Riigikohtu lahendid 19 - 25.03.2018

 

Uudise kuupäev:
  28.03.2018
Kohtu tasand:
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik:
  Menetlus Riigikohtus

 

Lubamatu väärteoprotokolli piiridest väljumine

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.03.2018. a otsus nr 4-17-3969/37

Maakohtu otsusega tühistati Politsei- ja Piirivalveameti mootorsõidukite kokkupõrke tõttu koostatud väärteoprotokoll ja rahaline trahv, mille peale kohtuväline menetleja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtusse.

1. Väärteoprotokollist peavad nähtuma faktilised asjaolud hindamaks, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud.
2. Väärteomenetluse seadustiku § 62 lõike 2 punkti 1 kohaselt märgitakse protokolli ka teo toimepanemise aeg ja koht ning võimalikke kahtlusi aja või teo osas tuleb tõlgendada isiku kasuks.
3. Väärteoprotokollis nähtub toimepanemise aeg kas kindla ajahetke või ajavahemikuna. Süüteo toimepanemise koht määratakse kindlaks täpsusega, mille tulemusel mõistab süüdistatav tegu, milles teda süüdistatakse.
4. Kohtuväline menetleja ei tohi otsuses faktiliste asjaolude kindlakstegemisel väljuda väärteoprotokolli piiridest ega tuvastada asjaolusid, mis ei ole kirjas protokolli teokirjelduses. Piiridest väljumisega ei ole tegemist ebatäpsuse kõrvaldamisel aja või koha märkimisel teokirjelduses, kuid täpsustus ei tohi olla üllatusliku iseloomuga süüdistava jaoks.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse. __________________________________________________________________________________
Garantiist tuleneva nõude aegumine ja garantii lõppemine
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2018. a otsus nr 2-15-11465/95

Maa- ja ringkonnakohus jätsid rahuldamata ettevõtte hagi põhivõla ning viivise väljamõistmiseks, mistõttu esitas hageja Riigikohtule kassatsioonkaebuse.
1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 sätestab erisused garantiist tuleneva nõude aegumise kohta, mille lõike 1 kohaselt aegub üldreegli järgi nõue 3-aastase aegumistähtaja jooksul, kuid garantiist tulenevate kohustuste tahtliku rikkumise korral on aegumistähtajaks 10 aastat tulenevalt sama sätte lõikest 4.
2. Garantiist tulenevat nõuet võib esitada aegumistähtaja jooksul ka siis, kui nõude aegumine on katkenud või peatunud. Aegumist kohaldades peab kohus kontrollima ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi, sõltumata osapoole sõnaselgest sellele tuginemisest.
3. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 155 lõike 4 punkt 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist. Kuigi garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lõikes 4, kohalduvad täiendavalt ka VÕS § 186-s sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused.
4. Kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik, ei lõppe garantii automaatselt kokkulangemisega. Garantii lõppeb VÕS § 186 lõike 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded, mille tulemusel saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik.
5. Poolte kokkuleppel on võimalik varasema garantii kehtivus taastada või anda samadel tingimustel uus garantii ka ilma uut garantiikirja välja andmata.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata. __________________________________________________________________________________
Eesti-Vene õigusabilepingust tulenev kohtualluvus
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2018. a määrus nr 2-16-19080/38

Isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, kuna maa- ja ringkonnakohus jätsid läbi vaatamata hagi hüpoteegi kustutamise avalduse ning kinnistusavalduste kehtetuks tunnistamiseks.
1. Eesti-Vene õigusabileping on prioriteetne riigisiseste saladuste ja Euroopa Liidu õigusaktide ees, kuna see on sõlmitud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel enne Euroopa Liiduga liitumist.
2. Eesti-Vene õigusabilepingu kohaldamise tingimused on täidetud, kui üks osapooltest on Vene Föderatsiooni kodanik.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata. __________________________________________________________________________________ Rahatrahvi määramine kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumata jätmise eest
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.03.2018. a määrus nr 1-16-10503/126

Isik esitas Riigikohtusse määruskaebuse, kuna maakohus trahvis isikut rahatrahviga mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätmise eest ning ringkonnakohus jättis isiku määruskaebuse rahuldamata.
1. Rahatrahvi määramine kohtuistungile mõjuva põhjuseta ilmumise jätmise eest on kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 138.1 lõike 3 järgi võimalik üksnes siis, kui isikule on eelnevalt tehtud trahvihoiatus, välja arvatud kui eelnev hoiatamine ei ole mõistlik või võimalik.
2. Trahvimise õiguspärasuse hindamisel on oluline, kes ja mis viisil pidi süüdistatava kohtusse kutsuma.
3. Välistatud peab olema olukord, kus süüdistava hoiatamine trahviga on kutse kättetoimetamisele vaatamata võimatu.
4. KrMS § 138.1 lõike 1 kohaselt on võimalik määrata rahatrahv vaid siis, kui trahvimise õigus on kriminaalmenetluse seadustikus üheselt ja täpselt selle teo eest ette nähtud. Kui isikut istungile ilmumata jätmise tagajärgedest ei teavitata, ei saa kohus süüdistavat ka trahvida, kuna trahvi saab määrata üksnes ilmumata jäänud väljakutsutule, keda on eelnevalt trahvimise eest hoiatatud.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse. __________________________________________________________________________________ Kelmuse ja omastamise kvalifitseerimine
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.03.2018 otsus nr 1-13-5173/196

Isikud mõisteti maakohtus süüdi kelmuse toimepanemises, mille ringkonnakohus tühistas olulise rikkumise tõttu ning saatis asja tagasi uueks lahendamiseks teises kohtukoosseisus. Maakohus mõistis isikud taas süüdi kelmuse toimepanemises ning ringkonnakohus ei rahuldanud isikute apellatsioone.
1. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 5 lõikes 2 sätestatud põhimõttest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni. Tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Teo toimepanemise ajal oli süüteokoosseisu täitmiseks lõpuleviidud kelmuse puhul vaja mitte ainult tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, vaid ka tegelikku varalise kasu saamist.
2. KarS § 209 tuleneva kelmusega võib olla tegemist juhul, kui liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal kavatsust lepingut täita ning liisinguandja viiakse eksitusse maksevõime või maksmisvalmiduse osas, mõjutades liisinguandjat pettuslikult lepingulisse suhtesse astuma ja vara üle andma. Eelmainituga ei ole võrdsustav osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita.
3. Kuigi varakäsutus võib väljenduda tegevusetuses, ei ole lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine hinnatav varakäsutusena.
4. KarS § 201 lõikest 1 tulenevat omastamise tingimust „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine“ sisustatakse kohtupraktikas teooriaga, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta teha seda kolmandal isikul. Eelmainitud nimetatakse manifitseerimisteooriaks.
5. Kriminaalmenetluse lõpetamine kriminaalmenetluse seadustiku § 274.2 lõike 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist ei pea kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama. Põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebused.