Majandusministermäärusalgtekst-tervikteksteeskirilõhkeaine / lõhkematerjalavaldamineavaldatud2000-12-08+02:00RTL200013321382001-04-01+03:0043RTL2000-12-27+02:001332138http://www.riigiteataja.ee/akt/266832002-06-01+03:002004-04-30+03:00maarus_1_10.02.2010.xsd2668312010-10-28+03:00migraator153103Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiriMajandusministri 8. detsembri 2000. a määrus nr 43

Määrus kehtestatakse «Lõhkematerjaliseaduse» (RT I 1997, 86, 1461) paragrahvi 60 lõike 1 alusel.

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1.

Käesolev eeskiri sätestab tehnilised nõuded tsiviilkäibes olevate lõhkematerjalide valmistamisel, hoidmisel ja kasutamisel ning on kohustuslik täitmiseks kõigile juriidilistele ning füüsilistele isikutele, kes töötavad lõhkematerjaliga, teevad lõhketööd või ilutulestikku.

§ 2.

Käesolevas eeskirjas kasutatakse lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamisega seotud mõisteid (lõhkeaine, pürotehniline aine, lõhkematerjali valmistamine, ohtlik ala jt erialased mõisted) «Lõhkematerjaliseaduses» sätestatud tähenduses.

§ 3.

Lõhkematerjali valmistamine, hoidmine ja kasutamine toimub «Lõhkematerjaliseaduse», «Lõhkematerjalitehase ehitamise ja kasutamise eeskirja» (RTL 1998, 112, 454), «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja» (RTL 1999, 165, 2391) ning käesoleva eeskirja nõuete kohaselt.

2. peatükk
LÕHKEMATERJALI VALMISTAMINE

§ 4. Üldnõuded ammooniumnitraadi ja lihtlõhkeaine käitlemisel

(1)

Ammooniumnitraat (NH₄NO₃) peab olema granuleeritud või soomustatud ning poorne, mille teraline koostis sobib lihtlõhkeaine valmistamiseks. Tuleb vältida liigset peene osakeste sisaldust. Sobivaimaks tooraineks lihtlõhkeaine valmistamisel on ühtlase teralisusega granuleeritud ammooniumnitraat (85–90% 1,0–2,0 mm läbimõõduga graanuleid).

(2)

Ammooniumnitraat on hügroskoopne ja vees lahustuv aine ning paakub kergesti õhuniiskuse mõjul. Selle vältimiseks peab ammooniumnitraat olema pakendatud niiskuskindlasse taarasse ja seda tuleb säilitada kuivas, ventileeritavas ning puhtas hoidlas.

(3)

Ammooniumnitraat on tule- ja plahvatusohtlik aine. Ammooniumnitraadi käsitsemisel ei tohi kasutada sädemeid andvaid tööriistu ega tsingist või galvaniseeritud esemeid, mille tulemusel ammooniumnitraat võib süttida või keemiliselt laguneda.

(4)

Kuiv ammooniumnitraat, mis sisaldab üle 0,02% orgaanilist ainet, plahvatab võimsast vahedetonaatorist. Paljude orgaaniliste ja mineraalsete lisandite mõjul kaldub ammooniumnitraat keemilisele ja termilisele lagunemisele. Nendeks aineteks võivad olla:

– veeldatud gaasid;

– põlevad vedelikud ja kütused;

– õlid, rasvad, vahad;

– heinad ja õled;

– paber ja peenestatud puit;

– väävel ja metallipulbrid.

Katkine pakend ja sealt välja pudenenud ammooniumnitraat tuleb kohe hävitada, kui on alust arvata, et ammooniumnitraat on segunenud teiste ainetega.

(5)

Ammooniumnitraati võib avatingimustes hoida ainult ajutiselt ja juhul, kui pakend on niiskuskindel.

(6)

Ammooniumnitraati ei tohi säilitada, käsitseda ega segada tingimustes, kus rõhk võib suureneda.

(7)

Ammooniumnitraadi hoidla põrand peab olema betoonist või muust mittepõlevast materjalist.

(8)

Hoidla valgustus- ja kütteseadmed tuleb paigaldada selliselt, et need ei põhjustaks ammooniumnitraadi kuumenemist ning oleks võimalik kergesti eemaldada seadmetele kogunevat tolmu.

(9)

Kasutatavad elektriseadmed peavad olema vastupidavad ammooniumnitraadi keemilisele toimele. Nende pinna temperatuur ei tohi tõusta üle 600 Cº ja seadmed tuleb hoida puhtana.

(10)

Transpordivahendid ja tõstukid võivad laos olla ainult laadimistööde tegemise ajal.

(11)

Tulekahju kustutamiseks peab olema tagatud piisav veevarustus ja laos olema tuletõrjevahendid. Tuletõrjevahendite hulga ja asukoha määrab tuleohutuse eest vastutav isik.

(12)

Tuletöid võib laos teha ainult laojuhataja järelevalve all, kui töökohast on ammooniumnitraat või lõhkeaine eemaldatud ja töökoht hoolikalt puhastatud.

(13)

Ammooniumnitraadi käsitsemisel tuleb juhinduda samuti «Tule- ja plahvatusohtlike väetiste tootmise, töötlemise, importimise, turustamise ja kasutamise korrast» (RT I 1998, 88, 1437).

§ 5. Lihtlõhkeaine valmistamine

(1)

Lihtlõhkeaine valmistamiseks võib komponentidena kasutada aineid, millele on väljastatud kvaliteedisertifikaat ja ammooniumnitraadile ka ohukaart.

(2)

Komponendina kasutatava õli (diislikütus, kütteõli) leekpunkt peab süttimisohu tõttu olema üle +550 ^oC. Bensiini, petrooleumi jt kergesti aurustuvaid destillaate lihtlõhkeaine valmistamiseks kasutada ei tohi.

(3)

Lihtlõhkeaine kvaliteedi ühtluse jälgimiseks õlile lisatav värvaine (värvaine Ceresot 7B kasutamisel 0,001–0,002% õli massist) ei tohi keemiliselt mõjuda lihtlõhkeaine koostisosadele.

(4)

Valmis lihtlõhkeaine peab olema ühtlase kvaliteediga. Õli peab olema ammooniumnitraadis ühtlaselt jaotunud. Sobivaimaks õlisisalduseks lihtlõhkeaines on 5,5–6,0% ammooniumnitraadi massist.

(5)

Valmistatav ja kasutatav lihtlõhkeaine peab olema tasakaalustatud hapnikubilansiga. Lõhkamisel ei tohi olulisel määral tekkida mürgiseid gaase (silmaga nähtavat kollast plahvatusgaasi).

(6)

Lihtlõhkeaine valmistamise koht tuleb valida nii, et kaugus L:

1) lõhkematerjalidest oleks:

= 15 × Q^1/3 (m).

Kaugus peab olema vähemalt 25 m;

2) ajutisest lõhkematerjalilaost või ammooniumnitraadihoidlast oleks:

= 3 × Q^1/3 (m)

(ammooniumnitraadi hulk laos tuleb valemis võtta kaks korda väiksem tegelikust hulgast).

Kaugus peab olema vähemalt 20 m.

Valemites:

– kaugus kaitstavast objektist (turvaala);

– lihtlõhkeaine ja valmistuskohal oleva ammooniumnitraadi koguhulk (t).

Kohavalikul tuleb jälgida, et lihtlõhkeaine valmistusprotsessis mittekasutatav ammooniumnitraat oleks paigutatud vastavalt selle aine tule- ja plahvatusohtlikkusele piisavale kaugusele nii valmistuskohast kui ka elamutest, ehitistest, avalikest asutustest, põlevate vedelike ladudest ning inimeste kogunemiskohtadest ja üldkasutatavatest teedest.

§ 6. Lihtlõhkeaine valmistamine segistis

(1)

Kogu ühe lihtlõhkeaine partii valmistamiseks vajatav ammooniumnitraat paigutatakse segamis-laadimismasina mahutisse ja segamise käigus lisatakse (pritsitakse) sinna vajalikus koguses õli.

(2)

Kasutada võib ainult poorset ammooniumnitraati, mis on ette nähtud lihtlõhkeaine valmistamiseks.

(3)

Kasutades sobiva poorsusega ammooniumnitraati (õliimavus 9,6%), muutub segu kasutuskõlblikuks lõhkeaineks siis, kui kogu õli on ühtlaselt ammooniumnitraadi graanulites jagunenud.

(4)

Välise vaatluse põhjal on lihtlõhkeaine kasutamiskõlblik lõhketöödeks, kui graanulid ei ole enam väliselt õlised ja komponendina kasutatud õli on tunginud graanulite sisemusse. See protsess võib jätkuda ka lõhkeaugus.

(5)

Õli imendumiskiirus sõltub õli viskoossusest. Väiksema viskoossusega õli kasutamisel muutub lõhkeaine kiiremini kasutuskõlblikuks.

§ 7. Lihtlõhkeaine valmistamine kruvisegistis

(1)

Lihtlõhkeaine valmistamiseks kruvisegistiga on sobivaim kõrgpoorne ammooniumnitraat.

(2)

Segamiskruvi ja õlipump tuleb käivitada üheaegselt.

(3)

Kui segamine lakkab, tuleb komponendina kasutatava õli juurdevool sulgeda.

(4)

Segistisse antava õli hulka tuleb vastava juurdevoolumõõturi abil pidevalt kontrollida. Õli peab olema segamiskvaliteedi hindamiseks sobiva värvaine lisandiga, mille sisaldus põlevvedelikus peab olema muutumatu.

(5)

Segisti tühikäigul, kui segistis puudub ammooniumnitraat, tuleb segamise lõpetamisel õli juurdevool kohe katkestada, et vältida segu üledoseerimist.

(6)

Põrandale pudenenud lihtlõhkeaine ja ammooniumnitraadi jäägid tuleb koguda kokku ja kasutada kui lõhkeainet või hävitada.

(7)

Valmistatud lihtlõhkeainest tuleb võtta õlisisalduse määramiseks vähemalt üks kord päevas kontrollproov massiga 100 grammi.

3. peatükk
LÕHKEMATERJALI HOIDMINE

§ 8. Lõhkematerjali hoidmine

(1)

Lõhkematerjali tuleb hoida selleks kohaldatud lõhkematerjali laos, konteineris või seifis.

(2)

Lõhkematerjali lao, konteineri ja seifi ehitus ning asukoht peavad vastama käesoleva eeskirja paragrahvis 3 nimetatud õigusaktides sätestatud nõuetele.

(3)

Lõhkematerjali hoidlas ei tohi õhu temperatuur ületada 30 ºC. Õhu temperatuuri kontrolliks peab hoidlas olema termomeeter.

(4)

Elektridetonaatorite hoidla ei tohi asuda elektromagnetiliste mõjutuste ohtlikus alas. Hoidla metallkonstruktsioonid tuleb maandada.

(5)

Alaline lõhkematerjali pealmaaladu peab olema varustatud piksekaitsega. Piksekaitse peab vastama kehtivale piksekaitse ehitamise ja projekteerimise normidele (EPN 10.14 või DIN/VDE).

(6)

Igale lõhkematerjalilaole peab koostama passi, mis vastab lõhkematerjaliseaduse § 23 lõike 2 nõuetele. Lao üldmahutavus, hoidlate mahutavus, arv ja hoidlatevahelised kaugused või allmaaladudes kambrite ja niššidevaheliste tervikute mõõtmed peavad olema põhjendatud arvutustega ning vastama projekteeritud suurustele.

(7)

Lõhkematerjalide mehhaniseeritud teisaldamisel lao territooriumil ja hoidlates võib kasutada selleks kohaldatud, lao projektile vastavaid laadureid ja autokraanasid.

(8)

Juurdepääsud lõhkematerjali laole ja hoidlale tuleb hoida vabad takistustest ning need peavad olema kasutuskõlblikud.

(9)

Lõhkematerjali hoidla uksele tuleb paigutada selgestiloetavad ohu- ja teabemärgid, nagu lõhkematerjali märgis, suitsetamise ning tule kasutamise keelumärk ja lõhkematerjali hoidmiseks lubatud maksimaalsed kogused.

(10)

Lõhkematerjali allmaalaod tuleb ehitada eriotstarbelise kaeveõõne rajamise projekti järgi.

(11)

Lõhkematerjali hoidmise kord pealmaa-konteinerhoidlas kehtestatakse ettevõtte juhendiga kooskõlastatult Tehnilise Järelevalve Inspektsiooniga. Lõhkematerjali kogus pealmaa-konteinerhoidlas ei tohi ületada 1000 kg lõhkeainet või 2000 tk B sobivusrühma toodet. Käesolevas lõikes sätestatud piirangut lõhkematerjali koguse osas ei rakendata pürotehniliste toodete hoidmisel.

4. peatükk
LÕHKEMATERJALI KASUTAMINE

1. jagu

Üldnõuded

§ 9. Lõhkematerjaliga töötamine

(1)

Lõhkematerjaliga töötamiseks võib kasutada lõhkematerjali, mille kohta on välja antud alaline või ajutine kasutusluba vastavalt «Lõhkematerjaliseaduse» paragrahvi 3 sätetele. Alalise kasutusloa andmisel kantakse lõhkematerjal riiklikusse lõhkematerjaliregistrisse.

(2)

Lõhkematerjali kasutav isik peab olema vastava pädevusega ja atesteeritud «Lõhkematerjaliseadusega» sätestatud juhtudel ja korras.

(3)

Lõhkematerjali (samuti pürotehnilise toote) katsetamisel, kasutamisel, hävitamisel ja ilutulestiku läbiviimisel tuleb töid tegev isik varustada konkreetseks tööks kõigi vajalike isikukaitsevahenditega (kaitsekiiver, kaitseprillid või -mask, killu- või kuulivest, turvariietus) ning vajadusel side- ja signalisatsioonivahenditega (signaallipud, signaalraketid jt selleks sobivad hoiatus- ning infoseadised).

§ 10. Lihtlõhkeaine kasutamine

(1)

Lihtlõhkeainet võib kasutada kuivades lõhkeaukudes. Märgades lõhkeaukudes tuleb lihtlõhkeaine paigutada veekindlasse kesta (ümbrisesse).

(2)

Lihtlõhkeaine vajab initsieerimiseks vahedetonaatorit. Vahedetonaatoris oleva lõhkeaine detonatsioonikiirus peab olema suurem lihtlõhkeaine detonatsioonikiirusest. Lihtlõhkeaine kasutamisel püsiva detonatsioonikindluse saavutamiseks tuleb moodustada lõhkeaugus ühtlase tihedusega lõhkelaeng ja see kindlalt topistada.

(3)

Lihtlõhkeaine kasutamisel tuleb arvestada, et detonatsioonikindlus väheneb temperatuuri langemisel, laengutiheduse ja niiskuse suurenemisel ning lõhkelaengu läbimõõdu lähenemisel kriitilisele läbimõõdule.

§ 11. Lõhketöö tegemine

(1)

Lõhketöö tegemiseks peab koostama lõhketöö projekti või puur- ja lõhketööde passi, mille kinnitab lõhketööde tegemise eest vastutav isik. Lõhketööde projekt või pass peab sisaldama meetmeid töö ohutuse tagamiseks, võimaldama maksimaalse mehhaniseerimise ja parimate tehnoloogilis-majanduslike tulemuste saavutamise ning vastama lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.

(2)

Lõhket??ö meetod ja lõhkamise viis määratakse sõltuvalt lõhatava objekti suurusest, asukohast, lõhkamise eesmärgist ja tehnilis-majanduslikest teguritest.

2. jagu

Lõhketöö meetodid

§ 12. Lõhketöö meetodite valik

(1)

Kivimi purustamiseks sõltuvalt kivimi füüsikalistest omadustest, mäe-geoloogilistest tingimustest ja lõhkamise eesmärgist kasutatakse erinevaid lõhketöö meetodeid:

1) välislaenguga lõhkamine;

2) lõhkeaugulaenguga lõhkamine;

3) katellaenguga lõhkamine;

4) kamberlaenguga lõhkamine.

(2)

Lõhketöö meetod tuleb valida lähtudes konkreetsetest tingimustest ja tehnilistest võimalustest tagamaks lõhketöö tegemise maksimaalse ohutuse, minimaalse kahjuliku mõju inimesele, varale ja keskkonnale ning parima tehnoloogilise ja majandusliku tulemuse.

(3)

Lõhkelaengute parameetrite arvutuse metoodika valib lõhketöö tegemise eest vastutav isik. Käesolevas eeskirjas kasutatakse lõhkelaengute parameetrite arvutamiseks praktikas enamlevinud meetodit ja valemeid.

(4)

Lõhkelaengute arvutuslikud parameetrid ja paigutus tuleb täpsustada katselõhkamistega. Katselõhkamiste tulemuste alusel koostatakse lõhketööde projekt või pass. Lõhketööde käigus tehtavad parameetrite muutmised tuleb kanda lõhketööde projekti või passi. Muudatusi peab allkirjastama lõhketöö tegemise eest vastutav isik.

§ 13. Välislaenguga lõhkamine

(1)

Välislaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkelaeng, mis paigutatakse vahetult lõhatava eseme või kivimi pinnale.

(2)

Välislaengut kasutatakse juhul, kui lõhkeaugu puurimine ei ole tehniliselt võimalik või majanduslikult otstarbekas. Seda meetodit kasutatakse ülemõõduliste kivimitükkide, raudbetooni, metalli ja pikamõõduliste esemete purustamiseks.

(3)

Välislaengute toime suurendamiseks tuleb lõhkelaeng katta selleks otstarbeks lubatud kattematerjaliga (topisega), mille paksus peab olema võrdne või suurem lõhkelaengu paksusest.

(4)

Ülemõõdulise kivimitüki või rahnu purustamiseks vajaliku välislõhkelaengu mass Q määratakse valemiga:

= q × V (kg),

kus: V – kivimitüki või rahnu ruumala (m³ );

– lõhkeaine erikulu (kg/m³).

Sõltuvalt kivimi kõvadusest on lõhkeaine erikulu q välislaenguga lõhkamisel 1,5–3,0 kg/m³.

(5)

Pikamõõdulise eseme purustamiseks välislõhkelaengu mass Q määratakse valemiga:

= k × S (kg),

kus: k – lõhkeaine kulutegur (g/cm²), mille suurus oleneb kasutatavast lõhkeainest ja purustatavast materjalist;

– purustatava eseme põiklõige lõhkelaengu kohal (cm²).

(6)

Välislaenguga lõhkamisel on otstarbekas kasutada maksimaalselt tugevajõulisi lõhkeaineid või kumulatiivlaenguid. Pulbrilise lõhkeaine kasutamisel ei tohi lõhkeaine kihi (laengu) paksus purustataval esemel olla väiksem kasutatava lõhkeaine kriitilisest läbimõõdust.

(7)

Mitme välislaengu lõhkamine peab toimuma üheaegselt või peab laengutevaheline kaugus olema selline, et ühe laengu plahvatus ei kahjusta teisi läheduses asuvaid lõhkelaenguid.

§ 14. Lõhkeaugulaenguga lõhkamine

(1)

Lõhkeaugulaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkamiseks puuritud lõhkeauku paigutatud lõhkeaine laeng. Lõhkeauk on silindriline tehissüvend, mille läbimõõt ja pikkus määratakse sõltuvalt lõhkamise eesmärgist, kasutatava lõhkeaine ja purustatava materjali omadustest, tehnilistest võimalustest ning majanduslikust otstarbekusest. Mäetöödel, ehitiste rajamisel ja varistamisel ning külmunud pinnase (materjali) kobestamisel kasutatakse lõhkeauke läbimõõduga 22–300 mm.

(2)

Lõhketöödel karjääris kasutatakse põhiliselt lõhkeauke läbimõõduga 50–220 mm. Väiksema läbimõõduga lõhkeauke kasutatakse lõhatava kihi väikese paksuse (kuni 3 m) korral ühtlasema kaevise raima (mäemassi) saamiseks, kaeveõõnte profileerimisel, kihtide selektiivsel kaevandamisel, külmunud pinnase kobestamisel ja ülemõõduliste tükkide purustamisel.

(3)

Lõhkeaugulaenguga lõhkamisel sõltub efektiivsus oluliselt lõhkelaengu ehitusest, lõhkeaukude paigutusest, vabade pindade arvust ja laengute lõhkamise järjekorrast. Kivimi ühtlaseks purustamiseks ja ülemõõduliste kivimitükkide osakaalu vähendamiseks kasutatakse lõhkelaengu jaotamist (hajutamist) lõhkeaugus. Plahvatusenergia ühtlasemaks jaotamiseks kasutatakse erinevaid lõhkeaineid, vertikaalses lõhkeaugus tavaliselt põhjas tugevamajõulist ja ülemises osas nõrgemajõulist lõhkeainet. Kivimi ebaühtlase struktuuri korral jaotatakse laeng vastavalt kihtide kõvadusele.

(4)

Lõhkeaugulaengu parameetrite arvutus sõltub lõhkelaengu konstruktsioonist ja lõhkamise eesmärgist. Konstruktsiooni järgi lõhkeaugulaeng on koondlaeng, piklik- või hajulaeng ning lõhkamise eesmärgi järgi kobestuslaeng, väljapaiske- ja kõrvalepaiskelaeng ning kontuurlaeng.

(5)

Lõhkeaukude paigutus, lõhkelaengute lõhkamise järjekord ja viidete suurus tuleb määrata lõhketööde projektis või passis. Sõltuvalt kivimi mehhaanilistest omadustest, lõhelisusest, soovitavast tükilisusest ja piirangutest plahvatuse seismilise ning õhu lööklaine mõju suhtes kasutatakse kivimite purustamiseks maavarade pealmaakaevandamisel erinevaid lühiviitega lõhkamisskeeme.

Viitesamm t_v lõhkelaengute plahvatuste vahel määratakse valemiga:

t_V = A_VW

(ms),

kus: A_V – viitetegur; W – vähima vastupanu joone pikkus (m).

Viitetegur A_V sõltub kivimi kõvadusest ja võetakse:

väga kõval kivimil (graniit) – 3;

kõval kivimil (kvartsiidid) – 4;

keskmise kõvadusega kivimil (lubjakivi) – 5;

pehmel kivimil (mergel, kips) – 6.

Arvutatud viitesammu järgi kasutatakse lähima standardse viiteajaga detonaatorit või viitereleed (pürotehnilist releed). Käesoleva eeskirja § 12 lõikes 2 nimetatu tagamiseks tuleb viiteajaks võtta mitte vähem kui 20 ms.

Erinevate lühiviidetega lõhkamisskeemide kasutamisel tagatakse:

– lõhkamise seismilise mõju vähenemine;

– kivimi ühtlasem purustamine;

– ülemõõduliste tükkide tekkimise vähenemine;

– massiivis lõhede tekkimise vähenemine;

– kaeveõõne põhja ja seinte intensiivsem ning täpsem töötlemine;

– puuraugu kasuteguri suurenemine.

§ 15. Lõhkeaugulaengu parameetrite arvutus koondlaenguga lõhkamisel

(1)

Koondlaeng käesoleva eeskirja mõistes on kera- või muu geomeetrilise kujuga laeng, mille suurima külje pikkus ei ületa enam kui neli korda lühima külje pikkust.

(2)

Koondlaengut kasutatakse lõhatava kivimi suhteliselt ühtlase struktuuri, väikeste mõõtmete (kihi paksus, astangu kõrgus) ning lõhkeaugu suurema läbimõõdu korral ja kui puudub vajadus kivimit ühtlaselt purustada.

(3)

Koondlaengu mass Q kivimi kobestamisel ühe vaba pinna puhul määratakse üldjuhul valemiga:

= n × q ×W³ (kg),

kus: q – kasutatava lõhkeaine arvestuslik erikulu (kg/m³);

– vähima vastupanu joon (m);

– plahvatuse toimearv.

Lõhkeaine arvestuslik erikulu sõltub lõhatava materjali (kivimi) füüsikalistest omadustest, lõhkeaugu läbimõõdust ja lõhkamise eesmärgist. Võetakse nn etalonlõhkeaine (näiteks ammoniidi) kohta praktiliste kogemuste alusel koostatud tabelist (vt lisa 1). Kasutatava lõhkeaine arvestuslik erikulu q = k × q_e (kg/m³), kus: q_e – etalonlõhkeaine erikulu (kg/m³); k– erikulu parandustegur, sõltuvalt lõhkeainest 0,76–1,5 (tugevama toimega lõhkeainel väiksem, nõrgema toimega lõhkeainel suurem).

Plahvatuse toimearv n iseloomustab kobestus- ja väljapaiskelaenguid. Toimearvu suurus leitakse valemist n = r : W , kus r on plahvatuslehtri raadius. Kivimi kobestamisel on toimearv 0,5–0,8; väljapaiskelaengu korral 1,0–3,0.

(4)

Lõhkeaukude mitmerealisel paigutusel määratakse laengute vahekaugus reas valemiga: a = kW (m),

kus k on tegur, mis arvestab kivimi lõhatavust, laengute lõhkamise viisi, järjekorda ja kivimi vajalikku tükilisust. Praktiliste katsete alusel k = 1,0–1,4 (kõvades kivimites väiksem, pehmetes suurem).

]]>

Joonis 1

(5)

Ridadevaheline kaugus b (m) määratakse sõltuvalt lõhkeaukude paigutuse skeemist, ridade lõhkamise järjekorrast ja viidete suurusest järgmise valemi abil: b = (0,85–1,0)a (m).

§ 16. Lõhkeaugulaengu parameetrite arvutus pikliku laenguga lõhkamisel

(1)

Piklik laeng käesoleva eeskirja mõistes on laeng, mille suurema külje pikkus ületab neli või enam korda lühima külje pikkuse.

Pikliku laenguga lõhkamist kasutatakse põhiliselt maavara kaevandamisel, kraavide ja süvendite rajamisel ja eriotstarbelistel töödel, kus omab tähtsust lõhatud kivimi tükilisus ja purustuse täpsus. Piklik lõhkelaeng paigutatakse lõhkeauku tervikuna (nn pidev laeng) või vahedega (nn jaotatud ehk hajulaeng).

Pikliku lõhkelaengu parameetrite arvutus sõltub lõhkeaugu paigutusest vaba pinna suhtes. Mäetöödel kivimite purustamisel kasutatakse põhiliselt vertikaalseid või kaldlõhkeauke.

]]>

Joonis 2

– astangu kõrgus (m);

– lõhkeaugu pikkus (m);

l_l

– lõhkelaengu pikkus (m);

l_t

– topise pikkus (m);

l_ü

– ülepuure pikkus (m);

α – lυhkeaugu kaldenurk (^o);

l_h

– hajulaengu pikkus (m);

W_j

– vähima vastupanu joon astangu jalamil.

(2)

Lõhkeaukude mitmerealisel paigutusel määratakse vertikaalse lõhkeaugulaengu suurus valemiga Q = q × a × b × H (kg)

üherealisel paigutusel Q = q × a × W × H (kg);

Lõhkeaugu pikkus L määratakse: L = H + l_ü (m).

l_ü

võetakse sõltuvalt lõhatavast materjalist (0–0,15) H.

Vähima vastupanu joone suurus astangu jalamil W_j üksiku lõhkelaengu korral määratakse valemiga:

]]>

ja moodustab 0,75–1,25 lõhkeaukude vahelisest või ridade vahelisest kaugusest. P – laengu jaotatud mass (kg/m).

]]>

suurus sõltuvalt lõhkeaugu läbimõõdust on toodud käesoleva eeskirja lisas 2. Topise pikkus l_t määratakse sõltuvalt lõhketööde läbiviimise tingimustest ja lõhkamise eesmärgist. Üldjuhul l_t on (0,2–0,5) L .

(3)

Lõhatavasse astangusse horisontaalselt puuritud lõhkeauku paigaldatud pikliku lõhkelaengu korral tuleb määrata vähima vastupanu joone W pikkus nagu vertikaalse lõhkeaugu korral või valemiga:

]]>

Mõlemad valemid on sobilikud kasutamiseks juhul, kui lõhkelaengu pikkus l_l ja vähima vastupanu joone pikkus W on üle 1,0 m. Kui l_l 1,0 m, määratakse W valemiga:

]]>

§ 17. Kobestuslaenguga lõhkamine

Kivimi (pinnase) kobestamiseks kasutatakse nii koond- kui ka piklikku lõhkelaengut. Lõhkelaengute parameetrite arvutuseks tuleb kasutada käesoleva eeskirja paragrahvides 15 ja 16 märgitud valemeid ja meetodeid. Kobestuslaengu toimearv n on väiksem kui 0,8.

§ 18. Väljapaiske- ja kõrvalepaiskelaenguga lõhkamine

(1)

Kindlaksmääratud mõõtmetega süvendi rajamiseks tuleb kasutada kivimi välja- või kõrvalepaiskeks arvutatud koond- või piklikke lõhkelaenguid. Sõltuvalt süvendi mõõtmetest paigutatakse lõhkeaugud ühe- või mitmerealiselt.

(2)

Suunatud väljapaiske saavutamiseks tuleb kasutada vähemalt kaherealist lõhkelaengute paigutust, kusjuures väljapaiske suunale kaugema rea lõhkelaengu toimearv peab olema 0,5 võrra suurem esimese (eelmise) rea lõhkelaengute toimearvust.

Koondlaenguga lõhkamisel lõhkelaengu mass Q määratakse valemiga:

= (0,4 + 0,6n³) qW³ (kg), kus: n – plahvatuse toimearv;

]]>

– plahvatuslehtri raadius või kaugus süvendi keskjoonest süvendi servani (m).

]]>

Joonis 3

Plahvatuse toimearv väljapaiske- ja kõrvalepaiskelaengute korral on suurem kui 1,0, tavaliselt 1,5–3,0. Laengutevaheline kaugus a lõhkeaukude üherealise paigutuse korral määratakse: a = 0,5W (n + 1) (m), mitmerealise paigutuse korral ja üheaegsel lõhkamisel ridadevaheline kaugus b = a.

Teised tähised joonisel:

– süvendi laius (m);

– süvendi sügavus (m).

(3)

Laenguridade vahekauguse b võib viidetega lõhkamisel määrata graafiliselt. Viitega lõhatava laengurea lõhkelaengu vähima vastupanu joon W peab olema perpendikulaarne eelneva lõhkelaenguga moodustatud vaba pinnaga ja ei tohi ületada eelneva lõhkelaengu vähima vastupanu joone W suurust.

]]>

Joonis 4

(4)

Ühe vaba pinnaga horisontaalselt paigutatud pikliku lõhkelaengu mass Q määratakse valemiga:

]]>

(5)

Lõhkelaengute parameetrite arvutus lõhkamistel kallakutel üle 20º, profiilsüvendite, paisude, tammide ja teiste muldkehade rajamiseks tuleb teostada lähtudes käesoleva eeskirja paragrahvides 15, 16 ja 18 sätestatud põhimõtetest ja meetoditest.

§ 19. Kontuurlõhkamine

(1)

Kontuurlõhkamine käesoleva eeskirja mõistes on lõhkeaugulaengute lõhkamine rajatava kaeveõõne (süvendi) projektikohase ristlõike täpseks saavutamiseks, samuti lõhkelaengute lõhkamine kaitseekraanina toimiva tehislõhe moodustamiseks kivimimassiivi ja lõhatava kaevise ploki (kaeveõõne, süvendi) vahele kogu kontuuri või selle teatud osa ulatuses.

(2)

Võib kasutada eel- ja järelkontuurlõhkamist. Eelkontuurlõhkamisel lõhatakse esimeses järjekorras piki kaeveõõne (süvendi) kontuuri paiknevad lõhkelaengud (kontuurlaengud) ja pärast tehislõhe moodustumist kontuuri sees asuvad lõhkelaengud (algmurde-, raimalaengud). Järelkontuurlõhkamisel lõhatakse kontuurlaengud viimases järjekorras (suurima viitega) või eraldi lõhkamisena.

(3)

Eelkontuurlaenguid võib lõhata enne teiste lõhkeaukude puurimist. Kui kasutatakse viite- või lühiviite lõhkamist, peab viitesamm kontuurlaengute ja algmurdelaengute vahel olema vähemalt 100 ms pehmete ja 75 ms kõvade kivimite lõhkamisel. Eelkontuurlaengud tuleb lõhata ühe viitega. Kui seda ei võimalda tekkiv seismiline võnkumine, tuleb lõhkelaengud lõhata erinevate viidetega gruppides.

(4)

Eelkontuurlaenguna kasutatakse põhiliselt hajutatud piklikku lõhkelaengut. Lõhkeaugu pikkus on võrdne raimalõhkeaukude pikkusega. Kui kaitstavale tervikule (seinale) esitatakse kõrgendatud nõudeid, siis suurendatakse kontuurlõhkeaugu pikkust 7–10 raimalõhkeaugu läbimõõdu võrra.

(5)

Plahvatuse mõju vähendamiseks kontuuritaguse kivimimassiivi suunas tuleb võtta kontuurlaenguaukude läbimõõt ja vahekaugus väiksem kui kontuurisisestel lõhkeaukudel ning kasutada spetsiaalseid kontuurlaenguid või kontuurlõhkamiseks toodetud detoneerivat nööri.

(6)

Kontuurlaengu mass määratakse vastavalt pikliku kobestuslaengu massi arvutuse metoodikale (käesoleva eeskirja § 16). Kontuurlaengute vahekaugus määratakse valemiga: a = 22d × k × y (m),

kus: d – lõhkelaengu läbimõõt (m);

– tegur, mis arvestab kontuurisiseste laenguridade arvu ja kivimi kokkusurutavust; k = 0,85–1,1 (suurema ridade arvu korral on k väiksem);

– tegur, mis arvestab kivimi ladestumist ja lõhelisust; y = 0,85–1,15 (kallakkihtidel 0,85; horisontaalse ladestuse korral 1,15).

]]>

Joonis 5

1 – eelkontuurlõhkeauk; 1¹ – järelkontuurlõhkeauk; 2 – kontuurisisesed lõhkeaugud.

(7)

Kontuurlõhkeaukude topistamise maht määratakse puur-lõhketööde passiga ja sõltub lõhketööde läbiviimise kohast, kivimi kihilisusest ja ladestumisest ning lõhkeaugu suudmeümbruse massiivi terviklikkuse säilitamise vajalikkusest.

(8)

Kontuurlõhe pikkus peab olema lõhatava ploki (süvendi) pikkusest suurem 10–25% mõlemas suunas, sõltuvalt kivimite mehhaanilistest omadustest, veesisaldusest ja kaitstava objekti asukohast.

(9)

Järelkontuurlaengute parameetrid määratakse sõltuvalt lubatavast seismilisest mõjust ümbritsevale kivimimassiivile. Kontuurlõhkeaukude 30–75 mm-lise läbimõõdu korral võetakse lõhkeaukudevaheliseks kauguseks 0,5–1,2 m.

§ 20. Katellaenguga lõhkamine

(1)

Katellaeng käesoleva eeskirja mõistes on lõhkelaeng, mis on paigutatud lõhkeaugu õõsimisega moodustatud õõnde (katlasse).

(2)

Katellaenguga lõhkamist kasutatakse pehmetes ja keskmise kõvadusega kivimites, kui lõhatava astangu kõrgus ei võimalda paigutada vajaliku suurusega piklikku lõhkelaengut või kui vähima vastupanu joone pikkus lõhatava astangu jalamil (W_j ) on märgatavalt suurem vahekaugusest pikliku lõhkelaengu keskpunktist vaba pinnani (vähima vastupanu joon W).

]]>

Joonis 6

(3)

Katellaengu mahutamiseks tuleb vajalik õõs rajada lõhkeaugu ühe- või mitmekordse õõsimisega. Õõsimiseks vajaliku lõhkelaengu Q_õ mass määratakse valemiga:

]]>

Õõsitavuse näitarv p sõltub kivimi kõvadusest ja lõhelisusest. Katseliste andmete järgi p suurus on:

väga kõval kivimil – 0,2–5,0;

kõval kivimil – 2–10;

keskmise kõvadusega kivimil – 3–15;

pehmel kivimil – 35–500.

Õõsimise kordusaste n on arvuliselt võrdne õõsimise järjekorra numbriga, kusjuures viimase õõsimise järjekorra numbriks on 1, eelviimase õõsimise järjekorra numbriks 2 jne. Vähima vastupanu joone pikkus kahe vaba pinna puhul võetakse 0,6–0,9 astangu kõrgusest (H).

Katla moodustamiseks vajalik õõsimiste arv määratakse sõltuvalt soovitava (vajaliku) kerakujulise katla mahust V_k. Esimese õõsimise laengu mass Q_õ1 (kg) ei tohi ületada arvuliselt suurust

]]>

kus P on laengu jaotatud mass lõhkeaugus (kg/m).

Katla maht määratakse valemiga:

]]>

kus tegurit k arvestatakse juhul, kui kasutatakse katla toestamist või on raskendatud katla täielik täitumine lõhkeainega. Sellisel juhul k = 1,1–1,5; tavatingimustes k = 1.

(4)

Kui esimese õõsimise lõhkelaengu mass Q_õ1 on arvuliselt suurem, kui käesoleva paragrahvi lõike 3 valemiga määratud viimase õõsimise (n = 1) lõhkelaengu Q_õ mass, võib katla moodustada ühe õõsimisega (laengu massiga Q_õ). Vastasel korral tuleb õõsimiste arvu suurendada kuni katla vajaliku mahu saavutamiseni.

(5)

Õõsimise käigus kontrollitakse moodustatud katla (õõne) mahtu mõõtmisega (vastava seadise või määratud hulga inertse puistematerjali abil) ja täpsustatakse õõsitavuse näitarvu p.

§ 21. Kamberlaenguga lõhkamine

(1)

Kamberlaeng käesoleva eeskirja mõistes on selleks spetsiaalselt rajatud kaeveõõnde (kambrisse) paigutatud lõhkeaine koond- või piklik laeng. Kamberlaeng võib olla kobestus-, väljapaiske- või kõrvalepaiskelaeng. Kamberlaengu erimiks on urulaeng. Kamberlaenguga lõhkamist kasutatakse põhiliselt hüdrotehniliste ning transpordirajatiste ehitamisel ja väga kõvade kivimite ning tervikute purustamiseks. Väikese lõhketööde mahu ja pehmete kivimite lõhkamise puhul võib kasutada urulaenguga lõhkamist.

(2)

Lõhatavasse massiivi lõhkelaengu paigutamiseks tuleb rajada ettevalmistuskaeveõõned ja lõhkekambrid. Kambrite ning ettevalmistuskaeveõõnte paigutus ja rajamisviis sõltuvad lõhkamise eesmärgist, maapinna reljeefist, kaeveõõnte mõõtmetest ning tehnilis-majanduslikest tingimustest.

]]>

Joonis 7

Tähised joonisel:

1 – šurf;

2 – horisontaalne kaeveõõs, stoll;

3 – lõhkekamber;

– kamberlaengu vähima vastupanu joon;

– vahekaugus kamberlaengute vahel.

(3)

Kamberlaengu mass kivimi purustamiseks määratakse sõltuvalt kamberlaengu ehitusest ja lõhkamise eesmärgist käesoleva eeskirja paragrahvide 15 (koondlaeng), 16 (piklik laeng) ning 18 (välja- või kõrvalepaiskelaeng) valemite järgi.

(4)

Ligistikku asuvate koondlaengute (vahetervik alla 1,25 m) üheaegsel (või lühiviitega) lõhkamisel määratakse kamberlaengu mass valemiga: Q = k × q ×W³ (kg),

kus: k – laengute lähedustegur; sõltub kivimi lõhatavusest ja võetakse hea lõhatavuse korral 0,7, halva lõhatavuse (suure lõhelisuse) korral 1,0.

(5)

Kambri ruumala V ääratakse valemiga:

]]>

(6)

Kambrile juurdepääsu võimaldava kaeveõõne (šurfi, stolli jt) suue tuleb toestada sõltumata kivimi kõvadusest vähemalt 3,0 m ulatuses. Pehmete kivimite korral kaeveõõned toestatakse kogu pikkuses vastavalt selleks koostatud toestuspassi nõuetele.

(7)

Kui kambri juurdepääsu-kaeveõõnes on elektriajamiga veekõrvaldusseade või kaeveõõnte valgustamiseks kasutatakse statsionaarset elektrivalgustust, tuleb enne elektridetonaatoriga löökpadruni kambrisse toomist elektriseadmed välja lülitada või kaeveõõntest eemaldada.

(8)

Pärast lõhkelaengute paigaldamist tuleb juurdepääsu võimaldavad kaeveõõned täita kogu pikkuses topismaterjaliga. Esimese topisena laengust 2–3 m ulatuses kasutatakse peeneteralist materjali (kivimi peeneid fraktsioone).

(9)

Lõhkeaine laadimiseks ja topistamiseks tuleb kasutada selleks Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt lubatud seadmeid.

3. jagu

Lõhkamise viisid

§ 22. Elektrisüütega lõhkamine

(1)

Käesolevas eeskirjas mõistetakse elektrisüütega lõhkamise all sihipärast tegevust elektridetonaatori ja elektrivoolu allikaga, mille tagajärjel lõhatakse selleks ettevalmistatud lõhkelaeng (lõhkeaine kogus).

(2)

Elektrisüütega lõhkamisel peavad olema tagatud järgmised tingimused:

1) elektridetonaatorit läbiv vool on suurem kui antud elektridetonaatori lõhkamiseks vajalik garantiivool;

2) vooluimpulss on suurem lõhkevõrgu vähima tundlikkusega elektridetonaatori süüteimpulsist;

3) lõhkevõrku ühendatud elektridetonaatorite elektritakistuse erinevus ei tohi olla suurem kui 0,1 oomi;

4) lõhkevõrk on koostatud vastavalt lõhketööde passi (projekti) nõuetele ja takistuse arvestuslikud parameetrid kontrollitud mõõtmise teel selleks otstarbeks lubatud seadmega;

5) kõige tundlikuma elektridetonaatori plahvatusaeg on suurem kui kõige tuimema elektridetonaatori süütepea süttimise aeg;

6) äikeseaktiivsetes kohtades, uitvoolu ja elektristaatilise mõju piirkonnas peab kasutama spetsiaalseid elektridetonaatoreid, mis ei plahvatu eelnimetatud elektriliste mõjutuste toimel;

7) gaasi- ja tolmuplahvatusohtlikus keskkonnas peab kasutama spetsiaalseid elektri-detonaatoreid, mille plahvatus ei initsieeri plahvatust ümbritsevas keskkonnas.

§ 23. Elektridetonaator

(1)

Elektridetonaator on lõhkeseadis, mis koosneb ühisesse hülssi pressitud kapseldetonaatorist ja süütepeast (lühiviit- ja viittegevusega elektridetonaatoril ka viiteelemendist) ning elektrijuhtmetest. Süütepea süttib elektrivoolu toimel.

(2)

Elektridetonaatorite jagunemine kasutamiskeskkonna järgi:

1) elektridetonaatorid, mida võib kasutada plahvatusohtlikus keskkonnas (gaas ja tolm) peavad olema vaskjuhtmetega ja hülssidega, mis on kaetud plahvatustemperatuuri alandava seguga;

2) elektridetonaatorid, mida võib kasutada võimaliku elektrostaatilise mõju alas;

3) elektridetonaatorid, mida võib kasutada võimaliku uitvoolu mõju alas;

4) elektridetonaatorid, mida võib kasutada äikese ajal, uitvoolu ja elektrostaatilise mõju alas;

5) elektridetonaatorid, mida võib kasutada normaaltingimustes.

(3)

Elektridetonaatorite jagunemine tegevusaja (viitekestuse) järgi:

1) hetktegevusega;

2) lühiviittegevusega – reaktsiooniaeg kuni 500 ms;

3) viittegevusega – reaktsiooniaeg 500 kuni 50 000 ms.

(4)

Elektrooniline elektridetonaator – programmeeritatavad trigerid, mille süttimise täpsus on 1 ms ja diapasoon nullist suurte ajavahemikeni.

(5)

Elektridetonaatorite markeering ja juhtmete värvikood:

1) elektridetonaatorid peavad olema markeeritud ja juhtmetel värvikood;

2) aeglustusaste ja aja intervall peab olema selgelt märgitud juhtmete küljes olevale lipikule. Täiendavalt stantsitakse detonaatori põhjale aeglustusaste;

3) elektridetonaatori ühe juhtme värv näitab elektrilist tundlikkust, teise juhtme värv iseloomustab tegevusaega (hetk, lühiviit, viittegevusega elektridetonaatorit).

(6)

Elektridetonaatori asetamine löökpadrunisse:

1) tuleb vältida juhtmete vigastamist ja sõlmede moodustumist;

2) padrunisse tuleb teha süvend täies detonaatori pikkuses;

3) detonaator tuleb kindlalt kinnitada löökpadrunisse.

(7)

Elektridetonaatorite lõhkevõrku ühendamine:

1) lõhkeauku asetatud elektridetonaatorid tuleb ühendada lõhkevõrku vastavalt lõhketööde passi (projekti) nõuetele;

2) enne süütemasinaga ühendamist tuleb lõhkevõrgu takistust kontrollida selleks ette nähtud seadmega. Lõhkevõrgu takistus ei tohi ületada lõhkamiseks kasutatava süütemasina joaks lubatavat maksimaalset takistust. Kui lõhkevõrgus puudub elektrijuhtivus või kui takistus on tunduvalt suurem arvestuslikust, tuleb viga kõrvaldada;

3) elektridetonaatori juhtmed tuleb omavahel hoolikalt ühendada ja ühenduskohad isoleerida;

4) lõhkamist ja lõhkevõrgu takistuse mõõtmist tuleb teha Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kasutusluba omava seadmega;

5) lõhketöö ajal peab süütemasina võti olema lõhkaja (vastutava lõhkaja) käes või süütemasin peab olema lukustatud kohas.

(8)

Lõhkamine:

1) lõhkevõrk peab olema monteeritud nii, et ühe laengu plahvatus ei mõjutaks naaberlaengute lõhkemist;

2) pärast lõhkamist peab lõhkaja lõhkevõrgu magistraaljuhtmed süütemasinast lahti ühendama ja lühistama;

3) lõhkaja peab tagama süütemasina puutumatuse kõrvaliste isikute eest;

4) tõrkelaengute likvideerimine peab toimuma vastavuses lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.

§ 24. Elektridetonaatorite ühendamisviisid lõhkevõrku

(1)

Jadaühendus

]]>

1 – elektridetonaatorid

2 – vahejuhtmed

3 – ühendusjuhtmed

4 – magistraaljuhe

5 – vooluallikas

1) Süütevõrgu takistuse suurus:

_SV = R_m + R_V + R_ü + n × R_d (oomi)

R_m

– magistraaljuhtme takistus

R_V

– vahejuhtmete takistus

R_ü

– ühendusjuhtmete takistus

– elektridetonaatorite arv (tk)

R_d

– elektridetonaatori takistuse keskmine suurus

2) Voolu suurus ühes elektridetonaatoris:

= I (amprit)

– voolu suurus elektridetonaatoris

– vool süütevõrgus, kus:

]]>

– vooluallika pinge suurus (volti)

Plahvatusohtlikus keskkonnas süütemasinaga lõhkamisel tuleb kasutada ainult jadaühendust. Jadaühenduse eeliseks on võrgumontaaži ja selle korrasoleku kontrolli lihtsus.

Puuduseks on massiline tõrgete arv lõhkevõrgus ühe rikkis elektridetonaatori olemasolul.

(2)

Paralleelühendus

Astmeline paralleelühendus

Kimp-paralleelühendus

]]>

Takistuse suurus

]]>

vool detonaatoris

]]>

Paralleelühenduse korral ühe rikkis elektridetonaatori olemasolu võrgus ei mõjuta ülejäänud elektridetonaatorite lõhkemist, mis on selle skeemi eeliseks.

1) Puuduseks on võrgu montaaži keerukus, suur juhtmete hulk ja vajalik suur voolutugevus.

2) Kimp – paralleelühenduse korral tuleb elektridetonaatorite takistuse suurus valida ühesugune, et vool igas detonaatoris oleks võrdne. Kasutatakse vähese arvu detonaatorite lõhkamiseks.

3) Astmelise paralleelühenduse korral tuleb arvestada takistuse suurenemisega vooluallikast kaugenemisel, mille tagajärjel pingelanguga kaasneb voolu tugevuse langus, mis võib olla elektridetonaatorite tõrke põhjuseks. Praktikas leiab vähe kasutamist.

(3)

Jada-paralleelühendus

]]>

Grupis on elektridetonaatorid ühendatud järjestikku. Grupid on omavahel ühendatud paralleelselt.

Elektrilise takistuse suurus gruppides peab olema ühesugune.

]]>

– gruppide arv

I_gr

– voolu suurus grupis

= I_gr

(4)

Paralleel-jadaühendus

]]>

1) Grupis on elektridetonaatorid ühendatud paralleelselt. Grupid on ühendatud omavahel järjestikku. Grupis olevate elektridetonaatorite takistuste suurus peab olema ühesugune.

Elektrivoolu suurus grupis:

I_gr

= I

Voolu suurus elektridetonaatoris:

]]>

– detonaatorite arv grupis.

§ 25. Detoneeriva nööriga lõhkamine

Sellel lõhkamisviisil annab detoneeriv nöör detonatsioonilaine edasi selleks ettevalmistatud lõhkelaengule. Detoneeriv nöör saab algimpulsi kapsel-detonaatori, elektridetonaatori või mitteelektrilise detonaatori lõhkemiselt.

Detoneeriva nööri südamikus kasutatakse suure brisantsusega lõhkeainet (nitropent, heksogeen, tetrüül jt), mis on kaetud mitmekordse põimitud niitkihiga. Detoneeriv nöör kaetakse hõõrumis- ja veekindla plastmasskihiga.

Vastavalt lõhketöö iseloomule valmistatakse detoneerivat nööri detonatsioonikiirusega üle 6000 m/s ja lõhkeaine massiga ühe meetri nööri kohta 4–100 grammi.

§ 26. Detoneeriva nööri kasutamisnõuded:

1) lõigata tuleb terava noaga, risti nööri teljega;

2) nööri lõigud tuleb ühendada väljaspool lõhkeauku;

3) initsieeriv detonaator tuleb ühendamisklemmi või kleeplindiga hästi kinnitada detoneeriva nööri külge piki selle telge;

4) lõhkevõrgu harunöörid tuleb ühendada magistraalnööriga vaheliti kleeplindi abil vähemalt 20 cm pikkuselt või meremehesõlmega;

5) nööri murdmine, silmustesse või sõlmedesse jätmine ja ristumine teise lõhkevõrgu detoneeriva nööriga on keelatud;

6) detoneeriv nöör on soovitav asetada lõhkeaugu põhjas olevasse padrunisse, eesmärgiga saavutada kogu augus oleva lõhkeaine hea detoneerimine;

7) kaitseks väljapaiskuvate tükkide eest ja müra vähendamiseks on soovitav detoneeriv nöör katta liivaga;

8) lõhkeaugust väljaulatuva nööri lõigu pikkus peab olema vähemalt 50 cm;

9) lõhkevõrku initsieeriva detonaatori detonatsiooni suund peab olema samasuunaline nööri detonatsiooni suunaga;

10) magistraalnööri ja sellest hargnevate harunööride detonatsioon peab olema samasuunaline;

11) lõhkevõrgu detoneerivate nööride vahekaugus üksteisest peab olema vähemalt 1 m;

12) detoneeriva nööri lõigud tuleb omavahel ühendada vähemalt 20 cm pikkuselt ja kindlalt kinnitada isoleerlindiga.

§ 27. Pürotehniline relee

(1)

Suure hulga detoneeriva nööriga laengute lõhkamisel tuleb kasutada pürotehnilisi releesid tagamaks laengute eri aegadel lõhkemise.

(2)

Pürotehniline relee kujutab endast toru, mille keskel on aeglustav laeng. Toru mõlemas otsas on initsieeriv laeng, millest üks pannakse plahvatama detoneeriva nööri poolt, teine pannakse plahvatama aeglustava segu poolt, mis annab detonatsioonilaine edasi lõhkevõrgu järgmisele detoneeriva nööri lõigule.

§ 28. Pürotehnilise relee kasutamisnõuded

Pürotehnilise relee kasutamisel tuleb vajadusel:

1) detoneeriv nöör lõigata terava noa abil risti nööri pikiteljega;

2) detoneeriva nööri lõigu ots suruda releesse kuni kokkupuuteni initsieeriva seguga;

3) vältida lõhkeaine väljapudenemist;

4) relee otsad hästi kokku suruda ümber detoneeriva nööri lõigu;

5) lõhkevõrgu monteerimisel katta relee liivaga.

§ 29. Mitteelektriline lõhkamine

(1)

äesolevas eeskirjas mõistetakse mitteelektrilise lõhkamise all lõhkamisviisi, kus lõhkamiseks kasutatakse mitteelektrilisi detonaatoreid (DYNASHOC, SINV, NONEL), mis kujutavad endast detonaatori ja detonatsioonitorukese ühendust. Detonatsioonitoruke valmistatakse mitmekihilisest plastmassist välisläbimõõduga ligikaudu 3 mm ja siseläbimõõduga 1 mm. Toru sisepind on kaetud lõhkeaine tolmuga, mille hulk 1 m torukese kohta on ligikaudu 16–20 milligrammi.

Kasutatava lõhkeaine detonatsiooni leviku kiirus on vähemalt 2000 m/s, mis tagab küllaldase impulsi detonaatoris oleva viivituslaengu rakendumiseks. Detonatsioonitorukesed võib valmistada mitmesuguse pikkusega – mõnest meetrist kuni mõnekümne meetrini.

(2)

Valmistatakse lühiviittegevusega ja viittegevusega mitteelektrilisi detonaatoreid viiteajaga 25 ms kuni 10 000 ms. Lühiviittegevusega detonaatorite viiteaeg on vahemikus 25–500 ms, viiteastmega 25 ms. Viittegevusega detonaatorite viiteastmete suurus on 100–500 ms.

(3)

Lõhkamisel võib kasutada initsieerimise aeglustajaid.

§ 30. Kasutamisnõuded

(1)

Mitteelektriline laengute lõhkamisviis on kõrge ohutuse astmega, kuna süsteem on väliste mõjutuste suhtes tundetu. Seda võib kasutada töötavate mehhanismide vahetuses läheduses ja kohtades, kus on kõrge uitvoolude potentsiaal.

(2)

Detonatsioonitorukeses olev lõhkeaine tolm on hügroskoopne ning seepärast on torukeste otsad ultraheliga kinni keevitatud. Murretega ja lahtiste otstega torukeste lülitamine lõhkevõrku on keelatud, kuna murdekoha kaudu sissetunginud õhu niiskus muudab torukese ebakvaliteetseks ja põhjustab laengute tõrkeid.

(3)

Torukesi ei tohi murda ega sõlmida.

(4)

Detonaatoreid tuleb hoida kuivas kohas. Pikemaajalisel hoidmisel võib õhu niiskus tungida torukestesse ka läbi keevitatud otste. Avatud paketis olevad detonaatorid tuleb ära kasutada kolme kuu jooksul.

(5)

Detonaatorid tuleb ära kasutada valmistamisaja järjekorras. Detonaatorite valmistamise aeg peab olema märgitud taarale.

(6)

Süsteemi võib kasutada lõhkelaengute initsieerimiseks kõikjal, välja arvatud lõhketöödel kuumades massiivides ja allmaamäetöödel gaasi ning tolmuohtlikus keskkonnas.

(7)

Lõhkevõrgus on detonaatorid soovitav katta, et plahvatusel laialipaiskuvad hülsi killud ei kahjustaks võrgus olevaid detonatsiooni torukesi. Aeglustava detonaatori kasutamisel tuleb teiste detonaatorite torukesed asetada vähemalt 1 m kaugusele.

§ 31. Tulesüütega lõhkamine

(1)

Tulesüütega lõhkamisel kasutatakse kapseldetonaatoreid ja süütenööri. Detonaatoriga ühendatud süütenööri lõiku nimetatakse süüturiks. Süütur süüdatakse tulega.

(2)

Tulesüütega lõhkamist ei tohi kasutada gaasi- ja tolmuplahvatusohlikus keskkonnas, asulates kuhu ootamatult võivad ilmuda inimesed ning kohtades, kus lõhkaja eemaldumine lõhkamise kohast on raskendatud (kaevud, süvendid).

(3)

Tulega lõhkamise eelised on kasutamise lihtsus, lõhkamise eeltööde väike maht ning töö odavus. Puudused on korraga lõhatavate laengute arvu piiratus, lõhkaja viibimine laengute süütamise ajal ohtlikus tsoonis ja väike töötootlikus.

§ 32. Nõuded tulesüütega lõhkamisel

Tulesüütega lõhkamisel:

1) süütenöör tuleb lõigata terava noaga puust alusel. Lõigu ots, mis viiakse detonaatorisse, peab olema lõigatud risti nööri pikiteljega, et tagada süütenööri ja detonaatoris oleva laengu hea kontakt. Teine ots peab olema lõigatud viltu, mis tagab nööri parema süttimise;

2) korraga lõhatavate laengute süüturid peavad olema ühesuguse pikkusega, vähim lubatud pikkus on üldjuhul 1 m;

3) süütenööri lõik peab olema detonaatoriga kindlalt ühendatud. Metallhülsiga detonaatorite puhul kasutatakse eriseadet hülsi kesta surumiseks ümber süütenööri, papphülsiga detonaatorite puhul kasutatakse kinnitamiseks isoleerlinti;

4) süüturi asetamiseks löökpadrunisse tuleb sinna teha puidust või vasest naaskliga vähemalt detonaatori pikkune süvend;

5) süütur peab olema löökpadrunisse kindlalt kinnitatud;

6) löökpadruneid võib valmistada vahetult lõhketööde läbiviimise kohas;

7) pressitud lõhkeainest padrunit võib löökpadrunina kasutada juhul, kui tehase poolt on padrunisse tehtud süvend detonaatori asetamiseks;

8) vees lõhkamisel tuleb löökpadrunil süüturi sisseviimise koht katta veekindla määrdega;

9) viitlõhkamiseks võib kasutada süütepadruneid.

§ 33. Lõhkeaukude laadimine ja topistamine

Lõhkeaukude laadimisel ja topistamisel tuleb:

1) enne laadimist l??hkeaugud puhastada puurpurust;

2) padrunid lükata lõhkeauku ükshaaval, pöörates erilist tähelepanu sellele, et esimene padrun oleks viidud puuraugu põhja ja üksikute padrunite vahele ei jääks vahesid;

3) laadimiseks kasutada puidust või antistaatilisest tehismaterjalist vardaid;

4) lõhkeaugu põhjast initsieerimisel viia löökpadrun puurauku esimesena, kusjuures detonaatori põhi peab jääma puuraugu suudme poole;

5) lõhkeaugu topistamisel elektridetonaatori juhtmeid kergelt pingutada, vältimaks nende vigastamist.

4. jagu

Lõhketöö pealmaamäetöödel

§ 34. Kivimi purustusastme reguleerimine

(1)

Lõhketööde projekteerimisel peab arvestama lõhatavat kivimit ümbritsetavate purustustsoonidega. Vahetult lõhkeaugu ümbruses olevat tsooni nimetatakse reguleeritavaks purustustsooniks, kaugemal asuvat, teisel pool eelnevate lõhkamiste tagajärjel tekkinud pragusid olevat tsooni nimetatakse reguleerimata purustustsooniks.

(2)

Lõhketööl tuleb reguleeritavas purustustsoonis kivimi purustusastet reguleerida lõhkeaine erikulu, lõhkeaugu läbimõõdu, kasutatava lõhkeaine, lõhkelaengu (edaspidi laengu) initsieerimissuuna ja konstruktsiooni ning topise pikkuse muutmisega.

(3)

Reguleerimata purustustsoonis tagatakse laengute grupi poolt tekitatav purustusaste karjääri astangu kõrguse, lõhkeaukude paigutuse (pragude suhtes), viite intervalli ja laengute lõhkemise järjekorra valimisega, mis tagab võimalikult paljude kivimitükkide omavahelise põrkumise ja purunemise laialipaiskumise algstaadiumis.

§ 35. Lõhkeaugu läbimõõdu valik

(1)

Väiksema läbimõõduga lõhkeauke tuleb kasutada kõvemates kivimites ja sellistes karjäärides, mis asuvad asulate vahetus läheduses ning plahvatus võib tekitada ülemäärase seismilise võnkumise. Igas konkreetses töökohas (karjääris) tuleb valida selline lõhkeaugu läbim??õt, mille puhul kulutused puurimisele ja lõhkamisele annaksid ökonoomseima variandi.

(2)

Sõltumata kivimi kõvadusest on vähima vastupanu joon W lineaarses sõltuvuses lõhkeaugu läbimõõdust W = kd_la, kusjuures koefitsient k sõltub kivimi kõvadusest ja pragulisusest. Igal lõhkeaugul, vastavalt tema läbimõõdule, on oma purustustsoon, mille raadiuseks on arvutuslik vähima vastupanu joon.

(3)

Suurte tükkide saamiseks tuleb paigutada lõhkeaugud ja lõhkeauguread harvemini, sest W suurenedes jääb lõhkeaugu laengu poolt purustatavaid osakesi üha rohkem reguleerimata purustustsooni.

(4)

Et kõik purustatavad osakesed satuksid reguleeritavasse purustustsooni, tuleb vähendada lõhkeaukude ja lõhkeauguridade vahelist kaugust. Väiksema läbimõõduga lõhkeaukude lõhkamisel väheneb lõhatava kivimiploki ümber olevas massiivis tekkivate pragude hulk ja suurus, samuti väheneb laengu vahetus ümbruses olevate ülepeenestatud osade hulk (tolm).

Olenevalt lademest on paekivi lõhkamisel lõhkeaugu optimaalseks läbimõõduks 90–220 mm, kusjuures pehmemates kivimites võib kasutada suurema läbimõõduga lõhkeauke.

§ 36. Lõhkeaine erikulu valik

(1)

Lõhkeaine erikulu tuleb valida sõltuvalt purustatava kivimi suurimast lubatavast tükilisusest ja mittekonditsiooniliste tükkide hulgast. Sama konditsiooniga purustuse puhul lõhkeaine erikulu väheneb lõhkeaugu läbimõõdu vähenemisel, sest siis satub rohkem kivimit reguleeritavasse purustustsooni. Samas aga suureneb puurtööde maht, lõhkamisvahendite kulu ja tööjõu kulu puurlõhketöödele.

(2)

Lõhkeaine optimaalseks erikuluks paekarjäärides tuleb lugeda 90–150 mm läbimõõduga lõhkeaukude ja 0,7 m ülegabariidi korral 0,45–0,6 kg/m³, 200–250 mm läbimõõduga lõhkeaukude korral suureneb lõhkeaine erikulu 0,8–1,0 kg/m³, halveneb lõhketöö kvaliteet, esineb palju ülegabariitseid tükke ja tolmustunud fraktsiooni, mis on eriti ebasoovitav killustiku tootmisel. Kivimi purustamiseks soovitava tükilisuseni on vajalik teatud hulk energiat. Purustusastme suurenemisega suureneb ka vajalik energia hulk. Teatud piiril saabub lõhatava massiivi küllastus energiaga ning purustamiseks kasutamata energia kulub valdavalt kivimitükkide laialipaiskamisele.

§ 37. Laengu konstruktsiooni valik

(1)

Ebaühtlase kõvadusega kivimites tuleb kasutada hajutatud (jaotatud) laengute paigutamist raskestilõhatavatesse kihtidesse. Osalaengute vahed tuleb täita kas topismaterjaliga, paber-papptaara rullidega või muu sarnasega. Jaotatud laengute kasutamisel toimub kahe erineva laengu plahvatusgaaside kokkupõrge, mille tulemusena lõhkeaugu kahe osalaengu vahelises ruumis toimub kivimi purustamine ülepeenestuseta. Laengu paigutus lõhkeaugus mõjutab oluliselt kivimi purustamist. Jaotatud laeng tagab võrreldes pideva laenguga sama lõhkeaine erikulu korral parema purustuse, kuna suureneb reguleeritava purustustsooni osa (võimaldab vähendada ülemise topise pikkust).

(2)

Vahetopise pikkus tuleb võtta 0,2–0,3 laengu üldpikkusest ning ülemise laenguosa mass 0,25–0,35 laengu üldmassist.

(3)

Jaotatud laengu lõhkamisel laengusisese viivitusega lõhatakse üksikud osalaengud eriaegselt. Sellega saavutatakse plahvatusgaaside toimeaja pikendamine purustatavale kivimile. Ülemise laenguosa initsieerimine toimub viitega 10–20 ms alumise laenguosa suhtes (joonis 8).

]]>

Joonis 8

1, 2 – mitteelektrilised detonaatorid

3 – ülemise laenguosa viitdetonaator

4 – lõhkeaugu üldine ja alumise osa viitdetonaator

§ 38. Laengu initsieerimise suuna valik

Laeng initsieeritakse alt ülesse või ülevalt alla.

Alt üles initsieerimisel lõhkelaine front toimib ühtlasemalt purustatavale massiivile, plahvatuse energia toime suureneb, paraneb põhja töötlus ning seoses sellega on võimalik vähendada ülepuure pikkust ja laengu üldmassi. Pikkades (sügavates) lõhkeaukudes tuleb kasutada üheaegset initsieerimist nii alt üles kui ka ülevalt alla. Selline initsieerimisviis tagab suurema kriitilise diameetriga lõhkeaine laengu täieliku plahvatuse, kusjuures detonatsiooni lainete kohtumispunktis toimub intensiivsem purustamine lööklainete kokkupõrke tagajärjel.

]]>

Joonis 9

– ülevalt alla initsieerimine

– alt ülesse initsieerimine

§ 39. Kaldlõhkeaukude kasutamine

Kaldlõhkeauke tuleb (võib) kasutada kivimites, kus puuduvad pehmed vahekihid, mis sissevarisemise korral ummistavad lõhkeaugu.

Kaldlõhkeaukude kasutamisel toimub kivimi osaline purunemine ka tõmbejõu toimel, mistõttu eriti horisontaalkihistusega kivimid purunevad parema purustusastmega ja ühtlasemalt ning paraneb põhjatöötlus, väheneb lõhkeaine erikulu.

Kaldlõhkeaugud puuritakse kaldega 55–80^o.

]]>

– astangu kõrgus (m);

sin α väärtus on:

α	55	60	265	70	75	80
sin α	0,82	0,87	0,91	0,94	0,97	0,98

Kaldlõhkeaukude kasutamine võimaldab suurendada lõhkeaukude ja ridade vahekaugust, mistõttu väheneb puurtöö maht.

§ 40. Vahelõhkeaukude kasutamine

Vahelõhkeauke tuleb kasutada selliste kivimite lõhkamisel, kus astme ülaosas on raskemini purustatavad kõvad või eriti pragulised kivimid. Vahelõhkeaugud puuritakse põhilõhkeaukude vahele ja nende läbimõõt on kuni 50% väiksem põhilõhkeaugu läbimõõdust. Vahelõhkeaukude sügavus sõltub raskemini purustatava kihi paksusest ja nad peavad olema sellest läbi puuritud. Vahelõhkeaugud lõhatakse üheaegselt lähimate põhilõhkeaukudega.

]]>

Joonis 10

1 – põhilõhkeaugud

2 – vahelõhkeaugud

§ 41. Topis

Topise pikkus peab olema vähemalt kümme lõhkeaugu läbimõõtu. Kui topise pikkus on 15 või rohkem lõhkeaugu läbimõõtu, siis ei ole vaja arvestada õhulööklaine mõju.

Topis vähendab plahvatusenergia kadu, tagab plahvatusgaaside pikema toime lõhkeaugu seintele, vähendab õhulööklaine toimet ja kivimitükkide laialipaiskumist.

Parim topise materjal on peeneteraline materjal, mille tera suurus on kuni 0,1 lõhkeaugu läbimõõtu.

§ 42. Mitmerealine lõhkamine

Ülegabariitsete tükkide hulga vähendamiseks tuleb kasutada mitmerealist lõhkamist. Üksiku lõhkeaukuderea lõhkamisel töötavad laengud eelnevast lõhkamisest tekkinud pragulisemas kivimis kui mitmerealise lõhkamise teise ja järgnevate ridade lõhkeaugud. Seetõttu tekib samade puur-lõhketöö parameetrite korral üksikust lõhkeaukude reast rohkem ülegabariitseid tükke.

Keskmine ülegabariitsete tükkide hulk protsentides V_k leitakse n rea lõhkeaukude lõhkamisel valemiga:

]]>

₁ – esimese rea lõhkeaukude lõhkamisest tekkivate ülegabariitsete tükkide hulk %,

– teisest ja ülejäänud lõhkeaugu ridadest tekkivate ülegabariitsete tükkide hulk %.

Praktiliste kogemuste põhjal moodustub lühiviitega lõhkamisel teisest ja järgmistest lõhkeaukude ridadest tekkivate ülegabariitsete tükkide hulk 25–35% esimese rea lõhkeaukude ülegabariitsete tükkide hulgast.

§ 43. Astangu kõrgus

Puurtöö erikulu planeerimisel tuleb arvestada astangu kõrgusega, kuna selle suurenedes suureneb lõhkeaugu kasutuskoefitsient, väheneb suhteline topise pikkus ja ülepuure osa ning jääb suhteliselt rohkem kivimit reguleeritavasse purustustsooni.

§ 44. Tükk-kivi tootmine

(1)

Tükk-kivi, mida edasise töötlemise käigus tahutakse, hööveldatakse või poleeritakse, tuleb lõhata vaid musta püssirohu laengutega või hüdrolõhkamisega, et vältida mikropragusid ja termilisi kahjustusi.

(2)

Tükk-kivi saamiseks peab olema kolm vaba pinda, kusjuures ühte neist võib asendada looduslik lõhe (pragu).

(3)

Tükk-kivi massiivist eraldamiseks tuleb puurida üks rida vertikaalseid (või kald-) lõhkeauke, monoliitse kivimi lõhkamisel aga ka astangu põhja horisontaalsed lõhkeaugud. Aukude vahekaugus on 0,3–0,5 m ning see määratakse katseliselt. Laengu suurus igas lõhkeaugus saadakse lõhkeaine üldkulu jagamisel lõhkeaukude arvuga.

(4)

Lõhkamine peab toimuma elektri- või mitteelektriliste detonaatoritega üheaegselt kõikides lõhkeaukudes.

(5)

Musta püssirohu laenguga võib lõhata vaid kuivades lõhkeaukudes või veekindlasse kesta padrundatuna. Kasutatav topisematerjal peab olema samuti kuiv ja kvaliteetne, mis tagab plahvatusgaaside maksimaalse toime.

(6)

Hüdrolõhkamisel peab igas lõhkeaugus olema 2–4 detoneeriva nööri lõiku. Detoneeriv nöör peab lõhkeaugus paiknema selliselt, et oleks välditud tema vahetu kontakt lõhatava kivimiga. Selleks tuleb detoneeriv nöör paigutada kettakestesse, mille läbimõõt on 4–6 mm väiksem lõhkeaugu läbimõõdust.

(7)

Hüdrolõhkamisel peab enne lõhkamist kontrollima, et lõhkeauk oleks veega täielikult täidetud.

(8)

Hüdrolõhkamisega võib lõhata vaid vertikaal- või kaldlõhkeauke.

5. jagu

Allmaalõhketööd

§ 45. Üldnõuded allmaalõhketöödel

(1)

Horisontaalsetes ja kuni 30º kaldega kallakkaeveõõntes (nii koristus- kui ka ettevalmistustöödel ja tunnelite rajamisel) võib kasutada kõiki käesolevas eeskirjas sätestatud lõhkamise viise ning meetodeid.

(2)

Lõhketöid võib teha ainult rajatava kaeveõõne toestuspassi või -projekti nõuete kohaselt toestatud etes.

§ 46. Lõhketöö tolmuohtlikus kaevanduses

(1)

Põlevkivi tolm, milles on üle 14% põlevaid aineid ja mille niiskussisaldus on alla 15%, on suurema kui 10 g/m³ tolmukontsentratsiooni korral plahvatusohtlik.

Tolmuplahvatuse teket soodustavateks tingimusteks on:

1) üle 85% alla 0,1 mm tolmuosakeste kogus üldises tolmu massis;

2) lõhkeaine plahvatusel tekkiva temperatuuri kriitilise piiri ületamine;

3) temperatuuri mõju suhteliselt pikem aeg.

(2)

Lõhkeaine tolmuplahvatusohtlikkust hinnatakse Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt kinnitatud katsemetoodika kohaselt.

(3)

Lõhkeaine tolmuplahvatusohutuse hindamiseks peab tegema katsed kaevanduses esineda võivates ekstreemsetes tingimustes, kasutades põlevkivi tolmu niiskusesisaldusega alla 2% ja tolmuosakeste suurusega 0–0,2 mm, kusjuures tolmuosakesi suurusega 0,1–0,2 mm ei tohi olla üle 15%. Lõhkeaine tolmuplahvatusohtlikkuse katsetel tuleb katsestrekis luua plahvatushetkel õhus tolmukontsentratsioon 400–600 g/m³.

(4)

Löökpadrunisse paigutatud elektridetonaatori põhi (kumulatiivsüvend) peab olema suunatud laengu teiste padrunite poole. Löökpadrun on lõhkeaugus kas esimene või viimane.

6. jagu

Ehituslikud lõhketööd

§ 47. Kraavide ja süvendite rajamine

(1)

Kraavi või süvendi rajamisel moodustatakse lõhketööga ettenähtud sügavuse ja konfiguratsiooniga kaeveõõs (kaevand). Lõhkeaukude arv, nende asetus ridades ja ridade arv määratakse sõltuvalt kraavi või süvendi mõõtmetest ning lõhatud massi koristamise tingimustest. Äärmine lõhkeaukude rida peab paiknema süvendi või kraavi põhja piirjoonel.

(2)

Puur-lõhketöö parameetrid arvutatakse vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvis 18 toodule ning täpsustatakse töö käigus.

(3)

Kui lõhketööga rajatud kraavi või süvendi seina projekteeritud kontuuri taga ei tohi olla pragusid, tuleb külg eelnevalt kontuurida vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvi 19 sätetele. Kobestuslaeng ei tohi kontuurlõhele (-praole) olla lähemal kui 0,5 laengu vähima vastupanu joone (W) suurust. Kui kraavi või süvendi põhi peab olema pragudeta, tuleb põhja jätta kaitsekiht, mille paksus on 5–8 lõhkeaugu läbimõõtu. Kraav või süvend rajatakse korraga kogu sügavuses või kihtide (astangute) kaupa. Kuni 4 m sügavusi kraave võib rajada korraga kogu sügavuses. Kui lõhatava kihi paksus on kraavi laiusest üle kahe korra suurem, tuleb lõhata kihtide kaupa.

Parema põhjatöötluse ja kivimi purustamise seisukohalt tuleb kasutada kaldlõhkeauke kaldenurgaga 60^o–75^o.

(4)

Kraavide ja süvendite rajamisel hoonete ja allmaakommunikatsioonide läheduses tuleb valida selline lõhatava kihi paksus, mis tagab seismilise ohutuse kaitstavale objektile.

§ 48. Hoonete ja korstnate langetamine

(1)

Hoone või korstna langetamiseks tuleb koostada projekt, milles määratakse lõhkeaukude arv, nende paigutus, laengute suurused, kasutatavate viidete suurused ja nende paigutus, samuti muud vajalikud parameetrid.

Hoone või tema osa langetamisel tekitatakse lõhkamisega kõigis tugiseintes ja -sammastes purustusvöö. Hoone täielikuks varisemiseks peab purustusvöö kõrgus olema vähemalt 0,8–1,0 seina paksusest. Osade kaupa võib langetada kapitaalsete vaheseintega hooneid (ehitisi).

Purustusvöö moodustamiseks puuritakse lõhatavasse seina malekorras kaks rida lõhkeauke. Lõhkeaukude sügavus on 2/3 lõhatava seina paksusest. Lõhkeaukude vahekaugus reas on 1–1,4 W; ridade vahekaugus 0,8–1,2 W. Alumine lõhkeaukude rida peab olema maapinnast vähemalt 0,5 m kõrgusel. Esimene lõhkeauk akna või ukseavast puuritakse 0,7–0,8 W kaugusele avast. Hoone nurkadesse puuritakse lõhkeaugud 2/3 bisektrissi ulatusest.

Kui langetatava hoone osa on mittelangetatava osaga seotud vahelagede kandetalade või müüritisega, tulevad kandetalad eelnevalt läbi lõigata ja müüritisse puurida kaitstavast objektist ühe meetri kaugusele ??ks rida lõhkeauke, mis lõhatakse koos langetamislõhkeaukudega.

Laeng tuleb seina paigutada nii, et laengu kese asuks seina keskel.

(2)

Laengu suurus seinte või sammaste lõhkamisel määratakse valemiga:

]]>

– lõhkeaine erikulu (kg/m³); tellis- ja betoonseinte puhul q = 0,5–0,6 kg/m³; raudbetoonseinte puhul q = 0,6–0,8 kg/m³;

– vähima vastupanu joone pikkus (m); W võrdub poole seina või samba paksusega. Kui vähima vastupanu joone pikkus on üle ühe meetri, leitakse laengu suurus valemiga: Q = qW³ (kg)

(3)

Hoonet võib lõhata hetk-, lühiviit- või viittegevusega elektridetonaatorite, mitteelektriliste detonaatorite või pürotehniliste releede abil. Hetktegevusega detonaatorite kasutamisel variseb hoone kokku oma vundamendile ja rusud võivad kukkuda kuni 1/2 hoone kõrguse kaugusele.

Lühiviit- ja viitlõhkamisega saab hoone langetamise suunda valida ja langetamist suunata.

Kõige ohutumaks ja ökonoomsemaks viisiks on kõikide laengute detoneeriva nööriga initsieerimine ning nendest moodustatud laengugruppide initsieerimine vastava viitega elektri- või mitteelektrilise detonaatoriga.

Kui langetatava hoone läheduses on allmaakommunikatsioone, mis võivad hoone langetamisel tekkivast raputusest viga saada, tuleb need katta liivapadja või palgiriidaga.

]]>

Joonis 11

Kaitsekilpide asetus hoonete ja korstnate langetamisel.

– allmaakommunikatsioonide kaitse;

– kaitsekilp kildude laialipaiskumise ärahoidmiseks.

(4)

Suurte hoonete langetamisel tuleb leida langetamisest tekkiv seismiline efekt. See määratakse ekvivalentse laengu abil, mis võrdsustatakse hoone langemise energiaga:

]]>

M_q

– langetatava hoone raskusjõud (MN);

– hoone raskuskeskme kõrgus (m);

E_e

– lõhkeaine erienergia (MJ/kg).

(5)

Kui langetatav hoone asub asulas või teiste hoonete vahetus läheduses, tuleb vältida kildude laialipaiskumist ja vähendada õhulööklainet.

Kildude laialipaiskumise vältimiseks tuleb purustusvöö väljastpoolt katta puidust kaitsekilpidega või metallvõrguga, mis asuvad purustusvöö pinnast 0,3–0,5 m kaugusel ja mille ülekate purustusvööst on 0,5 m.

Õhulööklaine vähendamiseks tuleb langetatava hoone alumise korruse akna- ja ukseavad katta tihedate laudkilpidega.

(6)

Korstnate ja tornide langetamiseks tekitatakse lõhkamisega purustusvöö langetamisepoolses küljes. Purustusvöö peab olema kiilukujulise laiendusega langetamissuunas ja tema pikkus peab olema 3/5–2/3 langetatava objekti perimeetrist.

Purustusvöö lõhkeaugud puuritakse kahes või kolmes reas. Alumine rida hõlmab 2/3 korstna perimeetrist, teine rida 1/2 ja üle 5 m läbimõõduga korstnate puhul kolmas rida 1/3–1/4 perimeetrist.

Lõhkeaukude read võivad olla puuritud horisontaalselt või kaldega langetamise suunas. Lõhkeaukude vahekaugus reas, ridade vahekaugus, lõhkeaugu pikkus ja laengu suurus leitakse analoogselt hoone langetusega.

Kui korsten on seest vooderdatud šamottkividega, mis ei ole seotud korstnajalaga, siis seda vooderdust seina paksusena ei arvestata.

Täpse langetamissuuna tagamiseks ei tohi langetamissuuna vastasküljes purustusvöö tasapinnas ega ka kuni viiekordse seina paksuse ulatuses sellest ülalpool olla tühimikke (uksed, tõmbeluugid).

Kui langetamissuunda ei ole võimalik muuta, tulevad tühimikud vähemalt üks nädal enne langetamist kinni müürida.

(7)

Täpse langetamise suuna tagamiseks tuleb puurida esmalt alumise lõhkeaukude rea keskmine auk langetamise suunas ja sellest lähtuvalt ülejäänud augud sümmeetriliselt esimese augu suhtes.

(8)

Kui langetatav korsten asub elamute või tööstushoonete lähedal, tuleb purustusvöö katta kildude laialipaiskumise vältimiseks kaitsekilpidega käesoleva paragrahvi lõikes 5 esitatud tingimuste kohaselt.

§ 49. Vundamentide purustamine

(1)

Vundamente tuleb purustada lõhkeaugulaengu meetodil. Kui vundament purustatakse korraga kogu kõrguses vertikaallõhkeaukudega, on lõhkeaugu sügavus 4–5 lõhkeaugu läbimõõdu võrra väiksem vundamendi kõrgusest.

Vundamendi kihiviisilisel lõhkamisel on lõhkeaugu sügavus võrdne lõhatava kihi paksusega; alumise kihi lõhkamisel on lõhkeaugu sügavus analoogne vundamendi kogu kõrguses lõhkamisel ettenähtuga.

(2)

Vundamendi lõhkamisel horisontaallõhkeaukudega on lõhkeaugu pikkus 0,65–0,7 vundamendi paksusest, kusjuures alumised lõhkeaugud puuritakse 0,3–0,4 m kaugusele vundamendi põhjast.

(3)

Laengu suurus vertikaal- ja horisontaallõhkeaukudega lõhkamisel määratakse valemiga:

]]>

– lõhkeaine erikulu (kg/m³); paekivi või armeerimata betooni puhul q = 0,3–0,5 kg/m³; raudbetooni puhul q = 0,5–0,7 kg/m³;

– vertikaallõhkeaugu telje kaugus vundamendi küljest või horisontaallõhkeaukude puhul pool vundamendi paksusest, m.

Lõhkeaukude vahekaugus reas on 1,2–1,5 vähima vastupanu joone W suurusest.

(4)

Kitsaste vundamentide puhul tuleb kasutada jaotatud laengut.

(5)

Laengud lõhatakse elektrisüütega, detoneeriva nööriga või mitteelektrilisel viisil. Vastavalt lubatavale seismilise mõju suurusele lähedalasuvatele objektidele võib lõhata hetk- või lühiviittegevusega detonaatoritega.

§ 50. Betoon- ja raudbetoonkonstruktsioonide purustamine

(1)

Enne lõhkamist lõigatakse kas täielikult või osaliselt katki raudbetooni armatuur langetatava ehitise tugevalt armeeritud tugipostides.

(2)

Raudbetoonpostides tuleb eelnevalt kindlaks teha armatuuri paigutus ja varraste ristlõike suurus, kuna tavaliselt puudub sellekohane projektdokumentatsioon. Seejärel määratakse lõikekohad ja lõigatavate varraste arv.

(3)

Raudbetoonseinte ja -plaatide purustamisel määratakse vastavalt koristusmehhanismide võimsusele või muudele asjaoludele tuginedes koristatava tüki lubatavad parameetrid ning sellest tulenevalt detailide tükeldusaste.

(4)

Lõhkamisega tuleb paljastada armatuur ettenähtud lõikejoont mööda kahe rea lõhkeaukude lõhkamisega. Ridades paiknevad lõhkeaugud malekorras, ridade kaugus teineteisest b = 0,5 a (a – aukude vahekaugus reas).

Lõhkelaengu suurus leitakse vastavalt kasutatava lõhkeaine erikulule ja lõhkeaugu läbimõõdule tingimusel, et laeng hõlmab 1/3 lõhkeaugu pikkusest. Õhemates plaatides kasutada kaldlõhkeauke.

(5)

Raudbetooni lõhkamisel peab kasutama võimalikult brisantseid lõhkeaineid, sest need eraldavad betooni paremini armatuurist.

(6)

Betoonplokkide lõhkamisel vertikaallõhkeaukudega peab lõhkeaugu sügavus olema 0,9 ploki kõrgusest. Horisontaallõhkeaukudega lõhkamisel (alamtükis) lõhatakse analoogselt käesoleva eeskirja paragrahvi 49 lõigete 2 ja 3 sätetega.

(7)

Õhukesi raudbetoonplaate paksusega alla 30 cm võib tükeldada ka piklike välislaengutega, mille mass sõltub tükeldatava plaadi paksusest vastavalt alltoodud tabelile.

Tabel 4.1

Plaadi paksus (cm)	5	10	15	20	25	30
Pikliku laengu mass (kg/m)	0,8–1	2	3	4	5,5	7

§ 51. Külmunud pinnase kobestamine

(1)

Külmunud pinnase kobestamisel tuleb arvestada järgmiste asjaoludega:

1) külmunud pinnase paksus;

2) looduslike lõhede olemasolu;

3) ümbruses olevate ehitiste kaugus;

4) purustatud tükkide gabariit.

(2)

Kuni 1,5 m paksuse külmunud kihi kobestamiseks on soovitatav kasutada 50–70 mm läbimõõduga lõhkeauke. Lõhkeaukude puurimisel jäetakse külmunud kiht 15–20 cm ulatuses läbi puurimata.

Lõhkeaine erikulu sõltuvalt lõhatavast külmunud pinnasest on:

– külmunud savi või ehitusprahi lõhkamisel 0,7–0,9 kg/m³;

– saviliiva, moreeni lõhkamisel 0,6-0,7 kg/m³;

– liivase või huumuspinnase lõhkamisel 0,4-0,6 kg/m³.

Lõhkeaukude parameetrid arvutatakse käesoleva eeskirja paragrahvides 15 ja 16 esitatud meetodil.

(3)

Kohtades, kus puurmasinate juurdepääs on raskendatud või tööde maht väike, võib külmunud pinnast kobestada koobaslaengutega, kus koopad moodustatakse kumulatiivlaengutega. Kumulatiivlaenguga purustatakse ka külmunud ripikuid ja sisendeid, karjääri külmunud ee rinda, samuti rajatakse kraave.

(4)

Kui külmunud pinnast lõhatakse kraavis ja on vaja tagada kraavi külgseinte terviklikkus, siis ei või lõhatava kihi paksus ületada kraavi laiust.

]]>

Joonis 12

a. Koopa moodustamine kumulatiivlaenguga.

b. Koobaslaengu lõhkamine.

c. Ripiku ja sisendi lõhkamine.

d. Kraavi lõhkamine.

(5)

Suurema läbikülmumise korral on vaja lõhata kihtide kaupa, kusjuures enne järgmist lõhkamist tuleb koristada eelmise lõhkamisega kobestatud pinnas.

§ 52. Hüdrolõhkamine

(1)

Hüdrolõhkamisel toimub purustamine hüdrolöögi toimel, mis tekib lõhkeaine plahvatusel vees (vedelikus).

(2)

Hüdrolõhkamist võib kasutada suurte kivide, betoon- või raudbetoonrajatiste purustamiseks ehitiste sees või nende läheduses, kus laialipaiskuvad kivimitükid või seismiline võnkumine kujutavad olulist ohtu.

(3)

Lõhkeaugu sügavus kivis või betoonis suurte tükkide purustamisel peab olema 0,6–0,7 tüki paksusest ja vähemalt 30–35 cm. Kui betooni puuritud auk ei ole vettpidav, tuleb seda hõõruda savitampooniga. Lõhkeauku paigutatakse kolmest-neljast üksteise vastu surutud detoneeriva nööri lõikudest kimp, mille pikkus on 10 cm lühem augu sügavusest. Detoneerivad nöörid ühendatakse detonaatoriga.

(4)

Kui augu sügavus on üle ühe meetri, võib augu põhja detoneeriva nööri otsa paigutada kuni 50-grammise lõhkeaine laengu. Lõhkeaugu läbimõõt peab olema vähemalt 32–40 mm.

(5)

Nii detoneeriv nöör kui ka detonaator peavad olema kaetud veega, mis valatakse lõhkeauku pärast detoneeriva nööri paigaldamist. Vee taset tuleb kontrollida vahetult enne lõhkamist, vajadusel lisada. Talvisel ajal lõhkamisel kasutada vedelikuna soolvett (kas keedusoola või ammooniumnitraadi lahust).

(6)

Kildude laialipaiskamise täielikuks ärahoidmiseks tuleb lõhatav objekt katta kaitsemattide, hagude, metallplaadi või muu vahendiga.

(7)

Raudbetoonrajatiste (vee- või vedelikureservuaarid, punkrid jms) purustamisel tuleb need eelnevalt veega täita, tagades nende veepidavuse ja seejärel paigutada lõhkelaeng võimalikult anuma keskpunkti.

Laengu suurus sõltub purustatava objekti mahust, seina paksusest ja armatuuri tugevusest.

§ 53. Kändude lõhkamine

(1)

Kännu lõhkamisel tuleb laeng paigutada kas kännu alla pinnasesse puuritud lõhkeauku või kännu puitu puuritud lõhkeauku.

Laengu suurus, lõhkeaugu läbimõõt ja pikkus sõltuvad kännu läbimõõdust, raie vanusest, pinnasest, puidu kõvadusest ja puu juurestiku ehitusest (pinnajuured või süvajuured).

(2)

Pinnajuurtega kännu alla tuleb puurida augud 40º–50º nurga all, arvestusega, et laengu keskpunkt paikneb kännu keskel. Süvajuurtega kännu puhul puuritakse lõhkeauk 60º–70º nurga all võimalikult lähedale peajuurele. Lõhkeaugu pikkus on 1,5–1,8 kännu läbimõõtu.

]]>

Joonis 13

– pinnajuurtega känd

– süvajuurtega känd

(3)

Kännu juurimisel määratakse laengu suurus valemiga:

Q = qd

(g), kus:

– lõhkeaine erikulu grammides kännu läbimõõdu 1 cm kohta. Kännu puitu puuritud lõhkeaugu puhul q = 8–10 g;

– kännu läbimõõt (cm).

(4)

Kännu alla puuritud lõhkeaugu puhul tuleb määrata lõhkeaine erikulu 1 sm kännu läbimõõdu kohta alljärgneva tabeli andmete alusel.

Tabel 4.2

Kännu läbimõõt (cm)	Värske raie (kuni 5 a)			Vana raie (üle 5 a)
	liiva- kruusa pinnas	savine pinnas	turvas	liiva- kruusa pinnas	savine pinnas	turvas
Pehme puit: mänd, kuusk, lepp, haab, pappel
30–40	18	18	12	12	14	10
40–50	20	20	14	14	16	12
50–60	22	22	16	16	18	14
60–70	23	24	18	18	20	16
70–80	25	26	20	20	22	18
Kõva puit: kask, saar, vaher, tamm
30–40	20	22	14	16	16	12
40–50	22	24	16	18	18	14
50–60	24	26	18	20	20	16
60–70	26	28	20	22	22	18
70–80	28	30	22	24	24	20

Kännu lõhkamisel külmunud pinnases tuleb laengut suurendada 10–20% võrra.

(5)

Üle 80 cm läbimõõduga kännu lõhkamisel tuleb puurida kännu alla kaks lõhkeauku, teine teiselpool kändu. Ka suurte peajuurte alla 1,5–2 m kaugusele kännust paigutatakse laengud. Laengud arvutatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 4 tabelis 4.2 toodud erikulu järgi. Kõik kännu ja juurte all olevad laengud lõhatakse üheaegselt.

(6)

Üksteise lähedal olevad kännud, mille juured ristuvad, tuleb lõhata üheaegselt.

§ 54. Jää lõhkamine

(1)

Objektide vabastamisel jää siduvast toimest lõhketöö abil võib laengute suurus olla kuni 0,2 kg ja lõhkeaugu kaugus kaitstavast objektist vähemalt 0,5 m.

(2)

Jääkate tuleb lõhata jääaluste laengutega, mis lastakse sinna läbi jää puuritud aukude. Lõhkeainena tuleb kasutada veekindlat lõhkeainet, mille tihedus on vähemalt 1,2 kg/dm³. Väiksema tihedusega lõhkeaine puhul tuleb laengule lisada vajaliku massiga ballast.

(3)

Kui vee sügavus on kuni 2,5 m, siis võetakse laengu uputussügavuseks pool vee sügavusest. Vee sügavusel üle 2,5 m on laengu uputussügavuseks 1,5 m.

(4)

Laengu mass leitakse valemiga:

Q = qH

³ (kg), kus:

– laengu sügavus jääpinnalt (m);

– lõhkeaine erikulu (kg/m³); sõltuvalt jää paksusest, laengu paigutusest, jää purustusastmest ja soovitavast lahvanduse suurusest q = 0,3–0,9 kg/m³ .

(5)

Laengud lastakse jää alla augule asetatud ristpuu külge kinnitatud nööri või lati abil.

(6)

Jää purustamiseks veealuste laengutega kasutatakse detoneeriva nööriga, elektri- või mitteelektriliste süütega lõhkamisviisi.

(7)

Laenguid tuleb lõhata suunaga jõe keskkohast kalda poole, järsu kalda poolt lauge kalda poole ja piki jõge vastu voolu suunda.

(8)

Jää liikumise ajal rüsijää ja ummikute vältimiseks võib üksikuid suuri jäätükke purustada kaldalt või vahetult kaitstavalt objektilt (sillalt) pealevisatavate laengutega.

(9)

Visatavate laengute puhul peab kasutama tulesüütega lõhkamist. Süütenööri pikkus peab olema vähemalt 15 cm ja mitte suurem kui 25 cm. Visatava laengu mass ei või ületada 3 kg. Laeng tuleb visata võimalikult purustatava jäätüki keskele. Tuleb arvestada rüsijää liikumise suunda ja kiirust.

Viskelaengu mass sõltuvalt viskekaugusest määratakse alljärgneva tabeli järgi:

Tabel 4.3

Laengu mass (kg)	0,5	1,0	1,5	2,0	3,0
Viskekaugus (m)	30	25	20	15	10

(10)

Ummiku likvideerimisel tuleb laeng(ud) paigutada kohta, kus vee vool ja tuul soodustavad purustatud jää eemaldamist.

§ 55. Lõhketööd tee-ehitusel

(1)

Tee rajamisel läbi mägede toimuvad lõhketööd ja laengute parameetrite arvutus vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvide 16, 18 ja 19 sätetele.

7. jagu

Eriotstarbelised lõhketööd

§ 56. Veealused lõhketööd

(1)

Sõltuvalt lõhatava pinnase iseloomust, eemaldatava kihi paksusest, töö mahust või lõhkamise kohast tuleb kasutada lõhatavale pinnasele (objektile) paigaldatavaid välislaenguid või lõhkeaugulaenguid. Välislaengutega (kumulatiivlaengud) lõhatakse üksikuid rändrahne, uhteliiva valle ja pehmemaid kivimikihte paksusega kuni 0,4 m. Paksemad kihid ja kõvemad kivimid lõhatakse lõhkeaugu meetodil. Lõhkamisega tuleb tagada kivimite vajalik purustusaste, et kasutatavate kaevemehhanismidega saaks purustatud kivimi eemaldada.

Lõhkeaine erikulu pinnase välislaenguga lõhkamisel on 2,0–4,0 kg/m³, laengute vahekaugus 3–4 ettenähtud kobestussügavust ja ridade vahekaugus 2,5–3 kobestussügavust.

Lõhkelaengute suurus tuleb arvutada vastavalt käesoleva eeskirja paragrahvides 16–21 toodud valemitele. Lõhkeaine erikulu s??ltub vee sügavusest ning ületab 1,3–2 korda lõhkeaine erikulu analoogse kivimi lõhkamisel pealmaatingimustes.

(2)

Ülepuure pikkus peab olema vähemalt 20 lõhkeaugu läbimõõtu, topise pikkus vähemalt 0,5 m, kuid mitte üle 0,3 lõhkeaugu pikkusest. Kui lõhatav pinnas on kaetud liiva või kruusaga, siis tuleb ülepuure pikkust suurendada lõhkeaukude osalise täitumise tõttu liiva ja kruusaga. Soovitatavad parameetrid esitatakse käesoleva paragrahvi tabelis «Lõhketöö parameetrid veealusel lõhkamisel».

(3)

Lõhkeainena tuleb kasutada veekindlat lõhkeainet. Lõhkeaine tihedus peab töö hõlbustamiseks olema 1,2–1,25 kg/dm³.

(4)

Lõhkelaengud tuleb initsieerida elektridetonaatorite, mitteelektriliste detonaatorite või detoneeriva nööri abil.

(5)

Elektridetonaatorite juhtmed ja mitteelektriliste detonaatorite torukesed peavad ulatuma vähemalt 2 m üle veepinna. Elektridetonaatori juhtmete ühendus peab olema tehtud veekindlate hülssidega.

(6)

Mitteelektriliste detonaatoritega lõhkamisel peab iga lõhkeaugus oleva detonaatori viiteaeg olema suurem kogu seeria detonaatori(te) initsieerimiseks vajalikust ajast.

(7)

Kui vee sügavus on üle 20 m, tuleb katsetada kasutatavate detonaatorite veekindlust vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja nõuetele.

Tabel 4.4

Lõhketöö parameetrid veealusel lõhkamisel

Lõhkeaugu läbimõõt (mm)	Kihi paksus (m)	Lõhkeaugu pikkus (m)	Vee sügavus (m)	Laengu samm (m)	Laengute ridade vaheline kaugus (m)	Laengu mass (kg)	Lõhkeaugu 1 m mahtuvus (kg/m)
50	2,0	3,2	2–10	1,2	1,2	5,0	2,6
	3,0	4,5		1,4	1,4	10,4
	5,0	6,5		1,4	1,4	15,6
	10,0	11,5		1,3	1,3	20
70	2,0	3,2	2–10	1,2	1,2	10	4,9
	3,0	4,5		1,5	1,5	19
	5,0	7,0		1,9	1,9	30
	10,0	11,8		1,9	1,9	55

§ 57. Metalli purustamine ja töötlemine

(1)

Metalli purustatakse nii välis- kui ka lõhkeaugulaenguga. Välislaenguga purustatakse metallkonstruktsioone purustatava metalli paksusega kuni 15 cm.

(2)

Metalli töötlemine hõlmab metallide keevitamist, torude valtsimist, stantsimist, pulbriliste metallide pressimist, metalli välispinna tugevdamist ja muid operatsioone.

(3)

Lõhkeaugulaengutega purustamisel tuleb puurida lõhkeaugud sügavusega 0,6–0,7 purustatava konstruktsiooni paksusest ja läbimõõduga 25–35 mm. Lõhkeaukude vahekaugus on 1–1,5 lõhkeaugu sügavust, kuid mitte üle 40 cm. Lõhkeaugud tuleb topistada kuiva sõmera liivaga. Topise pikkus peab olema vähemalt 0,3 lõhkeaugu pikkust. Ühe lõike sooritamiseks vajalikud lõhkeaugud lõhatakse hetkviitega laengutega.

Teraskonstruktsiooni lõhkamisel välislaenguga on lõhkeaine erikulu kuni 4 cm paksuse terasplaadi puhul 20–25 g/cm² ja üle 4 cm paksuse terasplaadi puhul 40–50 g/cm².

(4)

Terastrossid, latid ja talad tuleb purustada lõhatava detaili vastaspooltele ja teineteise suhtes kohakuti olevate hetkviitega lõhatavate laengutega. Terastrossi purustamiseks on lõhkeaine erikulu kuni 4 cm läbimõõduga trossi puhul 50 g/cm² ja üle 4 cm läbimõõduga trossi puhul 80–100 g/cm².

(5)

Metalli purustamiseks peab kasutama suure brisantsuse ja detonatsioonikiirusega lõhkeainet. Lõhkelaeng peab olema surutud tihedalt vastu purustatava objekti pinda.

(6)

Plahvatuskeevitusega ühendatakse üldjuhul metallid, mida termilise menetlusega ei ole võimalik omavahel ühendada. Keevituseks paigutatakse lõhkelaeng pealekeevitatava metallplaadi või elemendi peale. Lõhkeaine erikulu on 0,7–1,0 pealekeevitatava metalli massist.

]]>

(7)

Laeng tuleb paigutada paberist, papist või puidust vormi. Vormi mõõtmed peavad igast küljest tagama pealekeevitatavast plaadist ülekatte 1,5–2 laengu kõrguse ulatuses. Detail või toorik, millele peale keevitatakse, peab asuma kindlal alusel ja vajaduse korral olema kinnitatud. Pealekeevitatav plaat paigutatakse samast materjalist tugiribadele ja ta võib asetseda tooriku suhtes paralleelselt või kaldu. Laeng initsieeritakse detonaatorist või detoneerivast nöörist.

]]>

Joonis 14

a) paralleelselt ja b) kaldu asetatud plaadi keevitamine.

1 – detonaator;

2 – lõhkeaine;

3 – laengu vorm;

4 – tugiriba;

5 – ühendatavad metallplaadid;

6 – alus.

Plahvatusega stantsimisel määratakse laengu suurus katseliselt. Õhukeseseinaliste detailide stantsimisel tuleb kasutada musta püssirohtu, raskeltstantsitavate metallide ja paksuseinaliste detailide stantsimisel tugevajõulisi lõhkeaineid.

(8)

Stantsida võib kontaktmenetlusega, kus lõhkeaine on vahetus kontaktis stantsitava metalliga, või kontaktitu menetlusega, kus plahvatusenergia antakse edasi õhu, vee (vedeliku) või pulbri kaudu.

(9)

Metalldetailide kuumtöötlusel tuleb kasutada pulbermenetlust.

(10)

Torude plahvatusega valtsimisel määratakse laengu suurus katseliselt, kuna see oleneb kasutatavast lõhkeainest ja lõhkamise tehnoloogiast, sõltub valtsitava toru läbimõõdust, seina paksusest ja materjalist, torulaua paksusest ja agregaadi töötingimustest.

Plahvatusenergia antakse torule edasi amortisaatori kaudu, mille valmistamiseks kasutatakse plastmassi, puitu, kummit, pappi jne.

Torude vertikaalasendi korral tuleb laengud kinnitada, et vältida nende kukkumist torusse või torust välja.

]]>

Joonis 15

Toru valtsimise skeem.

1 – detonaator;

2 – lõhkelaeng;

3 – amortisaator;

4 – torulaud;

5 – valtsitav toru.

§ 58. Puuraukude torpedeerimine ja perforeerimine

(1)

Puurauke torpedeeritakse järgmistel juhtudel:

–

tootliku kihi pragulisuse tõstmiseks toodetava maavara (nafta, gaas, vesi) puuraugu deebeti suurendamiseks;

–

filtrite puhastamiseks savi-liiva osakestest või raudoksiidist;

–

puurimisel tekkinud avarii likvideerimiseks;

–

puuraugu demonteerimisel;

–

gaasi- ja naftafontäänide kustutamiseks.

(2)

Iga torpedeerimise kohta tuleb koostada tehniline projekt, milles on määratud laengu suurus, torpeedo konstruktsioon, tööde teostamise kord ja ohutusmeetmed.

(3)

Kui puurauku torpedeeritakse puuraugu deebeti tõstmiseks, tuleb leida tekitatava pragudetsooni raadius R_pt:

]]>

– kasutatava laengu suurus (kg);

– lõhkeaine erikulu (kg/m³); orienteeruvalt q = 0,7µ, kus µ on lõhatava kivimi tihedus (t/m³).

Pikliku laengu kasutamisel on pragude tsooni raadius R_pt :

]]>

λ = l_l/d

– laengu pikkuse suhe tema läbimõõtu.

(4)

Torpeedo materjal ja ehitus peavad välistama puuraugus oleva vedeliku tungimise torpeedosse. Torpeedo korpuse paksus peab vastama järgmistele tingimustele:

δ = pl/2σ

(cm), kus:

– vedeliku rõhk puuraugus antud sügavuses (kg/cm²);

– laengu läbimõõt (torpeedo sisene) (cm);

σ – lubatav surve silindri seinale; terastoru korral σ =1000 kg/cm².

(5)

Torpeedo läbimõõt peab olema 25 mm väiksem puuraugu läbimõõdust. Torpeedo pikkus peab olema võrdne moodustatava laiendi pikkusega.

(6)

Enne torpeedo puurauku laskmist peab puuraugu korrasolekut kontrollima samasuguse läbimõõduga metallsilindri allalaskmisega vajalikku sügavusse.

(7)

Puurauku jäänud murdunud puurkrooni purustamiseks või puuraugu seina pressimiseks tuleb kasutada erikujulisi torpeedosid. Puurkrooni purustamiseks tuleb kasutada kumulatiivset laengut, selle tüki seina pressimiseks (ka purustatud puurkrooni osade seina pressimiseks) aga koonilise otsaga torpeedosid, nii et torpeedo mahuks puuraugu seina ja seina pressitava osa vahele.

(8)

Torpeedos peab kasutama suure brisantsuse ja tihedusega veekindlat lõhkeainet. Torpeedolaengu tihedus peab olema vähemalt 1,5 korda suurem puuraugus oleva vedeliku erikaalust.

(9)

Filtrite puhastamiseks kasutatakse detoneeriva nööri lõikudest tehtud laenguid. Olenevalt puuraugu läbimõõdust võib detoneeriv nöör olla ühe-, kahe- või kolmekordne (DN margiga 10–12 g/m). Detoneerivast nöörist laengu pikkus peab võrduma filtri pikkusega. Filtri vigastamise ärahoidmiseks võib kasutada nõrgemat laengut ning teha mitu lõhkamist.

Puuraugu demonteerimisel manteltorude keermete kinnijäämisel tuleb lõhata detoneeriva nööri lõik vahetult kinnijäänud keerme kohal. Samaaegselt peab olema rootoriga antud torudele pöördemoment lahtikeeramise suunas.

(10)

Kui puuraugu demonteerimisel ei õnnestu torusid lahti keerata, siis tuleb allpool kinnijäänud keeret toru läbi lõigata. Selleks kasutatakse kumulatiivset torulõikajat, mille kumulatiivne osa on hermetiseeritud. Torpeedo tuleb puurauku lasta ühtlase kiirusega. Trossile peab olema tehtud märge torpedeerimissügavuse kohta.

(11)

Torpeedo tuleb lõhata elektriliselt. Elektrijuhtmed peavad olema kinnitatud torpeedo tõstetrossi külge. Lõhkekohast kõrgemal ja madalamal olevate manteltorude kaitseks plahvatusest tekkiva hüdrolöögi eest võib kasutada õhumullidest kilpi, mis saadakse suruõhu pumpamisega vajalikku kohta lõhkamise momendil.

(12)

Puuraugu perforeerimine on kumulatiivlaengute lõhkamisega puuraugu manteltoru ja torutaguse tamponaažkihi augustamine (mulgustamine) toodetava maavara vähemtootlike kihtide kohal. Laengute suurus ja kuju tuleb valida vastavalt manteltoru läbimõõdule, tema seina paksusele ja materjalile.

§ 59. Lõhketöö ehitistes ja nende vahetus läheduses

(1)

Lõhketöö tegemisel ehitistes ja nende vahetus läheduses tuleb kasutada kaitsemeetmeid, mis väldivad lõhatud massiivi ohtlikku laialipaiskumist ja õhu lööklainet, hoiavad ära ohtliku seismilise võnkumise, vähendavad tolmu ning mürgiste plahvatusgaaside teket.

(2)

Kildude laialipaiskumise ja õhulööklaine mõju vähendamiseks rakendatakse järgmisi meetmeid:

–

lõhatakse ainult kobestuselaengutega;

–

laeng paigutatakse lõhkeaugu alaossa, topise pikkus on vähemalt 15 d (lõhkeaugu läbimõõtu);

–

kasutatakse kvaliteetset topisematerjali;

–

lõhatav massiiv kaetakse kaitsekilpidega;

–

kaitstav objekt kaetakse kaitsekilbi või kaitsematiga.

Plahvatuse seismilist mõju vähendatakse:

–

lühiviitlõhkamise kasutamisega;

–

korraga lõhatavate laengute massi vähendamisega;

–

kontuurlõhe (-prao) tegemisega kaitstava objekti ette.

(3)

Mürgiste plahvatusgaaside teket tuleb vähendada tasakaalustatud hapnikubilansiga lõhkeainete kasutamisega ja lõhatud massiivi kiire koristamisega.

(4)

Tolmu teke tuleb viia miinimumi puurimistolmu ja muu ehitusplatsil oleva tolmu niisutamisega enne lõhkamist.

(5)

Ehitistes lõhkamisel peab lõhatava ehitise osas olema elektrivool välja lülitatud ning surveseadmetes ja torustikes rõhk alandatud ühe atmosfäärini.

(6)

Tuleb kasutada detoneeriva nööriga lõhkamist ja detoneeriva nööri initsieerimiseks mitteelektrilisi detonaatoreid.

(7)

Kildude laialipaiskumise ärahoidmiseks tuleb lõhatav pind, vajadusel ka kaitstav objekt katta kaitsekilpide või -mattidega. Kaitsekilbid valmistatakse puidust või metallist, kaitsematid vanadest autorehvidest, traatvõrgust, kapronkalavõrgust, hagudest.

8. jagu

Ohutud kaugused

§ 60. Seismiliselt ohutu laengu määramine

(1)

Seismiliselt ohutu laeng arvutatakse vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktide 299–304 sätetele.

(2)

Seismiliselt ohutu laeng tuleb vajaduse korral määrata igas lõhketöö tegemise piirkonnas eraldi.

(3)

Seismiliselt ohutu laeng Eesti põlevkivimaardla tingimustes arvutatakse käesoleva eeskirja lisas 3 esitatud valemite järgi.

(4)

Kui kaugus lõhkekohast kaitstava objektini on vähem kui 50 m, siis korraga lõhatava (ühe viitega) laengu (momentlaengu) massi ei arvutata, vaid määratakse alljärgneva tabeli 4.5 järgi, sõltuvalt objektile tekitada lubatavatest kahjustustest. Kahjustuse suurust iseloomustab kahjustuskoefitsient.

Tabel 4.5

Laengu kaugus objektist (m)	Lubatava momentlaengu mass (kg)
	Kahjustuskoefitsiendid
	0,007	0,015	0,03	0,06	0,12	0,24	0,48
0,5				0,02	0,04	0,08	0,16
1	0,007	0,015	0,03	0,06	0,12	0,24	0,48
2	0,025	0,05	0,09	0,20	0,40	0,7	1,4
3	0,040	0,08	0,16	0,33	0,65	1,3	2,6
4	0,06	0,12	0,25	0,50	1,0	2,0	4,0
5	0,09	0,18	0,36	0,73	1,4	2,8	5,6
6	0,12	0,23	0,47	0,95	1,9	3,8	7,2
7	0,14	0,27	0,57	1,15	2,3	4,6	9,2
8	0,18	0,36	0,72	1,45	2,9	5,8	11,6
9	0,20	0,42	0,85	1,70	3,4	6,8	13,6
10	0,25	0,50	1,0	2,0	4,0	8,0	16,0
12	0,3	0,6	1,3	2,5	5,2	10,5	21
14	0,4	0,8	1,6	3,2	6,4	13,0	26
16	0,5	1,0	2,0	3,9	7,8	15,5	31
18	0,6	1,2	2,4	4,7	9,4	19	38
20	0,7	1,4	2,8	5,6	11	22	44
25	1,0	2,0	4,0	8,0	16	32	64
30	1,3	2,6	5,2	10,4	21	42	84
35	1,6	3,2	6,5	13	26	52	104
40	2,0	4,0	8,0	16	32	64	128
45	2,4	4,8	9,5	19	38	76	152
50	2,8	6,5	11	22	44	88	176

Tabelis toodud kahjustuskoefitsiente kasutatakse tellis- ja paneelehitiste puhul. Kahjustuskoefitsiendi suuruse korral:

0,03 – mingeid pragusid ja kahjustusi ei teki;

0,06 – võivad tekkida peened praod ja lahtiste krohvitükkide pudenemine;

0,12 – tekivad praod seintes ja lagedes;

0,48 – tekivad suured praod, võib esineda müüritise purunemist.

Muinsuskaitsealaste ja unikaalsete ehitiste ning elektroonikaseadmete vahetus läheduses lõhkamisel tuleb laengu massi määramisel lähtuda minimaalsetest kahjustuskoefitsientidest (väiksematest kui 0,03).

(5)

Arvutatud ohutu laengu suuruse ja seismilise mõju kontrollimiseks tuleb ohustatud objektide juures vajadusel läbi viia seismograafilisi mõõtmisi.

§ 61. Võnkekiiruste mõõtmine

(1)

Võnkekiiruste mõõtmine peab toimuma Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt selleks otstarbeks lubatud seismograafiga (vibromonitoriga).

(2)

Ühe seismograafiga mõõtmisel tuleb läbi viia objekti enamohustatud punktidest vähemalt kaks mõõtmist. Mitme seismograafiga mõõtmisel võib mõõtmiste arvu vähendada.

§ 62. Elektrilõhkamise ohutud kaugused elektriülekandeliinidest ning raadio- ja televisioonisaatjatest

(1)

Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks elektriülekandeliinide poolt tekitatava madalsagedusliku elektromagnetvälja mõjul, ei tohi elektrilõhkamise kaugused elektriülekandeliinidest olla väiksemad tabelis 4.6 toodud vähimatest ohututest kaugustest. Tabelis toodutest väiksematel kaugustel lõhkamisel tuleb kasutada mitteelektrilisi lõhkamisvahendeid.

Tabel 4.6

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused elektriülekandeliinidest

Elektriülekandliini pinge (kV)	Elektrilõhkamise vähim lubatud kaugus (m)
0,2–3,0	20
3,0–6,0	20
6,0–10,0	50
20,0–45,0	100
üle 45,0	200

(2)

Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks raadiosagedusliku elektromagnetilise kiirguse mõjul ei tohi elektrilõhkamise kaugused raadio- ja televisioonisaatjatest olla väiksemad tabelites 4.7–4.10 toodud vähimatest ohututest kaugustest. Tabelis toodutest väiksematel kaugustel lõhkamisel tuleb kasutada mitteelektrilisi lõhkamisvahendeid või saatja ajutiselt (lõhketööde tegemise ajaks) välja lülitada.

Tabel 4.7

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused kesk- ja pikklaine raadiosaatjatest (sagedustel 0,535–1,705 MHz)

Saatja võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus (m)
Kuni 4000	250
4000–5000	275
5000–10 000	400
10 000–25 000	610
25 000–50 000	900
üle 50 000	1200

Tabel 4.8

Elektrilõhkamiste vähimad ohutud kaugused kuni 50 MHz sagedusega raadiosaatjatest (välja arvatud kesk- ja pikklaine raadiosaatjad)

Saatja võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus (m)
kuni 100	250
100–500	500
500–1000	750
1000–5000	1500
5000–50 000	5000
üle 50 000	15 000

Tabel 4.9

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused televisiooni meetersageduse (VHF TV) ja FM-raadio ultralühilainesaatjatest

Saatja võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus sõltuvalt sagedusalast (m)
	VHF TV		FM-raadio
	kanalid 1–6 (VHF 1)	kanalid 7–12 (VHF 2)	FM-raadio
Kuni 1000	300	180	250
1000–10 000	550	300	450
10 000–100 000	1000	600	800
100 000–300 000	1300	750	1000
Üle 300 000	1800	1000	1400

Tabel 4.10

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused televisiooni detsimeetersageduse (UHF TV) saatjatest

Saatja võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus (m)
Kuni 10 000	180
10 000–1 000 000	600
1 000 000–5 000 000	900
Üle 5 000 000	1800

(3)

Elektridetonaatorite iseenesliku rakendumise vältimiseks mobiilsete raadiosageduslike sidevahendite töö mõjul on keelatud mobiilsete sidevahendite kasutamine lähemal kui tabelis 4.11 toodud elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused. Vastavad sidevahendid (mobiil- ja raadiotelefonid jms) tuleb elektrilõhkamise piirkonnas välja lülitada.

Tabel 4.11

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused mobiilsetest raadiosageduslikest sidevahenditest

Saatja võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus sõltuvalt sagedusalast (m)
Saatja võimsus (W)	MF 1,6–3,4 MHz	HF 28–30 MHz	VHF 1 35–55 MHz	VHF 2 144–174 MHz	UHF Üle 450 MHz
Kuni 5	10	20	20	6	3
5–10	12	30	25	10	6
10–30	20	50	40	15	10
30–50	25	70	55	20	12
50–60	30	75	60	25	15
60–100	35	100	80	30	20
100–180	50	130	100	40	25
180–250	60	150	125	50	27
250–350	70	180	150	55	30
350–500	85	220	180	65	35
500–600	90	240	200	75	45
600–1000	125	310	250	100	55
1000–1500	140	350	280	110	60
üle 1500	380	1000	800	300	170

(4)

Vältimaks elektridetonaatorite iseeneslikku rakendumist radarnavigatsiooniseadmete töö mõjul, on elektrilõhkamine lähemal kui 600 m statsionaarsetest lennujuhtimis- ja navigatsiooniradaritest keelatud. Elektrilõhkamise lähimad ohutud kaugused mobiilsetest laevadele paigutatud radarnavigatsiooniseadmetest on esitatud tabelis 4.12.

Tabel 4.12

Elektrilõhkamise vähimad ohutud kaugused mobiilsetest radarseadmetest

Veesõiduki liik	Radari võimsus (W)	Elektrilõhkamise vähim ohutu kaugus (m)
Väikelaevad ja kaatrid	kuni 500*	5
Jõelaevad ja sadamaid teenindavad laevad	kuni 5000*	15
Merelaevad	kuni 50 000**	90

Märkused:
* – radarid sagedusega 9000 MHz (lainepikkus 3 cm)
** – radarid sagedusega 3000 MHz (lainepikkus 10 cm)

§ 63. Hüdrolöögi ohutu kauguse määramine

(1)

Hüdrolöögi ohutu kaugus veealusel lõhkamisel vees olevatele inimestele määratakse lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punkti 320 alusel.

(2)

Vees elutsevatele elusolenditele mõjub kahjustavalt plahvatusega kaasnev hüdrolöök. Erinevatele elusolenditele ohutud hüdrolöögi vood on esitatud tabelis 4.13.

(3)

Ohtliku ala raadius veefaunale välislaengute lõhkamisel arvutatakse valemiga:

]]>

– lõhatavate laengute suurus (kg);

E_oh

– ohutu hüdrolöögi voog antud liigile (J/m² ).

(4)

Lõhkeaukudes paiknevate laengute lõhkamisel arvutatakse veefaunale ohutu kaugus valemiga:

]]>

H_v

– vee sügavus (m).

Tabel 4.13

Erinevate veeorganismide tundlikkus hüdrolöögi suhtes

Veeorganismi tundlikkus	Liigid	Ohutu hüdrolöögi voog J/m²
Tundlikud	Viidikas, kilu, rääbis	80
Keskmise tundlikkusega	Koger, ahven, koha, haug, räim, latikas, särg	160
Vähetundlikud	Säinas, karpkala, mereahven, tursk, vähid	250

§ 64. Õhulööklaine mõju ohutu kaugus

(1)

Lõhkeaine plahvatusel tekkiva õhulööklaine mõju ohutu kaugus tuleb määrata vastavalt lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise ohutuseeskirja punktide 305–313 sätetele ja ülerõhu suurus mõõta Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt selleks otstarbeks kasutamiseks lubatud mõõteriistaga (vibromonitoriga).

(2)

Ebasoodsate meteoroloogiliste tingimuste, nagu tugeva tuule, madala ja tiheda pilvituse, õhu temperatuuri järsu languse ja inversioonikihi esinemise korral võib õhulööklaine mõju märgatavalt tugevneda. Lõhketööde tegemine tuleb sellisel juhul peatada või ohutuid kaugusi suurendada (kahekordistada).

9. jagu

Pürotehniliste toodete kasutamine

§ 65. Ilutulestiku korraldamine

(1)

Ilutulestik käesoleva eeskirja mõistes on vaatemäng, mis põhineb pürotehniliste ainete põlemisel tekkivatel valgus-, suitsu- ja heliefektidel.

(2)

Ilutulestikku võib korraldada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja (TTL 1998, 370/371, 1591) punktide 95, 96, 100, 101, 102, 103, 104, 105, 106, 107, 109, 111, 112, 113, 114, 115, 116, 117, 118, 119, 120, 121, 122, 123, 124, 125, 126, 127, 128, 129, 130, 131 ja käesoleva eeskirja nõuded.

(3)

Ilutulestiku tegemise kohas peab olema vähemalt kaks tulekustutit minimaalse tulekustutusaine massiga 6 kg.

(4)

Tuule kiirusel üle 9 m/s tohib teha ainult maapealset ilutulestikku ja tuule kiirusel üle 12 m/s tuleb ilutulestiku tegemine peatada või ära jätta.

(5)

Ilutulestiku ettevalmistamisel ja läbiviimisel peab osalema vähemalt kaks inimest, kellest üks peab olema ilutulestiku korraldamise eest vastutav isik – pürotehnik ja teine vähemalt 18 aasta vanune isik, kes töötab vastutava isiku juhendamisel ning kellele tööandja on taganud vajaliku väljaõppe.

(6)

Ilutulestiku ohtlikus alas ei tohi olla ühtegi eriti tuleohtlikku objekti: rookatusega hoonet, varaaita, kergsüttivate vedelike ja/või materjalide hoidlat või ladu ja sidevõrkude antenni. Erandkorras võib Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni loal ning objekti omaniku ja Päästeameti kooskõlastusel ilutulestiku ohtlikus alas asuda tuleohtlik objekt, mille ohutuse tagamiseks on rakendatud täiendavaid meetmeid.

(7)

Ilutulestiku puhul, kus kasutatakse pauguefektidega pomme ja läbiviimise koht on kaitstavale objektile lähemal kui neljakordne ohtliku ala suurus, tuleb haigla, polikliiniku, sanatooriumi, teatri, kiriku, kooli ja/või lasteaia asumisel selles tsoonis ilutulestiku läbiviimine kooskõlastada eespool nimetatud asutustega.

(8)

Ilutulestiku tegemine laevadel tuleb eelnevalt kooskõlastada Keskkonnainspektsiooniga. Kõik süütamised peavad olema elektrilised.

(9)

Ilutulestiku tegemisel paadilt, parvelt või ujuvpontoonilt tuleb jälgida, et laengute plahvatuse tagasilöögist ei kaotaks ujuvvahend stabiilsust. Pürotehnik peab kandma päästevesti.

(10)

Enne ilutulestiku algust tuleb uurida kohaliku meteoroloogiajaama andmeid tuule kiiruse ja suuna kohta. Kui tuule suund on pealtvaatajate poole, tuleb valida teine ohutu koht või asetada torud kaldu vastu tuule suunda.

(11)

Ilutulestiku läbiviijatel peab olema kaasas esmaabipakk.

(12)

Ilutulestikku tohib alustada siis, kui ilutulestiku eest vastutav isik on kontrollinud ja veendunud ilutulestiku ala ohutuses.

(13)

Tõrkelaengud hävitatakse vastavalt pürotehniliste toodete hävitamise nõuetele.

(14)

Ilutulestikku läbiviivad isikud peavad kandma kaitsekiivreid.

(15)

Pürotehnilise toote kasutusloa annab välja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon (vorm nr 1, lisa 4).

(16)

Ilutulestiku projekt peab olema koostatud vastavalt vormile (vorm nr 2, lisa 5).

§ 66. Pürotehniliste toodete katsetamine

(1)

Katsetamine käesoleva eeskirja mõistes on toiming, mille käigus määratakse pürotehnilise toote keemilis-füüsikalised parameetrid.

(2)

Pürotehnilisi tooteid võib katsetada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja punktide 88, 89, 90, 91, 92, 93, 94 nõuded. Kõik pürotehnilised tooted peavad vastama järgmistele nõuetele:

1) heli tugevus kaheksa meetri kaugusel ei tohi ületada 115 dB;

2) tooted ei tohi sisaldada suure mürgisuse või tugeva sööbiva toimega ainet.

(3)

Pürotehnilisi tooteid tuleb katsetada selleks ettenähtud kohas või spetsiaalsel stendil.

(4)

Katsetamisel ei tohi viibida kõrvalisi isikuid.

(5)

Katsetamisi läbiviivad isikud peavad olema Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni eksamikomisjoni poolt atesteeritud pürotehnikud.

(6)

Katsetamisel peab kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid (kiiver, kaitseprillid või -mask, kindad, laengu tekid, eririietus jne).

(7)

Staatilise elektri vältimiseks kasutatakse laboratooriumihoones ainult puuvillasest riidest valmistatud töörõivaid. Töörõivaste konstruktsioon peab vältima lõhkematerjalitolmu või -terade kogunemist rõivadetailide õmbluskohtadesse. Töörõivastel ei tohi olla väljapoole avanevaid taskuid ning töörõivastel ei tohi olla metallist nööpe ega lukke. Jalanõudena kasutatakse laboratooriumis töötamise ajal vildist või kummist tallaga jalatseid, mis väldib staatilise elektrilahenduse tekke, kui töötaja liigub ruumis.

(8)

Katsetusteks kasutatav inventar ei tohi põhjustada pürotehniliste segude ja toodete initsieerimist.

§ 67. Pürotehniliste toodete hävitamine

(1)

Hävitamine käesoleva eeskirja mõistes on toiming, mille käigus pürotehniline toode või segu põletatakse, leostatakse või demonteeritakse selleks spetsiaalselt ettevalmistatud ohutus kohas.

(2)

Pürotehnilisi tooteid võib hävitada, kui on täidetud pürotehniliste toodete käitlemise eeskirja punktide 135, 136, 137, 138, 139, 142, 143, 144, 146, 147, 148, 149, 150, 151, 153 ja käesoleva eeskirja nõuded.

(3)

Hävitamiskoht peab olema eelnevalt ettevalmistatud. Hävitamiskoha pinnas ei või olla põlev (süttiv), seal ei tohi olla kuivanud puu juuri, kulu, lahtiseid kivitükke, kergsüttivaid vedelikke ja aineid. Hävitamiskohas peab olema vähemalt üks tulekustuti minimaalse tulekustutusaine massiga 6 kg.

(4)

Hävitamiskoht peab olema ohtliku ala valvuritele hästi nähtav ja juurdepääsud sellele kergesti tõkestatavad.

(5)

Hävitamiskohta võib tuua ainult samal päeval hävitatavad pürotehnilised tooted. Hävitamist ootav pürotehniline toode peab olema kaitstud sädemete ja paiskuvate kildude eest ning asuma hävitamiskohast vähemalt 50 m kaugusel.

(6)

Pürotehnilisi tooteid tuleb hävitada põletamisega või vees lahustamisega (kui segu komponendid on vees lahustuvad, mille tagajärjel segu pärast kuivamist pole võimeline ilma õhuhapnikku kasutamata põlema).

(7)

Põletamislõkke põlemisaeg peab olema minimaalselt 60 s. Süütamiseks tuleb kasutada elektrisütikut või 1 m pikkust süütenööri minimaalse põlemisajaga τ = 60 s/m. Süütenööri põlemisaeg peab olema ametlikult fikseeritud toote spetsifikatsioonis. Süütamine peab toimuma alttuulepoolsest otsast.

(8)

Pürotehnilised tooted, mis lahustuvad vees, hävitatakse vees leostamisega 30 min kuni ühe ööpäevani, olenevalt lahustumise kiirusest. Seejärel vesi utiliseeritakse ja lahustumatud komponendid põletatakse järgides käesoleva paragrahvi lõike 7 nõudeid.

(9)

III, IV, T klassi pürotehniliste vahendite hävitamist võib sooritada ka maasse kaevatud ühe meetri sügavuses augus või spetsiaalses blindaažis lõhkamise või põletamise teel.

(10)

Hävitamist võivad läbi viia Tehnilise Järelevalve Inspektsioonis atesteeritud isikud.

(11)

Vajaduse korral peab kasutama isikukaitsevahendeid (kiiver, kaitseprillid või -mask, killu- või kuulivest, kindad, eririietus jne).

(12)

Enne hävitamist peab vastutav järelevalve isik veenduma, et:

1) hävitamist ootav pürotehniline toode on viidud ohutusse kohta;

2) ohtlikus alas ei ole inimesi;

3) ohtliku ala valvurid on asunud neile määratud kohtadele.

(13)

Pürotehnilist toodet võib hävitada ainult valgel ajal.

(14)

Hävitamisele toodud pürotehniliste toodete sattumine kõrvaliste isikute kätte peab olema välistatud.

5. peatükk
RAKENDUSSÄTE

§ 68.

Käesolev määrus jõustub 1. aprillil 2001. aastal.

Minister Mihkel PÄRNOJA

Kantsler Marika PRISKE

Lisa 1
majandusministri 8. detsembri 2000. a määruse nr 43 «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiri» juurde

ETALONLÕHKEAINE AMMONIIT 6Ž V ARVESTUSLIK ERIKULU

Kivimi nimetus	Kivimi mahukaal kg/m³	Arvestuslik erikulu kg/m³
Kivimi nimetus		kobestuslaengu	väljapaiskelaengu
1. Pehme kivim
Liiv (tihe või märg)	1650	–	1,2–1,3
Savi	1900	0,35–0,45	1,0–1,4
Kriit, pehme mergel	1850	0,25–0,35	0,9–1,2
2. Keskmise kõvadusega kivim
Mergel	1900	0,3–0,4	1,0–1,3
Lubjakivi, dolomiit	kuni 2200	0,35–0,5	1,0–1,6
Liivakivi	2200	0,4–0,5	1,2–1,6
3. Kõva kivim
Lubjakivi, dolomiit, liivakivi	2700	0,4–0,6	1,2–1,8
Marmor	2800	0,45–0,7	1,2–2,0
4. Väga kõva kivim
Graniit	2800	0,5–0,7	1,7–2,1
Kvartsiit	3000	0,5–0,6	1,6–1,9

Lisa 2
majandusministri 8. detsembri 2000. a määruse nr 43 «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiri» juurde

LAENGU JAOTATUD MASS KG / 1 M LAENGUTIHEDUSEL 0,9 KG/DM³

Lõhkeaugu läbimõõt mm	Laengu jaotatud mass kg / 1 m	Lõhkeaugu läbimõõt mm	Laengu jaotatud mass kg / 1 m	Lõhkeaugu läbimõõt mm	Laengu jaotatud mass kg / 1 m
22	0,35	60	2,5	205	30
25	0,44	65	3,0	210	31
26	0,48	70	3,5	215	33
27	0,51	75	4,0	220	34
28	0,55	80	4,5	225	35
29	0,59	85	5,1	230	37
30	0,64	90	5,7	235	39
31	0,67	95	6,4	240	41
32	0,72	100	7,1	245	42
33	0,78	105	7,8	250	44
34	0,82	110	8,6	255	46
35	0,87	115	9,4	260	48
36	0,92	120	10,0	265	50
37	0,97	125	11	270	51
38	1,0	130	12	275	53
39	1,1	135	13	280	55
40	1,1	140	14	285	57
41	1,2	145	15	290	59
42	1,2	150	16	295	61
43	1,3	155	17	300	64
44	1,4	160	18	310	68
45	1,4	165	19	320	72
46	1,5	170	20	330	77
47	1,6	175	22	340	82
48	1,6	180	23	350	87
49	1,7	185	24	360	92
50	1,8	190	26	370	97
51	1,8	195	27	380	102
52	1,9	200	28

Märkus. Kui laengutihedus on väiksem või suurem kui 0,9 kg/dm³, määratakse laengu jaotatud mass valemiga:

]]>

Lisa 3
majandusministri 8. detsembri 2000. a määruse nr 43 «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiri» juurde

SEISMILISELT OHUTUTE LAENGUSUURUSTE ARVUTUSVALEMID EESTI PÕLEVKIVIMAARDLA TINGIMUSTES

Eesti põlevkivimaardla kaevandustes ja karjäärides lõhketööde projekteerimisel võib maksimaalseis seismiliselt ohutuid laengu (viitegrupi) suuruseid sõltuvalt kaevandamistingimustest arvutada tabelites L.1 ja L.2 esitatud arvutusvalemitega.

Tabel L.1

Maksimaalsete seismiliselt ohutute laengu (viitegrupi) suuruste arvutusvalemid Eesti põlevkivikaevandustele

]]>

Tabel L.2

Maksimaalsete seismiliselt ohutute laengu (viitegrupi) suuruste arvutusvalemid Eesti põlevkivikarjääridele

]]>

Tähised valemites:

•

Q_maks – maksimaalne seismiliselt ohutu viitegrupi suurus (kg);

•

d – kaugus lõhkamiskohast ohustatud objektini (m);

•

V_maks – ohustatud objekti maksimaalne lubatud võnkekiirus (mm/s).
Märkus. Suurvee perioodil tuleb pinnases paiknevate objektide jaoks arvutatud maksimaalset seismiliselt ohutut laengu (viitegrupi) suurust vähendada 1,5 korda.

Lisa 4
majandusministri 8. detsembri 2000. a määruse nr 43 «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiri» juurde

Vorm nr 1

Pürotehnilise toote kasutusluba nr

Avalduse esitaja firma nimi ja aadress:

Kasutusloa number:

Väljaandmise kuupäev:

Toote nimetus:

Toote tüüpnumber:

Toote valmistaja maa,

firma nimi ja aadress:

Toote importija firma

nimi ja aadress:

Ohuklass:

Kasutusklass:

Toote kasutusloa väljaspool Eestit kinnitanud

institutsiooni maa, nimi, aadress, kasutusloa nr, klass:

Pakkimisviis:

Toote mõõtmed:

Toote kogumass:

Pürotehnilise aine mass:

Kasutusala:

Loa kehtivus:

Toote toimimise ja efekti

lühikirjeldus:

Kasutusjuhend:

Muud:

Käesolev kasutusluba koosneb … leheküljest, lisadest … leheküljel ja … joonisest.

Kasutusloa väljaandja:

Lisa 5
majandusministri 8. detsembri 2000. a määruse nr 43 «Lõhkematerjali valmistamise, hoidmise ja kasutamise tehniline eeskiri» juurde

Vorm nr 2

Ilutulestiku projekt

I. Lähteandmed

1. Ilutulestiku tegemise

kuupäev:

kellaaeg:

kestus:

2. Ilutulestiku tegemise koht:

3. Ilutulestiku tellinud asutus/organisatsioon:

4. Ilutulestikku korraldav asutus, aadress, telefon:

5. Ilutulestiku korraldamise luba nr

6. Ilutulestiku korraldamise eest vastutava isiku nimi, tunnistuse nr:

7. Pürotehniku abi(d):

II. Ohutustehnika

8. Ilutulestiku ohtliku ala raadius:

9. Ohtlikus alas asuvad ehitised (sillad, hooned, abihooned):

10. Ohtliku ala valvurid (arv):

11. Ohutusabinõud:

12. Juurdepääsude sulgemine ohtlikku alasse:

III. Ilutulestiku kava

13. Pürotehniliste toodete loetelu, lasketorude arv ja kaliiber; erinevad vahendid:

14. Lasketorud, vahendid paiknevad ………… paketis.

15. Laskude, vahendite arv kokku:

IV. Lisa

16. Plaanid või skeemid (siseilutulestikul mõõt. 1:100 ja välisilutulestikul mõõt. 1:500, 1:1000), muud dokumendid:

Projekti koostaja nimi, amet, allkiri:

¿]]>