Asulakohad ja muistsed põllujäänused paiknevad Harju maakonnas Jõelähtme vallas Jõesuu ja Jägala-Joa külades Jägala jõe alamjooksul üles paisutatud Linnamäe paisjärve idakaldal. Muististest 300 m kaugusel läänes ja loodes paiknevad muinsuskaitse all olevad linnus „Jägala linnamägi“ (reg nr 17535), asulakoht (reg nr 17534) ja Linnamäe hüdroelektrijaama pais (reg nr 30418).

Linnamäe paisjärve ümbruse arheoloogiapärandi uurimislugu on pikk ning selle käigus kogutud teave osutab mitmekesisele inimtegevusele aastatuhandete vältel. Jägala Jõesuu linnamäe lähiümbrus Jägala jõe alamjooksul on rikkalik piirkond eriaegsete muististe poolest. Jägala Jõesuu linnuse piirkonnas paiknevaid muistiseid uuris põhjalikult aastatel 2008–2013 arheoloog Aivar Kriiska.

Muistsed inimasustuse ja -tegevuse jäljed Jägala jõe alamjooksul asuvad uuringute kohaselt kontsentreeritult kolmes lähestikku asuvas piirkonnas.
   1) Jägala Jõesuu linnuse piirkond, kus lisaks rauaaegsele linnusele (u 350 eKr–150 pKr) ja sellele eelnenud kindlustatud asulale (u 500 eKr) on avastatud kiviaegsed asulakihid (u 4500–3700 eKr) ning fossiilsete põldude jäänused (u 6.–3. saj eKr). Linnusest 75–150 m põhja ja kirde suunas paikneb Jägala Jõesuu linnuse asulakoht, mille kultuurkiht on mattunud luiteliiva alla. Kõik need eriaegsed ühes piirkonnas paiknevad muistised on juba riikliku kaitse all.
   2) Asulakoht ja muistsed põllujäänused (käskkirja p 1.1) asuvad Jägala Jõesuu linnusest u 200–600 m idas, Linnamäe paisjärve ääres paikneval 3,9 ha suurusel alal. Siit on avastatud Jägala Jõesuu V asulakoht (u 3900 eKr) ning fossiilsete põldude jäänused, mille noorim põllukiht on dateeritud aega u 750 pKr.
   3) Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste (käskkirja p 1.2) muististekompleks koosneb seitsmest eriaegsest asualakohast, mille dateeringud jäävad vahemikku 6510 eKr kuni 1050 pKr, kuid põllujäänuste dateering on ebaselge. Tihedalt eriaegsete asulakohtade ja fossiilsete põllujäänustega kaetud ala suuruseks on 7,5 ha.

Ettepaneku tunnistada asulakohad ja muistsed põllujäänused arheoloogiamälestisteks tegi arheoloog Aivar Kriiska, teavitades Muinsuskaitseametit muististe avastamisest 2008. aastal. Muististe avastamisele järgnesid arheoloogilised välitööd aastatel 2008–2013.

Ettepaneku Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi suurendamiseks selliselt, et kaitsevööndisse oleks haaratud Linnamäe paisjärv, tegi Wooluvabrik OÜ 2019. aastal.

Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi suurendamise vajaduse väljaselgitamiseks koostasid Muinsuskaitseameti Harjumaa nõunik L. Renter ja Harjumaa nõunik-arheoloog H. Kaldre eksperdihinnangu. See valmis 2019. aasta lõpus.

Lähtudes esitatud ettepanekutest ja koostatud eksperdihinnangust algatas Muinsuskaitseamet menetluse asulakohtade ja muistsete põllujäänuste mälestiseks tunnistamise ning lähestikku asuvatele mälestistele ühise kaitsevööndi kehtestamise kaalumiseks.

Muinsuskaitseamet kaasas menetlusse maaomanikud ja -valdajad ning ootas nende arvamusi mälestiseks tunnistamise ja ühise kaitsevööndi loomise kohta 31. jaanuariks 2020. Lisaks avaldasid soovi olla menetlusse kaasatud Eesti Kalastajate Selts ja MTÜ Jägala Kalateed.

Jõelähtme Vallavolikogu nõustus muististe mälestiseks tunnistamise ja ühise kaitsevööndi loomisega ega esitanud vastuväiteid. Wooluvabrik OÜ ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium toetasid ettepanekut. Riigimetsa Majandamise Keskus nõustus ettepanekuga. Elering AS-il ja Maanteeametil vastuväited puudusid. Kaitseministeerium samuti vastuväiteid ei esitanud, kuid palus täpsustada mälestiseks tunnistamisega kaasnevaid piiranguid. Keskkonnaamet ja Jägala Kalateed MTÜ küsisid täiendavat infot lõpliku seisukoha kujundamiseks. Keskkonnaministeerium pöördus Kultuuriministeeriumi poole palvega oodata enne otsuse tegemist ära vee-erikasutusloa andmise lahendus. Eraomanik A. K. arvamust ei esitanud. Eraomanik M. M.-le posti teel tähitud kirjaga saadetud teavitust ei õnnestunud kätte toimetada.

Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste riikliku kaitse eelduse väljaselgitamiseks ning ühise kaitsevööndi loomiseks koostas Muinsuskaitseameti arheoloogianõunik M. Veldi täiendava eksperdihinnangu. M. Veldi koostatud eksperdiarvamus täpsustas ja täiendas varasemat eksperdihinnangut arheoloogia kohta.

Täiendav eksperdihinnang koos õigusakti eelnõuga saadeti menetlusosalistele tutvumiseks ja arvamuse andmiseks. Muinsuskaitseamet ootas arvamusi hiljemalt 20. aprilliks 2020.

Keskkonnaministeerium esitas arvamuse ja ettepanekud ning palus mitte teha kaitsevööndi laiendamise otsust enne, kui on lõplikult lahenenud veeloa andmise küsimus Linnamäe paisul. Keskkonnaamet esitas täiendavad küsimused ning arvamuse, mille kohaselt ei nõustu kaitsevööndi laiendamisega Jägala jõe hoiualale. Jägala Kalateed MTÜ ei nõustunud samuti kaitsevööndi laiendamise ettepanekuga. Kaitseministeerium, Maanteeamet ja Elering AS vastuväiteid ei esitanud. Riigimetsa Majandamise Keskus kinnitas oma varasemat seisukohta ning nõustus ettepanekuga. Jõelähtme Vallavolikogu ja Wooluvabrik OÜ edastasid toetava seisukoha. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil arvamusi ja ettepanekuid ei olnud. Maaomanik A. K. arvamust ei esitanud. Maaomanik M. M. esitas vastuväited juba kaitse all oleva asulakoha (reg nr 17543) liitmisele kavandatava kaitsevööndiga. Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste mälestiseks tunnistamise kohta (eelnõu p-d 1 ja 2) M. M.-il vastuväiteid puudusid.

Muinsuskaitseamet kaalus laekunud arvamusi ja vastuväiteid ning saatis 14. augustil 2020 täiendatud eelnõu veelkord menetlusosalistele tutvumiseks ja arvamuse andmiseks. Keskkonnaamet kinnitas varasemat seisukohta, milles ei nõustu kaitsevööndi laiendamisega Jägala jõe hoiualale. Jägala Kalateed MTÜ esitas täiendavad vastuväited, milles nad sisuliselt kordavad varasemat seisukohta, et ei nõustu paisjärve kaitsevööndisse haaramisega. Eraomanik A. K., kes menetluses enne arvamusi ega vastuväiteid ei esitanud, andis teada, et ei soovi kaitseala laiendamist oma kinnistutele. Menetluse käigus saatis Eesti Kalastajate Selts Muinsuskaitseametile märgukirja, milles ei nõustunud kultuurimälestistele kavandatava ühise kaitsevööndi laiendamisega Linnamäe paisjärvele. Muinsuskaitseamet käsitles märgukirja vastuväitena käsilolevas kaitsevööndi määramise menetluses. Ülejäänud menetlusosalised täiendavaid arvamusi ega vastuväiteid ei esitanud.

Muinsuskaitseamet kaalus esitatud arvamusi, vastuväiteid, ettepanekuid, eksperdihinnangutes esitatud argumente jm asjasse puutuvat ning leidis, et asulakohtade ja muistsete põllujäänuste mälestiseks tunnistamine kultuuriväärtuste säilitamiseks ja lähestikku asuvatele mälestistele ühise kaitsevööndi kehtestamine mälestistele sobiva ja toetava keskkonna säilitamiseks on põhjendatud.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja kaitse alla võtmise põhjendus

Muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eelduseks, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15. mai 2019. a määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Vastavus riikliku kaitse eelduste üldistele kriteeriumitele

Riikliku kaitse üldistest kriteeriumitest kaaluti asulakohtade ja muistsete põllujäänuste puhul olulisust, selektiivsust ja originaalsubstantsi säilivust.

Jägala asulakohad ja muistsed põllujäänused pärinevad väga pikast perioodist – mesoliitikumist kuni viikingiaja lõpuni (u 6500 eKr – 1050 pKr). Senised uuringud on näidanud, et Jägala asulakohtadelt saadud leiumaterjal on võimaldanud ümber hinnata nii mesoliitiliste asulakohtade paiknemist maastikul kui ka kiviaegsete tööriistade materjalide kasutamist. Samuti on tegemist ühe Põhja-Eesti tähtsama viikingiaja keskusega, millel on väga kõrge teaduslik potentsiaal. Tegemist on Eesti kultuuripärandile tervikuna oluliste muististega.

Eesti arheoloogilise leiuainese kontekstis on Jägala jõe alamjooksu piirkond silmapaistvalt rikas arheoloogiliste muististe poolest. See on piirkond, kus suure tõenäosusega avastatakse veelgi uusi muistiseid. Muististe eriaegne pikk kasutusperiood võimaldab mikroregiooni tasandil luua ajatelje inimese ja looduse vastastikuse koosmõju uurimiseks. Jägala jõe alamjooksu muistised ja maastikud esindavad Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa.

Kaitse alla esitatavad muistised on väga hästi säilinud ajaloolise maastiku osa. Muististe originaalsubstantsi on minimaalselt lõhutud kaabeldus- ja tee-ehitustööde käigus. Muististe alale ei ole rajatud ehitisi.

Vastavus arheoloogiamälestiste kriteeriumitele

Arheoloogiamälestiste kriteeriumitest kaaluti Jägala asulakohtade ja muistsete põllujäänuste puhul vanust ja asukohta, teabe teaduslikku väärtust ja ainulaadsust, silmapaistvust ja erilisust ning säilitatavust.

Asulakohtade kultuurkiht sisaldab kivi- ja rauaaja asulakohtadele iseloomulikku leiumaterjali, st arte- ja ökofakte, sh kvartsi- ja tulekivikillud, luufragmendid ja savinõukillud. Lisaks esemelisele materjalile on avastatud vähemalt üks kiviaegne tulease ning juhuleiuna nooleots, mis on dateeritud vahemikku 4200–2000 eKr. Jägala asulakohad ning muistsed põllujäänused on kõrge teadusliku väärtusega ning oma olemuselt ainulaadsed. Jägala jõe alamjooksu piirkond on arheoloogilise leiuainese poolest silmapaistev ja eriline ning omab kõrget kultuuriväärtust.

Asulakohad ja muistsed põllujäänused on maa-alalised muistised, mida on võimalik säilitada ainult oma algses asupaigas. Mälestiste kultuurkihi teisaldamisega mälestised häviksid.

Asulakohad ja muistsed põllujäänused vastavad riikliku kaitse eeldusele ja esindavad Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Riikliku kaitse alla esitatud Jägala muistsed asulakohad ja põllujäänused, mille kasutusaeg ulatub mesoliitikumist kuni viikingiajani (u 6500 eKr – 1050 pKr), illustreerivad ajalist mitmekesisust ja -kihilisust.  Muististe alal säilinud ehitiste või muud inimese rajatud objektide jäänused (nt tuleasemed, põllujäänused) ja arheoloogilised leiud on hindamatu allikas kiviaja ühiskonna, majanduse, religiooni ning loodusolude uurimisel. Riikliku kaitseta ohustavad asulakohti detektorirüüste, salajased kaevamised ning teadmatusest tulenev lõhkumine.

Mälestiste piir

Asulakohad ja muistsed põllujäänused on maa-alalised objektid, mille puhul on MuKS-i § 19 lõike 2 punkti 1 kohaselt vajalik määrata mälestise piir. Mälestiste piiri määramisel on lähtutud aastatel 2008–2013 Aivar Kriiska juhitud välitööde andmetest. Lisaks välitööde andmetele on piiri määramisel tuginetud katastripiiridele, teedele, loodusobjektidele ja maastiku kõrgusandmetele.

Kaitsevööndi eesmärk ja ulatus

MuKS-i § 14 lõike 1 kohaselt võib kinnismälestise kaitseks kehtestada kaitsevööndi, kaaludes selle vajalikkust ja ulatust kaitsevööndi eesmärkidest lähtudes. Kuna juba kaitse all olevad mälestised linnus „Jägala linnamägi“, asulakoht ja Linnamäe hüdroelektrijaama pais ning käesoleva käskkirjaga mälestiseks tunnistatavad asulakohad ja muistsed põllujäänused paiknevad lähestikku ja moodustavad ajaloolise terviku, kehtestatakse mälestistele ühine kaitsevöönd (MuKS-i § 14 lg 6).

Linnus „Jägala linnamägi“ ja asulakoht on tunnistatud arheoloogiamälestiseks kultuuriministri 27. juuli 1998. a määruse nr 20 „Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punktidega vastavalt 164 ja 163. Mälestiseks tunnistamise õigusaktiga mälestisele kaitsevööndit ei kehtestatud. 1998. aastal kehtinud muinsuskaitseseaduse kohaselt oli mälestise kaitsevööndiks automaatselt 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei olnud kaitsevööndit kehtestatud. Seega tekkis kaitsevöönd seaduse ja mälestiseks tunnistamise õigusakti koostoimes. Käesoleval ajal reguleerib sellist juhtumist MuKS § 95.

Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndiks määrati 2016. aastal mälestiseks tunnistamise käskkirjaga Tammi maaüksus (katastritunnus 24505:002:0030). See tunnistatakse käesoleva käskkirja punktiga 5 kehtetuks ning pais haaratakse mälestiste ühisesse kaitsevööndisse.

Mälestiste ühise kaitsevööndi ettepanek on tehtud lähtudes MuKS-i § 14 lõikes 2 toodud eesmärkidest.

Esiteks on kaitsevööndi määramine vajalik, et tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning neid ümbritsevate mälestistega seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimine (MuKS § 14 lg 2 p 1). Selleks on kaitsevööndisse haaratud Linnamäe paisjärv. Paisjärv on Linnamäe hüdroelektrijaama paisu lahutamatu osa, mis võimaldab hüdroenergia tootmist ja tagab sellega mälestiseks oleva paisu kasutamise algses funktsioonis, toetab mälestise säilimist ja mõistmist (ilmestab elektritootmise tehnoloogia arenemist ja kasutusvõimalusi). Ilma paisuta ei oleks paisjärve ja ilma paisjärveta ei ole pais algses kasutuses. Linnamäe paisjärve kaldal paiknev töötav hüdroelektrijaam koos ümbritseva keskkonnaga moodustab väärtusliku terviku, mis iseloomustab piirkonna ajaloo aastatuhandete pikkust järjepidevust ning inimasustusest ja -tegevusest tekkinud muutusi. Kultuurmaastiku ajaline mitmekihilisus on väärtus, mida hoida. Linnamäe paisjärv toetab selle kallastel paiknevate ehitis- ja arheoloogiamälestisete säilimist olemasolevas, ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas ning on oluline Eesti ajaloo ja kultuuripärandi ja Linnamäe piirkonna identiteedi ja eripära säilitamise seisukohast.

Teiseks on kaitsevööndi eesmärk MuKS-i § 14 lõike 2 punkti 2 kohaselt tagada kinnismälestiste vaadeldavus. Ühine kaitsevöönd kehtestatakse kinnismälestiste Linnamäe hüdroelektrijaama pais ja Linnus „Jägala linnamägi“ vaadeldavuse tagamiseks. Linnamäe hüdroelektrijaama paisu puhul on tegemist silmapaistva, mastaapse rajatisega, mis on visuaalselt dominantne objekt maastikul ning hästi vaadeldav nii paisjärve lääne-, edela- ning lõunakallastelt. Olulised vaated avanevad paisule ka põhja suunast jõe mõlemalt kaldalt. Samuti on olulised vaated paisult linnamäele ja linnamäelt paisule.

Kolmandaks on kaitsevööndi eesmärk kinnismälestisi ümbritseva arheoloogilise kultuurkihi säilimine (MuKS § 14 lg 2 p 3). Arheoloogilise kultuurkihi paksus ja intensiivsus võivad paiguti erineda ning ilma täielikult arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole asulakohtade kultuurkihi ulatust võimalik täpselt määrata. Kaitsevöönd aitab kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib ulatuda mälestise piirist kaugemale. Ühise kaitsevööndi moodustamine aitab kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib ulatuda juba kaitse all olevate mälestiste aladelt kaugemale ning jääda nende ja uute mälestiste vahele. Ühise kaitsevööndiga tagatakse mälestiste seni avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks teaduslikuks uurimiseks. Arvestades kultuurkihi lasumist jõekallastel, on tõenäoline, et paisjärvepoolsetel aladel on alla langenud arheoloogilist kultuurkihti koos arheoloogiliste leidudega ja seetõttu on arheoloogiamälestiste seisukohast kaitsevööndi laiendamine paisjärve suunas põhjendatud. Asulakohad ja muistsed põllujäänused tõusevad ümbritsevast maastikust põhja-, ida- ja lõunaosas esile luiteliivadega kaetud kõrgemate aladena, on maastikul piiritletud, mistõttu need muistised ei vaja praeguses uurimisseisus laiemat kaitsevööndit põhja-, ida- ja lõunasuunas.

Mälestiste ühise kaitsevööndi piiri määramisel on tuginetud katastripiiridele, Linnamäe paisjärve paiknemisele maastikul ja paisjärve kaldajoonele, teedele, loodusobjektidele, maastiku kõrgusandmetele ning mälestistele avanevatele vaadetele.

Ühine kaitsevöönd kattub paisjärve piirkonnas osaliselt Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndiga. Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndi eesmärk on tagada sujuv üleminek muinsuskaitseala hoonestus- ja külastruktuurile ning tagada muinsuskaitseala vaadeldavus. Kuna muinsuskaitseala eesmärgid erinevad kavandatava ühise kaitsevööndi eesmärkidest, on kaitsevööndite osaline kattumine põhjendatud.

Menetlusosaliste arvamused ja vastuväited

Menetlusosalised on mälestiseks tunnistamise ja ühise kaitsevööndi kehtestamise menetluses ära kuulatud, nende argumente  hinnatud ja neile vastatud.

1) Keskkonnaministeerium on seisukohal, et Linnamäe hüdroelektrijaama (edaspidi Linnamäe HEJ) paisu kaitsevööndi laiendamine ja muististe mälestiseks tunnistamine ei ole põhjendatud enne keskkonnaloa vee erikasutuseks otsustamist, sest pooleliolev haldusmenetlus (veeloa menetlus) võib kultuurimälestiste kaitse alla võtmist mõjutada. Nii Keskkonnaministeerium kui ka Keskkonnaamet juhtisid tähelepanu asjaolule, et veeloa olemasoluta, kuid mille menetlus praegu käib, on kinnisasja valdajal kohustus paisutus likvideerida. Seetõttu on võimalik, et Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kaitsevööndi planeeritav laiendamine võib minna vastuollu kehtivate õigusaktidega juhul, kui veeluba paisutamiseks ei väljastata.

Muinsuskaitseamet selgitas vastuses, et ehitismälestise seisukohast on paisutamise jätkamine oluline. Paisjärve puhul on tegu osaga terviklikust süsteemist, mille likvideerimine seab ohtu mälestise säilimise. Paisjärve olemasolu on Linnamäe hüdroelektrijaamas elektri tootmise eelduseks. Toimiv ja kasutuses olev hüdroelektrijaam tagab mälestise kasutuse ja järjepideva hooldamise. Samuti tuleb arheoloogiamälestiste kaitsel lähtuda ettevaatuspõhimõttest (MuKS § 3 lg 4), mille kohaselt võib iga laiaulatuslikum keskkonnamuutus olla pöördumatute tagajärgedega arheoloogilise kultuurkihi säilimisele. Arheoloogiamälestiste seisukohalt on oluline nende säilimine olemasolevas, ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas.

2) Keskkonnaministeerium juhtis tähelepanu, et Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndi laiendamise menetluses peab hindama kaitsevööndi laiendamise mõju lähtudes keskkonnakaitselistest, sh loodusdirektiivi nõuetest. Esitatud eelnõu kohaselt nähakse ette muinsuskaitsealased eesmärgid, kuid ei ole kaalutud, milline mõju on muinsuskaitsevööndil keskkonnakaitseliste eesmärkide täitmisele. Sarnase tähelepaneku tegi ka Jägala Kalateed MTÜ oma pöördumises ning lisas, et KeHJS-i järgi on vee paisutamine olulise keskkonnamõjuga tegevus ning Natura alal tohib olulise keskkonnamõjuga tegevust teha ainult siis, kui on kohaldatud Natura erand. Nii Jägala Kalateed MTÜ kui ka Eesti Kalastajate Selts on arvamusel, et paisjärv tuleb likvideerida, sest see asub Natura kaitsealal ja on vastuolus EL-i veepoliitika raamdirektiiviga.

Keskkonnaamet selgitas nimetatud vastuolu sisu järgnevalt. Loodav kaitsevöönd kattub olemasoleva Jägala jõe hoiuala ja Jägala loodusalaga, mille kaitse-eesmärk on muu hulgas jõelise elupaiga kaitse. Kaitsevööndi olemasolu ei saa õiguslikult välistada jõelise elupaiga taastamist tulevikus. Keskkonnaameti arusaamisel on ühise kaitsevööndi eesmärk säilitada paisjärv, kuid paisjärve olemasolu seab ohtu elupaikade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi, mistõttu on kaitsevööndi kehtestamine looduskaitseseadusega vastuolus.

Vastuseks nendele argumentidele tuleb juhtida tähelepanu, et riikliku kaitse alla võtmisega ei kaasne muudatusi senises keskkonnas. Kaitsevööndi ülesanne on teenida hüve säilimist ning sealjuures saab küsimus olla ainult selles, kas kaitsevöönd täidab seda ülesannet kavandatud ulatuses piisaval määral või mitte.

Keskkonnaamet on seisukohal, et kehtestatav siseriiklik haldusakt ei saa minna vastuollu liikmesriigile seatud kohustusega (näiteks loodusdirektiiviga), väites, et Euroopa Liidu õigus on siseriikliku õiguse suhtes ülimuslik. Samas asutakse Keskkonnaministeeriumi enda tellitud õigusanalüüsis (Laus ja Partnerid õigusarvamus, 08.09.2020) seisukohale, et kultuuriväärtus võib olla kaalukas põhjus loodusdirektiivi nõuetest erandi rakendamiseks. Lisaks tuleb silmas pidada, et loodusdirektiivi tuleb kohaldada kooskõlas ja koostoimes selle teiste artiklitega. Näiteks peavad loodusdirektiivi art 2 lg 3 kohaselt /.../ rakendatavad meetmed arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi nõudeid ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.

Vee, sh jõgede hea seisukorra nõue tuleneb Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivist. Kaitsealuste vesirajatiste või muu avaliku huvi olemasolu korral on siiski võimalik teha erandeid (raamdirektiivi artikkel 4(3)), kui veekogu looduslikuna taastamine avaldaks negatiivset mõju keskkonnale laiemalt, sh kultuuripärandile või inimeste muule võrdselt tähtsale püsivale arendustegevusele. Kaalutlusõiguse näeb riigisiseses õiguses ette veeseaduse § 17 lg 4¹, mis jõustus 01.07.2016. a.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) eesmärk on loodusliku mitmekesisuse säilitamine ja kaitse ning seejuures kohustus kõrvaldada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid, et kaitsta keskkonda, inimeste tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonna juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 2¹ järgi on keskkonnamõju ka mõju kultuuripärandile. Sama seaduse § 2² järgi on oluline keskkonnamõju selline, mis võib põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.

3) Keskkonnaameti hinnangul on mälestiste kaitsevööndi laiendamise aluseks olevad andmed ebapiisavad ja sisaldavad vigu. Keskkonnaamet seab kahtluse alla mitmed väited Linnamäe HEJ paisu kaitsevööndi laiendamise vajaduse kohta koostatud (2019. a) eksperdihinnangus ning juhib tähelepanu, et mitmel juhul puuduvad viited teaduslikele allikatele või uuringutele. Sarnasel seisukohal on ka Jägala Kalateed MTÜ.

Muinsuskaitseamet on menetluse käigus selgitanud, et 2019. a koostatud eksperdi arvamus paisu kaitsevööndi laiendamise vajaduse väljaselgitamiseks on üks tõend tõendite kogumist ning see on esitatud koostamise ajaks kogunenud informatsiooni arvestades. 2019. a eksperdihinnangu koostamise ajal oli muististe mälestiseks tunnistamine samuti alles kaalumisel. Seepärast koostas Muinsuskaitseamet täiendava eksperdihinnangu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste mälestiseks tunnistamise kaalumiseks, milles on veelkord analüüsitud lähestikku asetsevatele mälestistele ühise kaitsevööndi loomise vajadust. Eelnõu koostamisel on arvestatud kaalukaid tõendeid, st arheoloogia osas on arvestatud 2020. a alguses koostatud täiendavat eksperdihinnangut.

4) Keskkonnaamet palus selgitada, milliseid lahendusi näeb Muinsuskaitseamet ette olukorras, kui ettevõtja kaotab huvi paisutamise vastu (nt majanduslike raskuste korral või olukorras, kus tootmistegevust lubada pole võimalik) ning keskkonnaluba enam ei soovi. Sarnase küsimusega pöördus ka Jägala Kalateed MTÜ ning oli seisukohal, et paisuomanikele seatakse põhiseadusevastane kohustus. See tähendab, et võib tekkida olukord, kus paisu omanikku sunnitakse keskkonnaloaga loastatud paisutustegevust jätkama ka vastu omaniku tahtmist.

Küsimusele, millised saavad olema lahendused muinsuskaitselisest aspektist juhul kui ettevõtja kaotab huvi paisutamise vastu (majanduslike raskuste korral või olukorras, kus tootmistegevuse lubamiseks puudub perspektiiv) või ei soovigi keskkonnaluba, on ette näha optimaalne mälestise säilimise tagamiseks kohustamine (st hooldus ja remondi kohustus) ulatuses, mis tagab mälestise säilimise. Võib arvata, et olukorras, kus puudub tootmisest saadav tulu, on see kohustus omanikule raskem kanda kui seda oleks tulutoova objekti puhul. Kuid ka see pole muinsuskaitse valdkonnas ebatavaline, sest valdav osa mälestistest ei tooda nende omanikele tulu ja see asjaolu ei mõjuta (ei leevenda) mälestise omaniku kohustust tagada objekti säilimine. Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et mälestise kasutamine selle algses funktsioonis kahtlemata toetab mälestise säilimist, sh majanduslikult.

5) Nii Keskkonnaamet kui ka Jägala Kalateed MTÜ palusid selgitusi planeeritava kaitsevööndi ulatuse kohta.

Muinsuskaitseamet on menetluse käigus kaalunud kaitsevööndi võimalikku ulatust. Võttes arvesse avanevaid vaateid mälestistele ja mälestistelt, katastripiire, Linnamäe paisjärve paiknemist maastikul ja paisjärve kaldajoont, teid, loodusobjekte, maastiku kõrgusandmeid ning osaliselt ka menetlusosaliste seisukohti, on kaitsevööndi ulatust võrreldes esialgse ettepanekuga vähendatud. Kaitsevööndi lõunapoolne piir, mis algul ühtis Linnamäe kinnistu piiriga, on nihutatud paisjärve kaldajooneni, sest lõunakalda kaitsevööndisse haaramine ei mõjuta oluliselt mälestistele avanevaid vaateid ning teated arheoloogiliste leidude kohta nimetatud alal puuduvad. Asulakohad ja muistsed põllujäänused tõusevad ümbritsevast maastikust põhja-, ida- ja lõunaosas esile luiteliivadega kaetud kõrgemate aladena, on maastikul piiritletud, mistõttu need muistised praeguses uurimisseisus laiemat kaitsevööndit põhja-, ida- ja lõunasuunas ei vaja. Arvestades kultuurkihi lasumist jõekallastel, on tõenäoline, et paisjärvepoolsetel aladel on alla langenud arheoloogilist kultuurkihti koos arheoloogiliste leidudega ja seetõttu on arheoloogiamälestiste seisukohast kaitsevööndi laiendamine paisjärve suunas põhjendatud.

6) Jägala Kalateed MTÜ on menetluse käigus korduvalt kahtluse alla seadnud mälestiseks oleva Linnamäe hüdroelektrijaama paisu kultuuriväärtuse ning viitab paisule kui destruktiivsele objektile, mis on oluliselt kahjustanud arheoloogiamälestist linnus „Jägala linnamägi“ (reg nr 17535). Jägala Kalateed MTÜ arvamuse kohaselt on Muinsuskaitseamet paisutustaseme hoidmist põhjendanud peamiselt sellega, et kui vesi paisjärvest kaob, vajub Linnamägi kokku.

Linnamäe HEJ paisu mälestiseks tunnistamise menetlus tehti sel ajal kehtinud muinsuskaitseseaduse ning Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord“ (edaspidi kord) järgi. Toona kehtinud korra kohaselt võeti riikliku kaitse alla võtmisel arvesse asja päritolu, kujunemist, kultuuriruumi jm ning menetluses koostasid eksperdid hinnangu asja kultuuriväärtuse kohta, menetlusse kaasati puudutatud isikud. Asja mälestiseks tunnistamise menetluses andis selle kohta arvamuse asjatundjatest koosnev Muinsuskaitse Nõukogu. Menetlus tehti kehtiva korra kohaselt, menetlusse oli kaasatud Keskkonnaamet ning menetlust ja selle tulemusena kujunenud otsust ei saa pidada meelevaldseks. Muinsuskaitseamet on paisu kultuuriväärtust puudutavates küsimustes Jägala Kalateed MTÜ-le selgitusi jaganud, sh otsustanud mitte algatada Linnamäe HEJ paisu mälestiseks olemise lõpetamise menetlust.

Mälestiseks olev Linnus „Jägala linnamägi“ on aja jooksul säilimise mõttes jäänud heasse keskkonda. Ei saa nõustuda väitega, et kaitsevööndi loomise ühe peamise põhjendusena on Muinsuskaitseamet välja toonud Linnamäge ohustava erosiooni võimaluse. See väide on mälestiseks tunnistamise ja kaitsevööndi kehtestamisel väikese kaaluga argument. Lähikonnas avastatud ja kaitse alla võetavate arheoloogiamälestistega seoses on asukoha kultuurkihi potentsiaali silmas pidades otstarbekas ja kohane kehtestada ühine kaitsevöönd lähestikku paiknevatele ja omavahel seotud mälestistele, mis moodustavad üksteist toetava mitmekesise kultuurilise kihistusega ala.

7) Eesti Kalastajate Selts ei pea Linnamäe paisjärve Eesti ajaloo ja kultuuripärandi osaks, sest tegemist on tehistekkelise uusmoodustisega. Lisaks jääb seltsi jaoks selgusetuks, mil viisil aitab paisutuse säilitamine kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, samuti ollakse seisukohal, et kultuurkiht on mudasette tõttu hävimas juba praegu. Jägala Kalateed MTÜ ei nõustu paisjärve kultuuriväärtusega objektiks nimetamisega ja juhib sealjuures tähelepanu just paisjärve noorele vanusele.

Vastuseks nendele argumentidele tuleb juhtida tähelepanu, et kultuur ja kultuurimälestised ongi inimtekkelised ning kultuurmaastiku ajaline mitmekihilisus on väärtus, mida hoida. Paisjärv on ehitismälestiseks tunnistatud Linnamäe hüdroelektrijaama paisulahutamatu osa mis kaitsevööndisse haaratuna toetab nii ehitis- kui ka arheoloogiamälestiste säilimist sobivas keskkonnas ning vaadeldavust. Linnamäe paisjärve ja selle kallastel paiknevate ehitis- ja arheoloogiamälestiste säilimine olemasolevas, ajalooliselt väljakujunenud keskkonnas on oluline Eesti ajaloo ja kultuuripärandi ning Linnamäe piirkonna identiteedi ja eripära säilitamise ning mõistmise seisukohast. Kaitsevööndi piiri määramisel on arvestatud iga objekti eripäradega, et tagada maksimaalselt mälestiste säilimine sobivas keskkonnas. Arheoloogilised väärtused säilivad kõige paremini siis, kui ei sekkuta pinnasekihtide lasumisse: iga muutus võib otseselt või kaudselt kahjustada kultuurkihti (nt muutused veekasutuses muudavad pinnase omadusi). Antud kohas on kiviaja asulakohtade ja rauaaja põllujäänuste / asulakohtade arheoloogiline kultuurkiht säilimise mõttes heas keskkonnas (mattunud luiteliivade alla) ja olemasoleva olukorra säilitamine kaitseb arheoloogilist kultuurkihti hävimise eest. Paisjärve asulakohtade poolsetel aladel peab maksimaalselt hoiduma pinnasekihtide lasumisse sekkumisest. Ka muda eemaldamisel tuleb pidada silmas, et kalda lähedalt seda ei kooritaks ning kaugemates osades tagada, et ei hakkaks toimuma lihkumisi.

8) Eraisikust maaomaniku M. M.-i arvamuse kohaselt puuduvad teaduslikud tõendid asulakoha (reg nr 17534) kultuurimälestiseks olemise kohta ning ta ei pea õigustatuks asulakoha liitmist kavandatava kaitsevööndiga. Omanik tegi ettepaneku asulakoha mälestiseks olemise lõpetamiseks.

Muinsuskaitseamet kaalus ettepanekut ning leidis, et asulakoht kultuurimälestiste registri numbriga 17534 vastab endiselt riikliku kaitse eeldusele. Mälestiseks olemise lõpetamiseks menetlust ei algatatud. Ettepaneku tegijale esitati ülevaade teadusliku informatsiooni kohta, mis näitab vajadust säilitada muistist kaitstava kultuurimälestisena. Muinsuskaitseamet selgitas, et kaitsevööndi piiri määramisel on arvestatud iga objekti eripäradega, et tagada mälestiste maksimaalne säilimine sobivas keskkonnas. Arheoloogilise kultuurkihi paksus ja intensiivsus võivad paiguti erineda ning ilma täielikult arheoloogiliselt läbi kaevamata ei ole asulakohtade kultuurkihi ulatust võimalik täpselt määrata. Seega aitab ühine kaitsevöönd kaitsta arheoloogilist kultuurkihti, mis võib ulatuda seni teadaolevatelt mälestiste aladelt kaugemale. Ühise kaitsevööndiga tagatakse mälestiste seni avastamata arheoloogilise kultuurkihi ja leidude säilimine edaspidiseks teaduslikuks uurimiseks.

9) Eraisikust maaomanik A. K. andis teada, et ei soovi oma kinnistute kaitsealasse haaramist, sest sellisel juhul ei pea ta edaspidi võimalikuks kinnistutel oma äranägemise järgi majandamist (nt peenramaade kaevamine).

Muinsuskaitseamet on menetluse käigus maaomanikku nõustanud ja selgitanud, et kaitsevööndi laiendamine ei muuda juba kehtivaid kitsendusi mälestise alal ja selle kaitsevööndis ning uue ettepaneku kohaselt laieneks kaitsevöönd mõnevõrra kagu suunas. Igapäevaelu tegevused (sh peenramaa kaevamine, ehitustööd) ning senine maakasutus on jätkuvalt võimalikud. Piirkonnas tehtud arheoloogilised uuringud on näidanud, et arheoloogiline kultuurkiht asub kohati kuni 1,5 m sügavusel, kus igapäevaelu toimingud ja senine maakasutus seda ei kahjusta ning võivad jätkuda.

10) Teised menetlusosalised vastuväiteid ei esitanud. Küll aga palus Kaitseministeerium menetluse käigus lisateavet neile kui kinnisasja valitsejale kaasnevate kohustuste, kitsenduste ja piirangute kohta mälestiseks tunnistamise ja mälestistele ühise kaitsevööndi kehtestamise korral.

Muinsuskaitseamet vastas, et mälestise alal on ehitamiseks, haljastustöödeks, raietöödeks, pinnase teisaldamiseks, pinnase juurdeveoks ning maapinna ettevalmistamiseks metsaseaduse mõistes vajalik Muinsuskaitseameti luba (MuKS § 52). Kõigile mälestise alal kavandatavatele kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud töödele määratakse vajaduse korral enne arheoloogiline uuring. Uuringu vajaduse ja ulatuse üle otsustab Muinsuskaitseamet esitatud taotluse põhjal. Arvestades kiviaegse arheoloogilise kultuurkihi vanust ja unikaalsust, tuleb tagada selle maksimaalne säilimine, mistõttu on soovitatav mitte ette näha ehitiste või rajatiste püstitamist mälestise alale. Mälestise alal on otsinguvahendiga otsimine keelatud, v.a tööülesannete täitmiseks või Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud uuringuteks.

Mälestiste kaitsevööndis tuleb Muinsuskaitseametit teavitada (MuKS § 58) kõrghaljastuse rajamisest, raie-, kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde tegemisest ning maapinna ettevalmistamisest metsaseaduse tähenduses. Tööde tegemise teatis tuleb esitada Muinsuskaitseametile või elektrooniliselt kultuurimälestiste registri kaudu vähemalt kümme päeva enne tööde alustamist. Vajaduse korral tehakse ehitamisel või kaeve- ja muude pinnase teisaldamise või juurdeveoga seotud tööde teostamisel arheoloogiline uuring. Uuringu vajaduse üle otsustab Muinsuskaitseamet, kes ka hüvitab uuringu. Mälestiste ühises kaitsevööndis on otsinguvahendiga otsimine keelatud, v.a tööülesannete täitmiseks või Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud uuringuteks.

Leevendused

Muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest vabastavate leevenduste tegemine ei ole asjakohane, sest nii konserveerimine, restaureerimine, ehitamine, ilme muutmine, haljastus-, raie-, kaeve- kui ka muud pinnasetööd mõjutavad otseselt mälestiste säilimist.

Muinsuskaitseseadusega sätestatud kooskõlastamise ja teavitamise kohustusest vabastavate leevenduste tegemine kaitsevööndis ei ole asjakohane, sest nii ehitamine, haljastus-, raie-, kaeve- kui ka muud pinnasetööd mõjutavad otseselt mälestiste säilimist sobivas ja toetavas keskkonnas ning vaadeldavust.