1. peatükk
ÜLDNÕUDED

§ 1. Reguleerimisala

Käesolev määrus sätestab nõuded kaevandamisel ja kaeveõõne rajamisel tehtavatele mõõdistustöödele ja sellega seonduva dokumentatsiooni koostamisele.

§ 2. Markšeiderimõõdistamise alusvõrgud

Markšeiderimõõdistamise alusvõrgud (edaspidi markšeiderivõrgud) peavad vastama geodeetilisele süsteemile esitatavatele nõuetele «Andmekogude seaduse» (RT I 1997, 28, 423; 1998, 36/37, 552; 1999, 10, 155; 2000, 50, 317; 57, 373; 92, 597; 2001, 7, 17; 17, 77; 2002, 61, 375; 63, 387; 2003, 18, 107; 26, 158) tähenduses. Kaartide ja plaanide alus koostatakse L-EST koordinaatsüsteemis või muus koordinaatsüsteemis, mis on vajadusel transformeeritav L-EST koordinaatsüsteemi.

§ 3. Markšeiderimõõdistuste kontrollimine

(1) Markšeideritööd peavad olema kontrollitavad kordusmõõdistamiste ja -arvutustega.

(2) Tehtud mõõdistamistööde kvaliteeti hinnatakse eksperimentaalsete ja lubatud standardhälvete võrdlemise teel. Sulgemisvigade vähesuse korral ei ole hinnangu andmine tööle põhjendatud, vajalik on võrrelda mitme ühesugustes tingimustes läbitud käigu sulgemisvigu. Suurte sulgemisvigade sagedane ilmnemine (50% ja rohkem) viitab tööde puudulikule täpsusele ka siis, kui sulgemisvead ei ületa lubatud piire. Sulgemisvigade absoluutväärtuste jaotus peab vastama alljärgnevas tabelis esitatud suhtele:

Tabel 1

Siin ja edaspidi tekstis: s – standardhälve.

(3) Käesolevas määruses esitatud täpsusnõudeid iseloomustatakse eksperimentaalse standardhälbe (edaspidi standardhälve) ja lubatud maksimaalse standardhälbega. Ligikaudsetes hinnangutes loetakse lubatud veaks kahekordse standardhälbe suurust. Täpsuse esialgsel hindamisel, tööde metoodika määramisel ja vajalike mõõtevahendite valikul võetakse eeldatava mõõtehälbe suuruseks kolmekordne, vastutusrikaste tööde puhul neljakordne võimalik standardhälve.

(4) Kõrvalekalded projektist tuleb dokumentaalselt fikseerida.

2. peatükk
PEALMAA-MARKŠEIDERIVÕRGUD

§ 4. Pealmaa-markšeiderivõrgud

(1) Pealmaa-markšeiderivõrgu lähtepunktideks on riikliku põhi- või tihendusvõrgu punktid.

(2) Kaevanduse (allmaakaevandus, pealmaakaevandus, avakaevandus, karjäär) territooriumil rajatakse pealmaa-markšeiderivõrk 1., 2. ja 3. järgu tihendusvõrguna (tabel 2), kasutades satelliitsüsteeme, mis tagavad eelnimetatud võrkude täpsuse. Nivelleerimiskäikude (polügoonides) sulgemisviga ei tohi olla üle ]]>

Tabel 2: Põhilised nõuded 1., 2. ja 3. järgu tihendusvõrkude rajamisel

(3) Mõõdistustöödel hoonestatud alal on nõutav mõõdistamisvõrgu tihedus vähemalt neli punkti 1 km² kohta ning hoonestamata alal vähemalt üks punkt 1 km² kohta.

(4) Avakaevanduste mõõdistamisel paigutatakse markšeiderivõrgu punktid kaevanduse pervedele või kohtadesse, kus on sobiv neid kasutada lähtepunktidena mõõdistusvõrgu punktide määramisel.

(5) Kaevanduse territooriumil peab olema vähemalt kolm markšeiderivõrgu punkti 2. järgu või suurema tihendusvõrgu täpsusega. Nimetatud punktid paigutatakse allmaa-markšeiderivõrkude orienteerimisel ja koordinaatide siirmisel šahti suudmest mitte kaugemale kui 300 m. Kõrguste siirmiseks paigaldatakse šahti suudme vahetusse lähedusse kaks seinareeperit.

(6) Markšeiderivõrgu punktid, mida kasutatakse lähtena vaatlusreeperite määramiseks maapinna deformatsiooni, kaevanduse külgede ja teiste rajatiste püsivuse jälgimisel, peavad asuma kohtades, kus on tagatud nende säilimine kogu vaatlusperioodi ajal.

(7) Markšeiderivõrgu punktid tähistatakse alaliste ja ajutiste märkidega.

§ 5. Topograafilise mõõdistamise üldnõuded

(1) Kaevanduse projekteerimiseks kasutatakse maapinna mõõdistamisel järgmisi mõõtkavasid:
1) 1:25 000 või 1:20 000 – kaevanduse asukohaskeemide koostamisel;
2) 1:10 000 või 1:5000, reljeefi lõikevahega 1,0 m või 2,0 m – kaevanduse ja tehnokompleksi rajatiste üldprojektide koostamisel;
3) 1:2000, reljeefi lõikevahega 0,5 m või 1,0 m – kaevanduse territooriumi detailplaneeringu ja hoonestamise projektide koostamisel ning joonelise kujuga ehitiste projektide koostamisel;
4) 1:1000, reljeefi lõikevahega 0,5 m või 1,0 m – ehitusobjektide tööjooniste koostamisel ja kaevanduse või rikastusvabriku territooriumi vertikaalplaneeringul.

(2) Teostusmõõdistamised kaevanduse ehituse (rekonstrueerimise) lõpetamisel ning vajalikud mõõdistamised maardlate kaevandamiseks tehakse mõõtkavades:
1) 1:10 000 või 1:5000, reljeefi lõikevahega 1,0 m või 2,0 m – kui kaevanduse välja pikimõõt ületab 2,0 km;
2) 1:2000, reljeefi lõikevahega 0,5 m või 1,0 m – kui kaevanduse välja pikimõõt on kuni 2,0 km, samuti hoonestatud aladel ja kaevanduse kahjuliku mõju eest hoitaval maa-alal;
3) 1:1000, reljeefi lõikevahega 0,5 m või 1,0 m – keeruka geoloogilise ehitusega maardlast maavara kaevandavas ettevõttes ja 1:500 kaevanduse tootmishoonete alusel maa-alal (teenindusmaal).

(3) Topograafilisel plaanil mõõtkavas 1:10 000 – 1:500 kujutatakse kehtivate leppemärkide abil mõõdistatava ala kogu situatsioon, reljeef ja kaevandamisega seonduvad objektid.

(4) Topograafilised plaanid mõõtkavas 1:10 000 – 1:500 uuendatakse iga kord pärast täiendavat mõõdistamist.

(5) Puuraukude, šurfide, stollide ja teiste kaeveõõnte suudmete asukoha määramisel, sõltumata mõõdistamise mõõtkavast, ei tohi maksimaalne mõõtehälve mõõdistamisvõrgu lähimate punktide suhtes horisontaalis ületada 1 s ja vertikaalis 0,3 s.

§ 6. Kaevise ja kaevandamisjääkide ning -jäätmete
ladude ja panilate mõõdistamine

(1) Enne ladustamist lao territoorium tasandatakse, mõõdistatakse ning koostatakse laopõhjaplaan (mõõtkava mitte väiksem kui 1:1000, reljeefi lõikevahe 0,5 m – 1,0 m). Mõõdistamispunktid paigaldatakse kohtadesse, kus on tagatud nende säilivus kogu ladustamisperioodi vältel. Hoonestatud ladudes kohandatakse paigad, kust on ohutu ladu mõõdistada. Lao seintele ning teistele konstruktsiooni osadele kantakse jaotused mahu määramiseks. Käesolevat nõuet ei rakendata kaevandamisjääkide lühiealiste panilate suhtes.

(2) Sõltuvalt kaevise kuhilate vormi keerukusest ladudes võib määrata nende mahu mõõdulindiga või mõne muu mõõtevahendiga, sh satelliitmõõdistamisega tehtud mõõdistamise alusel. Kahe mõõtesuuruse väärtuse erinevus kordusmõõtmisel ei tohi ületada allpool toodut:

Tabel 3

Mahu kahe määrangu lubatud erinevuse korral jäetakse lõplikuks mõõtetulemuseks esimene määrang.

(3) Suhteliselt korrapäraste geomeetriliste vormidega ladude mahud nagu koonusekujulised, püramiidsed, prismaatilised jne, määratakse mõõdulindiga mõõtes ja ladude abrissid koos kõrguse, pikkuse, laiuse ja teiste mõõtmetega dokumenteeritakse.

(4) Mõõtevahendiga mõõdistatud kuhilate pealispind kujundatakse horisontaalidega lõikevahede suurusega 0,25 m – 1,0 m. Kuhilad kaardistatakse mõõtkavas 1:1000 või 1:500. Piketid valitakse reljeefi iseloomulikemates kohtades. Kaugus mõõtevahendist kuni latipunktini valitakse sõltuvalt kasutatava mõõtevahendi tehnilistest omadustest. Mõõdistamisvõrgu tihendamiseks võib rajada tahhümeetrilisi ja mensulkäike või määrata ripp-punkte. Vahemaa tihendamispunktideni ei tohi üldjuhul ületada 120 m, kusjuures kõrguskasvud ja vahemaad määratakse otse- ja vastassuunas.

§ 7. Kaevandamisega rikutud maade korrastamisel tehtavad markšeideritööd

(1) Kaevandamisega rikutud maade korrastamisel tehtavad markšeideritööd on:
1) projekteerimiseks vajaliku graafilise dokumentatsiooni ettevalmistamine;
2) korrastustööde ja üleantavate maade teostusmõõdistamine ning plaanide koostamine.

(2) Kaevandamisega rikutud maa korrastamisetööde projekteerimise graafiliseks algdokumendiks on maapinna topograafilised plaanid käesolevas määruses kehtestatud mõõtkavades. Põllumajanduslikul või ehituslikul eesmärgil korrastatava maa langatuste reljeefi kujutatakse lähteplaanidel horisontaalide abil lõikevahega üldjuhul 0,25 m, 0,5 m või 1,0 m.

(3) Kaevandamisega rikutud maa korrastamise projekti koostamisel kasutatakse algdokumentidena maapinna, kaeveõõnte ja puistangute plaane.

§ 8. Hüdropuistangute, hiiva- ja rikastusjääkide hoidlate rajamisel ja kasutamisel tehtav markšeideritöö

(1) Hüdropuistangute, hiiva- ja rikastusjääkide hoidlate rajamisel ja kasutamisel tehtavad markšeideritööd on:
1) piirdetammide, pulbijuhtmete, veekraavide ja teiste ehitiste projektlahenduse siirmine loodusesse;
2) piirdetammi, puistangute kõrguse ja settetiikide veepiiri mõõdistamine;
3) vaatlusjaama profiilliinide tugireeperite vaatlus.

(2) Piirdetammide, pulbijuhtmete, veekraavide ja teiste rajatiste projektparameetrite loodusesse märgistamisel ei tohi mõõtehälve ületada 2 s.

§ 9. Avakaevanduste mõõdistamisvõrgud

(1) Avakaevandusi mõõdistatakse mõõtkavas 1:1000 või 1:2000, välispuistangud mõõtkavas 1:2000 või 1:5000. Alla 25 ha suurused avakaevandused mõõdistatakse mõõtkavas 1:500.

(2) Mõõdistamisvõrgu punktide horisontaalse ja vertikaalse asendi hälbed markšeiderivõrgu lähimate punktide suhtes ei tohi ületada vastavalt 0,4 mm plaanil ja 0,2 m kõrguseliselt.

(3) Ekskavaatori kaevesammu (siseku) laiusel vähem kui 20 m määratakse mõõdistamisvõrgu punktid mõõtkavas 1:1000.

(4) Mõõdistamisvõrgu punktid varustatakse alaliste ja ajutiste märkidega.

(5) Tahhümeetrilise mõõdistamisvõrgu rajamisel arvestatakse tööde teostamisel mõõtevahendi kaugust pikettidest reglementeerivaid nõudeid.

(6) Kaevanduse mõõdistamisvõrgu punktide plaaniline asend määratakse geodeetiliste lõigetega, teodoliitkäikude rajamisega, polaarviisil, kusjuures kolmnurkade ahela ja täisnurkse võrgu rajamisel kasutatakse lähtepunktidena markšeiderivõrgu punkte. Punktide kõrgused määratakse tehnilise ja trigonomeetrilise nivelleerimisega. Mõõdistamisvõrgu punktide koordinaate võib määrata satelliitsüsteemi abil (GPS seadmed).

(7) Mõõdistamisvõrgu horisontaalnurgad mõõdetakse teodoliitidega nii, et nurkade erinevus võtete vahel ei ületaks 45". Ühe võttega lubatakse mõõta teodoliitidega, mille lubatud mõõtehälve on 15" või suurem.

(8) Mõõdistamisvõrgu punkti määramisel peavad nurgad otse ja kombineeritud lõigete joonte vahel olema vähemalt 30° ja mitte üle 150°. Mõõdistamisel mõõtkavades 1:1000 või 1:2000 ei tohi kaugus lähtepunktidest kuni määratavate punktideni ületada vastavalt 1 km või 2 km.

(9) Mõõdistamisvõrgu punktide määramisel polaarviisil ei tohi kaugus nendeni ületada 3 km. Nurgad mõõdetakse kahest lähtesuunast, kusjuures määratava punkti suuna direktsiooninurkade erinevus ei tohi ületada 45". Kauguse mõõtmisel optilise kaugusmõõturiga ei tohi standardhälve ületada 0,1 m.

(10) Lähtepunktide (markšeiderivõrgu) vahelise kolmnurkade ahela pikkus mõõdistamisel mõõtkavades 1:1000 ja 1:2000 ei tohi ületada vastavalt 1,5 km ja 3,6 km. Kolmnurkade ahelas määratakse kuni 7 punkti ja kolmnurga külje pikkus ei või ületada 1000 m. Nurkade sulgemisvead kolmnurkades ei tohi ületada 1'.

(11) Geodeetiliste lõigete viisil määratavate mõõdistamisvõrgu punktide koordinaadid arvutatakse kahest kolmnurgast. Määratava punkti koordinaadid arvutatakse vastulõigetes vähemalt kahest lõigete variandi lahendist. Lõplikeks koordinaatideks võetakse nende keskmine. Kahest lõikevariandist tulenev erinevus punkti asendis ei tohi mõõdistamise mõõtkavas ületada plaanil 0,6 mm. Kolmnurkade ahelad tasandatakse jaotusviisil. Nurkade sulgemisviga igas kolmnurgas jaotatakse võrdselt nurkade vahel ja sulgemisviga koordinaatides proportsionaalselt lähtepunktide vaheliste külgede pikkusega.

(12) Teodoliitkäigud rajatakse pealmaa markšeiderivõrgu punktide vahele polügoonidena. Lähtepunktides mõõdetakse nurgad teodoliitkäigu külje ja alusvõrgu punkti kahe suuna vahel. Teodoliitkäigu joonte lubatud pikkus on kuni 400 m ning üldjuhul mitte vähem kui 100 m. Mõõdistamisel mõõtkavades 1:1000 või 1:2000 ei tohi käigu pikkus ületada vastavalt 1,8 või 2,5 km. Vajadusel võib määrata eraldiasuva punkti polaarviisil, kusjuures kaugus temani ei tohi ületada 400 m.

(13) Teodoliitkäigu jooned mõõdetakse optilise kaugusmõõturiga, mõõdulintidega või mõne muu sobiva täpsusega mõõtevahendiga. Erinevus kahe mõõtmise vahel ei tohi ületada 1:1500 osa tema joone pikkusest. Joonmõõtmiste tulemused korrigeeritakse vastavalt mõõtevahendite kasutusjuhendile.

(14) Teodoliitkäikude nurkade sulgemisvead ei tohi ületada suurust 45"]]>

(15) Mõõdistamisvõrgu konstrueerimisel täisnurkse võrguna määratakse võrgu tipupunktid markšeiderivõrgu punktidest lõigetega, polaarviisil või teodoliitkäikudega. Ristkülikute tippude asend määratakse sihtide viisil. Võrgu tippude määramisel ei tohi viseerimiskiirte pikkus ületada 800 m.

§ 10. Mõõdistamisvõrgu punktide kõrguste määramine

(1) Trigonomeetrilise nivelleerimisega mõõdistamisvõrgu punktide kõrguste määramisel mõõdetakse vertikaalnurgad teodoliidiga, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on 30", kahe võttega ja teodoliitidega, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on 15", ühe võttega. Mõõtevahendi ja viseerimismärgi kõrgus arvestatakse täissentimeetrini ümardatult.

(2) Trigonomeetrilise nivelleerimise käigud peavad tuginema pealmaa markšeiderivõrgu punktidele, mille kõrgused on määratud geomeetrilise nivelleeri-misega ja mõõtehälbega mitte üle ]]>

(3) Markšeiderivõrgu punktide vahele rajatud trigonomeetrilise nivelleerimise käikude sulgemisvead ei tohi ületada 0,04L/]]>

(4) Kõrguste siirmiseks mõõdistamisvõrgu punktidele geodeetiliste lõigete viisil või kolmnurkadeahela rajamisega määratakse punktidevahelised kõrguskasvud trigonomeetrilise nivelleerimisega kahes suunas, toetudes vähemalt kahe markšeiderivõrgu lähtepunktile. Kõrguskasvude korduv määramine polaarmeetodil teostatakse sihtmärgi või mõõteriista kõrgust muutes. Vahemaa lähtepunktist kuni määratava punktini ei tohi ületada 1 km, kui kasutatakse teodoliiti lubatud maksimaalse mõõtehälbega 30" ja 1,5 km, kui kasutatakse teodoliiti mõõtehälbega 15" ning 2,0 km veel täpsema teodoliidi korral. Erinevus punkti kõrguse kahe määrangu vahel või punktide vahelise otse- ja vastassuunas kõrguskasvude vahel ei tohi ületada 0,03 x l cm, kui vahemaa on kuni 1 km ja 0,02 x l cm, kui vahemaa on üle 1 km, kus l on külje pikkus meetrites. Punkti kõrguse määramisel rohkem kui kaks korda ei tohi mistahes määramise erinevus aritmeetilisest keskmisest ületada 20 cm.

(5) Ühesuunalisel trigonomeetrilisel nivelleerimisel ja vahemaadega üle 700 m lähtepunktist kuni määratavate punktideni viiakse kõrguskasvudesse sisse maa kumerusest ja refraktsioonist tingitud parandused.

(6) Tehnilisel nivelleerimisel kasutatakse tehnilisi ja keskmise täpsusega nivelliire ja neile vastavaid nivelleerimislatte.

(7) Tehnilise nivelleerimise käigud rajatakse lähtereeperite vahele otsesuunas. Kaugused lattideni peavad olema võimalikult võrdsed ning mitte ületama 150 m. Lati punase ja musta külje või mõõtevahendiga kahel horisondil määratud kõrguskasvude vahe ei või ületada 5 mm. Käikude sulgemisvead ei tohi ületada ]]>

(8) Kaevanduse tahhümeetrilisel, mensul-, ristsirgete või muul viisil mõõdistamise objektideks on:
1) kaeveõõned (astangud, tranšeed, lõhkamisplokid, drenaažikaeveõõned, veekraavid jmt) ja sisepuistangud;
2) uuringukaeveõõned ja maardla geoloogilise struktuuri nähtavad elemendid;
3) ohualade piirid (tulekahjude, üleujutatud kaeveõõnte, maalihete, varingute jmt alad);
4) veoteed kaevandustes ja sisepuistangutes, lintkonveierid ja nende ületuskohad ning astangutevahelised trepid;
5) rajatised (estakaadid, tõstukid, rippköisteed, elektrialajaamad, alalised elektriliinid, hüdromehhaniseerimise seadmed, tammid, veeväljalasud, torujuhtmed, pumbajaamad).

(9) Mõõdistamisel mõõtkavas 1:1000 ei tohi pikettidevaheline kaugus keerulise kujuga astangu pervel ületada 20 m ja ligilähedaselt sirgjoonelisel pervel 30 m, mõõdistamisel mõõtkavas 1:2000 ei tohi nimetatud vahemaad ületada vastavalt 30 m ja 40 m ning perve pikal sirgjoonelisel lõigul 50 m. Piketid valitakse kontuuride ja pindade kõigis iseloomulikes punktides. Katendkivimite puistangute mõõdistamisel mõõtkavas 1:5000 ei tohi pikettidevaheline kaugus ületada 100 m, lõhatud kivimite pinna mõõdistamisel mõõtkavas 1:1000 – 10 m ning mõõtkavas 1:2000 – 20 m.

(10) Kahest aluspunktist määratud kontuuride erinevus mõõdistamisala piiridel ei tohi kindlapiiriliste kontuuride puhul ületada plaanil 1 mm ja ebaselgete kontuuride puhul 1,5 mm. Erinevus pikettide kõrguste vahel ei tohi ületada 0,4 m.

(11) Kaevandus mõõdistatakse vähemalt üks kord aastas, kui kaevandamise maht on 15 000 m³ kuni 100 000 m³ mäemassi aastas ja vähemalt kaks korda aastas, kui kaevandamise maht on 100 000 m³ kuni 200 000 m³ ning vähemalt üks kord kvartalis, kui kaevandamise maht on üle 200 000 m³ mäemassi aastas. Iga-aastane markšeiderimõõdistamine ei ole kohustuslik, kui aasta jooksul on kaevandatud vähem kui 15 000 m³ mäemassi.

(12) Allmaa-drenaaži kaeveõõned mõõdistatakse samas mõõtkavas, milles mõõdistati pealmaatööd.

§ 11. Tahhümeetriline mõõdistamine

(1) Tahhümeetrilist mõõdistamist tehakse teodoliidiga, mille maksimaalne mõõtehälve on kuni 30", ning autoreduktsiooniliste ja elektrooniliste tahhümeetritega. Horisontaalringilt võetud lugemeid on lubatud ümardada kuni kümne kraadiminutini.

(2) Astangu pervede ja teiste ebaselgete kontuuride mõõdistamisel mõõtkavades 1:1000 ja 1:2000 ei tohi kaugus mõõtevahendist latipunktini üldjuhul ületada vastavalt 150 m ja 200 m. Ebaselgete kontuuride mõõdistamisel teodoliidiga, mille pikksilma suurendus on 25 x  ja enam, ei tohi kaugus mõõtevahendist latipunktini ületada vastavalt 200 ja 250 m. Kindlapiiriliste kontuuride (hooned, rajatised) mõõdistamisel mõõtkavas 1:1000 või 1:2000 ei tohi kaugus mõõtevahendist piketini ületada vastavalt 80 m või 100 m. Elektroonilise mõõtevahendi lubatud kaugus piketini määratakse mõõtevahendi tehnilise karakteristikaga.

(3) Mõõdistamise tulemuste kontrollimise eesmärgil määratakse mõõdistamisvõrgu igast punktist teistkordselt naaberaluspunktist varem mõõdistatud üksikud piketid.

(4) Igas mõõtejaamas koostatakse abriss, millel kujutatakse astangute pervede ja teiste mõõdistatud objektide asend. Kui mõõdistamine teostatakse elektrontahhümeetriga, siis abrissi ei nõuta. Pikettide kõrgused ja horisontaalprojektsioonid ümardatakse pärast arvutusi detsimeetri täpsuseni. Piketi plaanile kandmise viga ei tohi ületada 0,5 mm.

§ 12. Kaevandamise mahtude arvutus

(1) Tööde maht (paljandamine, kaevandamine, ladustamine jmt) arvutatakse operatiivselt kaevise ja toodangu vastuvõtu, tarbijatele laadimise, masinate tööaja jm statistiliste andmete ning markšeiderimõõdistamise põhjal § 10 lõikes 11 sätestatud sagedusel.

(2) Markšeiderimõõdistamise tulemuste põhjal määratakse kaevandatud kivimite maht vertikaalsete ja horisontaalsete lõigete viisil, kolmetahuliste prismade või muul viisil, mis tagab tulemuse nõutava täpsuse.

(3) Operatiivarvestuse ja markšeiderimõõdistamise andmete põhjal saadud mahu erinevus väiksema mõõtetulemuse suhtes ei tohi ületada allpool toodud suurusi:

Tabel 4

(4) Kui erinevused ei ületa lõikes 3 nimetatud suurusi, võib aruandlusesse jätta operatiivse arvestuse andmed, suurema erinevuse korral võetakse arvesse ainult markšeiderimõõdistamise tulemused ning tehakse operatiivarvestuse analüüs, et selgitada välja erinevuste põhjused.

(5) Välispuistangute ja rikastusjääkide mõõdistamisel on mõõdistamise objektideks puistangute servade ja astangute terrasside kontuurid, transporditeed, alalised elektriliinid, sideliinid jmt. Puistangute mõõdistamine tehakse vähemalt üks kord aastas aruandeperioodi lõpu seisuga. Puistangud mõõdistatakse mõõtkavas 1:1000 või 1:2000 ja mõõdistamisalus koostatakse vastavalt käesoleva määruse nõuetele. Mõõdistamine tehakse tahhümeetrilisel või mõnel muul töö täpsust tagaval viisil. Käesoleva lõike nõuded kehtivad nii peal- kui allmaakaevandamisel.

3. peatükk
ALLMAA-MARKŠEIDERIVÕRGUD

§ 13. Allmaa-markšeiderivõrgud

(1) Maardla avamisel püst- ja kaldšahtidega peavad allmaa-markšeiderivõrkude rajamise lähtepunktid vastama käesoleva määruse § 4 lõikele 5.

(2) Tugivõrk koosneb polügonomeetrilistest käikudest, mis rajatakse üldjuhul piki peakaeveõõsi. Tugivõrgu rajamisel jagatakse polügonomeetrilised käigud güroskoopiliselt orienteeritud joontega (gürojoontega) sektsioonideks. Tugivõrk koostatakse seotud, vabade ja rippuvate käikude süsteemidena. Rippkäigud peavad toetuma gürojoontele. Seotud käigud rajatakse võrgu lähtejoonte vahele. Punktide kõrgused määratakse geomeetrilise või trigonomeetrilise nivelleerimisega.

(3) Kui tugivõrgu punktid on koordinaatide siirmispunktidest kaugemal kui 1,5 km – 2,0 km, rajatakse gürojoontega sektsioonideks jagatud polügonomeetriliste käikude süsteemid. Gürojooned määratakse üldjuhul 20–30 nurga järel.

(4) Allmaa-tugivõrgu punktid jagatakse alalisteks ja ajutisteks punktideks sõltuvalt nende kasutusajast ja kindlustamisviisist. Alalised punktid rajatakse gruppidena kohtadesse, kus on tagatud nende liikumatu ja pikaajaline säilivus. Igas grupis peab olema vähemalt kolm punkti ning šahtiõues vähemalt neli punkti. Ebapüsivates kivimites rajatakse alalised punktid vastavalt võimalustele.

(5) Mõõtmise täpsus tugivõrgu käikudes peab vastama järgmistele piirnõuetele:
1) horisontaalnurkade mõõtmisel on lubatud standardhälve 15", vertikaalnurkade mõõtmisel 20" ja güroskoopilisel mõõtmisel 1';
2) optilise kaugusmõõturiga mõõdetud joonte kahe mõõtmise erinevus on lubatud 3 cm ja metallist mõõdulintidega mõõtmisel 1:3000 mõõdetud joone pikkusest.

(6) Allmaa-tugivõrku tuleb täiendada perioodiliselt vastavalt kaeveõõnte edasiliikumisele. Tugivõrgu käikude punktid ei tohi kaeveõõnte etest maha jääda rohkem kui 800 m. Lähenemisel üleujutatud või gaasistunud kaeveõõntele, kui läbida jääb veel 50 m, ei tohi tugipunktide omavaheline kaugus ohtlikule alale lähenevas kaeveõõnes ületada 30 m.

(7) Kivimite deformatsiooni tõttu nihkunud tugivõrgu punktide puhul tohib kasutada nende punktide koordinaate võrgu täiendamiseks tingimusel, et kaugus viimaste säilinud punktide vahel ei ole muutunud enam kui 15 cm ja rajatava käigu algjoone direktsiooninurk määratakse güroskoopilisel viisil. Võrgu täiendamine ülalnimetatud tingimustel on lubatud mitte rohkem kui kolm korda, seejuures võrku täiendavate alade pikkus ei tohi ületada 1,5 km.

(8) Vajaduse korral tuleb tugivõrgud rekonstrueerida. Koordinaatide siirmispunktidest kaugemal asuvate polügonomeetriliste punktide asendi muutused pärast tugivõrgu rekonstrueerimist ei tohi ületada plaanil 1,2 mm. Nimetatud nõude rikkumisel tuleb kasutatavate kaeveõõnte piires varem tehtud mõõdistamised ümber arvutada.

§ 14. Allmaa-tugivõrgu orienteerimine ja koordinaatide siirmine

(1) Allmaa-tugivõrgud orienteeritakse kaks korda (ühel või kahel erineval viisil). Ühe ja sama joone orienteerimistulemuste erinevus ei tohi ületada 3'. Direktsiooninurga lõppsuuruseks võetakse nurkade kaalutud keskmine väärtus.

(2) Allmaa-tugivõrkude güroskoopilist orienteerimist võib kasutada kõikidel juhtudel. Selle viisi kasutamine on kohustuslik maardla avamisel kallakšahtidega, mille kaldenurk on üle 70°. Geomeetrilist orienteerimist ühe püstšahti kaudu kasutatakse kuni 500 m sügavuse šahti puhul.

(3) Tugivõrgud seotakse vertikaalsetesse kaeveõõntesse lastud ripploodide abil. Ripploodide koordinaadid maa peal määratakse 1. või 2. järgu tihendusvõrgu käikudega (joonte arvuga mitte üle kolme). Ühe vertikaalse kaeveõõne kaudu kahe sõltumatu siirmisega määratud punkti asukohtade erinevus ei tohi ületada 5 cm.

(4) Allmaa-tugivõrgu joonte direktsiooninurkade määramiseks kasutatakse markšeiderigürokompasse või teisi güroskoopilisi mõõtevahendeid, millega orienteerimisel standardhälve mõõtmisel ei ületa 1'.

(5) Gürokompassi parandused määratakse maapinnal põhi- või tihendusvõrgu joontel vähemalt esimese järgu täpsusega, kusjuures joone pikkus ei tohi olla väiksem kui 250 m. Tugivõrgu lähtejoone allmaa-punktide püsivuse kontrollimiseks mõõdetakse seisupunktis naaberjoonte vaheline nurk, mis ei tohi erineda varemmõõdetust rohkem kui 20", arvestades punktide siirmise ja reduktsiooni parandust. Mõõtmiste lähtena võib kasutada pealmaa markšeiderivõrgu esimese järgu tihendusvõrgu punktidele toetuva polügooni külgede direktsiooninurki. Polügooninurgad mõõdetakse 2. järgu tihendusvõrgu nõuete kohaselt, kusjuures sidumisteodoliitkäigus ei tohi olla üle kahe nurga.

(6) Güroskoopilised mõõtmised, nende töötlus ja arvutus tehakse mõõtevahendite kasutusjuhendi nõudeid järgides. Allmaa-tugivõrgu orienteerimisel lubatakse määrata gürokompassi tundliku elemendi tasakaaluasend kahe reversiooni punkti järgi. Gürokompassi parandus määratakse enne allmaa-tugivõrgu orienteerimisel tehtavate tööde alustamist ja pärast nende lõpetamist.

(7) Tugivõrgu orienteeritavate joonte pikkus peab üldjuhul ületama 50 m. Iga orienteeritava joone güroskoopiline asimuut määratakse kahel üksteisest sõltumatul korral, kusjuures teine määramine võib toimuda esimese mõõtmisega samas punktis, kuid alles pärast gürokompassi elektritoiteploki väljalülitamist, güromootori täielikku seiskumist ning gürokompassi kordustsentreerimist.

(8) Güroskoopilise asimuudi kahe üksteisele vahetult järgneva määramise erinevus või parandus f ei tohi ületada 3s, kus s on standardhälve güroskoopilise asimuudi ühekordsel määramisel. Lubatud erinevuste korral loetakse joone güroskoopilise asimuudi lõplikuks tulemuseks kahe määramise aritmeetilise keskmise väärtus. Mõõtmise laiendmääramatus saadakse mitmekordse orienteerimise tulemusel, arvestades mõõtevahendi transportimisest ja temperatuuri kõikumistest tulenevat mõju.

(9) Allmaa-tugivõrku võib geomeetriliselt orienteerida läbi vertikaalsete kaeveõõnte. Punktide siirmisel maa alla lähtutakse järgmistest nõuetest:
1) raskuse kaal kaeveõõnde riputatud loodile peab olema ligikaudu 60% loodi traadi piirkoormusest;
2) raskused peavad olema kaitstud õhujoa mõju eest või paigutatud vedelikuga täidetud anumatesse;
3) kui ripploodide omavaheline kaugus on väiksem kui 50 m, tuleb siirmisel kasutada tsentreerimistaldrikuid;
4) orienteerimisel ühe šahti kaudu ei tohi maa all ja maa pinnal ripploodide vahel mõõdetud kauguste erinevus ületada 2 mm.

(10) Ühe šahti kaudu sidumine ripploodide sihiga tehakse ühendava kolmnurga viisil nii, et mõõtmise standardhälve direktsiooninurga siirmisel lähteküljelt ripploodide sihile maapinnal ja ripploodide sihist allmaa-tugivõrgu orienteeritavale küljele eraldi võetuna ei ületaks 30". Selleks järgitakse järgmisi nõudeid:
1) ripploodidevaheline kaugus peab olema võimalikult maksimaalne;
2) ühendavate kolmnurkade külgnevad nurgad ja teravnurgad mõõdetakse kolm korda teodoliidiga, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on vähemalt 15", kusjuures kordusmõõtmistel saadud nurkade väärtuste erinevus ei tohi olla suurem kui 15";
3) külgnevate nurkade erinevus ühendava kolmnurga mõõdetud teravnurgast ei tohi olla suurem kui 25", kusjuures ühendava kolmnurga küljed mõõdetakse vähemalt viis korda ning seejuures erinevus ühe külje erinevate mõõtmiste vahel ei tohi ületada 2 mm;
4) erinevus ripploodide vahel mõõdetud ja arvutatud suuruste vahel ei tohi ületada 3 mm.

(11) Tugivõrgu orienteerimisel läbi kahe või enama püstšahti on nõutav, et ripploode ühendava joone direktsiooninurga standardhälve maapealse alusvõrgu lähima külje suhtes ei ületaks 20" ja tugivõrgu orienteeritava joone direktsiooninurga määramisel standardhälve ei ületaks 1'.

§ 15. Nurgamõõtmised

(1) Allmaa polügonomeetriliste käikude nurgad mõõdetakse teodoliitidega, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on vähemalt 15", kasutades seejuures alljärgnevas tabelis näidatud teodoliidi ja signaalide (viseerimise märk) tsentreerimise viise:

Tabel 5

(2) Kaeveõõntesse kaldega alla 30° rajatud tugivõrgu käikudes mõõdetakse nurgad ühe kordusega või võttega. Nurkade mõõtmisel korduste viisil ei tohi erinevus nurga ühekordse ja lõpliku (aritmeetilise keskmise) suuruse vahel ületada 45". Nurgamõõtmisel võtete viisil ei tohi poolvõtete erinevus ületada 30".

(3) Nurgamõõtmisi kaeveõõntes kaldega üle 30° on soovitav teha võtete viisil (mitte vähem kui kaks) vastavalt järgmistele nõuetele:
1) enne iga võtet teodoliit looditakse ja tsentreeritakse uuesti;
2) enne nurga kordusmõõtmist muudetakse alglugem ligikaudu 180° võrra. Erinevate võtetega mõõdetud nurkade erinevus ei tohi ületada 1' ja poolvõtetega mõõdetud nurkade erinevus ei tohi ületada alljärgnevas tabelis toodud suurusi.

Tabel 6

Enne tugivõrgu püsipunktide kasutamist mõõdetakse kontrollnurk, kusjuures eelnevalt mõõdetud nurga suuruse ja kontrollmõõtmise tulemused ei tohi erineda rohkem kui 1'.

§ 16. Joone mõõtmised

(1) Tugivõrgukäigu jooned mõõdetakse kompareeritud terasmõõdulindiga, optilise kaugusmõõturiga või mõne muu vajalikku mõõtetäpsust tagava mõõtevahendiga.

(2) Jooned mõõdetakse mõõdulindi pideval pingusel, mis on võrdne kompareerimisel kasutatud pingusega. Pinguse tugevus fikseeritakse dünamomeetriga. Õhu temperatuuri arvestatakse juhul, kui selle erinevus kompareerimise temperatuuri suhtes ületab ±5 °C.

(3) Vahepealsete ripploodide kõrvalekalle sihist ja kõrgusmärkide kõrvalekalle viseerimisjoonest intervalli vähima pikkuse 10 meetri korral ei tohi mõõdulindiga mõõtmisel ületada 10 cm. Lugemid võetakse millimeetri täpsusega, kusjuures iga intervalli mõõdetakse vähemalt kaks korda ning teine mõõtmine tehakse pärast mõõdulindi nihutamist.

(4) Polügonomeetriliste käikude jooned mõõdetakse kaks korda (otse ja vastassuunas). Jooni on lubatud mõõta ühes suunas koos vahepealse ripploodide nihutamisega, joone kallakusnurga muutmisega või mõõdulindi nihutamisega kordusmõõtmisel.

§ 17. Allmaa-tugivõrkude mõõtmistulemuste töötlemine

(1) Allmaa-tugivõrkude mõõtmistulemuste töötlemine on arvutuste kontrollimine dokumentatsioonis, mõõdetud pikkustesse paranduste tegemine, sulgemisvigade arvutamine, võrkude tasandamine, kaugemate punktide asukoha määramise täpsuse hindamine.

(2) Mõõdetud joone pikkusesse viiakse sisse kompareerimis-, temperatuuri ja lindi painde parandused. Kaldpikkuse mõõtmisel arvutatakse horisontaalprojektsioon. Projektsiooni nivootasandile viimisest tingitud parandused tehakse absoluutkõrgusest üle +200 m ja alla –200 m kõrgusarvude puhul. Projektsioonitasandile viimisest tingitud parandused tehakse vastavalt arvutustele.

(3) Nurkade sulgemisvead (f) polügonomeetrilistes käikudes ei tohi ületada järgmiste valemite järgi arvutatavaid suurusi: ]]>

(4) Suhteline lineaarne sulgemisviga kinnises polügoonis ei tohi ületada 1:3000 käigu pikkusest ja lahtises polügoonis 1:2000. Erinevus kahe mõõtmistulemuse vahel polügonomeetrilises käigus (ilma eelneva nurkade tasandamiseta) ei tohi olla suurem kui 1:2000 käigu summaarsest pikkusest. Käigu pikkusel alla 500 m ei tohi absoluutne sulgemisviga lahtises polügoonis ületada 25 cm. Sektsioonideks jagatud ja käigu lõpus tugivõrgu punktiga (ripploodiga) seotud polügonomeetrilises käigus ei tohi absoluutne lineaarne sulgemisviga plaanil ületada 0,8 mm.

(5) Tugivõrgu täiendamise staadiumis tasandatakse iga polügonomeetriline võrk eraldi, võrgu rekonstrueerimisel aga tasandatakse üldjuhul kõik polügonomeetrilised käigud koos. Üksikute polügonomeetriliste käikude (käikude süsteemide) tasandamine tehakse kahel erineval viisil. Kõigepealt tasandatakse nurgamõõtmised ja seejärel koordinaatide juurdekasvud.

(6) Seotud ja vabade polügoonide tasandamisel jagatakse nurkade sulgemisvead vastasmärgiga võrdselt kõikide nurkade vahel. Parandatud direktsiooninurkade järgi arvutatakse välja koordinaatide juurdekasvud. Lineaarsed sulgemisvead (võetuna vastasmärgiga) jagatakse koordinaatide juurdekasvudes proportsionaalselt iga joone pikkusele. Kaks korda mõõdetud rippkäikude tasandamine seisneb ühiste külgede direktsiooninurkade ja ühiste punktide koordinaatide keskmiste väärtuste saamises. Ühiste punktide vahelise käigu lõigud tasandatakse iseseisvana kui eraldi käigud.

(7) Polügonomeetriliste käikude süsteemide tasandamisel ja punktide asukohtade täpsuse määramisel tuleb eelistada arvutiprogramme, mis võimaldavad eraldi tasandada direktsiooninurki ja koordinaate.

§ 18. Tugivõrgu punktide kõrguste määramine

(1) Kaeveõõntesse tugivõrgu punktidele kõrguste siirmine tehakse sõltumatult kaks korda läbi vertikaalsete, horisontaalsete või kaldkaeveõõnte.

(2) Kõrguste siirmist läbi vertikaalsete kaeveõõnte on soovitav teha pika terasmõõdulindiga, kaugusmõõturiga või muu ettenähtud täpsust tagava mõõtevahendiga.

(3) Kõrguste siirmisel mõõdetakse õhu temperatuur maapinnal ja šahtiõue tasandil tööde alguses ja lõpuks. Lugemid mõõdulindil ja mõõdulattidel fikseeritakse millimeetri täpsusega. Erinevus kahe mõõtmise vahel ei tohi olla suurem kui 4 mm, lõpptulemuseks võetakse nende aritmeetilise keskmise väärtus.

(4) Pika mõõdulindiga mõõdetud kõrguskasvudesse viiakse sisse kompareerimisest, temperatuurist, lindi oma raskusega seotud pikenemisest ja kompareerimisel ning mõõtmistel kasutatud raskuste erinevusest tingitud parandused.

(5) Erinevus (Δh) kõrguste kahe sõltumatu mõõtmise vahel vertikaalsetes kaeveõõntes ei tohi ületada millimeetrites:

Δh = (10 + 0,2  x  H), kus H on šahti sügavus meetrites. Lubatud erinevuste korral võetakse kõrguse lõplikuks tulemuseks kahe mõõtmise aritmeetilise keskmise väärtus.

(6) Tehnilist geomeetrilist nivelleerimist kasutatakse üldjuhul vähem kui 5° kaldega kaeveõõntes. Soovitav on teha trigonomeetriline nivelleerimine kaldkaeveõõntes üheaegselt polügonomeetrilise käigu rajamisega. Enne nivelleerimist kontrollitakse lähtereeperite püsivust. Kontrollimisel saadud kõrguskasvu ja varem määratud kõrguskasvu vahe ei tohi ületada 30 mm.

(7) Kõrguste määramisel trigonomeetrilise nivelleerimisega mõõdetakse vertikaalnurgad teodoliidiga, lubatud maksimaalse mõõtehälvega 15", ühe võttega otse- ja vastassuunas. Teodoliidi nulli ase erinevus ei tohi ületada 1,5'. Käigu joonte pikkused mõõdetakse vastavalt allmaa polügonomeetrilistes käikudes tehtavatele joonte mõõtmisele esitatud nõuetele. Mõõtevahendi ja signaalide (mõõtelattide, ripploodide, prismade jm) kõrgused mõõdetakse mõõdulindiga kaks korda, lugemid võetakse millimeetri täpsusega. Erinevus ühe ja sama joone kõrguskasvudes ei tohi ületada ]]>

(8) Tehnilisel nivelleerimisel rajatakse seotud, vabad või rippuvad käigud. Vahemaa nivelliiri ja lati vahel ei või ületada 100 m. Lugemid võetakse millimeetri täpsusega lati musta ja punase külje järgi või nivelliiri kahel erineval asetustasandil. Määratud kõrguskasvude erinevused ei tohi ületada 10 mm. Tehnilise nivelleerimise käikude sulgemisvead ei tohi ületada ]]>

(9) Seotud nivelleerimiskäigud tasandatakse sulgemisvea jagamisega (võetuna vastasmärgiga) proportsionaalselt mõõtejaamade arvule või käigu külgede pikkustele. Erineva pikkusega käikudega määratud punkti kõrguse lõplikuks tulemuseks võetakse nende kaalutud keskmine, arvestades käikude pikkust.

§ 19. Allmaa-mõõdistamisvõrgud

(1) Allmaa-mõõdistamisvõrgud koosnevad ettevalmistuskaeveõõnte mõõdistamiseks rajatud teodoliitkäikudest ja koristusete ning muude kaeveõõnte mõõdistamiseks ettenähtud bussool- või teiste väikse täpsusega mõõtevahendite abil tehtud käikudest. Teodoliitkäigud toetuvad allmaa-tugivõrgu punktidele ja bussoolkäigud – polügonomeetriliste ning teodoliitkäikude punktidele.

(2) Teodoliitkäigud võivad olla seotud, avatud või rippuvad (mõõdetakse kaks korda). Kaeveõõntes, kus järgnevalt rajatakse polügonomeetrilised käigud, võib rajada rippuvad teodoliitkäigud, kui mõõdetakse nii vasak- kui parempoolsed nurgad. Enne parempoolse nurga mõõtmist kontrollitakse teodoliidi tsentreeritust. Selliste käikude pikkus ei tohi ületada 800 m.

(3) Teodoliitkäigu punktide mahajäämus ettevalmistuskaeveõõne kaeveõõntes ei tohi ületada 100 m. Kaeveõõne läbindamisel ohtliku ala piiri suunas ja vahetult ohtlikus alas rajatakse teodoliitkäigud vastavalt ee edasinihkele, kuid mahajäämusega mitte üle 30 m. Neil juhtudel määratakse punktide koordinaadid sõltumatult kahel korral.

Tabel 7

(4) Teodoliitkäikude punktid kindlustatakse nagu allmaa-markšeiderivõrgu ajutised punktid. Koristusete bussooliga mõõdistamisel ei ole punktide kindlustamine kohustuslik.

§ 20. Nurga- ja joonemõõtmised

(1) Nurgad teodoliitkäikudes mõõdetakse teodoliidiga, mille lubatud maksimaalne mõõtehälve on 30" ja rohkem, kusjuures teodoliit ja signaalid tsentreeritakse ripploodi abil. Nurgad mõõdetakse kordus- või võtete meetodiga. Nurkade mõõtmisel korduste viisil erinevus ühekordse ja lõpliku nurga väärtuse vahel ei tohi ületada 1,5'. Nurkade mõõtmine kaeveõõntes kaldega üle 30° on soovitav teostada kahe võttega, muutes limbi asendit enne teist võtet mõne kraadi võrra. Eraldi võtetega mõõtmisel ei tohi nurkade erinevus ületada 1,5'. Erinevus kahe poolvõttega mõõdetud nurkade vahel ei tohi ületada alljärgnevas tabelis toodud suurusi.

Tabel 8

(2) Enne teodoliitkäigu jätkamist tuleb mõõta kontrollnurk. Erinevus eelneva ja kontrollmõõtmisega saadud nurga suuruste vahel ei tohi ületada 2'.

(3) Bussoolkäikude rajamiseks kasutatakse erinevat liiki teodoliite, bussoole ja teisi mõõteriistu. Soovitav on kasutada automaattsentreerimisega mõõteriistu.

(4) Joonte pikkusi teodoliitkäikudes mõõdetakse kompareeritud terasmõõdulintidega. Lubatud on mõõdulintide dünamomeetrita pingutamine. Bussoolkäikudes võib kasutada plastikust mõõdulinti. Jooned mõõdetakse kaks korda. Joonte pikkuste mõõtmisel teodoliitkäikudes võetakse lugemid millimeetri ja bussoolkäikudes sentimeetri täpsusega.

(5) Teodoliit- ja bussoolkäikudes võib jooni mõõta ka optilisel või mõnel muul viisil, kui on tagatud tabelis 7 esitatud mõõtehälve.

(6) Enne mõõdistamisvõrgu punktide koordinaatide arvutamist kontrollitakse nurga- ja joonemõõtmisraamatutes tehtud sissekirjutusi ja arvutusi ning mõõtmiste vastavust lubatud täpsusele.

(7) Nurkade sulgemisviga käikudes ei tohi ületada § 17 lõikes 3 esitatud suurusi. Suhtelised lineaarsed sulgemisvead ei tohi ületada:
1) seotud teodoliitkäikudes 1:1500;
2) vabas ja kaks korda rajatud rippkäikudes 1:1000;
3) bussoolkäikudes 1:400.

(8) Koordinaatide suurused võib ümardada sentimeetriteni ja direktsiooninurgad teodoliitkäigus kuni 10" täpsuseni ning bussoolkäigus kuni 10' täpsuseni.

(9) Trigonomeetrilist nivelleerimist tehakse üldjuhul üheaegselt teodoliit- või bussoolkäigu rajamisega. Vertikaalnurgad mõõdetakse mõõtevahendi vertikaalringi kahes asendis, otse- ja vastassuunas või ühes suunas, muutes signaali kõrgust enne teist mõõtmist. Kindlaksmääratud kõrgusega punktide vahel rajatud bussoolkäigus on lubatud kõrguskasve määrata ühekordselt.

(10) Punkti kõrguse siirmisel teodoliitkäigus trigonomeetrilise nivelleerimisega peab täitma järgmisi nõudeid:
1) erinevus nulli aseme vahel käigu alguses ja lõpus ei tohi ületada 3';
2) teodoliidi või signaali kõrguse kahe määramise vahe ei tohi ületada 10 mm;
3) erinevus ühe ja sama joone kõrguskasvus ei tohi ületada 1:1000 tema pikkusest;
4) lubatav käigu kõrguslik sulgemisviga ei tohi ületada mm, kus L on käigu pikkus kilomeetrites.

(11) Nivelleerimiskäigud tasandatakse sulgemisvigade jaotamisega proportsionaalselt käigu joonte pikkustele ja kõrgused ümardatakse sentimeetri täpsuseni.

(12) Mõõdistamise objektideks maa all on:
1) kõik kaeveõõned (nii ettevalmistus- kui ka koristuskaeveõõned);
2) uuringu käigus tehtud hüdrogeoloogilised ja tehnilised puuraugud, erineva otstarbega kambrid, allmaa-raudteed ning hoide tervikud;
3) kõik kaeveõõntesse püstitatud tõkked (ventilatsiooni-, vee-, tule- jt tõkked);
4) veekõrvaldus- ja tuulutusseadmed;
5) geoloogilised rikked, lae varingute kuplid kõrgusega üle 1 m kaeveõõntes.

(13) Neid kaeveõõsi, kus on keelatud inimeste viibimine, mõõdistatakse sellisel viisil ja selliste mõõtevahenditega, mis tagavad ohutuse.

(14) Plaane täiendatakse kaeveõõnte mõõdistamisel neile suuna andmisel või ülekandmisel ning aruandeperioodi lõpul.

(15) Suunaandmisel kaeveõõntele ja töödest kohtuvate ete läbindamisel tuleb järgida käesoleva määruse 4. peatüki sätteid.

(16) Kaeveõõned mõõdistatakse üldjuhul ristsirgete, polaar- või muul viisil suuna ülekandmisel või üheaegselt teodoliit- ja bussoolkäikude rajamisega. Kaeveõõsi võib mõõdistada allmaa-markšeiderivõrgu punktist ning mõõtevahendi abil antud suunast.

(17) Kaeveõõnte kontuurid mõõdistatakse reeglina pärast toestamist ja võimaluse korral ka enne toestamist. Kaeveõõne külgede mõõdistamisel toestamata põiklõikes tehtud mõõtmised ümardatakse kuni detsimeetriteni ja mõõdistamisel toestatud põiklõikes sentimeetriteni.

(18) Üheaegselt kaeveõõnte külgede mõõdistamisega tehakse lõikes 12 nimetatud objektide mõõdistamine. Kõik mõõdistamise detailid kujutatakse väliraamatu abrissil (skeemil).

(19) Horisontaalsetes kaeveõõntes mõõdistatakse raudteed tehnilise nivelleerimisega kooskõlas § 18 lõike 8 nõuetega. Nivelleeritakse pikettidel 20 m vahedega. Samaaegselt mõõdetakse kaeveõõne kõrgus pikettide kohal ning kaeveõõne iseloomulikes kohtades. Raudteed kaldkaeveõõntes mõõdistatakse üldjuhul trigonomeetrilise nivelleerimisega külgreeperite abil.

(20) Nivelleerimise tulemuste põhjal koostatakse raudtee pikiprofiilid. Veoteede kalde kontrollimiseks võib kasutada profilograafe. Koristusete asend mõõdetakse mõõdulindi või mõne muu mõõtevahendiga. Mõõtehälve ee rinde pikkuse ja kaeveõõne edasinihke määramisel ei tohi ületada 1:200 ja ee rinde kõrguse määramisel 1:100.

(21) Mõõdistamise tulemused kantakse väliraamatusse. Kaevanduses kantakse mõõtetulemused tervikuna kaeveõõnte mõõtmiste raamatusse.

4. peatükk
MARKŠEIDERITÖÖD HORISONTAALSETE JA KALDKAEVEÕÕNTE LÄBINDAMISEL

§ 21. Markšeideritööd horisontaalsete ja kaldkaeveõõnte läbindamisel

(1) Horisontaalsete ja kaldkaeveõõnte suunad antakse vastavalt projektile.

(2) Horisontaalsete kaeveõõnte suunad fikseeritakse kaeveõõne laes olevate ripploodidega, lasernäidiku kiirega või muul viisil. Kontrollnurga mõõdetud suurus tema varasemast mõõtmise suurusest ei tohi ületada 1,5'.

(3) Suunaloode ei tohi olla vähem kui kolm. Loodidevaheline kaugus võetakse ripploodide puhul 2 m kuni 3 m, valgusloodide puhul mitte vähem kui 10 m. Horisontaalsuunaline lasernäidik paigaldatakse 3 kuni 4 kontroll-loodi järgi ja äärmisest loodist mitte vähem kui 25 m kaugusele, kui kiire pikkus on 300 m ja vahekaugusega 50 m kuni 100 m, kui kiire pikkus on 300 m kuni 500 m. Kaeveõõnele suuna andmisel võib suuna märkida laekivimisse kinnitatud kahe märgi abil.

(4) Loodide või suunavate seadmete kaugus kaeveõõne eest ei tohi ületada nöörloodi puhul 100 m, valgusloodide puhul 120 m ja lasernäidiku puhul 500 m.

(5) Suund kaldkäigus tähistatakse teljereeperitega, külgreeperitega või lasernäidiku kiirega. Külgreeperid paigaldatakse paarikaupa kaeveõõne vastasseintesse, kusjuures kaeveõõnes pikkusega 10 m kuni 15 m paigaldatakse vähemalt kaks paari külgreepereid või kolm telgreeperit vahemaadega 2 m kuni 5 m. Maksimaalne kaugus kahe naaberreeperpaari vahel ei tohi ületada 100 m. Lasernäidik paigutatakse uuesti iga 500 m tagant.

(6) Statsionaarsete konveieritega seadmestamiseks ettenähtud kaeveõõnte suunad antakse allmaa-tugivõrkudest. Kaeveõõnte küljed mõõdistatakse etteantud suundadest mitte harvem kui 10 m tagant toestatud kaeveõõnes ja 20 m tagant toestamata kaeveõõnes.

(7) Kohtuvate etega kaeveõõnte läbindamiseks koostatakse markšeideritööde projekt. Projekt sisaldab esialgse hinnangu ete ühendamise täpsusele ning markšeideritööde metoodika kirjelduse.

(8) Kui arvutatud eeldatav ete ühendamistäpsus on väiksem lubatavast, korratakse järgnevalt arvutust, kasutades markšeideritööde projektis suurema täpsusega mõõtemeetodeid ning mõõtevahendeid.

(9) Kõik kohtuvate etega kaeveõõntega seotud mõõtmised tehakse kaks korda. Kaeveõõntele suuna andmiseks ettenähtud allmaa-tugivõrkude punktid (mitte vähem kui kolm) kinnitatakse alaliste märkidega. Kontrollkäigud rajatakse mitte harvem kui 500 m järel pärast ee edasiliikumist. Kaeveõõnte lõplik suund määratakse lõpp-punktide koordinaatide järgi, kui etevaheliseks kauguseks on jäänud 50 m ja konveierikaeveõõntes 150 m.

(10) Kaeveõõnte ee edasinihe ning ka etteantud või mõõteriistaga määratud suund koos põhiloodi ja ee vahelise kauguse äranäitamisega kujutatakse plaanil. Pärast ete ühendamist mõõdetakse telgede kõrvalekaldumine, suletakse tugivõrgu käik ning arvutatakse sulgemisvead.

5. peatükk
MARKŠEIDERITÖÖDE DOKUMENTATSIOON

§ 22. Markšeideritööde dokumentatsioon

(1) Markšeideritööde dokumentatsioon koosneb mõõtmiste väliraamatutest, arvutus- ja graafilisest dokumentatsioonist.

(2) Markšeideridokumentatsioon säilitatakse ettevõttes. Dokumentatsiooni säilitustähtajad on toodud tabelites 9, 10 ja 11. Tabelites tärnikesega (*) tähistatud dokumentide olemasolu on kohustuslik kõikidele kaevandamisega tegelevatele ettevõtetele. Tärnikesega tähistamata dokumentide olemasolu on kohustuslik ainult põlevkivikaevandustele.

§ 23. Mõõtmiste raamatud ja arvutusdokumentatsioon

(1) Markšeideritööde kohta peetakse mõõtmiste väliraamatuid ja arvutusdokumente. Dokumentatsioon peab olema paberkandjal esitatav. Mõõtmiste raamatute ja arvutusdokumentatsiooni näidisnimekiri on toodud tabelites 9 ja 10.

(2) Sissekanded raamatusse peavad olema loetavad ja allkirjastatud. Ekslikud sissekanded kriipsutatakse läbi ning kordussissekanded tehakse uuele reale. Mõõtmiste väliraamatusse kantakse mõõtmiste abrissid, arvutatakse välja keskmised suurused, märgitakse ära mõõtmiste kuupäev ja koht, teostaja perekonnanimi, mõõtevahendi liik ja number. Mõõtmiste väliraamatusse tehakse sissekanne (märge) mõõtmiste kasutamise kohta arvutusraamatus.

(3) Arvutusraamatusse tehakse viited dokumentidest, kust on pärit lähteandmed, mõõtmiste ja arvutuste tulemused ja mõõdistamise abrissid.

6. peatükk
GRAAFILINE DOKUMENTATSIOON

§ 24. Graafiline dokumentatsioon

(1) Graafiline markšeideridokumentatsioon sisaldab maavara kaevandamiseks eraldatud mäeeraldise ja maakasutusõigusega antud maa-ala (maavalduse) plaane, kaeveõõnte plaane ja teisi jooniseid, mis kujutavad maardla geoloogilist ehitust, kaeveõõnte ruumilist paigutust, maardla (või selle osa) avamist, kaevandamiseks ettevalmistamist ja kaevandamist.

(2) Graafiline lähtedokumentatsioon koostatakse mittedeformeeruvale, pikaajaliselt säilivale materjalile. Kui kaevandusvälja pindala on alla 1 km², võib koostada sobivas mõõdus lehtedel raami suhtes suvaliselt orienteeritud koordinaatide võrguga kaevanduste üldplaane.

(3) Allmaa-kaeveõõnte üldplaane täiendatakse vastavalt tehtud markšeideritöödele ning aruandeperioodi lõpu seisuga.

§ 25. Markšeideridokumentatsiooni jooniste sisu

(1) Maapinnal kaevise ladude alla eraldatud maa-ala plaanidel kujutatakse mõõdistusvõrgu punktid koos nende numbrite ja kõrgustega, reljeef; vastuvõtu-, jaotus- ja laadimisseadmed.

(2) Mäeeraldise ja maavalduse plaanid koostatakse vastavuses Vabariigi Valitsuse 14. aprilli 1994. a määrusega nr 138 kinnitatud «Geodeetiliste ja kartograafiliste tööde tegemise ning geodeetiliste ja kartograafiliste andmete kasutamise korra» (RT I 1994, 30, 471; 1998, 118–120, 1898) nõuetega.

(3) Maardla allmaa-kaevandamisel kantakse kaeveõõnte joonistele mõõdistamise objektid ning näidatakse:
1) mäeeraldise piirid;
2) tegevad ja suletud kaeveõõned koos nende nimetustega;
3) igakuised ja -aastased ee edasiliikumise kuupäevad;
4) alaliselt üleujutatud kaeveõõnte ja tulekahjudega seotud alad;
5) langatused, lehtrid, lõhed (laiusega üle 25 cm) maapinnal, karstialad jm geoloogilised rikked, kohalike varingute kuplid (kõrgusega üle 1 m) kaeveõõntes;
6) ettevõtte mäeeraldise piiridest 200-meetrises vööndis asuvad naaberkaevanduste kaeveõõned;
7) tehis- ja looduslikud veekogud, jõed, ojad ning veekraavid, kui need asuvad kaevanduse mõjupiirkonnas, ning nende veepiiri kõrgusmärgid;
8) kaevandatud alasse jäetud maavara tervikud;
9) mahakantud ja kadudesse kantud maavaravarudega alad;
10) eriotstarbelised puuraugud.

(4) Püst- ja kaldšahtide lõigetel kujutatakse:
1) šahti suue, seinad ja põhi, alaline toestik ja märgitakse selle materjal;
2) nende ühinemiskohad šahtiõuega, käikudega ning ventilatsioonikanalitega ja geoloogiline ning hüdrogeoloogiline situatsioon.

(5) Püstšahtide lõikeid täiendatakse šahti horisontaalse läbilõikega.

(6) Šahtiõue joonistel kujutatakse kaeveõõned koos kõigi töötava kaevanduse allmaakaeveõõntesse loodud rajatistega, markšeideritugivõrgu alalised punktid ja reeperid, iseloomulike punktide kõrgused ja alaline toestik, geoloogiline situatsioon, veekõrvalduse torustikud ja pumbajaamad (pumplad).

(7) Allmaa-raudteede pikiprofiilidel kujutatakse projekteeritud ja tegelik profiil. Profiili täiendatakse vastava tabeliga ja kaeveõõnte skeemiga. Tabelis näidatakse projekteeritud ja tegelikud kalded, pikettide numbrid ja nende vahekaugused, rööpapea ja kaeveõõne lae projekteeritud ja tegelikud kõrgusarvud ning nivelleerimise kuupäev. Veokaeveõõnte skeemil kujutatakse mõõdistamisvõrgu punktid ja nende kõrgused, pikettide asukohad, reeperid ja veokaeveõõne ühinemiskohad teiste kaeveõõntega.