«Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse» § 1 punktiga 3 täiendatakse «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõikega 1 ³, mille kohaselt loetakse nimetatud seaduses «piisavaid elatusvahendeid tagada võivaks varaks kinnisvara, vallasasjadeks olevaid ehitisi ja nende osi (ka kortereid ning pooleliolevaid ehitisi), registritesse kantud mootorsõidukeid, vee- ja õhusõidukeid, pangahoiuseid ning aktsiaid, osakuid ja muid väärtpabereid». Sama paragrahvi punktiga 4 täiendatakse «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõikega 1 ⁴, mis sätestab, et «toimetulekutoetuse määramise õiguse aluseks oleva vara kindlakstegemisel ei arvestata toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliikmete vara hulka vähemalt ühte aastaringselt elamiseks kasutatavat eluruumi ning taotleja ja tema perekonnaliikmete tööks vajalikke vahendeid».

Varandusliku seisundi arvestamine tulenevalt «Sotsiaalhoolekande seadusse» sisseviidud muudatusest on oma olemuselt õiguspärane, kuid sätestatud kujul mitte realiseeritav. Muudetud seaduse § 22 ³ lõige 3 annab valla- või linnavalitsusele õiguse jätta toimetulekutoetus määramata või määrata vähendatud ulatuses, kui «valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et isikul on toimetulekuks piisavalt vahendeid» (punkt 3) või «kui toimetulekutoetuse taotleja keeldub toimetulekutoetuse taotlemisel esitataval avalduse vormil oma varanduslikku seisundit kajastamast või esitab valeandmeid» (punkt 4).

Viidatud säte annab suured volitused kohaliku omavalitsuse vastavale komisjonile, hindamaks isiku varalist seisu, mis suurendab oluliselt võimalusi subjektiivse otsustuse tegemiseks toimetulekutoetuse määramisel. Samas puuduvad kohalikel omavalitsustel käesoleval ajal õiguslikud ja finantsilised võimalused toimetulekutoetuse taotleja vara piisavuse määratlemiseks ja esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks, et võtta vastu objektiivseid ja põhjendatud otsuseid taotlejale toetuse määramise, määramisest keeldumise või vähendatud ulatuses toetuse määramise kohta.

Põhiseaduse § 28 lõige 1 kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. Põhiseaduse § 11 alusel tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Tulenevalt põhiseaduse § 28 lõikest 1 on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse osutada abi puuduse korral, kuid abi osutamise tingimuseks ei tohiks asetada abitaotleja olukorda, kus ta puudust kannatavana inimväärse elu tagamiseks on sunnitud oma vara võõrandama või oma mõistlikul tasemel olevad säästud kulutama.

Taolised piirangud on ebaproportsionaalsed ja moonutavad puuduse korral abi saamise õiguse olemust, kuna need abinõud ei vasta soovitud eesmärgile – isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamine, kõrvaldamine või kergendamiseks abi osutamine («Sotsiaalhoolekande seaduse» § 3 lõige 2) ning on seega vastuolus põhiseaduse §-ga 11. Ei saa lugeda proportsionaalseks piirangut, millest lähtuvalt abi vajav inimene võib sattuda olukorda, kus sotsiaalabi taotlemiseks peab ta võõrandama talle hingeliselt olulise väärtusega esemed. «Sotsiaalhoolekande seaduse» muudatus niisugust olukorda aga soosib.

Samuti on täiendatud «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõiked 1 ³ ja 1⁴ vastuolus põhiseaduse §-ga 10, mille kohaselt õigused, vabadused ja kohustused peavad tulenema põhiseaduse mõttest või olema sellega kooskõlas ja vastama inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Sotsiaalabi eesmärgiks ei ole üksnes olukorra saavutamine, kus tagatakse inimesele eluks hädavajalik miinimum, vaid aidatakse isikul taolisest olukorrast väljuda, pakkudes selleks mõneajalist leevendust sotsiaalabi näol. Seejuures tuleb niisuguse abi andmisel järgida inimväärikuse põhimõtet. Riigil on kohustus luua tingimused, mis on vajalikud selleks, et tagada inimväärikuse realiseerimine. Olukord, kus inimene on sunnitud sisuliselt sundvõõrandama temale kuuluvat minimaalset vara, ei ole kooskõlas inimväärse kohtlemise põhimõttega, mille tagab põhiseaduse § 10. Samuti on niisugune olukord vastuolus põhiseaduse samas paragrahvis sisalduva sotsiaalriigi ideega, mille kohaselt riik peab oma elanikele abi osutama, kui neil on seda vaja. Kui abi osutamiseks on vajalik, et isik peab enne selle saamist eluks hädavajaliku vara võõrandama, on sellega rikutud sotsiaalriigi põhimõtet ning riik eiranud kohustust hoolitseda oma elanike eest.

«Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse» § 1 punktiga 5 (õ) muudetakse «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõiget 2 ¹, millega kehtestatakse, et toimetulekutoetuse määramisel loetakse kuni 24-aastane õpilane ja üliõpilane vanema ülalpidamisel olevaks, välja arvatud juhul, kui ta on abielus või tal on laps.

Nimetatud säte on vastuolus «Perekonnaseaduse» (RT I 1994, 75,1326; 1996, 40, 773; 1996, 49, 953; 1997, 28, 422; 1997, 35, 538; 2000, 50, 317 2001, 16, 69; 2001, 53, 307; 2002, 53, 336; RT III 2001, 15, 154) §-ga 60, mille kohaselt vanem on kohustatud ülal pidama üksnes oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. Õppimise ajal on vanem kohustatud last ülal pidama sel juhul, kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel. Ülalpidamise kohustust aga ei ole vanemal juhul, kui laps õpib rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.

Muudetud «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõikega 2 ¹ on soovitud arvata toimetulekutoetuste taotlejate hulgast välja vallalised ja lasteta õpilased ning üliõpilased, jättes nad toimetulekutoetuse saamisel sõltuma vanemate suvast, kellel seaduse kohaselt oleks õigus toetust taotleda. Samuti ei garanteeri seadus, et toetuse määraja võtab õpilaste ja üliõpilaste elamispinnakulud arvesse toimetulekutoetuse määramisel. Nimelt sätestab muudetud «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22³ lõige 4, et «valla- või linnavalitsus võib toimetulekutoetuse määramisel arvesse võtta käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 ¹ nimetatud isikute elamispinnakulud õppetöö tegeliku toimumise kuul». Seega väheneb oluliselt kuni 24-aastaste õpilaste ja üliõpilaste võimalus saada puuduse korral riigilt abi, mis on vastuolus põhiseaduse § 28 lõikega 1.

Vastavalt põhiseaduse §-le 12 ei tohi kedagi diskrimineerida päritolu, varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kuigi sotsiaalhoolekande korras osutatav abi on viimane võimalik allikas, millega isik peab toime tulema, ei anna see õiguslikku kaalutlust teha õppurite, eelkõige aga kuni 24-aastaste seas vahet nende vahel, kes õpivad ja kes ei õpi. Võimaluste erinevus tekib samuti õpilaste ja üliõpilaste endi vahel. Kui ühel õppuril vanemaid ei ole, on tal õigus toimetulekutoetust taotleda. Vanemat omaval õpilasel või üliõpilasel endal aga toimetulekutoetuse taotlemise õigus puudub. Seega on «Sotsiaalhoolekande seaduse» muudetud § 22 lõige 2 ¹ vastuolus põhiseaduse §-ga 12.

Samuti on «Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus» vastuolus põhiseaduse §-s 10 toodud õigusselguse põhimõttega. «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 2 kehtiv redaktsioon sätestab seaduses kasutatud mõisteid. Seaduse § 2 punkt (õ) 4 kohaselt on sotsiaaltoetus isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus. Perekonna mõistet selle seaduse tähenduses ei ole sõnastatud. «Sotsiaalhoolekande seaduse» muudetud sõnastuse kohaselt on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isikutel. Seega ei kasutata enam mõistet «perekond», vaid viidatakse normile, mis tegelikult sätestab toimetulekutoetuse määramise alused. See norm näeb ette, et toimetulekutoetuse määramise aluseks on «toetuse taotlejaga abielus või abielulistes suhetes olevate samas eluruumis elavate isikute, nende ülalpidamisel olevate laste ja vanemate või muude üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavate või ühise majapidamisega isikute sissetulek». Samas on «Sotsiaalhoolekande seaduse» § 22 lõigetes 1 ¹ ja 1² endiselt kasutusel mõiste «perekond» nii nagu ka paljudes teistes selle seaduse normides. Õigusselguse põhimõttega ei ole kooskõlas, kui paljudele isikutele suunatud seadus on sõnastatud ebaselgelt.

Pean vajalikuks 10. detsembril (õ) 2002 vastu võetud «Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadust» Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.

ÕIEND

RTL nr. 12, 28. jaanuar 2003.  Asendada Riigi Teataja Lisas 2002, 150, 2189 avaldatud Vabariigi Presidendi 30. detsembri 2002 otsuse nr 317 ««Sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse» väljakuulutamata jätmine» lk 7403 teises lõigus arv «6» arvuga «5» ja sama lehekülje viimase lõigu kolmandas lauses sõna «lõige» sõnaga «punkt» ning lk 7404 viimases lõigus sõna «novembril» sõnaga «detsembril».