Inimõiguste kohus ei leidnud sundravi puudutavas kohtuasjas Eesti-poolseid rikkumisi

 

Uudise kuupäev:
  26.10.2018
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Kohtu menetlus
Lahendi number:
  75378/13

 

23.10.2018 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsuse asjas M.T. vs. Eesti (kaebus nr 75378/13), leides, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 5 lõiget 4 (õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele, kinnipidamise õiguspärasuse kontroll) ei ole rikutud osas, mis puudutab sundravil oleva isiku suhtes haiglavälise ekspertiisi mittemääramist. Kaebuse, mis puudutas sama artikli alusel juurdepääsu kohtumenetlusele, tunnistas EIK vastuvõetamatuks ratione personae.


Kaebuse asjaolud
Kaebaja M.T. poja O.T. suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetati 06.05.2011, kuna O.T. tunnistati süüdimatuks 08.11.2010 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti alusel. Seetõttu kohaldati tema suhtes KarS § 86 ette nähtud psühhiaatrilist sundravi. Kaebaja kui O.T. eestkostja taotles sundravi lõpetamist või selle asendamist ambulatoorse sundraviga. Tartu Maakohus jättis oma 08.05.2013 määrusega taotlused rahuldamata, toetudes haigla, kus O.T. viibis, arstliku komisjoni arvamustele. Kuigi kaebaja nõudis haiglavälise ekspertiisi läbiviimist, viitas Tartu Ringkonnakohus oma 04.07.2013 määruses, et KrMS § 402¹ lõike 3 kohaselt ei ole sõltumatu ekspertiis sundravi muutmise otsustamisel kohustuslik. 16.09.2013 jättis Riigikohus rahuldamata kaebaja õigusabitaotluse, kuna M.T. oli taotlenud õigusabi enda, mitte O.T. õiguste kaitseks ning O.T.-le oli riigi õigusabi antud juba varasema maakohtu määrusega. Määratud advokaat O.T. nimel määruskaebust Riigikohtule aga ei esitatud.
EIK-s leidis kaebaja M.T., et tema poja, O.T. sundravi oli konventsiooni artikli 5 lõigetega 1 ja 4 vastuolus, kuna vähem koormavaid meetmeid kui sundravi ei kaalutud ning sõltumatut ekspertiisi sundravi jätkamise vajalikkuse kohta ei tehtud. Samuti leidis ta, et tema pojal puudus konventsiooni artikli 5 lõikes 4 ette nähtud võimalus vaidlustada oma kinnipidamist.

Valitsuse vastuväited kaebuse vastuvõetavusele ja EIK seisukoht
Kaebaja M.T. õigustest konventsiooni artikli 34 alusel
Esiteks pidas EIK vajalikuks selgitada, et kuigi kaebaja M.T. oli esitanud kaebuse ise, mitte oma poja O.T. nimel, oli tal siiski artikli 34 alusel kaebeõigus. Nimelt oli M.T. riigisiseselt tunnistatud oma poja O.T. eestkostjaks ning oli riigisiseselt esitanud kõik O.T. sundraviga seotud kaebused. Seega leidis EIK, et võib aktsepteerida, et M.T. on ka EIK-s iseennast kaebajaks nimetanud.
Õiguskaitsevahendite ammendamine
Valitsus leidis oma EIK-le esitatud vastuses, et kaebus on vastuvõetamatu, kuna riigisisesed õiguskaitsevahendid olid ammendamata.
EIK rõhutas esmalt oma väljakujunenud kohtupraktika põhimõtteid, et ta saab kaebusi arutada ainult siis, kui kohased õiguskaitsevahendid on riigisiseselt ammendatud, kuna riikidel peab esmalt olema võimalus ise rikkumised heastada. Kaebaja asja kohta märkis EIK, et ei ole selge, kas riigisisene õigus oleks võimaldanud O.T.-l endal sundravi vaidlustada. Küll pidas EIK antud juhul oluliseks, et selline õigus oli tema emal, M.T.-l. EIK ei nõustunud valitsusega, et M.T. ei ole õiguskaitsevahendeid ammendanud. Kuigi riigisiseselt jäi kohaselt läbimata Riigikohtu menetlus – kuna Riigikohus ei andnud M.T.-le õigusabi ja leidis samuti, et M.T.-l ei ole õigus enda nimel kaebust esitada – pidas EIK esimese ja teise astme kohtute menetluste läbimist konventsiooni artikli 35 lõike 1 mõttes õiguskaitsevahendite ammendamiseks. EIK põhjendas oma otsust sellega, et konkreetse asja asjaoludel oleks liiga formalistlik väita, et kaebaja ei ole teinud kõike, mis temalt riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamiseks saab mõistlikult oodata.
Ohvri staatus
Valitsus väitis, et O.T. ei ole ise riigisiseselt sundravi lõpetamist taotlenud, seega ei ole riigisiseselt proovitudki saada vastust küsimusele, kas O.T.-l endal on kaebeõigus või mitte. EIK leidis aga, et piisab sellest, et asjaomane väide – et O.T.-l sellist kaebeõigust ei ole – oli esitatud M.T. 29.05.2013 Tartu Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ning hiljem Riigikohtule esitatud määruskaebuses.
Seejärel hindas EIK kaebaja M.T. väidet, et O.T.-l puudus konventsiooni artikli 5 lõikes 4 nõutud juurdepääs menetlusele, kus otsustatakse tema kinnipidamise õiguspärasuse üle. Selles osas nõustus EIK aga valitsusega, et O.T. ei saa olla kõnealuse rikkumise ohver, kuna faktoloogiast nähtub, et kaebaja emal M.T.-l on olnud võimalik O.T. sundravi vaidlustada. EIK märkis, et kuigi kõnealusel ajal ei olnud selge, kas O.T.-l endal asjaomane õigus oli, on Eesti kohtupraktikas hiljem selgitatud – Riigikohtu 05.06.2017 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-62-16 -, et KrMS § 403 lõige 4 annab ka sundravil olevale isikule endale aluse ja õiguse sundravi lõpetamiseks taotluste esitamiseks. Eelnevast tulenevalt tunnistas EIK konventsiooni artikli 5 lõike 4 alusel esitatud kaebuse kohtumenetlusele juurdepääsu osas vastuvõetamatuks ratione personae.

Kaebuse teise osa, mis puudutas O.T. suhtes tehtud meditsiiniliste ekspertiiside erapoolikust, tunnistas EIK vastuvõetavaks.


EIK sisuline otsus
Valitsus vaidles kaebusele vastu. Valitsus selgitas, et psühhiaatrilisel sundravil viibiva isiku kohustuslik arstlik läbivaatus on ette nähtud iga kuue kuu järel ning et ka O.T. vaadati regulaarselt ja korraliselt läbi, kusjuures hinnangu andis alati lisaks isiku raviarstile ka teine psühhiaater. Kuna Eesti seaduste kohaselt ei ole täiendava ekspertiisi määramine KrMS § 402¹ lg 3 ja § 403 lg 5 järgi kohustuslik, vaid kohus peab alati otsustama, kas see on vajalik, siis leidis valitsus, et kooskõlas EIK väljakujunenud praktikaga oli uue välise ekspertiisi tellimata jätmine põhjendatud, kuna erinevad psühhiaatrid olid samal seisukohal O.T. seisundi muutumatuse osas. Eesti kohtud ei võtnud otsustamisel siiski arvesse mitte vaid algset 2010. aasta ekspertiisi, vaid ka hilisemaid arstliku komisjoni otsuseid, samuti psühhiaatri istungil antud ütlusi. Kohtus oli tagatud ka isiku ärakuulamine – istungile kutsuti ja seal kuulati ära sundravil viibiv isik O.T., tema eestkostja M.T. ja tema kaitsja.
EIK selgitas esmalt oma väljakujunenud kohtupraktika põhimõtteid, mille kohaselt on isiku konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti e alusel kinnipidamiseks kolm kohustuslikku eeltingimust, mille võib lühidalt kokku võtta järgmiselt: isikul on raske psüühikahäire, mis on tuvastatud pädeva asutuse poolt objektiivsete andmete alusel; psüühikahäire peab olema selline, et annab aluse sundravi määramiseks; jätkuv kinnipidamine sõltub sellise seisundi kestvusest (X. vs. Soome, 34806/04, 03.07.2012, punkt 149; samuti Winterwerp vs. Madalmaad, 6301/73, 24.10.1979, punkt 39). EIK rõhutas edasi, et isiku kinnipidamise õiguspärasus sõltub mitte üksnes riigisisesest õigusest, vaid see peab olema kooskõlas ka konventsiooniga (Stanev vs. Bulgaaria, 36760/06, SK 17.01.2012, punkt 168). Arstliku hinnangu kohta on EIK varem rõhutanud, et see peab olema tehtud isiku suhtes suhteliselt hiljuti, et kohtud saaksid isiku seisundit kohaselt hinnata (Ruiz Rivera vs. Šveits, 8300/06, 18.02.2014, punkt 60). Samas on EIK möönnud, et selle kindlakstegemisel, kas isik vajab raske psüühikahäire tõttu sundravi, on riigiasutustel teatud kaalutlusõigus.
Kaebaja asjas märkis EIK esmalt, et kaebaja algne sundravile paigutamine toimus 08.11.2010 põhjaliku ekspertiisi alusel ning kaebaja ei vaidlustanud selle ekspertiisi tulemusi. Edasi toetuti kaebaja sundravi jätkamisel eelkõige haigla arstliku komisjoni 11.12.2012 arvamusele, mille andsid O.T. raviarst ja selle haigla, kus O.T. viibis, osakonnajuhataja. EIK nõustus valitsuse väitega, et selle aja jooksul ei olnud vajadust uue nö sõltumatu (ehk haiglavälise) psühhiaatrilise arvamuse järele. EIK nõustus, et fakt iseenesest, et hinnangu annavad sama haigla arstid – kui isiku ja töötajate vahel ei ole olnud usaldusekaotust või muud ummikseisu – ei ole piisav, et väita, et need arstid ei suudaks täita oma kohustusi, olla sõltumatud, professionaalsed ja objektiivsed.
Mis puudutab arstliku komisjoni arvamuste sisu ja väidetavat piisavate põhjenduste puudumist, siis märkis EIK, et Eesti kohtud ei toetunud oma otsustes sundravi mitte lõpetada üksnes neile arvamustele, vaid kuulasid istungil ära ka arvamuse andnud sundravi osakonna juhataja. Samuti kuulati istungil ära O.T. ja M.T. Nende tõendite alusel kogumis otsustasid Eesti kohtud haiglavälist ekspertiisi mitte määrata. EIK pidas oluliseks, et lisaks väitele, et arvamuse olid andnud sama haigla arstid, ei olnud ka kaebaja ise toonud välja mingeid arstide erapoolikusele viitavaid asjaolusid. Eeltoodud asjaoludel – ja arvestades, et tõendite hindamine on eelkõige riigi kohtute õigus – pidas EIK õiguspäraseks Eesti kohtute kaalutlusotsust mitte määrata O.T. suhtes täiendavat haiglavälist ekspertiisi. EIK leidis, et Eesti ei ole rikkunud konventsiooni artikli 5 lõiget 4.

Ingliskeelne otsus on kättesaadav: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-187251 

Otsus jõustub kolme kuu möödumisel otsuse avaldamisest, kui kaebaja ei esita taotlust asja EIK 17-liikmelises suurkojas uuesti läbivaatamiseks.