1. Vastavalt metsaseaduse (RT I 1998, 113/114, 1872; 1999, 54, 583; 82, 750; 95, 843; 2000, 51, 319; 102, 670; 2001, 50, 282; 2002, 61, 375; 63, 387) §-le 35 kiita heaks Eesti metsanduse arengukava aastani 2010, mis on lisatud käesolevale otsusele.

2. Eesti metsanduse arengukavast aastani 2010 tulenevate õigusaktide eelnõude ettevalmistamise käigus:

1) kaaluda kasvava metsaga maa erastamisel senirakendatud eelisostuõiguste asendamist naaberkinnistu omaniku eelisostuõigusega;

2) kavandada jätkuvalt nende riigi omandis olevate kasvava metsaga maade Riigimetsa Majandamise Keskusele majandamiseks andmist, mille kohta pole tehtud tagastamisotsust;

3) analüüsida võimalust kehtestada kasvava metsaga maa omandiüksuse pindala alampiir ainult juhtudel, kui kehtestatud üldplaneeringuga ei ole maale määratud maa metsana majandamist välistavat sihtotstarvet;

4) kavandada Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 täitmise kohta kord aastas Riigikogule aruande esitamist;

5) analüüsida jätkuvalt riigi omandis oleva kasvava metsaga maa inventeerimise käigus kogutud andmete alusel erinevate maaüksuste võimalikku jätmist riigi omandisse, arvestades nende paiknemist.

EESTI METSANDUSE ARENGUKAVA AASTANI 2010

Eesti  Vabariigi Keskkonnaministeerium

1. SISSEJUHATUS

Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastakümme tõi kaasa olulisi muudatusi kõikides riigielu valdkondades. Metsandust mõjutasid selle perioodi jooksul kõige enam erametsaomandi ning -omanike teke, metsa- ja puidutööstuse hüppeline areng ning ühiskonna kasvanud võimalused rääkida kaasa ning mõjutada metsaga toimuvat.

Erakordselt kiired muutused 1990. aastate alguses tõid kaasa olukorra, kus riigi administratsioon polnud enam võimeline metsaga ja metsas toimuvat suunama. Tekkis vajadus sõnastada ning ühiselt teadvustada metsanduse arengu prioriteedid ja suunata olemasolevad vahendid siis juba eeskätt neile. Prioriteedid fikseeriti Eesti metsapoliitikas, mille Riigikogu kiitis heaks 1997. aasta suvel.

Mitmed tollased metsanduse arengu põhimõtted on tänaseks ellu viidud. Organisatsiooniliselt on lahutatud riigi normatiivsed ja metsa majandaja funktsioonid, millega likvideeriti huvide konflikt majandustegevuse ja selle kontrollimise vahel. Mõned eesmärkidest on küll saavutatud, kuid vahepeal kasvanud teadmiste ning käsitlusviiside tõttu osutunud ebapiisavateks. Näiteks rangelt kaitstavate metsade pindala ületab küll tunduvalt 1997. aastal sätestatud 4% künnise, kuid mitmete liikide säilimiseks oleks neid tarvis hoopis enam. Mitmeid omal ajal püstitatud eesmärke pole aga veel kaugeltki saavutatud. Nii pole jõutud metsi maareformi tempos inventeerida, erametsaomanikel pole hästitoimivat tugistruktuuri, pooleli on metsade kaitseväärtuse hindamine ning kaitse pole tihti efektiivselt korraldatud, puudub rahuldav keskkonnaseire ning -planeeringu süsteem.

Metsapoliitika edukat rakendamist on takistanud tervikliku abinõude kava puudumine. Metsapoliitikas loetletud tegevuste koordineeritud läbiviimiseks ning selleks vajalike finantsvahendite suunamiseks alustas Keskkonnaministeerium 1999. aasta lõpul metsanduse pikaajalise arengukava koostamist. Käesoleva dokumendiga määratletakse metsanduse arengu prioriteedid aastani 2010 ning loetletakse püstitatud eesmärkide täitmiseks kavandatud tegevused.

2. METSANDUSE PIKAAJALISE ARENGUKAVA KOOSTAMINE

Kindlustamaks metsapoliitika eesmärkide ühtset tõlgendamist nii arengukava koostamisel kui hilisemal rakendamisel, otsustati arengukava väljatöötamisel lähtuda osalusdemokraatia põhimõtetest. 10. detsembril 1999 toimunud arengukava koostamise avakoosolekul teavitati huvigruppe kavandatud tegevustest, moodustati metsanduse erinevate valdkondade käsitlemiseks viis töörühma ja kutsuti kõiki huvilisi üles nende töös osalema.

Arengukava koostamise ajal toimus meie elus mitmeid muutusi (raiemahud kasvasid järsult, metsade inventeerimise maht ja kvaliteet osutusid ebapiisavaks, levis varimetsandus), mis põhjustas valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide rahulolematuse riigi metsandusadministratsiooni tööga. Tekkis usaldamatus arengukavaga saavutada tahetava suhtes. 2001. aasta lõpuks oli selge, et probleeme ühiselt teadvustamata ning leidmata teid nende lahendamiseks, ei toeta ühiskond arengukava.

Keskkonnaministeerium alustas täiendavaid konsultatsioone võimalikult paljude metsandusega seotud huvigruppide esindajatega. Ühiselt leiti, et metsanduses on kuus kiiret lahendamist vajavat probleemvaldkonda: 1) jätkuvalt riigi omandis olevate seni veel tagastamata ning erastamata metsamaade sihipärane kasutamine, 2) Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse eesmärkide püstitamine ning tulemuste hindamine, 3) varimetsanduse leviku ning metsaõigusnormide rikkumise tõkestamine, 4) rangelt kaitstavate metsade osakaalu ning paiknemise määratlemine, 5) järjepidevuse tagava raiete mahu leidmine, 6) erametsaomanike tugisüsteemi väljaarendamine.

Keskkonnaministri poolt metsanduse pikaajalise arengukava koostamiseks moodustatud töörühm palus iga ülalnimetatud valdkonda analüüsida selle ala teadaolevalt parimatel asjatundjatel. Asjatundjad korraldasid arutelusid, viisid vajadusel läbi täiendavaid uurimistöid ja esitasid oma seisukohad olukorra parandamiseks. Arengukava keskkonnamõjusid hindasid Säästva Eesti Instituut ja Eesti Põllumajandusülikooli Keskkonnakaitse Instituut.

Avalikustamiste, arutelude ja keskkonnamõjude hindamise tulemusi arvestav Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud metsanduse pikaajaline arengukava esitatakse pärast Vabariigi Valitsuses kinnitamist olulise tähtsusega riigielu küsimusena Riigikogule heakskiitmiseks.

Metsandus on otseselt või kaudselt seotud pea kõikide teiste majandus- ja ühiskonnaelu harudega. Kindlustamaks metsanduses kavandatu kooskõla teistes valdkondades toimuvaga, on arengukava koostamisel lisaks rahvusvahelistele lepetele lähtutud ka erinevatest kohaliku tähtsusega protsessidest. Metsanduse arengukava tegevusi on kohandatud vastavalt Eesti keskkonnastrateegiale ja sellele järgnevale keskkonnategevuskavale, samuti on arengukava koostamisel aluseks võetud Eesti ekspordipoliitika põhialused ning maaelu arengu kava 2003–2006. Käimasoleva riikliku arengukava, uue maaelu arengukava ning riikliku turismi arengukava koostamise juures on juba arvestatud ka metsanduse arengule seatud eesmärke. Kavandatud puidu kui taastuva energiaallika kasutamist käsitlevad analüüsid saavad edaspidi aluseks kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukava koostamisele.

Arengukava elluviimine eeldab konkreetsete, edasises tekstis välja pakutud tegevuste rakendamist. Osa tegevustest on institutsionaalse iseloomuga, ehk tegemist on kavandatud struktuurimuudatustega riigi metsandusadministratsioonis. Samuti on arengukavas pakutud mitmeid muudatusi metsandusega seonduvas seadusandluses. Lisaks käivituvad arengukavas toodud tegevustena mitmed seire- ja uurimisprogrammid, millega luuakse ühelt poolt eeldused metsade senisest heaperemehelikumaks majandamiseks, teisalt saavad täiendavalt kogutav informatsioon ning läbiviidavate uuringute tulemused edaspidi aluseks nii õigusloome kujundamisele kui teistele tegevustele riigipoolsel metsanduse suunamisel. Konkreetsete tegevuskavade väljatöötamisega arengukava elluviimiseks alustatakse kohe pärast selle kinnitamist Vabariigi Valitsuses; tegevuskavad valmivad arengukavas määratletud iga tegevuse elluviimiseks kavandatud perioodi alguseks.

Kõikide kavandatud tegevuste juures on toodud nende rakendamise eest vastutav ministeerium; tegevuste koondmaksumuseks on arvestatud 360 miljonit krooni, sellest 300 miljonit kaetakse riigieelarve ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvest, ülejäänu leidmiseks algatatakse rahvusvahelisi koostööprojekte ning kasutatakse Euroopa Liidu struktuurifondide abi. Vabariigi Valitsuse juurde moodustatavale alalisele metsandusnõukogule on pandud arengukava jälgimise ning täiendamise, vajadusel ka selle muutmise ülesanne. Metsandusnõukogu vaatab nii arengukava kui selle rakendamiseks välja töötatavad tegevuskavad läbi vähemalt kord aastas. Keskkonnaministeerium on kõikide arengukavas toodud tegevuste osas vastutav ministeerium; mitmed tegevused käivitatakse koostöös teiste ministeeriumidega.

3. METSANDUSE TÄHTSUS EESTIS

3.1. Metsast saadavad hüved

Eesti metsandusel on oluline roll riigi majanduses, ökoloogilise tasakaalu säilitamises ja sotsiaalsete funktsioonide täitmises. Metsast saadavate hüvede tähtsust ja ulatust ei saa nende erineva iseloomu tõttu võrrelda, kuid nende olemasolu teadvustamine on möödapääsmatu. Arengukava koostamise käigus on metsandusega seotud huvirühmad tunnistanud kõigi hüvede olulisust ja vajadust neid arvestada metsanduse pikaajaliste eesmärkide püstitamisel ning praktiliste rakendusmeetmete kujundamisel.

Metsandus on üks tähtsamaid majandusharusid Eestis. Metsamajanduse ja puidutööstuse osakaal sisemajanduse kogutoodangus on viimase kümne aasta jooksul pidevalt tõusnud; puidutööstus andis 2001. aastal seitsmendiku töötleva tööstuse kogumahust. Metsatoodete osakaal Eesti ekspordiväärtuses oli samal aastal üle 13%. Rõhutada tuleb metsanduse soodsat mõju väliskaubandusbilansile, sest väga suur osa tootmises kasutatavast on kodumaise päritoluga.

Sotsiaalse arengu seisukohast on metsandus eriti tähtis maal tööhõive kindlustajana. Paljudes maakohtades on metsandus peamine, kui mitte ainus töökohti pakkuv tootmisharu. Metsa majandamisest laekuvad maksud moodustavad suure osa kohalike omavalitsuste eelarve tuludest. Maaelanikele on suhteliselt kergelt kättesaadav ja odav küttepuit oluline energiaallikas. Viimastel aastatel on ka küttepuidu töönduslik kasutamine järsult tõusnud. Seadustes sätestatud igaüheõigus tagab metsa ühe olulisema sotsiaalsetest funktsioonidest – mets on suurele osale elanikkonnast peamine puhkevõimaluste pakkuja.

Eesti floora ja fauna on vaieldamatult mitmekesine, eriti võrreldes mõnede naaberaladega. Selle põhjuseks on piirkonniti varieeruv kliima ja mullastik, paljude liikide levila piiri paiknemine Eestis, loodusmaastike suur osakaal ja traditsiooniliste maakasutusviiside püsimine hilise ajani. Eestis leidub taimekooslusi, näiteks puisniidud, millede liigirikkuse näitajad on maailma suurimate seas. Ka Eesti metsade bioloogiline mitmekesisus on metsade väheintensiivse majandamise, sh võõrpuuliikide madal osakaal, tõttu paremini säilinud kui enamikus Euroopa riikides.

Märgatav on Eesti metsade kultuuriline väärtus. Kuna mets katab poole Eesti maismaa pindalast ja on maastiku kõige tähtsam element, siis on loomulik metsa sage esinemine Eesti maalikunstis, muusikas ja kirjanduses. Paljud säilinud pärandkultuuri objektid tõendavad metsa ajalooliselt tähtsat rolli eestimaalaste elus.

3.2. Eesti metsanduse seos rahvusvaheliste protsessidega

Metsa poolt pakutavate hüvede mitmekülgsust, ulatuslikkust ja tähtsust inimkonnale on tunnistatud mitmetel rahvusvahelistel foorumitel. 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi (UNCED) metsadeklaratsioonis (Statement of Principles on Forests) esitatud printsiipe võib pidada esimesteks ülemaailmselt tunnustatud metsade säästva majandamise ning kaitse põhimõteteks. Need tunnistavad metsade tähtsust:
– majanduslikus arengus;
– bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel;
– globaalset soojenemist aeglustava süsinikuvaruna;
– vee- ja mullakaitse vahendina;
– inimkonnale oluliste kultuuriliste ja vaimsete väärtuste allikana.

Metsi käsitlevad ka teised Rio de Janeiros vastuvõetud dokumendid, millest olulisemad on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (The Convention on Biological Diversity) ja Agenda 21. Esimene määratleb bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutamise põhiprintsiibid, teine annab juhtnööre kokkulepete elluviimiseks. Riigikogu ratifitseeris mõlemad 1994. aastal, millest tuleneb ka Eesti metsapoliitikas kajastuv kohustus kaitsta ja säilitada metsade bioloogilist mitmekesisust.

Rio de Janeiro konverents andis tõuke mitmete regionaalsete jätkutegevuste käivitamiseks. Euroopas on neist üks tähtsaim Pan-Euroopa metsade kaitse protsess: riikide metsandusministrite tasemel on kokku lepitud metsade säästva majandamise põhimõtted ning meetmed nende rakendamiseks. Kolme Pan-Euroopa konverentsi (Strasbourg 1990, Helsinki 1993 ja Lissabon 1998) resolutsioonid on aluseks ka Eesti metsanduse suunamisel. Eesti on ühinenud veel Ramsari märgalade konventsiooniga (ratifitseeritud 1993), Washingtoni ohustatud liikide kaubanduse konventsiooniga (1993), Berni loomastiku ja elupaikade kaitse konventsiooniga (1992) ja Helsinki Läänemere keskkonna kaitse konventsiooniga, mis muuhulgas käsitleb ka valgala looduse kaitset (1992).

Eesti tihe osalus rahvusvahelises koostöös on võimaldanud uute ideede ja lähenemisviiside kiire kasutuselevõtu. 1995. aastal alustatud metsapoliitika väljatöötamine oli esimesi laiaulatuslikke, kõiki huvigruppe haaravaid protsesse Eesti Vabariigis. Eesti oli üldse üks esimesi riike Ida-Euroopas, mille metsasektoris sarnast tööd alustati. Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti metsapoliitikas kajastuvad püüdlused täita endale võetud rahvusvahelised kohustused.

Metsanduse pikaajalise arengukava väljatöötamisel on rakendatud Pan-Euroopa metsakonverentside resolutsioonide põhimõtteid, seda eriti säästva metsanduse kriteeriumite ja indikaatorite osas. Lisaks on püütud jälgida Toidu ja Põllumajanduse Organisatsiooni (FAO) vastavas alusdokumendis (National Forest Programmes; the Concept and its Potential) esitatud soovitusi:
– riiklik suveräänsus ja protsessi riigipoolne koordineerimine;
– kooskõla riigi õigusliku raamistikuga;
– kooskõla rahvusvaheliste lepete ja kohustustega;
– kõigi huvirühmade osalus protsessis;
– süsteemne ja sektoritevaheline lähenemine metsanduse arendamisele;
– arengukava tegevuste kavandamise, tulemuste rakendamise ja täitmise järelevalve käsitlemine ühtse, pikaajalise ning interaktiivse protsessina.

Eesti metsades toimuvat on oluliselt mõjutanud ning mõjutab ka edaspidi Euroopa Liidu laienemine ning sellega kaasnevad nõuded. Eelkõige tähtsustatakse ning tagatakse konkreetsete tegevustega linnu- ja loodusdirektiivide rakendumine; loodusdirektiivist lähtuvalt on käesolevaks ajaks tehtud eelvalik liikide ja elupaikade kaitseks sobivate alade osas. Palju on metsanduses saavutatud riikidevaheliste kahepoolsete lepete tulemusel; erinevate projektide kaudu on Eesti metsandust toetanud Põhjamaad – Soome, Taani ja Rootsi.

3.3. Eesti metsapoliitika üldpõhimõtted

Metsanduse pikaajaline arengukava tugineb 1997. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti metsapoliitikale. Metsapoliitika tunnustab Eesti metsade kõrget looduslikku ja ökoloogilist väärtust, mida kaitstakse kooskõlas Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste resolutsioonide ja konventsioonidega.

Teisest küljest on metsapoliitika aluseks arusaam, et Eesti metsandusel on nii materiaalsete kui sotsiaalsete hüvede tootmiseks tugev majanduslik potentsiaal. See tuleb maksimaalselt ära kasutada ulatuses, mis tagab teiste, sealhulgas keskkonnakaitseliste väärtuste ja hüvede säilimise. Tänane tegevus metsas ei tohi vähendada tulevaste põlvede käsutusse jäävate hüvede hulka ega ulatust.

Öeldu alusel on Eesti metsapoliitikas püstitatud metsanduse kaks lahutamatut ja teineteisest tulenevat üldeesmärki, mida on silmas peetud ka metsanduse arengukava koostamisel:
a) säästlik (st. ühtlane, pidev ja mitmekülgne) metsandus, mille all mõeldakse metsade majandamist sellisel viisil ja sellises ulatuses, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ning potentsiaali praegu ja võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil;
b) metsade efektiivne majandamine, mille all mõeldakse kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis.

4. METSANDUSE PIKAAJALINE ARENGUKAVA

4.1. Metsamaa suurus ja maa omandisuhted

Mets on Eesti üks väheseid loodusvarasid ja selle sihipärane ning heaperemehelik kasutamine üks olulisemaid ühiskonna arengu tagamise vahendeid. Viimaste statistiliste metsainventeerimiste andmeil on metsaga kaetud maa pindala jõudsasti suurenenud, ulatudes enam kui pooleni vabariigi maismaa territooriumist. Metsamaa pindala on kasvanud eelkõige kõlvikute iseloomu täpsustamise ning muus kasutuses olnud maade metsastumise tagajärjel. Hinnanguliselt on aktiivsest põllumajanduslikust tootmisest välja jäänud ning metsastumas veel kuni 300 000 hektarit maad, seda enamasti kontrollimatult ning tihti nii majanduslikult kui ökoloogiliselt väheväärtuslike liikidega.

Metsamaade tagastamise ja erastamise käigus on omaniku saanud umbes 55 000 kinnistut, mis hõlmavad ligikaudu 700 000 hektarit metsamaad. Keskmine metsamaa pindala kinnistu kohta on umbes 12 hektarit. Väiksemad kui 5 ha katastriüksused moodustavad 61% katastriüksuste koguarvust, kuid hõlmavad vaid 19% erametsade pindalast. Jätkuvalt riigi omandis olevate endistel eramaadel kasvavate metsade pindala on ca 600 000 ha. Suurele osale nendest ei ole esitatud tagastamistaotlust, järgmiseks sammuks on nende erastamine. Kehtivad erastamisreeglid on viinud maade killustamisele ning sellega kaasnevale väheefektiivsele majandamisele. Sagedane on erastamisreeglite kuritarvitamine – variisikute kaudu saavad kinnistute kasutajateks hetkekasule orienteeritud ning sageli ka metsaõigusnorme eiravad spekulandid.

Endistel eramaadel kasvavate ja jätkuvalt riigi omandis olevate metsamaade majandamise kohustuse panemine maakonna keskkonnateenistustele pole olnud tulemuslik, kuna neil pole vahendeid ega piisavat administratsiooni nende metsade majandamiseks. «Pärisomaniku» puudumise tõttu on järelevalve nende metsade üle nõrk. Samas paikneb seal rohkesti loodus- või keskkonnakaitselisi väärtusi, toimiv kaitsemehhanism aga puudub ja õigusrikkumised on sagedased.

Eesmärk

Tagada metsamaa pindala säilimine vähemalt praegusel tasemel ja kõikide metsade sihipärane ning võimalikult mitmekülgne kasutamine.

Strateegia ning selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Metsamaa massiline muuks maaks üleviimine on järgmise kümne aasta jooksul ebatõenäoline, mistõttu pole vaja määrata metsapindala kriitilist alampiiri allpool tänast metsapindala, ega käivitada sellest kinnipidamist tagavaid tegevusi. Juba olemasolevate seiremeetoditega tagatakse maakasutuse monitooring, metsapindala vähenemise ohu tekkimisel leitakse vahendid maaomanike metsakasvatusliku tegevuse stimuleerimiseks. Põllumajanduslikust kasutusest kõrvale jäänud alade metsastamiseks käivitatakse Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamine nende rekultiveerimiseks.

• Riigile jäävat põlist, s.o enne 1940. aastat talle kuulunud metsamaad võõrandatakse vaid siis, kui sellega on võimalik nende maade kasutamist efektiivsemaks muuta, nt väikesepindalalistest lahustükkidest loobumine. Sealjuures lähtutakse soovist säilitada riigimetsade territoriaalne jaotus maakonniti proportsionaalselt põlise riigimetsa paiknemisega. Kuna metsade majandamist on lihtsam ja odavam piirata riigi- kui erametsas, suurendatakse riigimetsamaa osa looduskaitseliste, kultuuriliste, muinsuskaitseliste ning teiste ühiskonna enamiku huvidele vastavate väärtuste kaitsel. Jätkuvalt riigi omandis olevaid tagastamisele või erastamisele kuuluvaid metsi majandatakse kuni nende tagastamise või erastamiseni koos põlise riigimetsaga.

• Pindalalised piirangud metsamaade erastamisele kaotatakse, vältimaks nende ilmnenud negatiivset mõju metsade majandamisele. Erastamise õigustatud subjektide ringi piiramisest loobutakse eesmärgiga kaotada praegune, nn tankistide kasutamise läbi tekkinud, varimetsandust soosiv olukord. Vältimaks pärimisest ning kinnistute muul viisil edasi andmisest tulenevat metsaomandite edasist killustamist, määratletakse seadusandluses metsamaa pindala alampiir, millest väiksemate omandiüksuste tekkimist ei lubata. Tagamaks metsamaa erastamine kogu vabariigis ühesuguste põhimõtete järgi, samuti kindlustamaks kontrolli nii erastamise subjektide eelneva tegevuse üle kui seadmaks erastatava maaüksuse majandamisele vajalikud keskkonnakaitselised ning muud nõutud majandamispiirangud, pannakse metsamaade erastamise korraldamine ühele asutusele. Metsamaade erastamisel püütakse maakasutust optimeerida; seetõttu liidetakse erastatava maaüksusega ka sellega piirnev muu maa. Kohapealse huvi olemasolul antakse võimalus erastada omavalitsuse territooriumil asuvad metsamaad ühismetsana; selleks luuakse seadusandluses vajalikud tingimused.

Tabel 4.1.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

Tabel 4.1.2. Strateegia elluviimiseks planeeritud seadusemuudatused

4.2. Metsa majandamine

Eesti metsapoliitika järgi on metsanduse pikaajaliseks eesmärgiks säästlik, ühtlane ja järjepidev kasutus. Metsaga on kaetud enam kui pool Eesti maismaa territooriumist. Valdavalt on tegemist okasmetsadega; mänd on peapuuliigiks 32%-l metsamaast, kuusk 18%-l. Osakaalult männiga on peaaegu võrdne kask (31%); hall lepp, haab ja teised puuliigid katavad ka koos märksa väiksema territooriumi. 1997. aastal hinnati puidu aastaseks juurdekasvuks 7,8 miljonit kuupmeetrit, mida mingi perioodi aasta keskmine raiemaht ei tohiks ületada. Värskemate statistiliste metsainventeerimiste andmetel on Eesti metsade juurdekasv suurem, ulatudes enam kui 12 miljoni kuupmeetrini aastas. Suur osa Eesti metsadest on pikka aega olnud kasutusest väljas, mille tagajärjel on suurenenud raieküpsete puistute osakaal.

Järgmisel kümnel aastal optimaalseks peetav raiemaht on toodud tabelis 4.2.1. Uuendus- ning harvendusraiega välja raiutavale puidukogusele lisandub metsakahjustuste likvideerimisest hinnanguliselt veel 0,5 miljonit kuupmeetrit aastas.

Kuna praegu ei käsitleta metsa majandamise kavandamisel metsa ökoloogilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi piisavalt tasakaalustatult, vajavad arvutuse aluseks olnud metsade säästva kasutamise põhimõtteid kajastavad normatiivid edaspidi kindlasti muutmist. Seetõttu ei tohiks esitatud numbreid käsitleda kogu pakutud ajaperioodi tarvis muutumatutena, vaid andmete ning arvutusmeetodite täpsustumisel tuleks täiendavalt kokku leppida.

Tabel 4.2.1. Uuendus- ja harvendusraiete sortimentatsioon (tuhat m ³)

Samas tuleb tunnistada, et tulenevalt nõudlusest on raied koondunud okasmetsadesse, millega on potentsiaalselt ohtu seatud osade metsatüüpide ning nendega seotud liikide ja koosluste säilimine praeguses seisundis. Tendentsi süvendavad metsaomanikud, kes maapiirkondade majanduse madalseisu tõttu on sunnitud elatuma puidu müügist. Puudulikud teadmised ja oskused on põhjustanud eksimusi metsaõigusnormide vastu; metsade majandamisel ei arvestata piisavalt selle järelmõjudega metsa seisundile. Lüngad metsaseaduses annavad võimaluse kehtivaid metsa majandamise normatiive seadust rikkumata ületada; metsa taastootmist mitte toetav (maksu-) seadusandlus pigem takistab kui innustab omanikke uut metsapõlve rajama. Kohest tulu mitte toovaid metsakasvatuslikke töid nagu valgustusraied, metsaparandussüsteemide hooldamine ja metsade tulekaitse, tehakse ebapiisavalt.

Eesmärk

Kindlustada metsade tootlikkuse, uuenemisvõime ja elujõulisuse säilimine, tagamaks metsast saadavate hüvede nii lühi- kui pikaajaline tootmine.

Strateegia ning selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Metsade uuendamisel looduslikule arengule jäetavates metsades tuginetakse loodusliku uuenduse ärakasutamisele. Teistes metsades rakendatakse selliseid majandamisvõtteid, mis antud looduslikes tingimustes (kasvukohatüüp, ümbritsevad puistud jmt) tagavad metsade uuenemise majanduslikult väärtuslike okas- ja lehtpuudega, kasvutingimuste säilimise, bioloogilise mitmekesisuse ning kõrge vastupidavuse kahjustavate tegurite suhtes. Metsa uuendamiseks kasutatakse ainult heade pärilike ning tehniliste omadustega paljundusmaterjali, mille kvaliteet kindlustatakse rahvusvahelistele nõuetele vastava paljundusmaterjali tootmist ning turustamist käsitlevate õigusaktide ning järelevalveprotseduuride kehtestamise ning täitmise tagamisega.

• Riik loob erinevate puuliikide kvaliteetsete seemnete säärase varu, mis võimaldab rahuldada metsaseemnete vajaduse nende puuliikide viljakandvusperioodi pikkusele vastava aja jooksul ning tagab seemnete omahinnaga kättesaadavuse. Inventeeritakse täiendavaid geenireservi metsi, rajatakse metsaseemnete vajadust rahuldavas koguses klooniarhiive ning kindlustatakse neile õiguslik kaitse.

• Viimase paari aasta jooksul on järsult kasvanud metsaseemnete nõudlus ning suurenenud metsataimede kasvatamine erataimlates. Eeldatakse, et metsataimede tootmise piisavas mahus kindlustab turunõudlus. Erataimlate arengu soodustamiseks vähendatakse riigile kuuluvate metsataimlate toodangut vastavalt erataimlate arengule ning nõudmise-pakkumise tasakaalustumisele järk-järgult 50%-le kogu vabariigi metsataimede vajadusest. Riigi poolt toetatakse lehtpuutaimede ja suletud juurekavaga taimede tootmist.

• Metsauuenduse mahu suurendamiseks tõhustatakse järelevalvet, seadusega kehtestatakse kasvukohatüübile sobivate puuliikide nimistu ja uuenduskohustuse täitmatajätmisel rakendatav sunnimehhanism. Viimase rakendamiseks antakse järelevalveinstitutsioonidele täiendavaid vahendeid. Metsade uuendamisele aidatakse kaasa ka uuendamiseks tehtavate kulutuste maksustamisest loobumisega, samuti analüüsitakse uuendusraietel tagatisraha maksmise kehtestamise võimalust.

• Kriitilisele tasemele on langenud erametsanoorendike hooldamine ja kõigis metsades metsakuivendussüsteemide seisukord. Erametsanoorendike hooldamisele aidatakse kaasa otsetoetustega erametsanduse toetamise strateegia raames (vt edaspidi). Metsakuivendussüsteeme rekonstrueerib riigimetsas vastavalt majandusvõimalustele riigimetsa majandaja; erametsades aidatakse sellele riigi poolt kaasa vastavalt vahendite olemasolule. Metsakasvatuslike tööde õigeaegset läbiviimist stimuleeritakse tulumaksusüsteemi muutmisega jätkusuutlikku majandamist ning seadusekuulekat käitumist soosivaks.

• Kindlustamaks metsaomanike poolt kavandatava tegevuse õiguspärasust ning kahandamaks loodusväärtuste või keskkonna kahjustamise võimalusi, nõutakse metsaomanikult kavandatud tegevuste eelnevat registreerimist maakonna keskkonnateenistuses. Metsaseadust muudetakse ning lubatakse omanikul metsa raiuda üksnes registreeritud metsateatise olemasolul. Metsateatisel nõutakse kavandatava tegevuse koha ning pindala määratlemist.

• Kindlustamaks metsaomaniku tema metsa kohta käiva teabega ning maakonna keskkonnateenistusi ja teisi õigustatud huvi omavaid riigiasutusi (keskkonnainspektsioon, politsei, maksuamet, jt) informatsiooniga metsas toimuvast, kolmekordistatakse praegust metsade inventeerimise tempot, ning inventeeritakse hiljemalt aastaks 2009 riigi kulul kõik era- ning jätkuvalt riigi omandis olevad metsad. Metsade inventeerimise andmete alusel koostatav metsamajandamiskava peab edaspidi sisaldama ka planeeringust tulenevaid nõudeid, sh sotsiaalseid ning majanduslikke, samuti kajastama võimalikke täiendavaid keskkonnakaitselisi piiranguid ning juhtnööre nende järgimiseks. Metsamajanduslike tööde paremaks kavandamiseks ning tulemuslikumaks läbiviimiseks antakse metsaomanikule võimalus osaleda majandamiskava koostamisel. Metsaomanikule on raiete alustamise eeltingimuseks nõuetekohaste inventeerimisandmete olemasolu. Riik kindlustab oma vahenditega uutele eraomanikele kvaliteetsete majandamiskavade koostamise (vt ka riigi toetus erametsandusele).

• Metsade ning nende kasutamise kohta käiv informatsioon talletatakse ühtses infosüsteemis (registris). Registrile juurdepääs tagatakse nii ülalnimetatud riigiasutustele ja varutud või kokku ostetud puidu päritolu kontrollimiseks ka puidu varumise ning kokkuostuga tegelevatele ettevõtetele. Registrit täiendatakse pidevalt tagamaks tekkivate lisavajaduste piisav rahuldamine ning arenevate infotehnoloogiliste võimaluste ärakasutamine.

• Metsaseadusandluses esinevaid raiet reguleerivaid norme täiustatakse hooldus- ning uuendusraiete osas, sh kehtestatakse turberaiete vanuse alampiir, luuakse võimalused piirata metsakasutuse kontsentreerumist üksikutesse metsatüüpidesse. Järelevalvel pööratakse peatähelepanu puistute raiejärgse seisundi hindamisele. Vähendamaks metsaõigusnormide rikkumisi viiakse metsaseadusesse lisaks praegusele omanikuvastutusele ka metsamajanduslike tööde teostaja vastutus tehtavate tööde õiguspärasuse eest. Samuti seadustatakse metsavargustel ning metsaõigusnorme eiravatel raietel kasutatud metsatehnika ning saadud metsamaterjali hoiulevõtmine raie õiguspärasuse selgitamiseni koos nõutavate kompensatsioonimehhanismidega.

• Tegelik metsakasutuse maht sõltub turusituatsioonist, omanike soovidest ja muust taolisest, ning võib seetõttu arvutuslikult määratust oluliselt erineda nii kogumahu kui raiutava puidu liigilise koosseisu osas. Jälgimaks metsakasutuse mahu püsimist optimaalsetes piirides nii puuliikide, metsatüüpide, omanike kui raieliikide viisi, kindlustatakse riigi tasandil säästvat metsade majandamist kajastav monitooring ning tagatakse seireandmete pidev aktualiseerimine ning analüütiline kasutamine. Saadud seireandmeid ning analüüside tulemusi kasutatakse metsaga seonduva seadusandluse kohandamisel metsade optimaalset kasutust tagavaks, samuti riigi metsandusadministratsiooni töö planeerimiseks ning metsaomanike tugisüsteemi arendamiseks.

• Metsade kaitsel jälgitakse haigustekitajate arengut looduslikule arengule jäetud metsades. Looduslikele kompensatsioonimehhanismidele tuginedes ei sekkuta reeglina metsakaitseabinõudega kahjustuste tõkestamiseks. Teistes metsades jälgitakse metsade seisundit ning sekkutakse vaid äärmuslike keskkonnategurite, haiguspuhangute ja kahjurite masspaljunemise korral. Vastavad tegevused viib metsaomanik läbi riigi poolt tagatud metsapatoloogilise ekspertiisi alusel.

• Metsakaitses pööratakse peatähelepanu kahjustuste ärahoidmisele; keemilisi taimekaitsevahendeid reeglina ei kasutata, eelistatakse integreeritud ja bioloogilisi kaitseabinõusid. Sellekohased õigusaktid viiakse kooskõlla rahvusvaheliste metsa tulekaitse normatiivide nõuetega; metsa tulekaitsesüsteeme rajab ja rekonstrueerib riigimetsas riigimetsa majandaja, erametsades aidatakse sellele riigi poolt kaasa vastavalt vahendite olemasolule üleriigilise metsatulekaitsekava alusel.

Tabel 4.2.2. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

Tabel 4.2.3. Strateegia elluviimiseks planeeritud seadusemuudatused

4.3. Ökosüsteemide kaitse

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ning loodusväärtuste kaitse nõuab osa metsade puutumatut arengut ja ülejäänud metsades bioloogilise mitmekesisuse elemente kaitsvate meetmete võtmist. Mõlemad strateegiad on ökosüsteemide kaitse lahutamata osa, mida tuleb tasakaalustatult ellu viia.

Arengukava täiendamise vältel läbi viidud täiendava inventuuri andmeil moodustavad rangelt kaitstavad metsad 7,2% kogu riigi metsade pindalast. Kuigi oleme selle suhtarvuga Euroopa riikide seas esimeste hulgas, pole Eestile omaste metsaliikide säilimine sellega siiski kindlustatud. Analüüsi aluseks olnud kaitsealade loodusreservaatide ja sihtkaitsevööndite ning riigimetsas asuvate enam kui 4 hektari suuruste vääriselupaikade ja teiste samaväärselt kaitstud metsaalade pindala ei jaotu tüübirühmadeks ühetaoliselt. Suurel osal kavandatavatest kaitsealadest puudub veel juriidiline alus. Kaitse on tihti korraldatud ainult omanike (peamiselt Riigimetsa Majandamise Keskuse) otsustega.

Mitmesugused traditsioonilise maakasutusega tekkinud poollooduslikud alad on võsa pealetungi tõttu jäämas haruldaseks. Näiteks puisniitude pindala on sajandi jooksul toimunud metsastumise mõjul kahanenud 850 000 hektarilt 800 hektarile. Taolise arenguga kaasneb oht, et poollooduslike kooslustega seotud bioloogilise mitmekesisuse elemendid kaovad Eestis täiesti. Paraku on poollooduslike alade määratlemise kriteeriumid täpsustamata ja puudub süstemaatiline informatsiooni mitmete pärandkooslusetüüpide paiknemise kohta. Nimetatud maid on vaja suhteliselt intensiivselt majandada, mis aga väljaspool kaitsealasid pole piisavalt korraldatud.

Majandatavate metsade bioloogiline mitmekesisus on veel rahuldav. Mitmekesisuse kaitset tagavaid olulisi metsaelemente nagu surnud puud, puistute looduslähedane struktuur jmt, on säilinud suhteliselt palju. Teostatud vääriselupaikade inventuur võimaldab kaitseabinõusid suunata mitmekesisuse seisukohalt kõige väärtuslikumatesse kohtadesse. Raiete mahu järsu suurenemise tõttu on aga tekkinud oht, et praegune hea seisund ei pruugi efektiivseid kaitsemeetmeid rakendamata püsima jääda. Majandamisel on kõige olulisemateks abinõudeks vääriselupaikade kaitse ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele kaasa aitavad (sh looduslikke protsesse imiteerivad) võtted raiete teostamisel, seda nii lageraiete kui harvendus- ja valikraiete puhul. Riigimaal paiknevad vääriselupaigad (st enam kui pooled vääriselupaikadest) on hästi kaitstud, kuid erametsades on kaitsemehhanismi rakendumine ressursside nappuse tõttu takerdunud. Metsade keskkonnanõudeid käsitlevad õigusaktid ei ole omavahel kooskõlas ning bioloogilise mitmekesisuse kaitse metsade majandamisel on õigusaktides sätestatud üsna üldsõnaliselt.

Eesmärk

Kindlustada kõikide praeguste bioloogilise mitmekesisuse elementide püsimajäämine Eesti metsades, rakendades selleks nii ökoloogilisi, majanduslikke kui sotsiaalseid huvisid arvesse võtvad meetmeid.

Strateegia ja selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Rangelt kaitstavate metsade pindala tõstetakse olemasolevalt 7,2%-lt vähemalt 10%-ni riigi praegusest metsapindalast. Nende osakaalu ja paigutuse selgitamiseks viiakse läbi sellekohane uuring; kasutades ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi nõuete täitmiseks ning vääriselupaikade leidmiseks käivitatud inventuuride tulemusi, töötatakse välja vastavad põhimõtted ja metoodika. Eelkõige püütakse vajakud likvideerida jätkuvalt riigi omandis olevate metsamaade arvelt, mis tulemusliku kaitse korraldamiseks liidetakse põliste riigimetsamaadega.

• Teistes metsades on bioloogilise mitmekesisuse säilitamise peamiseks vahendiks haruldaste või ohustatud liikide kaitse vääriselupaikades, metsamajanduslike tööde tegemine viisil, mis tagab elupaikade säilimise, ning jätkuvalt ka võõrpuuliikide metsa viimise keeld. Vääriselupaikade põhiinventeerimine viiakse lõpule; edaspidi jätkatakse nende väljaselgitamist vastava metoodikaga täiendatud korraliste metsainventeerimiste käigus. Vääriselupaikade kaitse põlistel riigimetsamaadel korraldatakse piirangute õigusaktides sätestamise teel; eramaadel asuvate vääriselupaikade kaitse finantseerimiseks käivitatakse vastav riiklik programm. Jätkuvalt riigi omandis olevatel maadel asuvad vääriselupaigad kas liidetakse põliste riigimetsamaadega või erastatakse need alles pärast majandamispiirangu kehtestamist. Elupaikade säilimiseks sätestatakse seadusega nõue jätta raiestikele säilik-, lama-, põlis- ja surnud puid.

• Keskkonnaseisundi säilitamiseks vajalikud puistud inventeeritakse ja nende majandamisrežiim kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.

• Töötatakse välja tavamaastike ja bioloogilise mitmekesisuse seisukohast väärtuslike poollooduslike koosluste (nt. puisniidud, sarapikud, pajustikud, avatud kadastikud) määratlus, korraldatakse nende inventuur, kaitse ja kohane majandamine.

• Looduslikule arengule jäetud metsadele tagatakse seadusega kaitse. Eelistatud on nende kuulumine riigile, mis saavutatakse eramaadel paiknevate looduslikule arengule jäetud metsaalade asendamise või kompenseerimisega. Kavandatud kaitsealadel (sh Euroopa Liidu loodusdirektiivi hoiualadel), mille kaitseks ei ole veel juriidilist alust, algatatakse kaitset tagavate õigusaktide väljatöötamine.

• Likvideerimaks seadusandlusest tulenevaid ning kohtadel võimenduvaid konflikte keelatud või piiratud majandustegevusega metsade majandamisel, loobutakse metsakategooria määratlusest metsaseaduses. Loodusväärtuste hoidmiseks või keskkonnaseisundi kaitseks valitud metsade majandamine korraldatakse kaitstavate loodusobjektide seaduse alusel koostatud kaitse-eeskirja, planeeringuid käsitleva seaduse alusel koostatud planeeringu või keskkonnaministri sellekohase määruse alusel.

Tabel 4.3.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

Tabel 4.3.2. Strateegia elluviimiseks planeeritud seadusemuudatused

4.4. Riiklikud institutsioonid

Eesti metsanduses toimusid möödunud kümnendi jooksul mitmed institutsionaalsed reformid. Riik loobus oma osalusest metsa- ja puidutööstuses, riigi kui metsaomaniku funktsioonid lahutati normatiivsete funktsioonide täitmisest. Metsanduse riikliku koordineerimise eest vastutavas Keskkonnaministeeriumis lahutati metsapoliitika väljatöötamine selle elluviimisest. Need muudatused lõid eeldused metsanduse tulemuslikumaks korraldamiseks; nii tööstusettevõtete arengus kui riigimetsade majandamisel on nähtavalt ka edu saavutatud. Vähem tulemuslik on olnud metsanduse üldise koordineerimise ning metsas toimuva järelevalve tõhustamine, kus riigi metsandusadministratsioon pole suutnud muutustega piisavalt kiiresti kohaneda.

Samas on sagedased pahatahtlikud metsaõigusnormide rikkumised. Lisades neile metsavargused, võib väita, et Eesti metsaomanikud kannatavad hinnanguliselt kahju kokku 50–100 miljonit krooni aastas, riigil jääb samal perioodil maksudena saamata kuni 300 miljonit krooni. Looduskeskkonnale tekitatavat kahju pole siinjuures veel arvestatud.

Riigi metsandusadministratsiooni tegevuse peamisteks vajakajäämisteks on hinnatud: 1) metsandusalase informatsiooni puudulik kogumine, töötlemine ning analüüs; 2) riigi põhjendamatu sekkumine äritegevusse, samas mõnede avalike funktsioonide täitmine äriühingute kaudu; 3) erinevate institutsioonide selgete eesmärkide puudumine.

Eesmärk

Kindlustada metsapoliitikas kokku lepitud riigi funktsioonide tulemuslik täitmine, elanikkonna huvidest lähtuv riigi metsapoliitika kujundamine ning elluviimine.

Strateegia ning selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Tagamaks ühiskonna vajadusi arvestav ning huvigruppide seisukohti kajastav metsanduse riiklik arendamine, moodustatakse Vabariigi Valitsuse juures riigi alaline metsandusnõukogu. Metsandusnõukogu ühendab endas erinevate huvirühmade esindajaid, kelle ülesandeks on perioodiliselt hinnata metsanduse arengukava elluviimist ning vajadusel teha ettepanekuid selle muutmiseks või kohandamiseks. Metsandusnõukogu ülesandeks on ka riigile kuuluva metsa majandamise kesk- ja pikaajaliste eesmärkide püstitamine ning täitmise tulemuslikkuse jälgimine.

• Metsandust puudutavate otsuste langetamiseks vajaliku informatsiooni ettevalmistamiseks, samuti rahvusvaheliste lepingute ning seadustega pandud kohustuste täitmise jälgimiseks moodustatakse Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas hallatav riigiasutus. Asutus ühendab praegu riigile kuuluva OÜ Eesti Metsakorralduskeskuse ning Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse riiklikud funktsioonid metsade inventeerimisel ning metsaseirel (sh ulukid). Asutus ei hakka tegelema riikliku järelevalvega ja majandusliku tulu teenimisega. Asutus hakkab haldama riiklikku metsaregistrit, korraldama metsaregistris kajastuvate andmete kogumist ja erametsaomanikele riigi poolt teenusena pakutavate metsa õiguspärase majandamise kohta käivate kavade koostamist. Asutus jälgib ka kogutavate inventeerimisandmete nõuetekohasust ning nende alusel koostatud majandamiskavade kvaliteeti. Asutuse ülesandeks pannakse ka riigimetsa majandajate metsamajandusliku tegevuse hindamine; ta korraldab ka olulisemate metsakahjustuste metsakaitselist detailekspertiisi ning seisundi jälgimist.

• Vabariigis ja kõigis maakondades moodustatakse varimetsanduse ning metsaõigusnormide tõkestamise töörühmad, kuhu kaasatakse ka Maksuameti esindajad; institutsioonidele luuakse võimalused teineteise infosüsteemide turvaliseks ristkasutuseks. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas keskendutakse järelevalve korraldamisel eelkõige era- ning jätkuvalt riigi omandis olevatele metsadele; vahendid suunatakse eelkõige kõrgema riskiastmega piirkondadesse. Metsavarguste tõkestamiseks toetatakse kulude osalise kompenseerimise teel naabrivalve korraldamist.

• Maakonna keskkonnateenistustele pannakse koos metsateatiste registreerimisega ka metsa õiguspärast majandamist käsitleva teabe edastamise ning sellekohase nõustamise korraldamise funktsioonid, samuti metsapatoloogilise ekspertiisi tegemine.

• Riigi poolt toetatava majandustegevuse tulemuslikumaks korraldamiseks ning erametsaomanikele metsamajanduslike tööde otsetoetuste andmiseks kasutatakse Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi ning erametsaomanike ühenduste ning metsatööstusettevõtete kaasamisel loodud sihtasutust. Sihtasutuse ülesandeks on ka erametsaomanike teavitamine Euroopa Liidu metsandusega seotud struktuurifondide toetusvõimalustest.

• Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas asuvate metsandusega tegelevate allüksuste (metsaosakond, maakondade keskkonnateenistused, keskkonnainspektsioon) administratiivset ülesehitust analüüsitakse ning töötatakse välja kavad funktsioonide jaotamise ning jätkusuutliku struktuuri kujundamiseks. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevatelt metsandusega tegelevatelt allüksustelt nõutakse mitmeaastase arengukava, sellega kaasnevat personali koolitus- ja täiendõppe plaanide olemasolu ning nende täitmist.

• Keskkonnaministri valitseda oleva riigimetsa omaniku esindaja funktsioone täidab jätkuvalt üks riigitulundusasutus – Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). RMK kuni üheksaliikmelisse nõukokku esitab keskkonnaminister valitsusele kinnitamiseks edaspidi ainult riigimetsa majandamise eesmärkidega seotud valdkondade esindajaid, konsulteerides selleks eelnevalt riigi alalise metsandusnõukoguga. Osa RMK seniseid tegevusvaldkondi antakse üle äriühingutele, mis täielikult või enamusotsustusõigusega kuuluvad riigile ning moodustavad metsaseaduse kohaselt koos keskusega kontserni; äriühingute asutamine või nõusoleku andmine asutamiseks toimub Vabariigi Valitsuse poolt keskkonnaministri ettepanekul. Äriühingu moodustamisel teostab asutaja- ja liikmeõigusi RMK peadirektor.

• Riigile kuuluvad metsataimlad viiakse RMK kontserni moodustavate äriühingute koosseisu.

Tabel 4.4.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

Tabel 4.4.2. Strateegia elluviimiseks planeeritud seadusemuudatused

4.5. Riigi toetus erametsandusele

Suur osa Eesti 55 000 erametsaomanikust majandab oma metsi säästvaid põhimõtteid järgides, kuid läbiviidud inventeerimiste andmeil on keskkonnanõuete järgimine ja metsa majandamise üldine kvaliteet osas erametsades siiski suhteliselt madalal tasemel. Järelevalve ebaefektiivsuse kõrval on selle peamiseks põhjuseks erametsaomanike tugisüsteemi nõrkus, mis ei taga metsaomanike nõustamist ja riiklikke toetusi tasemel, mis motiveeriks omanikke oma metsi säästlikult majandama.

Erametsaomanikke toetatakse hetkel peamiselt metsa majandamise soovituste koostamise, metsapatoloogilise ekspertiisi koostamise, metsamajandusliku nõustamise ja metsauuenduslike tööde maksumuse osalise kompenseerimise teel. Finantsvahendeid on enim kasutatud metsa majandamise soovituste koostamiseks ja metsamajanduslikuks nõustamiseks. Metsauuenduslike tööde maksumuse osaline kompenseerimine on toimunud vaid piiratud ulatuses.

Metsi inventeeritakse ja metsa majandamise soovitused koostatakse riigi kulul kõigile erametsaomanikele. Seda tegevust on küll finantseeritud pidevalt, kuid ebapiisavalt, mille tulemusena on soovituste koostamisel tekkinud vähemalt kaheaastane mahajäämus maareformi tempost (ca 200 000 ha).

Metsamajanduslik nõuanne on omanikele kättesaadav nii läbi maakonna keskkonnateenistuste metsaspetsialistide kui erametsakonsultantide, kelle teenuste eest tasub suures osas riik. Kahjuks ei tööta nõuandesüsteem sihipäraselt, sest puudub selge eesmärgipüstitus ja funktsioonide jaotus erinevate institutsioonide vahel. Sellest tuleneb ka ebastabiilne nõuande kvaliteet ja nõuandesüsteemi ebapiisav arendamine.

Finantsvahendite vähesuse tõttu toetatakse läbi kaasfinantseerimise ainult metsa uuendamiseks maapinna ettevalmistamist ja puistute kvaliteedi parandamiseks tehtavat valgustusraiet.

Eesmärk

Luua erametsaomanikele tugisüsteem, mis toetab riigi poolt püstitatud eesmärkide saavutamist, on efektiivne ning vastab omanike vajadustele ja riigi huvidele.

Strateegia ja selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Jätkuvalt peetakse kõige kuluefektiivsemaks metsaomanike teadlikkuse tõstmise vahendiks nende metsade inventeerimist, metsaressursi olemit ja õiguspärase majandamise võtteid selgitavate soovituste andmist ehk majandamiskavade koostamist. Erametsade inventeerimise mahajäämus likvideeritakse, hiljemalt aastaks 2009 inventeeritakse kõik erametsad.

• Metsanduslik nõuandesüsteem jagatakse kaheks. Metsaomanike teavitamine metsade õiguspärasest majandamisest ning metsa majandamise headest tavadest lahutatakse metsaomanike endi majanduslikke huvisid (tuludeklaratsioonide täitmine, müügilepingute sõlmimine jmt) käsitlevast nõustamisest. Esimest liiki nõustamist finantseerib riik täielikult maakonna keskkonnateenistuste juures asuvate metsaspetsialistide kaudu. Teist liiki korraldab sihtasutus Erametsakeskus, palgates selleks lepingute alusel nõustajaid, korraldades nende täiendkoolitust ning atesteerimist. Riik finantseerib seda tegevust osaliselt. Kindlustamaks metsaomanike soovide kajastumist riigi metsapoliitika väljakujundamisel ja rakendamisel, tihendatakse koostööd Keskkonnaministeeriumi ja metsaomanike organisatsioonide vahel.

• Riigi finantstoetused on suunatud riigi pikaajalisele huvile vastavale metsamajanduslikule tegevusele, mida metsaomanik oma piiratud majanduslike võimaluste või metsaomandi väiksuse tõttu ei pruugi olla võimeline ellu viima. Eelkõige toetatakse tegevusi, mis enam kui ühe metsaomaniku poolt korraga läbiviiduna annavad võimaluse kulude kokkuhoiuks või efektiivsuse tõstmiseks. Toetatavad metsamajanduslikud tegevused on prioriteetsuse järjekorras:
a) metsa uuendamine;
b) metsakultuuride hooldamine ja valgustusraie;
c) väheväärtusliku põllumajandusmaa metsastamine;
d) metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamine;
e) metsamajandustehnika soetamine;
f) metsamaaparandus;
g) metsateede ehitamine ja rekonstrueerimine;
h) metsade tervisliku seisundi säilitamine, sh metsade tulekaitse;
i) kutseõpe;
j) metsakindlustus;
k) metsanduslik ühistegevus;
l) metsade sertifitseerimine.

Tabel 4.5.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

4.6. Riigimetsa majandamise eesmärkide püstitamine

Põliste ning jätkuvalt riigi omandis olevate metsade näol on riik Eesti suurim metsaomanik. Valdav osa riigile kuuluvaid metsi asub keskkonnaministri valitsemisalas. Lisaks kuuluvad riigile ka kaitse-, haridus- ning põllumajandusministri valitsemisalas asuvad metsad. Peamiselt kasutatakse neid metsi õppe- ja teadustööks.

1997. aastal alustatud riigi metsandusadministratsiooni ümberkujundamisega muudeti riigimetskondade töö koordineeritumaks. Riigi huvide paremaks kaitsmiseks ning metskondade töö efektiivsuse tõstmiseks moodustati 1999. aastal üks terviklik organisatsioon – Riigimetsa Majandamise Keskus, seni ainus riigitulundusasutus Eestis.

Hinnang RMK senisele tegevusele on positiivne. Läbi on viidud ulatuslikud institutsionaalsed reformid, juurutatud juhtimis- ja infosüsteem, kasvanud on riigimetsa majandamise efektiivsus. Riigieelarvesse kantav metsatulu ja metsa tehtavad investeeringud on suurenenud; RMK on juurutanud ISO 14 001 keskkonnajuhtimissüsteemi. Kogu RMK majandatav riigimets sertifitseeriti 2002. aastal esmakordselt FSC säästva metsanduse sertifikaadiga.

RMK tegevusele tervikliku hinnangu andmine on siiski keerukas. RMK-le on riigi kui omaniku poolt püstitatud vaid üldised eesmärgid, eesmärkide saavutamist jälgiv selge hindamismehhanism puudub. RMK tegevuste hulgas on neid, mis on suunatud kasumi teenimisele ja mille osas tema tegevust saab võrrelda erasektoriga; samas täidab ta ka ülesandeid, mis on oma iseloomult seotud avalike teenuste osutamisega. Mõnedel RMK tegevusvaldkondadel on vähe ühist metsamajanduslike tööde läbiviimisega.

Eesmärk

Tagada ühiskonna enamuse huvidele vastavate eesmärkide püstitamine ja järgimine riigimetsa majandamisel, ning saavutada sellega metsapoliitikast tulenevate säästva ning efektiivse majandamise põhimõtete rakendumine riigimetsas.

Strateegia ning selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Kõikide teiste, va. keskkonnaministri valitsemisalas asuvate, riigimetsade majandamise eesmärkide osas lähtutakse omaniku esindaja põhiülesannetest.

• Ühiskonna erinevaid huvigruppe rahuldavad kesk- ja pikaajalised eesmärgid RMK-le määratakse metsanduse arengukavas. Nende jälgimist ning kohandamist korraldab riigi alaline metsandusnõukogu. Viimasele antakse kasutada kogu riigimetsade majandamist ja selle Keskkonnaministeeriumi poolset jälgimist käsitlev informatsioon. Kogu nimetatud informatsioon on kättesaadav avalikuks kasutamiseks.

• Riiklike institutsioonide peatükis toodu kohaselt moodustatava RMK nõukogu ülesandeks jääb RMK majandustegevuse ulatuse määramine, organisatsioonile iga-aastaste mõõdetavate eesmärkide püstitamine, ning eksperthinnangute ning regulaarsete kontrollimiste teel nende täitmise järelevalve korraldamine.

• Riigimetsade majandamisel seatakse eesmärgiks metsa ja metsasaaduste võimalikult mitmekülgne ning samaaegne kasutamine eelkõige sotsiaalsetel ja keskkonnakaitselistel, aga ka majanduslikel eesmärkidel, kusjuures:
a) sotsiaalseteks eesmärkideks on riigimetsa kasutamine igaüheõiguse alusel ning mitmekülgse tööhõive tagamine ja kasutamine riigikaitseks;
b) keskkonnakaitselisteks eesmärkideks on riigimetsa säilitamine vähemalt 20%-l maismaast, metsade majandamisel kaitsepiirangute täielik jälgimine ning õigusaktidega määratletud metsakaitseliste kohustuste täitmine ja metsade kahjustamise vältimine;
c) majanduslikeks eesmärkideks on riigitulu teenimine, kõikide riigimetsa majandaja poolt toodetavate metsasaaduste müümine turuhinnaga ja RMK majandustoimingute läbiviimine eraettevõtetega võrreldavas ökonoomsuses.

• RMK-l puudub iseseisvalt õigus temale majandada antud maadel maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks, ka ei tegele keskus puidu töötlemise ega töötlemise korraldamisega.

Tabel 4.6.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

Tabel 4.6.2. Strateegia elluviimiseks planeeritud seadusemuudatused

4.7. Metsa- ja puidutööstus

Eesti metsaressurss leiab rakendust eelkõige puitu töötlevas tööstuses. Puitu töötlev tööstus hõlmab endas peamiselt nelja tootmisharu: puidu töötlemine, paberi ja pabertoodete tootmine, kirjastus ja trükindus ning mööblitootmine. 2001. aasta esialgsetel andmetel toodeti nendes neljas harus kokku ligi 5% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Koos metsamajanduse sektoriga ulatub eelnevalt nimetatud näitaja ligi 7%-ni. Teiste töötleva tööstuse harudega võrreldes on puidutöötlemine toiduainete tootmise järel tähtsuselt teine haru SKP struktuuris. Viimase viie aasta jooksul on puidutöötlemise sektori osatähtsus SKP-s pidevalt suurenenud.

Regionaalse tööhõive aspektist on metsal baseeruval tööstusel oluline roll ka tööandjana – metsal baseeruvas tööstuses hõivatute osakaal küünib 9%-ni koguhõivest. Kuna suuremad raietööd leiavad aset Pärnu, Ida-Viru, Tartu, Viljandi ja Jõgevamaal, siis on need regioonid metsal baseeruva tööstuse arengute suhtes ka kõige tundlikumad.

Puidutoodetest eksporditakse välisturgudele rahalises väärtuses kõige enam saematerjali ja töötlemata puitu. Kui varasematel aastatel oli peamiseks ekspordiartikliks töötlemata puit, siis viimastel aastatel on suurenenud enam saematerjali osatähtsus. Põhiline osa saematerjalist läheb Suurbritanniasse ja Saksamaale. Töötlemata puidu ekspordist moodustab enamuse paberipuu eksport, mille peamisteks eksporditurgudeks on Rootsi ja Soome. Eespool nimetatud eksporditurgudele müüakse ligi 60% Eesti puidutoodetest.

Siseturul tarbitavad kogused on tunduvalt madalamad ekspordimahtudest. Puidutoodetest imporditakse rahalises väärtuses kõige enam töötlemata puitu ja saematerjali. Tähtsuselt kolmandal kohal on vineer. Nende puidutoodete peamiseks impordiriigiks on Venemaa, kust veetakse sisse ligi pool puidutoodete koguimpordist. Venemaalt imporditavad puidutooted lähevad suures osas töötlemiseks ning seejärel edasi ekspordiks Euroopasse.

Üha enam tähtsustatakse Eestis tööstusliku metsamaterjali kõrval valmistoodangut. Kuna enamuse ekspordist moodustab tööstuslik metsamaterjal ja valmistoodangu osakaal on väiksem, siis on oluline tugeva rahvusvahelise konkurentsi tõttu suurendada valmistoodangu osakaalu kvaliteedi parendamise teel. Oluline oleks läbi viia potentsiaalsete sihtmaade siseturgudel kasutatavate litsentside ja sertifikaatide analüüs ning luua nende saamist koordineerivad institutsioonid.

Kvaliteetse tarbepuidu mehhaaniline töötlemine on Eestis heal tasemel. Samas tekib metsade majandamise käigus lähiaastatel aastas 2 miljonit tihumeetrit madalakvaliteetset puitu, millele antud hetkel tarbijat ei ole. Ka raiejäätmed pole leidnud piisavat kasutust energeetikas taastuva ja keskkonnasõbraliku kütusena. Oluline oleks luua võimalused madalakvaliteedilise puidu efektiivsemaks kasutamiseks.

Eesmärk

Tõsta metsa- ja puidutööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet ning toodangu kohapealset tarbimist, tagamaks metsade majandamise käigus tekkiva puidu maksimaalne ärakasutamine.

Strateegia ja selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Metsanduse olulisuse hindamiseks vabariigi majandusliku ning sotsiaalse arengu kindlustajana käivitatakse sellekohased makromajanduslikud analüüsid, keskendudes eelkõige infrastruktuuri arendamisele, sh transpordi ning teedevõrgu parema ärakasutamise võimaluste käsitlemisele, samuti turu-uuringute läbiviimisele. Analüüside tulemustest lähtuvalt kavandatakse vahendid metsanduse potentsiaali maksimeerimiseks ning selleks vajadusel õigusaktide muutmiseks.

• Puidu kohapealse kasutamise suurendamiseks käivitatakse ettevõtjate ning riigi ühistöös elanikkonna teadlikkuse tõstmise programm. Selles propageeritakse puitu kui inimsõbralikku ja taastuvat tooret ehitustegevuses ja mööblitootmises ning tutvustatakse elanikkonnale puidu säästva kasutamise võimalusi. Siseriikliku tarbimise suurendamiseks töötatakse välja Euroopa Liiduga harmoniseeritud ehitusnormid.

• Majandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi ühistöös käivitatakse programm leidmaks võimalusi puidu kui toorme ja energiakandja konkurentsivõime tõstmiseks ja rohkemaks kasutamiseks, kasutusvaldkondade laiendamiseks ja paremaks väärindamiseks, kusjuures tähelepanu pööratakse eelkõige seni vähem kasutust leidnud puuliikide puidule. Puidu kui energiakandja kasutamise suurendamiseks analüüsitakse võimalusi puidu kui keskkonnahoidliku kütteallika soosimiseks osana välja töötatavast kütuse ja energiamajanduse pikaajalisest riiklikust arengukavast.

• Eestis toodetud puittoodete konkurentsivõime suurendamiseks välisturgudel pööratakse õppe- ja teadustöös enam tähelepanu puidu omaduste igakülgsele tundmaõppimisele ning selle alusel kasutamist hõlbustavate normatiivide väljatöötamisele. Lisaks luuakse riiklikul tasandil puidu eksportimiseks vajalike litsentside ja sertifikaatide hankimist hõlbustav süsteem ning toetatakse nende hankimist.

Tabel 4.7.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

4.8. Metsakasutuse mitmekesistamine

Viimaste aastate uuringud näitavad eestimaalaste kasvavat huvi kodumaiste puhke- ja vaba aja veetmise võimaluste vastu. Metsas matkajate ning teiste aktiivsete loodusturistide arv on järsult tõusnud. Samas puuduvad turistide meelispaikades väljaehitatud lõkkeplatsid, piisavalt pole prügi ladustamise kohti, vähe on ka matkaradu, kus puhkajad võiksid loodust kahjustamata jalutada. Kohtades, kus on küll olemas prügi mahapanemise paigad, matkarajad ja suunisviidad, on sageli täheldatud hoolimatut suhtumist loodusesse. Probleemiks on looduses käijate vähene teadlikkus oma tegude võimalikest tagajärgedest.

Inimene on mõjustanud paljude ulukiliikide elutingimusi, jahipidamisega reguleerinud ulukite arvukust ja aidanud kaasa ulukiliikide seisukorra ning asustuse kujunemisele. Samas ei ole kõikide ulukite arvukust suudetud hoida lubatud piirides, mis on esile kutsunud metsakahjustusi. Mõnede vähemarvukate ulukiliikide kaitsele pole pööratud piisavat tähelepanu, on tekkinud nende hääbumise oht. Ulukiasurkondade seire on enamuse liikide osas olnud ebapiisav või puudunud üldse, sellekohane metoodika vajab täiendamist.

Eesmärk

Kindlustada elanikkonnale metsa ja metsaliike kahjustamata võimalikult mitmekesised metsa kasutamise võimalused.

Strateegia ja selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Metsade kasutamisel puidu saamiseks ei tohi väheneda metsa teised kasutusvõimalused. Igaüheõiguse jätkuva rakendamisega luuakse eeldused metsa kõrvalsaaduste töönduslikuks varumiseks ning marja- ja seenekorjamist puhkusena käsitlevate inimeste metsakasutusvajaduse rahuldamiseks. RMK-le pannakse riikliku tellimusena kohustus korraldada riigimetsades puhke- ja vaba aja veetmist ning selleks sobivate puhkeobjektide väljaehitamine ja hooldamine. Tagamaks metsa puhkuseks kasutamise suurendamist, samas kindlustamaks seda, et metsas liikujad ei häiriks teadmatult liialt metsaliikide elupaiku, töötatakse välja sobivad info- ja teabeprogrammid.

• Jahindust käsitletakse ka edaspidi metsade mitmekülgse kasutamise osana. Vabalt elavate ulukite arvukust reguleeritakse viisil, mis tagab loomapopulatsioonide elujõulisuse ja liigilise mitmekesisuse säilimise, pidurdades samaaegselt ulukite poolt metsale tehtavate kahjustuste edasist kasvu. Selleks töötatakse välja metsade majandamise ning kasutamise juhendid, mis kindlustavad ulukite elupaikade hea seisundi, rahu ulukite poegimis- ja innaajal, ning vähendavad toitumis- ja varjepiirkondade häirimist. Ulukiasurkondade seirel ning kasutusnormide määramisel lähtutakse teadusuuringute tulemustest; nii seireks kui kasutusnormide määramiseks töötatakse välja vastavasisulised juhendid.

Tabel 4.8.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused

4.9. Metsateadus ja -haridus, avalikkuse teavitamine metsast

Eestis on traditsiooniliselt antud kõrg- ja kutseharidust ning tehtud teadusuuringuid metsakasvatuse, vähem puidu varumise ning töötlemise alal. Metsandusliku õppe- ja teadustöö ebapiisava finantseerimise tõttu on viimasel aastakümnel vähe lisandunud õpetatavaid ja uuritavaid valdkondi, ebapiisav on olnud ka olemasolevate haridus- ja teadussuundade areng. Haridusasutuste arengut on pärssinud vastastikkuse koostöö piiratus ning tööandjate ebapiisavalt väljendatud huvi koolitustellimuse esitamise suhtes.

Mõne aastaga on aga järsult tõusnud metsaökoloogiat ning metsandusökonoomikat tundvate inimeste vajadus. Kuna kohapeal on vähe neis valdkondades sügavaid teadmisi omavaid inimesi ega ole ka kasutatud mujal maailmas populaarseid õppejõudude ja üliõpilaste rahvusvahelisi vahetusprogramme, siis puudub metsaökoloogia ja metsandusökonoomika erialal teadlaste ning õppejõudude piisav järelkasv. Metsade majandamisele seatavate ning järjest karmistuvate keskkonnakaitseliste nõuetega seoses on senisest suurem ka vajadus kvalifitseeritud metsatööliste järele.

Metsanduslikule uurimistööle Eestis on iseloomulik killustatus ja koordineerimatus. Selle põhjus on eelkõige prioriteetide puudumine teaduse arendamisel ning sellest tulenev ebastabiilne finantseerimine, samuti metsateaduse rahvusvahelisel tasandil pakutavate võimaluste, seda nii koostöö kui finantseerimise osas, ebapiisav ärakasutamine.

Ehkki eestlaste seost metsaga peetakse väga tugevaks ning metsas hoolimatult tegutsejaid on suhteliselt vähe, on suhtumist metsasse kindlasti võimalik parandada. Elanikkonna teadlikkuse tõstmine metsas toimuvast, nende käitumise mõjust metsale ning metsa mitmekülgse kasutamise võimalustest, aitaks kaasa metsade säilimisele ja säästlikule majandamisele.

Eesmärk

Tagada rahvusvahelistele nõuetele ning kohalikele vajadustele vastav metsahariduse ja -teaduse tase Eestis ning kindlustada Eesti elanikkond metsade säästva kasutamise põhimõtteid käsitleva teabega.

Strateegia ning selle elluviimiseks planeeritud tegevused

• Riigieelarveliste vahendite jagamisel metsandusliku kõrghariduse (sh magistri ja doktoriõpe) ja metsateaduse vahel eelistatakse haridust; pearõhk pannakse metsaökoloogia ja metsandusökonoomika õpetamisele rahvusvaheliselt aktsepteeritaval tasemel. Selleks kaasatakse rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõude; vahendite ökonoomsemaks kasutamiseks koordineeritakse õppekavade arendamist nii Balti- kui Skandinaaviamaade vastavate haridusasutuste vahel.

• Kindlustamaks erinevate haridusasutuste koordineeritud ning ühiskonna vajadustele vastavat arengut ühtse metsandushariduse süsteemi kujundamisel, moodustatakse metsanduslike ja puidu töötlemisega seotud haridusasutuste, Haridus-, Põllumajandus-, Majandus- ja Keskkonnaministeeriumi, ning erinevate tööandjate organisatsioonide vaheline koostöökoda. Vältimaks pakutava metsandushariduse dubleerimist ning selle mittevastavust tööandjate vajadustele, saab koostöökoja ülesandeks aidata kaasa metsanduslike õppekavade koostamisele ning vahendite sihipärasele suunamisele erinevate haridusasutuste vahel.

• Õppetöö kvaliteedi parandamiseks ning üliõpilaste erialateadmiste mitmekesistamiseks võimaldatakse jätkuvalt Eesti Põllumajandusülikooli ja Tartu Ülikooli vahel ainepunktide ülekandmist. Tulevastele metsandusspetsialistidele kõrge kvalifikatsiooni ning praktilise töökogemuse kindlustamiseks suurendatakse kõrghariduse andmisel välitööde õppepraktikumide mahtu, kasutades selleks eelkõige kutseharidust andvate õppeasutuste olemasolevaid ning kasutamata võimalusi. Kutsehariduse arendamisel pannakse erilist rõhku kvalifitseeritud metsatööliste – sae- ning metsamasinate operaatorite koolitusele.

• Konkurentsi suurendamiseks magistrantide ning doktorantide hulgas toetab riik üliõpilaste osalemist rahvusvahelistes koolitusprogrammides ja teadusvahetustes; riigiasutuste töötajate magistri- ja doktoriõpet toetatakse rahaliselt ning võimaldatakse õppijatele õppepuhkust koos töökoha säilitamisega.

• Teadustöö suunamiseks määratletakse prioriteetsed uurimisvaldkonnad ja tagatakse nende pikaajaline finantseerimine. Prioriteetseteks loetakse metsaökoloogia, metsa- ja puidusaaduste mõõtmise, hindamise ja inventeerimise (sh monitooringu), metsa kasvu modelleerimise ning metsade kasutamisega seotud rakendusuuringuid. Metsateaduse arengu suunamiseks moodustatakse ka Eesti Põllumajandusülikooli, Tartu Ülikooli ning riiklike institutsioonide peatükis nimetatud loodava asutuse vaheline koostöökoda.

• Tõstmaks elanikkonna teadlikkust metsas toimuvast ja metsa säästva majandamise põhimõtetest käivitatakse vastavad teabeprogrammid. Riik finantseerib selleks looduskoolide õpilastele ning õpetajatele suunatud koolitusprogrammide väljatöötamist, tagamist õppevahenditega ja rakendamist ning loodushariduse senisest mahukamat lülitamist üldhariduskoolide õppekavadesse. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas suunatakse täiendavad vahendid avalikkuse objektiivsele teavitamisele metsas ja metsaga toimuvast.

Tabel 4.9.1. Strateegia elluviimiseks planeeritud tegevused