§ 1. Eesti kaubandusliku meresõidu koodeks reguleerib kaubanduslikust meresõidust tulenevaid suhteid.

§ 2. Kaubandusliku meresõidu all mõistetakse käesolevas koodeksis tegevust, mis on seotud laevade kasutamisega lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoks, kalapüügiks ja muuks meretöönduseks, maapõuevarade uurimiseks ja kaevandamiseks, pukseerimis-, jäämurde- ja päästeoperatsioonideks, samuti teistel majandus-, teadus- ja kultuurialastel eesmärkidel.

§ 3. Vedu ja pukseerimine Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti) sadamate vahel toimub Eesti Vabariigi riigilipu all sõitvate laevadega. Erandeid sellest sättest võib teha Eesti Vabariigi Valitsus.

§ 4. Vedu ja pukseerimine Eesti ja teise riigi sadamate vahel võib toimuda nii Eesti Vabariigi riigilipu all kui ka vastastikuse kokkuleppe alusel teise riigi lipu all sõitvate laevadega.

§ 5. Lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoga, kalapüügi ja muu meretööndusega tegelevad need asutused, ettevõtted, organisatsioonid ja isikud, kelle valduses, kasutuses või käsutuses on laevad.

§ 6. Riikliku järelvalvet kaubandusliku meresõidu üle Eestis teostab Eesti Veeteede Amet (edaspidi Veeteede Amet), kelle peamisteks ülesanneteks on:

1. Laevanduse arengu riiklik suunamine, sealhulgas:

1) laevandusalaste õiguslike ja majandusküsimuste reguleerimine oma pädevuse piires;

2) laevanduse valdkonda kuuluvate tegevuslitsentside väljaandmise kooskõlastamine kehtestatud korras;

3) Eesti laevaregistri pidamine ja tunnistuste väljastamine Eesti Vabariigi riigilipu all sõitmise õiguse kohta (laevapatent);

4) merespetsialistide arvestuse, meremeeste teenistusraamatute, merespetsialistide kutsetunnistuste ja diplomite väljaandmise korraldamine;

5) merre uppunud vara ülestõstmise korraldamine.

2. Laevandusohutuse riiklik tagamine ja sellealase järelevalve korraldamine, sealhulgas:

1) kaubanduslikku meresõitu käsitlevate normatiivaktide järgimise kontroll;

2) laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise, jäämurdjate töö korraldamine ning laevaavariide juurdluse korraldamine;

3) hüdrograafiliste tööde, veeteede märgistamise ja korrashoiu korraldamine.

3. Inimelude päästmise ja reostuse likvideerimise korraldamine merel, osalemine järelevalve teostamises kala- ja keskkonnakaitse nõuete järgimise ning majandusvööndi ja mandrilava kasutamise üle.

Veeteede Amet annab üldkohustuslikke akte kaubandusliku meresõidu alastes õiguslikes ja majandusküsimustes.

§ 7. Merelaevade tehnilist järelevalvet ja nende klassifitseerimist Eestis teostavad rahvusvaheliselt tunnustatud klassifikatsiooniühingud.

§ 8. Maa- ja veealade kasutamisele andmine ning ehitustegevus veeteedel ja veeteede navigatsiooniseadmete mõju piirkonnas peab olema kooskõlastatud Veeteede Ametiga.

Käesolevas paragrahvis sisalduvat sätet rikkunud organisatsioonid ja kodanikud on Veeteede Ameti nõudmisel ja tema poolt määratud tähtajaks kohustatud oma kulul lammutama, teisaldama või vastavalt muutma hooneid ja ehitisi, mis segavad laevandust ja/või navigatsiooniseadmete tegevust.

§ 9. Laeva all mõistetakse käesolevas koodeksis liikur- või teisaldatavat ujuvseadet, mida kasutatakse:

1) lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoks, kalapüügiks või muuks meretöönduseks, maapõuevarade kaevandamiseks ning uurimiseks, merehädas olevate inimeste ja laevade päästmiseks, teiste laevade ja muude ujuvseadmete pukseerimiseks, hüdrotehnilisteks töödeks või merre uppunud vara ülestõstmiseks;

2) eriteenistuseks (töönduse kaitseks, sanitaar- ja karantiiniteenistuseks, mere kaitseks reostuse vastu jne.);

3) teaduslikeks, õppe- ja kultuurialasteks eesmärkideks;

4) spordi otstarbeks;

5) muudeks eesmärkideks.

§ 10. Laevaomaniku all mõistetakse käesolevas koodeksis isikut, kes kasutab laeva oma nimel, sõltumata sellest, kas laev kuulub temale või ta kasutab seda muul seaduslikul alusel.

Käesoleva koodeksi XVII peatükis sätestatu puhul loetakse laevaomanikuks isik, kellele laev kuulub kui omand, kui aga laev kuulub riigile ja on mingi organisatsiooni seaduslikus valduses, siis see organisatsioon.

§ 11. Käesoleva koodeksi sätted laienevad:

merelaevadele nende sõitmise ajal nii merel kui jõgedel, järvedel, veehoidlatel ja teistel veeteedel, kuivõrd see Eesti eriseaduse või rahvusvahelise lepinguga ei ole määratud kindlaks teisti;

siseveelaevadele nende sõitmise ajal merel, samuti jõgedel, järvedel, veehoidlatel ja teistel veeteedel, kui nad lasti vedamisel sisenevad välisriigi meresadamasse, ning juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi paragrahvides 283 ja 314.

§ 12. Käesoleva koodeksi sätted, välja arvatud juhud, mis on koodeksis otseselt ette nähtud, ei laiene sõjalaevastiku lipu all sõitvatele laevadele.

Sõjaväeliste merevedude suhtes kohaldatakse käesoleva koodeksi sätteid selles osas, mis ei ole ette nähtud neid vedusid reguleerivas eriseadustikus.

§ 13. Otse-segaühenduse ja otse-veeühenduse vedude suhtes, mida tehakse meretranspordivahendite osavõtul, kohaldatakse käesoleva koodeksi sätteid koodeksis otseselt märgitud juhtudel, samuti neil juhtudel, mis ei ole ette nähtud neid vedusid reguleerivas eriseadustikus.

§ 14. Käesoleva koodeksi sätteid kohaldatakse:

1) II peatükis "Laev" (välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahv 51) Eestis registreeritud laevade suhtes;

2) IV peatükis "Meresadamad" Eesti mittesõjasadamate suhtes;

3) V peatükis "Riiklikud merelootsid" juhtudel, mis esinevad seoses laevade lootsimisega Eesti riiklike merelootside poolt;

4) VII peatükis "Lastiveo organiseerimine" Eesti asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja alaliste elanike vaheliste suhete kohta. Nendes suhetes kohaldatakse VIII peatükis "Mere- lastitveoleping" sisalduvat juhul, kui VII peatükk ei sätesta teisti;

5) XXI peatükis "Privilegeeritud nõuded" juhtudel, kui vaidlus vaadatakse läbi Eestis;

6) XXII peatükis "Mereprotestid" juhtudel, kui mereprotest esitatakse Eesti notarile või mõnele teisele Eesti ametiisikule;

7) XXIII peatükis "Pretensioonid ja hagid" juhtudel, kui vastavad suhted kuuluvad reguleerimisele käesoleva koodeksi sätetega; käesoleva koodeksi paragrahvid 354-364 aga reguleerivad suhteid ainult Eesti asutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja alaliste elanike vahel.

§ 15. Omandiõigus ja teised asjaõigused väljaspool Eestit asuvatele laevadele, samuti nende õiguste teke, muutumine ja lõppemine määratakse laeva lipuriigi seadustiku alusel.

Õigus ehitatava laeva suhtes määratakse selle riigi seadustikuga, kus see laev asub, kui laevaehitusleping ei sätesta teisiti.

§ 16. Laevapere õiguslik seisund, sealhulgas ka suhted laevapere liikmete vahel, mis seonduvad laeva ekspluatatsiooniga, määratakse kindlaks laeva lipuriigi seadustikuga.

Laevapere liikmete ja laevaomaniku vahelisi suhteid reguleerib laeva lipuriigi seadustik, kui nendevahelise lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

§ 17. Õiguse sisemerre või territoriaalmerre uppunud varale (laevad, laevade riismed, seadmed, last jne.), samuti seoses selle varaga tekkivad suhted määratakse selle riigi seadustikuga, kus see vara asub.

Avamerre uppunud laeva, temal oleva lasti ja teiste esemete kohta kohaldatakse laeva lipuriigi seadustikku.

§ 18. Mere-lastiveost tulenevad suhted reguleeritakse lepinguosaliste vahel sõlmitud kokkuleppes ettenähtud seadustiku alusel.

Juhul kui käesoleva paragrahvi esimeses lõigus mainitud kokkulepe puudub, reguleeritakse mere-lastiveost tulenevad suhted selle riigi seadustiku alusel, kus asub lastivedaja.

§ 19. Mere-reisijateveost ja mere-pagasiveost tulenevad suhted reguleeritakse lepinguosaliste vahel sõlmitud kokkuleppes kokkuleppe puudumisel vedaja asukohariigi seadustiku alusel.

§ 20. Laeva tähtajalise prahtimise lepingust tulenevad suhted reguleeritakse laevaomaniku asukohariigi seadustiku alusel ning laeva liisingulepingust tulenevad suhted liisinguvõtja asukohariigi seadustiku alusel sel juhul, kui lepinguosaliste vahel ei ole teistsugust kokkulepet.

§ 21. Merepukseerimislepingust ja merekindlustuslepingust tulenevad suhted reguleeritakse lepingu sõlmimise asukohariigi seadustiku alusel sel juhul, kui lepinguosaliste vahel ei ole teistsugust kokkulepet.

§ 22. Üldavariist tulenevad suhted reguleeritakse selle riigi seadustiku alusel sel juhul, kui lepinguosaliste vahel ei ole teistsugust kokkulepet.

Kui isikud, kelle huve üldavarii puudutab, on kõik ühe riigi alamad, siis kasutatakse selle riigi seadustikku.

Kui üldavarii kuulub jagamisele Eestis, siis tehakse seda käesoleva koodeksi paragrahvidega 277 kuni 282 sätestatud korras.

§ 23. Sise- või territoriaalmerel toimunud laevakokkupõrkest tulenevad suhted reguleeritakse selle riigi seadustiku alusel, kus kokkupõrge toimus.

Juhul kui kõik laevakokkupõrkes osalenud laevad sõidavad ühe riigi lipu all, kasutatakse selle lipuriigi seadustikku, mille lipu all laevad sõidavad, vaatamata kokkupõrke toimumise asukohale.

§ 24. Kui tuumajõuseadmega varustatud laev (edaspidi tuumalaev) tekitab tuumakahjustuse Eesti territooriumil, kaasa arvatud territoriaalmeri, aga samuti Eesti Vabariigi riigilipu all sõitva tuumalaeva poolt põhjustatud tuumakahjustuse korral väljaspool Eestit, kohaldatakse käesoleva koodeksi XVIII peatüki sätteid.

§ 25. Laeva poolt tekitatud kahju, mis ei allu käesoleva koodeksi paragrahvide 23 ja 24 toimele, kuulub hüvitamisele selle riigi seadustiku kohaselt, kus toimus kahju hüvitamise nõude põhjustatud tegu, aga kui kahju põhjustati avamerel, siis laeva lipuriigi seadustiku alusel.

§ 26. Laevade või muude objektide päästmise eest sise- või territoriaalmerel päästetasuga seotud suhted lahendatakse selle riigi seadustiku alusel, kus päästmine toimus, kui osapoolte teistsugune kokkulepe puudub, aga kui päästmine toimus avamerel ja sellega seotud vaidlus vaadatakse läbi Eestis, siis kohaldatakse käesoleva koodeksi XIX peatüki sätteid.

Päästetasu jagamine päästja-laeva omaniku ja laevapere vahel, samuti laevapere liikmete vahel toimub selle laeva lipuriigi seadustiku alusel.

§ 27. Tuumalaeva omaniku ja operaatori vastutuse piirid määratakse laeva lipuriigi seadustiku alusel, kuid kui need piirid on madalamad kui käesolevas koodeksis sätestatud piirid, siis kohaldatakse käesolevas koodeksis sätestatud piire.

§ 28. Käesoleva koodeksiga ettenähtud lepingutesse võib lülitada välismaa seadustiku sätteid ja kaubandusliku meresõidu tavasid. Juhul kui välismaa seadustiku või tavade kohaldamise tingimuse puudumisest tulenevalt lepinguosaliste lepingulised suhted kuuluvad reguleerimisele käesoleva koodeksiga, ei tohi sellise tingimuse lepingusse lülitamine välistada või vähendada käesoleva koodeksi kohaselt lastivedajal lasuvat vastutust reisijate-, lasti- ja pagasiveol reisija elule ja tervisele tekitatud kahju ning lasti ja pagasi mittesäilimisest tekitatud kahju eest.

§ 29. Kaubandusliku meresõiduga seotud varalise vaidluse, milles osaleb välismaa juriidiline või üksikisik, võib poolte kokkuleppel esitada lahendamiseks välismaa kohtule või arbritraažile.

§ 30. Kui rahvusvaheline leping, milles Eesti osaleb, ja käesolev koodeks sätestavad ühe ja sama õigusnormi erinevalt, siis kohaldatakse rahvusvahelise lepingu normi.

§ 31. Tsiviil-, administratiiv- ja teiste õiguslike suhete puhul, mis tulenevad kaubanduslikust meresõidust ja ei ole käesoleva koodeksiga reguleeritud, kohaldatakse Eesti tsiviil-, administratiiv- ja teiste vastavate seadustike sätteid.

II peatükk

LAEV

§ 32. Eesti laevade suhtes kehtivad kõik Eestis seadustatud omandivormid.

§ 33. Laevu, mis vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse otsusele täidavad riiklikke kohustusi, ei või arestida ega pantida. Nende laevade poolt tekitatud kahju sissenõue pööratakse Eesti Vabariigi Valitsuse vastu.

§ 34. Eesti riiklikus omanduses oleva laeva võõrandamine ja pantimine välisriigile, välisriigi organisatsioonile või välisriigi kodanikule võib toimuda ainult Eesti Vabariigi Valitsuse loal.

§ 35. Õiguse sõita Eesti Vabariigi riigilipu all saavad laevad, mis on registreeritud Eesti laevaregistris või Eesti laevaraamatus.

Erandeid käesolevas paragrahvis toodud reeglist võib lubada Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.

§ 36. Laev saab õiguse sõita Eesti Vabariigi riigilipu all hetkest, mil see kantakse Eesti laevaregistrisse, või hetkest, mil see registreeritakse Eesti laevaraamatus, või registreerimisest Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.

Välismaal omandatud laeval on õigus sõita Eesti Vabariigi riigilipu all Eesti konsuli poolt ajutise tõendi väljaandmise hetkest, mis tõendab seda õigust, ja on kehtiv kuni laeva kandmiseni Eesti laevaregistrisse või registreerimiseni Eesti laevaraamatus, kuid mitte üle aasta.

Eesti Vabariigi riigilipu heiskamise eest laeval, omamata õigust sellele lipule, kannavad süüdiolevad isikud vastutust seadusega kehtestatud korras.

§ 37. Eesti laevaregistrisse kandmisele kuuluvad laevad, mille tehnilist järelevalvet teostavad rahvusvaheliselt tunnustatud klassifikatsiooniühingud.

Teised laevad registreeritakse Eesti laevaraamatus Veeteede Ameti poolt kehtestatud korras.

§ 38. Eesti laevaregistri ja Eesti laevaraamatu pidamise korra määrab kindlaks Veeteede Amet.

§ 39. Laeva kandmist Eesti laevaregistrisse tõendatakse Eesti Vabariigi riigilipu all sõitmise õigust andva tunnistusega (laevapatent), laevaraamatus registreerimist aga laevapiletiga.

§ 40. Üldjuhul Eesti ei tunnista hetkest, mil laev kantakse Eesti laevaregistrisse või Eesti laevaraamatusse, selle laeva kohta teiste riikide laevaregistrites tehtud kandeid.

Laeva prahtimisel ilma laevapereta võib selle laeva kanda Eesti laevaregistrisse või Eesti laevaraamatusse pärast teise riigi laevaregistrisse tehtud kande peatamist. Juhul kui antud riigis on lubatud laeva kandmine mitmesse laevaregistrisse, võib sellest nõudest loobuda.

Eesti laevaregistrisse või Eesti laevaraamatusse kantud laeva prahtimisel ilma laevapereta, kui prahtija soovib prahingu kehtivuse ajaks laeva kanda teise laevaregistrisse, peatatakse ajutiselt laeva kanne Eesti laevaregistris või Eesti laevaraamatus.

Eesti laevaregistrisse või Eesti laevaraamatusse kantud laev kustutatakse sealt, kui laev hukkub, kaob jäljetult, muutub täiesti sõidukõlbmatuks või kaotab õiguse kanda Eesti Vabariigi riigilippu, välja arvatud käesoleva paragrahvi kolmandas lõigus sätestatud juhul.

§ 41. Laeval peab olema oma nimi. Laevale annab nime laevaomanik Veeteede Ameti poolt kehtestatud korras.

§ 42. Laevale antakse meresõiduluba pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et laev vastab ohutu meresõidu nõuetele.

Tehnilist järelevalvet, sealhulgas keskkonnakaitselist järelevalvet laevade üle, mis ei kuulu klassifikatsiooniühingute järelevalve alla sõltuvalt mahust ja/või peamasina võimsusest, teostatakse Veeteede Ameti poolt määratud korras.

§ 43. Laeval peavad olema järgmised peamised laevadokumendid:

1) tunnistus õiguse kohta sõita Eesti Vabariigi riigilipu all (laevapatent);

2) tunnistus laeva omandiõiguse kohta;

3) merekõlblikkuse tunnistus;

4) mõõdukiri klassifikatsiooniühingu tehnilisele järelevalvele kuuluvatel laevade;

5) laevapere nimekiri (munsterroll);

6) logiraamat;

7) masinapäevaraamat (mehaaniliste jõuseadmetega liikuvatel laevadel);

8) laeva sanitaartunnistus.

Eesti laevaraamatus registreeritud laeval peab käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 2 märgitud dokumentide asemel olema laevapilet.

§ 44. Eriteenistuse laeval, samuti spordilaeval võib mõõdukiri puududa. Eriteenistuse laeva mahu võib kindlaks määrata lihtsustatud metoodika alusel ja anda laevale vastava tõendi.

Sadama- või rannavetes sõitval laeval võib logiraamat ja masinapäevaraamat puududa, kui laevaomanik ei määra teisiti.

§ 45. Peale käesoleva koodeksi paragrahvides 43 ettenähtud dokumentide peavad laeval olema järgmised dokumendid:

1) reisijateveo tunnistus, kui laeval on üle 12 reisija;

2) laevaraadiojaama litsents ja raadiopäevaraamat, kui laeval on raadiojaam;

3) tunnistus laadimismärgi (väikseim vabaparda kõrgus) kohta, kui laeva kasutatakse käesoleva koodeksi paragrahv 9 punktides 1 ja 3 ettenähtud otstarbeks.

§ 46. Välissõidule mineval laeval peavad peale käesoleva koodeksi paragrahvides 43 ja 45 mainitud dokumentide olema dokumendid, mis on ette nähtud rahvusvahelistes lepingutes, milles eesti osaleb.

§ 47. Tunnistuse õiguse kohta sõita Eesti Vabariigi riigilipu all ja tunnistuse laeva omandiõiguse kohta annab välja Veeteede Amet. Eesti laevapileti annab välja organ, kelle laevaraamatus laev on registreeritud.

Merekõlblikkuse tunnituse annab välja laeva tehnilist järelevalvet teostav organ.

Mõõdukiri, reisijateveo tunnistus, tunnistus laadimismärgi kohta, laevaraadiojaama litsents, samuti laevadokumendid, mis on ette nähtud ohutut meresõitu käsitlevates rahvusvahelistes lepingutes, milles Eesti osaleb, antakse välja Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.

§ 48. Tingimused, millele peavad vastama merele väljuvad Eesti siseveelaevad, samuti nende laevade sõidupiirkonna merel määrab kindlaks Veeteede Amet.

§ 49. Käesoleva koodeksi paragrahvides 43 ja 45 nimetatud dokumendid peavad laevas olema originaalidena, välja arvatud tunnistus laeva omandiõiguse kohta ja laevapilet, mis võivad laevas olla notariaalkorras tõestatud ärakirjana.

§ 50. Laevapere nimekirja (munsterroll), logiraamatut, masinapäevaraamatut ja raadiopäevaraamatut peetakse Veeteede Ameti poolt kindlaks määratud vormi ja eeskirjade kohaselt.

§ 51. Välisriigi lipu all sõitva ja Eesti sadamas peatuva laeva merekõlblikkuse tunnistuse, mõõdukirja, reisijateveo tunnistuse, laevaraadiojaama litsentsi ja laadimismärgi tunnistuse tunnustamine toimub nende rahvusvaheliste lepingute järgi, milles Eesti osaleb.

Välisriigi lipu all sõitev laev, millel Eesti sadamasse jõudmisel pole käesoleva paragrahvi esimeses lõigus tähendatud dokumente, kuulub kohustuslikule järelevaatusele tehnilise järelevalve korras: määratakse kindlaks maht, reisijatemahutavus, väikseim vabaparda kõrgus ning vaadatakse läbi tema raadiojaam võrdsetel alustel Eesti Vabariigi riigilipu all sõitvate laevadega.

Iga laeva võidakse Eesti sadamas oleku ajal kontrollida tehnilise järelevalve korras, kas ta vastab ohutu meresõidu tingimustele, Eesti Vabariigi riigilipu all sõitvate laevadega võrdsetel alustel.

Eesti Vabariigi seadusi rikkuvat laeva võidakse kontrollida selle läbisõidul Eesti Vabariigi sise- ja territoriaalvetest ja majandusvööndist ning vajadusel ka peatada Eesti Vabariigi seadustikus ettenähtud korras.

III peatükk

LAEVAPERE

§ 52. Laevapere koosneb kaptenist, teistest laeva juhtkonda kuuluvatest isikutest ja laeva meeskonnast.

Laeva juhtkonda kuuluvad peale kapteni tüürimehed, kapteniabid, laevamehaanikud, elektromehaanikud, raadiospetsialistid ja arstid. Laevaomanik võib juhtkonna koosseisu arvata ka teisi laevaspetsialiste.

Laevameeskond koosneb tekimeeskonnast, masinameeskonnast ja teistest laevapere liikmetest, kes ei kuulu laeva juhtkonda.

§ 53. Laevapere minimaalkoosseisu, millega laeval lubatakse merele minna, määrab kindlaks Veeteede Amet sõltuvalt laeva tüübist, sõidupiirkonnast ja ülesandest ning lähtudes rahvusvahelistest kokkulepetest.

§ 54. Eesti laevaregistrisse kantud laeva kapten peab olema Eesti kodanik.

§ 55. Laevale võetakse tööle isikuid, kelle tervislik seisund on tunnistatud kõlblikuks merel töötamiseks.

§ 56. Kapteni, tüürimeeste, kapteniabide, laevamehaanikute, elektromehaanikute ja raadiospetsialistide ametikohtadele võetakse isikuid, kellel on Veeteede Ameti poolt tunnustatud diplom või kvalifikatsioonitunnistus. Kutse ajutine äravõtmine on võimalik vaid laevasõitu ohustava teo puhul Veeteede Ameti poolt sätestatud korras.

§ 57. Laevaperre kuuluvate isikute töölevõtmise kord, nende õigused ja kohustused, töötingimused laeval, samuti vallandamise alused ja kord määratakse kindlaks tööandja ja töövõtja vahelise lepinguga vastavalt Eesti tööseadustikule ja käesolevale koodeksile.

§ 58. Ühtki laevapere liiget ei saa kapteni nõusolekuta laevale määrata.

§ 59. Kaptenil on õigus laevapere liikmete suhtes kasutada ergutusvahendeid ja määrata distsiplinaarkaristusi.

Vajaduse korral on kaptenil õigus kõrvaldada tööülesannete täitmisest laevapere iga liige.

§ 60. Laevaomanik peab hüvitama tekitatud kahju laevapere liikmete vara hävimise või kahjustuse korral laeva avarii puhul, lähtudes samalaadse ja sama kvaliteediga vara riiklikest jaehindadest ning arvestades hävinud või kahjustatud vara kulumist. Avariis süüdi olevate laevapere liikmete vara väärtus ei kuulu hüvitamisele.

§ 61. Laevapere koosseisu kuuluva isiku vallandamise korral administratsiooni initsiatiivil on laevaomanik kohustatud viima vallandatu oma kulul kollektiivlepinguga ettenähtud sadamasse, kollektiivlepingus selle kohta juhiste puudumisel aga töölevõtmise sadamasse, kandes vallandatu ülalpidamiskulu kuni sellesse sadamasse jõudmiseni.

§ 62. Kaptenil lasub laeva üldjuhtimine, sealhulgas laeva navigeerimine, kõikide ohutu laevasõidu tagamiseks vajalike meetmete rakendamine, korra säilitamine laeval, kõige selle ärahoidmine, mis võiks olla kahjulik laevale, laeval olevatele inimestele ja lastile.

Kapteni korraldused temale antud volituste piires kuuluvad vastuvaidlematus korras täitmisele kõigi laeval olevate isikute poolt.

Kui laeval viibiva isiku tegevus, mis ei sisalda kriminaalkorras karistatava teo tunnuseid, on ohtlik laevale või laeval olevatele inimestele ja varale, on kaptenil õigus paigutada see isik eriruumi ja hoida teda seal kuni laeva saabumiseni esimesse Eesti sadamasse. Eriruumis ebaseadusliku kinnipidamise eest vastutab kapten seadusega kehtestatud korras.

§ 63. Laeva kapteni ja teiste laevapere liikmete vastastikused suhted Eesti konsulitega määratakse kindlaks Eesti konsulaarseadusega.

§ 64. Oma ametiseisundi tõttu tunnistatakse kapten laevaomaniku ja lastiomanike esindajaks tehingute suhtes, mis on tingitud laeva, lasti või laevasõidu vajadustest, samuti temale usaldatud varasse puutuvate hagide suhtes, kui kohapeal ei ole teisi laeva- või lastiomanike esindajaid.

§ 65. Kapten peab igast lapsesünni juhust laeval koostama akti kahe tunnistaja, ja kui laeval on arst või velsker, siis ka tema juuresolekul. Ka peab ta tegema vastava kande logiraamatusse.

Kapteni koostatud akt ei asenda sünnitunnistust ja kuulub esitamisele perekonnaseisuametile sünnitunnistuse saamiseks.

§ 66. Kapten on kohustatud tõestama laeval viibiva isiku poolt koostatud testamendi, võtma selle hoiule ja säilitama kuni selle üleandmiseni Veeteede Ametile või Eesti konsulile välisriigi sadamas.

Kapten peab koostama iga surmajuhtumi kohta laeval akti kahe tunnistaja, ja kui laeval on arst või velsker, siis ka tema juuresolekul. Samuti peab ta tegema sellekohase kande logiraamatusse. Surmaakti juurde lisatakse surnu laeval oleva vara loetelu. Kapten võtab tarvitusele abinõud surnu vara säilitamiseks.

Jõudnud Eesti sadamasse, annab kapten surma kohta koostatud akti ja surnule kuulunud vara loetelu Veeteede Ametile, aga välisriigi sadamas, kus on Eesti konsul, Eesti konsulile ja rakendab abinõusid surnu matmiseks. Erandjuhtudel, kui laev peab avamerel viibima pikemat aega ja surnukeha ei ole võimalik säilitada, on kaptenil õigus matta surnu merre meretavade kohaselt, koostades selle kohta vastava akti ja tehes vastava kande logiraamatusse.

§ 67. Kapten on kohustatud, kui ta saab seda teha ohustamata oma laevaperet ja reisijaid:

1) abistama iga merehädalist;

2) minema nii kiiresti kui olukord võimaldab appi hädasolijatele, kui talle teatati, et need vajavad abi, ja kui sellist tegevust tema poolt võib reaalselt arvestada.

Käesolevas paragrahvis tähendatud kohustuste täitmata jätmise eest kannab kapten seadusega kehtestatud vastutust.

§ 68. Laeva või sellel olevaid inimesi või lasti ähvardava ohu korral, samuti muudel erijuhtudel on kaptenil õigus kutsuda kokku laevanõukogu.

Laevanõukogu ei piira kapteni õigusi ja lõpliku otsuse teeb kapten.

§ 69. laeva toiduvarude, sealhulgas minimaalvarude lõppemisel on kaptenil õigus üldiseks jaotamiseks rekvireerida laeval olevatelt isikutelt vajalikul hulgal toiduaineid ja laeval olevat toiduks kõlblikku lasti.

Rekvireerimise kohta koostatakse akt.

Rekvireeritud toiduainete ja lasti maksumuse hüvitab laevaomanik.

§ 70. Kui kapteni arvates ähvardab laeva paratamatu hukk, annab kapten pärast kõikide meetmete rakendamist reisijate päästmiseks laevaperele loa laevalt lahkuda. Kapten lahkub laevalt viimasena, võttes tarvitusele kõik temast sõltuvad abinõud logiraamatu, masinapäevaraamatu ja raadiopäevaraamatu, antud merereisi kaartide, dokumentide ja väärtuste päästmiseks.

§ 71. Kapten on kohustatud sõjaohu korral tarvitusele võtma kõik abinõud laeval asuvate inimeste päästmiseks ning laeva, seal olevate dokumentide, lasti ja muu vara hõivamise vältimiseks.

§ 72. Kui kaptenil tekib merereisi ajal vältimatu vajadus raha järele reisi jätkamiseks, eriti aga laeva remondiks või laevapere ülalpidamiseks, on tal õigus, kui laevaomaniku korralduse saamiseks ei ole võimalusi või aega, müüa osa tema hoolde antud varast, mis ei ole hädavajalik reisi lõpetamiseks.

Reisi jätkamiseks on kapten kohustatud valima sellise vahendite saamise viisi, mis toob kõige vähem kahju laevaomanikule ja lastiomanikule.

Müüdud lasti maksumus tuleb tema omanikule välja maksta, välja arvatud juhud, kui esilekutsutud kahju langeb üldavarii tunnuste alla või kui müük toimus ainult lasti huvides.

§ 73. Kui reisis oleval laeval leiab aset tegu, mis on sätestatud Eesti kriminaalseadustikus, täidab kapten juurdlusorgani funktsioone, juhindudes sealjuures Eesti kriminaalprotsessi sätteist ning reisis olevatel merelaevadel juurdluse teostamise juhendist.

Kaptenil on õigus pidada kinni kuriteo soorutamises kahtlustatavat isikut kuni tema üleandmiseni vastavatele võimuorganitele esimeses Eesti sadamas, kuhu laev jõuab. Vajaduse korral võib kapten saata selle isiku ja juurdlusmaterjali Eestisse Teise Eestis registreeritud laevaga.

Kui laeval Eesti sadamas oleku ajal leiab aset tegu, mis on sätestatud Eesti kriminaalseadustikus, on kapten kohustatud antud teo sooritanud isiku andma üle kohalikele võimudele.

IV peatükk

MERESADAMAD

§ 74. Eesti meresadamate suhtes kehtivad kõik Eestis seadustatud omandivormid.

§ 75. Meresadam võib olla juriidiline isik.

§ 76. Meresadamas teostatakse sadamale eraldatud territooriumi ja akvatooriumi piires sadamasse tulevate laevade laadimist, lossimist ja teenindamist, teostatakse lastiga transpordi-, ekspediitori- ning laooperatsioone, lasti ümberlaadimist teistelt transpordiliikidelt meretranspordi vahenditele ja vastupidi, teenindatakse reisijaid ning veetakse sadama laevadega lasti, reisijaid ja posti.

Üldjuhul laaditakse-lossitakse laevu nende sadamasse saabumise järjekorras. Erandeid sellest korrast võib teha vaid regulaarliine teenindavate laevade suhtes.

Veeteede Amet määrab meresadamaga kooskõlastatult kindlaks ja teeb teatavaks navigatsiooni alguse ja lõpetamise tähtaja.

Meresadama poolt tehtud tööde ja osutatud teenuste eest võetakse tasu kehtiva korra kohaselt kinnitatud määrade alusel.

§ 77. Laevu agenteeritakse meresadamas agentuuriorganisatsioonide poolt.

§ 78. Ohutu meresõidu ja korra tagamiseks sadamas on meresadamatel vastavalt Veeteede Ameti nõuetele järgmised funktsioonid:

1) hüdrotehniliste ehitiste korrashoid;

2) sadama valduses olevate meremärkide korrashoid;

3) deklareeritud sügavuste hoidmine;

4) akvatooriumi ja territooriumi puhtuse ja korra tagamine ning keskkonnakaitse nõuete täitmine;

5) laevadelt õli sisaldava vee, fekaalvee, prügi ja muude keskkonnale ja inimese tervisele kahjulike ainete vastuvõtmine.

§ 79. Meresadamal on õigus käesoleva koodeksi paragrahvis 78 märgitud funktsioonide täitmiseks anda välja eeskirju ja juhendeid.

§ 80. Meresadama territooriumiks on sadamale eraldatud maa-ala. Meresadama akvatooriumiks on sadamale eraldatud veeala.

Maa- ja veeala eraldamine meresadamale, samuti nende alade äravõtmine toimub Eesti seadustikuga kehtestatud korras.

§ 81. Meresadam võib sadama territooriumi või akvatooriumi alasid, samuti ladusid, hooneid, ehitisi ja seadeldisi anda kasutamiseks Eesti seadustikuga kehtestatud korras.

§ 82. Meresadam tagab oma tegevusega seotud riiklikele kontrollorganitele vajalikud ruumid ja töötingimused.

§ 83. Laevade meresadamasse sisenemise ja sealt väljumise korra määrab kindlaks sadamakapten, kes on Veeteede Ameti töötaja.

§ 84. Eesti meresadamad on avatud rahvusvaheliseks laevaliikluseks.

§ 85. Meresadamates laevadelt võetavate sadamamaksude kinnitamise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus.

§ 86. Sadamakapteni nõudmisel on sadamas seisvad laevad, samuti sadama territooriumil olevad isikud kohustatud andma neil olevad ujuv- ja muud tehnilised seadmed merehädas olevate inimeste päästmiseks.

§ 87. Enne sadamast väljumist peab iga laev saama sadamakaptenilt selleks loa.

Sadamakapten võib sadamast väljumise loa andmisest keelduda järgmistel asjaoludel:

1) kui laev ei ole merekõlblik, kui on rikutud tema koormatuse, varustamise ja laevapere komplekteerimise kohta käivaid nõudeid ning muude laeval esinevate puuduste korral, mis ohustavad laevasõitu, laeval viibivate inimeste tervist või keskkonda, samuti laevadokumentide kohta käivate nõuete rikkumise korral;

2) kehtestatud maksete ja rahatrahvide maksmata jätmise korral;

3) selleks volitatud riiklike organite korraldusel.

Kulu, mis on seotud sadamakapteni poolt käesolevas paragrahvis ettenähtud õiguste (ülevaatus, järelevaatus jne.) teostamisega, kannab laevaomanik.

§ 88. Sadamakapten võib laeva või lasti meresadamas kinni pidada isiku palvel, kellel on üldavarii, päästetööde, laevade kokkupõrke ja muude kahjustuste alusel nõudeid laeva või lasti vastu, samuti sadama ja navigatsiooniseadmete kahjustamisest, kuni laevaomaniku või lastiomaniku poolt tagatise saamiseni.

Vastutust laeva või lasti põhjendamatu kinnipidamise läbi tekitatud kahju eest kannavad isikud, kelle nõudmisel kinnipidamine toimus.

§ 89. Sadamakapteni korraldus laeva või lasti kinnipidamiseks käesoleva koodeksi paragrahvis 88 loetletud tingimustel kehtib kolm ööpäeva. Kui selle aja jooksul kohtuotsust laeva või lasti arestimise kohta ei järgne, tuleb need viivitamatult vabastada.

§ 90. Varalise iseloomuga nõuete alusel ei kuulu kinnipidamisele välisriigile kuuluvad riiklikke ülesandeid täitvad laevad, välja arvatud Eesti tsiviilprotsessi sätetes ettenähtud juhud.

§ 91. Meresadam tegutseb Veeteede Ameti poolt kinnitatud põhimääruse alusel.

V peatükk

RIIKLIKUD MERELOOTSID

§ 92. Ohutu meresõidu tagamiseks toimub lootsimine meresadamate lähistel, meresadamate akvatooriumis, samuti meresadamate vahel, sõltumata laeva lipust ja tema kuuluvusest, ainult riiklike merelootsidega.

Riiklike merelootside põhimääruse kinnitab Veeteede Amet.

§ 93. Veeteede Amet määrab kindlaks kohustusliku ja mittekohustusliku lootsimise piirkonnad ning teeb need üldteatavaks normatiivaktides, lootsiraamatutes ja väljaandes "Teadaanded meremeestele".

Kohustusliku lootsimise piirkondades ei ole laeval õigust sõita ilma riikliku merelootsita. Need laevad, mis vabastatakse kohustuslikust lootsimisest, määrab kindlaks Veeteede Amet.

Kaptenil on õigus nendes paikades, kus lootsimine vastavalt kehtivatele eeskirjadele ei ole kohustuslik, võtta, kui ta seda vajalikuks peab, laevale lootsi, kandes kulu laevaomaniku arvel.

§ 94. Riiklikeks merelootsideks võivad olla Eesti kodanikud, kes vastavad Veeteede ameti poolt kehtestatud nõudmistele ja töötavad Veeteede Ameti lootsiteenistuses.

§ 95. Laevade lootsimise ajal on loots kohustatud jälgima laevateede seisukorda ja nende märgistamise õigsust ning viivitamatult teatama sadamakaptenile igast muudatusest laevateedel ja lootsitavate laevade avariidest.

Loots on kohustatud juhtima lootsitava laeva kapteni tähelepanu märgatud laevasõidueeskirjade ja kohustuslike määruste, samuti teiste eeskirjade rikkumistele, nõudma märgatud rikkumiste likvideerimist. Juhul aga kui kapten neid või teisi lootsi seaduspäraseid nõudmisi ei täida, teatama viivitamatult sellest sadamakaptenile.

§ 96. Laeva lootsimise aja ööpäeva lõikes määrab sadamakapten.

Sadamakapten võib laevade lootsimise keelata, kui ohutut lootsimist takistavad ilmastiku- või mereolud (halb nähtavus, torm, maavärisemine jne.), samuti teistel erilistel asjaoludel.

§ 97. Vastutus avariide eest, mis tekkisid riiklike merelootside süü läbi ametikohustute täitmisel, lasub Veeteede Ametil vaid sellel juhul, kui tõestatakse, et tegemist oli riikliku merelootsi tahtliku teoga või niisuguse eksimisega nõuandmisel, mille järgimisel laeva kapten ei saanud ette näha avariid.

See vastutus piirdub avariifondi suurusega, mis moodustatakse 10-protsendilistest eraldistest avariile eelnenud kalendriaastal laekunud lootsimaksust antud lootsimispiirkonnas.

§ 98. Lootsi väljakutsumisel peab lootsiteenistus riikliku merelootsi viivitamatult laevale saatma, teatades sellest laeva kaptenile. Kui lootsi ei ole võimalik saata otsekohe, peab lootsiteenistus teatama laeva kaptenile, millal loots saabub.

Oma ülesannete täitmiseks laevale saabunud riikliku merelootsiga võib olla kaasas lootsiametiks valmistuv isik (stažöör).

§ 99. Laeva kapten on kohustatud tagama lootsi ja stažööri kiire ja ohutu vastuvõtmise laeva pardale ning võimaldama neile lootsimise ajaks tasuta eriruumi ning toitlustamise võrdsetel alustel laeva juhtkonnaga.

§ 100. Laevale saabunud loots on kohustatud esitama laeva kaptenile Veeteede Ameti poolt kinnitatud näidise kohase lootsikviitungi, mille kapten täidab ja kinnitab oma allkirjaga.

§ 101. Lootsil ei ole õigust kapteni nõusolekuta laevalt lahkuda enne, kui ta on laeva ankurdanud või kinnitanud ta ohutus kohas või merele juhtinud või kui teda vahetab välja teine loots.

§ 102. Lootsi viibimine laeval ei võta kaptenilt tavaliselt vastutust laeva juhtimise eest.

Kui kapten lahkub komandosillalt, peab ta lootsile teatama, kes vastutab laeva juhtimise eest tema äraolekul.

§ 103. Kui lootsi vastu võtnud laeva kapten tegutseb lootsi juhistele vastu, on viimasel õigus kolmanda isiku juuresolekul laeva edasisest lootsimisest loobuda.

§ 104. Veeteede Amet kehtestab riiklike merelootside teenuseid kasutavatelt laevadelt lootsimaksu võtmise korra.

§ 105. Kapten, kes kutsus välja lootsi ja viimase saabumisel loobus tema teenustest, on kohustatud täies ulatuses tasuma lootsimaksu, mis on ette nähtud lootsimise eest, milleks loots oli välja kutsutud.

§ 106. Laeva süvise, pikkuse, laiuse, registermahu ja teiste vajalike andmete ebaõige teatamise eest on laeva kapten kohustatud tasuma rahatrahvi maksmisele kuuluva lootsimaksu kahekordses suuruses, olenemata seadusega kehtestatud vastutusest tagajärgede eest, mis võivad aset leida ebaõigete andmete tõttu.

§ 107. Laeva kapten on kohustatud maksma eritasu Veeteede Ameti poolt kindlaksmääratud suuruses, kui loots jääb laevale üle kahe tunni laeva täiendava laadimise, lossimise, laevamehhanismide mittekorrasoleku, laeva karantiinis viibimise või teiste asjaolude tõttu, kui need ei tulene vääramatutest jõududest.

§ 108. Kui loots viiakse tema poolt lootsitava laevaga tema lootsimispiirkonnast välja, on kapten kohustatud tasuma lootsi tagasisõidu kulu ja peale selle maksma lootsile iga väljaspool tema lootsimispiirkonda viibitud ööpäeva eest käesoleva koodeksi paragrahvis 107 ettenähtud tasu.

§ 109. Lootsiteenistust peetakse ülal Veeteede Ameti vahendite arvel. Käesoleva koodeksi paragrahvides 104, 105, 106, 107, ja 108 ettenähtud lootsimaksu, rahatrahvi, tasu ja kulu võtab Veeteede Amet ja see läheb tema tuludesse.

VI peatükk

MERRE UPPUNUD VARA

§ 110. Eesti territoriaal- või sisemerre uppunud vara (laevad, nende riismed, seadmed, last jne., sealhulgas ka randa, leetseljakule, kaljudele jne. heidetud vara) ülestõstmine ja eemaldamine toimub vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvide 111-118 sätetele.

§ 111. Uppunud vara omanik, kui ta kavatseb seda vara üles tõsta, peab sellest teatama Veeteede Ametile ühe aasta jooksul arvates päevst, mil vara uppus.

Kooskõlastatult huvitatud riiklike organitega määrab Veeteede Amet asjaolusid arvesse võttes kindlaks vara ülestõstmise tähtaja ja nende tööde tegemise korra ning informeerib sellest vara omanikku.

§ 112. Neil juhtudel, kui uppunud vara takistab laevaliiklust, meretööndust, hüdrotehnilisi töid, ohustab inimeste elu või tervist või ähvardab saastata keskkonda, on vara omanik kohustatud viivitamatult teatama juhtunust Veeteede Ametile ja viimase nõudmisel selle vara üles tõstma Veeteede Ameti poolt määratud aja jooksul.

Kui uppunud vara omanik ei ole teada, avaldab Veeteede Amet teate uppunud vara ülestõstmise tähtaegade kohta väljaandes "Teadaanded meremeestele".

Kui sealjuures on teada uppunud laeva lipp, saadab Veeteede Amet vastava teate ka Eesti Vabariigi Välisministeeriumile.

§ 113. Veeteede Amet võib uppunud vara omanikul keelata vara ülestõstmise omaniku või tema poolt valitud organisatsiooni vahenditega, kui uppunud vara asub merealas, mille kohta Eesti seadustikuga on kehtestatud erikord. Sel juhul korraldab Veeteede Amet vara ülestõstmise vara omaniku arvel.

§ 114. Kui uppunud vara on vahetult ohtlik laevaliiklusele, inimeste elule või tervisele, ähvardab saastata keskkonda või kui uppunud vara omanik ei tõsta seda üles vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 112 Veeteede Ameti poolt kindlaksmääratud tähtajaks, on Veeteede Ametil õigus rakendada vajalikke meetmeid vara viivitamatuks ülestõstmiseks, vajaduse korral aga selle hävitamiseks või muul viisil eemaldamiseks.

§ 115. Sõjaväele kuulunud uppunud vara tõstab üles või eemaldab sõjaväe vara valdaja vastavalt käesoleva koodeksi VI peatüki sätetele.

Juhul kui selline uppunud vara takistab laevaliiklust, meretööndust, hüdrotehnilisi või teisi töid, ohustab inimeste elu või tervist või ähvardab saastata keskkonda, on sõjaväele kuuluva vara valdaja kohustatud selle vara üles tõstma või eemaldama mõnel muul viisil Veeteede ameti poolt määratud ajal.

§ 116. Uppunud vara omanik kaotab õiguse sellele varale siis, kui ta ei esita avaldust või ei tõsta vara üles käesoleva koodeksi paragrahvides 111 ja 112 ettenähtud tähtajaks.

§ 117. Vastavalt käesoleva koodeks paragrahvile 113 Veeteede Ameti korraldusel ülestõstetud vara, samuti vara, mis tõsteti üles Veeteede Ameti korraldusel, kuna see ohustas vahetult laevaliiklust, inimeste elu või tervist või ähvardas saastata keskkonda (käesoleva koodeksi paragrahv 114), võib omanik välja nõuda kahe aasta jooksul arvates päevast, mil vara tegelikult üles tõsteti. Sel puhul tuleb Veeteede Ametile hüvitada vara ülestõstmise maksumus ja teised sellega seoses olevad kulud ja kahjud.

Kui Veeteede Amet on ülestõstetud vara realiseerinud põhjusel, et selle säilitamine on võimatu võ ebaotstarbekas, tagastatakse vara omanikule vara realiseerimisest saadud summa, maha arvates kõik kulud ja kahjud, mis Veeteede Ametil tuli kanda seoses vara ületõstmise, säilitamise ja realiseerimisega. Kui sealjuures ülestõstetud vara realiseerimisest saadud summa ei kata täielikult kõiki Veeteede Ameti kulusid ja kahjusid, peab vara omanik need Veeteede Ametile hüvitama.

Keeldumine uppunud või ülestõstetud varast ei vabasta selle omanikku kohustusest hüvitada Veeteede Ameti kulud ja kahjud juhtudel, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi paragrahvides 113, 114 ja käesolevas paragrahvis.

§ 118. Juhuslikult üles tõstetud vara tuleb üle anda Veeteede Ametile, kes teatab omanikule vara ülestõstmisest ja asukohast. Kui vara omanik pole teada, teeb Veeteede Amet avalduse vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 112.

Omanik võib vara välja nõuda ühe aasta jooksul arvates päevast, mil vara Veeteede Ametile üle anti. Seejuures tuleb hüvitada Veeteede Ametile vara hoiu- ja teised sellega seotud kulud. Isikule, kes vara Veeteede Ameti käsutusse toimetas, tasutakse hüvitusena üks kolmandik vara maksumusest.

VII peatükk

LASTIVEO ORGANISEERIMINE

§ 119. Riiklike vajaduste rahuldamine merevedude järele toimub riiklike tellimuste andmisega Eesti seadustikus ettenähtud korras.

§ 120. Lastivedu toimub mere-lastiveolepingu alusel.

Lastivedaja ja lastisaatja, kui nende vahel on püsivad sidemed, mis tulenevad regulaarse lastiveo vajadusest, võivad sõlmida lastiveo kohta pikaajalisi lepinguid.

§ 121. Lasti vastuvõtmist veoks teatud riikidesse või sadamatesse võib keelata ainult erandjuhtudel Eesti Vabariigi Valitsus, informeerides sellest keelust asjaomaseid organisatsioone ja Veeteede Ametit.

Loodusõnnetuse laadi nähtuste, laevahuku ja avariide korral, mille tagajärjel liiklus katkes, samuti karantiini väljakuulutamise korral või muudel põhjustel, mis takistavad kaupade edasisaatmist Eesti sadamatest, võidakse lasti vastuvõtmine ajutiselt katkestada või piirata Veeteede Ameti korraldusega. Lasti vastuvõtmise keelamisest või peatamisest teatab lastivedaja viivitamatult lastisaatjale.

§ 122. Lastivedaja ja lastisaatja kannavad varalist vastutust laeva mitteetteandmise, lastiveoks mitteesitamise ja teiste mere-lastiveolepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest.

Last, mida lastivedaja keeldub vastu võtmast, kuna see ei vasta mereveonõuetele, loetakse esitamatuks.

Lastiveoks kõlbmatu laeva etteandmine loetakse mitteetteandmiseks.

§ 123. Prahiraha ja muude lastivedajale kuuluvate maksete suurus ning tasumise tähtaeg määratletakse mere- lastiveolepingus. Prahiraha hilinenud tasumise eest maksab lastisaatja (prahtija) või -saaja viivist vastavalt mere- lastiveolepingu tingimustele või kehtestatud määradele.

Riiklike ettevõtete veotariifide, samuti meresadamate poolt osutatavate teenuste, tööde tariifide ja laevade töötlemisnormide kinnitamise korra määrab Eesti Vabariigi Valitsus.

§ 124. Lasti mahavõtmisel veoks meresadamates ja rannaveo lasti väljaandmisel, mille kohta on kehtiva seadustikuga määratud selle vastuvõtmise ja väljaandmise erieeskirjad, kohaldatakse käesoleva koodeksi paragrahv 137 viimase lõigu sätteid, kui eeskirjades ei ole ette nähtud teisiti.

§ 125. Laeva seisuaja eest lasti mitteesitamise tõttu, viivituste eest laadimisel või lossimisel, mida tehakse lastisaatja või lastisaaja vahenditega ja teiste lastisaatjast või lastisaajast põhjustatud viivituste eest, kannab vastutust lastisaatja või lastisaaja vastavuses mere-lastiveolepinguga.

Rahatrahv laevade üleseisuaja eest nõutakse sisse vastuvaidlematus (aktseptita) korras pärast seda, kui lastisaatjale või lastisaajale on esitatud kaipäevade arvestus ja rahatrahvi summa.

§ 126. Lastisaatja ja lastisaaja poolt laeva ennetähtaegse laadimise või lossimise eest maksab lastivedaja vastavalt lastisaatjale või lastisaajale preemiat laeva üleseisuaja eest võetava rahatrahvi pooles suuruses vastavalt lepinguosaliste kokkuleppele.

§ 127. Lasti kohaletoimetamise tähtaeg rannaveo puhul määratakse mere-lastiveolepingus või järgitakse nõuet, et lasti kohaletoimetamine toimub nii kiiresti kui võimalik.

Lasti kohaletoimetamise tähtaja ületamise korral maksab lastivedaja lastisaajale rahatrahvi kindlaksmääratud suuruses, kui ta ei tõesta, et tähtaja ületamine ei toimunud tema süü läbi.

§ 128. Laev on kohustatud vastavalt lepingule võtma vastu posti Eesti side- ja postiorganeilt ning viima selle sadamasse, kuhu laev siseneb.

Laevaomanikud, kelle laevad posti veavad, vastutavad posti puudujäägi, kahjustuste või selle edasitoimetamisega seotud viivituste eest vastavalt Eesti sidemäärustikule ja sidealastele rahvusvahelistele lepingutele, milles Eesti osaleb.

§ 129. Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse ka suhetes, mis tulenevad parvede või muude ujuvobjektide pukseerimisest merel.

VIII peatükk

MERE-LASTIVEOLEPING

§ 130. Mere-lastiveolepingu järgi kohustub lastivedaja või prahivõtja viima lastisaatja poolt tema hoolde antud lasti sihtsadamasse ja andma selle üle lasti saamiseks õigustatud isikule (lastisaajale), lastisaatja või prahtija on aga kohustatud maksma lasti vedamise eest kindlaksmääratud tasu (prahiraha).

Prahtijaks ja prahivõtjaks tunnistatakse isikud, kes on sõlminud teineteisega prahilepingu (tšarteri jne.).

§ 131. Mere-lastiveo leping sõlmitakse kirjalikult.

§ 132. Käesoleva peatüki järgnevaid paragrahve kasutatakse juhul, kui lepinguosalised ei ole mere- lastiveolepingus sätestanud teisiti.

§ 133. Mere-lastiveolepingu võib sõlmida:

1) tingimusel, et veoks antakse terve laev, osa temast või teatud laevaruumid;

2) ilma eelmise tingimuseta.

§ 134. Lastivedaja ja -saaja vahelised õigussuhted määratakse kindlaks konossemendiga või mere-saatekirjaga. Konossemendis või mere-saatekirjas puuduvad mere-lastiveolepingu tingimused on lastisaajale kohustuslikud, kui konossemendis või mere-saatekirjas on viide dokumendile, kus need on fikseeritud.

§ 135. Tšarteris peavad olema märgitud lepinguosaliste nimed, laeva ja lasti nimetus, lähtesadam, samuti sihtsadam või laeva suundumiskoha nimetus. Lepinguosaliste kokkuleppel võidakse tšarterisse võtta ka muid tingimusi ja klausleid. Tšarterile kirjutavad alla prahivõtja ja prahtija või nende esindajad.

§ 136. Kui last on veoks vastu võetud, on lastivedaja kohustatud lastisaatjale andma välja konossemendi või mere-saatekirja, mis tõendab, et lastivedaja on märgitud lasti vastu võtnud.

Konossement või mere-saatekiri koostatakse lastisaatja poolt väljaantud dokumendi alusel, mis peab sisaldama käesoleva koodeksi paragrahv 137 punktides 4-8 märgitud andmeid.

Lastisaatja vastutab lastivedaja ees kõikide tagajärgede eest, mis tulenevad nimetatud dokumendis märgitud ebaõigetest või ebatäpsetest andmetest.

§ 137. Konossemendis või mere-saatekirjas märgitakse:

1) laeva nimi, kui last on veoks vastu võetud teatud laeval;

2) lastivedaja nimi;

3) lasti vastuvõtmise koht või lähtesadam;

4) lastisaatja nimi;

5) lasti sihtkoht või tšarteri puhul laeva sihtsadam või suundumiskoht;

6) lastisaatja nimi (nimelises konossemendis, mere- saatekirjas) või viide, et konossement on antud välja "lastisaatja orderile" või lastisaaja nimi viitega, et konossement on antud välja "lastisaaja orderile" (orderi- konossemendid) või viide, et konossement on antud välja ettenäitajale (ettenäitaja-konossement); kui orderi-konossemendis ei ole märgitud, et ta on koostatud "lastisaaja orderile", siis loetakse ta koostatuks "lastisaaja orderile";

7) lasti nimetus, markeering, kohtade arv, hulk ja/või kogus (mass, maht), vajalikel juhtudel aga ka andmed lasti välimuse, seisukorra ja eriomaduste kohta;

8) prahiraha ja muud lastivedajale kuuluvad maksed või märge, et prahiraha peab olema makstud vastavalt tingimustele, mis on märgitud tšarteris või teises dokumendis, või märge, et prahiraha on täies ulatuses tasutud;

9) konossemendi või mere-saatekirja väljaandmise aeg ja koht;

10) konossemendi või mere-saatekirja eksemplaride arv;

11) kapteni või mõne teise lastivedaja esindaja allkiri.

Metsamaterjali pukseerimisel parvedes käesoleva paragrahvi punktis 7 märgitud andmeid lastivedaja ei kontrolli ja need võetakse konossementi või mere-saatekirja lastisaatja kirjaliku teate alusel. Vedel-, puist- ja lahtise lasti veol, kui punktis 7 märgitud andmeid ei kontrollitud, on lastivedajal õigus võtta need konossementi või mere-saatekrija vastava klausliga. Samasuguse klausli võib lastivedaja teha igasuguse lasti veol sel juhul, kui tal on küllaldane alus oletada, et punktis 7 mainitud andmed on lastisaatja poolt märgitud ebatäpselt või kui tal polnud võimalust neid kontrollida. Lasti vedamisel välisvedudes võib lepinguosaliste kokkuleppel konossementi või mere-saatekirja võtta ka teisi tingimusi ja klausleid.

§ 138. Lasti vedamisel välisvedudes võidakse lastisaatja soovil anda temale identse sisuga konossement või mere-saatekiri mitmes eksmplaris, kusjuures igale nendest eksemplaridest märgitakse koostatud konossemendi või mere- saatekirja eksemplaride arv. Pärast lasti väljaandmist ühe konossemendi või mere-saatekirja eksemplari järgi teised kaotavad kehtivuse.

§ 139. Konossement antakse edasi, järgides järgmisi nõudeid:

1) nimelist konossementi võidakse edasi anda nimeliste üleandepealdistega või muul viisil, järgides eeskirju, mis kehtivad võlanõude üleandmise kohta;

2) orderi-konossementi võidakse edasi anda nimeliste või blankoüleandepealdiste järgi;

3) ettenäitaja-konossementi võidakse lihtsalt edasi anda.

§ 140. Lastisaatjal on õigus nõuda lasti tagastamist lähtesadamas enne laeva väljumist või lasti väljaandmist vahesadamas või lasti väljaandmist mitte sellele isikule, kes on märgitud konossemendis või mere-saatekirjas, vaid tingimusel, et järgitaks mere-lastiveolepingust loobumisega seonduvat vastavuses käesolevs koodeksis sätestatuga. Kui lasti veoks vastuvõtmise järel väljastati konossement või mere-saatekiri, toimub lasti väljaandmine tingimusel, et esitatakse kõik lastisaatjale väljastatatud konossemendi või mere-saatekirja eksemplarid või esitatakse vastav tagatis. Samasugune õigus on ka neil, kelle käes on seaduspäraselt kõik lastisaatjale välja antud konossemendi või mere-saatekirja eksemplarid.

§ 141. Puudujäägi, vigastuse, riknemise ja keskkonna saastamise vältimiseks tuleb taarat ja pakendit vajav last veoks esitada korras taaras ja pakendis, mis tagab lasti täieliku säilivuse veol ja ümberlaadimisel.

§ 142. Lastivedaja peab enne sõidu algust seadma laeva meresõiduks vajalikku korda; tagama laeva tehnilise korrasoleku sõiduks, taglastama selle nõuetekohaselt, komplekteerima laevapere ja varustama kõige vajalikuga, samuti korrastama kõik lastiveoks ettenähtud laevaruumid, mis tagab lasti nõuetekohase vastuvõtu, veo ja säilivuse.

Lastivedaja ei kanna vastutust, kui ta tõendab, et laeva meresõiduks mittevalmisolek oli tingitud puudustest, mida polnud võimalik avastada, vaatamata tema poolt ilmutatud nõutavale hoolikusele (varjatud puudused).

Lepinguosaliste kokkulepe, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi esimese lõiguga, on kehtetu.

§ 143. Lastisaatja peab õigeaegselt lastivedajale esitama kõik lasti kohta käivad sadama-, tolli-, sanitaar- ja teiste eeskirjadega nõutavad dokumendid ning vastutab lastivedaja ees kahjude eest, mis tekkisid nende dokumentide hilinenud üleandmise, nende ebaõigsuse või puudulikkuse tõttu.

§ 144. Kui lasti peab vedama teatud laevaga, võib seda teisele laevale ümber laadida ainult lastisaatja või prahtija nõusolekul, välja arvatud ümberlaadimine tehnilise vajaduse tõttu, mis tekkis pärast laadimise algust.

§ 145. Last paigutatakse laevale kapteni äranägemisel, kuid seda ei või asetada laevatekile lastisaatja kirjaliku nõusolekuta, väljaarvatud last, mis on lubatud veoks laevatekil vastavalt kehtivatele eeskirjadele ja tavadele.

Lastivedaja vastutab lasti õige paigutamise, kinnitamise ja separeerimise eest laeval. Lastivedaja juhised lasti laadimise, kinnitamise ja separeerimise kohta on kohustuslikud laadimistöid tegevatele organisatsioonidele ja isikutele.

§ 146. Lasti võib vedada lastisaatja poolt plommitud laevaruumis, praamkonteineris või konteineris.

§ 147. Aeg, mille jooksul last peab olema laevale laaditud või laevalt lossitud (kaipäevad), määratakse kindlaks lepinguosaliste kokkuleppega, selle puudumisel aga sadamas kehtivate normidega.

§ 148. Lepinguosaliste kokkuleppega võib kindlaks määrata hüvituse laeva kaipäevi ületava seisuaja eest või kui lepinguosalised leppisid kokku täiendava ooteaja suhtes pärast kaipäevade lõppu (üleseisuaja), siis hüvituse selle üleseisuaja eest (demeredz), samuti ka preemia lasti laadimise lõpetamise eest enne kaipäevade möödumist (dispats).

§ 149. Lastivedajal on õigus nõuda sisse üleseisuaja möödumisel laeva edasise seisuajaga temale tekitatud kahju ja saata laev reisi isegi siis, kui osa kokkulepitud lastist on lastivedajast olenematutel põhjustel laevale laadimata. Seejuures säilib lastivedajal õigus prahirahale täies ulatuses.

§ 150. Juhul kui lastiveoks antakse kogu laev, ei ole kaptenil õigust keelduda lasti vastuvõtmisest, mis on kohale toodud enne kaipäevade või üleseisuaja lõppu, kui lepinguosalised olid selles kokku leppinud, ehkki lasti vastuvõtt ja paigaldamine võivad laeva väjumist viivitada üle kindlaksmääratud tähtaja. Iga viivitatud päeva eest pärast üleseisuaega on lastisaatja kohustatud hüvitama lastivedajale tekitatud kahju.

Kui lastiveoks anti osa laevast, on kaptenil õigus enne kindlaksmääratud tähtaega keelduda vastu võtmast lasti, mida hilinenud esitamise tõttu ei saa nõutaval viisil ja muud lasti kahjustamata laadida teisiti, kui laeva väljumisega viivitades. Seejuures säilib lastivedajal õigus saada prahiraha täies ulatuses.

§ 151. Juhul kui lastiveoks antakse kogu laev, osa sellest või teatud laevaruumid, võib lastisaatja nõuda võõra lasti eemaldamist tema laevast, laevaosast või laevaruumist lähtesadamas, kogu laeva tema käsutusse andmisel aga igas sadamas kuhu laev siseneb. Kui last ei olnud kindlaksmääratud tähtajaks eemaldatud, on lastisaatjal õigus nõuda prahiraha vastavat vähendamist, samuti temale tekitatud kahju hüvitamist.

§ 152. Kergesti süttiva, plahvatava või üldse oma laadilt ohtliku lasti, kui see oli üle antud ebaõige nimetuse all ja selle vastuvõtmisel lastivedaja ei saanud välise vaatluse teel lasti omadustes selgusele jõuda, võib lastivedaja lossida, hävitada või kahjutuks teha lastisaatjale kahjusid hüvitamata.

Lastisaatja vastutab kõigi kahjude eest, mis tekkisid seoses nimetatud lasti veoga.

Sellise lasti veo eest makstud prahiraha ei tagastata, kui aga see lasti saatmisel oli tasumata, võib lastivedaja selle täies ulatuses sisse nõuda.

§ 153. Kui lastivedaja teadmisel ja nõusolekul laaditud last, mis on märgitud käesoleva koodeksi paragrahvis 152, muutub ohtlikuks laevale, muule lastile või laeval olevatele inimestele, on lastivedajal õigus sellise lastiga toimida vastavalt paragrahv 152 esimesele lõigule. Sel juhul ei ole lastisaatja lastivedaja ees vastutav seoses nimetatud lasti vedamisega tekitatud kahju eest, välja arvatud üldavarii korral. Lastivedajal on õigus prahirahale proportsionaalselt vahemaaga, mille laev tegelikult läbis koos lastiga.

§ 154. Juhul kui lastisaatjale on veoks antud kogu laev, on lastivedaja lastisaatja nõudmisel kohustatud laeva teele saatma ka siis, kui osa lasti jäi veel laadimata. Sel juhul säilib lastivedajal õigus saada prahiraha täies ulatuses.

§ 155. Kui laaditud lasti maksumus ei kata prahiraha ja teisi lastivedaja poolt lasti suhtes tehtud kulutusi, lastisaatja aga ei tasunud prahiraha täies ulatuses enne laeva väljumist ega esitanud täiendavat tagatist, on lastivedajal õigus enne laeva väljumist tühistada leping ja nõuda, et talle makstakse välja pool kokkulepitud prahirahast, tasu seisuaja eest, kui see esines, samuti teised lastivedaja poolt lasti suhtes tehtud kulutused. Lossimine toimub lastisaatja kulul.

§ 156. Kui lastiveoks oli antud kogu laev, on lastisaatjal õigus loobuda lepingust kui ta maksab ära:

1) poole kogu prahirahast, samuti tasu seisuaja eest, kui see esines, ja lastivedaja poolt lasti arvel tehtud kulutused, mis ei ole arvatud prahiraha hulka, kui lastisaatja loobus enne kaipäevade või üleseisuaja möödumist või enne laeva väljumist, silmas pidades seda, kumb neist kahest hetkest enne aset leidis;

2) kogu prahiraha ja muud käesoleva paragrahvi punktis 1 märgitud summad, kui loobumine järgnes pärast ühte nendest hetkedest, mis on nimetatud käesoleva paragrahvi punktis 1, ja leping oli sõlmitud üheks reisiks;

3) kogu prahiraha esimese reisi eest ja muud käesoleva paragrahvi punktis 1 märgitud summad ning poole prahirahast ülejäänud reiside eest, kui loobumine järgnes pärast ühte nendest hetkedest, mis on nimetatud käesoleva paragrahvi punktis 1, ja leping oli sõlmitud mitmeks reisiks.

Lastisaatja loobumisel mere-lastiveolepingust enne laeva väljumist on lastivedaja kohustatud talle lasti välja andma, olgugi et lossimine võib takistada laeva väljumist ettenähtud ajal.

Lastisaatja loobumisel mere-lastiveolepingust reisi ajal on tal õigus nõuda lasti väljaandmist ainult sihtsadamas, kuhu laev peab saabuma vastavalt mere-lastiveolepingule, või sadamas, kuhu laev siseneb olude sunnil.

§ 157. Kui lastisaatjale oli mere-lastiveolepingu järgi antud osa laevast, siis tema lepingust loobumine võib järgneda vaid tingimusel, et ta maksab ära kogu prahiraha, seisuaja eest võetava tasu, kui see esines, ja lastivedaja poolt lasti arvel tehtud kulutused, mida ei ole prahiraha hulka arvatud. Lastivedaja on kohustatud lastisaatja nõudmisel lasti välja andma enne selle toomist sihtsadamasse vaid juhul, kui sellega ei tekitata kahju lastivedajale ja teistele lastisaatjatele.

§ 158. Kummalgi lepinguosalisel on õigus loobuda mere-lastiveolepingust, hüvitamata teisele lepinguosalisele kahju järgmistel enne laeva lähtesadamast väljumist asetleidnud juhtudel:

1) sõja või muu tegevuse korral, mille puhul võib tekkida laeva või lasti hõivamise oht;

2) lasti vastuvõtmise kohta, lähtesadama, sihtsadama või sihtkoha blokaadi korral;

3) laeva kinnipidamise korral võimude korraldusel ühest või teisest lepinguosalisest olenematutel põhjustel;

4) laeva võtmise korral eriliste riiklike vajaduste täitmiseks;

5) võimuorganite keelu korral veoks määratud last vastuvõtmise kohast või lähtesadamast välja viia või sihtsadamasse või sihtkohta tuua.

Käesoleva paragrahvi punktides 3 ja 5 ettenähtud juhud ei saa olla põhjuseks mere-lastiveolepingust loobumiseks teisele lepinguosalisele kahju hüvitamata, kui on ette näha, et viivitus on lühiajaline.

Käesolevas paragrahvis ettenähtud juhtudel lastivedaja ei kanna lossimiskulusid.

§ 159. Kumbki lepinguosalistest võib mõne käesoleva koodeksi paragrahvis 158 loetletud asjaolu tekkimisel lepingust loobuda ka reisi ajal. Sel juhul maksab lastisaatja lastivedajale kõik viimase poolt lastiga seoses tehtud kulutused, sealhulgas ka lossimiskulu, samuti prahiraha proportsionaalselt tegelikult läbitud vahemaaga.

§ 160. Mere-lastiveoleping lõpeb lepinguosaliste loobumiseta ja ühe lepinguosalise kohustuseta hüvitada teisele lepinguosalisele lepingu lõppemisest tingitud kahju, kui pärast lepingu sõlmimist ja enne laeva laadimiskohast väljumist lepinguosalistest sõltumata asjaoludel:

1) laev hukkub või ta hõivatakse vägivaldselt;

2) laev tunnistatakse merekõlbmatuks;

3) hävib individuaalselt määratud last;

4) hävib liigi tunnuste järgi määratud last pärast selle üleandmist laadimiseks, lastsaatja aga ei jõua seda asendada teisega.

Mere-lastiveoleping lõpeb märgitud asjaoludel ka reisi ajal, kusjuures lastivedajale arvestatakse prahiraha proportsionaalselt tegelikult läbitud vahemaaga, lähtudes päästetud ja üleantud lasti hulgast.

§ 161. Kui võimuorganite keelu, loodusjõudude või muudel lastivedajast olenematutel põhjustel laev ei saa sihtsadamasse sisenda, on lastivedaja kohustatud sellest viivitamatult teatama lastisaatjale.

Kui reaalse ajavahemiku piires arvates teate ärasaatmise hetkest ei tule lastisaatjalt korraldust selle kohta, kuidas toimida lastiga, on kaptenil õigus lossida last lähemas sadamas oma äranägemisel või see last tagasi saata lähtesadamasse, silmas pidades seda, mis kapteni arvates on lastisaatjale kasulikum.

Kui lastiveoks oli antud osa laevast, peab kapten lossima lasti, mida pole võimalik viia sihtsadamasse, teises sadamas vastavalt lastisaatja korraldusele. Kui see korraldus ei saabu kolme ööpäeva jooksul pärast kaptenipoolse vastavasisulise teate saatmist, siis kaptenil on õigus lossida last lähemas sadamas oma äranägemisel, teatades sellest lastisaatjale. Kaptenil on õigus samal viisil toimida ka sel juhul, kui lastisaatja korraldust ei saa täita kahju tekitamata laeval oleva muu lasti omanikule.

Lastisaatja on kohustatud lastivedajale hüvitama kõik kulud, mis on seotud lastisaatja korralduse ootamisega, samuti kõik lasti arvel tehtud kulud ja maksma prahiraha proportsionaalselt laeva poolt tegelikult läbitud vahemaaga.

§ 162. Lastivedaja on kohustatud lasti kohale viima kindlaksmääratud tähtajaks, kui aga seda ei ole kindlaks määratud, siis tähtajaks, mida tavaliselt rakendatakse.

§ 163. Mere-lastiveolepingu rikkumiseks ei loeta igasugust laeva kõrvalekaldumist ettenähtud teest inimeste, laevade ja lasti päästmiseks merel, samuti muud põhjendatud kõrvalekaldumist, kui see ei tulene lastivedaja ebaõigest tegevusest.

§ 164. Last antakse sihtsadamas välja:

1) nimelise konossemendi järgi konossemendis märgitud lastisaajale või isikule, kelle konossement oli edasi antud nimelise üleandepealduse alusel või muul viisil, järgides võlanõude edasiandmise kohta kehtivaid eeskirju;

2) orderi-konossemendi järgi lastisaatjale või lastisaajale sõltuvalt sellest, kas konossement on koostatud "lastisaatja orderile" või "lastisaaja orderile", konossemendis üleandepealdiste olemasolu korral aga isikule, kes on märgitud viimases üleandepealdiste katkematus reas, või viimase blankoülekandepealdisega konossemendi ettenäitajale;

3) ettenäitaja-konossemendi järgi konossemendi ettenäitajale.

§ 165. Lastisaajal ja lastivedajal on kummalgi õigus enne lasti väljaandmist nõuda selle ülevaatust ja koguselist kontrolli. Sellest tulenevad kuulud kannab see, kes nõudis lasti ülevaatust või kontrolli.

§ 166. Kõik lastivedajale kuuluvad maksed tasub lastisaatja (prahtija). Lastisaatja (prahtija) ja lastivedaja vahelises kokkuleppes, rannaveos aga meretranspordis kehtivates eeskirjades ettenähtud juhtudel on lubatud maksekohustus üle kanda lastisaajale.

Lastisaaja on kohustatud lasti vastuvõtmisel maksma lastivedajale, kui seda varem ei ole tehtud, maksmisele kuuluva prahiraha, tasu seisuaja eest, tasuma lastivedaja poolt lasti arvel tehtud vajalikud kulud, üldavarii korral aga maksma avariimaksu või esitama nõutava tagatise.

Lastivedaja võib jätta lasti välja andmata kuni käesoleva paragrahvi teises lõigus nimetatud raha maksmiseni või tagatise esitamiseni.

§ 167. Lasti eest, mis jäi puudu, sai vigastada või riknes põhjustel, mille eest lastivedaja ei vastuta, makstakse prahiraha täies ulatuses juhul, kui need põhjused käesoleva koodeksi paragrahv 160 alusel ei põhjustanud mere- lastiveolepingu lõppemist.

§ 168. Kui konossemendi või mere-saatekirja järgi veetava lasti vastuvõtmisel lastisaaja ei ole lastivedajale lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise kohta kirjalikku avaldust teinud, siis loetakse, et ta sai lasti kätte vastavalt konossemendi või mere-saatekirja tingimustele.

Kui last oli lastisaaja ja lastivedaja poolt ühiselt üle vaadatud või kontrollitud, võib lastisaaja käesolevas paragrahvis märgitud avalduse tegemata jätta.

Juhul kui puudujääki, vigastust või riknemist lasti tavalise vastuvõtmisviisi juures avastada ei saadud, võib lastisaaja lastivedajale avalduse teha lasti vastuvõtmisele järgnenud kolme päeva jooksul.

Käesoleva paragrahviga vastuolus olev kokkulepe on kehtetu.

§ 169. Kui lastiveoks anti osa laevast ja sihtsadamas lastisaaja ei nõudnud seda lasti välja või loobus sellest, on lastivedajal sellest lastisaatjale teatades õigus anda last hoiule lastisaatja arvel.

Kui lastiveoks oli antud kogu laev, on kapten kohustatud lastisaatjale viivitamatult teatama lastisaaja mitteilmumisest või tema loobumisest lasti vastu võtta. Lossimine ja lasti hoiuleandmine laeva kapteni poolt toimub alles siis, kui kaipäevad ja üleseisuaeg on läbi ning selle ajaga ei tule lastisaatjalt teistsugust korraldust. Lastivedaja poolt lasti hoiuleandmise peale kulutatud aega vaadeldakse seisuajana.

Kui kahe kuu jooksul arvates laeva saabumisest sadamasse pole hoiuleantud lasti välja nõutud ja lastisaatja pole lastivedajale kõiki seoses antud veoga viimasele kuuluvaid summasid ära maksnud, on lastivedajal õigus last ära müüa. Kiiresti riknevat väljanõudmata lasti võidakse müüa ka enne nimetatud tähtaega.

Eesti meresadamates määratakse lasti hoidmise tähtajad ja kord enne selle vastuvõtmist lastisaajate poolt, samuti lastisaajate poolt väljanõudmata jäänud lasti müümise kord kindlaks eeskirjadega, mida annab välja Veeteede Amet vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 6.

§ 170. Kui rannaveos veetav last kuhjub meresadamates lastisaajate süül, kes pole lasti õigeaegselt välja vedanud, võidakse suurendada tasu selle lasti hoidmise eest sadamas kuni kolmekordseks.

Kõrgendatud hoiutasu ei seata sisse enne üht ööpäeva pärast sellekohase kirjaliku teate saatmist organisatsioonile või isikule, kes on kohustatud kõrgendatud hoiutasu maksma.

§ 171. Lasti müügist saadud raha (käesoleva koodeksi paragrahv 169), maha arvatud lastivedajale kuuluvad summad, kantakse lastivedaja deposiiti.

Kui lastimüügist saadud rahast ei piisa lastivedajale kuuluva tasu ning hoiu- ja müügikulude katmiseks, on lastivedajal õigus puuduv osa lastisaatjalt sisse nõuda.

Kui kuue kuu jooksul arvates lasti müügist mitte keegi ei ole tõendanud oma õigusi selle lasti müügist saadud rahale, läheb väljanõudmata jäänud lasti müügist saadud raha Eesti eelarve tuludesse, dokumentideta lasti müügist saadud raha aga lastivedaja tuludesse.

§ 172. Lastivedaja vastutab vastuvõetud lasti puudujäägi, vigastuse ja riknemise eest, kui ta ei tõesta, et puudujääk, vigastus või riknemine ei ole tekkinud tema süü läbi, vaid järgmistel põhjustel:

1) vääramatu jõud;

2) merel ja teistes laevatatavates vetes asetleidnud ohud ja sündmused;

3) inimelude, laevade ja lasti päästmine;

4) tulekahju, mis ei ole tekkinud lastivedaja süü läbi;

5) võimuorganite tegevus või korraldused (kinnipidamine, arestimine, karantiin jne.);

6) sõjategevus ja rahvarahutused;

7) lastisaatja või lastisaaja tegevus või hooletus;

8) lasti varjatud puudused, selle omadused või loomulik kadu;

9) väliselt märkamatud puudused lasti taaras ja pakendis või metsamaterjali parvekinnituses;

10) markeeringu puudulikkus või ebaselgus;

11) streigi või muud asjaolud, mis põhjustasid töö katkestamise piiramise täielikult või osaliselt.

Vastutus käesoleva paragrahvi järgi tekib lasti veoks vastuvõtmisest ja kestab selle väljaandmiseni.

Kehtetud on need kokkulepped, mis ei vasta käesoleva paragrahvi sätetele, välja arvatud kokkulepped vastutuse kohta lasti vastuvõtmisest kuni selle laadimiseni laevale ja pärast lossimist kuni lasti üleandmiseni.

§ 173. Lastivedaja ei vastuta lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise eest, välja arvatud lasti rannaveo puhul, kui ta tõendab, et need tekkisid kapteni, teiste laevapere liikmete või lootsi tegevuse või hooletuse tõttu lasti laadimisel, paigutamisel, säilitamisel, lossimisel või üleandmisel kannab lastivedaja vastutust käesoleva koodeksi paragrahvi 172 sätete kohaselt.

§ 174. Lastivedaja ei vastuta lasti puudujäägi eest, kui see saabus sihtkohta lastisaatja poolt korralikult plommitud laevaruumides, praamkonteinerites, konteinerites (käesoleva koodeksi paragrahv 146), lasti puudujäägi eest, kui last saabus terves ning korras taaras ja/või tarindil/tarindis ilma teel avamise jälgedeta, samuti lasti puudujäägi eest, mida veetakse lastisaatja- või lastisaajapoolse saatjaga, kui lastisaaja ei tõesta, et lasti puudujääk tekkis lastivedaja süü läbi.

§ 175. Lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise eest kannab lastivedaja vastutust järgmises ulatuses:

1) lasti puudujäägi eest puuduva lasti tegeliku väärtuse ulatuses;

2) lasti vigastuse ja/või riknemise eest summas, mille võrra lasti maksumus vähene.

Samuti tagastab lastivedaja tema poolt saadud prahiraha, kui see ei ole puuduoleva lasti hinna sisse arvatud.

§ 176. Puudujäänud, vigastatud või riknenud lasti tegelik maksumus määratakse kindlaks lasti sihtsadama hindade järgi ajal, kui sinna saabus või pidi saabuma laev. Kui aga neid hindu pole võimalik kindlaks määrata, siis lasti lähtesadama ja saatmise aja järgi, lisades veokulud.

Puudujäänud, vigastatud või riknenud lasti eest makstud hüvitusest arvatakse maha lastiveoga seoses olevad kulud (prahiraha, lõivud jm.), mida oleks pidanud tasuma lastiomanik, kuid mis lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise tõttu jäid maksmata.

§ 177. Välisvedudes, kui lasti maksumus ei ole avaldatud konossemendis või mere-saatekirjas, ei või hüvitus puudujäänud, vigastatud või riknenud lasti ühe koha või kaubaühiku kohta olla suurem kui 250 rubla.

Kokkulepe selle summa vähendamise kohta on kehtetu.

Lastivedajal pole õigust piirata käesoleva paragrahvi esimeses lõigus ettenähtud vastutust, kui on tõestatud, et puudujääk, vigastus või riknemine tekkis lastivedaja tegevuse või hooletuse tagajärjel, mis tulenes tema soovist tekitada puudujääk, vigastus või riknemine või tema liigsest enesekindlusest, teadlikuna selle kahju tekkimise võimalikkusest.

Kui nõue esitatakse lastivedaja teenistujale või agendile vahetult, siis on sellel teenistujal või agendil õigus kasutada käesolevas peatükis olevaid sätestusi vastutusest vabastamisest ja vastutuse piiridest.

Kuid lastivedaja teenistujal või agendil ei ole õigust kastutada käesolevas peatükis sätestatud vastutuse piiramist juhul, kui on tõestatud, et puudujääk, vigastus või riknemine tekkis selle teenistuja või agendi tegevuse või hooletuse tagajärjel, mis tulenes tema soovist tekitada selline kahju , või tema liigsest enesekindlusest, teadlikuna sellise kahju tekkimise võimalikkusest.

Kui konossemendis või mere-saatekirjas on märgitud konteineris või muul tarindil olev kohtade või lastiühikute arv, siis käesoleva paragrahvi kohaldamisel kasutatakse konossemendis või mere-saatekirjas märgitud kohtade või lastiühikute arvu.

Kui konossemendis või mere-saatekirjas puudub konteineris või muul tarindil olev kohtade või lastiühikute arv, siis loetakse lasti hulk konteineris või muul tarindil üheks kohaks või lastiühikuks.

§ 178. Metsamaterjali pukseerimisel parvedes käesoleva koodeksi paragrahvide 135, 145, 146-153, 174 ja 177 sätteid ei kohaldata.

IX peatükk

MERE-REISIJATEVEOLEPING

§ 179. Mere-reisijateveolepingu järgi kohustub vedaja reisija viima sihtsadamasse, juhul aga, kui reisija annab vedajale üle pagasi, siis viima ka pagasi sihtsadamasse ja selle välja andma pagasi saamiseks õigustatud isikule; reisija kohustub maksma ettenähtud sõiduraha, pagasi äraandmise korral aga ka pagasiraha.

Mere-reisijatevedu hõlmab reisija laeval viibimise, laevale pealemineku ja laevalt mahatuleku aja, samuti reisija kaldalt laevale ja tagasi toimetamise aja, kui kohaletoimetamise tasu oli piletihinna sisse arvatud või kui kohaletoimetamiseks kasutatava laeva andis vedaja.

§ 180. Vedaja poolt antud pilet on mere- reisijateveolepingu sõlmimise ja ettenähtud sõiduraha tasumise tõendiks.

Pagasikviitung tõendab pagasi üleandmist vedajale.

§ 181. Käesoleva peatüki järgnevaid paragrahve kohaldatakse juhul, kui lepinguosalised ei ole määranud teisiti.

Seejuures on igasugune kokkulepe kehtetu, mis piirab käesolevas peatükis sätestatud reisija õigusi.

§ 182. Vedaja peab enne sõidu algust seadma laeva meresõiduks ja ohutuks reisijateveoks vajalikku korda: tagama laeva tehnilise korrasoleku sõiduks, taglastama selle nõuetekohaselt, komplekteerima laevapere ja varustama kõige vajalikuga, samuti korrastama kõik reisijateveoks ettenähtud laevaruumid, sellega tagades reisijate nõuetekohase pealemineku, mahatuleku ja veo kogu reisi vältel.

§ 183. Reisijal on õigus Veeteede Ameti poolt kinnitatud korras:

1) võtta kaasa lapsi tasuta või soodustatud tingimustel;

2) võtta kaasa käsipakke kindlaksmääratud normide piires tasuta;

3) anda pagasit veoks tariifis ettenähtud tasu eest.

§ 184. Reisijal on õigus enne laeva väljumist, pärast reisi algust aga ka igas sadamas, kuhu laev siseneb reisijate pealeminekuks või mahatulekuks, mere- reisijateveolepingust loobuda.

Reisijal, kes teatas vedajale oma sõidust loobumisest, on õigus tagasi saada sõiduraha ja pagasiraha Veeteede Ameti poolt kinnitatud korras, suuruses ja tähtaegadel.

Kui reisija loobus sõidust enne veoeeskirjades ettenähtud tähtaega või kui ta ei ilmunud laeva väljumiseks kohale haiguse tõttu või loobus sõidust samal põhjusel või vedajast olenevatel põhjustel enne laeva väljumist, tagastatakse reisijale tema poolt makstud sõidu- ja pagasiraha täies ulatuses.

§ 185. Vedajal on õigus loobuda mere- reisijateveolepingust käesoleva koodeksi paragrahv 158 punktides 1-4 märgitud asjaolude tekkimisel. Käesoleva koodeksi paragrahv 160 punktides 1 ja 2 märgitud asjaolude tekkimisel lõpeb mere- reisijateveoleping lepinguosalistest sõltumata. Lepingu lõppemise korral enne laeva väljumist tagastatakse reisijale sõidu- ja pagasiraha täies ulatuses, aga lõppemise korral pärast sõidu algust osa sellest, proportsionaalselt läbimata vahemaaga. Lisaks sellele on vedajal õigus viivitada laeva väljasõiduga, muuta veo teekonda, pealemineku ja/või mahatuleku kohta siis, kui selline teguviis on vajalik seoses loodusõnnetusega, ebasoodsa sanitaar- epidemioloogilise olukorraga lähtesadamas, sihtsadamas või veo teekonnal, aga samuti ka seoses teiste vedajast sõltumatute ohtude ja sündmustega, mis muudavad mere-reisijateveolepingu täitmise võimatuks.

§ 186. Vedaja vastutus reisija surma või tervisekahjustuse puhul määratakse kindlaks vastavalt Eesti tsiviilseadustikule.

Kui mere-reisijatevedu reguleeritakse rahvusvahelise lepinguga, milles Eesti osaleb, siis määratakse reisija surma või tervisekahjustuse korral vedaja vastutuse tingimused, kord ja piirid kindlaks selle lepingu sätetega.

§ 187. Kolme kuu möödudes laeva saabumisest sihtsadamasse võib väljanõudmata pagasi realiseerida kindlaksmääratud korras.

§ 188. Vedaja vastutab veoks vastuvõetud pagasi puudujäägi, vigastuse ja riknemise, samuti selle hilinenud kohaletoimetamise eest, kui ta ei tõenda, et puudujääk, vigastus, riknemine või kohaletoimetamise tähtaja ületamine ei toimunud tema süü läbi.

Käsipaki puudujäägi, vigastuse või riknemise eest vastutab vedaja vaid sel juhul, kui reisija tõendab, et puudujääk, vigastus või riknemine oli tingitud vedaja tahtlusest või ettevaatamatusest.

§ 189. Vedaja vastutab:

1) avaldatud väärtusega vastuvõetud pagasi puudujäägi, vigastuse või riknemise eest avaldatud väärtuse ulatuses, juhul aga kui vedaja tõendab, et avaldatud väärtus ületab tegeliku maksumuse, siis tegeliku maksumuse ulatuses;

2) avaldamata väärtusega vastuvõetud pagasi puudujäägi, vigastuse või riknemise eest tegeliku maksumuse ulatuses, kuid mitte üle Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmaksumuse;

3) pagasi hilinenud kohaletoimetamise eest tariifis ettenähtud ulatuses.

Vedaja hüvitab pagasi puudujäägi ja tagastab puudujäänud pagasi eest võetud pagasiraha.

Käesoleva paragrahvi punktis 2 sätestatud vastutuse piiri ei kasutata, kui tõestatakse, et kahju tekkis vedaja tahtlusest või raskest ettevaatamatusest.

X peatükk

MEREMATKE LEPING

§ 190. Merematke lepingu järgi kohustub üks pool - merematke organiseerija - korraldama kindla programmiga kollektiivse huvireisi laeval (merematke) ja osutama merematkes osalejale kõiki asjakohaseid (merevedu, toitlustamine, olme- ja ekskursiooniteenindamine jne.) teenuseid; teine pool - merematkes osaleja - kohustub maksma kindlaksmääratud tasu.

§ 191. Merematke lepingu sõlmimine tõendatakse tuusikuga või muu võrdväärse merematke organiseerija poolt väljastatud dokumendiga.

§ 192. Käesoleva peatüki järgnevaid sätteid kohaldatakse juhul, kui pooltevahelise kokkuleppega ei ole kindlaks määratud teisiti. Käesolevas peatükis toodud merematkes osaleja õiguste ahistamisele suunatud poolte kokkulepe on kehtetu.

§ 193. Merematkes osalejal on enne merematke algust õigus loobuda merematke lepingust. Merematkes osalejal, kes on merematke organiseerijale teatanud oma loobumisest, on õigus merematke lepingus ettenähtud korras ja ajal saada tagasi merematke eest makstud tasu.

Juhul kui merematke organiseerijal ei ole võimalik anda merematkes osalejale kohta merematke lepingus ettenähtud või oma näitajatelt ja olmetingimustelt võrdväärsel laeval, on merematkes osalejal õigus loobuda lepingust ning saada tagasi merematke eest makstud tasu täies ulatuses.

§ 194. Merematke organiseerijal on õigus loobuda merematke lepingu täitmisest juhul, kui enne merematke algust ilmnevad käesoleva koodeksi paragrahv 158 punktides 1-4 märgitud asjaolud. Nende asjaolude ilmnemisel pärast merematke algust, kui need põhjustavad merematke katkemise, merematke leping lõpeb. Sel juhul kohustub merematke organiseerija tagastama osalejale sissemakstud tasu merematke kasutamata jäänud osa eest ja tema nõudmisel tooma ta tagasi lähtesadamasse.

§ 195. Merematke pikenemisel ettenägemata asjaoludel üle ettenähtud aja kannab merematke organiseerija kõik lisakulutused seoses teenuste osutamisega merematkes osalejale.

§ 196. Merematke organiseerija vastutab kahju eest, mis tekitatakse merematkes osalejale seoses surma või tervisekahjustusega, aga samuti tema pagasi ja käsipakkide puudujäägi, vigastuse või riknemise läbi, vastavuses käesoleva koodeksi paragrahvidega 186 (esimene lõik), 188 ja 189.

XI peatükk

LAEVA TÄHTAJALISE PRAHTIMISE LEPNG

§ 197. Laeva tähtajalisel prahtimisel on laevaomanik kohustatud andma laeva kokkulepitud tasu (prahiraha) eest prahtijale kindlaks ajavahemikuks lasti- või reisijateveoks või muudeks kaubandusliku meresõidu eesmärkideks.

Prahtija käsutusse antud laev võib olla komplekteeritud laevaperega või olla varustuseta ja laevaperega komplekteerimata (laeva prahtimine ilma laevapereta).

§ 198. Laeva tähtajalise prahtimise leping peab olema sõlmitud kirjalikult. Laeva tähtajalise prahtimise lepingu olemasolu ja selle sisu on tõendatavad ainult kirjalike tõenditega.

Käesoleva peatüki järgnevaid sätteid kohaldatakse juhtudel, kui pooltevahelise kokkuleppega ei ole kindlaks määratud teisiti.

§ 199. Prahtija võib temale laeva tähtajalise prahtimise lepinguga antud õiguste piires sõlmida oma nimel iseseisva laeva tähtajalise prahtimise lepingu kolmanda isikuga. Sellise lepingu sõlmimine ei vabasta prahtijat tema poolt laevaomanikuga sõlmitud lepingu täitmisest.

Prahtija ja kolmanda isiku vahel sõlmitud laeva tähtajalise prahtimise lepingu suhtes kohaldatakse käesolevas peatükis sätestatud tingimusi.

§ 200. Laevaomanik on kohustatud laeva prahtijale üle andma sellises seisukorras, mis võimaldab kasutada seda laeva tähtajalise prahtimise lepingus ettenähtud eesmärkidel.

Laeva prahtimisel taim-tšarteri alusel peab laevaomanik peale selle veel laeva taglastama ja laevaperega komplekteerima ning hoidma laeva taim-tšarteri kehtivuse jooksul merekõlblikuna, tasuma laeva kindlustuspreemia ja laevapere ülalpidamiskulud.

§ 201. Laeva tähtajalise prahtimise lepingus peavad olema märgitud lepingupoolte nimed, laeva nimi, tema tehnilised ja ekspluatatsioonilised andmed (kandevõime, lastimahtuvus, kiirus jm.), sõidupiirkond, prahtimiseesmärk, prahiraha suurus, lepingu tähtaeg, laeva vastuvõtmise ja üleandmise koht.

§ 202. Prahtija on kohustatud laeva kasutama laeva tähtajalise prahtimise lepinguga määratud eesmärkidel ja tingimustel.

§ 203. Kui laev on prahitud lastiveoks, on prahtijal õigus sõlmida oma nimel mere-lastiveolepinguid, kirjutada alla tšartereid, väljastada konossemente või mere-saatekirju ja teisi veodokumente. Ta kannab vastutust nendest dokumentidest, sealhulgas konossementidest või meresaatekirjadest või teistest veodokumentidest tulenevate kohustuste täitmise eest.

§ 204. Laeva prahtimisel taim-tšarteri alusel alluvad kapten ja teised laevapere liikmed prahtija korraldustele laeva ekspluatatsiooni osas. Välja arvatud korraldused, mis puudutavad laeva navigeerimist, laeva sisekorda ja laevapere koosseisu.

§ 205. Prahtija kannab vastutust kahju eest, mis tekkis laeva päästmisel, vigastusel või hukul, kui kahju on tekkinud tema süü tõttu.

§ 206. Prahtija maksab laevaomanikule prahiraha laeva tähtajalise prahtimise lepingus ettenähtud tähtaegadel ja korras. Ta vabastatakse prahiraha ja laevakulude maksmisest aja eest, mil laeva ei saadud kasutada merekõlbmatuse tõttu, välja arvatud juhul, kui laev muutus merekõlbmatuks prahtija süü läbi.

§ 207. Laevahuku korral tuleb prahiraha tasuda laevahuku päevani, kui aga seda päeva ei ole võimalik kindlaks teha, siis laeva kohta viimase teate saamise päevani.

§ 208. Taim-tšarteri alusel prahitud laevale kuuluv päästetasu abi eest, mis osutati enne taim-tšarteri lõppu, jaotatakse võrdsetes osades laevaomaniku ja prahtija vahel, arvates maha summad, mis lähevad laeva kahjude hüvitamiseks, ja see osa, mis kuulub laevaperele. Ilma laevapereta prahitud laevale kuuluv päästetasu abi eest, mis osutati enne laeva tähtajalise prahtimise lõppu, kuulub prahtijale.

XII peatükk

LAEVA LIISINGULEPING

§ 209. Laeva liisingulepingu järgi kohustub liisinguandja andma laeva liisinguvõtjale ilma laevapereta kasutamiseks kaubanduslikuks meresõiduks kindlaks ajavahemikuks, mille lõppedes läheb laeva omandiõigus üle liisinguvõtjale. Liisinguvõtja kohustub maksma liisingutasu, mis koosneb tasust laeva kasutamise eest ja ostu-müügi hinnast.

Liisingulepingu võib sõlmida vaid kooskõlas käesoleva koodeksi paragrahviga 34.

§ 210. Laeva liisinguleping peab olema sõlmitud kirjalikult. Laeva liisingulepingu olemasolu ja selle sisu on tõendatavad ainult kirjalike tõenditega.

§ 211. Käesoleva peatüki järgnevaid sätteid kohaldatakse juhtudel, kui pooltevahelise kokkuleppega ei ole kindlaks määratud teisiti.

§ 212. Laeva liisingulepingus peavad olema märgitud lepingupoolte nimed, lepingu eesmärk, laeva nimi ja ehitusaasta, tema klass, kandevõime või lastimahtuvus, peamasinate võimsus, kiirus ning kütusekulu, kasutamise tähtaeg, mille saabudes laeva omandiõigus läheb üle liisinguvõtjale, liisingutasu suurus ja maksetähtajad, laeva liisinguvõtjale üleandmise koht ja aeg ning teised vajalikud andmed.

§ 213. Liisinguandja kohustub laeva liisinguvõtjale üle andma seisukorras, mis võimaldab seda kasutada laeva liisingulepingus ettenähtud eesmärkidel.

Liisinguandja vastutab laeva puuduste eest, mis olid olemas ja millest ta ei teatanud laeva üleandmisel liisinguvõtjale.

Pretensioone laevarikete ja laeva muude puuduste kohta võib liisinguvõtja esitada ühe aasta jooksul laeva üleandmispäevast arvates.

§ 214. Liisinguvõtja kohustub hoidma laeva korras ning kandma selle ekspluatatsiooni- ja remondikulud.

Risk juhusliku laevahuku või vigastuse eest lasub liisinguvõtjal laeva üleandmise hetkest alates.

§ 215. Liisinguvõtjal on õigus loobuda laeva liisingulepingust ja nõuda oma kahju hüvitamist järgmistel juhtudel:

1) kui liisinguandja ei anna laeva üle liisinguvõtjale laeva liisingulepingus ettenähtud tähtajal;

2) kui käesoleva koodeksi paragrahv 213 teises lõigus toodud laeva puuduste tõttu osutub võimatuks laeva liisingulepingujärgne kasutamine.

Liisinguandjal on õigus loobuda laeva liisingulepingust ja nõuda laeva tagastamist juhul, kui liisinguvõtja ei ole maksnud liisingutasu kolme kuu jooksul maksetähtajast arvates.

§ 216. Laeva tagastamisel on liisinguandjal õigus osale liisingutasust laeva kasutamisaja eest. Sissemaksed, mida liisinguvõtja oli teinud laeva ostuhinna arvel, tagastatakse liisinguvõtjale.

Liisinguvõtja kohustub tagastama laeva sellises seisukorras, nagu see oli ülevõtmisel, võttes arvesse normaalse kulumi. Laeva seisukorra halvenemisel hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale tekitatud kahju.

Liisinguvõtja poolt laevale pandud lisandid, mida on võimalik eraldada, võib liisinguvõtja laevalt maha võtta, kui liisinguandja ei nõustu nende eest tasuma.

XIII peatükk

MEREPUKSEERIMISLEPING

§ 217. Merepukseerimislepingu järgi on ühe laeva omanik kohustatud tasu eest pukseerima teist laeva või mõnda muud ujuvobjekti teatud kaugusele või teatud aja jooksul või manööverdamiseks.

§ 218. Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse pukseerimiseks sadamas (laevade ja teiste objektide sadamasse sisseviimine ja sadamast väljatoomine, ümbersildumine, manööverdamine sadama lähistel jne.) juhtudel, kui pooltevahelises kokkuleppes ei ole kindlaks määratud teisiti.

§ 219. Merepukseerimislepingut võidakse sõlmida suuliselt, sõltumata lepingu summast, kuid kokkulepe, et pukseerimise juhtimine on kohustuseks tehtud pukseeriva laeva kaptenile, on tõendatav ainult kirjaliku tõendiga.

§ 220. Kumbki merepukseerimislepingu osaline on kohustatud aegsasti viima oma laeva või muu objekti pukseerimiseks kõlblikku seisukorda.

Pukseeriva laeva omanik ei vastuta oma laeva puuduste (varjatud puuduste) eest, kui ta tõestab, et neid ei saadud avastada, vaatamata tema poolt ilmutatud nõutavale hoolikusele.

§ 221. Pukseeriva laeva omanik ei vastuta pukseritavale laevale või muule objektile või sellel asuvale varale tekitatud kahju eest, mis tekkis pukseerimisel jääoludes, kui ei tõestata, et kahju tekkis pukseeriva laeva süü läbi.

§ 222. Vastutus kahju eest, mis tekitati pukseerimisel pukseeritavale laevale või muule objektile või sellel asuvale varale, juhul kui pukseeriva laeva kapten on pukseeritava laeva või muu objekti juhtijaks, lasub poolte vahel teistsuguse kokkuleppe puudumisel pukseeriva laeva omanikul, kui ta ei tõesta oma süü puudumist.

§ 223. Vastutus kahju eest, mis tekitati pukseerimisel pukseerivale laevale või sellel olevale varale, juhul kui pukseeritava laeva või muu objekti kapten on pukseeriva laeva juhtijaks, lasub poolte vahel teistsuguse kokkuleppe puudumisel pukseeritava laeva või muu objekti omanikul, kui ta ei tõesta oma süü puudumist.

XIV peatükk

MEREKINDLUSTUSLEPING

§ 224. Merekindlustuslepingu järgi kohustub kindlustusandja kokkulepitud tasu (kindlustuspreemia) eest kindlustusobjekti suhtes lepingus ette nähtud ohtude või juhtumite tekkimisel (kindlustusjuhtum) hüvitama tekitatud kahju kindlustusvõtjale või muule isikule, kelle kasuks leping on sõlmitud.

§ 225. Merekindlustusleping sõlmitakse kirjalikult. Merekindlustuslepingu olemasolu ja selle sisu on tõendatavad ainult kirjalike tõenditega.

§ 226. Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse neil juhtudel, kui pooltevahelises kokkuleppes ei ole kindlaks määratud teisiti. Kuid käesolevas peatükis otseselt märgitud juhtudel on kokkulepe, mis ei vasta nendele sätetele, kehtetu.

§ 227. Merekindlustusobjektiks võib olla iga kaubandusliku meresõiduga seoses olev varaline huvi, nagu laev, sealhulgas ehitatav laev, last, prahiraha, sõiduraha, liisingutasu, lastist loodetav kasum ja muud laeva, lasti ja prahirahaga tagatavad nõudmised, töötasu ning muud kapteni ja teiste laevapere liikmete tasustamise liigid, laevaomaniku ja lastivedaja varaline vastutus, samuti riisiko, mille kindlustaja on enda peale võtnud (edasikindlustus).

Kindlustusobjekt peab olema märgitud merekindlustuslepingus.

§ 228. Kindlustusvõtja peab teatama kindlustusandjale kindlustuslepingu sõlmimisel riisiko suurust oluliselt mõjutavatest asjaoludest, mis kindlustusvõtjale on või peavad olema teada, samuti kõik kindlustusandja poolt nõutavad andmed.

Kindlustusvõtja vabastatakse sellest kohustusest üldteadaolevate andmete puhul, samuti andmete puhul, mis kindlustusandjale on või peavad olema teada.

Kindlustusandjal on õigus keelduda merekindlustuslepingust, kui kindlustusvõtja ei teata vastavaid andmeid või teatab valed andmed.

§ 229. Kindlustusandja on kohustatud andma kindlustusvõtjale välja viimase nõudmisel allkirjastatud dokumendi, milles on märgitud merekindlustuslepingu tingimused (poliis, kindlustussertifikaat jne.).

§ 230. Kindlustusvõtja maksab kindlustuspreemia kindlustusandjale kokkulepitud tähtajal. Merekindlustusleping, kui selles ei sätestata teisiti, ei jõustu kindlustuspreemia maksmiseni.

§ 231. Kindlustusvõtja võib sõlmida merekindlustuslepingu iseenda või kindlustuslepingus märgitud või märkimata teise isiku kasuks.

§ 232. Juhul kui merekindlustusleping sõlmitakse teise isiku kasuks, lasuvad kindlustusvõtjal kõik kohustused selle lepingu järgi. Needsamad kohustused lasuvad ka isikul, kelle kasuks leping on sõlmitud, kui see sõlmiti tema ülesandel või ka mitte tema ülesandel , vaid kui see isik andis hiljem kindlustuseks oma nõusoleku.

§ 233. Teise isiku kasuks kindlustamisel kasutab kindlustusvõtja kõiki merekindlustuslepinguga kindlaksmääratud õigusi ilma selle isiku erivolituseta.

§ 234. Kindlustusandjal on õigus kindlustushüvituse väljamaksmisel nõuda poliisi või muu kindlustusandja poolt väljaantud dokumendi esitamist.

§ 235. Kindlustatud lasti võõrandamise korral jääb merekindlustusleping jõusse, kusjuures lasti omandajale lähevad üle kõik kindlustusvõtja õigused ja kohustused.

Kui enne lasti võõrandamist oli kindlustuspreemia maksmata, lasub selle maksmise kohustus nii kindlustusvõtjal kui ka lasti omandajal. Kuid preemia maksmise nõue ei ole kehtiv isiku suhtes, kelle käes on poliis või mõni muu kindlustusdokument, milles puudub märge selle kohta, et kindlustuspreemia on maksmata.

§ 236. Kindlustatud laeva võõrandamise korral katkeb merekindlustusleping võõrandamise momendist, kuid juhul, kui laev võõrandatakse reisi ajal, jääb leping jõusse selle reisi lõpuni ja laeva omandajale lähevad üle kindlustusvõtja õigused ja kohustused.

§ 237. Merekindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusvõtja kohustatud nimetama summa (kindlustussumma).

Kui kindlustussumma on tegelikust väärtusest (kindlustusväärtus) nimetatud madalam, vastutab kindlustusandja kahju eest proportsionaalselt kindlustussumma ja kindlustusväärtuse vahekorraga.

Kui merekindlustuslepingus märgitud kindlustussumma ületab kindlustusväärtuse, on leping kehtetu selles kindlustussumma osas, mis ületab kindlustusväärtuse.

§ 238. Kui objekt on kindlustatud mitme kindlustusandja juures summade ulatuses, mis üldkokkuvõttes ületavad kindlustusväärtuse, vastutavad kõik kindlustusandjad vaid kindlustusväärtuse piires, kusjuures igaüks neist vastutab proportsionaalselt kindlustussummaga tema poolt sõlmitud merekindlustuslepingu järgi.

§ 239. Merekindlustusleping jääb jõusse, isegi kui tema sõlmimise momendiks on hüvitamisele kuuluva kahju tekkimise võimalikkus juba möödunud või see kahju on juba tekkinud. Kui aga kindlustusandja merekindlustuslepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma juba asetleidnud ja kindlustusandja poolt hüvitamisele kuuluvatest kahjudest, ei ole kindlustuslepingu täitmine kohustuslik sellele lepingupoolele, kellele need asjaolud olid teadmata.

Kindlustuspreemia kuulub kindlustusandjale ka sel juhul, kui merekindlustuslepingu täitmine tema suhtes ei ole kohustuslik.

§ 240. Erikokkuleppe (üldpoliisi) järgi võidakse kindlustada iga liiki lasti, mida kindlustusvõtja saab või saadab teatud ajavahemikul.

§ 241. Kindlustusvõtja on kohustatud iga lastisaadetise puhul, mille suhtes kehtib üldpoliisi toime, teatama kindlustusandjale kõik vajalikud andmed otsekohe, kui need teada saadakse, eriti aga lasti vedava laeva nime, lasti teekonna ja kindlustussumma. Kindlustusvõtjat ei vabastata sellest kohustusest isegi siis, kui ta saab saatmise kohta andmed pärast lasti sihtsadamasse toomist täiesti tervelt ja rikkumatult.

Kindlustusandjal on õigus loobuda kahju hüvitamisest vastava lasti eest, kui kindlustusvõtja ei teata või teatab hilinemisega vajalikud andmed. Sealjuures säilib kindlustusandjal õigus kindlustuspreemiale, mis ta oleks saanud, kui kindlustusvõtja ei tõesta oma süü puudumist vajalike andmete mitteteatamises või hilinenud teatamises.

Kui kindlustusvõtja ei teatanud vajalikke andmeid õigeaegselt või jättis need teatamata, märkis tahtlikult valesti lasti või kindlustussumma, siis kindlustusandjal on õigus loobuda kindlustusest üldpoliisi järgi. Sealjuures säilib kindlustusandjal õigus kindlustuspreemiale, mis ta oleks saanud, kui kindlustusvõtja oleks täitnud merekindlustuslepingut kohusetruult täies ulatuses.

§ 242. Kindlustusandja on kindlustusvõtja nõudmisel kohustatud väljastama poliise või kindlustussertifikaate nende lastisaadetiste kohta, mille suhtes üldpoliisi toime kehtib.

Juhul kui poliisi või kindlustussertifikaadi sisu ei ole vastavuses üldpoliisiga, kuulub eesõigus poliisile või kindlustussertifikaadile.

§ 243. Kindlustusandja ei vastuta kindlustusvõtja või selle esindaja poolt tahtlikult tekitatud kahju eest.

§ 244. Lisaks käesoleva koodeksi paragrahvis 243 sätestatule, ei vastuta kindlustusandja ka kahju eest laeva kindlustamisel, mis tekkis kindlustusvõtja või selle esindaja raske ettevaatamatuse tõttu, samuti selle tõttu, et laev saadeti välja merekõlbmatus seisukorras, kui vaid merekõlbmatus polnud tingitud tema varjatud puudustest. Samuti ei vastuta kindlustusandja kahju eest, mis tekkis laeva ja laeva päraldise vanadusest kõlbmatuksmuutumise ning ajast ja tavalisest kasutamisest tingitud kulumise tõttu, samuti kahju eest, mis tekkis kindlustusvõtja või selle esindaja teadmisel, kuid kindlustusandja teadmata toimunud plahvatus- ja isesüttimisohtlike ainete ja esemete laadimisest.

§ 245. Lisaks käesoleva koodeksi paragrahvis 243 sätestatule ei vastuta kindlustusandja ka kahju eest lasti või loodetava kasumi kindlustamisel, mis tekkis kindlustusvõtja või tema esindaja raske ettevaatamatuse tõttu, kaubasaatja, kaubasaaja või nende esindaja tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu. Kindlustusandja ei vastuta ka kahju eest, mis tekkis lasti loomulike omaduste (riknemine, kaod, rooste, hallitus, väljavoolamine või purunemine, isesüttimine jne.) tõttu, samuti halvast pakkimisest tingitud kahju eest.

§ 246. Prahiraha kindlustamisel kohaldatakse vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvide 243, 244 ja 245 sätteid.

§ 247. Kindlustusandja ei vastuta tuumaplahvatuse, kiirituse või radioaktiivse saastamise tõttu tekkinud kahju eest, kui käesolev koodeks ei sätesta teisiti.

§ 248. Kindlustusandja ei vastuta kahju eest, mis tekkis igasuguse sõjategevuse või sõjaliste abinõude ning nende tagajärgede tõttu, hõivamise, piraatliku tegevuse ning rahvarahutuste, lokautide ja streikide tõttu, samuti sõjaväe- või tsiviilvõimude nõudmisel laeva või lasti konfiskeerimise, rekvireerimise, arestimise või hävitamise tõttu tekkinud kahju eest.

§ 249. Kindlustusvõtja on kohustatud viivitamatult, niipea kui see talle teatavaks saab, teatama kindlustesandjale igast olulisest muutusest, mis tekkis kindlustusobjektiga või kindlustusobjekti suhtes (ülekoormatus, veoviisi ja sihtsadama muutmine, kõrvalekaldumine kokkulepitud või tavalisest sõiduteest, talvitama jätmine jne.).

Ohtu suurendav muutus annab kindlustusandjale õiguse revideerida lepingu tingimusi või nõuda täiendava preemia maksmist; kui kindlustusvõtja sellega ei nõustu, lõpeb merekindlustusleping muutuse tekkimise momendist.

§ 250. Kindlustusjuhtumi tekkimisel on kindlustusvõtja kohustatud tarvitusele võtma kõik temast olenevad abinõud kahju ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Ta peab viivitamatult teatama kindlustusandjale kindlustusjuhtumi tekkimisest ja toimima vastavalt tema juhistele, kui kindlustusandja neist juhistest teatab.

Kindlustusandja vabaneb vastutusest kahju eest, mis tekkis põhjusel, et kindlustusvõtja tahtluse või raske ettevaatamatuse tõttu ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks.

§ 251. Kindlustusvõtja nõudmisel on kindlustusandja kohustatud kindlustussumma piires tagama üldavarii sissemaksude tasumise.

§ 252. Üldavarii puhul dispaši koostamisel on kindlustusvõtja kohustatud kaitsma kindlustusandja huve.

§ 253. Kindlustusjuhtumi tekkimisel on kindlustusandjal õigus kindlustussumma täies ulatuses maksmisega vabaneda merekindlustuslepingust tulenevatest edasistest kohustustest. Kuid ta on kohustatud oma kavatsusest seda õigust kasutada teatama kindlustusvõtjale seitsme päeva jooksul arvates päevast, mil ta sai kindlustusvõtjalt viimase teate kindlustusjuhtumist ja selle tagajärgedest. Peale selle on ta kohustatud tasuma kindlustusvõtja poolt ainult kahjude ärahoidmiseks või vähendamiseks tehtud kulutuse, mis ta oli teinud enne kindlustusandjalt nimetatud teate saamist.

Kindlustussumma äramaksmisel käesolevas paragrahvis ettenähtud juhul ei omanda kindlustusandja õigusi kindlustatud varale.

§ 254. Kindlustusandja on kohustatud tasuma kindlustusvõtjale kulud, mis viimane oli teinud nende kahjude ärahoidmiseks või vähendamiseks, mille eest vastutab kindlustusandja, samuti kulud, mis olid tehtud kindlustusandja juhiste täitmiseks (käesoleva koodeksi paragrahv 250) kindlustusandja poolt tasumisele kuuluva kahju suuruse väljaselgitamiseks ja kindlakstegemiseks ning üldavarii kohta dispaši koostamiseks.

Käesolevas paragrahvis märgitud kulu tasutakse proportsionaalselt kindlustussumma ja kindlustusväärtuse vahekorraga.

§ 255. Kindlustusandja vastutab kahju eest ainult kindlustussumma piires, kuid käesoleva koodeksi paragrahvis 254 märgitud kulu, samuti üldavarii sissemaksed tasub kindlustusandja, sõltumata sellest et need koos kahjutasuga võivad kindlustussummat ületada.

Mitme üksteisele järgnenud kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju eest vastutab kindlustusandja ka siis, kui sellise kahju üldsumma ületab kindlustussumma.

§ 256. Kindlustussumma täies ulatuses maksmisel, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvis 253 ettenähtud juhtum, lähevad kindlustusandjale tema nõusolekul üle:

1) täisväärtuses kindlustuse korral kõik õigused kindlustatud varale;

2) mittetäisväärtuses kindlustuse korral õigused osale kindlustatud varast proportsionaalselt kindlustussumma ja kindlustusväärtuse vahekorraga.

§ 257. Laeva teadmata kadumise korral vastutab kindlustusandja täieliku kindlustussumma ulatuses.

Laev loetakse teadmata kadunuks, kui selle kohta ole tulnud mingit teadet kolme kuu jooksul, kui aga andmate saamine võis viibida sõjategevuse tõttu, siis kuue kuu jooksul.

Laeva ajalise merekindlustuslepingu järgi vastutab kindlustusandja laeva teadmata kadumise eest, kui viimane teade laeva kohta saadi enne lepingu tähtaja möödumist ja kui kindlustusandja ei tõenda, et laev hukkus pärast selle tähtaja möödumist.

§ 258. Kindlustusvõtja võib kindlustusandjale teatada, et ta loobub õigusest kindlustatud varale (abandoon), ja saada täieliku kindlustussumma järgmistel juhtudel:

1) kui laev on teadmata kadunud;

2) kui kindlustatud laeva taastada või remontida ei ole majanduslikult otstarbekas (laeva konstruktiivne hukk);

3) kui vigastuse likvideerimine või kindlustatud lasti sihtsadamasse toomine ei ole majanduslikult otstarbekas;

4) kui laev või last, mis on hõivamise vastu kindlustatud, hõivati ja see olukord kestab üle kahe kuu.

Laeva abandoon võib toimuda vaid kooskõlas käesoleva koodeksi paragrahviga 34.

Poolte kokkulepe, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi sätetega, on kehtetu.

§ 259. Avaldus abandooni kohta tuleb kindlustusandjale teha kuue kuu jooksul arvates käesoleva koodeksi paragrahvides 257 ja 258 märgitud tähtaegadest (asjaolude tekkimine).

Kuue kuu möödumisel kaob kindlustusvõtjal õigus abandoonile, kuid ta võib nõuda kahju hüvitamist üldistel alustel.

Avaldust abandooni kohta ei saa kindlustusvõtja teha tingimisi ja seda ei saa tagasi võtta.

Poolte kokkulepe, mis on vastuolus käesoleva paragrahvi sätetega, on kehtetu.

§ 260. Kui pärast kindlustushüvituse saamist kindlustusandjalt selgub, et laev ei ole hukkunud, või kui hõivatud laev või last vabastatakse, siis kindlustusandja võib nõuda, et kindlustusvõtja, jättes enesele vara (käesoleva koodeksi paragrahvi 257 ja paragrahvi 258 punkt 4 ), tagastaks kindlustushüvituse, millest arvatakse maha osalise kahju hüvitus, kui kindlustusvõtja oli kandnud seda kahju.

§ 261. Kindlustushüvise maksnud kindlustusandjale läheb makstud summa ulatuses üle nõudeõigus, mis kuulub kindlustusvõtjale (või muule kindlustushüvituse saanud isikule), tekitatud kahju eest vastutava isiku suhtes.

Kui kindlustusvõtja loobus oma nõudeõigusest tekitatud kahju eest vastutava isiku suhtes või kui selle õiguse teostamine muutus võimatuks tema süü läbi, vabastatakse kindlustusandja kindlustushüvise maksmisest täies ulatuses või osaliselt.

§ 262. Käesoleva koodeksi paragrahvides 256, 258 ja 261 ettenähtud juhtudel on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusandjale üle andma kõik dokumendid ja asitõendid ning teatama temale kõik andmed, mis on vajalikud, et kindlustusandja saaks temale üleläinu õigusi teostada.

§ 263. Kindlustusandja maksab kindlustusvõtjale ainult merekindlustuslepingu tingimuste järgi maksmisele kuuluva summa ja kolmandalt isikult saadud summa vahe juhul, kui kindlustusvõtja sai kahju eest kindlustushüvise sellelt kolmandalt isikult.

XV peatükk

ÜLDAVARII

§ 264. Üldavariiks loetakse kahju, mis tekkis tahtlikult ja põhjendatud piires tehtud erakorralistest kulutustest või loovutustest, et päästa laev, prahiraha ja laeval veetav last neid ähvardavast ühisest ohust.

Üldavarii jaguneb laeva, prahiraha ja lasti vahel vastavalt nende maksumusele.

Prahiraha all mõistetakse käesolevas peatükis ka sõidu- ja pagasiraha.

§ 265. Käesoleva koodeksi paragrahv 266-276 kohaldatakse neil juhtudel, kui poolte kokkuleppega ei ole kindlaks määratud teisiti.

§ 266. Üldavarii hulka, kui on olema käesoleva koodeksi paragrahvis 264 märgitud tunnused, kuulub:

1) kahju, mis on tingitud lasti või laeva päraldist merre heitmisest, samuti kahju laeva või lasti kahjustustest üldiseks päästmiseks vajalike meetmete rakendamisel, eriti vee trümmidesse sissetungimise tõttu lasti väljaheitmiseks avatud luukide või teiste selleks tehtud avade kaudu;

2) kahju, mis tekitati laevale või lastile tulekahju kustutamisega laeval, kaasa arvatud põleva laeva uputamisest tekkinud kahju;

3) kahju, mis tekitati laevale või lastile laeva tahtliku juhtimisega madalikule ja seda laeva madalikult lahti tõmmates;

4) kahju madalikule sõitnud laeva jõuseadmete, teiste masinate või katelde vigastamisest, mis tekkisid püüdest laeva madalikult lahti tõmmata;

5) kulu lasti, kütuse või varustusesemete laevalt praamile ümberlaadimise, praamide üürimise ning lasti, kütuse või varustusesemete laevale tagasilaadimise tõttu, mis oli põhjustatud laeva madalikule kinnijäämisest;

6) lasti, kütuse või varustusesemete kahjustustest või hukust tingitud kahju, mis tekkis nende laeval ümberpaigutamise, laevalt lossimise, tagasilaadimise ja ladumise tõttu, samuti hoidmisel neil juhtudel, kui nende meetmete rakendamiseks tehtud kulu ise tunnistatakse üldavarii alla kuuluvaks;

7) abisaamiseks tehtud kulu ulatuses, milles päästetöid tehti, kaitsmaks laeva, prahiraha ja lasti ohu eest, olenemata päästelepingu olemasolust;

8) lasti kaotusest tingitud prahiraha kaotsiminek neil juhtudel, kui lasti kaotus hüvitatakse üldavarii jaotamise korras; seejuures arvatakse prahirahast maha kulu, mis lastivedaja oleks selle saamiseks teinud, kuid mis loovutuse tõttu jäi tegemata.

§ 267. Üldavarii hulka kuuluvad või sellega võrdsustatakse:

1) kulu, mis tuleneb laeva sunnitud sisenemisest varjukohta või tagasipöördumisest lähtesadamasse õnnetusjuhtumi või mingi muu erakorralise asjolu tõttu, mis kutsus esile vajaduse selliseks sissesõiduks või tagasipöördumiseks, et tagada üldine julgeolek;

2) kulu, mis on seotud laev väljumisega esialgse lastiga või osaga sellest varjukohast või lähtesadamast, kuhu laev oli sunnitud tagasi pöörduma;

3) lasti, kütuse või varustusesemete lähte- ja vahesadamas ning varjukohas ümberpaigutamise või lossimise kulu, mis tehti üldise julgeoleku pärast või võimaluse saamiseks parandada õnnetusjuhtumist või muudest erakorralistest asjaoludest tingitud laevavigastused, kui see parandamine oli antud reisi ohutuks jätkamiseks vajalik;

4) käesoleva paragrahvi punktis 3 märgitud asjaoludel lossitud või ümberpaigutatud lasti, kütuse ja varustusesemete hoiukulu koos põhjendatud kindlustuskuluga, nende tagasilaadimise ja ladumise kulu; kui aga laev tunnistatakse merekõlbmatuks või laev ei jätka esialgset reisi, siis hoiukulu arvestatakse üldavarii alla kuuluvaks laeva merekõlbmatuks tunnistamise kuupäevani või laeva edasisest reisist loobumise kuupäevani või lasti lossimise lõpetamise kuupäevani, kui laev tunnistatakse merekõlbmatuks või loobus edasisest reisist enne seda kuupäeva;

5) laevapere töötasu ja ülalpidamiskulu, kütuse ja varustusesemete kulu, mis tehakse seoses antud reisi pikenemisega laeva sisenemise tõttu lähtesadamasse käesoleva paragrahvi punktides 1 ja 3 märgitud asjaoludel; kui aga laev tunnistatakse merekõlbmatuks või laev ei jätka esialgset reisi, siis see kulu arvestatakse üldavarii alla kuuluvaks laeva merekõlbmatuks tunnistamise kuupäevani või laeva edasisest reisist loobumise kuupäevani või lasti lossimise lõpetamise kuupäevani, kui laev tunnistatakse merekõlbmatuks või loobus edasisest reisist enne seda kuupäeva;

6) laevapere töötasu ja ülalpidamiskulu, mis tekkisid seetõttu, te laev jäi üldise julgeoleku huvides mingisse kohta kauemaks peatuma õnnetusjuhtumi või mõne muu erakorralise asjaolu või sellest asjaolust tingitud vigastuse kõrvaldamiseks, kui remont oli antud reisi ohutuks jätkamiseks vajalik. Kütuse ja varustusesemetega seoses olev kulu ning sadamakulu, mis tekkis laeva viibimise tõttu, hüvitatakse üldavarii jaotamise korras, välja arvatud remondist tingitud kulu, mida üldavarii hulka ei arvata;

7) käesoleva paragrahvi punktides 1-6 ettenähtud kulu, mis on tingitud vajadusest viia laev varjukohast teise kohta põhjusel, et esimeses varjukohas pole võimalik laeva remontida, samuti selle sõiduga seotud kulu, kaasa arvatud ajutine remont ja pukseerimine;

8) üldise julgeoleku huvides lähtesadamas, vahesadamas või varjukohas teostatud laeva ajutise remondi maksumus, samuti vigastuse ajutise remondi maksumus, mis kuulub üldavarii alla; kuid makstav tasu juhuslike vigastuste ajutise parandamise eest, mis on vajalik vaid antud reisi lõpetamiseks, hüvitatakse ainult selle ärahoitud kulu piires, mis oleks arvatud üldavarii hulka kuuluvaks, kui seda parandamist poleks olnud;

9) kogu erakorraline kulu, mis tehti teise kulu asemel, mida oleks tunnistatud üldavarii alla kuuluvaks; see aga hüvitatakse vaid ärahoitud kulu piires, olenemata kokkuhoiust, mida mõni üldavarii osalistest sellise asendava kulu tegemisest on saanud.

§ 268. Kahju, mille suhtes ei kehti käesoleva koodeksi paragrahvid 264, 266 ja 267, tunnistatakse eriavariiks. See kahju ei kuulu jaotamisele laeva, lasti ja prahiraha vahel. Selle kahju kannab see, kellele kahju tekitati, või see, kellel lasub vastutus selle tekitamise eest.

§ 269. Käesoleva koodeksi paragrahvis 264 märgitud tunnuste olemasolul ei tunnistata üldavariiks:

1) merre heidetud isesüttinud lasti ning kaubandusliku meresõidu eeskirjade ja tavade vastaselt laeval veetud lasti maksumust;

2) tulekahju kustutamisel suitsu ja/või kuumenemise käbi ükskõik mil viisil tekitatud kahju;

3) kahju, mis tekitati nende laevaosade riismete või laevaosade maharaiumisega, mis olid purustatud või kaotatud õnnetusjuhtumi tagajärjel enne loovutuste tegemist ühisest ohust pääsemiseks;

4) lasti, kütuse või varustusesemete ümberpaigutamist või laadimiskulu lähtesadamas, vahesadamas või varjukohas juhul, kui laeva vigastus avastati lähte- või vahesadamas tingimusel, et reisi kestel avastatud vigastusega seotud õnnetus- või erakorralist juhtumit ei olnud, aga samuti siis, kui selline kulu tehti, lähtudes laadungi nihkumisest reisi kestel laadungi ümberpaigutamiseks, ja ümberpaigutamine ei olnud vajalik ühisest ohust hoidumiseks;

5) laevapere töötasu ja ülalpidamiskulu, kütuse ja varustusesemete kulu laeva vigastuse remondi ajal isegi siis, kui remont oli vajalik reisi ohutuks jätkamiseks, juhul kui laeva vigastus avastati lähte- või vahesadamas tingimusel, et reisi kestel mingit avastatud vigastusega seotud õnnetus- või erakorralist juhtumit ei olnud;

6) igasugune kahju ja kadu, mis laeval või lastil esines reisi pikenemise tõttu (seisuajast, hinnamuutusest jm. tulenev kahju).

§ 270. Üldavarii jaotatakse käesoleva koodeksi paragrahvis 264 sätestatud korras ka sel juhul, kui erakorralist kulu või loovutamist põhjustanud oht tekkis laeva, prahiraha või lasti suhtes varaliselt huvitatud isiku süü läbi; selline jaotus ei võta ülejäänud üldavarii osalistelt õigust kantud kahju vastavalt isikult sisse nõuda.

§ 271. Laevaomaniku või tema agentide teadmata laevale laaditud lasti kahjustusest või hävimisest tulenevat kahju ei jaotata käesoleva koodeksi paragrahvis 264 sätestatud korras. Kui aga see last päästeti, on omanikud kohustatud üldavarii sissemaksetest üldisel alusel osa võtma.

Selle lasti omanikud, mille väärtus oli veoks üleandmisel avaldatud madalamana tegelikust väärtusest, võtavad osa üldavarii sissemaksudest vastavalt lasti tegelikule väärtusele, kuid saavad hüvitust kahju eest vaid vastavalt lasti avaldatud väärtusele.

§ 272. Laeva, tema masinate ja päraldiste vigastusest tulenev, üldavarii jaotamise korras hüvitamisele kuuluv kahju määratakse:

1) laevaosade remondi või vahetuse korral remondi või vahetuse tegeliku maksumusega;

2) ülejäänud juhtudel vigastusest põhjustatud väärtuse vähenemisega, mis ei ületa remondi hindesummat.

Neil juhtudel, kui vanad materjalid või osad on asendatud uutega üle viieteistkümne aasta vanusel laeval, tehakse remondi maksumusest, mis kuulub üldavarii hulka, mahahindlus "uus vana asemel" ühe kolmandiku ulatuses.

Laeva tegeliku või konstruktiivse huku puhul arvutatakse üldavarii korras hüvitamisele kuuluv summa vigastamata laeva hindeväärtuse, millest lahutatakse üldavarii hulka mittekuuluva remondi hindeväärtus, ja vihastatud laeva maksumuse, mis laeva müügi puhul võib olla määratud müügist saadud puhastuluga, vahena.

§ 273. Üldavarii jaotamise korras hüvitatav kahju, mis tekkis loovutatud lasti kahjustamise või kaotamise tõttu, määratakse kindlaks vastavalt lasti maksumusele lossimisel, kaubasaajale esitatava arve järgi, sellise arve puudumisel aga lähetusmaksumusest lähtudes. Lasti maksumusse lossimisel lülitatakse kindlustusmaksed ja prahiraha, välja arvatud juhud, kui riisiko prahiraha ja lasti eest lasub erinevatel huvidel.

Kahjustatud lasti müümisel määratakse hüvitamisele kuuluv kahju kindlaks käesoleva paragrahvi esimese lõigu alusel kindlaksmääratud rikkumata lasti maksumuse ja kahjustatud lasti müügist saadud puhastulu vahena.

§ 274. Üldavarii järgi hüvitamisele kuuluvale kulusummale (välja arvatud laevapere töötasu ja ülalpidamiskulu, samuti kütus ja antud reisi ajal mitteasendatud varustusesemete väärtus) arvatakse juurde 2 protsenti selle lepingupoole kasuks, kes neid kulusid kandis.

§ 275. Üldavarii jaotamise korras hüvitatavale kulusummale ja teistele summadele arvatakse aastas juurde 7 protsenti hetkest, mil see kulu tehti, kuni dispaši koostamise lõpetamiseni. Kui aga üldavarii kohta käiva kulu ja kahju hüvitamise korras tehti mingeid väljamakseid enne dispaši koostamise lõpetamist, arvatakse protsendid makstud summadele juurde nende maksmise päevani.

§ 276. Üldavarii kontributsioonimaksed tehakse lähtudes vara netoväärtusest reisi lõpul, välja arvatud maksed lasti eest, mis tehakse lähtudes lasti maksumusest lossimisel kaubasaajale esitatava arve järgi, selle puudumisel aga lähetusmaksumusest lähtudes. Lasti maksumusse lülitatakse kindlustusmaksed ja prahiraha, välja arvatud juhud, kui riisiko prahiraha ja lasti eest lasub erinevatel huvidel; siinjuures ei arvestata lasti maksumusse enne lossimist kaotatu või kahjustatu maksumust.

Laeva maksumus määratakse arvestamata dimaiz- või taim- tšarteri positiivset või negatiivset tulemit.

Ülaltoodule liidetakse üldavarii korras hüvitatav loovutatud vara maksumus, kui see ei ole juba eelnevalt arvesse võetud, sealjuures jäetakse laevaomaniku riisikol lasuvast prahirahast või sõidurahast välja laevapere töötasu ja ülalpidamiskulu, mida ei oleks tulnud maksta, kui laev ja last oleksid hukkunud üldavariid põhjustavatel asjaoludel, ja mis ei olnud arvestatud üldavarii hulka.

Peale selle arvatakse vara maksumusest maha pärast üldavariid selle vara suhtes tehtud lisakulu, välja arvatud üldavarii hulka kuuluv.

Reisijate isiklik vara ja pagas, mille kohta puudub konossement, ei osale üldavarii sissemaksetes.

§ 277. Üldavarii klassifitseeritakse ja selle kahju jagamise arvestus (dispašš) koostatakse asjasthuvitatud isikute avalduste põhjal dispašööride poolt, kes kuuluvad Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juurde ja kes määratakse nimetatud koja poolt mereõiguse ja kaubandusliku meresõidu alaste teadmiste ja kogemustega isikute hulgast.

Dispašöörid tegutsevad Eesti Kaubandus-Tööstuskoja poolt kinnitatud põhimääruse alusel.

§ 278. See pool, kes nõuab üldavarii jaotamist, on kohustatud tõendama, et ülesantud kahju või kulu tuleb tõepoolest üldavariiks tunnistada.

Kõik materjalid, mille alusel dispašš koostatakse, peavad olema tutvumiseks kättesaadavad ja dispašöör on kohustatud asjasthuvitatud isikute nõudmisel andma neile välja materjalide kinnitatud ärakirjad.

§ 279. Dispaši koostamise eest võetakse maksu, mis arvatakse dispaši sisse ja jaotatakse kõigi asjasthuvitatud isikute vahel proportsionaalselt nende üldavariist osavõtu osadega.

§ 280. Asjasthuvitatud isikud võivad dispaši suhtes esitada vaide kohtu korras kolme kuu jooksul arvates rannaveos toimunud üldavarii kohta koostatud dispaši saamise päevast ning kuue kuu jooksul välisveos toimunud üldavarii dispaši saamise päevast, teatades sellest kohustuslikult dispašöörile hagiavalduse ärakirja saatmise teel.

§ 281. Kui dispaši suhtes vastuväiteid ei olnud aja jooksul, mis on ette nähtud käesoleva koodeksi paragrahvis 280, või kui selle suhtes on hagi küll esitatud, kuid dispašš jäeti kohtu poolt jõusse, võib sissenõudmine selle järgi toimuda notariaalse pealdise teel. Selleks tuleb notariaalkontorile esitada dispašš ja dispašööri tõend selle kohta, et dispašš ei ole kohtu poolt tühistatud ega muudetud.

§ 282. Avarii liigi kindlaksmääramisel, üldavarii ulatuse arvutamisel ja dispaši koostamisel juhindub dispašöör, kui seaduses selle kohta sätted puuduvad, rahvusvahelistest kaubandusliku meresõidu tavadest.

XVI peatükk

LAEVADE KOKKUPÕRKEST TEKKINUD KAHJUDE HÜVITAMINE

§ 283. Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse merel või teistes vetes merelaevade, samuti merelaevade ja siseveelaevade kokkupõrke korral.

Käesolevas peatükis võrdsustatakse laevakokkupõrkega juhud, kui ühe laeva poolt teisele laevale või laevadel olevatele isikutele, lastile või muule varale tekitati kahju manöövri teostamise või mitteteostamisega või laevasõidueeskirjade rikkumisega, isegi kui seejuures kokkupõrget ei toimunud.

§ 284. Kui kokkupõrge toimus juhuslikult või vääramatu jõu tagajärjel, samuti kui laevakokkupõrke põhjusi on võimatu kindlaks teha, kannab kahju kahjukannataja.

Seda sätet kohaldatakse ka sel juhul, kui laevad või üks neist oli laevakokkupõrke momendil ankrus või muul viisil kinnitatud.

§ 286. Kui laevakokkupõrge toimus kõikide kokkupõrganud laevade süü läbi, siis määratakse iga kokkupõrganu vastutus kindlaks vastavalt tema süü suurusele; kui igaühe süü suurust on võimatu kindlaks teha, jaotatakse vastutus nende vahel võrdselt.

§ 287. Kuni süü tõestamiseni ei peeta ühtki kokkupõrganud laevadest süüdlaseks.

§ 288. Käesoleva koodeksi paragrahvis 286 märgitud juhtudel vastutavad laevaomanikud solidaarselt kolmandate isikute ees inimeste surma või tervisekahjustuse tagajärjel tekitatud kahju eest, kusjuures laevaomanikul, kes maksis ära suurema summa, kui ta oleks pidanud maksma, on teiste laevaomanike suhtes regressiõigus.

Kogu muu kolmandatele isikutele tekitatud kahju hüvitatakse vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 286, kuid ilma solidaarse vastutuseta.

§ 289. Käesoleva koodeksi paragrahvides 285, 286, ja 288 kindlaksmääratud vastutus tekib ka sel juhul, kui laevakokkupõrge tekkis lootsi süü läbi.

§ 290. Pärast laevakokkupõrget on iga kokkupõrganud laeva kapten kohustatud, kuivõrd ta suudab seda teha ilma suurema ohuta oma reisijatele, laevaperele ja laevale, abistama teist laeva, tema reisijaid ja laevaperet.

Laevakaptenid on kohustatud, kuivõrd see on võimalik, teatama üksteisele oma laeva nime, registreerimissadama, samuti lähtesadama ja sihtsadama või lähima sadama, kuhu laev siseneb.

Käesolevas paragrahvis märgitud kohustuste rikkumisel kannab kapten seaduses ettenähtud vastutust.

Laevaomanik ei vastuta selle eest, kui kapten jätab käesoleva paragrahviga kindlaksmääratud kohustused täitmata.

XVII peatükk

MERE REOSTUSKAHJUSTUSE HÜVITAMINE

§ 291. Laevaomanik vastutab mere reostuskahjustuse eest, mis on tekkinud tema laevalt nafta, naftasaaduste ja teiste, inimese tervisele või merekeskkonnale kahjulike ainete (edaspidi reostusained) merre voolamise või heitmise tagajärjel, vastavalt Eesti seadustikule.

Mere reostuskahjustuse all mõistetakse reostusainete poolt väljaspool laeva esilekutsutud kahju nii merekeskkonnale, rannale kui ka teistele objektidele (laevad, kalapüügivahendid jne.), aga samuti kahjustuse vähendamise või ärahoidmise eesmärgil toimepandud meetmete maksumust, kui neid meetmeid rakendati pärast sündmust, mis kutsus või võis kutsuda esile reostuse.

§ 292. Laevaomanik ei vastuta mere reostuskahjustuse eest, kui tõestab, et kahju tekkepõhjuseks oli:

1) erakordne, vältimatu ja vääramatu loodusjõud;

2) sõja- või vaenulik tegevus, rahvarahutused;

3) kolmandate isikute sihilik kahjutekitav tegevus või tegevusetus;

4) navigatsioonitulede ja teiste navigatsioonivahendite korrasoleku eest vastutavate organite lohakus või ebaõige tegevus, mis põhjustas navigatsioonitulede või teiste navigatsioonivahendite rikke.

§ 293. Kui laevaomanik tõestab, et mere reostuskahjustus tekkis kas osaliselt või täielikult kannatanu enda tahtliku tegevuse või hooletus tõttu, siis sõltuvalt kannatanu süü suurusest tuleb talle makstavat hüvitust vähendada või täielikult selle maksmisest keelduda.

§ 294. Mere reostuskahjustuse tekkimisel reostusainete merre voolamise või heitmise tagajärjel kahelt või enamalt laevalt kannavad nende laevade omanikud kahju eest solidaarset vastutust, kui ei ole võimalik määrata iga laevaomaniku vastutust eraldi.

§ 295. Laevaomaniku vastutus mere reostuskahjustuse eest, mis tekkis tema laevalt reostusainete merre voolamise või heitmise tagajärjel, on piiratud kas ühe või mitme reostusjuhtumi puhul, mis on ühest ja samast põhjusest tingitud, summaga 120 rubla laeva iga mahuühiku kohta, Vastutuse piir ei või ületada 12,5 miljonit rubla.

Käesolevas peatükis mõistetakse laeva mahu all laeva netomahu ja masinaruumi mahu summat. Kui ei ole võimalik määrata laeva mahtu tavaliste mõõtereeglite abil, siis loetakse laeva maht võrdseks 40 protsendiga kas nafta või mõne teise aine, mida laev võib vedada, massist tonnides.

§ 296. Vastutuse piiramise eesmärgil mere reostuskahjustuse eest peab laevaomanik vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 295 moodustama kohtus, kus temale esitati sissenõue, mere reostuskahjustuse hüvitamiseks fondi, mis on võrdne vastutuse piirsummaga, kohtule aga ülekandmise (deposiit) või muu, kohtu poolt vastuvõetavaks ja küllaldaseks tunnistatud tagatise esitamise teel.

§ 297. Laevaomanik, kelle laev veab kaubana rohkem kui 2000 tonni naftat, peab kindlustama või teisiti tagama (saama panga või muu garantii) oma vastutuse mere reostuskahjustuste eest.

Hagi nafta reostuskahjustuse hüvitamiseks võidakse esitada vahetult laevaomaniku vastutuse kindlustajale või muule laevaomaniku vastutust garanteerivale isikule. Isikul, kellele esitati taoline hagi, on õigus vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvidele 295 ja 296 piirata oma vastutust ja moodustada vastutuse piirsummaga võrdne fond isegi neil juhtudel, kui vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 329 laevaomaniku vastutus ei kuulu piiramisele. Kostjal on õigus esitada kannatanu nõuetele vastuväiteid, mida ka laevaomanik võiks kasutada, välja arvatud väited laevaomaniku maksujõuetuse ja ettevõtte likvideerimise kohta. Kostja vabastatakse vastutusest, kui ta tõestab, et nafta reostuskahjustus tekkis laevaomaniku enda tahtliku süü tagajärjel, Kostja nõudmisel peab asja läbivaatamisel kaaskostjana osalema ka laevaomanik.

§ 298. Laeval, mis veab kaubana rohkem kui 2000 tonni naftat, peab olema vastav kehtiv tunnistus, mis tõendab, et laevaomaniku vastutus nafta reostuskahjustuse korral on tagatud vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 297. Selle tunnistuse väljastamise, kontrolli ja tunnustamise tingimused ning korra kehtestav Veeteede Amet käesoleva koodeksi paragrahv 6 alusel.

§ 299. Käesolevas peatükis ettenähtud vastutusele mere reostuskahjustuse puhul kohaldatakse vastavalt käesoleva koodeksi paragarhv 329, 333, paragrahv 334 teist lõiget ja paragrahv 335-340.

§ 300. Käesoleva koodeksi paragrahvides 297 ja 298 mõistetakse nafta all püsikindlat naftat (toornafta, masuut, raske diislikütus, määrdeained), aga samuti vaala- ja kalarasva.

XVIII peatükk

TUUMALAEVA OPERAATORI VASTUTUS TUUMAKAHJUSTUSE EEST

§ 301. Tuumalaeva operaator vastutab tuumakahjustuse eest, mis tekitatakse tuumaintsidendi läbi tuumalaevaga, välja arvatud juhud, mis on sätestatud käesoleva koodeksi paragrahvis 303.

Tuumakahjustuse all mõeldakse kahjustust, mis tekitatakse üksikisikule või varale tuumakütuse radioaktiivsete omadustega või radioaktiivseta omaduste ja toksiliste, plahvatuslike ning teiste tuumakütuse ohtlike omaduste koosmõjuga, tuumalaeva radioaktiivsete saaduste või jäätmetega, samuti tehtud kulutused, mis on suunatud kahjustuse vältimisele või vähendamisele.

Kui koos tuumakahjustusega on tekitatud kahjustus, mida ei saa eristada tuumakahjustusest, loetakse kogu kahjustus tuumakahjustuseks.

Tuumakahjustuseks ei loeta kahjustust, mis on tekitatud tuumalaevale endale, tema seadmetele, kütusele ja proviandile.

Tuumaintsidendiks loetakse sündmus või sündmuste jada, mis on ühest ja samast põhjusest tingitud ja millel on käesoleva paragrahvi teises ja kolmandas lõigus sätestatud tunnused.

§ 302. Tuumalaeva operaator kannab täielikku vastutust tuumakahjustuse eest, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahvis 307 sätestatu.

Tuumalaeva operaator on juriidiline või üksikisik, kellel on laeva ekspluatatsiooniks lipuriigi volitus, või riik, kes ekspluateerib sellist laeva vahetult.

§ 303. Tuumalaeva operaator peab hüvitama tuumakahjustuse, kui ta ei tõesta, et tuumakahjustus oli põhjustatud sõjategevusest, vaenutegevusest või rahvarahutustest.

Kui operaator tõestab, et tuumakahjustus oli põhjustatud täielikult või osaliselt kannatanu tahtlusest, vabastatakse operaator vastutusest täielikult või osaliselt kannatanu ees.

§ 304. Tuumakahjustuse hüvitanud tuumalaeva operaatoril on õigus esitada regressinõue:

1) isikule, kes tahtlikult põhjustas tuumakahjustuse;

2) isikule, kes teostas uppunud tuumalaeva ülestõstmist tuumalaeva operaatori või lipuriigi nõusolekuta, kui tuumakahjustus tuleneb sellise isiku süülisest tegevusest.

Regressi korras võib esitada hagi ka isikule, kes on võtnud endale tuumakahjustuse hüvitamise kohustuse kooskõlastatult tuumalaeva operaatoriga. Käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel võib regressinõude esitada ka isik, kes on hüvitanud tuumakahjustuse kannatanuile käesoleva koodeksi paragrahv 310 alusel.

§ 305. Tuumalaeva operaatori vastutus ühest tuumaintsidendist põhjustatud tuumakahjustusest antud laevaga on piiratud summaga 100 miljonit rubla, kohtukulud kaasa arvatud.

Kui tuumaintsidendist põhjustatud kahju, mis on tekitatud nii üksikisikule kui ka varale, hüvitamiseks esitatakse nõuded summas, mis on sätestatud käesoleva paragrahvi esimeses lõigus, siis esimene osa sellest summast - 70 miljonit rubla - eraldatakse üksikisikule põhjustatud tuumakahjustuse hüvitamiseks ja teine osa - 30 miljonit rubla - eraldatakse varale põhjustatud tuumakahjustuse hüvitamiseks. Kui esimesest osast ei piisa isikule põhjustatud tuumakahjustuse hüvitamiseks, siis nende nõuete katmata jäänud osa hüvitatakse proportsionaalselt varale tekitatud tuumakahjustuse nõuetega teisest osast.

Nõuete rahuldamiseks ettenähtud summa jaotatakse proportsionaalselt hagejate tõestatud nõuetega.

§ 306. Tuumakahjustuse tekitanud tuumalaeva operaatorite paljuse korral kohaldatakse solidaarset vastutust. Seejuures tuumalaeva operaatori vastutus, kellele on esitatud hagi tuumakahjustuse hüvitamiseks täies ulatuses, ei või ületada käesoleva koodeksi paragrahvis 305 sätestatud piirsummat.

Käesoleva paragrahvi esimese lõigu alusel tuumakahjustuse hüvitanud tuumalaeva operaatoril on õigus saada teistelt tuumalaeva operaatoritelt hüvitust proportsionaalselt neist igaühe poolt tekitatud tuumakahjustusega, kui aga seda pole võimalik määrata, siis võrdsetes osades.

§ 307. Kui tuumakahjustuse tekitas tuumalaev, millele intsidendi toimumise hetkeks ei olnud lipuriigi poolt väljastatud ekspluatatsiooniluba, lasub vastutus tuumalaeva omanikul. Sel juhul tuumalaeva operaatori vastutuse piirsummat, mis on sätestatud käesoleva koodeksi paragrahvis 305, ei rakendata.

§ 308. Kui tuumaintsidendi tulemusena tekitati tuumakahjustus isikule, kes täitis oma töö- või ametiülesandeid, vastutab tuumalaeva operaator. Ta on kohustatud tasuma kannatanu eest kindlustusmaksed vastavalt käesolevas peatükis sätestatule. Toetuse või pensioni väljamaksmine isikule erikindlustuse alusel toimub Eesti seadustikuga sätestatud korras.

§ 309. Tuumalaeval peab olema vastav kehtiv tunnistus, mis tõendab, et tuumalaeva operaatori vastutus tuumakahjustuse korral on tagatud vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 305. Selle tunnistuse väljastamise, kontrolli ja tunnustamise tingimused ning korra kehtestab Veeteede Amet käesoleva koodeksi paragrahv 6 alusel.

§ 310. Hagi tuumakahjustuse hüvitamiseks võib esitada vahetult kindlustusandjale või muule tuumalaeva operaatorile rahalise tagatise andnud isikule.

Hagi esitamisel tuumalaeva operaatorile tuumakahjustuse hüvitamiseks võib kindlustusandja või muu isik, kes on andnud rahalise tagatise, osaleda kohtuprotsessis.

§ 311. Juhul kui tuumakahjustuse ulatus ületab käesoleva koodeksi paragrahv 305 esimeses lõigus sätestatud tuumalaeva operaatori vastutuse piirsumma, moodustatakse tuumalaev oprraatori, hageja või tuumalaeva ekspluateerimise loa välja andnud riigi nõudel selle riigi kohtus vastutuse piirsummaga võrdne fond tuumalaeva operaatori poolt kohtule raha ülekandmise (deposiit) või muu kohtu poolt vastuvõetavaks ja küllaldaseks tunnistatud tagatise esitamise teel. Selle fondi moodustamisel ja jaotamisel kohaldatakse käesoleva koodeksi paragrahvide 335, 336, 337 ja 339 sätteid.

§ 312. Tuumalaeva operaatori vastutuse suhtes tuumakahjustuse eest, mis sätestatakse käesolevas peatükis, kohaldatakse vastavalt käesoleva koodeksi paragrahv 331 teist lõiku, paragrahv 333 ja 340.

§ 313. Tuumalaev võib siseneda Eesti territoriaalmerre ainult Eesti Vabariigi Valitsuse loal.

XIX peatükk

HÜVITUS PÄÄSTETÖÖDE EEST MEREL

§ 314. Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse ohtusattunud merelaevade päästmisel, samuti siseveelaevade või mis tahes ujuv- või pukseeritavate objektide merelaevade poolt päästmisel, sõltumata sellest, mis vetes päästmine aset leidis.

Käesoleva peatüki sätteid kohaldatakse ka sõjalaevastiku lipu all sõitvate laevade suhtes.

§ 315. Igasugune tegevus, millel on positiivseid tulemusi ohtusattunud laeva, seal oleva lasti ja muude esemete päästmisel, samuti prahi-, sõidu- ja pagasiraha säilitamisel, annab õiguse päästetasu saamiseks.

Kui tegevus positiivseid tulemusi ei andnud, päästetasu ei maksta.

§ 316. Päästeabi, mis anti ohtusattunud laeva kapteni otsesest ja reaalset olukorda arvestavast keelust hoolimata, samuti merepukseerimislepingust tulenev päästetegevus, ei anna õigust päästetasu saamiseks.

§ 317. Ohtusattunud laeva laevaperel päästetasu saamise õigust ei ole.

§ 318. Päästetud inimesed ei ole kohustatud maksma tasu oma päästmise eest. Kuid inimeste päästjatel on õigus osale päästetud vara eest ettenähtud päästetasust võrdselt vara päästjatega, kui inimeste ja vara päästmine toimus seoses ühe ja sellesama sündmusega.

§ 319. Päästetasu makstakse ka sel juhul, kui päästeabi andnud laev kuulub päästetud laeva omanikule.

§ 320. Päästetasu suurus määratakse kindlaks poolte kokkuleppega, kokkuleppe puudumisel aga kohtu või arbitraaži poolt. Igasugust päästmise kohta käivat kokkulepet, mis tehti päästmise hetkel ja ohu mõju all, võib kohus või arbitraaž ühe poole nõudmisel kehtetuks tunnistada või muuta, kui kohus või arbitraaž leiab, et kokkuleppe tingimused olid ebaõiglased.

§ 321. Päästetasu sisse arvatakse tasu päästjate poolt antud abi eest, päästmisel tehtud kulu ning päästetud vara hoiutasu.

§ 322. Päästetasu määrab kindlaks kohus või arbitraaž, kusjuures arvesse võetakse:

1) pääste tulemuslikkus;

2) päästjate töö ja teened;

3) päästetud laeva ja selle reisijaid, laevaperet ja lasti ähvardanud oht;

4) päästjaid ähvardanud oht;

5) päästmisele kulunud aeg;

6) tehtud kulu ja kantud kahju;

7) päästja võimalik vastutus kolmandate isikute ees;

8) päästja ohtusattunud vara maksumus;

9) päästelaeva eriotstarve;

Peale selle võetakse arvesse päästetud vara maksumus.

Päästetasu võidakse vähendada või mitte välja maksta, kui päästmine oli tingitud päästjate süü tõttu või kui päästjad panid toime varguse, omastasid vara või panid toime muid petturlikke tegusid.

§ 323. Päästetasu ei või ületada päästetud vara maksumust.

§ 324. Päästetud vara maksumuseks tunnistatakse tema hindesumma, kui aga vara oli müüdud, siis selle müügist saadud summa, mõlemal juhul maha arvatud kindlaksmääratud maksud ja lõivud, samuti vara lossimise, hoidmise ja hindamise või müügiga seoses olev kulu.

§ 325. Päästetasu jaotamine mitme päästja vahel toimub nendevahelise kokkuleppega, kokkuleppe puudumisel aga kohtu või arbitraaži otsusega, kes juhinduvad seejuures käesoleva koodeksi paragrahv 322 sätetest.

§ 326. Ühele päästjale kuuluva päästetasu jaotamine laevaomaniku, laevapere liikmete ja teiste isikute vahel toimub Veeteede Ameti poolt sätestatud korras.

XX peatükk

LAEVAOMANIKU VASTUTUSE PIIRID

§ 327. Laevaomanik vastutab oma kohustuste järgi temale kuuluva varaga, millele võidakse Eesti seadustiku järgi sissenõue pöörata.

§ 328. Laevaomaniku vastutus piiratakse käesoleva koodeksiparagrahvis 331 ettenähtud piiridega alljärgnevatel nõuetel, olenemata nende nõuete õiguslikust alusest:

1) surma või tervisekahjustuse tekitamisele laeval asunud isikule, samuti kahju tekitamisel laeval asunud varale;

2) laeva sõidu või ekspluateerimisega seotud kahju tekitamisel väljaspool laeva asunud isikule või varale.

Kui käesoleva paragrahvi punktis 2 märgitud kahju tekitas isik, kes ei asunud laeval, võib laevaomanik, kes vastutab selle isiku tegevuse ja hooletuse eest, piirata oma vastutuse, kui see tegevus ja hooletus olid seotud laeva navigeerimise või laeva üldjuhtimisega kauba, pagasi või käsipakkide laadimisel, veol või lossimisel, samuti reisijate pealeminekul või mahatulekul.

§ 329. Laevaomaniku vastutus ei ole piiratud, kui tuvastatakse, et kahju tulenes tahtlikust tegevusest või hooletusest või liigsest enesekindlusest, teadlikuna selle kahju tekkimise võimalikkusest.

§ 330. Vastutuse piirangut käesoleva koodeksi paragrahv 328 alusel ei kohaldata nõuete puhul, mis tulenevad:

1) päästmisest või üldavarii maksetest;

2) laevapere liikmetelt või teistelt laevaomaniku teenistujatelt, kelle ametikohustused olid seotud laevaga, samuti nende pärijatelt või kodanikelt, kellel on õigus saada neilt ülalpidamist, kui seadustikus, mis reguleerib nende isikute suhteid laevaomanikega, laevaomaniku vastutus nende nõudmiste suhtes ei ole piiratud või see ületab käesoleva koodeksi paragrahvis 331 näidatud piirid;

3) uppunud vara ülestõstmisest või eemaldamisest;

4) reostusest naftaga või teiste , inimeste tervisele või mere elukeskkonnale kahjulike ainetega tekitatud kahju hüvitamisest, kui vastutust selle kahju eest kohaldatakse vastavuses käesoleva koodeksi XVII peatükile;

5) tuumakahjustusest tekitatud kahju hüvitamisest, kui vastutust selle kahju est kohaldatakse vastavuses käesoleva koodeksi XVIII peatükile.

§ 331. Laevaomaniku vastutus käesoleva koodeksi paragrahv 328 alusel võib olla piiratud järgmiste summadega:

1) kui sündmus kutsub esile nõude ainult varale tekitatud kahju hüvitamiseks - 60 rubla iga mahuühiku kohta;

2) kui sündmus kutsub esile nõude ainult üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamiseks - 190 rubla laeva iga mahuühiku kohta;

3) kui sündmus kutsub esile käesoleva paragrahvi nii punktis 1 kui ka punktis 2 mainitud nõuded - 190 rubla iga mahuühiku kohta, millest üks osa 130 rubla laeva iga mahuühiku kohta läheb üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamiseks ja teine osa - 60 rubla laeva iga mahuühiku kohta läheb varale tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui summa esimesest osast ei piisa üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamiseks, siis nende nõuete katteta jäänud osa tuleb hüvitada summa teisest osast võrdeliselt teiste nõuetega.

Üksikisikutele tekitatud kahju hüvitamise nõueteks loetakse nõuded, mis kutsutakse esile surma või tervisekahjustuste tekitamisega.

Laevaomaniku vastutuse piiramisel loetakse liikurlaeva mahuks netomaht, millele lisatakse masinaruumi maht; teiste laevade puhul netomaht.

Laevomaniku vastutuse piiramisel loetakse laev mahuga alla 300 mahuühiku võrdseks laevaga, mille maht on 300 mahuühikut.

§ 332. Käesoleva koodeksi paragrahvis 331 kindlaksmääratud vastutuse piire kohaldatakse kogumis kõigi nõuete puhul, mis tekkisid ühest konkreetsest sündmusest ja mis esitatakse ühele laevaomanikule ning käesoleva koodeksi paragrahvis 338 nimetatud isikutele.

§ 333. Kui laevaomanikul, kelle vastutus piiratakse käesoleva koodeksi paragrahv 328 alusel, on õigus vastunõudele, mis tuleneb samast sündmusest, kohaldatakse vastutuse piiramist vaid selle vahe suhtes, mis tekib vastastikuste nõuete summade tasaarvutuse tulemina.

§ 334. Vastutuse piiramise eesmärgil võib laevaomanik moodustada kohtus, kus temale esitati sissenõue, aga juhul, kui see nõue pole veel esitatud, siis kohtus, kus see nõue võidakse esitada, fondi, mis on võrdne vastutuse piirsummaga, kohtule raha ülekandmise (deposiit) või muu kohtu poolt vastuvõetavaks ja küllaldaseks tunnistatud tagatise esitamise teel.

§ 335. Vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 334 loodud fond on ette nähtud ainult nende nõuete rahuldamiseks, mille suhtes võib vastutust piirata.

§ 336. Pärast fondi loomist käesoleva koodeksi paragrahv 334 järgi on kohus, kus fond loodi, täielikult pädev otsustama kõiki fondi jagamisega seotud küsimusi.

Fond jagatakse kreeditoride vahel proportsionaalselt nende kohtu poolt tuvastatud nõuetega.

Fondi loomise ja jagamise korra määrab Eesti Vabariigi Justiitsministeerium kooskõlastatult Eesti Vabariigi Ülemkohtuga.

§ 337. Kui kõik, kes osalevad vaidluses laevaomaniku vastutuse üle, on Eesti organisatsioonid või kodanikud, siis käesoleva koodeksi paragrahvides 334 ettenähtud fondi ei looda.

§ 338. Kui nõue, mille suhtes laevaomaniku vastutus võib olla piiratud, on esitatud vahetult isikule, kelle tegevuse või hooletuse eest laevaomanik kannab vastutust, on sellel isikul õigus kasutada kõiki laevaomaniku kohta käivaid vastutuse piiramise reegleid, kui ei tuvastata, et see isik tekitas kahju sihilikult.

§ 339. Tegevust, mis on suunatud vastutuse piiramise tagamisele, sealhulgas fondi loomist või viitamist selle tagamisele, ei saa lugeda vastutuse omaksvõtmiseks.

§ 340. Poolte kokkulepe laevaomaniku käesoleva peatüki sätetega kindlaksmääratud vastutuse vähendamise kohta on kehtetu.

XXI peatükk

PRIVILEGEERITUD NÕUDED

§ 341. Teiste nõuete, sealhulgas ka tagatisega kaetud nõuete ees kuuluvad rahuldamisele eeliskorras:

1) esimeses järjekorras nõuded, mis tulenevad tööalastest õigussuhetest, nõuded vigastuse, mõne muu tervisekahjustuse või surma läbi tekitatud kahju hüvitamise kohta ja pärast nende täielikku rahuldamist sotsiaalhooldusalased nõuded, kui kõik need nõuded käivad vastava laeva kohta;

2) teises järjekorras nõuded, mis tulenevad tuumakahjustusest ja mere reostuskahjustusest;

3) kolmandas järjekorras nõuded sadamamaksude kohta;

4) neljandas järjekorras nõuded päästetasude kohta ja üldavarii sissemaksude tasumise kohta;

5) viiendas järjekorras nõuded laevakokkupõrkest või muust merel aset leidnud avariist ning sadamaehitiste ja muu sadamas oleva vara ning navigatsiooniseadmete vigastamisest tekkinud kahju hüvitamiseks;

6) kuuendas järjekorras nõuded, mis tulenevad kapteni poolt tema seaduspäraste volituste põhjal laeva säilitamiseks või reisi jätkamiseks tarvituselevõetud abinõudest;

7) seitsmendas järjekorras nõuded lastile või pagasile tekitatud kahju hüvitamise kohta;

8) kaheksandas järjekorras nõuded prahiraha ja teiste antud lasti veo eest võetavate maksete tasumise kohta.

Nõuded, mis tulenevad sadamas osutatud teenustest, võrdsustatakse vastavalt seitsmenda või kaheksanda järjekorra nõuetega, olenevalt sellest, millisest varast need rahuldatakse.

§ 342. Käesoleva koodeksi paragrahv 341 punktides 1-7 märgitud nõuded rahuldatakse eeliskorras:

1) laeva maksumusest;

2) prahi-, sõidu- ja pagasirahast, mis kuulub maksmisele selle reisi eest, mille ajal tekkis alus nõudeks;

3) laevaomanikule kuuluvatest üldavarii sissemaksudest selle laeva puhul;

4) prahiraha kaotuse tõttu, samuti laevale tekitatud ja veel parandamata vigastuste eest laevaomanikule maksmisele kuuluvast hüvitusest;

5) laevaomanikule kuuluvast hüvitusest enne antud reisi lõpetamist asetleidnud pääste eest, maha arvatud summad, mida laevaomanik peab maksma vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 325.

§ 343. Käesoleva koodeksi paragrahv 341 punktides 3, 4, 6 ja 8 märgitud nõuded rahuldatakse eeliskorras:

1) saajale üle andmata lasti maksumusest;

2) kahjustatud lasti eest saadavast hüvitusest;

3) lastiomanikule kuuluvatest üldavarii sissemaksudest.

§ 344. Käesoleva koodeksi paragrahvis 341 märgitud nõuded rahuldatakse järjekorras ja iga järjekorra piires proportsionaalselt nõuete üldsuurusega. Käesoleva koodeksi paragrahv 341 punktides 4 ja 6 tähendatud nõuded aga rahuldatakse nende järjekorra piires nende tekkimisaja vastupidises järjekorras. Nõuded, mis tekkisid seoses ühe ja sellesama juhtumiga, loetakse samaaegselt tekkinuks.

§ 345. Viimase reisi kohta käivad nõuded rahuldatakse eelnenud reiside puhul tekkinud samasuguste nõuete olemasolul eeliskorras.

Käesoleva koodeksi paragrahvis 341 punktis 1 märgitud nõuded, mis käivad mitme reisi kohta, võrdsustatakse viimase reisi puhul tekkinud samasuguste nõuetega.

§ 346. Eeliskorras rahuldamise õigus lõpeb nõude tekkimise päevast ühe aasta möödumisel, välja arvatud käesoleva koodeksi paragrahv 341 punktis 6 nimetatud nõuded, mille eeliskorras rahuldamise õigus lõpeb nõudmise tekkimise päevast kuue kuu möödumisel.

XXII peatükk

MEREPROTESTID

§ 347. Kui laeva sõidusoleku või peatuskohas viibimise ajal leidis aset sündmus, mis võib põhjustada laevaomanikule varaliste nõudmiste esitamise, teeb kapten laevaomaniku seaduspäraste huvide kaitsmiseks vajalike asitõendite saamiseks kindlaksmääratud korras mereprotesti avalduse.

Mereprotesti avaldus peab sisaldama sündmuse asjaolude ja kapteni poolt tema hoolde antud vara säilitamiseks tarvituselevõetud abinõude kirjelduse.

§ 348. Mereprotesti avaldus esitatakse:

Eesti sadamas notarile või mõnele teisele ametiisikule, kelle peale on Eesti seadustikuga pandud notariaaltoimingud;

välisriigi sadamas Eesti Vabariigi konsulile või välisriigi pädevatele ametiisikutele selle riigi seadustikuga kindlaksmääratud korras.

§ 349. Eesti sadamas tehakse mereprotesti avaldus kahekümne nelja tunni jooksul arvates sadamasse saabumise hetkest. Kui sündmus, mis põhjustas vajaduse esitada mereprotesti avalduse, leidis aset sadamas, tuleb mereprotesti avaldus esitada kahekümne nelja tunni jooksul arvates sündmuse hetkest.

§ 350. Kui mereprotesti avalduse esitamine kindlaksmääratud tähtajaks osutub võimatuks tuleb selle põhjused märkida mereprotesti avalduses.

Kui on põhjust oletada, et asetleidnud sündmus rikkus laeval olevat lasti, tuleb mereprotesti avaldus esitada enne luukide avamist. Lasti lossimisega võidakse enne mereprotesti avalduse esitamist alustada vaid äärmise vajaduse korral.

§ 351. Mereprotesti avalduses kirjeldatud asjaolude kinnituseks on laeva kapten samaaegselt avaldusega või hiljemalt seitsme päeva jooksul arvates laeva sadamasse saabumise hetkest või sündmuse hetkest, kui see leidis aset sadamas, kohustatud esitama notarile või mõnele teisele ametiisikule (käesoleva koodeksi paragrahv 348) tutvumiseks logiraamatu ja kapteni poolt tõestatud väljavõtte logiraamatust.

§ 352. Notar või mõni teine ametiisik (käesoleva koodeksi paragrahv 348) koostab kapteni avalduse, logiraamatu andmete, samuti kapteni enese ning vajaduse korral ka teiste tunnistajate - laevapere liikmete küsitluste põhjal akti mereprotesti kohta ning tõendab seda oma allkirja ja pitseriga.

§ 353. Mereprotesti avaldusi välisriigi laeva kaptenilt vastu võtta ja neil juhtudel mereprotestiakte koostada võib vastava välisriigi konsulaaresindus Eestis vastastikuse kokkuleppe alusel.

XXIII peatükk

PRETENSIOONID JA HAGID

§ 354. Asjaolud, mis võivad lastivedaja, lastisaatja, lastisaaja ja reisijate varalise vastutuse aluseks olla, tõendatakse kommertsaktidega või üldise vormi järgi koostatud aktidega. Välisriigi sadamas tõendatakse neid asjaolusid vastavalt nendele eeskirjadele, mis kehtivad antud sadamas.

Kommertsakt koostatakse, et tõendada:

1) lasti või pagasi nimetuse, massi või kohtade tegeliku arvu mittevastavust veodokumendis märgitud andmetele;

2) lasti või pagasi vigastust või riknemist;

3) dokumentideta lasti või pagasi, samuti lasti või pagasita dokumentide ilmsikstulekut;

4) riisutud lasti või pagasi lastivedajale tagastamist.

Aktide vormid, nende koostamise kord ja aktide koostamist mittevajavate asjaolude tõendamise kord määratakse kindlaks vastavalt käesoleva koodeksi paragrahvile 6 väljaantavate eeskirjadega.

§ 355. Enne kui esitada lastivedajale meie lastiveost tulenevat hagi, tuleb talle esitada pretensioon.

Pretensioon esitatakse mere-lastiveo teostanud organisatsioonile, kui aga vedu ei toimunud, organisatsioonile, kes vastavalt mere-lastiveolepingule pidi veo teostama.

Pagasiveost tulenevaid pretensioone võidakse esitada vedajale või siis lähte- või sihtsadamale pretensiooni esitaja äranägemisel.

§ 356. Otse-segaühenduse ja otse-veeühenduse mere- lastiveost tulenevad pretensioonid esitatakse sellele laevaomanikule, kelle transpordivahendiga toimetati või oleks pidanud toimetatama last sihtsadamasse.

§ 357. Pretensioonide ja hagide esitamise õigus on:

1) laeva mitteetteandmise või tema hilinenud etteandmise korral lastisaatjal;

2) lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise korral lastisaajal või lastisaatjal, kui ta esitab konossemendi, samuti kommertsakti või välisriigi sadamas kehtivate eeskirjade kohaselt koostatud vastava dokumendi;

3) lasti hilinenud kohaletoimetamise või selle väljaandmisega viivitamise korral lastisaajal, kui ta esitab konossemendi;

4) pagasipuudujäägi või hilinenud kohaletoimetamise korral pagasikviitungi ettenäitajal, pagasi vigastuse või riknemise korral aga kommertsakti ettenäitajal;

5) ülemäärase veotasu võtmise korral lastisaatjal või lastisaajal, kui ta esitab konossemendi.

Mere-saatekirja järgi toimunud mere-lastiveost tulenevate pretensioonide esitamisel esitatakse konossemendi asemel mere- saatekiri, aga saatelehe järgi toimunud mere-lastiveost tulenevate pretensioonide esitamisel saateleht või kviitung.

Kommertsakti puudumine ei välista pretensiooni ja hagi esitamise õigust, kui tõendatakse, et akti koostamisest keelduti ja selle keeldumise peale on edasi kaevatud.

§ 358. Pretensioonide ja hagide esitamise õigust teistele organisatsioonidele või isikutele edasi anda ei ole lubatud, välja arvatud juhud, kui selle õiguse annab lastisaajale lastisaatja või vastupidi, samuti siis, kui lastisaaja või lastisaatja annab selle õiguse kõrgemalseisvale organisatsioonile, transpordi- ja ekspedeerimisorganisatsioonile või siis kindlustusandjale.

Pretensiooni ja hagi esitamise õiguse edasiandmist tõendatakse edasiandepealdisega konossemendis, mere-saatekirjas, saatelehes või kviitungil.

§ 359. Pretensioon peab olema esitatud kirjalikult.

Pretensiooniavalduse juurde lisada pretensiooni tõendavad dokumendid. Veodokumendid esitatakse originaalis.

Lasti puudujäägi, vigastuse või riknemise kohta käivate pretensioonide juurde tuleb peale pretensiooni esitamise õigust tõendavate dokumentide (käesoleva koodeksi paragrahv 357) lisada dokument, mis tõendab saadetud lasti maksumust.

§ 360. Riiklikel, kooperatiivsetel ja ühiskondlikel organisatsioonidel ei ole lubatud esitada üksteisele pretensioone ja hagisid vähem kui 10 rubla ulatuses iga veodokumendi järgi.

§ 361. Lasti, reisijate ja pagasi rannaveost tulenevaid pretensioone võidakse lastivedajale esitada kuue kuu jooksul, välja arvatud rahatrahvide või preemiate maksmise pretensioonid, mida võidakse esitada neljakümne viie päeva jooksul.

Nimetatud tähtajad arvutatakse:

1) lasti või pagasita dokumentide ilmsikstulekust tekkinud kahju hüvitamist käsitlevate pretensioonide korral kolmekümne päeva möödumisel päevast, mil last või pagas pidi olema välja antud, otse-segaühenduse või otse-veeühenduse vedude korral aga nelja kuu möödumisel päevast, mil last või pagas veoks vastu võeti;

2) lasti või pagasi puudujäägist, vigastusest või riknemisest tekkinud kahju hüvitamist, lasti hilinenud kohaletoimetamist või lasti väljaandmisega viivitamist ning ülemäära võetud veoraha tagastamist käsitlevate pretensioonide korral lasti või pagasi väljaandmise päevast;

3) vedel-, puist- ja lahtiselt veetava ühelaadse lasti puudujäägi kohta käivate pretensioonide korral poolte kokkuleppes ettenähtud juhtudel iga-aastasele inventeerimisaktile nende poolt allakirjutamise päevast;

4) laeva mitteetteandmise või selle hilinenud etteandmise eest rahatrahvide, samuti laeva ennetähtaegse laadimise või lossimise eest preemiate maksmise kohta käivate pretensioonide korral ühe kuu möödumisel sellest kuust, mil vedu algas või pidi algama;

5) laeva seisuaja eest aktseptita korras sissenõutud rahatrahvi tagastamist käsitlevate pretensioonide korral arvates päevast, mil pretensiooni esitaja sai laevaomanikult kätte trahviraha maksunõude (arve) koopia;

6) kõigil muudel juhtudel selle sündmuse päevast, mis põhjustas pretensiooni esitamise.

Lastivedaja võib võtta pretensiooni läbivaatamiseks ka pärast pretensiooni esitamise tähtaja möödumist, kui ta tunnistab pretensiooni esitamise tähtaja põhjuse mõjuvaks.

§ 362. Lastivedaja on kohustatud rannaveost tuleneva pretensiooni läbi vaatama ja teatama avaldajale selle rahuldamisest või tagasilükkamisest järgmistel tähtaegadel, arvates pretensiooni saamise päevast:

1) kolme kuu jooksul merevedudest tulenevate pretensioonide suhtes;

2) kuue kuu jooksul otse-segaühenduse ja otse-veeühenduse vedudest tulenevate pretensioonide suhtes;

3) neljakümne viie päeva jooksul rahatrahvide ja preemiate maksmist käsitlevate pretensioonide suhtes.

§ 363. Kui lasti või pagasi rannaveost tulenev pretensioon on tagasi lükatud või vastust pole kindlaksmääratud tähtajaks saadud, antakse avaldajale hagi esitamiseks aega kaks kuud, arvates vastuse saamisest või vastuseks ettenähtud tähtaja möödumisest.

§ 364. Lastivedaja võib esitada lasti või pagasi rannaveost tuleneva hagi kuue kuu jooksul selle sündmuse päevast, mis põhjustas hagi esitamise.

§ 365. Eesti astutuste, ettevõtete, organisatsioonide ja kodanike lasti, reisijate ja pagasi välisveost tulenevate nõuete osas kohaldatakse käesoleva koodeksi paragrahv 366 punkti 1 või vastavalt paragrahv 367 punktiga 1 kindlaksmääratud hagi aegumise tähtaega. Sealjuures nende rahatrahvide ja preemiate maksmise nõuete alusel, mis tulenevad lastiveost, arvutatakse see tähtaeg selle kuu lõppemise päevast, mis järgnes kuule, mil vedu algas või pidi algama, kusjuures trahvi puhul, mis nõuti sisse laeva kaipäevi ületava seisuaja eest aktseptita korras, arvutatakse see tähtaeg sellest päevast, mil saatja sai kätte lastivedaja trahviraha maksunõude (arve) koopia.

Lastivedajale võidakse käesoleva paragrahvi esimeses lõigus tähendatud nõuete suhtes esitad pretensioone hagi aegumise tähtaja esimese kuue kuu jooksul. Lastivedaja on kohustatud esitatud pretensiooni läbi vaatama ja teatama pretensiooni esitajale selle rahuldamisest või rahuldamata jätmisest kolme kuu jooksul, arvates pretensiooni saamise päevast.

Lastivedajale pretensiooni esitamise päevast alates aegumise tähtaja kulg peatatakse kuni pretensioonile vastuse saamiseni või vastuseks ettenähtud tähtaja möödumiseni.

§ 366. Käesoleva paragrahvi punktides 1-2 tähendatud nõuete suhtes kohaldatakse hagi üheaastast aegumistähtaega. See tähtaeg arvutatakse:

1) nõuete järgi, mis tulenevad mere-lastiveolepingust välisveos, sealhulgas nõuded dispaši ja demeredži maksmiseks, lasti väljaandmise päevast, aga kui lasti välja ei antud, siis päevast, mil see oleks pidanud olema välja antud;

2) nõuete järgi, mis tulenevad laeva tähtajalise prahtimise lepingust, laeva liisingulepingust, merepukseerimislepingust, kapteni poolt temale seaduspäraselt antud õiguste põhjal sooritatud tehingutest (käesoleva koodeksi paragrahvid 64, 69 ja 72), lootsiteenustest ja käesoleva koodeksi paragrahviga 288 ettenähtud nõuete järgi, hagi õiguse tekkimise päevast.

§ 367. Käesoleva paragrahvi punktides 1-4 tähendatud nõuete suhtes kohaldatakse hagi kaheaastast aegumistähtaega. See tähtaeg arvutatakse:

1) nõuete järgi, mis tulenevad mere-reisijateveolepingust välisveos; reisijateveo suhtes päevast, mil reisija lahkus või oleks pidanud lahkuma laevast, aga kui nõue esitatakse seoses veo käigus reisija tervisele tekitatud kahjuga, mis põhjustas reisija surma, siis reisija surmapäevast, kuid mitte hiljem kui kolm aastat päevast, mil reisija lahkus laevast;

pagasiveo suhtes päevast, mil pagas anti välja, või päevast, mil see oleks tulnud välja anda;

2) nõuete järgi, mis tulenevad laevade kokkupõrkest tekkinud kahjust, kokkupõrke päevast;

3) nõuete järgi, mis tulenevad hüvitusest päästetööde eest, päästetööde lõpetamise päevast;

4) nõuete järgi, mis tulenevad merekindlustuslepingust, hagi esitamise õiguse tekkimise päevast.

§ 368. Mere reostuskahjustuse hüvitamisest (käesoleva koodeksi XVII peatükk) ja tuumakahjustusest (käesoleva koodeksi XVIII peatükk) tekkinud nõuete suhtes kohaldatakse hagi kolmeaastast aegumistähtaega, kuid kui need nõuded tekkisid Eesti astutuste, ettevõtete ja organisatsioonide vahel, siis kohaldatakse hagi üheaastast aegumistähtaega. Nimetatud aegumistähtajad arvutatakse päevast, mil kannatanu sai või oleks pidanud saama teada, et temale on põhjustatud kahju või kahjustus, kuid mitte hiljem kui kuus aastat juhtumi päevast, mis kutsus esile reostuse, ning viisteist aastat juhtumi päevast, mis kutsus esile tuumakahjustuse.

Kui tuumalaeva operaatori vastutus on selle riigi, mis andis välja tuumalaeva ekspluateerimise loa, seadustikule või eriotsusele, mis on seotud konkreetse sündmusega, vastavalt kindlustatud või tagatud rahaliselt muul viisil tähtajaga üle viieteistkümne aasta, siis kustutatakse nõue kahjustuse hüvitamiseks selle tähtaja möödumisel, mille vältel vastutus oli tegelikult tagatud.

§ 369. Nõuete suhtes, mille hagi aegumistähtaeg ei ole käesoleva koodeksiga ette nähtud, kohaldatakse Eesti tsiviilseadustikuga kindlaksmääratud üldisi aegumistähtaegu, kui nende nõuete osas pole rahvusvahelistes lepingutes, milles Eesti osaleb, kindlaks määratud teised aegumistähtajad.

§ 370. Käesoleva koodeksiga ettenähtud hagi aegumistähtaja suhtes kohaldatakse hagi aegumise kulu katkestamise või peatumise ning selle ennistamise kohta Eesti tsiviilseadustikuga kehtestatud sätteid.

Kui hagi summa arvutamine sõltub üldavarii arveldustest, peatatakse aegumistähtaja kulg päevast, mil dispašöör teeb otsuse üldavarii kohta, kuni huvitatud isiku poolt dispaši kättesaamise päevani.

§ 371. Käesoleva koodeksi paragrahv 367 punktides 2 ja 3 ettenähtud nõuetele kehtestatud hagi aegumistähtaega pikendatakse kuni kolme aastani juhtudel, kui laeva, mille kohta need nõuded käivad, ei olnud võimalik aegumistähtaja jooksul Eesti vetes kätte saada.

§ 372. Käesoleva koodeksiga ettenähtud suhetest tulenevate nõuete rahuldamisel arvatakse väljamakstavale summale juurde 3 kuni 12 protsenti aastas. Aastaprotsendi suuruse määrab kohus või arbitraaž. Protsendid arvutatakse päevast, mil esitati kirjalik nõue vastava summa maksmiseks, kuni selle summa maksmise päevani.

Käesoleva paragrahvi sätteid ei kohaldata rahatrahvide ja preemiate, samuti üldavarii jaotamise korras hüvitatavate kahjude kohta käivate nõuete suhtes.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees A. RÜÜTEL

Tallinn, 9. detsembril 1991.