Olen seisukohal, et nimetatud seaduse § 1 punkt 7 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) §-dega 3 lg 1, 11 ja 124. PS kohaselt tuleb kõik põhiõiguste piirangud määratleda seadusega. See nõue kehtib PS järgi ka kaitseväeteenistuse reguleerimisel. Järelikult tuleb kaitseväeteenistuses vajalikud põhiõiguste piirangud ning nende rakendamise tingimused ja kord sätestada seaduses. Kavandatava Kaitseväeteenistuse seaduse muudatused põhiõiguste piiranguid ei määratle, konkreetsete piirangute asemele pakutav üldnorm on põhiseadusevastane.

1. PS § 3 lõike 1 esimesele lause kohaselt teostatakse Eestis riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See tähendab, et kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Sellist lähenemist toetab nii õigusteooria kui Riigikohtu järjekindel praktika. Riigikohus rõhutab, et PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusandja seadusjõulise õigusaktiga (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p-d 21–22). PS kohustab seega seadusandjat otsustama põhiõiguste piirangute tingimused ja tingimuste esinemisel kohaldatavad meetmed. Nende küsimuste otsustamise delegeerimine täitevvõimule on põhiseadusvastane.

Arvestades seda, et ajateenijate põhiõiguste piirangud on suuremas osas seadusega sätestamata, delegeeritakse «Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse» § 1 p-ga 7

7) seaduse 6. peatüki 1. jao 3. jaotist täiendatakse §-ga 60¹ järgmises sõnastuses:

« § 60¹. Ajateenija inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine

(1) Ajateenija põhiõigusi ja -vabadusi võib piirata seaduses sätestatud juhtudel. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib ülem kaitseväe väljaõppe kaalutlusel kohaldada vaid sellist piirangut, mis on vajalik. Piirang peab vastama kaitseväe väljaõppe eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

(2) Väljaõppe eesmärk on sõjaaja ametikohal nõutava väljaõppe taseme saavutamine tegutsemiseks üksi või väeüksuse või allüksuse koosseisus.»;

ajateenijate põhiõiguste piiramise tingimuste ja korra otsustamine Kaitseväele, st täitevvõimule. See on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimese lausega ja PS §-ga 11.

2. On loomulik ja riigikaitse huvides vajalik, et kaitseväelaste põhiõigusi piiratakse tsiviilisikutega võrreldes ulatuslikumalt, ent piirangute otsustamisel tuleb lähtuda PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja PS §-st 11.

PS § 124 lõike 3 kohaselt on kaitseväes olevatel isikutel kõik põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused. Teenistuse erilaadi huvides võib seadusega sätestada sellest põhimõttest erandeid, samas paragrahvis on loetletud põhiõigused, mille piiramine § 124 sätestatud erandile tuginedes ei ole lubatav. Kaitseväes olevate isikute õiguslik seisund tuleb PS järgi samuti seadusega kehtestada. Nõnda sisaldab ka PS § 124 eelpool kirjeldatud nõuet näha ajateenijate põhiõiguste piirangud ette seadusega, olulisemad kitsendused tuleb seejuures seaduses üksikasjalikult reguleerida

3. Kavandatav «Kaitseväeteenistuse seaduse» § 60¹ sarnaneb väliselt «Vangistusseaduse» (edaspidi VangS) §-le 4¹. Siiski ei saa neid paragrahve analoogseks pidada. Nimelt on VangS-s kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute põhiõiguste piirangud (st millist põhiõigust, mis tingimustel, kes ja kuidas tohib piirata) üldjuhul võrdlemisi täpselt määratletud. Erivolitustele lisanduv üldnorm lubab vangla või arestimaja julgeoleku eesmärgil rakendada määratud raamides täiendavaid piiranguid. Seega on VangS § 4¹ mõeldav rakendusala oluliselt kitsam.

Suuremat osa ajateenistuse läbimiseks vajalikke ajateenijate põhiõiguste kitsendusi seadused ei reguleeri. Seega mahuks kavandatava «Kaitseväeteenistuse seaduse» normi rakendusalasse ettenägematu hulk ajateenijate põhiõiguste piiranguid. Seesugune üldnorm saaks olla põhiseaduspärane vaid siis, kui see reguleeriks konkreetsete põhiõiguste piiramiseks antud erivolituste kasutamist teatud erandjuhtudel.

4. Mõistagi ei ole põhiõiguste piirangute seaduses sätestamise nõue absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada ka täitevvõim, seda täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel (RKÜKo 03.12.2007, 3-3-1-41-06, p 22). Antud juhul ei ole aga tegemist sellise volitusnormiga. Kavandatav norm pole ei selge, täpne ega tõenäoliselt ka mõeldavate piirangute intensiivsusega vastavuses. Normi üldisust arvestades tuleb möönda, et ei normi rakendaval ülemal ega ajateenijal ei ole võimalik mõista, milliseid ajateenija põhiõigusi, mis tingimustel ja milliste meetmetega piirata tohib.

Põhiõiguste piirangute tingimused ja nende tingimuste esinemisel kohaldatavad meetmed tuleb seadusega sätestada piisavalt selgelt, st konkreetselt. Ka selgete normide olemasolul, mis reguleerivad põhiõiguste piiramise tingimusi ja korda, võib ülem kaitseväe väljaõppe kaalutlusel kohaldada vaid sellist piirangut, mis on vajalik. Piirang peab vastama kaitseväe väljaõppe eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Selle näeb ette PS (§-d 10, 11 jm). Kavandatava KVTS § 60¹ lõike 1 teine lause näeb aga ette iseseisva, ent ebamäärase aluse põhiõiguste piiramiseks ka neil juhtudel, kus seadusega pole põhiõiguse piirangu tingimusi ja korda PS-ga nõutaval viisil määratletud.

5. Kui kõnealune norm on mõeldud legitimeerima seadusest alamal seisvaid ajateenistust reguleerivaid akte, siis seda eesmärki niivõrd üldine norm ei täida. See ei saa üldsõnalisuse tõttu olla ka ajateenijate põhiõiguste piiramise iseseisvaks aluseks, näiteks ei saa selle alusel piirata ajateenija liikumisvabadust ega omandi puutumatust, mille piiramise vajadusele seaduse seletuskiri osutab.

Kui sellist seaduse reservatsiooni sisustamist aktsepteerida, tähendaks see PS § 3 lg 1 ja § 11 tähenduse kaotamist, kuivõrd sellisel juhul ei oleks ka üheski teises seaduses tarvis konkreetseid põhiõiguste piiranguid sätestada. Kõikides valdkondades piisaks sel juhul abstraktsest normist, mis lubab riigivõimu esindajal, kes tunnetab selleks vajadust, isikute põhiõigusi piirata, st otsustada, millist õigust ja kuidas kitsendada ning piirang tegelikkuses rakendada.

Õigusriigi põhimõte ei luba nõustuda ka ajutiste, hetkel otstarbekana näivate ja pealtnäha kahju mittetegevate põhiseadusvastaste otsustustega. Põhiseaduse sätet ja mõtet tuleb austada igas olukorras.

Pean vajalikuks 21. oktoobril 2009 vastu võetud «Kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see vastavusse Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.