1.1. Käskkirjaga hõlmatud 15 laevavrakki (12 purjelaeva vrakki, hävitaja S31 vrakk, aurulaeva vrakk ja kaubaauriku Success vrakk) on vähemalt 100 aastat vee all olnud vrakid, mis paiknevad Eesti sisemeres, territoriaalmeres ja majandusvööndis.

1.2. Vrakkide kohta on kogutud arheoloogilisi, ajaloolisi ja tehnilisi andmeid, mille põhjal on tuvastatud nende asukoht, hinnatud nende seisund ja ligikaudne vanus ning tehtud kindlaks, et need vastavad UNESCO 2001. aasta veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonis (edaspidi UNESCO 2001. aasta konventsioon) sätestatud veealuse kultuuripärandi mõistele ja riikliku kaitse eeldustele.

1.3. Muinsuskaitseamet koostas 2026. aastal eksperdihinnangu „Eksperdihinnang riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks“¹, milles hinnati vrakkide vastavust MuKSis ja kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 sätestatud riikliku kaitse kriteeriumidele. Eksperdihinnangu järeldusena otsustas Muinsuskaitseamet 21.07.2026 algatada laevavrakkide arheoloogiamälestiseks tunnistamise menetluse.

1.4. Muinsuskaitseamet küsis 29.07.2026 Transpordiametilt kui veeteedel navigatsioonitingimuste ja nende muutuste kohta teabe avaldamise eest vastutavalt haldusorganilt arvamust mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise ning käskkirja eelnõu kohta, edastades tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.5. Muinsuskaitseamet küsis 29.07.2026 Keskkonnaametilt kui Väinamere hoiuala valitsejalt arvamust punktis 1.2 nimetatud laevavraki mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise ning käskkirja eelnõu kohta, edastades tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.6. Muinsuskaitseamet küsis 29.07.2026 Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt kui hoonestusloa menetlemise ja andmise eest vastutavalt haldusorganilt arvamust punktides 1.3, 1.7, 1.8, 1.14 ja 1.15 nimetatud laevavrakkide mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise ning käskkirja eelnõu kohta, edastades tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.7. Muinsuskaitseamet küsis 29.07.2026 Utilitas Wind OÜ-lt kui hoonestusloa omajalt arvamust punktis 1.6 nimetatud laevavraki mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise ja käskkirja eelnõu kohta, edastades tutvumiseks käskkirja eelnõu. Lisaks teavitas Muinsuskaitseamet Utilitas Wind OÜ-d kui hoonestusloa taotlejat punktis 1.14 nimetatud laevavraki mälestiseks tunnistamise menetluse algatamisest ning edastas tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.8. Muinsuskaitseamet küsis 29.07.2026 aktsiaseltsilt Tallinna Sadam kui Hiiumadala liivakarjääri kaevandamisloa omajalt arvamust punktis 1.8 nimetatud laevavraki mälestiseks tunnistamise menetluse algatamise ja käskkirja eelnõu kohta, edastades tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.9. Muinsuskaitseamet teavitas 29.07.2026 punktides 1.3 ja 1.7 nimetatud laevavrakkide kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse algatamisest Liivi Offshore OÜ-d kui hoonestusloa taotlejaid ning edastas käskkirja eelnõu.

1.10. Muinsuskaitseamet teavitas 29.07.2026 punktis 1.8 nimetatud laevavraki kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse algatamisest OÜ-d Hiiumaa Offshore Tuulepark kui hoonestusloa taotlejat ning edastas tutvumiseks käskkirja eelnõu.

1.11. Muinsuskaitseamet teavitas 29.07.2026 punktis 1.15 nimetatud laevavraki kultuurimälestiseks tunnistamise menetluse algatamisest Global Connect OÜ-d kui hoonestusloa taotlejat ning edastas tutvumiseks käskkirja eelnõu.
¹ Roio, M. 2026. Purjelaeva vrakk (reg-nr 27767). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31111). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31176). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31177). Hävitaja S31 vrakk (reg-nr 31179). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31187). Aurulaeva vrakk (reg-nr 31191). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31193). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31196). Kaubaauriku Success vrakk (reg-nr 31197). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31198). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31300). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31305). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31358). Purjelaeva vrakk (reg-nr 31394). Eksperdihinnang riikliku kaitse eelduste hindamiseks ja kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks. Käsikiri. Muinsuskaitseamet, Tallinn.

2. Mälestise koosseis, piir ja kaitsevöönd

2.1. Veealuse mälestise koosseisu kuuluvad vrakk ja sellega seotud arheoloogiline kultuurkiht. Arheoloogiline kultuurkiht on kujunenud laevahuku ja sellele järgnenud protsesside tulemusena ning hõlmab vrakist eraldunud osi, vrakiga seotud lasti, muid laevahukuga seotud esemeid ning nende paiknemise ja säilimisega seotud arheoloogilist konteksti. Laevahukus võisid hukkuda ka inimesed, mistõttu võib vrakk ja seda ümbritsev ala olla ühtlasi merehaud.

2.2. Punktis 1.1 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 1 143 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.3. Punktis 1.2 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 502 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.4. Punktis 1.3 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 302 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.5. Punktis 1.4 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 981 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.6. Punktis 1.5 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 6 199 m² suurusel alal paiknevast hävitaja S31 vrakist.

2.7. Punktis 1.6 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 1 040 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.8. Punktis 1.7 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 1 018 m² suurusel alal paiknevast aurulaeva vrakist.

2.9. Punktis 1.8 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 505 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.10. Punktis 1.9 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 900 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.11. Punktis 1.10 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 4 454 m² suurusel alal paiknevast kaubaauriku Success vrakist.

2.12. Punktis 1.11 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 998 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.13. Punktis 1.12 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 367 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.14. Punktis 1.13 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 897 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.15. Punktis 1.14 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 583 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.16. Punktis 1.15 nimetatud mälestis koosneb ligikaudu 1 162 m² suurusel alal paiknevast purjelaeva vrakist.

2.17. Mälestised ja nende kaitsevööndid asuvad riigile kuuluvas avalikus veekogus järgnevalt: neli sisemeres (1.1 Soome lahes, 1.2 Väinameres, Suures väinas ning 1.6 ja 1.14 Liivi lahes), üheksa territoriaalmeres (1.3, 1.5 ja 1.7 Liivi lahes; 1.9, 1.12 ja 1.13 Soome lahes ning 1.8, 1.11 ja 1.15 Läänemeres) ning kaks paiknevad majandusvööndis (1.4 ja 1.10 Soome lahes), s.o merealal, kus riik teostab oma suveräänseid õigusi ja jurisdiktsiooni.

2.18. Mälestiste piiride määramisel võeti aluseks vrakkide ulatused, lähtudes Transpordiameti merepõhja mõõdistustöödel kogutud andmetest.

2.19. Mälestiste piirid on toodud käskkirja lisas 2.

Kaitsevöönd

2.20. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes (§ 14 lg 1).

2.21. Käskkirja punktides 1.1 – 1.15 nimetaud mälestiste ümber kehtestatakse 300 meetri suurune kaitsevöönd, mille eesmärgid on:

   2.21.1. tagada mälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas (MuKS § 14 lg 2 p 1). Veealuse arheoloogiamälestise säilimine sõltub lisaks vrakile seda ümbritsevast merepõhjast, setetest ja looduslikest tingimustest. Nende muutmine võib põhjustada vraki või selle osade paljandumist, ümberpaiknemist või kahjustumist ning kiirendada nende lagunemist. Kaitsevöönd võimaldab hinnata mälestise läheduses kavandatavate tegevuste mõju selle säilimiskeskkonnale ning vajaduse korral rakendada mälestise säilimist tagavaid meetmeid.

   2.21.2. tagada mälestiste arheoloogilise kultuurkihi säilimine (MuKS § 14 lg 2 p 3). Veealuse mälestise arheoloogiline kultuurkiht hõlmab vrakki ümbritsevaid setteid ning neis paiknevaid vrakiga seotud elemente, sealhulgas vraki osi, üksikesemeid ja inimsäilmeid, mis võivad paikneda vraki põhikorpusest eemal. Nende säilimine algses kontekstis on oluline mälestise kui arheoloogilise ajalooallika terviklikkuse, uurimise ja tõlgendamise seisukohalt.

2.22 Kaitsevööndi ulatuse määramisel on arvestatud veealuse mälestiste ruumilise iseloomu ning seda ohustada võivate tegevuste tegeliku mõjualaga. Vrakk on kolmemõõtmeline objekt, mille säilinud konstruktsioonid võivad ulatuda merepõhjast mitme meetri kõrgusele. Ankurdamisel ja põhjaga kontaktsete püügivahendite kasutamisel ei lange merepõhja mõjutava ankru, ankruketi või püügivahendi asukoht tingimata kokku laeva asukohaga ning nende liikumisala võib ulatuda laevast sadade meetrite kaugusele.

2.23. Arvestades eeltoodut, mälestiste olemust ja säilimiskeskkonda, merel toimuvate mälestist ohustada võivate tegevuste ruumilist mõjuala, Eesti riigi võetud rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad UNESCO 2001. aasta konventsioonist, ning kultuuripärandi kaitsel rakendatavat ettevaatuspõhimõtet, on 300 meetri laiuse kaitsevööndi määramine mälestise, seda ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi ja säilimiskeskkonna kaitseks vajalik, põhjendatud ja proportsionaalne. Kaitsevöönd tagab merealal piisava ruumilise puhvri, arvestades mälestist ohustada võivate tegevuste tegelikku ruumilist mõju ning laevade, ankrute, püügivahendite ja muude merepõhja mõjutavate vahendite võimalikku kõrvalekaldumist kavandatud või eeldatavast asukohast.

2.24. Kaitsevööndite piirid on toodud käskkirja lisas 3.

2.25. Kavandatava tegevuse olulise keskkonnamõju hindamisel tuleb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse kohaselt hinnata muu hulgas mõju kultuuripärandile. Merealal võib sellise tegevuse mõjuala ulatuda tegevuskohast märkimisväärselt kaugemale, mistõttu tuleb mõju mälestisele vajaduse korral hinnata ka väljaspool selle kaitsevööndit.

3. Kultuurimälestiseks tunnistamise põhjendus

3.1. Riikliku kaitse alla võtmise eelduseks on, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus või mille säilitamise kohustus tuleneb rahvusvahelisest lepingust (MuKS § 10 lg 1). Laevavrakkide puhul on riikliku kaitse oluliseks aluseks UNESCO 2001. aasta konventsioonist tulenev kohustus tagada vähemalt 100 aastat vee all olnud kultuuripärandi säilimine. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ (edaspidi määrus) sätestatud kriteeriumidest. Asi või maa-ala võib vastata mitmele, kuid ei pea vastama igale kriteeriumile. Kriteeriumid võivad olla erineva kaaluga.

3.2. Mälestiseks tunnistamise menetluses selgitatakse välja asja või maa-ala kultuuriväärtus, kaaludes avalikku huvi ja kaasatud isikute huve ning hinnates mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamise põhjendatust (MuKS § 16 lg 6).

3.3. Kultuurimälestisele kaitse kehtestamisel hinnatakse vastavust riikliku kaitse kriteeriumitele, kaalutakse mälestise väärtust ja kõiki muid alaga seonduvaid olulisi asjaolusid. Muu hulgas järgitakse, et mälestisele suunatud riiklikes tegevustes lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse põhimõttest (MuKS § 3 lg 8).

3.4. Arheoloogiamälestis on inimtegevuse säile, asi või nende kogum ja muud jäljed, mis on kultuurmaastiku ajalise mitmekihilisuse näitajad ja mis annavad teaduslikku teavet inimkonna ajaloo ning inimese ja looduskeskkonna vastastikuse suhte kohta. Arheoloogiamälestise oluliseks osaks on arheoloogiline kultuurkiht (MuKS § 11 lg 3). Arheoloogiapärand on oluline ajaloo uurimise allikas ning ühtlasi aineline tunnistus ühiskonna arengust ja kultuurmaastiku kujunemisest. Seetõttu tuleb arheoloogiamälestist ja selle arheoloogilist kultuurkihti võimaluse korral säilitada terviklikult ning selle algses asukohas (in situ).

3.5. Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni artikli 1 lg 2 kohaselt peetakse arheoloogiapärandi elementideks kõiki eelnevatest ajajärkudest pärinevaid inimtegevuse säilmeid, esemeid ja igasuguseid muid jälgi, muuhulgas mille kaitse ja uurimine aitab rekonstrueerida inimkonna ajalugu ning tema suhteid looduskeskkonnaga. Artikli 4 p ii kohaselt kohustub pool võtma meetmeid arheoloogiapärandi konserveerimiseks ja säilitamiseks, soovitavalt in situ.

3.6. UNESCO 2001. aasta konventsiooni artikli 1 kohaselt on veealune kultuuripärand kõik inimtegevusest pärinevad jäljed, millel on kultuuriline, ajalooline või arheoloogiline väärtus ning mis on olnud osaliselt või täielikult vee all vähemalt 100 aastat. Konventsiooni artikli 2 lõike 5 kohaselt tuleb veealuse kultuuripärandi kaitsel eelistada selle säilitamist in situ ning artikli 2 lõike 7 kohaselt ei tohi veealust kultuuripärandit kasutada ärilisel eesmärgil viisil, mis on vastuolus selle kaitse ja nõuetekohase haldamise põhimõtetega. Konventsioonist tulenevate kohustuste täitmiseks on vajalik tagada veealuse kultuuripärandi säilimine ja õiguslik kaitse.

Riikliku kaitse üldised kriteeriumid

3.7. Vrakid vastavad järgmistele riikliku kaitse üldistele kriteeriumidele:

   3.7.1. Selektiivsus. Kõik vrakid vastavad vähemalt 100 aastat vee all olnud veealuse kultuuripärandi tunnustele. Arvestades UNESCO 2001. aasta konventsioonist tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi ning asjaolu, et paljude vrakkide teaduslik ja kultuuriväärtus selgub täiel määral alles täiendavate uuringute käigus, ei saa selektiivsuse kriteeriumi veealuste vrakkide puhul käsitada absoluutse eeltingimusena nende kultuurimälestiseks tunnistamisel.

   3.7.2. Originaalsubstantsi säilivus. Kõikidel vrakkidel on säilinud algupärast substantsi ulatuses, mis võimaldab käsitada neid oluliste arheoloogiliste ajalooallikatena. Säilivuse aste on erinev, kuid kõigil objektidel on säilinud arheoloogilist teavet sisaldavad konstruktsioonid ja muud vrakiga seotud elemendid.

   3.7.3. Tehniline seisukord. Vrakid on säilinud ulatuses, mis võimaldab neis säilinud arheoloogilise teabe uurimist ning põhjendab nende säilitamist riikliku kaitse all.

Arheoloogiamälestise kriteeriumid

3.8. Vrakid vastavad järgmistele arheoloogiamälestise kriteeriumidele:

   3.8.1. Vanus ja asukoht. Kõik vrakid pärinevad vähemalt 20. sajandi algusest või varasemast ajast ning paiknevad oma algses asukohas Eesti sisemeres, territoriaalmeres või majandusvööndis.

   3.8.2. Teabe teaduslik väärtus ja ainulaadsus. Vrakid ja nendega seotud arheoloogiline kultuurkiht sisaldavad arheoloogilist teavet, mida ei ole võimalik saada teistest allikatest samas ulatuses. Laevavrakid moodustavad väärtusliku allikakogumi, mis annab teavet erinevate ajastute laevaehituse, meresõidu, merekaubanduse, sõjanduse ning materiaalse kultuuri kohta.

   3.8.3. Osaliselt või täielikult veealune asukoht. Kõik vrakid paiknevad veealuses keskkonnas ning nende säilimine on otseselt seotud veealuse keskkonna loodud tingimustega. Veealune keskkond on võimaldanud säilitada nii laevakonstruktsioone kui ka muud arheoloogilist ainest.

3.9. Kokkuvõtvalt vastavad laevavrakid MuKSis ja määruses sätestatud riikliku kaitse kriteeriumidele. Tegemist on vähemalt 100 aastat vee all olnud arheoloogiamälestistega, mille säilitamise kohustus tuleneb nii MuKSist kui ka UNESCO 2001. aasta konventsioonist. Koos moodustavad laevavrakid olulise osa Eesti veealusest kultuuripärandist, esindades eri ajastuid, laevatüüpe ja ajaloolisi merealasid ning omades kõrget teaduslikku ja kultuuriväärtust.

Avalik huvi

3.10. Avaliku huvi sihiks on üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub kultuuripärandi säilimine läbi aegade ning Eesti Vabariigi kohustus kaitsta tema jurisdiktsiooni alla kuuluvat veealust kultuuripärandit kooskõlas MuKSi ja rahvusvaheliste lepingutega.

3.11. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula seab riigi ühe põhieesmärgina kultuuri säilimise läbi aegade. Sellest põhiseaduslikust eesmärgist ning MuKSist tuleneb riigi kohustus kaitsta Eesti kultuuripärandit, sealhulgas veealust kultuuripärandit, kui ühiskonna ühist ja taastumatut väärtust. Kultuuripärandi väärtustamine ja säilitamine on ühiskonna ühine kohustus. Kultuuripärandi säilitamine ja teadvustamine hoiab alal riigi ning tema piirkondade identiteeti ja eripära ning kindlustab praegustele ja tulevastele põlvedele mitmekesise ning kultuurimälu kandva elukeskkonna (MuKS § 3 lg-d 1 ja 2).

3.12. Eesti on ühinenud ka mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega, millest on lähtutud mälestiste kaitse põhimõtete kehtestamisel. 15.05.1997 jõustus Eestis arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada arheoloogiapärandit kui Euroopa kollektiivse mälu allikat. 01.06.2018 jõustunud Euroopa maastikukonventsioon tõstab esile maastiku tähtsust nii loodus- kui kultuuripärandi põhiosana. 01.08.2021 jõustunud kultuuripärandi väärtust ühiskonnas käsitlev Euroopa Nõukogu raamkonventsioon rõhutab kultuuripärandi kui ressursi väärtust kestliku arengu loomuliku osana ning põhineb igaühe õigusel saada kultuuripärandist osa, millega omakorda kaasneb kohustus pärandit hoida ja säilitada.

3.13. Kuna kultuuripärandi säilimine on selgelt väljendunud avalik huvi, näeb riiklikult olulistele kultuuripärandi objektidele MuKS ette kitsenduste seadmise. See lubab seada mälestistega seotud tegevustele ja töödele kõrgendatud nõudmised, mis peavad tagama kultuuripärandi säilimise.

3.14. Laevavrakkide kultuurimälestiseks tunnistamine ei mõjuta oluliselt Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korraldusega nr 146 kehtestatud „Üleriigilise planeeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu“, Pärnu maavanema 17.04.2017 korraldusega nr 1-1/17/152 kehtestatud „Pärnu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu“ ega Hiiu maavanema 20.06.2016 korraldusega nr 1-1/2016/114 kehtestatud „Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu“ elluviimist. Uute kultuurimälestiste kaitse alla võtmist ning nendega seotud kitsenduste kehtestamist ei loeta nimetatud planeeringute muutmisena.

Menetlusosaliste huvid

3.15. Keskkonnaamet teatas, et on käskkirja eelnõuga tutvunud ning tal puuduvad vastuväited Väinamere hoiualale jääva purjelaeva vraki mälestiseks tunnistamisele.

3.16. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) tutvus käskkirja eelnõuga ning märkis, et kuna kõik puudutatud hoonestuslubade omajad ja taotlejad on menetlusse kaasatud, ei ole TTJA-l eelnõu kohta täiendavaid märkusi ega ettepanekuid.

3.17. Transpordiamet ja Utilitas Wind OÜ käskkirja eelnõu kohta määratud tähtajaks arvamust ei esitanud.

3.18. Aktsiaselts Tallinna Sadam ei esitanud vastuväiteid punktis 1.8 nimetatud laevavraki mälestiseks tunnistamisele, kuid ei nõustunud käskkirja eelnõus kavandatud 300 meetri laiuse kaitsevööndiga. Tallinna Sadam leidis, et mälestise kaitseks oleks piisav 50–100 meetri laiune kaitsevöönd, tuginedes vraki dokumenteerimise käigus koostatud uuringuaruande järeldustele, reaalaja kinemaatilise positsioneerimise täpsusele ning seisukohale, et kaevandamistegevuse mõju on võimalik vältida väiksema kaitsevööndi korral. Samuti leidis aktsiaselts, et 300 meetri laiune kaitsevöönd piiraks põhjendamatult kehtiva keskkonnaloa alusel liiva kaevandamist.

Muinsuskaitseamet kaalus esitatud seisukohti, kuid ei pidanud kaitsevööndi vähendamist põhjendatuks:

   3.18.1. Amet leidis, et uuringu käigus koostatud fotogrammmeetriline dokumentatsioon ja 3D-mudel näitavad ulatuslikult säilinud laevakere, mille sisemus on valdavalt täitunud setetega. Uuringu eesmärk, metoodika ja ulatus ei võimaldanud aga hinnata setetesse mattunud konstruktsioonide ega vrakiga seotud arheoloogilise materjali võimalikku leviala. Seetõttu ei anna uuring ega muud menetluses esitatud materjalid alust järeldada, et 50–100 meetri laiune kaitsevöönd tagaks mälestise, sellega seotud arheoloogilise kultuurkihi ja mälestise säilimiseks vajaliku keskkonna samaväärse kaitse 300 meetri laiuse kaitsevööndiga. Arvestades kavandatava kaevandamistegevuse ulatust ja võimalikku mõju merepõhjale ning arheoloogilise konteksti pöördumatu kahjustamise ohtu, leidis Muinsuskaitseamet ettevaatuspõhimõttest lähtudes, et kavandatud kaitsevööndi vähendamiseks puudub alus.

   3.18.2. Kehtiva keskkonnaloa olemasolu ei ole määrav asjaolu mälestise kaitseks vajaliku kaitsevööndi ulatuse kindlaksmääramisel. Keskkonnaloa andmise ajal ei olnud laevavraki olemasolu ega selle kaitsevajadus teada ning neid asjaolusid ei olnud võimalik loa andmisel arvesse võtta. Pärast vraki avastamist tuleb kaevandamistegevuse lubatavuse hindamisel arvestada uute asjaolude ja veealuse kultuuripärandi kaitse vajadusega.

   3.18.3. Samuti ei leidnud Muinsuskaitseamet alust järeldada, et 300 meetri laiune kaitsevöönd piiraks kehtiva keskkonnaloa realiseerimist või kavandatud tegevusi ebaproportsionaalselt. Tallinna Sadam ei esitanud ruumianalüüsi ega muid andmeid, mis võimaldaksid hinnata kaitsevööndi tegelikku mõju keskkonnaloa realiseerimisele, sealhulgas seda, kui suur osa aktiivsest tarbevarust jääks kaitsevööndisse või kas kaevandamist oleks võimalik jätkata mäeeraldise ülejäänud osal. Seejuures hõlmab mälestise ala koos kavandatava kaitsevööndiga üksnes piiratud osa Hiiumadala mäeeraldisest. Samuti ei nähtu keskkonnaloa materjalidest, et lubatud kaevandamismaht oleks määratud konkreetsete ehitusprojektide materjalivajaduse arvutuste alusel.

   3.18.4. Muinsuskaitseamet andis Tallinna Sadamale võimaluse esitada täiendavaid materjale, uuringuid või põhjendatud ettepanekuid. Tallinna Sadam täiendavaid materjale ega seisukohti määratud tähtajaks ei esitanud.

3.19. Liivi Offshore OÜ ja OÜ Hiiumaa Offshore Tuulepark menetluse algatamise teatele ega neile tutvumiseks edastatud käskkirja eelnõule ei vastanud.

3.20. Global Connect OÜ teatas, et tal ei ole laevavraki mälestiseks tunnistamisele vastuväiteid, eeldusel et see ei välista tulevikus merekaabli paigaldamist ettevõtte kavandatud merepõhjakoridori. GlobalConnect OÜ-le ei ole hoonestusluba veel antud ning mälestiseks tunnistamise menetluses ei otsustata kavandatava merekaabli paigaldamise lubatavust. Mälestise ja selle kaitsevööndiga tuleb arvestada hoonestusloa menetluse järgmises etapis ning vajaduse korral kohandada kavandatava merekaabli asukohta või lahendust viisil, mis tagab mälestise ja selle säilimiseks vajaliku keskkonna kaitse.

Proportsionaalsus

3.21. Käskkirjaga täidetakse nii põhiseadusest kui ka Eesti Vabariigile siduvast UNESCO 2001. aasta konventsioonist tulenevaid kohustusi. Põhiseaduse preambula kohaselt on Eesti riigi üheks põhieesmärgiks eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning põhiseaduse § 123 kohaselt tuleb Eesti Vabariigil täita ratifitseeritud välislepingutest tulenevaid kohustusi. UNESCO 2001. aasta konventsioon kohustab riiki tagama vähemalt 100 aastat vee all olnud kultuuripärandi kaitse ja säilitamise ning rakendama selleks asjakohaseid õiguslikke meetmeid. Käskkirjaga rakendatakse neid kohustusi Eesti jurisdiktsiooni alla kuuluva veealuse kultuuripärandi suhtes.

3.22. Käskkirjaga seatud piirangud võivad puudutada eelkõige isikuid, kelle tegevus või kavandatav tegevus avalikus veekogus või majandusvööndis võib mõjutada mälestist või selle kaitsevööndit. Piirangud seisnevad kohustuses arvestada veealuse kultuuripärandi kaitsega tegevuste kavandamisel ning asjakohastes haldusmenetlustes, sealhulgas tegevuseks nõutavate lubade või muude haldusaktide menetlemisel.

3.23. Käskkirjaga kehtestatud piirangud on sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Piirangud on sobivad, kuna võimaldavad tagada veealuse kultuuripärandi säilimise ning ennetada tegevusi, mis võivad mälestisi või nende arheoloogilist konteksti kahjustada. Piirangud on vajalikud, sest veealune kultuuripärand on taastumatu ressurss ning puuduvad muud sama eesmärki sama tõhusalt saavutavad, isikute õigusi vähem piiravad meetmed. Piirangud on mõõdukad, kuna need ei välista avaliku veekogu ega majandusvööndi kasutamist, vaid tagavad, et mereala kasutamisel kaalutakse kultuuripärandi kaitse vajadust koos teiste huvide, sh avalike huvidega.

3.24. Käskkirjaga seatud piirangud on kehtestatud üksnes ulatuses, mis on vajalik mälestiste ja nende arheoloogilise konteksti säilimise tagamiseks. Piirangud ei välista avaliku veekogu ega majandusvööndi kasutamist, vaid nõuavad veealust kultuuripärandit mõjutavate tegevuste kavandamisel selle kaitsega arvestamist. Seetõttu mõjutavad piirangud isikute õigusi ja vabadusi üksnes eesmärgi saavutamiseks vajalikus ja võimalikult väheses ulatuses.

4. Kitsendused ja leevendused

Kitsendused

4.1. Arheoloogiamälestiseks tunnistamisega kaasnevad MuKSist tulenevad kitsendused eesmärgiga tagada veealuse kultuuripärandi säilimine ning vältida mälestise ja selle arheoloogilise kultuurkihi kahjustamist.

4.2. Arheoloogiapärandi kaitseks kehtib igaühel nõue peatada tööd ja teavitada Muinsuskaitseametit, kui mistahes paigas avastatakse tööde tegemisel arheoloogiline kultuurkiht või leid (MuKS § 31 lg 1). Mälestiseks tunnistamine võimaldab mereala kasutajatel arvestada kultuuripärandiga juba tegevuste kavandamise ja haldusmenetluste käigus, vähendades ootamatute leidudega kaasnevaid riske ning võimaldades kavandada tegevusi viisil, mis väldib mälestise kahjustamist.

4.3. Igaüks peab hoiduma tegevusest, mis võib mälestist ohustada, rikkuda või hävitada (MuKS § 33 lg 1). Käskkirjaga kaitse alla võetavad vrakid kuuluvad riigile ning nende valitseja on Muinsuskaitseamet (MuKS § 12 lg-d 2 ja 3).

4.4. Kultuuripärand on taastumatu ressurss, mida hävimise korral ei ole võimalik taastada. Ettevaatuspõhimõtte kohaselt peavad mälestisele suunatud tegevused vähendama selle hävimise ohtu ja toetama väärtuste säilimist (MuKS § 3 lg 4). Sellest põhimõttest tulenevalt on põhjendatud seada mälestise kaitseks kohustusi enne mälestisel tegevustega alustamist.

4.5. Käskkiri ei kehtesta absoluutseid tööde ja tegevuste keelde, vaid kehtivad MuKSis sätestatud nõuded taotleda enne mälestisel kavandatud töid selleks ametilt vastav luba või esitada vastav teatis. Seda, kas ja millises ulatuses ja kujul on mälestise alal soovitud töö ja tegevus võimalik, hindab amet loataotluse või esitatud teatise lahendamisel.

4.6. Veealusel arheoloogiamälestisel ja selle kaitsevööndis tehtavatele töödele ja tegevustele kohaldatakse MuKSis sätestatud nõudeid. MuKSi §-de 49, 50, 52, 54, 55 ja 58 kohaselt tuleb seaduses sätestatud juhtudel enne tööde tegemist taotleda Muinsuskaitseametilt tööde tegemise luba või esitada tööde tegemise teatis. Lisaks kehtivad veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis MuKSi §-dest 52 ja 58 tulenevad täiendavad nõuded. Veealusel mälestisel on keelatud ankurdamine, traalimine, süvendamistööde tegemine ja tahkete ainete kaadamine (§ 52 lg 6). Veealuse mälestise kaitsevööndis tuleb nimetatud tegevustest Muinsuskaitseametit ette teavitada (§ 58 lg 3 p 4). Samuti tuleb Muinsuskaitseametit kaasata muudes asjakohastes haldusmenetlustes, kui kavandatav tegevus võib mõjutada mälestist või selle kaitsevööndit.

4.7. Muinsuskaitseamet hindab iga kavandatava tegevuse puhul selle võimalikku mõju mälestisele ja selle kaitsevööndile ning võib määrata tegevuse lubamise tingimused, sealhulgas uuringu tegemise kohustuse, või keelduda tegevuse lubamisest, kui see ohustab mälestise säilimist.

4.8. Veealusel mälestisel ja selle kaitsevööndis on sukeldumine lubatud üksnes MuKS § 42 kohaselt, s.o Muinsuskaitseameti väljastatud sukeldumisloa alusel või veealusele mälestisele sukeldumise teenuse osutaja järelevalve all. Sukeldumisest tuleb Muinsuskaitseametit teavitada MuKS § 42 lõikes 4 sätestatud korras.

Leevendused

4.9. Käesoleva käskkirjaga ei tehta MuKS § 19 lõike 2 punktis 4 nimetatud leevendusi. Veealuse arheoloogiamälestise puhul võivad kõik MUKSis reguleeritud tegevused, sealhulgas ehitamine, ankurdamine, traalimine, süvendamine, kaadamine ning muud merepõhja mõjutavad tegevused otseselt või kaudselt kahjustada mälestist, selle arheoloogilist kultuurkihti või säilimist toetavat keskkonda. Samuti võivad mälestise kaitsevööndis kavandatavad tegevused mõjutada setete liikumist, hüdrodünaamilisi tingimusi või muid tegureid, mis on olulised vraki pikaajaliseks säilimiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud vabastada mälestisel või selle kaitsevööndis tehtavaid tegevusi MuKSis sätestatud loa-, kooskõlastus- ega teavitamiskohustusest.

5. Kokkuvõte

3.1. Arvestades laevavrakkide kultuuriväärtust, kaaludes avalikke ja menetlusosaliste huve ning võttes arvesse muid asjasse puutuvaid asjaolusid, tunnistada käskkirja punktis 1 nimetatud laevavrakid arheoloogiamälestistena kultuurimälestisteks. Mälestiseks tunnistamine on vajalik, et tagada nende kui taastumatu veealuse kultuuripärandi säilimine ning täita Eesti rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad UNESCO 2001. aasta veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist.

6. Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht

6.1. Enne kultuurimälestiseks tunnistamist kuulatakse ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoht.

6.2. Muinsuskaitse Nõukogu arutas ettepanekut 25.08.2026 toimunud koosolekul ja otsustas seda toetada.