Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 02.-08.aprill 2018

 

Uudise kuupäev :
  25.04.2018
Kohtu tasand :
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik :
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 02.-08.aprill 2018

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Valitsusel tuleb näidata tõhusa õiguskaitsevahendi praktilist kättesaadavust

Danilczuk vs Küpros, kohtuotsus 03.04.2018, avaldus nr 21318/12

Asjaolud

Kaebaja on Poola kodanik, kes on EIK-i lahendi tegemise ajal kinnipeetav Küprosel Nikosia Keskvanglas. Kohtueelse menetluse ajal Küprosel oli kaebaja kinnipeetav alates septembrist 2010. aastal kuni 2012. aasta maikuuni kolmes erinevas kinnipidamisasutuses. Tema avaldus oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega – ruumikitsikus, ebapiisav valgustus, külmad kambrid ja halvad hügieenitingimused, kambrites tualeti puudumine ning seetõttu urineerimine pudelisse ja väljaheidete tegemine kotti.

EIK-i seisukohad

Tõhus õiguskaitsevahend ebainimlike kinnipidamistingimuste vastu peab viima tingimuste parandamiseni (kui isik pöördub ametivõimude poole vastavates tingimustes viibimise ajal) või kohase rahalise hüvitiseni (kui isik ei viibi enam vastavates tingimustes). Valitsusel tuleb näidata, et õiguskaitsevahend on praktiliselt kättesaadav. Kaebus ombudsmanile ei ole tõhus õiguskaitsevahend, sest viimasel ei ole pädevust anda õiguslikult siduvat otsust tingimuste parandamiseks. Taotlus kohtule hüvitise saamiseks ei olnud samuti tõhus õiguskaitsevahend, sest kaebaja oli esialgu jätkuvalt ebainimlikes tingimustes.

Kohtulahendis tsiteeritakse raporteid Küprose kinnipidamisasutuste tingimuste kohta. EIK-i kohtupraktikast tulenevad peamised seisukohad seoses kinnipidamistingimustega on Suurkoja lahendis Murśić vs Horvaatia (nr 7334/13).

Valitsuse esitatud faktiväidetest ilmnes, et kaebaja isiklik ruum kambris oli alla 3 ruutmeetri, mis on väiksem vastuvõetavast standardist. Kaebaja ei esitanud hüvitise taotlust.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine.

----------

 

EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja puutumatusele

11-tunnise õigusvastase kinnipidamise korral ei ole märkimisväärse kahju puudumise argument asjakohane

Dudin vs Venemaa, kohtuotsus 03.04.2018, avaldus nr 9673/09

Asjaolud

Kaebaja palus tuvastada EIÕK artikli 5 lg 1 rikkumise põhjusel, et ta peeti kinni 11-ks tunniks 24.-25.12.2007 ilma kohtumääruseta. Kohus andis määruse kaebaja kinnipidamiseks kuni 24.12.2007. Kriminaalasja eelistung toimus 25.12.2007 kell 10.00 – 11.00, mille järel kohus andis määruse kaebaja jätkuvaks kinnipidamiseks. Valitsus möönis, et kaebaja kinnipidamiseks puudus asjakohane kohtumäärus 11 tunni kestel, kuid asus seisukohale, et kaebajale ei põhjustatud sellega märkimisväärset kahju.

EIK-i seisukohad

Isikuvabaduse õiguspärane piirang peab tulenema ennekõike siseriiklikust seadusest, kuid ka rahvusvahelise õiguse standardite järgimisest. Valitsuse vastuväide märkimisväärse kahju puudumise kohta ei ole asjakohane. Valitsus möönis artikli 5 rikkumist ning EIK nõustus.

Kaebaja ei esitanud hüvitise nõuet.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 5 lg 1 rikkumine.

----------

 

EIÕK artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Töövaidluse asju tuleb lahendada eriti kiiresti

Arćon jt vs Montenegro, kohtuotsus 03.04.2018, avaldus nr 15495/10

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Kohtumenetluse liik: tsiviilkohtu menetlus seoses õigusvastaselt töölt vabastamisega.

Kohtumenetluse kestus: enam kui 5 aastat.

Kohtuastmeid: 2.

EIK-i seisukohad

Menetlusaja mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda asja keerukusest, osapoolte käitumisest ja sellest, mis on isikule kaalul. Töövaidluse asju tuleb lahendada eriti hoolsa kiirusega. EIK on korduvalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades. Puudus alus jõuda erinevale järeldusele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Igale kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 1 500 eurot ning ühiselt kulude katteks 500 eurot.

----------

 

Suurkoda on lõhenenud küsimuses, kas advokaat võib ise ennast kriminaalasjas kaitsta

Correia de Matos vs Portugal, Suurkoja otsus 04.04.2018, avaldus nr 56402/12

Asjaolud

Kaebaja on õigusharidusega. Ta arvati advokatuurist välja põhjusel, et advokaat ei saa tegutseda ka audiitorina. Sellele vaatamata jätkas kaebaja klientide esindamist kohtutes. 28.02.2008 esindas kaebaja kohtus klienti ja väidetavalt solvas kohtunikku, kes esitas kaebuse prokurörile. Kaebajale esitati 10.02.2010 süüdistus kohtuniku solvamises. Kohus määras kaebajale kaitsja tuginedes menetlusnormile, mille kohaselt on kriminaalasjas kaitsja kohustuslik siis, kui isikule võidakse määrata vabaduskaotuslik karistus. Kaebaja taotles võimalust teostada enda kaitset ise, kuid kohtud keeldusid viitega konstitutsioonikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole juristidel kriminaalasjas õigus tegutseda iseenda kaitsjana. Konstitutsioonikohus jättis kaebaja kaebuse läbi vaatamata põhjendusega, et seda ei olnud allkirjastanud kaebajale kohtu poolt määratud kaitsja. Kaebaja ei osalenud kohtuistungitel, kus osales määratud kaitsja. Kaebajale määrati rahaline karistus. Tema apellatsioon jäi käiguta põhjendusega, et seda ei olnud allkirjastanud kohtu määratud kaitsja. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 3 “c” (õigus ennast ise kaitsta) rikkumise tuvastamiseks. Kohtukoda andis asja menetleda Suurkojale.

EIK-i seisukohad

Portugali seadusandja oli korduvalt kaalunud kaitseõiguse tagamise küsimusi vastavas olukorras ning jõudnud alati järeldusele, et kriminaalasjades on vajalik kohtualusele kaitsja tagamine. Nii ülemkohus kui ka konstitutsioonikohus on leidnud, et kaitsja osavõtu kohustuslikkus kriminaalmenetlusest on nii põhiseaduspärane kui ka avalikes huvides.

Kaebaja asjas analüüsisid kohtuda asjaolusid detailselt ning jõudsid järeldusele, et kaitsja kohustuslikkus on vajalik tõhusa kaitse teostamiseks. Kaitsjast ei saa loobuda. Kaitsja osalemine advokaadi kaitse teostamisel on vajalik, sest kaitsja ei ole kohtuasjaga emotsionaalselt seotud ning suudab tagada tõhusa kaitse. Seega oli Portugali kohtute seisukohtadel selge ja laiaulatuslik õiguslik alus.

Käesolevas asjas oli kohtualuseks siseriiklikus menetluses isik, kes oli advokatuurist välja arvatud. Sellele vaatamata jätkas ta kaitsjana tegutsemist ning talle oli juba esitatud süüdistus kohtunikku solvamises. Seetõttu oli mõistlik alus kahelda kaebaja suutlikkuses teostada enda kaitset emotsioonivabalt ning objektiivselt.

Suurkoda osundas, et kohtualusel on mitmeid võimalusi ise osalemiseks enda kaitsmisel. Nii on tal võimalik osaleda kõigis kohtuastmetes asja arutamisel, esitada enda seisukohti või vaikida, samuti esitada taotlusi ning esitada enda arvamusi õiguse kohaldamise osas. Kui isik ei ole rahul määratud kaitsja tegevusega, on tal põhjendatud juhtudel võimalik taotleda uue kaitsja määramist.

Seetõttu oli kaitsja kohustuslikkuse nõue õiguse kohase kohaldamise huvides ning tagas poolte võrdsuse. Vastustav riik ei ületanud hindamisruumi ning kohtute põhjendused oli mõjuvad ja piisavad. Puudus alus kahelda kaebajale määratud kaitsja asjatundlikkuses.

Resolutsioon (häältega 9:8)

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “c” rikkumist.

Eriarvamused

Lepinguosalistes riikides on selge õiguslik dünaamika lubamaks isikutel teostada ise enda kaitset vähemalt kergemate süütegude osas. Selline on ka rahvusvahelises õiguses prevaleeriv seisukoht. Seetõttu ületab siseriiklik lahend riigile võimaldatavat hindamisruumi. Suurkoda on kaitseõiguse küsimuses lõhenenud. Suurkoja enamuse seisukoht tähendab naasmist Euroopa musta ajaloo juurde, kus kohtualust käsitleti objektina kõikvõimsa riigi kätes, mis võis alati dikteerida seda, mis on kohtualuse parimates huvides isegi kohtualuse enda tahte vastaselt.

Käesolevas asjas kaebajale kohaldatud piirang takistas tal ise otsustamast viisi üle, kuidas ta soovib ennast kaitsta. Kohtulahendi tagajärjeks võib kujuneda õigussüsteemides paternalistlike elementide laiaulatuslik omaksvõtt.

----------


EIÕK ei taga õigust sotsialismiperioodil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele

Wroclawi Baptistlik Kristlik Kirik vs Poola, kohtuotsus 05.04.2018, avaldus nr 32045/10

Asjaolud

Kaebaja on Poolas tegutsev juriidiline isik asukohaga Wroclawis. 1996. aasta maikuus esitas kaebaja taotluse Wroclawi kubernerile neljakorruselise hoone tagastamiseks, mis oli kaebajalt õigusvastaselt võõrandatud sotsialismiperioodil. Kuberner keeldus viitega sellele, et kaebaja ei ole vasta tingimustele 1995. aasta seaduse tähenduses, mis reguleerib suhteid baptistlike usuühingute ja riigi vahel. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks kahes aspektis: menetluse mittevastavus õiglase õigusemõistmise põhimõttele ja liigne kestus. Samuti viitas kaebaja omandiõiguse rikkumisele 1.protokolli artikli 1 tähenduses.

EIK-i seisukohad

EIÕK 1.protokolli artiklist 1 ei tulene üldist kohtustust lepinguosalistele riikidele tagastada omandiõigus eraomanikele vara suhtes, mis anti riigile üle enne EIÕK ratifitseerimist. Riigil on samuti vabadus kehtestada vara tagastamiseks piiranguid või tingimusi. Lootus ajaliselt ammu katkenud omandiõiguse taastamiseks ei ole vara EIÕK tähenduses. Kui õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike teatud grupid on seadusega välistatud õigustatud subjektide hulgast, siis ei saa neil ka olla põhjendatud ootust varaliste õiguste taastamisele. Põhjendatud ootusega on tegemist siis, kui selleks on piisav alus siseriiklikus seaduses või väljakujunenud kohtupraktika, samas näitab vaidlus siseriikliku seaduse tõlgendamise ja kohaldamise üle põhjendatud ootuse puudumist varalisele hüvele.

Kohaldades neid põhimõtteid käesolevale asjale leidis EIK, et kaebajal ei olnud põhjendatud ootust varalisele hüvele. Konstitutsioonikohus oli analoogilises asjas leidnud, et taotluse esitamine ei tekita põhjendatud ootust, sest vajalik on ka kuberneri sisuline otsus, ning kaebaja ei olnud varasemalt eksisteerinud juriidilise isiku õigusjärglane.

Seadusandjal ei ole põhimõttelist takistust kehtestada tsiviilõiguse küsimustes tagasiulatuvat regulatsiooni, mis omakorda kohaldub pooleliolevale kohtuvaidlusele. Selleks peab olema kaalukas avalik huvi. Käesolevas asjas oli seadusandlik vahelesegamine põhjendatud vajadusega ühtlustada kõigi usuühingute olukorda. Kaebaja asi oli erinev kaasustest, kus isiku kasuks on juba jõustunud kohtulahend või tema omandiõigust on juba varasemalt tunnustatud. Seega ei olnud asjas õiglase õigusemõistmise põhimõtte rikkumist.

Kohtumenetluse kestus oli 13 aastat kahes astmes. Kuigi tegemist oli teatud mõttes keeruka asjaga ning kohtumenetluse ajal toimus ka seadusemuudatus, ei ole need kaalutlused piisavad põhjendamaks niivõrd pikka menetlust.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 (õiglane menetlus) rikkumist;

2. EIÕK artikli 6 lg 1 (ebamõistlik menetlusaeg) rikkumine;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 5 200 eurot ning 1 850 eurot kulude katteks.

----------

 

Kui kohus vaatab läbi tema enda vastu suunatud kahju hüvitamise nõuet, ei tohi sama kohus arutada hüvitise nõude esitanud isiku vastu kriminaalasja

Boyan Gospdinov vs Bulgaaria, kohtuotsus 05.04.2018, avaldus nr 28417/07

Asjaolud

Kaebaja tunnistati süüdi 2004. aastal uimastikaubanduses Stara Zagora rajoonikohtus ning edasikaebe menetluse jäi tema lõplikuks karistuseks tingimuslik vangistus. Kuivõrd kaebaja oli kinnipeetav kohtueelse menetluse ajal, esitas ta kahju hüvitamise nõude rajoonikohtu vastu põhjendusega, et ta oli kinnipidamisasutuses kauem, kui talle määratud karistus ette nägi. Hüvitise nõuet asus arutama sama rajoonikohus. 2004. aasta oktoobris esitati kaebajale süüditus uues kriminaalasjas seoses uimastikaubandusega. Stara Zagora rajoonikohus peatas hüvitise kohtuasja läbivaatamise uues kriminaalasjas otsuse jõustumiseni. Uues kriminaalasjas jäi kaebaja sanktsiooniks kolmeaastane vangistus. Kaebaja palus viia asja arutamine üle teise esimese astme kohtusse, sest tema arvates võisid kohtunikud olla motiveeritud määrama talle vabaduskaotusliku karistuse uues kriminaalasjas selleks, et välistada hüvitise nõude rahuldamist. Kõrgemad kohtud ei näinud kohtu objektiivsuses probleemi. Tema avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks kohtu sõltumatuse nõude rikkumise tõttu.

EIK-i seisukohad

Kuigi hüvitise nõuet arutavad kohtunikud ei osalenud kriminaalasjade läbivaatamisel, olid nad siiski sama rajoonikohtu kohtunikud, mis vaatas läbi kriminaalasju. Kaebajal oli seetõttu põhjendatud kahtlus kohtu sõltumatuse puudumises objektiivsest aspektist. Kahjunõude rahuldamine tähendanuks selle väljamaksmist kohtu eelarvest. Siseriiklikus seaduses olid menetlusnormid kohtuniku enesetaandamiseks ning ka kohtuasja andmiseks teisele kohtule. Ükski kohus ei selgitanud, miks kaebaja objektiivselt põhjendatud kahtlused on alusetud.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 600 eurot ning kulude katteks 1 500 eurot.

----------

 

Kohtuasja edasilükkamine 136-l korral viis ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseni

Aganikyan vs Armeenia, kohtuotsus 05.04.2018, avaldus nr 21791/12

Asjaolud

Avaldus ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks kriminaalasjas EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

Menetluse kestus: 6 aastat ja 11 kuud.

Kohtuastmeid: 3.

EIK-i seisukohad

Kuigi kohtueelne uurimine viidi lõpuni kiiresti, lükati kohtutes asja arutamist edasi 136-l korral. Kohtumenetlust alustati uuesti pärast 1 aasta ja 3 kuud toimunud menetlust ning süüdistusakti muudeti. Kohtutel on kohustus tagada kohtumenetluse läbiviimine ilma viivitusteta.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 865 eurot.

----------

 

Ülemkohtule ei ole madalama astme kohtute eksimused siduvad

Zubac vs Horvaatia, Suurkoja otsus 05.04.2018, avaldus nr 40160/12

Asjaolud

Kaebajal oli omandivaidlus, milles ta märkis nõude esitamisel väärtuseks 10 000 horvaatia kunat. Kohtumenetluses suurendas ta nõude summat 105 000 kunani ning nii esimese kui teise astme kohtus tuli tal sellelt summalt tasuda ka riigilõiv. Kaebaja soovis esitada kassatsiooni, kuid ülemkohus jättis kassatsiooni käiguta põhjendusega, et menetlusseaduse kohaselt peab tsiviilasjades vaidluse summa ületama 100 000 kunat, kuid kaebaja oli enda esimeses nõudes märkinud väiksema summa. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 (juurdepääsuõigus kohtule) rikkumise tuvastamiseks.

11.10.2016 kohtukoja lahend

Nii esimese kui teise astme kohus lähtusid lahendites nõude summast 105 000 kunat. Seetõttu eeldas kaebaja, et tema asjas on ületatud kassatsiooni esitamiseks vajalik 100 000 kuna lävend. Ülemkohtu lähenemine oli liiga formaalne. Häältega 4:3 tuvastas kohtukoda EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise. Eriarvamusel kohtunikud leidsid, et EIK-il ei ole pädevust tõlgendada siseriiklikku seadust.

Valitsuse taotlusel võeti kohtuasi Suurkoja menetlusse.

Suurkoja seisukohad

Nn künnise kehtestamine kassatsiooni esitamiseks oli legitiimne piirang kohtule juurdepääsuks - õiguse õiglase kohaldamise eesmärgil.

Kaebaja tegi kohtumenetluses vigu, milliseid oleks saanud algusest peale vältida. Kaebaja oleks pidanud märkima õigesti nõude summa enne selle sisulise arutamise algust, järgides seeläbi siseriikliku menetlusnormi nõuet. Kaebajal oli professionaalne esindaja. Kaebaja oleks pidanud seetõttu ette nägema, et tema eksimus viib kassatsiooniõiguse piiramisele. Kaebaja esindaja pidi tundma kohtupraktikat. Kuigi madalama astme kohtud eksisid suurendatud nõuet arutades, ei ole madalamate kohtute eksimused ülemkohtule siduvad. Vastupidi, ülemkohus tagas õigusselguse.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumist.

----------

 

EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu kaitsele

Kinnipidamisasutuse asukoha valikul tuleb arvestada isiku peresuhete kaitse põhimõtet

Trepashkin vs Venemaa, kohtuotsus 03.04.2018, avaldus nr 34473/05

Asjaolud

Kaebaja avaldus oli EIÕK artiklite 3 (kinnipidamistingimused), 13 (tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine ebainimlike kinnipidamistingimuste vastu), 5 (esiteks, kaebaja paigutati kinnipidamisasutusse karistuse täitmiseks, kuid kohtulahendi kohaselt tulnuks paigutada kolooniasse, ning teiseks, pärast esimese astme kohtulahendi tühistamist ei võtnud ringkonnakohus seisukohta kaebaja kinnipidamise osas) ning 8 (kaebaja saatmine karistuse täitmiseks Sverdlovskisse, st kodurajoonist väga kaugele) rikkumise tuvastamiseks. Kinnipidamisasutus oli ligikaudu 1800 km kaugusel perekonna kodust.

EIK-i seisukohad

EIK on varasemas lahendis käsitlenud avaldust ebainimlike kinnipidamistingimuste tuvastamiseks sama kinnipidamisasutuse sama kambri suhtes. Selles lahendis (Dmitriy Rozhin vs Venemaa, 23.10.2012, nr 4265/06) ei tuvastanud EIK artikli 3 rikkumist minimaalse raskusastme mitteületamise tõttu. Ka käesolevas asjas leidis EIK, et kuigi kaebajale põhjustati kinnipidamisega kannatusi, ei ületanud need artikli 3 rikkumise tuvastamiseks eeldatavat minimaalset raskusastet.

EIK on varasemalt tuvastanud, et Venemaal puudus õiguskaitsevahend artikli 13 tähenduses ebainimlike kinnipidamistingimuste vastu. Artikli 13 rikkumist on võimalik tuvastada ka siis, kui isikul on EIÕK-s tagatud põhiõiguste rikkumise kohta argumenteeritav väide, kuid EIK konkreetse põhiõiguse rikkumist siiski ei tuvasta.

EIK on varasemalt tuvastanud, et isiku paigutamine teist tüüpi kinnipidamisasutusse, kui oli ette nähtud kohtulahendis, on artikli 5 lg 1 rikkumine. Samuti on EIK varasemalt tuvastanud, et tühistades esimese astme kohtu süüdimõistva otsuse, tuleb apellatsioonikohtul otsustada ka kinnipidamise küsimus.

Seoses kinnipidamisasutuse asukohaga määratles EIK enda ülesandena tuvastada, kas kaebaja paigutamine sellesse asutusse oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas. EIK-ile esitatud materjalides puudus argumentatsioon just selle kinnipidamisasutuse valiku kohta. Kaebajal ei olnud võimalik osaleda kohtuistungil, kus otsustati kinnipidamisasutuse asukoht. Võimuorganid ei näidanud, et kinnipidamisasutuse valikuga saavutati mõistlik tasakaal.

Kaebaja ei esitanud hüvitise taotlust.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 5, 8 ja 13 rikkumine;

2. Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist.

----------


Isaduse vaidlustamise tähtaeg ei tohi välistada ükskõik millistel asjaolude vaidlustuse esitamist

Doktorov vs Bulgaaria, kohtuotsus 05.04.2018, avaldus nr 15074/08

Asjaolud

Pärast lahutamist enda abikaasast 2006. aastal sai kaebajale teatavaks, et tema peresse 2003. aastal sündinud ühe lapse isa on teine mees. 2007. aasta jaanuaris tehtud DNA analüüsist sai teatavaks, et ta ei ole selle lapse bioloogiline isa ning järgneval kuul esitas kaebaja tsiviilnõude isaduse vaidlustamiseks. Kohtud keeldusid nõuet arutamast aegumise tõttu, sest kohaldasid üheaastast aegumistähtaega arvates lapse sünnist.

Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Isaduse küsimus on artikli 8 kohaldamisalas. Eraelu kaitseks on riigil nii positiivsed kui ka negatiivsed kohustused, mõlema realiseerimisel tuleb tagada õiglane tasakaal üksikisiku õiguste ning kogukonna huvide vahel. Riikidel on hindamisruum. Piirangud isaduse tuvastamiseks peavad olema põhjendatud õiguskindluse põhimõtte tagamise kontekstis peresuhetes. Lapse huvid võivad siin olla ülimuslikud vanema huvide üle.

Üheaastane aegumistähtaeg tulenes seadusest ning sellel oli legitiimne eesmärk – peresuhete stabiilsuse tagamine. Seetõttu oli määrav, kas piirang oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Lühikene tähtaeg isaduse tuvastamiseks pärast lapse sündi ei ole proportsionaalne, sest ei taganud võimalust arvestada konkreetseid asjaolusid. EIK on varasemalt lugenud lühikest aegumistähtaega põhjendatuks kaasuses, kus isadust vaidlustada soovinud mees teadis lapse sünnist alates, et ta ei ole tema bioloogiline isa. Käesolev kaasus oli erinev, sest kaebaja elas lapse emaga koos kolm aastat ning uskus, et on lapse bioloogiline isa. Varasemalt on EIK pidanud kohtute keeldumist arutada isaduse vaidlustamist põhjendatuks ka kaasustes, kus siseriiklik seadus võimaldas erandeid tähtaegadest mõjuvate põhjuste korral. Käesolev asi oli erinev, sest seadus erandit ei võimaldanud. Järelikult ei olnud seadusest tuleneb piirang proportsionaalne.

EIK jättis rahuldamata hüvitise nõude.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine.

----------

 

EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Ametivõimudel tuleb näidata sallivust autoriseerimata rahumeelse meeleavalduse suhtes

Matveyev vs Venemaa, kohtuotsus 03.04.2018, avaldus nr 44135/08

Asjaolud

Kaebaja soovis korraldada näljastreigi prokuratuuri eest, kuid talle ei antud luba. Sellele vaatamata alustas kaebaja streigiga ning teda karistati koduvalt haldusõigusmenetluses. Talle määrati esimesel korral rahatrahv 27 eurot ning teisel korral haldusarest 7 päeva. Tema avaldus oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Ametivõimudel tuleb näidata üles sallivust rahumeelsete, kuid ametliku loata meeleavalduste suhtes. Kui politsei palus kaebajal näljastreik lõpetada, oli ta nõus seda tegema. Kaebaja tunnistati süüdi massilise meeleavalduse õigusvastases korraldamises, kuid tegelikkuses osales ta streigil üksinda. EIK-ile ei olnud arusaadav, kuidas sai kaebaja tegevus häirida avalikku korda.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 1 000 eurot ning 15 eurot kulude katteks.

----------

 

Natside sümbolite avaldamine toob Saksamaal reeglina kaasa kriminaalvastutuse

Nix vs Saksamaa, otsus avalduse vastuvõetavuse kohta 13.03.2018, avaldus nr 35285/16

Asjaolud

Kaebaja on 1954. aastal sündinud Saksamaa kodanik. Tal on online blogi erinevate päevakajaliste küsimuste kohta arvamuse avaldamiseks. 2015. aastal sisestas ta blogisse foto Heinrich Himmlerist SS vormis, kelle käsivarrel oli haakrist ning rinnal natsipartei märk. Sisestuse ajendiks oli kaebaja tütre, kes on saksa-nepaali päritolu, väidetavalt diskrimineeriv kohtlemine tööameti ametnike poolt. Kaebaja tunnistati kohtus süüdi põhiseadusvastase organisatsiooni sümbolite kasutamise eest. Kohtud asusid seisukohale, et kaebaja ei olnud ennast distantseerinud natside ideoloogiast. Tema avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Saksamaa otsusel kriminaliseerida natsi sümbolite kasutamine oli ajalooline põhjus. Seadus määratles ka erandi juhul, kui isik väljendas selgelt enda vastuseisu natside ideoloogiale. Heinrich Himmleri foto avaldamine natside vormis oli viide natside ideoloogiale. Kaebaja oli seadusest tulenevast keelust teadlik – kaebaja oli umbes kuus nädalat varem tunnistatud süüdi Angela Merkeli foto avaldamise eest natside vormiriietuses.

EIK nõustus, et kaebaja eesmärk ei olnud natside ideoloogia levitamine ning ta soovis lülituda avalikku diskussiooni seoses tööameti tegevusega. Samas ei sisaldanud blogi vastav kanne mitte mingeid viiteid kaebaja varasamatele seisukohtadele tööameti küsimuses ning seetõttu ei olnud lugejale koheselt mõistetav, et kaebaja blogi kanne on osaks laiemast diskussioonist. Kaebaja ei viidanud ka enda tütre etnilisele päritolule ega sellele, et ta sai ise sotsiaaltoetust. Seetõttu ei olnud lugejale arusaadav tööameti tegevuse võrdlemine natside aja sündmustega. Siseriiklike kohtute lähenemine oli põhjendatud, sest süüditunnistamise aluseks oli keelatud sümbolite kasutamine nn silmahakkaval viisil. Siseriiklikust seadusest tulenes selgelt nõue, et vastutuse välistamiseks on vajalik selge ning ilmne vastuseis natside ideoloogiale. EIK leidis, et siseriiklike kohtute põhjendused kaebaja sõnavabaduse piiramiseks olid mõjuvad ja piisavad selles, et kaebaja ei distantseerinud ennast natside ideoloogiast.

Resolutsioon

1. Avaldus on mitte-vastuvõetav.

----------

 

EIÕK 1. protokoll artikkel 1 – vara kaitse

Õigusvastaselt vara konfiskeerimise tuvastamisel määras EIK varalise kahju hüvitamiseks konfiskeeritud summa

Tilocca vs Horvaatia, kohtuotsus 05.04.2018, avaldus nr 40559/12

Asjaolud

Kaebajalt konfiskeeriti riigipiiri ületamisel deklareerimata 560 000 eurot. Haldusmenetluses loeti põhjendatuks konfiskeerida rahasumma 318 500 eurot välisvaluuta seaduse alusel. Kaebaja leidis, et otsus ei olnud põhjendatud ning esitas avalduse EIÕK 1. protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Valitsus palus tunnistada avalduse mitte-vastuvõetavaks, sest valitsuse väite kohaselt ei kuulunud konfiskeeritud raha mitte kaebajale, vaid temale kuuluvale äriühingule.

Kaebaja oli äriettevõtte ainuomanik, talle kuulus 99.75% ettevõtte osakuid. Puudus risk selles, et tema seisukohad oleksid erinevad äriettevõtte seisukohtadest. Kaebaja vastutas äriettevõtte kohustuste eest oma isikliku varaga.

EIK on varasemalt tuvastanud rikkumisi analoogilistes asjades ning puudus alus rikkumist mitte tuvastada.

Resolutsioon

1. EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2. Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK 318 500 eurot, rikkumise tuvastamine on piisav mittevaralise kahju hüvitis, kulude katteks määras EIK 3 550 eurot.

----------


https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json