meenutades, et 19. märtsil 1934 andis peaminister riigivanema ülesannetes dekreedi, millega ta lükkas Riigikogu ja riigivanema valimised edasi kuni kaitseseisukorra lõpuni, ja 7. septembril 1934 dekreedi, millega ta pikendas kaitseseisukorda terveks aastaks; ka nendel dekreetidel ei olnud põhiseaduslikku ega seaduslikku alust;

meenutades, et 28. septembril 1934 kokku tulnud Riigikogu erakorralise istungjärgu 2. oktoobri istungil tehti teatavaks riigivanema otsus Riigikogu istungjärk lõpetada, mille järel ei korraldatud vabu valimisi kuni iseseisvuse taastamiseni;

sedastades, et nende otsuste abil ja tagajärjel vaigistati parlament, muudeti ulatuslikult Eesti riigikorda, keelustati erakondade tegevus ja allutati ajakirjandus tsensuurile ning Eestis algas autoritaarkorra ajajärk;

sedastades, et eespool kirjeldatud sündmused kujutasid endast riigipööret, mis oma tagajärgedega lõhkus Eesti põhiseadusliku korra ja katkestas Eesti demokraatliku arengu, nõrgestas ühiskondlikku sidusust ja Eesti kaitsevõimet ning sillutas sellega teed Eesti okupeerimisele,

Riigikogu:
   – mõistab hukka 1934. aasta riigipöörde ja sellele järgnenud autoritaarkorra, sealhulgas Riigikogu töö tõkestamise ning peaministri riigivanema ülesannetes ja tema kaasosaliste põhiseadusvastase tegevuse demokraatia allasurumisel
   – rõhutab, et iseäranis praeguste geopoliitiliste sündmuste taustal on Eesti riikliku iseseisvuse ja rahvusliku üksmeele, kaitsevõime ning põhiseadusliku korra püsimise huvides äärmiselt tähtis kindlustada ja arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis kaitseb sisemist ja välimist rahu.