Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 19.-25. märts 2018

 

Uudise kuupäev:
  25.04.2018
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 19.-25. märts 2018

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Kohtukoda ei võimaldanud revisjoni 1978. aasta lahendi osas Iirimaa versus

Ühendkuningriik Iirimaa vs Ühendkuningriik, kohtuotsus 20.03.2018 (revisjon), avaldus nr 5310/71

Asjaolud

18.01.1978 otsuses tuvastas EIK Ühendkuningriigi vastutuse nn viie ülekuulamise tehnika kohaldamise eest isikute vastu, kes olid kinni peetud terrorismivastase võitluse käigus. Need tehnikad olid ebaloomulikus asendis vastu seina seisma sundimine, peakatte kohaldamine, toidu ja une mittevõimaldamine, kestva valju muusika mängimine. EIK kvalifitseeris ülekuulamise ebainimlikuks kohtlemiseks, kuid mitte piinamiseks. Iirimaa valitsus väitis, et 2014. aastal dokumentaalsaates avalikustatud informatsiooni tulemusena on alust väita, et Ühendkuningriigi ekspert andis teadlikult EIK-ile valeinformatsiooni ülekuulamise tehnikate tagajärgede kohta. Valitsus leidis, et kui EIK-ile olnuks vastav informatsioon teada, oleks ta kvalifitseerinud tehnikad piinamisena. Seetõttu palus Iirimaa viia läbi kohtulahendi revisjoni.

EIK-i seisukohad

Iirimaa taotlus oli Kohtu reegli nr 80 alusel, mis rakendub üksnes erandjuhtudel. Iirimaa valitsus toetus kahele argumendile: esiteks, eksperdi valeütlustele, ning teiseks, arhiividokumentidele, mida esialgses kohtumenetluses ei esitatud.

EIK leidis, et kõnealusel ajal ei olnud teaduslikult uuritud nende tehnikate mõju ülekuulatavatele. Arsti ütlused ei olnud seotud ühegi isikuga, kelle kaitseks esitas Iirimaa valitsus esialgse kaebuse. Arhiividokumendid ei sisaldanud uut faktilist teavet. Esialgses lahendis eristas EIK piinamist ebainimlikust kohtlemisest sellega, et piinamisega kaasnevad pikaajalised kahjulikud tagajärjed. EIK ei olnud käesolevas lahendis veendunud, et pikaajalise psüühilise kannatuse tuvastamine viinuks EIK-i esialgses lahendis teistsugusele lõppjäreldusele.

Resolutsioon (häältega 6:1)

1. Jätta valitsuse taotlus revisjoniks rahuldamata.

Eriarvamus

Iirimaa kohtunik esitas eriarvamuse (77 punkti). Kohtukoja enamus on väga kitsalt tõlgendanud esialgset kohtulahendit. Kohtukoja enamus eeldas kindlaid tõendeid olukorras, kus ka tõenäosus olnuks piisav.

----------

 

EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja puutumatusele

Suunates isiku kasutama alternatiivset õiguskaitsevahendit, tuleb kohtul seda soovitust konkretiseerida

Malimonenko vs Venemaa, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 46580/08

Asjaolud

Kaebaja on Venemaa kodanik, kelle suhtes Ukraina ametivõimud esitasid väljaandmistaotluse seoses kriminaalmenetlusega. Ta peeti kinni 13.05.2008 ning toimetati Ukrainasse 20.05.2009. Kaebaja leidis, et tema kinnipidamine oli õigusvastane EIÕK artikli 5 lg 1 tähenduses ning kinnipidamise kestus oli ebamõistlik. Artikli 5 lg 4 alusel kaebas ta kinnipidamise vaidlustamise liiga pikka menetlust.

EIK-i seisukohad

EIK on järjekindlalt tuvastanud Venemaa suhtes, et isikute kinnipidamisel väljaandmise eesmärgil kohaldatav seadus ei vasta seaduse kvaliteedinõuetele. Kohtulahendis on viiteid paljudele kohtulahenditele. Puudus alus asuda erinevale seisukohale.

Siseriiklik kohus jättis kaebuse kinnipidamise määruse peale läbi vaatamata selgitusega, et kaebajal tuleks kasutada erinevat menetlust. Samas ei viidanud kohus, millist konkreetset menetlust tuleks kasutada. Seetõttu oli asjas artikli 5 lg 4 rikkumine.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lg-te 1 ja 4 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot ning 2 713 eurot kulude katteks.

----------

 

Isiku kinnipidamine eksituse tõttu ja kohene vabastamine ei eelda tõhusat õiguskaitsevahendit kinnipidamise vaidlustamiseks

Benli vs Türgi, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 20.02.2018, avaldus nr 32471/06

Asjaolud

Kaebajale määrati 1999. aastal karistuseks 12-aastane vangistus kuulumise eest õigusvastasesse organisatsiooni. 2004. aasta oktoobris jõustus kriminaalkoodeksi muudatus, millega analoogilise kuriteo eest nähti ette kergem karistus. Kaebaja palus enda vabastamist seadusemuudatuse tõttu ning kohus vabastas ta 19.11.2004. Pärast vabanemist kinnipidamisasutusest peeti kaebaja koheselt uuesti kinni, sest tema suhtes kehtis teine vahistamismäärus. Ta vabastati kaks päeva hiljem põhjusel, et määrus oli kaotanud kehtivuse. Seejärel vahistati ta uuesti kahel korral samal põhjusel ning vabastati samal päeval samal alusel. Kaebaja leidis, et ta tulnuks vabastada kas seaduse vastuvõtmise päeval 26.09.2004 või vähemalt 13.11.2004 (seaduse avaldamise päeval). Vabastamisega viivitamist pidas ta EIÕK artikli 5 lg 1 rikkumiseks. Samuti leidis ta artikli 5 lg 4 alusel, et tal puudus tõhus õiguskaitsevahend järgnevate vahistamiste vastu.

EIK-i seisukohad

Seadusemuudatus võimaldas vangistusest ennetähtaegset vabastamist, kuid ei sätestanud maksimaalset sanktsiooni, mis olnuks lühem sellest, mille kaebaja oli juba ära kandnud. Seetõttu oli tema kinnipidamine kuni vabastamiseni õiguspärane. Järgnevad kinnipidamised toimusid eksituste tõttu. Kaebaja oleks saanud siseriikliku õigusnormi alusel taotleda hüvitist. Kuivõrd kaebaja vabastamine toimus tundidega pärast järgnevaid kinnipidamisi, siis ei olnud põhjendatud eeldada sellise olukorra vastu tõhusat õiguskaitsevahendit.

Resolutsioon

1. Avaldus ei olnud vastuvõetav.

----------

 

EIÕK artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Kohtuasja saatmine esimesse astmesse uueks arutamiseks kuuel korral näitab puudujääke kohtusüsteemis

Lebedev vs Venemaa, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 6705/07

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Menetluse liik: haldus- ja halduskohtumenetlus.

Kohtuastmeid: 3.

Menetluse kestus: ligikaudu 4 aastat.

EIK-i seisukohad

Kuigi ametivõimude osas ei tuvastanud EIK tegevusetuse perioode, oli määravaks asja saatmine tagasi esimese astme kohtusse kuuel korral. Selline olukord näitab puudujääke kohtusüsteemi tegevuses.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 750 eurot.

----------

 

Kohtulahendi teatavakstegemine 3 aastat pärast vastuvõtmist rikub mõistliku menetlusaja nõuet

Montemlin Sajo vs Montenegro, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 61976/10

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses ning tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise kindlakstegemiseks artikli 13 alusel.

Menetluse liik: riigihanke vaidlustamise menetlus.

Kohtumenetluse kestus: ligikaudu 5 aastat.

Kohtuastmeid: 2.

EIK-i seisukohad

Kohtumenetluse mõistlikkuse üle tuleb otsustada lähtuvalt asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul.

Kohtuasi ei olnud keeruline. Esimese astme kohtulahend tehti teatavaks ligikaudu 3 aastat ja 3 kuud pärast vastuvõtmist.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 200 eurot.

----------

 

Kinnipeetud isikule tuleb tagada isiklik osavõtt tsiviilkohtu istungist tema asjas

Igranov jt vs Venemaa, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 42399/13 ja 8 teist avaldust

Asjaolud

Kõik kaebajad olid kõnealusel ajal kinnipeetavad. Kõik algatasid tsiviilkohtumenetlused seoses kinnipidamistingimustega. Kohtud ei kutsunud neid istungitele põhjendusega, et puudus regulatsioon kinnipeetud isiku toimetamiseks tsiviilkohtu istungile. Kohtud leidsid samuti, et kaebajatel oli võimalik esitada seisukohad kirjalikult ning palgata esindajad kohtusse. Kõigi kaebajate nõuded jäid rahuldamata. Nende avaldused EIK-ile olid EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK on korduvalt Venemaa suhtes tuvastanud rikkumisi asjades, kus kinnipeetud isikul ei ole võimalik osaleda tsiviilkohtu istungil. Ka käesolevates asjades ei võtnud kohtud seisukohta, kas kaebajate isiklik kohalolek oleks asja tehiolusid arvestades oluline ning kui oleks, siis milliste menetluslike sammudega oleks võimalik nende isiklik osavõtt istungist tagada.

Uus menetlus oleks kõige kohasem hüvitis.

Resolutsioon

1. Kolme kaebaja osas arvata avaldused välja kohtuasjade nimekirjast;

2. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine 6 kaebaja osas;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks igale kaebajale määras EIK 1 500 eurot.

----------

 

Tsiviilkohtumenetlus kestusega 7 aastat ei ole mõistlik

Novaković jt vs Montenegro, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 44143/11

Asjaolud

Avaldused ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Menetluste kestus: 7 aastat.

Kohtuastmeid: 3.

Kohtumenetluse liik: tsiviilasi.

EIK-i seisukohad

Menetluse mõistlikkuse üle tuleb otsustada lähtuvalt asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i rikkumise mitte-tuvastamisele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine.

----------

 

EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu kaitsele

Laste äravõtmine vanematelt saab olla üksnes äärmuslik abinõu

Tlapak jt vs Saksamaa, kohtuotsus 22.03.2018, avaldused nr 11308/16 ja 11344/16

Asjaolud

Kaebajad on neli perekonda, kes kuuluvad nn kaheteistkümne hõimu kirikusse Bavarias. 2012. aastal avaldati ajakirjanduses informatsioon selle kohta, et kiriku liikmed karistavad lapsi peksmisega. Aasta hiljem näidati telesaates varjatult salvestatud videot laste peksmisest. Lastekaitseasutuse taotlusel algatati menetluse kirikusse kuuluvate perede laste eemaldamiseks vanemate juures. Kohtud rahuldasid taotluse, toetudes muuhulgas meedias avalikustatud andmetele ning kiriku endiste liikmete tunnistustele. Vanemlikud õigused võeti ära osaliselt – vanematelt võeti õigus otsustada laste elukoha ja koolikohustuse, samuti nende tervise tagamise kohta. Osad lapsed anti hooldusasutusele, osad paigutati asendusperedesse. Pärast laste äravõtmist algas kohtumenetlus hooldusõiguse määramiseks. Kohtud asusid siin seisukohale, et lapse peksmine on Saksamaa seaduste alusel absoluutselt keelatud. Kohtumenetluses jäid kaebajad kindlaks seisukohale, et laste füüsiline karistamine on lubatav. Kohtud toetusid ekspertarvamusele, et isegi kui vanemad kinnitavad kohtule edaspidi füüsilisest karistamisest hoidumist, puudub kindlus selles, et lapsi ei karista füüsiliselt kiriku teised liikmed. Kaebajate avaldused olid EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Otsused vanemlike õiguste piiramiseks tehti laste õiguste tagamise eesmärgil. Kaebajatel olid esindajad ning neil oli võimalik endi seisukohti põhjendada. Kohtud tegutsesid kiiresti ning ei pidanudki esialgu ootama psühholoogilise ekspertiisi tulemusi.

Perekonna lahutamine võib olla üksnes äärmuslik abinõu. Kõigi laste suhtes langetasid kohtud individualiseeritud otsuse ning põhjendasid, miks puuduvad alternatiivsed võimalused. Kuivõrd tegemist oli nn institutsionaliseeritud praktikaga lapsi karistada, siis ei olnuks noorsootöötajate kaasamine tõhus. EIK leidis, et Saksamaa kohtud ei ületanud hindamisruumi.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

----------

 

Laste kehaine karistamine on absoluutselt keelatud

Wetjen jt vs Saksamaa, kohtuotsus 22.03.2018, avaldused nr 68125/14 ja 72204/14

Asjaolud

Kaebajad on neli perekonda, kes kuuluvad nn kaheteistkümne hõimu kirikusse Bavarias. 2012. aastal avaldati ajakirjanduse informatsioon selle kohta, et kiriku liikmed karistavad lapsi peksmisega. Aasta hiljem näidati telesaates varjatult salvestatud videot laste peksmisest. Lastekaitseasutuse taotlusel algatati menetluse kirikusse kuuluvate perede laste eemaldamiseks vanemate juures. Kohtud rahuldasid taotluse, toetudes muuhulgas meedias avalikustatud andmetele ning kiriku endiste liikmete tunnistustele. Vanemlikud õigused võeti ära osaliselt – vanematelt võeti õigus otsustada laste elukoha ja koolikohustuse, samuti nende tervise tagamise kohta. Osad lapsed anti hooldusasutusele, osad paigutati asendusperedesse. Pärast laste äravõtmist algas kohtumenetlus hooldusõiguse määramiseks. Kohtud asusid siin seisukohale, et lapse peksmine on Saksamaa seaduste alusel absoluutselt keelatud. Kohtumenetluses jäid kaebajad kindlaks seisukohale, et laste füüsiline karistamine on lubatav. Kohtud toetusid ekspertarvamusele, et isegi kui vanemad kinnitavad kohtule edaspidi füüsilisest karistamisest hoidumist, puudub kindlus selles, et lapsi ei karista füüsiliselt kiriku teised liikmed. Kaebajate avaldused olid EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Otsused vanemlike õiguste piiramiseks tehti laste õiguste tagamise eesmärgil. Kaebajatel olid esindajad ning neil oli võimalik endi seisukohti põhjendada. Kohtud tegutsesid kiiresti ning ei pidanudki esialgu ootama psühholoogilise ekspertiisi tulemusi.

Perekonna lahutamine võib olla üksnes äärmuslik abinõu. Kõigi laste suhtes langetasid kohtud individualiseeritud otsuse ning põhjendasid, miks puuduvad alternatiivsed võimalused. Kuivõrd tegemist oli nn institutsionaliseeritud praktikaga lapsi karistada, siis ei olnuks noorsootöötajate kaasamine tõhus. EIK leidis, et Saksamaa kohtud ei ületanud hindamisruumi.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

----------

 

EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

EIK lahendab lihtsaid kaasuseid blanketse viitega varasemale kohtupraktikale

Öztop jt vs Türgi, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 43587/07 ja7 teist avaldust

Asjaolud

Kõik kaebajad tunnistati süüdi Kurdi Tööpartei liidri ülistamises ning neile määrati karistuseks arest kestusega 11 kuni 15 päeva. Kaebajate avaldused olid EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ning puudus alus jõuda erinevale seisukohale.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine.

----------

 

Sotsiaalmeedia on avalikkuse valvekoer

Falzon vs Malta, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 45791/13

Asjaolud

Kaebaja on Parlamendi endine liige ja endine minister. Ta avaldas 2007. aasta maikuus arvamusartikli sellest, et Parlamendi liige M.F. palus isiklikult Politseiameti juhilt talle saadetud ähvardava e-kirja uurimist. M.F. algatas kaebaja vastu menetluse seoses laimuga. Kohus tuvastas laimu ning kohustas kaebajat maksma 2 500 eurot kahjutasu. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Sõnavabaduse kaitsealas, tulenevalt pluralistliku ühiskonna ning sallivuse põhimõtetest, on ka solvavad ja šokeerivad väited ja informatsioon. Sõnavabaduse piiramist artikli 10 alusel tuleb kohaldada kitsalt. Demokraatlikus ühiskonnas on vajalik sõnavabaduse piiramine üksnes rõhuva sotsiaalse vajaduse korral. EIK-i pädevuses on anda hinnang, kas siseriiklikud võimuorganid esitasid mõjuvad ja piisavad argumendid sõnavabaduse piiramiseks ning kas need olid proportsionaalsed soovitava legitiimse eesmärgiga. Ajakirjandusel on õigus edastada erinevaid vaateid ning avalikkusel on õigus nendega tutvuda. Samas tuleb ajakirjanikel tegutseda heauskselt ning tugineda täpsele ja usaldusväärsele informatsioonile. EIK määratles enda ülesandena selgitada, kas asjas saavutati mõistlik tasakaal kahe vastandliku õiguse – sõnavabaduse ja õiguse eraelu kaitsele vahel. EIK on varasemalt selgitanud, et ka kodanikuajakirjanikel ning sotsiaalmeedial on nn avalikkuse valvekoera funktsioon.

Eraelu kaitseulatuse hindamisel tuleb teha vahet väidetel kellegi privaatsfääri ning ametlike ülesannete täitmise kohta. Ilmselgelt on avalikkusel huvi poliitiku tegevuse kohta tema avalike ülesannete täitmise kontekstis. M.F. oli avaliku elu tegelane ning pidi arvestama, et iga tema sõna ja tegu on avalikkuse huviorbiidis. M.F. oli ise andnud avalikkusele teada ähvarduskirja saamisest. EIK-i hinnangul oli tegemist väärtushinnanguga, millel oli faktiline aluspõhi. Kaebaja tõi enda arvamusartikli alguses paralleeli mängufilmiga. Ajakirjandusvabaduse kontekstis on väärtushinnangu mõiste avar. Puudus igasugune alus väita, et kaebaja tegutses pahauskselt. Peamine etteheide siseriiklikele kohtutele oli selles, et nad tõlgendasid väärtushinnangu mõistet kitsalt ja eeldasid, et kaebaja peaks suutma iga seisukohta tõendada.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 500 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 4 000 eurot ning 6 340 eurot kulude katteks.

----------

 

Riigivõimu terav kritiseerimine ei tohi tuua kaasa süüdistust põhiseadusliku korra kukutamise katses

Mehmet Hasan Altan vs Türgi, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 13237/17

Asjaolud

Kaebaja on ajakirjanik, kes peeti kinni pärast 15.07.2016 riigipöörde katset. Teda süüdistati sidemetes õigusvastase organisatsiooni meediategelastega. 11.01.2018 tuvastas konstitutsioonikohus kaebaja õigusvastase kinnipidamise ja sõnavabaduse rikkumise. Sellele vaatamata teda ei vabastatud. Ta tunnistati 16.02.2018 süüdi põhiseadusliku korra kukutamise katses ning talle määrati karistuseks eluaegne vangistus. Tema avaldus oli EIÕK artiklite 5 lg-te 1 ja 4 ning 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebaja kinnipidamine pärast konstitutsioonikohtu lahendit, mis oli iseenesest vastuoluline, kuid tuvastas siiski isikuvabaduse rikkumise, ei olnud kooskõlas seadusega. Esimese astme kohtu keeldumine kaebaja vabastamisest rikkus seega artikli 5 lg-t 1. EIK rõhutas, et madalama astme kohtul ei ole lubatud seada kahtluse alla konstitutsioonikohtu lahendit, sest sellega rikutakse õiguskindluse põhimõtet. Siit tuleneb omakorda kahtlus konstitutsioonikohtu menetluse tõhususes Türgi õigussüsteemis põhiõiguste tagamisel. Seoses sõnavabaduse rikkumisega puudus alus jõuda erinevale järeldusele konstitutsioonikohtust. Riigivõimu kritiseerimine ei tohi tuua kaasa süüdistust põhiseadusliku korra kukutamise katses.

Kuigi menetlus kaebaja vabastamise taotluse läbivaatamisel oli keeruline ja jõudis konstitutsioonikohtusse, ei ole siiski ligikaudu 14 kuud kestnud menetlus kooskõlas EIÕK artikli 5 lg-ga 4.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 5 lg 1 ja 10 rikkumine (häältega 6:1);

2. EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumine;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 21 500 eurot.

----------

 

Riigipea solvamine ei tohi tuua kaasa vabaduskaotuslikku sanktsiooni

Uzan vs Türgi, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 30569/09

Asjaolud

Kaebaja on ärimees, kes 2003. aastal oli nn kollaste partei president. Ta pidas avaliku kõne, milles kritiseeris peaminister Recep Tayyip Erdogani. Talle esitati süüdistus riigipea solvamises ning 2008. aastal tunnistati ta süüdi ja talle mõisteti 8-kuuline vangistus ja rahatrahv ligikaudu 404 eurot. Kohtunik lükkas kohtulahendi täitmise edasi viieks aastaks ja kohustas kaebajat täitma teatud tingimusi – nt pidi ta kriminaalhooldaja järelevalve all osalema isiku arendamise koolitusel ja lugema teatud raamatuid. Kriminaalhooldaja teatas samal aastal ametivõimudele, et kaebaja ei täida tingimusi ning algatati menetlus kohtulahendi täitmiseks. Selleks ajaks oli kaebaja lahkunud Prantsusmaale ja palunud poliitilist varjupaika. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 10 ja 6 lg 1 (kriminaalmenetluse ebamõistlik kestus) rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIÕK artikli 10 lg-s 2 toodud erandeid sõnavabaduse piiramiseks tuleb tõlgendada kitsalt. Poliitikutel peab olema kõrgem kriitikataluvus.

Kaebajale kohaldati kriminaalsanktsioon peaministri solvamise eest. Kohtulahendis nimetatakse solvavat sõnakasutust. Kaebaja väitis, et tema hinnangutel oli faktiline alus. EIK leidis, et kuigi kaebaja oli peaministri vastu vaenulik, tuli tema sõnavõttu mõista poliitiliste vaadete avaldamise kontekstis, millega ei tohi kaasneda kriminaalvastutus. Türgi kohtud ei teinud vahet faktiväidetel ja hinnangutel. Asjaolu, et kohus lükkas karistuse täitmise edasi, ei muuda EIK-i hinnangut seetõttu, et kaebajale seati tingimused vabaduskaotusliku karistuse vältimiseks. Seetõttu oli asjas artikli 10 rikkumine.

Kriminaalmenetluse kestus oli 7 aastat ja 5 kuud kahes kohtuastmes. Kohtuasi ei olnud keeruline. Menetlus esimeses astmes kestis üle 5 aasta. Need asjaolud olid piisavad artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 10 ja 6 lg 1 rikkumine.

----------

 

EIÕK artikkel 46 – EIK-i otsuste siduvus

EIK kohustas Türgi valitsust koheselt vabastama kohtueelse uurimise ajaks kinnipeetud ajakirjanik

Sahin Alpay vs Türgi, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 16538/17

Asjaolud

Kaebaja on ajakirjanik, kes avaldas artikleid Güleni võrgustikuga seostatavas väljaandes. Samuti pidas ta loenguid eraülikoolis. Ta vahistati 27.07.2016 kahtlustatuna kuulumises terroristlikku organisatsiooni. Talle esitati süüdistus põhiseadusliku korra kukutamise katses. Kriminaalmenetlus on pooleli. Konstitutsioonikohus leidis 11.01.2018 lahendis, et kaebaja isikuvabadust ja sõnavabadust on rikutud. Sellele vaatamata teda ei vabastatud. Tema avaldus oli EIÕK artiklite 5 lg-te 1 ja 4 ning 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaebaja kinnipidamine pärast konstitutsioonikohtu lahendit, mis oli iseenesest vastuoluline, kuid tuvastas siiski isikuvabaduse rikkumise, ei olnud kooskõlas seadusega. Esimese astme kohtu keeldumine kaebaja vabastamisest rikkus seega artikli 5 lg-t 1. EIK rõhutas, et madalama astme kohtul ei ole lubatud seada kahtluse alla konstitutsioonikohtu lahendit, sest sellega rikutakse õiguskindluse põhimõtet. Siit tuleneb omakorda kahtlus konstitutsioonikohtu menetluse tõhususes Türgi õigussüsteemis põhiõiguste tagamisel. Seoses sõnavabaduse rikkumisega puudus alus jõuda erinevale järeldusele konstitutsioonikohtust. Riigivõimu kritiseerimine ei tohi tuua kaasa süüdistust põhiseadusliku korra kukutamise katses.

Kuigi menetlus kaebaja vabastamise taotluse läbivaatamisel oli keeruline ja jõudis konstitutsioonikohtusse, ei ole siiski ligikaudu 16 kuud kestnud menetlus kooskõlas EIÕK artikli 5 lg-ga 4.

Kohaldades artiklit 46 andis EIK korralduse vastustavale valitsusele lõpetada kaebaja kohtueelne kinnipidamine esimesel võimalusel.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 5 lg 1 ja 10 rikkumine (häältega 6:1);

2. EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumine;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 21 500 eurot.

----------

 

EIÕK 1.protokoll artikkel 1 – vara kaitse

EIK ei ole esimese astme kohus

Radomilja jt vs Horvaatia, Suurkoja otsus 20.03.2018, avaldused nr 37685/10 ja 22768/12

Asjaolud

Asjas on kuus kaebajat, kes palusid kohalikul omavalitsusel tunnustada nende omandiõigust kinnistutele. Nende väite kohaselt oli maa nende õiguseellaste omandis enam kui 70 aastat (esimene kaasus) ning 100 aastat (teine kaasus). Endises Jugoslaavias ei olnud võimalik omandada nn sotsiaalmaad eraomandisse kasutuse kaudu. Horvaatia seadus keelas samuti maa omandamise kasutuse fakti kaudu ajaperioodi 1941 – 1991 suhtes. Lühiajaliselt kehtis seadusemuudatus (1997 – 1999), mis sellist omandiõiguse tekkimist võimaldas, kuid konstitutsioonikohus tunnistas selle sätte põhiseadusvastaseks. Kaebajad algatasid kohtumenetluse 2002. aastal ning taotlesid omandiõiguse tunnustamist varasemalt sotsiaalses omandis olnud maa suhtes. Kohtuvaidlus ei olnud neile edukas, sest kohus leidis, et kaebajatel tulnuks tõendada maa kuulumist nende perekonnale 40 aasta kestel enne 1941. aasta aprillikuud. Kaebajad leidsid, et kohaldada tulnuks 20-aastast tähtaega ning esitasid avalduse EIK-ile EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

Kohtukoja 28.06.2016 lahend

Avaldus oli vastuvõetav, sest kuigi konstitutsioonikohus tunnistas omandiseaduse osaliselt põhiseadusvastaseks, oli kaebajatel selleks ajaks juba piisavalt selge omandiõigus siseriikliku seaduse alusel. Seega oli neil vara 1.protokolli artikli 1 tähenduses.

EIK on varasemalt tuvastanud rikkumise analoogilises asjas. Valitsus ei esitanud argumente, mis viinuks EIK-i teistsugusele lõppjäreldusele. Puudusid tõendid, et mõni kolmas isik oleks omandanud omandiõiguse vaidlusalustele kinnistutele. Kohalik omavalitsus sai kinnistute omanikuks konstitutsioonikohtu lahendi ebaõige kohaldamise tõttu. Nimelt tunnistas konstitutsioonikohus põhiseadusvastaseks omandiseaduse osas, millega ei võimaldatud omandiõiguse taastamist kommunistliku režiimi ajal õigusvastaselt võõrandatud kinnistutele. Kaebajate kinnistuid ei olnud sundvõõrandatud ning seega kohaldati Konstitutsioonikohtu lahendit nende suhtes vääralt. Riik ei tohi saada kasu iseenda eksimuse tulemusel. Seega ei olnud põhjendatud kaebajate omandiõiguse tekkimise eelduste hindamisel välistada ajaperiood 1941 – 1991. Häältega 6:1 tuvastas kohtukoda EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise. Valitsuse taotlusel võeti asi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Kaebajad välistasid endi esialgses avalduses ajaperioodi 1941 – 1991. Iseenesest ja tulenevalt EIK-i kohtupraktikast võivad kaebajad viidata ka ajaperioodile 1941 – 1991, mida nad Suurkojale esitatud seisukohtades ka tegid. Kuid sellisel juhul on tegemist uue avaldusega, mille kaebetähtaeg on möödunud.

Seoses esialgses avalduses märgitud ajaperioodiga toetus EIK subsidiaarsuse põhimõttele ning selgitas, et seaduse tõlgendamine ja kohaldamine on siseriikliku kohtu pädevuses. EIK ei saa võtta endale esimese astme kohtu funktsiooni. EIK nõustus siseriiklike kohtute seisukohtadega seaduse kohaldamisel.

Resolutsioon (häältega 14:3)

1. Tunnistada mitte-vastuvõetavaks avaldus ajaperioodi 1941 – 1991 osas;

2. Asjas ei olnud EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumist.

Eriarvamus

Suurkoja enamus on eksinud kohtuasja ulatuse määratlemisel, sest kaebajad soovisid selgelt tuvastada enda omandiõigust. Suurkoda on leidnud argumendid, mis toetavad ajaperioodi 1941 – 1991 välistamise, kuid need on meelevaldselt kohaldatud käesolevale asjale.

----------

 

Venemaal sundvõõrandati kinnistu eraisiku kasuks

Tkachenko vs Venemaa, kohtuotsus 20.03.2018, avaldus nr 28046/05

Asjaolud

Kohalik omavalitsus võttis vastu korralduse kaebajatele kuuluva hoone sundvõõrandamiseks eraettevõtja K.-le korterelamu ehitamiseks. K. algatas kohtumenetluse kaebajate vastu nende omandiõiguse lõpetamiseks ja väljatõstmiseks. Kohus rahuldas nõude. Hoone lammutati ning maale ehitati 10-korruseline korterelamu. Kaebajad leidsid, et menetluses ei järgitud kehtinud õigusnorme ning esitasid avalduse EIK-ile EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Omandi sundvõõrandamine on kooskõlas 1.protokolli artikliga 1 siis, kui see tuleneb seadusest, on avalikes huvides ning saavutatakse õiglane tasakaal kogukonna ja eraisiku huvide vahel.

EIK tuvastas, et sundvõõrandamisel ei järgitud seadusest tulenevat menetluskorda. Apellatsioonikohus jättis kaebajate vastavasisulise väite vastuseta. Puudus igasugune seaduslik alus menetleda eraisiku taotlust omandi võõrandamiseks, sest vastav õigusnorm andis sellise õiguse ainult ametiasutustele. Seega ei olnud sundvõõrandamine seaduslik.

Resolutsioon

1. EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2. Kaebajatele ühiselt määras EIK varalise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 5 000 eurot.

----------