§ 1. Reguleerimisala

Määrust kohaldatakse välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku kvalifikatsiooni Eestis nõutavaga võrdlemisel tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmise taotluse menetlemisel Tervishoiuametis.

§ 2. Mõisted

Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
1) tervishoiutöötaja kvalifikatsioon – dokumentaalselt tõendatud kõrg- või kutseharidus ja töökogemus, mida nõutakse Eesti Vabariigis arstina, hambaarstina, õena või ämmaemandana töötamiseks;
2) välisriik – riik väljaspool Euroopa Liidu liikmesriiki, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki või Šveitsi.

§ 3. Kvalifikatsiooni võrdlemise üldine kord

(1) Tervishoiuamet võrdleb taotleja kvalifikatsiooni ja käesolevas määruses sätestatud juhtudel õppekavasid Eestis nõutavaga ning otsustab, kas taotleja on pädev töötama Eestis tervishoiutöötajana, võttes arvesse taotleja esitatud järgmised dokumendid või nende ärakirjad:
1) «Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse» § 17 lõike 2 punktis 2 nimetatud dokumendid;
2) akadeemilise õiendi ärakiri;
3) töötamist tõendav dokument, mis kinnitab, et isik on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eelmisel asukohamaal kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis märgitud kutse- või erialal ja
4) isikut tõendava dokumendi isikuandmetega lehekülje väljavõte ja vajadusel nimemuutust tõendava dokumendi ärakiri.

(2) Tervishoiuametil on õigus taotlejalt nõuda, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nõutav dokument esitatakse hiljemalt kolm kuud pärast nende väljaandmist.

(3) Kahtluse korral kontrollib Tervishoiuamet käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide autentsust.

(4) Taotleja, kelle kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale, peab Eestis tervishoiutöötajana registreerimiseks sooritama sobivustesti vastavalt «Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse» § 30 lõike 3 alusel kehtestatud korrale.

§ 4. Arsti ja eriarsti kvalifikatsiooni vastavuse Eestis nõutavaga võrdlemine

(1) Arsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada arstina, kui ta:
1) on läbinud «Ülikooliseaduse» § 29¹ lõike 5 ja «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 15 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud arstiõppele esitatavate nõuetele vastava arstiõppe ja
2) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud arstina.

(2) Eriarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada eriarstina kui ta:
1) on läbinud arstiõppe, mis vastab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1,
2) on läbinud eriarstiõppe, mis vastab «Tartu Ülikooli seaduse» § 7 lõigete 2 ja 5 alusel kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele ja
3) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eriarstina.

§ 5. Hambaarsti ja erihambaarsti kvalifikatsiooni vastavuse Eestis nõutavaga võrdlemine

(1) Hambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada hambaarstina, kui ta:
1) on läbinud «Ülikooliseaduse» § 29¹ lõike 5 ja «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 15 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud hambaarstiõppele esitatavate nõuetele vastava hambaarstiõppe ja
2) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud hambaarstina.

(2) Erihambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada erihambaarstina, kui ta:
1) on läbinud hambaarstiõppe, mis vastab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1,
2) on läbinud erihambaarstiõppe, mis vastab «Tartu Ülikooli seaduse» § 7 lõigete 2 ja 5 alusel kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele ja
3) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud erihambaarstina.

§ 6. Õe kvalifikatsiooni vastavuse Eestis nõutavaga võrdlemine

Õe kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada õena, kui ta:
1) on läbinud «Ülikooliseaduse» § 29¹ lõike 5 ja «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 15 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud õeõppele esitatavate nõuetele vastava õeõppe ja
2) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud õena.

§ 7. Ämmaemanda kvalifikatsiooni vastavuse Eestis nõutavaga võrdlemine

Ämmaemanda kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada ämmaemandana, kui ta:
1) on läbinud «Ülikooliseaduse» § 29¹ lõike 5 ja «Rakenduskõrgkooli seaduse» § 15 lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ämmaemandaõppele esitatavate nõuetele vastava ämmaemandaõppe ja
2) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud ämmaemandana.

§ 8. Määruse kehtetuks tunnistamine

Sotsiaalministri 21. detsembri 2001. a määrus nr 153 «Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord» (RTL 2002, 4, 45; 2004, 57, 964) tunnistatakse kehtetuks.