1.1. Tallinna Linnavolikogu taotlus
13. novembril 2014. a tegi Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 168 „Taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ja Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi gümnaasiumide õppekeele kohta“. Otsuse tegemise alusena on märgitud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 3 ja erinevate munitsipaalüldhariduskoolide hoolekogude ettepanekud. Otsuse esimese punktiga taotleb Tallinna Linnavolikogu Vabariigi Valitsuselt luba kasutada Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, Haabersti Vene Gümnaasiumi, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumi ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastme õppekeelena vene keelt ning Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi gümnaasiumiastmes kakskeelset õpet. 14. novembril 2014. a on Tallinna Linnavolikogu vastav otsus edastatud Vabariigi Valitsusele. 20. novembril 2014. a on nimetatud otsus edastatud Haridus- ja Teadusministeeriumile.
Tallinna Linnavolikogu otsusele (mida käsitatakse siinkohal taotlusena) on lisatud seletuskiri, millest nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogu koosolekul arutati 28. mail 2014. a muu hulgas gümnaasiumi õppekeele valimist ja Tallinna Linnavolikogule ettepaneku esitamist. Otsustati valida gümnaasiumi õppekeeleks vene keel ja esitada Tallinna Linnavolikogule vastav ettepanek. Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogu esitas eelnimetatud ettepaneku Tallinna Linnavolikogule 27. oktoobril 2014. a. Tallinna Linnavolikogu otsuse juurde lisatud materjalide hulgas ei ole Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogu protokolli. Lisatud on vaid Tallinna Linnavolikogule edastatud kiri, millest nähtub, et protokoll on olnud kirja lisaks. Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud seletuskirjas on esile toodud mitmesugused uuringud ja küsitlused, mis taotluse esitaja arvates õigustavad loa taotlemist. Eraldi on välja toodud Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi uuring „Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis“. Uuringu lõpparuandest selgub, et suurel osal õpilastest on eestikeelsetes ainetundides palju probleeme peaaegu kõigi tunnitegevustega. Uuringus osalenud aineõpetajad tajuvad üldiselt, et nende õpilastele valmistab eestikeelne aineõpe suuri raskusi. Õpilastel ilmnevad tõsised probleemid nii kirjalikul kui ka suulisel eneseväljendusel, nii lugemistekstide mõistmisel kui ka õpetaja suulisest kõnest arusaamisel. Õpetajate küsitlusest selgub, et põhilised probleemid ja raskused eestikeelses aineõppes on järgmised: tundmatute sõnade suur hulk; kirjalik eneseväljendus; õpikutekstide ja muu uue materjali lugemine; vestlemine, diskussioonis kaasarääkimine. Õpetajate arvates aeglustab suure osa tavaklasside õpilaste madal keeletase oluliselt tunni tempot ning takistab ainealaste teadmiste omandamist. Õpetajad muretsevad õpilaste ebaühtlase valmisoleku pärast gümnaasiumi eestikeelseks aineõppeks: endised keelekümblusklasside õpilased ning tugevamad ja motiveeritumad tavaklassiõpilased tulevad pedagoogide hinnangul eestikeelse aineõppega toime, ülejäänud õpilastele on see liiga raske.
Taotluse esitaja on oluliseks argumendiks pidanud avalikkuse suhtumist eestikeelsesse aineõppesse ning toonud esile ajavahemikul 26. septembrist kuni 17. oktoobrini 2013. a toimunud uuringufirma Saar Poll OÜ üleriigilise küsitluse, kus suulise intervjuu vormis ja paberankeedi abil küsitleti 1000 inimest vanuses 15–74 eluaastat. Vastajate valikuks kasutati proportsionaalse juhuvalimi meetodit. Intervjuud viisid läbi Saar Polli küsitlejad ning need toimusid eesti ja vene keeles. Küsitlus näitas, et ainult 12,7% vene suhtluskeelega ja 65,2% eesti suhtluskeelega inimesi on nõus Eesti valitsuse otsusega mitte rahuldada venekeelsete koolide soovi jätkata gümnaasiumi osas valdavalt venekeelse õppega. Sellega, et asjaomane reform on venekeelsetele noortele üldkokkuvõttes kasulik, on nõus vaid 21,8% vene suhtluskeelega ja 79,7% eesti suhtluskeelega vastanutest. Lisaks on 68,74% mitte-eestlastest arvamusel, et eestikeelsele aineõppele ülemineku protsess tuleks lõpetada ja nad on olnud algusest peale reformi vastu. Nendest 53,8% vastas: „üleminek tuleks lõpetada, olen algusest peale olnud reformi vastu“ ja 14,6% vastas: „üleminek tuleks lõpetada, kuigi varem ma toetasin reformi“.
Samuti on otsuses viidatud professor Aleksander Pulveri ja professor Aaro Toomela uuringule „Muukeelne laps Eesti koolis“ (Tallinna Ülikool 2012), milles uuringu läbiviijad on tõdenud, et kõrgema võimekusega muukeelsetel õpilastel on akadeemiline sooritus võrreldav emakeeles õppivate laste edukusega. Madalam akadeemiline tase iseloomustab just keskpärase võimekusega muukeelseid lapsi. Vene õppekeelega koolikeskkonnas toimus läbiviidud uuringu põhjal märkimisväärne akadeemiline areng kõigis võimekusegruppides. Madala ja keskpärase võimekusega venekeelsed õpilased suudavad matemaatikateadmiste omandamises tõusta parema tasemega gruppi. Samas kui kõrge võimekusega venekeelsete õpilaste areng seejuures ei pidurdu, siis need õpilased pigem säilitavad oma kõrge akadeemilise taseme. Seevastu arengutulemused sarnase võimekusega kakskeelsete rühmas, kes õpivad eesti õppekeelega koolikeskkonnas, on märkimisväärselt kehvemad. Nimelt jäi madala võimekusega kakskeelsete õpilaste arengutrajektoor ka akadeemilises plaanis madalale tasemele, kõrge võimekusega kakskeelsete potentsiaal ei realiseerunud õpitulemustes ja keskmise võimekusega kakskeelsed pigem liikusid madala akadeemilise taseme gruppi. Oluline on, et kõrge võimekusega mitmekeelsete potentsiaal ei realiseeru õpitulemustes ja keskmise võimekusega õpilased liikusid pigem madala akadeemilise tasemega gruppi. Eelnimetatud raskuste tulemusel kaldub aja jooksul just muukeelsete laste üldine enesehinnang langema. Ükskeelsetel lastel samal ajal sellist muutust ei esine.
Taotleja viitab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühma (kokku kutsutud haridus- ja teadusministri 9. juuni 2014. a käskkirjaga nr 241) 18. septembri 2014. a raportile „Vene õppekeelt kasutavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkusest eestikeelsele (vähemalt 60% kohustuslikest kursustest) gümnaasiumiõppele üleminekul“, milles järeldatakse, et vajadus täpselt järgida nõude 60 : 40 täitmist pisendab oluliselt koolide võimalusi oma erisusi välja arendada (raporti järelduste punkt 2). Eesti keele omandamise eesmärgid ja kriteeriumid ei ole koolidele piisavalt selged ega konkreetsed. Haridusasutused ei ole piisavalt varustatud tarvilike tööriistadega (meetodid, vahendid, materjalid, koolitused jne) nende eesmärkide saavutamiseks elukestva õppe mõttes (raporti järelduste punkt 7). Raportite ettepanekute punktis 1 leitakse, et koolidele ja kooli pidajatele tuleb anda võimalus ja vastutus olla paindlik ainete õpetamise keele valikul sõltuvalt olemasolevate pedagoogide keeletasemest, kooli erisusest ning õppemetoodilise baasi võimalusest.
1.2. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad külastasid kooli
Haldusorgan kannab haldusmenetluses ka tõendamiskoormust ja koormava haldusakti andmisel peab haldusorgan suutma tõendada, et haldusakti andmiseks on olemas vajalikud faktilised eeldused, ja uurimispõhimõttest tulenevalt hoolitsema, et menetlusosaline ei jätaks pelgalt teadmatuse tõttu esitamata talle soodsaid tõendeid, mille esitamise koormus on temal.
Sellest tulenevalt külastasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad 22. jaanuaril 2015. a Tallinna Tõnismäe Reaalkooli eesmärgiga saada täiendavat informatsiooni selle kohta, miks ja millistel kaalutlustel taotlus gümnaasiumiastmes venekeelse õppe läbiviimiseks esitati. Kohtuti kooli pidaja esindajate – Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti ja Tallinna Haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Meelis Kondiga, kooli juhtkonna esindajate – direktor Niina Sõtniku ja õppealajuhatajaga, hoolekogu esindajatega.
Kooli juhtkond ja hoolekogu kinnitavad, et kool on läinud üle eestikeelsele aineõppele ehk eesti keeles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppekoormusest.
Kooli hoolekogu selgitas, et eesti keele õppimine ja oskus on äärmiselt olulised, kuid esineb palju argumente, miks sooviti taotleda gümnaasiumiastmes vene keeles õpetamise õigust. Eelkõige rõhutati kahe argumendi olulisust: 1) õpilased ei süvene eesti keeles õppides piisavalt õpitavasse teemasse, vaid omandavad võõrsõnu. Sellega nad kaotavad teadmisi ehk hoolekogu hinnangul langevad eesti keeles aineid õppides ainealased teadmised; 2) õpetajate kollektiivi säilitamine. Praegu õpetavad keemiat, füüsikat, bioloogiat ja ajalugu õpetajad, kes ei saaks oma ainet eesti keeles õpetada. Kooli on aastate jooksul koondunud tugev ja häid tulemusi saavutav pedagoogide kaader ja kool on mures, et need õpetajad jääksid alles.
Kooli hoolekogu sõnul on kool teinud suuri edusamme. Õpilastel on head teadmised ja ka eesti keele oskus, mis on saavutatud paljuski seetõttu, et õpilased käivad väljaspool kooli keelekursustel, neil on eraõpetajad ja nad osalevad aktiivselt koolivälises töös – spordi- ja muusikakoolides ning teistes huviringides. Vanemad valivad huviringid teadlikult tihti nii, et seal toimuks õppetöö eesti keeles.
Vanemad soovivad, et eesti keele tunde oleks kaks korda rohkem, aga hoolekogu tõstab esile, et ka vene keele oskus peab olema kõrgel tasemel. Kooli juhtkonna kinnitusel on praegu suudetud nii üht kui ka teist. Eelmisel aastal sooritas kooli juhtkonna sõnul 14 õpilast eesti keele C1-taseme eksami. Sel aastal on sooritanuid 4.
Kuigi kooli hoolekogu muretseb, et teadmiste tase langeb, kui õpitakse aineid eesti keeles, siis kooli juhtkond ei kinnita, et tulemused oleksid madalamad neis õppeainetes, mida õpitakse eesti keeles.
Suur osa kooli lõpetanutest siirduvad õppima Eesti kõrgkoolidesse ja nende tagasisidest lähtuvalt saadakse hakkama. Seega annab kool täna hea eesti keele põhja.
Kooli juhtkonna sõnul õpetatakse algkoolis aineid eesti keeles. Valikainete arvelt suurendatakse eesti keele tundide arvu põhikoolis. Loodusõpetuses on üks tund nädalas eesti keeles ja teine vene keeles, muusikaõpetus kogu põhikooli osas eesti keeles. Teises kooliastmes on ka mitmed muud ained, mida õpetatakse eesti keeles. Gümnaasiumiastmes on õpetatud eesti keeles erinevaid õppeaineid juba enne eestikeelsele aineõppele üleminekut.
Eestikeelsed ained valitakse vastavalt õpetajakaadri olemasolule. Ka teistes tundides, näiteks matemaatika ja bioloogia, õpetatakse terminoloogiat ka eesti keeles.
Eesti keele õpetajad on koolis väga tugevad ja kaader on stabiilne. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolil on eestikeelne sõpruskool – Tallinna 21. Kool. Koos viiakse läbi erinevaid üritusi. Mõned aastad tagasi alustati ka õpilasvahetusega.
Kooli juhtkond toob välja ka selle, et uuele rahastamissüsteemile ülemineku järel, kus põhikooli ja gümnaasiumi rahastamine on eraldi, ei ole võimalik eesti keeles aineid õpetavatele õpetajatele enam lisaraha maksta. Gruppides õpetamine ei ole ka gümnaasiumis võimalik, kuna raha ei jätku.
1.3. Rahaliste toetuste eraldamine Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile
Koolide kohta koondati ja analüüsiti mitmesuguseid andmeid, muu hulgas koolide seniste üleminekualaste tegevuste ja riigi seniste toetusskeemide kasutamise tulemuslikkust, sealhulgas, kuidas oli taotluse esitanud koole viimastel aastatel toetatud eesti õppekeelele üleminekul gümnaasiumiastmel. Nimelt on Haridus- ja Teadusministeerium aastatel 2007–2011 ülemineku eesmärgil igal aastal rahaliselt toetanud vene õppekeelega gümnaasiume, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud.
Haridus- ja teadusministri 13. novembri 2007. a käskkirjaga nr 1091 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile 70 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtust suuremas hulgas kohustuslikes ainetes. Vastavalt 7. juunil 2007. a vastuvõetud põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava muudatustele õpetatakse 2007/2008. õppeaastal vene õppekeelega koolides gümnaasiumiastme 10. klassides eesti keeles kohustuslikult vähemalt õppeaine „Kirjandus“ eesti kirjanduse kursust. Toetuse maksmisel arvestati 70 000 krooni ühe õppeaine kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 4 480 000 krooni. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile eraldati toetus kehalise kasvatuse õppeaine õpetamise eest.
Haridus- ja teadusministri 28. novembri 2008. a käskkirjaga nr 1478 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest ainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 380 000 krooni. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile eraldati toetus muusikaõpetuse ja kehalise kasvatuse õppeaine õpetamise eest.
Haridus- ja teadusministri 6. novembri 2009. a käskkirjaga nr 1119 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile 70 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus.
Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati eelnimetatud käskkirja alusel vene õppekeelega koolidele 6 810 000 krooni. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile eraldati toetus kehalise kasvatuse õppeaine õpetamise eest.
Haridus- ja teadusministri 19. oktoobri 2010. a käskkirjaga nr 1009 „Toetuse eraldamine vene õppekeelega gümnaasiumidele“ eraldati Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile 140 000 krooni. Nimetatud käskkirjaga eraldati toetus vene õppekeelega gümnaasiumidele, kus gümnaasiumiastmes toimus eestikeelne aineõpe gümnaasiumi riiklikus õppekavas ettenähtud kohustuslikest õppeainetest suuremas mahus. Toetust maksti arvestusega 70 000 krooni ühe täiendava õppeaine kohta, kuid mitte rohkem kui 500 000 krooni ühe kooli kohta. Kokku eraldati vene õppekeelega koolidele toetust 9 110 000 krooni. Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile eraldati toetus kehalise kasvatuse ja geograafia õppeaine õpetamise eest.
Nimetatud käskkirjade teise punkti kohaselt suunati toetus eestikeelse aineõppe toetamiseks (õpetajate motiveerimine, õppevara koostamine ja soetamine, õpilaste ja õpetajate klassivälised eesti keele keskkonnas toimuvad tegevused jms). Eestikeelse aineõppena, mille tarbeks toetus eraldati, käsitatakse õpet, kus õpetaja viib tunni läbi eesti keeles ning õpilased kasutavad eestikeelseid õppematerjale. Eestikeelse terminoloogia edastamist vene keeles toimuva tunni raames ei määratleta eestikeelse õppena. Nimetatud käskkirjade viienda punkti kohaselt oli kooli pidaja kohustatud toetuse tagastama, kui Haridus- ja Teadusministeerium tuvastas välishindamise või muu seire käigus, et õpe koolis ei toimunud eesti keeles, õpetaja kvalifikatsioon ei vastanud eesti keeles aineid õpetava pedagoogi kvalifikatsiooninõuetele või õpet ei viidud läbi kooli esitatud kursuste mahus. Samuti nõuti käskkirjade kohaselt eraldatud toetus tagasi, kui toetust kasutati käskkirjas määratud sihtotstarbest erinevatel eesmärkidel.
Seega on Tallinna Tõnismäe Reaalkool saanud aastatel 2007–2010 täiendavat riigipoolset toetust ligi 27 000 eurot. Toetuse eesmärk oli anda koolidele võimalus viia tulemuslikumalt ellu koolide arengu- ja õppekavades seatud eestikeelse aineõppe eesmärgid.
Peale selle on kõiki vene õppekeelega koole toetatud gümnaasiumiastmes viie kohustusliku õppeaine õppevara soetamisel (tasutud eraldi olemasolevate eestikeelsete õpikute ost ning koostatud spetsiaalsed töölehed ja õpetaja juhendmaterjalid eestikeelsele õppele üleminekuks selles aines – kunstiõpetuses ja kehalises kasvatuses, mis on olnud viimastel aastatel koolide poolt enam vabatahtlikult eestikeelsena õpetatava aine valikuteks); koostatud ja koolidele tasuta jagatud põhikooliastme ja gümnaasiumiastme ainesõnastikud; korraldatud õpetajate ja koolijuhtide tasuta koolitused; antud võimalus kasutada kooli jaoks tasuta metoodilise nõustamise tuge (riigi loodud kolme piirkondliku metoodilise nõustamise keskuse kaudu) ning pidevalt Haridus- ja Teadusministeeriumi tuge uue õppekava koostamisel jms.
Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2012. aastal Tallinna Haridusametile eesti õppekeelega koolides uusimmigrantidele eesti keele õpetamiseks ja vene õppekeelega koolidele eesti keele õppe ja eestikeelse õppe toetuseks 371 014 eurot lisaraha poolte vahel 22. veebruaril 2012. a sõlmitud lepingu nr 10.1-8.1/119 täitmiseks (aluseks oli haridus- ja teadusministri 27. detsembri 2011. a käskkiri nr 1004 „2012. aasta eelarvete ja kulude jaotuskavad“).
Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2013. aastal Tallinna Haridusametile 167 911 eurot eestikeelse aineõppe toetamiseks vene õppekeelega koolides. Pooled allkirjastasid toetuse eraldamiseks omavahel lepingu 25. aprillil 2013. a. Lepingule lisatud tegevuskavast nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile oli kogusummast ette nähtud kokku 8500 eurot.
SA Innove eraldas 2014. aastal erinevatele kohalikele omavalitsustele muukeelsete õpilaste eestikeelse aineõppe läbiviimiseks kokku 1 miljon eurot, millest Tallinna linnale eraldati 466 403,60 eurot.
Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 2014. aastal Tallinna Haridusametile 73 900 eurot eestikeelse aineõppe toetamiseks vene õppekeelega koolides. Pooled allkirjastasid toetuse eraldamiseks omavahel lepingu 2. oktoobril 2014. a. Lepingule lisatud tegevuskavast nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile oli kogusummast ette nähtud kokku 4000 eurot.
2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED
2.1. Eestikeelsele aineõppele üleminekut reguleerivad sätted
Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppekoormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.
Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav üle 19 aasta. Juba 15. septembril 1993. a vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses oli selle vastuvõtmisest alates sätestatud üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni § 52 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud: „Käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.“. 10. septembril 1997. a vastuvõetud seadusemuudatusega pikendati üleminekutähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati.
Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (mis jõustus 1. septembril 2010. a) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: „Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmes eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks.“.
Sätte täpsustamine on ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast on koolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis on riik pidevalt integratsiooniprogrammide raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud.
Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit.
Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astunutele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astunutele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astunutele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astunutele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt kaheksat kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli juba 2007. aastal koolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud väga üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Kuna täies ulatuses realiseerus eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega kuus aastat (arvestamata 1993.–2007. aasta vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60 protsendi ulatuses eesti keeles. Seetõttu ei ole praegu enam tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt ette valmistatud või õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne.
Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (üks kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60 protsendi ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9.
2.2. Vabariigi Valitsuse otsustuspädevus
Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel.
Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.
Loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses.
Ka Riigikohus on 28. aprilli 2014. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-52-13 muu hulgas märkinud, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 kohaldamisel on Vabariigi Valitsuse diskretsioon ulatuslik, kuivõrd seaduses ei sätestata loa andmise või sellest keeldumise konkreetseid kaalutlusi. Samas tuleb arvestada, et Vabariigi Valitsus saab loa andmise otsustamisel lähtuda õiguspäraselt eesti keele kui põhiseaduses sätestatud riigikeele staatusest ja kaitsmise vajadusest, aga ka gümnaasiumiõpetuse põhitaotlusest, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda oma edasine haridustee.1
2.3. Õpetajate valmisolek eestikeelseks aineõppeks
Vabariigi Valitsus leiab, et õpetajate ametikohtade täitmist ja samal ajal ka õpetajate valmisolekut eestikeelseks aineõppeks saab olulisel määral mõjutada kooli pidaja, arvestades järgmist:
1) gümnaasiumivõrgu korrastamine – Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (14. mai 2015. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Tallinna gümnaasiumiõpilaste arv on viimasel kümnendil vähenenud 14 293 õpilaselt (2005. a) 9598 õpilasele (2014. a) (munitsipaalgümnaasiumis 13 351 õpilaselt 8862 õpilasele) ehk umbes 1/3 võrra. Samal ajal on gümnaasiumide arv vähenenud 69 gümnaasiumilt 59 gümnaasiumile (58 munitsipaalgümnaasiumilt 48 munitsipaalgümnaasiumile) ehk umbes 1/6 võrra. Seega ei ole Tallinna linnas koolivõrku korrastatud proportsionaalselt õpilaste seas toimunud muutustega. Haridus- ja Teadusministeerium töötas 2012. aastal välja „Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused“, mille kohaselt peab gümnaasiumides olema 1) õpilastel võimalus leida edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida erinevate valikainete vahel; 2) kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas; 3) kaasaegne õpikeskkond, milleks riik taotleb Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014–2020) vahendeid. Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt kolm paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva) on otstarbekas vähemalt viis paralleelklassi ehk arvestuslikult 540 õpilast gümnaasiumis, sest see annab rohkem valikuvõimalusi ja suuremat ökonoomsust kooli pidajale. Kui vaadata lähemalt nende Tallinna koolide õpilaste arvu 2014/2015. õppeaastal, kelle kohta Tallinna Linnavolikogu on esitanud taotluse kooli õppekeele muutmiseks, siis nähtub, et Haabersti Vene Gümnaasiumi õpilaste arv gümnaasiumis on 115, Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis 197, Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis 157, Tallinna Mustjõe Gümnaasiumis 85 ja Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis 142. Seega jääb õpilaste arv kaugelt alla isegi kolme paralleelklassi kohta kehtestatud arvestuslikust määrast (252 õpilast), mis on mõeldud pigem maapiirkonna ja väikelinnade gümnaasiumide tarbeks. Kõigi nimetatud koolide gümnaasiumiastmes õppivate õpilaste koguarv on vaid ca 700. Gümnaasiumivõrgu korrastamata jätmine on loonud olukorra, kus paljudes gümnaasiumides õpetavad õpetajad korraga väga väikest õpilaste hulka ning kooli pidaja peab leidma kõikidesse koolidesse suure hulga õpetajaid, kes peavad vastama riiklikult kehtestatud nõuetele (sh keelenõuded), ning tagama ka vajalikud tööjõukulud.
2) olemasoleva personali optimaalne rakendamine – Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkooli 55 õpetajast töötab vaid 38 õpetajat täiskoormuse või sellele lähedase (vähemalt 0,95) koormusega. See tähendab, et 17 õpetajat (umbes 31 protsenti õpetajatest) töötab osalise koormusega. Eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajatest (kokku 29 õpetajat) töötab täiskoormusega või sellele lähedase (vähemalt 0,95) koormusega 21 õpetajat (ehk vastavast valimist 72%). Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkooli põhikooliastmes töötab kokku 25 eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajat, kes töötavad kokku 18,6 koormusega (ehk keskmiselt 0,74 koormusega). Neist vaid 14 õpetab mõnd õppeainet ka gümnaasiumiastmes ja seda kokku 4,8 koormusega. Eelnevalt väljatoodu näitab, et kooli õpetajate koormuse jaotus ei ole toimunud mõistlikult, kuna võimalus oleks olulisel määral vähendada õpetajate arvu, tagades seejuures tööle jääjatele suurema koormuse ja suurema töötasu. Samuti on põhikoolis õpetavate õpetajate hulgas olulisel määral veel reservi (koormused pole täiskoormuse lähedased), mida on võimalik rakendada õpilaste õpetamiseks gümnaasiumiastmes. Lisaks suureneb tõenäosus, et kõik tööle jäävad õpetajad on täitnud eesti keeles õpetamise nõude.
Keeleseaduse § 23 lõike 1 kohaselt peavad ametnik, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Keeleseaduse § 24 lõike 1 kohaselt hinnatakse eesti keele oskust tasemeeksamil. Keeleseaduse § 26 lõike 3 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on omandanud eesti keeles põhihariduse, keskhariduse ja kõrghariduse. Enne 2008. a 1. juulit väljastatud eesti keele tasemetunnistused loetakse vastavaks järgmiselt: algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele; kesktaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B2-taseme tunnistusele; kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele C1-taseme tunnistusele. Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 „Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 9 punkti 7 kohaselt nõutakse eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt ja õppejõududelt vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust.
Seega jagunevad eesti keeles õpetamise nõude täitnud õpetajad kolme rühma: 1) õpetajad, kelle emakeel on eesti keel; 2) õpetajad, kes on tasemehariduse omandanud eesti keeles; 3) õpetajad, kes on omandanud eesti keele oskuse C1-tasemel (teinud tasemeeksami).
Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete alusel hinnati Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpetajate valmisolekut erinevaid õppeaineid eesti keeles õpetada. Nimetatud andmebaasis on andmed õpetajatele väljastatud tasemetunnistuste kohta; andmed õpetajate emakeele kohta; andmed õpetajate tasemehariduse omandamise kohta, sealhulgas andmed selle kohta, kas tasemeharidus omandati eesti keeles.
Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetest (15. detsembri 2014. a väljavõte, mis kajastab 10. novembri 2014. a seisu) nähtub, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis töötab kokku 55 õpetajat, kellest 53% (29 õpetajat) on täitnud eesti keeles õpetamise nõude või teisiti öeldes on kõrgtasemel (C1-tasemel) eesti keele oskajad. Neist 29 õpetajast 21 õpetajat on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 6 õpetaja emakeel on eesti keel ning 2 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. 13 õpetaja riigikeele oskuse tase on B2 ja 13 õpetaja riigikeele oskuse tase on B1.
Pidades silmas nelja viimase õppeaasta kohta esitatud andmeid, on näha, et kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal on Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpetajate hulgas suurenenud – 2011/2012. õppeaastal 42%, 2012/2013. õppeaastal 43%, 2013/2014. õppeaastal 49% ning 2014/2015. õppeaastal 53% õpetajate koguarvust.
Gümnaasiumiastmes õppeainet õpetavate õpetajate seas on kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal suurem – 60% õpetajate koguarvust ehk 30 õpetajast 18. Neist 18 õpetajast 10 on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 6 õpetaja emakeel on eesti keel ning 2 õpetajat on sooritanud C1-taseme eksami. 6 õpetaja riigikeele oskuse tase on B2 ja 6 õpetaja riigikeele oskuse tase on B1. Seega on selgelt üle poole gümnaasiumiastmes õpetavatest õpetajatest täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Lisaks sellele on veel ca 1/5 õpetajatest nõude täitmisest ühe sammu kaugusel, omades eesti keeles B2-taset. Samal ajal tuleb silmas pidada, et eestikeelse aineõppe läbiviimisel ei ole ka vältimatult oluline, et kõik õpetajad oleksid täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Ka juhul, kui kooli gümnaasiumiastmes on õppekeel eesti keel, saab kool 40% ulatuses õpet läbi viia vene keeles. Seega saab neid õpetajaid, kes pole vastavat nõuet täitnud, rakendada õppeaine vene keeles õpetamisel.
Pidades silmas nelja viimase õppeaasta kohta esitatud andmeid, on näha, et kõrgtasemel eesti keele oskajate osakaal on Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastme õpetajate hulgas suurenenud – 2011/2012. õppeaastal 44%, 2012/2013. õppeaastal 45%, 2013/2014. õppeaastal 55% ning 2014/2015. õppeaastal 60% õpetajate koguarvust.
2014/2015. õppeaastal Tallinna Tõnismäe Reaalkooli gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetavast 14 õpetajast 13 on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. 13 õpetajast 6 õpetajat on omandanud tasemehariduse eesti keeles, 6 õpetaja emakeel on eesti keel, üks õpetaja on sooritanud C1-taseme eksami. Ühel õpetajal on riigikeeles B2-tase. Samal ajal on põhikooliastmes eesti keeles õpetavast 11 õpetajast kõik täitnud eesti keeles õpetamise nõude. 11 õpetajast 7 on tasemehariduse omandanud eesti keeles, 4 õpetaja emakeel on eesti keel.
Kooli veebilehel avalikustatud kooli arengukavast (arengukava aastateks 2014–2019) nähtub, et õpetajad on parandanud eesti keele oskuse taset, 41% gümnaasiumi õpetajatest on eesti keeles õpetamise nõude täitnud. B2-taseme eksami sooritas 2 õpetajat.
Kooli tulid noored õpetajad, kes õpetavad aineid eesti keeles: Svetlana Artamonova, geograafiaõpetaja; Julia Rozova, eesti keele õpetaja; Katrin Vöörmann, ajalooõpetaja; Jelena Korju, matemaatika ja informaatika õpetaja.2 Lisaks sellele on kooli arengukava tegevuskavas (peatükk 7 „Tegevused strateegiliste eesmärkide saavutamiseks“) järgmine tegevus – personali riigikeele taseme ja ainealase keeleoskuse tõstmine.3 Arengukava tegevuskava kuuendas alapeatükis on lisaks järgmine tegevus õppeaastatel 2013/2014, 2014/2015 ja 2015/2016: õpetajate ainealased eesti keele kursused, mille tulemusena on välja toodud, et õpetajad on võimelised õpetama aineid eesti keeles.4
Seega nähtub olemasolevatest andmetest, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis on õpetajate riigikeele oskusega ja eesti keeles õppe läbiviimise nõude täitmisega olukord väga hea. Samuti nähtub, et ka kool on pidanud äärmiselt vajalikuks, et õpetajad oskaksid eesti keelt riigi poolt nõutud tasemel, ning on seetõttu arengukavas püstitanud selged ja kõrged eesmärgid.
2.4. Õpilaste valmisolek eestikeelseks aineõppeks
Haridus- ja teadusministri 17. septembri 2010. a määruse nr 59 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise, koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 17 lõige 6 sätestab põhikooli lõpetamise kohta, et eesti keele teise keelena eksami edukal sooritamisel (vähemalt 60 protsenti maksimaalsest tulemusest) väljastab SA Innove isikule eesti keele B1-taseme tunnistuse. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt mõistab B1-tasemel keelekasutaja kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane.
Praeguste nõuete järgi peavad põhikooli lõpetajad olema jõudnud keeleoskustasemele B1. Riikliku õppekava järgi on rahuldav õpitulemus B1.1 ehk madalam B1-tase, hea tulemus on B1.2 ehk täielik B1-tase ning väga hea õpitulemus on B2.1 ehk madalam B2-tase.5 Kuigi kriitikud on avaldanud arvamust, et B1-tasemel eesti keele oskamine on gümnaasiumiastmes õpingute jätkamiseks liiga madal tase, on jäänud tähelepanuta, et paljudel juhtudel on õpilaste tegelik keeleoskustase kõrgem kui miinimumnõudena ettenähtud B1-tase. Samuti on jäänud tähelepanuta tõsiasi, et vaid 55% vene õppekeelega põhikooli lõpetanud õpilastest jätkab õpinguid gümnaasiumis (u 37–38% õpilastest jätkab õpinguid kutseõppes), ja enamasti on see see osa õpilastest, kelle eesti keele oskuse tase on keskmisest kõrgem. Võrreldes gümnaasiumides eestikeelsele aineõppele ülemineku eelset (enne 2011) ja järgset aega, selgub, et kutsekooli minejate osakaal venekeelse põhikooli lõpetanute hulgas pole kasvanud ehk venekeelne kutseharidus pole vaid keele tõttu muutunud noorte hulgas populaarsemaks, mida kardeti protsessi alguses.6
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpilaste põhikoolis lõpus sooritatud keskmine eksamitulemus eesti keeles teise keelena on olnud aastatel 2011–2014 väga kõrge: 2011. a 77 protsenti, 2012. a 76 protsenti, 2013. a 82 protsenti ja 2014. a 85 protsenti maksimumtulemusest. See tähendab, et Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpilaste põhikooli eesti keele teise keelena eksami tulemus on olnud keskmisest tulemusest aastate jooksul oluliselt (ca 20 protsenti) kõrgem. Samuti on näha, et aastate jooksul on õpilaste poolt põhikooli lõpus sooritatud eesti keele teise keelena eksami tulemus liikunud tõusvas joones. Ka kooli veebilehel olevast arengukavast nähtuvad järgmised andmed ja hinnang oma kooli õpilaste teadmistele ja oskustele: „Kooli õpilaste põhikooli lõputunnistusele kantava eesti keele teise keelena keskmine hinne on kõrge – 2011. a 3,84; 2012. a 4,19 ja 2013. a 4,16“. See näitab, et väga paljude õpilaste eesti keele oskuse tase on oluliselt kõrgem B1-tasemest ehk kohustuslikust tasemest, mille õpilane peab põhikooli lõpuks saavutama.7
Põhikooliastmes õpetatakse Tallinna Tõnismäe Reaalkool 2014/2015. õppeaastal eesti keeles kuut õppeainet – eesti keel, eesti keel teise keelena, inimeseõpetus, käsitöö ja kodundus, loodusõpetus, muusikaõpetus. Õppeainete arv ei ole viimase nelja õppeaasta jooksul olulisel määral muutunud. 2011/2012. õppeaastal õpetati eesti keeles viit õppeainet (eesti keel, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, loodusõpetus, muusikaõpetus), 2012/2013. õppeaastal kuut õppeainet (eesti keel teise keelena, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, loodusõpetus, muusika, muusikaõpetus) ja 2013/2014. õppeaastal õpetati eesti keeles nimetatud viit õppeainet (eesti keel, eesti keel teise keelena, inimeseõpetus, loodusõpetus, muusikaõpetus). Seega on põhikooliastmes eesti keeles läbiviidava õppe maht küllalt suur, et toetada eesti keeles õppimist gümnaasiumiastmes, kusjuures on see suurem eestikeelse aineõppe reformi alguses gümnaasiumilt nõutust. Gümnaasiumiastmes õpetatakse Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis 2014/2015. õppeaastal eesti keeles 14 õppeainet – Eesti kultuuri ajalugu, ajalugu, eesti keel, eesti keel teise keelena, inimgeograafia, loodusgeograafia, inimeseõpetus, karjääriõpetus, kehaline kasvatus, kirjandus, matemaatika, uurimistöö alused, ühiskonnaõpetus, muusikaõpetus. Õppeainete arv, mida eesti keeles õpetatakse, on aastate jooksul suurenenud. 2011/2012. õppeaastal õpetati eesti keeles 9 õppeainet (eesti keel, muusikaõpetus, ühiskonnaõpetus, geograafia, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, kirjandus, arvutiõpetus, Eesti kultuuri ajalugu), 2012/2013. õppeaastal 8 õppeainet (eesti keel teise keelena, muusikaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus, kehaline kasvatus, Eesti kultuuri ajalugu, ühiskonnaõpetus), 2013/2014. õppeaastal 15 õppeainet (Eesti kultuuri ajalugu, eesti keel, ajalugu, muusikaõpetus, eesti keel teise keelena, inimgeograafia, loodusgeograafia, inimeseõpetus, karjääriõpetus, kehaline kasvatus, kirjandus, matemaatika, psühholoogia, uurimistöö alused, ühiskonnaõpetus). Seega on eesti keeles õpetatavate kursuste arv kolme õppeaasta jooksul 1/3 võrra tõusnud.
Kooli veebilehel avalikustatud kooli arengukava 7. peatüki „Tegevused strateegiliste eesmärkide saavutamiseks“ kuuendast alapeatükist „Osaline aineõpe eesti keeles“ nähtuvad järgmised tegevused 2013/2014., 2014/2015. ja 2015/2016. õppeaastal: „Jätkata ainete õpetamist eesti keeles I kooliastmes: muusikaõpetus, inimeseõpetus ja kehaline kasvatus; jätkata ainete õpetamist eesti keeles II ja III kooliastmes: kehaline kasvatus, muusikaõpetus, inimeseõpetus, loodusõpetus; jätkata eestikeelset õpet gümnaasiumis: eesti keel teise keelena, eesti kirjandus, muusikaõpetus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus, kehaline kasvatus; gümnaasiumis valikainete õpetamine eesti keeles: Eesti kultuuri ajalugu, uurimistöö alused, arvuti kasutamine uurimustöös, kehalised võimed ja liikumisoskused, liikumine välitingimustes, riigikaitse, praktiline õpe välilaagris, psühholoogia, karjääriõpetus, matemaatika kordamiskursus“.8
Gümnaasiumis eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistamises on toetutud keelekümblusprogrammide rakendamise põhimõtetele ning nii välismaal kui ka Eestis läbiviidud uuringutele. Õpilaste keelelist ja akadeemilist toimetulekut emakeelest erinevas õppes (keelekümbluses) on uuritud kõikides riikides, kus programm on rakendunud (nt Kanada, Soome), sealhulgas Eestis. Kõigi uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Uuringute tulemused näitavad ka seda, et mida hiljem teises keeles õpinguid alustatakse, seda suurem on tõenäosus, et õpilased tajuvad õppekoormuse kasvu või õpikoormus teatud perioodi jooksul ka kasvab reaalselt, kuid asjakohase metoodika rakendamisel ei sõltu õpitulemuste saavutamine õppekeelest.9
Asjakohaseks metoodikaks eestikeelse õppe läbiviimiseks gümnaasiumiastmes on kindlasti LAK-metoodika, mille ühte vormi – keelekümblust – on Eestis edukalt rakendatud alates 1990-ndate aastate lõpust. Keelekümblusõpilasi on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli uurimisrühmad uurinud programmi algusest peale ning tuvastanud, et õpilased ei kaota midagi oma emakeelest, omandavad väga hea eesti keele ning nende aineteadmised vastavad täiesti riiklikule õppekavale ning on võrdsed kontrollgruppidena uuritud nii vene kui ka eesti õppekeelega tavaklasside õpilaste teadmistega.
LAK-õppe puhul lähtutakse õpilase keeleoskuse tasemest ning õpetaja ehitab õppeprotsessi üles vastavalt õpilaste keeleoskusele, liikudes selle arenedes keerulisemale keelekasutusele. Ainet edastades kasutab õpetaja palju näitlikku materjali ning aktiivõppemeetodeid, kus õppijat suunatakse keelt kasutama, ning seostab õpitava õpilaste seniste teadmistega ainest ja selle seosest õpilastega. Õpetajad on metoodiliselt ette valmistatud, et tuua käsitletavas välja olulisim, nii et õpilased omandaksid kõik olulise ja samas jäetaks kõrvale ebaoluline ja liigne info, mida tavalises õppeprotsessis sageli ehk liigagi palju on. Võimaluse korral kasutatakse erinevaid praktilisi ja loovtöö harjutusi ning arendatakse õppeprotsessi käigus õpilaste õpioskusi. Õppekava ülesehitusel on oluline roll nii keelelisel kui ka ainealasel lõimimisel: ühelt poolt on igal tunnil (see on oluline ka emakeelse õppe puhul tavalises õppes) keeleline eesmärk – ka matemaatika õpetaja peaks alati pöörama tähelepanu korrektsele keelekasutusele, olgu see emakeelne või võõrkeelne tund, nii eesti kui ka vene õppekeelega koolis. Teiselt poolt kasutatakse palju ainete omavahelist lõimimist, mis lihtsustab õpilasel nii ainealaste kui ka keeleliste seoste loomist ning toetab keelelist ühtlast ning valutut arengut. Sellise õppeprotsessi ülesehitamisel teevad õpetajad omavahel palju koostööd ning seeläbi tagatakse turvaline õpikeskkond ning õpilaste keeleline ja ainealane toetamine läbi mitmete ainete.
Oluline on õpilases turvatunde ja eduelamuse tekitamine, seega ei ole keelevead algusetapis olulised ja õpetaja juhib neile tähelepanu õigeid variante tagasi peegeldades, mitte karme hinnanguid andes ja eksimusi rõhutades. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni ja positiivset suhtumist õppimisse. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub sujuvaks. Seega on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat keeletuge.
Seda, et teises keeles õppimine ei halvenda ainealaste teadmiste omandamist, kinnitavad ka nende koolide riigieksamite tulemused, kus kahes keeles aineõpet on rakendatud kümme või enam aastat. Sellisteks koolideks on näiteks Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium. Viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnimetatud koolid on erinevad ka õpilaste vastuvõtmise poolest. Kui Tallinna Humanitaargümnaasiumis on gümnaasiumiastmesse saamiseks vaja läbida konkurss – seega võib siin edukate tulemuste näol viidata sellele, et tegemist on keskmisest võimekamate õpilastega –, siis Tartu Annelinna Gümnaasium on täiesti tavaline munitsipaalkool, kes võtab vastu väga erinevate õpitulemustega õpilasi ning vastuvõtu aluseks on peamiselt õpilase sooviavaldus selles koolis õppida.
Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 15 lõikes 3 nähakse ette kohustuslike õppeainete nädalatundide arv põhikooli I, II ja III kooliastmes. Eesti keele teise keelena tunde on kooliastmete kaupa ette nähtud järgmiselt: I kooliastmes 6 tundi; II kooliastmes 12 tundi ja III kooliastmes 12 tundi. Sama paragrahvi lõige 5 võimaldab koolil põhikooliastmetes valikainete ning lõimitud aine- ja keeleõppe (sh keelekümblus) kasutamiseks kooli hoolekogu nõusolekul muuta riikliku õppekava kohustuslike õppeainete ja läbitavate teemade nimistut (sealhulgas liita ning ümber kujundada õppeained) ning muuta tunnijaotusplaani, tagades oma kooli õpilastele riiklikus õppekavas määratud üldpädevuste, õpitulemuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutamise kooliastmete lõpuks. Seega on riiklik õppekava küllaltki paindlik ning koolidel on võimalus tagada oma õpilastele ka suuremal määral eesti keele tundide läbiviimine, kui riiklik õppekava tavapäraselt ette näeb. Tagasilöögid võivad kaasneda siis, kui kooli juhtkond ja õpetajad või kooli hoolekogu ei soovi õpilastele sellist võimalust tagada. Kui kooli gümnaasiumiastmel toimub õppetöö suures osas eesti keeles, siis on selge, et üha enam nähakse vajadust ka põhikooliastmes eesti keele õpetamise järele.
Lisaks sellele sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 4, et koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe alates 1. klassist kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses. Juba 1993. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 nägi ette regulatsiooni, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. 1999. aastal muudeti nimetatud õigusakti teksti ja sätestati eesti keele õppe kohustuslikkus alates 1. klassist. Seega on Vabariigi Valitsuse hinnangul hariduspoliitiliselt tagatud eeldused, et põhikoolis pööratakse eesti keele õppele olulist tähelepanu.
Vaadates Eesti Hariduse Infosüsteemis olevaid Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpilaste 2011.–2014. aastal sooritatud riigieksamite andmeid, on näha, et olulisel määral on tõusnud ajaloo riigieksami tulemus (2011. a 47 palli 100-st võimalikust, 2012. a 56,5 palli ning 2013. a 68 palli). Arvestades, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis viidi gümnaasiumiastmes ajaloo õppeaines õppetööd läbi eesti keeles just õppeaastatel 2012/2013 ja 2013/2014, on näha, et nimetatud aine omandamine eesti keeles on pigem mõjunud hästi riigieksami tulemusele. Võttes aluseks eesti keel teise keelena eksami tulemused, on näha, et eksamitulemus on aja jooksul tõusnud (2011. a 75,3 palli 100-st võimalikust, 2012. a 78,7 palli, 2013. a 80,1 palli ja 2014. a 79,7 palli). Seega on eesti keeles aineõppe läbiviimine avaldanud mõju ka õpilaste eesti keele tasemele.
Kooli veebilehel avaldatud kooli arengukavast nähtub, et 2012. a sooritas 2 gümnaasiumiastme õpilast eesti keele C1-taseme eksami, 2013. a aga juba 11 õpilast.
Õppimise jätkamine kõrgkoolides eesti keeles näitab koolilõpetajate head riigikeele oskuse taset. 2013. aastal asus eesti keeles õppima Eesti kõrgkoolides 37 õpilast.10
Esitatud andmetest nähtub, et õpilaste eesti keele oskuse tase on tänu eestikeelsele aineõppele tõusnud ja muude ainealaste teadmiste tase ei ole langenud.
2.5. Kooli hoolekogu ettepanek on vastuolus Tallinna Tõnismäe Reaalkooli arengukavaga
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõike 1 kohaselt koostatakse kooli järjepideva arengu tagamiseks kooli arengukava. Arengukava koostatakse vähemalt kolmeks aastaks. Arengukava ja selle muudatused valmistatakse ette koostöös hoolekogu ja õpilasesinduse, õppenõukogu ning ekspertidega koolist või väljastpoolt kooli. Arengukava kinnitab kooli pidaja või tema volitatud isik ja kooli direktor annab selle täitmisest aru kooli pidaja kehtestatud korras. Arengukava ja selle muudatused esitatakse enne kinnitamist arvamuse andmiseks kooli hoolekogule, õpilasesindusele ja õppenõukogule.
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli veebilehel on avalikustatud Tallinna Tõnismäe Reaalkooli arengukava aastateks 2014–2019, mis on kinnitatud Tallinna Haridusameti juhataja 31. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 1.-2/240. Arengukavast nähtub, et gümnaasiumis on tagatud 60% ulatuses eestikeelne aineõpe. Samuti nähtub, et igal aastal on paranenud koolis õpiedukus.11
Samuti nähtub arengukavast, et põhikooli lõpetanute eesti keele teise keelena keskmine hinne on aastatega olulisel määral tõusnud (2011. a 3,84-lt 2013. a 4,16-le), ning hinnang, et väga paljude õpilaste eesti keele oskuse tase on oluliselt kõrgem B1-tasemest ehk kohustuslikust tasemest, mille õpilane peab põhikooli lõpuks saavutama.12
Kooli arengukavas on kooli ühe visioonina toodud, et kool toetab õpilaste lõimumist eestikeelsesse keskkonda, korraldades osade ainete õpetamist eesti keeles.13
Kooli arengukava 7. peatüki „Tegevused strateegiliste eesmärkide saavutamiseks“ kuuendast alapeatükist „Osaline aineõpe eesti keeles“ nähtuvad järgmised tegevused 2013/2014., 2014/2015. ja 2015/2016. õppeaastal: „Jätkata ainete õpetamist eesti keeles I kooliastmes: muusikaõpetus, inimeseõpetus ja kehaline kasvatus; jätkata ainete õpetamist eesti keeles II ja III kooliastmes: kehaline kasvatus, muusikaõpetus, inimeseõpetus, loodusõpetus; jätkata eestikeelset õpet gümnaasiumis: eesti keel teise keelena, eesti kirjandus, muusikaõpetus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, geograafia, inimeseõpetus, kehaline kasvatus; gümnaasiumis valikainete õpetamine eesti keeles: Eesti kultuuri ajalugu, uurimistöö alused, arvuti kasutamine uurimustöös, kehalised võimed ja liikumisoskused, liikumine välitingimustes, riigikaitse, praktiline õpe välilaagris, psühholoogia, karjääriõpetus, matemaatika kordamiskursus“.14
Seega ei näe kooli pidaja arengukava kinnitajana ning kool arengukava peamise väljatöötajana olulisi probleeme eestikeelsele õppele üleminekul ning teevad arengukava kohaselt jätkuvalt pingutusi, et õpilaste ja õpetajate eesti keele oskus paraneks. Kooli hoolekogu ei tohiks arengukavas seatud eesmärke ja kooli tehtud pingutusi eestikeelsele aineõppele üleminekul takistada.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 kohaselt peab hoolekogu ettepanek valla- või linnavalitsusele lähtuma kooli arengukavast. Praegusel juhul ole kooli hoolekogu ettepaneku tegemisel Tallinna Linnavolikogule kooli arengukavast lähtunud, olles seejuures veel eelnevalt kaasatud sellisel kujul vastuvõetud arengukava väljatöötamisse.
2.6. Ärakuulamisõiguse võimaldamine
Haldusmenetluse seaduse § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 ei täpsusta, millises vormis ärakuulamine sel juhul läbi viia tuleb, siis on selle vormi valik haldusorgani pädevuses. Haridus- ja Teadusministeerium edastas 9. juunil 2015. a menetlusosalistele – Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogule, Tallinna Linnavolikogule – käesoleva korralduse eelnõu ning võimaldas vastuvõetava otsuse kohta arvamust avaldada.
Tallinna Tõnismäe Reaalkooli, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogu ja Tallinna Linnavolikogu arvamust haldusorgani etteantud tähtaja jooksul ei laekunud.
2.7. Kokkuvõte
Õigusaktid nägid juba 2007. aastal üheselt ette, et 2011/2012. õppeaastast alates peavad koolid hakkama 10. klassi õpilasi gümnaasiumiastme jooksul 60 protsendi ulatuses eesti keeles õpetama. Seega on kooli pidajale ja koolile antud piisavalt pikk üleminekuaeg, et nad saaksid astuda vajalikke samme eestikeelsele aineõppele üleminekuks. Erinevad keelekümbluse uuringud (valimis ka Tallinna koolid) näitavad selgelt, et teadmiste omandamist õppekeel ei mõjuta, kui on tagatud kvaliteetne õpe ning õpilasi toetava metoodika kasutamine.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tuleneb nõue, et gümnaasiumiastmes toimub õppetöö eesti keeles. Vabariigi Valitsus võib kaalukatel põhjustel anda loa muukeelseks õppeks. Vabariigi Valitsus on Tallinna Linnavolikogu kaalutlusi hinnanud ja leiab, et kaalukaid põhjusi loa andmiseks ei ole.
Käesoleva korralduse punktidest 2.3–2.5 nähtub selgelt, et Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis ei ole probleeme, mis takistaksid eestikeelse aineõppe läbiviimist vähemalt 60% ulatuses. Olemas on vajalikud õpetajad, kes valdavad riigikeelt nõutud tasemel ehk kel on eesti keeles õpetamise õigus. Kooli õpilaste eesti keele oskus on läbi aastate olnud väga hea. Seda on näidanud nii põhikooli lõpus sooritatud eesti keele teise keelena eksamid kui ka gümnaasiumi lõpus sooritatud eesti keele riigieksamid. Erinevate õppeainete riigieksamitulemused ei ole langenud ei kooli juhtkonna sõnul ega ka Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete kohaselt. Lisaks sellele ei lähtu kooli hoolekogu ettepanek kooli arengukavast ehk kooli pidaja heakskiidetud arenguvisioonist.
3. OTSUS
Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 3 keelduda andmast Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile luba gümnaasiumiastmes vene keele kasutamiseks õppekeelena.
4. VAIDLUSTAMINE
Korralduse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates.
5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE
Haridus- ja Teadusministeeriumil teha korraldus Tallinna Tõnismäe Reaalkoolile, Tallinna Linnavalitsusele, Tallinna Linnavolikogule ja Tallinna Tõnismäe Reaalkooli hoolekogule teatavaks.