Käesoleva käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis.

Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikku või valdajat ja viib läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ettepanek Kuressaare bussijaama mälestiseks tunnistamiseks tehti Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Mälestiseks tunnistamise ettepanek on laiaulatusliku uurimisprojekti tulemus. Kultuuriministeeriumi tellimusel viidi aastatel 2007–2012 läbi üle-eestiline uuema arhitektuuripärandi inventeerimine. 20. saj arhitektuuri uuring hõlmas kogu Eestit ja perioodi 1870–1991. Selle käigus kaardistati esmalt maakondade kaupa kokku üle 3000 arhitektuurse objekti ning koostati neli temaatilist alusuuringut. Kaardistatud objektide seast valis ekspertidest koosnev nõukogu välja 130 kõige väärtuslikumat ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavat objekti, mille kohta koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Mälestise tunnused leiti olevat 114 objektil, sh Kuressaare bussijaamal. Projekti raames tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet Kuressaare bussijaama mälestiseks tunnistamise menetluse, kaalus ettepanekut ning leidis, et ehitisel on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 26.05.2016. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Kuressaare bussijaam kultuurimälestiseks.

Vastavus mälestise tunnustele

Kuressaare bussijaam projekteeris arhitekt Maie Penjam, see ehitati 1984. aastal. Sisearhitektid on Tiiu Pai ning Tiia Savi. Kuressaare bussijaam on silmapaistev autoriarhitektuuri näide.

Bussijaama hoone on valdavalt ühekorruseline punasest tellisest kivihoone, millel on säilinud algne maht, plaanilahendus, ehitusmaterjalid ning välis- ja sisekujundusdetailid. Hoone eksterjöör ja interjöör moodustavad ühtse terviku. Läbivalt on kasutatud punast tellist ja viimistlemata betooni. Peasissepääsul ja bussiooteplatvormi kohal domineerivad raskepärased betoonist varikatused. Hoone ümbruse haljastus on kujundatud betoonmüüritisega ümbritsetud aladena, olles sellisena oluline osa väliskujundusest.

Hoone on arhitektuuriväärtuslik. See on näide, kuidas moodsa monumentaalse vormiga ehitist sobitati vanalinna vahetusse lähedusse, kasutades selleks ehitusmaterjale (punane tellis), kaldkatuseid, mis olid algselt kaetud s-katusekiviga ja hoonemahtude liigendamist.

Kuressaare bussijaam on ainus 1980. aastate arhitektuurile iseloomulik bussijaama hoone Eestis ning töötab tänaseni algses funktsioonis.

Kaitsevööndi määramine

Muinsuskaitseseaduse § 25 lg 1 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise vaadeldavus ning mälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis (§ 25 lg 2).

Kaitsevööndiks määratakse Pihtla tee 2 krunt. Kaitsevööndi eesmärk on tagada hoone vaadeldavus ning selle säilimine ruumilises kontekstis. Kaitsevööndi kehtestamine krundile uusi piiranguid ei lisa, kuna bussijaama krunt paikneb juba Kuressaare muinsuskaitseala kaitsevööndis.

Menetlusosaliste seisukohad

Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord.”

Kohalik omavalitsus, kes on ühtlasi ehitise omanik, on olnud mälestiseks tunnistamise menetlusse kaasatud. Kohalikule omavalitsusele on antud võimalus tutvuda eksperdihinnanguga ja avaldada selle kohta arvamust. Omanik tegi ettepaneku tunnistada hoone mälestiseks osaliselt. Muinsuskaitseamet on seisukohal, et hoone saab mälestiseks tunnistada vaid tervikuna, kuna see on üks arhitektuurne tervik. Samas on võimalik teha hoone lääneosa siseplaneeringu muutmise osas leevendusi vastavalt omaniku soovile, et rajada sinna noortekeskus.

Menetluse käigus on Kuressaare linn tellinud hoonele muinsuskaitse eritingimuste kavandi, samuti on menetluse käigus tehtud koostööd Muinsuskaitseametiga lisafunktsiooni kavandamisel hoonesse. Muinsuskaitseamet on mälestiseks tunnistamise menetluse ajal andnud nõusoleku ümberehitusprojektile. Seega on küsimused, kuidas ja kui palju on hoonet mälestisena võimalik muuta, projektide koostamisel detailide täpsuseni juba läbi arutatud.

II KAITSE ALLA VÕTMINE

Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb igal üksikjuhtumil määratleda. Muinsuskaitseseaduse § 2 kohaselt on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras.

Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade.

1980. aastate arhitektuuri näiteid on kultuurimälestiste nimekirjas praegu kolm: Tallinna Linnahall, Ugala teater ja Paide kultuurimaja. Mälestiste nimekirja tasakaalustamine ja kaasajastamine selliselt, et see hõlmaks parimaid näiteid ka Eesti uuemast arhitektuurist, on põhjendatud.

Hoonetüübina on bussijaam seni mälestiste nimekirjas esindatud vaid Loksa bussijaama näol (ehitatud 1939. a). Projekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ tulemusena on arvele võetud peale Kuressaare bussijaama veel kümme nõukogude perioodi bussijaama ja bussiootepaviljoni. Kultuurimälestiseks tunnistamise menetlus on otsustatud läbi viia ainsana Kuressaare bussijaama kohta.

Hoone tehniline seisukord on rahuldav-hea. Hoone on endiselt kasutuses bussijaamana, lisaks on selles väikesed müügipinnad, kohvikud, kontoriruumid jms. Kultuurimälestiseks tunnistamine ei takista hoone kasutamist bussijaamana, samuti on hoonesse võimalik juurde tuua uusi funktsioone. Kohalik omavalitsus kavatseb rajada hoonesse noortekeskuse, Muinsuskaitseamet on sellega nõustunud. Mälestiseks tunnistamine ei sea omanikule piiranguid hoone kasutusotstarbe osas. Ehitismälestise funktsioon omab tähtsust niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada hoone või selle oluliste osade säilimist.

Mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Hoone jääb Kuressaare muinsuskaitseala piiridest välja, kuid paikneb muinsuskaitseala kaitsevööndis. Muinsuskaitseala kaitsevööndi ülesanneteks on  tagada muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus, ning muinsuskaitseala ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Kuigi Muinsuskaitseamet peab kaitsevööndis asuvate hoonete ehitusprojekte kooskõlastama, ei ole kaitsevööndi ülesannete kontekstis võimalik reguleerida interjööride muutmist ning kaitsevööndis paiknevate hoonete ümberehitamiseks ei ole vajalikud muinsuskaitse eritingimused. Seetõttu on hoone puhul, mis omab üksikehitisena kõrget kultuuriväärtust, põhjendatud kaitsta seda kultuurimälestisena. Hoone mälestiseks tunnistamisel on võimalik seada muinsuskaitse eritingimustega raamid selle ümberehitamiseks hoone kultuuriväärust säilitaval viisil. Muinsuskaitse eritingimused on võimalik väljastada pärast hoone mälestiseks tunnistamist.

ⁱ Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).