Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 23.-29.aprill 2018

Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 23.-29.aprill 2018



EIÕK artikkel 3 – piinamise keelamine



Väärkohtlemise uurimiskohustus on menetluslik

Andersen vs Kreeka, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 42660/11

Asjaolud

Kaebaja peeti kinni 2008. aastal kinni kahtlustatuna röövimises. Esimesel korral karistas kohus teda 6-kuulise vangistusega. Apellatsioonimenetluses kohaldas kohus aegumist. Kaebaja väitis, et politsei väärkohtles teda. Uurimisel leiti, et kaebaja kukkus põgenemise katsel ning politseil tuli kasutada jõudu tema kinnipidamiseks. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks sisulisest ja menetluslikust aspektist.

EIK-i seisukohad

Väärkohtlemise uurimiskohustus ei ole suunatud kindla lõpptulemuse saavutamisele, vaid faktiliste asjaolude tuvastamisele ning süüdlaste kindlakstegemisele. Kannatanule tuleb tagada võimalus osaleda uurimisel. Uurimine tuleb viia läbi eeskujuliku kiirusega. EIK osundab uurimise puudustele: uurimist viisid läbi kahtlusalustega samas asutuses töötavad uurijad, politseijaoskonnas ei toimunud arstlikku läbivaatust, uurimisel toetuti peamiselt kahtlusaluste politseinike antud ütlustele. Samuti ei võtnud uurija seisukohta, kas kaebaja oli enda tervisliku seisundi tõttu üldse suuteline osutama politseinikele vastupanu, mistõttu osutus vajalikuks jõu kasutamine. Nendel põhjustel oli asjas artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist.

Käesolevas asjas ei olnud selged kehavigastuste tekkepõhjused. Samas tulenes see asjaolu uurimise puudustest. Siiski ei olnud EIK-ile väljaspool mõistlikku kahtlust võimalik tuvastada, et kaebajat väärkoheldi.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 3 rikkumine menetluslikust aspektist;

2.	Asjas ei olnud EIÕK artikli 3 rikkumist sisulises aspektist;

3.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 10 000 eurot.

----------

 
Puudega isik peab saama iseseisvalt kinnipidamisasutuses liikuda

Tsarpelas vs Kreeka, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 74884/13

Asjaolud

Kaebajal on amputeeritud üks jalg ning ta kasutab liikumiseks karke. Kaebaja peeti kinni kahtlustatuna uimastikaubanduses ning tunnistati süüdi. Tema avaldus oli EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamiseks seoses ebakohaste tingimustega Omonoia politseijaoskonnas (koheselt pärast kinnipidamist) ning Larissa vanglas.

EIK-i seisukohad

Alandav kohtlemine on see, kui puudega isik ei saa kinnipidamisasutuses ise kambrist lahkuda ega kinnipidamisasutuses ringi liikuda. Samaviisi on alandav kohtlemine see, kui puudega isik sõltub igapäevastes toimingutes teiste kinnipeetavate abist.

Kaebajat hoiti politseijaoskonnas 27 päeva, kuigi jaoskond oli ette nähtud üksnes isikute lühiajaliseks kinnipidamiseks. See asjaolu oli piisav artikli 3 rikkumise tuvastamiseks.

Larissa vangla osas oli avaldus mitte-vastuvõetav, sest kaebaja ei näidanud, milles konkreetselt seisnes alandav kohtlemine.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 3 rikkumine Omonoia politseijaoskonnas oas;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 000 eurot.

----------

 
EIÕK artikkel 6 lg 1 – õigus õiglasele kohtumenetlusele



Ülemkohus võib menetlusloast keeldumisega jätta vastamata taotlusele pöörduda eelotsustuse saamiseks 
Euroopa Ühenduse Kohtusse 
Baydar vs Holland, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 55385/14

Asjaolud

Kaebaja tunnistati 2011. aasta oktoobris süüdi uimastikaubanduses ning inimkaubanduses.  Teda karistati 34-kuulise vangistusega. Kassatsioonkaebuses palus kaebaja ülemkohtul pöörduda eelotsustuse menetluses Euroopa Ühenduse Kohtu poole küsimusega, kuidas tõlgendada ühenduse õiguses residentsuse mõistet. Ülemkohus ei andnud kassatsioonile menetlusluba, märkides kooskõlas siseriikliku õigusega, et mingit täiendavat motivatsiooni ei ole vaja lisada. Kaebaja leidis, et seeläbi rikuti tema õigust õiglasele õigusemõistmisele EIÕK artikli 6 lg 1 tähenduses.

EIK-i seisukohad

Ülemkohtute praktikas on tavaline see, kui keeldutakse kassatsioonkaebuse menetlemisest üksnes viitega asjakohasele menetlusnormile, mille kohaselt ei tõusetu kaebuses olulisi õigusküsimusi. EIK-i roll sellises asjas piirdub väljaselgitamisega, ega siseriiklike kohtute otsused ei olnud meelevaldsed või ilmselgelt ebamõistlikud.

EIK nõustus seisukohaga, et kui ülemkohus ei anna kassatsioonkaebusele menetlusluba, siis on selge, et eelotsustuse taotlusega seoses ei tõusetu küsimusi, mida oleks vajalik täiendavalt selgitada. EÜK seisukoha järgi ei tule siseriiklikel kohtutel esitada eelotsustuse taotlust ühenduse õiguse tõlgendamiseks siis, kui tõlgendus ei omaks siseriiklikus kohtuasjas tähtsust.
EIK-i puudus alus asuda ülemkohtust erinevale seisukohale. Ülemkohtu kolm liiget olid ühehäälselt keeldunud kassatsiooni menetlemast, kusjuures asjas oli ka kohtujuristi arvamus.

Resolutsioon

1.	Asjas ei olnud EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumist.

----------

 
Milliseid asjaolusid tuleb arvestada kaitseõiguse pöördumatu rikkumise hindamisel

Geletey vs Ukraina, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 23040/07

Asjaolud

Kaebaja peeti kahtlustatuna mõrvas, esialgsetel uurimistoimingutel ei osalenud kaitsja. Kaebaja tunnistas mõrva üles, kuid taganes sellest hilisema menetluse käigus. Kohus tunnistas kaebaja süüdi, toetudes esialgselt tehtud ülestunnistusele. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “c” rikkumise tuvastamiseks seoses kaitseõiguse piiramisega.

EIK-i seisukohad

Isikule tuleb tagada kaitsja alates esimestest menetlustoimingutest, erandiks peavad olema väga mõjuvad põhjused. Kui selliseid erandlikke mõjuvaid põhjuseid ei ole, siis tuleb valitsusel tõendada, et kaitseõiguse piiramine ei kahjustanud kaitseõigust pöördumatult. Arvestada tuleb muuhulgas järgmiste asjaoludega:

(a)	Kas isik oli eriti haavatavas seisundis, nt vanuse või vaimsete võimete tõttu;

(b)	Kas täideti kohtueelsel uurimise tõendite kogumise reegleid;

(c)	Kas tõendi saamise viis tõstatab selle usaldusväärsuses kahtlusi;

(d)	Kas isikul oli võimalik seada tõendi usaldusväärsus kahtluse alla;

(e)	Kui tõend on saadud ebaseaduslikult, siis kas ja millist EIÕK sätet on rikutud;

(f)	Kui isik tegi ülestunnistuse, siis kas ta taganes sellest peatselt;

(g)	Muude tõendite kaalukus;

(h)	Kas süüküsimuse üle otsustas kohtunik või vandekohus;

(i)	Avalik huvi menetluse vastu;

(j)	Muud võimalikud siseriiklikud garantiid.
Käesolevas asjas ei olnud vaidlust, et kaebajale ei võimaldatud esialgsete menetlustoimingute juures kaitsjat. 
Kaebajale ei teatatud õigusest kaitsjale ning puudus alus järelduseks, et enda käitumisega loobus ta sellest õigusest.

Kaebaja ei olnud eriti haavatavas seisundis, ülestunnistuse saamiseks ei kasutatud sundi. Süüküsimuse üle otsustas kohtunik, kaasuse vastu oli kõrgendatud avalik huvi, sest asi puudutas mõrva. Siiski olid esialgsed ütlused määravad tema süüditunnistamiseks. Valitsus ei näidanud, et  kaitsja puudumine menetluse alguses ei toonud kaasa kaitseõiguse pöördumatut rikkumist.

Kõige kohasem hüvitis oleks asja uus arutamine.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 6 lg-te 1 ja 3 “c” rikkumine;

2.	Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis.

----------

 
Teise astme kohtul tuleb kuulata üle tunnistajaid, kui kohus tunnistab süüdi esimese astme kohtus õigeksmõistetud isiku

Ovidiu Cristian Stoica vs Rumeenia, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 55116/12

Asjaolud

Kaebajale esitati süüdistus ebasündsa salvestise levitamise eest (seksuaalvahekord kaebaja ja tema endise partneri vahel). Esimese astme kohus kuulas tunnistajaid ning mõistis kaebaja õigeks, leides, et kaebaja osalus talle etteheidetud tegudes ei ole tõendatud. Teise astme kohus tühistas esimese aste kohtulahendi ning tunnistas kaebaja süüdi, määrates talle karistuseks 6-kuulise vangistuse. Teise astme kohus ei kuulanud vahetult üle tunnistajaid ning lähtus toimikus olevatest materjalidest, sh kohtuistungi protokollidest tunnistajate ütlustega. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Apellatsioonikohtu pädevuses oli nii õiguse kohaldamine kui ka tõendite hindamine. Apellatsioonikohtul tuli käesolevas asjas hinnata, kas olid tõendid kinnitamaks seda, et kaebaja oli ise levitanud ebasündsat materjali.

Esimese astme kohtu arvates ei olnud kaebaja süü tõendatud. Apellatsioonikohus lähtus esimese astme kohtus kogutud tõenditest. Seega hindas apellatsioonikohus olemasolevad tõendid ümber, neid ise vahetult uurimata. Seeläbi aga rikkus apellatsioonikohus kaebaja kaitseõigust.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.	Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis, kulude katteks määras EIK 2 300 eurot.

---------

 
Kohtul tuleb apellatsioonitähtaja ennistamise lahendamisel vastata argumendile kohtulahendist teadasaamise aja kohta

Miuti vs Rumeenia, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 49481/13

Asjaolud

Kohus lahendas kaebaja ja tema abikaasa lahutuse asja, kuid ei kutsunud kaebajat esimese astme kohtuistungile. Kaebaja elas Itaalias, kuid kohtule ei olnud tema elukoht teada. Seetõttu avaldas kohus teate kohtuistungi kohta ajalehes. Kaebaja leidis, et tema abikaasa käitus pahatahtlikult, sest kuigi talle oli kaebaja elukoht teada, ei andnud ta seda edasi kohtule. Apellatsioonikohus ei vaadanud apellatsiooni läbi apellatsioonitähtaja ületamise tõttu. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Õigus kohtule tagab isikule õiguse saada teavet kohtuistungite toimumise kohta selleks, et esitada kohtule enda seisukohad ning panna enda õigused maksma.

Käesolevas asjas ei olnud määravaks see, kas kaebaja abikaasa käitus või ei käitunud pahatahtlikult, kui ei teavitanud kohut kaebaja elukoha aadressist.
Jättes kaebaja apellatsiooni käiguta ja kaebetähtaja ennistamata käitus kohus formalistlikult. Kaebaja esitas apellatsiooni koheselt, kui talle sai teatavaks esimese astme kohtulahend. 
Kohtud ei võtnud seisukohta kaebaja argumendi osas, et ta elas välismaal.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 6 lg 1 rikkumine;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 600 eurot.

----------

 
EIÕK artikkel 8 – õigus era- ja perekonnaelu kaitsele



Ametivõimudel tuleb tegutseda hoolsalt leidmaks mõrvatud isiku lähisugulased

Lozovyye vs Venemaa, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 4587/09

Asjaolud

Kaebajad on abielupaar. Nende poeg mõrvati Peterburis 01.12.2005. Nad said juhtunust teada alles 2006. aasta veebruaris, selleks ajaks oli poeg maetud ning kohaliku omavalitsuse esindaja osales kannatanuna kriminaalmenetluses. Kaks nädalat peale teadasaamist anti neile õigus poja surnukeha üles kaevata ja matta kodukohta. Sama aasta juunis leidis kohus määruses, et uurija ei tegutsenud hoolsalt mõrvatud noormehe lähisugulaste leidmiseks. Näiteks oleks uurija saanud lähtuda mõrvatud isiku telefonikõnede logidest. Kaebajad esitasid kohtule mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõude, kuid see jäi rahuldamata seetõttu, et uurija ei olnud tegutsenud õigusvastaselt. Kaebajate avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses nende mitteteavitamisega poja surmast ning võimatusega teda korralikult matta.

EIK-i seisukohad

Kaebus oli artikli 8 kohaldamisalas. Lähtudes asja tõsidusest tulnuks eeldada ametivõimudelt, et nad tegutsevad hoolsalt mõrvatud isiku lähisugulaste tuvastamiseks. Valitsus ei selgitanud, miks ei astutud neid samme, millele viitas ka siseriiklik kohus enda määruses. EIK leidis, et  siseriiklik regulatsioon surnud isiku lähisugulaste teavitamise küsimuses ei olnud selge.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 8 rikkumine;

2.	Kaebajatele ühiselt määras EIK 539 eurot varalise kahju hüvitamiseks, 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 374 eurot kulude katteks.

---------

 
Isiku online identiteet on eraelu kaitsealas

Benedik vs Sloveenia, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 62357/14

Asjaolud

2006. aastal teavitas Šveitsi politsei Sloveenia kolleege sellest, et Sloveenias asuvat dünaamilist IP aadressi kasutatakse õigusvastase teabe vahetamiseks. Sloveenia politsei küsis Interneti teenusepakkujalt IP aadressi omaniku kohta teavet, mis politseile väljastati. Politsei ei taotlenud kohtu luba. Sama aasta lõpus andis kohus politsei taotlusel määruse IP aadressi kasutaja Interneti andmetele ligipääsuks. Kogutud andmete alusel tunnistati kaebaja süüdi alaealisi puudutava pornograafilise sisuga failide levitamises. Kaebaja kaitseväide oli selles, et tema isikuni jõudmine IP aadressi kaudu oli õigusvastane, sest selleks puudus kohtu luba. Konstitutsioonikohus leidis, et kaebaja oli loobunud õigusest IP aadressi privaatsusele seeläbi, et oli ise enda IP aadressi levitanud koos õigusvastaste andmetega. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Isiku online identiteet on eraelu kaitsealas. Seetõttu tuli selgitada, kas politsei tegevus kaebaja online identiteedi tuvastamiseks tulenes seadusest, st kas selleks oli mingi alus positiivses õiguses, kas vastav õigusnorm oli kättesaadav ning kas selle kohaldamisel olid tagatised meelevaldsuse vastu. EIK tuvastas, et põhiseadus kaitses kommunikatsiooni saladust, mis laienes ka elektroonilisele kommunikatsioonile. Seevastu puudus regulatsioon dünaamilise IP aadressi omaniku tuvastamiseks. EIK leidis, et sellises olukorras pidanuks prevaleerima põhiseadusnorm. Politsei oleks pidanud taotlema kohtult luba IP aadressi omaniku tuvastamiseks. Puudus seaduslik takistus sellise loa taotlemiseks.

Resolutsioon
 (häältega 6:1)
1.	EIÕK artikli 8 rikkumine;

2.	Rikkumise tuvastamine oli piisav õiglane hüvitis, kulude katteks määras EIK 3 522 eurot.

----------

 
Õigusvastaselt teises riigis hoitavat last otsivale vanemale hüvitas EIK otsimisega seotud kulud

Tonello vs Ungari, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 46524/14

Asjaolud

Kaebaja (mees) on Itaalia kodanik, kes elas koos ungarlannaga Itaalias alates 2008. aastast. 15.09.2011 sündis nende kooselust laps. Lapse ema reisis samal aastal Ungarisse ning keeldus lapsega Itaaliasse naasmast. Kaebaja saavutas kohtulahendi lapse tagastamiseks Itaaliasse Haagi lapseröövi konventsiooni alusel. Kohtutäituritel ei ole õnnestunud kohtulahendit täita. Kriminaalmenetlus lapse ema vastu on pooleli. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses Ungari ametivõimude tegevusetusega lapse tagastamiseks.

EIK-i seisukohad

Aeg võib pöördumatult määrata peresuhteid, mistõttu tuleb lapse elukohaga seotud asjades tegutseda kiiresti. Selline kohustus tuleneb ka Haagi lapseröövi konventsioonist. Ajavahemikus 2013. aasta jaanuarist kuni 2015. aasta  märtsini üritas kohtutäitur leida lapse ema tema kodunt ning saatis talle kirju. Kohtutäitur ei saanud lapse emaga kontakti. Mingeid täiendavaid samme lapse ema leidmiseks ei astutud. Alles 2016. aasta oktoobris  asus kohalik kohus uurima lapse sugulaste kaudu tema asukohta. Lapse emale kohaldatud rahatrahvid ei olnud piisava mõjuga. Seetõttu asus EIK seisukohale, et ametivõimud ei täitnud enda kohustusi kaebaja ja tema lapse suhete kaitseks.

Kaebaja palus varalise kahjuna hüvitada korduvad reisikulud Ungarisse enda lapse leidmiseks. EIK  lähtus kahju hüvitamisel kaebaja esitatud dokumentaalselt tõendatud kuludest (auto rendikulud, kütus, söögikulud restoranides) ning määras vastavaks summaks 8 000 eurot.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 8 rikkumine;

2.	Varalise kahju hüvitamiseks määras EIK 8 000 eurot, mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 eurot ning kulude katteks 25 000 eurot.

----------

 
Lapsel võib olla ülekaalukas huvi de facto peresuhete säilitamiseks

Mohammed Hasan vs Norra, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 27496/15

Asjaolud

Kaebaja on 1979. aastal sündinud Iraagi kodanik (naine), kes elab Norras. Kaebaja oli abielus iraaklasega, kellega kaebajal oli kaks tütart, sündinud 2008 ja 2010. Kaebaja pöördus alates 2009. aastast korduvalt ametivõimude poole seoses abikaasa vägivaldse käitumisega. Lapsed paigutati 2010. aastal erakorralise meetmeta hooldekodusse. 2011. aasta juunis, kui kaebajal oli kohtumine lastega, röövisid lapsed kaks maskides meest, kes vigastasid ka kaebajat. Lapsed leiti korterist, kaebaja abikaasa võttis inimröövi kavandamise omaks. Samal kuul andis hoolekandeorgan määruse kummagi lapse paigutamiseks asendusperekonda ning nende asukoha salastamiseks ja igasuguse suhtlemise keelamiseks vanematega. Kohtud leidsid paar aastat hiljem, et kaebaja ei ole suuteline kaitsma lapsi isa vägivalla vastu ning kasuperedele tuleb anda võimalus laste lapsendamiseks. Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks seoses vanemlike õiguste äravõtmisega ning laste andmisega lapsendamiseks.

EIK-i seisukohad

Lastega seotud otsused on sageli pöördumatud, mistõttu tuleb kohaldada meetmeid meelevaldsuse välistamiseks. Laste parimad huvid on alati kõige tähtsamad. Kuivõrd kohalikel ametivõimudel on vahetu kontakt asjaosalistega, ei ole EIK-i ülesanne asendada siseriiklike võimuorganite seisukohti enda seisukohtadega, vaid analüüsida, kas võimuorganid tegid otsuseid endi pädevuse piirides. Kui lapse äravõtmisest bioloogilistelt vanematelt on möödunud arvestatav aeg, siis võib lapse huvi faktiliste peresuhete säilitamiseks olla kaalukam bioloogiliste vanemate huvist perekonna ühendamiseks. Lapse andmine lapsendamiseks on põhjendatud ainult erandjuhtudel.
Käesolevas asjas pidasid Norra kohtud välistatuks kaebaja ja tema laste kooselu ning ei välistanud ka laste röövimise võimalikkust. Kohtud põhjendasid neid seisukohti detailselt. EIK leidis, et otsustusprotsess oli õiglane.

Resolutsioon

1.	Asjas ei olnud EIÕK artikli 8 rikkumist.

 
----------

Ametivõimud ei tohi suhtuda jäigalt riigis pikalt elanud kodakondsuseta isiku taotlustesse

Hoti vs Horvaatia, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 63311/14

Asjaolud

Kaebaja sündis 1962. aastal Kosovos. Tema vanemad olid Albaania kodanikud, kes olid paar aastat varem põgenenud Albaaniast. Sellel ajal oli Kosovo Serbia autonoomne piirkond. 17-aastaselt lahkus kaebaja Kosovost ning asus elama Horvaatias. Kaebaja elab Horvaatias käesoleva ajani ning on korduvalt taotlenud Horvaatia kodakondsust. Sellest on keeldutud, sest sünnitunnistuse kohaselt ei ole kaebajal kodakondsust. Kaebajal ei ole perekonda, tema vanemad on surnud. Tal ei ole kodakondsust ning tema elamisluba pikendatakse ministeerium diskretsiooni alusel (kaebajal ei ole reisidokumenti, mis oleks alalise elamisloa väljastamise aluseks). Ta elatab ennast juhutöödest. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 8 rikkumise tuvastamiseks põhjusel, et Horvaatia ametivõimud ei ole reguleerinud tema residentsust ning seetõttu loonud määramatuse ja ebakindluse olukorra. Seetõttu ei ole tagatud pensioni saamine ja tervisekindlustus.

EIK-i seisukohad

Kaebajal oli eraelu Horvaatias. 55-astasena on ta väga keerulises olukorras. Tema olukorda ei saa võrrelda teiste poliitilist varjupaika soovivate isikute olukorraga. Olukorda raskendab kodakondsuse puudumine. Siseriiklik seadus võimaldab anda alalise elamisloa isikuga seotud erandlike asjaolude tõttu. Kuid ametiisikud ei ole kaebaja olukorda üldsegi hinnanud ning on leidnud, et alalise elamisloa väljastamine on välistatud seetõttu, et kaebaja ei ole katkematult töötanud kolme aasta kestel. Ametivõimude lähenemine on jäänud formalistlikuks ja jäigaks. Kaebajale ei ole kunagi pakutud nõustamist. Seega leidis EIK, et Horvaatia ei ole tõhusalt kaitsnud kaebaja eraelu.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 8 rikkumine;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 7 500 eurot ning 3 000 eurot kulude katteks.

----------



EIÕK artikkel 10 – sõnavabadus



Terroristi ülistava raamatu konfiskeerimine ei ole sõnavabaduse rikkumine

Fatih Tax vs Türgi (nr 3), kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 45281/08

Asjaolud

Kaebaja oli kõnealusel ajal kirjastuse omanik ning peatoimetaja. Kirjastus andis muuhulgas välja 3 raamatut, mille alusel kaebaja vastu algatati kriminaalmenetlus. Käesolev kaasus on seotud raamatuga, milles esitati Kurdi Tööpartei (õigusvastane organisatsioon Türgis) 17 liikme mälestused. Ametivõimud konfiskeerisid raamatu ning kaebajat süüdistati terroristliku organisatsiooni kasuks propaganda levitamises. Kohtud tunnistasid ta süüdi, leides, et raamatu teatud osades on üleskutse vägivallale. Siiski lõpetati kriminaalmenetlus aegumise tõttu. Kaebaja avaldus oli EIÕK artikli 10 rikkumise tuvastamiseks. Ta kaebas ka ebamõistliku menetlusaja ja tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise peale (vastavalt EIÕK artiklid 6 lg 1 ning 13).

EIK-i seisukohad

Raamatu 17-s peatükis kirjeldavad Kurdi Tööpartei liikmed enda elu ja suhteid kohalike elanike ja tööpartei teiste liikmetega, kuid samuti relvastatud konfliktides osalemist. Iseenesest ei ole selliste kirjelduste avaldamine üleskutse vägivallale. Kaebajat ei tunnistatud süüdi mitte propaganda levitamises, vaid raamatu avaldamises, mille teatud lõigud olid propaganda õigusvastase organisatsiooni kasuks.

Siiski on raamatus kolm lõiku, kus selgelt ülistatakse jõu kasutamist ning surmavat vägivalda. Raamatu sissejuhatuses romantiseeriti vägivaldseid võitlejaid. Konflikti julgeolekujõududega kirjeldati ühes kohas kui naudingut.

Kuigi puudub alus eeldada, et kaebaja jagas autorite vaateid, oli ta siiski raamatu peatoimetaja ning kohustatud tegutsema kooskõlas ajakirjaniku vastutuse põhimõtetega.

Kuigi see ei ole EIK-i seisukohalt määrav, pidas EIK siiski vajalikuks märkida, et kriminaalmenetlus lõpetati aegumise tõttu. Nende asjaolude kogumis ei tuvastanud EIK artikli 10 rikkumist.

Kriminaalmenetlus kestis ligikaudu 7,5 aastat kahes kohtuastmes. Puudus alus menetlusaja rikkumist mitte tuvastada. EIK on korduvalt tuvastanud Türgi suhtes tõhusa õiguskaitsevahendi puudumise ebamõistliku menetlusaja vastu.

Resolutsioon

1.	Asjas ei olnud EIÕK artikli 10 rikkumist;

2.	EIÕK artiklite 6 lg 1 ning 10 rikkumine;

3.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 4 500 eurot ning 1 000 eurot kulude katteks.

----------

 
Etteheidet vägivallale õhutamises tuleb detailselt tõendada

Fatih Tax vs Türgi (nr 4), kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 51511/08)

Asjaolud

Kaebaja oli kõnealusel ajal kirjastuse omanik ning peatoimetaja. Kirjastus andis muuhulgas välja 3 raamatut, mille alusel kaebaja vastu algatati kriminaalmenetlus. Käesolev kaasus on seotud raamatuga, milles väidetavalt tehti propagandat Kurdi Tööpartei (õigusvastane organisatsioon Türgis) kasuks. Ametivõimud konfiskeerisid raamatu ning kaebajat süüdistati terroristliku organisatsiooni kasuks propaganda levitamises. Kohtud tunnistasid ta süüdi, leides, et raamatu teatud osades on üleskutse vägivallale. Siiski lõpetati kriminaalmenetlus aegumise tõttu.

EIK-i seisukohad

Osapooled ei ole EIK-ile vaidlusaluse raamatu koopiat esitanud. Lähtuvalt subsidiaarsuse põhimõttest on siiski võimalik jõuda seisukohale demokraatlikus ühiskonnas vajaliku sõnavabaduse riive küsimuses, uurides kohalike õigusorganite põhjendusi. 

Kaebaja tunnistati süüdi seetõttu, et raamatu teatud kohtades ülistati Abdullah Öcalani, mistõttu oli raamatu eesmärk liita Öcalani juhitava õigusvastase organisatsiooniga uusi liikmeid. Samuti leidis Türgi kohus, et raamatu eesmärk oli Türgi unitaarsuse põhimõtte lõhkumine.

EIK-i hinnangul ei selgitanud Türgi kohtud seda, kuidas konkreetselt raamat Öcalani ülistas. Puuduvad viited üleskutse kohta vägivallale või ülestõusule. EIK leidis, et kaasuse hindamisel ei lähtunud Türgi kohtud tasakaalustamise põhimõttest EIÕK artikli 10 standardite alusel.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 10 rikkumine;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 500 eurot.

----------

 
EIÕK artikkel 11 – kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus

Distsiplinaarkaristus 1.mai meeleavaldusel osalemise eest ei ole põhjendatud

Sadrettin Güler vs Türgi, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 56237/08

Asjaolud

Kaebaja on tsiviilteenistuja, kellele tööandja kohaldas noomitust pärast seda, kui kaebaja puudus töölt seoses osalemisega 1.mai rongkäigul 2008. aastal. Tööandja märkis, et kaebaja ei olnud sellel ajal puhkusel ning tal puudus luba tööle mitteilmumiseks. Kaebaja avaldus oli EIÕK artiklite 11 ja 13 rikkumise tuvastamiseks seoses distsiplinaarkaristusega osavõtu eest ametiühingu üritusest.

EIK-i seisukohad

Kõnealusel ajal ei olnud 1.mai riigipüha ning tsiviilteenistujate osalemine meeleavaldustel oli rangelt keelatud. 1.mai kehtestati riigipühana alates 2009. aastast. Riigi kaks suurimat ametiühingut olid 2008. aastal avalikult ja korduvalt teatanud, et nende liikmed kogunevad 1.mail Istanbulis meeleavaldusele. Distsiplinaarkaristust kohaldanud organ oli teadlik, miks kaebaja puudus sellel päeval töölt. Distsiplinaarotsuses minnakse vaikides mööda kaebaja töölt puudumise põhjustest. Sisuliselt oli aga distsiplinaarkaristuse eesmärk heidutada ametiühingute liikmeid edaspidi osalemast meeleavaldustel. EIK tuvastas artikli 11 rikkumise.
EIK on varasemalt tuvastanud, et Türgis puudus kõnealusel ajal õiguskaitsevahend analoogiliste distsiplinaarkaristuste vastu.

Resolutsioon

1.	EIÕK artiklite 11 ja 13 rikkumine.

----------

 
EIÕK 1.protokoll artikkel 1 – vara kaitse



EIÕK ei taga õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele in natura

Bartuliené vs Leedu, kohtuotsus 24.04.2018, avaldus nr 67544/13

Asjaolud

Kaebaja oli omandireformi õigustatud subjekt ning asjakohases menetluses tunnustati tema õigust 2,55 ha kinnistu tagastamisele. Kaebaja palus tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara, kuid ametivõimude seisukoha järgi oli kinnistu võõrandatud kolmandatele isikutele, samas paikkonnas puudus võrreldav maavaldus, mille oleks saanud õigusvastaselt võõrandatud kinnistu asemel kaebajale üle anda, ning vara oli võimalik hüvitada üksnes rahas.
Kaebaja avaldus EIK-ile oli EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks seoses kinnistu mittetagastamisega ning restitutsioonimenetluse ebamõistliku kestusega.

EIK-i seisukohad

Puudus vaidlus selles, et kaebaja oli vaidlusaluse kinnistu omanik, mistõttu oli tal vara EIÕK tähenduses. EIÕK 1.protokolli artikkel 1 ei sisalda õigust vara tagastamisele in natura, vaid tagab õiguse omandiõiguse rikkumise hüvitamisele. Käesolevas asjas selgitasid ametivõimud kaebajale, miks ei olnud võimalik kinnistu tagastamine ning miks rahaline hüvitis oli ainus alternatiiv. Selline lahendus oli kooskõlas avalike huvide ja teiste isikute õiguste kaitsega. Rahalise hüvitamise juures üritas kaebaja peale suruda enda tingimusi, nt fikseerida 15 %-ne aastane intress. EIK on varasemalt asunud seisukohale, et Leedu ametivõimude praktika omandiõiguse taastamisel, sh metoodika õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse kindlaksmääramisel, on kooskõlas EIÕK-ga. Seetõttu ei põhjustatud kaebajale ebamõistlikku koormust ning asjas ei olnud selles aspektis 1.protokoli artikli 1 rikkumist.

Restitutsiooni menetlus algas 1993 ning lõppes 2016, seega kestis kokku ligikaudu 23 aastat. Hea halduse põhimõttest tulenevalt tuleb ametivõimudel tegutseda omandiõiguse taastamise küsimustes mõistliku kiirusega ja heauskselt. Kuigi kaebaja üritas seada erinevaid tingumusi, ei olnud niivõrd pikk ajakulu siiski põhjendatud.

Resolutsioon

1.	Asjas ei olnud EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumist seoses omandiõiguse taastamisega:

2.	EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine seoses restitutsioonimenetluse kestusega;

3.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 000 eurot.

----------

 
Ametivõimude eksimust ei tohi parandada üksikisiku arvelt

Cakarević vs Horvaatia, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 48921/13

Asjaolud

Kaebaja on 1954. aastal sündinud Horvaatia kodanik, kellele määrati töötu abiraha 1995. aastal. Abiraha pikendati 1997. aastal kuni täiendava otsuseni. 2001. aasta märtsis tühistas Rijeka tööbüroo abiraha maksmise tagasiulatuvalt 1998. aasta juunist, sest kaebaja oli saanud abiraha kauem, kui selleks oli õiguslik alus. Kaebajale esitati tagasimakse nõue summas ligikaudu 2 600 eurot. Kaebaja oli töötu ning haige, mistõttu ta ei nõustunud pakkumisega maksta raha tagasi 60 võrdse maksena. Tööbüroo esitas kaebaja vastu tsiviilnõude alusetu rikastumise alusel. Kohtud rahuldasid nõude, täitemenetlus on pooleli. Kaebaja avaldus oli EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumise tuvastamiseks.

EIK-i seisukohad

Iseenesest on ametivõimudel õigus parandada ekslikuid otsuseid. Samas tuleneb EIK-i kohtupraktikast põhimõte, et ametivõimude eksimusi ei tohi heastada üksikisiku arvelt. Kaebaja ei eksitanud ametivõime ning teda ei teavitatud töötu abiraha maksmise maksimaalse tähtaja olemasolust. Kuivõrd maksed kaebajale jätkusid, kujunes tal nende legitiimsuse osas õiguskindlus. Ametivõimud seevastu käitusid ebakohaselt. Kaebajale pandi ainuisikuliselt vastutus ametivõimude eksimuse parandamiseks. Kohtud ei arvestanud kaebaja haigust ja rasket rahalist olukorda. Seega asetati kaebajale ebamõistlik individuaalne koormus.

Resolutsioon

1.	EIÕK 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 2 600 eurot ning 2 130 eurot kulude katteks.

----------

 
Kohtukulude väljamõistmine peab olema proportsionaalne

Sepczyński vs Poola, kohtuotsus 26.04.2018, avaldus nr 78352/14

Asjaolud

Kaebaja oli liiklusõnnetuses, mille tulemusena põhjustati talle tervisekahjustus, mis vajas pidevad meditsiinilist tähelepanu. Kaebaja peeti kinni seoses kahtlustusega õiguserikkumises. Kaebaja leidis, et talle ei tagatud kinnipidamisasutuses piisavat meditsiiniabi. Selles aspektis oli tema avaldus artikli 3 rikkumise tuvastamiseks. Ta palus ka tuvastada 1.protokolli artikli 1 rikkumise seoses kohtukulude tasumise nõudega protsessis, kus kaebaja taotles hüvitist ebakohase meditsiiniabi tõttu.

EIK-i seisukohad

Siseriiklik kohus võttis omaks artikli 3 rikkumise seoses ebapiisava meditsiiniabiga kinnipidamisasutuses ja määras hüvitise. Samas mõistis kohus kaebajalt välja kohtukulud, mistõttu hüvitis ja kohtukulud tasaarveldasid teineteist vastastikku. Kaebaja oli seetõttu jätkuvalt põhiõiguste rikkumise ohvri seisundis, sest talle ei tagatud reaalselt hüvitist. 
EIK leidis, et ametivõimud olid teadlikud kaebaja tervise probleemidest, kuid jätsid neile reageerimata. Seetõttu oli asjas artikli 3 rikkumine.

Kohtukulude väljanõudmine tulenes seadusest, kuid ei olnud EIK-i hinnangul proportsionaalne. Kaebaja kaotas kohtus vaidluse kahe nõude osas (ülerahvastatus ning ebapiisav puhtus), kuid võitis ühes osas. Puudus mõistlik põhjendus, miks peaks kohtukulud välja nõudma olukorras, kus isik oli edukas ühe nõude osas seoses enda inimõiguste rikkumisega.

Resolutsioon

1.	EIÕK artikli 3 ja 1.protokolli artikli 1 rikkumine;

2.	Mittevaralise kahju hüvitamiseks määras EIK 3 500 eurot ning 1 800 eurot kulude katteks.

----------