§1. Määrus kehtestab nõuded nakkushaiguste tõrje ja epideemilise leviku tõkestamise ühtseks korraldamiseks ja elanikkonna nakkusohutuse tagamiseks (lisatud).

§2. Nakkushaiguste tõrje nõudeid täidavad tervishoiutöötaja, tervisekaitsetöötaja, nakkushaiguste levialal viibiv isik ja teised oma tööülesannete tõttu nakkushaiguste tõrjega seotud isikud.

NAKKUSHAIGUSTE TÕRJE JA EPIDEEMILISE LEVIKU TÕKESTAMISE JUHISED

1. ASKARIDIAAS

1.1. Haige isoleerimine. Haiget ei isoleerita haiglasse ega kodus, sest ta ei ole suhtlemisel nakkusohtlik.

1.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud isiku dehelmintiseerimise ja tema pereliikmete ning muude lähikontaktsete roojaproovide mikrobioloogilise uuringu. Tähtis on käte pesemine; aiapidajatele selgitatakse, et inimese rooja ei kasutata väetamiseks. Nakkusohtu vähendab ka pinnasega kokkupuutunud aedviljade pesemine rohke voolava veega. Desinfektsiooni ei teostata.

1.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

1.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Askaridiaas ei levi puhangutena.

2. BOTULISM

2.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik, kuid raske seisundi tõttu vajab üldjuhul haiglaravi. Tavaliselt toimetab haige haiglasse kiirabi.

2.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja informeerib juhtunust kohe Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust. Tervisekaitseametnik teostab kolde uuringu ja suunab kogu mürgistust põhjustada võinud toidu mikrobioloogialaborisse uuringuks. Tähelepanu pööratakse eelkõige kodus valmistatud hoidistele (konservid), samuti vinnutatud lihale ja marineeritud kalale kui võimalikele levikufaktoritele. Pärast materjali võtmist laboratoorseks uuringuks soovitab tervisekaitseametnik ohtliku toidu jääk hävitada. Desinfektsioon ei ole vajalik.

2.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

2.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Botulismi levikuoht piirdub üldjuhul perekonnaga. Võivad haigestuda ka sama toitu söönud külalised. Tervishoiutöötaja selgitab ohtlikku toitu söönud inimesed ja annab vajadusel neile abi.

3. BRUTSELLOOS

3.1. Haige isoleerimine. Brutselloositekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

3.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Brutselloosi riskirühma kuuluvad põllumajandus- ja vetrinaartöötajad. Tervishoiutöötaja kontrollib epidemioloogilisel näidustusel riskirühma kuuluvate töötajate tervist üks kord aastas. Brutselloosikoldes tagavad ohutuse veterinaarprofülaktilised üritused. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja loomse nakkusallika ja haigustekitajate levikufaktori. Desinfitseerimisele kuuluvad haige mädaeritised ning sellega saastunud vahendid, tarbeesemed ning riietus.

3.3. Immuniseerimine. Maades, kus esineb brutselloosi endeemiline levik, vaktsineeritakse riskirühma kuuluvaid inimesi. Haige kontaktseid ei vaktsineerita.

3.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Brutselloosi puhanguid esineb harva, kuigi haigestumine võib kõrge olla. Puhangu likvideerimise põhimeetmeks on riskirühma inimeste kontaktide katkestamine haigete loomadega ning nende brutselloosivastane immuniseerimine.

4. CREUTZFELDT-JAKOBI TÕBI

4.1. Haige isoleerimine. Haigustekitaja ei levi inimeselt inimesele. Seetõttu vajab haige hospitaliseerimist alles kesknärvisüsteemi kahjustuste tekkimise staadiumis.

4.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Inimesel esineb Creutzfeldt-Jakobi tõve variant (vCJD), mille lõimetusaeg võib olla aastakümneid. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja võimaliku nakkusallika, haigustekitajate levikufaktorid (veiste spongioosset entsefalopaatiat (BSE) põdenud lehma liha, iatrogeenselt – kirurgiliste ja hambaarsti instrumentidega, vereülekandega, organsiirdamisega, hormoonide manustamisega). Tõrjeüritused piirduvad veterinaarsete meetmetega – BSEd põdevate loomade õigeaegse avastamise ja kahtlase liha müügilt eemaldamisega. Desinfitseeritakse haige looma ja inimese vere ning muude koevedelikega saastunud vahendid ja tarbeesemed.

4.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

4.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Creutzfeldt-Jakobi tõbi esineb üksikjuhtudena.

5. DIFTEERIA

5.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige kiire hospitaliseerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse kiirabi poolt, toksilise difteeria pisikukandja võib hospitaliseerida ka eraautoga. Nii haige kui pisikukandja ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerimise eesmärgil.

5.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja annab juhised haigega (pisikukandjaga) suhelnud isikutele ja teavitab nende perearste nakkusohust. Perearst võtab kurgu-nina-limaproovi bakterioloogiliseks sihtuuringuks. Kui haigega (pisikukandjaga) suhelnud inimesed on kaitsepookimata, siis korraldab perearst nende kaitsepookimise. Perearst teavitab haige (pisikukandja) pereliikmeid vajadusest tuulutada eluruume pärast haige (pisikukandja) lahkumist ja puhastada laste mänguasju koduses majapidamises kasutatavate desinfitseerivate puhastusvahenditega. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu ja teavitab perearsti haigega (pisikukandjaga) suhelnud inimestest ja selgitab välja riskirühma isikud. Riskirühma kuuluvad kõik isikud, kellel oli viimase 7 päeva jooksul tihe või intiimne kontakt C. diphtheriae toksigeense tekitaja poolt põhjustatud haigega (pisikukandjaga). Riskirühma kuuluvad perekonnaliikmed, sõbrad, sugulased, kes regulaarselt on külastanud haiget ja tema kodu, isikud, kellel oli intiimne vahekord või kes suudles haigega (pisikukandjaga), sama ruumi töökaaslased, lasteasutuses rühmakaaslased ja kasvatajad, klassikaaslased ja õpetajad, mängukaaslased, kursusekaaslased ja õppejõud, reisi-, matka-, treeningu- ja võistluskaaslased, meditsiinitöötajad, kellel oli kokkupuude haigega (pisikukandjaga). Perearst jälgib neid 7 päeva jooksul ja teeb iga päev neile ninaneelu vaatluse ja kehatemperatuuri mõõtmise. Pisikukandjad ja riskirühma isikud allutab perearst ravile antibiootikumidega. Perearst lubab riskirühma isikud kollektiivi pärast ravikuuri lõppemist. Soovitatav ravikuur riskirühma inimestele on benzatiinpenitsilliiniga 600.000 Ü ühekordselt alla 6-aastastele lastele ja 120.000 Ü üle 6 aasta vanustele lastele ja täiskasvanutele. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

5.3. Immuniseerimine. Tähtsamaks tõrjemeetmeks on laste ja noorukite kaitsepookimine, mida tervishoiutöötajad teostavad kehtestatud korras. Ühekordselt immuniseeritakse ka difteeriat põdenud inimene haiglast lahkumisel.

5.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervishoiuametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

6. EBOLA JA MARBURGI VIIRUSHAIGUSED

6.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse kiiresti nakkushaiglasse (-osakonda) täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse. Tervishoiutöötajad väldivad lähikontakti haigega. Haige juurde lähevad ainult individuaalsetes kaitsevahendites ravi- ja põetusmeeskonna liikmed. Tervishoiutöötaja nakatumisoht on suurim staadiumis, mil haigel esineb oksendamine, kõhulahtisus ja veritsemine.

6.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja kontaktsed isikud ja kehtestab nendele aktiivse arstliku jälgimise Ebola viirusnakkuse kahtlusel 21 päevaks ja Marburgi viirusnakkuse kahtlusel 9 päevaks pärast viimast kokkupuudet haigega. Mehed hoiduvad kaitsmata seksuaalkontaktidest. Juhul kui jälgitaval kontaktsel tõuseb palavik 38,5–39,0 °C, hospitaliseeritakse ta kohe. Haige ja haiguskahtlase isiku eritised, veri ja tema poolt kasutatud esemed, instrumendid desinfitseeritakse 0,5% Na-hüpokloriidi või 0,5% fenoolilahusega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.

6.3. Immuniseerimine. Vaktsiinid puuduvad.

6.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Ebola ja Marburgi viirusnakkused võivad levida elukondlike, haiglanakkuse ja laborinakkuse puhangutena. Haiged ja haiguskahtlased isikud hospitaliseeritakse ja isoleeritakse kiiresti. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine Marburgi viirusnakkuse korral 9 päevaks ja Ebola viirusnakkuse korral 21 päevaks.

7. ESCHERICHIA COLI NAKKUS

7.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda) kliinilisel näidustusel, samuti juhul, kui kodusel põetamisel ei ole võimalik vältida nakkuse levikut.

7.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Nakkusallikaks on tavaliselt inimene. Tervishoiutöötaja juhendab kodusele ravile jäetud haiget ja tema pereliikmeid käte pesemise vajadusest pärast defekatsiooni ja enne söömist. Haige on nakkusohtlik ja ta ei tohi tegeleda toidu valmistamisega pereliikmetele.

7.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

7.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangud tekivad nakkuse toidu- või veekaudse leviku tagajärjel. Meie oludes levib nakkus tavaliselt toiduga. Puhangute põhjused selgitab tervisekaitseametnik. Levikufaktoriks olnud toitu võib selgitada haigete küsitlusandmete võrdluse teel. Harvemini levib nakkus joogiveega. Veepuhangute puhul tõstatab tervisekaitseametnik omavalitsuse ees elanike nakkusohutu joogiveega varustamise vajaduse. Kuni selle teostumiseni teavitab inimesi vajadusest kasutada keedetud joogivett. Tervisekaitseametnik võtab nakkuse levikus kahtlustatava joogivee proove ja saadab need laboratooriumi bakterioloogiliseks uuringuks. Kui puhangu asjaolud on selgitatud, siis rakendab tervisekaitseametnik seaduses ettenähtud sanktsioone.

8. EHHINOKOKKOOS

8.1. Haige isoleerimine. Haigustekitajad ei levi inimeselt inimesele. Haiget ei hospitaliseerita.

8.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Põhinakkusallikaks on koerad, vähem teised koduloomad, kelle roojaga levivad haigustekitajad. Inimene nakatub looma roojaga saastunud väliskeskkonna objektide vahendusel. Tervishoiutöötaja allutab haigestunud inimesed arstlikule järelevalvele pikemaks ajaks, jälgides kasvajate ilmumist. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika ja haigustekitajate levikufaktorid (looma roojaga saastunud toit, vesi, pinnas jm). Põhiliseks haigustekitajate levikut tõkestavateks üritusteks on hoolikas käte pesemine ja muude hügieeninõuete täitmine ning haiguse likvideerimine koerte ja muude koduloomade seas. Desinfitseerida tuleb looma roojaga kokku puutunud tarbeesemed.

8.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

8.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangutena ei levi. Eestis esineb üksikjuhtudena, mõnedes maades endeemiliselt.

9. ENTEROBIAAS

9.1. Haige isoleerimine. Haige on suhtlemisel nakkusohtlik, kuid tema isoleerimine ei ole vajalik. Nakkuse levikut püütakse tõkestada üldhügieeniliste nõuete abil.

9.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab nakatunud isiku dehelmintiseerimise. Kuna ravimid ei hävita vastseid, tuleb ravi korrata kaks kuni kolm korda kahenädalase intervalliga. Selle aja jooksul arenevad vastsed suguküpseks ja muutuvad ravimi toimele alluvaks. Elukohas tekkinud kolde likvideerimiseks ravitakse samaaegselt kõiki pereliikmeid sõltumata mikrobioloogilise uuringu tulemusest. Samaaegselt dehelmintiseerimisega puhastatakse eluruumid korduvalt tolmuimejaga ja pinnad desinfekorit sisaldava puhastusvahendiga. Vajalik on voodi- ja aluspesu vahetamine.

9.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

9.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhanguid ei esine, kuid nakkus levib perekonniti ja lastekollektiivides. On soovitatav korraldada lastekollektiivides sihtuuringuid naaskelsabanakkuse leviku selgitamiseks ja kolde avastamisel dehelmintiseerida nakatunud lapsed ja täiskasvanud ning nende lähikontaktsed isikud.

10. GIARDIAAS (LAMBLIAAS)

10.1. Haige isoleerimine. Haige ei vaja isoleerimist haiglasse. Hospitaliseerida võib kliinilisel näidustusel.

10.2. Üritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja määrab tõvestatule spetsiifilise ravi. Ravi toimub ambulatoorselt. Ravi määraja juhendab haiget kasutama hügieenireegleid, mis võimaldavad tõkestada lambliate fekaal-oraalse leviku kodus ja töökohal. Tervishoiutöötaja soovitab haige pereliikmetele tuua roojaproove laboratoorseks uurimiseks. Avastatud tõvestatud pereliikmetele määratakse spetsiifiline ravi, millega likvideeritakse giardiaasikolle perekonnas. Desinfektsiooni perekonnas tekkinud koldes ei kasutata.

10.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

10.4. Tegevus nakkuspuhangu korral. Lambliad levivad fekaal-oraalsel viisil. Nende levikut soodustab hügieenireeglite eiramine. Rühmaviisiliselt võivad haigestuda lapsed lasteaedades. Tervisekaitseametnik pöörab lasteaedade kontrollimisel tähelepanu kehtivale režiimile ja korrigeerib seda vajadusel tõkestamaks lambliate levikut. Ta korraldab vajadusel laste roojaproovide uurimise selgitamaks tõvestatud lapsed ja informeerimaks nendest perearste.

11. GRIPP JA ÄGE RESPIRATOORNE VIIRUSNAKKUS

11.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse raske haigusvormi ja tüsistuste või nende tekke ohu korral.

11.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haigestumise tõusu ja epideemilise leviku perioodil korraldatakse lastekollektiivides laste igapäevane jälgimine, et haiged lapsed varakult avastada. Haigestunud lapsed eraldatakse kohe rühmast. Nakkuse sissetoojateks lastekollektiivi võivad olla haigestunud kasvatajad ja muu personal. Võõraste isikute sissepääsu lasterühmadesse piiratakse maksimaalselt. Haigeid ja haiguskahtlasi töötajaid ei lubata laste juurde.

Haigestunu levitab maksimaalselt viirusi katarraalsete nähtude kõrgperioodis – 5.–6. haiguspäeval. Laps lubatakse tagasi kollektiivi pärast haigusnähtude kadumist, seega mitte varem kui 7 päeva pärast haiguse algust. Ruumides korraldatakse märgpuhastamine desinfektsiooniaineid sisaldava pesemisvahendiga.

11.3. Immuniseerimine. Elanikke vaktsineeritakse A- ja B-gripi vastu gripi epideemilise tõusu eelsel perioodil septembris-oktoobris. Eeliskorras kuuluvad immuniseerimisele gripi riskirühma kuuluvad inimesed. Gripivaktsineerimise iseärasuseks on selle kordamise vajadus igal aastal, sest gripiviiruste antigeenne struktuur muutub igal hooajal, mis tingib uue vaktsiini kasutamisele võtmise.

11.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Lasterühm isoleeritakse, võõraid isikuid ei lubata lasterühma juurde, haigusnähtudega kasvatajad jm personal eemaldatakse töölt.

Nakatamisoht kestab gripi, paragripi ja RS-viirusnakkuste korral – 7–10 päeva, adeno- ja enteroviirusnakkuste korral – kuni kaks nädalat. Haige eemaldatakse kollektiivist eelnimetatud perioodiks, kuid tagasi ei lubata mitte enne kliiniliste haigusnähtude täielikku kadumist. Lastekollektiivides nakatub 80–100% lastest.

Gripi puhul on intervall esmaste ja korduvjuhtude vahel 1–2 päeva, mittegripoossete respiratoorsete nakkuste korral 5–6 päeva.

Puhangu kestus lastekollektiivides on A-gripi korral 6–10 päeva, B-gripi korral 18–25 päeva, paragripi korral – 8–14 päeva, RS-viirusnakkuste korral – 10–15 päeva, adenoviirusnakkuse korral – 25–30 päeva.

Haige isoleeritakse kodus või hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel haiglasse. Lastekollektiivis on soovitatav sisustada ruum haigestunud laste koheseks ajutiseks isoleerimiseks.

Kui sama etioloogiaga epidemioloogiliselt seotud haigusjuhtude arv rühmas on üle viie, kehtestatakse lasterühmale karantiin 10 päevaks pärast viimase haigusjuhu esinemist: uusi lapsi ei lubata rühma, keelatakse teiste rühmade külastamine ja ühisüritused, keelatakse ka kasvatajate liikumine rühmade vahel. Kasvatajad jälgivad lapsi uute haigusjuhtude varajaseks avastamiseks.

12. HAEMOPHILUS INFLUENZAE NAKKUS

12.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse 24 tunniks pärast antimikroobse ravi alustamist.

12.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige kontaktsed kodused või kollektiivi lapsed allutatakse tervishoiutöötaja jälgimisele. Juhul kui perekonnas on üks või rohkem immuniseerimata väikelast, tehakse kõigile haige lähikontaktsetele (täiskasvanud kaasa arvatud) rifampiin-profülaktikat. Juhul kui 60 päeva jooksul on lastekollektiivis esinenud kaks või enam invasiivset haigusjuhtu ning lapsed on vaktsineerimata või mittetäielikult vaktsineeritud, tehakse kõigile lastele ja kasvatajatele rifampiin-profülaktikat. Desinfektsiooni ei tehta.

12.3. Immuniseerimine. Vaktsineeritakse lapsi alates kahe aasta vanusest.

12.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendatakse ülalnimetatud tõrjemeetmeid. Epidemioloogilisel näidustusel vaktsineeritakse noorukeid ja täiskasvanuid vaktsiini ühe doosiga.

13. HIV-TÕBI

13.1. Haige isoleerimine. HIV-positiivset isikut ei isoleerita. HIV-tõve hilisstaadiumis vajab haige hospitaliseerimist kliinilisel näidustusel. Tervishoiutöötajad väldivad saastumist haige vere ja koevedelikega.

13.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja HIV-haige seksuaal- ja süstlavahetuspartnerid, säilitades nende konfidentsiaalsuse. Haige vere ja koevedelikega saastumise vältimiseks kasutatakse individuaalseid kaitsevahendeid. Kutsetegevuse käigus HIV-nakatunud tervishoiutöötajatele tehakse ekspositsioonijärgset ennetusravi antiretroviirusravimitega. Tervishoiutöötaja nõustab HI-viiruse levikut piiravates küsimustes (kaitstud seksuaalsuhete kasutamine, süstlavahetuse korraldamine süstivatele narkomaanidele, suguhaiguste ennetamine ja ravi, rasedate, doonorivere ja -elundite HIV-testimine ning testimise järgne nõustamine). HIV-positiivne isik ja tema seksuaalpartnerid ning süstivad narkomaanid ei loovuta verd, elundeid ega rinnapiima.

Tuberkuloosi ulatusliku leviku tingimustes tehakse HIV-positiivsetele isikutele tuberkuliinitest eesmärgiga varakult avastada nende nakatumine ning alustada ennetusravi. Haige vere, koevedelikega saastunud esemed ja instrumendid desinfitseeritakse.

13.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Asümptomaatilisi HIV-positiivseid lapsi vaktsineeritakse kõigi immuniseerimiskava alusel ette nähtud vaktsiinidega. Sümptomaatilistele HIV-positiivsetele lastele ei manustata BCG ja OPV (selle asemel manustatakse IPV). Samadel põhimõtetel vaktsineeritakse epidemioloogilisel näidustusel HIV-positiivseid täiskasvanuid.

13.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Kasutatakse eelnimetatud tõrjemeetmeid HI-viiruse leviku tõkestamiseks.

14. KAMPÜLOBAKTER-ENTERIIT

14.1. Haige isoleerimine. Haige roe on nakkusohtlik. Haiglaravi nakkushaiglas või nakkusosakonnas on näidustatud haiguse raske kliinilise kulu korral, samuti juhul, kui kodusel põetamisel ei ole võimalik vältida nakkuse levikut.

14.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kui tervishoiutöötaja jätab haige kodusele ravile, siis juhendab ta pereliikmeid desinfitseerima haige rooja. Haige ei tohi tegeleda kodus toidu valmistamisega, kuni ta on nakkusohtlik.

14.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

14.4. Tegevus nakkuspuhangu korral. Haige inimene on teistele harva nakkusallikaks. Kampülobakterid ringlevad loomade seas. Tõvestunud koduloom on inimesele nakkusallikaks. Meie oludes on nakkusallikaks tavaliselt veis, siga ja kana. Nakkus levib toiduga. Puhangu korral küsitleb tervishoiuametnik haigeid selgitamaks nende haigestumist põhjustanud ühislevikufaktorit. Kui toit (või selle valmistamiseks kasutatud loomsed toiduained) on säilinud, siis saadab tervishoiuametnik sellest võetud proovid laborisse bakterioloogiliseks uurimiseks. Kui puhangu põhjus on selgunud, siis rakendab tervisekaitseametnik seaduses ettenähtud sanktsioone.

15. KATK

15.1. Haige isoleerimine. Eestisse saabunud haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda), tagades täieliku isoleerimise ja tervishoiutöötajate nakkusohutuse, eriti juhul, kui tegemist on kopsukatkuga.

Nii kopsu- kui muhkkatkuhaige viibib ranges isolatsioonis vähemalt 48 tundi pärast antimikroobse ravi alustamist.

15.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Katkutõrje üritusi tuleb realiseerida täie vastutustundega, sest tegemist võib olla bioterrorismi ründega. Katku ensootiakoldeid Eestis ei ole. Tervishoiutöötajad allutavad kopsukatkuhaige kontaktsed isikud seitsmeks päevaks aktiivsele arstlikule jälgimisele ning nendele tehakse profülaktiline antibiootikumikuur. Kontaktsed isikud, kes keelduvad antibiootikumikuurist, isoleeritakse haiglasse seitsmeks päevaks arstlikuks jälgimiseks. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja haigestunud isiku viibimise katku ensootiakoldes, nakkusallika, haigustekitajate levikufaktori ja levikutee ning tema lähikontaktsed isikud. Katkuhaige lemmikloomi, kassi ja koera, töödeldakse insektitsiididega kirpude hävitamiseks. Sanitaarkarantiiniteenistus nõuab katkuensootilistest maadest Eestisse saabuvatelt laevadelt ja muudelt sõidukitelt kinnitust, et nende sõidukid ja kaubapakendid on närilistevabad. Näriliste tõrjeks tehakse deratisatsiooni ja kirbutõrjeks desinsektsiooni vastavalt sanitaarkarantiiniteenistuse ettekirjutusele. Haige eritised, riided ja esemed on soovitatav põletada.

15.3. Immuniseerimine. Elanikke vaktsineeritakse epidemioloogilisel näidustusel. Pikemaks ajaks katkuensootilisse piirkonda siirdujatel on soovitatav vaktsineerida end katku vastu.

15.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhanguid võib põhjustada eeskätt kopsukatk. Sel juhul rakendatakse kõiki eelnimetatud katku tõrjemeetmeid alates katkuhaige või haiguskahtlase isiku kiirest isoleerimisest haiglasse ning kontaktsete isikute arstlikust jälgimisest ja antibiootikumikuuri tegemisest.

16. KOLLAPALAVIK

16.1. Haige isoleerimine. Eestisse saabunud haige või haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda), tagades täieliku isoleerimise ja tervishoiutöötajate nakkusohutuse.

16.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tuginedes isiku viibimisele kollapalaviku riskipiirkonnas viimase kuue päeva jooksul, saab tervishoiutöötaja varakult avastada haigusjuhu ning selgitada välja haiguskahtlased isikud, kes allutatakse 6 päevaks aktiivsele arstlikule jälgimisele. Tagatakse nakkuse vere ja koevedelikega leviku vältimine. Tervisekaitseametnik korraldab vajadusel täiendava epidemioloogilise uuringu. Haige eluruume ei desinfitseerita. Veri ja koevedelikud ning nendega saastunud esemed ja pinnad kahjutustatakse klooriühenditega või hävitatakse põletamisega.

16.3. Immuniseerimine. Kollapalaviku riskipiirkonda siirduv inimene laseb end vaktsineerida kollapalaviku vastu vähemalt kaks nädalat enne riskipiirkonda jõudmist. Kollapalaviku vastu vaktsineeritakse haige varem vaktsineerimata pereliikmed ja teised lähikontaktsed.

16.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Kollapalaviku viiruse siirutaja puudumise tõttu ei teki Eestis kohalikke haigusjuhte ning puhanguid.

17. KOOLERA

17.1. Haige isoleerimine. Haige ja haiguskahtlane isik hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda). Tervishoiutöötajad järgivad nakatumise vältimiseks nakkusohutuse nõudeid. Haige täielik isoleerimine ei ole nõutav.

Haige kirjutatakse haiglast välja juhul, kui kaks vähemalt 24-tunnilise intervalliga ja vähemalt 48 tundi pärast antimikroobse ravi lõpetamist võetud roojaproovi on mikrobioloogiliselt negatiivsed.

17.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, deisnfektsioon. Tuginedes isiku viibimisele kollapalaviku riskipiirkonnas viimase viie päeva jooksul, saab tervishoiutöötaja varakult avastada haigusjuhu ning selgitada välja haiguskahtlased isikud, kes allutatakse viieks päevaks aktiivsele arstlikule jälgimisele. Tervishoiutöötaja korraldab roojaproovi võtmise ning suunab selle mikrobioloogilisele uurimisele.

Haiguskahtlastel ja kontaktsetel toidukäitlejatel ning lasteasutuste töötajatel uuritakse enne tööle taaslubamist kolme roojaproovi, mis on võetud vähemalt 24-tunniliste intervallidega ja vähemalt 48 tundi pärast antimkroobse ravi lõpetamist, ning ühte sapiproovi. Isik, kes saabub Eestisse pärast kauem kui neljanädalast viibimist kooleraepideemilises piirkonnas, tuleb allutada arstlikule jälgimisele viieks päevaks, mille jooksul uuritakse ühte roojaproovi mikrobioloogiliselt. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, nakkuse levikufaktori ja levikutee ning haigega kokku puutunud lähikontaktsed, samuti joogivee mikroobse saastumise võimaluse. Epidemioloogiliselt on näidustatud suplusvee ja rahvusvaheliste laevaliinide piirkonda jääva rannikuvee koolera mikrobioloogilise seire korraldamine soojal aastaajal.

Haige ja haiguskahtlase isiku väljaheide ja muud eritised desinfitseeritakse klooriühenditega. Haige viibimisruumis tehakse igapäevaselt jooksev desinfektsioon ning pärast ravi lõpetamist lõppdesinfektsioon.

17.3. Immuniseerimine. Pikemaks ajaks kooleraepideemilisse piirkonda siirduval isikul on soovitatav end koolera vastu vaktsineerida. Riskirühma kuuluvaid inimesi vaktsineeritakse epidemioloogilisel näidustusel. Epideemia ajal ei korraldata elanike massvaktsineerimist; nakatumisohu püsimisel tehakse seda pärast epideemia lõppemist.

17.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Imporditud koolerajuhust võib puhang alguse saada. Selle vältimiseks täidetakse hoolikalt kõiki eelnimetatud kooleratõrje üritusi alates haige hospitaliseerimisest ja terveks ravimisest.

18. KRIMMI-KONGO HEMORRAAGILINE PALAVIK

18.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda) täielikku nakkusohutust tagavasse isolaatorisse. Piiratakse tervishoiutöötajate arvu, kes sisenevad isolaatorisse; iga isolaatorisse siseneja peab kandma individuaalseid kaitsevahendeid.

18.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja haige kontaktsed ja kehtestab nendele aktiivse arstliku jälgimise 12 päevaks pärast viimast kokkupuudet haigega. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika või reservuaari väliskeskkonnas ja levikufaktori ning annab soovitused puugiründe vältimiseks.

Haige veri ja eritised ning nendega kokkupuutunud esemed ja instrumendid desinfitseeritakse klooriühenditega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.

18.3. Immuniseerimine. Kasutatakse rekonvalestsendi vereplasmat.

18.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Levib puhangutena, sealhulgas nosokomiaalnakkuse puhangutena haiglates. Haiged ja haiguskahtlased inimesed hospitaliseeritakse ja isoleeritakse kiiresti. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine 12 päevaks pärast viimast kokkupuudet haigega.

19. KRPTOSPORIDIOOS

19.1. Haige isoleerimine. Korduva autoinvasiooni tõttu on haige nakkusallikaks pikemat aega rooja nakkusohtlikkuse pärast. Soovitatav on haige isoleerida nakkushaiglasse (-osakonda).

19.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige koduse põetamise korral juhendab tervishoiutöötaja pereliikmeid ja muid lähikontaktseid, kuidas desinfitseerida haige rooja ning saastunud riideid ja voodipesu ning rõhutab käte pesemise olulisust.

19.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

19.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Tervisekaitseametnik selgitab puhangu põhjused, pidades silmas, et nakkusallikaks võivad olla peale haige inimese ka veised. Nakkus võib levida toidu ja joogiveega. Nakatunud toidukäitleja eemaldatakse töölt ja laps lasteasutusest kuni haigusnähtude kadumiseni ja ravi lõpuni.

20. KÕHUTÜÜFUS

20.1. Haige isoleerimine. Haige on nakkusohtlik ja isoleeritakse nakkushaiglasse (-osakonda).

20.2. Üritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Pärast haige hospitaliseerimist juhendab tervishoiutöötaja pereliikmeid teostama eluruumides desinfektsiooni. Oluline on tualettruumi, haige ihu- ja voodipesu desinfektsioon.

Tervisekaitseametnik korraldab haige pereliikmete roojaproovide bakterioloogilise sihtuuringu võimaliku nakkusallika (rekonvalestsendi, pisikukandja) avastamise eesmärgil. Tervishoiutöötaja korraldab haigega suhelnud inimeste (pereliikmete) tervise jälgimise kolme nädala jooksul arvates haige hospitaliseerimisest. Tervise jälgimine toimub kehatemperatuuri mõõtmise teel kolme nädala vältel. Palaviku sedastamisel haigega suhelnud inimene hospitaliseeritakse diagnostiliseks uurimiseks.

20.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Enne haiglast lahkumist uuritakse rekonvalestsendi roojaproove bakterioloogiliselt bakterikandluse sedastamise sihiga. Uuritakse kolm roojaproovi. Kolme kuu möödumisel haiglast lahkumisest korraldab tervishoiutöötaja roojaproovide bakterioloogilise taasuuringu bakterikandluse suhtes. Kui rekonvalestsendil sedastatakse bakterikandlus, siis instrueerib tervishoiutöötaja bakterikandjat ja tema pereliikmeid ettevaatusabinõudest vältimaks nakkuse levikut (vajadusel annab juhendeid ka desoainete kasutamise kohta). Tervisekaitseametnik teavitab bakterikandjat, et ta ei tohi töötada toidukäitlemise ettevõtetes.

20.4. Immuniseerimine. Kaitsepoogitakse välismaale ohupiirkondadesse siirduvaid inimesi.

20.5. Tegevus nakkuspuhangu korral. Kõhutüüfuse tekitajad levivad toidu ja joogiveega. Nakkusallikaks on tavaliselt krooniline bakterikandja. Inimeste rühmaviisilise haigestumise puhul teostab tervisekaitseametnik haigestumise operatiivse epidemioloogilise analüüsi sihiga selgitada nakkusallikas ja nakkuse leviku viis, korraldab vajadusel täiendavate uuringute teostamise ja juhendab adekvaatsete tõrjemeetmete rakendamist vastavalt epidemioloogilise analüüsi tulemustele. Kui nakkus levib joogiveega, siis tervisekaitseametnik teavitab elanikke nakkusohtliku joogivee keetmise vajadusest ja püstitab omavalitsuse ees elanike nakkusohutu joogiveega varustamise vajaduse.

21. LASSA PALAVIK

21.1. Haige isoleerimine. Haige isoleeritakse kiiresti nakkushaiglasse (-osakonda) täielikku ohutust tagavasse isolaatorisse. Piiratakse tervishoiutöötajate arvu, kes sisenevad isolaatorisse.

21.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja haige kontaktsed ja kehtestab nendele aktiivse arstliku jälgimise 21 päevaks pärast viimast kokkupuudet haigega. Mehed peavad hoiduma kaitsmata seksuaalkontaktidest. Juhul kui jälgitava kontaktsel tõuseb palavik 38,5–39,0 °C, hospitaliseeritakse ta kohe. Teavitatakse elanikke, et nad väldiksid näriliste kuivanud eritiste tolmu sissehingamist, kokkupuutumist haige neelueritisega.

Haige ja haiguskahtlase isiku eritised, veri ja tema poolt kasutatud esemed, instrumendid desinfitseeritakse 0,5% Na-hüpokloriidi või 0,5% fenoolilahusega või autoklaavitakse, keedetakse või põletatakse.

21.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

21.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Lassa palavik võib levida puhangutena, sealhulgas haiglanakkuse kujul. Haiged ja haiguskahtlased isikud hospitaliseeritakse ja isoleeritakse kiiresti. Kontaktsetele kehtestatakse aktiivne arstlik jälgimine 21 päevaks.

22. LEEPRA

22.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse ravikuuri läbiviimiseks. Haige paigutamine eraldi ruumi on soovitatav esteetilis-sotsiaalsel kaalutlusel. Pärast ravi lõpetamist ei rakendata piiranguid isiku suhtes.

22.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja nakkusallika ja haige kontaktsed isikud. Haige lähikontaktsed allutatakse arstlikule jälgimisele iga 12 kuu tagant vähemalt viieks aastaks pärast viimast kokkupuudet nakatavas haigusvormis haigega.

Desinfitseeritakse nakatavas haigusvormis haige ninasekreet ja sellega saastunud esemed. Pärast haige hospitaliseerimist tehakse eluruumides lõppdesinfektsioon.

22.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. On andmeid, et BCG-vaktsiini leepravastane kaitseefektiivsus on 20–80%.

22.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Leepra ei levi puhangutena.

23. LEETRID

23.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse kiirabi poolt või eraautoga. Haige ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerumiseks.

23.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearst selgitab haigega suhelnud inimesed ja teavitab perekonna teisi perearste nakkusohust. Vajadusel organiseerib perearst kaitsepookimata isikute immuniseerimise. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Perearsti korraldusel isoleeritakse haige koju jätmisel 4 päevaks pärast lööbe ilmumist ja komplikatsioonide korral 10 päevaks. Leetreid mitte põdenud ja kaitsepookimata isikud isoleeritakse 17 päevaks.

23.3. Immuniseerimine. Tähtsaimaks tõrjemeetmeks on laste ja noorukite kaitsepookimine, mida tervishoiutöötajad teostavad kehtestatud korras.

23.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

24. LEGIONELLOOS

24.1. Haige isoleerimine. Haige inimene ei ole nakkusohtlik. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

24.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Legionelloosi tekitajate reservuaariks on sooja- ja külmavee süsteemid, purskkaevud, kliima- ja ventilatsiooniseadmed, veekogud ja pinnas. Haigustekitajad levivad tolm- ja aerosoolnakkuse teel. Tervishoiutöötaja jälgib sama levikufaktoriga seotud uute haigusjuhtude ilmumist kümne päeva jooksul pärast kokkupuudet ohuteguriga. Tervisekaitsetöötaja korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja haigustekitajate levikufaktori ja ühise levikufaktoriga seotud haigusjuhud, haigustekitajate allikad väliskeskkonnas ning nende levikutee.

Desinfektsiooni ei tehta haiget ümbritsevas keskkonnas; seda tehakse vee- ja ventilatsioonisüsteemides. Haigustekitajad hävivad temperatuuril +60 °C.

24.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

24.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Legionelloosipuhangud esinevad hotellides, laagrites, haiglates, töökollektiivides. Puhangu likvideerimiseks eemaldatakse haiged ja nakatuda võivad inimesed ohupiirkonnast ning kahjutustatakse levikufaktorid.

25. LEPTOSPIROOS

25.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga.

25.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete või nakkushaiguskahtlaste isikute arstliku jälgimise 10 päeva jooksul. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallikaks olevad loomad (närilised) või saastunud veekogud, võimaliku elukutsega seotud nakatumise, annab juhised deratisatsiooni tegemiseks ning toiduainete ja vee kaitsmiseks näriliste eest.

Loomade (näriliste) uriiniga saastunud esemed ja vahendid desinfitseeritakse või põletatakse. Sageli on vaja hävitada eluhoonetesse tunginud närilised.

25.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimist Eestis ei kasutata.

25.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelnimetatud tõrjemeetmeid.

26. LISTERIOOS

26.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse kliinilisel näidustusel.

26.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab sama levikufaktoriga seotud isikute arstliku jälgimise 21 päevaks. Listerioosi riskirühma kuuluvad looma- ja linnufarmide ning piimatööstuse töötajad, toidukäitlejad, veterinaartöötajad ja rasedad naised. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, haigustekitajate levikufaktorid, haiguskahtlaste loomadega kokku puutunud isikud ja listeeriabakteri kandluse kahtlusega isikud ning suunab viimased tervishoiutöötaja juurde uuringute läbiviimiseks.

Haige eluruume ei desinfitseerita. Listerioosi endeemilises piirkonnas keedetakse toorpiima 15 minutit.

26.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

26.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Listerioos võib levida puhanguna. Puhangu tekkimisel on levikufaktoriteks toorpiim ja pastöriseerimata piimatooted, aedvili, pasteet ja kiirtoidud. Tervisekaitseametnik saadab kahtlased toiduained või toidud mikrobioloogilisele uuringule. Toidukäitlejaid uuritakse bakterikandlusele. Puhangu likvideerimisel on põhiline levikufaktoriks oleva toiduaine või toidu eemaldamine kasutusest ja levikufaktoriks olnud toiduainete kuumtöötlemine.

27. LÄKAKÖHA

27.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga ning selleks ei kasutata ühistransporti. Vanemaid lapsi ravitakse sageli kodus.

27.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearsti korraldusel kodusel ravil olev haige isoleeritakse teistest pereliikmetest vähemalt kolmeks nädalaks juhul, kui ta ei saa antimikroobset ravi või 14-päevase minimaalkestusega antibiootikumikuuri tegemisel vähemalt esimeseks 5–7 päevaks. Kuni ühe aasta vanused lapsed tuleb hoida täielikult eemal läkaköhahaigest ja rangelt täita hügieenireegleid. Haigega kontaktis olnud immuniseerimata või mittetäielikult immuniseeritud kuni 7 aasta vanused lapsed eemaldab perearst 21 päevaks lastekollektiivist, arvates viimasest kokkupuutest haigega. Üle 7 aasta vanustele lastele ja täiskasvanutele kehtestab perearst 21 päevaks arstliku jälgimise, lubades neil jätkata töötamist või õppetööd. Lastekollektiivis käivad pisikukandjad isoleeritakse kodus seni, kuni nendelt kaks järjestikust, vähemalt 24-tunnilise intervalliga ja mitte vähem kui 24 tundi pärast antimikroobse ravi lõppu võetud proovi on mikrobioloogiliselt negatiivsed. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja haigega suhelnud isikud. Kui haigega suhelnud isik on immuniseerimata, siis korraldab perearst tema vaktsineerimise. Alla 7 aasta vanustele kontaktsetele lastele, kes ei ole saanud neli doosi vaktsiini, manustatakse kiiresti üks doos läkaköha komponenti sisaldavat vaktsiini. Haige lähikontaktsetele (sõltumata nende vanusest) soovitatakse teha 14-päevane erütromütsiinikuur. Haige elu- ja töökohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning pinnad kahjutustatakse.

27.3. Immuniseerimine. Tähtsaimaks ennetusmeetmeks on laste ja noorukite vaktsineerimine läkaköha vastu riikliku immuniseerimiskava alusel.

27.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelnimetatud tõrjemeetmeid. Puhangu ja epideemia tekkimisel tuleb kiirendatud korras vaktsineerida riskirühma kuuluvad nelja kuni kuue nädala vanused lapsed ning teine ja kolmas doos manustada nendele neljanädalaste vahedega.

28. LYME’i TÕBI

28.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik, kuid võib vajada hospitaliseerimist kliinilisel näidustusel.

28.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud teavitavad elanikke puukborrelioosi looduskollete asukohtadest. Püsielanikele ja puhkajatele soovitatakse kasutada repellente enne ohualale siirdumist. Sellega välditakse puugirünnet. Nahka tunginud puuk tuleb kiiresti eemaldada. Haige elukohas ei ole tõrjemeetmed vajalikud. Desinfektsioon ei ole vajalik.

28.3. Immuniseerimine. Euroopas vaktsiin puudub.

28.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Lyme’i tõve puhanguid ei esine, kuid looduskolletes esineb kõrgenenud haigestumine.

29. MALAARIA

29.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda). Olenevalt haige seisundist võib teda haiglasse transportida kiirabi- või eraautoga, sinna võib ta minna ka ühistranspordiga.

29.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearst ei isoleeri kontaktseid. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja haige nakatumise aja ja koha (Eestis esineb ainult nn imporditud malaaria haigusjuhte). Tuleb vältida malaariahaige verega kokkupuutumist.

Haige elu- ja töökohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

29.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub. Malaaria riskipiirkondadesse sõitvad isikud peaksid eelnevalt läbi tegema kemoprofülaktilise ravikuuri, sest Eesti kodanike nakatumist malaariasse nendes riskipiirkondades esineb igal aastal.

29.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Eestis ei esine kohalikku malaariat ja selle puhanguid.

30. MARUTÕBI

30.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse ja paigutatakse eraldi palatisse/isolaatorisse. Haige transporditakse haiglasse ainult kiirabiautoga. Põhimõtteliselt ei ole haige ümbritsevatele ohtlik.

30.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige või haiguskahtlase isiku kontaktseid ei isoleerita. Tervishoiutöötaja, kes annab abi looma poolt puretud inimesele, teavitab kohe kohalikku tervisekaitseosakonda kassi, koera või teiste kodu- ja metsloomade puremise (ilastamise) juhustest. Tervisekaitseosakond teavitab sellest kohalikku veterinaarteenistust, kes selgitab välja, kas loom oli vaktsineeritud marutaudi vastu või mitte ning informeerib sellest tervisekaitseosakonda. Viimane annab informatsiooni edasi inimesele meditsiiniabi andnud tervishoiutöötajale. Näidustuse olemasolul vaktsineerib tervishoiutöötaja kannatanut marutõve vastu. Tervisekaitseametnik korraldab koos veterinaarteenistusega epidemioloogilise uuringu. Marutaudi kahtlusega looma jälgitakse neljateist päeva jooksul. Tervisekaitseametnik keelab marutaudi kahtlusega või marutaudi haigestunud lehma toore piima tarvitamise ning lubab seda kasutada pärast keetmist.

Marutõve koldes desinfektsiooni ei tehta. Haige tarbeesemed, toidunõud, voodi- ja ihupesu tuleb läbi keeta, väheväärtuslikud esemed aga põletada. Ruume, kus haige viibis, on soovitatav puhastada desinfitseerivate omadustega puhastusvahenditega.

30.3. Immuniseerimine. Ainsaks efektiivseks tõrjemeetmeks on puretud inimese vaktsineerimine marutõve kahtlusel. Ennetavas korras vaktsineeritakse marutõve riskirühma kuuluvaid inimesi (veterinaartöötajad, farmitöölised, jahi- ja metsamehed jm). Võimalikult kiiresti pärast loomahammustust tuleb manustada kannatanule marutõve immuunglobuliini ja vaktsiini.

30.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Marutõbi ei levi puhanguna.

31. MENINGIIT, ASEPTILINE

31.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige hospitaliseeritakse kiirabi poolt. Haige hospitaliseerimiseks ühistransporti kasutada lubatud ei ole.

31.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst kehtestab nende üle meditsiinilise jälgimise viie päeva jooksul. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik ja selgitab välja nakkusallika ja haige kontaktsed. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Soovitatav on ruumide niiske koristus.

31.3. Immuniseerimine. Ei tehta.

31.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Haigestumine võib esineda perekonniti. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

32. MENINGOKOKKNAKKUS

32.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda). Haiget transporditakse kiirabi- või eraautoga; ta ei kasuta ühistransporti haiglasse minekuks. Haige isoleerimine lõpetatakse 24 tundi pärast ravi alustamist.

32.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haigete avastamisel korraldab pereast kiiresti nende saneerimise. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst kehtestab nende üle arstliku jälgimise 5 päevaks ja korraldab nende bakterioloogilise uuringu. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu ja selgitab välja nakkusallika. Kui on tegemist A- ja C-grupi meningokokkide poolt põhjustatud meningiidiga, organiseerib perearst kontaktsete vaktsineerimise. Perearst alustab kiiresti lähikontaktsetele antibiootikumravi, ootamata bakterioloogilise uuringu tulemust. Kõigile kontaktsetele tehakse antibiootikumravi lastekollektiivides, lastekodudes ja suletud kollektiivides (näiteks kaitseväeüksuses või vanglas). Suletud kollektiivides on soovitatav kehtestada karantiin kümneks päevaks alates viimase haigusjuhu registreerimisest koos aktiivse arstliku jälgimisega. Bakterikandjad eemaldatakse kollektiivist ja allutatakse antimikroobsele ravile; kolm päeva pärast ravikuuri lõpetamist tehakse mikrobioloogiline uuring. Bakterikandja lubatakse tagasi kollektiivi või tööle pärast ühekordset negatiivset mikrobioloogilise uuringu tulemust.

Haige elukohas (ja teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Tähtis on ruumide niiske koristus ja tuulutamine. Haige nina-neelueritised ja saastunud esemed ning pinnad kahjutustatakse.

32.3. Immuniseerimine. Inimesi immuniseeritakse epidemioloogilise näidustuse põhjal, mille määrab kindlaks tervisekaitseametnik. Saadaval on A, C, Y ja W135 serotüübi vastased vaktsiinid.

32.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Meningokokknakkus on kõrge kontagioossusega; inimeste vastuvõtlikkus sellele on suur. Puhangu algkriteeriumiks on viis haigusjuhtu keskmise suurusega kollektiivis ning epideemia tasemeks 15 haigusjuhtu 100 000 elaniku kohta. Riskirühmade (ühiskasutuse ruumide ja asutuste/kollektiivide liikmed/elanikud, suletud kollektiivides ja spordilaagrites viibijaid ning 2–10-aastased lapsed) ennetava immuniseerimise alustamise kriteeriumiks on haigestumus 2 ja enam juhtu 100 000 elaniku kohta. Puhangu korral pööravad tervishoiutöötajad esmatähelepanu uute haigusjuhtude varajasele avastamisele, nende kiirele isoleerimisele ja ravi alustamisele. Kui puhang tekkis üksikkollektiivis, tehakse kõikidele kontaktsetele kemoprofülaktilist ravi, eriti juhtudel, mil puhang on põhjustatud meningokoki sellise serotüübi poolt, mille vastu ei ole vaktsiini. Kui puhang on ulatusliku levikuga paljudes kollektiivides, vaktsineeritakse kõiki kollektiivi liikmeid.

33. MUMPS

33.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga; ta ei kasuta selleks ühistransporti.

33.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearst jätab haige kodusele ravile ning tema isoleerimine lõpetatakse üheksa päeva pärast haiguse algust. Perearst selgitab välja haigega kokku puutunud inimesed. Kuni 10 aasta vanused lapsed, kes ei ole mumpsi põdenud või on vaktsineerimata, eemaldatakse lastekollektiivist 21 päevaks alates haigega kokkupuute päevast. Lastel, kes on mumpsi põdenud või vaktsineeritud selle vastu ning on vanemad kui 10 aastat ja ka täiskasvanutel haigega suhtlemise piirangut ei ole. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu.

Haige elukohas (ja teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei korraldata. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ning vahendid kahjutustatakse.

33.3. Immuniseerimine. Vajadusel korraldab perearst vaktsineerimata isikute immuniseerimise. Lapsi ja noorukeid vaktsineeritakse mumpsi vastu riikliku immuniseerimiskava alusel.

33.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelnimetatud tõrjemeetmeid. Immuunsust mitteomavad riskirühma lapsed või täiskasvanud, eeskätt kontaktsed, vaktsineeritakse mumpsi vastu.

34. NAKKUSLIK MONONUKLEOOS

34.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel. Haige hospitaliseeritakse kiirabi- või eraautoga; selleks ei kasutata ühistransporti.

34.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete arstliku jälgimise 20 päeva jooksul. Pärast haiguse põdemist säilib viiruste kandlus neelus aasta ja kauem umbes 20% nakkust põdenutest. Tähtis on käte pesemine. Epidemioloogilist uuringut ei tehta. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Soovitatav on ruumide niiske koristus ning haige ja viirusekandja sülje ja ninaeritise ning sellega saastunud esemete ja vahendite kahjutustamine.

34.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

34.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Eestis esineb haigus endeemiliselt.

35. NEERUSÜNDROOMIGA HEMORRAAGILINE PALAVIK EHK EPIDEEMILINE NEFROPAATIA

35.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel ning isoleerimist ta ei vaja.

35.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Teades haiguse esinemise looduskoldelisust, korraldab tervishoiutöötaja uuringu haiguse varajaseks avastamiseks ning uurib haigega samades oludes elavaid inimesi. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, näriliste arvukuse ja leviareaali ning korraldab nende nakatatuse sihtuuringuid, nõustab ohupiirkonna elanikke vältimaks nakatumist. Vältida kokkupuudet näriliste eritistega ja kuivanud eritiste tolmu sissehingamist.

Kui uusi haigusjuhte ei ole esinenud neli nädalat pärast viimase haige avastamist, loetakse haiguskolle likvideerituks.

Põhiline on näriliste arvukuse piiramine ja hävitamine (deratisatsioon) eeskätt elamutes ja nende läheduses.

35.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

35.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Elukondlikke puhanguid esineb harva, kuid võivad tekkida laboripuhangud. Puhangu korral rakendatakse eelnimetatud tõrjemeetmeid.

36. PARALÄKAKÖHA

Paraläkaköha diagnoos püstitatakse mikrobioloogilise, seroloogilise uuringu ja neid kinnitavate kliinilis-epidemioloogiliste andmete alusel.

36.1. Tõrjeüritused nakkuskoldes ja nakkuspuhangu korral on samad, mis läkaköha haigestumise korral.

37. PARATÜÜFUS (A ja B)

37.1. Haige isoleerimine. Haige on nakkusohtlik ja isoleeritakse nakkushaiglasse (-osakonda).

37.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Paratüüfuse koldes teostatakse samaseid tõrjemeetmeid nagu kõhutüüfuse koldes (vt Kõhutüüfus).

37.3. Kroonilise bakterikandluse sedastamine. Toimub sarnaselt kõhutüüfuse bakterikandluse avastamisega. Analoogilised on ka tõrjemeetmed (vt Kõhutüüfus).

37.4. Immuniseerimine. Ei kasutata.

37.5. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Toimub sarnaselt kõhutüüfuse puhangu uurimise ja likvideerimisega. On täheldatud, et S. paratyphi A levib eelistavalt joogiveega, S. schottmülleri aga toiduga (piimaga). Nakkusallikaks võivad inimese (krooniline bakterikandja) kõrval olla ka põllumajandusloomad.

38. PNEUMOKOKKNAKKUS

38.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Haiglas isoleeritakse ravimresistentsete haigustekitajatega haiged.

38.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja suunab pneumokokknakkuse (pneumoonia, meningiidi, keskkõrvapõletiku, sinusiidi jm) kahtlusega isiku kiiresti haiglasse. Epidemioloogilist uuringut ei korraldata. Kahjutustatakse nina-neelueritised. Põetusruumis tehakse lõppdesinfektsioon.

38.3. Immuniseerimine. Vaktsineerimiseks kasutatakse 23-valentset polüsahhariid-pneumokokkvaktsiini (ei kasutata alla kahe aasta vanustel lastel) või konjugaat-pneumokokkvaktsiini (kasutatakse ka alla kahe aasta vanustel lastel). Pneumokokknakkuse vastu vaktsineeritakse järgmistesse riskirühmadesse kuuluvaid isikuid (kuid eeskätt kahe kuni viie aasta vanuseid lapsi ja vanemaealisi inimesi):
1) lastekollektiivide lapsed;
2) põrnahaiguste või aspleeniaga patsiendid;
3) HIV-nakkusega isikud;
4) sirprakulise aneemia põdejad;
5) isikud, kel on diabeet, pahaloomulised kasvajad, kroonilised maksahaigused jm immuunsust pärssivad haigused;
6) keemilist, kiiritus- ja suurtes annustes kortikosteroidravi saavad patsiendid;
7) kroonilised südame- ja kopsuhaiged;
8) kohleaarimplantaadi retsipiendid (igas vanuses).

38.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Kollektiivis tekkinud puhangu korral soovitatakse vaktsineerida kõiki isikuid (v.a alla kahe aasta vanuseid lapsi) 23-valentse polüsahhariidvaktsiiniga, eeskätt aga ülalnimetatud pneumokokknakkuse riskirühma kuuluvaid inimesi. Haige kontaktseid ei vaktsineerita.

39. POLIOMÜELIIT

39.1. Haige isoleerimine. Haiged ja haiguskahtlased isikud hospitaliseeritakse. Rekonvalestsent lahkub haiglast mitte varem kui 40 päeva pärast haiguse algust ning pärast seda on kodusel arstlikul jälgimisel 12 päeva.

39.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haigusjuhtude esinemisel lastekollektiivis eemaldatakse kontaktsed lapsed kollektiivist ning jäetakse arstlikule jälgimisele 20 päevaks. Kontaktsed lasteasutuste töötajad ja toidukäitlejad eemaldatakse töölt ja allutatakse arstlikule jälgimisele samuti 20 päevaks.

Ruumis, kus viibib haige või haiguskahtlane isik, tehakse iga päev jooksvat desinfektsiooni ning haige isoleerimise ning kontaktsete koduse arstliku jälgimise lõpetamisel tehakse lõppdesinfektsioon.

39.3. Immuniseerimine. Lapsi vaktsineeritakse poliomüeliidi vastu riikliku immuniseerimiskava alusel.

39.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Poliomüeliiti haigestumine on Eestis likvideeritud ning seetõttu on ühe kohaliku poliomüeliidijuhu ilmumine erakorraline sündmus, mida loetakse võimaliku epideemia alguseks. Samal ajal võib polioviirusi sisse tuua poliomüeliidi-epideemilistest Aafrika ja Aasia maadest. Sellisel juhul vaktsineeritakse riskirühmadesse kuuluvaid isikuid ja haige lähikontaktseid kuni 15 aasta vanuseid lapsi ühe doosi OPV või IPVga. Tervishoiutöötajad selgitavad aktiivselt välja kõik lõdva halvatusega kuni 15 aasta vanused lapsed, kellelt võetakse kiiresti kaks roojaproovi vähemalt 24-tunnilise intervalliga ja saadetakse viroloogialaborisse.

40. PUNETISED

40.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda) tingimustesse, kus on välditud tema kokkupuude mitteimmuunsete rasedate naistega. Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga; ta ei tohi kasutada selleks ühistransporti.

40.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearst isoleerib haige kodus seitsmeks päevaks. Haige kontaktseid ei isoleerita ja ei keelata neil haigega suhelda. Haige kontaktsed eemaldatakse töölt või õppeasutusest seitsmeks päevaks pärast lööbe ilmumist haigel. Kuna kaasasündinud punetise sündroomiga vastsündinu eritab pikaajaliselt punetise viirusi, peavad temaga kokku puutuvad inimesed (tervishoiutöötajad, pereliikmed) omama punetiste vastast immuunsust ning vastsündinu tuleb isoleerida nakkuse leviku vältimiseks. Selliseid ettevaatusabinõusid tuleb järgida lapse ühe aasta vanuseks saamiseni; varem võib need lõpetada juhul, kui pärast kolmandat elukuud on lapse neelusekreedi ja uriini viroloogiline uuring negatiivne. Vajadusel korraldab perearst vaktsineerimata isikute immuniseerimise. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu. Haige elukohas (ja teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei korraldata.

40.3. Immuniseerimine. Tähtsaimaks punetiste ennetusmeetmeks on laste ja noorukite vaktsineerimine, mida tehakse riikliku immuniseerimiskava alusel. Haige kontaktsete vaktsineerimine (juhul kui see ei ole vastunäidustatud, näiteks raseduse ajal) ei väldi mitte alati nakatumist ja haigestumist.

40.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelnimetatud tõrjemeetmeid. Puhangu likvideerimiseks on tähtis vaktsineerida kõik immuunsust mitteomavad kontaktsed isikud. Puhangu ajal tuleb hoolikalt kaitsta immuunsust mitteomavaid rasedaid naisi.

41. PUUKENTSEFALIIT

41.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik, kuid vajab hospitaliseerimist kliinilisel näidustusel.

41.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud teavitavad elanikke puukentsefaliidi looduskollete paiknemisest. Elanikele soovitatakse enne ohualale siirdumist piserdada puugitõrje vahendit (repellenti) riietele või tervele nahale puugiründe vältimiseks. Haige eluruumides ei ole tõrjemeetmed vajalikud. Desinfektsioon ei ole vajalik.

41.3. Immuniseerimine. Puukentsefaliidi ohuala püsielanikele, seal puhkajatele, leht- ning segametsades ja niitudel käijatele soovitatakse vaktsineerida end puukentsefaliidi vastu.

41.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puukentsefaliidi puhanguid ei esine, kuid looduskolletes võib haigestumine kõrge olla.

42. ROTAVIIRUS-ENTERIIT

42.1. Haige isoleerimine. Rotaviirus-enteriiti haigestuvad enamasti varaealised lapsed. Soovitatav on haige hospitaliseerida nakkushaiglasse (-osakonda) kliinilisel näidustusel. Haige eritab viirust roojaga. Kuid võimalik on ka nakkuse piisklevi. Seda tuleb arvestada haiglates vältimaks haiglanakkust.

42.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kui tervishoiutöötaja jätab haige kodusele ravile, siis juhendab ta pereliikmeid desinfitseerima haige rooja ja mähkmeid. Tähtis on ka käte pesemine pärast haigega tegelemist. Haige eritab viirust roojaga 7–8 haiguspäeva vältel, harva kauem. Haiguse subkliinilise kulu puhul (tavaliselt täiskasvanutel) võib tõvestunu eritada roojaga viirust mõne kuu jooksul.

42.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

42.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Nakkusallikaks on haige inimene. Nakkus levib olmelisel, samuti piisklevi teel.

43. SALMONELLOOSID

43.1. Haige isoleerimine. Haige roe on nakkusohtlik. Haiglaravi nakkushaiglas (-osakonnas) on näidustatud haiguse raske kliinilise kulu korral ja juhul, kui kodusel põetamisel pole võimalik vältida nakkuse levikut.

43.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige koduse põetamise korral juhendab tervishoiutöötaja pereliikmeid desinfitseerima haige rooja. Haige ei tohi tegeleda kodus toidu valmistamisega, kuni ta on nakkusohtlik.

43.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

43.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Inimene nakatub saastunud toidu söömisel. Põhilisteks nakkusallikateks on koduloomad. Levikufaktoriteks on liha ja munad. Liha võib saastuda salmonelladega tapaloomalt naha võtmisel, lihakere tükeldamisel, transportimisel, müümisel, kulinaarsel töötlusel, toidu realiseerimisel. Termiliselt töödeldud toit on reeglina nakkusohutu. Kuid ka termiliselt töödeldud toit võib saastuda, kui tema käitlemiseks kasutada samu toidunõusid, lõikelaudu, taldrikuid, nuge, mida eelnevalt kasutati toore liha käitlemiseks. Salmonellad paljunevad toidus. Eesti oludes on sageli osutunud nakkusohtlikeks kanamunad ja nendest valmistatud magustoidud ja kondiitritooted. Salmonellad võivad levida ka piimaga, kuhu sattuvad lüpsmisel. Puhangu korral selgitab tervisekaitseametnik haigete küsitluse teel võimaliku saastunud toidu ja saadab selle jäägi (või kahtlustatava toidu lähteained) laboratooriumisse bakterioloogiliseks uuringuks. Kui puhangu põhjus on selgunud, siis rakendab tervisekaitseametnik seaduses ettenähtud sanktsioone.

44. SARLAKID

44.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga; selleks ei kasutata ühistransporti.

44.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tavaliselt isoleerib perearst haige kodus. Isoleerimise võib lõpetada pärast kahepäevast ravi, kuid hilistüsistuste vältimiseks peab antibiootikumravi kestma vähemalt kümme päeva. Streptokokkide nina-neelu kandlus võib säilida kuni 30% haigetest. Perearst lõpetab haige isoleerimise pärast tema tervistumist, kuid mitte varem kui 7–12 päeva pärast haiguse algust. Perearst lubab rekonvalestsendid – lasteasutuste lapsed, kahe esimese klassi õpilased, kirurgia- ja sünnitusosakonna töötajad ning toidukäitlejad (piimatööstuse töötajad) – tööle 12 päeva pärast haige isoleerimise lõpetamist. Haiguskoldes tarvitatakse toorpiima ainult keedetuna. Epidemioloogilist uuringut haiguskoldes ei korraldata.

Laste mänguasjad on soovitatav pesta desinfitseeriva toimega pesuvahenditega. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei korraldata.

44.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

44.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Spetsiifilisi tõrjemeetmeid ei kasutata.

45. SHIGELLOOS

45.1. Haige isoleerimine. Haige roe on nakkusohtlik. Haiglaravi nakkushaiglas või nakkusosakonnas on näidustatud haiguse raske kliinilise kulu korral, samuti juhul, kui haige kodusel põetamisel ei ole võimalik vältida nakkuse levikut.

45.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kui tervishoiutöötaja jätab haige kodusele ravile, siis juhendab ta pereliikmeid desinfitseerima haige rooja. Tähtis on ka käte desinfektsioon pärast defekatsiooni. Kodusel ravil olev haige ei tohi tegeleda toidu valmistamisega kuni ta on nakkusohtlik.

45.3. Immuniseerimine. Ei praktiseerita.

45.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Nakkusallikaks on tõvestunud inimene. Eriti ohtlikud on nakkuse levitajatena need inimesed, kellel haigus kulgeb kerges vormis. Nakkus levib toidu ja joogiveega. On võimalik ka nakkuse olmelevik, kuid selle epidemioloogiline tähtsus ei ole suur. Meie oludes levib nakkus saastunud toiduga. On võimalikud ka inimeste rühmaviisilised haigestumised (puhangud). Puhangute põhjuseid uurib tervisekaitseametnik. Nakkuse levikufaktoriks olnud toitu õnnestub selgitada asjaosaliste küsitluse teel. Levikufaktorina kahtlustatav toit on tavaliselt ära söödud, mis välistab bakterioloogilise uurimise. Nakkus võib levida ka joogiveega. Veepuhangute puhul tuleb tervisekaitseametnikul tõstatada omavalitsuse ees elanike nakkusohutu joogiveega varustamise vajadus, kuni selle teostumiseni aga teavitada inimesi joogivee keetmise vajadusest. Tervisekaitseametnik võtab levikufaktorina kahtlustatava joogivee proove ja saadab need laboratooriumi bakterioloogiliseks uuringuks. Kui shigelloosipuhangu asjaolud on selgitatud, siis rakendab tervisekaitseametnik seaduses ettenähtud sanktsioone.

46. SIBERI KATK

46.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabiautoga. Haigusjuhu avastamine võib viidata bioterrorismile; haige (sagedamini võib tegemist olla naha- või kopsuvormiga) isoleeritakse range järelevalve all.

46.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Inimeste Siberi katku koldes karantiini ei kehtestata. Haige looma kontaktsete, hooldajate ja ravijate üle kehtestab perearst arstliku järelevalve (kaks korda päevas mõõdetakse kehatemperatuuri) ja korraldab kontaktsetele isikutele profülaktilise antibiootikumikuuri. Arstlik järelevalve kestab loomade karantiiniaja lõpuni, millele lisatakse Siberi katku maksimaalne lõimetusaja pikkus. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik koostöös veterinaartöötajaga.

Haigestunud inimese haavandieritised, saastunud sidemed jm haigematerjal kuulub põletamisele. Haigustekitaja eosed hävivad steriliseerimisel, põletamisel, autoklaavimisel ja keemilisel desinfitseerimisel. Desinfektoritena kasutatakse kaltsiumhüpokloriidi, formaldehüüdi, glutaaraldehüüdi, vesinikülihapendit, etüleenoksiidi jm. Näidustuse esinemisel desinfitseeritakse tööstuslikult kasutatavat villa, loomakarvu ja loomanahku. Saastunud kehapindu pestakse seebi ja rohke veega ning ristkontaminatsiooni korral täiendavalt veel 0,5% hüpokloriidi lahusega, mis uhutakse veega maha 10–15 minuti pärast. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

46.3. Immuniseerimine. Vaktsineeritakse riskirühma kuuluvaid inimesi (loomaarstid, farmitöötajad, laboritöötajad, kaitseväelased). Haige kontaktseid ei vaktsineerita. Bioterrorismi ohu korral võib arvesse tulla elanike vaktsineerimine. Nimetatud kontingentide immuniseerimisel tuleb arvestada nende iga-aastase revaktsineerimise vajadusega ohu püsimisel.

46.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Siberi katk kuulub bioterrorismi vahendite ja bioloogilise relva hulka. Seetõttu viitab ühe haigusjuhu avastamine võimalikule bioterrorismile. Tavaolukorras tekkivad puhangud on professiooniga seotud, s.t haigestuvad nakatunud loomade eest hoolitsevad farmitöölised, veterinaartöötajad, loomade hädatapjad, nakkussaastunud liha või termiliselt puudulikult töödeldud saastunud liha söönud inimesed. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud koostöös veterinaarteenistusega eelnimetatud tõrjemeetmeid.

47. SUGULISEL TEEL LEVIV KLAMÜÜDIAHAIGUS

47.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

47.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja nakkusallika ja haige seksuaalpartnerid. Haige hoidub seksuaalkontaktidest kuni ravi lõpetamiseni. Haige hoidub seksuaalkontaktidest oma seksuaalpartneriga seni, kuni viimane on terveks ravitud. Haige seksuaalpartnerid allutatakse ennetusravile. Nakatunud ema vastsündinut uuritakse kolme nädala vanuses ja korduvalt 12–18 nädala möödumisel röntgenograafiliselt subkliinilise klamüüdia-pneumoonia tuvastamiseks.

Haige kusejuha- ja tupeeritistega saastunud pesu, riided ja muud esemed desinfitseeritakse.

47.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

47.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Võivad esineda rühmaviisilised haigestumised, mille korral rakendatakse eelnimetatud tõrjemeetmeid.

48. SÜGELISED

48.1. Haige isoleerimine. Haiget üldjuhul ei hospitaliseerita, teda ravitakse kodus. Juhul kui ta siiski hospitaliseeritakse, siis isoleeritakse ta ravikuuri esimeseks 24 tunniks. Kollektiivis töötava või õppiva haige isoleerib perearst ravikuuri lõpuni, millele liidetakse üks päev.

48.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Tervisekaitseametnik selgitab koostöös perearstiga täiendavalt välja nakatunud inimesi sügelistehaige sõprade ringkonnas, seksuaalkontaktsete või pereliikmete seas.

Perearst korraldab haige tekkide, patjade ja voodivarustuse desinfektsioonikambrisse saatmise. Haige pesu keedetakse.

48.3. Immuniseerimine. Vaktsiini ei ole.

48.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Sügelised ei levi puhanguna. Sügeliste levikut aitab piirata võimalikult suure hulga nakatunud inimeste efektiivne ravimine, tervisehariduse andmine, hügieeni õpetamine, pesemisvõimaluste, sealhulgas regulaarse saunaskäimise tagamine ning ülerahvastuse vältimine.

49. SÜÜFILIS

49.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel. Tervishoiutöötajad väldivad saastumist haige vere, haavandi- ja koevedelikega.

49.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja selgitab välja nakkusallika ning haige järgmised kontaktsed:
1) esmassüüfilise korral seksuaalkontaktid viimase kolme kuu jooksul;
2) teisese süüfilise korral – viimase kuue kuu jooksul;
3) varajase latentse süüfilise korral – eelmise aasta jooksul;
4) hilis- ja hilislatentse süüfilise korral – tavaseksuaalpartnerid ja nakatunud naiste lapsed;
5) kaasasündinud süüfilise korral – perekondlikud kontakid.

Esmassüüfilise seksuaalkontaktsed viimase kolme kuu jooksul teevad läbi ennetusravi. Kõikidel haigetel ja nende seksuaalpartneritel soovitatakse teha HIV-testimine. Haige hoidub seksuaalkontaktidest kuni ravi lõppemiseni ja haavandi kadumiseni. Haige hoidub seksuaalkontaktidest oma seksuaalpartneritega seni, kuni viimased on tervishoiutöötaja poolt uuritud ja vajadusel terveks ravitud.

Desinfitseeritakse haavandieritisega kokku puutunud pinnad ja esemed.

49.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

49.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Süüfilis ei esine puhangutena, kuid võib esineda rühmaviisiliste haigestumistena. Nendel juhtudel realiseeritakse eelnimetatud tõrjemeetmed.

50. TEETANUS

50.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kirurgiaosakonda või vajadusel intensiivraviosakonda. Haige transporditakse haiglasse kiirabiautoga.

50.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige kontaktseid ei isoleerita. Tervishoiutöötaja, kes annab arstiabi traumade, põletuste, külmumiste ja kirurgiliste haiguste puhul, selgitab välja, kas haige on viimase kümne aasta jooksul vaktsineeritud teetanuse vastu: vaktsineerimise andmete puudumisel või kümne aasta möödumisel viimasest vaktsineerimisest vaktsineeritakse patsient teetanuse vastu. Epidemioloogilise uuringu teeb tervisekaitseametnik: selgitatakse välja haigusjuhu seos traumaga, kokkupuude sõnnikuga või sõnnikuga väetatud pinnasega.

Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

50.3. Immuniseerimine. Tähtsaimaks teetanuse tõrjemeetmeks on laste, noorukite ja täiskasvanute teetanuse vastane vaktsineerimine kooskõlas nakkushaiguste riikliku immuunprofülaktika kavaga.

50.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Kangestuskramptõbi ei levi puhanguna, esinevad vaid sporaadilised haigusjuhud.

51. TOKSOPLASMOOS

51.1. Haige isoleerimine. Haige inimene ei ole nakkusohtlik ega vaja isoleerimist. Haigus kulgeb valdavalt subkliiniliselt. Raseduse ajal nakatunud naine on nakkusallikaks lootele. Loote nakatumine ei ole raseda naise isoleerimisega välditav.

51.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Nakkusallikateks inimesele on loomad (eeskätt kass); nakatunud loom eritab roojaga toksoplasma sporotsüste. Ennetusmeetmena on efektiivne kassipidamisest loobumine, eeskätt raseduse ajal. Käte hoolikas pesemine enne söömist ja pärast toorliha käitlemist vähendab nakatumise ohtu. Nakatuda võib ka mittepiisavalt kuumtöödeldud looma- ja linnuliha söömisel. Rasedaid on soovitatav seroloogiliselt kontrollida, avastamaks ja ravimaks raseduse ajal omandatud toksoplasmoosi, mis väldib loote nakatumist. Desinfektsiooni ei kasutata.

51.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

51.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Toksoplasmoos ei levi puhangutena.

52. TRIHHINELLOOS

52.1. Haige isoleerimine. Haige ei ole nakkusohtlik. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel.

52.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja informeerib haigest Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust. Tervisekaitseametnik teostab kolde uuringu, võtab nakkusohtliku liha proove ja lähetab need mikrobioloogialaborisse uuringuks. Tervisekaitseametnik teavitab liha valdajat selle nakkusohtlikkusest ja annab juhiseid selle kuumtöötlemiseks, mis tagab keeritsussi larvide hävimise (keetmine, kusjuures liha sisemuses peab temperatuur tõusma vähemalt +71 °C-ni). Haigestunuga sama liha söönud isikud jäetakse arstliku järelevalve alla 15 päevaks. Tervisekaitseametnik teavitab trihhinelloosi riskirühma (jahimehed, metsatöölised, veterinaartöötajad jm) kuuluvaid inimesi toore ja puudulikult kuumtöödeldud metsloomaliha söömise ohtlikkusest.

52.3. Immuniseerimine. Vaktsiin puudub.

52.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Tervisekaitseametnik selgitab nakkusohtlikku toitu söönud inimesed ja teavitab nendest perearste. Perearst määrab nendele ennetava ravi. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, põhilise levifaktori ja muud puhangu põhjused.

53. TUBERKULOOS

53.1. Haige isoleerimine. Hospitaliseeritakse bakterioskoopiliselt positiivsed kopsuTB haiged ja multiresistentse tuberkuloosiga haiged, isoleerides nad teistest haigetest. Isoleeritud haiged ei liigu ringi osakonnas ega välju osakonnast. Vajadusel isolaatorist väljuda kannavad nad maski. KopsuTB haiget või haiguskahtlast isikut ei paigutata ühte ruumi immuunpuudulikkusega inimesega.

53.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. KopsuTB kahtlasel isikul uuritakse vähemalt kolme järjestikustel päevadel võetud rögaproovi bakterioskoopiliselt ja bakterioloogiliselt. Bakterioskoopiliselt positiivne isik on väga nakkusohtlik lähikontaktsetele. KopsuTB kiire diagnoosimine ja ravi alustamine on tähtis levikutõrje üritus.

Lisaks täidetakse järgmisi tõrjemeetmeid: õige köhimise hügieeni nõudeid, tagatakse päikese ligipääs haigeruumi ja selle korrapärane ventileerimine, ruumi töötlemine ultraviolettkiirgusega, köhivad kopsuTB haiged kannavad kaitsemaski ja kopsuTB haigega tegelev tervishoiutöötaja kannab kaitsemaski.

Tervishoiutöötaja selgitab välja kopsuTB-haige kontaktsed, kelledest umbes 10% osutuvad tavaliselt nakatunuteks. KopsuTB leviku vältimiseks on näidustatud kemoprofülaktika järgmistele kontaktsetele:
1) imikud, kelle emad põevad kopsuTBd;
2) kontaktsed, vaktsineerimata ja tuberkuliin-negatiivsed lapsed;
3) vaktsineerimata, tuberkuliin-positiivsed mittekontaktsed kuni 6-aastased lapsed;
4) hiljuti tuberkuliin-positiivseks muutunud 16–34 aasta vanused täiskasvanud;
5) HIV-nakkusega isikud.

Tuberkuloosi riskirühma kuuluvad järgmised isikud allutatab tervishoiutöötaja regulaarsele arstlikule jälgimisele, mis vaktsineeritud isikutel seisneb röga bakterioskoopilises ja kopsude röntgenograafilises uurimises:
1) nakatumisohus olevad tervishoiutöötajad, kelle tuberkuliinitest on negatiivne;
2) kontaktsed lapsed ja noorukid, kelle tuberkuliinitest on negatiivne;
3) TB riskimaadest saabuvad tuberkuliin-negatiivsed immigrandid;
4) bakterioskoopiliselt positiivsete isikute lähikontaktsed;
5) vangid ja vanglatöötajad;
6) narkomaanid, alkohoolikud ja kodutud;
7) hooldekodude elanikud ja hooldepersonal;
8) kopsukoe vanade fibroossete muutustega isikud.

Bakterioskoopiliselt positiivse isiku ruumides tehakse märgkoristust desinfitseeriva ainega ning tuulutatakse seda süstemaatiliselt.

53.3. Immuniseerimine. Vastsündinuid vaktsineeritakse tuberkuloosi vastu riikliku immuniseerimiskava alusel. BCG vaktsiin kaitseb eeskätt lapsi tuberkuloosse meningiidi ja miliaarse tuberkuloosi eest ja see ei taga täiskasvanute kaitset kopsuTB eest. Väikelapsena vaktsineerimata jäänud lapsed vaktsineeritakse hiljemalt koolimineku ajaks. Vaktsineeritakse ka järgmisi tuberkuloosi riskirühma kuuluvaid inimesi:
1) nakatumisohus olevad tuberkuliin-negatiivsed tervishoiutöötajad;
2) kontaktsed tuberkuliin-negatiivsed lapsed ja noorukid;
3) TB riskimaadest saabuvad tuberkuliin-negatiivsed immigrandid.

53.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendatakse ülalnimetatud nakkustõrje üritusi.

54. TULAREEMIA

54.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse kliinilisel näidustusel nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse haiglasse kiirabi- või eraautoga.

54.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Haige kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab tulareemia endeemilises koldes elavate ja kollet külastanud isikute seroloogilise uurimise tulareemia suhtes. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu: selgitab välja kontaktsed isikud ja teatab nendest perearstile ning teeb kindlaks nakkuse leviku teed. Tulareemia endeemilises koldes tuleb piirata näriliste arvukust. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

54.3. Immuniseerimine. Eestis ei kasutata tulareemia vastast vaktsineerimist.

54.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Tulareemia ei levi epideemiatena, kuid võib esineda puhanguid, sest inimese vastuvõtlikkus on tulareemia suhtes kõrge. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud eelloetletud tõrjemeetmeid.

55. TUULERÕUGED

55.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse ainult kliinilisel näidustusel. Haige transporditakse haiglasse kiirabi poolt. Haige transportimiseks ei kasutata ühistransporti.

55.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Perearst isoleerib haige kodus, eriti hoolikalt tuleb haige isoleerida imikutest, tuulerõugeid mittepõdenud ja immuunpuudulikkusega lastest. Perearst lõpetab haige isoleerimise pärast koorikute irdumist, kuid mitte enne kui 9 päeva pärast haiguse algust. Kui patsiendi haigestumise kuupäev on täpselt teada, lubab perearst kontaktsed lapsed kooli esimese 10 inkubatsioonipäeva jooksul ja isoleerib nad 11.–21. päevani. Epidemioloogilist uuringut ei tehta.

Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta. Haige nina-neelueritised ja nendega saastunud esemed ja vahendid kahjutustatakse.

55.3. Immuniseerimine. Immuniseerimata kontaktseid lapsi soovitatakse vaktsineerida 3–5 päeva pärast viimast kokkupuudet haigega; see väldib haigestumist või leevendab oluliselt haiguse raskusastet.

55.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Vastuvõtlikkus tuulerõugetele on üldine. Puhangu korral rakendatakse loetletud tõrjemeetmeid, millest kõige tähtsam on vastuvõtlike kontaktsete laste kiire immuniseerimine.

56. TÄHNILINE TÜÜFUS

56.1. Haige isoleerimine. Haige hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda).

56.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Tervishoiutöötaja korraldab kontaktsete arstliku jälgimise 25 päeva jooksul pärast viimast kokkupuudet haigega ning pedikuloosi seire oma tervishoiuteenuse osutamise piirkonnas. Seire sihtrühma kuuluvad juuksurid, pesumajade ja saunatöötajad ning suletud kollektiivides elavad ja õppivad isikud. Tervisekaitseametnik korraldab epidemioloogilise uuringu: selgitab välja nakkusallika, pedikuloosi leviku ulatuse ning riskirühma kuuluvad isikud.

Täitõrjeks kasutatakse permetriini (50 mg inimese kohta) või selle puudumisel 25% bensüül-bensoaadi lahust (kontaktiaeg on 24 tundi). Riided, pesu ja vooditarbed saadetakse kamberdesinfektsiooni.

56.3. Immuniseerimine. Elanikke vaktsineeritakse epidemioloogilisel näidustusel.

56.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Tervisekaitseametnikud selgitavad välja pedikuloosi leviku ulatuse ning korraldavad pedikuloositõrje. Nakatumisriskiga isikud vaktsineeritakse. Isiklikud riided, pesu ja vooditarbed desinfitseeritakse.

57. ÄGE A-VIIRUSHEPATIIT

57.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse kiirabi- või eraautoga. Haige ei tohi kasutada ühistransporti hospitaliseerumiseks. Kui haige hospitaliseeritakse kiirabiautoga, on kiirabitöötaja kohustatud haigega kokkupuutunud pinnad desinfitseerima.

57.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst kehtestab nende üle meditsiinilise jälgimise 45 päevaks. Tervisekaitseametnik kehtestab range sanitaar-hügieenilise kontrolli toitu valmistavate ja toiduaineid käitlevate ettevõtete üle ning elanike varustamiseks kvaliteetse joogiveega. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

57.3. Immuniseerimine. Kaasajal veel ei kasutata Eestis viirushepatiit A vastu kaitsepookimisi.

57.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

58. ÄGE B-VIIRUSHEPATIIT

58.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse kiirabi- või eraautoga. Haigel ei ole soovitatav kasutada ühistransporti hospitaliseerumiseks.

58.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete seroloogilise uurimise HBsAg suhtes. Vereteenistuse keskused arvavad doonorite hulgast välja viirushepatiit B põdenud. Verekeskused teevad kohustuslikus korras igale doonorivere portsjonile laboratoorse uuringu HBsAg suhtes. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu ja selgitab haigel olnud meditsiiniliste manipulatsioonide ning transfusioonide olemasolu. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

58.3. Immuniseerimine. Plaanilises korras kaitsepoogitakse HBsAg positiivsed emad ja kõik vastsündinud või 13-aastased lapsed kehtestatud korras.

58.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.

59. ÄGE C-VIIRUSHEPATIIT

59.1. Haige isoleerimine. Tervishoiutöötaja korraldab haige hospitaliseerimise nakkushaiglasse (-osakonda). Haige transporditakse kiirabi- või eraautoga. Haigel ei ole soovitatav kasutada ühistransporti hospitaliseerumiseks.

59.2. Tõrjeüritused nakkuskoldes, desinfektsioon. Kontaktseid ei isoleerita. Perearst korraldab kontaktsete seroloogilise uurimise. Vereteenistuse keskused arvavad doonorite hulgast välja viirushepatiit C põdenud. Verekeskused teevad kohustuslikus korras igale doonorivere portsjonile laboratoorse uuringu. Tervisekaitseametnik teeb epidemioloogilise uuringu ja selgitab haigel olnud meditsiinilised manipulatsioonid ning transfusioonid. Haige elukohas (samuti teistes viibimiskohtades) desinfektsiooni ei tehta.

59.3. Immuniseerimine. Ei tehta.

59.4. Tõrjeüritused nakkuspuhangu korral. Puhangu korral rakendavad tervishoiutöötajad ja tervisekaitseametnikud kõiki loetletud tõrjemeetmeid.