Riigikohtu lahendid 26.03 - 01.04.18

 

Uudise kuupäev :
  04.04.2018
Kohtu tasand :
  Riigikohus
Kohtumenetluse liik :
  Menetlus Riigikohtus

 

Vabade ametikohtade pakkumine koondamise korral


Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.18 otsus nr 3-16-340/39

Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) vabastas isiku teenistusest koondamise tõttu, mille peale esitas isik halduskohtule kaebuse koondamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt tuvastades koondamisteate õigusvastasuse ning mõistis välja hüvitise. Asutus esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. PPA esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse.


Riigikohtu seisukohad

1. Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene reeglit, mille kohaselt peaks asutus ametnikule selgitama kindla ametikoha pakkumist ning põhjendama teiste ametikohtade pakkumata jätmist. Ametiasutusel on aga kohustus põhjendada ametikohtade pakkumata jätmist tagantjärele juhul, kui kohtumenetluses seatakse kahtluse alla koondamise õiguspärasus.

2. Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, mida tööandja ei pea isiku jaoks sobivaks, peab asutus isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. Eelmainitu võimaldab koondataval kontrollida, kas asutus on püüdnud koondamist vältida ning nimetada ametikohad, mis isiku arvates talle sobivad. Kuigi ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus, ei välista see isiku aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel. Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu esitamata jätmine ei too siiski kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivad vabad ametikohad puudusid.

3. Politseiametnikule on kehtestatud erinõuded, millele vastamiseks peab isik tegema teatud soorituse või andma asutusele nõusoleku teatavate toimingute tegemiseks. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 90 lõige 7 kohustab asutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte nõudma ametnikult sooritust või saama temalt nõusolekut.

Riigikohus rahuldas Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebuse, tühistas haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning tegi uue otsuse kaebuse rahuldamata jätmise osas. 

_______________________________________________________________________________

Tasaarvestus

Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.18 otsus nr 3-16-84/24

Maksu- ja Tolliamet (edaspidi MTA) vähendas koos maksuvõla tasumise korraldusega ettevõtte sisendkäibemaksu ning nõudis tagasi alusetult tagastatud maksusumma, mille ringkonnakohus tühistas. MTA kohustas ettevõtet tasuma täiendavat maksusummat, mille peale esitas ettevõte halduskohtule kaebuse, kuid mis jäeti rahuldamata. Ettevõte vaidlustas maksuotsuse halduskohtus, mille vaidlus on pooleli. Ettevõte esitas MTA-le taotluse kinnipeetud summa tagastamiseks, mille tulemusel tagastas MTA kinnipeetud summa, kuid jättis rahuldamata taotluse intresside tasumiseks. Ettevõte esitas halduskohtule kaebuse, mille kohus jättis rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas osaliselt. MTA pöördus kassatsioonkaebusega Riigikohtusse.


Riigikohtu seisukohad

1. Maksukohustuslasele makstavat intressi reguleerib maksukorralduse seadus (edaspidi MKS) § 116. Tasaarvestuse aluseks võib olla ka maksuotsus. Tulenevalt MKS § 105 lõike 4 kohaselt toimub maksuotsusega määratud maksusumma tasaarvestamine maksukohustuslase tagastusnõudega 30 päeva möödumisel haldusakti kättetoimetamisest. Kui maksuhaldus tasaarvestab isiku tagastusnõuded, kuid tasaarvestuste aluseks olev maksuotsus hiljem tühistatakse, puudub MKS § 105 lõikest 4 tulenev õiguslik alus tasaarvestuste tegemiseks.

2. Õigusliku aluseta tehtud tasaarvestuse puhul maksukohustuslasele intressi arvestamine ei ole vastuolus MKS § 116 tuleneva eesmärgiga ega anna isikule alusetut likviidsuseelist ning ei muuda isikule makstava intressi arvestamise ja tasumise kohustust sõltuvaks konkreetse maksumenetluse asjaoludest. Kui hiljem selgub, et maksukohustuslasel oli sõltumata maksuotsuse tühistamisest tasaarvestuse tegemise ajal või hilisemal ajal maksuvõlg, tuleb maksukohustuslasel sellelt MKS § 115 lõike 1 järgi tasuda intressi.

3. MKS § 116 lõike 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis võib maksukohustuslasele tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt on kohustanud isikut tasuma suuremat maksusummat, kui see on ette nähtud maksuseaduses. Võimalus täitmist tagavate toimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist ei muuda õigusliku aluseta tehtud tasaarvestust õiguspäraseks ega muuda intressi maksmise kohustust.

4. Kui MKS § 116 lõiget 6 järgides on maksuhaldurile aluselt tasutud summa ja sellelt arvutatud intress tagastatud maksukohustuslane ettemaksukontole, on maksuhalduril võimalik seda tasaarvestada muude maksuhalduri hallatavate nõuetega. Kui maksukohustuslane on enne haldusakti kehtetuks tunnistamis või muutmist taotlenud alusetult tasutud summa ja intressi tasumist pangakontole, ei ole tasaarvestus ettemaksukontol võimalik.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.
_______________________________________________________________________________

Pandiõigus pankrotimenetluses

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.18 otsus nr 2-14-60590/65

Hageja esitas maakohtule hagi tunnustamaks asjaõiguslikku täitmisnõuet pankrotimenetluses pandiga tagatud esimese järjekoha nõudena, mille kohus jättis rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse ning kostja vastuapellatsioonkaebuse.


Riigikohtu seisukohad

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 425 lõike 1 alusel jäetakse hagi läbi vaatamata määrusega, kuid selline määrus võib sisalduda ka kohtuotsuse resolutsioonis ega ei pea olema eraldi vormistatud.
2. Pankrotiseaduse nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal on võlgniku vastu ka isiklik nõue, mistõttu ei reguleeri pankrotiseadus asjaõiguslike realiseerimisnõuete esitamist ja tunnustamist pankrotimenetluses.
3. Kui pankrotivõlgniku vara on koormatud pandiõigusega teise isiku kasuks ning kolmanda isiku kohustuste tagamiseks, peab pandipidajal olema siiski võimalus oma pandiõigus realiseerida. Seetõttu on lubatav pandiõiguse asjaõigusliku realiseerimisnõude tunnustamise nõue koos isiklike nõuetega. Tunnustada tuleb nii pandiõigust kui tagatavat nõuet, kuna võlausaldajatel peab olema võimalus esitada tagatavale nõudele samu vastuväiteid nagu võlgnikuks mitteoleval pantijal tulenevalt asjaõigusseaduse § 279 lõikest 7. Pandist ei tulene abstraktset realiseerimisõigust, vaid pandieseme saab realiseerida üksnes pandiga tagatud nõude katteks. Tagatud nõude tunnustamisest tekib õigus osaleda pandieseme realiseerimisest saadud tulemi jaotamisel tulenevalt pankrotiseaduse § 153 lõikest 4.

4. Kommertspandiseaduse § 2 lõikest 2 tulenevalt ulatub kommertspant kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale kande tegemise ajal ning varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. Seetõttu laieneb kommertspant ka pärast selle seadmist pantija omandatud vallasvarale.

5. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lõikes 4 väljendatud abtraktsiooniprintsiibist, ei sõltu käsutustehingu kehtivus õigust ja kohustust üle andva kohustava tehingu kehtivusest. Seetõttu tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust tehingust. Seega ei tulene võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
________________________________________________________________________________

Lisatoetused kollektiivlepingu alusel

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.18 otsus nr 2-16-5143/42

Hageja esitas maakohtule hagi tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille kohus rahuldas osaliselt mõistes välja igakuise hüvitise ja mittevaralise kahju hüvitise. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille tulemusel tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt hagi osalise rahuldamata jätmise osas ning tegi uue otsuse. Hageja pöördus kassatsioonkaebusega Riigikohtusse.


Riigikohtu seisukohad

1. Kohtuotsusest peab nähtuma, miks on kohus jõudnud madalama astme kohtuga teistsugusele seisukohale. Samuti peavad olema märgitud õigusnormid, millele tuginedes teistsugusele otsusele jõutud on. Kui kohtuotsus sõltub lepingu tõlgendamisest, kuid kohus ei ole hinnanud lepingut võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 29 reeglite järgi, on kohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.
2. Kollektiivlepingu seaduse (edaspidi KLS) § 4 lõike 2 kohaselt on kollektiivlepingu tingimused tühised, kui need on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus aktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on ette nähtud seaduses. Kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks võib pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste kehtestamist.
3. Kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumi korral lisaks mittevaralise kahju hüvitisele ette näha ka lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitamist saab töötaja niigi nõuda VÕS § 134 alusel. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei ole vastuolus, kui töötaja saab lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust.
4. Sarnaselt oleks elukindlustuslepingu korral selle lepingu järgi soodustatud isikul õigus nõuda kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandjalt kindlustushüvitist ning lisaks ka kahjuhüvitist kindlustusvõtja surma põhjustanud isikult VÕS § 129 alusel.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse ühekordse toetuse rahuldamata jätmise osas ning saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
________________________________________________________________________________

Hüvitis omandiõiguse riive eest

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.18 otsus nr 2-14-60492/165

Avaldaja esitas maakohtule avalduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks, mille kohus rahuldas ning jättis jõusse esialgse õiguskaitse abinõu. Puudutatud isikud esitasid määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Kaebajad esitasid määruskaebuse, mille tulemusel tühistas Riigikohus ringkonnakohtumääruse osaliselt, saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule ning tühistas esialgse õiguskaitse abinõu. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse korteriomanikele ühise hüvitise määramise osas ning määras igale korteriomanikule eraldi hüvitise. Kaebajad esitasid Riigikohtule määruskaebuse.


Riigikohtu seisukohad

1. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 156 lõike 1 järgi on koormatud kinnisasja omanikel õigus saada lisaks maamaksu ja juurdepääsutee korrashoiu kulude hüvitamisele hüvitist ka omandiõiguse riive eest vastavalt saadavale kasutuseelisele. Koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist omandiõiguse riive eest ka siis, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed ning juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama.
2. Koormatud kinnisasja omanikule määratav hüvitis peab sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada juurdepääsu taotleja huve, hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja taotlemise asjaolusid. Eelkõige tuleb arvesse võtta, millistel asjaoludel on taotleja juurdepääsust avalikule teele ilma jäänud ning kui juurdepääsu puudumine on tingimust taotlejast sõltumatutest asjaoludest, näiteks maareformist, võib olla alus hüvitise vähendamiseks.
3. Varasema praktika kohaselt peeti juurdepääsutasu osaks ka hüvitist omandi kitsendamisega kaasneva vara väärtuse vähenemise eest ning see tasu tuli asendada hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kasutuseelise alusel. Juurdepääsu kasutamise eest saadava kasutuseelise hüvitamise eesmärgiks on tagada kinnisasja omanikule seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada ka mõnel muul otstarbel. Juurdepääsutasu peab sisaldama ühe osana ka hüvitist omandiõiguse riive eest ehk hüvitist kasutuseelise alusel, sõltumata asjaolust, kas juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltuvatest või sõltumatutest asjaoludest. Erisus seisneb, et kui juurdepääs kaotati juurdepääsu taotlejast sõltumatutel asjaoludes, annab see alust väljamõistetava hüvitise vähendamiseks.

Riigikohus rahuldas osaliselt määruskaebuse, tühistas ringkonnakohtu määruse hüvitise välja maksmata jätmise osas ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
________________________________________________________________________________

Eelmärke ja märkuse kandmine kinnistusraamatusse

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.18 otsus nr 2-17-8524/32

Hageja esitas maakohtule hagi kostja omandist korteri välja nõudmiseks, omanikukande kustutamiseks ja uue omanikukande tegemiseks, asendades kostja nõusolek kohtuotsusega. Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse ning arestis hagi tagamiseks korteri. Kostja esitas määruskaebuse, mille tulemusel tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse ning jättis hagi tagamise taotluse rahuldamata. Hageja pöördus määruskaebusega Riigikohtusse.


Riigikohtu seisukohad

1. Alusetu rikastumise sätetest tulenevad omandi üleandmisele suunatud nõuded on tagatavad eelkõige eelmärkega. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 63 lõike 3 teise lause kohaselt ei takista eelmärge, erinevalt keelumärkest, kannete tegemist kinnistusraamatusse. Seega võimaldab eelmärge paindlikumalt arvestada nii hageja kui kostja huvidega. Eelmärke sissekandmine on hagejale menetluslikult lihtsam, kuna AÕS § 63.1 lõike 1 teise lause kohaselt ei ole hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks nõutav, et eelmärke tegemist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu. Muul juhul tuleb hagi tagamise alust kohtule põhistada.

2. Kohus saab omal algatusel teha uue määruse, millega kantakse kinnistusraamatusse eelmärge, taotletud keelumärke asemel. Sarnaselt on õigus kanda taotletud keelumärke asemel kinnistusraamatusse ka eelmärge. Kohus peab siiski määrama enne märke tegemise otsustamist tähtaja, mille jooksul peab hageja kohtule teatama, kas ta soovib eelmärke seadmist. Kui hageja soovib eelmärke sissekandmist, tuleb kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 381 lõike 2 alusel kontrollida ka esitatud nõude põhistatust.

3. TsMS § 378 lõike 1 punkti 10 järgi on üheks hagi tagamise abinõuks ka kohtu poolt vajalikuks peetud muu abinõu, kuid kaalutlusõigus abinõu valikul antakse kohtule siis, kui abinõu ei ole kirjeldatud sama sätte punktides 1-9. Siiski peab kohtu poolt vajalikuks peetud abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos TsMS § 378 lõike 1 punktides 1-9 sätestatutega. TsMS § 378 lõike 1 punkti 10 saab lugeda seaduseks AÕS § 63.1 lõike 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus AÕS § 63 lõike 1 punktis 4 sätestatud märkuse abil nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnistut puudutav kohtuvaidlus. Eelmainitud hagi tagamise abinõul on üldine seos TsMS § 378 lõike 1 punktis 2 sätestatud keelumärke sissekandmise ning AÕS § 63 lõike 2 esimeses lauses ja lõike 5 esimeses lauses välja toodud abinõudega. Õigusvaidluse märke kinnistusraamatusse sissekandmise võimalus on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustiku § 251 lõike 1 punktis 4.
4. Kinnistusraamatusse sissekantav märkus tagab selle, et kolmas isik ei saa pärast kohtumenetluse lõppemist tugineda TsMS § 460 lõike 2 alusel sellele, et tema suhtes ei kehtiks praeguses asjas tehtav võimalik hagi rahuldav kohtulahend kolmanda isiku heausksuse tõttu.

Riigikohus rahuldas osaliselt määruskaebuse, tühistas ringkonnakohtu määruse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
________________________________________________________________________________

Elatise vähendamine alla miinimumi

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.03.18 otsus nr 2-16-11905/66

Hagejad esitasid maakohtule hagi elatiste suurendamiseks, mille kohus rahuldas osaliselt rahalise nõude suuruse osas. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus rahuldas osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas. Hagejad pöördusid kassatsioonkaebusega Riigikohtusse.


Riigikohtu seisukohad

1. Alates 2010. aasta 1. juulist saab alaealise lapse elatisnõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem tulenevalt perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 97 punktist 1. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lõike 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel.
2. Olukorras, kus seadus on pärast eelmise asja lahendamist muutunud, tuleb lähtuda kehtivast õigusest. Seetõttu on võimalik laste ema ja kostja vahelises vaidluses tehtud varasemat kohtulahendit erandlikult muuta ka hagejate hagi alusel kostja vastu, samuti kostja hagi alusel hagejate vastu. Uus lahend asendab varasema täitedokumendina.
3. PKS § 102 lõike 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mille alusel on võimalik iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades välja mõista miinimumelatisest väiksem elatis. Mõjuvaks põhjuseks võib olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, kuid ainuüksi peretoetuste maksmise fakt ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, näiteks vanemate halva varalise seisundiga.
4. Kohus saab seisukohta, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ainult siis, kui menetlusosaline sellele tugineb.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse apellatsioonkaebuse rahuldamise osas ning jättis jõusse maakohtu otsuse samas asjas.

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json