapooletusega olid objektiivselt põhjendatud ning siseriiklik õigus ja praktika ei taganud selles osas piisavaid menetluslikke tagatisi.

Nicholas vs Küpros, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 63246/10

Asjaolud

Kaebaja, kes oli lennufirmas Cyprus Airways Ltd piloodi väljaõppel, alustas 1998. aastal menetlust lennufirma vastu seoses tema ebaseadusliku vallandamisega ja tema laimamisega. Nii esimese astme kohus kui ka ülemkohus jätsid vastavalt 2006. ja 2010. aastal kaebaja hagi rahuldamata.

Kaebaja väitis, et ta sai hiljem teada, et ühe ülemkohtus tema asja arutanud kohtuniku poeg oli abiellunud lennufirmat esindanud õigusbüroo juhtiva partneri tütrega ning paar töötas koos nimetatud õigusbüroos. Kaebaja taotles seetõttu EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist väites, et apellatsioonimenetlus ülemkohtus ei olnud erapooletu.

EIK seisukohad

Antud asjas ei olnud menetluses kohtuniku ning tema poja ja minia olukorda avaldatud ning kaebaja sai töösidemest teada alles pärast seda, kui tema apellatsiooni osas oli otsus langetatud. Seega seisis kaebaja silmitsi olukorraga, kus kohtuniku poeg ja minia töötasid õigusbüroos, mis esindas kostjat ning mille juhtiv partner, s.o kohtuniku poja ja minia tööandja, oli apellatsiooniastmes toimunud istungil kostjat esindanud. Kaebaja ei teadnud, kas kohtuniku poeg ja minia olid asjaga tegelikult seotud ega seda, kas neil oli menetluse tulemusega seoses rahalised huvid. Seega oli loodud kahtlus erapoolikuse osas. Seetõttu leidis EIK, et kaebaja kahtlused seoses kohtuniku erapooletusega olid objektiivselt põhjendatud ning siseriiklik õigus ja praktika ei taganud selles osas piisavaid menetluslikke tagatisi.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----

EIK tuvastas, et tsiviil- ja halduskohtumenetlused kestustega 3 aastat ja 7 kuud kuni 9 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Hrustić jt vs Serbia, kohtuotsus 09.01.2018, avaldused nr 8647/16; 12666/16; 20851/16

Asjaolud

Neli kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviil- ja halduskohtumenetluste ebamõistlike kestustega.

Kohtumenetluste kestused (alates 03.03.2004, mil EIÕK Serbia suhtes jõustus) jäid vahemikku 3 aastat ja 7 kuud kuni 9 aastat ja 2 kuud. Kohtumenetlused toimusid kahel juhul ühes kohtuastmes ning ühel juhul kahes kohtuastmes. Ühe vaidluse puhul oli tegemist töövaidlusega.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et menetluse kestuse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest, eelkõige asja keerukusest, kaebajate ja pädevate võimude käitumisest ning sellest, mis on kaebajatel vaidluses kaalul. Seejuures tuleb töövaidlustes näidata üles erilist hoolsust.

EIK on korduvalt tuvastanud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumisi käesoleva asjaga sarnastes kaasustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid kohtumenetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine kõikide kaebajate osas;

2. EIK määras kaebajatele mittevaralise kahju hüvitamiseks summad vahemikus 1 600 – 3 400 eurot ning kulude katteks kahele kaebajale ühiselt 500 eurot ja ühele kaebajale eraldiseisvalt 500 eurot.

-----

EIÕK ei anna õigust tasuta õigusemõistmisele ning veel vähem annab EIÕK õiguse alustada tasuta menetlust otsuste vastu, mis puudutavad alama astme kohtutes tekkinud õiguskulusid.

Gabriela Kaiser vs Šveits, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 35294/11

Asjaolud

Kaebaja on sünnist saati kurt, lahutatud ja töötu naine. Jaanuaris 2010 teavitas hoone, milles kaebaja üüris korterit, haldusettevõtte kaebajat üürilepingu lõpetamisest. Kaebaja vaidlustas advokaadi abil nimetatud otsuse siseriikliku kohtu juures asuvas üüriasjade lepituskomisjonis ning taotles õigusabi ja enda vabastamist kohtukuludest. Hoone haldaja tühistas seejärel üürilepingu ülesütlemise ning kaebaja võttis oma kaebuse tagasi. Seetõttu lõpetas lepitusorgan menetluse ilma mingeid kulusid nõudmata, kuid jättis õigusabi taotluse rahuldamata. Kaebaja kaebas nimetatud otsuse edutult kahes astmes edasi. Mõlemad kohtud nõudsid kaebajalt kohtukuludena 500 Šveitsi franki (432 eurot).

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites eelkõige, et tal ei võimaldatud saada õigusabi ning teda ei olnud kohtukulude tasumisest vabastatud.

EIK seisukohad

EIK märkis, et kaebaja kaasuses ei tõusetunud eriti keerulisi faktilisi ega õiguslikke küsimusi. Samuti selgitas EIK, et kaebaja õiguslikku positsiooni ning tema huve ei ähvardanud konkreetne ja tõsine oht. Viimaks osundas EIK, et asjas lahendati vaidlus sisuliselt ilma igasuguste konkreetsete või tõeliste negatiivsete tagajärgedeta kaebajale ja tema lastele, välja arvatud advokaadi palkamisega seotud kulud ning kohtukulud. Kohtukulude tasumisest vabastamisest keeldumine ei takistanud kaebaja juurdepääsu kohtule asjas sisuliselt. Võttes arvesse, et nimetatud kulud muutusid siseriiklikes kohtutes toimunud menetluse ainsaks vaidlusesemeks, siis selgitas EIK, et EIÕK ei anna õigust tasuta õigusemõistmisele ning veel vähem annab EIÕK õiguse alustada tasuta menetlust otsuste vastu, mis puudutavad alama astme kohtutes tekkinud õiguskulusid.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et kaebaja kohtule juurdepääsuõiguse piiramine järgis legitiimset eesmärki ning kasutatud meetmete ja taotleva eesmärgi vahe oli mõistlik proportsionaalsuse suhe.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole seoses juurepääsuõigusega kohtule rikutud.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise seoses „halduskorras likvideerimise“ menetluse ülemäärase kestusega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Cipolletta vs Itaalia, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 38259/09

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles väitis, et „halduskorras likvideerimise“ menetluse kestus (üle 25 aasta) rikkus „mõistliku aja“ põhimõtet. Kaebaja väitis ka, et „Pinto seadusest“ tulenev õiguskaitsevahend ei olnud tõhus.

EIK seisukohad

EIK leidis, et antud asjas kuulus EIÕK artikli 6 lõige 1 kohaldamisele, kuna võlausaldaja taotlus tema nõude lisamiseks nõuete nimekirja oli käsitletav tõelise ja tõsise vaidlusega seoses tsiviilõigusega.

EIK leidis, et menetlus oli olnud eriti keeruline, hõlmates maksejõuetu äriühingu tegevuse kontrollimist ning iga nõude töötlemist ja väljamaksmist. Samas ei olnud menetluse kokku üle 25 aasta pikkune kestus õigustatud ning see ei olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Lisaks leidis EIK, et kuna „Pinto seadus“ (s.o 2001. aastal vastu võetud seadus, milles sätestati õiguskaitsevahend, mis võimaldas esitada Itaalia kohtutele kaebuse menetluste ülemääraste kestuste peale) ei kohaldunud „halduskorras likvideerimise“ menetlusele, puudus kaebajal siseriiklikus õiguses õiguskaitsevahend, mis oleks võimaldanud kaebajal saavutada mõistliku menetlusaja õiguse järgimist.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIÕK artikli 13 rikkumine;

3. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 24 000 eurot ning kulude katteks 2 500 eurot.

Eriarvamus

Üks kohtunik esitas eriarvamuse, milles leidis, et EIÕK artikkel 6 ei kuulunud käesolevas asjas kohaldamisele. Kohtuniku hinnangul puudutas kaasus sekkumist kaebaja majandusalastesse õigustesse, millest tulenevalt tulnuks avaldust uurida EIÕK 1. protokolli artikli 1 alusel.

-----

EIK tuvastas süütuse presumptsiooni rikkumise kohtueelse kinnipidamise õiguspärasuse kontrolli menetluses tehtud kohtuotsuses.

Małek vs Poola, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 9919/11

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumise tuvastamiseks väites, et apellatsioonikohtu otsuses (milles lahendati tema kaebus tema kohtueelse kinnipidamise otsuse peale) toodud seisukohad rikkusid tema õigust süütuse presumptsioonile.

EIK seisukohad

EK märkis, et antud asjas oli vaidlusalused seisukohad avaldanud apellatsioonikohtu kohtunikud motiveeritud otsuses, mis oli tehtud kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse kohtueelses etapis ning millega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus otsuse peale, millega pikendati tema kohtueelset kinnipidamist. EIK leidis, et võttes arvesse vaidlusaluste avalduste sõnastuse ja konteksti, võisid need olla käsitletavad avaldusena, et kaebaja oli sooritanud kuriteo, milles teda süüdistati, ehkki kaebajat ei olnud lõpliku süüdimõistva otsusega süüdi mõistetud. EIK hinnangul olid vaidlusalused avaldused lubamatud, arvestades seejuures, et kohtunikud peavad näitama üles erilist tähelepanu seoses otsustes kasutatavate mõistetega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 2 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav mittevaralise kahju hüvitis.

-----

EIK tuvastas EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise seoses asjaoluga, et kaebajale ei edastatud halduskohtumenetluses vastustaja seisukohti, mis olid esitatud kohtule vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele.

Taseva Petrovska vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 73759/14

Asjaolud

Kaebaja esitas aastatel 2010-2012 justiitsministeeriumile (edaspidi: ministeerium) kolm taotlust, et tema staatus võrdsustataks advokatuuri eksami läbinud isiku staatusega. Ministeerium jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule, mis jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Kaebaja kaebas nimetatud otsuse edasi kõrgemale halduskohtule. Teadmata kuupäeval esitas ministeerium seoses kaebaja asjaga kõrgemale halduskohtule omapoolsed seisukohad, mida kaebajale ei edastatud. Kõrgem halduskohus jättis jaanuari 2014 otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja hinnangul rikuti asjaoluga, et tal ei lubatud kommenteerida ministeeriumi poolt kõrgemale halduskohtule esitatud seisukohti, tema õigust õiglasele kohtumenetlusele.

EIK seisukohad

EIK osundas, et asjas Naumoski vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik (nr 25248/05, 27.11.2012) tuvastatud EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine oli seotud asjaoluga, et vastustaja poolt esitatud seisukohti vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele ei olnud kaebajale edastatud. EIK leidis, et käesolevas asjas kohaldusid samad kaalutlused ning puudus jõuda erinevale seisukohale.

Kaebaja ei olnud õiglase hüvituse nõuet esitanud.

Resolutsioon

EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine.

-----


EIK tuvastas, et käesolevas asjas ei vastanud kriminaalmenetluste kestused mõistliku menetlusaja nõudele.

Sergiyenko ja Sachenko vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 78377/13; 41506/16

Asjaolud

Kaks kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike kestustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Esimese kaebaja osas kestis kriminaalmenetlus 7 aastat ja 2 kuud kahes kohtuastmes. Teine kaebaja vaidlustas nelja kriminaalmenetluse kestused. Kriminaalmenetluste kestused jäid vahemikku 3 päeva kuni enam kui 6 aastat ja 8 kuud. Seejuures toimusid kõik menetlused kahes kohtuastmes.

Esimene kaebaja taotles ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise tuvastamist.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina (nr 66561/01, 30.03.2004) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistlike kestustega menetluste peale kaebamiseks tõhus õiguskaitsevahend.

Tuginedes oma varasemale kohtupraktikale tuvastas EIK esimese kaebaja osas ka EIÕK 4. protokolli artikli 2 lõike 1 rikkumise seoses elukohast lahkumise keelu ebamõistliku kestusega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike kestustega;

2. Muud EIÕK rikkumised (vt ülal);

3. EIK määras esimesele kaebajale kokku 2 300 eurot ning teisele kaebajale kokku 1 800 eurot.

-----

EIK leidis, et Armeenia võimud, mis ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid lõpliku kohtuotsuse täitmiseks enam kui seitsme aasta ja kaheksa kuu pikkusel perioodil, jätsid antud kaasuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 ilma nende kasulikust mõjust.

Fidanyan vs Armeenia, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 62904/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses halduskohtu 17.09.2009 otsuse mittetäitmisega.

EIK seisukohad

17.09.2009 kohtuotsus, mis oli langetatud kaebaja kasuks, oli alates novembrist 2009 kuni EIK otsuse tegemise kuupäevani, s.o enam kui seitsme aasta ja kaheksa kuu pikkusel perioodil, jäänud osaliselt täitmata. Valitsus ei olnud nimetatud viivitust millegagi õigustanud. Seetõttu leidis EIK, et Armeenia võimud, mis ei võtnud mitmete aastate vältel kasutusele vajalikke samme lõpliku kohtuotsuse täitmiseks, jätsid antud kaasuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 ilma nende kasulikust mõjust. Eeltoodust tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks 14 165 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot ning kulude katteks 1 300 eurot.

-----

EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenev õigus õiglasele kohtumenetlusele nõuab, et kohtumenetluse poole tähelepanu juhitaks dokumentaalsetele tõenditele, millele kohtud tuginevad, ning talle antaks võimalus neid kommenteerida.

Colloredo Mansfeldová vs Tšehhi Vabariik, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 51896/12

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et siseriiklikes kohtutes toimunud menetluses oli rikutud tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kabeaja leidis, et piirkonnakohus tugines oma otsuse tegemisel dokumendil, mida ei olnud tõendina esitatud ja mida ta ei saanud kommenteerida.

EIK seisukohad

EIK leidis, et käesolev asi oli nii faktiliselt kui ka sisuliselt identne asjaga Colloredo Mannsfeld vs Tšehhi Vabariik (nr 15275/11; 76058/12, 15.12.2016), milles EIK tuvastas õiglase kohtumenetluse õiguse rikkumise. Seetõttu järeldas EIK, et asjas oli rikutud EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 400 eurot.

-----

Kriminaalmenetlused kestustega 6 aastat ja 4 kuud kuni 19 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Karington jt vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 4306/12; 62393/12; 6506/15; 24194/15; 40554/15; 10749/17; 29880/17

Asjaolud

Asjas on seitse kaebajat, kes esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistlike kestustega kriminaalmenetlustega ning selles osas tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega.

Kriminaalmenetluste kestused: 6 aastat ja 4 kuud kuni enam kui 19 aastat ja 2 kuud. Kohtuastmeid: 1 kuni 3.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Merit vs Ukraina (nr 66561/01, 30.03.2004) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnases küsimuses. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas olid menetluste kestused ülemäärased ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajatel ebamõistlike kestustega menetluste peale kaebamiseks tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK artikli 13 rikkumine seoses kriminaalmenetluste ebamõistlike kestustega;

2. EIK määras kaebajatele summad vahemikus 500 – 11 700 eurot.

-----

Tsiviilkohtumenetlus kestusega 7 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Soltész jt vs Ungari, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 66534/11

Asjaolud

Asjas on 11 kaebajat, kes esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega. Vaidlusalune kohtumenetlus kestis 7 aastat ja 2 kuud ühes kohtuastmes.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gazsó vs Ungari (nr 48322/12, 06.07.2015) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ülemääraste kestusega;

2. EIK määras igale kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 6 aastat ja 3 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Bobrenok vs Ukraina, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 41471/10

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega ning selles osas siseriiklikus õiguses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega. Kohtumenetlus kestis 6 aastat ja 3 kuud kolmes kohtuastmes.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Krasnoshapka vs Ukraina tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega täitnud „mõistliku aja“ nõuet. Samuti puudus kaebajal ebamõistliku kestusega menetluse osas tõhus õiguskaitsevahend.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja artikli 13 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega;

2. EIK määras kaebajale 500 eurot.

-----

EIK leidis, et Armeenia võimud, mis ei võtnud kasutusele vajalikke meetmeid lõpliku kohtuotsuse täitmiseks enam kui kaheksa aasta ja 11 kuu pikkusel perioodil, jätsid antud kaasuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 ilma nende kasulikust mõjust.

Papoyan vs Armeenia, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 7205/11

Asjaolud

Jerevani linnapea tegi 10.10.2002 otsuse, milles andis kaebajale õiguse rentida viie ruutmeetri suurust riigi/kohaliku omavalitsuse omandis olevat maatükki konkreetsel aadressil seitsme aasta vältel, et kaebaja saaks sellele ehitada ja pidada seal kioskit. Kaebaja esitas nimetatud otsuse täitmiseks veebruaris 2008 kaebuse halduskohtule. Halduskohus tegi 30.07.2008 otsuse kaebaja kasuks ning kohustas Jerevani linnapead sõlmima kaebajaga 10.10.2002 otsuses nimetatud rendileping. Nimetatud otsus jõustus 30.08.2008. Halduskohus väljastas 09.09.2008 nimetatud otsuse suhtes täitemääruse.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses halduskohtu 30.07.2008 otsuse mittetäitmisega.

EIK seisukohad

30.07.2008 kohtuotsus, mis oli langetatud kaebaja kasuks, oli alates oktoobrist 2008 kuni EIK otsuse tegemise kuupäevani, s.o enam kui kaheksa aasta ja 11 kuu pikkusel perioodil, jäänud täitmata. Valitsus ei olnud nimetatud viivitust millegagi õigustanud. Seetõttu leidis EIK, et Armeenia võimud, mis ei võtnud mitmete aastate vältel kasutusele vajalikke meetmeid lõpliku kohtuotsuse täitmiseks, jätsid antud kaasuses EIÕK artikli 6 lõike 1 ning 1. protokolli artikli 1 ilma nende kasulikust mõjust.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 600 eurot.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks, rikkudes seeläbi EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Sagatinov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 20792/08; 3267/12; 20326/12

Asjaolud

Kolm kaebajat esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega.

Kohtuvaidlused puudutasid kaebajate vaidlusi erinevate kohalike omavalitsuste võimudega või riigivõimudega. Kohtuotsused olid seni täitmata, seejuures olid täitemenetlused EIK otsuse tegemise hetkeks kestnud vahemikus 6 aastat ja 9 kuud kuni 9 aastat ja 6 kuud.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kohtute poolt kaebajate kasuks välja mõistetud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ varalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise.

-----

Võimud ei teinud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks, rikkudes seeläbi EIÕK artikli 6 lõiget 1.

Bebutov jt vs Venemaa, kohtuotsus 11.01.2018, avaldused nr 36325/05; 2548/10; 72800/11; 18356/13; 6536/14; 38045/14

Asjaolud

EIK-le esitati kuus avaldust EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kaebajate kasuks langetatud siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega.

EIK seisukohad

EIK on juhtivas asjas Gerasimov jt vs Venemaa (nr 29920/05 jt, 01.07.2014) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Võttes arvesse kaebajate kasuks kohtute poolt määratud hüvitised, leidis EIK, et kaebajatel oli nimetatud otsustest tulenevalt „legitiimne ootus“ varalise hüve saamiseks, mis oli käsitletav „omandina“ EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele võrreldes asjaga Gerasimov jt vs Venemaa. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas ei teinud võimud kõiki vajalikke püüdlusi kaebajate kasuks langetatud kohtuotsuste täies ulatuses ning õigeaegseks täitmiseks. Sellest tulenevalt tuvastas EIK EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lõike 1 ja EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses siseriiklike kohtuotsuste mittetäitmisega või täitmisega viivitamisega;

2. Venemaa peab kolme kuu jooksul kohaste vahenditega tagama täitmise ootel olevate siseriiklike kohtuotsuste täitmise;

3. EIK määras kaebaja/majapidamise kohta summad vahemikus 2 500 – 6 000 eurot ning ühele kaebajale eraldiseisvalt kulude katteks 1 800 eurot.

-----

EIK tuvastas, et tsiviilkohtumenetlus kestusega 7 aastat ja 3 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.

Liţă ja S.C. Georgiana Import Export S.R.L. vs Rumeenia, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 46468/12

Asjaolud

Asjas on kolm kaebajat, kellest kaks esimest on eraisikud ning kolmas on esimese ja teise kaebaja omandis olev piiratud vastutusega äriühing. Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks seoses tsiviilkohtumenetluse ebamõistliku kestusega.

Kohtumenetlus kolmanda kaebaja osas kestis 7 aastat ja 3 kuud kolmes kohtuastmes.

EIK seisukohad

Valitsus esitas ühepoolse deklaratsiooni, milles soovis lahendada esimese ja teise kaebaja poolt tõstatud küsimused, tunnistas nimetatud kaebajate osas tsiviilkohtumenetluse ülemäärast kestust, pakkus kaebajatele ühiselt õiglaseks hüvituseks 900 eurot ning taotles avalduse kohtuasjade nimistust kustutamist EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel. Eeltoodust tulenevalt otsustas EIK kustutada kohtuasjade nimistust avalduse osas, milles see puudutas esimest ja teist kaebajat.

Seoses kolmanda kaebaja tõstatatud kaebustega märkis EIK, et on juhtivas asjas Vlad jt vs Rumeenia (nr 40756/06; 41508/07; 50806/07, 26.11.2013) tuvastanud rikkumise käesoleva asjaga sarnastes küsimustes. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele. Seega, võttes arvesse EIK kohtupraktika, leidis EIK, et antud asjas oli kohtumenetluse kestus ülemäärane ega olnud kooskõlas „mõistliku aja“ nõudega.

Resolutsioon

1. Kustutada EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel kohtuasjade nimistust avaldus osas, milles see puudutab esimese ja teise kaebaja poolt tõstatatud kaebuseid;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine seoses tsiviilkohtumenetluse ülemäärase kestusega – kolmanda kaebaja osas;

3. Rikkumise tuvastamine on iseenesest piisav hüvitis kolmanda kaebaja poolt kantud mittevaralise kahju eest.



EIÕK ARTIKKEL 8 – ÕIGUS ERA- JA PEREKONNAELU AUSTAMISELE

Supermarketi kassapidajate varjatud videojärelevalve tõi kaasa nende privaatsuse rikkumise.

López Ribalda jt vs Hispaania, kohtuotsus 09.01.2018, avaldused nr 1874/13; 8567/13

Asjaolud

Asjas on viis kaebajat, kes töötasid Hispaania supermarketite ketis kassapidajatena. Kaebajate tööandja viis sisse videojärelevalve uurimaks võimalikku vargust ning paigaldas nii nähtavad kui ka varjatud kaamerad. Kaebajad vallandati toetudes videosalvestistele. Kaebajad väitsid, et videomaterjal oli saadud rikkudes nende õigust privaatsusele. Hispaania kohtud tunnistasid aga videosalvestised tõenditena vastuvõetavateks ning tunnistasid kaebajate vallandamised õiguspärasteks.

Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artikli 8 ja EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis eelkõige, et Hispaania andmekaitsealase seadusandluse kohaselt tulnuks kaebajaid teavitada, et nende suhtes teostati järelevalvet, ent seda ei olnud käesolevas asjas tehtud. Tööandja õiguseid oli võimalik kaitsta ka muude vahendite abil ning tööandja oleks võinud esitada kaebajatele vähemalt üldise teabe järelevalve kohta. Siseriiklikud kohtud ei olnud saavutanud kaebajate privaatsuse õiguse ning tööandja varaliste õiguste vahel õiglast tasakaalu.

Samas leidis EIK, et menetlus oli olnud tervikuna õiglane, kuna videosalvestised ei olnud ainus tõend, millele siseriiklikud kohtud tuginesid, kui nad tunnistasid vallandamise otsused õiguspärasteks. Samuti osundas EIK, et kaebajatel oli võimalik salvestised kohtus vaidlustada.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine (hääletega 6:1);

2. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole ühegi kaebaja osas rikutud, mis puudutab EIÕK artiklit 8 rikkudes saadud tõendite kasutamist;

3. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei ole kolmanda, neljanda ja viienda kaebaja osas rikutud, mis puudutab kokkuleppe kehtivust;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot (häältega 4:3);

5. EIK määras kulude katteks esimesele kaebajale 500 eurot ning teisele, kolmandale, neljandale ja viiendale kaebajale 568,86 eurot.

Eriarvamused

Asjas esitati kaks eriarvamust. Kahe kohtuniku hinnangul oleks rikkumise tuvastamine olnud iseenesest piisav kaebajate poolt kantud mittevaralise kahju hüvitis. Üks kohtunik esitas eriarvamuse, milles ta ei nõustunud enamuse seisukohtadega ning milles ta leidis, et tööandja ja riiklike võimude tegusid ei saanud pidada kuritarvitavateks, omavolilisteks ega ebaproportsionaalseteks.



EIÕK ARTIKKEL 10 – SÕNAVABADUS

Meediale tööandja nõusolekuta teavet avaldanud avaliku teenistuja teenistusest vabastamine ei toonud kaasa tema sõnavabaduse õiguse rikkumist.

Catalan vs Rumeenia, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 13003/04

Asjaolud

Käesolev kaasus puudutas avaliku teenistuja, kes töötas Securitate arhiivide uurimise riiklikus nõukogus (CNSAS) teenistusest vabastamist. Kaebaja vabastati teenistusest seoses teabe avaldamisega, millele toetudes avaldati artikkel, milles väideti, et usujuht oli teinud Securitate’ga (s.o kommunistliku režiimi ajal eksisteerinud endine poliitiline politsei) koostööd. Seadus nr 187/1999 oli pannud CNSAS-ile ülesande teavitada avalikkust Securitate’ga koostööd teinud isikutest, kuid organisatsioon ei olnud veel selles küsimuses oma ametlikku seisukohta avaldanud. Kaebaja vaidlustas enda töölt vabastamise, kuid siseriiklikud kohtud leidsid, et kaebaja oli end avalikult väljendades rikkunud enda kui avaliku teenistuja diskreetsuse kohustust.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK seisukohad

EIK leidis, et võttes arvesse avalike teenistujate kohustused ja vastutuse ning hinnates erinevaid kaalul olevaid huvisid, oli sekkumine kaebaja sõnavabaduse õigusesse (s.o kaebaja teenistusest vabastamine) järginud legitiimseid eesmärke (konfidentsiaalse teabe avaldamise takistamine ning teiste isikute õiguste kaitsmine) ning see oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Eelkõige asus EIK seisukohale, et kaebaja, kes oli avalik teenistuja, pidi täitma tema ametikohaga kaasnevat diskreetsuse kohustust, millest tulenevalt oleks ta pidanud oma seisukohtade avaldamisel näitama üles suuremat hoolsust ning erilist mõõdukust. EIK selgitas samuti, et asjades, mis tulenesid seaduse nr 187/1999 rakendamisest või juurdepääsust Securitate arhiivile, ei saanud avalik huvi varjutada diskreetsuse kohustust. Vastupidi – avaliku arvamusega manipuleerimise oht toimikust väikse arvu dokumentide baasil lisas enam kaalu lojaalsusele CNSAS suhtes, mille roll ja ülesanne oli anda avalikkusele usaldusväärset ja usutavat teavet. Seetõttu jõudis EIK arvamusele, et CNSAS võis legitiimselt järeldada, et selle töötaja avalik seisukohavõtt CNSAS uurimisvaldkonda kuuluval tundlikul teemal oli pöördumatult kahjustanud usaldussuhet, mis peab organisatsiooni ja selle ametniku vahel valitsema.

Resolutsioon

EIÕK artiklit 10 ei ole rikutud.

-----

Distsiplinaarkaristus selle eest, et vang kasutas Kurdistani Töölispartei vangistatud juhile viidates aunimetust, rikkus EIÕK artiklit 10.

Adıyaman vs Türgi, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 24211/08

Asjaolud

Kaebaja esitas EIK-le avalduse, milles kurtis, et talle määratud distsiplinaarkaristus kirjas Kurdistani Töölispartei vangistatud juhile viidates aunimetuse „sayın“ (lugupeetud) kasutamise eest tõi kaasa õigustamatu sekkumise tema mõtte- ja sõnavabaduse õigustesse. EIK hinnangul tuli avaldust uurida EIÕK artikli 10 alusel.

EIK seisukohad

EIK on varasemalt uurinud sarnast kaebust asjas Yalçınkaya jt vs Türgi (nr 25764/09 jt, 01.10.2013), milles tuvastas EIÕK artikli 10 rikkumise. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

EIÕK artikli 10 rikkumine.



EIÕK ARTIKKEL 11 – KOGUNEMISTE JA ÜHINGUTE MOODUSTAMISE VABADUS

EIK tuvastas EIÕK artikli 11 rikkumise seoses ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilindeni registreerimisest keeldumisega.

Yordan Ivanov jt vs Bulgaaria, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 70502/13

Asjaolud

Käesolevas asjas oli kaebajateks üheksa Bulgaaria kodanikku, kellest esimesed kaks olid Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilindeni (“Ilinden”) esimees ja aseesimees. Võimud keeldusid Ilindeni ühinguna registreerimast menetluses, mis lõppes, kui ülemkassatsioonikohus keeldus kaebajate kassatsioonkaebust 2013. aastal menetlusse võtmast.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et Bulgaaria kohtute keeldumine Ilindeni registreerimisest rikkus EIÕK artiklit 11.

EIK seisukohad

Ilindeni registreerimisest keeldumine tõi kaasa nii Ilindeni kui ka selle liikmete ühingute moodustamise vabaduse õiguse „piiramise“, mis ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Keeldumise otsus põhines kahel alusel. Esiteks sellel, et Ilinden propageeris separatistlikke ideid, mis võisid tekitada konfliktseid hoiakuid, ning see põhines „mitte paika pidaval“ ajaloo tõlgendusel. Teiseks käsitleti organisatsiooni eesmärke poliitilistena, mida võis saavutada vaid poliitilise erakonnana. EIK on asjas Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilinden ja Ivanov vs Bulgaaria (nr 2) (nr 37586/04, 18.10.2011) tunnistanud mõlemad nimetatud alused registreerimisest keeldumise õigustamiseks ebapiisavateks. EIK-le näis, et väidetavad formaalsed probleemid Ilindeni registreerimisdokumentides, millele esimese astme kohus põgusalt viitas, kuid mida apellatsioonikohus ei maininud, ei olnud niivõrd tõsised, et need oleksid moodustanud eraldiseisva aluse Ilindeni registreerimisest.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot ning kulude katteks 2 000 eurot.

-----

Siseriikliku kohtu otsus ühingu registreerimisest keeldumise osas ei põhinenud asjakohaste faktide põhjalikul hindamisel, samuti ei esitatud selles veenvaid ja mõjuvaid põhjuseid, millega rikuti EIÕK artiklit 11.

Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilinden jt vs Bulgaaria (nr 3), kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 29496/16
Asjaolud

Käesolevas asjas on kaebajateks Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilinden (“Ilinden”) ja selle kaks liiget. Bulgaaria võimud keeldusid Ilindeni ühinguna registreerimast menetluses, milles esimese astme kohus tegi otsuse 2014. aastal ja apellatsioonikohus 2015. aastal. Ülemkassatsioonikohus tunnistas kassatsioonkaebuse 2016. aastal vastuvõetamatuks. Üks põhjuseid, millele esimese astme kohus tugines, oli see, et ühingu esitatud eesmärgid väljendasid ühingu soovi õhutada rahvuslikku ja rassilist vihkamist.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles väitsid, et Bulgaaria kohtute 2014-15 keeldumine Ilindeni registreerimisest rikkus EIÕK artiklit 11.

EIK seisukohad

Ilindeni registreerimisest keeldumine tõi kaasa nii Ilindeni kui ka selle liikmete ühingute moodustamise vabaduse õiguse „piiramise“, mis ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Ilindeni registreerimisest keeldumine põhines kahel alusel: (a) Ilindeni tegutsemise piirkonnas esines selle registreerimise korral pingete tekkimise oht; (b) enamikul bulgaarlastel oli õiguse mitte seista silmitsi ühingu tugevate vaadetega, mida enamik bulgaarlasi pidas solvavaks. EIK on varem leidnud, et mõlemad nimetatud alused oli Ilindeni kogunemiste keelamise õigustamiseks ebapiisavad. Nimetatud alused on võrdselt ebapiisavad ka Ilindeni registreerimisest keeldumiseks. Asjas puuduvad arengud, mis seaksid kahtluse alla EIK varasemate seisukohtade korrektsuse. Lisaks oli apellatsioonikohus teinud järeldused Ilideni registreerimisega kaasnevate potentsiaalsetel ohtude kohta täpsustamata meediaallikatest pärinenud teabele tuginedes. Apellatsioonikohtu otsus Ilindeni registreerimisest keeldumise jõusse jätmisel ei põhinenud seega asjakohaste faktide põhjalikul hindamisel, samuti ei esitatud selles veenvaid ja mõjuvaid põhjuseid, nagu nõuab EIK kohtupraktika. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele ühiselt mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 eurot ning kulude katteks 1 220 eurot.

-----

EIK leidis, et antud asjas ei olnud kogunemiste vabaduse piiramine „demokraatlikus ühiskonnas vajalik.

Kiril Ivanov vs Bulgaaria, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 17599/07

Asjaolud

Võimud keeldusid lubamast kahe kogunemise toimumist – nendest esimene pidi toimuma septembris 2006 Makedoonia algatuskomitee initsiatiivil ning teine septembris 2007 Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilindeni (“Ilinden”) initsiatiivil. Kaebaja, kes on Ilindeni juhi vend, aitas mõlema sündmuse korraldamist. Võimud keeldusid esimese kogunemise korraldamisest muuhulgas põhjusel, et see läheks vastuollu samal päeval kavandatud kontserdiga, kuna kaebaja sündmuse sisu oli poliitiline.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks. Kaebaja väitis ka EIÕK artiklile 13 tuginedes, et tal puudus väidetavate EIÕK artikli 11 rikkumistega seoses tõhus siseriiklik õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK selgitas, et on septembriks 2007 kavandatud kogunemisega seotud sündmusi juba asjas Ühinenud Makedoonia organisatsioon Ilinden ja Ivanov vs Bulgaaria (nr 2) käsitlenud. Seetõttu otsustas EIK EIÕK artikli 37 lõike 1 (c) alusel kustutada kohtuasjade nimistust kaebused, mis seondusid septembri 2007 kogunemisega.

EIK leidis, et kaebaja kui üks kogunemise korraldajaid oli linnapea otsusega, millega kogunemine keelati, isiklikult seotud. Sel põhjusel leidis EIK ka, et keeld tõi kaasa kaebaja rahumeelse kogunemise õiguse „piiramise“, mis ei olnud „demokraatlikus ühiskonnas vajalik“. Linnapea ja kohus, mis jättis linnapea otsuse jõusse, õigustasid keeldu viidates samal ajal ja samas kohas peetavale sündmusele ning vajadusele kaitsta nimetatud sündmusest osavõtjaid tundlikel ajalooteemadel avaldatavate vastuoluliste seisukohtade eest. EIK on neljas sisuliselt identses kaasuses pidanud sellised alused EIÕK artikli 11 lõike 2 eesmärkidel ebapiisavateks. Siseriiklikud võimud ei esitanud üksikasju seoses raskustega, mida kaks paralleelset sündmust võisid logistiliselt või turvalisusealaselt tekitada. Valitsus ei selgitanud ka, miks varasemates asjades ebapiisavateks peetud õigustused peaksid käesolevas asjas olema piisavad. Lisaks oli märkimisväärne, et varasemal juhul, kui võimud ei keelanud Ilindeni poolt korraldatud kogunemist, lubasid nad samal päeval vastumeeleavalduse pidamist. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 11 rikkumise.

Antud asjas ei olnud võimud leidnud tasakaalu kogunemiste vabaduse õiguse ja nende huvide, mille alusel nimetatud õigust piiratakse, vahel. Mis puudutas kaebaja võimalust taotleda kahju hüvitamist 1988. aasta seaduse alusel, siis oli EIK oma varasemas praktikas leidnud, et sellist nõuet ei saa pidada tõhusaks õiguskaitsevahendiks seoses EIÕK artikli 11 alusel esitatud kaebusega, mis puudutab kogunemise pidamise keeldu. Seetõttu tuvastas EIK EIÕK artikli 13 rikkumise.

Resolutsioon

1. Kustutada kohtuasjade nimistust EIÕK artikli 11 alusel esitatud kaebus osas, mis puudutas septembriks 2007 kavandatavat kogunemist;

2. EIÕK artikli 11 rikkumine;

3. EIÕK artikli 13 rikkumine;

4. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 000 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 34 – INDIVIDUAALKAEBUSED

EIK leidis, et kaebajate ja EIK vahelise kirjavahetuse avamine ja/või lugemine vanglavõimude poolt ning sellest tulenev oht võis omada kaebajatele hirmutavat mõju, mis on vastuolus riigi EIÕK artiklist 34 tuleneva kohustusega.

Makhlyagin ja Belyayev vs Venemaa, kohtuotsus 09.01.2018, avaldused nr 14784/09; 51742/11

Asjaolud

Kaebajad on kinnipeetavad erinevates kinnipidamisasutustes. Kinnipidamisasutuste võimud avasid ja/või lugesid kirju, mida kaebajad olid EIK-ga vahetanud.

Kaebajad väitsid, et nende kirjavahetust EIK-ga oli häiritud. Mõlemad kaebajad tuginesid EIÕK artiklile 8, esimene kaebaja ka EIÕK artiklile 34.

EIK seisukohad

EIK leidis, et võttes arvesse sekkumise laadi ning kaebajate väidete sisu, tuli kaasuseid uurida vaid EIÕK artikli 34 alusel.

Antud asjas puudus vaidlus selles, et kinnipidamisasutuste personal oli avanud ja/või lugenud kirju, mida kaebajad olid EIK-ga vahetanud. EIK leidis, et kirjavahetuse avamine ja selle uurimine ning sellest tulenev oht võis omada kaebajatele hirmutavat mõju, mis on vastuolus riigi EIÕK artiklist 34 tuleneva kohustusega.

Resolutsioon

1. Venemaa oli jätnud täitmata oma EIÕK artiklist 34 tulenevad kohustused – mõlema kaebaja osas;

2. EIK määras teisele kaebajale kulude katteks 150 eurot.



EIÕK ARTIKKEL 35 – VASTUVÕETAVUSE KRITEERIUMID

EIÕK ARTIKKEL 37 – KAEBUSTE KUSTUTAMINE KOHTUASJADE NIMISTUST

EIK kustutas EIÕK artikli 37 lõike 1 (b) alusel kohtuasjade nimistust avalduse, mille osas olid pooled esitanud ühise deklaratsiooni asja lahendamiseks.

Dilipak ja Karakaya vs Türgi, kohtuotsus 09.01.2018, avaldused nr 7942/05; 24838/05


Õiglane hüvitus

Asjaolud

Asjas on kaks ajakirjanikust kaebajat, kellelt tsiviilkohus mõistis seoses nende poolt avaldatud artiklitega in absentia toimunud kohtumenetluses ühiselt välja 30 000 Türgi liiri. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK artiklite 6 ja 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK leidis 04.03.2017 langetatud sisulises otsuses, et asjas esines nii EIÕK artikli 6 kui ka artikli 10 rikkumine.

Käesolev otsuses lahendas EIK õiglase hüvituse küsimuse hr Dilipaki puudutavas osas.

EIK seisukohad

EIK oli saanud 01.12.2016 mõlema poole poolt kohaselt allkirjastatud ühise deklaratsiooni, milles kaebaja nõustus tema avalduse kustutamisega kohtuasjade nimistust, kui valitsus maksab talle mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 000 eurot, varalise kahju hüvitamiseks 6 875 Türgi liiri ning kulude katteks 12 720 Türgi liiri. Pooled nõustusid, et nimetatud maksega lahendataks asi lõplikult ning kaebaja loobub asjas õiglase hüvitise määramisest EIK-i poolt.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et asi oli EIÕK artikli 37 lõike 1 (b) mõttes lahendatud ning EIÕK-s ja selle protokollides sätestatud inimõiguste järgimine ei tinginud avalduse läbivaatamise jätkamist EIÕK artikli 37 lõike 1 in fine alusel. Seetõttu otsustas kaebaja ülejäänud avalduse kohtuasjade nimistust kustutada.

Resolutsioon

Kustutada avaldus kohtuasjade nimistust.



EIÕK 1. PROTOKOLLI ARTIKKEL 1 – VARA KAITSE

EIK tuvastas, et üürikontrolli skeemi kohaldamine rikkus kaebajate EIÕK 1. protokolli artiklist 1 tulenevaid õiguseid.

Drahoš jt vs Slovakkia, kohtuotsus 09.01.2018, avaldused nr 47922/14; 49902/14; 55307/14; 76478/14; 13285/15; 34749/15; 9738/16; 45303/16

Asjaolud

Asjas on 86 kaebajat, kellele kuuluvad eluhooned või korterid, mis olid hõlmatud üürikontrolli skeemiga. Asjakohase seadusandluse kohaselt olid kaebajad kohustatud üürima oma kortereid üürnikele üüriga, mille suurus ei tohtinud ületada riigi poolt kindlaks määratud summat. Seadusandlus ei võimaldanud kaebajatel üürilepinguid ka ühepoolselt lõpetada ega kortereid kellelegi teisele peale üürnike müüa. Kaebajad esitasid EIK-le avaldused EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks väites, et nende omandi suhtes üürikontrolli reeglite rakendamine rikkus nende omandi segamatu kasutamise õigust.

EIK seisukohad

EIK osundas asjas Bittó jt vs Slovakkia (sisuline otsus) (nr 30255/09, 28.01.2014) tehtud otsusele ja sellele järgnevalt tehtud otsustele üürikontrolli kaasustes, milles leidis, et üürikontrolli skeemi rakendamisega ei saavutanud võimud vajalikku õiglast tasakaalu ühiskonna üldiste huvide ja kaebajate omandiõiguste kaitse vahel, mis tõi kaasa kaebajate EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise. EIK hinnangul oli käesolev kaasus nimetatud kaasustega sarnane. Seega, võttes aluseks EIK kohtupraktika, tuvastas EIK EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine;

2. EIK määras kaebajatele kokku varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 3 628 380 eurot ning kulude katteks 197 310 eurot. Nimetatud summad tuleb jaotada vastavalt otsuses toodule.

-----

EIK leidis, et olukorras, kus oksjonilt ostetud maja kasutamise võimatus tulenes peaasjalikult maja eelmiste omanike pahatahtlikust käitumisest, ei olnud EIÕK 1. protokolli artiklit 1 rikutud.

Bartkus ja Kulikauskas vs Leedu, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 80208/13

Asjaolud

Esimene kaebaja ostis 2010. aastal oksjonilt maja, kuid selle endised omanikud keeldusid maja vabastamast. Esimene kaebaja alustas seetõttu 2011. aastal kohtumenetlust, milles taotles eelmiste omanike väljatõstmist. Kohtud langetasid otsused esimese kaebaja kasuks, samuti mõistsid nad esimese kaebaja kasuks välja 1 000 Leedu litti (umbes 289 eurot) kuus alates detsembrist 2010 kuni eelmiste omanike välja tõstmiseni.

Väljatõstmise otsuse täitmine kestis enam kui kaks aastat, kuna võimud pidid lahendama mitmeid eelmiste omanike esitatud taotluseid väljatõstmismenetluse edasi lükkamiseks seoses haigusega ning kuna kaks nende perekonna liiget, sealhulgas üks alaealine, elasid nende juures, kuid ei olnud väljatõstetavate nimekirjas. Väljatõstmine leidis lõpuks aset novembris 2013, s.o viis kuud pärast seda, kui esimene kaebaja oli müünud maja teisele kaebajale. Teine kaebaja ei saanud aga seejärel majja sisse kolida, kuna eelmised omanikud olid majja jätnud kogu oma mööbli ja isiklikud esemed. Teine kaebaja määrati seega majja jäetud asjade halduriks ning eelmistele omanikele anti kolm kuud oma asjade ära viimiseks. Kuna nad seda ei teinud, müüdi nende vara oktoobris 2014 oksjonil maha.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et neil oli nende maja kasutamine enam kui kahe aasta vältel väljatõstmismenetluse ajal takistatud. Teine kaebaja väitis ka, et tal ei olnud võimalik maja kasutada ka pärast seda, kui selle eelmised omanikud olid välja tõstetud.

EIK seisukohad

EIK ei saanud mööda vaadata asjaolust, et kurdetava olukorra eest vastutasid peaasjalikult maja endised omanikud, kelle paljud, sealhulgas osad valed kaebused võimudele takistasid märkimisväärselt täitemenetluse läbiviimist. EIK märkis, et kaebajatel oli võimalik kohtutäituri tegevusi vaidlustada, mida nad edukalt ka tegid. Niipea kui siseriikliku kohtu augusti 2013 otsus jõustus, leidis aset sunniviisiline väljatõstmine ning tol ajal maja omanikuks olnud teisel kaebajal oli võimalik võtta maja enda valdusesse. Lisaks olid kaebajad saanud 289 euro suuruseid makseid igal kuul alates detsembrist 2010 kuni eelmiste omanike majast väljatõstmiseni novembris 2013. Seejuures ei olnud kaebajad nimetatud summat siseriiklikes kohtutes vaidlustatud.. Teine kaebaja ei olnud vaidlustanud enda maja eelmiste omanike vallasvara varahalduriks määramist, kuna ta ei olnud sellesisulist kaebust siseriiklikele kohtutele ega EIK-le esitanud. Viimaks märkis EIK, et asjad, mida ei olnud arestitud, viidi majast ära kiires korras.

Eeltoodust tulenevalt leidis EIK, et Leedu võimud olid täitnud EIÕK 1. protokolli artikli 1 mõttes oma positiivse kohustuse täita kohtuotsust, millega kohustati maja eelmiseid omanikke maja vabastama, ning tagamaks, et teine kaebaja sai pärast väljatõstmise toimumist võtta maja enda valdusesse.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

-----

Võttes arvesse kaebaja enda kaebused siseriiklikele kohtutele ning tema hilisema passiivsuse, leidis EIK, et tagastamismenetluses esinenud viivitused ning asjaolu, et kaebaja varalised õigused ei olnud seni taastatud, ei olnud sellised, et need oleksid toonud kaasa EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Britaniškina vs Leedu, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 67412/14

Asjaolud

Kaebaja abikaasa taotles võimudelt 2001. aastal, et talle tagastataks Vilniuses asuv maja ja maa, mis kuulusid enne riigistamist tema vanaisale. Kohalik omavalitsus otsustas 2009. aastal tagastada kaebaja abikaasale maatükk osaliselt ning määrata talle ülejäänud osas hüvitis väärtpaberite kujul. Kaebaja abikaasa suri. Kaebaja alustas kohtumenetlust, milles kurtis selle üle, et väärtpaberite vormis arvutatud hüvitis oli liiga väike. Kaebaja kaebus jäeti 2013. aastal rahuldamata ning ülemhalduskohus jättis 2014. aastal esimese astme kohtu otsuse muutmata.

Kohtumenetluse ajal muudeti aga tagastamist puudutavat seadusandlust ning kaebajat teavitati sellest, et ta võib võlakirjade asemel valida muud tagastamise vormid. Kaebajal paluti teatada oma eelistusest, kuid kaebaja ei vastanud võimudele. Viimati teavitati kaebajat novembris 2014 sellest, et ta võib saada kinnisvaraga võrdse väärtusega metsamaa, kuid kaebaja ei olnud vastanud ka nimetatud ettepanekule.

Kaebaja esitas EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et talle ei olnud antud uut maatükki ning tagastamismenetlus oli tervikuna liiga pikk.

EIK seisukohad

EIK märkis, et ehkki antud ajas olid võimud teatud määral viivitanud (eelkõige kestis menetlus konstitutsioonikohtus enam kui kolm aastat), oli kaebaja ise otsustavalt aidanud kaasa pikale tagastamismenetlusele ning sellele, et tema varalisi õiguseid ei olnud seni taastatud.

EIK osundas, et siseriiklikud võimud olid tegutsenud riigil oleva kaalutlusruumi piires, kui nad saavutasid üldiste huvide ja kaebaja õiguste vahel õiglase tasakaalu. Võttes arvesse kaebaja enda kaebused siseriiklikele kohtutele ning tema hilisema passiivsuse, leidis EIK, et tagastamismenetluses esinenud viivitused ning asjaolu, et kaebaja varalised õigused ei olnud seni taastatud, ei olnud sellised, et need oleksid toonud kaasa EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

-----

EIK asus seisukohale, et kaebajad ei pea kandma seoses neilt ära võetud maaga individuaalset ja ebamõistlikku koormust.

Palevičiūtė ja Dzidzevičienė vs Leedu, kohtuotsus 09.01.2018, avaldus nr 32997/14

Asjaolud

Käesolevas asjas on kaebajateks kaks õde, kes pärisid oma isalt 1996. aastal maa. Kui nimetatud maad aga 1995. aastal ametlikult mõõdeti, siis jättis maamõõtja tähelepanuta, et maal asus juba eelnevalt hoone, mis ei kuulunud kaebajatele. Hoone osas tõusetus vaidlus ning 2009. aastal otsustas kohus, et maatükk, sealhulgas kaebajatele kuulunud 0.4863 hektarit, tuleks anda hoone omaniku omandisse. Kohtud otsustasid, et kaebajatele tuli anda võrdses ulatuses maad mujal.

Riiklik maa-amet küsis 2014. aastal kaebajatelt, kuidas nad soovisid enda varaliste õiguste taastamist. 2015. aastal teavitas maa-amet kaebajaid sellest, et nad võisid taotleda ka hüvitist. Kaebajad taotlesid jätkuvalt konfiskeeritud maatükki tagasi ning ei esitanud taotlust hüvitise saamiseks.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 (vara kaitse) rikkumise tuvastamiseks väites, et nad jäeti ilma 0,4863 hektari suurusest maatükist ning nad ei olnud saanud võrdväärset maatükki.

EIK seisukohad

EIK märkis, et vastupidiselt kaebajate väidetele, ei taotlenud kaebajad kunagi võimudelt neile uue maatüki andmist. EIK leidis, et kaebajate soovimatus teha võimudega koostööd muutis võimatuks selle, et võimud oleksid koheselt pärast kohtuotsuse tegemist taastanud kaebajate varalised õigused seoses kõnealuse maaga. EIK osundas ka, et võime ei saanud süüdistada nende püüdlustes piisava hoolsuse puudumises. Kaebajad said endiselt taastada siseriikliku seadusandluse alusel oma varalised õigused seoses 0,4863 hektari suuruse maatükiga, saades neile määratud rahalise hüvitise. Seetõttu asus EIK seisukohale, et kaebajad ei pea kandma individuaalset ja ebamõistlikku koormust.

Resolutsioon

EIÕK 1. protokolli artiklit 1 ei ole rikutud.

-----

EIK tuvastas EIÕK rikkumise seoses kaebajate korterite lammutamisega, mis toimus siseriikliku kohtu esialgse õiguskaitse määrust eirates.

Sharxhi jt vs Albaania, kohtuotsus 11.01.2018, avaldus nr 10613/16

Asjaolud

Asjas on 19 kaebajat, kes omasid kortereid ja poode elu- ja ärihoones. 03.11.2013, ilma eelneva hoiatuseta, piirasid riikliku ehistuste ja linnaplaneerimise inspektoriaadi ametnikud koos politseiga hoone ümber, piiritlesid selle kollase politseilindiga ning takistasid elanikel oma korteritesse siseneda. Kaebajad esitasid nõude siseriiklikule kohtule, mis tegi 07.11.2013 esialgse õiguskaitse määruse, millega peatati hoone lammutamine. 27.11.2013 tegi ministrite nõukogu otsuse, millega otsustati hoone sundvõõrandamine avalikes huvides ning selle elanikele hüvitise maksmine. Hoone lammutati ajavahemikul 04.-08.12.2013. Ülemkohus peatas jaanuaris 2015 hüvitiste suurust puudutava menetluse.

Kaebajad esitasid EIK-le avalduse, milles taotlesid EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumise tuvastamist seoses asjaoluga, et võimud eirasid halduskohtu esialgse õiguskaitse määrust. Kaebajad taotlesid ka EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamist seoses sekkumisega nende omandi segamatu kasutamise õigusesse. Lisaks väitsid kaebajad EIÕK artiklile 13 tuginedes, et neil puudus tõhus riigisisene õiguskaitsevahend.

EIK seisukohad

EIK leidis sarnaselt siseriiklike kohtutega, et kaebajate hoone sisse piiramiseks ja hõivamiseks ning kaebajate hoonesse sisenemise keelamiseks puudus õiguslik alus. Sarnaselt viidi hoone sundvõõrandamine ja lammutamine läbi kiirustades ning kohtu määrust täielikult eirates. EIK rõhutas, et võimude teod ei olnud kooskõlas demokraatlikus ühiskonnas õigusriigi põhimõttega ning eirasid EIÕK-st tulenevaid põhiõiguseid- ja vabadusi.

Ehkki kaebajad olid kasutanud neile kättesaadavaid siseriiklikke õiguskaitsevahendeid, ei olnud nad endiselt hüvitist saanud. Kaebajatele ei olnud antud hüvitist seoses nende hoone ebaseadusliku hõivamisega ning ehkki apellatsiooniastme halduskohus oli nende kasuks välja mõistnud 11 639 800 eurot ebaseadusliku sundvõõrandamise ja lammutamise eest, oli nimetatud otsuse täitmise menetlus ülemkohtus alates 2015. aastast peatatud. Kaebajatel puudus seega seoses nende kaebustega siseriiklikes kohtutes tõhus õiguskaitsevahend.

Mis puudutas EIÕK artikli 41 alusel õiglase hüvitise küsimust, siis ehkki siseriiklik menetlus oli veel pooleli, järeldas EIK, et kaebajatele tuleks varalise kahju hüvitiseks määrata apellatsioonikohtu poolt välja mõistetud summa koos intressidega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikli 6 lõikega 1;

2. EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine;

3. EIÕK artikli 8 rikkumine kaebajate nr 3-19 osas seoses hoone hõivamisega;

4. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK artikliga 8 kaebajate nr 3-19 osas seoses hoone hõivamisega;

5. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses hoone hõivamisega;

6. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 seoses hoone hõivamisega;

7. EIÕK artikli 13 rikkumine koosmõjus EIÕK 1. protokolli artikliga 1 seoses hoone sundvõõrandamise ja lammutamisega;

8. EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumine seoses hoone sundvõõrandamise ja lammutamisega;

9. EIK määras varalise kahju hüvitamiseks kõikide kaebajate peale kokku 13 098 600 eurot. EIK määras mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebajatele nr 3-19 igaühele 13 000 eurot ning esimesele ja teisele kaebajale kummalegi 7 800 eurot. EIK määras kulude katteks kõikidele kaebajatele ühiselt 84 500 eurot seoses siseriiklikes kohtutes kantud kuludega (riigilõiv), kuuele kaebajale ühiselt 9 600 eurot seoses siseriiklikes kohtutes kantud kuludega (õigusabikulud) ning kõikidele kaebajatele ühiselt 18 000 eurot seoses EIK menetluses kantud kuludega.