Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 16.-22.aprill 2018

 

Uudise kuupäev :
  23.05.2018
Kohtu tasand :
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik :
  Euroopa Inimõiguste Kohtu menetlus

 

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 16.-22.aprill 2018

EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine

Igaühe paigutamine metallpuuri videosilla kaudu toimuva kohtuistungi ajaks on alandav

Karachentsev vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 23229/11

Asjaolud

Kaebaja üle toimus kriminaalmenetlus seoses organiseeritud kuritegevusega. Kaebaja vaidlustas mitmel korral kohtueelse kinnipidamise, talle võimaldati ühel korral üksnes lühiajaliselt kaitsjaga nõupidamine ning teisel korral ei olnud kaitsja kohal. Selles aspektis esitas kaebaja avalduse EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumise tuvastamiseks. Apellatsioonikohtu istungil osales kaebaja kinnipidamisasutusest videosilla vahendusel, olles paigutatud metallpuuri. Ta pidas sellist kohtlemist alandavaks artikli 3 tähenduses. Kaebaja mõisteti lõplikult õigeks 2013. aasta jaanuaris. Samuti kaebas ta artikli 3 rikkumist seoses kinnipidamistingimustega.

EIK-i seisukohad

Objektiivselt võttes on igaühe paigutamine metallpuuri alandav siis, kui kohtupidamine toimub videosilla kaudu. EIK ei tuvastanud artikli 5 lg 4 rikkumist, sest ühel korral oli istungit juba korduvalt kaebaja taotlusel edasi lükatud ning teisel korral osales kaebaja ise kohtuistungil.

Valitsus võttis omaks rikkumise artiklite 3 (ebainimlikud kinnipidamistingimused) ja 5 lg 4 (osadel kordadel menetluse kiirus) ning pakkus hüvitiseks 8 800 eurot. EIK pidas seda summat adekvaatseks.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine seoses paigutamisega metallpuuri;

2. Asjas ei olnud EIÕK artikli 5 lg 4 rikkumist;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 950 eurot.

----------

 

Inimõiguste olukord Marokos on paranemas

A.S. vs Prantsusmaa, kohtuotsus 19.04.2018, avaldus nr 46240/15

Asjaolud

Kaebaja on 1970. aastal sündinud Maroko kodanik, kellele anti Prantsusmaa kodakondsus 2002. aastal. Ta tunnistati Prantsusmaal süüdi terroristlike rünnakute kavandamises ning talle mõisteti karistuseks 2013. aastal 7-aastane vangistus. Järgmisel aastal võeti talt ära Prantsusmaa kodakondsus. Vangistuses viibimise ajal esitas kaebaja taotluse varjupaiga saamiseks põhjendusega, et ta on piinamise sihtrühmas tagasisaatmise korral Marokosse. Tema taotlust ei rahuldatud 25.08.2015. Siseminister andis määruse tema väljasaatmiseks 14.08.2015 ilma kaebajat sellest teavitamata. Kaebaja väljasaatmiseks määrati 21.09.2015. Kaebaja esindaja taotluse alusel kohaldas EIK reeglit nr 39 ning saatis Prantsusmaa valitsusele 22.09.2015 kell 12.05 taotluse mitte saata kaebajat riigist välja kuni 25.09.2015. Ametivõimud saatsid kaebaja välja 22.09.2015 kell 12.35. Pärast jõudmist Casablancasse peeti kaebaja karistusjärgselt kinni ning mõisteti Maroko kohtus 10.03.2016 süüdi ja teda karistati 5-aastase vangistusega. Ta vabastati 21.12.2016 põhjusel, et ta on Prantsusmaal juba karistuse ära kandnud. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks, sest väljasaatmine Marokosse tähendas tema asetamist ohugruppi. Artikli 34 alusel kaebas ta selle üle, et Prantsusmaa takistas individuaalse kaebeõiguse realiseerimist, sest ei täitnud reegli nr 39 alusel ajutist meedet.

EIK-i seisukohad

Olukorda Marokos tuleb hinnata 22.09.2015 seisuga. Amnesty International raporti alusel on Maroko astunud samme vähendamaks piinamise ja ebainimliku kohtlemise riske. Kuigi kaebaja võidakse väljasaatmise korral Marokos vahistada, ei tulene siit automaatselt piinamise võimalikkus. Kaebaja ei tõendanud, et tema kaasosalisi oleks Marokos piinatud. Seega ei olnud väljasaatmine artikli 3 rikkumine.

Valitsus möönis, et kaebajale anti väljasaatmise määrusest teada 22.09.2015 ning seejärel toimetati ta koheselt lennujaama. Kaebajal puudus igasugune võimalus taotleda EIK-ilt õiguskaitset. Kaebaja väljasaatmine muutis kasutuks EIÕK rikkumise tuvastamise.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist;

2. EIÕK artikli 34 rikkumine (häälteenamusega);

3. Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis.

----------

 

Ühe EIK-i lahendi järeldused on ülekantavad uuele asjale sama kinnipidamiskambri tingimuste osas

Tkachev vs Ukraina, kohtuotsus 19.04.2018, avaldus nr 11773/08

Asjaolud

Kaebajale määrati 16.07.2002 kohtulahendiga eluaegne vangistus mõrva ja teiste kuritegude eest. Tema avaldus oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses tingimustega Sokalska kinnipidamisasutuses: tal oli võimalik kambrist väljuda üksnes eskordi saatel, pidevalt toimusid läbiotsimised, pesemistingimused olid ebainimlikud, keelatud oli madratsite kasutamine päevasel ajal. Samuti viitas ta ruumikitsikusele. Kaebaja viitas sellele, et temaga oli samas kambris kolme aasta kestel kinnipeetav Guk, kelle avalduse alusel EIK tuvastas artikli 3 rikkumise.

EIK-i seisukohad

08.12.2016 lahendis Guk vs Ukraina (avaldus nr 16995/05) tuvastas EIK artikli 3 rikkumise põhjusel, et kaebaja isiklik ruum oli alla 3 ruutmeetri. Kaebaja viibis koos Gukiga ühes kambris ligikaudu 3 aastat. Seetõttu on Guk vs Ukraina lahendi järeldused ülekantavad ka kaebaja asjale.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 3 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot.

----------

 

EIÕK artikkel 5 – õigus isikuvabadusele ja puutumatusele

Isiku vahistamise õiguspärasus ei sõltu meetmetest, mille kaudu tehti isiku asukoht kindlaks

Pirozzi vs Belgia, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 21055/11

Asjaolud

Itaalia kohus tunnistas kaebaja in absentia süüdi 2002. aastal uimastikaubanduses ning karistas teda 15-aastase vangistuse ja 80 000 euro suuruse rahatrahviga. Kaebaja ei saanud kohtuistungitel osaleda tervislikel põhjustel, kuid tal oli kaitsja. Kuivõrd kaebaja ei ilmunud karistust kandma, väljastas prokurör Euroopa vahistamismääruse. Kaebaja peeti selle alusel kinni 2010. aastal Belgias ning anti üle Itaalia ametivõimudele, sest Belgia kohtuniku otsuse kohaselt oli tegemist kehtiva dokumendiga. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 5 lg 1 rikkumise tuvastamiseks, sest kohtule ei esitatud materjale tema tagaotsimise asjaolude kohta, mistõttu ei olnud võimalik teha kindlaks tema kinnipidamise seaduslikkus. Samuti kaebas ta artikli 6 lg 1 rikkumise üle põhjusel, et Belgia kohtud ei võtnud seisukohta vahistamismääruse õiguspärasuses, mis anti välja pärast tema tagaselja süüditunnistamist.

EIK-i seisukohad

Belgia seadusest tulenes politseile kohustus otsida ja pidada kinni isikud, kelle suhtes on väljastatud vahistamismäärus. Puudusid igasugused meelevaldsuse ilmingud. Isiku vahistamise seaduslikkus ei ole sõltuvuses sellest, milliste meetmetega on ta üles leitud.

Tulenevalt Euroopa vahistamismääruse põhimõttest on diskretsioon otsustada vahistamismääruse seaduslikkuse üle riigil, kes on selle väljastanud. Belgia kohtud uurisid seda, kas vahistamismääruse alusel kaebaja kinnipidamine ja tema väljaandmine Itaaliale võiks rikkuda kaebajale EIÕK-s tagatud põhiõigusi ning jõudsid eitavale järeldusele. Tulenevalt EIK-i kohtupraktikast võiks olla takistuseks isiku väljaandmisele see, kui ta ei olnud teadlik sellest, et tema üle mõistetakse teises riigis kohut. Kaebaja oli sellest seevastu teadlik ning tal oli ka kaitsja.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artiklite 5 lg 1 ning 6 lg 1 rikkumist.

----------

 

Aserbaidžaanis peeti kinni inimõiguste aktiviste nende survestamise eesmärgil

Mammadli vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 19.04.2018, avaldus nr 47145/14

Asjaolud

Kaebaja on tsiviilühiskonna aktivist, kes on asutanud mitmeid mittetulundusühinguid ning kes keskendub enda tegevuses valimiste jälgimisele. Tema asutatud ühingud kritiseerivad pidevalt valitsust seoses valimispettustega. Kaebaja peeti kinni 2013. aasta detsembris süüdistatuna ebaseaduslikus ettevõtluses, maksupettuses ja ametivõimu kuritarvitamises. Hiljem lisati ka süüdistused pettuses. Kohtud määrasid tema kinnipidamise, toetudes süüdistuse raskusele. Kinnipidamist pikendati samade põhjendustega kuni 2014. aasta maikuuni, millal kaebaja tunnistati esimese astme kohtus süüdi ning teda karistati 5,5-aastase vangistusega. Rahvusvaheliselt mõistsid paljud arvamusliidrid kaebaja kinnipidamise ning kriminaalmenetluse hukka, samal ajal kui Aserbaidžaani võimuesindajad heitsid kodanikiühiskonna aktivistidele ette riigist negatiivse kuvandi loomist, nimetades aktiviste spioonideks ja reeturiteks. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 5 lg-te 1 ja 3 rikkumise tuvastamiseks seoses kinnipidamisega ilma mõistliku kahtluseta kuriteo toimepanemises ning ebapiisavates põhjendustes kinnipidamise pikendamiseks. Artikli 5 lg 4 alusel kaebas ta selle üle, et lahendades tema taotlusi vabastamiseks ei võtnud kohtud arvesse seda, et tal puuduvad varasemad karistused ning tal on kindel elukoht. Artikli 18 alusel koosmõjus artikliga 5 kaebas ta selle üle, et tema kinnipidamine oli poliitiliselt motiveeritud, survestamaks inimõiguste kaitsjaid ja vastavaid mittetulundusühinguid.

EIK-i seisukohad

Aserbaidžaani õigusruum ei soodusta mittetulundusühingute asutamist. Samas puudusid igasugused tõendid selle kohta, justkui oleks kaebaja tegutsenud õigusvastase ettevõtlusega. Valitsus ei osundanud mitte ühelegi õigusnormile, mida kaebaja oleks enda tegevusega rikkunud. Seega ei olnud objektiivselt võttes piisavat alust kaebaja kahtlustamiseks kuritegude toimepanemises, järelikult puudus ka alus tema kinnipidamiseks. Asjas oli artikli 5 lg 1 rikkumine ning seetõttu puudus vajadus eraldi käsitleda artikli 5 lg 3 rikkumise küsimust. Asjas oli artikli 5 lg 4 rikkumine seetõttu, et kohtud ei teinud kinnipidamise pikendamisel muud, kui kinnitasid prokuratuuri seisukohti.

EIK leidis, toetudes erinevate asjaolude koosmõjule, et kaebaja kinnipidamine oli osaks laiemast heidutustegevusest 2014. aastal inimõiguste kaitsjate vastu. EIK osundas mittetulundusühingute tegevust järjest kitsendavale seadusandlusele, riigi kõrgete võimukandjate sõnavõttudele, mitmete teiste inimõiguste kaitsega tegelevate isikute kinnipidamisele, ning kaebaja kinnipidamise ajastatusele – s.o üksnes paar päeva pärast presidendi valimiste tulemusi kritiseeriva raporti avalikustamist. Seega oli kaebaja kinnipidamise tegelik eesmärk tema vaigistamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 5 lg-te 1 ja 4 ning 18 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 20 000 eurot ning 2 500 eurot kulude katteks.

----------

 

EIÕK artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele

Kriminaalmenetluses saadud salajast teavet saab kasutada isiku vastu ka teises menetluses kui see, millega seoses salajane jälitustegevuse läbi viidi

Paci vs Belgia, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 45597/09

Asjaolud

Kaebaja on Itaalia kodanik, kes peeti Itaalias kinni Belgia väljastatud Euroopa vahistamismääruse alusel 2007. aastal. Ta anti Belgiale välja tingimusel, et pärast kriminaalmenetluse lõppu saadetakse ta tagasi Itaaliasse võimaliku karistuse kandmiseks (Itaalia seadusest tulenev üldine tingimus Itaalia kodanike suhtes). Ta tunnistati süüdi 2008. aastal ning talle määrati karistuseks 8-aastane vangistus ning vara osaline konfiskeerimine. 2010. aastal saadeti ta Itaaliasse karistuse kandmiseks. Kaebaja leidis, et rikutud on EIÕK artikli 5 lg-t 1 põhjusel, et pärast ülekuulamist Belgias tulnuks ta kohe anda üle Itaalia ametivõimudele. Ta kaebas ka artikli 6 lg 1 rikkumist põhjusel, et tema süüditunnistamisel toetus kohus salajase jälitustegevusega saadud informatsioonile, mis koguti teise kriminaalmenetluse käigus. Tal ei olnud jälitustoimikule juurdepääsu täies ulatuses.

EIK-i seisukohad

Siseriikliku seaduse tõlgendamine on siseriikliku kohtu pädevuses, EIK sekkub ainult ilmselgelt meelevaldsete järelduste korral. Meelevaldsust ei olnud Belgia kohtute seisukohas, et kaebaja peab jääma Belgiasse niikaua, kuni kriminaalmenetlus tema suhtes on viidud lõpuni. Kaebaja oli kohtu all uimastikaubanduse süüdistuses. Tema vastu toimus kriminaalmenetlus ka autode varguse asjas, kuid selles ei olnud talle veel süüdistust esitatud. Seetõttu ei olnud ka põhjendatud talle teise kriminaalasja jälitustoimiku kättesaadavaks tegemine. Seevastu uimastikaubanduse asjas oli kaebajal võimalik tutvuda kogu toimikuga. Kohtud analüüsisid detailselt kaebaja väiteid enda kaitseks. Kaebajal oli võimalik ennast kaitsta tõhusalt. Tema süüditunnistamine ei toimunud ainult salajase jälitustegevusega kogutud tõendite alusel.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artiklite 5 lg 1 ja 6 lg 1 rikkumist.

----------

 

Riigi kõrgeimal kohtul tuleb sisulise lahendi tegemise korral vastata kassatsioonkaebuse olulisele argumendile

Uche vs Šveits, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 12211/09

Asjaolud

Kaebaja tunnistati 19.11.2004 kohtuotsusega süüdi uimastikaubanduses ning teda karistati 69-kuulise vangistusega. Kaebaja leidis, et kohus rikkus võistlevat menetlust, sest ei näidanud kohtulahendis uimastite kogust. Teise astme kohus jättis apellatsiooni rahuldamata. Kaebaja kordas enda väiteid Föderaalsele Ülemkohtule, kes jättis vastava väite vastuseta. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “a” rikkumise tuvastamiseks kahes aspektis: talle ei olnud täpselt selge, milles teda süüdistatakse, ning ülemkohus ei vastanud tema väitele võistleva menetluse põhimõtte rikkumise osas.

EIK-i seisukohad

Asjas ei olnud süüdistusest arusaamise õiguse rikkumist. Kaebajale oli teada, et teda süüdistati olulises koguses uimastitega kaubitsemises ning seetõttu ei olnud tähtis uimastite täpne kogus. Tal oli võimalik ennast selle süüdistuse vastu kaitsta.

Ülemkohus jättis 20.06.2008 lahendis vastuseta kaebaja väite võistleva menetluse põhimõtte rikkumise kohta. Kaebaja oli enda väidet piisavalt põhjendanud ning seetõttu tulnuks kohtul vastata. Kui föderaalkohus nõustunuks kaebaja seisukohaga, oleks ta pidanud seda kohtulahendis väljendama. Kui aga, vastupidi, föderaalkohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, oleks ta pidanud selgitama mittenõustumise põhjuseid.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “a” rikkumist seoses õigusega saada teavet isikule esitatud süüdistuse kohta;

2. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine seoses õigusega motiveeritud kohtulahendile;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 000 eurot ning 1 720 eurot kulude katteks.

----------

 

Kohtul tuleb selgitada dokumentide vastuvõtmisest keeldumist

Cihangir Yildiz vs Türgi, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 39407/03

Asjaolud

Kaebaja esitas kohalikule omavalitsusele 1999. aastal taotluse tema omandisse maavalduse kinnitamiseks, kuhu ta oli ehitanud 1983. aastal ilma nõuetekohase loata maja. Tema taotluse aluseks oli Türgi seadus, mis võimaldas ehitusloata ehitatud hoonete legaliseerimist ning maa omandiõiguse kehtestamist. Taotlus jäi rahuldamata ja kaebaja pöördus kohtusse. Ta kaotas kohtuvaidluse, sest kohtud tuvastasid, et kaebaja ei ole esitanud kohtule 1983. aastal esitatud taotlust ehitusloa saamiseks. Kaebaja oli esialgselt palunud kohtu abi selle dokumendi väljanõudmisel kohalikult omavalitsuselt ning edasise menetluse käigus saanud ka ise selle dokumendi omavalitsuselt ning kohtule esitanud. Seega oli kohtul olemas dokument, mis oli määrav vaidluse lahendamiseks. Kaebaja palus tuvastada EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine põhjusel, et menetlus ei vastanud õiglase õigusemõistmise põhimõttele.

EIK-i seisukohad

Siseriiklikul kohtul on diskretsioon tõendite vastuvõtmisel, kuid ometi peab ta enda otsuseid põhjendama. Kui isik esitab kohtule väite, mida peab otsustavaks kohtulahendi tulemuse osas, siis tuleb sellele väitele ka selgelt vastata. Isegi kui eeldada, et menetlusseadus ei võimalda esitada menetluse käigus uusi dokumente, ei selgitanud riigi kõrgeim kohus, miks oli sellise piirangu kohaldamine vajalik. Kaebaja argumendile tulnuks otse ja selgelt vastata. Asja uus arutamine oleks kõige kohasem hüvitis.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 000 eurot.

----------

 

EIK taunib kriminaalkaebuse esitamist laimus siis, kui isik saaks nõuda tsiviilkohtu kaudu kahju hüvitamist

Dimitras vs Kreeka, kohtuotsus 19.04.2018, avaldus nr 11946/11

Asjaolud

Kaebaja esitas 01.06.2007 kuriteokaebuse E.T. vastu laimus. E.T. töötas kõnealusel ajal ministeeriumi peasekretärina. Kaebaja oli kõnealusel ajal Kreeka Helsinki Assotsiatsiooni tegevdirektor ning leidis, et E.T. esitas grupi tegevuse kohta valeväiteid. E.T. osutus valituks Kreeka Parlamenti ning kohus peatas menetluse senikauaks, kuni Parlament annab nõusoleku süüdistuse arutamise jätkamiseks. Parlament otsustas 2010. oktoobris, et E.T.-lt ei võeta saadikupuutumatust. Süütegu aegus üks kuu enne seda otsust. Kui E.T. saadikumandaat lõppes, siis jätkas kohus kriminaalasja arutamist, kuid lõpetas menetluse 26.10.2012 aegumise tõttu. Kaebaja palus tuvastada EIÕK artikli 6 lg 1 (juurdepääsuõigus kohtule) rikkumine põhjendusega, et ametivõimud venitasid asja menetlusega teadlikult niikaua, et süütegu aeguks. Samuti palus ta tuvastada ebamõistliku menetlusaja rikkumise artikli 6 lg 1 tähenduses ning tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise artikli 13 tähenduses.

EIK-i seisukohad

Kuivõrd Parlament otsustas E.T. saadikupuutumatuse küsimuse pärast süüteo aegumist, ei olnud see otsus seotud kohtule juurdepääsuõiguse tagamisega. Kriminaalasja menetlemine venis seetõttu, et esialgu keeldus prokuratuur kriminaalmenetluse algatamisest. Kaeabajale oli kättesaadav ka tsiviilõiguslik õiguskaitsevahend hüvitise nõudmiseks reputatsiooni rikkumise eest. Kogumis leidis EIK, et kaebaja juurdepääsuõigust kohtule ei ole rikutud. Menetluse kestus oli ligikaudu 5 aastat ja 5 kuud ühes astmes.

Ligikaudu 2 aastat kulus aegumistähtaja saabumisest kuni apellatsioonikohtu otsuse avaldamiseni, mis lõpetas menetluse aegumise tõttu. EIK on korduvalt leidnud, et Kreekas puudus tõhus õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu.

Resolutsioon

1. Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 (juurdepääsuõigus kohtule) rikkumist;

2. EIÕK artiklite 6 lg 1 (ebamõistlik menetlusaeg) ja 13 rikkumine;

3. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 000 eurot ning 600 eurot kulude katteks.

----------

 

EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu kaitsele

Kohtutel tuleb isiku väljasaatmise otsustamisel analüüsida pereliikmete huve

Guliyev ja Sheina vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 29790/14

Asjaolud

Esimene kaebaja (mees) on Aserbaidžaani kodanik, teine kaebaja (naine) on Venemaa kodanik. Kaebajad on abielus, neil on kaks last. Kuivõrd esimene kaebaja viibis Venemaal ajutise loa alusel ning ta ei pikendanud elamisluba, siis saatsid ametivõimud esimese kaebaja Venemaalt 2014. aasta märtsis välja ning tema suhtes kehtestati 5-aastane sisenemiskeeld. Sama aasta juulis sündis kaebajatele kolmas laps, kellel on kaasasündinud südamerike. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Välismaalastel puudub reeglina õigus eeldada, et lepinguosaline riik väljastab neile elamisloa. Kui asi puudutab abikaasade ja laste õigusi, siis tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest ning sellest, kas kaevatud meede takistab perekonnaelu normaalset jätkamist. Kui isikutele oli peresuhete sõlmimise ajal teada, et nendest ühe võimalus riigis viibida on küsitav, siis tuvastab EIK ainult erandjuhtudel artikli 8 rikkumise. EIK hindab siseriiklike võimuorganite otsuseid lähtuvalt enda kohtupraktikast tulenevatest põhimõtetest.

Käesolevas asjas puudus vaidlus selles, et kaebajatel oli perekonnaelu artikli 8 tähenduses, ning ka selles, et nad registreerisid enda abielu alles pärast seda, kui tekkisid probleemid esimese kaebaja elamisloaga. Kohtud seevastu ei tasakaalustanud erinevaid huve ning ei teostanud süvaanalüüsi. Seetõttu oli tegemist erandliku olukorraga ning EIK tuvastas artikli 8 rikkumise.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot.

----------

 

Isiku suhted õe-venna lapsega on igal juhul eraelu puutumatuse kaitsealas

Lazoriva vs Ukraina, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 6878/14

Asjaolud

Kaebaja määrati enda õe lapse hooldajaks 2007. aastal. Sama aasta märtsis sündis õele veel üks laps – poeg, kelle kohus andis hooldusasutusele 2012. aasta märtsis koos võimalusega lapse adopteerimiseks. Kuigi kaebaja teavitas korduvalt ametivõime enda soovist saada lapse hooldajaks, viidi adopteerimine lõpule 2012. aasta oktoobris. Kaebaja erinevad kaebused ei olnud edukad. Tema avaldus oli artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Kaasusest tõusetuvad kolm õiguslikku küsimust:

(i) Kas kaasus on seotud kaebaja perekonna- või eraeluga;

(ii) Kas toimus kaebaja perekonna- või eraelu riive;

(iii) Kas asjas oli EIÕK artikli 8 rikkumine seoses sellega, et Ukraina ametivõimud ja kohtud ei kaasanud kaebajat otsustusprotsessi.

Kaebaja ei olnud lapsega koos elanud, mistõttu ei olnud tema ja õepoja suhted perekonnaelu artikli 8 tähenduses. EIÕK ei kaitse soovi luua peresuhteid tulevikus. Samas seostus avaldus kaebaja eraelu kaitsega, sest laps oli tema sugulane, seadus tagas lähisugulasele eelise lapse hooldamisel.

Lapse adopteerimine katkestas suhte kaebaja ja lapse vahel, mistõttu toimus tema eraelu puutumatuse riive. Ilmnes süsteemne probleem Ukraina õigussüsteemis – kuigi kohtutele ja ametivõimudele oli teada kaebaja soov saada õepoja hooldajaks ning seadus andis talle ka eelise, jäeti need aspektid arvestamata.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 8 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis, kulude katteks määras EIK 215 eurot.

----------

 

EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus

Poliitilise partei reputatsioon ei ole samasuguse kaaluga kui üksikisiku sõnavabadus

Ostanina vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 22169/11

Asjaolud

Kaebaja avaldas 2009. aasta novembris üleriigilistes lehtedes kaks artiklit, milles kritiseeris Kuzbassi kohalikku omavalitsust. Kemerovo oblasti võimupartei algatas kaebaja vastu kohtumenetluse seoses laimuga. Kohus tuvastas, et kaebaja ei tõendanud enda väiteid ning mõistis temalt välja ligikaudu 7 018 eurot kohtukulude ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Ajakirjandus on avalikkuse valvekoer. Ajakirjanduses avaldatud materjali hindamisel tuleb teha vahet faktiväidetel ja hinnangutel. Kaebaja kirjutas avalikkusele olulisel teemal, juhtides tähelepanu poliitilisele korruptsioonile ja valimispettusele. EIK-i kohtupraktika kohaselt tuleb poliitiliste avalduste sanktsioneerimiseks esitada väga mõjuvad põhjendused.

Venemaa kohtud ei tasakaalustanud kaebaja sõnavabadust ja poliitilise partei reputatsiooni kaitse vajadust. Kohtud ei lähtunud ka sellest, et juriidilise isiku reputatsiooni ei saa võrrelda eraisiku reputatsiooniga – selle kaitsevajadus ei ole alati samasuguse kaaluga kui sõnavabaduse realiseerimine. Kohaliku võimuorgani kritiseerimisel ei saa rangelt nõuda, et hinnang tugineb selgetele faktidele. Seega ei olnud sõnavabaduse piirang vajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine.

----------

 

Presidendi administratsiooni ruumidesse ennast barrikadeerinud isikutele vabaduskaotusliku karistuse mõistmine ei olnud vajalik demokraatlikus ühiskonnas

Angirov jt vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 30395/06

Asjaolud

Kaebajad on Rahvusliku Bolševike Partei liikmed, kes sisenesid Presidendi administratsiooni ruumidesse 14.12.2004 ning nõudsid kokkusaamist president Putiniga. Nad barrikadeerisid endid ühte ruumi, politsei tungis ruumi ning pidas kaebajad kinni. Kõik tunnistati süüdi rahutustes osalemise eest ning kõigile määrati karistuseks tingimuslik vabaduskaotus. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artiklite 10 ja 11 rikkumise tuvastamiseks. Samuti kaebasid nad artikli 6 lg-te 1 ja 3 “c” rikkumist põhjusel, et neil ei olnud võimalik kohtumenetluse ajal vabalt suhelda kaitsjatega. Kaebajad olid puuris, mille kõrval seisid valvurid.

EIK-i seisukohad

EIK on varasemalt tuvastanud analoogilises asjas, et isegi kui isikute kinnipidamine oli vajalik julgeoleku tagamiseks, ei olnud demokraatlikus ühiskonnas vajalik pikaajaline kinnipidamine ning tingimuslik vabaduskaotuslik karistus. Kedagi kaebajatest ei süüdistatud vägivallale õhutamises või kellegi ähvardamises.

EIK on varasemalt kritiseerinud Venemaa kohtuvõimu selles osas, et kohtualustele ei tagata võimalust suhelda kaitsjaga ilma, et vahetus läheduses seisaks valvur. Kõige kohasem hüvitis oleks asja uus siseriiklik arutamine.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 10 koosmõjus artikliga 11 ning 6 lg-te 1 ja 3 “c” rikkumine;

2. Igale kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 500 eurot.

----------

 

Siseriiklikul kohtul tuleb tasakaalustada sõnavabadust ja eraelu puutumatust EIÕK artikli 10 põhimõtete alusel

Ergündogan vs Türgi, kohtuotsus 17.04.2018, avaldus nr 48979/10

Asjaolud

Kaebaja on ajakirjanik, kes avaldas kriitilise artikli koos fotodega nelja poliitiku kohta. Poliitikud leidsid, et neid on ajakirjanduse kaudu solvatud ning esitasid kriminaalkaebuse. Kohus tunnistas kaebaja süüdi solvamises ning karistas teda 1005 euro rahatrahviga. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

EIK kohaldas avalduse lahendamisel nn demokraatlikus ühiskonnas vajaliku piirangu doktriini, mis on esitatud Suurkoja lahendis Bédat vs Šveits (nr 56925/08). Siit tulenevad muuhulgas järgmised põhimõtted: EIK-il on viimase instantsina pädevus hinnata piirangu vajalikkuse üle, sanktsiooni iseloom ja raskus on üks kriteerium, siseriiklikel võimuorganitel tuleb sõnavabaduse piiramisel kohaldada EIÕK artikli 10 põhimõtteid. Kui siseriiklik kohtumenetlus ei vasta kvaliteedinõudele, siis võib see põhjendada artikli 10 rikkumise tuvastamist.

Kaebaja väitis artiklis, et üks poliitikutest oli abiellunud religioossel tseremoonial korduvalt erinevate naistega ja seetõttu kasutanud ära enda võimupositsiooni. Artikli väited olid faktiväited. Kaebaja lähtud Internetis olemasolevast teabest. EIK möönis, et kaebaja oleks professionaalse ajakirjanikuna pidanud käituma ettevaatlikumalt ning saama naistelt nõusoleku fotode ning nende nimede avaldamiseks.

Kaebaja süüditunnistanud kohtulahendist ei ole võimalik tuvastada, kas kohus tasakaalustas erinevaid õigusi. Seetõttu ei ole võimalik teostada ka nn euroopalikku kontrolli. Eelnev viis artikli 10 rikkumise tuvastamisele.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine on piisav õiglane hüvitis.

----------

 

Advokatuuri mittevõtmine avalikkuses avaldatud seisukohtade tõttu on sõnavabaduse rikkumine

Hajibeyli ja Aliyev vs Aserbaidžaan, kohtuotsus 19.04.2018. avaldused nr 6477/08 ja 10414/08

Asjaolud

Kaebajad on riigis tuntud tsiviilühiskonna aktivistid ning inimõiguste kaitsele spetsialiseerunud juristid. 2005. aastal esitas kumbki kaebaja taotluse saada advokatuuri liikmeks. Selle ajani oli kumbki praktiseerinud mitu aastat justiitsministeeriumi väljastatud eriloa alusel. Advokatuuri presiidium ei rahuldanud nende taotlusi ning kaebajad pöördusid halduskohtusse, milles menetlus ei olnud edukas. Kumbi kaebaja leidis, et neid keelduti võtmast advokatuuri liikmeks seetõttu, et olid avalikult kritiseerinud riigi õigussüsteemi korraldust. Nad palusid EIK-il tuvastada EIÕK artikli 10 rikkumine. Teine kaebaja oli nii enda kui esimese kaebaja esindaja menetluses EIK-is. Nad kaebasid artikli 34 alusel ka selle üle, et ametivõimud takistasid nende individuaalset kaebeõigust sellega, et ametivõimud võtsid teise kaebaja büroost kaasa kogu toimiku seoses menetlusega EIK-is ning tagastasid selle alles 2,5 kuud hiljem.

EIK-i seisukohad

Puudus vaidlus selles, et advokatuuri presiidiumis küsitleti kaebajaid nende avalike seisukohavõttude kohta. Seetõttu puudus alus kahelda, et keeldumine võtta kaebajad advokatuuri oli põhjuslikus seoses nende seisukohavõttudega. Mingeid teisi küsimusi kaebajatele presiidiumis ei esitatud. EIK analüüsis siseriiklikku seadust ning jõudis järeldusele, et keeldumine võtta kaebajaid advokatuuri oli sekkumine nende sõnavabadusse, mis ei tulenenud seadusest.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 10 ja 34 rikkumine;

2. Kummalegi kaebajale määras EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 eurot ning esimesele 2 500 eurot kulude katteks.

----------

 

Kliendi kaitse võib toimuda ka väljaspool kohtusaali

Ottan vs Prantsusmaa, kohtuotsus 19.04.2018, avaldus nr 41841/12

Asjaolud

2009. aastal otsustas vandekohus, et politseinik ei ole süüdi välismaalaste kogukonda kuulunud noormehe tapmises. Tapmine leidis aset seoses noormehe juhitud auto jälitamisega, noormehe perekond elas töölisklassi linnajaos. Kaebaja oli noormehe isa kui kannatanu esindaja kohtus. Vahetult pärast vandekohtu otsuse väljakuulutamist ütles kaebaja vastusena ajakirjaniku küsimusele, et politseiniku õigeksmõistmine ei olnud talle üllatav, sest vandekogus olid ainult “valged”. Kohus kohaldas kaebaja suhtes distsiplinaarkaristusena noomitust, leides, et kaebaja ei ole järginud enda elukutsele omaseid moraalseid kohustusi. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Teatud juhtudel võib kliendi kaitse toimuda ka väljaspool kohtusaali – tingimusel, et kaitsja ei kasuta kohtu suhtes eriti kohatuid väljendeid, kui seisukohtadeks on teatud faktiline alus, ning kui seisukohti väljendatakse avalikkusele olulisel teemal, ning kui kaitsja on juba kasutanud enda kliendi huvides teisi õiguskatsevahendeid.

Kaebaja väljendas enda seisukohta õigussüsteemi funktsioneerimist puudutava avaliku arutelu kontekstis. Eraldi võetuna ei olnud tegemist solvangu või rassivihaga, vaid kaebaja väljendas muret vandekohtu koosseisu sõltumatuse ja esinduslikkuse kohta. Teiste sõnadega avaldas kaebaja enda seisukoha kriminaalkohtu süsteemi ülesehituse kohta. Tegemist oli hinnanguga, milleks oli ka piisav faktiline aluspõhi. Kaebaja sooviks võis olla prokuröri mõjutamine esitada õigeksmõistva otsuse peale apellatsioon. Kohtuasi oli avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all ning kaebaja seisukohta ei tule mõista rünnakuna konkreetse vandekohtu autoriteedile.

Kuigi kaebajale kohaldatud sanktsioon oli kerge, oli see siiski ebaproportsionaalne ning ebavajalik demokraatlikus ühiskonnas.

Resolutsioon

1. EIÕK artikli 10 rikkumine;

2. Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis.

----------

 

EIÕK artikkel 11 – kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus

Spontaanse meeleavalduse puhul ei ole demokraatlikus ühiskonnas põhjendatud järgida meeleavalduse etteteatamise tähtaega

Tsukanov ja Torchinskiy vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018, avaldused nr 35000/13 ja 35010/13

Asjaolud

Venemaa meedia andis teada, et 19.12.2012 toimub Riigiduumas seaduse teine lugemine, mis keelab Venemaa kodakondsusega laste adopteerimise Ameerika Ühendriikide kodanike poolt. Kaebajatele sai sotsiaalmeediast teatavaks, et paljud inimesed korraldavad seaduse vastu nn individuaalseid pikette, sest selleks ei ole vaja ametivõimude luba. Kaebajad korraldasidki nn individuaalse piketi ja võtsid kaasa ka loosungid. Politsei vahistas nad koheselt pärast piketi algust, neile anti politseijaoskonnas käsitsi koostatud vahistamismäärus. Kumbi kaebaja tunnistati väärteomenetluse korras süüdi autoriseerimata meeleavaldusel osalemises ning määrati rahatrahv ligikaudu 495 eurot. Kohus viitas linnavalitsuse määrusele, et nn individuaalsel piketil osalejad peavad olema teineteisest vähemalt 50 m kaugusel, mida kaebajad ei olnud. Kaebemenetlus ei olnud neile edukas. Kaebajate avaldus oli EIÕK artikli 5 lg 1 rikkumise tuvastamiseks, sest nende hinnangul ei olnud nende kinnipidamine vajalik. Nad kaebasid ka artikli 6 lg 1 rikkumist seetõttu, et kohtuistungil ei osalenud prokurör. Samuti kaebasid nad kogunemiste õiguse rikkumist artikli 11 tähenduses.

EIK-i seisukohad

Kaebajad peeti kinni viitega õigusnormile, mille kohaselt võib isiku kinni pidada siis, kui haldusõigusrikkumise protokolli koostamine sündmuskohal ei ole võimalik. Valitsus ei selgitanud, miks ei olnud võimalik protokolli koostada sündmuskohal.

EIK on varasemalt tuvastanud, et prokuröri mitteosalemise tõttu tuleb kohtul täita ka süüdistaja funktsiooni, mistõttu ei vasta selline kohtupidamine artikli 6 lg 1 nõuetele.

Valitsus ei selgitanud, miks oli kaebajate süüditunnistamine vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Kaebajad said teada Riigiduumas seaduse teisest lugemisest kaks päeva varem avalikest teabekanalitest, mistõttu ei olnudki neil võimalik taotleda luba meeleavalduseks, mille puhul kehtis 3-päevane etteteatamise tähtaeg. Ametivõimudel tulnuks lähtuda isiku õigusest korraldada spontaanne meeleavaldus ühiskonnas olulise teema kohta. Valitsus ei näidanud, et kaebajate tegevus rikkus avalikku korda.

Resolutsioon

1. EIÕK artiklite 5 lg 1, 6 lg 1 ning 11 rikkumine;

2. EIK määras erinevad summad hüvitiseks ja kulude katteks.

----------

 

EIÕK artikkel 37 – kaebuste kustutamine kohtuasjade nimekirjast

Vastamata jätmine EIK-ile hüvitise küsimuses viis kohtuasja väljaarvamiseni kohtuasjade nimekirjast

Kirillova vs Venemaa, kohtuotsus 17.04.2018 (õiglane hüvitis), avaldus nr 50775/13

Asjaolud

13.09.2016 kohtuotsuses tuvastas EIK 1.protokolli artikli 1 rikkumise seoses kaebajalt omandiõiguse äravõtmisega Moskvas asuvale korterile. Käesolevas lahendis otsustas EIK hüvitise küsimuse.

EIK-i seisukohad

EIK palus osapooltel esitada enda kirjalikud seisukohad hüvitise küsimuses 4 kuu jooksul alates 13.09.2016 otsuse jõustumisest. Valitsus esitas seisukohad. Kaebaja ei esitanud seisukohti ning ei võtnud välja ka EIK-i saadetud meeldetuletust. Ta ei palunud ka pikendust vastamiseks. Seetõttu asus EIK seisukohale, et kaebaja ei ole enam huvitatud hüvitise otsustamisest.

Resolutsioon

1. Arvata avaldus välja kohtuasjade nimekirjast varalise kahju hüvitamise küsimuses.

----------

 

Kaevandusõiguse rikkumise tuvastamine ei tähenda, et ettevõttel oli põhjendatud ootus tulevikus saadavale tulule

Werra Naturstein GmbH & Co KG vs Saksamaa, kohtuotsus (õiglane hüvitis) 19.04.2018, avaldus nr 32377/12

Asjaolud

19.01.2017 lahendis tuvastas EIK kaebaja ettevõtte suhtes EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise seetõttu, et talle ei määratud sobivat hüvitist pärast seda, kui ettevõte pidi maantee ehitamise tõttu lõpetama lubjakivi tootmise. Kaebaja palus hüvitist summas ligikaudu 8,5 miljonit eurot. Osapooled ei jõudnud kokkuleppele hüvitise summas osas. Valitsus pakkus ühepoolse deklaratsiooniga ettevõttele kahjude hüvitamiseks ning kulude katteks 1 miljon eurot.

EIK-i seisukohad

EIK ei ole enda sisulises kohtulahendis leidnud, et kaebajal oli põhjendatud ootus tulevikus saadavale tulule lubjakivi kaevandamisest. EIK hinnangul oli ettevõtte arusaam kohasest hüvitisest ülepaisutatud ning valitsuse väljapakutu mõistlik.

Resolutsioon

1. Võtta arvesse, et valitsus tasub kaebajale 1 miljon eurot hüvitiseks ja kulude katteks;

2. Arvata avaldus välja kohtuasjade nimekirjast.

----------


https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json