1. Seaduse 40. paragrahv, millega muudetakse maareformi seaduse 19. paragrahvi 1. lõiget, on osaliselt vastuolus põhiseaduse 154. paragrahviga.

Põhiseaduse 154. paragrahvi alusel otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.

Seaduse 40. paragrahv sätestab, et maa võõrandamine välismaalasele või juriidilisele isikule on võimalik kohaliku omavalitsusüksuse volikogu nõusolekul ja Vabariigi Valitsuse loal, mis on kooskõlas põhiseaduse 154. paragrahviga. Samas teeb seadus sellest õigusnormist põhiseadusevastase erandi: valitsusele on antud õigus oma äranägemisel nimetada omavalitsusüksusi - valdu või linnu, kus maad võib võõrandada Eesti registrisse kantud juriidilistele isikutele ilma kohaliku omavalitsusüksuse nõusolekuta. Omavalitsustele antud põhiseadusliku õiguse äravõtmine Vabariigi Valitsuse suval on vastuolus põhiseaduse ülalnimetatud paragrahviga.

Samuti ei ole seaduse 54. paragrahvis, mille järgi maareformi viivad läbi Vabariigi Valitsus ja kohalikud omavalitsusüksused maareformi seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, järgitud põhiseaduse 154. paragrahvi normi, mis lubab kohalikel omavalitsustel otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi iseseisvalt seaduste alusel.

2. Seaduse 50. paragrahv, millega muudetakse maareformi seaduse 29. paragrahvi, on vastuolus põhiseaduse 86. paragrahviga ja 87. paragrahvi 2. punktiga.

Seaduse 50. paragrahvi kohaselt jäetakse riigi omandisse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud riigiasutuse otsusega maareformi seaduse 31. paragrahvis nimetatud maa.

Seaduse selline sõnastus annab valitsusele võimaluse delegeerida oma õigusi mis tahes riigiasutusele. Põhiseaduse järgi on Vabariigi Valitsus täidesaatva riigivõimu kandja ja tulenevalt sellest suunab ja koordineerib valitsus vaid valitsusasutuste tegevust.

3. Seaduse 5t. paragrahvi 1. lõige, millega on muudetud maareformi seaduse 30. paragrahvi, ei ole kooskõlas põhiseaduse 87. paragrahvi 6. punktiga. Selle järgi toimub riigimaa valitsemine vastavalt seadustele ja Vabariigi Valitsuse otsustele.

Põhiseaduse viidatud säte ei tunne otsust kui valitsuse poolt seaduse alusel ja täitmiseks antud akti.

Seaduse 51. paragrahvi 2. lõige sätestab, et kokkuleppel kohaliku omavalitsusüksuse volikoguga võib riik talle anda riigimaa valitsemise õiguse.

Riik saab teostada riigivõimu ainult riigivõimu kandjate kaudu. Põhiseaduse 1. paragrahvi kohaselt on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja ning Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja kohus on 4. paragrahvi järgi riigivõimu kandjad. Milline nimetatud võimudest kohaliku omavalitsusüksuse volikoguga riigimaa valitsemise õiguse kokkuleppe sõlmib, on seaduses jäänud avamata.

4. Seaduse 81. paragrahv, millega on muudetud kinnistusraamatuseaduse 51. paragrahvi 2. lõiget, ei ole kooskõlas põhiseaduse 113. paragrahviga.

Põhiseaduse 113. paragrahv sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus.

Seaduse 81. paragrahv näeb ette, et avalduse täielikul või osalisel rahuldamata jätmisel tagastatakse tasutud lõiv kohtuniku määruse alusel justiitsministri kehtestatud ulatuses ja korras. See ei vasta põhiseaduse tähendatud normile lõivude kehtestamise kohta, kuna võrdsustab ministeeriumi akti seadusega, öeldu kehtib ka seaduse 88. paragrahvi kolmanda lause kohta.

5. Seaduse 88. paragrahv, millega muudetakse kinnistusraamatuseaduse 74. paragrahvi 1. lõiget, on vastuolus põhiseaduse 44. paragrahviga.

Põhiseaduse 44. paragrahv sätestab igaühe õiguse vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Samuti on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmed. Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega. Seaduse alusel võib seda õigust piirata üksnes inimese õiguste ja vabaduste ning lapse põlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tõkestamise, kurjategija tabamise või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides.

Seaduse 88. paragrahv sätestab, et igaüks võib kinnistusregistriga tutvuda ja saada sellest väljavõtteid. Teiste kinnistusraamatu koosseisus olevate dokumentidega võib tutvuda ja saada väljavõtteid õigustatud huvi olemasolul ja Kinnistusameti juhataja loal. Samuti annab nimetatud paragrahv justiitsministrile õiguse kehtestada ametiisikute loetelu, kes saavad piiranguteta tutvuda kõigi kinnistusraamatu koosseisus olevate dokumentidega. See ei ole kooskõlas põhiseaduse 44. paragrahvi mõttega, mille kohaselt informatsiooni andmist võib piirata üksnes seadusega, mitte aga riigiametniku suvaga.

Eelneva põhjal pean vajalikuks «Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.