Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 22.- 28. jaanuar 2018

 

Uudise kuupäev:
  22.02.2018
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 22.- 28. jaanuar 2018

EIÕK artikkel 2 – õigus elule

Euroopas ei ole konsensust lapse kunstlikult elushoidmise katkestamise küsimuses vanemate tahte vastaselt

Afiri ja Biddari vs Prantsusmaa, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 23.01.2018, avaldus nr 1828/18

Asjaolud

Kaebajad on lahutatud, nad on 14-aastase tütre vanemad. Nende tütar oli alates 2017. aasta suvest koomas ning teda hoiti kunstlikult elus. Tütrel oli ulatuslik ajukahjustus. Arstide konsiilium soovitas katkestada kunstlik hingamine. Kaebajad ei nõustunud selle seisukohaga ning esitasid kaebuse vastavalt tervishoiu seadusele. Kaebuse läbivaatamisel jõudsid eksperdid eelnevaga sarnasele seisukohale, misjärel vaidlustasid kaebajad kohtu kaudu otsuse katkestada kunstlik hingamine. Kohtunik kaasas kolm eksperti. Eksperdid esitasid enda seisukoha kohtule 2017. aasta novembris. Ekspertide järelduse kohaselt oli meditsiiniliselt põhjendamatu jätkata kunstliku hingamise ja toitmisega. Kõrgemad kohtud ei muutnud esimese astme kohtu seisukohta. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 2, 6 lg 2, 8 ning 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebajad väitsid, et Prantsusmaa seadustes ei olnud piisavalt reguleeritud olukord, kus alaealise isiku vanemad on vastu lapse kunstlikult elushoidmise katkestamisele. EIK sellega ei nõustunud ning märkis, et Prantsusmaa seaduste kohaselt ülemkohtu tõlgenduses pidi alaealist last raviv arst taotlema vanemate nõusolekut kunstlikult elushoidmise katkestamiseks, kuid samal ajal lähtuma lapse parimatest huvidest. Kaebajad olid kogu aeg otsustusprotsessi kaasatud. Kuivõrd Euroopas ei ole konsensust analoogilistes asjades, siis ei ületanud Prantsusmaa hindamisruumi. Kuigi kaebajad ei nõustunud otsustusprotsessi tulemusega, järgiti seejuures artikli 2 nõudeid. Kaebajatel oli võimalik arstide kollektiivne otsus vaidlustada ning lõpliku lahendini jõudmise ajal ei viidud lapse elushoidmise katkestamise otsust täide.

Resolutsioon

1. Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

Kaugemasse minevikku jääva surmajuhtumi uurimisel on kiiruse nõue erinev

Milić jt vs Horvaatia, kohtuotsus 25.01.2018, avaldus nr 38766/15

Asjaolud

Kaebajate lähisugulane suri 1995. aasta augustis Horvaatia armee sõjalise operatsiooni käigus. Kaebajate väite kohaselt tulistati lähisugulast tema kodumaja läheduses, kusjuures ta ei olnud relvastatud. Valitsuse vastuväite kohaselt avaldas lähisugulane sõjaväelastele relvastatud vastupanu. Surmajuhtumi uurimist alustati 2005. aasta septembris ning see lõpetati 2015. aastal ilma kellelegi süüdistust esitamata. Kaebajate esitatud kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata. Nende avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 2 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Jätkuvate rikkumiste korral algab isikut negatiivselt mõjutav olukord uuesti iga päev ning 6-kuuline kaebetähtaeg EIK-ile hakkab kulgema pärast sellise olukorra lõppemist. Eriti just uurimiskohustuse väidetavat rikkumist puudutavate asjade puhul tuleb kannatanutel ise tegutseda hoolsalt ning pöörduda EIK-i poole koheselt pärast seda, kui neile on saanud selgeks siseriikliku uurimise ebatõhus iseloom. Vägivaldse surmajuhtumi kaasustes on EIK seisukohal, et kaebajatel tuleb pöörduda EIK-i poole kuude, kuid minimaalselt paari aasta möödudes. Samas on kaebajatel põhjendatud oodata siseriikliku uurimise tulemusi eeldusel, et selline uurimine on käivitatud – see on ka EIÕK süsteemi efektiivsuse huvides. Uurimine seiskus 2005. aastal ning kaebajad ei pöördunud EIK-i poole kaebusega. Sellele järgnenud perioodi osas oli avaldus mitte-vastuvõetav, sest kaebajatele pidi olema selge uurimise ebatõhus iseloom. 2015. aastal selgusid uued asjaolud, millest tulenes riigile kohustus alustada uurimist uuesti. Sellele järgnenud perioodi osas oli avaldus vastuvõetav. Vägivaldse surmajuhtumi uurimine peab olema ennekõike adekvaatne – st suunatud faktiliste asjaolude tuvastamisele ja süüdlaste kindlakstegemisele ja vastutusele võtmisele. Teostada tuleb kõik mõistlikud uurimistoimingud. Järeldused peavad tuginema asjaolude põhjalikule, objektiivsele ja erapooletule analüüsile. Eriti hoolsalt tuleb uurida vägivaldset surmajuhtumit, mille on väidetavalt põhjustanud riigivõimu esindaja. Samas on EIK minevikku jäävate surmajuhtumite uurimise osas seisukohal, et siin on kiire menetluse standard erinev, sest ajafaktor ei ole enam oluline tõendite tagamiseks ja tunnistajate küsitlemiseks. Pärast anonüümse informatsiooni saamist 2015. aastal kontrollisid uurijad seda informatsiooni niipalju kui võimalik. Kaebajad ei osundanud, milliseid täiendavaid toiminguid oleks tulnud läbi viia.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 2 rikkumist.

----------

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Politseinikule üksnes rahatrahvi määramine piinamise eest ei ole kooskõlas EIÕK põhimõtetega

Sidiropoulos ja Papakostas vs Kreeka, kohtuotsus 25.01.2018, avaldus nr 33349/10

Asjaolud

Kumbki kaebaja peeti kinni seoses liiklusõigusrikkumisega 2002. aasta augustis. Politseijaoskonnas piinas neid politseinik C.E., sh kohaldas elektrišokki. Kehavigastused tuvastati arstitõendiga. Distsiplinaarmenetlus politseiniku suhtes lõpetati tõendite puudumise tõttu. 2011. aastal tunnistas kriminaalkohus politseiniku süüdi piinamises. 2014. aastal jättis teise astme kohus esimese astme lahendi muutmata, määras karistuseks 5-aastase vangistuse ning asendas selle rahatrahviga suuruses 5 eurot ühe päeva eest, mis tuleb tasuda 36 osamaksena 3 aasta kestel. 2010. aastal lahkus C.E. omal algatusel politseiteenistusest. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses piinamisega, artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks seoses ebamõistliku menetlusajaga ning artikli 13 rikkumise tuvastamiseks seoses tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisega ebamõistliku menetlusaja vastu.

EIK-i seisukohad

Siseriikliku kohtu seisukoha järgi oli politseiniku süütegu suunatud kaebajate moraalse eneseväärikuse vastu. Kohus ei võtnud arvesse raskendava asjaoluna, et üks kaebaja oli kõnealusel ajal alaealine. Politseinikule määratud karistus ei ole piisav heidutamaks teisi politseinikke panemast toime analoogilisi süütegusid. Distsiplinaarmenetlus lõppes politseinikule 100 euro rahatrahvi määramisega ning tal oli võimalik jääda edasi politseiteenistusse. Ta töötas politseinikuna edasi 8 aastat pärast kõnealuseid sündmusi. Teenistussuhte lõpetamisel premeeriti teda rahaliselt ja ülendati reservi kõrgemale auastmele. Distsiplinaarmenetlus ei olnud range ning ei omanud heidutavad mõju. Nende asjaolude koostoimes oli asjas artikli 3 rikkumine Menetlus kestis ligikaudu 8 aastat kolmes kohtuastmes ning kaebajatel puudus tõhus õiguskaitsevahend. EIK toetub siin väljakujunenud kohtupraktikale Kreeka suhtes.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 3 ning 6 lg 1 (menetlusaeg) ja 13 rikkumine;

2. Kummalegi kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 26 000 eurot ning ühiselt kulude katteks 2 000 eurot.

----------

Kuuajaline viibimine halbade tingimustega välismaalaste vastuvõtukeskuses Chiose saarel ei olnud ebainimlik

J.R. jt vs Kreeka, kohtuotsus 25.01.2018, avaldus nr 22696/16

Asjaolud

Kolm kaebajat on Afganistani kodanikud (õde-vend ja õe sõber), kes peeti kinni 21.03.2016 pärast saabumist Kreeka Chiose saarele. Ühel kaebajal olid kaasas 4- ja 7-aastane laps. Nad peeti kinni ning paigutati vastuvõtukeskusesse, kuhu nad jäid ligikaudu 2 kuuks. Euroopa Liidu ja Türgi kokkuleppe (varjupaiga taotlejate tagasisaatmine Kreekast Türgisse) tagajärjena oli vastuvõtukeskus ülerahvastatud. Erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad on keskust külastanud ning teatanud ebapiisavast toidust, hügieenivõimaluste puudumisest, veekatkestustest ning ebapiisavast meditsiinilisest ja õigusabist. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 5 lg 1 (kinnipidamise tingimused ja kestus) ning lg 2 (kinnipidamise põhjuste mitteteatamine), 3 (kinnipidamistingimused) ning 34 (politsei kutsus kaebajad välja ja väidetavalt survestas neid avaldusest loobuma pärast seda, kui ametivõimudele sai teatavaks kaebajate pöördumine EIK-i) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Vastuvõtukeskus kujundati ümber avatud tüüpi kinnipidamisasutuseks. Enne ümberkujundamist viibisid kaebajad keskuses ligikaudu 1 kuu kestel ja tegemist oli vabaduse võtmisega. Seejärel said nad vabalt päevasel ajal keskusest lahkuda ning tegemist oli liikumisvabaduse piiranguga. Kaebajate kinnipidamiseks oli seaduslik alus – Euroopa Liidu ja Türgi kokkulepe. Kuu aega kestnud kinnipidamine ei ole liiga pikk tagamaks vajalike formaalsuste läbiviimist seoses varjupaiga taotlusega. Asjas ei olnud artikli 5 lg 1 rikkumist. Kuigi kaebajad pidid olema teadlikud Kreekasse ebaseaduslikust sisenemisest, ei tarvitsenud nad teada seda, et nende õiguslikku seisundit reguleerib Euroopa Liidu ja Türgi kokkulepe, mis allkirjastati üks päev enne kaebajate kinnipidamist. Isegi kui neile teatati üldsõnaliselt nende kinnipidamise õiguslikust alusest, ei avatud neile piisavalt detailselt kokkuleppe üksikasju ja ei selgitatud õiguskaitsevahendeid. Seega oli asjas artikli 5 lg 2 rikkumine. Kuigi Kreekat tabas kaebajate kinnipidamise ajal rändekriis ja ebaseaduslikult riiki sisenenud isikute arv kasvas hüppeliselt, ei vabanda see asjaolu artikli 3 nõuete mittejärgimist viimaste absoluutse iseloomu tõttu. Rahvusvaheliste organisatsioonide etteheited kinnipidamiskeskusele ei olnud sellised, mis puudutanuks kaebajaid vahetult – meditsiini- ja õigusabi ebapiisavus ning toidu ja joogivee halb kvaliteet. Kinnipidamise kestus oli lühiajaline. Seega ei ületatud minimaalset raskusastet artikli 3 tähenduses. Kuigi ametivõimude otsene suhtlus EIK-ile avalduse esitanud isikuga avalduse pinnalt ei ole kohane, võeti kaebajatega ühendust faktiliste asjaolude täpsustamiseks valitsuse vastuse koostamise ajal. Puudus teave selle kohta, et kaebajaid oleks survestatud avaldusest loobuma.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artiklite 3, 34 ning 5 lg 1 rikkumist;

2. EIÕK artikli 5 lg 2 rikkumine;

3. Igale kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 620 eurot ning ühiselt kulude katteks 1 000 eurot.

----------

EIÕK artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Rahatrahv suuruses 20 miinimumpalka on raske sanktsioon

Krushev vs Bulgaaria, kohtuotsus 25.01.2018, avaldus nr 8389/10

Asjaolud

Kaebaja tegutseb ehitusvaldkonnas. Riiklik ehitusjärelevalve andis kolm määrust, millega kaebajat trahviti omavoliliselt telekommunikatsiooni kaablite paigaldamise eest. Iga trahvi suurus oli ligikaudu 2 500 eurot. Kohtud keeldusid võtmast menetlusse kaebaja kaebusi seetõttu, et trahvisumma jäi alla seaduses määratletud miinimumsummat halduskohtumenetluse läbiviimiseks ettevõtjate suhtes. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kohtule juurdepääsuõiguse rikkumisega.

EIK-i seisukohad

Kaebajale kohaldatud sanktsioonil oli nii heidutav kui karistuslik eesmärk. Kuigi kaebajale määratud trahvid jäid alla seaduses sätestatud miinimumsumma kaebuse esitamiseks, oli iga sanktsioon ligikaudu 20-kordne kuupalga miinimum. Seetõttu olid sanktsioonid rasked. Karistusliku sanktsiooni määramine täitevvõimu poolt on ainult siis kooskõlas EIÕK-ga, kui seda on võimalik vaidlustada sõltumatus kohtus. Kõnealusel ajal selline võimalus puudus. Kuigi piirang kohtule juurdepääsuks tühistati 2012. aasta oktoobris, ei olnud sellel tagasiulatuvat mõju. Seetõttu oli asjas kohtule juurdepääsuõiguse rikkumine. Puudus põhjuslik seos väidetava varalise kahju ja rikkumise vahel.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 000 eurot ning 1 355 eurot kulude katteks.

----------

EIÕK artikkel 6 lg 2 – süütuse presumptsioon

Süütuse presumptsiooniga ei ole vastuolus paralleelselt kriminaal- ja distsiplinaarmenetluse läbiviimine

Güc vs Türgi, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 15374/11

Asjaolud

Kaebaja töötas hooldajana haridusasutuses ning vallandati töölt 2006. aastal seoses väidetavalt 9-aastase koolitüdruku ahistamisega. 2008. aastal mõisteti ta seksuaalse ahistamise süüdistuses õigeks. Paralleelselt oli kaebaja vaidlustanud enda vallandamise. Ülemkohus jättis viimase kohtuinstantsina tema kaebuse rahuldamata, kusjuures kohtulahendis ei mainitud õigeksmõistmise fakti. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 2 rikkumise tuvastamiseks seoses haldusmenetluses esitatud põhjendustega tema vallandamiseks.

EIK-i seisukohad

Süütuse presumptsiooni rikkumine on see, kui ametiisik või kohtulahend annab enne isiku lõplikku süüditunnistamist mõista, et isik on süüdi õigusrikkumises. Põhimõtteline erinevus on ühelt poolt kellegi suhtes esitatud kahtlustusele viitamises ning teiselt poolt selges seisukohas, et isik on kuriteos süüdi. Süütuse presumptsiooni rikkumine sõltub ka sõnakasutuse kontekstist. Süütuse presumptsiooni põhimõte ei välista võimalust viia isiku suhtes läbi distsiplinaarmenetlus ajal, millal tema suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus. Kui aga distsiplinaarmenetluses tehtud otsus sisaldab seisukohta, et isik on süüdi kriminaalkuriteos enne vastavasisulise lahendi jõustumist, siis on tegemist artikli 6 lg 2 rikkumisega. Käesolevas asjas vallandati kaebaja “häbiväärse” käitumise eest ning asjaolude kirjelduses viidati alaealise ahistamisele. Distsiplinaarmenetluses viidi läbi asjaolude sõltumatu uurimine ning lõppraportis ei kasutatud kriminaalõiguslikku terminit “seksuaalne ahistamine”. Kuigi halduskohus toetus enda lahendis ka kriminaaluurimise käigus antud naaberkooli juhataja ütlustele, ei anna see asjaolu iseenesest alust tuvastada artikli 6 lg 2 rikkumine. Halduskohus ei võtnud ka seisukohta, kas kaebaja on süüdi kriminaalkuriteos.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 2 rikkumist.

----------

Distsiplinaarmenetlus ei tohi olla suunatud kriminaalõigusliku süü tuvastamisele

Seven vs Türgi, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 60392/08

Asjaolud

Kaebaja töötas politseinikuna. Tema vastu esitati 2002. aastal vägistamise ja võimu kuritarvitamise süüdistus, paralleelselt käivitusid kriminaal- ja distsiplinaarmenetlused. 2005. aastal mõistis kohus ta õigeks. Selleks ajaks oli ta distsiplinaarmenetluses politseiametist vabastatud. Ülemkohus ei tühistanud vabastamist. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 2 rikkumise tuvastamiseks seoses halduskohtute keeldumisega tühistada ametist vabastamine pärast õigeksmõistmist.

EIK-i seisukohad

Süütuse presumptsiooni rikkumine on see, kui ametiisik või kohtulahend annab enne isiku lõplikku süüditunnistamist mõista, et isik on süüdi õigusrikkumises. Põhimõtteline erinevus on ühelt poolt kellegi suhtes esitatud kahtlustusele viitamises ning teiselt poolt selges seisukohas, et isik on kuriteos süüdi. Süütuse presumptsiooni rikkumine sõltub ka sõnakasutuse kontekstist. Süütuse presumptsiooni põhimõte ei välista võimalust viia isiku suhtes läbi distsiplinaarmenetlus ajal, millal tema suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus. Kui aga distsiplinaarmenetluses tehtud otsus sisaldab seisukohta, et isik on süüdi kriminaalkuriteos enne vastavasisulise lahendi jõustumist, siis on tegemist artikli 6 lg 2 rikkumisega. Süütuse presumptsiooni rikkumine oli käesolevas asjas kahes aspektis. Esiteks seetõttu, et distsiplinaarmenetluse eesmärk oli teha kindlaks, kas kaebaja on pannud toime vägistamise. Kriminaalõigusliku süü tuvastamine peab jääma üksnes kriminaalmenetluse raamidesse. Teiseks seetõttu, et haldusmenetluses ei selgitanud ülemkohus, miks ta jättis muutmata madalamate astmete kohtulahendid pärast kaebaja õigeksmõistmist kriminaalmenetluses. Kaebaja viitas selgelt enda õigeksmõistmise asjaolule. Sellises olukorras jäi kaebaja olukorda, kus tema suhtes oli jõustunud kaks vastandliku sisuga kohtulahendit.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 2 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest, kulude katteks määras EIK 2 850 eurot.

----------

EIÕK artikkel 6 lg 3 – menetluslikud garantiid kriminaalasjades

Mida kaalukam on kohtuistungilt puudunud tunnistaja ütluste kaal, seda tugevamad peavad olema kaitseõigust tasakaalustavad meetmed

Kuchta vs Poola, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 58683/08

Asjaolud

Kaebaja tunnistati süüdi pettuses. Kohtuistungil ei olnud tema kaitsjal võimalik esitada küsimusi ühele kaaskohtualusele, kelle ütlused olid kaebaja arvates peamine tõend tema süüditunnistamiseks. Seetõttu esitas ta avalduse EIK-ile EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “d” rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK-i pädevuses on tuvastada, kas kriminaalmenetlus tervikuna vastas õiglase õigusemõistmise põhimõttele. Seejuures tuleb võtta arvesse ka avalikku huvi, samuti kannatanute ja tunnistajate õigusi. Kohtualusel ei ole absoluutset õigust küsitleda prokuratuuri tunnistajaid, kuid selle õiguse piiramine ei tohi tuua kaasa kaitseõiguse pöördumatut kitsendamist. Igal juhul peab kohtualusel olema võimalik küsitleda tunnistajaid kas tunnistuse andmise ajal või hilisemalt. EIK-i kohtupraktika kohaselt tuleb kohaldada kolme kriteeriumi otsustamaks, kas kohtusse mitteilmunud tunnistaja ütlusi, keda ei olnud võimalik kohtuistungil küsitleda, saab kasutada tõendina isiku süüditunnistamiseks. Esiteks mitteilmumise põhjused, teiseks tunnistuse kaal ning kolmandaks tasakaalustavate meetmete kohaldamine. Mida kaalukam on tunnistus, seda tugevamad peavad olema tasakaalustavad meetmed. Kaaskohtualune oli andnud kahel korral ütlusi kohtueelsel uurimisel, kuid kohtuistungil ta ei osalenud. Isegi kui ta oleks ilmunud, võinuks ta keelduda ütluste andmisest vaikimisõiguse tõttu. Käesolevas asjas rõhutas EIK asjaolu, et tunnistajat ei olnud kordagi üle kuulanud eeluurimiskohtunik, vaid ta andis ütlusi üksnes uurijatele. EIK toetus puudunud tunnistaja ütluste kaalu hindamisel siseriiklike kohtute seisukohale tunnistuse tähtsuse kohta. Kuigi käesolevas asjas viitasid kohtud sellele, et lähtusid süüküsimuse otsustamisel kõigist tõenditest, oli EIK-i meelest selge, et kõnealused ütlused olid siiski otsustavad, sest tunnistaja oli sündmuse ainus pealtnägija. Seega tuli lahendada tasakaalustavate meetmete küsimus. Seejuures tuleb lähtuda viisist, kuidas kriminaalkohus käsitles kõnealust tõendit, teiste tõendite käsitlemisest, ning kas ja kuidas kohaldati menetluslikke meetmeid tasakaalustamiseks. Kohtumenetluses ei hinnatud võtmetunnistaja usaldusväärsust ning ei käsitletud tema ütluste kaalu võrreldes teiste tõenditega.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “d” rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 000 eurot ning kulude katteks 600 eurot.

----------

Kaitsjale juurdepääsu keelamine kohtueelses menetluses on iseenesest kaitseõiguse rikkumine

Izzet Celik vs Türgi, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 15185/05

Asjaolud

Kaebaja peeti kinni 1998. aastal kahtlustatuna kuulumises ebaseaduslikku organisatsiooni. Ta tunnistati 2002. aastal süüdi ning teda karistati 30-aastase vangistusega. Tema avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks erinevates aspektides (ebamõistlik menetlusaeg, julgeolekukohtu sõltumatuse puutumine) ning artikli 6 lg 3 “c” rikkumise tuvastamiseks seoses kaitsja puudumisega kohtueelsel uurimisel.

EIK-i seisukohad

Julgeolekukohtu koosseisus oli ainult üks sõjaväelane, kes osales kohtumenetluse alguses paaril istungil ning seejärel ei kuulunud kohtu koosseisu ühtegi sõjaväelast. Kohtumenetluses tagati võistlev menetlus. Seega ei rikutud kohtu sõltumatuse põhimõtet. Kaitsjale juurdepääsu mittevõimaldamine julgeolekukohtule alluvates asjades oli süsteemne probleem Türgi õigussüsteemis. Puudus vajadus detailsemalt asjaolusid analüüsida. EIK osundas siiski, et kohus toetus kohtueelsel uurimisel antud ütlustele kaebaja süüditunnistamisel. Kõige kohasem hüvitis oleks uus kohtumenetlus.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumist seoses Istanbuli Julgeolekukohtu sõltumatuse puudumisega;

2. EIÕK artikli 6 lg 3 “c” rikkumine koosmõjus lg-ga 1 seoses kaitsja puudumisega kohtueelsel uurimisel;

3. Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis, kulude katteks määras EIK 1 000 eurot.

----------

EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele

Isiku varasem koostöö meediaga ei anna alust eeldada tema jätkuvat soovi enda eraelu kajastamiseks

Faludy-Kovács vs Ungari, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 20487/13

Asjaolud

Kaebaja on Ungari tuntud luuletaja György Faludy lesk. Ta esitas kahjunõude ajalehe vastu, mis avaldas 2008. aastal artikli pealkirjaga “Faludy mälestusest üleastumine. Lesk teeb kõik endast oleneva tähelepanu nimel.”. Kohtud ei rahuldanud kahjunõuet põhjendusega, et artikli pealkiri oli väärtushinnang ning mitte faktiväide. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Reputatsioon on artikli 8 kaitsealas. Rikkumisega, st ebaproportsionaalse sekkumisega isiku eraellu on tegemist siis, kui rünnak isiku reputatsiooni vastu ületab teatud raskusastme ning tekitab eelarvamusi. Isik ei saa väita eraelu rikkumist siis, kui tema suhtes kasutatud väljendid on tema enda käitumise tagajärg, nt seoses õigusrikkumisega. Sõnavabadus ning õigus eraelu puutumatusele on võrdse kaaluga. Nende põhiõiguste tasakaalustamisel tuleb kohaldada EIK-i kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume: avalik huvi, isiku tuntus, uudise sisu, isikute eelnev käitumine, uudise tagajärjed ning informatsiooni saamise asjaolud. Kaebaja kui tuntud luuletaja lesk oli avalikkusele tuntud, mistõttu tema kriitikataluvus pidi olema kõrgem. Kuigi kaebaja oli varem teinud koostööd meediaga enda eraelu kajastamisel, ei saa siit automaatselt tuletada tema jätkuvat valmisolekut enda eraelu kajastamiseks. Kaebaja suhtes kasutatud väljendid olid ajakirjaniku tõlgendus tema käitumise kohta. Artikli pealkirja eesmärk oli tekitada avalikku huvi, kuid artiklis ei olnud iseenesest alusetuid väiteid. EIK nõustus siseriiklike kohtute järeldusega, et artikkel ei saanud tekitada kaebaja suhtes olulisel määral negatiivseid eelarvamusi. Kaebaja oli ise intervjuuga nõustunud rahuldamaks teatud lugejate uudishimu. Seega saavutati siseriiklikus menetluses õiglane tasakaal erinevate põhiõiguste vahel.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

----------

EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Mobiiltelefoni rakendus hääletussedelitega seotud rikkumiste tuvastamiseks ei rikkunud kellegi õigusi

Magyar Kétfarkú Kutya Párt vs Ungari, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 201/17

Asjaolud

Kaebaja on Ungaris tegutsev poliitiline erakond. Kaebaja arendas välja mobiiltelefoni rakenduse, mis võimaldas 2016. aasta referendumil seoses Euroopa Liidu immigratsioonipoliitikaga tuvastada kehtetuid sedeleid. Kohus tunnistas sellise rakenduse seadusevastaseks ning määras kaebajale rahatrahvi. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kohtulahendis on viited Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Interneti vabaduse tagamise küsimuses. Artikkel 10 tagab õiguse jagada avalikkusega olulist informatsiooni. Sh on artikli 10 kaitsealas informatsiooni esitamise viis. Kaebaja väljatöötatud rakendus täitis eesmärki avalikkusele olulise informatsiooni edastamiseks. EIK ei võtnud seisukohta, kas Riikliku Valimiskomisjoni soovitused rakenduse õigusvastasuse kohta olid piirangu seaduslikuks aluseks, sest igal juhul oli tegemist artikli 10 rikkumisega järgnevatel põhjustel. EIÕK artikli 10 lg-s 2 toodud alused sõnavabaduse piiramiseks on lõplik loetelu ning neid tuleb tõlgendada kitsalt. EIK-i kohtupraktika sõnavabaduse piirangu legitiimse eesmärgi kindlakstegemiseks on väljakujunenud. Rakenduse kaudu tehtud fotod ei võimaldanud tuvastada hääletaja isikut, mistõttu hääletamise saladus oli tagatud. Valitsus ei näidanud, kuidas sai kõnealune rakendus riivata kolmandate isikute õigusi. Seega ei olnud kaebaja sõnavabaduse piiramisel legitiimset eesmärki.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK 330 eurot ning kulude katteks 3 000 eurot.

----------

Noomitus advokaadile ei ole raske sanktsioon

Szpiner vs Prantsusmaa, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 19.12.2017 , avaldus nr 2316/15

Asjaolud

Kaebaja on advokaat, kes esindas kuritegeliku rühmituse üle toimunud kohtumenetluses ohvri perekonda. Kohtumenetluses esindas süüdistust prokurör B. Kaebaja avaldas vahetult pärast kohtumenetlust artikli, milles viitas asjaolule, et prokurör B. isa tegi koostööd natsidega. Prokurör B.-d nimetas kaebaja geneetiliseks reeturiks. Kaebaja vastu viidi läbi distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena kohaldati talle hoiatust. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebaja sõnavabadusse sekkumiseks oli õiguslik alus ning legitiimne eesmärk – s.o teiste isikute reputatsiooni kaitse. Kaebaja väljend oli hinnang ning mitte faktiväide. Siiski puudus kaebaja esitatud hinnangul igasugune faktiline alus. Tema seisukoht jõudis meedia vahendusel paljudeni. Advokatuuri esimees palus kaebajal paluda vabandust, kuid kaebaja keeldus. Seejärel algatati distsiplinaarmenetlus. EIK viitas kahele asjaolule: esiteks, kaebaja sõnakasutus toimus väljaspool kohtusaali; teiseks, tema eesmärk ei olnud teostada kannatanute kaitset ega teavitada avalikkust kohtupidamisega seotud probleemidest. Kaebajale kohaldatud sanktsioon ei olnud raske.

Resolutsioon

1. Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

EIÕK artikkel 11 – kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus

Streigiteate kleepimise eest hoone välisseinale sanktsiooni kohaldamine ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas

Akarsubasi ja Alcicek vs Türgi, kohtuotsus 23.01.2018, avaldus nr 19620/12

Asjaolud

Kaebajad on tsiviilteenistuses ning kohaliku haridus-ja teadustöötajate ametiühingu liikmed. Neile määrati rahatrahv selle eest, et nad riputasid üldhariduskooli välisseinale teate “töökoht streigib” üleriiklikul mobilisatsioonipäeval. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 11 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Streigiteate kleepimine hoone välisseinale oli siseriikliku seaduse kohaselt keelatud. EIK nõustus, et keelul oli legitiimne eesmärk – s.o teiste isikute õiguste kaitse. Kaebajad olid osalenud meeleavaldusel, mis möödus rahumeelselt. Seinale kleebitud teade ei sisaldanud midagi õigusvastast. Asja lahendanud kohtunik ei selgitanud välja erinevaid huve ning ei tasakaalustanud neid. Kaebajatele kohaldatud sanktsioon on heidutava iseloomuga, mis ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 11 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on piisav õiglane hüvitis mittevaralise kahju eest, varalise kahju hüvitamiseks määras EIK vastavalt 200 eurot ning 60 eurot.

----------

EIÕK artikkel 37 – kaebuste kustutamine kohtuasjade nimistust

EIK võib aktsepteerida valitsuse deklaratsiooni isegi siis, kui kaebaja sellega ei nõustu

Mitzinger vs Saksamaa, kohtuotsus (õiglane hüvitis) 25.01.2018, avaldus nr 29762/10

Asjaolud

09.02.2017 kohtulahendis tuvastas EIK EIÕK artikli 14 (diskrimineerimise keelamine) rikkumise koosmõjus artikliga 8 põhjusel, et kaebajal kui väljaspool abielu sündinud lapsel ei olnud võimalik panna maksma enda õiguseid pärimisprotsessis. Käesolevas lahendis otsustas EIK õiglase hüvitise küsimuse. Valitsus esitas ühepoolse deklaratsiooni, milles pakkus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 6 100 eurot, ning palus eemaldada avalduse kohtuasjade nimekirjast.

EIK-i seisukohad

Kaebaja ei nõustunud valitsuse deklaratsioonis pakutud hüvitisega. EIK-il on pädevus aktsepteerida valitsuse deklaratsiooni isegi siis, kui kaebaja sellega ei nõustu. Valitsus lähtus kahjusumma arvestamisel kaebaja enda väljapakutud metoodikast. Seega võttis valitsus kaebaja nõutud kahjusumma omaks ning puudus alus mitte menetlust lõpetada.

Resolutsioon

1. Eemaldada avalduse kohtuasjade nimekirjast.

----------

EIÕK artikkel 41 – õiglane hüvitis

Kaebaja surmast EIK-ile mitteteatamine ei välista hüvitise määramist revisjoni kaudu pärijatele

Zherdev vs Ukraina, kohtuotsus (revisjon) 25.01.2018, avaldus nr 34015/07

Asjaolud

27.04.2017 kohtulahendis tuvastas EIK EIÕK artiklite 3 ja 5 lg-te 1 ja 3 rikkumise ning määras kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks 8 000 eurot ning 2 150 eurot kulude katteks. 11.07.2017 teatas kaebaja esindaja EIK-ile kaebaja surmast 15.06.2016 ning palus määrata hüvitis kaebaja pärijatele (vanematele).

EIK-i seisukohad

Kuigi valitsus märkis, et kaebaja vanemad ei olnud teavitanud ei EIK-i ega kaebaja esindajat kaebaja surmast, oli valitsuse arvates taotluse rahuldamine EIK-i diskretsioonis. EIK-i arvates puudus alus avaldust mitte rahuldada.

Resolutsioon

1. Määrata mittevaralise kahju hüvitis 8 000 eurot ning kulude hüvitis 2 150 eurot kaebaja pärijatele ühiselt.

----------

EIÕK 1.protokoll artikkel 1 – vara kaitse

Sissenõutav rahasumma on vara EIÕK tähenduses

Chorbov vs Bulgaaria, kohtuotsus 25.01.2018, avaldus nr 39942/13

Asjaolud

Kaebaja esindas Bulgaaria põllumajandus- ja metsaministeeriumi menetluses Rahvusvahelises Arbitraažikohtus Pariisis 2005. aastal. Tema väite kohaselt ei tasunud ministeerium tema töö eest kogumahus. Kaebaja saavutas täitedokumendi 2006. aastal ning palus ministeeriumilt 2011. ning 2013. aastatel tasu väljamaksmist. Vastukäiguna esitas ministeerium kaebaja vastu nõude seoses enda ülesannete täitmata jätmisega. Ministeeriumi nõue jäi rahuldamata, kuid kaebajalt mõisteti välja väikeses summas rahatrahv. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK 1.protokolli artikli 1 ning artikli 13 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Sissenõutav rahaline nõue on vara EIÕK tähenduses. Ministeerium ei vaidlustanud kaebajalt saadud nõuet pärast selle saamist. Kuivõrd siseriiklik kohus jättis rahuldamata ministeeriumi kaebuse kaebaja vastu seoses lepingu väidetavalt ebakohase täitmisega, oli kaebajal täidetav nõue ministeeriumi vastu. Kaebaja tegi kõik endast oleneva nõude maksmapanekuks. Valitsus ei osundanud ühelegi õiguskaitsevahendile, mida kaebaja oleks veel saanud kasutada. EIK rahuldas varalise kahju hüvitise nõude üksnes lepingust tuleneva välja maksmata summa ulatuses. Kuigi kaebaja palus välja mõista ka leppetrahvi, ei olnud ta sellekohast nõuet ministeeriumile esitanud.

Resolutsioon

1. EIÕK 1.protokolli artikli 1 ning artikli 13 koosmõjus 1.protokolli artikliga 1 rikkumine;

2. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK 15 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 2 000 eurot ning 1 260 eurot kulude katteks.

----------