1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Määruse reguleerimisala

(1) Määrusega kehtestatakse hoonete energiatõhususe miinimumnõuded ning nõuetele vastavuse tõendamiseks vajalikud lähteandmed ja arvutusmeetodid.

(2) Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad ehitatavad ja oluliselt rekonstrueeritavad sisekliima tagamisega elamud ja muud hooned (edaspidi koos ka hooned), milles sisekliimanõuded tulenevad peamiselt inimkasutusest ja energiat kasutatakse põhiliselt sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks ning olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks.

(3) Nõuded esitatakse hoonete kasutusotstarbe järgi järgmistele hoonetele:
1) elamud: väikemajad (kasutusotstarbe järgi ühe ja kahe korteriga elamud või kolme ja enama korteriga ridaelamud); korterelamud (kasutusotstarbe järgi kolme või enama korteriga elamud ning hoolekandeasutuste ja ühiselamute hooned);
2) muud hooned, mis ei ole elamud: büroo- ja administratiivhooned; ärihooned (hotellid, muud majutus- ja toitlustushooned, kaubandus- ja teenindushooned, välja arvatud büroohooned); avalikud hooned (meelelahutus-, haridus- ja muud avalikud hooned, välja arvatud tervishoiuhooned ja siseujulad) ja transpordihooned (välja arvatud garaažid); tervishoiuhooned (haiglad ja muud ravihooned, välja arvatud hoolekandeasutused); siseujulad.

(4) Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu «Ehitusseaduse» § 3 lõikes 7¹ nimetatud hooned, sidehooned, garaažid ja erihooned.

(5) Kui hoonel on mitu kasutusotstarvet, jagatakse hoone vastavalt köetava pinna suurusele kasutusotstarbe järgi osadeks. Osadele rakendatakse vastava hoonetüübi nõudeid eeldusel, et iga osa köetav pind ületab 10% kogu hoone köetavast pinnast. Alla 10% pinnaga alad loetakse kasutusotstarbest sõltumata muude alade koosseisu.

(6) Energiatõhususe miinimumnõuded kehtestatakse hoonele tervikuna. Hoone koosseisu arvestatakse lisaks piiretele ja tehnosüsteemidele hoonesse või kinnistule paigaldatud energiavarustuse süsteemid (nt tuuleturbiin, soojuse ja elektri koostootmisjaam). Energiavõrguga (nt kaugküte) ühendatud tehnosüsteemid kuuluvad hoone koosseisu alates energiavõrgu liitumispunktist.

§ 2. Mõisted

(1) Käesolevas määruses kasutatakse üldmõisteid järgmises tähenduses:
1) energiavõrk – energia edastamise ja tarbijale jaotamise süsteem (nt elektrivõrk, kaugkütte- ja jahutusvõrk, gaasivõrk);
2) oluline rekonstrueerimine – selline rekonstrueerimine, mille maksumus on suurem kui üks kolmandik rekonstrueeritava ehitisega samaväärse ehitise keskmisest ehitusmaksumusest. Oluliseks rekonstrueerimiseks käesoleva määruse mõistes loetakse ka sellist rekonstrueerimist, mis sisaldab hoone välispiirete ja/või hoone tehnosüsteemide muutmist, mille maksumus on suurem kui üks kolmandik rekonstrueeritava ehitisega samaväärse ehitise keskmisest ehitusmaksumusest;
3) päikesefaktor – suhe, mis näitab, kui suur osa päikesekiirguse energiast läbib klaasi ja kandub soojusülekande teel ruumi. Päikesefaktor käesoleva määruse mõistes arvestab kolme komponenti: lühilainelist klaasi läbivat päikesekiirgust, pikalainelist soojuskiirgust ja soojusülekannet õhu vahendusel (konvektsioon) klaasi sisepinnalt;
4) tehnosüsteemid – energiatõhususarvu arvutamisel arvesse võetavad süsteemid, milleks on küttesüsteem, sooja tarbevee süsteem, ventilatsioonisüsteem, jahutussüsteem, valgustus ja muud käesoleva määruse järgi energiaarvutuses arvestatavad süsteemid;
5) vabasoojus – hoonesse sisenev päikesekiirgus, inimeste ja seadmete ning tehnosüsteemide soojuseraldused;
6) õhulekkearv – hoone välispiirete õhupidavust iseloomustav näitaja, mis on määratud õhulekketestiga 50 paskali (Pa) rõhkude erinevusel. Hoone keskmine õhulekkearv [m³/(h m²)] antakse välispiirete ruutmeetri kohta. Välispiirete pindala arvutatakse sisemõõtude põhjal.

(2) Käesolevas määruses kasutatakse energiatõhususe ja -arvutuse mõisteid järgmises tähenduses:
1) energiaarvutuse baasaasta – sisekliima- ja energiaarvutuseks koostatud väliskliima andmete kogum, mis põhineb üle-eestilistel kliimaandmetel ajavahemikus 1970–2000 ja on koostatud vastavalt Eesti standardile EVS-EN ISO 15927–4:2005;
2) energiatõhususarv – arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone standardkasutusel;
3) erikasutus – aastane energiakasutus kilovatt-tundides hoone köetava pinna ruutmeetri kohta [kWh/(a m²)];
4) energiakandjate kaalumistegurid – tegurid, millega võetakse arvesse tarnitud energia tootmiseks vajalik primaarenergia kasutus ja selle keskkonnamõju;
5) hoone standardkasutus – hoone tavapärane kasutus energiatõhususe miinimumnõuete kontrollimiseks. Standardkasutuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse hoone kasutamise otstarvet, välis- ja sisekliimat, hoone ja tehnosüsteemide kasutusaega, vabasoojust ning hoone õhupidavuse lähteandmeid;
6) hoone summaarne energiakasutus (kWh/a) – hoone sisekliima tagamiseks (kütmiseks, jahutamiseks, ventilatsiooniks ja valgustuseks), tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete kasutamiseks vajalik tehnosüsteemide soojus- ja elektrienergia kasutus, mis sisaldab kõiki tehnosüsteemide kadusid;
7) kasutusprofiil – ruumi kasutusaste valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseralduse suhtena maksimaalsesse soojuseraldusse;
8) kohalolekuprofiil – inimeste kohaloleku ja vastava valgustuse ja seadmete kasutuse suhe maksimaalsesse soojuseraldusse;
9) netoenergiavajadus – sisekliima tagamiseks ja tarbevee soojendamiseks vajalik soojusenergia ilma süsteemikadudeta. Netoenergiavajadus jaguneb: netoenergiavajadus ruumide kütteks, netoenergiavajadus ruumide jahutamiseks, netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks, netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks;
10) netoenergiavajadus ruumide jahutamiseks – ruumide jahutamiseks vajalik soojusenergia;
11) netoenergiavajadus ruumide kütteks – ruumide kütteks vajalik soojusenergia, arvestades välispiirete soojajuhtivuskadusid, välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevaid soojakadusid ja ruumi sissepuhutava ventilatsiooniõhu soojenemist ruumitemperatuurini;
12) netoenergiavajadus tarbevee soojendamiseks – vee soojendamiseks vajalik soojusenergia;
13) netoenergiavajadus ventilatsiooniõhu soojendamiseks – ventilatsiooniõhu sissepuhketemperatuurini soojendamiseks vajalik soojusenergia, millest on maha arvatud soojustagastus; väljatõmbeventilatsiooni korral sissevõetava välisõhu ruumitemperatuurini soojenemiseks vajalik soojusenergia;
14) primaarenergia – ühe kilovatt-tunni tarnitud energia tootmiseks vajalik esmane energiahulk taastuvatest ja mittetaastuvatest energiaallikatest, mis sisaldab kõiki energiaallika ammutamise, energia tootmise, ülekande ja jaotamise kadusid;
15) summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus – tarnitud energiate ja energiakandjate kaalumistegurite korrutiste summa;
16) tarnitud energia – aastane elektrivõrkudest ostetud elektrienergia või kaugküttevõrkudest ostetud soojusenergia kilovatt-tundides (kWh/a) või kütuste tarnijatelt ostetud kütuste energiasisaldus kilovatt-tundides, millega kaetakse hoone summaarne aastane energiakasutus hoone kütmiseks, jahutamiseks, tarbevee soojendamiseks, ventilatsiooniks, valgustuseks ja elektriseadmete kasutamiseks;
17) välispiirete summaarne soojaerikadu köetava pinna ruutmeetri kohta [W/(m²K)] – hoone köetava pinna ühe ruutmeetri soojakadu läbi välispiirete, kui temperatuuride erinevus hoone sees ja väljas on üks kraad. Soojaerikadu moodustub summaarselt kõikidest välispiirete soojajuhtivuskadudest ja välispiirete ebatihedustest (infiltratsioonist) tulenevast soojakaost;
18) valideeritud tarkvara – sisekliima ja energiaarvutuse tarkvara, mille valideerimiseks on teostatud võrdlusarvutus vastava standardi või metoodika järgi. Käesoleva määruse mõistes aktsepteeritakse valideerimiseks vastavaid Euroopa (EVS-EN), ISO, ASHRAE ja CIBSE standardeid ning IEA BESTEST metoodikat või nendega samaväärseid muude riikide standardeid.

2. peatükk
ENERGIATÕHUSUSE MIINIMUMNÕUDED

§ 3. Energiatõhususarv

(1) Energiatõhususe miinimumnõuded on olemasolevate ja ehitatavate hoonete summaarse energiakasutuse piirmäärad, lähtudes hoonete kasutamise otstarbest ja arvestades nende tehnilisi näitajaid, või tehnosüsteemidele esitatavad nõuded, et mõõta nende efektiivsuse ja toimimisega seotud näitajaid. Hoone vastavust energiatõhususe miinimumnõuetele hinnatakse hoone projekteerimisel ehitusprojekti dokumentatsiooni alusel. Energiatõhususe miinimumnõuded on väljendatud energiatõhususarvuna, mis on arvutuslik summaarne tarnitud energiate kaalutud erikasutus hoone standardkasutusel. Energiatõhususarv kajastab hoone kompleksset energiakasutust nii sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks.

(2) Ehitatavate hoonete energiatõhususarv ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi:
1) väikemajades (sh paarismajad ja ridaelamud) 180 kWh aastas ruutmeetri kohta;
2) korterelamutes 150 kWh aastas ruutmeetri kohta;
3) büroo- ja administratiivhoonetes 220 kWh aastas ruutmeetri kohta;
4) äri-, avalikes ja transpordihoonetes 300 kWh aastas ruutmeetri kohta;
5) tervishoiuhoonetes 400 kWh aastas ruutmeetri kohta;
6) siseujulates 800 kWh aastas ruutmeetri kohta.

(3) Oluliselt rekonstrueeritava hoone energiatõhususarv ei tohi ületada järgmisi piirväärtusi:
1) väikemajades (sh paarismajad ja ridaelamud) 250 kWh aastas ruutmeetri kohta;
2) korterelamutes 200 kWh aastas ruutmeetri kohta;
3) büroo- ja administratiivhoonetes 290 kWh aastas ruutmeetri kohta;
4) äri-, avalikes ja transpordihoonetes 390 kWh aastas ruutmeetri kohta;
5) tervishoiuhoonetes 520 kWh aastas ruutmeetri kohta;
6) siseujulates 1000 kWh aastas ruutmeetri kohta.

(4) Energiatõhususarvu arvutamiseks summeeritakse tarnitud energia (s.t kasutatud elektrienergia ja kasutatud kütuste energiasisalduse) ja energiakandjate kaalumistegurite korrutised. Tarnitud energia kasutus arvutatakse käesoleva määruse nõuete kohaselt.

(5) Energiakandjate kaalumistegurid on järgmised:
1) taastuvtoormel põhinevad kütused (puit ja puidupõhised kütused ning muud biokütused, v.a turvas ja turbabrikett) 0,75;
2) kaugküte 0,9;
3) vedelkütused (kütteõlid ja vedelgaas) 1,0;
4) maagaas 1,0;
5) tahked fossiilkütused (kivisüsi jms) 1,0;
6) turvas ja turbabrikett 1,0;
7) elekter 1,5.

(6) Kütuse energiasisaldus arvutatakse kütteväärtuse abil. Kütteväärtusena kasutatakse tarnija poolt antud alumist kütteväärtust või määruse lisas 1 toodud andmeid.

§ 4. Nõuded suvisele ruumitemperatuurile

(1) Suvise ruumitemperatuuri nõue loetakse täidetuks, kui ruumitemperatuur ei ületa määruse lisas 2 toodud piirtemperatuuri (jahutuse temperatuuriseadet) elamutes rohkem kui 150 kraadtunni ja muudes määruse § 1 lõike 3 punktis 2 nimetatud hoonetes, mis ei ole elamud, rohkem kui 100 kraadtunni (°Ch) võrra ajavahemikul 1. juunist 31. augustini. Jahutusperiood võib olla osas hoonetes pikem eelnimetatud ajavahemikust, kuid seda ei võeta arvesse suvise temperatuuri nõude kontrollimisel. Jahutuse netoenergiavajadus ja jahutussüsteemi energiakasutus arvutatakse kogu jahutusperioodile. Ruumide ülekuumenemise vältimiseks tuleb eelistada ehituslikke lahendusi (nt päikesekaitse, klaaspindade vastav suurus ja suund, tarindite massiivsus) ja ruumide tuulutamist.

(2) Suvise ruumitemperatuuri nõude täitmiseks võib olla vajalik jahutussüsteemi kasutamine hoones ning sellisel juhul peab energiaarvutus hõlmama ruumide jahutuse netoenergiavajadust ja jahutussüsteemi energiakasutuse arvutust. Projekteerimisel on jahutussüsteemi kirjeldamine nõutav vaid määral, mis võimaldab teha energiaarvutust. Jahutussüsteemi väljaehitamine ei ole nõutav.

(3) Ruumide temperatuurikontroll teostatakse hoonetes, mis ei ole elamud, tüüpruumide simulatsioonarvutuse abil. Simulatsioonarvutuses võib kasutada vajaduse korral lisas 2 määratud väärtusest madalamat jahutuse seadet, et võtta arvesse temperatuuri reguleerimisest tulenevat määratust kõrgemat ruumitemperatuuri.

(4) Elamute ruumide temperatuurikontrolli võib teostada tüüpruumide simulatsioonarvutusega või kasutades selleks otstarbeks välja töötatud lihtsustatud abimaterjale, nt graafikuid. Väikemajad on temperatuurikontrollist vabastatud järgmiste tingimuste samaaegsel täitmisel:
1) lääne- ja lõunapoolsete välisseinte üle ühe ruutmeetri suurustel aknapindadel kasutatakse päikesekaitseklaase päikesefaktoriga g ≤ 0,4 või muid vastavatoimelisi lahendusi;
2) elu- ja magamistubade lääne- ja lõunapoolsete akende klaasiosa pind on maksimaalselt 30% ruumi lääne- ja lõunapoolsete välisseinte pinnast;
3) elu- ja magamistubades on avatavate akende pind vähemalt 5% nende ruumide põrandapinnast.

§ 5. Üldised nõuded välispiiretele

(1) Hoonete välispiirded peavad olema pikaajaliselt õhkupidavad ja piisavalt soojustatud. Otstarbeka soojustuse määramisel lähtutakse hoone energiatõhususe nõuetest, ruumide soojuslikust mugavusest ja hallituse ning kondensaadi vältimisest külmasildadel, sisepindadel ja tarindites.

(2) Ruumide soojusliku mugavuse tagamiseks ei või piirete soojajuhtivus üldjuhul ületada väärtust 0,5 vatti ruutmeetri ja kraadi kohta [W/(m²K)]. Sellest väärtusest kõrgema soojajuhtivusega akende puhul tuleb tagada soojuslik mugavus küttelahendustega. Hallituse, kondensaadi ja liigsete soojakadude vältimiseks soojustatakse üldjuhul kõrgema soojajuhtivusega sõlmed väljastpoolt piisava soojustusega.

(3) Soojustuse valikul tuleb lähtuda sellest, et ehitis oleks hea energiatõhususe tasemega. Üldjuhul piiratakse elamute välispiirete summaarset soojaerikadu köetava pinna ruutmeetri kohta väärtuseni 1,0 W/(m²K). Väikemajade soojustuse valikul võib aluseks võtta järgmised lähteandmed: välisseinte soojajuhtivus 0,2–0,25 W(m²K), katuste ja põrandate soojajuhtivus 0,15–0,2, akende ja uste soojajuhtivus 0,7–1,4 W(m²K), kusjuures lõplikud valikud sõltuvad hoone kompaktsusest ning kütte- ja ventilatsioonilahendustest. Muude hoonete optimaalne soojustus sõltub eelnevale lisaks oluliselt ka vabasoojusest.

(4) Välispiirete keskmine õhulekkearv ei tohi üldjuhul ületada üht kuupmeetrit tunnis välispiirde ruutmeetri kohta [m³/(hm²)]. Niiskuskonvektsiooni riskide vältimiseks tuleb tarindite kriitilised sõlmed (nt seina ja katuse ühendus, katuslae auru- või õhutõkke jätkukohad, läbiviigud) teha praktiliselt täiesti õhkupidavaks.

§ 6. Üldised nõuded tehnosüsteemidele

(1) Tehnosüsteemid tuleb projekteerida ja paigaldada nii, et oleks tagatud nende pikaajaline ja efektiivne töötamine optimaalses tööpiirkonnas. Üleliigseid soojakadusid tuleb vältida torustike ja soojussalvestite otstarbekohase soojustusega.

(2) Siseõhu nõutud kvaliteet tagatakse üldjuhul sundventilatsiooniga. Ventilatsiooni energiatõhususe saavutamiseks võib kasutada efektiivset soojustagastust, madala rõhulanguga torustikke ja ventilatsiooniseadmete komponente ning võimalikult kõrge kasuteguriga ventilaatoreid ja juhtseadmeid.

§ 7. Üldised nõuded hoonete energiavarustusele

(1) Hoonete energiavarustus peab olema energiatõhus. Hoonetes paigaldatakse üldjuhul üks soojusallikas.

(2) Uute üle 1000 m² suletud netopinnaga hoonete puhul eelistatakse võimalusel tehnilise, ökoloogilise ja majandusliku põhjendatuse piires alternatiivseid süsteeme. Alternatiivsed süsteemid on eelkõige kaugküte ja -jahutus, taastuval allikal põhinevad energiasüsteemid, koostootmisjaamad ja soojuspumbad.

3. peatükk
ENERGIATÕHUSUSE ARVUTUSE LÄHTEANDMED

§ 8. Energiaarvutus

(1) Hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrolliks sooritatakse energiaarvutus hoone standardkasutusel, käesolevas määruses toodud välis- ja sisekliima, hoone ja tehnosüsteemide kasutus- ja käiduaegade, vabasoojuse ning hoone õhupidavuse lähteandmetega. Muud arvutuseks vajalikud lähteandmed võetakse hoone ehitusprojekti dokumentatsioonist.

(2) Energiaarvutuses ei eeldata hoonete detailset tsoonideks jagamist. Väikeelamuid ja ühe kasutusotstarbega hooneid võib arvutamisel käsitleda ühe tsoonina. Suuremad hooned jagatakse vastavalt kasutusotstarbele ja kasutusaegadele vajalikuks arvuks tsoonideks.

(3) Suvise ruumitemperatuuri kontroll tehakse ruumitüüpidele, kus on kõige rohkem vabasoojust (eeldatavalt hoone lõuna- või lääneküljes asuvatele või suurte klaaspindadega ruumidele) või kus on ette näha kasutajate pidevat kohalolekut. Elamutes tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus vähemalt ühele toodud tingimustele vastavale magamistoale ja elutoale. Muudes hoonetes tehakse suvise ruumitemperatuuri arvutus kõigile tüüpruumidele (nt avatud ja suletud kontorid, klassiruumid), valides ruumitüübi esindajaks ühe toodud tingimustele vastava ruumi.

§ 9. Väliskliima

Energiaarvutus ja suvise ruumitemperatuuri kontroll sooritatakse sõltumata hoone asukohast Eesti energiaarvutuse baasaastaga. Baasaasta esindab viimase kolme dekaadi (1970–2000) tüüpilist väliskliimat ja ei ole selle tõttu kasutatav küttevõimsuse vajaduse arvutamisel. Baasaastat võib kasutada jahutusvõimsuse vajaduse arvutamisel.

§ 10. Sisekliima

(1) Energiaarvutuses kasutatakse käesoleva määruse lisades toodud arvutuslikke temperatuure, ventilatsiooni õhuvooluhulki ja muid sisekliima parameetreid. Kui projekteeritud õhuvooluhulgad ületavad käesoleva määruse lisades toodud väärtusi või on ruumitemperatuur kütmisel kõrgem või jahutamisel madalam kui määruse lisades toodud väärtused, võib energiaarvutuse sooritada ehitusprojekti andmete põhjal.

(2) Standardkasutusele vastavad ruumitemperatuuride seaded on toodud määruse lisas 2. Lihtsustatud, konstantse ruumitemperatuuriga arvutuse puhul kasutatakse määruse lisas 2 toodud seadeid ruumitemperatuurina (nt elamutes 21 °C kütmisel ja 27 °C jahutamisel). Dünaamilise arvutuse puhul kasutatakse antud väärtusi termostaadi kütte ja jahutuse temperatuuriseadetena. Ilma jahutussüsteemita hoonetele tähendab jahutuse temperatuuriseade piirtemperatuuri, mille nõuded on toodud määruse § 4 lõikes 1.

(3) Standardkasutusele vastavad õhuvooluhulgad ventilatsiooni kasutamise ajal ja tüüpiliste ruumide arvutuslik põrandapind inimese kohta on toodud määruse lisades 3 ja 4. Väljaspool hoone, mis ei ole elamu, kasutusaega on üldjuhul mitteeluhoone ventilatsiooni õhuvooluhulk ventilatsiooni kasutusaja välises režiimis 0,15 l/(sm²).

(4) Elamute õhuvooluhulgad arvutatakse määruse lisas 4 toodud väärtusi kasutades järgnevalt:
1) arvutatakse summaarne õhuvooluhulk suletud netopinna järgi;
2) arvutatakse summaarne õhuvooluhulk elamispinna (eluruumide põrandapinna) järgi;
3) valitakse kahest eelnevast suurem õhuvooluhulk summaarseks õhuvooluhulgaks;
4) valitakse ja jaotatakse väljatõmbed nii, et nende summa võrdub summaarse õhuvooluhulgaga.

(5) Hoonete, mis ei ole elamud, muutuva õhuvooluhulgaga ventilatsioonisüsteemidele, mida juhitakse õhu kvaliteedi järgi (süsihappegaasi (CO₂) või kombineeritult nt CO₂ ja temperatuuri või niiskuse järgi), kasutatakse määruse lisades 3 ja 4 toodud õhuvooluhulkasid maksimaalsete õhuvooluhulkadena. Kui muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi kasutatakse jahutuse eesmärgil, määratakse maksimaalne õhuvooluhulk vastavalt jahutusvajadusele. Minimaalne õhuvooluhulk ja ventilatsiooni juhtimisgraafik peab üldjuhul olema valitud selliselt, et ei ületata CO₂ maksimaalset mahukontsentratsiooni 1000 miljondikku (ppm), mille juures on arvestatud välisõhu mahukontsentratsiooniks 400 miljondikku (ppm).

4. peatükk
HOONE STANDARDKASUTUS JA VABASOOJUS

§ 11. Kasutusajad ja vabasoojus

(1) Hoonete standardkasutus ja sellele vastav seadmete, valgustuse ja inimeste soojuseraldus on esitatud määruse lisas 5, kus on toodud hoone kasutustundide arv ööpäevas ja kasutuspäevade arv nädalas ning maksimaalsed valgustuse, seadmete ja inimeste soojuseraldused tüüpilistes ruumides hoone kasutusajal. Soojuseraldused ei sisalda tehnosüsteemide soojuseraldusi, mida arvutatakse tehnosüsteemide koosseisus käesoleva määruse 7. peatüki nõuete kohaselt.

(2) Kasutusaste on keskmine valgustuse ja seadmete kasutusaste ning inimeste kohalviibimine hoone kasutusaja jooksul. Maksimaalseid soojuseraldusi kasutatakse ruumitemperatuuride ja jahutusvõimsuse arvutuses. Energiaarvutuse jaoks korrutatakse maksimaalsed soojuseraldused kasutusastmega. Valgustuse või seadmete või inimeste aastane soojuseraldus Q [kWh/(m²a)] arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus k on kasutusaste;
P on soojuseraldus W/m²;
τ_d on hoone kasutustundide arv ööpäevas h;
τ_w on hoone kasutuspäevade arv nädalas d.

(3) Valgustuse ja seadmete elektritarbimine § 1 lõike 3 punktis 2 nimetatud hoonetes võrdub valgustuse ja seadmete soojuseraldusega vastavalt määruse lisale 5. Elamutes jagatakse seadmete soojuseraldus teguriga 0,7, millele lisatakse valgustuse soojuseraldus.

(4) Ventilatsiooni vajaduse arvutamisel lähtutakse sellest, et ventilatsioon käivitub üks tund enne hoone kasutusaja algust ja lülitub kasutusaja välisesse režiimi üks tund pärast hoone kasutusaja lõppu (v.a ööpäevaringse kasutusega hooned).

(5) Dünaamilise arvutuse puhul võib elamutele, kontoritele, koolidele ja lasteaedadele tehtava energiaarvutuse jaoks ruumide detailsete kasutusprofiilidena kasutada määruse lisas 6 toodud profiile. Valgustusele, seadmetele ja kasutajatele rakendatakse sama profiili, välja arvatud elamud, mille jaoks on eraldi profiilid.

(6) Elamute ja avatud kontorite suvise ruumitemperatuuri kontrolli ja jahutusvõimsuse detailse dünaamilise arvutuse võib teha määruse lisas 6 toodud energiaarvutuse profiilidega. Suletud kontoritele, nõupidamisruumidele, klassiruumidele ja lasteaedadele kasutatakse sel juhul määruse lisas 7 toodud kohalolekuprofiile.

(7) Dünaamilises arvutuses kasutatakse inimese soojuseraldusena 125 W (vastab 1,2 soojuseraldusühikule (met) keha pindala 1,8 m² korral). Koolides ja lasteaedades kasutatakse laste soojuseraldusena 110 W (vastab 1 met-ile, kui keha pindalana kasutatakse 1,8 m²).

§ 12. Sooja vee tarbimine

Sooja tarbevee erikulu on toodud määruse lisas 8 elamutele liitrites inimese kohta ööpäevas ja muudele hoonetele liitrites ruutmeetri kohta aastas. Sooja ja külma vee temperatuuride vaheks loetakse 50 °C.

§ 13. Ahjud, kaminad ja kerised

(1) Ahjusid ja kaminaid kombineeritud küttesüsteemide osana võib energiaarvutuses võtta arvesse, kui kaminad on soojust salvestavad ja varustatud põlemisõhukanaliga välisõhu saamiseks. Soojust mittesalvestavaid otsese lõõriga ja põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid kaminaid energiaarvutuses arvesse ei võeta. Põlemisõhuks ruumiõhku kasutavaid ahjusid arvesse ei võeta. Põhikütteseadmena kasutatavad ahjud võetakse arvesse ka ilma põlemisõhukanalita.

(2) Arvesse võetavate ahjude ja kaminate soojusväljastuse arvutamisel lähtutakse sellest, et nende kütmine toimub üks kord ööpäevas.

(3) Puuküttel kerist ei võeta energiaarvutuses arvesse. Väikemaja ja korteri elekterküttel kerise aastaseks elektritarbeks arvestatakse 500 kWh.

§ 14. Hoonete õhupidavus

Kui hoone õhupidavust ei ole mõõdetud või muul viisil tõendatud, tehakse energiaarvutus hoone õhulekkearvu baasväärtusega, mis on toodud määruse lisas 9. Kui õhupidavus on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13829 või tõendatud maja tarnija poolt, kasutatakse energiaarvutuses vastavalt mõõdetud või tõendatud väärtust.

5. peatükk
ENERGIATÕHUSUSE ARVUTUSE ÜLDSÄTTED

§ 15. Hoone summaarse energiakasutuse arvutamine

Energiaarvutusega määratakse hoone summaarne energiakasutus hoone sisekliima tagamiseks (kütmiseks, jahutamiseks, ventilatsiooniks ja valgustuseks), tarbevee soojendamiseks ja elektriseadmete (nt kodumasinad ja muud olme- või bürooelektriseadmed ja muudes hoonetes kasutatavad seadmed) kasutamiseks. Energiaarvutuse kõikides etappides ja tulemuste esitamisel käsitletakse soojus- ja elektrienergiakasutust eraldiseisvatena. Hoone summaarne energiakasutus moodustub hoone tehnosüsteemide energiakasutusest.

§ 16. Energiaarvutuse etapid

Energiaarvutus sisaldab vähemalt järgmisi etappe:
1) netoenergiavajaduste arvutus, mille käigus tehakse ruumide kütte netoenergiavajaduse, ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajaduse, tarbevee soojendamise netoenergiavajaduse ja ruumide jahutuse netoenergiavajaduse arvutused;
2) suviste ruumitemperatuuride arvutus;
3) tehnosüsteemide energiakasutuse arvutus, mille käigus tehakse ventilatsioonisüsteemi soojustagastuse, kütteenergia ja elektrienergia arvutus;
4) küttesüsteemi ligikaudne arvutus, lähtudes soojusallika kasutegurist või soojapumpsüsteemi soojustegurist ning abiseadmete elektritarbimisest;
5) jahutussüsteemi ligikaudne arvutus, võttes arvesse jahutussüsteemi kondensaadi- ja soojakaod ja külma tootmise;
6) elektrisüsteemi elektritarbimise arvutus vastavalt valgustuse ja seadmete kasutuse lähteandmetele;
7) arvutustulemuste esitamine hoone summaarse aastase energiakasutusena määruse 8. peatükis toodud korras.

6. peatükk
NETOENERGIAVAJADUSTE JA SUVISTE TEMPERATUURIDE ARVUTUS 

1. jagu
Netoenergiavajaduste arvutus

§ 17. Üldsätted

(1) Netoenergiavajaduste arvutus järgib standardi EVS-EN ISO 13790 põhimõtteid, mille rakendamine on kirjeldatud järgnevates lõigetes.

(2) Ruumide kütte netoenergiavajadus arvutatakse, võttes arvesse infiltratsiooniõhu soojendamise vajadust ning ventilatsiooniõhu soojenemist ruumis sissepuhketemperatuurilt ruumitemperatuurini.

(3) Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse koos ventilatsioonisüsteemi soojustagastusega § 10 lõigetele 2–5 vastavate õhuvooluhulkadega. Ventilatsiooniõhu soojendamise netoenergiavajaduse alla kuulub ventilatsiooniõhu soojendamine enne ja/või pärast soojustagastit või ilma sissepuhketa ventilatsioonisüsteemides sissevõetava välisõhu soojenemine ruumis välistemperatuurist ruumitemperatuurini.

(4) Vabasoojus arvutatakse vastavalt § 11 lõigetes 1–7 toodud nõuetele. Klaaspindade kaudu hoonesse tuleva päikesekiirguse arvutamisel võetakse arvesse erinevad päikesekaitselahendused (nt päikesekaitseklaasid, seesmised ja välimised ribikardinad, restid, markiisid) vastavalt tootja andmetele ning ümbritsevate objektide ja hoone enda osade poolt tekitatud varjud klaaspindadele, mille varjutusteguriks võetakse täpsemate andmete puudumisel 0,75.

(5) Tarbevee soojendamise netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt §-le 12. Elamutes võetakse inimeste arvuks üldjuhul magamistubade arv pluss üks.

(6) Ruumide jahutuse netoenergiavajadus arvutatakse vastavalt § 11 lõigetes 1–7 toodud nõuetele.

(7) Suviste ruumitemperatuuride arvutus teostakse vastavalt § 4 nõuetele §-s 11 toodud lähteandmetega. Avatavate akende olemasolu võib ruumide tuulutamise arvutuses arvesse võtta, kuid ruumitemperatuur ei tohi langeda alla lisas 2 toodud kütmise seade.

2. jagu
Välispiirete soojakadude arvutus

§ 18. Välispiirete soojakadude arvutuse alused

(1) Soojakadude arvutamisel arvestatakse välispiirete pindalad sisemõõtudega (välisseinte või katuslae ja põranda sisepindade vahelised mõõdud koos ruumide ning kandvate ja mittekandvate vaheseintega). Soojakadude arvutamisel ruumide kaupa arvestatakse välispiirete pindalad vaheseinte ja -lagede telgmõõtudega.

(2) Välispiirete (välisseinte, põrandate ja katuste) soojakaod arvutatakse vastavalt välispiirdeosa soojajuhtivusele (U-arvule) ja sisemõõtudega arvutatud pindalale. Nurkade (välissein-välissein, põrand-välissein ja katuslagi-välissein) lisasoojakaod võetakse eraldi arvesse geomeetriliste joonkülmasildade lisakonduktantsidega (lisa soojakadu vattides temperatuuride erinevusel üks kraad). Ka muud võimalikud tarinditest tulenevad külmasillad (nt akna seinakinnituse sõlm, jäigastussidemed, müüriankrud) võetakse arvesse vastava külmasilla lisakonduktantsiga. Vajaduse korral teisendatakse eelnimetatud viisil arvutatud välispiirde summaarne konduktants keskmiseks välispiirde soojajuhtivuseks, jagades välispiirde summaarse konduktantsi vastavalt kasutatava arvutustarkvara reeglitele määratud välispiirde pindalaga.

(3) Välispiirete soojajuhtivused (U-arvud) arvutatakse ehitusprojekti andmete alusel. Materjalide arvutuslikud soojaerijuhtivused ning homogeensete ja mittehomogeensete materjalikihtide soojatakistused arvutatakse vastavalt standardile EVS-EN ISO 6946-2004. Mittehomogeensed materjalikihid, mille materjalide soojaerijuhtivused erinevad üle viie korra, arvutatakse külmasildadena.

(4) Soojakaod pinnasesse arvutatakse dünaamilise ühemõõtmelise arvutusega, milles võetakse arvesse vähemalt ühemeetrine kiht soojust akumuleerivat pinnast, mille all on konstantne temperatuur 7 °C, või dünaamilise kolmemõõtmelise arvutusega või kasutades põranda aluse maa temperatuurile tabeliväärtusi või vastavalt standardile EVS-EN ISO 13370. Pinnase omadusteks võib täpsemate andmete puudumisel võtta dreenitud pinnasele soojaerijuhtivuseks 1,4 W/(m K) ja erisoojuseks 1,5 MJ/(m³K), dreenimata pinnasele soojaerijuhtivuseks 2,0 W/(m K) ja erisoojuseks 2,0 MJ/(m³K).

§ 19. Külmasildade arvutus

(1) Külmasildade lisakonduktantsidena kasutatakse materjali- või ehitustootja andmeid või need arvutatakse detailse või lihtsustatud arvutusega vastavate standardite järgi (nt EVS-EN ISO 10211, EVS-EN ISO 10077, EVS-EN ISO 14683, ISO 15099). Täpsemate andemete puudumisel võetakse geomeetriliste külmasildade lisakonduktantside näitajad määruse lisast 10. Välispiirdeosa külmasildade lisakonduktants ΔΨ (W/K) arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus Ψ_j on joonkülmasilla lisakonduktants W/(mK);
l_j on joonkülmasilla pikkus m;
Ψ_p on punktkülmasilla lisakonduktants W/K;
n_p on samasuguste punktkülmasildade arv välispiirdeosas.

(2) Akna soojajuhtivus U_a (W/(m²K)) arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus U_k on klaasiosa U-arv W/(m²K);
A_k on klaasiosa pindala m²;
U_r on lengi- ja raamiosa U-arv W/(m²K);
A_r on lengi- ja raamiosa pindala m²;
Ψ_k on klaasiserva (aknalengi perimeetril) joonkülmasilla lisakonduktants W/(mK);
l_k on klaasiserva perimeetri pikkus m.

Klaasi- ja raamiosa U-arvudena ning klaasiserva joonkülmasilla arvudena kasutatakse tootja andmeid. Täpsemate andmete puudumisel võetakse raamiosa U-arvuks plastakendel 1,4; 70 mm lengi- ja raamipaksusega puitakendel 1,7; 110–130 mm lengi- ja raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,7; 130 mm lengi- ja 170 mm raamipaksusega puitalumiiniumakendel 1,1; soojakatkestusega metallprofiilidel 4,0; soojakatkestuseta metallprofiilidel 7,0.

(3) Puitakende lengi- ja raamiosa soojatakistuse võib arvutada homogeense materjalikihi soojatakistusena keskmise lengi- ja raamipaksusega, mis kahemõõtmelise soojajuhtivuse arvesse võtmiseks korrutatakse läbi teguriga 0,7.

(4) Täpsemate andmete puudumisel võetakse klaasiserva joonkülmasillaks plast- ja puitakendel 0,06, soojakatkestusega metallprofiilidel 0,08, soojakatkestuseta metallprofiilidel 0,02.

3. jagu
Infiltratsioon

§ 20. Infiltratsiooni õhuvooluhulga määramine

(1) Infiltratsiooni õhuvooluhulk q_i (l/s) arvutatakse valemiga:

]]>

kus n₅₀ on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m³/(hm²),
mis saadakse vastavalt §-le 14;
A on hoone välispiirete pindala m²;
x on tegur, mis on ühekordsetele hoonetele 35, kahekordsetele hoonetele 24 ja kolme- ja enamakorruselistele hoonetele 20;
3,6 on tegur, mis teisendab õhuvooluhulga m³/h ühikust l/s ühikuks.

(2) Kui ventilatsiooniõhu väljatõmme on oluliselt suurem sissepuhkest, siis võib infiltratsiooni õhuvooluhulga arvutada järgneva valemiga:

]]>

kus n₅₀ on hoone välispiirete keskmine õhulekkearv m³/(hm²),
mis saadakse vastavalt määruse §-le 14;
A on hoone välispiirete pindala m²;
q_v on väljatõmbe õhuvooluhulk l/s
q_s on sissepuhke õhuvooluhulk l/s.

(3) Lõigetes 1 ja 2 toodud valemite samaaegsel kasutamisel võetakse infiltratsiooni õhuvooluhulgaks tulemus sellest valemist, mis annab väiksema õhuvooluhulga.

7. peatükk
TEHNOSÜSTEEMIDE ENERGIAKASUTUSE ARVUTUSREEGLID

1. jagu
Küttesüsteemid

§ 21. Üldsätted

(1) Küttesüsteemi arvutuse koosseisus arvutatakse ruumide kütte, ventilatsiooniõhu ja tarbevee soojendamise energiakasutus. Energiakasutus (kWh/a) arvutatakse, lähtudes vastavast netoenergiavajadusest ja vabasoojusest. Soojusenergia- ja elektrienergiakasutust ei summeerita, vaid neid käsitletakse eraldiseisvalt edaspidi tarnitavate energiate kasutuse arvutamise võimaldamiseks.

(2) Küttesüsteemi elektri- ja soojusenergiakasutus arvutatakse vastavalt küttesüsteemi kasutegurile (soojuspumpsüsteemides soojustegurile) ja abiseadmete elektritarbimisele. Küttesüsteemi kasuteguriga võetakse arvesse kaod soojusallikas (nt katla või kaugkütte soojusvaheti kaod), samuti soojuse jaotamisel ja väljastamisel ning ruumitemperatuuri reguleerimise ebatäpsusest tulenevad kaod. Küttesüsteemi energiakasutus saadakse, jagades ilma kadudeta arvutatud energiakasutuse küttesüsteemi kasuteguriga. Küttesüsteemide kasutegur ja abiseadmete elektritarbimine määratakse kas detailse küttesüsteemi simulatsioonarvutusega või kasutakse määruse lisades 11 ja 12 toodud andmeid. Lisas 11 on toodud soojusallika kasutegurid (soojuspumpsüsteemides kasutatakse selle asemel soojustegurit) ja lisas 12 soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegurid. Küttesüsteemi kasutegur saadakse nende kahe kasuteguri korrutisena. Kui radiaatorid on ilma termostaatideta, siis vähendatakse määruse lisas 12 toodud kasutegureid 0,1 ühiku võrra.

(3) Energiaarvutuses ei võeta vabasoojusena arvesse küttesüsteemi kadusid ja abiseadmete elektritarbimist. Vabasoojusena võib arvesse võtta kuni 10% tarbevee soojendamise netoenergiavajadusest, teisendades selle püsivaks aastaringseks võimsuseks (W/m²).

§ 22. Soojuspumpsüsteemidega küttesüsteemide arvutus

(1) Soojuspumpsüsteemide arvutus põhineb soojusteguril, mis näitab mitu kWh soojusenergiat saadakse soojuspumbaga ühest kWh elektrienergiast.

(2) Soojuspumba töötamine kombineeritud küttesüsteemi osana võetakse arvutuses arvesse, kui osa küttevajaduse tippvõimsustest kaetakse muu soojusallikaga (nt elektrilise küttekehaga või õli- või gaasikatlaga). Maasoojuspumbad võivad katta kas kogu küttevõimsuse vajaduse või teatud osa sellest. Muud soojuspumbad on alati kombineeritud küttesüsteemi osaks.

§ 23. Soojuspumpsüsteemidega kombineeritud küttesüsteemide arvutus

(1) Kombineeritud küttesüsteemides arvutatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia, lähtudes soojuspumba soojuslikust võimsusest, hetkelisest võimsusvajadusest ja seda vähendavast vabasoojuse võimsusest vastavalt §-le 11. Hetkeline võimsusvajadus (mis käesoleva lõike mõistes ei ole soojuspumpsüsteemi dimensioneerimiseks kasutatav võimsusvajadus) sõltub ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte osas välistemperatuurist.

(2) Küttesüsteemi soojusliku võimsuse vajadused arvutatakse tunni kaupa. Soojuspumbaga toodetud soojusenergia (kWh/a) on nende tundide võimsusvajaduste summa, mille puhul soojuspumba võimsus on suurem või võrdne võimsusvajadusega (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale). Arvutuses võetakse arvesse välisõhusoojuspumpade maksimaalse võimsuse vähenemine tulenevalt välistemperatuuri langusest ning tehakse arvutus vastavate temperatuurivahemike kaupa.

(3) Muu soojusallikaga toodetud soojusenergia (kWh/a) moodustub soojuspumba poolt katmata võimsusvajadustest ja see arvutatakse võimsusvajaduse ja soojuspumba võimsuse vahe summana (arvutatakse tunni kaupa tervele baasaastale, võttes arvesse, et soojuspumba võimsus on väiksem või võrdne küttesüsteemi võimsusvajadusega). Muu soojusallika energiakasutus arvutatakse, lähtudes § 20 lõikes 2 toodud nõuetest.

(4) Soojuspumpsüsteemi elektrienergiakasutuse arvutamiseks jagatakse soojuspumbaga toodetud soojusenergia soojuspumpsüsteemi kütteperioodi keskmise soojusteguriga, milles on võetud arvesse kõikide tsirkulatsioonipumpade ja küttesüsteemiga seotud võimalike abiseadmete elektritarbimine ning soojuse jaotamise ja väljastamise kasutegur vastavalt §-le 21. Soojustegur määratakse määruse lisas 13 toodud väärtuste või tootja poolt antud andemete põhjal tehtud arvutuse alusel, milles arvestatakse soojuspumba töötamist osavõimsustel ja erinevatel välistemperatuuridel. Kui kasutatakse lisades 12 ja 13 toodud andmeid, siis soojuspumpsüsteemi keskmine soojustegur saadakse lisa 13 soojusteguri ja lisa 12 kasuteguri korrutisena.

(5) Välisõhust soojust ülekandvate soojuspumpade puhul tehakse elektrienergiakasutuse arvutus eraldi vastavatele välistemperatuurivahemikele.

2. jagu
Ventilatsioonisüsteemid

§ 24. Ventilatsioonisüsteemide õhuvooluhulkade arvestamine

(1) Ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkadena kasutatakse energiaarvutuses vastavalt §-le 10 arvutatud õhuvooluhulkasid. Arvutuses võetakse arvesse võimalik sissepuhke ja väljatõmbe õhuvooluhulkade erinevus nii sama ventilatsioonimasina lõikes kui ka eraldiseisvate väljatõmbeventilaatorite tõttu. Väljatõmbe ja sissepuhke õhuvooluhulkade vahe moodustab täiendava välisõhu sissevõtu ilma soojustagastuseta.

(2) Erinevate kasutusaegadega ventilatsioonimasinate energiakasutus arvutatakse eraldiseisvalt. Sama kasutusajaga ventilatsioonimasinate õhuvooluhulgad üldjuhul summeeritakse.

(3) Infiltratsiooni õhuvooluhulk ei kuulu ventilatsioonisüsteemi õhuvooluhulkade arvutuse koosseisu ja see arvutatakse eraldiseisvalt vastavalt §-le 20, kus väljatõmbe ja sissepuhke võimaliku vahe võib võtta arvesse infiltratsiooni õhuhulga valemis.

§ 25. Soojustagastuse arvutus

(1) Ventilatsiooni soojustagastus arvutatakse samaaegselt ruumide ja ventilatsiooniõhu kütte netoenergiavajaduse arvutamisega.

(2) Soojustagastuse arvutamisel lähtutakse soojusvaheti temperatuuri suhtarvust (soojeneva õhuvoolu temperatuuride vahe enne ja pärast soojusvahetit jagatud maksimaalse temperatuuride vahega üle soojusvaheti), sissepuhkeõhu temperatuurist ja soojusvaheti jäätumise piiramisest. Kui tootja andmed ei ole teada, kasutatakse järgmisi suhtarve:
1) ristivoolu plaatsoojusvahetitele 0,6;
2) vastuvoolu plaatsoojusvahetitele 0,8;
3) rootorsoojusvahetitele 0,8.

(3) Soojusvaheti jäätumise vältimiseks piiratakse heitõhu (ventilatsioonimasinast väljuva õhu) minimaalset temperatuuri temperatuurisuhte vähendamise teel madalatel välisõhu temperatuuridel. Jäätumise vältimiseks piiratakse heitõhu miinimumtemperatuuri järgmiselt:
1) elamutes +5 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja 0 °C-ni rootorsoojusvaheti või niiskustagastusega plaatsoojusvaheti korral;
2) ilma niisutuse ja ilma erilise niiskustoodanguta muudes hoonetes, mis ei ole elamud, 0 °C-ni plaatsoojusvaheti korral ja –5 °C-ni rootorsoojusvaheti korral.

(4) Soojusvaheti jäätumise vältimise tõttu lisanduv küttevõimsuse ja -energia vajadus võetakse küttesüsteemi arvutuses arvesse.

(5) Ruumide ülekuumenemise vältimiseks valitakse sissepuhke õhu temperatuur ruumi temperatuurist madalam. Püsiva sissepuhketemperatuuriga süsteemides on sissepuhketemperatuur üldjuhul 18 °C. Sissepuhkeõhu soojenemine ruumis kuni ruumitemperatuurini arvutatakse ruumide kütte netoenergiavajaduse arvutuse koosseisus.

§ 26. Ventilatsioonisüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

(1) Ventilatsioonisüsteemi elektrikasutus moodustub peamiselt ventilaatorite ja nende juhtimisseadmete ning vähemal määral pumpade ja muude abiseadmete elektritarbimisest. Elektrikasutuse efektiivsust hinnatakse ventilatsioonisüsteemi elektrilise erivõimsuse järgi arvutuslikul õhuvooluhulgal. Erivõimsus on süsteemi summaarse võimsuse ja õhuvooluhulga suhtarv [(kW/(m³/s)].

(2) Suuremates ventilatsioonimasinates (õhuvooluhulk üle 0,25 m³/s) arvutatakse elektritarbimine igale ventilaatorile eraldi. Ventilaatori elektritarbimine E_v (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus P_v on ventilaatori elektrivõimsus kW;
τ_d on masina käidutundide arv ööpäevas arvutuslikul õhuvooluhulgal h;
τ_w on masina käidupäevade arv nädalas arvutuslikul õhuvooluhulgal d;
t on arvutusperioodi pikkus 8760 h.

(3) Ventilaatori elektrivõimsus P_v (W) arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus Δp_v on ventilaatori rõhutõus Pa;
]]>3/s;
η_ft on ventilaatori summaarne kasutegur, mis arvestab ventilaatori kasutegurit, rihmülekande kasutegurit, mootori kasutegurit ja võimalikku pöörlemiskiiruse reguleerimise kasutegurit.

(4) Ventilaatori summaarse kasutegurina kasutatakse tootja poolt antud andmeid või määruse lisas 14 toodud väärtusi.

§ 27. Ventilaatori rõhutõusu arvutus

(1) Ventilaatori rõhutõus Δp_v (Pa) arvutatakse järgmise valemiga:

Δp_v = Δp_m + Δp_t,

kus Δp_m on ventilatsioonimasina rõhulang Pa;
Δp_t on torustiku rõhulang Pa.

(2) Ventilatsioonimasina rõhulang Δp_m sisaldab ventilatsioonimasina komponentide summaarset rõhulangu ning rõhulangu ventilaatori ja ventilatsioonimasina ühenduspunktis. Filtrite rõhulanguna kasutatakse keskmist kasutusaegset rõhulangu, mis arvutatakse, liites algrõhulangule kolmandiku lõpp- ja algrõhulangude vahest.

(3) Torustiku rõhulang Δp_t on torustiku ja õhujaotusseadmete summaarne rõhulang, mis sisaldab nii enne kui pärast ventilatsioonimasinat paikneva torustiku rõhulange.

(4) Kui rõhulangude ehitusprojekti andmed puuduvad, siis arvutatakse rõhulangud, kasutades määruse lisas 15 toodud andmeid.

(5) Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemide lihtsustatud arvutuses eeldatakse, et torustiku rõhulang püsib muutumatuna. Muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulang Δp_v (Pa) arvutakse järgmise valemiga:

Δp_v = Δp_t + Δp_m x_p,

kus Δp_t on torustiku ja õhujaotusseadme rõhulang Pa;
Δp_m on ventilatsioonimasina rõhulang Pa;
x_p on muutuva õhuvooluhulgaga süsteemi rõhulangutegur, x_p = 0,65.

§ 28. Ventilatsioonisüsteemi abiseadmed

(1) Vahesoojuskandjaga soojustagasti pumba elektrivõimsus P_hr (kW) arvutatakse järgmise valemiga:

]]>

kus ]]>3/s;
η_p on pumba kasutegur;
Δp_r on soojusvaheti vedelikuosa rõhulang kPa (kilopaskalites);
Δp_p on soojakandjavedeliku torustiku rõhulang kPa;
Δp_v on reguleerventiili rõhulang kPa.

(2) Vahesoojuskandjaga soojustagasti torustiku rõhulanguna võib kasutada hinnangulist rõhulangu väärtust 0,2 kPa/m. Soojustagasti vedelikosa rõhulangud on vahemikus 60 kPa (madal), 100 kPa (normaalne) ja 150 kPa (kõrge). Kolmeteeventiili (vahesoojuskandja reguleerventiili) rõhulanguna võib võtta 40% kogu süsteemi rõhulangust (kaasa arvatud ventiili rõhulang). Kui süsteemi reguleeritakse pumba pöörlemiskiirust muutes, siis on regureelventiili rõhulang Δp_p = 0 kPa.

(3) Pumba kasuteguri η_p väärtuseks võib võtta 0,3.

§ 29. Väikemajade ja korterite ventilatsiooniseadmete elektrienergiakasutus

(1) Väikeste ventilatsioonimasinate (edaspidi ventilatsiooniseade), mille õhuvooluhulk on alla 0,25 m³/s, elektrienergiakasutus E_v (kWh/a) arvutatakse järgmise valemiga:

E_v = P_vs t_vsn x_p,

kus P_vs on ventilatsiooniseadme elektrivõimsus arvutuslikul õhuvooluhulgal kW;
t_vsn on ventilatsiooniseadme aastane töötamisaeg arvutuslikul õhuvooluhulgal. Üldjuhul on t_vsn väärtuseks 8760 h,
välja arvatud vajaduse järgi juhitavate süsteemide korral;
x_p on torustiku rõhulangutegur.

(2) Ventilatsiooniseadme elektrivõimsusena P_vs kasutatakse ventilatsiooniseadmele tootja poolt arvutuslikule õhuvooluhulgale antud arvu, mis on mõõdetud vastavalt standardile EVS-EN 13141-7.

(3) Torustiku rõhulangutegur x_p määratakse määruse lisas 16 toodud andmete alusel.

3. jagu
Jahutussüsteem

§ 30. Üldsätted

(1) Jahutussüsteemi energiakasutus koosneb jahutusenergia tootmiseks vajalikust energiast ning energia jaotamiseks ja väljastamiseks vajalike abiseadmete elektrienergiast.

(2) Jahutusenergia tootmiseks vajalik aastane energiakasutus arvutatakse ruumide jahutuse netoenergiavajaduse põhjal.

§ 31. Kompressormasinaga jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

(1) Kompressormasinaga jahutussüsteemi jahutusperioodi elektrienergiavajadus ]]>

]]>

kus Q_nca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a;
β_sc on süsteemikaotegur, mis võtab arvesse kondensaadi- ja soojakaod;
ε_E on jahutusenergia tootmisprotsessi jahutusperioodi jahutustegur.

(2) Jahutusperioodi jahutusteguri ε_E määramiseks kasutatakse seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 17 toodud väärtusi.

(3) Süsteemikaoteguri β_sc määramiseks kasutatakse seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 18 toodud väärtusi.

§ 32. Vabajahutusega jahutussüsteemi elektrienergia kasutuse arvutus

Kui hoones kasutatav jahutusenergia toodetakse vabajahutuse ja kompressorjahutusmasinaga, arvutatakse süsteemi jahutusperioodi elektrienergiavajadus järgmise valemiga:

]]>

kus α₁ on tootmisprotsessis 1 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa;
α₂ on tootmisprotsessis 2 toodetud aastase jahutusenergia hinnanguline osa (α₁ + α₂ = 1,0);
ε_E1 on tootmisprotsessi 1 jahutusperioodi jahutustegur;
ε_E2 on tootmisprotsessi 2 jahutusperioodi jahutustegur;
Q_nca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a;
β_sc on süsteemikaotegur, mis võtab arvesse kondensaadi- ja soojakaod.

§ 33. Jahutussüsteemi abiseadmete elektrienergia kasutuse arvutus

(1) Elektrienergiat tarbivate abiseadmete (näiteks jahutussüsteemi pumbad, ventilaatorid ja muud abiseadmed) elektrienergia kasutus sõltub süsteemi tüübist ja see arvutatakse valemiga

E_ac = β_acQ_nca,

kus β_ac on süsteemi jahutusperioodi abiseadmete elektritarbimistegur;
Q_nca on süsteemi poolt teenindatavate ruumide jahutuse jahutusperioodi netoenergiavajadus kWh/a.

(2) Elektritarbimisteguri väärtusena võib kasutada seadmete tootja poolt antud väärtusi või määruse lisas 18 toodud väärtusi.

4. jagu
Muud tehnosüsteemid

§ 34. Muude tehno- ja energiavarustussüsteemide arvutus

(1) Elektrisüsteemi (sh valgustus) elektrienergiakasutus arvutatakse seadmete ja valgustuse soojuseraldustest vastavalt §-le 11.

(2) Määruses loetlemata tehnosüsteemide ja elektritarvitite (nt liftid, ukseavamismootorid, välisvalgustus, erinevad sulatuskaablid, välispistikupesad) energiakasutust energiaarvutuses arvesse ei võeta.

(3) Kui energiaarvutust ei tehta eraldi hoone osale, millele rakendatakse toitlustushoone nõudeid (näiteks kui restoraniköögid arvutatakse hoone koosseisus tervikuna), siis ei võeta energiaarvutuses arvesse köögiseadmete elektritarbimist.

(4) Määruses loetlemata energiavarustuse süsteemide (nt päikesekollektorid ja -patareid, tuuleturbiinid, generaatorid, koostootmisjaamad, kütuseelemendid) energiakasutus arvutatakse nendega toodetud energiat kasutavate tehnosüsteemide koosseisus, mille tulemusel tehnosüsteemid kasutavad vähem tarnitud energiat (nt päikesekollektoritega toodetud soojusenergiat võidakse kasutada nii ruumide kütmise kui tarbevee soojendamise energiavajaduse katmiseks).

8. peatükk
NÕUDED ENERGIAARVUTUSE SOORITAMISELE JA TULEMUSTE ESITAMISELE

§ 35. Energiaarvutus ehitusprotsessi osana

(1) Energiaarvutus sooritatakse energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse kontrollimise ja/või energiamärgise koostamise eesmärgil. Määruse peatükkide 3–7 järgi sooritatud energiaarvutuse tulemused on kasutatavad mõlemal otstarbel.

(2) Hoone energiatõhususe miinimumnõuetele vastavust näitavad energiaarvutuse tulemused esitatakse ehitatavate ja oluliselt rekonstrueeritavate hoonete ehitusloa taotluse ehitusprojekti dokumentatsiooni osana. Ehitamise ajal on omaniku kohustuseks jälgida, et ehitusprojektis ei tehta selliseid muudatusi, mille tulemusena energiatõhususe miinimumnõudeid ei täideta. Hoone energiatõhusust oluliselt mõjutavate ehitusprojekti muudatuste korral tehakse miinimumnõuetele vastavuse kontrolliks uus energiaarvutus.

(3) Ehitatava hoone energiamärgis koostatakse lõplike energiaarvutuse tulemuste põhjal.

(4) Oluliselt rekonstrueeritavate hoonete energiamärgise väljastamiseks teostatakse energiaarvutus käesolevas määruses sätestatud korras.

§ 36. Nõuded arvutustarkvarale

(1) Energiaarvutuseks kasutataval arvutustarkvaral on järgmised omadused:
1) hoone soojuslevi dünaamiline arvutus;
2) kliimaprotsessor, millesse on võimalik lugeda Eesti energiaarvutuse baasaastat selle originaaldetailsusega ja mis arvutab tundide lõikes päikesekiirguse pindadele ja varju jäävad alad;
3) ventilatsioonisüsteemi soojustagastuse modelleerimise võimalikkus ja soovituslikult ventilatsiooni-, kütte- ja jahutussüsteemide modelleerimise võimalikkus nende põhikomponentide ja -funktsioonide osas (nt soojusvaheti jäätumise kontrolli, jahutuspatarei kondensaadi arvesse võtmine);
4) tõeliste ruumitemperatuuride kasutamine arvutuses ja soovituslikult juhtgraafikute modelleerimise võimalus (nt ventilatsiooni soojusülekande arvutus vastavalt muutuvale ruumitemperatuurile koos soojustagastuse ja sissepuhketemperatuuri juhtimisega);
5) võimalus sisestada energiaarvutuse lähteandmeid vastavalt määruse peatükkidele 3 ja 4;
6) arvutustarkvara peab olema valideeritud vastavalt asjakohasele standardile.

(2) Energiaarvutuseks võib kasutada kõiki eelnevatele nõuetele vastavaid arvutustarkvarasid.

(3) Elamute energiaarvutuse võib sooritada ka lihtsustatud, kuude kaupa või kraadpäevade järgi arvutava tarkvaraga.

§ 37. Nõuded arvutustulemuste esitamisele

(1) Energiaarvutuse tulemused esitatakse määruse lisas 19 toodud kujul. Summaarne energiakasutus esitatakse eraldi kõikide hoone energiavarustuseks kasutatud energiakandjate (elekter, kaugküte ja/või erinevad kütused) lõikes vastavalt tehnosüsteemide arvutuse tulemustele.

(2) Tehnosüsteemide arvutuse tulemused kantakse määruse lisa 19 summaarse energiakasutuse tabeli tarnitud energiate veergu. Ventilatsiooni-, jahutus- ja elektrisüsteemi energiakasutus koosneb ainult elektrienergiast, mis summeeritakse koos küttesüsteemi elektrienergiakasutusega ja kantakse määruse lisas 19 oleva tabeli tarnitud elektri veergu. Küttesüsteemi soojusenergiakasutus esitatakse vastavalt küttesüsteemi energiavarustuslahendusele tarnitud energia veerus kaugkütte ja/või kütuste soojusenergiana.

(3) Ostetud kütuste kogused arvutatakse §-s 3 esitatud viisil.

(4) Energiakandjate kaalumistegurid on toodud §-s 3. Kaalutud energiakasutus arvutatakse tarnitud energia ja kaalumisteguri korrutisena.

(5) Energiatõhususarv arvutatakse, jagades kaalutud energiakasutuste summa köetava pinna ruutmeetrite arvuga.

(6) Energiaarvutuses kasutatud lähteandmed esitatakse määruse lisas 20 toodud kujul.

(7) Suvise temperatuurikontrolli tulemused kõikide arvutatud tüüpruumide kohta esitatakse määruse lisas 21 toodud kujul. Elamute kohta ei ole temperatuuri püsivusgraafiku esitamine kohustuslik. Kui väikemajadele ei sooritata suvise temperatuurikontrolli arvutust, esitatakse tüüpruumide temperatuurikontrolli vabastust tõendavad andmed määruse lisas 22 oleva tabeli kujul.

(8) Tulemuste esitamisel on määruse lisades 19–22 toodud vormides varjutatud ridade ja veergude täitmine kohustuslik.

9. peatükk
RAKENDUSSÄTTED

§ 38. Määruse rakendamine

(1) Määrus jõustub 1. jaanuaril 2008. a.

(2) Enne 1. juulit 2009. a ehitusloa taotluseks esitatud sisekliima tagamisega hoonete ehitusprojektide puhul võib rakendada lihtsustatud menetlust energiatõhususe miinimumnõuetele vastavuse tõendamiseks. Sellisel juhul ei pea teostama käesoleva määruse peatükkides 3–8 toodud energiaarvutust. Lihtsustatud menetluse puhul kirjeldab projekteerija ehitusprojekti seletuskirjas määruse §-des 4–7 toodud üldiste nõuete ja põhimõtete arvestamist.

(3) Kui ehitusloa taotlus on esitatud enne 1. jaanuari 2008. a, kuid ehitusluba väljastatakse pärast nimetatud kuupäeva, siis käesoleva määruse nõudeid ei kohaldata.

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (EÜT L 1, 4.01.2003, lk 65–71).