Inimõiguste kohus leidis, et kaebajate suhtes toimunud tsiviilkohtumenetlus oli olnud õiglane

 

Uudise kuupäev:
  26.10.2018
Kohtu tasand:
  Euroopa Inimõiguste Kohus
Kohtumenetluse liik:
  Euroopa Kohtu menetlus
Lahendi number:
  61913/15

 

25.10.2018 avaldas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kolmeliikmeline komitee oma 02.10.2018 otsuse, millega tunnistati konventsiooni artiklil 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) põhinev kaebus asjas Arvo ja Maie Merisalu vs. Eesti (kaebus nr 61913/15) vastuvõetamatuks.


Kaebus
Kaebajad olid kostjad tsiviilkohtumenetluses, kus nende vastu oli esitatud põllu valduse äravõtmise ja hageja külvatud rapsi ülesrandaalimisega tekitatud kahju hüvitamise hagi. Kirjalikus menetluses määras Pärnu Maakohus hagejale lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 24.11.2014 ja kostjatele 4.12.2014. Kuigi hageja esitas oma seisukoha tähtaegselt, ei edastanud maakohus seda kaebajatele (kostjatele) ega teinud kättesaadavaks ka e-toimikusüsteemis. Nii tegi Pärnu Maakohus 12.12.2014 hagi rahuldava otsuse, ilma et kostjad oleksid saanud reageerida hageja viimasele seisukohale. Kaebajate (kostjate) apellatsiooni lahendamisel Tallinna Ringkonnakohus oma 1.04.2015 otsuses küll möönis, et menetlusnorme on rikutud, kuid asus seisukohale, et kuna see ei viinud ebaõige otsuse tegemiseni, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Samuti jättis ringkonnakohus vastu võtmata kaebajate esitatud tõendid, mille viimased oleksid väidetavalt soovinud esitada juba maakohtus, kui neile oleks edastatud hageja viimane seisukoht. Riigikohus kaebajate kassatsiooni menetlusse ei võtnud.
EIK-sse esitatud kaebuses väitsid kaebajad, et nende õigust õiglasele kohtumenetlusele rikkus asjaolu, et Pärnu Maakohus ei edastanud neile hageja lõplikke seisukohti ja tõendeid ning neil ei olnud võimalust nendes dokumentides sisaldunud väidetele vastata.


Valitsuse seisukoht ja EIK otsus kaebuse vastuvõetamatuse kohta
Valitsus vaidles EIK-s vastu nii kaebuse vastuvõetavusele kui ka sisule. Kuna EIK tunnistas kaebuse vastuvõetamatuks, käsitles ta otsuses vaid vastuvõetamatuse vastuväiteid.
Valitsus pidas kaebust vastuvõetamatuks, kuna see on selgelt põhjendamatu või, alternatiivselt, kuna kaebajad ei ole kannatanud märkimisväärset kahju. Valitsus tõi välja, et kuna Eesti kõrgema astme kohtud on juba kaebaja väiteid hinnanud ja möönnud menetlusnormi rikkumist, ent leidnud, et see ei anna alust sisulise otsuse muutmiseks, siis ei saa enam väita, et kaebaja menetlusõigusi oleks rikutud. Samuti rõhutas valitsus, et kaebajatele maakohtu poolt edastamata jäetud hageja viimases kirjalikus seisukohas ei olnud midagi sisuliselt uut, millele kaebajad ei oleks saanud varasemas menetlusstaadiumis reageerida. Samamoodi leidis valitsus, et kaebajad oleksid saanud ringkonnakohtule esitatud tõendid esitada ka varasemas menetlusstaadiumis, kuna tegemist ei olnud uute asjaoludega vaidluses.
EIK nõustus valitsusega, et kaebus on vastuvõetamatu. Esiteks viitas EIK oma väljakujunenud kohtupraktikale, et üldiselt peab menetlusosalistel konventsiooni artiklist 6 tulenevalt olema võimalus olla teadlik kõikidest kohtutoimikusse esitatud materjalidest, mis võivad kohtuotsust mõjutada, ning neil peab olema nende tõendite kommenteerimise võimalus. Samas märkis EIK, et tõendite lubatavus on riigisisese regulatsiooni küsimus ning tõendite hindamine on eelkõige riigi enda kohtute pädevuses. Samuti rõhutas EIK, et menetluse õigluse hindamisel tuleb arvesse võtta menetlust tervikuna.
Kaebajate asja kohta märkis EIK, et kuigi Pärnu Maakohus ei olnud hageja viimast kirjalikku seisukohta kostjatele (kaebajatele) kättesaadavaks teinud, siis ei ole vaidlust, et kaebajatele oli see seisukoht apellatsioonkaebuse esitamise ajal teada ning nad viitasid sellele ka oma apellatsioonis. EIK kordas kohtupraktika põhimõtet, et alama astme kohtu viga on võimalik parandada apellatsiooniastmes, kui selle astme kohtul on pädevus esimese astme kohtu otsus tühistada ja teha ise uus otsus või saata asi uueks arutamiseks. EIK nõustus, et antud juhul oli maakohtu menetluslik viga ringkonnakohtu menetluses heastatud, kuna kaebajad said esitada oma vastuväited neile maakohtus edastamata jäetud seisukohale ning ringkonnakohtul oleks olnud õigus maakohtu otsus tühistada. Käesoleval juhul leidis ringkonnakohus, et maakohtu otsuse muutmiseks alus puudub.
EIK hindas eraldi ka asjaolu, et ringkonnakohus ei olnud võtnud toimikusse kaebajate (apellantide) esitatud uusi tõendeid, mis sooviti väidetavalt esitada just vastuseks sellele seisukohale, mida neile maakohtus kätte ei toimetatud. EIK nõustus, et tegemist oli statistilise informatsiooniga rapsi saagikuse kohta, mille üle oli sisuline vaidlus toimunud juba maakohtus. Kaebajad (kostjad) oli juba maakohtus väitnud, et rapsi saagikus ei oleks saanud olla nii kõrge kui väitis hageja ning säästetud kulud ei saanud olla nii madalad kui väitis hageja. Niisiis ei olnud esitada soovitud tõendid sisuliselt uued. EIK märkis selles osas, et kaebajate sellekohaseid väiteid oli maakohus juba ka arvesse võtnud, kuna maakohus ei lähtunud ei hageja ega kostjate esitatud numbritest, vaid võttis aluseks kaalutud keskmise. EIK võttis arvesse, et maakohus oli tegelikult suurendanud säästetud kulude summat kahekordselt ning vähendanud selle võrra kostjatelt välja mõistetud kahjusummat. EIK leidis, et Eesti kohtute hinnangut kahjule ei ole põhjust kahtluse alla seada ning et EIK ei saa Eesti kohtute hinnangut tõenditele asendada enda hinnanguga. Kokkuvõttes asus EIK seisukohale, et kuigi ringkonnakohus ei võtnud kaebajate soovitud tõendeid toimikusse, ei mõjutanud see õiglast tasakaalu poolte vahel selliselt, et oleks muutnud menetluse artikli 6 lõike 1 mõttes ebaõiglaseks.

Eeltoodust tulenevalt tunnistas EIK kaebuse konventsiooni artikli 35 lõike 3 punkti a ja lõike 4 alusel vastuvõetamatuks kui selgelt põhjendamatu. Vastuvõetamatuks tunnistamise otsus jõustub avaldamisest ja on lõplik.

Ingliskeelne otsus: http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-187433